3-12-1865/7 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-1865

Otsuse kuupäev

22. november 2012

Kohtunik

Tanel Saar

Menetlusosalised

Kaebaja – Tanel Tetlov

Vastustaja – Haaslava vald, esindaja adv Robert Sarv

Kohtuasi

Tanel Tetlovi (Tetlov) kaebus Haaslava vallavolikogu

25. mai 2012 otsuse nr 71 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 27. detsembrini 2012.

a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioon-

kaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Haaslava Vallavolikogu 31. augusti 2007 otsusega nr 83 kehtestati Haaslava valla

üldplaneering. 25. septembril 2007 esitas Tanel Tetlov Haaslava Vallavalitsusele

detailplaneeringu

algatamise

taotluse,

eesmärgiga

muuta

kinnistu

sihtotstarvet

maatulundusmaast elamumaaks ja rajada sellele elumaja koos kõrvalhoonetega.

Vastustaja pöördus Keskkonnaameti poole 10. juuni 2011 kirjaga nr 181-1 eesmärgiga

selgitada välja, kas Keskkonnaamet peab võimalikuks vähendada ehituskeeluvööndit

vaidlusaluses piirkonnas. 28. juuni 2011 kirjas nr JT 14-9/21009-2 teatas Keskkonnaamet, et

ei pea võimalikuks ehituskeeluvööndit laiendada.

Haaslava Vallavolikogu 25. mai 2012 otsusega nr 71 keelduti Aardlapalu külas Toomu

katastriüksusel

18501:001:0509

detailplaneeringu

koostamise

algatamisest.

Detailplaneeringu, mille hilisem vastuvõtmine on kogutud teabe pinnalt välistatud,

menetlemine tekitaks detailplaneeringu koostamise rahastamine taotlejale ebamõistlikke

kulutusi. Valla kehtiva üldplaneeringu kohaselt asub Toomu kinnistu piirkonnas, kus

hoonestuse rajamine on välistatud. Toomu kinnistu asub rohevõrgustiku alal. Rohevõrgustiku

koridori maakasutust ei ole lubatud muuta. Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu

„Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt jääb kinnistu piirkondliku

tasandi ribastruktuuri K 22 piiresse. Vallavolikogul on kohustus lähtuda nii valla

üldplaneeringust kui ka maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust ning taotleja ei ole esile

toonud ühtegi asjaolu või põhjendust eelnimetatud dokumentide muutmiseks. Taotleja on

teinud ettepaneku muuta kinnistu sihtotstarvet. Vaidlust ei saa olla selles, et Toomu kinnistu

sihtotstarve on 100% maatulundusmaa (alates selle kinnistamisest 2006. aastast). Sellest

asjaolust pidi taotleja olema kinnistu mõttelise osa omandamisel teadlik. Vallavolikogul

puudub alus kinnistu sihtotstarbe muutmiseks. Ilma Keskkonnaameti nõusolekuta puudub

vallavolikogul alus ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Arvestada tuleb ka avaliku huviga,

mis seisneb antud juhul keskkonnasäästliku ja tasakaalustatud maakasutuse tagamises. Samuti

tuleb arvestada asjaoluga, et Toomu kinnistu asub piirkonnas, mille eripära seisneb

perioodilises üleujutuses.

Kaebaja esitas otsusele vaide, mis jäeti Haaslava Vallavolikogu 6. augusti 2012 vaideotsusega

nr 73 rahuldamata. Vaideotsuse sai kaebaja kätte 8. augustil 2012.

2. 4. septembril 2012 saabus Tartu Halduskohtusse T. Tetlovi kaebus Haaslava Vallavolikogu

25. mai 2012 otsuse nr 71 (otsus) tühistamiseks. Kaebus võeti Tartu Halduskohtu 6. septembri

2012 määrusega menetlusse.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. Planeerimismenetluse eesmärgiks ei saa olla olemasoleva olukorra igavene kinnistamine.

Olukorra muutmise võimaluse näeb ette seadus.

4. Kaebaja sooviks on ehitada endale eluase, mis on kaebaja arvates piisavalt ülekaalukas või

põhjendatud huvi.

