2-11-43012/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-43012

Tsiviilasi

Vadim Tominga hagi Ida-Viru Maavalitsuse vastu

454,61 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

454,61 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. aprilli 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ida-Viru Maavalitsuse apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) – Ida-Viru Maavalitsus, esindaja maavanem

Riho Breivel

Vastustaja (hageja) – Vadim Toming (ik: 38504282224)

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu

9. aprilli 2012 otsus muutmata.

Riigi

Tugiteenuste

Keskusel

tagastada

Ida-Viru

Maavalitsusele apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv

102,25

eurot

Rahandusministeeriumi

arveldusarvele

nr

10220027689012,

viitenumber

1200001536.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Ida-Viru

Maavalitsuse kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vadim Toming esitas 13.09.2011 maakohtule Ida-Viru Maavalitsuse vastu hagi

454,61 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt saatis kostja 21.06.2011 Ida Prefektuurile e-kirja sooviga palgata

politseinikke, kes teostaksid Tallinnas laulupeost osavõtjate turvamist muuhulgas Tallinna

Laagna Gümnaasiumis ajavahemikus 27.06.-03.07.2011. Töötasuks lubati 139,88 eurot

miinus maksud. Hageja nõustus tingimustega, teatas sellest kostjale Ida Prefektuuri juhtkonna

kaudu, 24.06.2011 teatati talle, et 27.06.2011 peab ta alustama tööd Laagna Gümnaasiumis ja

hageja asus 27.06.2011 kokkulepitud tingimustel tööle. 13.07.2011, s.o pärast töö tegemist,

saatis kostja hagejale allkirjastamiseks tagantjärele koostatud kirjaliku töövõtulepingu, mille

järgi kohustus kostja maksma hagejale ühe päeva eest 69,94 eurot. Hageja lepingu tingimuste

muutmiseks nõusolekut ei ole andnud. 24.08.2011 laekus hageja pangaarvele 318,92 eurot.

Puuduolev summa moodustab (139,88 x 7 – 21% – 318,92) 454,61 eurot.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagejal puudub õiguslik alus kostjalt raha nõuda, kuna

poolte vahel ei olnud kehtivat töövõtulepingut ega siduvaid kokkuleppeid ja hageja ei ole

vaidlustanud maavanema 19.08.2011 korraldust nr 1.1-1/230, mille alusel on hagejale tasu

tehtud töö eest välja makstud. Kostja ise hagejaga läbirääkimisi ei pidanud ning Ida

Prefektuur ei olnud antud lepingulise suhte puhul määravaks vahendajaks. Hageja alustas tööd

ilma lepingu tingimustes kokku leppimata. Kostjal ei olnud võimalik teha töövõtulepingu

sõlmimiseks vajalikke toiminguid enne turvateenuse osutamise alustamist, kuna ta sai Ida

Prefektuurist andmed hageja kohta ajal, mil kostja tööpäev oli juba lõppenud ning millisele

päevale järgnesid riigipühad ja puhkepäevad. Kostja edastas hagejale allkirjastamiseks

töövõtulepingu 08.07.2011. Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus oli planeerinud XI Noorte

laulu- ja tantsupeo korraldamiseks kõikidele maakondadele turvakompensatsioonid võrdsetel

alustel, ühe gümnaasiumi kohta 139,88 eurot päevas. Tallinna Laagna Gümnaasiumis tagasid

avalikku korda ajavahemikus 27.06.-03.07.2011 kaks inimest, seega moodustab ühe päeva

tasu inimese kohta 69,94 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 9. aprilli 2012 otsusega hagi ja mõistis välja Ida-Viru

Maavalitsuselt V. Tominga kasuks 454,61 eurot ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1

alusel kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kuulub hagi tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 8;

§-le 9; § 101 lg-le 1; § 108 lg-le 1 ja §-le 635 rahuldamisele.

Tõendamist on leidnud hageja poolt töö tegemine 27.06.2011 kuni 03.07.2011 Tallinna

Laagna Gümnaasiumis. Töö sisuks oli avaliku korra tagamine.

