2-11-48813/9 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2012.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja

kohtukantselei

Tsiviilasja number

Tsiviilasja hind

2-11-48813

8351,33 eurot

Tsiviilasi

INhagi AS MC vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja viie kuu keskmise

töötasu ulatuses summas 8351,33 eurot hüvitise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja IN(isikukood XXX, XXX)

Hageja esindaja advokaat Aarne Akerberg (Advokaadibüroo

Lillo&Partnerid, e-post: aarne@advokaat.ee)

Kostja AS MC (registrikood XXX, asukoht XXXn)

Kostja esindaja Mari Rask (Heli Raidve Tööõigusabi AS,

Gonsiori 25-12, Tallinn 10147, e-post info@toooigusabi.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

16.10.2012

Istungil osalenud isikud

hageja IN, hageja esindaja advokaat Aarne Akerberg, kostja

lepinguline esindaja Mari Rask ja kostja seaduslik esindaja

Indrek Miliste

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata INhagi AS MC vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise,

töölepingu lõpetamise ja hüvitise nõudes.

Menetluskulude jaotus

Jätta kõik menetluskulud IN kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Menetlusabi taotluse esitamine ei

pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetluse käik

IN esitas 26.07.2011 Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse

AS MC AS vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja

viie kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise nõudes. Töövaidluskomisjoni 12.09.2011 otsusega

töövaidlusasjas nr 4.4.-2/1854 jäeti IN avaldus rahuldamata.

12.10.2011 esitas IN Harju Maakohtule AS MC vastu hagi, milles palus tuvastada kostja

poolt töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates 07.07.2011 ja välja mõista

kostjalt hüvitis hageja viie kuu keskmise töötasu ulatuses summas 8 351,33 eurot.

Hageja nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud

Hageja IN(tollase nimega Imbi Nuutmann) ja kostja AS MC sõlmisid 29. augustil 2005. a

töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle turundusjuhi ametikohale alates 01.

septembrist 2005.a. Töölepingus on märgitud lepingu tähtajaks 18 kuud, kuid tähtajalise

töölepingu sõlmimise alust (faktilist alust ega viidet seaduse vastavale normile) ei ole

töölepingus esitatud. Töölepingut muudeti aprillis 2008. a lisaga nr 2, 2009. a lisaga nr 3, 01.

septembril 2009. a lisaga nr 4 ja 05. mail 2010. a lisaga nr 5. Kõik töölepingu muudatused

puudutavad põhipalga suuruse muutmist. Hageja töö tegemise kohaks oli Tallinn.

Asja menetlemisel töövaidluskomisjonis esitas kostja omapoolse eksemplari töölepingust, mis

kandis samuti 29. augusti 2005.a. kuupäeva, kuid milles on märgitud, et tööleping on

tähtajaline, lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni. Nii hageja kui kostja

töölepingu eksemplaride üldtingimused on samad ning üldtingimuste p-s 2.1 on märgitud, et

määratud ajaks sõlmitakse leping mitte kauemaks kui viieks aastaks.

Hageja jäi alates 08. novembrist 2010.a. rasedus- ja sünnituspuhkusele. Hagejal sündis 29.

novembril 2010.a. poeg. Pärast rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppemist jäi hageja

lapsehoolduspuhkusele, kus viibib käesoleva ajani. Hageja sai 07. juuli 2011.a. e-kirjaga

kostjalt töölepingu lisa nr 6 „Töölepingu lõpetamine“, millest nähtub, et hageja tööleping on

lõpetatud 06. juulil 2010. a, töölepingu lõppemise aluseks on tähtajalise töölepingu lõppemine

tähtaja möödumisel (TLS § 80 lg 1) ning hagejale makstakse koos lõpparvega

kompensatsiooni

kasutamata

puhkusepäeva

eest.

Nimetatud

dokument

on

digitaalallkirjastatud kostja juhatuse liikme Indrek Miliste poolt 07. juulil 2011. a. Pärast

töölepingu lõpetamise kohta teate saamist avastas hageja, et kostja oli kandnud 06. juulil

2011. a hageja kontole 659,69 eurot selgitusega „puhkuse kompensatsioon“.

Pärast asja arutamist töövaidluskomisjonis on saanud hagejale teatavaks, et TH naases

lapsehoolduspuhkuselt juba 2008. aasta esimesel poolel, st pärast esimese lapse sündi (kostja

on seda asjaolu hageja eest varjanud). Seega isegi kui asuda seisukohale, et hageja tööleping

oli tähtajaline – lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni, saabus töölepingu tähtaeg

juba 2008. aasta esimesel poolel, mil TH naases esimest korda lapsehoolduspuhkuselt.

Hoolimata tähtaja saabumisest 2008. aastal ei lõpetanud kostja hageja töölepingut, mistõttu

muutus see määramatuks ajaks sõlmitud töölepinguks. Samal 2008. aastal jäi TH uuesti

lapsehoolduspuhkusele seoses teise lapse sünniga, kuid see asjaolu ei oma hageja ja kostja

vahelises töösuhtes tähendust – pooled ei leppinud kokku uue tähtajalise töölepingu

sõlmimises TH’i asendamiseks teisel lapsehoolduspuhkusel oleku ajal.

Olukorras, kus samal päeval on vormistatud kaks erinevate tingimustega töölepingut, tuleb

töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 17 kohaselt kohaldada töötaja jaoks soodsaimat

sätet. Seega tuleb lähtuda hagejal olevast töölepingu eksemplarist tulenevatest sätetest. Isegi

kui asuda seisukohale, et tööleping sõlmiti seaduslikult määratud ajaks, siis muutus see tähtaja

(18 kuu) möödumisel määramata ajaks sõlmitud töölepinguks vastavalt tollal (28. veebruaril

2007. a) kehtinud TLS §-le 78. Kui juhinduda kostjal olevast töölepingu eksemplarist ja asuda

seisukohale, et tööleping sõlmiti tähtajaliselt ajutiselt äraoleva töötaja TH’i asendamiseks,

siis hoolimata sellest oli tööleping 06. juulil 2011. a tähtajatu.

Kehtiv TLS § 104 lg 1 näeb ette, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele

mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja märkis töölepingu lõppemise aluseks

tähtajalise töölepingu lõppemise tähtaja möödumisel. Kuna tegemist on tähtajatu

töölepinguga, siis on tööleping üles öeldud seadusest tuleneva aluseta. TsÜS § 69 lg 1

kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Kuna

hageja sai töölepingu lisa nr 6 „Töölepingu lõpetamine“ kätte 07. juulil 2011. a, siis on

seadusega vastuolus selles märgitud töölepingu lõpetamise kuupäev 06. juuli 2010. a (kostja

selgitas töövaidluskomisjonis, et tegelikult oleks pidanud olema 06. juuli 2011. a, aga ka see

on vastuolus seadusega). Töölepingut ei saa lõppenuks lugeda enne ülesütlemisavalduse

kättesaamist. TLS § 105 lg 1 ja 2 kohaselt peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile

avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates

ülesütlemisavalduse saamisest, vastasel korral on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping

on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Hageja taotleb töölepingu lõpetamist

kohtu poolt arvates 07. juulist 2011. a.

TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2

nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja

mõlema poole huve. Hageja leiab, et antud juhul on hüvitis hageja kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses liialt väike ning kohane oleks hüvitis hageja viie kuu keskmise töötasu

ulatuses. Vastavad põhjendused on järgmised: kostja ütles töölepingu üles ajal, mil hageja

viibis lapsehoolduspuhkusel; arvestades TLS § 93 lõikest 1 tulenevat erisust väikelast

kasvatava isikuga töölepingu ülesütlemiseks, puudus kostjal võimalus töölepingut

koondamise tõttu üles öelda, st kostjal puudus üldse seaduslik alus töölepingut üles öelda;

hagejal kui väikelast kasvataval isikul on uue töö leidmine problemaatilisem, kui isikul, kes

väikelast ei kasvata. Seega on hageja tööjõuturul halvemas olukorras; kuna kostja lõpetas

töölepingu ja sellest tulenevalt maksis lõpparve – puhkusekompensatsiooni summas 659,69

eurot ajal, mil hagejal on õigus vanemahüvitisele vastavalt vanemahüvitise seadusele, siis

väheneb selle võrra hageja vanemahüvitis 2011. a juuli kuu eest vastavalt vanemahüvitise

seaduse § 3 lõike 7 esimesele lausele. Hagejal tekib kahju netosummas 659,69 eurot; kuna

hageja saab TLS § 109 lg 1 nimetatud hüvitise ajal, mil hagejal on õigus vanemahüvitisele

vastavalt vanemahüvitise seadusele, siis jääb hageja ilma vastaval kuul makstavast

vanemahüvitisest vastavalt vanemahüvitise seaduse § 3 lõike 7 teisele lausele. Arvestades, et

hageja saab igakuiselt vanemahüvitist netosummas 1732,57 eurot, tekib hagejal kahju

netosummas 1732,57 euro. Eeltoodud kirjeldatud kahjud on põhjustatud töölepingu

ebaseaduslikust ülesütlemisest kostja poolt. Kui kostja poleks töölepingu ülesütlemiseks

valinud aega, mil hagejal on õigus vanemahüvitisele, poleks hagejal neid kahjusid tekkinud.

Kostja vabaneb töölepingust, ehkki seaduslik võimalus selleks puuduks, hüvitis hageja viie

kuu keskmise töötasu ulatuses on selle eest kohane.

Hageja palub tuvastada kostja poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse. Hageja palub lõpetada

töölepingu alates 07. juulist 2011. a. ja välja mõista kostjalt hüvitise hageja viie kuu keskmise

töötasu ulatuses summas 8 351,33 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt MC AS sõlmis hageja IN 29.08.2005 tähtajalise töölepingu ajutiselt

äraoleva töötaja asendamiseks. Tähtajaline tööleping oli sõlmitud seoses AS MC

marketingijuhi TH lapsehoolduspuhkusele minekuga ja tähtajaga kuni TH’i tööleasumiseni.

TH avaldas soovi asuda peale lapsehoolduspuhkust tööle 06.07.2011. Kostja teavitas hagejat

asendatava tööletulekust telefoni teel ja luges töölepingu lõppenuks 06.07.2011 seoses tähtaja

möödumisega TLS § 80 lg 1 alusel.

Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse lisana poolte poolt 29.08.2005 esialgselt

allkirjastatud käsitsi täidetud töölepingu, mille kohaselt oli tähtajalise töölepingu tähtaeg 18

kuud. Kostja personaliosakonnas on hageja ja kostja poolt samal päeval 29.08.2005 trükitud

ja allkirjastatud tööleping, mille kohaselt tähtajaline tööleping oli sõlmitud tähtajaga kuni

lapsehoolduspuhkusel oleva T Hun’ti tööleasumiseni. Kuna tegemist on kahe töölepinguga,

mis on sõlmitud samal kuupäeval samade poolte vahel, mille kohaselt hageja asub tööandja

juures tööle marketingijuhi/turundusjuhi ametikohale tähtajalise töölepinguga, siis tuleb

eeldada, et tegemist on ühe töösuhtega. Kahe lepingu vaheline erinevus seisneb töölepingu

tähtajalisuse sõnastuses.