5. Väär

on

otsuses

kajastuv

väide,

et

kinnistu

jääb

kogu

ulatuses

Emajõe

ehituskeeluvööndisse. Toomu kinnistu (kinnistu) asub Aardla jõe ääres. Aardla jõgi ei ole

määratud suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistusse. Looduskaitseseaduse (LKS) §-de

37 lg 1 p 3 ja 38 lg 1 p 4 alusel võib väita, et rohkem kui 87% kinnistust asub väljaspool

piirangualasid, sh ehituskeeluala.

Otsusest ei nähtu, millise pädeva analüüsi alusel on vallavalitsus leidnud, et kinnistul

ülepinnaliselt on alluviaalsed (settelised) soomullad (paksema kui 30 cm turbakihiga) ja need

mullad on maaüksuse ulatuses kogu mullakihi ulatuses alaliselt liigniisked. Otsuses ei ole

kajastatud neid kriteeriume, mille alusel hinnatakse maapinna niiskuse hulka ehk millise vee

sisalduse juures on muld “liigniiske”.

6. Kaebaja on Haaslava vallavalitsusele esitanud OÜ Rakendusgeoloogia ehitusgeoloogilise

uuringu aruande, mille kohaselt esines soomullale omane õhuke turbakiht üksnes ühes

puuraugus 6-st 1,45 m sügavusel. Otsuses oleks vastustaja pidanud esitama ka selgitused,

miks eriteadmisi omava ettevõtte poolt koostatud kaasaegne ehitusgeoloogiline aruanne ei ole

usaldusväärne.

7. Keskkonnaameti arvamused ei saa omada mingit õiguslikku ega faktilist tähendust

detailplaneeringu algatamise otsustamisel. Keskkonnaamet saab avaldada õigusliku tähendust

omava arvamuse pärast planeeringu vastuvõtmist.

8. Väited ühe elamu rajamise kaasneva keskkonna kahjustamise ohu osas on asjakohatud.

Lähim hoonestus jääb soovitud ehitusalast 150 m kaugusele, seega tegemist ei ole

inimtegevusest täielikult puutumatu piirkonnaga Tartu-Roiu tee ning Aardla jõe vahelisel alal.

Samuti on võimalik vallavalitsusel administratiivselt määratleda planeeringu ja/või

ehituslubade need tingimused, mis vähendaksid võimalikke kahjuliku mõjutusi.

9. Kaebaja on seisukohal, et kinnistul puudub eriline bioloogiline liigirikkus, mis oleks

võrreldav lähialadega.

10. Haaslava vald on andnud võimaluse rajada elamuid oluliselt lähemale Emajõele kui ka

Aardla jõele kui kinnistu kaasomanike soovitud tegevus. Sadama tee piirkond oli sarnaselt

kinnistule maatulundusmaa ja asub Maa-ameti andmeil samal kõrgusel või merepinnast

madalamal kui kinnistu.

Vastustaja vastuväited

11. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007 lahendile asjas nr 3-3-1-

12-07, mille p-s 11 on sedastatud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine peaks

jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele

oludele ja vajadustele. Siinses asjas ei ole kaebaja esile toonud mitte ühtegi asjaolu ega

põhjendust, mis võiks olla aluseks üldplaneeringu muutmisele. Kindlasti mitte ei ole

muutunud oludeks ja vajadusteks enne Haaslava valla üldplaneeringu kehtestamist omandatud

kinnistule hoonekompleksi rajamise soov (kaebaja omandas kinnistu mõttelise osa 20. juulil

2007, üldplaneering kehtestati aga 31. august 2007).

12. Kaebajal oli võimalus vaidlustada üldplaneering juba 2007. aastal, kuid kaebaja ei ole

seda teinud.

13. Kinnistu asub täielikult ehituskeeluvööndis. Antud juhul eksisteerib kehtiv üldplaneering,

mis määratleb ehituskeeluvööndi ulatuse.

14. Detailplaneeringuga saab üldplaneeringut muuta vaid siis, kui pärast üldplaneeringu

kehtestamist ilmneb ülekaalukas ja põhjendatud erahuvi, mida antud juhul ei esine.

Vastustaja, teostades planeerimisdiskretsiooni, ei pea vajalikuks ega võimalikuks antud

piirkonda hoonete rajamist.