Töö tegemise aluseks oli võlaõiguslik kokkulepe, mis sõlmiti poolte vahel perioodil

17.-21.06.2011 ja mida tõendab poolte lepingueelsete läbirääkimiste pidajate (VÕS § 14

mõistes) e-maili teel peetud kirjavahetus (tl 10-11). Hageja läbirääkija oli tema otsene

tööandja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juht Tarmo Tammiste ning kostja läbirääkija

Ida-Viru Maavalitsuse maasekretär Eve East. Ida-Viru Maavalitsuse maavanem kui töö tellija

ja hageja kui töövõtja vahetult omavahel läbirääkimisi ei pidanud.

Ida Prefektuuri edastatud informatsioon lepingu objekti, töö sisu, töö aja ja maksumuse kohta

oli hagejale vastuvõetav ning leping sõlmiti vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel seda

töö

teostamise

ajaks

töölepinguna

kirjalikus

vormis

allkirjastamata.

Olulistes

lepingutingimustes olid pooled kokkuleppele jõudnud. Töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõistes

sõlmiti pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega (VÕS § 9 lg 1). VÕS § 9 lg 2

alusel saab lugeda lepingu sõlmituks ajast, mil pakkumusele anti nõustumine. Maasekretäri

E. Easti ja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juhi T. Tammiste kirjavahetusest (tl 10-11)

nähtuvalt andis T. Tammiste selle nõusoleku 21.06.2011.

Töövõtulepingu kirjaliku vormi saatmist hagejale 08.07.2011 ei saa käsitleda kui enne töö

tegemist sõlmitud töövõtulepingu, mille tingimustes on pooled kokku leppinud ja millelt

puudub ainult töövõtja allkiri, kirjalikku vormistust. Selle lepingu järgi ei ole töövõtja tööd

teinud ning seda allkirjastatuna kostjale ka tagasi saatnud.

Hageja tegi tööd temaga enne töö tegemist sõlmitud kokkuleppe alusel ning selles

kokkuleppes olid fikseeritud lepingu olulisemad punktid: töö ja tasu. Samuti oli teada töö

tegemise eeldatav aeg – see pidi toimuma XI Noorte laulu- ja tantsupeo ajal. Konkreetne töö

alustamise kuupäev teatati hagejale 24.06.2011, kuid see kuupäev ei oma töövõtulepingu

sõlmimisel enam tähtsust, sest muudes lepingu olulistes tingimustes olid pooled juba

konkreetselt kokku leppinud. Sealhulgas oli lepitud kokku ka töötasus, mis pidi olema ühe

inimese kohta 139,88 eurot päevas (tl 10). Seega pidi hageja saama tasu (maha arvestades

21% tulumaksu) mitte 318,92 eurot (mis hagejale on tasutud), vaid 773,53 eurot (brutotasuks

on 7 x 139,88 eurot, millest on lahutatud tulumaks 21%). Puuduolev summa on (773,53 –

318,92) 454,61 eurot.

Mis puudutab maavanema 19.08.2011 korraldust nr 1.1-1/230 sihtotstarbeliste rahaliste

vahendite arvelt töötasu maksmiseks hagejale, siis selle vaidlustamisel hageja poolt ei oleks

saanuks olla hagejat rahuldavat tulemust, kuna maavanem sai teha ainult sellise korralduse,

mis oli kooskõlas maavalitsusele selleks sihtotstarbeks eraldatud vahendite suurusega.

Hagejaga sõlmiti leping, mis ei olnud kooskõlas sihtotstarbeliste vahendite suurusega, ning

milline leping oleks tulnud täita töö eest tasumisega täiendavalt muudest maavalitsuse

rahalistest vahenditest. Hageja ei olnud ja ei pidanudki olema teadlik sellest, kui suured

vahendid on eraldatud maavalitsusele sihtotstarbega tagada laulupeoliste jaoks avalik kord.

Kostja oleks lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus pidanud esitama tõesed andmed tasu

suuruse kohta ühe inimese kohta, mitte kogu turvatava objekti kohta, nagu väidab kostja oma

vastuses hagile. Läbirääkimiste pidaja aga andis andmed ühele inimesele väljamakstava

töötasu suuruse kohta, milline oluline tingimus oligi aluseks hageja poolt lepingu

sõlmimisele. Hageja ütles kohtuistungil, et teistsuguste tingimuste juures ta ei oleks

pruukinud lepingut sõlmida. Tal oli puhkus, ta oleks võinud kodus lapsega puhata, kuid

pakutud töötasu suurus oli talle väga oluline, arvestades tema palga suurust 520 eurot kuus.

