2-11-39378/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-11-39378

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi hagi (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

Reprohver OÜ

(pankrotis)

pankrotihalduri

Indrek Lepsoo

ja

Utileek OÜ

vastu

nõude

tunnustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

18 223,91 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Eesti Vabariik Keskonnaministeeriumi

kaudu, esindaja: advokaat Kaidi Reiljan-Sihvart

Vastustajad

(kostjad):

Reprohver OÜ

(pankrotis)

pankrotihaldur Indrek Lepsoo, esindaja: advokaat Madis

Saar;

Utileek OÜ

(pankrotis),

esindaja:

likvideerija

advokaat Urmas Ustav

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada tsiviiasjas nr 2-11-39378 menetlus Utileek

OÜ (end reg k 10841769) suhtes seoses Utileek OÜ

äriregistrist kustutamisega.

2. Jätta Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011.a otsus

lõppjärelduse

osas

muutmata,

muutes

osaliselt

kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi

kaudu) apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

Eesti

Vabariigi

(Keskkonna-

ministeeriumi kaudu) kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik Keskkonnaministeeriumi kaudu (hageja) esitas 22. augustil 2011 hagi

Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (kostja 1) ja Utileek OÜ

(kostja 2) vastu, milles taotles hagi liitmist ühte menetlusse hageja poolt 22. augustil 2011

Tartu Maakohtule esitatud Reprohver OÜ (pankrotis) võlausaldajate 12. augusti 2011

üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise ja nõude esitamise tähtaja ennistamise hagiga;

hageja nõude Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 36 447, 81 eurot

tunnustamist tähtaegselt esitatud nõudena; nõude esitamise tähtaja ennistamata jätmise

korral hageja nõude Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 36 447, 81

eurot tunnustamist tähtaegselt esitamata tunnustatud nõudena; jätta menetluskulud kostjate

kanda, sh mõista kostjatel hageja kasuks välja hageja menetluskulud.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Tartu Maakohus 25. veebruari 2011. a kohtumäärusega

välja

Reprohver OÜ,

endise

ärinimega

OÜ Utileek Lõuna

pankroti

(Reprohver OÜ (pankrotis))

ja

määras

pankrothalduriks

kostja 1.

Hageja

teatas

11. augustil 2011 kostjale 1 oma nõudest Reprohver OÜ (pankrotis) vastu summas 36

447, 81

eurot

ja

taotles

ühtlasi

nõude

esitamise

tähtaja

ennistamist.

Reprohver OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek jättis oma 12. augusti 2011.a

otsusega hageja nõude esitamise tähtaja ennistamata ning kostja 1 ja kostja 2 esitasid

vastuväited hageja nõudele, mistõttu jäi hageja nõue tunnustamata.

Reprohver OÜ (pankrotis) (töövõtja) ja hageja sõlmisid 02. mail 2008 töövõtulepingu

nr 18-20/227 (leping), mille kohaselt kohustus töövõtja toimetama üleriigilise

kodanikualgatuse kampaania „Teeme ära 2008“ raames Tartumaalt 1200 t ulatuses

kogutava prügi nõuetekohasesse käitlusse eesmärgiga suunata maksimaalselt jäätmeid

taaskasutusse lähtuvalt 16. jaanuari 2007 keskkonnaministri määruse nr 4 „Olmejäätmete

sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ läheduse printsiibist. Lepingu

p 1.1 kohaselt käsitlesid pooled osutatava teenusena jäätmete kogumist, vedamist ja

käitlemist vastavuses õigusaktide, lepingu lähteülesande ning hinnapakkumisega. Lepingu

p 3.1 kohaselt kohustus hageja tasuma „Teeme Ära 2008“ raames kogutud jäätmete

käitluse teenuste eest, kusjuures lepingu p-de 3.1.2 ja 3.1.3 kohaselt oli töövõtjale makstav

tasu jäätmete ühe tonni eest 500 kr (km-ga) ja hageja poolt tasutava kogutasu maksimaalne

suurus 570 500 kr (km-ga). Lepingu lisaks 1 olnud „Lihtsustatud menetlusega riigihanke

lähteülesande“ p 4 sätestas, et töö tulemusel oli Tartumaalt 1200 t ulatuses kogutud

ebaseaduslik prügi nõuetekohaselt käideldud.

Hageja andis töövõtjale „Teeme Ära 2008“ raames käitlemiseks üle 1140, 58 t

segapakendijäätmeid. Töövõtja esitas hagejale tasumiseks arved nr 80181 summas

35 579, 27 kr, nr 80196 summas 272 489, 33 kr, nr 80241 summas 207 215, 58 kr ja

nr 80243 summas 55 000, 15 kr. Hageja tasus nimetatud arved kokku summas

570 284, 33 kr

nõuetekohaselt.

Töövõtja

jättis

lepingust

tulenevad

kohustused

nõuetekohaselt täitmata. Töövõtja vedas hageja poolt lepingu alusel käitlemiseks üleantud

jäätmed Tartus Raadi lennuväljal asuvasse vaheladustuskeskusesse, kuid jättis vastavasse

vaheladustuskeskusesse kogutud jäätmed nõuetekohaselt käitlemata, s.t taaskasutusse

suunamata või kõrvaldamata. Kogutud jäätmed seisid hagejale teadaolevalt hagi esitamise

ajani ebaseaduslikult Raadi lennujaamas ja kujutasid endast ohtu ümbritsevale

keskkonnale.

Töövõtja kohustus lepingu p-dest 1, 1.1, 3.1 ja Lisa 1 p-st 4 tulenevalt lepingu alusel

jäätmed käitlemiseks mitte üksnes üle võtma, vaid ka nõuetekohaselt käitlema

(taaskasutusse suunama või kõrvaldama). Seega rikkus töövõtja jäätmete nõuetekohaselt

käitlemata jätmisega oma lepingust tulenevaid kohustusi ja hagejal oli õigus alandada

hinda (töövõtja tasu), kuivõrd lepingu eesmärk – jäätmete nõuetekohane käitlemine – jäi

saavutamata. Kuivõrd käitlemiseks üleantud jäätmete Raadi lennuväljale vedelema jätmine

oli lepingu eesmärgiga otseselt vastuolus ja muutis jäätmete käitlemiseks üleandmise

(jäätmete veo) sisuliselt mõttetuks, ei omanud üksnes jäätmete vedu lepingu kohase

täitmise väärtuse suhtes mingit väärtust. Kuivõrd hageja tasus töövõtjale 570 284, 33 kr ja

jäätmete veol (käitlemiseks ülevõtmisel) kohase täitmise mõttes väärtus puudus, oli

mittekohase täitmise väärtuseks tasutud summa ehk 570 284, 33 kr. Tuginedes

võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 100, 101 lg 1 p 5 ning 112 lg 1 ja 3 oli hagejal õigus

töövõtjalt nõuda 570 284,33 kr s.o 36 447,81 euro tagastamist.

Hageja nõue ei olnud pandiga tagatud. Hageja poolt võlausaldajate üldkoosoleku otsuse

kehtetuks tunnistamiseks ja nõude esitamise tähtaja ennistamiseks 22. augustil 2012

esitatud hagi rahuldamisel, tuleb hageja nõuet tunnustada tähtaegselt esitatud tunnustatud

nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 mõistes. Hageja leidis, et kui kohus jätab

hageja hagi võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja nõude

esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata, tuleb hageja nõuet tunnustada tähtaegselt

esitamata tunnustatud nõudena lähtuvalt PankrS § 153 lg 1 p-st 3. Samuti sõltus hageja

nõude rahuldamisjärk asjaolust, kas kohus rahuldab hageja poolt 22. augustil 2011 Tartu

Maakohtule

esitatud

hagi

töövõtja

Reprohver OÜ (pankrotis)

12. augusti 2011.a

võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja nõude esitamise tähtaja

ennistamiseks. Hageja leidis, et käesolev hagi ja 22. augustil 2012 esitatud hagi töövõtja

võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja nõude esitamise tähtaja

ennistamiseks tuleks lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 374 liita ühte

menetlusse, kuivõrd hagide ühine menetlemine lihtsustaks hagide lahendamist, hagid olid

omavahel õiguslikult seotud, üheliigilised (pankrotimenetlusega seotud) ja hagides oli

sama hageja.

Hageja oli seisukohal, et töö lepingutingimustele mittevastavuse nõude aegumistähtaeg sai

VÕS § 651 lg 1 ja lepingu p 6.2 kohaselt alata alles töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks

lugemisest. Hageja leidis, et tööd ei ole lepingu p-s 6.2 sätestatud korras – üleandmise-

vastuvõtmise aktiga – töövõtja poolt üle antud ja hageja poolt vastu võetud. Hagiavalduse

lisas 2 toodud üleandmise-vastuvõtmise aktid ei ole aktid, millega töövõtja oleks hagejale

valmis töö üle andnud. Tegemist on üksnes kahepoolse fikseeringuga hageja poolt

töövõtjale käitlemiseks üleantud jäätmete koguse ja koostise kohta, s.t hageja oli üleandja

ja töövõtja Reprohver OÜ (pankrotis) vastuvõtja.

VÕS § 638 tulenevalt eeldab töö vastuvõetuks lugemine, et töövõtja on töö valmis teinud

ja valmis tööd tellijale vastuvõtmiseks pakkunud. Käesoleval juhul ei viinud töövõtja

jäätmete käitlemist lõpule. Samuti ei pakkunud töövõtja hagejale tööd vastuvõtmiseks.

Hageja tehtud makseid ei saanud käsitleda töö kaudse vastuvõtmisena. Töövõtja esitas

hagejale arved koheselt pärast jäätmete käitlemiseks vastuvõtmist ning hageja tasus arved

heas usus, et töövõtja lepingus kokkulepitud töö teostab. Sisuliselt oli tegemist tasu

ettemaksuga ning arvete tasumisega ei avaldanud hageja vähimatki soovi töövõtja poolt

teostatavat tööd etteulatuvalt heaks kiita ja vastu võtta.

PankrS § 42 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate

kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Lähtuvalt asjaolust, et hageja oli juba jäätmete

üleandmise järgselt töövõtjale esitatud arvete alusel töö eest heas usus (ette) tasunud, sai

PankrS §-st 42 tulenevalt lugeda töö alates töövõtja pankroti väljakuulutamisest

vastuvõetuks ning töö mittevastavusest tulenevate nõuete esitamise tähtaja alanuks. Seega

algas

töö

lepingutingimustele

mittevastavusest

tuleneva

nõude

aegumistähtaeg

25. veebruaril 2011 ning hageja nõue on esitatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastase aegumistähtaja piires. Ka kostjate esitatud

tõendid kinnitasid, et töövõtja ei saanud mingil juhul tööd enne 2008.a septembrit hagejale

vastuvõtmiseks pakkudagi.

2. Kostja 1 Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur I. Lepsoo vaidles hagile vastu ja

esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise taotluse osas.

Vastuväidete kohaselt oli hageja nõue aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt VÕS § 651 lg-le 1 algab töö

lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest. Kui

tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest

või vastuvõetuks lugemisest.

Hageja esitas töövõtja Reprohver OÜ (pankrotis) vastu rahalise nõude, mis tulenes

töövõtja poolt lepingu alusel tehtud töö väidetavast lepingutingimustele mittevastavusest.

Kuna lepingu p 6.2. kohaselt olid töövõtja ja hageja kokku leppinud töö vastuvõtmises töö

üleandmise-vastuvõtmise aktidega, algas töövõtja poolt tehtud töö lepingutingimustele

mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg hageja jaoks töö üleandmise-

vastuvõtmise aktide allkirjastamisest. Kostja 1 osundas, et kõik hageja poolt kohtule

esitatud töö üleandmise-vastuvõtmise aktid olid hageja poolt allkirjastatud hiljemalt

31. mail 2008. Seega TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 136 lg-st 2 tulenevalt aegus hageja nõue

01. juunil 2011.

Kuna

25. veebruaril 2011

kuulutati

välja

töövõtja

Reprohver OÜ (pankrotis) pankrot, oleks hageja oma nõude aegumise vältimiseks pidanud

TsÜS § 160 lg 2 p 1 kohaselt esitama töövõtja pankrotimenetluses nõudeavalduse

hiljemalt 31. mail 2011. Hageja esitas nõudeavalduse enam kui kaks kuud hiljem s.o

11. augustil 2011 (hagiavalduse lisa 2). Seega oli hageja nõue aegunud.

Kostja 1 märkis alternatiivselt, et hageja nõue oleks aegunud ka juhul, kui lugeda

aegumistähtaja alguseks töövõtja poolt hagejale esitatud arvete tasumise hetk s.t hetk, mil

hiljemalt tekkis hagejal enammakstud tasu tagastamise nõue. Kostja 1 selgitas, et hageja

tasus töövõtja poolt esitatud arved järgnevalt: (1) 22. mai 2008 arve nr 80181 tasus hageja

03. juulil 2008;

(2) 30.mai 2008

arve

nr 80196

tasus

hageja

27. juunil 2008;

(3) 12. juuni 2008 arve nr 80241 tasus hageja 30. juunil 2008; (4) 17. juuni 2008 arve

nr 80243 tasus hageja 09. juulil 2008.

Kuna enammakstud tasu tagastamise nõue tekkis hagejal hiljemalt pärast töövõtja poolt

esitatud arvete tasumist ning 09. juuli 2008 seisuga oli hageja kõik arved tasunud, oleks

hageja tulenevalt TsMS § 146 lg-st 1 ning § 136 lg-st 2 ja lg-st 8 pidanud töövõtja

Reprohver OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses

enammakstud

tasu

tagastamise

nõudeavalduse esitama hiljemalt 11. juulil 2011. Hageja esitas nõude avalduse täpselt üks

kuu hiljem s.o 11. augustil 2011.

3. Kostja 2 Utileek OÜ vaidles hagile vastu. Lisaks muudele vastuväidetele oli kostja 2

seisukohal, et hageja nõue oli aegunud.

Kostja 2 leidis, et kuivõrd vastavalt lepingu p-le 9 lõppes leping 31. mail 2008 oli hageja

nõue aegunud. Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 142 teisele lausele võib kohustatud isik pärast nõude

aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest, mis ei tähenda, et kostja 1, Reprohver OÜ

(pankrotis) pankrotihaldur, oleks kohustust rikkunud või hageja nõuet tunnistanud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011. a otsusega jäeti rahuldamata Eesti Vabariigi hagi

Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo ja Utileek OÜ vastu nõude

tunnustamiseks.

Maakohus leidis, et käesolevas asjas tuli TsMS § 449 lg 3 alusel teha vaheotsus aegumise

kohaldamise taotluse suhtes.

Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et OÜ Utileek Lõuna (k.o ajal Reprohver OÜ

(pankrotis))

ja

Keskkonnaministeerium

sõlmisid

02. mail 2008

töövõtulepingu

nr 18-20/227 (tl 18–26), mille p 1 kohaselt kohustus töövõtja vastavalt lisas 1 toodud

lähteülesandele toimetama üleriigilise kodanikualgatuse kampaania „Teeme ära 2008“

raames Tartumaalt 1200 t ulatuses kogutava prügi nõuetekohasesse käitlusse eesmärgiga

suunata

maksimaalselt

jäätmeid

taaskasutusse

lähtuvalt

16. jaanuari 2007

keskkonnaministri määruse nr 4 „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete

liigitamise alused“ läheduse printsiibist. Hageja kohustus lepingu p 3 kohaselt jäätmete

käitluse teenuse eest tasuma. Töövõtja poolt esitatud arvete järgi maksis hageja töövõtjale

kokku 570 284, 33 kr (tl 33–36).

Hageja leidis, et töövõtja rikkus lepingu alusel käitlemiseks üle võetud jäätmete

nõuetekohaselt käitlemata jätmisega oma lepingust tulenevaid kohustusi ja hagejal oli

õigus alandada hinda (töövõtja tasu) ja nõuda töövõtjale tasutud summa tagastamist (tl 3).

Tartu Maakohus kuulutas 25. veebruari 2011. a määrusega välja töövõtja Reprohver OÜ

pankroti

(tl 7).

Hageja

esitas

töövõtja

pankrotimenetluses

11. augustil 2011

nõudeavalduse, milles nõudis töövõtjalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 5 ja § 112 lg 1 ja 3

alusel 570 284, 33 kr, s.o 36 447, 81 euro tagastamist (tlk 8–12). 12. augustil 2011 nõuete

kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele vastuväite kostja 1 ning kostja 2 (tl 13–15),

kelle vastu esitas hageja PankrS § 106 lg 1 järgi käesoleva hagi oma nõude

tunnustamiseks.

Kostja 1 leidis, et kuna hageja allkirjastas töö üleandmise-vastuvõtmise aktid hiljemalt

31. mail 2008, aegus hageja nõue TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 136 lg-st 2 tulenevalt

1. juunil 2011. Hageja nõue oleks TsMS § 146 lg 1 ja § 136 lg 2 ja 8 järgi aegunud ka

juhul, kui lugeda aegumistähtaja alguseks 09. juuli 2008, s.o hetk mil hageja oli tasunud

kõik töövõtja esitatud arved; sellisel juhul oleks hageja pidanud esitama nõudeavalduse

hiljemalt 11. juulil 2011 (tl 121). Kostja 2 leidis, et lepingu p-s 9.1 nimetatud lepingu

lõppemise aega (31. mai 2008) arvestades aegus hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi

31. mail 2011 (tl 74). Hageja oli seisukohal, et nõue ei olnud aegunud.

Lepingu p 3.1.2 kohaselt oli töövõtjale makstav tasu p-s 3.1.1 toodud jäätmete ühe tonni

eest 500 kr (km-ga). Lepingu p 3.1.3 nägi ette, et kokku maksab hageja töövõtjale

maksimaalselt 570 500 kr (km-ga) pärast p-s 6.2 nimetatud üleandmise-vastuvõtmise akti

allkirjastamist ja töövõtja poolt arve esitamist 21 päeva jooksul arve esitamisest. Lepingu

p 6.2 kohaselt allkirjastasid pooled töö vastuvõtmisel töö üleandmise-vastuvõtmise akti,

mille aluseks olid „Teeme ära 2008“ toimkonna aruanded. Lepingu p 6.3 kohaselt pidi

töövõtja esitama hagejale jäätmete käitluse teenuste osutamise eest arve 10 päeva pärast

p-s 6.2 nimetatud akti allkirjastamist. Lepingu p 6.6 sätestas, et hageja tasub arvel

näidatud summa arve esitamisest 21 päeva jooksul. Lepingu p 4.1 kohaselt kohustus

töövõtja tegema p-s 1 nimetatud töö perioodil 3.–31. mai 2008. Vastavalt lepingu p-le 9.1

lõppes leping 31. mail 2008.

Hagiavaldusele olid lisatud üleandmise-vastuvõtmise aktid nr 1, 2 (periood 03.–04. mai),

nr 5 (periood 31. mai seisuga), nr 6 (periood 03.–31. mai), nr 7 (periood 03.–31.05) ja

nr 9 (periood 03.–31.05), mille olid allkirjastanud nii töövõtja kui hageja esindajad (tl 27–

32). Hageja leidis, et eelnimetatud aktidega ei andnud töövõtja hagejale valmis tööd üle,

vaid tegemist on üksnes kahepoolse fikseeringuga hageja poolt töövõtjale käitlemiseks

üleantud jäätmete koguse ja koostise kohta. Pankrotihaldur kostja 1 leidis, et tegemist on

lepingu p 6.2 kohaste üleandmise-vastuvõtmise aktidega (tl 121). Kostja 2 Utileek OÜ

arvates tuli aktid jätta tähelepanuta (tl 64–65).

Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et töövõtja esitas hagejale tasumiseks järgmised

arved (tl 33–36): 1) 22. mai 2008 arve nr 80181 summas 35 579, 27 kr viitega aktile nr 1;

2) 30. mai 2008 arve nr 80196 summas 272 489, 33 kr selgitusega „Teeme ära 2008“ 3.–

4. mai kergfraktsioon (pakendijäätmed 150105) koguse 544, 99 t eest. Arves ei olnud

viidatud aktile, kuid arves ning üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 2 (tl 28, 35) toodud

kuupäevi, koguseid ja jäätmekoode võrreldes tuli maakohtul asuda seisukohale, et

30. mai 2008 arve esitati vastavalt üleandmise-vastuvõtmise aktile nr 2; 3) 12. juuni 2008

arve nr 80241 summas 207 215, 58 kr viitega aktidele nr 5 ja 7; 4) 17. juuni 2008 arve

nr 80243 summas 55 000, 15 kr viitega aktidele nr 6 ja 9.

Eeltoodust nähtuvalt esitati arved üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel. Hageja tasus

esitatud

arved

kokku

summas

570 284, 33 kr

järgmiselt:

22. mai 2008

arve

03. juulil 2008, 30. mai 2008 arve 27. juunil 2008, 12. juuni 2008 arve 30. juunil 2008,

17. juuni 2008 arve 09. juulil 2008 (tl 33–36).

Arvestades lepingus märgitud tööde teostamise perioodi ja lepingu lõppemise tähtaega,

üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamist 31. mai 2008 seisuga, nende alusel töövõtja

poolt arvete esitamist ja hageja poolt arvete tasumist, milline käitumine vastab lepingu

p-dele 3.1.3, 4.1, 6.2, 6.6 ja 9.1, tuli maakohtu hinnangul asuda seisukohale, et hageja

võttis tööd vastu vähemalt 31. mail 2008, kuid mitte hiljem viimase arve tasumisest

09. juulil 2008. Kuna arvete tasumine vastas lepingus kokkulepitud korrale, puudus

maakohtu hinnangul alus käsitada makseid ettemaksuna. Maakohus nõustus kostjaga 1, et

hageja poolt tööde vastuvõtmist kinnitas mh ka hageja poolt hinna alandamisest tuleneva

nõude esitamine. VÕS § 112 lg 1 näeb ette, et kui lepingupool võtab vastu kohustuse

mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda

võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse.

Maakohus leidis, et eeltoodust lähtuvalt hakkas TsÜS § 146 lg 1 kohane kolmeaastane

aegumistähtaeg kulgema 31. mail 2008, kuid mitte hiljem kui 09. juulil 2008, ning nõue

aegus seega 31. mail 2011, kuid mitte hiljem kui 11. juulil 2011 (TsÜS § 136 lg 2, 8).

Kuna hageja esitas nõude alles pankrotimenetluses 11. augustil 2011 (tl 8–12), oli tema

nõue aegunud. Kuna maakohus leidis, et nõue oli aegunud, tuli teha asjas lõppotsus ning

jätta hagi rahuldamata.

Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-te 1, 2, 3 ning

TsMS § 173 lg-te 1 ja 4 alusel menetluskulud hageja kanda.

Hageja märkis hagi hinnaks 0 eurot (tl 1, 5). Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga.

Riigikohus leidis 14. aprilli 2010 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-21-10 (p 11, 13), et

pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna

tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega ja kohaldada tuleb

TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega,

mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui olemasolevate

ja täiendavate, ilma ebamõistliku ajakuluta kättesaadavate andmete põhjal ei ole võimalik

hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus,

tuleks kolleegiumi arvates ebaselgeks jäänud osas TsMS § 136 lg 1 alusel eelduslikult

hinnata nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks üldjuhul 50%. Maakohus leidis, et

käesoleva hagi hinnaks tuli lugeda 18 223, 91 eurot (50% hageja 36 447, 81 euro

suurusest nõudest). Hageja väidete kohaselt on töövõtjal OÜ Reprohver (pankrotis) vara

vaid 3 008, 64 eurot (tl 5), samas nähtub kostja 1 vastusest, et nt Harju Maakohtu

menetluses on kostja 1 ca 3, 2 miljoni krooni suurune nõue Eesti Vabariigi vastu (tl 117).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Eesti Vabariik Keskkonnaministeeriumi kaudu (apellant) esitas 30. jaanuaril 2012

Tartu Maakohtu 29. detsembri 2011. a kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmist ning menetluskulude vastustajate kanda jätmist.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) leidis maakohus ebaõigesti, et apellandi nõue oli aegunud. Maakohus tuvastas

ebaõigesti, et lepinguga kokkulepitud tööd võeti apellandi poolt vastu 31. mail 2008, kui

mitte hiljem kui 09. juulil 2008;

2) eeldab töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise aja tuvastamine lepinguga

kokkulepitud töö tuvastamist. Maakohus võttis VÕS § 651 lg-le 1 tuginedes seisukoha töö

vastuvõtmise aja kohta, kuid maakohus ei määratlenud, mida ta apellandi poolt

vastuvõetud töö all silmas pidas. Käesoleva tsiviilasja vaidlusesemeks oli mh ka asjaolu,

kas lepingu kohaselt oli töövõtja tööks üksnes jäätmete käitlemiseks vastuvõtmine või

lisaks ka jäätmete nõuetekohane käitlemine, s.t taaskasutusse suunamine või

kõrvaldamine. Lepingu p 1.1 (Teenuse mõiste), 3.1 ja lepingu lisa 1 p 4 kohaselt kohustus

töövõtja kokkulepitud mahus apellandi poolt üleantavad jäätmed mitte üksnes koguma ja

vedama, vaid ka nõuetekohaselt käitlema. Jäätmeseaduse § 13 kohaselt hõlmab jäätmete

käitlemine lisaks kogumisele ja vedamisele ka jäätmete taaskasutusse suunamist või

kõrvaldamist.

Apellant selgitab, et isegi kui lepinguga ettenähtud tööde teostamise tähtaeg ja sellest

tulenevalt lepingu kehtivuse tähtaeg (31. mai 2008) osutusid liiga lühikeseks, ei mõjuta

see poolte kokkulepet lepinguga kokkulepitud töö mahu kohta ega võimalda teha järeldust,

et tähtajast tulenevalt võib kokkulepitud töö mahtu kitsendada. Eelnevast tulenevalt saab

lepinguga kokkulepitud töö Apellandi poolt vastuvõetuks lugeda, kui apellant on andnud

töövõtjale kinnituse, et apellandilt vastuvõetud jäätmete taaskasutusse suunamise või

kõrvaldamise töö on tehtud. Töö vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist peab seejuures

tõendama tellija. Nagu apellant on hagi alusena esile toonud, ei ole töövõtja apellandile

mitte kunagi vastuvõetud jäätmete taaskasutusse suunamise või kõrvaldamise tööd

vastuvõtmiseks pakkunud ning apellant ei ole töövõtjale vastava töö vastuvõtmise kohta

kinnitust andnud;

3) kuivõrd maakohus jättis lepinguga kokkulepitud töö välja selgitamata, siis tugines

maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult üleandmise-vastuvõtmise aktidele nr 1, 2, 5, 6, 7

ja 9 ning arvete tasumisele. Töö vastuvõtmise tahteavaldus peab olema antud lepinguga

kokkulepitud töö kohta ning muu, kui lepinguga kokkulepitud töö osas antud tahteavaldus

ei ole vastuvõtmisena käsitletav. Üleandmise-vastuvõtmise aktidest nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 ei

nähtu, et töövõtja oleks jäätmete nõuetekohase käitlemise (taaskasutusse suunamise või

kõrvaldamise) töö apellandile üle andud ja apellant töö vastu võtnud. Vastavad

üleandmise-vastuvõtmise aktid sisaldavad üksnes poolte tahteavaldusi kindlas koguses ja

liigis jäätmete töövõtjale käitlemiseks üleandmise kohta. Aktides on üleandmise-

vastuvõtmise kohta märgitud üksnes jäätmete kogumise koht, jäätmete kood, jäätmete liik,

toiming, koormate arv, kaal ja sihtpunkt. Jäätmete taaskasutusse suunamise või

kõrvaldamise kohta mistahes andmed või viited puuduvad. Kuivõrd aktides on näidatud ka

jäätmete toimetamise sihtpunkt (töövõtja vaheladustusjaam), tuleneb aktidest üheselt ja

loogiliselt, et jäätmete käitlemine sai toimuda alles peale sihtpunkti jõudmist.

Kuigi lepingu kohaselt ei olnud jäätmete üleandmine kirjaliku aktiga otsesõnu nõutav ning

lepingu p 6.2 kohaselt pidi üksnes lepinguga kokkulepitud töö vastuvõtmine toimuma

üleandmise-vastuvõtmise aktiga, oli kampaania suurust (sh jäätmete kogust) ning selles

osalejate paljusust arvestades mõistlikult nõutav ja möödapääsmatu, et igale

jäätmekäitlejale üleantud jäätmekoguse kohta koostati ka akt, millest nähtus üleantud

jäätmete kogus ja liik.

Nimetatud aktide alusel töövõtja poolt väljastatud arvete tasumine ei kinnita, et apellant

oleks lepinguga kokkulepitud tööd töövõtjalt hiljemalt 09. juulil 2008.a. vastu võtnud.

Apellant tasus töövõtja poolt üleandmise-vastuvõtmise aktide nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 alusel

(s.t. enne lepinguga kokkulepitud tööde vastuvõtmist) esitatud arved sisuliselt ettemaksena

heas usus, et töövõtja oma lepingust tulenevad kohustused ka tegelikult täidab. Apellant

möönab, et ilmselt ei kontrollinud ta töövõtja arvete saamisel tasumise tingimuste

saabumist piisaval määral, kuid apellandi vastav eksimus ja heausksus ei ole käsitletav

apellandi tahteavaldusena töö vastuvõtmise kohta;

4) kuivõrd apellant ei ole üleandmise-vastuvõtmise aktide nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 koostamisega

ega arvete tasumisega töövõtjalt tööd vastu võtnud, ei hakanud ka töö lepingu tingimustele

mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 31. augustil 2008.a. (üleandmise-

vastuvõtmise aktide nr 1, 2, 5, 6, 7 ja 9 koostamisest) ega 09. juulist 2008 (arvete

tasumisest) kulgema. Apellant ei võtnud ka ühelgi muul viisil töövõtjalt lepinguga

kokkulepitud tööd vastu. Lepingujärgse töö saab Apellandi poolt vastu võetuks lugeda

mitte varem kui 25. veebruaril 2011, mistõttu ei ole apellandi nõue VÕS § 651 lg 1 ja

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt aegunud. Nagu töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 4

kohaselt sissenõutavaks nii töö vastuvõtmise kui ka vastuvõetuks lugemisega, saab ka tasu

alandamise nõuet maksma panna nii töö vastuvõtmise kui ka vastuvõetuks lugemise

korral. Kui tasu on sissenõutavaks muutunud, saab seda ka alandada. Eelnevast tulenevalt

ning arvestades, et käesoleval juhul saab töö 25. veebruaril 2011 vastuvõetuks lugeda, on

ebaõige ja asjakohatu ka maakohtu järeldus, et tööde vastuvõtmist kinnitab ka hinna

alandamisest tuleneva nõude esitamine. Kuna PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti

väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks,

saab alles töövõtja suhtes pankroti väljakuulutamisest arvates lugeda lepingujärgsed tööd

apellandi poolt vastuvõetuks ning tööde lepingule mittevastavusest tulenevate nõuete

aegumistähtaja alanuks. Seega algas apellandi nõude aegumistähtaeg VÕS § 651 lg 1 ja

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 26. veebruaril 2011 ning apellandi nõue ei ole aegunud;

5) rikkus maakohus TsMS § 443 lg 8 nõudeid, kuivõrd kohtuotsus oli olulises osas

põhjendamata ja maakohus ei selgitanud, miks ta apellandi väidetega ei arvestanud.

Maakohus tegi oma järeldused lakoonilise sedastusena, jättes esiletoodud asjaolude ja

nendest tehtud järelduste omavahelised seosed otsuses põhjendamata. Nii ei ole otsusest

võimalik aru saada ega kontrollida, miks on maakohus asunud seisukohale, et apellant

võttis töö vastu ning miks kinnitab ka hinna alandamise nõude esitamine töö vastuvõtmist.

Samuti jättis maakohus sisuliselt käsitlemata apellandi väited, et apellant ei ole lepinguga

kokkulepitud tööd töövõtjalt vastu võtnud ja et tööd ei saa enne 25. veebruari 2011

(töövõtja pankroti väljakuulutamist) vastuvõetuks lugeda;

6) määras maakohus ebaõigesti tsiviilasja hinna. kuivõrd töövõtja halduri vastusest

(hagiavalduse lisa 7) nähtuvalt on töövõtja olemasoleva vara väärtus kõigest 3 008, 64

eurot, on pankrotimenetluse eeldatavaid kulusid arvestades ilmne, et apellandi nõuet ei ole

ka I rahuldamisjärgu puhul võimalik töövõtja vara arvel reaalselt rahuldada. Töövõtja

haldur esitas apellandi vastu Harju Maakohtusse ca 3, 2 miljoni kr suuruse nõude, kuid

Harju Maakohtu 28. märtsi 2012. a otsusega jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata.

Töövõtja pankrotivara suurenemine kõnealuse kohtuvaidluse teel ei ole võimalik, kuivõrd

otsus jõustus 04. juunil 2012. Töövõtjal puudub vara, mille arvel apellandi menetluskulud

rahuldada ning töövõtjal tuleb kanda ka eelpool nimetatud kohtuasjaga seotud

menetluskulud, mistõttu tuleb käesoleval juhul lugeda hagi hinnaks 0 eurot. Apellant palus

Harju Maakohtu 28. märtsi 2012. a otsuse tsiviilasjas nr 2-11-20719 käesoleva asja

materjalide juurde tõendina vastu võtta;

7) käesolevas asjas ei ole menetluse jätkamine OÜ Utileek suhtes TsMS 428 lg 1 p 5

kohaselt võimalik, kuna OÜ Utileek on lõppenud õigusjärglaseta. Apellant leiab, et

menetluse lõpetamise OÜ Utileek osas otsust tegemata tuleb lugeda, et OÜ Utileek ei ole

PankrS § 103 lg 2 ja § 106 lg 1 tähenduses apellandi nõudele vastu vaielnud ning nõude

tunnustamine sõltub edasi üksnes käesolevas tsiviilasjas Reprohver OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri vastu hagi rahuldamisest või rahuldamata jätmisest.

6. Vastustaja 1 Reprohver OÜ (pankrotis) pankrotihaldur vaidles apellatsioonkaebusele

vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastustaja 1 taotles kõigi menetluskulude, sh

vastustaja 1 menetluskulude Eesti Vabariigi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohtu poolt lahendatavate küsimuste ring vaheotsuse olemusest tulenevalt

piiratud. Maakohus ei pea tuvastama kõiki pooltevahelise vaidluse õige lahendamise

sisuskohast olulisi asjaolusid ega vastama kõigile hageja ja kostja poolt esitatud faktilistele

ja õiguslikele väidetele. Aegumise kohaldamise taotlust lahendades peab maakohus

tuvastama üksnes sellised asjaolud, millel on aegumise kohaldamise seisukohast tähtsust.

Maakohus käsitles otsuse põhjendavas osas (otsuse lk 4–6) põhjalikult kõiki apellandi ja

vastustaja poolt seoses nõude aegumise küsimusega esitatud väiteid ning jõudis õigele

järeldusele, et apellandi nõue on aegunud.

Kohtuotsuse kohaselt arvestas maakohus apellandi nõude aegumist tuvastades lepingu sisu

ning apellandi ja töövõtja käitumist lepingust tulenevate kohustuste täitmisel.

Kohtuotsuses kajastatud maakohtu järeldusi ei muuda ebaõigeks ka apellandi väide, mille

kohaselt oleks maakohus pidanud apellandi nõude aegumise küsimust lahendades otsuses

põhjalikumalt käsitlema lepingu eseme ning apellandi ja töövõtja poolt allkirjastatud töö

üleandmise-vastuvõtmise aktidega seonduvat. Vastustaja 1 leiab, et maakohus on

nimetatud küsimusi käsitlenud aegumise kohaldamiseks vajalikus mahus;

2) ei olnud lepingu esemeks olnud töö täpne määratlemine aegumise küsimuse

lahendamisel määrava tähtsusega. Hagi esemeks oleva nõude olemasolu ja ulatust ei ole

aegumise kohaldamiseks vaja tuvastada, kuna see tähendaks kogu vaidluse sisulist

lahendamist. Hagi aegumise üle otsustades peab maakohus vajadusel kvalifitseerima

pooltevahelise õigussuhte, määratlema kohalduva aegumistähtaja ja kontrollima, kas hagi

on esitatud enne või pärast aegumistähtaja möödumist. Antud juhul kvalifitseeris

maakohus apellandi ja töövõtja vahelise õigussuhte (töövõtuleping), määratles

aegumistähtaja (3 aastat), täpsustades nii aegumistähtaja kulgemise alguse kui ka lõpu

kuupäevad, ning sedastas, et apellant esitas hagi pärast aegumistähtaja möödumist.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on apellandi nõue aegunud sõltumata sellest, kas lugeda

lepingu esemeks jäätmete vastuvõtmine või jäätmete nõuetekohane käitlemine, s.t

taaskasutusse suunamine või kõrvaldamine;

3) täitis töövõtja apellandi poolt tarnitud jäätmete vastuvõtmisega lepingust tulenevad

kohustused nõuetekohaselt. Tulenevalt JäätS § 11 lg 1 ja lg 2 ning § 28 lg 1 koosmõjust

maksab jäätmete üleandja sisuliselt jäätmekäitlejale tasu jäätmete valdusega kaasneva

vastutuse ja kohustuste ülevõtmise eest. Jäätmevaldaja ja jäätmekäitleja vahel sõlmitava

lepingu eesmärk saavutatakse jäätmete üleandmisega ning edasise jäätmekäitlusega

seonduv ei oma lepingu eesmärki arvestades enam tähtsust. Käesoleval juhul tuli töövõtja

kohustust tõlgendada selliselt, et töövõtja oli oma kohustuse täitnud jäätmete

vastuvõtmisega käitluskeskuses ja vaheladustuskeskuses. Asjaolu, et lepingu alusel

tehtavaks tööks oli jäätmete vastuvõtmine, kinnitab ka lepingu p 6.2, mille kohaselt on töö

üleandmise-vastuvõtmise aktide aluseks kampaania „Teeme Ära 2008“ toimkonna

aruanded. On ilmne, et kampaania „Teeme Ära 2008“ toimkonna aruanded said kajastada

üksnes kampaania raames kogutud ja töövõtjale üle antud jäätmeid. Seega sai lepingu

esemeks olevaks tööks samuti olla vaid jäätmete töövõtjale üleandmine. Kampaania

„Teeme Ära 2008“ toimkonnal puudus igasugune võimalus koguda andmeid selle kohta,

milliseid toiminguid tehti jäätmetega pärast nende üleandmist. Lepingust ei tulene töövõtja

kohustust toimkonnale selliseid andmeid esitada ega toimkonna õigust töövõtjalt selliseid

andmeid nõuda. Seega ei saanud toimkond koostada aruandeid jäätmete taaskasutusse

suunamise või kõrvaldamise kohta.

Apellant ei ole pärast töö üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamist, arvete saamist ja

nende tasumist enam kui 3 aasta jooksul töövõtjalt kordagi nõudnud apellandi poolt üle

antud jäätmete käitlemist apellatsioonkaebuses kirjeldatud viisil. Samuti ei ole apellant

töövõtja suhtes kasutanud muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid.

Sealhulgas ei ole apellant lepingus sätestatud korras töövõtjale teatanud töö üleandmise-

vastuvõtmise aktide (lepingu p 6.1.) või töövõtja poolt esitatud arvetega (lepingu p 6.5.)

mittenõustumisest. Kuni nõudeavalduse esitamiseni 11. augustil 2011 viitas apellandi

käitumine üheselt sellele, et töövõtja on lepingust tulenevad kohustused ka apellandi

arusaamise kohaselt nõuetekohaselt täitnud;

4) ei tulene JäätS § 13 sõnastusest, et jäätmekäitlus on toimunud alles siis, kui kõik

JäätS §-s 13 nimetatud toimingud on tehtud. JäätS § 13, § 14 lg 1 ja lg 2, § 15 lg 1 ja § 17

lg 1 koosmõjust tulenevalt on iga JäätS §-s 13 nimetatud toimingu tegemine ka eraldi

jäätmekäitlus. Seega ei saa sõna „käitlus“ kasutamisest lepingus järeldada, et töövõtja on

lepingu nõuetekohaselt täitnud alles pärast kõigi JäätS §-s 13 nimetatud toimingute

tegemist;

5) oleksid lepingust tulenevad mistahes nõuded aegunud ka siis, kui lugeda lepingus

sätestatud tööks jäätmete taaskasutusse suunamist või kõrvaldamist. Lepingu p 9.1.

kohaselt lõppes leping 31. mail 2008. Lepingu lõppemisega seoses vabanes töövõtja

lepingu täitmise kohustusest ning apellant kaotas õiguse nõuda lepingu täitmist. Kuivõrd

TsÜS § 146 lg 1 kohaldub kõigi lepinguliste nõuete suhtes, oleks apellant pidanud kõik

lepingu täitmata jäämisega seotud nõuded töövõtja vastu esitama hiljemalt 3 aasta jooksul

lepingu lõppemisest. Apellant ei esitanud nimetatud aja jooksul töövõtja vastu ühtegi

nõuet;

6) tugines maakohus õigesti töö üleandmise-vastuvõtmise aktidele. Lepingu p-dest 3.1.3,

6.2. ja 6.3. nähtub ühemõtteliselt, et lepingu täitmisel vormistatakse ainult töö üleandmise-

vastuvõtmise akte. Seetõttu pidi apellant akte allkirjastades aru saama, et akti

allkirjastamist käsitletakse lepingu kohaselt töö vastuvõtmisena (lepingu p 6.2.). Kuna

töövõtja esitas apellandile arveid nende samade aktide alusel, igal arvel oli konkreetne

viide vastavale töö üleandmise-vastuvõtmise aktile või aktidele ning apellant tasus kõik

arved lepingu p-s 6.5. sätestatud pretensioone esitamata, siis on ilmne, et ka apellant ise

käsitles akte töö (mitte üksnes töö tegemiseks vajalike jäätmete) üleandmise-vastuvõtmise

aktidena. Vastasel juhul jääb arusaamatuks, miks otsustas apellant vastuväiteid esitamata

tasuda selliste aktide alusel esitatud arved (lepingu kohaselt oli töövõtjal õigus arveid

esitada üksnes töö üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel) ning miks ei tundnud apellant

enam kui 3 aasta jooksul mingisugust huvi töö tegemise käigu vastu;

7) on ebaõige ja eksitav apellandi väide, et apellant tasus töövõtja poolt esitatud arved

sisuliselt ettemaksena. Arvete esitamise ega tasumise juures ei viita mitte ükski asjaolu, et

tegemist oli ettemaksetega. Kõigi arvete summale on lisatud käibemaks, mida

ettemaksuarvel üldjuhul ei kajastata, kuna ettemaksu küsimine ei ole käibemaksuga

maksustatav;

8) on eksitav apellandi väide, mille kohaselt saab lepingu esemeks olnud tööd PankrS § 42

alusel vastuvõetuks lugeda alles töövõtja pankroti väljakuulutamisest 25. veebruaril 2011.

Pankroti väljakuulutamine mõjutab üksnes selliseid nõudeid, mille sissenõutavaks

muutumine on seotud tähtpäeva või tähtajaga, mis ei ole pankroti väljakuulutamise

hetkeks saabunud. PankrS §-st 42 ei tulene, et pankroti väljakuulutamisega saabuvad kõik

nõuete tekkimiseks või sissenõutavaks muutmise tingimused. Samuti ei loeta pankroti

väljakuulutamisega täidetuks kõiki võlgniku poolt sõlmitud lepinguid. Seega ei saa

töövõtja pankroti väljakuulutamisega lugeda lepingu esemeks olnud tööd valminuks ega

apellandi poolt vastuvõetuks;

9) on kohtuotsus nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohus vastas kõigile apellandi poolt

maakohtus esitatud väidetele ning asjaolu, et apellandi arvates on otsuse põhjendus liiga

lühike, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks;

10) on menetluse lõppemine OÜ Utileek suhtes TsMS § 428 lg 1 p-st 5 tulenevalt

põhjendatud, kui OÜ Utileek lõppes ilma õigusjärgluseta;

11) määras maakohus õigesti tsiviilasja hinna. Tsiviilasja hinna määramisel tuleb

arvestada eesmärki, millest lähtudes apellant oma nõude töövõtja vastu esitas. Apellant

esitas töövõtja vastu nõude vahetult pärast seda, kui apellant oli kätte saanud vastustaja 1

poolt apellandi vastu esitatud ja lepingu apellandipoolsel rikkumisel põhineva kahju

hüvitamise nõude (tsiviilasi nr 2-11-20719). Apellant ei oleks töövõtja vastu ilmselt nõuet

esitanud, kui vastustaja ei oleks apellandi vastu hagi esitanud. Apellant üritas ilmselt luua

võimalust nõuete tasaarvestamiseks PankrS § 99 sätestatud korras. Seega tuleks apellandi

poolt hagi rahuldamise korral saadava hüve väärtuseks tegelikult lugeda kogu apellandi

poolt esitatud nõude summa 36 447, 81 eurot;

12) tuleb apellandi täiendav tõend jätta asja materjalide juurde võtmata. Ringkonnakohtu

2. oktoobri 2012. a kohtumäärusega ei antud menetlusosalistele võimalust täiendavate

taotluste ja tõendite esitamiseks. See järeldub määruse p-st 4, mille kohaselt

ringkonnakohtule esitatud seisukohad edastatakse vastaspoolele teadmiseks ja täiendusi

nendele seisukohtadele enam esitada ei saa. Taotluste ja täiendavate tõendite menetlemine

ei ole ilma vastaspoolt ära kuulamata võimalik (TsMS § 328 lg 2). Lisaks esitas apellant

tõendi TsMS § 329 lg 1 nõudeid rikkudes. Apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud

kohtuotsus jõustus 4. juunil 2012, s.o enam kui neli kuud tagasi. TsMS § 200 lg 1 ja

§ 329 lg 1 kohaselt oleks apellant pidanud kohtuotsuse ringkonnakohtule esitama

viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist.

13) ei olnud vastustajal 1 võimalik võtta lõplikku seisukohta, seoses tsiviilasja hinnaga

nimetatud uue tõendi valguses. Vastustaja 1 märgib siiski, et töövõtja pankrotivara ei

koosne

üksnes

vastustaja 1

poolt

apellandi vastu esitatud nõudest (tsiviilasi

nr 2-11-20719). Pankrotimenetluse läbiviimise käigus on ilmnenud, et töövõtja

pankrotivara hulgas on ka muud vara, mille realiseerimise võimaluse väljaselgitamisega

hetkel tegeletakse. Töövõtja pankrotivara koosseisu kuulub potentsiaalne nõue töövõtja

juhatuse liikmete vastu summas ca 25 000 eurot. Seega on jätkuvalt õige maakohtu poolt

tehtud Riigikohtu praktikal rajanev järeldus, mille kohaselt tuleb apellandi nõude

rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks hinnata 50% , s.t 18 223, 91 eurot.

Samuti ei saa kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-11-20719 tõendada, et maakohus määras

tsiviilasja hinna valesti, kuivõrd maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud menetlus

tsiviilasjas nr 2-11-20719 veel lõppenud. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna

arvestamise aluseks hagi esitamise aeg ja maakohus määraski tsiviilasja hinna hagi

esitamise ajal teadaolnud asjaoludest lähtuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta

võimalust muuta tsiviilasja hinda pärast hagi esitamist tekkinud asjaolude tõttu.

Ringkonnakohus saaks tulenevalt TsMS § 137 lg-st 11 hinnata üksnes seda, kas maakohus

on hagi esitamisel teadaolnud asjaolusid arvestades tsiviilasja hinna õigesti määranud.

Menetluse lõppemine tsiviilasjas nr 2-11-20719 ei anna isegi teoreetiliselt (s.t TsMS § 123

kõrvale jättes) alust määrata käesoleva tsiviilasja hinnaks 0 eurot. Hagi esitamise ajal

valitsenud kohtupraktikas väljendatud seisukohta, mille kohaselt tuli nõude tunnustamise

hagi hinnata TsMS § 136 lg 1 järgi, tuleb alates 01. juulist 2012 tõlgendada selliselt, et

nõude tunnustamise hagi hind ei ole kunagi väiksem kui 3 500 eurot. Vastustaja selgitab,

et 01. juulil 2012.a jõustunud TsMS § 132 lg11 ja lg 4 p 9 kohaselt on pankrotimenetluse

nõude tunnustamise hagi hind 3 500 eurot.

7. Vastustajal 2 OÜ Utileek puudusid seisukohad apellatsioonkaebuse nõudmiste ja

põhjenduste osas, kuivõrd Vastustaja 2 ajutine haldur ei osalenud käesoleva tsiviilasja

menetluses ja tema käsutuses ei ole asjasse puutuvaid dokumente ega informatsiooni.

Vastustaja 2 ajutine haldur ei soovinud, et võiks tekkida olukord, mille puhul

menetluskulud jäetakse vastustaja 2 kanda, kuivõrd vastustaja 2 on püsivalt maksejõuetu

ja varatu äriühing, mille pankrotimenetlus on lõpetatud pankroti välja kuulutamata

raugemise tõttu tulenevalt asjaolust, et vastustajal 2 puudub mistahes likviidne vara.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu

otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt tuli hagi jätta aegumise tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse

põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata.

9. Hageja (apellandi) nõue põhineb VÕS § 112 lg-tel 1 ja 3. Hageja on seisukohal, et ta on

võtnud vastu Reprohver OÜ (pankrotis) poolt pooltevahelisest töövõtulepingust tuleneva

kohustuse mittekohase täitmise, millest tulenevalt on ta õigustatud alandama tema poolt

tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele

kohase täitmise väärtusesse. Kostja leiab, et hageja esitatud nõue on aegunud.

Hageja VÕS § 112 lg-te 1–3 alusel esitatud tagasinõue tuleneb kujundusõiguse

teostamisest, mille läbi on võlausaldajal võimalik võlasuhet ühepoolselt muuta. Hinna

alandamise avaldus on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus (TsÜS § 69), st hinna

alandaja peab selle võlgnikule edastama ja vaidluse korral seda ka tõendama.

Aegumise kohaldamisel tuli maakohtul kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, sh teha

kindlaks asjaomase nõude tekkimise asjaolud. Hagi aegumise üle otsustamine ei eelda

üldjuhul nõude olemasolu või põhjendatuse tuvastamist, kuna see tähendaks kogu vaidluse

sisulist lahendamist. Küll aga tuleb ka nõude aegumise üle otsustamisel juhinduda TsMS

§ 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamisnõuetest. Seega tuli kohtul tuvastada asjaolud, mis

võimaldaksid teha järeldusi selle kohta, milline on esitatud nõude alus ja kas sel alusel

esitatav nõue on aegunud.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole aegumise kohaldamisel eristanud nõudeid ja

õiguskaitsevahendeid. Hinna alandamise näol VÕS § 112 lg 1 alusel ei ole tegemist

nõudega, vaid kujundusõigusliku õiguskaitsevahendiga kohustuse rikkumise puhuks (vt

loetelu VÕS § 101 lg 1, sh p 5). Aegumisele ei allu aga mitte õiguskaitsevahendid, vaid

nende alusel tekkivad nõuded. Seega ei allu aegumisele iseenesest ka töövõtulepingu järgi

tasumisele kuuluva hinna alandamise õigus kui õiguskaitsevahend. Tegemist ei ole

vahetult VÕS § 651 lg 1 alusel aeguva nõudega (s.o töö lepingutingimustele

mittevastavusest tuleneva nõudega). Küll aga aeguvad tasu vähendamise tagajärjel

tekkivad tellija nõuded enammakstud tasu tagastamiseks VÕS § 112 lg 3 alusel.

Kuna hinna alandamine kujundusõigusliku õiguskaitsevahendina iseenesest aegumisele ei

allu, tuleb ringkonnakohtu arvates anda hinnang sellele, kas hagejal sai kohtule esitatud

materjalide põhjal tekkida VÕS § 112 lg-te 1–3 kohane tagasinõudeõigus. Kuna lepingu

alusel ülemäära tasutu tagasinõudeõigus saab sissenõutavaks muutuda VÕS § 112 lg-test

1–3 tuleneva kujundusõiguse teostamisega, s.o hinna alandamise avalduse esitamisega,

tuleb ringkonnakohtu arvates hinnata, kas hageja esitas hinna alandamise avalduse

õigeaegselt või oli ta selle õiguse avalduse tegemise ajaks kaotanud.

11. Seadusega ei ole sätestatud üldist tähtaega hinna alandamise õiguse kasutamiseks.

Ringkonnakohtu arvates ei võimalda see siiski asuda seisukohale, nagu oleks hinna

alandamise teel lepingusuhte muutmine võimalik igasuguste ajaliste piiranguteta.

Muuhulgas ei oleks see vastavuses hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Kolleegium on

seisukohal, et võlaõigusseaduse regulatsioon sisaldab lünka osas, milles reguleerimata on

jäetud hinna alandamise õiguse kasutamise tähtaeg. Sellest tulenevalt tuleb analoogia

alusel (TsÜS § 4) kohaldada VÕS § 118, eeskätt selle lg-t 2. VÕS § 118 puhul on tegemist

hinna alandamisele lähedase õigussuhtega, kuna reguleeritakse lepingust taganemise

õiguse kasutamise tähtaega, kusjuures ka lepingust taganemise näol on tegemist

kujundusõigusega.

VÕS § 118 lg 2 sätestab, et lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui

kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub

õigustatult kohustust täitmast. Analoogia kohaldamise tulemusena leiab ringkonnakohus,

et VÕS § 112 alusel hinna alandamine on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi, kui

asjaomase kohustuse täitmise nõue on aegunud ja lepingu järgi kohustatud isik on sellele

tuginenud. Eeltoodust tuleneb, et hinna alandamise õiguse lõppemine on seotud

võlausaldaja (tellija) õigusega nõuda võlgnikult (töövõtjalt) töövõtulepingust tulenevate

kohustuste täitmist. Kohustuse täitmise nõude aegumise korral kaotab võlausaldaja õiguse

tugineda ka hinna alandamisele kui õiguskaitsevahendile.

12. Käesoleval juhul on hageja (apellant) teostanud oma (arvatavat) kujundusõigust

lepingujärgse hinna alandamiseks 11.08.2011.a nõudeavalduse esitamisel Reprohver OÜ

pankrotimenetluses. Tsiviilasja materjalidest ega hageja esitatud seisukohtadest ei nähtu,

et hageja oleks sellekohase avalduse võlgnikule esitanud muul viisil või muul ajal. Seega

sõltub asjas aegumise kohaldamise üle otsustamine sellest, kas 11.08.2011.a seisuga oli

hagejal õigus jätkuvalt nõuda Reprohver OÜ-lt pooltevahelise töövõtulepingu täitmist või

oli tema sellekohane nõue aegunud.

13. Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel võib tegemist olla nii

tellija nõudega lepingutingimustele mittevastava töö parandamiseks või lõpuleviimiseks

(VÕS § 646) kui ka VÕS § 108 lg 2 alusel esitatava täitmisnõudega olukorras, kus

töövõtja on rikkunud lepingus ettenähtud tähtaega ning viivitanud töövõtulepingust

tulenevate kohustuste täitmisega. Kui töö parandamise nõudeid (VÕS § 646) saab esitada

alates töö valmimisest, siis töövõtja viivitusest tulenevate nõuete puhul tuleb lähtuda

sellest, millal sattus töövõtja oma kohustuste täitmisega viivitusse – eelkõige, missuguseks

tähtajaks pidi töö tegelikult valmima. Seejuures oleks hinna alandamine põhimõtteliselt

võimalik ka täitmisega viivitamise korral, kuna VÕS § 100 kohaselt loetakse ka kohustuse

täitmisega viivitamist mittekohaseks täitmiseks.

Käesolevas asjas on hageja seisukohal, et töö tuleb küll lugeda valminuks ja tellija on selle

vastu võtnud, kuid töö on tehtud puudustega, mis tingivad hinna alandamise. Samas leiab

hageja, et töövõtja poolt teostatud tööl puudub igasugune väärtus, mistõttu tellija soovib

alandada hinda 100 % ulatuses ning nõuda tagasi kogu lepingu järgi tasutu. Sellest

tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks esmalt hinnata seda, millal pidi töö

pooltevahelise lepingu järgi valmima ning millal sai sissenõutavaks muutuda töövõtja

viivitusest tulenev nõue. Seejärel analüüsib kolleegium VÕS § 646 alusel esitatava töö

lepingutingimustega kooskõlla viimise nõude sissenõutavaks muutumist.

14. Töö teostamise tähtaeg tuleneb pooltevahelise töövõtulepingu p-st 4.1, mille kohaselt

kohustus töövõtja tegema punktis 1 nimetatud töö perioodil 03. – 31.05.2008.a. Seejuures

toimusid 03. – 04.05.2008.a „Teeme ära“ kampaaniapäevad, mille käigus prügi koguti.

Lepingu lisa 1 kohaselt (p 5 teine alapunkt) võis prügi käitlemisele võtmine toimuda kuni

31. maini 2008.a.

Lepingu punktis 9.1 sätestati, et leping lõppeb poolte kokkuleppega määratud ajal, s.o

31.05.2008.a. Apellant on ise asunud seisukohale, et nimetatud tähtajaks, s.o 31. maiks

2008.a, pidi olema saavutatud lepingu lõppeesmärk (apellatsioonkaebuse p-s 2.1.1.1

möönab apellant, et lepinguga ettenähtud tööde teostamise tähtaeg ja sellest tulenevalt

lepingu kehtivuse tähtaeg – 31.05.2008.a – võisid osutuda liiga lühikeseks, ehkki apellandi

arvates ei mõjuta see poolte kokkuleppe sisu, eeskätt kokkulepitud tööde mahtu. Muudele

töö valmimiseks ettenähtud tähtaegadele ei ole pooled menetluses viidanud. Seega on

pooled olnud menetluses seisukohal, et töö pidi valmima lepingu lõpptähtajaks, s.o

31. maiks 2008.a. Nimetatud kuupäevast sai seega hakata kulgema ka VÕS § 108 lg 2

alusel töövõtja viivitusest tuleneva täitmisnõude aegumistähtaeg. Selle nõude

kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenuks 31. mail 2011.a.

15. VÕS § 646 lg 1 ja § 651 lg 1 koostoimes hakkab tellija poolt VÕS § 646 lg 1 alusel

esitatava lepingu täitmise nõude aegumistähtaeg kulgema töö valmimisest. Töö valmimise

asemel arvestatakse tellija poolt töö vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise aega, kui

tellijal oli kohustus töö vastu võtta (VÕS § 638, mis omakorda eeldab, et töö oleks

valminud). Töö valmimist tuleb hinnata eraldi töö lepingutingimustele vastavusest (VÕS

§ 641), kuna valminuks saab lugeda ka puudustega töö ning tellijal on võimalik töö ka

sellisena vastu võtta. Seega tuleb poolte tahteavalduste ja käitumise põhjal hinnata, kas

pooled lugesid oma vastastikused lepingulised kohustused põhiosas täidetuks (säilitades

võimaluse tugineda õiguskaitsevahenditele) või tuli ühel või mõlemal lepingupoolel

kohustuste täitmist jätkata.

16. Käesolevas asjas esinesid alused lugeda töö valminuks ja tellijale üle antuks, mille on

põhjendatult tuvastanud ka maakohus. Eelpool leidis ringkonnakohus, et lepingu kohaselt

oli töö valmimise tähtajaks tulenevalt poolte kokkuleppest 31.05.2008.a.

Pooltevahelise lepingu p-s 6 nähti ette arvelduste kord, millest nähtuvalt kohustus tellija

töö 10 tööpäeva jooksul töö esitamisest arvates üle vaatama ning vajadusel esitama

töövõtjale oma pretensioonid seoses töö mittevastavusega lepingule, andes tähtaja töösse

paranduste sisseviimiseks. Lepingu p 6.2 kohaselt pidid pooled töö vastuvõtmisel

allkirjastama töö üleandmise-vastuvõtmise akti, mille aluseks on „Teeme ära 2008“

toimkonna aruanded. Lepingu p 6.3 kohaselt oli töövõtjal õigus esitada tellijale jäätmete

käitluse teenuste osutamise eest arve 10 päeva pärast p-s 6.2 nimetatud akti allkirjastamist.

Punktis 6.5 nähti tellijale ette täiendav õigus kontrollida töövõtja poolt esitatud arve

õigsust. Seega tulenes ka pooltevahelisest lepingust (p 6.3) tellija kohustus tasuda tööde

teostamise eest kokkulepitud lõpptulemuse saavutamisel.

17. Asja materjalidest nähtuvalt on pooltevahelistes lepingusuhetes koostatud üleandmise-

vastuvõtmise aktid nr 1, 2 (periood 03.-04.05), 5 (periood 31.05 seisuga), 6 (periood 03.-

31.05), 7 (periood 03.-31.05) ja 9 (periood 03.31.05), mille on allkirjastanud nii Reprohver

OÜ kui ka Keskkonnaministeeriumi esindajad (t I kd lk 27 – 32). Maakohus ei nõustunud

hageja väidetega, et nimetatud aktidega ei andnud Reprohver OÜ hagejale üle valmis tööd,

vaid tegemist oli üksnes kahepoolse fikseeringuga hageja poolt Reprohver OÜ-le

käitlemiseks üleantud jäätmete koguse ja koostise kohta. Eelpool loetletud aktide alusel on

Reprohver OÜ esitanud Keskkonnaministeeriumile tasumiseks ka arved kogusummas

570 284,33 krooni. Arved on koostatud ajavahemikul 22.05.2008 kuni 17.06.2008.a, seega

pooltevahelise töövõtulepingu kehtivuse ajal või vahetult peale lepingus ettenähtud

lõpptähtaja saabumist 31.05.2008.a. Viimase esitatud arvetest on Keskkonnaministeerium

tasunud 09.07.2008.a.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt on arved esitatud

eelnimetatud üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel. Keskkonnaministeeriumi kui tellija

poolt teostatud maksed on seega seostatavad Reprohver OÜ poolt osutatud teenuste eest

ning arvete tasumisega on Keskkonnaministeerium saadud teenuseid aktsepteerinud.

Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et Keskkonnaministeerium kui riigi valitsusasutus

tasus arveid n-ö heauskselt, veendumata, et kokkulepitud teenus oleks tasu maksmise ajaks

teostatud või muud tasumise tingimused saabunud.

18. Kahepoolsete vastastikuste lepingute puhul on seadusandja ette näinud võimalused

teise lepingupoole n-ö survestamiseks, sh õiguse keelduda kohustuse täitmisest seni, kuni

teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud, andnud täitmiseks tagatise

või kinnitanud, et ta kohustuse täidab (VÕS § 111 lg 1). Ka töövõtulepingu erisätetest

(VÕS §§ 635 jj) tulenevalt ei ole töövõtjal põhimõtteliselt õigust nõuda töö eest tasu enne

töö valmimist, kusjuures tellijale on seadusega tagatud võimalus töö eelnevalt üle vaadata

(VÕS § 637 lg 5). Töövõtusuhte puhul saab seega lähtuda eeldusest, et enne tellijapoolse

tasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumist on tellijal võimalik veenduda, et töö

vastab lepingutingimustele ning esitada ka sellekohaseid nõudeid.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole tellija neid võimalusi kasutanud. Seega viitab tellija

käitumine kaudselt pigem soovile aktsepteerida tööd sellisel kujul, nagu need olid tehtud

tasu maksmise hetke seisuga.

19. Eeltoodut arvestades puudub ringkonnakohtu arvates vajadus analüüsida poolte väiteid

selle kohta, kas vaidlusaluse töövõtulepingu sisuks oli üksnes jäätmete käitlemiseks

vastuvõtmine või ühtlasi ka käitlemise lõpuleviimine jäätmete taaskasutusse suunamise

või kõrvaldamise teel, ning kas ja kuivõrd vastav tulemus saavutati. Nimetatud asjaolud ei

muudaks poolte tegelikku käitumist lepingu täitmisel, s.o lepinguperioodi vältel

(02.05.2008.a – 31.05.2008.a) ning hageja poolt arvete tasumisel kuni 09.07.2008.a.

Tsiviilasja materjalide põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et pärast hageja poolt arvete

tasumist olid pooled veel arusaamisel, et lepingu täitmine jätkub.

20. VÕS § 651 lg 1 järgi algab töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude

aegumistähtaeg töö valmimisest, sh tellijale üleandmisest. Ringkonnakohus rõhutab, et

hinna alandamisest tulenev tagasinõue ei ole iseenesest „töö lepingutingimustele

mittevastavusest tulenevaks nõudeks“ VÕS § 651 lg 1 tähenduses, vaid tegemist saab olla

lepingu rikkumise tagajärjel tekkiva õiguskaitsevahendiga. Otsuse p-s 11 käsitletud

analoogia alusel on ringkonnakohus seisukohal, et hinna alandamisele ei saa kehtivalt

tugineda pärast VÕS §-s 646 nimetatud lepingu täitmise nõude aegumist.

21. Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et hageja nõue töö parandamiseks või

lepingutingimustega kooskõlla viimiseks (VÕS § 646) muutus sissenõutavaks lepingu

lõpptähtaja saabumisel 31.05.2008.a, kuid mitte hiljem kui viimase arve tasumisel

09.07.2008.a. Seega jõudis maakohus lõppkokkuvõttes õigele järeldusele, et TsÜS § 146

lg 1 kohane kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 31.05.2008.a, kuid mitte hiljem

kui 09.07.2008.a. Maakohtu otsuse põhjendustel aegus tellija (hageja) nõue töö

lepingutingimustega kooskõlla viimiseks seega 31.05.2011.a, kuid mitte hiljem kui

11.07.2011.a.

Ringkonnakohus asus eelpool seisukohale, et tellijal ei ole õigust tugineda hinna

alandamisele õiguskaitsevahendina pärast seda, kui lepingu täitmise nõue on aegunud.

Hageja on esitanud hinna alandamise avalduse 11.08.2011.a nõudeavalduse esitamisel

Reprohver OÜ pankrotimenetluses, millise kuupäeva seisuga oli hageja hinna alandamise

õiguse kaotanud. Seetõttu jättis maakohus õigesti hagi aegumise tõttu rahuldamata.

22. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus määranud

ebaõigesti tsiviilasja hinna. Tsiviilasja hind on määratud maakohtu otsuse tegemise aja, s.o

29.12.2011.a seisuga. Seejuures on kohus lähtunud mõistlikult kättesaadavatest andmetest

selle kohta, missugune oli nimetatud aja seisuga hageja nõude rahuldamise tõenäosus.

Seega luges maakohus õigesti nõude rahuldamise tõenäoliseks ulatuseks 50 % ja määras

sellest juhindudes tsiviilasja hinna. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 123 kohaselt

võetakse tsiviilasja hinna määramisel aluseks hagi esitamise aeg ning maakohus sai

lähtuda hiljemalt otsuse tegemise ajal teada olnud asjaoludest. Harju Maakohtu

28.03.2012.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-11-20719 ei ole käsitatav tõendina selle kohta, et

Tartu Maakohus määras oma 29.12.2011.a otsuses tsiviilasja hinna ebaõigesti.

Ringkonnakohtul puudub TsMS § 137 lg-s 11 sätestatud alus asja hinna muutmiseks.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse võtta asja juurde täiendava tõendina

Harju Maakohtu 28.03.2012.a otsus tsiviilasjas nr 2-11-20719, millega jäeti rahuldamata

Reprohver OÜ (Pankrotis) pankrotihalduri hagi Eesti Vabariigi vastu 204 537,96 euro

saamiseks, kuna ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud tõend käesoleva asja

lahendamisel asjassepuutuv.

23. Ringkonnakohtule teadaolevalt on käesoleva tsiviilasja menetluses kostjana

(vastustajana) 2 osalenud Utileek OÜ (pankrotis) 23.04.2012.a äriregistrist kustutatud

Harju Maakohtu 19.12.2011.a kohtumääruse alusel, millega kohus lõpetas menetluse OÜ

Utileek pankroti väljakuulutamiseks raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata.

TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui asjas pooleks

olev juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. Ringkonnakohus leiab, et menetlus

tsiviilasjas nr 2-11-39378 tuleb OÜ Utileek suhtes TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada.

24. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna ringkonnakohus

apellatsioonkaebust ei rahulda ja maakohtu otsus jääb lõppjärelduse osas muutmata,

jäävad

apellatsioonimenetluse

kulud

täies

ulatuses

Eesti

Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp