3-10-1300/105 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1300

Haldusasi

N. K. kaebus Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010

käskkirja

nr

2-21/28

tühistamiseks,

teenistusse

ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja

eest tasu väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – N. K .

Vastustaja – Põhja-Tallinna Valitsus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.12.2011 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

N.K. ja Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

21.11.2012

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada apellatsioonimenetlus N. K. apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 2.

detsembri 2011. a otsuse peale haldusasjas nr 3-10-1300.

2. Jätta Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 2. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-1300 muutmata.

3. Jätta Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

4. Mõista Põhja-Tallinna Valitsuselt N. K. kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud

1344,88 € (üks tuhat kolmsada nelikümmend neli eurot ja 88 senti).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 2. jaanuaril 2013, välja arvatud HKMS § 212 lg 1

teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korraldusega nr 327-k „Põhja-Tallinna Valitsuse

koosseisunimestiku koos ametikohtade palgaastmetega muudatus“ kustutati linnamajanduse

osakonna koosseisust üks peaspetsialisti ametikoht (vanemametnik, palgaaste A11) alates

01.05.2010. Korralduse eelnõu seletuskirja kohaselt on linnamajanduse osakonna töömaht

Kohus

2(13)

vähenenud

seoses

sundüürnike

probleemide

lahenemisega

Tallinnas;

koosseisude

vähenemisega

kaasnevad

kulud

ühele

koondatavale

ametnikule

koondamishüvitise

maksmiseks kokku 198 707 krooni, sellest kasutamata puhkuse hüvitus 31 707 krooni.

2. Põhja-Tallinna vanem teatas 31.03.2010 kirjaga nr 1-9/788 N. K-le, et talle ei ole

pakkuda sobivat teist ametikohta ja teda vabastatakse koondamise tõttu teenistusest alates

01.05.2010. Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/28 vabastati

linnamajanduse osakonna peaspetsialist N. K. avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 1

alusel alates 01.05.2010 teenistusest koondamise tõttu seoses Põhja-Tallinna Valitsuse

linnamajanduse osakonna teenistuse ümberkorraldamisega.

3. Põhja-Tallinna vanema 19.03.2010 käskkirjaga nr 2-21/12 määrati N. K-le taotlejate

avalduste läbivaatamise ja linnavalitsuse korralduse eelnõu aluseks olevate asjaolude

ebapiisava välja selgitamise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkiri tühistati Tallinna

Ringkonnakohtu 28.09.2012 otsusega haldusasjas nr 3-10-911, kohtuotsus on jõustunud.

4. Põhja-Tallinna vanema 30.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/31 määrati N. K-le

distsiplinaarkaristuseks noomitus 06.04.2010 teabenõudele viivitusega vastamise eest.

Käskkiri tühistati Tallinna Halduskohtu 19.10.2011 otsusega haldusasjas nr 3-10-1311, mis

jõustus Riigikohtu 22.10.2012 otsusega nr 3-3-1-46-12.

5. N. K. palus halduskohtule esitatud kaebuses ja kaebuse täiendustes tühistada Põhja-

Tallinna vanema 28.04.2010 käskkiri nr 2-21/28, ennistada teda teenistusse ja mõista välja

teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud töötasu.

Kaebaja määrati Põhja-Tallinna vanema 12.01.2009 korraldusega nr 2-1/12 linnaosa

eluasemekomisjoni sekretäriks. Põhja-Tallinna vanema 30.04.2002 käskkirjaga nr 112 ja

19.02.2010

käskkirjaga

nr

2-17/8

kinnitatud

ametijuhendites

märgitud

kaebaja

teenistuskohustused ei sisaldanud üksnes sundüürnikega tegelemist, vaid kõikide

korteritaotlejate elamispinna küsimuste kompaktset lahendamist. Sundüürnikega tegelesid ka

teised ametnikud.

10.03.2010 oli Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna koosseisus 5 peaspetsialisti

ametikohta. Pärast Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k jõustumist võeti

linnamajanduse osakonda tööle uusi ametnikke. Vastustajale oli teada, et seoses A. O.

teenistusest lahkumisega vabaneb 01.05.2010 peaspetsialisti ametikoht ja 07.06.2010 T. R.

pensionile jäämisega seoses (avaldus aprillist 2010) teine peaspetsialisti ametikoht. Kaebaja

oleks suutnud nende ülesandeid täita. T. R. asemele võeti 0,5-koormusega uus töötaja.

15.05.2010 vabanes kaebajale vahetult allunud spetsialisti (S. L.) ametikoht. Kaebajale oli

võimalik osakonnas pakkuda vähemalt kolme ametikohta, kuid seda ei tehtud, rikkudes ATS §

116 lg 2 ja 3. Ka teistes osakondades vabanes töökohti, mida saanuks kaebajale pakkuda, nt

arendusnõuniku, terviseedendaja ja maja sekretäri ametikohad, sotsiaalosakonnas loodud uued

töökohad. Vastupidiselt vastustaja väitele vastab kaebaja oma teadmiste, oskuste ja kogemuste

poolest arendusnõuniku ametijuhendi nõuetele.

Koondamisest etteteatamise kirjast ja käskkirjast pole arusaadav, miks otsustati just kaebaja

koondada, kas ja kuidas arvestati kaebaja töönäitajaid. Kaebaja on võimeline täitma pea kõiki

linnaosa valitsuse ametnike tööfunktsioone. Ta on pidevalt osalenud täiendkoolitustel,

seminaridel ja end ise täiendanud. Kaebajat ergutati 2010. a heade töötulemuste eest hinnalise

kingitusega. Arvestatud ei ole kaebaja teenistusstaaži asutuses (21 aastat) ja avalikus

teenistuses (30 aastat), et kaebaja hooldamisel on 92-aastane ema ja töövõimetuspensionärist

abikaasa, kaebajal on pensionieelikuna praktiliselt võimatu uut töökohta leida. Vastustaja pole

koondamisel objektiivselt hinnanud kaebaja töönäitajaid ja isikut.

Kohus

3(13)

19.10.2007 ja 03.11.2009 atesteerimislehtedelt nähtuvalt iseloomustatakse kaebaja erialaseid,

ameti- ja kutsealaseid teadmisi, võimeid ja tööalast käitumist ning enesetäiendamist

positiivselt. Osakonna koostatud ja lahendamisel olnud dokumentide analüüsist 01.01.2009 -

20.04.2012 nähtub, et kaebaja panus osakonna teenistuslike ülesannete täitmisse oli teistest

oluliselt suurem. Tuleb arvestada, et linnavalitsuse korralduste ja linnavolikogu otsuste

eelnõude koostamine nõuab eriteadmisi, erilist täpsust ja rohkem aega, kui linnaosa vanema

korralduste koostamine; vähemalt pooled S. Luhasoo koostatud kirjad vaatas läbi, korrigeeris,

kooskõlastas ja allkirjastas kaebaja. Osakonna koosseisu kuulus sellel perioodil 14 ametnikku,

kuid kohtule esitati andmed ainult 7 kohta. Vastustaja ei arvestanud koondamisel kõigi

linnamajanduse osakonna peaspetsialistide töötulemusi, võimekust ja professionaalsust.

Õigustades koondamist sundüürnike probleemide lahenemisega, jäeti tähelepanuta, et Tallinna

II ehitusprogrammi järgi peaks linn 2009-2015 saama juurde umbes tuhat munitsipaalkorterit

ja alates veebruarist 2010 tegeleb osakond noorte perede, linnale vajalike töötajate,

lastekodulaste jt abi vajavate isikute elamispinnaprobleemidega. See valdkond kuulub

eluasemekomisjoni sekretäri pädevusse, kelle ametikohustusi kaebaja täitis ja seda kohta pole

ära kaotatud.

Nähtuvalt dokumendihaldussüsteemist Postipoiss suurenes kaebaja töömaht koondamisele

eelneval aastal. Ta pidi 01.01.2009 - 30.04.2010 koostama 37 eelnõud, samal ajal koostasid

teised kokku 28 eelnõud. Kaebajale suunati ka pärast koondamisest teatamist oluliselt rohkem

pöördumisi kui teistele ametnikele. Seisuga 16.08.2011 oli koosseis vähemalt kolme ametniku

võrra suurem. Sundüürnikega tegelemine asendus uute projektidega juba jaanuaris 2010.

Vastustaja

märkis

ajalehes

Pealinn,

et

kaebaja

koondamisel

omas

tähtsust

distsiplinaarkaristuste määramine. Samas polnud 05.03.2010 seletuskirja ja 10.03.2010

korralduse eelnõu tegemise ajal kaebajal ühtegi distsiplinaarkaristust. Käskkiri on

motiveerimata. Koondamise olukorda ei esinenud, tegemist on näilise reorganiseerimisega.

Vastustaja

otsis

kaebajast

vabanemiseks

võimalusi,

koostades

otsitud

asjaoludel

distsiplinaarkaristuste käskkirju ja jaotades ametnike vahel tööd ebamõistlikult, koormates

teistest enam kaebajat. Kaebajale anti korraldus, mille täitmise tähtaeg kuni 30 minutit on

ilmselgelt ebamõistlik.

Vastustaja nõudis kirjaliku kinnituse vormistamist, millega kaebaja loobuks 10.04.2010

kohtule esitatud kaebusest (haldusasi nr 3-10-911) ja talle ametnikuna garanteeritud õigustest

(sh 15.05.2010 vabanevast spetsialisti ametikohast). Kaebaja pidi vastustaja juuresolekul

ümber kirjutama vastustaja poolt ette valmistatud avalduse teksti. Teenistussuhte tõttu polnud

kaebajal võimalik vastustaja survestamisele mitte alluda. Kaebaja kirjutas avaldused, kuid

pöördus samal päeval Justiitsministeeriumi, kust talle vastati 27.04.2010 kirjaga nr 10.1-

9/5789, et kaebajal on ATS § 155 lg 3 ja § 116 lg 3 alusel õigus saada teavet vabanevate

ametikohtade kohta ja nõuda teenistusse tagasivõtmist. 2010. a mais esitas kaebaja

vastustajale avalduse, et ta vabanevate ametikohtade tekkimisel teenistusse tagasi võetaks.

Teenistusest vabastamise käskkirjad vormistati reeglina varakult. A. O. 01.05.2010

teenistusest vabastamise käskkiri registreeriti 20.04.2010. Kuigi ka kaebaja pidi juba

01.05.2010 teenistusest vabastatud olema, polnud käskkirja veel 27.04.2012 allkirjastatud. Ka

see kinnitab, et vastustaja otsis kunstlikke võimalusi kaebajast muul alusel vabaneda.

Seda, et Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k ja struktuurimuudatuse

algatajaks oli vastustaja, mitte linnavalitsus, tõendab 05.03.2010 koostatud korralduse

seletuskiri, mille on allkirjastanud K. T. ja koostanud Põhja-Tallinna Valitsuse haldussekretär.

Korralduse eelnõu seletuskirjas märgitud koondamishüvitise määr on arvutatud personaalselt

kaebaja suhtes. Tallinna Linnavalitsus üksnes kinnitas Põhja-Tallinna Valitsuse taotluse.

Kohus

4(13)

6. Põhja-Tallinna Valitsus palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata, leides, et koondamise

õiguslik alus tulenes Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korraldusest nr 327-k ja kaebaja

ametikoha koondamine ei olnud näilik. Töötajale teise ametikoha pakkumine eeldab, et

tööandja peab teda võimete ja tööoskuste poolest teisele ametikohale vastavaks. Kaebajale

polnud võimalik pakkuda eriteadmisi ja erialast ettevalmistust eeldavaid ametikohta, nt

arendusnõuniku

ametikohta,

kus

oli

ülesandeks

linna

strateegilise

arengumudeli

väljatöötamine. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et viimane oleks linnaosavalitsuses võimeline

mistahes ametikohal hakkama saama. Kaebaja omandas linnamajanduse osakonnas

pikaajaliselt töötades sundüürnike ja elamumajandusprobleemide lahendamisega seotud

oskused ja teadmised. Kaebajale koondamisest ette teatamise hetkel ei teadnud vastustaja

linnamajanduse osakonnas vabanevast spetsialisti ametikohast. Võimalus kaebajale teist

ametikohta pakkuda tekkis 13.04.2010, kui linnamajanduse osakonna spetsialist S. L.

pensionile lahkus. Vastustaja pakkus kaebajale 15.05.2010 vabanevat spetsialisti ametikohta,

kuid kaebaja keeldus sellest. Seda tõendab 27.04.2012 kiri Põhja-Tallinna vanemale, kus

kaebaja kinnitab, et kuna ta nõustub koondamise otsusega, pole talle vaja järgneva kuue kuu

jooksul vabanevaid ametikohti pakkuda. Sellest lähtuvalt vastustaja talle enam vabanevaid

ametikohti ei pakkunud.

Kaebaja pöördus 18.05.2010 Põhja-Tallinna Valitsuse poole avaldusega, paludes uue või

vabaneva ametikoha tekkimisel ta tagasi teenistusse võtta. Vastustaja teatas 02.07.2010

kirjaga, et linnaosavalitsuses pole loodud uusi ega vabanenud kaebaja kvalifikatsioonile

vastavaid ametikohti. Põhja-Tallinna Valitsuses oli seisuga 01.07.2010 täitmata järgmised

ametikohad: arhitekt-maakorraldaja, kultuuri- ja noorsoosektori juhataja ning koristaja.

Vastustajale pole teada ühtegi fakti, mis võiksid kinnitada kaebaja väidetavat survestamist.

Kaebaja soovib kohut ja vastustajat eksitada. Arusaamatu on ka kaebaja 12.05.2010 Põhja-

Tallinna Valitsusele esitatud avaldus, milles ta soovib tühistada 27.04.2010 esitatud avaldust.

Kaebajal on küll kõige pikem teenistusstaaž, kuid tal oli kehtiv distsiplinaarkaristus, mida tuli

arvestada. Ainuüksi pikem teenistusstaaž ei anna eelisõigust, kui ametnik täidab oma

tööülesandeid

lohakalt

ja

suhtub

töösse hooletult.

Koondamisel

kaaluti

kõikide

linnamajanduse osakonna peaspetsialistide töötulemusi, võimekust ja töösse suhtumist, samuti

ametnike tööalast suhtlemisoskust nii majasiseselt kui ka väljaspool seda.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.12.2011 otsusega N. K. kaebuse, tunnistas

seadusevastaseks ja tühistas Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirja nr 2-21/28

(resolutsiooni p 1); ennistas N. K. viivitamatult ametisse ja mõistis Põhja-Tallinna Valitsuselt

N. K-le välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga (p

2); jättis poolte menetluskulud nende enda kanda (p 3). Põhjendused:

Vaidlustatud käskkiri vastab haldusmenetluse seaduses sätestatud vormi- ja sisunõuetele,

ATS § 132 lg-s 2 sätestatud spetsiifilistele nõuetele ning on formaal-juriidiliselt õiguspärane.

Samas on õige kaebaja väide, et tema koondamisel rikuti ATS § 116 lg-d 2 ja 3, sest tegelikult

ei ole kaalumist toimunud ja vastustaja eesmärk oli kaebajast kui võimalikust tülikast töötajast

vabaneda. Ühestki dokumendist ei nähtu, et vastustaja oleks koondamise üle otsustamisel

ATS § 116 lg 2 alusel kaalunud linnamajanduse osakonna viie peaspetsialisti vahel.

Kaalutlused peaksid olema kontrollitavad ja sisalduma vähemalt koondamisteates. Tallinna

Linnavalitsuse korralduse nr 327-k seletuskirjast ilmneb selgelt seal märgitud kaasnevate

kulude järgi, et korralduses oli koondatava peaspetsialistina mõeldud just kaebajat. Asjaolu, et

korralduse nr 327-k projekti koostamise hetkel oli selge, et koondamisele läheb just kaebaja,

kinnitas 01.11.2011 kohtus tunnistajana ka projekti koostaja haldussekretär G. V. Ühtlasi

kinnitas ta, et temaga seda teemat ei arutatud, kuid ta tõstatas probleemi ise, sest seadis

Kohus

5(13)

kahtluse alla, et see võib olla just N. K. Probleemi tõstatus jäi vastuseta. Ka toonane Põhja-

Tallinna Valitsuse kantselei juhataja D. J. tunnistas, et ta ei tea, kellega koondamist arutati,

kuid see tuli teha väga kiiresti (eelnõu tuli ette valmistada 2 tunni jooksul), ja oli teada, et N.

K. tuli väga kiirelt koondada. Tunnistajale jäi mulje, et eelnõu kiire ettevalmistamine näitas, et

sellest ametnikust soovitakse väga kiiresti vabaneda. Ka D. J. ei teadnud, miks tuli koondada

just N. K. Tunnistajate ütlustega on ümber lükatud vastustaja väide, et kaebaja koondamise

vajadus tulenes Tallinna Linnavalitsuse korraldusest nr 327-k. Korraldusega seadustati

linnaosa valitsuse enda koostatud/esitatud eelnõu. Iseenesest võis ju ollagi vajadus seoses

töömahu vähenemisega koosseisu muuta/vähendada, kuid antud juhul ei tulenenud

konkreetselt kaebaja koondamine nimetatud korraldusest, st vastustaja ei hakanud pärast

korralduse

nr

327-k

saamist

kaaluma,

keda

seoses

linnamajanduse

osakonna

ümberkorraldamisega tuleb koondada, vaid see otsus oli juba eelnevalt tehtud.

Kuna otsustus, et koondamisele läheb just kaebaja, oli tehtud juba enne 10.03.2011, on sellega

kummutatud ka vastustaja väide, et koondamisel arvestati, et kaebajal on ainukesena kehtiv

distsiplinaarkaristus. Põhja-Tallinna vanem määras käskkirjaga nr 2-21/12 kaebajale

ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuse alles 19.03.2010.

Haldusasja nr 3-10-2010 materjalidest ilmneb, et Põhja-Tallinna vanem andis 10.03.2010

resolutsiooni

„Alustada

distsiplinaarmenetlust“

ja

komisjon

teenistusliku

juurdluse

läbiviimiseks moodustati tema 11.03.2010 käskkirjaga nr 2-17/11. Seega tegi vastustaja otsuse

kaebaja koondamise kohta enne distsiplinaarmenetluse alustamist ja kaebaja süü tuvastamist

distsiplinaarsüüteo toimepanemises. Täiendavalt kinnitas seda tunnistaja D. J. Järelikult ei

esinenud seda põhilist asjaolu, millest väidetavalt peaspetsialistide hulgast koondatava valikul

lähtuti. Tegemist on jämeda kaalutlusveaga või mis antud asjaolusid kogumis arvestades on

tõenäolisem, et tegelikult mingit kaalumist ei toimunudki. Jääb mulje, et kaebajale saadeti

etteteatamiskiri tema teenistusest vabastamise kohta koondamise tõttu alles 31.03.2010

seepärast, et jõuaks määrata distsiplinaarkaristuse, millele tuginevalt sai luua näiliselt

seadusliku olukorra, et vabastati ainuke töökohustusi halvasti täitev peaspetsialist. Vastasel

juhul on raske mõista, miks tuli koondada just kaebaja, kel ainsana oli antud asutuses

teenistusstaaži 21 aastat ja avalikus teenistuses 30 aastat, ning kelle hooldamisel on kaks

isikut.

Tunnistaja D. J. sõnul oli kaebaja omal alal väga hea. Kuigi tunnistaja G. V. kinnitas K. T.

väidet, et kodanikud kaebasid N. K. peale, tuleb sellesse suhtuda reservatsiooniga. Vastustajal

polnud esitada ühtegi kirjalikku kaebust, mille põhjendatust oleks kontrollitud ja mille suhtes

oleks tuvastatud kaebaja õigusvastane käitumine. Mõistlik on lähtuda kaebaja ühe varasema

ülemuse J. J. poolt haldusasjas nr 3-10-911 05.04.2011 kohtuistungil tunnistajana öeldust,

mille kohaselt valdkond, milles kaebaja tegutseb, oli problemaatiline, ja elamispinnata jäänud

inimesed tunnevad loomulikult pahameelt. Ka kaebaja vahetu ülemus A. V. kinnitas, et aeg-

ajalt kaebaja suhtes esitatud kaebused väljendasid subjektiivset rahulolematust, mis tulenes

kaebaja töö olemusest. See, mis isikule võib subjektiivselt tunduda ebaõiglane, ei pruugi seda

objektiivselt olla. Järelikult ei tõenda need väidetavad suulised kaebused kuidagi, et kaebaja

polnud hea ja pädev töötaja. Seda enam, et enne 19.03.2010 ei olnud kaebajat

distsiplinaarkorras karistatud. Kindlasti võib leida ka vastupidiseid näiteid, kus isikud on

kaebajaga väga rahul olnud. On mõistetav, et sellekohase info esitamine pole antud juhul

vastustaja huvides. Kaebaja sobivust ametikohale tõendavad ka atesteerimistulemused ja talle

määratud ergutused. On kummaline, et paari kuu jooksul halvenes olukord niivõrd, et see

vääris lausa kahe karistuse määramist. Absurdne ja paljasõnaline on vastustaja etteheide, et

kaebaja olevat suhelnud eestlastest klientidega vene keeles, kuna kaebaja eesti keele oskus on

väga hea. Lisaks Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonna peaspetsialisti

ametikohast tulenevate ametikohustuste täitmisele oli talle usaldatud ka linnaosa

eluasemekomisjoni sekretäri kohustuste täitmine. Isegi siis, kui linnamajanduse osakonna töö

Kohus

6(13)

oleks just kaebaja töökohustuste osas vähenenud, ei tähenda see, et koondada tulnuks nimelt

tema. Vastustajal oli kohustus lähtuda ATS § 116 lg-st 2 ja vajadusel teha osakonnas sama

taseme ametnike osas ametiülesannete osas ümberjagamisi.

Kuigi kaebus kuuluks ainuüksi eeltoodu alusel rahuldamisele, pidas kohus vajalikuks

märkida, et isegi siis, kui kaebaja kuulunuks õiguspäraselt tehtud valiku alusel koondamisele,

oli vastustajal nii kohustus kui ka võimalus pakkuda kaebajale linnaosa valitsuses teist

ametikohta. ATS § 116 lg 3 eesmärgiks on vältida isiku teenistusest vabastamist talle teise

sobiva ametikoha leidmise teel. Sobiva ametikohana tuleb mõista igasugust ametikohta, mis

vastab isiku võimetele, sh võib see olla tasemelt madalam või väiksema palgaga. Asja

materjalidest nähtuvalt puudus vastustajal igasugune soov kaebajale teist ametikohta

pakkudes temaga teenistussuhet jätkata. Ajaks, kui kaebajale teatati tema koondamisest ja

kinnitati, et talle ei ole pakkuda sobivat teist ametikohta, oli vastustajale teada, et samas

osakonnas vabaneb peaspetsialisti ametikoht (A. O. 04.03.2011 avaldus ja K. T. resolutsioon

„Nõus“, 20.04.2010 käskkiri). Vastustaja väited ühe või teise ametikoha sobimatusest

kaebajale, kuna need nõudvat erilist suhtlusoskust, osutusid ametijuhendeid võrreldes

alusetuteks. Atesteerimistulemused kinnitavad, et kaebajal ei olnud suhtlemisprobleeme.

Kaebaja survestamine lahkumiseks ja formaalselt pakutud või võimalikult pakutavate

ametikoha mittevastuvõtmiseks leidis kinnitamist kasvõi G. V. ütlustega.

HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja palus jätta kohtukulud

vastustaja kanda ning esitas 10.08.2011 arve summale 1246,31 eurot (I kd, tl 201),

kinnituseks tehtud tööst e-kirjavahetuse kaebaja, esindaja ja kohtu vahel (II kd, tl 18-41) ja

dokumendi „Kohtukulude loetelu juurde“, millest nähtuvalt kulutati õigusabile 19,9 tundi

tunnihinnaga 95,87 eurot, millele lisandub käibemaks (II kd, tl 184), kuid puudub tõend, mis

kinnitaks, mis summas ja millal on N. K. tegelikult õigusabi eest tasunud. Järelikult ei ole

kohtul võimalik menetluskulusid vastustajalt välja mõista.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. N. K. apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus menetluskulude kaebaja

kanda jätmise osas ja mõista uue otsusega kaebaja menetluskulud välja vastustajalt.

9. Põhja-Tallinna Valitsus palus vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

10. Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, jätta

uue otsusega kaebus rahuldamata ja mõista vastustaja menetluskulud välja kaebajalt.

Kohus pole otsuses kõiki asjas kogutud tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta ei

arvesta kõigi tõenditega ja miks kohus vastustaja väidetega ei nõustu. Kohtu siseveendumuse

kujunemine pole jälgitav. Tegemist on kaaluka kohtumenetluse normi rikkumisega, mis toob

kaasa kaevatava kohtuotsuse tühistamise. Kohus hindas tõendeid ebaõigesti, luges vastustaja

esitatud tõenditele vaatamata valdava osa vastustaja väidetest mittetõendatuks, samas aga

kaebaja väited tõendatuks vaatamata usaldusväärsete tõendite puudumisele. Kohus eiras

HKMS § 15 lg-st 3 ja § 16 lg-st 2 tulenevat põhimõtet, millest tulenevalt lasub

menetlusosalistel kohustus kohtumenetluses tõendada neid asjaolusid, millele nende väited

tuginevad.

Nõustuda ei saa otsuses märgituga, mille kohaselt asja materjalidest ei nähtu, et Põhja-

Tallinna Valitsus oleks viinud ATS § 116 lg 2 alusel läbi kaalumise koondatava ametniku

väljaselgitamiseks. Asjas ei saa omistada määravat tähendust asjaolule, et kaebaja suhtes

Kohus

7(13)

langetati koondamise otsustus juba enne distsiplinaarkaristuse määramist. Kohus jättis

tähelepanuta, et võimalikule distsiplinaarsüüteole viitavad tunnused olid teada juba varem.

14.12.2009 esitasid X X asuval kinnistul elukohta omavad Z. M. ja N. Z. Tallinna abilinnapea

Eha Võrgule kaebused, kuna nad ei olnud rahul Põhja-Tallinna Valitsuse tegevusega nende

elamispinna küsimuse lahendamisel. Seetõttu paluti kaebajal 27.01.2010 kirjutada seletuskiri,

milles sisalduks muu hulgas vastus küsimusele, millistest asjaoludest lähtudes otsustas ta

ignoreerida Tallinna Linnavolikogu 17.09.2007 otsust X X asuva kinnistu müügi kohta.

Hiljemalt 2010. a jaanuari lõpuks oli Põhja-Tallinna Valitsuses kujunenud arusaam, et kaebaja

võis kaebuse esitanud isikute avalduste läbivaatamisel jätta piisava põhjalikkusega välja

selgitamata ja tähelepanuta asja lahendamiseks olulised asjaolud ning tegemist võib olla

ametikohustuste mittenõuetekohase täitmisega. K. T. märkis 31.10.2011 kohtuistungil, et

kaebaja lohakust arutati juba enne distsiplinaarmenetluse alustamist.

K. T. selgitas 31.10.2011 istungil, et ATS § 116 lg 2 alusel läbi viidud kaalumise puhul ei

olnud ainsaks määravaks kriteeriumiks kaebaja tegevus seoses X X asuva kinnistuga, vaid ka

elanike kaebused kaebaja suhtes. Ehkki K. T. kui haldusorgani seadusliku esindaja seletused

ei saa olla tõendiks, pidanuks kohus arvestama tunnistajate D. J. ja G. V. 01.11.2011

kohtuistungil antud ütlustega, mis kinnitavad linnaosa vanema väiteid kaebaja tegevuse suhtes

esitatud kaebuste kohta. Kohus jättis tunnistajate ütlused kaebaja töö kohta antud negatiivse

tagasiside kohta arvestamata, viidates kõnealuste tunnistajate teisi asjaolusid käsitlevatele

väidetele kaebaja positsiooni õigustavas kontekstis. Kohus eiras HKMS § 16 lg-t 3, § 25 lg-t

2, TsMS § 232, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

Kohtupraktikas on lubatavaks peetud ATS § 116 lg 3 alusel ametnikule teise ametikoha

pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles selle toimingu õiguspärasuse

kohtuliku kontrolli käigus. Pelgalt ametikoha pakkumise või pakutavate ametikohtade valiku

põhjendamata jätmine ei muuda teenistusest vabastamist õigusvastaseks, kui ametikohti

pakkudes on silmas peetud ATS § 116 lg 3 eemärki (ametniku teenistusest vabastamise

vältimine ametnikule sobiva teise ametikoha pakkumise teel) ja järgitud kohtupraktikas

väljendatud põhimõtteid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-14-00, 3-3-145-00, 3-3-1-5-05, 3-1-1-

50-11).

Asja lahendamise seisukohast ei oma määravat tähendust, et otsustus kaebaja koondamise

kohta tehti juba enne Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k andmist, kuna

ametiasutuse struktuuris tehtavate muudatuste toimumine ja tegemise vajadus oli teada juba

varem. Kaalutletud valik koondatava ametniku suhtes võidigi sellest tulenevalt teha juba enne

linnavalitsusele korralduse andmist. Tõsiasja, et töömaht vähenes, kinnitasid tunnistajad D. J.

ja G. V. Kohus on tunnistajate sellesisulised ütlused põhjendamatult tähelepanuta jätnud,

minnes vastuollu HKMS § 25 lg-ga 2, TsMS § 436 lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8.

Riigikohus on ATS § 116 lg 2 tõlgendamisel selgitanud, et koondamisele kuuluvate

ametikohtade kindlaksmääramine on vaid ametiasutuse pädevuses. Seetõttu ei saa vaidlustada

ametiasutuse otsustust koondada üks või teine ametikoht, vaid ainult käskkirja või korraldust,

millega koondatav ametnik teenistusest vabastati (lahend nr 3-3-1-50-11). Asjakohatu on

kohtu järeldus, mille kohaselt oli Põhja-Tallinna Valitsuse eesmärk üksnes tülikast ametnikust

vabanemine. Seejuures kohus möönis, et iseenesest võis seoses töömahu vähenemisega

koosseisu

vähendamise

vajadus

eksisteerida.

Kohus

jättis

käsitlemata

poolte

koondamissituatsiooni puudutavad väited. Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr

327-k täitmine oli vastustajale kohustuslik. Koondamissituatsiooni kontrollimise seisukohalt

ei oma õiguslikku tähendust, kes ja millistel kaalutlustel korralduse eelnõu ette valmistas.

Samuti ei saa olla määrav, kuidas korralduse vastuvõtmise vajadust põhjendati, kuna

korralduse õiguspärasus ei ole ega saa olla antud asjas vaidluse esemeks. Teistsugune

Kohus

8(13)

lähenemine tähendaks linnavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse organi rolli eitamist tema

pädevusse kuuluva küsimuse otsustamisel.

Kohtuotsuses väljatoodud kaebajat positiivses valguses näitavate asjaoludega mittearvestamist

või atesteerimisel tehtud järeldustest erinevatele tulemustele jõudmist ei saa pidada

õigusvastaseks, sest ametiasutusel on kaalutlusõigus otsustamaks, milliseid teenistusalaseid

näitajaid ja asjaolusid kaalumisel kõige olulisemaks pidada. Halduskohtul puudub seaduslik

õigus vastustajale selles osas ettekirjutusi teha. HKMS § 19 lg-st 6 tulenevalt on

kaalutlusotsuste kohtulik kontroll piiratud. Kohus, tuues otsuse põhjendava osa p-s 5 esile

kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid ja heites vastustajale ette nendega

mittearvestamist, teostas sisuliselt haldusorgani eest kaalutlusõigust. Selline tegevus läheb

lisaks seadusest tuleneva volituse piiride ületamisele vastuollu ka Riigikohtu praktikas

väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei tohi kohus haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel

asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (lahendid nr

3-3-1-15-08, 3-3-1-82-09 jm).

Kohus, viidates kaebaja headele atesteerimistulemustele, pole arvestanud kohtumenetluse

käigus viidatud asjaoluga, et kõnealused tulemused ei erinenud teiste linnamajanduse

osakonna peaspetsialistide omadest, mistõttu ei saanuks pelgalt atesteerimise käigus antud

hinnang olla koondatava ametniku väljaselgitamisel määravaks kriteeriumiks.

Ebaõige on kohtu järeldus, et kaebaja survestamine lahkumiseks ja formaalselt pakutud või

võimalikult pakutavatest ametikohtadest loobumiseks leidis kinnitust G. V. ütlustega.

01.11.2011 kohtuistungi protokollis kajastatud G. V. ütlused selliseks järelduseks alust ei

anna. G. V. on kaebaja esindaja poolt kaebaja 27.04.2010 omakäeliselt kirjutatud avaldust

puudutavale küsimusele vastanud: „Ma ei tea, aga mul jäi mulje, et see oli kokkulepe.“ Ka

tunnistaja teistest vastustest ei ilmne, et talle teadaolevalt oleks keegi kaebajat avalduse

kirjutamisel või selle kohtusse toimetamisel mingil viisil survestanud. Kohus ei ole järelduse

tegemisel viidanud ühegi teise tunnistaja ütlustele ega muule tõendile, millele tuginedes

kujunes kohtu siseveendumus, et tõendatuks tuleb lugeda kaebaja survestamise omakäelise

avalduse kirjutamisel. Seetõttu tuleb kriitiliselt suhtuda ka otsuse põhjendava osa p-s 6 toodud

järeldusse, mille kohaselt nähtub asja materjalidest, et Põhja-Tallinna Valitsusel puudus

igasugune soov kaebajaga teenistussuhet jätkata ja kaebajale teist ametikohta pakkuda.

Kaebaja pole viidanud ühelegi eluliselt usutavana tunduvale põhjendusele, miks ta väidetavalt

toimunud survestamisele allus, ega kirjeldanud, missuguste võimalike negatiivsete

tagajärgedega teda omakäelise avalduse mittekirjutamise korral ähvardati. 31.10.2011

kohtuistungi protokollis fikseeritud kaebaja ütlustest nähtub, et ta kirjutas avalduse, kuna

soovis kabinetist võimalikult kiiresti lahkuda, sest tundis end halvasti. Ei ole usutav ega

tõenäoline, et kaebaja nõustus loobuma talle pakutavatest ametikohtadest üksnes hetkelise

halva enesetunde ajel. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja menetlusosalisena antud

selgitused pole antud vande all, mistõttu pole need tõendiks HKMS § 16 lg 1, TsMS § 229 ja

§ 267 lg 1 mõttes.

Kohus jättis tähelepanuta tõendina asja juurde võetud tollase linnamajanduse osakonna

juhataja A. V-i 04.03.2010 avalduse linnaosa vanemale tema üleviimiseks alates 01.05.2010

osakonna peaspetsialisti ametikohale. Vastustajale ei saanud 31.03.2010 olla teada, et alates

01.05.2010 vabaneb A. O. peaspetsialisti ametikoht. Teada oli hoopis see, et vabanevale

peaspetsialisti ametikohale üleviimist soovib osakonda juhtinud A. V. , kes linnaosa vanema

29.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/30 alates 01.05.2010 sellele ametikohale ka üle viidi.

11. N. K. vastuses paluti jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning leiti, et

segamini on aetud tõendid, faktilised asjaolud ja poolte seletused. Tunnistajate ütluste osas

esitatud seisukohad on vastuolulised. Vastustaja pole põhjendanud, miks kaebaja tõendid on

Kohus

9(13)

ebausaldusväärsed. Z. M. ja N. Z. 14.12.2009 Tallinna abilinnapeale esitatud avaldusi nimetati

ebaõigesti kaebusteks. Vastustaja ei tõendanud, et seoses avaldustega nõuti kaebajalt

seletuskirja. Kaebaja saatis V. M-le e-kirja, mis ei ole seletuskiri. Seoses linnavaraameti

kontrollimisega sooviti täiendavat infot. Linnavara müügiga tegeles Tallinna linn

linnavaraameti kaudu ja see ei sõltunud Põhja-Tallinna Valitsuse ametnikest.

Vastustaja möönab, et koondamisel ei pakutud kaebajale teist ametikohta. Vastustaja viidatud

Riigikohtu lahenditest ei saa järeldada, et ametikoha pakkumata jätmise põhjuste väljatoomine

oleks õiguspärane. Lahend nr 3-3-1-14-00 puudutab koondamist, kuid selles rõhutati

haldusakti motiveerimise nõuet. Lahendist nr 3-3-1-5-05 tuleneb, et koondamisel tuleb

töötajale alati pakkuda olemasolevaid sarnaseid ametikohti. Samaväärsete ametikohtade

puudumisel tuleb pakkuda ka vähem soodsamaid ametikohti.

Kohus tuvastas, et Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k eelnõu algatajaks

ja koostajaks oli vastustaja ning korraldusega vormistati vastustaja tahteavaldus/ettepanek.

Ebaõige on vastustaja seisukoht, et vastustaja ei omanud puutumust korralduse vastuvõtmisel.

Apellatsioonkaebuse p 3.3.5 on vastuolus vastustaja varasemate seisukohtade ja tunnistajate

ütlustega. Kohtumenetluses tuvastati, et vastustaja ei kaalunud koondamisele kuuluvat

ametikohta ega isikut, vaid otsus tehti vahetult enne Tallinna Linnavalitsuse istungit 2 tunni

jooksul. Ebaselge on vastustaja seisukoht, et kohus on rikkunud talle seadusest tulenevaid

volitusi. Kohus tugines otsuses kohtumenetluse käigus kogutud tõenditele.

Vastustaja moonutab pahatahtlikult G. V. ütlusi. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ütles G.

V. : „Sain tema kabinetis Tammemäelt sellise korralduse. Tulin K-ga Tallinna

Halduskohtusse, et ta avalduse tagasi võtaks.“ 27.04.2010 avalduse kirjutamise kohta ütles G.

V. järgmist: „Ma sain koopia. Minu kommentaar oli selline, et see dokument on õigustühine.“

Kohtu täpsustavale küsimusele vastas tunnistaja, et õigustühine dokument oli: „Pakutavatest

ametikohtadest loobumine. Avaldus oli ka, et ta võtab tagasi esimese haldusakti käskkirja

vaidlustamise.“ Seega tunnistaja kinnitas, et eelnimetatud dokumendid olid õigustühised.

Kohus tuvastas, et vastustaja survestas kaebajat avalduse kirjutamisel. Kaebaja esitas

nimetatud avalduse osas tühistamisavalduse, mida ei ole vaidlustatud ja mis on kehtiv.

Kaebaja oli sunnitud salaja kohtusekretärile edastama teate, et ta ei soovi kaebusest loobuda.

Tunnistaja G. V. kinnitas, et kaebaja on kohustetundlik töötaja, kelle töö suhtes kuni esimese

distsiplinaarkaristuseni etteheiteid polnud.

12. Ringkonnakohtu istungil loobus N. K. oma apellatsioonkaebusest ja palus lõpetada

selles osas apellatsioonimenetluse, märkides, et ei taotle apellatsioonkaebuse koostamise eest

tasutud õigusabi 16 € vastustajalt väljamõistmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Esmalt lahendab ringkonnakohus N. K. apellatsioonkaebusest loobumise avalduse (I),

seejärel võtab seisukoha Põhja-Tallinna Valitsuse apellatsioonkaebuse põhjendatuse suhtes

(II) ja lõpuks lahendab menetlusosaliste menetluskulude taotlused (III).

I

14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 191 lg 1 järgi võib apellant

ringkonnakohtule esitatud avaldusega loobuda apellatsioonkaebusest alates selle esitamisest

kuni apellatsioonimenetlust lõpetava lahendi teatavakstegemiseni.

Kohus

10(13)

15. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puuduvad alused apellatsioonkaebusest loobumise

avalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Ringkonnakohus võtab N. K. apellatsioonkaebusest

loobumise avalduse vastu ja lõpetab HKMS § 191 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse.

16. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant

ei ole apellatsiooniastmes menetlustoiminguid teinud, samuti ei saa apellant esitada enam uut

apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud

menetluskulud (HKMS § 191 lg 2).

II

17. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning Põhja-Tallinna

Valitsuse apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja N. K.

kaebuse rahuldamata jätmiseks alust.

18. Seoses Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korraldusega nr 327-k, millele tuginedes

kaebaja Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010 käskkirjaga nr 2-21/28 koondamise tõttu

teenistusest vabastati, märgib ringkonnakohus järgmist. Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010

korralduse nr 327-k täitmine oli tõepoolest vastustajale kohustuslik ja nimetatud korralduse

õiguspärasus ei ole ega saagi olla käesolevas asjas vaidluse esemeks, mistõttu ei ole alust

kahelda

ka

koondamissituatsiooni

olemasolus

ja

halduskohus

on

jätnud

poolte

koondamissituatsiooni puudutavad väited otsuses õigesti tähelepanuta. Riigikohus on

19.12.2011

otsuses

nr

3-3-1-50-11

(p

12)

rõhutanud,

et

nende

ametikohtade

kindlaksmääramine, mis kuuluvad koondamisele, on ametiasutuse pädevuses ning

vaidlustatav ei ole ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht. Tallinna

Linnavalitsuse 10.03.2010 korraldusest nr 327-k ei tulenenud Põhja-Tallinna Valitsusele

konkreetse ametniku koondamise kohustust, vaid ühe ametniku koondamise kohustus alates

01.05.2010 linnamajanduse osakonnas ühe peaspetsialisti ametikoha puudumise tõttu.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus Põhja-Tallinna vanema 28.04.2010

käskkirja

nr

2-21/28

õiguspärasusele

hinnangu

andmisel

ebaõigesti

kohaldanud

materiaalõiguse normi, eksinud tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis

tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.

20. ATS § 116 lg 2 kohaselt on koondamisel teenistusse jäämise eelisõigus eelkõige

teenistujate esindajal, seejärel põhikohaga ametnikel. Põhikohaga ametnikest on nimetatud

õigus paremate teenistusalaste näitajatega ametnikul. Võrdsete teenistusalaste näitajate korral

eelistatakse ametnikku, kes on teenistuses saanud töövigastuse või kutsehaiguse, kellel on

pikem teenistusstaaž või kellel on ülalpeetavaid.

ATS § 116 lg 2 kohane võrdlemine eeldab koondamissituatsioonis olevaid ametnikke

iseloomustavate andmete kõrvutamist kindlas järjekorras, kusjuures iga järgmine

võrdlusetapp tuleb läbida vaid juhul, kui eelmiste kriteeriumite põhjal on ametnike näitajad

võrdsed ja seetõttu ei saaks neist kedagi objektiivselt eelistada.

ATS § 116 lg 2 teist ja kolmandat lauset, mis sätestavad teenistusse jäämise eelisõiguse, saab

kohaldada, kui on vähemalt kaks ühesuguste või sarnaste ametiülesannetega ametnikku,

kellest vähemalt üks jääb pärast koondamist teenistusse samal ametikohal. Ühesugused

ametikoha nimetused ei pruugi tähendada samasuguseid või sarnaseid ametiülesandeid.

Ametnike võrdlemine teenistusalaste näitajate alusel on võimalik võrreldavate teenistusalaste

näitajate olemasolul ning sarnaste teenistustingimuste korral (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus

nr 3-3-1-50-11, p 15). Kui asutuse töökorraldus ja teenistusülesannete jaotamine teenistujate

vahel ei loo tingimusi teenistusülesannete võrdseks täitmiseks teenistujate poolt, ei ole

teenistusalaste näitajate võrdlemine ja sel alusel teenistusse jäämise eelisõiguse üle

Kohus

11(13)

otsustamine võimalik (vt Riigikohtu 24.10.2000 otsus nr 3-3-1-45-00, p 4). Ametnike

võrdlemiseks ei pea nende teenistusülesanded täpselt kokku langema (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 21.10.2009 otsus nr 3-08-2582; 30.04.2010 otsus nr 3-09-950, p 9), kuid

need peavad siiski olema samal tasemel ja sarnased (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2011

otsus nr 3-09-2463). Lisaks samalaadsete teenistusülesannete täitmisele peaksid ametnikud

kuuluma samasse ametnike põhigruppi, see tähendab, et kõrgemaid ametnikke ei saa võrrelda

vanem- ega nooremametnikega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2011 otsus nr 3-09-3113,

p 11).

Riigikohus on märkinud sedagi, et ametiülesannete sisust tulenevate teenistusalaste näitajate

võrdlus on suuresti hinnanguline ja võib olla raskesti formaliseeritav. Seaduse mõttega on

kooskõlas, et ühesugustelt või sarnaste ametiülesannetega ametikohtadelt koondatavatest

isikutest moodustataks enne vaba ametikoha pakkumist võimaluse korral ATS § 116 lg-s 2

nimetatud tunnuste alusel nn pingerida. Teenistusalaste näitajate hinnangulisust ja raskesti

formaliseeritavust arvestades on suur roll ATS § 116 lg-s 2 nimetatud teistel asjaoludel.

Ühesuguste ametiülesannete korral tuleb võrdlemisel arvestada nii kvalifikatsiooni kui ka töö

sisuga seotud teenistusalaseid näitajaid. Erinevate ametiülesannete puhul saab arvestada

eeskätt kvalifikatsiooni. Alati on võimalik arvesse võtta ergutusi ja distsiplinaarkaristusi (vt

Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Paremaks teenistusalaseks näitajaks ei saa

seevastu pidada selliseid andmeid, mis ei sõltu ametniku enda tööülesannete täitmisest (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2010 otsus nr 3-09-1386, p 13).