Kostja viide VÕS § 637 lg-le 1 ei ole kohane, kuna pooled olid tasus ja selle suuruses

eelnevalt kokku leppinud. Viidatud säte eeldanuks poolte kokkuleppe puudumist tasus või

selle suuruses.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Ida-Viru Maavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu

9. aprilli 2012 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohaldas kohus vääralt materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme. Kohus rikkus

kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1) ning kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8);

2) teatati olulisemad tingimused Ida Prefektuurile telefoni teel töö tegemiseks kandidaatide

leidmiseks, mitte lepingu tingimuste läbirääkimiseks või tingimustes kokkuleppimiseks.

Saadetud teavitus tasu osas pidi andma eelinformatsiooni tellija võimaluste kohta. Ühte isikut

ühes kohas oleks tasustatud märgitud summa ulatuses, kuid kuna ühes koolimajas pidi olema

kaks isikut, siis tuli summa jagada kahe isiku vahel tulenevalt täidetud ülesannetest. Ida

Prefektuuri korrakaitsebüroo juhil T. Tammistel puudusid volitused lepingu sõlmimiseks

VÕS § 9 mõttes või lepingueelseteks läbirääkimisteks VÕS § 14 tähenduses või pakkumuse

tegemiseks VÕS § 16 alusel. T. Tammiste pidi välja pakkuma kandidaadid, kellel puuduvad

selles ajavahemikus tööülesanded põhitööl, ning edastama kandidaatidele informatsiooni

võimaliku töö osas. Pärast isikute andmete saamist oleks kostja saanud pidada läbirääkimisi

konkreetsete isikutega. Telefonivestlusele järgnes teade e-posti teel, et tasuks on 139,88 eurot,

ja täpsustati, et summa sisaldab ettenähtud makse. Summa puhul oli täpsustatud, et kehtib ühe

inimese ning ühe päeva kohta, kuid kuna järgnevaid läbirääkimisi tingimuste täpsustamiseks

(konkreetsed ülesanded, ajavahemik, mitme isikuga tulenevalt laste arvust jne) ei toimunud,

siis hageja tõlgendas tingimusi ise. Võlaõigusseadus reguleerib lepingu sõlmimist mitme-

etapilise protsessina. Esimeseks etapiks vastavuses VÕS §-ga 14 on läbirääkimised ja lepingu

sõlmimise ettevalmistamine. Järgmiseks etapiks on VÕS § 16 järgi pakkumus ja § 17 järgi

nõustumus.

Alles

teises

etapis

kujunevad

välja

lepingu

tingimused

tulenevalt

VÕS §-de 23-29; 31 ja 32 regulatsioonist;

3) loetakse leping VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmituks, kui lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Lepingupoolteks olid Ida-Viru Maavalitsus Ida-Viru maavanema isikus ja füüsiline isik, kes

hakkab osutama korra tagamise teenust. Hageja oleks nõustumise korral pidanud otse

maavalitsuse kui lepingu poolega täpsustama kõiki olulisi lepingu tingimusi. Hageja seda ei

teinud, mille tõttu kostja eeldas, et ta on asjaoludega kursis või on nõus neid täpsustama

täitmise käigus. Kohus on asunud ekslikult seisukohale, et hageja volitatud esindajaks oli

tema otsene tööandja T. Tammiste. Hageja viibis puhkusel, tema teenistussuhe oli peatunud ja

seetõttu pidi ta läbirääkimistel esindama ennast ise. Hageja ei ole maavalitsusele edastanud

oma nõustumust töö tingimuste ega tasu osas, vaid ta asus täitma ülesandeid, lähtudes

tingimuste omapoolsest tõlgendamisest. Kostjale ei olnud teine lepingu pool teada kuni

22.06.2011. Väär on kohtu seisukoht, et tuginedes VÕS § 9 lg-le 2 saab lugeda lepingu

sõlmituks ajast, mil pakkumusele anti nõustumine. Kohus on lugenud poolteks Ida-Viru

Maavalitsuse maasekretäri E. Easti ja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juhi T. Tammiste.

Maasekretär ei olnud antud juhtumil maavalitsuse esindaja, vaid info edastaja. T. Tammistel

puudusid volitused kostja nimel läbirääkimiste pidamiseks ja kokkulepete sõlmimiseks. Ida

Prefektuurile oli teatatud töö üldine sisu ja võimalik tasu, mis tulenevalt selgitavatest

meilidest kuulus täpsustamisele maksude ja antud vaidlusest tulenevalt ka osalejate arvu

suhtes ühe gümnaasiumi kohta. Kõik nimetatud asjaolud olid olulised, kuid hageja neid ei

täpsustanud, vaid lähtus mittetäielikust prefektuuri sisemises listis liikunud informatsioonist

ning selle enda kasuks tõlgendamisest. Kohtu viide hageja ütlusele, et teistsuguste

lepingutingimuste juures ta ei oleks pruukinud lepingut sõlmida; tal oli puhkus, ta oleks

võinud kodus lapsega puhata, kuid pakutud töötasu suurus oli talle väga oluline, arvestades

tema igakuise palga suurust 520 eurot, on asjakohatu. Antud juhul ei saa võrrelda

põhitöökohal saadavat töötasu eraisikuna korra tagamise teenuse osutamise eest pakutud

tasuga. Selline võrdlus näitab, et kuna hageja ei pidanud läbirääkimisi kõikide tingimuste

osas, siis jäi talle arusaamatuks tegelik töö sisu ning ta keskendus vaid tasu saamisele;

4) kasutab kohus otsuses ühe asja kohta erinevaid mõisteid: „tööleping“, „võlaõiguslik

kokkulepe“, „töövõtuleping“, mis on vastuolus võlaõigusseaduse sätetega ning eksitav;

5) ei saa nõustuda ka väljamõistetud summa suurusega. Hageja on arvestanud tasu seitsme

täispäeva eest. Tegelikkuses arvestati saabumise ja lahkumise päevad üheks päevaks, kuna

kumbki päev ei olnud täispäev. Hageja ei ole vaidlustanud maavanema 19.08.2011 korralduse

nr 1.1.-1/230 p 1 alapunkti 1.1 ega korraldust ka muus osas.

5. Apellant esitas ringkonnakohtule ka taotluse riigilõivu tagastamiseks, paludes tagastada

Ida-Viru Maavalitsuse tasutud riigilõiv 102,25 eurot Rahandusministeeriumi arvelduskontole

nr 10220027689012, viitenumber 1200001536.

Taotluse kohaselt on Vabariigi Valitsuse seaduse § 44 lg 1 järgi riiki volitatud esindama

valitsusasutus või muu riigiasutus seadusest, oma põhimäärusest ja teistest õigusaktidest

tulenevate ülesannete täitmisel. Nimetatud seaduse § 441 lg 2 sätestab, et maavanem on riigi

seaduslik esindaja kohtus tsiviilasjades ja kriminaalasjades kannatanu ja tsiviilkostjana oma

pädevuse piires. Sama seaduse § 84 p 111 kohaselt esindab maavanem seaduses sätestatud

juhtudel riiki kohtus maavanema ülesannete täitmisest tulenevates kohtuvaidlustes, korraldab

nimetatud kohtuasjade kohta informatsiooni kogumist ja edastamist §-s 441 sätestatud korras.

Eeltoodud sätetest tuleneb, et maavalitsus on Eesti Vabariigi volitatud esindajaks ning Eesti

Vabariik osaleb käesolevas tsiviilasjas kostjaks oleva Ida-Viru Maavalitsuse kaudu. Samas

sätestab riigilõivu seaduse § 22 lg 1 p 1, et riigilõivu ei võeta töötasu või palga nõudmise eest.

Antud juhul on tegemist saamata jäänud töötasu nõudega. Seega Eesti Vabariik, mis on

kohtumenetluses esindatud Ida-Viru Maavalitsuse kaudu, on tulenevalt TsMS §-st 145

vabastatud menetlusosalisena riigilõivu tasumisest ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 järgi ei

võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise eest.

6. V. Toming vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata jätmist.

Vastuväidete kohaselt sätestab VÕS § 9, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui

on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja väide, et hageja pidi

pärast lepingutingimuste teadasaamist maavalitsusega ühendust võtma ning üle küsima, kas

tingimused on samad, mis olid eelnevalt teatatud, on kohatu. Samuti ei kanna kriitikat väide,

et hageja on informatsiooni tasu kohta valesti tõlgendanud. Lauset „139,88 EUR päev ühe

inimese kohta“ ei saa muul viisil tõlgendada. Asjaolu, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud

kehtiv töövõtuleping, on piisavalt tõendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

9. aprilli 2012 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis

nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki

oma otsuses TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu

kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning

põhjendatult rahuldanud hageja nõude.

8.1. Maakohus on esitatud asjaolude ja tõendite alusel põhjendatult leidnud, et poolte vahel oli

sõlmitud suuline töövõtuleping avaliku korra tagamiseks (turvateenuse osutamiseks)

seoses XI Noorte laulu- ja tantsupeoga ajavahemikul 27.06.2011 kuni 03.07.2011.

Vaidlust ei ole selle üle, et töövõtulepingu pooled olid käesoleva vaidluse menetlusosalised

ning hageja on töövõtjana omapoolsed kohustused täitnud. Pooled vaidlevad tellija poolt

töövõtjale makstava tasu suuruse üle.

Vastavalt VÕS § 635 lg-le 1 töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või

muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik

(tellija) aga maksma selle eest tasu.

Nimetatud sättest tulenevalt on töövõtulepingu põhitunnuseks töövõtja poolt tasu eest asja

valmistamine või muutmine või teenuse osutamisega kokkulepitud tulemuse saavutamine

ning tellija poolt tasu maksmine. Kui nimetatud tingimustes on pooled kokkuleppe

saavutanud, siis on leping sõlmitud.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Maakohus on õigesti leidnud, et Ida-Viru maasekretäri 17.06.2011 e-kirja Ida

Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo juhile T. Tammistele (t.l 10), milles kinnitati, et tasu

suurus on 139,88 eurot (bruto) 1 inimese kohta, tuleb käsitleda pakkumusena tasu kohta

turvateenuse osutamisel. Samal toimikulehel olevast T. Tammiste e-kirjast nähtub, et sellisest

tasu suurusest kui lepingu olulisest tingimusest teavitati ka politseitöötajaid ning sellisest tasu

suurusest lähtus ka hageja nõustumuse andmisel. Apellant on kinnitanud, et 22.06.2011

laekusid politseiprefektuurist maavalitsusse andmed isikute kohta, kes on pakkumusega

nõustunud. Seega olid pooled saavutanud kokkuleppe 139,88 eurot (bruto) suuruse tasu osas

päevas, tasu suurus oli piisavalt selge, hageja oli kokkuleppe tingimustega (tasu suurusega)

nõus ning asus lepingut täitma 27.06.2011. Eelnevast nähtuvalt oli 22.06.2011 pooltevaheline

töövõtuleping (suuline) sõlmitud ja lepingu kohaselt oli töövõtja tasu suuruseks 139,88 eurot

(bruto) päevas.

Apellandi väide, et maasekretäri 17.06.2001 e-kirjas märgitud tasu suurust ei saa käsitleda

pakkumusena, vaid e-kirja eesmärgiks oli üksnes politseist vajalike isikute leidmine ning

selles märgitud tasu suurusel oli eelinformatsiooni tähendus, ei ole põhjendatud. Asja

materjalidest nähtuvalt ei teatanud maavalitsus mingisugusest muust tasu suurusest hagejat

(ega ka politseiprefektuuri) varasemalt kui 13.07.2011 ning selleks ajaks oli leping täidetud.

Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt oleks hageja pidanud ise enne

väljasõitu Tallinnasse võtma ühendust maavalitsusega ja pidama tasu osas täiendavaid

läbirääkimisi, on ekslik ega ole kooskõlas asja materjalidega. Vastupidiselt apellandile märgib

ringkonnakohus, et kui maavalitsus oleks tahtnud kokkulepet tasu suuruse osas muuta, siis ta

oleks pidanud sellest teist lepingupoolt teavitama. Asja materjalidest seda ei nähtu ning

asjaolu, et maavalitsusele eraldati Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutusest vähem raha, ei anna

alust ühepoolselt töövõtulepingut muuta. Maasekretäri 17.06.2011 e-kirjast nähtub, et tasu

suuruseks on 139,88 eurot (bruto) 1 inimese kohta ning sellest tulenevalt on asjakohatu ka

apellandi see väide, et tegelikult oli tasu 139,88 eurot mõeldud kahe isiku tasuks ning ta

eeldas, et hageja on sellega kursis. Samas apellant ei märgi, millel tema selline eeldus

põhineb.

8.2. Apellandi väide, et T. Tammistel puudusid volitused töövõtulepingu sõlmimiseks, ei ole

asjakohane. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole T. Tammiste apellandiga lepingut sõlminud

ning seda ei nähtu ka apellandi poolt hagejale 13.07.2011 saadetud lepingust.

Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et maasekretär E. Eastil puudusid volitused lepingu

sõlmimiseks (pakkumuse esitamiseks) ning e-kirja saates tegutses ta informatsiooni

edastajana. Vaidlusaluse töövõtulepingu näol on tegemist eraõigusliku lepinguga ning TsÜS-s

sisalduvad tsiviilõiguse üldpõhimõtted kohalduvad ka vaidlusalusele lepingule.

TsÜS § 118 lg 2 kohaselt kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad

teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu

tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja

talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.

TsÜS § 118 lg-s 2 nimetatud volituse näol on tegemist nn talumisvolitusega. 17.06.2011

e-kirjast said nii politseiprefektuur ja hageja mõistlikult eeldada, et maasekretär tegutseb

maavalitsuse nimel ning kuna maavalitsus on lepingu osaliselt täitnud, siis järelikult

maavanem teadis maasekretäri tegutsemisest pakkumuse esitamisel maavalitsuse nimel.

Apellant ei ole vastupidist tõendanud.

8.3. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et kokkuleppe kohaselt pidi hageja täitma

lepingust tulenevaid kohustusi kuue päeva jooksul ning seetõttu on hagejal õigus nõuda tasu

kuue päeva eest.

Asja materjalidest (sh apellandi poolt hiljem koostatud kirjalikust töövõtulepingust) nähtub, et

hageja pidi tegema kokkulepitud tööd ajavahemikul 27.06.2011 kuni 03.07.2011, s.o seitse

päeva. Apellant ei ole tõendanud, et töövõtulepingu kohaselt Tallinnasse saabumise ja sealt

lahkumise päev arvestatakse tasu arvestamisel üheks päevaks. Kuivõrd selline kokkulepe

poolte vahel puudub, siis ei ole põhjendatud apellandi tuginemine sellele, et eraldatud rahade

jagamisel arvestati saabumise ja lahkumise päevad üheks päevaks. Ringkonnakohus märgib,

et maavanema 19.08.2011 korraldus nr 1.1-1/230 ei saa olla aluseks pooltevahelise lepingu

muutmisele.

Maakohtu arvutuskäigule 454,61 euro väljamõistmisel ei ole menetlusosalised vastuväiteid

esitanud.

9. Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda.

10. TsMS § 145 kohaselt riigilõivu ja kautsjoni tasumisest on vabastatud Eesti Vabariik kui

menetlusosaline.

Vabariigi Valitsuse seaduse § 44 lg-st 1 tulenevalt esindab maavalitsus riiki ning seetõttu on

maavalitsus vabastatud riigilõivu tasumisest.

Tartu Ringkonnakohtu 22.05.2012 määrusega on maavalitsust ekslikult kohustatud riigilõivu

tasuma ning kuna maavalitsus on 28.05.2012 riigilõivu 102,50 eurot tasunud, siis tuleb TsMS

§ 150 lg 1 p 1 alusel tasutud riigilõiv tagastada.

Kersti Kerstna-Vaks

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja