3-12-70/56 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus ringkonnakohtus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Tallinna Ringkonnakohus

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri

Madise

14. november 2012, Tallinn

3-12-70

H M kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

14.12.2011 käskkirja nr 3-1/186 tühistamiseks ja

saamata

jäänud

ametipalga

väljamaksmiseks

kohustamiseks

Kaebaja - H M, lepinguline esindaja Tiina Raja

Vastustaja - Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet

Tallinna Halduskohtu 07.07.2012. a otsus

H M apellatsioonkaebus

Kirjalik menetlus

1. Rahuldada H M apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 07.07.2012

otsus haldusasjas nr 3-12-70. Teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada H M kaebus ning tühistada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

14.12.2011 käskkiri nr 3-1/186.

3. Kohustada Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametit välja arvutama ja H Mle välja

maksma eelnimetatud käskkirja tõttu saamata jäänud ametipalga osa.

4. Välja mõista Tallinna Linnavalitsuselt 290,97 (kakssada üheksakümmend eurot ja

97 senti) eurot H M kasuks kantud menetluskulude katteks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.12.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-12-70

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H M töötas alates 01.07.2008 Tallinna Munitsipaalpolitsei kontrolliosakonna

inspektorina. 15.11.2011 esitas S L-V kaebuse H M ebaviisaka käitumise peale 13.11.2011

väärteo asja menetlemisel. Kaebuse alusel algatati H. M suhtes distsiplinaarmenetlus ning teda

karistati Tallinna Munitsipaalameti juhataja 14.12.2012 käskkirjaga nr 3-1/186 ATS § 84

p 3 ja § 85 lg 1 p 4 alusel distsiplinaarkorras üleviimisega 1 astme võrra madalamale

palgaastmele 6 kuuks, määrates ametipalgaks 742 eurot kuus alates käskkirja allkirjastamise

päevast.

Vaidlustatud käskkirjas leiti, et H M on 13.11.2011 ja 21.11.2011 asetleidnud sündmuste

käigus eiranud ametnikuna väärteomenetluse läbiviimise korda, viinud menetlust läbi

asjatundmatult ja ebaõiglaselt, on käitunud ebaausalt, valetades S. L-V ja tema kaebuses

esitatud asjaolude kohta. Väärteomenetlust 13.11.2011 läbi viies läks ta konflikti menetlusaluse

isikuga (S L-V), provotseerides viimast oma käitumise, väljenduse ja hääletooniga, sh

altkäemaksu pakkumise väitega. S. L-V kaebuse alusel algatatud distsiplinaarjuurdluse käigus

21.11.2011 esitas H. M seletuse, milles esitas 13.11.2011 toimunud sündmuse kohta ebaõigeid

andmeid. Karistuse määramisel arvestati, et H. Ml pole kehtivaid distsiplinaarkaristusi.

2. H M palub halduskohtule esitatud kaebuses käskkiri tühistada ja välja mõista saamata

jäänud ametipalga osa, esitades järgmise põhjenduse.

Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milles seisnes kaebaja süütegu. Distsiplinaarmenetlus on läbi

viidud pealiskaudselt. Varasemas kaebuste lahendamise praktikas on asutud seisukohale, et kui

puuduvad tõsikindlad tõendid süüteo kohta, tõlgendatakse kahtlused ametniku kasuks. Pole

selge, miks praegu praktikat muudeti. Kaebaja töökaaslased M. R ja A.-K. V rääkisid, et

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel esitati küsimusi ainult S. L-V käitumise kohta. Sirje L-V ei

suutnud selgitada, milles seisnes kaebaja halb käitumine, ning mäletas vaid oma emotsiooni.

Samas kinnitas S L-V, et väärteomenetluse läbiviimise kohta tal pretensioone ei olnud, ning

sellekohaseid väiteid ei sisaldanud ka tema poolt 15.11.2011 esitatud kaebus. Seega on

arusaamatu, miks süüdistatakse kaebajat ka väärteomenetluse normide rikkumises.

