3-12-1568/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Määruse tegemise aeg ja koht

18.10.2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1568

Haldusasi

A.T. kaebus Saue Vallavalitsuse 02.05.2012 korraldusele nr 302.

Menetlusosalised

Kaebaja — A.T.;

Eeldatud vastustaja — Saue Vallavalitsus.

Menetlustoiming

kaebuse tagastamine

Resolutsioon

1. Tagastada A.T. kaebus.

2. Määruse ärakiri saata kaebajale ja Saue Vallavalitsusele.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu viieteistkümne

päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD

1. 25.07.2012 esitas A.T. Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustamaks Saue Vallavalitsuse 02.05.2012

korraldust nr 302. Kaebuse pealkirja järgi soovib kaebaja kaevatava korralduse tühistamist. Kaebuse

lõpptaotlusena on kaebaja palunud kohtul tunnistada Saue Vallavalitsuse 02.05.2012 korraldus nr 302

tühiseks. Lisaks palub kaebaja kohtul selgitada, kas Saue Vallavalitsuse tegevus on õiguslik.

Kaebuse kohaselt on Saue Vallavalitsus esitanud kohtutäitur Kaire Põltsile (Põlts) täitmisavalduse,

millega soovitakse läbi viia kaebaja omandis olevate kinnisasjade sundvõõrandamist. Sundvõõrandamise

aluseks on kohtutäiturile esitatud vallavalitsuse 02.05.2012 korraldus nr 302. Sundvõõrandatav kinnistu

on aga kohtutäitur Mati Kadaku (Kadak) poolt arestitud. Vallavalitsus on kaebajale kuuluval kinnistul

asuvale teele seadnud liikluskorraldusvahendina keelumärgi nr 341 (massipiirang). Oma korduvatele

päringutele ja pöördumistele nii Saue Vallavalitsuse kui kohtutäitur Kaire Põltsi poole pole kaebaja

vastuseid saanud.

Kaebaja leiab, et vallavalitsuse tegevus enda huvide tagamiseks taotleda läbi teise kohtutäituri arestitud

kinnistu sundvõõrandamist ei ole õigustatud. Samuti puudub vallavalitsusel kaebajale kuuluvate

kinnistute sundvõõrandamiseks põhjendatud alus. Vallavalitsus on jätnud põhjendamata ja selgitamata,

milles seisneb antud sundvõõrandamise üldiste huvide vajadus ja millised on alusdokumendid. Samuti on

jäetud põhjendamata, miks on üldist huvi võimalik antud juhul rahuldada vaid sundvõõrandamise teel.

Saue Vallavalitsus ei ole ka selgitanud, kuidas ja millega takistatakse avaliku huvi rahuldamist. Veel ei

ole vallavalitsus kaalunud teisi, selliseid võimalusi, millega ei piirata omandiõigusi kinnisasja suhtes.

Üles ei ole näidatud head tahet kinnisasja omanikuga kompromisse sõlmida, kuivõrd kinnisasja omanik ja

Saue vallavanem sõlmisid notarieelse kokkuleppe, kuid vallavanem katkestas kokkuleppe notariaalse

tehingu põhjusel, et kinnisasja omanik soovis, et tema transpordivahendid saaksid sundvõõrandatavatele

kinnistutele jäävaid teelõike ka tulevikus piiranguteta läbida (kinnisasja omaniku raskeveokite

parkimiskohta ja muu vajalike tegevuste osas toimub sõit üle kõnealuste kinnistute teede). Kaebaja ei ole

kinnisasjade omanikuna omaltpoolt teinud Saue Vallavalitsusele ega teistele asutustele piiranguid

teostamaks ja realiseerimaks kaebaja kinnistutel avaliku huvi vajadusi. Vallavalitsus ei ole aga soovinud

hea halduse tavast lähtuvalt käituda ja on asunud oma tegelikke varjatud soove läbi sundvõõrandamise

realiseerima. Selliselt on vallavalitsuse tegevuse tõttu loodud näilik olukord, mis piirab kohaliku

omavalitsuse tegevusi avaliku huvi realiseerimiseks. Tegelikkuses ei ole vallavalitsusele olnud

vastuvõetavad kinnisasja omaniku poolt esitatud kokkuleppetingimused, milliste kohaselt saaksid kaebaja

kinnistute tööde ja hoolduseks mõeldud ning vajaminevad transpordivahendid vastavaid teelõike ka

tulevikus läbida. Tänaseks on vallavalitsus kaebaja kinnistul asuvale kõnealusele teele seadnud

massipiirangut kehtestava liiklusmärgi. Vallavalitsus ei ole seega pidanud kinni kinnisasja

sundvõõrandamise seaduses (KASVS) sätestatud nõuetest ega mõttest, on käitunud pahauskselt ning ei

ole pidanud kinni ametnikueetikast, millega kasutab avaliku huvi realiseerimise õigustust oma varjatud

huvide tagamiseks. Kohtutäitur Kaire Põlts teostab sundvõõrandamist vaatamata sellele, et kaevatav

korraldus ei ole õiguslik. Kaebaja ei pea õiguslikeks ka seni läbiviidud sundvõõrandamise toiminguid,

kuna nendega rikutakse seadustega sätestatud omanikuõiguseid.

KOHTU PÕHJENDUSED

2. Kohus,

kontrollinud

HKMS

§-st

juhindudes

haldusasja

kohtuliku

läbivaatamise

ettevalmistamise staadiumis kaebuse nõuetekohasust, leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 punkti 2

alusel tagastada, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus põhjendab kaebuse

tagastamist alljärgnevalt.

Kaebus lähtub arusaamast, et sundvõõrandamise aluseks on kohtutäiturile esitatud Saue Vallavalitsuse

02.05.2012 korraldus nr 302. Kaebaja palub kohtul märgitud korralduse tühistada, tühiseks tunnistada ja

hinnata sundvõõrandamise õiguspärasust.

Sundvõõrandamismenetlus algab sundvõõrandamise taotluse esitamisega, valla- või linnavalitsuse poolt

KASVS § 12¹ lõikes 1 nimetatud eelnõu esitamisega valla- või linnavolikogule või eeltöödega ja lõpeb

sundvõõrandatud kinnisasja kinnistamisega sundvõõrandisaaja omandisse, sundvõõrandamise taotluse

rahuldamata jätmisega või sundvõõrandamisest loobumisega (KASVS § 5 lg 1).

Pärast sundvõõrandamise otsuse (KASVS § 12 ja 12¹) jõustumist toimub maa hindamise seaduse (MHS)

§ 8 lõike 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 25.10.1996 määruse nr 260 „Maa erakorralise

hindamise kord“ järgi kinnisasjade erakorraline hindamine (KASVS § 16 lg 4). Maa erakorralist

hindamist teostab Maa-ameti juures tegutseva maa hindamise tegevuslitsentsi väljaandmise komisjoni

poolt väljastatud litsentsi omav maa hindaja koostöös kinnisasja asukohajärgse kohtutäituriga ning

hindamine toimub sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga (KASVS § 16 lg 1, lg 4 ja lg 6,

MHS § 4 lg 1). Pärast sundvõõrandamise otsuse jõustumist ja erakorralist hindamist alustab pädev isik

(antud juhul vallavanem, kuivõrd kavandatava tee näol on tegemist kohaliku teega) viivitamata

kokkuleppemenetlust, mille eesmärgiks on kokkuleppe sõlmimine sundvõõrandatava kinnisasja eest

makstava sundvõõranditasu ning hüvitise suuruse ning maksmise ja kinnisvara valduse üleandmise

tingimuste suhtes (KASVS § 22 lg1 ja lg 2). Kui kinnisasja omanik ei ole sundvõõranditasu ning hüvitise

määramise otsusega nõus, on tal võimalik see kohtus vaidlustada (KASVS § 5 lg 3). Eeltoodust nähtuvalt

on

sundvõõrandamismenetlus

jaotatav

kahte

peamisse

etappi:

sundvõõrandamise

taotlusest

sundvõõrandamise otsuseni ja kokkuleppemenetlusest kuni kinnistu kinnistamiseni sundvõõrandisaaja

omandisse. Nende kahe etapi vahel tuleb läbi viia kinnistu erakorraline hindamine.

Nähtuvalt toimiku materjalidest on Saue Vallavolikogu 26.01.2012 otsusega nr 04 „Alliku külas asuvate

Laagri-Harku kergliiklustee L3 ja Kotka tee L1 transpordimaa kinnistute sundvõõrandamine“ otsustanud

Laagri-Harku kergliiklustee L3 ja Kotka tee L1 kinnistud A.T. omandist sundvõõrandada, eesmärgiga viia

ellu Kotka tee kergliiklustee ehitusprojekt (tl 65–66). Kaebaja keeldus märgitud otsust vastu võtmast (tl

83) ning see tehti kaebajale vastavalt KASVS § 12¹ lg-le 2 Eesti Päevalehe kaudu 16.03.2012 avalikult

teatavaks (tl 86). Kaebaja kinnistute sundvõõrandamise otsust seaduses sätestatud korras vaidlustanud ei

ole.

Korraldus, mida kaebaja vaidlustab, on kinnistute erakorralise hindamise algatamise korraldus, millega

tehti kohtutäitur Kaire Põltsile ülesandeks kaebajale kuuluvate sundvõõrandatavate kinnisasjade

üleskirjutamine, hindamine ja vajaduse korral hoiule võtmine. KASVS § 16 lõikest 6 tuleneb kohtutäituri

kohustus sundvõõrandatav kinnisasi vallavalitsuse korralduse alusel üles kirjutada, hinnata ja vajaduse

korral hoiule võtta (TMS sätestatud korras) ning KASVS § 36 lõikest 4 tuleneb kohtutäituri kohustus

asuda vallavalitsuse korralduse alusel sundvõõrandatava kinnisasja valduse ülevõtmisele ja -andmisele,

mistõttu tuleb kaevatavat vallavalitsuse korraldust pidada täitedokumendiks TMS § 2 lõike 1 mõttes

(TMS § 2 lg 1 p 14²), mitte aga haldusaktiks, millega otsustati kaebaja kinnistute sundvõõrandamine.

Haldusaktiks, millega kaebaja kinnistute sundvõõrandamine otsustati, ning millega Saue Vallavalitsusele

täitedokumendi

koostamise

kohustus

pandi,

on

Saue

Vallavolikogu

26.01.2012

otsus

nr 04. Vallavalitsus võis täitedokumendi koostada alles peale sundvõõrandamise otsuse jõustumist

(KASVS § 16 lg 4) just seetõttu, et anda sundvõõrandiandjale (kaebajale) võimalus sundvõõrandamise

otsust vaidlustada. Kaebaja märgitud otsust kohtule teadaolevalt vaidlustanud ei ole, sundvõõrandamise

otsus jõustus ning vallavalitsusel tekkis kohustus anda korraldus kinnistute erakorraliseks hindamiseks.

Kui kohus ka kaevatava Saue Vallavalitsuse 02.05.2012 korralduse nr 302 tühistaks või tühiseks

tunnistaks, ei mõjutaks see kaebaja kinnistute sundvõõrandamise üle tehtud otsustust ning

sundvõõrandamise menetlus jätkuks. Kohus ei saa erakorralise hindamise korralduse vaidlustamiseks

esitatud kaebuse lahendamisel sundvõõrandamise õiguspärasust hinnata. Kaebajal ei ole seega võimalik

esitatud kaebusega selle eesmärki saavutada.

Kuivõrd pärast kinnistute erakorralist hindamist korraldab vallavanem kokkuleppemenetluse, mille

eesmärgiks on kokkuleppe sõlmimine sundvõõrandatavate kinnisasjade eest makstava tasu ning hüvitise

suuruse ning maksmise ja kinnisvara valduse üleandmise tingimuste suhtes, on kaebajal edaspidi

võimalus kohtulikult vaidlustada üksnes sundvõõranditasu ja valduse üleandmise tingimusi (KASVS § 5

lg 3).

3. Kui kaebusega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada, võib kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2

punkti 2 alusel selle esitajale tagastada. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et antud juhul on kaebuse

eesmärgi saavutamine välistatud, kuivõrd kaebaja ei saa kinnistu erakorralise hindamise käigus enam

sundvõõrandamise üle otsustamist vaidlustada. Seetõttu tagastab kohus kaebuse selle esitajale

HKMS § 121 lg 2 punkti 2 alusel.

4. Tasutud riigilõiv vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 2 tagastamisele ei kuulu.

Aili Maasik

Kohtunik