3-12-1576/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1576

Haldusasi

U.O.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 2012

korralduse nr 957-k tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 24. oktoobril 2012

Menetlusosalised

Kaebaja: U.O.

Esindajad: Olavi Ollikainen ja Pekka Ollikainen

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Kiur Põld

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.O.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

180, 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

14. märtsi 1994 otsusega nr 2018 tunnistati Tallinnas Väike-Ameerika 18 endisel kinnistul nr

549 asunud ehitised ja 1142,55 m2 suurune maa omandireformi objektiks. Omandireformi

õigustatud subjektiks selle vara osas tunnistati U.O.. Kõnealused hooned on omandireformi

käigus kompenseeritud Tallinna Linnavalitsuse 23. augusti 1994 korraldusega nr 1817-k. Maa

tagastamise või kompenseerimise osas on U.O.i taotlus senini lahendamata.

2. 28. juunil 2012 andis Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 957-k, millega määras Tallinna

linna omandis oleva ning ehitisregistris numbri all 220259869 registreeritud ehitise (staadion,

mille koosseisu kuuluvad kummikattega jalgpalliväljak, murukattega jalgpalliväljak, kolm

kaugushüppekasti koos hoovõturadadega, kummikattega jooksurada, kuulitõukesektor,

redelid, tunnel ja piirdeaed) aadressiks Suur-Ameerika 3 // Väike-Ameerika 4, teenindusmaa

pindalaks 14 862 m2 vastavalt korralduse lisaks olevale plaanile ning maa sihtotstarbeks

sotsiaalmaa – ühiskondlike ehitist maa.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. U.O. esitas 26. juulil 2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna

Linnavalitsuse 28. juuni 2012 korralduse nr 957-k tühistamist. Kaebuse kohaselt hõlmab

vaidlustatud korraldusega staadioni teenindusmaaks määratud maa-ala ka endist kinnistut nr

549, mille tagastamist kaebaja jätkuvalt soovib. Kaebaja leiab, et korralduses näidatud piiride

kulgemine ei arvesta tema kui omandireformi õigustatud subjekti soovi maa tagastamiseks.

Samuti toob kaebaja välja, et vaidlustatud korralduse andmine on seotud Tallinna linna

sooviga saada see maa sotsiaalmaana munitsipaalomandisse, ent praktikast on teada, et

sellised kesklinnas asuvad staadionid ei jää kasutusse staadionitena, vaid need hoonestatakse.

Siinkohal viitab kaebaja endise ETK staadioniga toimunule, samuti sellele, et avalikkust on

teavitatud sellest, et Rahandusministeerium soovib praegusele lastestaadioni krundile

tulevikus ehitada endale uue hoone. Seetõttu leiab kaebaja, et vaidlusaluses korralduses maale

sotsiaalmaa sihtotstarbe määramine on pelgalt ettekääne selleks, et saada maa

munitsipaalomandisse ning vältida selle tagastamist kaebajale. Kaebaja toob ka välja, et

kõnealus staadioniga piirnevad Toom-Kuninga tänava poolsed krundid on õigusjärgsetele

omanikele tagastatud ning võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt tuleks samamoodi

kohelda ka teisi lastestaadioni maale jäävate õigusvastaselt võõrandatud maade suhtes

omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikuid. Nii kaebuses kui kohtuistungil tõi

kaebaja välja ka selle, et kõnealuse maa suhtes on omandireform kestnud juba 18 aastat, mis

on ebamõistlikult pikk aeg ning samuti selle, et vaidlusalune lastestaadion on väga halvas

seisukorras ning sisuliselt kasutuskõlbmatu.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei

jaga kaebaja seisukohta, et linn plaanib vaidlusaluse maa hoonestada ning selgitab, et

maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 25 lg 3 kohaselt oleks munitsipaalomandisse antud

sotsiaalmaa sihtotstarbe muutmine, hoonestamine või kasutusvalduse või hoonestusõigusega

koormamine võimalik vaid keskkonnaministri loal ning Vabariigi Valitsuse otsusega saadud

maa

korral

üksnes

Vabariigi

Valitsuse

loal.

Mis

puudutab

kaebaja

viidet

Rahandusministeeriumi plaanile oma senine hoone lammutada ning uus ehitada, siis märgib

vastustaja, et see plaan puudutab kõrvalkinnistut (Suur-Ameerika 1 // Väike-Ameerika 2), mille

kohta on Tallinna Linnavalitsuse 20. juuni 2007 korraldusega nr 1183-kehtestatud ka

detailplaneering. Põhjendatuks ei pea vastustaja ka kaebaja toodud paralleeli nende isikutega,

kellel tagastati lastestaadioniga piirnevad krundid Toom-Kuninga tänaval, kuna sealsed

kinnistud tuli tagastada põhjusel, et seal ei asunud Tallinna linnale kuuluvaid ehitisi või

rajatisi ning seda maad ei olnud võimalik munitsipaalomandisse taotleda. Vastustaja rõhutab,

et vaidlusaluse korraldusega määrati üksnes staadioni teenindamiseks vajaliku maa pindala,

aadress ja sihtotstarve ning kinnitati selle maa piirid, ent sellega ei otsustatud veel maa

mittetagastamist kaebajale.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kaalunud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et U.O.i kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, kuna vaidlustatud

haldusakt ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja on oma huvide kaitseks kohtusse pöördunud

ennatlikult – kaebaja õigusi võib tulevikus rikkuda maavanema otsustus, millega vaidlusalune

maa Tallinna linnamunitsipaalomandisse antakse ning Tallinna Linnavalitsuse otsustus,

millega keeldutakse kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest, ent selliseid

otsustusi ei ole käesolevaks ajaks veel tehtud.

6. Halduskohtumenetluse seadustiku § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse

pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Käesoleval juhul ei riku Tallinna Linnavalitsuse

vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi, kuna sellega ei otsustata siduvalt seda, et kaebajale

õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata. Samuti ei ole tegemist korraldusega, mis

määraks

lõplikult

kindlaks

Tallinna

linna

poolt

maavanemale

esitatud

maa

munitsipaalomandisse andmise taotluse kohta tehtava otsuse sisu. Vaidlust pole selles, et

kaebaja on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks maa osas, mis jääb vaidlusaluse

korraldusega määratud staadioni teenindamiseks vajaliku maa piiresse ega selles, et

staadionikompleksi moodustavad objektid (jalgpalliväljakud, kaugushüppekastid jms) on

Tallinna linna omandis. Vaidlust pole ka selles, et Tallinna linn on esitanud maavanemale

taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks, ent maavanem pole vastavat lõplikku otsust

teinud – Tallinna linna poolt taotletud maad ei ole munitsipaalomandisse antud, samuti pole

maavanem teinud otsust maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise kohta.

7. Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata õigustatud subjektidele maad, kui see

antakse munitsipaalomandisse vastavalt maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 28 lg 1

punktidele 1, 3 ja 4. Vaidlustatud korraldusest nähtub, samuti kinnitas vastustaja esindaja

kohtuistungil, et konkreetsel juhul soovib Tallinna linn maa munitsipaalomandisse andmist

MRS § 28 lg 1 punkti 1 alusel ehk maana, millel juba asuvad munitsipaalomandisse jäävad

hooned

ja

rajatised

ja

mis

on

vajalik

nende

teenindamiseks.

Kuivõrd

maa

munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 1 alusel on maa tagastamata jätmise aluseks,

tuleb maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise avalduse

läbivaatamist. Maa munitsipaalomandisse andmist reguleerib lisaks MRS-ile ka Vabariigi

Valitsuse 2. juuni 2006 määrus nr 133 Maa munitsipaalomandisse andmise kord (edaspidi VVm

2006/133). Nimetatud määrusest ei tulene, et kohaliku omavalitsuse poolt tehtud otsus

munitsipaalomandisse jäävate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride

kindlaksmääramise kohta oleks maa munitsipaalomandisse andmise otsustajale siduv. Seega ei

ole tegemist eelhaldusaktiga, mis määraks siduvalt ja lõplikult kindlaks selle, kas või millises

ulatuses maa munitsipaalomandisse antakse. VVm 2006/133 sätetest ei tulene, et juhul kui

kohalik omavalitsus on maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise ajal või

menetluse kestel määranud kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa, tuleks maa

munitsipaalomandisse andmise otsustajal anda maa munitsipaalomandisse just sellises

suuruses ja sellistes piirides. Selles osas erineb maa munitsipaalomandisse andmise menetlus

näiteks maa ostueesõigusega erastamise menetlusest, kus ehitise teenindamiseks vajaliku maa

kindlaksmääramisel on väga selge ja siduv tähendus edaspidises menetluses.

8. Maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja, kelleks antud juhul on maavanem, peab

kohaliku omavalistuse esitatud taotlusest lähtuvalt, ent iseseisvalt kontrollima ja tuvastamata

kõik maa munitsipaalomandisse andmise aluseks olevad asjaolud. Juhul kui kohalik

omavalistus taotleb maad MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, tuleb maavanemal niisiis kontrollida, kas

taotletaval maal asub munitsipaalomandis olev ehitis, kas see vastab seaduses sätestatud

ehitise tunnustele, kas taotletav maa, mis ei jää otseselt ehitiste alla, on nende ehitiste

teenindamiseks vajalik jne. Maavanem ei ole seotud kohaliku omavalitsuse poolt ehitisele

määratud teenindusmaa suurusega ning võib taotletud ulatuses maa munitsipaalomandisse

andmisest keelduda näiteks põhjusel, et nii palju maad ei ole ehitiste teenindamiseks vaja või

leides, et objektid, mis sellel maal asuvad, ei ole käsitatavad ehitistena MRS-i mõttes.

9. Mis puudutab kaebaja poolt kohtuistungil väljendatud seisukohta, et vaidlusalusel maal

asuv staadion on tehniliselt väga halvas korras ning ei ole kasutamiskõlblik, siis see võib

põhimõtteliselt olla maa munitsipaalomandisse andmist välistav asjaolu. Seda ei ole aga

võimalik kontrollida käesolevas menetluses, kuna maa munitsipaalomandisse andmist ei ole

veel otsustatud. Nimelt tuleneb MRS § 6 lõikest 31, et ehitisena ei käsitata lagunenud ja

kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. VVm

2006/133 § 6 lg 2 p 6 kohaselt tuleb maa munitsipaalomandisse andmise taotluses esitada

kinnitus selle kohta, et kõik taotletaval maal asuvad ehitised kuuluvad maa

munitsipaalomandisse andmist taotlevale omavalitsusele, samuti kinnitus selle kohta, et need

ehitised vastavad ehitusseaduses ja maareformi seaduse § 6 lõigetes 3 ja 31 ehitistele

kehtestatud nõuetele. Sama määruse § 7 lg 1 kohaselt on maa munitsipaalomandisse andmise

otsustajal õigus nõuda taotluse läbivaatamise ajal maa taotlejalt, seniselt kasutajalt, tagastamise

või erastamise õigustatud subjektilt, samuti teistelt isikutelt ja riigiasutustelt täiendavate

andmete, dokumentide, selgituste ja kirjalike seisukohtade esitamist. Seega peab maavanem

võtma esmalt seisukoha küsimuses, kas staadionirajatiste näol on tegemist ehitistega, mille

alune ja teenindamiseks kuuluvat maad on võimalik munitsipaalomandisse anda või mitte.

Kohus saab hiljem kontrollida maavanema otsuse õiguspärasust, ent ei saa enne maavanema

poolse vastavasisulise otsustuse tegemist käesoleva vaidluse raames kindlaks määrata seda, kas

tegemist on MRS § 6 lõigetes 3 ja 31 sätestatud tunnustele vastava(te) ehitis(te)ga või mitte.