Antud olukorras tuleb kohaldada VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise kordaja

vastavalt VÕS § 29 lg 1 välja selgitada lepingupoolte tegelik tahe töösuhte loomisel.

Kostja põhistab, et kostja ja hageja tegelik tahe oli sõlmida tähtajaline tööleping ajutiselt

äraoleva töötaja asendamiseks ja tähtajaga kuni ajutiselt äraoleva töötaja tööle tagasitulekuni.

Vastavalt VÕS § 29 lg 3 kui üks lepingupool mõistis lepingu tingimust teatud tähenduses ja

kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidid teadma, siis

tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. MC AS-s töötas

marketingijuhina TH, kes jäi rasedus-sünnituspuhkusele alates 26.09.2005 ja peale seda

lapsehoolduspuhkusele. Kostja tahe oli võtta tööle ajutine asendaja lapsehoolduspuhkusele

mineva

marketingijuhi

töökohustuste

täitmiseks.

MC

AS-s

on

vaid

üks

marketingijuhi/turundusjuhi ametikoht. Kostja ei loonud uut ametikohta. Tööpakkumise teates

märkis kostja, et tegemist on tähtajalise töölepinguga. Hagejat informeeriti töövestlusel

asjaolust, et tööleping sõlmitakse tähtajalisena seetõttu, et seda tööd enne teinud töötaja

siirdub lapsehoolduspuhkusele ja et hageja võetakse tööle ajutise asendajana. VÕS § 29 lg 5 p

1 kohaselt lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid,

sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi. Hageja asus tööle 01.09.2005 ja TH läks

sünnituspuhkusele 26.09.2005. Selle ajavahemiku jooksul hageja viis ennast kurssi

marketingijuhi töökohustustega MC AS-s ja TH andis hagejale oma töö üle. Peale TH töölt

ärajäämist asus hageja iseseisvalt täitma TH tööülesandeid. VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt

lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist.

VÕS § 29 lg 8 kohaselt lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv. 29.08.2005 kostja juhatuse liige ER ja hageja

allkirjastasid esialgse käsitsi täidetud töölepingu blanketi. Tööleping saadeti läbivaatamiseks

personalitöötajale, kes trükkis lepingusse vajalikud andmed ja sisestas lepingusse tähtajalise

töölepingu

sõlmimise

põhjuse

vastavalt

seadusele

ja

tegelikule

olukorrale

(lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööleasumiseni). Nõuetekohaselt vormistatud tööleping

saadeti tagasi Tallinnasse, kus ER ja IN selle kahes eksemplaris uuesti allkirjastasid . Hageja

on ise viidanud, et töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 nõudis tähtajalise

töölepingu puhul aluse märkimist. Esialgselt sõlmitud töölepingus tähtajalisuse sõnastus ei

vastanud seaduse nõuetele, seetõttu personalitöötaja tegigi vastava paranduse ja pooled

allkirjastasid seaduse nõuetele vastava lepingu.

Hageja on omakäeliselt allkirjastanud töölepingu, kus on märgitud, et tööleping on

tähtajaline ja sõlmitud kuni TH tööle tagasitulekuni. Lepingu allkirjastamisel

eeldatakse, et allkirjastaja on lepingu läbi lugenud ja tingimustega nõustunud.

Töövaidluskomisjoni istungil hageja kinnitas, et peale personaliosakonnast töölepingu

tagasisaatmist allkirjastas ta töölepingu uuesti, samuti kinnitas hageja, et tööleping tähtajaga

kuni ajutiselt äraoleva töötaja tööletulekuni allkirjastati hiljem, kui tööleping tähtajaga 18

kuud. Eeltoodu tõendab üheselt, et hageja oli lepingu sõlmimise ajal teadlik, et ta asub tööle

ajutise asendajana kuni varem seda tööd teinud töötaja tööle tagasitulekuni.

Hageja jätkas töötamist ka pärast esialgses töölepingus märgitud 18 kuu möödumist, mis

näitab, et ka hageja tahe oli töötada kuni varem seda tööd teinud töötaja tööletulekuni.

Hageja väidab, et tuleb töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 17 kohaselt kohaldada

töötaja jaoks soodsamat sätet. Seetõttu tuleb lähtuda hagejal olevast töölepingu eksemplarist

tulenevatest sätetest. Hageja sai ühe eksemplari mõlemast töölepingust, seega pidi olema

hagejal ka töölepingu eksemplar, mis oli kostja personaliosakonnas. TLS (1992) § 17 nägi ette

regulatsiooni seaduse sätete vastuolu korral, mitte töölepingu tingimuste kohaldamise. Hageja

ei põhjenda sealjuures, miks on töölepingu sõlmimine tähtajaga 18 kuud hageja jaoks

soodsam, kui tähtajaga kuni asendatava tööletulekuni. Kostja on ka seisukohal, et töötaja

jaoks ei saa olla soodsam seadusega vastuolus oleva tingimuse kohaldamine. 29.08.2005

sõlmitud tähtajaline tööleping ei ole muutunud tähtajatuks. Kuna poolte tahe oli sõlmida

tähtajaline tööleping kuni ajutiselt lapsehoolduspuhkusel viibiva töötaja tööleasumiseni, siis ei

saanud tööleping muutuda tähtajatuks 18 kuu möödumisel.

Tähtajalise töölepingu sõlmimisel määrasid töölepingu pooled lepingu tähtaja kindlaks

sündmuse saabumisega ehk leping sõlmiti laosehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni.