V. Erm andis distsiplinaarjuurdluse käigus oma seletuskirjas ütlused ja kinnitas, et S. L-V

käitumine oli ametnike suhtes ebaväärikas. Vaatamata sellele, et V. E ütlused langesid kokku

teiste

sündmuskohal

viibinute

(M.

R

ja

A.-K.

V)

ütlustega,

jättis

vastustaja

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamisel need ütlused tõendina arvestamata. Samas

võttis distsiplinaarmenetluse läbiviija seletuse A. B, keda sellel päeval üldse tööl ei olnud.

Ilmselt oli vastustaja kindel eesmärk kaebajat karistada ning seetõttu lisatigi süüdistusse

alusetud süüdistused valetamises ja väärteomenetluse normide rikkumises, mida tegelikult S LV

poolt esitatud kaebuses kirjas ei olnud.

2(7)

3-12-70

TDVS § 7 lõiget 1 eirates ei kogutud distsiplinaarjuurdluse käigus ühtki tõendit selle kohta, et

kaebaja 21.11.2011 seletuskirjas valetas. Vastustaja heidab kaebajale ette asjatundmatust, kuid

on ise 29.11.2011 ja 02.12.2012 teostatud tunnistajate ülekuulamisel lähtunud TDVS § 7 lg-st

1, mille kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Lisaks

sellele on ülekuulamiste protokollides esitatud küsimused osaliselt suunavad. Kui ülekuulatud

ametnikud intsidendi ajal kõike ei kuulnud, ei saa sellest järeldada, et kaebaja valetas.

Karistamisel pole arvesse võetud kaebaja isikut. Kaebaja on arutanud märkimisväärse arvu

väärteoasju ning karistusena madalamale ametipalgale üleviimine oli liiga karm.

3. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti vastuses palutakse kaebus rahuldamata jätta.

4. Tallinna Halduskohtu 04.07.2012 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus

põhjendas otsust järgmiselt.

Vastustaja andmetel on H. M suhtes 2 aasta vältel alustatud üle 10 distsiplinaarmenetluse (ca

18),

kuid

teda

pole

varem

distsiplinaarkorras

karistatud.

Kuigi

aluseks

neid

distsiplinaarmenetlusi võtta ei saa, on need kaebajat iseloomustavaks materjaliks, mille põhjal

võib järeldada, et H. M näol on tegemist isikuga, kes läheb küllaltki kergesti konfliktiga kaasa,

võimendades seda oma kohati teravate ja solvavate väljaütlemistega. Vaieldavas käskkirjas on

toodud ühe iseloomustava materjalina N. B kaebus, milles kirjeldatakse H. M ja selle isiku

vahel toimunud konflikti, milleni viis piletikontrolöri ebaviisakas käitumine. N. B avaldusest

nähtus, et H. M kasutas tema suhtes solvavaid väljendeid ning piletikontrolöri käitumine

hirmutas teda. Käskkirjas märgitakse, et kuivõrd karistuse määramise tähtaeg selle rikkumise

osas on möödunud, saab seda käsitleda üksnes H. Mt iseloomustava materjalina.

Ebaviisakas käitumine S. L-V suhtes on tõendatud S. L-V distiplinaarmenetluses uuritud

kaebuse ja kohtus tunnistajana antud ütluste alusel. S. L-V seletas, et kaebaja kõnepruuk oli

provotseeriv ja alandav, kui tunnistaja küsis MUPO ametibussis, kuidas ta saab trahvi ära

maksta, süüdistas kaebaja teda altkäemaksu pakkumises.

Kaebaja eitab ebaviisakat käitumist S. L-V suhtes ning süüdistab teda provotseerivas

käitumises, väites muuhulgas, et isik pakkus MUPO ametibussis raha, mida ta tõlgendas

altkäemaksu andmisena. Trahvi kohapeal maksmise soovi ei saa pidada altkäemaksu

pakkumiseks ning alusetu oli menetlusalust isikut seepeale ähvardada kriminaalvastutusega.

Selline käitumine MUPO inspektori poolt annab pigem tunnistust ebaprofessionaalsest ja

ebaeetilisest käitumisest, mis ei ole ametnikule kohane. Isegi olukorras, kus inimene käitub

provotseerivalt, ei pea MUPO inspektor sellega kaasa minema, vastasel juhul on konflikti

tekkimine möödapääsmatu. MUPO inspektori ülesanne oma teenistuskohustuste täitmisel on

muuhulgas ära hoida ka võimalike konfliktide teket. Konfliktse situatsiooni tekkimisel peab

ametiisik jälgima oma kõnepruuki ning jääma viisaka ja korrektse suhtluse tasandile, välistades

ebaviisakate, teravate ja solvavate väljendite kasutamise suhtlemisel kodanikega.

Tunnistajana üle kuulatud A.-K. V ja M. R (grupivanem) ütluste kohaselt tegelesid nad oma

menetletavate isikutega ning ei jälginud, mis ametibussis toimub, kuulsid vaid kõrgendatud

toonil rääkimist, mille kohta tegid märkuse, et see segab teiste tööd. M. R ütles, et S. L-V tahtis

trahvi maksta ning talle selgitati, kuidas see käib. M. R püüdis teda maha rahustada, ta rahunes

ja vabandas M. Ri ees ning läks rahulikult ära. Mingist altkäemaksust juttu ei olnud, keegi

tunnistajatest seda ei maininud, sellest rääkis vaid kaebaja ise.

Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja on S. L-V suhtes rikkunud hea halduse reegleid.

Avaliku teenistuse seaduse (ATS) lisaks olevas Eetikakoodeksis öeldakse, et ametnik on

3(7)

3-12-70

inimestega suheldes viisakas ja abivalmis (p.17), väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik (p.

18) ning kindlustab pideva enesetäiendamisega endast parima andmise avalikus teenistuses (p.

19). Ametnike puhul kehtivad kõrgendatud käitumisnormid ja -reeglid, mida tuleb avalikus

teenistuses olles järgida.

MUPO paneb H. Mle süüks vääritu teo toimepanemise, mis diskrediteerib nii ametiasutust kui

ka teda ennast ametnikuna, seega süülise teo, mis seisneb ametnikule esitatavate õigus- ja

kõlblusnormide rikkumises. H. Mle määrati distsiplinaarkaristus ATS § 84 p 3 ja § 85 lg 1 p 4

alusel.

ATS § 84 p 3 kohaselt distsiplinaarsüüteoks on muuhulgas vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis

on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või

diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime

teenistuses või väljaspool teenistust.

ATS §-s 85 on sätestatud distsiplinaarkaristuste loetelu, mille lg 1 p 4 näeb ette karistusena

üleviimise madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks

aastaks.

Distsiplinaarmenetlus on kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjalide põhjal läbi viidud

piisava põhjalikkusega, sh kaebajale oli tagatud ärakuulamisõiguse teostamine. Olulist

menetlusnormide rikkumist, mis oleks võinud viia ebaõige otsustuse tegemiseni, kohus

menetletavas asjas ei tuvastanud.

Vastustaja valis diskretsiooniõigust teostades karistuseks mitte raskeima distsiplinaarkaristuse,

vaatamata sellele, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes selline ettepanek tehti, vaid valis

kergema karistuse, sh arvestades ka H. Ml kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist. Karistuse

valikut on MUPO selgitanud oma käskkirjas. Distsiplinaarkaristuse valik on ametiasutuse juhi

diskretsioon, millesse kohus sekkuda ega seda piirata ei saa, selleks puudub seadusest tulenev

pädevus. Kohus, kontrollides teostatud kaalutlusõiguse piire, leiab, et vastustaja ei ole isiku

karistamise otsustamisel väljunud diskretsiooni piiridest.

Vaidlustatav käskkiri on piisavalt põhjendatud, sisult arusaadav, kontrollitav ja

kaalutlusvigadeta. Puudub alus käskkirja tühistamiseks ja sellest tulenevate kaebaja nõuete

rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. H M palub esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ning kaebuse rahuldada.

Kohtuotsus ei tugine tõenditele. Kohtu viide varasematele distsiplinaarmenetlustele on alusetu,

kuna kaebajat pole kordagi karistatud. Arvukad kaebused tulenevad sellest, et piletita sõidult

tabatud isikud püüavad kaebustega saavutada seda, et neid ei karistataks. Teiseks põhjuseks

kaebustele võib olla kättemaks, kuna isik on häiritud, et talle määrati trahv. Kohus oleks

kaebuste arvust järelduste tegemiseks pidanud analüüsima, palju viis kaebaja läbi

väärteomenetlusi

ning

kas

suurem

kaebuste

arv

pole

mitte

tingitud

suuremast

väärteomenetluste arvust võrreldes teiste inspektoritega. Tunnistajad M. R ja A.-K. V

kinnitasid, et kaebajal on väga head töötulemused ning ta teeb alati tööd korrektselt. Sama

kinnitas ka vastustaja.

Käskkirjas kaebajat iseloomustava materjalina käsitletud N. B kaebus ei saa kuidagi kaebajat

iseloomustada, sest ka selle juhtumis pole kaebaja süü tuvastatud.

4(7)

3-12-70

Tunnistaja S. L-V väitis, et teda viis endast välja kaebaja süüdistus, et ta komposteeris pileti

siis, kui MUPO kontrolörid sisenesid bussi. Tunnistaja väitel oli selline ebaõiglane väide tema

psühholoogiline survestamine. Tegelikult kinnitasid tunnistajad M. R ja A.-K. V, et S. L-Vl ei

olnud esitada ühtegi komposteerimata piletit, seega poleks ta saanudki välistada piletita

sõitmist, mis seab kahtluse alla tema kaebuse tõsiseltvõetavuse. S. L-V ütles, et kaebaja

käitumine ja kõnepruuk oli robustne ning labane, jättes kirjeldamata, milles see seisnes.

Menetluse käigus ei kontrollitud, kas S. L-V siiski ei komposteerinud piletit siis, kui MUPO

sisenes, see seletaks tema ärritumise teolt tabamise tõttu. Kuna S. L-V esitas kontrolöridele

varem märgistatud talongi, võis ta kiirustades ja mitte kasutades prille märgistada juba

kasutatud pileti. Samas polnudki tal taskus märgistamata pileteid.

Kohtu hinnangul käsitles kaebaja raha pakkumist trahvi tasumiseks alusetult altkäemaksu

pakkumisena. Tegelikult ulatas S. L-V ebaviisaka väljendi saatel lihtsalt raha. Sellisele

käitumisele pidigi kaebaja reageerima selgitusega, et altkäemaksu pakkumine on

kriminaalkorras karistatav.

Kohus leidis, et on ebausutav, et S. L-V läks endast välja just kaebaja käitumise peale ega

esitanud pretensioone teiste ametnike käitumise suhtes. Seega leidis kohus, et S. L-V seletus on

usutav. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel pole pööratud tähelepanu kaebuste esitamise

põhjuste peale, kaebust ennast on käsitletud faktina. Tegelikult peaks ka kaebuse asjaolusid

kontrollima ning kahtlusi peaks tõlgendama kaebaja kasuks.

Kohus

on

jätnud

tähelepanuta,

et

kaebaja

ebakorrektse

käitumise

kohta

pole

distsiplinaarmenetluse käigus kogutud ühtegi tõendit. Ükski tunnistaja, kaasa arvatud S. L-V ei

ole esile toonud midagi sellist, mida võiks pidada ebaväärikaks käitumiseks. S. L-V on öelnud,

et teda häiris kaebaja käitumine, kuid pole esile toonud mitte ühtegi väljendit või sõna, mis

oleks olnud labane või robustne. Lisaks pole arvestatud tunnistajate A.-K. Vi ja M. R ütlusi,

kes kinnitasid, et kaebaja käitus professionaalselt ja korrektselt. Samuti ei selgu käskkirjast ega

kohtuotsusest, miks määratud karistust peeti proportsionaalseks.

6. MUPO leiab esitatud vastuses, et apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti

ringkonnakohtu menetlusse, sest kaebaja esindajad võisid vastavalt volikirjale esindada

kaebajat koos, apellatsioonkaebuse on aga allkirjastanud Tiina Raja üksi. Kui kohus selle

seisukohaga ei nõustu, palub vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ning nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja vastuväide apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisele ei ole põhjendatud. H M volikirjast T R ja M T ei nähtu, et nad võiksid kaebajat

üksnes koos esindada. Seega võis T R kaebaja lepingulise esindajana esitada

apellatsioonkaebuse.

8. Kaebajat on karistatud ATS § 83 p 3 ettenähtud süüteo eest. Käskkirjas on kaebajale

süüks pandud kahte tegu: 1) kõigepealt väärteomenetluse läbiviimise korra rikkumist ja

menetluse asjatundmatut ning 2) ebaõiglast läbiviimist 13. novembril 2011 ning 21. novembril

2011 esitatud seletuskirjas S. L-V ja tema kaebuse kohta valetamist. Halduskohtu otsuses on

distsiplinaarsüüteona käsitletud üksnes kaebaja ebaviisakat käitumist väärteomenetluse

läbiviimisel. Kaebuses ja apellatsioonkaebuses on kaebaja leidnud, et käskkirjast ei selgu tegu,

mille eest teda karistati.

5(7)

3-12-70

9. Arvestades seda, et halduskohus pole käskkirja peaaegu viieleheküljelisest tekstist

tuvastanud distsiplinaarsüüteo kvalifikatsiooni, võib kaebaja väidet käskkirja ebaselguse osas

õigeks pidada. Vastustaja võinuks käskkirja koostamisel aluseks võtta karistuse määramise ajal

kehtinud ATS § 87 alusel kohaldamisele kuuluva TDVS § 11. Viidatud sätte kohaselt peab

karistust määrav isik koostama dokumendi, milles märgitakse karistatava töötaja nimi, süüteo

toimepanemise aeg, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus ning

määratud karistus. Süüteo õiguslik kvalifikatsioon ja faktiline kirjeldus peavad olema selged ja

arusaadavad eelkõige karistatavale isikule. Käesoleval juhul võiks väärteomenetluse käigus

ametnikule sobimatut ebaviisakat ja provotseerivat käitumist nimetadagi keerutamata selliselt,

mitte kasutades tegelikult süüks pandava teo varjamiseks sõnu, et „ametnikuna on ta eiranud

väärteomenetluse läbiviimise korda, viinud menetlust läbi asjatundmatult ja ebaõiglaselt…“.

Lühidalt ja konkreetselt peaks lahti kirjutama, milles ebaviisakas ja provotseeriv käitumine

väljendus – antud juhul näiteks selles, et ametnik kasutas suhtlemisel ülbet tooni ning

provotseeris menetlusalust sellega, et asus täiesti asjasse puutumatult vaidlema küsimuse üle,

kas menetlusalune isik komposteeris korduvalt kasutatud sõidutalongi vahetult enne kontrollide

sisenemist või varem, ja pidas rahatrahvi maksmise soovi altkäemaksu pakkumiseks. Seejärel

peaks näitama ära tõendid, millega süüteo faktiline koosseis tõendatud on, ning põhjendama

lühidalt valitud karistust. Kuigi võib tunduda, et pikema teksti puhul on käskkiri paremini

põhjendatud, ei ole see alati nii ning pigem võib käskkiri muutuda arusaamatuks.

10. Siiski ei käsitle ringkonnakohus eelnimetatud puudusi käskkirja tühistamise alusena,

sest tegelikult tingib käskkirja tühistamise asjaolu, et vastustaja on määranud kaebajale

karistuse süüteo eest, mida seadus keelab süüteona arvestada. Käskkirjaga on kaebajat

karistatud süütegude kogumi eest, millest ühe osa moodustab distsiplinaarmenetluses

13.11.2011 süüteo kohta antud seletuskirjas valeandmete esitamine. TDVS § 7 lg 1 teine lause

näeb ette, et seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise

iseseisvaks aluseks. Seega on kaebajat seletuskirjas valeandmete esitamise eest karistatud

alusetult, sõltumata sellest, kas valeandmete esitamine on tõendatud või mitte.

11. Riigikohtu halduskolleegium asus 30.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-09 (p 9)

seisukohale, et kui ametnikku on distsiplinaarkorras karistatud süütegude kogumi eest, siis

juba ühe süüteo alusetu omistamine võis mõjutada ametnikule määratud distsiplinaarkaristuse

raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude süütegude tõendatusest, on

kaalutlusotsus õigusvastane ja tuleb tühistada.

12. Kuna eelnevast tuleneb, et sõltumata kaebaja poolt väärteomenetluse läbiviimisel

väidetavalt toime pandud vääritule teole antavast hinnangust tuleb käskkiri tühistada, ei peatu

ringkonnakohus enam pikemalt väidetel selle süüteo tõendatuse kohta. Halduskohtu otsus

tuleb tühistada ning kaebus uue otsusega rahuldada. Ringkonnakohus tühistab vaidlusaluse

käskkirja ja kohustab vastustajat HKMS § 167 lg 1 alusel välja arvutama ning kaebajale välja

maksma õigusvastase käskkirja tõttu saamata jäänud ametipalga osa.

13. HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgem kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks

saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud halduskohtus kantud kuludena 15,97

euro riigilõivu ja 1110 euro õigusabi kulude hüvitamist. Apellatsioonimenetluses on palutud

15 euro riigilõivu ja 200 euro õigusabi kulude hüvitamist. Õigusabi on osutanud kaebajale

Õiguskoda OÜ juristid Tiina Raja ja Margit Teino. Kaebaja on õigusabi eest tasunud OÜ-le

Õiguskoda 08.01.2012 maksekorralduse nr 000001 alusel 200 eurot (tl 31) ja 03.06.2012

kassa sissetuleku orderi nr 1150 alusel 60 eurot. Apellatsioonimenetluses kantud õigusabi

6(7)

3-12-70

kulude kohta on kaebaja esitanud Õiguskoda OÜ arve 200 euro suuruses summas, millel on

märge, et tasutud sularahas.

14. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri

ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse samad dokumendid kohtu poolt

määratud tähtaja jooksul. Eelnimetatud dokumentide esitamata jätmisel menetluskulusid välja

ei mõisteta. Kulude kantuse põhimõtet ning seda tõendavaid dokumente on Riigikohus

pikemalt käsitlenud haldusasjas nr 3-3-1-12-12 04.06.2012 tehtud täiendavas otsuses.

Kuludokumendiks ei ole arve, millele on kantud märge sularahas tasumise kohta. Sularahas

tasumist saab tõendada kassa sissetuleku orderiga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

09.03.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-08, p 21). Seega on kaebaja poolt tõendatud

õigusabikulude kandmine kokku 260 euro suuruses summas ning see summa tuleb vastustajalt

välja mõista. Samuti tuleb kaebaja kasuks välja mõista tasutud riigilõivu katteks kokku 30,97

eurot.

Lauri Madise

Lilianne Aasma

Viive Ligi

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-83-12

Otsuse kuupäev

20. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Haldor Möldri kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

juhataja 14. detsembri 2011. a käskkirja nr 3-1/186

tühistamiseks ja saamata jäänud palga väljamaksmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012. a otsus

haldusasjas nr 3-12-70

Menetluse alus Riigikohtus

Haldor Möldri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Haldor Möldri kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2012. a otsuse resolutsiooni

punkt 4 haldusasjas nr 3-12-70. Teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks

saatmata.

3. Mõista Tallinna linnalt välja Haldor Möldri poolt halduskohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulu summas 1140 eurot ja 97 senti.

4. Tagastada kautsjon ja kassatsioonkaebuse lisad 1 kuni 3.

7(7)