3-11-1445/97 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Silvia Truman, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. oktoober 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1445

Haldusasi

S V kaebus Siseministeeriumi kantsleri 03.05.2011

käskkirja nr 1-5/64 p 1.1 tühistamiseks ning eluruumi

erastamise avalduse lahendamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – S V, volitatud esindaja Terje Krais

Vastustaja – Siseministeerium, volitatud esindaja Tõnis

Roots

Kaasatud haldusorgan – Tallinna Linnavolikogu, voli-

tatud esindaja Kiur Põld

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. veebruari 2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Siseministeeriumi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

25. september 2012

RESOLUTSIOON

Rahuldada Siseministeeriumi apellatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.02.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1445 ning teha

uus otsus, millega jätta rahuldamata S V kaebus Siseministeeriumi kantsleri 03.05.2011

käskkirja nr 1-5/64 p 1.1 tühistamiseks ning eluruumi erastamise avalduse lahendami-

seks kohustamiseks.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.11.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328 kinnitati Tallinnas Neeme tn 33 asuv Kopli

kordon – kaks radarijaama, vaatlusjaam ja kolm elamut – riigi omandisse jääva vara nimekirja

ning kanti riigivara registrisse 22.12.1997. Eesti Vabariigi Piirivalveamet esitas 16.02.1994

Tallinna Linnavalitsusele taotluse, milles palus kinnitada Neeme 33a, Neeme 33b ja Neeme

3-11-1445

2(10)

33c elamud erastamisele mittekuuluvateks tööandja eluruumideks. Tallinna Linnavolikogu

05.05.1994 otsusega nr 62 arvati Neeme 33a, Neeme 33b ja Neeme 33c elamud erastamisele

mittekuuluvate eluruumide nimekirja. Korterikomisjoni 01.09.1994 protokollilise otsusega

anti Neeme 33a maja lipnik K Vle. 11.03.1997 ja 21.10.2002 sõlmisid S V ja Põhja Piirival-

vepiirkond Tallinnas Neeme 33a tööandja eluruumi üürilepingud. 16.10.1997 ja 30.05.2001

esitas S. V Põhja Piirivalvepiirkonnale avaldused nimetatud eluruumi erastamiseks. Septemb-

ris 2009 vabastati S. V teenistusest seoses piirvanusega ning 01.03.2010 sõlmis Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) temaga Neeme 33a eluruumi tähtajatu üürilepingu.

Siseministeeriumi kantsler otsustas 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p-ga 1.1 eluruumide

erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel, et erastamisele ei kuulu Harjumaa, Tal-

linn, Neeme 33a asuv eluruum, kinnistusregistri nr 10268101, kuna see on Tallinna Linnavo-

likogu 05.05.1994 otsusega nr 62 määratud tööandja eluruumiks.

S. V esitas 10.06.2011 kaebuse, mille nõudeks pärast kaebuse täpsustamist jäi Siseministee-

riumi 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 tühistamine osas, millega määrati Tallinnas Neeme 33a

eluruum erastamisele mittekuuluvaks, ja Siseministeeriumi kohustamine lahendada S. V elu-

ruumi erastamise taotlus.

Vaidlusalune käskkiri on motiveerimata ja sellest ei selgu kaebajale kõnealuse eluruumi eras-

tamisest keeldumise tegelik põhjus. Eluruumi erastamise avaldus on tähtaegne ning kaebaja

üüritav eluruum on erastamise objekt. Elamuseaduse (ES) § 68 sätestas, et teenistuslikke elu-

ruume omavad või kasutavad juriidilised isikud peavad hiljemalt 01.06.1992 esitama asukoha-

järgsele valla- või linnavalitsusele ettepanekud nende tunnistamiseks tööandja eluruumiks

vastavalt ES §-le 58. Kuna Piirivalveamet taotles Neeme 33 eluruumide tööandja eluruumi-

deks tunnistamist 1994. aastal, ehk avaldus esitati hilinenult ja ebaõige aadressiga, siis ei saa-

nud Neeme 33a eluruum muutuda mitteerastatavaks. Riigikohtu 10.01.2007 otsuses nr 3-3-1-

85-06 leti, et Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrus nr 328 riigi omandisse jääva vara nime-

kirja kinnitamise kohta ei välistanud nimekirjas olevas hoones asuva korteri erastamist.

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 33 lg 1 sätestab, et erastamise objekt

on riigi või munitsipaalomandis olev vara, mida ei ole vaja jätta Eesti Vabariigi või kohaliku

omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks. Siseministeerium on kordu-

valt kinnitanud, et ei vaja nimetatud vara (11.01.2008 kiri nr 7.2-9-5/4634 ja 24.10.2008 kiri

nr 7.2-9-5/8933). Neeme 33 kinnistu (mille koosseisu kuulub ka Neeme 33a maja) pandi

müügiks avalikule enampakkumisele, millest teavitati üürnikke Põhja Piirivalvepiirkonna

25.09.2008 kirjaga. Kuna korraldatud enampakkumine nurjus, plaanib Siseministeerium vara

üle anda Riigi Kinnisvara AS-le. Seega puuduvad vaidlusaluse eluruumi erastamata jätmist

lubavad üldised sotsiaalsed ja majanduslikud huvid. Kaebaja õigus erastada eluruum, mis on

olnud tema koduks juba 17 aastat, on kaalukam, kui riigi eesmärk teenida tulu. Vastuseks järe-

lepärimistele eluruumi erastamise avalduse lahendamise käigu kohta on kaebajale antud suuli-

selt lubadusi Neeme 33a talle erastada. Vastuolus hea haldustavaga ja õiguspärase ootuse põ-

himõttega on olukord, kus haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb langetada neile

soodsa otsuse, kuid tegelikkuses käitub vastupidiselt eelnevalt antud lubadustele.

Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62 ei ole HMS § 61 lg 2 alusel kehtiv haldusakt,

kuna linnavolikogu otsuses sisalduv õigus on realiseeritud ega loonud vaidlustatud käskkirja

andmisel õigusi ega kohustusi. Siseministeerium teatas 25.05.2010 kirjaga nr 7-10/8460 Tal-

linna Linnavalitsusele, et ministeerium peab võimalikuks Neeme 33 kinnistu võõrandamist

eluruumide üürnikele S. Vle, P. Kile ja A. Ale, jagades kinnistu neljaks iseseisvaks kinnistuks,

mis moodustatakse elanike kasutuses olevate elamute juurde. 08.08.2011 teatas Siseministee-

rium P. Kile ja A. Ale, et Neeme 33 kinnistu on kavas üle anda Riigi Kinnisvara AS-le, kes

3-11-1445

3(10)

korraldab kinnistu jagamise ja võõrandab siis otsustuskorras erastamise hinna eest. Ka see

näitab, et vastustaja ei käsitle Neeme 33 kinnistul asuvaid elamuid tööandja eluruumina.

Siseministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

Neeme 33 kinnistu ega seal paiknevad hooned ei ole ES § 68 mõttes teenistuslikud eluruumid

ega ühiselamud olnud. Seda kinnitab asjaolu, et Neeme 33 (Kopli kordon) anti Vene Piirival-

ve poolt Eesti Vabariigile üle 20.09.1992 (üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt 28.08.1992) ja

määrati Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328 riigi omandisse jääva vara nimekir-

ja Päästeameti varana. Piirivalveamet taotles 16.02.1994 kohalikult omavalitsuselt tunnistada

Neeme 33 eluruumid Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määruse alusel erastamisele mittekuulu-

vaks tööandja eluruumideks. Seega on linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62 korrektne, kuna

objektid tunnistati õiguspäraselt tööandja eluruumideks ja sel moel neid ka kasutati. Piirival-

veamet taotles Kopli Kordoni kinnistul, aadressiga Neeme 33, Tallinnas asuva 3 elamu vasta-

valt tähistusega a, b ja c kinnitamist erastamisele mittekuuluvaks tööandja eluruumiks ja lin-

navolikogu võttis 05.05.1994 vastu otsuse lähtudes EES § 3 lg-st 81, mille lisas olid märgitud

Neeme 33 krundil asuvad 3 elamut tähistusega a, b ja c. Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994

otsus nr 62 on käsitletav eelhaldusaktina HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes, mida saab muuta vaid

volikogu ise.

Kaebaja toodud paralleel käesoleva kohtuvaidluse ja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-85-06 vahel

on meelevaldne ja kohut eksitav. Riigikohtu otsus puudutas vaidlust, kus hoone ei olnud eras-

tamisele mittekuuluvaks tunnistatud ja erastamise avaldus oli esitatud enne 15.03.1995 kehti-

ma hakanud EES § 3 lg 5 p 6 jõustumist, mil sätestati, et riigi omandisse jääva vara nimekirjas

olevate hoonete eluruumid erastamisele ei kuulu.

Vaidlusalune käskkiri ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest Neeme 33a eluruum ei olnud

haldusakti andmise ajal erastamise objektiks ja kaebuse esitajal ei ole olnud õigust nõuda töö-

andja eluruumiks tunnistatud ja riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud eluruumi erasta-

mist. Erastamise objektiga ei saa tegemist olla ka seetõttu, et tegemist ei ole vallasvaraga. Tsi-

viilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt ühendatud

ehitised kinnisasja olulised osad ja sellest tulenevalt ulatub neile kinnisasja omandiõigus. Pä-

rast Neeme 33 asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks (kinnistusraamatusse

tehti kanne 27.02.2003) ei ole Neeme 33a erastamine EES alusel enam võimalik, sest selle

maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid ei saa olla eraldi tsiviilkäibes (vt Riigi-

kohtu lahendit asjas nr 3-3-1-23-01). Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada

korteriomandi esemeid, kuid säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, sest Neeme 33 ei ole

korteriomanditeks jaotatud.

Asjaolust, et Siseministeerium on kaalunud vaidlusaluse eluruumi võõrandamist või Riigi

Kinnisvara AS-le üleandmist, ei saa tuleneda kaebaja subjektiivset õigust nõuda eluruumi

erastamist.

Kohtumenetlusse kaasatud Tallinna Linnavolikogu nõustus kaebusega ning palus selle ra-

huldada.

Tallinna Halduskohus rahuldas 15.02.2012 otsusega kaebuse, tühistas Siseministeeriumi

kantsleri 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p 1.1 ja tegi Siseministeeriumile ettekirjutuse S. V

avalduse Neeme 33a eluruumi erastamiseks taas läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis 29.09.1995 määruses nr III-3/1-20/95, et kohaliku omavalitsuse organid ei

võinud rahuldada tööandja eluruumiks tunnistamise ettepanekuid, mis olid esitatud ES §-s 68

sätestatud tähtaja rikkumisega. ES §-s 68 sätestatud tähtaega on Riigikohus oluliseks pidanud

3-11-1445

4(10)

ka 20.06.2007 otsuse nr 3-2-1-72-07 p-s 10. Samuti on Riigikohus leidnud, et elamuseadusest

tulenevalt ei ole tööandja eluruumiks tunnistamisel tähtis, kas teenistuslikku eluruumi omava

või kasutava juriidilise isiku poolt tööandja eluruumiks taotletav eluruum oli varem teenistus-

lik või mitte (Riigikohtu 17.02.1995 määrus haldusasjas nr III-3/1-2/95).

Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsust nr 62

ei ole Neeme 33a eluruumi osas kehtetuks tunnistatud ning möödunud on ka selle haldusakti

peale tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg. Sellel asjaolul pole asja lahendamisel aga määravat

tähendust. Tallinna Ringkonnakohus asus käesolevas asjas 18.10.2011 tehtud määruses seisu-

kohale, et EES § 3 lg 5 p 1 rakendamiseks on vaja, et erastamise objekt kvalifitseeruks töö-

andja eluruumiks ka erastamisest keelduva haldusakti andmise ajal ning olukorras, kus faktili-

selt enam tööandja eluruumiga tegemist pole, puudub otsusel nr 62 vahetu regulatiivne mõju

kaebaja õigustele. Samuti märkis Tallinna Ringkonnakohus viidatud määruses, et asja sisulisel

läbivaatamisel tuleb hinnata, kas eeldustel, kus vaidlusalune eluruum on kantud riigivara re-

gistrisse ning ehitise alune maa jäetud riigi omandisse ja kinnistatud, on võimalik kaebaja õi-

gust saada enda omandisse tema kasutuses olev eluruum, realiseerida.

Asjas tuvastatud asjaolude ja uuritud tõendite põhjal on välistatud võimalus, et Neeme tn 33a

elamut erastamisele mittekuuluvate eluruumide hulka ei arvatud. Kaebajaga sõlmiti

11.03.1997 tööandja eluruumi üürileping Neeme 33a kasutamiseks ajal, mil ta töötas Põhja

Piirivalvepiirkonnas piirivalvurina ning seega vastas üürileping ES § 58 lg-s 2 toodud tingi-

mustele. Kaebajaga sõlmiti jätkuvalt tööandja eluruumi üürileping 21.10.2002 ajaks, mille

jooksul on üürnik üürileandjaga töö- või teenistussuhetes. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ta

jäi pensionile 01.09.2009. Seega vähemalt kuni nimetatud ajani tuleb vaidlusalust eluruumi

pidada tööandja eluruumiks.

Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kaebajaga sõlmiti 01.03.2010 tavaline (mitte tööandja)

eluruumi üürileping põhjusel, et vastustaja ei olnud enam pensionile siirdunud kaebajale töö-

andjaks ja kui eluruum poleks olnud kaebaja kasutuses, oleks see antud mõnele teisele töötaja-

le tööandja eluruumina. Kuna kaebaja on elanud viidatud eluruumis väga pikka aega, siis pole

teda soovitud ka välja tõsta.

Kuni 01.07.2002 kehtinud ES § 60 lg 4 p 1 kohaselt ei saanud tööandja eluruumist välja tõsta

teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud tööandja juures vähemalt 10 aastat ning

p 3 kohaselt tööandja eluruumi saanud isikuid, kes on jäänud vanaduspensionile. 01.07.2002

jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse sea-

duse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 45 p-ga 1 tunnistati ES tööandja eluruumide kasutamist

reguleerivad sätted (§-d 58-60) kehtetuks ning sätestati § 15 lg-s 4, et isikut, kes enne

01.07.2002 kasutas ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas ES § 60 lg-s 4 nimetatud tin-

gimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Kaebaja vas-

tab VÕSRS § 15 lg-s 4 sätestatud tingimustele ning vastustaja sellele vastu ei vaidle. Seega on

Siseministeeriumil kaebaja suhtes ES § 60 lg-st 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 tulenev

kohustus. Eeltoodust saab omakorda järeldada, et Neeme 33a eluruum ei kvalifitseerunud

vaidlustatud käskkirja andmise ajal tööandja eluruumiks, kuid oli vastustajale endiselt vajalik

seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks ehk kaebajale elamispinna tagamiseks. Muid olulisi

riigivõimu teostamise või avalikke eesmärke vastustaja pole vaidlusaluses käskkirjas ega koh-

tumenetluses välja toonud.

Vaidlust pole selle üle, et Neeme 33a elamu alune maa on jäetud riigikaitsemaana riigi oman-

disse ja Neeme 33 kinnistu koosseisus kinnistatud. EES § 3 lg-st 1, § 12 lg-st 1, §-st 18, § 22

lg-st 13 ning AÕSRakS §-st 11 ja § 13 lg-st 6 koosmõjus järeldub, et eluruumi erastamist on

võimalik läbi viia vaid juhul, kui eluruumi näol on tegemist vallasasjaga ehk kui elamu alust

3-11-1445

5(10)

maad ei ole veel jõutud kinnistada. Kuna kaebaja üüritud eluruum enam vallasasi ei ole, siis ei

ole EES sätted kaebaja avalduse lahendamisel enam asjakohased ning kaebajal oleks võimalik

saada Neeme 33a eluruumi omanikuks vaid Neeme 33 kinnistu jagamisel ja võõrandamisel.

Neeme 33a elamu on kantud 22.12.1997 riigivara registrisse. Alates 15.03.1995 jõustus EES §

3 lg 5 p 6, mille kohaselt ei kuulu erastamisele riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigi-

vara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Riigivaraseaduse (RVS) § 114 (jõustus

01.01.2010) tunnistas EES § 3 lg 5 p 6 kehtetuks ja korrigeeris EES § 3 lg 13 sõnastust, jättes

samas endiseks põhimõtte, et kui EES ei sätesta teisiti, võõrandatakse riigile kuuluv eluruum

RVS-s sätestatud korras. Viidatust järeldub, et kuigi EES vaidlustatud käskkirja andmise ajal

enam selgesõnaliselt ei välistanud riigivara registrisse kantud eluruumide erastamist, on elu-

ruumi kasutaval isikul võimalik saada eluruumi omanikuks siiski vaid eluruumi võõrandamise

teel RVS-s sätestatud korras. RVS § 33 lg-d 1-7 ei anna alust kaebajale riigivara võõrandami-

seks. Seega saab kaalumisele tulla vaid RVS § 29 lg-s 1 märgitud olukord, kus vastustajale ei

ole vara, so käesoleval juhul Neeme 33a eluruumi riigivõimu teostamiseks ega muul avalikul

eesmärgil vaja. Kuigi Neeme 33a eluruumi erastamine kaebajale oli vaidlustatud käskkirja

andmise ajal EES alusel võimatu, oli vastustajal võimalik kaaluda kaebajale eluruumi otsus-

tuskorras võõrandamist, võttes arvesse asjaolu, et vaidlusalune eluruum ei saa ilmselgelt kuni

kaebaja surmani täita muid avalikke eesmärke ega riigivõimu teostamise funktsioone kui kae-

bajale ES § 60 lg-st 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 tulenevate õiguste tagamine.

RVS eelnõu 437 SE seletuskirja p-s 5 „Seaduse mõjud“ selgitatakse, et seaduse ühe olulisema

mõjuna paraneb riigi kinnisvara portfelli heaperemehelik valitsemine. Mõju saavutamist toe-

tab muuhulgas mittevajalikust kinnisvarast vabanemine. Seadusega on valitsejale pandud ko-

hustus pidevalt hinnata oma vara kasutamist ja selle kasutamise eesmärki ning edastada selle

kohta informatsiooni riigi kinnisvara registrile. Rahandusministeeriumi hinnangul on mh põh-

jendatud selliste hoonestatud kinnistute müük, millest enamus on kolmandatele isikutele välja

renditud.

Eeltoodud põhimõtteid võiks riigivara valitseja rakendada ka Neeme tn 33a eluruumi osas.

RVS § 14 lg-st 1 ja § 18 lg 2 p-st 4 lähtuvalt tuleb eeldada, et ka olukorras, kus isikule antakse

tasu eest kasutada eluruum, mida ta on seni kasutanud tööandja eluruumina, antakse riigivara

kasutada harilikust väärtusest madalama tasu eest. Samuti tuleb sellisel juhul eeldada, et riigi-

vara kasutamiseks andmise eesmärk ei ole tulu saamine ja vara ei ole vähemalt ajutiselt vaja

kasutada riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Riigivara määramata ajaks

sellistel tingimustel üürile andmine ei pruugi teenida üürile andja ega ka üürniku huve, kuna ei

taga kõige efektiivsemat ja heaperemehelikumat valitsemist.

Seega olukorras, kus Neeme 33a eluruum ei täitnud vaidlustatud käskkirja andmise ajal fakti-

liselt tööandja eluruumi funktsiooni, ei saanud vastustaja õigustada kaebaja eluruumi erasta-

mise avalduse rahuldamata jätmist viitega Tallinna Linnavolikogu otsusele nr 62, vaid pidi

põhjendama, millised riigivõimu teostamise huvid või muud avalikud eesmärgid kaaluvad

üles kaebaja huvi omandada eluruum, mida ta on aastaid üürnikuna kasutanud. Vastavate hu-

vide kaalumise resultaadiks on HMS § 56 lg 3 nõuetele vastav kaalutlusotsus. Vaidlusaluses

käskkirjas aga puuduvad igasugused kaalutlused, mistõttu tuleb see HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel

tühistada ning vastustajal tuleb S. V avaldus uuesti lahendada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Siseministeerium palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja jätta kaebus

rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vaidlustatud käskkiri ei riku kaebaja subjek-

tiivseid õigusi, sest Neeme 33a eluruum ei olnud käskkirja andmise ajal erastamise objektiks.

Kehtiv õigus ei defineeri tööandja eluruumi ja tuleb lähtuda kuni 30.06.2002 kehtinud ES § 58

3-11-1445

6(10)

lg-st 1. Linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62 kehtib ja Neeme 33a eluruum on jätkuvalt töö-

andja eluruum. S. V vanaduspensionile jäämine tööandja eluruumi staatust ei muutnud. Ka ES

§ 60 sätestab sõnaselgelt, et tööandja eluruumist ei saa välja tõsta teist eluruumi vastu andma-

ta isikuid, kes on jäänud vanaduspensionile. Kui PPA-l ei oleks kohustust S. V ees, saaks amet

sõlmida tööandja eluruumi üürilepingu teenistuses oleva isikuga. ES § 60 lg 4 p-st 3 järeldub,

et tööandja eluruum, mida kasutatakse VÕSRS § 15 lg 4 alusel, on ka pärast vanaduspensioni-

le jäämist käsitletav tööandja eluruumina. Seega on halduskohus jõudnud valele järeldusele, et

vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ei olnud tegemist tööandja eluruumiga. Kaebajaga üüri-

suhte jätkamisest ei saa teha järeldust, nagu oleks eluruum kaotanud tööandja eluruumi funkt-

siooni või eluruumi omanik oleks pidanud taotlema selle eluruumi välja arvamist tööandja

eluruumide hulgast.

Vaidlustatud käskkiri on korrektne otsus, mille õiguslikuks aluseks on EES § 3 lg 5 p 1 ja mil-

le andmise eesmärgiks oli fikseerida need korteriomandid ja korterid, mis ei kuulu erastamise-

le tulenevalt EES § 3 lg 5 p-st 1. Kuna seadus ütleb otseselt, et tööandja eluruum ei kuulu

erastamisele, puudus kantsleril erastamise avalduse lahendamisel kaalutlusruum. Käskkirja

õiguslikuks aluseks tuli märkida EES-s tööandja eluruumide kohta sätestatu koosmõjus linna-

volikogu otsusega nr 62. Seega ei pidanud vaidlusalune käskkiri sisaldama täiendavaid põh-

jendusi.

Arusaamatuks jääb halduskohtu seisukoht, et Siseministeerium pidanuks analüüsima Neeme

33a otsustuskorras võõrandamise küsimust. Sellise nõude esitamise õigust ei tulene ühestki

seadusest ja see ei ole ka oluline erastamisavalduse suhtes seisukoha võtmise juures.

S. V vaidlustas Siseministeeriumi kantsleri 03.05.2011 käskkirja näol vale otsuse, kuna Nee-

me 33a erastamismenetluse lõpetas PPA oma haldusaktiga, mis on korrektselt vormistatud ja

põhjendatud ning kaebajale edastatud. Siseministeeriumi käskkirja tühistamine ei muuda

Neeme 33a erastamismenetluses midagi.

S. V vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Et vastustaja kõnealust elamut tööandja eluuruumi-

na ei vaja, kinnitab juba 2008. a eluruumi enampakkumisele panek. ES § 60 lg 1 sätestab ühe-

selt, et tööandja eluruumi üürileping lõpeb samaaegselt töölepingu lõppemisega. Kuna S. V

vabastati 01.09.2009 teenistusest seoses piirvanuse saabumisega, ei ole Neeme 33a elamu

märgitud kuupäevast alates tööandja eluruumina kasutatav. Ehkki VÕSRS § 15 lg 4 sätestab,

et isikut, kes kasutas enne 01.07.2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne

01.07.2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma

teist eluruumi vastu andmata, ei lükka säte ümber seisukohta, et selline pind ei ole faktiliselt

tööandja eluruumiks.

Kuna Siseministeeriumi 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p 2 kohaselt pidi PPA edastama teati-

sed erastamismenetluse lõpetamise kohta käskkirja p-s 1 nimetatud korterite suhtes erastamis-

avaldused esitanud isikutele, kes on EES kohaselt õigustatud subjektid, siis PPA täitis

12.05.2011 kirja nr 1.2-04/217 saates kantsleri käskkirjast tulenevat ülesannet, mitte ei otsus-

tanud ise erastamismenetlust lõpetada.

S. V on õigustatud subjektiks EES tähenduses, kes esitas tähtaegselt eluruumi erastamise

avalduse. Esmase avalduse Neeme 33a eluruumi erastamiseks esitas S. V surnud abikaasa K.

V üürilepingu sõlmimise päeval, so 12.09.1994. Seda avaldust arhiivis säilinud pole, kuid

selle esitamist on võimalik tõendada tunnistajate ütlustega.

Tallinna Linnavolikogu vastuses leitakse, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja haldus-

kohus rahuldas kaebuse õigesti.

3-11-1445

7(10)

Vaidlustatud haldusakt on nii materiaalselt kui ka formaalselt õigusvastane. Vastuseks apel-

landi väitele, et vaidlustada tulnuks PPA teatis, osundab linnavolikogu Riigikohtu otsusele nr

3-3-1-70-06, milles märgiti, et õiguslikke tagajärgi tekitab haldusakt, mitte kiri, ja haldusakti

sisulisele ning vormilisele õiguspärasusele on võimalik lõplik hinnang anda vaid haldusakti

põhjal, mitte haldusorgani selgitava kirja põhjal. Seetõttu ei pidanud S. V vaidlustama apel-

landi osundatud PPA kirja.

Erastamisavalduse esitamise ajal tekkis kaebajal õiguspärane ootus tema avalduse menetlemi-

sele mõistliku aja jooksul. Sarnases olukorras on Riigikohus otsuse nr 3-3-1-85-06 p-s 11

leidnud, et hoone riigi omandis olemine ei tähenda tingimata erastamisvõimaluse kaotamist.

Siseministeerium on oma haldustoimingutega näidanud, et tegelikkuses ei ole vaidlusalune

pind riigile vajalik, mida tõendab nurjunud katse müüa vaidlusalust kinnistut avalikul suulisel

enampakkumisel. Siseministeeriumi 25.05.2010 kirjas nr 7-10/8460 on esitatud kirjeldus sel-

lest, kuidas vara antakse üle Riigi Kinnisvara AS-le ja jagatakse neljaks eraldiseisvaks kinnis-

asjaks, millest üks võõrandatakse otsustuskorras S. Vle erastamise hinna eest. Nimetatu tõen-

dab, et riigil ei ole Neeme 33 kinnistute edasise kasutusotstarbe osas tänaseni kindlat seisu-

kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitas vastustaja väite, et erastamismenetluse lõpetas mitte

Siseministeerium vaidlusaluse käskkirjaga, vaid PPA 12.05.2011 kaebajale saadetud teatisega,

ja et seetõttu on kaebaja vaidlustanud ebaõiget akti. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

Otsustuse selle kohta, et teiste hulgas ei kuulu erastamisele Tallinnas Neeme 33a asuvad elu-

ruumid, tegi kantsler 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p-ga 1 ning sama käskkirja p-ga 2 tehti

PPA-le ülesandeks edastada erastamisavaldused esitanud isikutele teatised erastamismenetluse

lõpetamise kohta. Viidatud teatisega edastatigi kaebajale Siseministeeriumi käskkiri ja selgita-

ti käskkirja peale edasikaebamise korda ja tähtaega. Seega on viidatud teatise näol tegemist

haldusakti edastava kirjaga, millel puudub iseseisev regulatiivne mõju. Asjaolust, et teatises

on viitega Siseministeeriumi 03.05.2011 käskkirjale ja EES § 3 lg 5 p-le 1 ja lg-le 8 märgitud,

et „seoses sellega lõpetatakse Teie avalduse alusel algatatud erastamismenetlus“ ei järeldu, et

erastamismenetluse lõpetamise otsustajaks oli PPA.

Halduskohus tuvastas, et Neeme 33a eluruum, mille ostueesõigusega erastamist kaebaja taot-

leb, on Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsusega nr 62 tunnistatud tööandja eluruumiks

ning faktiliselt tööandja eluruumina kasutati seda vähemalt kuni kaebajaga teenistussuhte lõp-

pemiseni septembris 2009. Veel leidis halduskohus, et vaidlusaluse käskkirja andmise ajal

03.05.2011 kõnealune eluruum tööandja eluruumina ei kvalifitseerunud, sest faktiliselt ta töö-

andja eluruumi funktsiooni ei täitnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud seisu-

kohtadega ning apellandi väide, et Neeme 33a kasutatakse jätkuvalt tööandja eluruumina, on

asjas tuvastatud asjaoludega ümber lükatud. Et eluruum on jätkuvalt kohaliku omavalitsuse

poolt tööandja eluruumiks tunnistatud ruumide nimekirjas, ei näita iseenesest, et seda ka tege-

likult sellisena kasutatakse. Seetõttu ei oma Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62

vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel määravat tähendust. Eluruumide erastami-

se eesmärgiks on anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt

üüritud ja samuti asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja

säilimine (EES § 2 lg 1). Et Neeme 33a pole tööandja eluruumina vastustajale vajalik, näitab

Siseministeeriumi 11.01.2008 kiri kaebajale, milles märgitakse, et teenistusliku vajaduse puu-

dumisel kuuluvad Neeme 33 kinnistul asuvad hooned RVS alusel võõrandamisele, samuti

näitab seda vastustaja katse kõnealune eluruum juba 2008. a kinnisasja Neeme 33 koosseisus

avalikul enampakkumisel RVS alusel võõrandada. Esitatud pole tõendeid, mis kinnitaks, et

vastustajal on jätkuvalt vajadus Neeme 33a asuva tööandja eluruumi järele. Teenistusliku va-

3-11-1445

8(10)

jaduse äralangemisel tuleb tööandja eluruumi omanikul enne erastamisavalduse lahendamist

lõpetada eluruumi kasutamine tööandja eluruumina, sest seadusega kooskõlas ei ole jätta eras-

tamata neid eluruume, mis on varem olnud tööandja eluruumidena vajalikud, kuid mille eras-

tamise välistamiseks eksisteerinud avalik huvi on kadunud.

Vastustaja väidab, et kõnealune eluruum on jätkuvalt tööandja eluruum seetõttu, et seda kasu-

tab ES § 60 lg 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 alusel pensionile jäänud ametnik, kellele

teenistussuhtega seoses see eluruum üle 10 aasta tagasi kasutusse anti. Tallinna Ringkonnako-

hus on 22.02.2012 asjas nr 3-11-1503 tehtud otsuses leidnud, et teenistussuhte lõppemise järel

ei ole tööandja eluruumi olemasolu vajalik juba seetõttu, et isik ei olnud vastustajaga töö- või

teenistussuhtes ning eluruumist välja tõstmine ei eelda, et asemele antav eluruum peab olema

vastustaja oma. Vastustaja kohustus VÕSRS § 15 lg 4 kohaselt on hoolitseda vaid selle eest,

et väljatõstetaval isikul oleks eluruum, kuhu elama asuda. Selleks võib olla nii isiku enda

omandis olev eluruum kui ka eluruum, mida isik saab kasutada üürisuhte alusel, sh mõne muu

isikuga. Isikule eluruumi erastamise korral polekski tekkinud vajadust tema väljatõstmiseks ja

seetõttu teise eluruumi vastu andmiseks. Ringkonnakohus jääb oma eelpool viidatud asjas

avaldatud seisukohtade juurde ning nõustub halduskohtuga, et eluruumi kaebajale erastamine

ei ole välistatud (kui muud EES-s sätestatud tingimused on täidetud) juhul, kui see eluruum on

vastustajale vajalik vaid kaebajale ES § 60 lg-st 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 tuleneva

õiguse tagamiseks.

Halduskohus leidis, et EES sätted ei olnud kaebaja erastamisavalduse lahendamisel asjakoha-

sed, sest vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ei olnud Neeme 33a eluruum erastamise objekt

esiteks seetõttu, et tegemist polnud vallasvaraga, vaid hoone alune maa oli jäetud riigikaitse-

maana riigi omandisse ja Neeme 33 kinnistu koosseisus kinnistatud, ja teiseks seetõttu, et

Neeme 33a eluruum oli kantud 22.12.1997 riigivara registrisse ning EES § 3 lg 5 p 6 välistab

sellise vara erastamise. Halduskohtu seda seisukohta pole apellatsioonimenetluses vaidlusta-

tud ning halduskohtu seisukoht on ka õige. Erastamise objektiks on eluruum koos sellele vas-

tava muu osaga ehitisest ning kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks

EES § 3 lg 1 mõttes. Siseministeeriumi 24.10.2008 kirjast nr 7.2-9-5/8933 nähtuvalt Neeme

33 alune maa on jäetud riigi omandisse siseministri 18.10.2001 käskkirjaga nr 448, registreeri-

tud riigivara registris 21.10.2002 ning kinnistu nimega Neeme 33 on registreeritud 27.02.2003

Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr 10268101 all. Õige on

kaebaja väide, et EES võimaldab kinnistusraamatusse kantud eluruume erastada, kui tegemist

on korteriomandiga. Käesoleval juhul aga Neeme 33a eluruumid ei ole korteriomandi osaks

ning kaebajal pole õiguslikku alust nõuda kinnisasja jagamist korteriomanditeks.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Neeme 33a erastamine oli võimatu mitte üksnes vaid-

lusaluse käskkirja andmise ajal ja ka pärast kinnisomandi moodustamist, vaid juba erastamise

avalduse esitamise ajal oktoobris 1997. a, ning seda põhjusel, et aadressil Neeme 33 asuvad

Kopli kordoni hooned, mille koosseisus oli ka Neeme 33a elamu, kanti Vabariigi Valitsuse

25.10.1993 määrusega nr 328 riigi omandisse jääva vara nimekirja. 15.03.1995 jõustunud EES

§ 3 lg 5 p 6 esialgse redaktsiooni kohaselt ei kuulunud erastamisele Vabariigi Valitsuse poolt

riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. EES § 3 lg 5 p 6

muudeti alates 27.03.1999 ja sätestati, et erastamisele ei kuulu riigivara registrisse kantud elu-

ruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Vaidlust pole selle üle, et

22.12.1997 kanti Neeme 33 asuvad ehitised (sh Neeme 33a elamu) riigivara registrisse. Kae-

buses väidetakse viitega Riigikohtu 10.01.2007 otsusele nr 3-3-1-85-06, et kõnealuse hoone

riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine 1993. aastal ei välistanud selle vara erastamist.

Kaebaja see seisukoht on ekslik, sest tegemist ei ole Riigikohtu otsuses käsitletuga sarnase

olukorraga. Viidatud Riigikohtu lahendis käsitleti juhtumit, kus eluruumi erastamise avaldus

esitati 1994. a, so enne EES § 3 lg 5 p 6 kehtestamist, ning Riigikohus leidis, et normil puudub

3-11-1445

9(10)

tagasiulatuv mõju. Kaebaja esitas erastamise avalduse oktoobris 1997 ning Riigikohtu viida-

tud lahendis avaldatud seisukohad ei ole käesolevas asjas asjakohased.

Täiendavates seisukohtades apellatsioonkaebusele märkis kaebaja, et avalduse Neeme 33a

erastamiseks esitas tema surnud abikaasa K. V juba 12.09.1994 üürilepingu sõlmimise päeval.

Ühtegi tõendit selle väite kinnitamiseks esitatud pole ning kaebaja ise tunnistab, et kõnealust

erastamisavaldust ei ole arhiivis säilinud ja selle esitamist K. V poolt on võimalik tõendada

vaid tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohtu hinnangul võib ilma ühegi kirjaliku märketa üks-

nes tunnistajate ütluste põhjal erastamisavalduse esitamise tõendamine problemaatiliseks osu-

tuda. Samas oktoobris 2004 erastamisavalduse esitamise tõendatuse korral ei oleks Vabariigi

Valitsuse määrus nr 32 eluruumi erastamist küll takistanud, kuid seda oleks takistanud asjaolu,

et 05.05.1994 oli Neeme 33a elamu kantud tööandja eluruumina erastamisele mittekuuluvate

eluruumide nimekirja. Piirivalveameti 16.02.1994 taotlusest Tallinna Linnavalitsusele nähtub,

et tööandja eluruumide nimekirja paluti kanda mh ka Neeme 33a eluruum. Asja materjalide

juurde võetud Piirivalveameti Tallinna piirkonna korterikomisjoni 01.09.1994 protokollist nr

5 nähtub, et komisjon otsustas anda Neeme 33a maja lipnik K. Vle. Seega ei saa asjas olla

vaidlust selle üle, et Neeme 33a oli oktoobris 1994 tööandja eluruum ja tööandja eluruumina

ka faktiliselt kasutusse antud. Ekslik on kaebajate arusaam, et tegemist polnud tööandja elu-

ruumiga asjaolu tõttu, et sellekohane taotlus ei olnud esitatud 1. juuniks 1992, nii nagu ES §

68 ette nägi. ES § 68 sõnastusest järelduvalt kohaldus see enne nimetatud päeva juriidiliste

isikute omanduses/kasutuses olevatele teenistuslikele eluruumidele ja ühiselamutele, milleks

Neeme 33a elamu polnud, sest Kopli kordon anti Vene Piirivalve poolt Eesti Vabariigile üle

alles 20.09.1992.

Seega on vastustaja lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et Neeme 33a eluruum ei kuulu erasta-

misele ning lõpetanud õiguspäraselt selle eluruumi osas erastamismenetluse. Vaidlusalune

käskkiri ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning tulenevalt kohtu enda poolt tuvastatud asja-

oludest oleks pidanud kohus jätma kaebuse mõlemas nõudes (tühistamine ja kohustamine)

rahuldamata. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et eluruumi erastamise objek-

tiks mitteoleva eluruumi üürniku erastamisavalduse läbivaatamisel oleks tulnud vastustajal

kaaluda võimalust võõrandada kaebajale eluruum otsustuskorras RVS § 29 lg 1 alusel, milles

sätestatakse, et riigivara võib võõrandada, kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale või voli-

tatud asutusele riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. RVS-st ei tulene isikule

subjektiivset õigust nõuda, et riik talle RVS § 29 lg 1 alusel konkreetse vara võõrandaks ning

sellist kohustust pole ühegi normiga ka riigile pandud. Samuti ei tulene kehtivatest õigusakti-

dest, et olukorras, kus isik on esitanud eluruumi erastamise avalduse, mille rahuldamine EES

järgi võimalik pole, tuleks riigivara valitsejal otsida muid võimalusi isikule soodsatel tingi-

mustel vara võõrandamiseks RVS alusel. Õigusaktidest ei tulene sedagi, et kui riik ei vaja

konkreetset vara avalikul eesmärgil kasutamiseks, siis peab ta selle igal juhul võõrandama (ja

alla turuhinna, nagu halduskohtu otsusest järeldada võib) ning vara enda omandis pidamist ja

mittevõõrandamist kuidagi põhjendama. Lisaks ei eksisteeri käesoleval ajal ka eluruumi kui

eraldiseisvat asja, mida kaebajale RVS alusel võõrandada saaks.

Kuna vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks pole alust, jääb rahuldamata ka kohustamistaotlus.

Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Siseministeeriumi apellatsioonkaebuse, tühistab

halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab S. V kaebuse täies ulatuses rahuldama-

ta. HKMS § 108 lg 1 näeb ette, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus ei tee otsus kaebaja kasuks, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud te-

ma enda kanda. HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alama ast-

me kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude

jaotust. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja 16,93 eurot.

3-11-1445

10(10)

Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja rahuldab Siseministeeriumi apellat-

sioonkaebuse, siis jäävad HKMS 108 lg 1 alusel kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud

menetluskulud samuti tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust

ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema

enda kanda.

Silvia Truman

Oliver Kask

Kaire Pikamäe