Lapsehoolduspuhkuse ajal sündis TH'il teine laps, töötaja tööle vahepeal ei naasnud ja

kirjutas uue avalduse lapsehoolduspuhkusele jäämiseks. Hageja IN jätkas TH asendamist.

Hageja väidab, et töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 27 lg 1 p 2 nägi ette töölepingu

sõlmimise võimaluse määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega või

töö lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks ja jätkab, et seega oleks tööleping

pidanud lõppema hiljemalt 29.08.2010, mil möödus viis aastat selle sõlmimisest. Kostja

vaidleb sellele väitele vastu. Ajal, kui TH jäi teise lapsega rasedus-sünnituspuhkusele, oli

möödunud tähtajalise töölepingu sõlmimisest vähem, kui kolm aastat (29.08.2005 kuni

14.05.2008). Seega ei olnud vajadust tähtajalise lepingu muutmiseks või uuesti sõlmimiseks.

Alates 01.07.2009 hakkas kehtima uus töölepingu seadus, mille § 9 lg 2 ei näinud enam ette

ajutiselt äraoleva töötaja asendamise puhul tähtajalise töölepingu sõlmimiseks ajalist

piirangut. Kehtiva TLS § 131 lg 1 kohaselt enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule

kohaldatakse alates 01.09.2009 kehtivat töölepingu seadust. Seega puudus kostjal vajadus ka

29.08.2010 hagejaga sõlmitud tähtajalist töölepingut muuta või uuesti sõlmida, kuna

töölepingus oli kokku lepitud tähtaeg kuni lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni.

Hageja

väide,

et

töölepingu

enam

kui

aastane

tähtaeg

on

vastuolus ka töölepingu üldtingimuste p-ga 2.1 — see üldtingimuste punkt on ju poolte

kokkuleppel töölepingu tingimus, mistõttu see ei muutunud kehtetuks seoses uue TLS

jõustumisega 01.07.2009 on alusetu. Töölepingu üldtingimused on tüüptingimused, mida

pooled läbi ei räägi ja kokku ei lepi. Ka Riigikohtu otsuses 3-2-1-39-11 on asutud seisukohale,

et töölepingu tingimused, mida pooled ei ole läbi rääkinud, on VÕS § 35 mõistes

tüüptingimused. On selge, et töölepingu pooled ei rääkinud läbi töölepingu üldtingimusi, mis

olid seadusest töölepingusse ümber kirjutatud. Vastavalt VÕS § 38, kui tüüptingimus on sisult

vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud eritingimustega, kehtib eraldi kokku

lepitud tingimus. Kuna hageja ja kostja olid töölepingu eritingimustes kokku leppinud

tähtajalise töölepingu sõlmimise kuni lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni, siis

antud juhul üldtingimused ei kehti.

Hageja väide, et TH naases lapsehoolduspuhkuselt juba 2008. aasta esimesel poolel, ei vasta

tegelikkusele. TH ei asunud 2008 aastal tööle. TH lapsehoolduspuhkus esimese lapsega pidi

kestma kuni 21.11.2008. Kuna TH ootas teist last ja pidi jääma teise lapsega rasedus-

sünnituspuhkusele alates 14.05.2008, siis otsustas ta enne rasedus-sünnituspuhkusele minekut

välja võtta oma korralise puhkuse. TH kirjutas avalduse, kus palus lõpetada esimene

lapsehoolduspuhkus alates 23.04.2008 ja samas avalduses avaldas soovi minna alates

23.04.2008 korralisele puhkusele kuni 13.05.2008. Alates 14.05.2008 jäi TH rasedus-

sünnituspuhkusele.

Naisel

on

õigus

nõuda

puhkust

vahetult

enne

rasedus-sünnituspuhkusele jäämist. TH kasutas oma õigust, kuna seoses vanemahüvitise

maksmise lõppemisega oli tal majanduslikult kasulikum kasutada ära omakorraline puhkus.

Kostja maksis TH 2008 aasta septembris ka lapse sünnitoetust. Seega ei asunud THtööle ega

töötanud 2008 aastal ühtegi päeva. Kuna tähtajalises töölepingus oli kokku lepitud, et leping

kestab kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööleasumiseni, siis ei saanud tähtajaline

tööleping lõppeda 2008. Aasta kevadel, kuna TH tööle ei asunud.

Kostja on seisukohal, et hagejaga sõlmitud tähtajaline tööleping ei olnud muutunud tähtajatuks

töölepinguks. 13. juunil 2011 kirjutas TH tööandjale avalduse, kus teatas, et soovib asuda

tööle alates 06.juulist 2011 seoses lapsehoolduspuhkuse lõppemisega. Kostja teavitas

06.07.2011 lapsehoolduspuhkusel viibivat hagejat telefoni teel tähtajalise töölepingu

tingimuse saabumisest ning selgitas, et hageja tööleping lõpeb seoses tähtaja möödumisega

06.07.2011. Hageja väitis telefoni teel kostjale, et tema tööleping on vahepeal muudetud

tähtajatuks. Kostja palus selline leping esitada, kuna kostja teadmisel sellist kokkulepet

sõlmitud ei olnud. Hiljem hageja teatas, et temal tegelikult ei ole muud töölepingut, kui

esialgu sõlmitud tähtajaline leping. Telefoni teel peetud vestluste sisu kinnitab kostja poolt

hagejale 06.07.2011 saadetud e-kiri.

06.juulil 2011 saatis kostja hagejale e-kirjaga ka töölepingu lisa nr 6 töölepingu lõppemise

kohta, kus oli näidatud tähtajalise töölepingu lõppemine TLS § 80 lg 1 alusel 06.07. Kostja

tunnistab, et e-kirja lisas olevasse lepingu lõpetamise kandesse oli ekslikult märgitud

töölepingu lõppemise kuupäevaks 06.07.2010. Kuupäeva ekslikkust tõendab asjaolu, et

06.07.2010 oli avaldaja veel tööl ja sai tehtud töö eest tasu. Tööleping lõppes tegelikult

06.07.2011. Samas ei nõua kehtiv töölepingu seadus, et tööandja peaks teavitama töötajat

kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tähtajalise töölepingu lõppemisest.

Kuna kostja oli teinud seda telefoni teel 06.07.2011, siis oli hageja teadlik, et tema tööleping

lõpeb 06.07.2011. Kostja kandis avaldajale üle lõpparve 06.07.2011. Hageja teatas kostjale, et

sellel e-posti aadressil ta e-kirju kätte ei saa. Seetõttu saatis kostja sama e-kirja 07.07.2011

avaldajale uuesti avaldaja poolt teatatud e-kirja aadressile.

Hageja on hagiavalduses esitanud nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja

märkinud hagiavalduses selle nõude õigusliku alusena TLS § 104 lg 1. TLS § 104 lg 1

sätestab seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastava töölepingu ülesütlemise

tühisuse. Kostja ei ole töölepingut üles öelnud. Kostja ja hageja vahel sõlmitud tähtajaline

tööleping lõppes TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja möödumisega. Kuna töölepingut ei ole

üles öeldud, ei ole võimalik tuvastada ülesütlemise tühisust. Kostja on seisukohal, et antud

tsiviilasjas puudub hagi ese.

Töölepingu seaduse 5. peatükk l. jagu sätestab töölepingu lõppemise alused. Vastavalt sellele

lõpeb tööleping poolte kokkuleppel, tähtaja möödumisel, töötaja surmaga ja ülesütlemisega.

Töölepingu ülesütlemine on TsÜS § 67 mõistes on ühepoolne tehing, milles sisaldub kindla

õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud ühe isiku tahteavaldus. TLS § 85 kohaselt

tööandja ei saa töölepingut üles öelda korraliselt, vaid ainult erakorraliselt mõjuvate põhjuste

olemasolu korral TLS §-de 86 (katseaeg), 88 (töötajast tulenev mõjuv põhjus) ja 89 (tööandja

majanduslik põhjus) alusel. Kostja ei ole väljendanud hagejale mingit tahtevaldust töölepingu

ülesütlemiseks eelpoolnimetatud alustel. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tähtajaline

tööleping. TsÜS § 134 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud

õiguslikud tagajärjed ja tähtaeg võidakse määrata aastate, kuude jne või kindlalt saabuva

sündmusega. Vastavalt TsÜS § 135 tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS 136 lg 1

tähtpäeva saabumine määratakse tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingus oli tähtaeg määratud kindlaksmääratud

sündmusega - lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumisega. Tähtajalise töölepingu

sõlmimisel määratakse lepingu tähtaeg kindlaks poolte vastastikuse tahteavaldusega.

Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga ja vastavalt TLS § 80 lg 1 tähtajaline tööleping lõpeb

tähtaja möödumisel. Töölepingu lõppemine tähtaja möödumisel ei eelda enam kumbagi poole

tahteavaldust. Kostja teavitas hagejat tähtajalise töölepingu tingimuse saabumisest telefoni

teel ja saatis hagejale lepingulisa töölepingu lõppemise kohta. Tähtajalise töölepingu

lõppemine tähtaja möödumisel (TLS§ 80 lg 1) ei ole tahteavaldus, vaid on tegemist

töölepingu lõppemise fikseerimisega. Kuna töölepingu lõppes TLS § 80 lg 1 alusel seoses

tähtaja möödumisega, siis TLS §-id 107 ja 109 ei ole kohaldatavad.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud

tõenditega

ja

kuulanud

ära

pooled,

leiab,

et

hagi

tuleb

jätta

rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 29. augustil 2005.a.

töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juurde tööle turundusjuhina alates 01. septembrist

2005.a. Poolte vahel ei ole samuti vaidlust selle üle, et hageja ja kostja vahel on 29. augustil

2005.a. sõlmitud kaks töölepingut. Hageja poolt on töövaidluskomisjonile esitatud 29.08.2009

poolte poolt allkirjastatud käsitsi täidetud tööleping, mille kohaselt leping on sõlmitud

tähtajaga 18 kuud. Kostja poolt on töövaidluskomisjonile esitatud 28.09.2009 trükitud ja

poolte poolt allkirjastatud tööleping, mille kohaselt tähtajaline tööleping on sõlmitud tähtajaga

kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööle asumiseni. Kuna tegemist on kahe töölepinguga,

mis on sõlmitud samal kuupäeval ja samade poolte vahel, mille kohaselt hageja asus tööle

marketingijuhi/turundusjuhi ametikohale tähtajalise töölepinguga, siis tuleb eeldada, et

tegemist on ühe töösuhtega. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas antud vaidluses tuleb

lähtuda 29.08.2009 käsikirjaliselt vormistatud ja samal päeval sõlmitud töölepingust, mille

kohaselt on sõlmitud tööleping tähtajaga 18 kuud või 29.08.2005 trükitud ja samal kuupäeval

allkirjastatud töölepingust, mille kohaselt hageja ja kostja vaheline tähtajaline tööleping on

sõlmitud tähtajaga kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni.

Samuti ei ole vaidlust selle üle, et hageja jäi alates 08.11.2010 rasedus- ja sünnituspuhkusele,

hagejal sündis 29.11.2010 poeg Robin Niinemäe ja hageja jäi pärast rasedus-ja

sünnituspuhkuse lõppemist lapsehoolduspuhkusele, kus viibib käesoleva ajani. Hageja sai

07.07.2011 e-kirjaga kostjalt töölepingu lisa nr 6 „Töölepingu lõpetamine“ ja millest nähtub,

et tööleping on lõpetatud 06.07.2010.a., töölepingu lõppemise aluseks on tähtajalise

töölepingu lõppemine tähtaja möödumisel (TLS § 80 lg 1) ning hagejale makstakse koos

lõpparvega kompensatsiooni 12 kasutamata puhkusepäeva eest. Nimetatud dokument on

digiallkirjastatud kostja juhatuse liikme Indrek Miliste poolt 07.07.2011. 06.07.2011 kandis

kostja hageja kontole 659,69 eurot selgitusega puhkuse kompensatsioon. Poolte vahel on

vaidlus selle üle, kas poolte vahel sõlmitud töölepingu on muutunud tähtajatuks või on

lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja saabumisega. Samuti on vaidlus selle üle, kas

hageja tööleping on lõppenud ülesütlemisega kostja poolt ja kas hageja saab kohtus taotleda

töölepingu ülesültemise tühisuse tuvastamist TLS § 104 lg 1 alusel.

Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul kõigepeal tuvastada kas poolte vahel kehtib

29.08.2009 poolte poolt allkirjastatud käsitsi täidetud tööleping, mille kohaselt leping on

sõlmitud tähtajaga 18 kuud või 28.09.2009 trükitud ja samal päeval poolte poolt allkirjastatud

tööleping,

mille

kohaselt

tähtajaline

tööleping

on

sõlmitud

tähtajaga

kuni

lapsehoolduspuhkusel oleva TH tööle asumiseni. Kuivõrd poolte vahel on sõlmitud samal

kuupäeval 29.08.2005 kaks töölepingut, milles on erinevalt reguleeritud lepingu tähtaeg, siis

tuleb käesoleval juhul kohaldada VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise korda ja vastavalt

VÕS § 29 lg 1 välja selgitada lepingupoolte tegelik tahe töölepingu sõlmimisel. VÕS § 29 lg

5 p 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada eelkõige lepingu sõlmimise asjaolusid,

sealhulgas lepingupoolte läbirääkimisi.

13.06.2000 sõlmitud töölepingu alusel töötas kostja juures töötas marketingijuhina TH(TVK

tlk 54), kes jäi rasedus-ja sünnituspuhkusele 26.09.2005-12.02.2006 (TVK tlk 55) ja peale

seda alates 13.02.2006 lapsehoolduspuhkusele (TVK tlk 56). Poolte vahel ei ole vaidlust selle

üle, et kostjal oli ainult üks marketingijuhi ametikoht. Kostja tööpakkumise kohaselt

pakutakse tööd turundusjuhi ametikohale tähtajalise lepingu alusel, mille pikkuseks on

vähemalt üks aasta (TVK tlk 57). Hageja asus tööle 01.09.2005 ja TH läks rasedus-ja

sünnituspuhkusele 26.09.2005. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et selle ajavahemiku

jooksul viis hageja ennast kurssi marketingjuhi töökohustustega kostja juures ja TH andis

hagejale oma tööülesanded üle ning peale THrasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist asus

hageja iseseisvalt täitma marketingijuhi tööülesandeid.

Kohus leiab, et tuginedes eelnimetatud tõenditele ja lähtudes lepingu sõlmimise asjaoludest,

oli tulenevalt VÕS § 29 lg 1 hageja ja kostja ühine tahe sõlmida määratud ajaks tööleping,

mille tähtaeg oli sõltuv ajutiselt äraoleva töötaja TH’i tööleasumisest.

Hageja leiab, et tuleb lähtuda hageja ja kostja vahel 26.08.2005 käsikirjaliselt vormistatud ja

sõlmitud töölepingust, mille kohaselt on leping sõlmitud tähtajaga 18 kuud. Hageja põhjendab

oma seisukohta sellega, et vastavalt töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS §-le 17 tuleb

kohaldada töötaja jaoks soodsamat sätet, mistõttu tuleb lähtuda töölepingu eksemplarist, mille

kohaselt on sõlmitud tööleping tähtajaga 18 kuud. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. VÕS §

29 lg 8 kohaselt lepingutingimuste tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv. Töölepingu sõlmimise ajal (29.08.2005) kehtinud

TLS § 27 lg 2 loetles ammendavad alused, mis võimaldasid töölepingu sõlmimise määratud

ajaks. 26.08.2009 käsikirjaliselt vormistatud ja samal päeval sõlmitud töölepingus on

märgitud lepingu tähajaks 18 kuud, kuid tähtajalise töölepingu sõlmimise alust ei ole

töölepingus märgitud ehkki töölepingu sõlmimise ajal kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 nõudis

tähtajalise töölepingu korral ka töölepingus aluse märkimist. Seega on tegemist kehtetu

töölepingu tingimusega. Kohtu hinnangul ei saa töötaja jaoks olla soodsam seadusega

vastuolus oleva töölepingu tingimuse kohaldamine. Seda eriti olukorras, kus pooled on

sõlminud samal päeval töölepingu eksemplari, mille tingimused on kooskõlas seadusega.

Hageja on omakäeliselt allkirjastanud töölepingu, kus on märgitud, et tööleping on sõlmitud

tähtajaliselt ja kuni lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni. Lepingu

allkirjastamisel eeldatakse, et allkirjastaja on lepingu läbi lugenud ja tingimustega nõustunud.

Töövaidluskomisjoni istungi protokollist nähtuvalt hageja on kinnitanud, et oli kaks

allkirjastatud töölepingut (TVK tlk 70). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tuleb

lähtuda 29.08.2005 trükitud ja samal kuupäeval poolte poolt allkirjastatud töölepingust, mille

kohaselt hageja ja kostja vaheline tähtajaline tööleping on sõlmitud tähtajaga kuni

lapsehoolduspuhkusel oleva TH’i tööleasumiseni.

Järgnevalt tuleb kohtul tuvastada, kas 29.08.2005 sõlmitud tööleping on muutunud

tähtajatuks. Hageja on seisukohal, et 29.08.2005 sõlmitud tööleping on muutunud tähtajatuks

seoses sellega, et kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 27 lg 1 p 2 nägi ette töölepingu sõlmimise

võimaluse määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega või töö

lõppemisega, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Ka töölepingu üldtingimuste punkt 2.1.

näeb ette, et määratud ajaks sõlmitakse leping mitte kauemaks kui viieks aastaks. Seega oleks

hageja hinnangul tööleping pidanud lõppema hiljemalt 29. augustil 2010, mil möödus 5 aastat

selle sõlmimisest. Hageja seisukoha kohaselt kuna tööleping kehtis pärast 29. augustit 2010

edasi, siis on igal juhul tegemist tähtajatu töölepinguga. Samuti leiab hageja, et tööleping on

muutnud tähtajatuks seoses sellega, et TH naases lapsehoolduspuhkuselt juba 2008.a.

esimesel poolel pärast esimese lapse sündi ja kostja ei lõpetanud sellel ajaga töölepingut.

Kostja leiab, et 29.08.2005 sõlmitud tööleping ei ole muutunud tähtajatuks.

22.04.2008 on TH esitanud kostjale avalduse, mille kohaselt palub ta lõpetada tema

lapsehoolduspuhkus ja lubada teda tööle alates 23.04.2008 ja ühtlasi lubada temale korralist

puhkust ajavahemikul 23.04.2008 kuni 13.05.2008 (TVK tlk 53). 14.05.2008-30.09.2008

viibis TH rasedus-ja sünnituspuhkusel (TVK tlk 54). Enne 01.07.2009 kehtinud

Puhkuseseaduse § 16 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud töötaja soovitud ajal andma

puhkust naisele vahetult enne ja pärast rasedus- ja sünnituspuhkust või vahetult pärast

lapsehoolduspuhkust. Seega on TH kasutanud puhkuseseadusest tulenevat õigust saada

puhkust vahetult enne rasedus-ja sünnituspuhkust. Kostja on 24.04.2008 maksnud TH

puhkusetasu 14 387 krooni (tlk 55). Eeltoodust nähtuvalt ei ole TH 2008 aastal töötanud

ühtegi päeva. Kohus leiab, et ei saa võrdsustada lapsehoolduspuhkusel töötaja poolt enne

uuesti rasedus-ja sünnituspuhkusele jäämist korralise puhkuse väljavõtmist tööle asumisega

kuivõrd antud juhul ei ole töötaja töötanud tegelikult ühtegi päeva. Enne 01.07.2009 kehtinud

TLS § 27 lg 1 p 2 lubas sõlmida määraud ajaks töölepingu ajutiselt äraoleva töötaja

asendamiseks ja kuna hageja ja kostja vahel 29.98.2005 sõlmitud töölepingu kohaselt oli

kokku lepitud, et tööleping kehtib kuni lapsehoolduspuhkusel viibiva TH tööleasumiseni ja T

ei ole 2008.a. tööle asunud, siis ei saanud eelnimetatud tööleping lõppeda 2008.a.

Kohus ei nõustu hageja väitega, et käesoleval juhul kehtib töölepingu üldtingimuste p 2.1, mis

näeb ette, et määratud ajaks sõlmitakse tööleping mitte kauemaks kui viieks aastaks. Kohus

nõustub kostjaga, et käesoleval juhul töölepingu üldtingimused on tüüptingimused, mida

pooled läbi ei rääkinud ja kokku ei leppinud. Ka Riigikohtu otsuses 3-2-1-39-11 on asutud

seisukohale, et töölepingu tingimused, mida pooled ei ole läbi rääkinud, on VÕS § 35 mõistes

tüüptingimused. Vastavalt VÕS § 38, kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt

eraldi kokku lepitud eritingimustega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Kuna hageja ja

kostja olid töölepingu eritingimustes kokku leppinud tähtajalise töölepingu sõlmimise kuni

lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni, siis antud juhul üldtingimused ei kehti.

Ebaõige on hageja seisukohaga, et tööleping oleks pidanud lõppema hiljemalt 29.08.2010, mil

möödus viis aastat selle sõlmimisest. Sellel ajal kui TH jäi teise lapsega rasedus- ja

sünnituspuhkusele (14.05.2008), oli möödunud tähtajalise töölepingu sõlmimisest vähem kui

kolm aastat. Seega ei olnud kostjal vajadust tähtajalise töölepingu muutmiseks või uue

lepingu sõlmimiseks. Kehtiva TLS § 131 lg 1 kohaselt enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule

kohaldatakse alates 01.07.2009 kehtivat töölepingu seadust. Alates 01.07.2009 kehtima

hakanud TLS § 9 reguleerib tähtajalise töölepingu sõlmimist, sealhulgas tähtaja pikkust. TLS

§ 9 lg 1 sätestab tähtajalise töölepingu pikkuseks mitte rohkem kui viis aastat. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt võib sõlmida tähtajalise töölepingu ajutiselt äraoleva töötaja

asendamiseks, selle tähtaega määramata. Kuivõrd alates 01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 9

lg 2 kohaselt võib sõlmida tähtajalise töölepingu ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks ilma

ajalise piiranguta ning alates 01.07.2009 kehtima hakanud TLS § 131 lg 1 kohaselt

kohaldatakse enne 01.07.2009 sõlmitud töölepingule alates 01.07.2009 kehtivat töölepingu

seadust, siis vaatamata sellele, et 29.08.2010 möödus viis aastat hagejaga tähtajalise

töölepingu sõlmimisest, puudus kostjal vajadus hagejaga sõlmitud tähtajalist töölepingut

muuta

või

uuesti

sõlmida,

kuna

töölepingus

oli

kokku

lepitud

tähtaeg

kuni

lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumiseni. Kuivõrd nii enne 01.07.2009 kehtinud

TLS kui 01.07.2009 kehtima hakanud TLS lubavad sõlmida tähtajalise töölepingu ajutiselt ära

oleva töötaja asendamiseks ja 29.08.2010 oli TH rasedus- ja sünnituspuhkusel, siis ei saa

asuda seisukohale, et hageja tööleping oli muutnud tähtajatuks kuna hageja jätkas pärast

29.08.2010 töötamist ja kostja ei avaldanud hagejale teistsugust tahet.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli 29.08.2005.a.

sõlmitud tähtajaline tööleping ajutiselt äraoleva töötaja TH tööleasumiseni ning nimetatud

tööleping ei ole muutunud tähtajatuks. 13.06.2011 on TH esitanud kostjale avalduse alates

06.07.2011 seoses lapsehoolduspuhkuse lõppemisega (TVK tlk 59). Seega on hageja

tööleping lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel 06.07.2011.

Järgnevalt võtab kohus seisukoha selle kohta, kas hageja nõudel on õiguslik alus.

Hageja on esitanud kohtule nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus ja märkinud selle

õigusliku alusena TLS § 104 lg 1. TLS § 104 lg 1 sätestab seadusest tuleneva aluseta või

seaduse nõuetele mittevastava töölepingu ülesütlemise tühisuse.

Vastavalt TsMS § 36 lg 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui ta on sellise tuvastamiseks õiguslik huvi. Käesolevas tsiviilasjas ei ole

leidnud tuvastamist, et hageja ja kostja vahel 29.08.2005 sõlmitud tööleping oleks muutunud

tähtajatuks. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel 29.08.2005 sõlmitud

tööleping on lõppenud TLS § 80 lg 1 alusel 06.07.2011 tähtaja möödumise tõttu.

Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja ei ole töölepingut üles öelnud. Töölepingu

seaduse 5. peatükk 1.jagu sätestab töölepingu lõpetamise alused, vastavalt millele tööleping

lõpeb poolte kokkuleppel (TLS § 89), tähtaja möödumisel (TLS § 90), töötaja surmaga (TLS

§ 81), ülesütlemisega (TLS § 83). Töölepingu ülesütlemine on TsÜS § 67 mõistes ühepoolne

tehing, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud ühe isiku

tahteavaldus. TLS § 85 kohaselt tööandja ei saa töölepingut üles öelda korraliselt, vaid ainult

erakorraliselt mõjuvate põhjuste olemasolu korral TLS § 86 (katseaeg), TLS § 88 ( töötajast

tuleneval mõjuval põhjusel) ja TLS § 89 (majanduslikel põhjustele) alusel. Kostja on

edastanud hagejale 06.07.2011 hagejale teate tähtajalise töölepingu lõpetamise kohta tähtaja

möödumisel (TLS § 80 lg 1) alusel ( TVK tlk 24). Antud teates ei ole kostja väljendanud oma

tahteavaldust töölepingu ülesütlemiseks eelnimetatud alustel.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingus oli tähtaeg määratud kindlaksmääratud

sündmusega - lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja tööleasumisega. Tähtajalise töölepingu

sõlmimisel määratakse lepingu tähtaeg kindlaks poolte vastastikuse tahteavaldusega.

Tegemist on õigustlõpetava tähtajaga ja vastavalt TLS § 80 lg 1 tähtajaline tööleping lõpeb

tähtaja möödumisel. Töölepingu lõppemine tähtaja möödumisel ei eelda enam kumbagi poole

tahteavaldust. Käesoleval juhul on kostja siiski edastanud hagejale teate tööle töölepingu

lõppemise kohta kuigi seadus seda ei nõua.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuivõrd tööleping on lõppenud TLS § 80 lg 1

alusel, siis ole võimalik tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisust TLS § 104 lg 1 alusel.

Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu lõppes TLS § 80 lg 1 alusel seoses tähtaja

möödumisega, siis TLS §-id 107 ja 109 ei ole kohaldatavad, mistõttu tuleb jätta rahuldamata

hageja nõue viie kuu keskmise kuupalga suuruse hüvitise väljamõistmiseks.

Samuti leiab kohus, et tööleping lõppemisel hagejale saamata jäänud puhkusehüvitise

väljamaksmine ajal kui hagejal on õigus saada vanemahüvitist, mis toob endaga kaasa

vanemahüvitise vähendamise, ei saa käsitleda kostja poolt hagejale kahju tekitamisena.

Lepingupoole poolt oma seadusest tuleneva kohustuse täitmine ei saa olla kohtu hinnangul

teisele lepingupoolele kahju tekitamine.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS

§ 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hageja

nõuet ei rahuldanud, siis on põhjendatud jätta menetluskulud täielikult hageja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud

lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt

näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses

kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja

kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3 ja 6).

Marget Henriksen

kohtunik