15. Kui isiku avalduse rahuldamine on välistatud, ei pea haldusorgan menetlust läbi viima.

Detailplaneeringu

menetlemine,

mille

hilisem

vastuvõtmata

jätmine

on

selle

menetlusdokumendi väljasaatmise hetkeks välistatud, tekitaks koostamise rahastamine

kaebajale ülemääraseid ja ebamõistlikke kulutusi. Seni, kuni Keskkonnaamet ei ole andnud

selgesõnalist nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks kinnistul, ei ole vastustajal mõtet

detailplaneeringu koostamist algatada.

16. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda detailplaneeringu koostamise algatamist.

Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2010 otsuse nr 3-3-1-79-09 p-le

13. 17. Detailplaneeringu koostamise algatamine ei saa kunagi samadel asjaoludel viia kas või

sarnase detailplaneeringu kehtestamiseni.

18. Kaebaja teadis või pidi teadma kinnistu mõttelise osa omandamisel üldplaneeringu

menetlemisest ja kinnistule seatud piirangutest. Kaebaja pidi teadma valla üldplaneeringu

menetlemisest, kuna ostes kinnistu mõttelise osa sellisesse piirkonda, kontrollib iga

mõistlikult hoolas isik sellel kinnistul lasuvaid piiranguid. Kui kaebaja jättis selle tegemata

ning müüja ei teatanud talle nendest piirangutest või võimalikest piirangutest, ei anna see

kaebajale õigust nõuda piirangute vähendamist või kaotamist.

19. Vastustaja ei ole rikkunud võrdsuspõhimõtet. Nõmmeveere tee kinnistu sihtotstarve on

100% elamumaa ning Nõmmeveere tee kinnistu ei asu ehituskeeluvööndis. Samuti ei ole

Nõmmeveere tee 1 kinnistu iga-aastaselt täies ulatuses üleujutatav. Seega ei esine

Nõmmeveere tee 1 kinnistu puhul neid ehitustegevuse keelamise põhjuseid ja asjaolusid, mis

esinevad kaebaja kinnistu puhul. Toomu kinnistu kasutamise sihtotstarve on 100%

maatulundusmaa. Seega ei ole need kinnistud antud juhul võrreldavad, mistõttu ei saa rääkida

võrdsuspõhimõtte rikkumisest.

20. Kui Keskkonnaamet on seisukohal, et ehitustegevuse lubamisega võib tekkida

pöördumatu kahju looduskeskkonnale, ei ole vastustaja pädevuses seda ümber lükata.

Keskkonnaamet on kooskõlastanud üldplaneeringu selle praegusel kujul, millega ei ole

ehitustegevust kaebaja kinnistule ette nähtud.

Kaebaja täiendavad seisukohad

21. Kinnistu on üldplaneeringu kaardil tähistatud kui „lammimullad“. Üldplaneering ei

määratle

maa-ala,

mille

staatuseks

on

märgitud

„lammimullad“

kasutus-

ja/või

ehitustingimusi. Lammimullad jagunevad 4 erinevaks lammimulla üldtüübiks, kuid ainult

alaliselt niiskete alluviaalsete soomuldade levik võib tuua kaasa piiranguvööndi piiri

nihkumise.

22. Kuna halduspraktika on Haaslava vallas võimaldanud muuta senist maakasutust ka

üldplaneeringu kehtestamisele järgnevalt ning üldplaneeringuga ei ole sätestatud mitte ühtegi

maakasutuse

ega

ehitusalast

piirangut,

puudus

kaebajal

vajadus

üldplaneeringu

vaidlustamiseks. Üldplaneeringus viidatud Tartumaa maakonna teemaplaneering „Asustust ja

maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ ei keela haja-asustust rohelise vööndi koridoris.

23. Kuivõrd

üldplaneeringuga

ei

ole

määratletud

ehituskeeluvööndit,

soovitud

detailplaneering ei muuda üle 30% kehtiva maakasutuse osas sihtotstarvet, Maa-ameti

andmete ebaõigsus soomuldade leviku osas on tõendatud OÜ Rakendusgeoloogia

ehitusgeoloogilise uuringu aruandega, mingeid uusi ja usaldusväärseid andmeid kinnistu

väidetava soomulla alalise liigniiskuse kohta pole esitatud, siis puudub vajadus

Keskkonnaameti arvamuseks.

24. Vastusest ei selgu asjaolud, mis välistavad üleujutuse kinnistuga samal kõrgusjoonel

oleval Nõmmveere kinnistul.

Kohtu põhjendused ja otsus

25. Kohus märgib esmalt, et kohalikul omavalitsusel on planeerimisotsuste tegemisel ulatuslik

kaalutlusruum, mistõttu planeerimisotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus möönab, et

ehitusõiguse kitsendamine riivab intensiivselt kinnistu omaniku omandiõigust. Samal ajal

tuleb märkida, et omandiõigus ei ole absoluutne, vaid on piiratav Eesti Vabariigi põhiseaduse

§ 32 kohaselt seadusest tulenevate kitsendustega.

Planeerimisseaduse (PlanS) § 10 lg 1 ls 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse planeeringu

koostamise algatamise otsustamisel põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest

keelduda. Seega on ka planeeringu algatamise otsustamine kohaliku omavalitsuse

kaalutlusotsus. Kaalutlusotsuse põhjendus haldusaktis peab kohut veenma, et haldusorgan on

diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on

toimunud ratsionaalselt (RKHKo 06.11.2002 nr 3-3-1-62-02). Kohtul tuleb seetõttu hinnata,

kas kohalik omavalitsus on kõnealuses asjas detailplaneeringu algatamisest keeldumisel

kasutanud kaalutlusõigust õiguspäraselt.

26. Kaebaja omandas kinnistu mõttelise osa 20. juulil 2007, Haaslava valla üldplaneering

kehtestati 31. august 2007 ning kaebaja ei ole üldplaneeringut vaidlustanud. Vaidlust ei ole

asjaoludes, et kinnistu asub Haaslava vallas Aardlapalu külas Aardla jõe lammialal, kinnistul

puudub hoonestus ning kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. Samuti ei vaidle

pooled selle üle, et Haaslava valla üldplaneeringu kaardil on kinnistu piirkond tähistatud

lammimuldadena, ega selle üle, et Tartumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu

„Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt jääb kinnistu

rohevõrgustiku koridori piiresse. Kaebaja esitatud, 2010. aastal OÜ Rakendusgeoloogia

teostatud, uuringu aruande kohaselt on kinnistule hoonete ja teede rajamine raskendatud

aastaringselt kõrge pinnasevee taseme ja väikese kandevõimega pinnase tõttu geoloogilise

lõike esimeses osas. Ehitusalune pinnas tuleb välja vahetada ja ala tõsta. Kaebaja ei vaidle

vastu ka asjaolule, et kinnistu asub üleujutusohuga alal, seda kinnitab ka kaebaja poolt

esitatud eelnimetatud tõend.

27. Vastustaja tugineb oma otsuses eeldusele, et kaebaja kinnistu asub ehituskeeluvööndis.

Kõnealune asjaolu on otsusest nähtuvalt suuresti planeeringu koostamise algatamisest

keeldumise aluseks.

Üldplaneeringus ei ole kalda ehituskeeluvööndi õigusaktidest tulenevat ulatust muudetud.

Vaidlustatud otsuses on vastustaja viidanud järgmistele ehituskeeluvööndi ulatust

reguleerivatele normidele:

LKS § 35 lg 4, millest tulenevalt koosneb korduva üleujutusega veekogu kalda

ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja seaduses sätestatud vööndi laiusest;

LKS § 35 lg 3, milles tehakse viide Keskkonnaministri 28. aprilli 2004 määrusele (Määrus) nr

58 „Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu ja nendel siseveekogudel kõrgveepiiri

määramise kord“. Nimetatud määruse § 2 p 13 kohaselt on Suur-Emajõgi koos vanajõgedega

kogu ulatuses suure üleujutusalaga siseveekogu ja § 1 kohaselt tuleb suurte üleujutusaladega

siseveekogude kõrgveepiir määrata alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala

piiriga.

28. Kaebaja on seisukohal, et tema kinnistul ei levi alaliselt niisked alluviaalsed soomullad

ning on esitanud selle kinnituseks OÜ Rakendusgeoloogia poolt 2010. a detsembris teostatud

uuringu aruande (tlk 9-15). Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et tema kinnistu ei jää kogu

ulatuses Emajõe ehituskeeluvööndisse.

Maa-ameti veebilehe kaardiserverist nähtuvad järgmised andmed: kinnistu asub tervenisti

Emajõe üleujutusalal, sealjuures on Aardlapalu küla tähistatud riskipiirkonnana, ning

kinnistul levib mullatüüp sügav lammi-madalsoomuld (AM'''). Samuti on Haaslava valla

üldplaneeringu

põhikaardil

tähistatud

kinnistul

olev

mullatüüp

lammimuldadena.

Keskkonnaamet on oma vastuses Haaslava vallale osundanud, et kinnistu jääb suuremas osas

alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade esinemisalale.

2010. aastal OÜ Rakendusgeoloogia teostatud uuringu aruande lk-l 4 sedastatakse, et

loodusliku pinnakatte moodustavad piirkonnas lammi-, alluviaalsed-, jääjärvelised- ja

liustikusetted. Uuritud alal eraldati 4 kihti, mille 1., 3. ja 4. kihti tähistatakse uuringu aruandes

geoloogilise indeksiga aIV, 2. kihti indeksiga bIV (tl 10 pöördel). 1. ja 4. kihti on aruandes

iseloomustatud kui veeküllastunuid (tl 13 ja 14). Uuring on tehtud talvel, kui pinnavee tase oli

keskmisest kõrgem, kuid kuni 0,5 m alla maksimaalse taseme ja kuni 1 m alla üleujutuse

aegse veetaseme (tl 11). Eesti geoloogilise baaskaardi Tartu 5441 seletuskirja kohaselt

tähistab indeks aIV alluviaalseid jõesetteid ja indeks bIV soosetteid.1 Eesti Maaülikooli

põllumajandus- ja keskkonnainstituudi poolt 2012. a välja antud „Mullateaduse õpikus“

selgitatakse lammimuldade olemust järgmiselt: „Lammimullad on kujunenud perioodiliste

üleujutuste ja nendega kaasneva uute setete kuhjumise tulemusena jõgede ja ojade lammidel.

/…/ Lammi- ehk alluviaalmullad on oma nimetuse saanud üleujutuse tagajärjel

akumuleerunud lammi- ehk alluviaalse sette järgi. Lammisetted võivad olla nii mineraalsed

OÜ Eesti Geoloogiakeskuse Tartu regionaalosakond. Eesti Geoloogiline Baaskaart 5441. Seletuskiri.

Tartu 2007. Lk 45 ja 50. Kättesaadav arvutivõrgus:

http://geoportaal.maaamet.ee/docs/geoloogia/Seletuskiri_Tartu.pdf?t=20091211092206.

kui ka orgaanilised. Valdavalt orgaanilist päritolu lammisetetel on moodustunud lammi-

madalsoomullad.“2

Seega nähtub ülaltoodust kokkuvõtlikult, et kaebaja kinnistu asub üleujutataval alal, kus

levivad lammi- ehk alluviaalsed mullad, mille tekkimise eelduseks on perioodilised

üleujutused, ning pinnas 1. ja 4. kihis on veeküllastunud. Eelneva põhjal ei saa kohus

nõustuda kaebaja arusaamaga, et kinnistul tuvastatud tingimused võimaldavad välistada

kinnistu ehituskeeluvööndist. Kaebaja väidet, et kinnistul ei levi alaliselt niisked alluviaalsed

soomullad ei tõenda kohtu hinnangul ka kaebaja poolt osundatud OÜ Rakendusgeoloogia

uuring. Kaebaja on jätnud tähelepanuta ka selle, et LKS § 35 lg 4, mille kohaselt koosneb

korduva üleujutusega veekogu kalda ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja seaduses

sätestatud vööndi laiusest, ei eelda Määruse §-s 1 sätestatud tingimuste olemasolu.

29. Kaebaja märgib, et üldplaneering oleks pidanud määratlema maa- ja veealade üldised

kasutamis- ja ehitustingimused ning täpsustama ranna ja kalda piiranguvööndi ning

ehituskeeluvööndi looduskaitseseaduses sätestatud korras. Kaebaja leiab, et terminiga

„lammimullad“ ei ole määratud katastriüksuse kasutus- ja ehitustingimusi.

