2-10-4105/44 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm

ja Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2012, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-4105

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

ALD Automotive Eesti AS hagi OÜ Võidu Auto ja K.

K. vastu

võlgnevuse,

viivise

ja

lepingute

ülesütlemisega seotud kulude saamiseks

11 690.54 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.02.2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistung

ALD Automotive Eesti AS-i apellatsioonkaebus

Apellant ALD Automotive Eesti AS (registrikood

11094435, asukoht Akadeemia tee 15 Tallinnas),

lepinguline esindaja Agne Koks

Vastustaja OÜ Võidu Auto (registrikood 11003496,

asukoht Haljala tee 5 Tõrremäe külas Rakvere vallas

Lääne-Virumaal), juhatuse liige K. K.

Vastustaja K. K. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht

X X XXX-X X X-X)

Vastustajate lepinguline esindaja advokaat Katrina

Juhkami

17.10.2012

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.02.2012 otsus tühistada.

2. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.

3. Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks tasumata

liisingumaksed kokku 3329.04 eurot, millest 1405.73 eurot kuulub hüvitamisele

solidaarselt K. K-ga.

4. Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks liisingumaksete

tasumisega viivitamise tõttu seisuga 31.10.2012 sissenõutavaks muutunud viivis

1470.23 eurot.

5. Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks liisingulepingute

ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud kokku 7881.08 eurot, millest 2696.15 eurot

kuulub hüvitamisele solidaarselt K. K-ga.

6. Mõista Võidu Auto OÜ-lt välja ALD Automotive Eesti AS-i kasuks viivis 16% aastas

alates 01.11.2012 kuni põhinõude 11 210.12 euro täieliku tasumiseni.

7. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

8. Hageja menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses jäävad 96% ulatuses

solidaarselt Võidu Auto AS-i ja K. K. kanda. Kostjate menetluskulud jäävad 4%

ulatuses hageja kanda.

9. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata,

kui ta ei pea istungit vajalikuks.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud ja menetluse käik

1. 27.01.2010 esitas ALD Automotive Eesti AS hagi Harju Maakohtusse Võidu Auto OÜ ja

K. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Menetluse käigus täpsustas hageja nõuet.

2. Hageja ja kostja Võidu Auto OÜ sõlmisid kasutusrendilepingud järgmiselt: 1) 28.11.2008

nr 013376 sõiduki Fiat Punto kasutamiseks; 2) 28.11.2008 nr 013375 Fiat Bravo

kasutamiseks ja 3) 30.12.2008 nr 013492 sõiduki Fiat Sedici kasutamiseks. 30.12.2008

sõlmisid hageja ja K. K. käenduslepingu, mille kohaselt käendas juhatuse liige

kasutusrendilepingust nr 013492 tulenevaid Võidu Auto OÜ kohustusi.

3. Kuna kostja ei tasunud sõidukite kasutamise eest nõuetekohaselt, ütles hageja lepingud

ennetähtaegselt üles. Tasumata rendimakseid on kokku 53 417.31 krooni. Lepingujärgsete

maksetega viivitamise tõttu on hagejal õigus nõuda viivist 16% aastas. Hageja palus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 alusel hüvitada ka lepingu ülesütlemisega seotud

kulud, tasuda jäänud liisingumaksete ja sõidukite jääkväärtuse vahe kokku 128 802.10

krooni (8231.95 eurot).

Kostjate vastuväited

4. Kostjad hagi ei tunnistanud. Poolte vahel sõlmitud lepingud ei ole liisingulepingud, vaid

üürilepingud. Hageja omandas sõidukid Võidu Auto OÜ-lt. Seejärel sõlmisid pooled

lepingud, mille alusel andis hageja need kostja kasutusse. Sõiduautode omandamine

hageja poolt ei olnud seotud nende kasutusse andmisega äriühingust kostjale. Lepingutes

ei ole pooled kokku leppinud liisingulepingule olulises tunnuses – intressi määras.

Lepingutes puudub ka sõidukite soetamisväärtus. Kokku on lepitud üksnes üüri summas.

Lepingutest ei tulene ka kostja kohustus hüvitada lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel

hagejale sõidukite omandamise kulud.

5. Hagejal puudub alus nõuda üüri tasumist perioodi eest, mil sõidukid olid hagejale

tagastatud. Seetõttu tuleb hageja nõudest lahutada 127.40 eurot ja Võidu Auto OÜ

üürivõlgnevuseks on 3331.19 eurot.

6. Hagejal on jäänud tasumata 7874 krooni ulatuses kostja poolt esitatud hooldus- ja

remonditööde arveid. See summa tuleb hageja nõudega tasaarvestada.

7. Kostja tasus hagejale 70 000 krooni lepingu nr 013492 alusel, mis tagas kostja poolt

lepingust tulenevate kohustuste täitmise (võimalikku üürivõlgnevuse nõuet). Kuna hageja

tagatisraha üürivõlgnevuse katteks ei kasutanud, siis on kostjal õigus nõuda 70 000 krooni

tagastamist. Sellest tulenevalt tuleb hageja nõue kostja nõudega tasaarvestada.

8. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et 70 000 krooni ei ole käsitletav tagatisrahana,

tuleb seda käsitleda ettemaksuna. Hageja jagas avansilise makse võrdseteks osamakseteks

kogu lepinguperioodi peale ning tasaarvestas osamakse igakuiselt Võidu Auto OÜ poolt

tasumisele kuuluva üüriga. 25.11.2009 seisuga moodustab tasaarvestamata ettemaks

52 086.45 krooni.

Esimese astme kohtu otsus

9. 14.02.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

10. Vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmitud lepingud ütles hageja üles, kuna Võidu

Auto OÜ ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt. Pooled vaidlevad selle

üle, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingud olid üüri- või liisingulepingud. Kohus

leidis, et vaidlusaluste lepingute puhul ei ole tegemist liisingulepingutega. Liisingulepingu

üheks tunnuseks on liisinguandja kohustus omandada liisinguese kolmandalt isikult.

Hageja ei ostnud sõidukeid kolmandalt isikult, vaid kostjalt. Vaidlus puudub selles, et

hageja oli kostjalt omandanud sõidukid enne vaidlusaluste lepingute sõlmimist, see on

lepingute esemed kuulusid enne lepingute sõlmimist hagejale. Ka nimetatu viitab sellele,

et tegemist ei ole liisingulepingutega. Poolte vahel sõlmitud lepingutes ei ole kokku

lepitud ka tavapäraselt liisingulepingutes kokkulepitavates tingimustes - sõiduki ostuhind,

jääkväärtus, intress ning pärast lepingu lõppemist liisingueseme omandamise tingimused

liisinguvõtja poolt. Kuigi nendes kokkuleppimine ei ole kohustuslik, siis tavapäraselt

liisingulepingutes nimetatud tingimustes siiski kokku lepitakse. Ka see viitab asjaolule, et

tegemist ei ole liisingulepingutega. Vaidlusalustes lepingutes on üksnes märgitud

rendimakse suurus kuus ja rendiperioodi pikkus, mis viitavad sellele, et tegemist on

üürilepingutega.

11. Tegemist ei ole ka nn sale and lease back lepingutega. Sellist tüüpi lepingu puhul

omandab liisinguandja liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisinguesemeks oleva vara

liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma.

Vaidlusalustest lepingutest ei nähtu, et lepingute eesmärgiks oleks hageja poolt kostja

krediteerimine sõidukite väljaostmise eesmärgil. Vaidlusalustes lepingutes on hageja

põhikohustuseks sõidukite kostja kasutusse andmine ja kostja põhikohustuseks sõidukite

kasutamise eest tasumine. Liisingulepingule omased tunnused puuduvad. Seega tuleb

sõlmitud lepinguid käsitleda üürilepingutena.

12. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei tasunud sõidukite kasutamise eest 2009.

aasta septembris, oktoobris ja novembris nõuetekohaselt. Kostja pidi tasuma sõiduki Fiat

Punto kasutamise eest üüri 319.56 eurot kuus, Fiat Sedici kasutamise eest 413.45 eurot

kuus ja Fiat Bravo kasutamise eest 390.50 eurot kuus (käibemaksuta). Lepingu lõpetamise

kontroll-lehtedest nähtuvalt tagastas kostja sõiduki Fiat Sedici 25.11.2009, Fiat Bravo

27.11.2009 ja Fiat Punto 01.12.2009. Seega on põhjendatud üürinõue 3331.19 eurot, see

on septembri eest 762.15 eurot, oktoobri eest 1348.22 eurot ja novembri eest 1220.82

eurot.

13. Kuna tegemist ei ole liisingulepingutega, ei saa hageja nõuda lepingu ülesütlemisega

seotud kulu (tasuda jäänud liisingumaksete ja sõidukite väärtuse vahe) hüvitamist ega

VÕS § 367 lg-t 1 rakendada. Poolte vahel sõlmitud üürilepingutest ega ka VÕS-i

üürilepingu sätetest ei tulene kostjate kohustust selliseid kulusid hüvitada.

14. Võidu Auto OÜ väitis, et hageja jättis tasumata osaliselt, see on 7874 krooni (503.24 euro)

ulatuses kostja esitatud hooldus- ja remonditööde arveid - 13.11.2009 arve nr 92057,

03.12.2009 arve nr 92128 ja 04.03.2009 arve nr 10316. Kostja tasaarvestas selle summa

hageja nõudega. Hageja ei vaidlustanud kostja nõude suurust, kuid leidis, et see summa on

hageja enda poolt tasaarvestatud ning selle summa võrra on ta vähendanud septembri arvet

nr 004135 sõidukite kasutamise eest.

15. Kostja tegi tasaarvestuse avalduse 19.07.2010 esitatud täiendavas seisukohas. Hageja

teatas oma tasaarvestusest 03.11.2010 seisukohas. Kohus leidis, et hageja ei saanud

03.11.2010 enam tasaarvestust teha, kuna kostja oli varasemalt tasaarvestuse ära teinud.

Pärast kostja poolt tasaarvestuse tegemist ei olnud enam kostjal hageja vastu nõuet. Seega

ei ole hageja tasaarvestuse avaldusel õiguslikke tagajärgi.

16. Hageja leidis, et on tasaarvestatud osas oma nõuet hagiavalduses vähendanud. Kohus

leidis, et hagiavalduses nõude esitamist väiksemas summas ei saa pidada tasaarvestuse

avalduseks. Hageja ei ole esialgses hagis mingilgi moel viidanud tasaarvestusele ega ka

märkinud, et kostjal võiks olla hageja vastu nõue. Samuti ei tõendanud hageja, et ta oleks

enne hagiavalduse esitamist esitanud kostjale tasaarvestuse avalduse. Lisaks väitis hageja,

et pooled leppisid kokku, et nendevahelistes suhetes toimub tasaarvestus automaatselt, see

on ilma tasaarvestuse avaldust tegemata. Kohus leidis, et hageja ei ole sellise kokkuleppe

olemasolu tõendanud.

17. Lepingust nr 013492 nähtuvalt tasus kostja esimese täiendava rendimakse 59 322.03

krooni (käibemaksuta). Kostja ei tõendanud, et tegemist oleks tagatisrahaga. Lepingust

nr 013492 ei tulene, et esimese täiendava rendimakse eesmärgiks oleks olnud kostja

kohustuste täitmise tagamine. Kohus nõustus kostjaga, et tegemist on üürimaksete

ettemaksuga ning see tuleb hageja nõudega tasaarvestada. Hageja on oma

raamatupidamislikus maksegraafikus seda ise ettemaksuna ka käsitlenud. Hageja jagas

ettemakse võrdseteks osamakseteks kogu lepinguperioodi kohta ning tasaarvestas selle

igakuiselt kostja poolt tasumisele kuuluva üüriga. 25.11.2009 seisuga moodustas

tasaarvestamata ettemaks 3328.93 eurot. Kuna hageja ütles üürilepingud üles, siis on

kostjal õigus enamtasutud ettemaks VÕS § 195 lg 5 alusel tagasi nõuda. Seega oli kostja

õigustatud hageja üürinõude selle nõudega tasaarvestama.

18. Kuna kostja on hageja üürinõude 3331.19 eurot tasaarvestanud hooldus- ja remonditöödest

tuleneva nõudega 503.24 eurot ja üüri ettemaksu tagastamise nõudega 3328.93 eurot, siis

on hageja üürinõue põhjendamatu. Kuna üürinõue on põhjendamatu, siis on põhjendamatu

ka viivise nõue.

Apellatsioonkaebus

19. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning

menetluskulud jätta vastustajate kanda.

20. Kohtuotsuses sisalduvad järeldused ei ole kooskõlas kogutud tõenditega ja on olulises osas

põhjendamata. Kohus jättis sisuliselt kõik hageja esitatud väited ja tõendid analüüsimata.

21. Apellant rõhutas korduvalt, et poolte vahel sõlmitud leping oli eritüübiline kasutusleping.

Liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja

poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult ning liisinguvõtja kohustub maksma

liisingueseme kasutamise eest tasu. Poolte vahel sõlmitud lepingute p 1.2 kohaselt tellib

rendileandja pärast lepingu jõustumist müüjalt lepingu eritingimustes sätestatud sõiduki ja

valmistab ette ning korraldab lepingu üldtingimuste p-s 2 sätestatud tingimustel ja korras

sõiduki üleandmise rentniku valdusesse ja kasutusse. Lisaks sätestab lepingu p 7.1, et

pärast sõiduki omandamist müüjalt kuulub sõiduk rendileandjale omandiõiguse alusel. Ka

nimetatu on omane vaid liisingulepingutele ehk siis näitab kolmnurktehingu toimumist.

22. Lisaks on lepingutes selgelt fikseeritud, et apellant tellis liisinguandjana liisingueseme

kolmandalt isikult ja seda kostja juhiste järgi. Et kolmandaks isikuks oli Võidu Auto OÜ,

ei muuda lepinguid üürilepinguteks. Tegemist on sellisel juhul nn sale and lease back

(müük ja tagasirentimine) tüüpi lepinguga, mis on käsitletav liisingulepinguna VÕS § 361

mõttes. Ka sellisel juhul omandab liisinguandja liisingueseme liisinguvõtja juhiste järgi,

müüja ja liisinguvõtja isikud langevad lihtsalt kokku. Liisingulepingu mõiste hõlmab nii

kasutus- kui kapitalirendilepinguid. Mõlemal juhul on tegemist nn krediidilepinguga.

23. Liisingueseme kasutamise eest leppisid pooled kokku igakuistes rendimaksetes.

Liisingulepingu puhul ei vastuta liisinguandja üldjuhul liisingueseme puuduste eest (VÕS

§ 362 lg 2) ning vastavaid riske kannab liisinguvõtja. Nimetatu sisaldub lepingute p-s 2.3.

Seega tulenevalt eelkäsitletust on olemas tunnused, mis on omased just liisingulepingule

(Riigikohtu otsus nr 3-2-1-48-09).

24. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et apellant ei ostnud sõidukeid kolmandalt isikult,

vaid need olid omandatud enne lepingute sõlmimist Võidu Auto OÜ-lt ja nimetatu viitab

asjaolule, et tegemist ei ole liisingulepingutega. Seadus ei sätesta liisingulepingu

kohustuslikku vormi ja ka ajalist järjekorda. Liisingulepinguks ei saa pidada

kasutuslepingut juhul, kui kasutusse antakse juba andja omandis olev vara, eelkõige on

tegemist selliste objektidega, mis on jäänud liisinguandja omandisse pärast muu

liisingulepingu lõppemist. Antud juhul toimus aga nn kolmnurktehing ja seda Võidu Auto

OÜ juhiste kohaselt.

25. Kohtu käsitlus, et kasutusrendilepingu esimene täiendav rendimakse on ettemaks, ei tulene

lepingu sisust ega poolte tahtest. Tegemist on väga selgelt esimese täiendava

rendimaksega. VÕS § 308 lg 1 räägib tagatisrahast kuni kolme kuu üüri ulatuses. Seega,

kui tegemist olnuks üürilepinguga, siis mis asjaoludel hageja pidi küsima 9-kordset üüri

ette ja mis põhjusel pidi kostja sellega nõustuma. Üürilepingu sätted ei räägi ettemaksust,

vaid tagatisrahast. Nimetatu kinnitab üheselt, et tegemist ei olnud üürisuhtega.

26. Kostjad on kogu menetluse vältel esitanud tasaarvelduse avalduse erinevaid variante.

Alternatiivsena leidis kostja, et tasaarveldada tuleb tema poolt osutatud remondi- ja

hooldusteenustest tulenev nõue 503.24 eurot. Nimetatud summa tasaarveldamiseks

puudub õiguslik alus. Arved nr 92057 ja nr 92128 (esitatud arvena nr 92056) on

tasaarveldatud aastal 2009 ning selles osas on kahjunõuet vähendatud. Nimetatu võrra on

hageja esitanud väiksema nõude. Kostja on hagejale võlgu põhinõudena kokku kolm

arvet: nr 004690, nr 004417 ning nr 004135, kokku 61989.15 krooni. Kuivõrd hageja on

Võidu Auto OÜ nõuded tasaarveldanud arvega nr 004135, on ta esitanud viimati

nimetatud arvest tuleneva nõude osaliselt. Nimetatud arvest on maha rehkendatud kokku

1296 krooni, mis on raamatupidamislik krediitarveldus sõidukite tagastamisega

seonduvalt. Kostja ei esitanud tõendit, et ta oleks tasunud arve nr 004135. Seega on kostja

võtnud õigeks varasemalt toimunud tasaarvelduse.

27. Tasaarveldusel võisid pooled kokku leppida seaduses sätestatust erineva tasaarvestuse

teostamise korra. Pooled olid varasemalt kokku leppinud, et nendevahelistes suhetes

toimub tasaarveldus automaatselt, see tähendab sõltumata tasaarvelduse avalduse

tegemisest, kui on tekkinud vastastikused nõuded. VÕS ei kehtesta tasaarvelduse

avaldusele vorminõudeid ning vastava avalduse võib teha ka suuliselt. Hageja tegi

tasaarvelduse enne hagi esitamist.

28. Kohtul oli kohustus kontrollida nõude olemasolu ja tasaarvelduse lubatavust. Kostja esitas

tasaarvelduse avalduse menetluse käigus mitu korda: esimest korda 26.11.2010, milles

palus tasaarveldada 17 044 krooni, järgnevates vastustes summade suurused muutusid.

Viimases vastuses 02.11.2011 kostja leidis, et tasaarveldada tuleks summaga 70 000

krooni. Kostja nõue oli algusest saadik ebaselge ja hageja esitas ka sellekohase

vastuväite. Kohus lõi otsusega pretsedendi, kus hageja on kohustatud tasuma nõuet

503.24 eurot kaks korda.

29. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna kostjal oli õigus nõude tasaarveldamiseks,

siis on põhjendamatu ka viivise nõue. Tasaarvelduse avalduse tegemise korral lõpevad

poolte vastastikused nõuded alates tegemise hetkest. Seega jääb kehtima kuni selle ajani

ka esitatud viivise nõue. Kohtuotsuses puudub analüüs ja põhjendused, miks kohus ei

nõustu hageja faktiliste väidetega.

30. Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-33-09 seisukohale, et liisingulepingu ennetähtaegse

ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada

krediteerimiseks tehtud kulud. Apellant kandis ostuhinna finantseerimise kulud ja

nimetatud kulutused olid seotud Võidu Auto OÜ huvidega ja kantud tema soovide

kohaselt ning apellandil on õigus nõuda kulude hüvitamist.

31. Kostjate käitumine, pidevalt oma positsiooni muutes, kannab selget eesmärki tekitada

kahju hagejale ning seeläbi eksitada kohut, mis on vastuolus hea usu põhimõtetega.

Vastustajate seisukoht

32. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

33. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme,

hinnates ebaõigesti esitatud tõendeid, ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, kui

tõlgendas pooltevahelisi lepinguid üürilepingutena, mitte aga liisingulepingutena.

Ringkonnakohtul on võimalik ise teha asjas uus otsus ja rahuldada hagi osaliselt.

34. Hageja on nõuete esitamisel tõlgendanud pooltevahelisi lepinguid kasutusrendi tüüpi

liisingulepingutena VÕS-i 17. peatüki sätete mõttes. Kolleegium nõustub selles osas

hageja seisukohaga. Lepingute tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-st 29, mille lg 1

sätestab, et lähtuda tuleb lepingupoolte tegelikust tahtest. Sama sätte lg 4 kohaselt, kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Sama sätte

lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada selle sõlmimise asjaolusid,

sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille pooled on samale

lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu

sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4).

35. VÕS § 361 mõttes on liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks liisinguandja kohustus

omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese kolmandalt isikult (erandina

liisinguvõtjalt endalt) liisinguvõtja juhiste järgi liisinguvõtja kasutusse andmiseks.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et käesolevas asjas on tegemist nimelt viidatud erandliku

olukorraga, kus lepingute objektideks olnud sõidukid olid omandatud kostjalt kasutusse

andmiseks kostjale endale. Kolleegium ei saa nõustuda kostjate ja maakohtu järeldusega,

nagu oleks tõendatud, et hageja omandas sõidukid kostjalt enne vaidlusaluste lepingute

sõlmimist ja seetõttu oleks välistatud liisingulepingute sõlmimine. Tsiviilasja materjalidest

nähtub, et sõiduauto Fiat Bravo kohta allkirjastas kostja juhatuse liige hageja

täisteenindusliisingu pakkumise taotluse 25.11.2008 (t I kd lk 100-101), tellimuse auto

ostmiseks esitas hageja kostjale 27.11.2008 (samas lk 97-98), kasutusrendileping sõlmiti

28.11.2008 (samas lk 23-30) ja sõiduk anti üle 02.12.2008 (samas lk 31). Sõiduauto Fiat

Punto puhul tehti pakkumine samuti 25.11.2008 (samas lk 105), tellimus esitati

27.11.2008 (samas lk 102), leping sõlmiti 28.11.2008 (samas lk 6-13) ja sõiduk anti üle

01.12.2008 (samas lk 14). Sõiduauto Fiat Sedici puhul tehti pakkumine ja tellimus ning

sõlmiti leping 30.12.2008 (samas lk 93, 95-96, 15-22). Pooltevaheliste lepingute

üldtingimuste p-s 1.2 oli kokku lepitud, et rendileandja tellib pärast lepingu jõustumist

(seega vastavalt p-le 1.1 peale lepingute allkirjastamist) müüjalt eritingimustes sätestatud

sõiduki ja valmistab ette ning korraldab üleandmise rentniku valdusesse ja kasutusse. P 6

kohaselt olid rendileandja kohustusteks muuhulgas koostöös rentnikuga läbirääkimiste

pidamine sõiduki omandamise üle ja rentnikuga enne sõiduki tellimist lepingu oluliste

tingimuste

(sõiduki

spetsifikatsioon,

tarnimise

ja

üleandmise

tähtajad

jne)

kooskõlastamine. Milliste konkreetsete sõidukite ostmiseks kostjad hageja poole

pöördusid, nähtub eelpool viidatud pakkumistest (kirjas sõiduki täpne kirjeldus koos

soetamismaksumusega).

36. Uuritud tõendite kogumist järeldub, et hageja oli omandanud vaidlusalused sõidukid

kokkuleppel kostjaga (seega kostja juhiste järgi VÕS § 361 mõttes) ja eesmärgiga anda

need samale isikule kasutusse tasu eest. Maakohus ei põhjendanud, milliste tõendite

hindamise tulemusena ta leidis, et sõidukid olid hageja omandis juba enne

kasutusrendilepingute sõlmimist. VÕS § 361 mõttes ei oma tähtsust, kas päev-paar enne

või

pärast

liisingulepingu

sõlmimist

oli

sõlmitud

müügileping

liisingueseme

omandamiseks, vaid tähtis on eelkõige, et omandamine ei toimunud mitte ostja algatusel,

vaid konkreetse liisinguvõtja algatusel. Nimetatud asjaolu kinnitas kohtuistungil kostja K.

K. , kes teise kostja juhatuse liikmena hagejaga läbirääkimisi pidas ja lepingud sõlmis.

Kostja selgitas, et äriühingul oli vaja finantseeringut, et tasuda samade autode väljaostu

eest AS-le Hansa Liising, vastav tähtaeg saabus 2008. aasta lõpus, sõidukite tagasi

kasutusse võtmine oli vajalik, et jätkata nendele oma salongi kaudu ostjate (rentnike)

leidmist.

37. Teiseks liisingulepingu spetsiifiliseks tunnuseks on riskijaotus liisinguandja ja -võtja vahel

– lepingu objektiks oleva esemega seotud riske kannab alates selle liisinguvõtjale

üleandmisest liisinguvõtja: juhusliku hävimise või kahjustumise riski (VÕS § 364), eseme

korrashoiu ja puuduste kõrvaldamise kohustust (VÕS § 363 p 2, § 365), võimalike nõuete

esitamise kohustust müüja vastu (VÕS § 365). Liisinguandja üldjuhul eseme puuduste eest

ei vastuta (VÕS § 362 lg 2). Seega kui on kokku lepitud liisingulepingule omane

vastutusrežiim, ei ole tegemist üüri- või rendilepinguga. Liisinguandja osaleb

liisingusuhtes üksnes liisinguvõtja poolt väljavalitud liisinguobjekti omandamist või

kasutamist finantseeriva isikuna ega pea seetõttu liisingulepingu olemusest tulenevalt

kandma lepingu täitmiseks ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski. Liisinguleping tagab

liisinguandjale ja –võtjale võimalikult sarnase olukorra sellega, kui liisinguandja oleks

toiminud vaid laenuandjana ja liisinguese oleks ostetud laenuga, see tähendab

müügileping oleks sõlmitud müüja ja laenusaaja vahel ning liisinguese oleks panditud

laenu tagatisena. VÕS § 364 sätestab üldise põhimõtte, mille kohaselt kannab liisinguvõtja

alates liisingueseme valduse saamisest selle juhuliku hävimise või kahjustumise riisikot

ning peab seetõttu eseme hävimise või kahjustumise korral liisingumakseid liisinguandjale

edasi maksma, sõltumata sellest, et ta ei saa liisingueset reaalselt kasutada. Üürilepingu

puhul on vastavalt VÕS § 276 lg-le 1 üürileandja kohustatud tagama üürile antava asja

hoidmise kokkulepitud perioodil lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. VÕS

§ 279 ja § 314 annavad aga üürnikule aluse leping etteteatamistähtaega järgimata üles

öelda, kui üürileandja asjal tekkivat puudust või asja kasutamise takistust ei kõrvalda.

Maakohus ka sellest vaatenurgast pooltevahelisi lepinguid ei analüüsinud.

38. Vaidlusaluseid lepinguid analüüsides ilmneb, et nimelt liisingulepingule omases riski

jaotumises olid pooled kokku leppinud. Lepingute p 2.1.2 kohaselt lepiti kokku, et sõiduki

ja selle juurde kuuluva dokumentatsiooni vastuvõtmisel on rentnikul õiguse kõrval ka

kohustus tutvuda sõiduki tehnilise olukorraga ja kaasaantava dokumentatsiooni täielikkuse

ja

kehtivusega,

sealjuures

pöörates

erilist

tähelepanu

müüja

poolt

sõiduki

ekspluatatsiooniomadustele ja säilivusele väljastatava tähtajaliste garantiieeskirjade

tingimustele. P 2.2.1 kohaselt on rentnikul õigus nõuda müüjalt kõigi nii ilmsete puuduste

kui garantiiajal avastatavate ja varjatud puuduste kõrvaldamist. P 3.2 kohaselt on rentnik

kohustatud tagama, et sõiduk vastab kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ning et

sõiduki kohustuslikud tehnoülevaatused ja korralised tehnohooldused on vastavalt

hooldusraamatule nõuetekohaselt teostatud. P 5.5 kohaselt ei vabasta sõiduki kasutamise

piiratud võimalus või mittevõimalikkus, mis on seotud sõiduki kahjustumise, tehnilise või

majandusliku kõlbmatuse või sõiduki suhtes algatatud kriminaal- või kohtumenetlusega,

rentnikku rendimaksete tasumise kohustusest. P-s 8.9 oli lepitud kokku, et sõiduki

kahjustumisel kahjujuhtumi tagajärjel määral, mil kindlustusandja nõustub hüvitama

sõiduki koguväärtuse, lõpeb leping ennetähtaegselt ühe kuu möödudes kindlustusandja

vastavasisulise otsuse tegemisest. P 11.4 kohaselt läheb sõiduki tagastamisel vastava

dokumendi allkirjastamise hetkest rendileandjale üle muuhulgas sõiduki juhusliku

hävimise riisiko. Seega oli kokku lepitud, et sõltumata sellest, kui sõidukit ei ole võimalik

eesmärgipäraselt kasutada, tuleb igakuiseid makseid siiski tasuda. Samuti, et lepingu

alusel üleandmisest kasutajale kuni selle tagastamiseni omanikule lasub sõiduki juhusliku

hävimise riisiko kasutajal. Aga ka selles, et sõidukil tehnilise puuduse ilmnemisel on

kasutajal õigus pöörduda müüja poole puuduse kõrvaldamise nõudega ning et korraliste

tehnoülevaatuste ja tehnohoolduste teostamise tagamine on samuti kasutaja kohustus.

39. Et pooled said lepingutest täitmise ajal aru kui liisingulepingutest, tõendab nendevaheline

e-kirjavahetus, kus kostja juhatuse liige pöördub hageja poole seoses autode

väljaostuhindadega ja hageja teatab sõidukite jääkväärtused (t I kd lk 61). Kumbki asjaolu

ei oleks saanud omada poolte jaoks tähtsust, kui vähemalt üks neist oleks olnud

arusaamisel, et tegemist on hoopiski üüri(rendi)lepingutega. Seda enam, et pooled ei

vaidle, et ka kostjate näol on tegemist isikutega, kes igapäevases majandustegevuses

muuhulgas tegelevad sõidukite liisingusse andmisega ja vastavasisuliste lepingute

vormistamisega (Võidu Auto OÜ on alates juulist 2006 Fiat´i ametlik müügi- ja

hooldusettevõte; t I kd lk 63). Ja kuigi kostja K. K. kinnitas kohtuistungil korduvalt oma

veendumust, et tema poolt sõlmitud lepingud olid tema arvates algusest peale

üürilepingud, tõendavad tsiviilasja materjalid siiski asjaolu, et lisaks lepingute

lõpetamiseks läbirääkimiste toimumise ajale oli ta veel kohtumenetluses sarnaselt

hagejaga seisukohal, et tegemist on siiski liisingulepingutega. Nimetatud asjaolu nähtub

tema

esmasest

kirjalikust

vastusest

(t

I

kd

lk

57-60)

ja

sellele

lisatud

kompromissettepanekust (samas lk 63-64), kus täisteenindusliisingu pakkumised ja

kasutusrendilepingud allkirjastanud rentniku esindaja nimetab sõlmitud lepinguid

korduvalt (kasutus)liisingulepinguteks, igakuiseid makseid liisingumakseteks ja sõidukeid

liisingus olevateks autodeks.

40. Seega sai tegemist olla nn sale and lease back tüüpi lepingutega, millised reeglina

sõlmitakse liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil. Asjaolu, et lepingutes ei sisaldunud

maksegraafikut, vaid oli fikseeritud kuumakse nimetusega „rendimakse“, ei anna alust

tõlgendada lepinguid üürilepingutena. Et igakuine makse kujunes kokku kolmest osast,

millest ühe osa moodustas rent sisuga „finantseerimine“, teise osa kindlustus sisuga

„liikluskindlustus,

KASKO

kindlustus“

ja

kolmas

osa

teenused

sisuga

„kindlustusjuhtumite käsitlus, administreerimisteenus“, oli kasutaja jaoks nähtav juba

täisteenindusliisingute pakkumistest, samuti igakuise makse suurus ja käibemaksu osa

selles. Ka ei anna selleks alust asjaolu, et hageja ei võõrandanud sõidukeid peale tagasi

saamist. Nimetatud asjaolust ei saa teha järeldust, et hagejal oleks olnud huvi sõidukeid

kostjalt omandada, kui oleks puudunud kokkulepe kostjaga nende liisimise kohta.

Vaidlusalused lepingud tõepoolest ei sisalda üht tavalisemat liisingulepingule

iseloomulikku tunnust, nimelt kokkulepet liisinguvõtja õiguse kohta liisinguese lepingu

lõppedes omandada, mis iseenesest ei välista siiski, et tegemist oli nimelt kasutusrendi

tüüpi liisingulepingutega (nagu nähtub ka lepingute nimetustest). Lepingute tõlgendamisel

hindas kolleegium kogutud tõendeid kogumis, lähtudes TsMS § 232 lg-st 1, mille kohaselt

hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosaliste esitatud väide on

tõendatud või mitte.

41. Hageja rahalise nõude põhjendatuse kontrollimisel tuleb esmalt teha selgeks lepingute

lõppemise aeg. Hageja on seisukohal, et selleks oli 23.11.2009 (teatis t I kd lk 33).

Viidatud teatise kohaselt teatas hageja kostjale, et lepingud on ennetähtaegselt lõpetatud

vastavalt lepingu p-le 10.1.2 ning kohustas sõidukid tagastama hiljemalt 26.11.2009.

Puudub vaidlus, et sõidukid tagastati järgmiselt: Fiat Sedici 25.11.2009, Fiat Bravo

27.11.2009 ja Fiat Punto 01.12.2009. Esmases vastuses kostja nõustus hagejaga (samas lk

57), kuid hilisemalt muutis oma seisukohta (samas lk 117) ja esitas liisinguandja

30.07.2009 avalduse (samas lk 128), mille kohaselt oli avaldaja lugenud lepingud

ühepoolselt lõpetatuks ja palunud vara tagastada alates 06.08.2009, kui selleks kuupäevaks

ei ole võlgnevus koos viivisega tasutud. Puuduvad tõendid, et kostja oleks võlgnevuse

seisuga 06.08.2009 likvideerinud. Kostja ei ole seda ka väitnud, kuid on hilisemas

menetluses taas nõustunud hagejaga selles, et lepingud lõppesid vastava sõiduki

tagastamise päeval (samas lk 195). Maakohus lepingute lõppemise kuupäeva osas

seisukohta ei võtnud. Ka ringkonnakohtus nõustusid pooled, et lepingud lõppesid

sõidukite tagastamise kuupäevadel. Seega lähtub kolleegium hageja rahaliste nõuete

lahendamisel asjaolust, et kasutusrendilepingud lõppesid vastavalt Sedici kasutamiseks

25.11.2009, Bravo kasutamiseks 27.11.2009 ja Punto Grande kasutamiseks 01.12.2009.

Perioodi eest peale nimetatud kuupäevi ei ole liisinguandjal õigus nõuda igakuise

rendimakse tasumist.

42. Lepingu kehtivuse ajal on pooled kohustatud täitma lepingut vastavalt kokkulepitud

tingimustele (VÕS § 76 lg 1) ja lepingu rikkumise korral on teisel poolel õigus nõuda

lepingu täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja oli

kohustatud vaidlusaluste lepingute alusel tasuma igakuiseid rendimakseid hagejale ning et

hagetaval perioodil (september, oktoober, november) ta maksekohustust ei täitnud. Seega

on hageja nõue tasumata rendimaksete osas põhjendatud järgmiselt: arve nr 004417 alusel

summas 21 095.05 krooni (samas lk 35) ja arve nr 004135 alusel 11 925.05 krooni (samas

lk 36). Arve nr 004690 summas 21 095.05 krooni (t I kd lk 34) on esitatud perioodi eest

01.11.2009 kuni 30.11.2009. Kuna kahe auto osas lõppesid lepingud enne novembrikuu

lõppu, tuleb sissenõutavaid rendimakseid korrigeerida järgmiselt: 1) Sedici osas tuleb

rendimakset vähendada võrdeliselt 5 päeva võrra, seega tuleb kostjatel hüvitada selle kuu

eest 7762.93:30x25=6498.85 krooni; 2) Bravo osas tuleb rendimakset vähendada 3 päeva

võrra, seega tuleb kostjal hüvitada selle kuu eest 7332.06:30x27=6598.85 krooni.

Vastavalt lepingutele sisaldasid igakuised rendimaksed käibemaksu. Seega sisaldab ka

maksete võlgnevus käibemaksu ja kostjate vastuväide, nagu ei tuleks liisingumaksete

võlgnevuselt käibemaksu arvestada, ei ole põhjendatud. Vastuväites (t I kd lk 58) viidatud

lahendites (nr 3-2-1-118-08, nr 3-2-1-124-08) käsitles Riigikohus käibemaksu kui

tarbimismaksu arvestamist seonduvalt liisingueseme (jääk)väärtuse määramisega, mitte

rendimaksete võlgnevusega seonduvalt. Lahendis nr 3-2-1-118-08 selgitas Riigikohus

muuhulgas, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja makstakse

käibemaksu igakuiselt makselt, muuhulgas intressilt.

43. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 alusel on hageja õigustatud saama viivist rendimaksete

tasumisega viivitamise korral. Lepingute p-des 4.2 oli kokku lepitud viivisemääraks 16%

aastas tähtajaks tasumata summalt alates maksetähtpäevast. Arve nr 004135 muutus

sissenõutavaks 20.09.2009 ja ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva 31.10.2012 seisuga

on maksja olnud viivituses 1138 päeva, seega viivis on muutunud sissenõutavaks summas

5428.26 krooni, mis vastab 346.93 eurole. Arve nr 004417 muutus sissenõutavaks

22.10.2009, seega viivitus 1107 päeva ja viivis summas 9343.08 krooni, mis vastab

597.13 eurole. Arve nr 004690 muutus sissenõutavaks 20.11.2009, seega viivitus 1079

päeva ja viivis summas 8232.77 krooni, mis vastab 526.17 eurole.

44. Kostjad esitasid taotluse viivise vähendamiseks (t I kd lk 77). VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui

tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit. VÕS § 113 lg 8 kohaselt laieneb nimetatud säte ka viivise

nõudele. Kostjate taotlus on aga üldsõnaline ja selles ei ole esile toodud selliseid faktilisi

asjaolusid, millised annaksid aluse väljamõistmisele kuuluva viivisesumma vähendamist

kaaluda. Ka ei ole ringkonnakohtu hinnangul väljamõistmisele kuuluv viivise summa

ebamõistlikult suur.

45. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed tulenevad VÕS §-st 367 (erinorm) ja §-st 195

(üldnorm). VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingu ülesütlemise korral lepingupooled

tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta ette üleantu. VÕS § 367 lg 1

kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale

kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige selle ostuhinna ja

ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Sama sätte lg 2 kohaselt lähtutakse kulude kindlakstegemisel

liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest

arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme

omandamiseks tehtud kulutustega. Lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast lepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

46. Eelpool leidis tõendamist, et pooled olid sõlminud kasutusrendi tüüpi liisingulepingud.

Hageja lähtub nõude esitamisel asjaolust, et sõidukid jäid peale lepingu lõppemist

liisinguandja omandisse. Lepingute p-des 10.3 olid pooled leppinud kokku, et kui

rendileandja lõpetab lepingu ennetähtaegselt rentniku süülise käitumise tõttu, on rentnik

kohustatud hüvitama rendileandjale kõik põhjendatud kulud, mida rendileandja kannab

seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Kuna täpsemalt kulude hüvitamises pooled

kokku ei leppinud, siis tuleb rakendada VÕS §-s 367 sätestatut. Kuna lepingu

ennetähtaegse ülesütlemise korral ei saa liisinguandja jääda paremasse olukorda, kui ta

oleks olnud lepingu tähtaegsel lõppemisel, tuleb kasutusrendi tüüpi lepingute puhul

liisinguvõtjal

maksta

liisinguandjale

lepingus

kokkulepitud

osa

sõiduki

soetamismaksumusest (tasumata osamaksed kuni lepinguperioodi lõpuni) ning arvestada

tuleb asjaoluga, et liisinguandjale jäi ka tagastamise aja jääkväärtusega sõiduk. Lahendis

nr 3-2-1-118-08 on Riigikohus selgitanud, et kasutusrendi tüüpi lepingute puhul tuleb

eseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu

võrra vähendatud. Sellise arvestuse korral on välistatud liisinguandja rikastumine lepingu

ennetähtaegsel lõpetamisel. Lahendis nr 3-2-1-118-08 toonitas Riigikohus, et käibemaksu

juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel ja liisinguesemete omandamise

hüvitamata kulu (jääkmaksumus) peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel,

see tähendab olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta.

47. Eeltoodust tulenevalt on hageja poolt esitatud kulude nõue põhjendatud järgmiselt (hageja

esitas tasumata liisingumaksete arvestuse intressita): I leping nr 013376 (Punto Grande)

krediteerimiseks tasutud ostuhind 203 389.82 krooni (käibemaksuta; t I kd lk 189),

liisingumaksetega pidi kaetama sellest 101 593.21 krooni, lepingu lõppemisel oli

tegelikult kaetud 33 815.16 krooni ning liisinguandjale jäi sõiduk jääkväärtusega 128 000

krooni (käibemaksuta; samas lk 41). Seega tuleb liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale

203 389.82 – 33 815.16 – 128 000 = 41 574.66 krooni, mis vastab 2657.11 eurole.

48. II leping nr 013375 (Bravo) krediteerimiseks tasutud ostuhind 220 338.98 krooni

(käibemaksuta; t I kd lk 188), liisingumaksetega pidi kaetama sellest 139 936.44 krooni,

lepingu lõppemisel oli tegelikult kaetud 42 844.72 krooni ning liisinguandjale jäi sõiduk

jääkväärtusega 128 000 krooni (käibemaksuta; samas lk 39). Seega tuleb liisinguvõtjal

hüvitada liisinguandjale 220 338.98 – 42 844.72 – 128 000 = 49 494.26 krooni, mis vastab

3163.26 eurole.

49. III leping nr 013492 (Sedici) krediteerimiseks tasutud ostuhind 296 610.16 krooni

(käibemaksuta; t I kd lk 190), liisingumaksetega pidi kaetama 181 356.92 krooni, lepingu

lõppemisel oli tegelikult kaetud 55 526.23 krooni ja liisinguandjale jäi sõiduk

jääkväärtusega 152 000 krooni (käibemaksuta; samas lk 37). Seega tuleks liisinguvõtjal

hüvitada liisinguandjale 296 610.16 – 55 526.23 – 152 000 = 89 083.93 krooni. Samas on

selle sõiduki puhul (erinevatelt teistest) maksnud liisinguvõtja sissemaksu 59 322.03

krooni (käibemaksuta), mida liisinguandja igakuiselt tasaarveldas. Liisinguandja arvestuse

kohaselt oli lepingu lõppemise seisuga tasaarvestamata ettemaksu suuruseks 41 408.48

krooni (t I kd lk 190), mis tuleb liisinguandja rikastumise vältimiseks samuti arvesse võtta.

Seega tuleb kokkuvõttes lepingu nr 013492 ennetähtaegse lõppemise tõttu tasuda

liisinguvõtjal liisinguandjale 89 083.93 – 41 408.48 = 47 675.45 krooni, mis vastab

3047.02 eurole. Eeltoodust tulenevalt moodustab hageja nõue lepingute ennetähtaegse

lõpetamisega seotud kulude hüvitamiseks kokku 8867.39 eurot, millest aga hageja palub

välja mõista 8231.95 eurot (nõude täpsustus t I kd lk 185).

50. Puudub vaidlus, et hageja ja äriühingust kostja juhatuse liige sõlmisid 30.12.2008

käendusleping (t I kd lk 32) tagamaks lepingust nr 013492 tulenevaid kasutusrentija

(liisinguvõtja) kohustusi liisinguandja ees. Kostja vastuväite kohaselt lepiti selle p-s 2

kokku solidaarvastutuse kohaldamata jätmises, mistõttu vastutab käendaja vaid siis, kui

põhivõlgnik nõuet ei täida (samas lk 57). Hilisemas menetluses kostjad ühe lepingu osas

solidaarvastutuse kohaldamisele vastu ei vaielnud. Kolleegium on seisukohal, et

käenduslepingu p-s 2 kokkulepitu ei tõenda, nagu oleks selles kokku lepitud, et käendaja

vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

Viidatud tingimuses kohustus käendaja tagama võlausaldaja nõuete täitmise juhul, kui

põhivõlgnik ei täida nõudeid kasutusrendilepingus ja selle lisades sätestatud tingimusel ja

tähtpäevadeks. Seega vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt

vastavalt VÕS § 145 lg 1 esimeses lausepooles sätestatule. Viivisenõuet hageja käendaja

vastu ei esitanud.

51. Kogu menetluse kestel on üheks kostjate vastuväiteks olnud, et äriühingust kostja

tasaarvestas osaliselt hageja nõuded enda nõudega hageja vastu summas 7874 krooni (t I

kd lk 117-118, 140, 201-202), milline tuleneb hageja tellimusel tehtud hooldus- ja

remonditööde eest tasumata summadest. Kostjad on seisukohal, et tegid kohtumenetluse

käigus menetlusliku tasaarvestusavalduse (t I kd lk 59, 77; algselt summas 15 044 krooni).

Kostjad on seisukohal, et hagejal on tasumata arvete nr 92057 13.11.2009 (samas lk 81),

nr 92128 03.12.2009 (samas lk 82; samasisuline ka nr 92056 13.11.2009) ja nr 10316

04.03.2010 (samas lk 83) alusel kokku 7874 krooni. Hageja vaidleb kostjatele vastu,

selgitades, et oli juba eelnevalt kohtusse pöördumisel vähendanud tasumata rahasummade

võrra arve nr 004135 alusel kostja vastu esitatud rahanõuet.

52. Ringkonnakohus on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et kostjate tasaarvestuse

vastuväide on põhjendatud osaliselt ja seda 04.03.2010 arve alusel tasumata 2194 krooni,

mis vastab 350.87 eurole, ulatuses. Selle summa tasumata jätmist ei ole hageja

vaidlustanud, samuti ei ole väitnud selle tasaarvestamist või arvel näidatud summa muul

põhjusel põhjendamatust. Menetlusliku tasaarvestusavalduse esitas kostja esmalt

15.03.2010 ja 11.03.2010 oli möödunud tasumise tähtaeg (t I kd lk 83). Seega tuleb hageja

kasuks väljamõistetavat võlgnevust vähendada 350.87 euro võrra. Ülejäänud summa osas

tõendavad tsiviilasja materjalid, et selle olid pooled juba enne kohtumenetlust

tasaarvestanud. Nimelt esitas hageja enda valduses olnud arvete nr 92057 ja nr 92056 (t I

kd lk 107, 109) koopiad, milledele on 24.11.2009 tehtud hageja poolt märkus

„Tasaarveldus!“. Kokku tasaarvestas hageja 9170 krooni suuruse summa. Arve nr 004135

alusel nõuab hageja kostjatelt nimelt sellise summa võrra väiksema rahasumma

väljamõistmist (21 095.05 – 9170 = 11 925.05). Äriühingu juhatuse liikmest kostja väitis

esmases vastuses hagile, et „osa arveid tasaarveldati, mille kohta on kostja saatnud

hagejale tasaarveldusteated, aga tagasi ei ole saanud ühtegi“ (t I kd lk 59). Kolleegium

peab mõistlikuks arvestada tasaarvestamisele kuuluv rahasumma maha liisingulepingu

nr 013492 ennetähtaegse lõpetamisega seotud kuludest, millised kuuluvad kostjatelt

solidaarselt välja mõistmisele.

53. Hagi kuulub rahuldamisele põhinõudest 96% ulatuses (11 690.54-st 11 210.12). Seega

jäävad nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel 96% ulatuses kostjate kanda solidaarselt ja 4% ulatuses hageja kanda.

Ulvi Loonurm Ande Tänav Imbi Sidok-Toomsalu