Kohtupraktika kohaselt ei ole aktsepteeritav koondamissituatsioonis olevate ametnike

teenistusalaste näitajate väljatoomine ja ATS § 116 lg 2 tähenduses võrdlemine alles

teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus, vaid

ametiasutusel on kohustus enne teenistuja koondamist võrrelda teenistujate teenistusalaseid

näitajaid ja teostada seejärel kaalutud valik. Alles seejärel saab asutus teavitada teenistujat

tema vabastamisest koondamise tõttu ning teenistuja peab teadma, millist kriteeriumit tema

teenistusest vabastamisel kohaldatakse (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 15;

Tallinna Ringkonnakohtu 04.10.2011 otsus nr 3-10-192, p 14; 30.04.2010 otsus nr 3-09-950,

p 9).

Seega juhul, kui ametnike teenistusalaste näitajate võrdlemine oli objektiivselt võimalik, kuid

ametiasutus ei ole seda läbi viinud, siis on ametniku teenistusest vabastamisel tehtud oluline

kaalutlusviga (asjassepuutuvate asjaolude arvestamata jätmine) ja teenistusest vabastamise

haldusakti peale esitatud kaebus tuleb rahuldada, sõltumata sellest, kas kohtumenetluse kestel

esitatud andmed võiksid ametiasutuse valikut iseenesest õigustada või mitte. Ulatusliku

kaalutlusõiguse alusel antava haldusakti motiivide esitamine kohtumenetluses ei ole piisav

ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste

hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik

tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult

lähtuti (nt Riigikohtu 12.11.2007 otsus nr 3-3-1-57-07, p 18).

21. Käesoleval juhul ei saa vaidlust olla selles, et ATS § 116 lg-s 2 sätestatud eelisõiguse

arvestamine oli nõutav, sest ametikohtade vähendamisel jäi mitmest samalaadsest ametikohast

vähemalt üks alles. Halduskohus on tuginenud otsuse tegemisel asjas esitatud tõenditele

kogumis ja järeldanud põhjendatult, et otsustus kaebaja koondamise kohta oli tehtud juba

enne Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k andmist ilma linnamajanduse

osakonna viie peaspetsialisti vahel ATS § 116 lg 2 alusel kaalumist läbi viimata. Haldusasja

materjalidest nähtuvalt esitas vastustaja linnamajanduse osakonna ametnike teenistusalased

näitajad alles kohtumenetluse käigus. Halduskohus ei ole jätnud linnaosa vanema K. T.

Kohus

12(13)

31.10.2011 halduskohtu istungil antud selgitusi ning tunnistajate D. J. ja G. V. 01.11.2011

kohtuistungil antud ütlusi kaebaja tegevuse suhtes esitatud kaebuste kohta arvestamata, vaid

on suhtunud neisse reservatsiooniga, arvestades kaebaja töö olemust. Seda, et kaebaja

ametikohal võib töö olemusest tulenevalt pretensioone esineda, möönis ringkonnakohtu

istungil ka vastustaja esindaja. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda asjaolu, et vastustajale

võisid enne koondamise otsustamist olla teada kaebaja poolt võimalikule distsiplinaarsüüteo

toimepanemisele viitavad tunnused ja kaebajal paluti kirjutada seletuskiri, nagu ka K. T.

31.10.2011 halduskohtu istungil antud selgitused ning tunnistajate D. J. ja G. V. 01.11.2011

kohtuistungil antud ütlused kaebaja tegevuse suhtes esitatud kaebuste kohta, linnamajanduse

osakonna peaspetsialistide teenistusalaste näitajate võrdlemist ATS § 116 lg 2 alusel ega

lükka ümber halduskohtu järeldust kaalumise läbiviimata jätmisest enne kaebaja koondamise

otsustamist.

22. Vaidluse lahendamisel omab tähtsust asjaolu, et kaebaja koondamise otsustus tehti enne

Tallinna Linnavalitsuse 10.03.2010 korralduse nr 327-k andmist ja linnamajanduse osakonna

ametnike teenistusalaste näitajate kohta esitati andmed alles kohtumenetluse käigus. Nagu

vastustaja õigesti märgib, on Riigikohus pidanud ATS § 116 lg 3 alusel ametnikule teise

ametikoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuste väljatoomist alles kohtuliku kontrolli

käigus lubatavaks. Samas ei ole Riigikohus pidanud võimalikuks sellise erandi loomist ATS

§ 116 lg 2 puhul (vt 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 15). Seega on halduskohtu järeldus,

mille kohaselt ATS § 116 lg 2 alusel tehtud kaalutlused peavad olema kontrollitavad ja

sisalduma vähemalt koondamisteates, kohtupraktikaga kooskõlas. Arvestades eeltoodut, on

halduskohus tuvastanud õigesti vastustaja poolt kaebaja koondamise otsustamisel ATS § 116

lg 2 rikkumise ja kuna tegemist on olulise kaalutlusveaga, tühistanud vaidlustatud käskkirja.

23. Halduskohus ei ole otsuses kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid välja tuues ja

nendega mittearvestamist vastustajale ette heites teostanud vastustaja asemel kaalutlusõigust,

vaid on osundanud vastustaja poolt kaalutlusõiguse teostamisel tehtud vigadele.

24. Nõustuda ei saa vastustaja poolt A. V. 04.03.2010 avaldusele antud hinnanguga.

Vastustajale pidi A. O. ametikoha vabanemisega seoses kaaluma, kas pakkuda seda

koondatavale ametnikule või viia sellele ametikohale üle linnamajanduse osakonna juhataja

A. V.

25. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Põhja-Tallinna Valitsuse

apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata.

III

26. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust Põhja-

Tallinna Valitsuse kasuks, jäävad Põhja-Tallinna Valitsuse menetluskulud summas 1975,20 €

tema enda kanda.

27. Kaebaja väitel on esindaja M. P. poolt koostatud N. K. apellatsioonkaebuse koostamise

eest õigusabi suuruseks 16 €, mille väljamõistmist ta seoses apellatsioonkaebusest

loobumisega ei taotle. Kaebaja taotles apellatsioonimenetluses vastustajalt 1344,88 (984,88 +

240 + 120) € väljamõistmist ja esitas menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega HKMS §

109 lg 6 mõttes, mille kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, ning ringkonnakohus mõistab

Põhja-Tallinna Valitsuselt välja N. K. kasuks apellatsioonimenetluse kulud summas 1344,88

€.

Kohus

13(13)

Virgo Saarmets

Silvia Truman

Lilianne Aasma