10. Kaebaja arvamus, et pärast maa munitsipaalomandisse andmist võidakse seda hakata

kasutama muul otstarbel, kui staadionina, ei ole asjakohane selles mõttes, et konkreetsel juhul

soovib linn maad munitsipaalomandisse saada just MRS § 28 lg 1 p 1 alusel ehk

olemasolevate ehitiste aluse ja neid teenindava maana. Sel alusel maa munitsipaalomandisse

andmiseks on oluline see, kas vastava otsuse tegemise ajal asuvad sellel kohalikule

omavalitsusele kuuluvad ehitised, mis vastavad seaduses sätestatud ehitiste tunnustele või

mitte ning kas maa, mida linn nende juurde taotleb, on nende alune ja nende teenindamiseks

vajalik. Kui leiab tuvastamist, et ehitisi sel maal ei asu ning see maa ei ole vajalik

olemasolevate ehitiste teenindamiseks, siis ei ole võimalik maad MRS § 28 lg 1 p 1 alusel

munitsipaalomandisse anda. Kui aga leiab tuvastamist, et sellel maal asuvad kohalikule

omavalitsusele kuuluvad ehitised, ei takista munitsipaalomandisse andmist võimalus, et need

ehitised kunagi tulevikus lammutatakse ja/või nende asemele mingisugused uued ehitised

püstitatakse.

11. Kaebaja ei saa maa munitsipaalomandisse taotlemisele vastu vaielda väitega, et nö.

lastestaadioni alale jäävad Toom-Kuninga tänava poolsed krundid on omandireformi

õigustatud subjektidele tagastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab seda, et

samaväärselt tuleb kohelda samaväärseid olukordi. Vastustaja on kohtule selgitanud, et

Toom-Kuninga tänava ääres tagastatud maadel ei asunud staadionirajatisi, mille alust ja mille

teenindamiseks vajalikku maad oleks Tallinna linnal olnud õigus munitsipaalomandisse

taotleda. Samas ei tekiks kaebajal vääramatut maa tagastamise õigust ainuüksi sellest, et

mõnele teisele isikule, kelle maale mõni sarnane ehitis või rajatis jäi, maa tagastati. Maa

taotlemist olemasoleva munitsipaalomandis oleva ehitise juurde ei takistada see, et kohalik

omavalistus mõne teise munitsipaalomandis oleva ehitise juurde pole pidanud vajalikuks

maad taotleda. Konkreetsel juhul sõltub maa munitsipaalomandisse andmine sellest, kas sellel

paiknevad ehitised või mitte. Seda asjaolu ei ole siduvalt kindlaks tehtud käesolevas asjas

vaidlustatud korraldusega, vaid selle asjaolu peab enda otsuse tegemisel tuvastamata

maavanem. Kokkuvõttes on kaebajal võimalik oma õiguste kaitseks vaidlustada tulevikus

tehtavad otsused, millega lahendatakse maa munitsipaalomandisse andmise ning maa

tagastamise taotlused. Samuti on kaebajal võimalik esitada oma seisukohad maavanemale

enne maa munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Seda oleks ka mõistlik teha (kui kaebaja

seda juba teinud ei ole), sest sel juhul saaks maavanem kaebaja kaalutlustega asja otsustamisel

arvestada.

12. Mis puudutab kaebaja väidet, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus on

kestnud ebamõistlikult kaua, siis selles osas on kaebajal suure tõenäosusega õigus. Menetluse

ebamõistlik kestus ei anna aga iseenesest alust nõuda maa tagastamist ega välista maa

munitsipaalomandisse taotlemist ega andmist. Kuna käesoleval juhul on linn esitanud maa

munitsipaalomandisse andmise taotluse ning kuivõrd maa tagastamise küsimuse otsustamine

ei ole võimalik enne selle taotluse lahendamist maavanema poolt, siis ei saaks kaebaja kaitsta

käesoleval ajal oma huve kohustamiskaebusega ega nõuda näiteks Tallinna Linnavalitsuse

kohustamist maa tagastamise avalduse koheseks lahendamiseks. Juhul kui kaebaja leiab, et

linn on maa tagastamise küsimusega põhjendamatult kaua viivitanud (sh. näiteks kõnealuse

maa munitsipaalomandisse taotlemisega, millest maa tagastamise otsustamine sõltub) ning

sellega on kaebajale tekkinud kahju, võib kaebaja kaaluda linnavalitsuse viivituse

õigusvastasuse tuvastamise ning kahju hüvitamise nõude esitamist.

13. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldamata jätta. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskuud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud

kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist,

jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik