3-10-607/92 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. detsembril 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-10-607

Haldusasi

P. L’i

kaebus

tühistada

Jõelähtme

Vallavolikogu

03.09.2009 otsuse nr 523 „Jõelähtme Vallavolikogu

31.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult kasutatavate teede

nimekirja kinnitamine“ lisa muutmine“ punkt 1.1, millega

arvati välja avalikust kasutusest Kaberneeme külas asuvad

tee nr xxx Küla tee ja tee nr xxx Tõusu tee ja kohustada

Jõelähtme valda taastama Tõusu tee ja Küla tee seaduslik

kasutus avalike teedena (avaliku kasutamise lepingu,

sundvõõrandamine või erastamise korralduste tühistamine)

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: P. L.

Vastustaja: Jõelähtme Vallavolikogu

Kolmas isik 1: K. A.

Kolmas isik 2: H. K.

Kolmas isik 3: V. V.

Kolmas isik 4: E. G.

Kolmas isik 5: V. L.

Asja läbivaatamise viis ja aeg

Kohtuistung, 6. novembril 2012.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 03.09.2009 otsuse nr 523

„Jõelähtme Vallavolikogu 31.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult kasutatavate teede

nimekirja kinnitamine“ lisa muutmine“ punkt 1.1.

2. Mõista Jõelähtme vallalt P. L’i kasuks välja menetluskulud 28,76 eurot.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

võib

esitada

apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja

lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavolikogu 3.09.2009 otsusega nr 523 „Jõelähtme Vallavolikogu 31.11.2004

otsuse nr 149 „Avalikult kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“ lisa muutmine“ p 1.1.

otsustati märkida tee nr xxx Tõusu tee ja tee nr xxx Küla tee nimekirjas erateedena, millel

puudub avalik funktsioon.

2. Tallinna Halduskohtule saabus 10.03.2010 P. L’i kaebus tühistada Jõelähtme Vallavolikogu

03.09.2009 otsuse nr 523 „Jõelähtme Vallavolikogu 31.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult

kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“ lisa muutmine“ punkt 1.1, millega arvati välja

avalikust kasutusest Kaberneeme külas asuvad tee nr xxx Küla tee ja tee nr xxx Tõusu tee ja

kohustada Jõelähtme valda taastama Tõusu tee ja Küla tee seaduslik kasutus avalike teedena

(avaliku kasutamise lepingu, sundvõõrandamine või erastamise korralduste tühistamine).

Koos kaebusega oli esitatud kohtule ka esialgse õiguskaitse taotlus vaidlustatud otsuse

täitmise peatamiseks.

3. 23.03.2010 määrusega rahuldas kohus kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse ja

peatas Jõelähtme Vallavolikogu 3.09.2009 otsuse nr 523 „Jõelähtme Vallavolikogu

31.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“ lisa

muutmine“ p 1.1. täitmise kuni asjas tehtava lahendini.

4. 31.05.2010 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse

toimingud. 18.10.2012 määrusega määras kohus asja läbivaatamise viisiks istungimenetluse.

Kohtuistung toimus käesolevas asjas 6.11.2012.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 03.09.2009 otsuse nr 523 „Jõelähtme

Vallavolikogu 31.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“

lisa muutmine“ punkt 1.1, millega arvati avalikust kasutusest välja Kaberneeme külas

asuvad tee nr xxx Küla tee ja tee nr xxx Tõusu tee ja kohustada Jõelähtme valda taastama

Tõusu tee ja Küla tee seaduslik kasutus avalike teedena (avaliku kasutamise lepingu,

sundvõõrandamine või erastamise korralduste tühistamine).

5.1. Kaebaja selgitab, et 30.11.2004 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 149 „Avalikult

kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“ kinnitati Jõelähtme valla territooriumil asuvate

avalikuks kasutamiseks ettenähtud teede nimekiri, mille teehoidu korraldab vald.

Kaberneeme külas asuv tee nr xxx - Tõusu tee - pikkusega 640 m, algab jätkuvalt riigi maal

olevalt Kordoni teelt. Tõusu teelt hargneb Küla tee (tee nr xxx) pikkusega 255 m. Mõlemad

teed kulgevad algusosas erakinnistutel: K. A’le kuuluval Eigi kinnistul (katastritunnusega

xxxxxxxx), H. K’le kuuluval Rätsepa kinnstul (katastritunnusega xxxxxxxx), V. V’le

kuuluval Härja kinnistul (katastritunnusega xxxxxxxx) ning E. G’le kuuluval Mäeotsa

kinnistul (katastritunnusega xxxxxxxx).

Kinnistute omanikud olid Kaberneeme küla teevõrgustiku ja infrastruktuuri teemaplaneeringu

aruteludel väljendanud selget kavatsust mitte sõlmida vallaga neile kuuluvatel kinnistutel

asuvate Tõusu tee ja Küla tee osade avaliku kasutamise lepingut. Kinnistu omanikud tegid

Jõelähtme vallale avaldused eelnimetatud teede avalike teede registrist kustutamiseks.

03.09.2009 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 523 otsustati muuta Jõelähtme

Vallavolikogu 30.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult kasuatavate teede nimekirja kinnitamine“

lisatud teede nimekirja. Otsuse nr 523 punkt 1.1 kohaselt märgiti tee nr xxx Tõusu tee ja tee

nr xxx Küla tee nimekirjast erateena, millel puudub avalik funktsioon (tl 12).

5.2. Esitatud kaebuse kohaselt on Jõelähtme Vallavolikogu otsuse nr 523 tegemisel jätnud

kaebajat teavitamata haldusmenetlusest ja otsusest, mis puudutab otseselt kaebja õigusi, sest

Tõusu teelt algav Küla tee on ainus juurdepääs P.L’le kuuluvatele Kapteni kinnistule

(katastritunnusega xxxxxxxx) ja Tampli 1 kinnistule (katastritunnusega xxxxxxxx). Sellega

on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 ja § 40 lg 1 ja lg 2. Samuti on

rikutud HMS § 64 lg 3.

Küla tee ja Tõusu tee on eravaldusesse sattunud maade erastamise protsessis. Küla tee ja

Tõusu tee on mõõdetud eraomandisse lõikudena ja lisaks eraomanikele on nende teede

kasutajateks veel ca 40 kinnistu omanikku, kelle jaoks üks või teine tee on ainsaks

juurdepääsuks avalikule teele. Vaidlustatud otsusest aga ei selgu, millistel kaalutlustel on

jäetud küsimata arvamus kinnistuomanikelt, kelle jaoks kõnealused teed on ainsaks

juurdepääsuks oma kinnistutele.

Kaebaja märgib, et Jõelähtme Vallavolikogu 14.10.2009 otsusega nr 556 kehtestati

Kaberneeme küla Kapteni ja Lääne Aksli 2 maaüksuse ja nende lähiala osaline

detailplaneering, milles näidatakse juurdepääsutee ja selle servituudivajaduse osaline

detailplaneeringu ala kolmele krundile Küla tee kaudu.

Jõelähtme Vallavolikogu on 03.09.2009 otsusega 523 „Küla tee“ avalikult kasutatavate teede

registrist kustutanud. Volikogul puudus õiguslik alus ja volitusnorm nimetatud otsuse

tegemiseks; teeseadus sätestab eratee avalikuks kasutamiseks määramise, kuid ei teeseadus

ega ka ükski teine seadus ei sätesta võimalust avaliku kasutuse lõpetamiseks ja avalikus

kasutuses olevate teede registrist kustutamiseks.

Kaebaja leiab, et volikogu oma otsusega 523 on rikkunud ka usalduse printsiipi. Eelpool

nimetatud Kapteni ja Lääne Aksli 2 detailpleneeringu menetluses on Küla teed käsitletud

avaliku funktsioniga teena. Sellega on rikutud HMS § 67 lg 1 ja lg 2.

5.3. Küla tee ja Tõusu tee on eravaldustesse sattunud maade erastamise protsessis. Maa

ostueesõigusega erastamise korra p 13 alapunkti 4 kohaselt peab omavalitsus selgitama välja

erastatava maaga seonduvad seadusjärgsed kitsendused. „Vilma“ maaüksuse katastriplaanile,

mis oli erastamise aluseks, on kantud tee (tähisega A-1, legendis avalik tee), mis kinnitab, et

tegemist on kitsendust põhjustava objektiga maakatastriseaduse (MaaKatS) § 10 lg 3

tähenduses, mis on õiguslik alus „Küla tee“ käsitlemiseks AÕS § 155 lg 1 objektina.

Jõelähtme Vallavolikogu 03.09.2009 otsus nr 523 sõnastab “avaliku huvi puudumise”

üldkasutatavate teede suhtes oma haldusterritooriumil asuvas tiheasustusega külas, tuues

põhjuseks mõne teeomaniku soovimatuse omavalitsusega lepingut sõlmida.

Kaebaja leiab, et ei ole proportsionaalne ega hea haldusega kooskõlas, et tiheasustuse

elanikud on pandud olukorda, kus igaüks igaühega kohtu abil servituute seab, sest mingi osa

omanikest on avaldanud omavalitsusele soovimatust sõlmida leping tee avalikuks kasutuseks.

Kaebaja märgib, et lepinguvabaduse põhimõte ei ole absoluutne, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

otsuses 3-2-1-164-09 punktides 30 ja 31 on käsitletud põhjalikult omandisuhetes isikutele

esmavajalike lepingute sõlmimise kohustuslikkust. Nimelt sätestab põhiseaduse (PS) § 32 lg 2

teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi

kasutada üldiste huvide vastaselt. Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või

pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud,

tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult

piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas. Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu

sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka

muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu

sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole

lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest

keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel)

võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

5.4. Kaebaja leiab, et teeseaduse täna kehtiv eratee käsitlus on vastuolus enne teeseaduse

väljakuulutamist 10.03.1999 kehtinud seadustega ja riivab PS § 32 sätestatud (era)teest

sõltuvate kinnistuomanike omandipõhiõigust. Omandipõhiõigusi võib piirata, kui vajadus

tuleneb avalikust huvist. Teeseadusega kerkinud riivet saab seostada vaid erahuviga.

Teeseadus tõi kehtestamisel kaasa vastuolu kehtivate seadustega (AÕS § 155 lg 1, MaaKatS §

10 lg 3 ). Teeseaduse parandamine 10 aasta jooksul on kujundanud olukorra, kus

omavalitsustel on puudulikud võimalused oma haldusterritooriumil lõplikke otsuseid

langetada ja vajalikku infrasüsteemi korraldada ning kinnistuomanikud, kes on teemaa

erastamise järgselt sunnitud kasutama juurdepääsuteed oma kinnistule läbi kolmandate isikute

erakinnistute, on ülimalt piiratud õigustega - nende omandi kasutamine on häiritud.

Väljakujunenud

tiheasustusega

alal

moodustati

erastamisel

valdavas

enamuses

katastriüksused „külg-külje kõrvale“, teid ja tänavaid eraldi katastriüksusena ei mõõdistatud.

Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 alapunkti 4 kohaselt peab omavalitsus selgitama

välja erastatava maaga seonduvad seadusjärgsed kitsendused. Maaüksuse erastamise aluseks

olevale katastriplaanile märgiti tee, mis kinnitab, et tegemist on seaduslikku kitsendust

põhjustava objektiga MaaKatS § 10 lg 3 tähenduses, mis on õiguslik alus selle tee

käsitlemiseks AÕS § 155 lg 1 objektina.

Ostueesõigusega erastamisele järgnes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine maasiilude

osas, mis erastamisest välja olid jäänud. Olemasolevaid, avalikus kasutuses olevaid

juurdepääsuteid maaüksustele erastamise ja tagastamise protsessis reeglina eraldi ei määratud

ega mõõdistatud, piisas tee fikseerimisest katastriplaanil, mis sisendas kinnistuomanikele

kindlustunde, et nende omandipõhiõigusi ei rikuta ega senise juurdepääsu avalikku kasutust ei

piirata. Erastamise ja tagastamise subjektid, kelle kinnistutele jäi avalikult kasutatav tee, olid

teadlikud ja nõus maaüksuse oma valdusesse saamisel, et avalik tee seab maakasutusele

seadusliku piirangu AÕS § 155 lg 1 alusel.

10.03.1999 kuulutati välja teeseadus. Erastamise ja tagastamise menetlustes, mis oli juba

lõpule viidud, olid avalikud teed erakinnistute koosseisu mõõdetud. Teeseadus sõnastas

algselt eratee mõiste, et eratee on rajatis, mida võib kasutada üksnes tee omaniku loal (TeeS §

4 lg 2; RTI, 13.03.1999, 26, 377 ), kuid ei täpsustanud, millise regulatsiooni alusel avalik tee,

kui rajatis eratee staatuse saab. Kas üleandmisel koostatakse akt või eraldi võlaõiguslik

leping. Avaliku tee üleminekut erateeks ei ole sätestatud üheski seaduses. Kaebaja tõstatab

küsimuse, kas senine avalik tee, mis oli ainuke juurdepääs mitmele kinnistule, muutus

erastamise käigus erateeks ja katastriplaani märge avaliku tee kohta lihtsalt kaotas tähenduse

teeseaduse kehtestamisel? (MaaKatS § 10 lg 3 iseeneslik tühistumine?)

Teeseaduse esimene redaktsioon sõnastas, sõltumata avalikust kasutusest, kohustused eratee

omanikule ega andnud omanikule võimalust takistuste püstitamiseks, teepeenra rikkumiseks

ega tee likvideerimiseks.

Hilisemate teeseaduse parandustega on sõnastatud, et eratee on tee, mis asub erakinnistul.

(teeseadus § 52: Eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Erateed

võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal. jõust. 27.02.2005). Vaikimisi ja tagantjärele on

kinnistuomanik muutunud ka avaliku tee omanikuks, avalik kasutus hajub ja asemele jääb

„eratee“, mille avalikku kasutust saab (taas)määrata edaspidi üksnes omavalitsus. Välja on

jäetud mõiste „rajatis“. See vabastab eratee omaniku igasugustest kohustustest, mis rajatiste

kohta käivad.

Viimases teeseaduse redaktsioonis (kehtib alates 01.01.2010.) ei ole eratee omanikule pandud

kohustusi teed ja selle osi säilitada ka mitte vastutust tee kasutuskõlbmatuks muutmise eest.

Lubatud on tee likvideerimine ilma selleks luba taotlemata, vajalik vaid sellekohane teade

omavalitsusele; teatamise ja likvideerimise vaheline aeg on sätestamata (TeeS § 23 lg 3 on

jõustunud 1.01.2008.).

Kaebaja märgib, et on kujunenud olukord, kus tiheasustusega territooriumil senikasutatud

põlised juurdepääsuteed mõõdeti erastamise protsessis erinevate erakinnistute koosseisu, teele

tekkisid üleöö, teeseaduse väljakuulutamisel, lõiguti omanikud (igal neist oma lõigu üle

piiramatu võimutäius) ja juurdepääsutee põlised kasutajad, kelle kinnistul tee ei paikne või

paikneb vaid mingi lõik või „tagumine“ osa juurdepääsuteest, on sunnitud maakohtus läbi

kohtuvaidluste naabrite kinnistutele servituutide seadmist taotlema. Soovitud õiguskindlust ei

taga ka mitte erateele seatud servituudid, sest TeeS § 23 lg 3 lubab üheselt ja ühepoolselt

eratee omanikul tee likvideerida, saates selle kohta vaid omapoolse teate omavalitsusele.

Ka AÕS § 155 lg 1 kehtib avaliku tee suhtes, parandatud redaktsioonis avalikus kasutuses

oleva tee suhtes. Avaliku kasutuse saab määrata üksnes omavalitsus, kuid ainult eratee

omaniku nõusolekul ja tingimustel ning kirjaliku lepinguga. Juhul, kui eratee omanik sellist

lepingut ei soovi, avalikku kasutust teele (taas)määrata ei saa ja servituutide seadmine

maakohtus on vaid ressursirohke tegevus, mis õiguskindlust ei lisa. Kohtus määratakse

juurdepääs ja seatakse servituut, kuid kehtiva TeeS § 23 lg 3 (likvideerimine) alusel jääb

teeomaniku meelevalda tee püsimine, kui tee ei ole avalikus kasutuses. Kohtul puuduvad

volitused avaliku kasutuse määramiseks.

Riigikohtu otsuses 3-4-1-20-07 p 18 on märgitud: Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab

igaühele õiguse oma õiguste rikkumise korral kohtusse pöörduda. See on põhiõigus, mis peab

tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000 määrus

nr 3-3-1-38-00, p 15). Põhiseaduse §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab

nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi

kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku

õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli

2003 otsus asjas nr 3-4-1-4-03 - RT III 2003, 13, 125, p 16).

Kaebaja viitab ka 03.03.2011 Riigikohtu lahendi 3-4-1-15-10 p 13, p 15 ja p 21 ning leiab

neile tuginedes, et iga kohus peab kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse

põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. Kohus peab seda tegema ka

omal algatusel, mitte ainult siis, kui mõni menetlusosalistest seda taotleb. Seega on kohtuasja

lahendav kohus ja Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna PS § 149 lõike 3 teise

lause tähenduses pädev kontrollima ka selliste sätete vastavust põhiseadusele, mille

põhiseadusele vastavust menetlusosalised kahtluse alla ei ole seadnud.

Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldatavate

õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.

Kaebaja viitab ka sama lahendi p 17: ... EIK on siiski tunnustanud isiku õigust pöörduda EIK

poole väitega, et õigustloov akt rikub tema õigusi ilma individuaalsete rakendusaktideta, juhul

kui ta on sunnitud oma käitumist muutma kriminaalmenetluse ähvardusel või kui selle

seaduse tagajärjed teda otseselt puudutavad (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud

otsus kohtuasjas Burden vs. Ühendkuningriik, punkt 34).