Planeerimisseaduse (kuni 28. detsembrini 2007 kehtinud redaktsioon) § 8 lg 3 p 3 kohaselt on

üldplaneeringu eesmärgiks muu hulgas maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja

ehitustingimuste määramine. Kohus osundab, et maa- ja veealade üldised kasutus- ja

ehitustingimused on sätestatud Haaslava üldplaneeringu seletuskirja p-s 3.3.

Haaslava valla üldplaneeringu p-s 3.11 märgitakse, et üldplaneeringuga ei ole muudetud kalda

ehituskeeluvööndi ulatust. Seega on kalda ehituskeeluvöönd määratletud ülalnimetatud

õigusaktidega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et üldplaneeringuga ei ole ehituskeeluvööndi

ulatust kehtestatud. LKS § 40 lg 2 võimaldab kohalikul omavalitsusel kalda

ehituskeeluvööndit üldplaneeringuga suurendada. Üldplaneeringuga ei ole seadusest tulenevat

ehituskeeluvööndit suurendatud, seega on üldplaneeringuga kehtestatud LKS-st tulenev

ehituskeeluvöönd.

Riigikohus on märkinud, et ka eraõiguslikust isikust maaomanik peab maa kasutamist

kavandades arvestama kehtestatud üldplaneeringuga ning sellega, et üldplaneeringut ilma

mõjuva põhjuseta muuta ei saa (RKHKo 15.01.2009 nr 3-3-1-87-08, p 22). Kohus möönab, et

kalda ehituskeeluvööndi määratlemine LKS alusel ei ole eriteadmisi mitteomaval isikul omal

käel kahtlusi kõrvaldamata võimalik. Üldplaneeringu kaardil olev ala tähistus terminiga

„lammimullad“ ei saanud aga kohtu arvates tekitada kaebajas ka ekslikku arusaama ega

ootust, et sellel alal on ehitustegevus lubatud. Kaebajal oleks kahtluse korral tulnud küsida

kohalikult omavalitsuselt selgitust kõnealuse tähistuse osas, eelkõige eeldusel, et kaebaja

soovis lammimuldadena tähistatud alal asuvale kinnistule ehitada. Ühtlasi on vastustaja

viidanud, et kinnistu sihtotstarve on alates selle kinnistamisest 2006. aastast olnud

maatulundusmaa. Sellest asjaolust pidi kaebaja olema kinnistu omandamisel teadlik.

29. Kaebaja märgib, et vastustaja oleks pidanud esitama otsuses ka selgitused, miks

eriteadmisi omava ettevõtte poolt koostatud kaasaegne ehitusgeoloogiline aruanne ei ole

usaldusväärne. Kohus, tutvunud kõnealuse tõendiga, on seisukohal, et otsuses tõendi

selgesõnaliselt analüüsimata jätmine ei ole selline menetluslik minetus, mis võiks tuua antud

juhul kaasa vastustaja otsuse tühistamise. Nagu kohus eelnevalt leidis, ei tõenda kaebaja

esitatud geoloogiline aruanne kaebaja väidet, et kinnistu ei asu ehituskeeluvööndis. Lisaks

märgib kohus, et vastustaja on kaebaja esitatud tõendile viidanud seoses vajadusega

hoonestuse rajamise korral pinnase asendamiseks ja kindlustamiseks, mis välistab maakatte

A. Astover jt. Mullateaduse õpik. Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu 2012.

Lk 387.

tüübi säilimise. Seega ei saa asuda seisukohale, et vastustaja on kaebaja esitatud

ehitusgeoloogilise aruande jätnud tähelepanuta ega ole sellega otsuse tegemisel arvestanud.

30. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti arvamus ei oma mingit õiguslikku ega faktilist

tähendust detailplaneeringu algatamise otsustamisel, kuna Keskkonnaamet saab oma

arvamuse esitada pärast planeeringu vastuvõtmist. Riigikohus on sedastanud, et „Kuigi kalda

ehituskeeluvööndi piiride vähendamine on formaalselt kohaliku omavalitsuse pädevuses ning

otsustatakse koos vastava ala detailplaneeringu kehtestamisega, eeldab see Keskkonnaameti

(kuni 1. veebruarini 2009 keskkonnaministri) nõusolekut, mille saamiseks kohalik

omavalitsus peab esitama taotluse. Nimetatud taotluse lahendab pädev haldusorgan

kaalutlusõiguse alusel, juhindudes looduskaitseseaduses sätestatud kriteeriumidest“ (RKHKo

21.09.2011 nr 3-3-1-5-11, p 16). Keskkonnaameti näol on tegemist oma valdkonnale

spetsialiseerunud riigiasutusega ning vastustaja on märkinud, et tal ei ole alust

Keskkonnaameti arvamuses ehituskeeluvööndi ulatuse osas kahelda. Kohus on seisukohal, et

kuna Keskkonnaameti arvamusest nähtus ka selgelt, et ehituskeeluvööndi vähendamine

kinnistul on välistatud, oli vastustajal õigus menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt

detailplaneeringu koostamise algatamisest keelduda. Kohus nõustub vastustaja arusaamaga, et

haldusorgan ei pea läbi viima ilmselgelt perspektiivitut haldusmenetlust, mis eeldab

menetlusosalise poolt ebamõistlike kulutuste tegemist.

31. Kaebaja on samuti vaidlustanud mitmeid vastustaja seisukohti, mis tuginevad

kaalutlustele keskkonnasäästliku ja tasakaalustatud maakasutuse tagamiseks. Selliseid

kaalutlusi ei saa kohus üldjuhul sisuliselt kontrollida. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus

arvestama nii avalikku huvi, mis väljendub muu hulgas maakonna ja valla üldplaneeringutes,

kui ka taotleja põhjendatud huve. Planeeringutes väljendatud keskkonnaalased põhimõtted

lähtuvad kahtlemata sellisest avalikust huvist, millega kohalik omavalitsus peab arvestama.

Vastustaja on asunud nendest kaalutlustest lähtuvalt seisukohale, et avalik huvi kaalub

kõnealusel juhul üles taotleja huvi muuta kinnistu sihtotstarvet ja rajada sinna hoonestus.

Samuti on vastustaja tuginenud kohaliku omavalitsuse kohustusele tagada isikute vara ja

tervise ohutus, mida ei pruugi olla võimalik tagada ehitustegevuse lubamisega

üleujutuspiirkonnas. Kohus leiab, et otsuses kajastatud seisukohtade kujunemine on piisavalt

põhjendatud ja jälgitav.

32. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine

peaks jääma pigem erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse

muutunud oludele ja vajadustele (RKHKo 18.10.2004 nr 3-3-1-37-04, p 14; RKHKo

19.04.2007 nr 3-3-1-12-07, p 10-11). Seetõttu oleks kohtu hinnangul üldplaneeringu

muutmine põhjendatud juhtudel, kui muutunud asjaolud on loonud selliste huvidega

arvestamise vajaduse, mida ei olnud võimalik ette näha üldplaneeringu kehtestamisel. Kohus

leiab, et sellist huvi ei ole kaebaja käesolevas asjas välja toonud.

33. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja väited võrdsuspõhimõtte rikkumisest ei ole

põhjendatud, kuna viidatud kinnistutel ei ole kaebaja kinnistuga võrreldavaid tingimusi.

Lisaks märgib kohus, et isegi juhul, kui kohalik omavalitsus on üht isikut õigusvastaselt

kohelnud soodsamalt, on lubamatu sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi

isikute suhtes. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et võrdse kohtlemise põhimõttele

toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (RKHKo nr 3-3-1-19-

04, nr 3-3-1-53-04 ja nr 3-3-1-23-06).

34. Ülaltoodule tuginedes asub kohus seisukohale, et vastustaja on õiguspäraselt keeldunud

kaebaja poolt taotletud detailplaneeringu koostamise algatamisest, ning jätab kaebaja nõude

Haaslava vallavolikogu 25. mai 2012 otsuse nr 71 tühistamiseks rahuldamata.

35. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuludeks on asjas tasutud riigilõiv 15 eurot,

mis jääb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega ei mõista kohus HKMS § 109 lg 1 kohaselt

menetluskulusid kaebajalt vastustaja kasuks välja ning need jäävad vastustaja enda kanda.

Tanel Saar

kohtunik