3-12-1768/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-1768

Otsuse kuupäev

6. november 2012

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

V. M.e ( M.) kaebus Tartu Vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks.

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja V. M.

Vastustaja Tartu Vangla

Resolutsioon

1. Jätta V. M.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest

arvates.

Apellatsioonkaebuse

esitamise

viimane päev on 6. detsember 2012. a. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

Kaebuse põhjendused

1. V. M. esitas 21. augustil 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla

toimingute õigusvastasuse tuvastamist.

Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla ebaõigesti kohaldanud vangistusseaduse (VangS) § 44 lg-t 2

kandes 8. mail 2012 kaebaja vanglasisesele isikuarvele laekunud 100 eurost nõuete fondi 50 eurot

ja 20 eurot vabanemisfondi. Seega kaebaja vabakasutuskontole hoiustati üksnes 30 eurot.

Kaebaja on seisukohal, et VangS § 44 lg 2 tuleb kohaldada selliselt, et pärast vanglasisesele

isikuarvele laekunud rahast 50% kandmist nõuete fondi tuleb vastavalt vähendada ka arvestuse

aluseks olevat jääki. Seetõttu tulnuks 8. mail 2012 vabanemisfondi kantavaks summaks arvestada

20% 50-st eurost, mitte 100-st eurost.

Vastustaja vastuväited

2. Tartu Vangla esitas 15. oktoobril 2012 vastuse V. M.e kaebusele, milles leiab, et kaebus tuleb

jätta läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 2

alusel. Kui kohus siiski peab võimalikuks kaebuse läbi vaadata, siis palub vastustaja jätta kaebuse

rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et on kaebaja isikuarvele laekuvate summade jaotamisel toiminud

VangS § 44 lg 2 mõtte kohaselt. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaande (lk 106) kohaselt

reguleerib nimetatud norm kinnipeetava isikuarvel oleva raha kasutamise korda. Sätte kohaselt

jaguneb isikuarvel olev raha kolme ossa: a) kinnipeetava vastu esitatud rahaliste nõuete täitmiseks

(50%); b) vabanemistoetuse kogumiseks (20%); c) vanglasiseseks kasutamiseks (30%).

Kinnipeetaval on subjektiivne õigus kolmekümne protsendi isikuarvel olevast rahast

vanglasiseseks kasutamiseks.

Ka normi keeleline tõlgendamine ei võimalda teha teistsugust järeldust. Normi esimest lausest

nähtuvalt on arvutuste aluseks (algsummaks protsendi võtmisel) kinnipeetava isikuarvel olev st

laekunud summa. Kui laekub 100 eurot, siis tehakse protsendilised arvutused algsummast st 100

eurost aga mitte ei arvutata 20 % vabanemisfondi minevat summat jäägilt, mis jäi järgi peale 50%

nõuete katteks arvutamist.

Kohtu seisukoht

3. Kohus on seisukohal, et V. M.e kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

4. Kohus ei nõustu vastustajaga, et esineb alus kaebuse läbivaatamata jätmiseks HKMS § 151 lg 1

p 1 ja § 121 lg 1 p 2 järgi. Vastavalt HKMS § 151 lg 1 p-le 1 koostoimes § 121 lg 1 p-ga 2 jätab

kohus kaebuse läbi vaatama, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kaebus ei vasta

HKMS §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi

kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. Käesolevas asjas ei ole kohus andnud

kaebajale tähtaega kaebuse puuduste kõrvaldamiseks viidates seejuures sellele, et kaebus ei vasta

HKMS § 37-39 nõuetele. Seega ei ole võimalik kaebuse läbi vaatamata jätmine vastustaja

nimetatud õiguslikul alusel.

5. Kohus ei pea ka sisuliselt põhjendatuks jätta kaebus läbi vaatamata. Konkreetselt on vastustaja

osutanud sellele, et kaebaja ei ole täitnud HKMS § 38 lg-st 3 tulenevat kohustust selgitada, miks

on tuvastamiskaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kohtule esitatud kaebaja

vanglasisese isikukonto väljavõttest (tl 9) nähtuvalt on laekumised kaebajale igakuised. Näiteks

on laekumised toimunud ka 13. juunil 2012, 6. juulil 2012 ja 4. augustil 2012. Seetõttu juhul, kui

kohus tuvastab vastustaja toimingute õigusvastasuse, siis eeldatavalt vastustaja muudab kaebajale

laekuvate summade jaotamise arvestust ja vastavalt suureneb kaebaja vabakasutuskontole

hoiustatava raha osakaal. Kohus peab siinjuures määravaks seda, et vanglasisesele isikukontole

laekunud raha jaotamise toimingud on sisult ühetaolised, mistõttu hinnangu vaidlustatud toimingu

õiguspärasusele saab otseselt üle kanda toimingutele tulevikus.

6. 30. oktoobril 2012 kohtusse saabunud täiendavas vastuses kaebusele on vastustaja viidanud

VangS §-le 441 ning leidnud, et kuna kinnipeetavate rahaliste vahendite arvestussüsteem on riigi

infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille vastutavaks töötlejaks on Justiitsministeerium ja üheks

volitatud töötlejaks vangla, siis vastustaja ise ei teosta toimingut, mille tegemise õigusvastasuse

tuvastamist kaebaja taotleb.

Kohtu hinnangul ei takista eeltoodu kaebuse läbi vaatamist. Vastustaja ei ole varasemalt

haldusmenetluses ega kohtumenetluses viidanud sellele, et tema ei ole vaidlustatud toiminguid

teinud, vaid on põhjendanud VangS § 44 lg 2 kohaldamist sisuliselt. Ka täiendavas vastuses

kaebusele ei ole vastustaja nimetanud, kes vaidlusaluseid toiminguid teostab. Kohus mõistab

vastustaja seisukohta selliselt, et kinnipeetavate rahaliste vahendite arvestussüsteemis toimub

automaatselt laekunud raha jaotamine nõuete fondi, vabanemisfondi ja vabakasutuskontole.

Vangistusseaduse 441 lõike 3 alusel Justiitsministri 15. juuli 2009 määrusega nr 29 kehtestatud

Kinnipeetavate rahaliste vahendite arvestussüsteemi asutamise ja selle pidamise põhimääruse § 3

lg 2 p 1 kohaselt on vastustaja andmekogu volitud töötleja. Määruse § 7 lg 2 kohaselt määrab

volitatud töötleja andmekogus kande tegemiseks õigustatud ametnikud. Olukorras, kus Tartu

Vangla andmekogu volitatud töötlejana, kes on vahetult kaebaja igapäevase elu korraldaja ja

seega kaebajale kõige arusaadavamalt ka kaebaja rahaasjade korraldaja, ei ole osutanud kohasele

vastustajale peab kohus Tartu Vanglat asjas jätkuvalt vastustajaks.

7. Vangistusseaduse § 44 lg 2 esimese lause järgi kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest

jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja

ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas

sätestatud korras.

Kohus nõustub vastustajaga, et sätte grammatilisel ja süstemaatilisel tõlgendamisel ilmneb, et

norm näeb ette kinnipeetava vanglasisesele kontole laekunud summa kui terviku jagamise reegli.

S.t kinnipeetava vanglasisesele kontole laekunud summa on see, mis tuleb aluseks võtta raha

protsentuaalsel jaotamisel. VangS § 44 lg 2 esimesest lausest ei tulene, et raha rahaliste nõuete

täitmiseks ja vabanemisfondis hoiustamiseks tuleks arvestada erineval alusel või, et rahaliste

nõuete täitmiseks suunatav raha tuleks kinnipeetava isikuarve jäägist maha arvata enne

vabanemisfondis hoiustatava summa arvestamist. Ekslik on kaebaja seisukoht, et VangS § 44 lg 2

esimeses lauses on normina sätestatud rangelt matemaatikareeglite järgi lahendatav

protsentarvutusülesanne. Normist tulenev reegel on laiema tähendusega. Kaudselt kinnitab

kaebaja vanglasisesele kontole laekunud raha jagamise õiguspärasust see, et halduspraktika

VangS § 44 lg 2 kohaldamise osas on olnud püsiv ning seadusandja ei ole pidanud vajalikuks

halduspraktikat normi muutmise kaudu korrigeerida.

Kaebaja pakutud VangS § 44 lg 2 esimese lause tõlgenduse jaatamine võiks põhjustada sisemise

vastuolu normi kohaldamisel. Sel juhul tuleks 50% laekunud rahast suunata rahaliste nõuete

täitmiseks ja vastavalt vähendada isikuarve summat. Kuna sellega tekiks nn uus arvestuse aluseks

olev summa, siis tuleks ka VangS § 44 lg 2 esimest lauset uuesti kohaldades arvestada sellest

esmalt 50% rahaliste nõuete täitmiseks. Ring oleks lõputu ja vabanemisfondi ega

vabakasutuskontole hoiustamiseni ei jõutakski.

8. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebajale 8. mail 2012 laekunud 100 eurot on õiguspäraselt

jagatud selliselt, et 50 eurot kanti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 eurot vabanemisfondi ja 30 eurot

kaebaja vabakasutuskontole. Kaebajal on subjektiivne õigus 30% talle laekunud raha

kasutamiseks omal äranägemisel. Seda õigust ei ole rikutud.

9. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tanel Saar

Kohtunik