Teeseaduses eratee sõnastamise ja parandamise tagajärjed puudutavad kaebajat otseselt

viimased 8 aastat ja riivavad kaebaja omandipõhiõigust, segades oluliselt omandi kasutamist.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli (Pariis, 20.III.1952) artikkel 1

sõnastab Vara kaitse: ”Igal füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult

kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu kui avalikes huvides ja seaduses

ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajaduse korral kehtestada seadusi vara

üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise

tagamiseks.”

Vastavalt konventsiooni artiklile [57]on deklareerinud Eesti Vabariik, et protokolli nr 1 artikli

1 sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu anneksiooni

ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil

ebaseaduslikult

võõrandatud

varade

tagastamist

või

kompenseerimist,

kollektiivpõllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist. Reservatsiooniga

hõlmatud seadustest on esitatud loetelu, teeseadus ei kuulu nende hulka. Teeseadus kehtestati

peale konventsiooniga liitumist.

Eelpool nimetatud teeseaduse eratee novellidega ei ole kaebajale tagatud õiguste lünkadeta

kohtuliku kaitset, tegemist on õigusliku olukorraga, mida piltlikult võib nimetada „nokk kinni,

saba kinni“. Õiguskindlust eirav on olnud kestev teeseaduse parandamine, millega muudeti

kardinaalselt õiguste ja kohustuste jaotust ning tekitati teekasutajatele tagantjärele takistus

omandi vabas valdamises. Hoolimata juurdepääsu määramisest kohtus ja sellega kaasnevast

kompensatsioonist teeomanikule, ei teki eratee kasutajal efektiivselt kaitstavaid õigusi.

Teeseaduses puuduvad eratee omanikul kohustused teed säilitada; puudub keeld takistuste

püstitamiseks, teepeenra rikkumiseks või tee likvideerimiseks. Eratee likvideerimine on

lubatud ilma sellekohase loa taotlemiseta. Sekkumise õigus puudub nii kohalikul

omavalitsusel (kellel TeeS täitmise järelevalve), kui ka politseil (kellel avaliku korra tagamise

järelevalve). Teeomaniku poolt rajatud tõkete eemaldamisel tee kasutaja poolt on seadustega

ette nähtud tekitatud kulu hüvitamine teeomanikul. Tõkete püstitamist ei keela ükski seadus,

ka ei ole sellise tegevuse eest ette nähtud vastutust või karistust. „Kui eratee omanik

paigaldab teele tõkked, võib juurdepääsutee kasutaja küll tõkked eemaldada ja seda ei

käsitleta väärteona, kuid tõkete eemaldamisega tekitatud kahju teeomanikule tuleb tal

hüvitada.“(vt tl 115-116 Notar Priidu Pärna teeservituudist).

Teeseadusest tulenevad omandipõhiõiguse kitsendused ja omandi vaba kasutamise sõltumine

naabrussuhetest, ei teeni avalikku huvi, seega ei vasta loodud olukord PS § 32, ka mitte

üldtunnustatud rahvusvahelisele õigusele ega Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni protokolli nr 1 artiklile 1.

Kaebaja palub kohtul algatada põhiseaduslik kontroll teeseaduse § 5¹ ; § 5² ja § 23 lg 3 üle

seoses seaduse tagasi- ja jätkuva mõjuga endiste avalike juurdepääsuteede suhtes, mis

teenindasid ja teenindavad enam kui ühe omaniku majapidamist.

5.5. Vastuseks kolmandate isikute seisukohtadele märgib kaebaja, et kaasatud kolmandate

isikute seisukohad on vastukäivad ja sisaldavad ebatõeseid väiteid. Läbivalt on neis väidetud,

et P. L. on sulgenud juurdepääsutee. Seda väidet on kontrollitud halduskohtu menetlustes

(3-09-2528 ja 3-09-2648), samuti tsiviilkohtumenetluses (2-10-19243) ja kohtud on

tuvastanud, et väide ei vasta tõele.

Kui käesolevas haldusasjas peab kohus kolmandate isikute väiteid asjassepuutuvaks või

tähtsust omavaks, palub kaebaja kohtul võtta tunnistused vande all ja selgitada menetlusse

kaasatud kolmandatele isikutele kohtule valeväidete esitamise tagajärgi.

5.6. Kohtuistungil märkis kaebaja, et jääb oma kaebuse ja kõigi kirjalikult esitatud

seisukohtade juurde.

Kaebaja lisab, et probleem on erinevatest õigussüsteemidest võetuga ja Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohas, et teed pole rajatised. Elektri- ja gaasitrassidega

on vaja tegelda, aga teedega nagu ei olekski vaja. TeeS § 23 lg 3 on põhiõiguste riive ja

servituut ei tühista seda. Kaebaja ei saa servituuti realiseerida, kui eraomanik likvideerib tee.

Kaebaja põhiõigus eraomandile ligi pääseda on kogu aeg hädaohus. Seadusandja on tekitanud

selle olukorra. Teeseadus vajab ajakohastamist. Kaebaja leiab, et kodule ligipääs peab saama

õiguskindlaks.

5.7. Kaebaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.

6.1. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Otsus, millega Tõusu tee ja Küla tee avalikult kasutatavate

teede nimekirja lisati, ei olnud õiguspärane. Teeseaduse (TeeS) § 4 lg 1 kohaselt avalikult

kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. TeeS § 52

kohaselt eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Käesoleval juhul

puudub vaidlus selles, et Tõusu tee ja Küla tee asuvad mõlemad eraomandis, mistõttu on

nende teede puhul tegu erateedega, mitte avalikult kasutatava teega TeeS § 4 lg 1 tähenduses.

Seetõttu ei olnud õiguspärane nimetatud teede avalikult kasutatavate teede nimekirja lisamine.

6.2. TeeS § 4 lg 3 teise lause kohaselt 1) tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning 2) valla-

või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks

kasutamiseks valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse üksusest lähtuvalt. Käesolevas

asjas puuduvad mõlemad kaks eeldust (tee omaniku nõusolek ja leping tee omanikuga), mis

lubanuks vastustajal Tõusu teed ja Küla teed avalikuks kasutamiseks määrata. Peale selle on

nimetatud teede omanikud haldusmenetluse vältel teatanud, et nad ei anna oma nõusolekut

teede avalikuks kasutamiseks ning vastavat lepingut ei sõlmi ning paluvad teed avalikult

kasutatavate teede nimekirjast välja arvata. Tallinna Halduskohus on oma 16.04.2010

haldusasjas nr 3-09-2666 tehtud otsuse leheküljel 6 leidnud, et eratee võib määrata avalikuks

kasutamiseks üksnes eratee omaniku nõusolekul ning vastava lepingu alusel (tl 50-53).

6.3. KOKS § 2 lg-st 1 ja § 3 p-st 3 tulenevalt peab kohaliku omavalitsuse tegevus tuginema

seadusele. HMS § 65 ja 66 sätetest tuleneb, et õigusvastase haldusakti võib kehtetuks

tunnistada nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt.

6.4. Eeltoodud asjaoludel tuleb vastustaja hinnangul kaebuse esitaja kaebust pidada

põhjendamatuks ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kaebuse esitaja poolt kaebuses

esitatud

tühistamistaotluse

põhjendamatuse

tõttu

on

põhjendamatu

ka

vastustaja

kohustamistaotlus uue otsuse tegemiseks.

6.5. Kohutistungil jäi vastustaja oma esitatud seiskohtade juurde. Vastustaja märkis

täiendavalt, et otsus oli õiguspärane ja asjaolud ei ole muutnud. Vald ei kaasanud kaebajat, ka

seetõttu et ei ole selge, kes on tee kasutajad – kas kinnisvara omanikud või veel keegi. Nende

seisukohad ei saanud mõjutada otsuse langetamist. Vald tunnistab, et teeseaduse sätted, mis

eratee kohta käivad, on problemaatilised.

6.6. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja kanda.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

7. Kolmas isik V. V. leiab, et vaidlustatud otsuse tühistamisega ei muutu liikluskorraldus

Küla teel ja Tõusu teel paremaks ega ka halvemaks. Tema teada ei ole kellelegi nende teede

kasutamisel takistusi tehtud. Samas leiab, et oleks hea kui vald hakkaks arvestama laiema

hulga inimeste eluliste huvidega ja lõpetaks seaduserikkumised. Märgib, et külaelanike

pahameel

teedekasutuse

osas

on

tingitud

sellest,

et

Jõelähtme

Vallavalitsus

detailplaneeringute menetlemisel ja ehituslubade väljastamisel ei arvesta külaelanike

huvidega.

Kolmas isik palub jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.

8. Kolmas isik H. K. märgib, et läbipääs kuulub tema elamumaa osa juurde. Kaebaja Lääne-

Aksli maatükilt oli ajalooline väljapääs Raamatukogu teele. Kaebaja aga müüs maatüki ning

väljapääsu tee on suletud. Kolmas isik soovib, et vald ja kaebaja leiaksid Raamatukogu teele

väljapääsu. Kolmas isik ei ole nõus läbipääsu läbi oma elamumaa tagama. Kolmas isik

soovib, et tema elamumaa jääks vastavalt katastriplaanile kestma ja kaebajale leitakse läbi

Lääne-Aksli talu maade väljapääs Raamatukogu teele. Seda ka koormuse vähendamiseks.

Kolmas isik palub jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.

9. Kolmas isik E. G. soovib, et vald ja kaebaja leiaksid Raamatukogu teele väljapääsu.

Kolmas isik ei ole nõus läbipääsu läbi oma elamumaa tagama. Kolmas isik soovib, et tema

elamumaa jääks vastavalt katastriplaanile kestma ja kaebajale leitakse läbi Lääne-Aksli talu

maade väljapääs Raamatukogu teele. Seda eelkõige seetõttu, et kaebaja müüs tagastatava maa

tüki ära, millele vald andis ehitusloa ajaloolise tee peale. Sellega sulgus läbipääs teistele

tagastatavatele kinnistutele.

Kolmas isik palub jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata.

10. Kolmas isik K. A. märgib, et on vastu Tõusu tee ja Küla tee muutmiseks avalikuks teeks,

kuna see halvendaks oluliselt kolmanda isiku elukvaliteeti. Kolmas isik märgib, et tuleks

avada uuesti Rätsepa ja Nurga kinnistute vaheline tee ja avada pääs poolsaare lääne-poolsele

osale Rahvamaja tee kaudu. Kaebaja ise sulges kinnistute müümisega ja uute kinnistute

moodustamisega nimetatud tee. Seega on ta ise selle olukorra endale tekitanud.

Kolmas isik ei ole takistanud ka läbipääsu ega seda kuidagi kitsendanud olemasoleval teel.

Samuti ei ole keegi tema poole pöördunud ning küsinud luba vastaval teel liiklemiseks või

selleks tingimuste teadasaamiseks sh kaebaja.

Kolmas isik toetab vastustaja taotlust jätta kaebus läbivaatamata või rahuldamata.

11. Kolmas isik V. L. märgib, et kõnesolevate teedega külgnevate kinnistute omanikud on

korduvalt küla avalikel koosolekutel ja Kaberneeme küla teedevõrgustiku ja infrastruktuuri

aruteludel väljendanud selget kavatsust mitte sõlmida vallaga kõnesolevate teede avaliku

kasutamise lepingut. Külatee ja Tõusu tee on erateed. Eratee on rajatis, mida võib kasutada

ainult tee omaniku loal. Omanikud on korduvalt nõudnud, et Jõelähtme Vallavolikogu

kustutaks omavoliliselt seadust rikkudes registreeritud teed avalike teede registrist. Lõpuks

maaomanike järjekordse avalduse alusel Jõelähtme Vallavolikogu kustutas 03.09.2009

otsusega nr 523 Tõusu tee ja Küla tee avalike teede nimekirjast.

Kolmas isik on mitmetel küla avalikel koosolekutel ja aruteludel teatanud oma otsusest Küla

tee sulgeda.

P. L’i väide justkui oleks Tõusu teelt algav Küla tee ainus juurdepääs kaebajale kuuluvale

Kapteni kinnistule (xxxxxxxx) ja Tampli 1 kinnistule (xxxxxxxx) on väär.

Kolmas isik väidab, et Kapteni ja Lääne-Aksli 2 kinnistutele oli ajalooliselt juurdepääs

Rahvamaja teele, mis on avalikult kasutatav tee. Oli olemas tee, mis läks läbi praeguse Põõsa

kinnistu kirde-edela suunas Rahvamaja teele.

Kinnisasja omanikul ei ole õigust nõuda juurdepääsu, kui senine ühendus avalikult kasutatava

teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel (AÕS § 156 lg 3) .

P. L. likvideeris ise selle tee uute kinnistute moodustamise tulemusena ja sellega ka

väljapääsu avalikult kasutatavale Rahvamaja teele.

Ka praegu on Kapteni kinnistul väljapääs Rahvamaja teele, kuid selleks tuleb rajada uus tee

läbi lääne suunal asuva liiva luite.

Antud temaatikat käsitletakse pooleliolevas haldusasjas 3-09-2648, kus põhiküsimuseks on

juurdepääsu tagamine Kapteni ja selle lähiala detailplaneeringuga kaasatud kinnistutele.

Kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud ja allesjäänud osa kaotab

ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu seni ühendus toimis,

võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisaja kaudu käesoleva paragrahvi lg

1 nimetatud tingimustel (AÕS § 156 lg 2).

P. L. peab tagama kõikide Kapteni ja Lääne-Aksli 2 maaüksuste ja nende lähiala

detailplaneeringuga haaravate kinnistute juurdepääsu avalikult kasutatavale Rahvamaja teele

läbi Kapteni kinnistu.

P. L. väidab ekslikult, et „ Küla tee“ on põline külatee. See tee tekkiski alles 60-ndate lõpus

või 70-ndate alguses. Ajalooline põline tee oli aga see tee, mille ta oma kruntide

moodustamise käigus likvideeris ja mis avanes avalikult kasutavale Rahvamaja teele.

Mis puudutab P. L’i väitesse, et maade erastamise korral oli Vilma Katastriplaanil eratee

märge A-1 (avalik kasutus), siis see on ilma õigusliku tähenduseta.

Haldusaktis kajastatud tagastamise ja erastamise tingimus: „ ..... tagada juurdepääs ..... „ on

õigustühine, st kehtetu algusest peale, sest tegemist saab olla vaid eraõigusliku seadusejärgse

kitsendusega, milles pooled omavahel kokku lepivad. Samale seisukohale on jõudnud

Riigikohus oma 24.11.2003 otsuses nr 3-3-1-73-03. Sellest otsusest tuleneb, et kui maa

tagastamise/erastamise korralduses on sätestatud maa erastamise/tagastamise tingimus

kohustusena tagada juurdepääs kõrvalasuvale krundile, on see tingimus õigusvastane

õigusliku aluse puudumise tõttu. Nimetatud tingimus on sisutu ja eksitav ning rikub kinnisasja

omaniku õigusi.

Muude (peale erastamise ja tagastamise korras sisalduvate) maa erastamise ja tagastamise

tingimustena saavad kohaliku omavalitsuse otsuses olla märgitud vaid avalik-õiguslikud

kitsendused, mitte aga eraõiguslikud seadusjärgsed kitsendused, milleks on ka AÕS § 156 lg

1 sätestatud kitsendus. Viidatud eraõigusliku seadusjärgse kitsenduse sisus lepivad pooled

kokku ise või kokkuleppe mittesaavutamisel määrab kitsenduse sisu kohus.

Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid leiab kõigepealt, et käesolevas

asjas tuvastatud järgnevalt toodud asjaolud.

13. Jõelähtme vallas Kaberneeme külas asuvad tee nr xxx „Tõusu tee“ pikkusega 640 m, mis

algab riigi maal olevalt Kordoni teelt. Tõusu teelt hargneb tee nr xxx „Küla tee“ pikkusega

255 m.

Mõlemad teed kulgevad algusosas erakinnistutel: K. A’le kuuluval (katastritunnusega

xxxxxxxx) Eigi kinnistul, H. K’le kuuluval (katastritunnusega xxxxxxxx) Rätsepa kinnistul,

V. V’le kuuluval (katastritunnusega xxxxxxxx) Härja kinnistul, E. G’le kuuluval

(katastritunnusega xxxxxxxx) Mäeotsa kinnistul ning V. L’le kuuluval (katastritunnusega

xxxxxxxx) Vilma kinnistul.

14. Käesolevas asjas on tuvastatud, et vaidlusalused Küla tee ja Tõusu tee asuvad

eraomanikele K. A’le, H. K’le, V. V’le, E. G’le ja V. L’le kuuluvatel kinnistutel, mis

moodustati ja erastati maareformi käigus (tl 66-69, 56-59). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et

maade erastamise lepinguid ja nende aluseks olnud korraldusi ei ole kaebaja tähtaegselt

vaidlustanud. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et Küla ja Tõusu teed on hetkel ainsateks

ligipääsuteedeks kaebaja kinnistutele ja tal ja teistel Küla ja Tõusu teed oma kinnistule

ligipääsuks kasutatavatel isikutel on võimalik neid teid kasutada oma kinnistutele ligipääsuks.

Kohus ei pea käesoleva asja lahendamise seisukohast oluliseks kontrollida eraldi kaebaja

kohtuistungil esitatud väiteid, et kasutatav ligipääsutee on kitsam, kui ettenähtud. Kohus loeb

siinkohal tuginedes Harju Maakohtu otsusele tsiviilasjas 2-10-19243 tõendatuks, et

kolmandate isikute poolt väidetav võimaliku ligipääsu rajamine ei ole mõistlik ja et muud

ligipääsu Rahvamaja teeni reaalselt ei ole.

15. Vaidlust ei ole selle üle, et Kaberneeme küla Küla tee kanti Avalikult kasutatavate teede

nimekirja Jõelähtme Vallavolikogu 30.11.2004 otsusega nr. 149 „Avalikult kasutatavate teede

nimekirja kinnitamine“ ilma, et tee omanikud (kinnistute omanikud, millel teed asuvad)

oleksid andnud 23.03.1999 jõustunud teeseaduse § 4 lg 3 kohast nõusolekut ja sõlminud

lepingut eratee avalikuks kasutamiseks.

16. Vaidlust ei ole asjaolu suhtes, et vaidlustatud Jõelähtme Vallavolikogu 3.09.2009 otsuse

nr. 523 (edaspidi ka otsus nr. 523) vastuvõtmise üheks põhjuseks olid kinnistuomanike, kelle

kinnistutel kulgevad Tõusu ja Küla tee, avaldused vastustajale nimetatud teede kustutamiseks

avalike teede registrist Samuti ei ole vaidlust asjaolus suhtes, et kinnistuomanikud on

väljendanud selgelt ja korduvalt oma kavatsust mitte sõlmida vastavaid avaliku kasutamise

lepinguid

vallaga,

muuhulgas

Kaberneeme

küla

teevõrgustiku

ja

infrastruktuuri

teemaplaneeringu aruteludel.

17. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlustatud otsuse nr. 523 langetamisel ei kaasanud vastustaja

menetlusse kaebajat. Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et kaebaja esitas otsusele nr. 523

07.02.2010 vaide, mille esitamise tähtaja Jõelähtme Vallavolikogu oma 22.02.2010 otsusega

nr. 46 ennistas, kuid vaide enda jättis rahuldamata.

18. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ja teiste isikute kasuks on määratud Harju Maakohtu

28.01.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-19243 nende kinnistutele juurdepääs mööda Küla

teed ja kaebaja poolt tasutav ühekordne hüvitis selle eest V. L’le 2010,69 eurot ja E. G’le

408,32 eurot.

19. Käesoleva asja lahendamisel on haldusakti õiguspärasuse üle otsustamisel asjakohasteks

õigusnormideks teeseaduse ja haldusmenetluse seaduse normid. Teeseaduse §-s 4 on toodud

normid, mis sätestatavad avalikult kasutatava teede liigid, nende kasutamise üldnormid ja

erateede avalikuks kasutamiseks määramise kord.

20. Kohus leiab, et vaidlusaluses haldusaktis on vastustaja välja toonud haldusakti andmise

põhjuseid ja langetatud otsust. Seadusandja on sidunud Teeseaduse § 4 lg 3 eratee avalikuks

kasutamiseks määramise üheselt (era)tee omaniku nõusoleku ja kohaliku omavalitsuse vahel

sõlmitava lepingu sõlmimisega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolu üle, et nii Küla kui

Tõusu teed asuvad eraomanike maal ja on erateed Teeseaduse § 52 mõttes.

21. Kohus leiab, et tõele vastab ka vastustaja väide, et juba Jõelähtme Vallavolikogu

30.11.2004 otsus nr 149, millega Tõusu tee ja Küla tee kanti Jõelähtme valla territooriumil

asuvate avalikuks kasutamiseks ettenähtud teede nimekirja, oli formaalselt õigusvastane, sest

ka sel ajal puudus teeseaduse tollase redaktsiooni § 4 lg 4 (mis on analoogne tänase TeeS § 4

lg 3) ettenähtud teeomanike nõusolek ja seaduses nõutud vastav leping tee avalikku kasutusse

määramiseks. Nähtuvalt vaidlustatud haldusaktist on teeomanikud ise taotlenud õigusvastase

olukorra lõpetamist.

22. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 68 lg 1 on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks

tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda haldusmenetluse uuendamist HMS § 44 alusel.

Käesoleval juhul kohus HMS § 44 nimetatud alust menetluse uuendamiseks ei tuvastanud,

kuid sellises olukorras on menetluse uuendamise otsustamine haldusorgani diskretsiooni

küsimus. Käesoleval juhul on kohalik omavalitsus pidanud vajalikuks menetlus läbi viia ja on

selle tulemusena langetanud otsuse.

23. Nähtuvalt haldusakti põhjendusest toodud õiguslikest alustest on vastustaja lähtunud

haldusakti andmisel HMS § 64 lg 2 ja 3, § 67 lg 1 ja § 68 lg 2 ning teeseaduse § 4 lg-st 3.

24. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja jätnud õigusvastaselt rakendamata HMS §

64 lg 4 ja § 66 lg 1, mis tulenevalt menetluses ja ka vaidemenetluses ilmnenud asjaoludest,

oleks käesoleval juhul olnud õiguspärased alused menetluse läbiviimiseks ja haldusakti

andmisel. Nimelt sätestab HMS § 64 lg 4, et juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamine

toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, tuleb haldusmenetluses lähtuda sätetest, mis

käsitlevad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. Asjaolule, et vastustaja on

lähtunud haldusakti andmisel valedest sätetest, viitab selgelt ka vaideotsus. Vastustaja

viidanud käesoleval juhul oma vaideotsuses HMS § 65 lg 1, mis käsitleb andmise ajal

õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kasuks.

25. Kohus on seisukohal, et eeltoodust lähtuvalt on vastustaja haldusakti andmisel sisuliselt

jätnud välja selgitamata ja kaalumata nende isikute usalduse ja huvi ning haldusakti

tühistamise tagajärjed nendele isikutele, kelle kahjuks haldusakt anti, samuti küsimuse, kas

nimetatud teede puhul esineb avalik huvi nende määratlemiseks avalikku kasutusse vajadusel

selleks kõiki seadustes ettenähtud võimlusi kasutades.

26. Halduskohus saab diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti

põhjendustest. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et mida

ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda

põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut

veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve

ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi

6. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02).

27. Käeoleval juhul on kohtu arvates sarnaselt kaebaja seisukohaga oluline asjaolu, et

teeseadus ei kohusta ühegi normiga avalikku kasutusse määratud teed sellisest kasutusest

välja arvama, kui ei õnnestu saavutada kokkulepet eratee omanikuga. Kaebaja märgib õigesti,

et teeseaduse § 4 lg 3 käsitleb tulenevalt tema sõnastusest eratee avalikuks kasutamiseks

määramise korda, aga mitte juba avalikku kasutusse määratud eratee avalikust kasutusest

väljaarvamise korda. Samuti puuduvad teeseaduses muud normid, mis seda reguleeriks.

28. Kuna nimetatud küsimus on teeseaduses menetlusnormidega reguleerimata, siis tuleb selle

suhtes rakendada HMS vastavaid norme. HMS § 64 lg 2 ja 3 annavad haldusorganile laia

kaalutlusruumi ja määratlevad koos HMS §-ga 67 kindlaks kohustuslikud küsimused

kaalutlusõiguse teostamisel. Nimetatud normid on eelkõige suunatud sellele, et kiiresti

muutuva õigusliku regulatsiooni ja vahel ka sellest tulenevalt õiguslikus mõttes mitte kõige

korrektsema haldusorganite tegevuse tagajärjel ei jääks kasvõi ajutiselt kaitseta isikute

olulised õigused. Kohus märgib, et lähtudes käesoleva kohtumenetluse käigus tuvastatud

asjaoludest, on oluline, et kohalik omavalitsus käsitleks seniste avalikus kasutuses olnud teede

kasutuskorra muutmisel põhjalikult kõiki vastavaid tagajärgi ja isikute huvisid ning võtaks

vajadusel tarvitusele seaduslikud sammud avalike huvide tagamiseks, vajadusel kuni erateede

sundvõõrandamiseni. Kohus märgib, et vastustaja on ka ise aru saanud, et nendes küsimustes

on avaliku huvi kaalumine oluline, sest kohtuistungil märkis tema esindaja muuhulgas

kaalumist vääriva avaliku huvina jäätmemajanduse korraldamise võimalust ja ehituslubade

realiseeritavust ehitusmaterjalide kohaletoimetamise võimaluse näol. (tl 176).

29. Kohus leiab, et kõigi HMS § 64 ja 67 ettenähtud asjaolude kaalumata jätmine oli

käesoleval juhul nii oluline diskretsiooniviga, et kohus tuginedes ka HKMS § 5 lg 1 p 1

tühistab Jõelähtme Vallavolikogu 3.09.2009 otsusega nr 523 „Jõelähtme Vallavolikogu

31.11.2004 otsuse nr 149 „Avalikult kasutatavate teede nimekirja kinnitamine“ lisa

muutmine“ punkti 1.1.

30. Koos sellise otsusega on sisuliselt rahuldatud ka kaebaja kohustamiskaebus, sest

käesoleva kohtuotsuse jõustumisel taastub Küla tee ja Tõusu tee staatus avalikus kasutuses

olevate teedena. Küll aga märgib kohus, et see ei tähenda, et kohalikul omavalitsusel ei oleks

kohustust lahendada Tõusu ja Küla tee staatus seaduses sätestatud normide alusel ehk juhul,

kui nende erateede omanikud seda soovivad, langetada haldusmenetluse seaduses sätestatud

korras uus ja õiguspärane kaalutlusotsus nende teede staatuse suhtes otsustades muuhulgas,

avalikku kasutusse määramise vajalikkuse küsimuse ja määratledes selle saavutamiseks

sobivad tegevused. Siinkohal märgib kohus, et juhul, kui kohalik omavalitsus langetab

õiguspärase menetluse tagajärjel õiguspärase otsuse, millega Küla ja Tõusu teed viiakse siiski

avalikust kasutusest välja, on kaebajal tagatud eelpoolmainitud Harju Maakohtu otsuse alusel

ligipääs oma kinnistule.

31. Kohus leiab, et tal puudub vajadus ja alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus teeseaduse § 51 ja § 52 ning § 23 lg 3 osas. Kohus leiab, et nimetatud sätetest ei

tulene kaebaja kirjeldatud ebaproportsionaalseid omandiõiguse kitsendusi. Kohus märgib

lühidalt, et seadusandja on loonud piisavad tsiviilõiguslikud kaitsemeetmed, mille

rakendamisel on tagatud iga isiku ligipääs oma omandile. Samuti ei ole õige, et avaliku huvi

korral sõltub eratee avalikku kasutusse määramine ainult eratee omaniku nõusolekust ja tema

dikteerib täielikult vastavad tingimused. Kohus märgib, et juhul, kui eratee avalikku kasutusse

saamiseks on tõsine avalik huvi, mis kaalub üles teeomaniku erahuvi, on kas riigil või

kohalikul omavalitsusel vastava kokkuleppe või nõusoleku puudumisel võimalik algatada

sundvõõrandamise vms. menetlus ja saavutada oma eesmärk ning avaliku huvi kaitsmine sel

teel. Avaliku huvi määratlemisel on kohalikul omavalitsusel siinjuures piisavalt suur

diskretsiooniruum. Kohus leiab, et need õiguslikult tagatud mehhanismid tasakaalustavad

mõistlikult eratee omaniku ja teiste selle kasutamisest huvitatud isikute huvid ja õigused.

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks.

HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad

osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri,

esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus

menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud

tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebuse esitaja on kandnud nähtuvalt kohtutoimikust menetluskulusid riigilõivuna kaebuse ja

esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise eest 450 krooni (28,76 eurot) (tl 18). Muude kulude

hüvitamist kaebaja tähtaegselt taotlenud ei ole. Kuna käesolevas asjas rahuldas kohus

kaebuse ja tegi otsuse kaebaja kasuks, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista

kantud menetluskulud summas 28,76 eurot.

Daimar Liiv

Kohtunik