2-10-53540/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10. oktoober 2012.a, Tartu

Ringkonnakohtu kantselei

Tsiviilasja number

2-10-53540

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS hagi Marko Kaldvee vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

4706, 61 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2012. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Swedbank Liising AS

(registrikood: 10434248), esindaja: Külli Reinfeld

Vastustaja (kostja): Marko Kaldvee

(isikukood: XXXXXXXXXXX),

esindaja: vandeadvokaat Cardo Soosaar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2012.a

otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi

osaliselt.

3. Mõista Marko Kaldvee’lt välja 1591,92 € (üks tuhat

viissada

üheksakümmend

üks

eurot

ja

üheksakümmend kaks senti) Swedbank Liising AS-i

kasuks. Samuti mõista Marko Kaldvee’lt Swedbank

Liising AS-i kasuks välja viivis põhinõude tasumata

osalt 7 % aastas alates hagi esitamisest (31.01.2011.a)

kuni põhinõude täitmiseni.

4. Swedbank

Liising

AS-i

apellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses kantud

menetluskulud 70 % ulatuses Swedbank Liising AS-i

kanda ja 30 % ulatuses Marko Kaldvee kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS esitas 31. jaanuaril 2011 hagi Marko Kaldvee vastu võlgnevuse

summas 4706, 61 € ja viivise protsendina põhinõudest (4706, 61 €) alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 0134082L p-s 5.1 sätestatud

määras (7 % aastas) väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (hageja) ja Popidor OÜ

(liisinguvõtja) 14. juulil 2006.a liisingulepingu nr 0134082L (Leping), mille esemeks oli

maastur Toyota Land Cruiser (liisinguese). 28.06.2007.a sõlmisid hageja ja liisinguvõtja

kindlustusleppe nr 0134082L, mille kohaselt kindlustusandjaks oli AS Hansa

Varakindlustus, kindlustusvõtjaks liisinguvõtja (Popidor OÜ) ja soodustatud isikuks hageja.

Liisinguvõtja rikkus oma kohustusi, jättes tasumata lepingujärgsed põhiosa- ja

intressimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja on tasunud kindlustusmaksed kostja eest.

Liisinguvõtjal

oli

kohustus

tagada

liisingueseme

vabatahtliku

ja

kohustusliku

kindlustuskaitse olemasolu vähemalt selle ajani, mil liisingueseme valdus on tema käes.

Hageja arvestas lepingu p 5.1 alusel võlgnevuselt viivist 7% aastas.

14. juulil 2006 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0134082L, mille alusel võttis

kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate

kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summa ülemääraks lepiti kokku

50 867, 85 €.

Hageja ütles võlgnevuse tõttu liisingulepingu 31.03.2009.a erakorraliselt üles. Pärast

liisingueseme valduse taastamist 24.07.2009.a andis hageja liisingueseme võõrandamiseks

üle Ascar Tallinn AS-le, kes esitas hagejale osutatud tagastusteenuse ja vahendamisega

seotud kulutuste eest arve kokku summas 722, 20 €.

Kostja võlgneb hagejale järgmised summad:

1. tasumata liisingumaksed, intressivõlgnevus ja vabatahtliku kindlustuse maksed summas

2337,63 € (debitoorne võlg);

2. vara jääkmaksumus 19,694,02 € (käibemaksuta);

3. vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud kokku 722,20 €;

4. kindlustusmaksete võlgnevus 7,80 €.

Kokku 22 761,62 €. Võlgnevusest kuulub mahaarvamisele vara realiseerimisest saadud

18 055,04 € (käibemaksuta). Liisingueseme realiseerimisest saadu ei katnud hageja

Lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Seega on kostjal kohustus hüvitada hagejale

4706,61 €. Popidor OÜ pankrotimenetluses tehti hagejale väljamakse summas 88,27 €,

mille hageja on kostja vastu esitatud nõudest juba maha arvestanud.

Kindlustusarvete osas ei oma tähtsust, et need on esitatud pärast lepingu lõppemist, kuivõrd

liisinguvõtja kohustus tagama liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuskaitse

perioodil, mil liisingueseme valdus oli tema käes. Liisingueseme valduse taastas hageja

24. juulil 2009 ning kuni selle ajani on põhjendatud hageja nõue kindlustusmaksete

tasumise osas, sest kuni selle hetkeni ei olnud hagejal võimalik tagada liisingueseme

säilimist.

Hageja leidis, et vaidlusaluse sõiduki turuväärtuseks selle tagastamise aja seisuga tuli

lugeda 21 666 €, millise hinnaga (sh käibemaks) hageja sõiduki ka võõrandas. Hageja poolt

tellitud portaali auto24 hinnapäringu kohaselt müüdi perioodil 2. august kuni

30. august 2009 hinnaga 21 666 € mitmeid liisinguesemele sarnaseid Toyota Land Cruiser

maastureid. Hageja ei nõustunud kostja seisukohtadega ja tõenditega, mille kohaselt sõiduki

väärtus oli hageja poolt näidatust kõrgem. Kostja esitatud hinnapäring hõlmas kõrgema

klassi mudeleid (Executive). Lisaks ei ole tõendatud, et kostja hinnapäringus märgitud

hinnad olid tegelikud müügihinnad. Tegemist võib olla müügikuulutuse hinnaga, mis ei

näita alati vara tegelikku turuväärtust ehk võõrandamishinda.

2. Kostja M. Kaldvee vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud

tal kindlustusmaksete tasumise kohustust, kuna selles osas oli kohustatud isikuks

OÜ Popidor (pankrotis) ning kostjale kui käendajale ei tulenenud kindlustuslepetest

kohustusi.

Kostja ei nõustu debitoorse võla, kindlustusmaksete võlgnevuse ja vara realiseerimisest

saadud summade suurusega ja leiab, et tegelikult hagejal liisinguvõtja vastu nõuet ei ole.

Liisinguvõtja Popidor OÜ võlgnes hagejale 31. märtsi 2009 seisuga 1983, 65 €

(14. jaanuari 2009 arve nr 8529746203 alusel 679, 86 €, 16. veebruari 2009 arve

nr 8533480940 alusel 679, 26 €, 14. märtsi 2009 arve nr 8536863564 alusel 624, 53 €).

Kostja tunnistab summat 1983, 65 € liisinguvõtja Popidor OÜ debitoorse võlana.

Hagejal puudub alus nõuda 15. juuni 2009 arve nr 8546901542 summas 331, 70 €,

7. augusti 2009 arve nr 8004143279 summas 7, 80 € ja 1. septembri arve nr 8554279101

summas 110, 57 € tasumist, kuivõrd arved esitati liisinguvõtjale pärast lepingu lõppemist.

Ka arvetel märgitud kindlustusperiood hõlmab aega pärast Lepingu lõppemist.

Lepingu p 10 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma Lepingu kehtivuse ajal kulud, mis

võisid kaasneda Lepinguga, s.h liisingueseme kohustusliku ja vabatahtliku kindlustuse

maksed. Hageja nõue juuni, augusti ja septembri kindlustusmaksete arvete hüvitamiseks ei

tulene ei seadusest ega Lepingust ning on seetõttu alusetu. Ebaõige on hageja väide, et

liisinguvõtja põhjustas Lepingu järgse kindlustusmaksete tasumise kohustuse, viivitades

liisingueseme tagastamisega. Kostjal ei olnud võimalik liisingueset enne 24. juulit 2009

tagastada, sest hoolimata kostja poolsetest korduvatest meeldetuletustest viivitas hageja

liisingueseme vastuvõtmisega.

Popidor OÜ pankrotimenetluses tehti hagejale Lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks

väljamakseid 88,27 € ulatuses. Seega on hagejal liisinguvõtja vastu nõue suuruses

22 292,40 € (liisingueseme jääkmaksumus 19 694,02 € + debitoorne võlg 1964,45 € +

liisingueseme tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 722,20 € - pankrotimenetluses

tasutud 88,27 €).

Kostja on seisukohal, et liisingueseme turuhind oli selle hagejale tagastamise hetkel

oluliselt suurem kui 21 666 € ning hageja võõrandas liisingueseme alla turuhinna. Portaali

auto24 väljavõtte kohaselt oli perioodil 1. juuni kuni 31. detsember 2009

2006. a registreeritud Toyota Land Cruiser Executive keskmine müügihind 25 399 € ja

odavaim müügihind 21 666 €. Kuigi Lepingusse märgiti ekslikult liisinguesemeks Toyota

Land Cruiser, siis tegelikult oli tegemist sõidukiga Toyota Land Cruiser Executive, mida

tõendab AS Amserv Auto arvutiprogrammi väljavõte. Hageja poolt esitatud portaali auto24

hinnapäringust nähtub, et perioodil 2. august kuni 30. august 2009 oli Toyota Land Cruiser

keskmine

müügihind

23 899 €,

mis

näitab,

et

ka

tavavarustuses

sõiduki

Toyota Land Cruiser turuväärtus ületab hagejale hüvitatava summa. Liisingueseme kohalik

keskmine müügihind ehk turuhind oli sõiduki liisinguandjale tagastamise hetkel 25 399 €,

mis katab kõik hageja nõuded liisinguvõtja vastu (22 380,67 €) ja ülejääk tulnuks Lepingu

p 7.4 alusel liisinguvõtjale tagastada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis oma 26. jaanuari 2012. a otsusega Swedbank Liising AS hagi

rahuldamata.

Maakohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 alusel põhjendatuks hageja

nõude perioodi 31. detsember kuni 31. märts 2009 liisingumaksete osas summas

1983, 65 €, kuivõrd kostja tunnistas nõuet.

Kindlustusmaksete osas asus maakohus seisukohale, et põhjendatud on mõista kostjalt

hageja kasuks kindlustusmaksete (sh nii vabatahtlik kindlustus kui liikluskindlustus)

võlgnevus 24.07.2009 seisuga, millisel kuupäeval liisinguese tagastati. Kohus rahuldas

kindlustusmaksete võlgnevuse nõude summas 357,88 € (sh kaskokindlustus 353,98 € +

liikluskindlustus 7,80 € ÷ 18 päeva × 9 päeva). Kohus leidis, et ebamõistlikult kahjustav on

tüüptingimus (hageja üldtingimuste p 6.3.1), mille kohaselt kohustatakse liisinguvõtjat

sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku liikluskindlustuse lepingut ajavahemikuks, mil

liisinguese on läinud liisinguvõtja valdusest välja.

Vara realiseerimisega seotud kulutuste osas leidis maakohus, et põhjendatud on hageja nõue

summas 722,20 €, mis tulenes Ascar Auto AS-le võõrandamisteenuse eest tasutud arvest.

Maakohus jättis tähelepanuta sõiduki tagastamisega seotud väited, kuivõrd tagastusteenuse

kulude hüvitamist hageja ei taotlenud.

Vaidlus puudus sõiduki jääkmaksumuse osas (19 694,02 € km-ta). Pooled vaidlesid

liisingueseme väärtuse üle selle tagastamise hetkel. Lepingu üldtingimuste p 3.7 kohaselt

tuleb liisinguvõtjal juhul, kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab

liisingueseme, hüvitada liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (s.t

liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale

liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe). Maakohus leidis, et

üldtingimuste p 3.7 on vastuolus VÕS § 367 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt tuleb

arvestada liisingueseme tegelikku väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Liisingueseme võõrandamisest saadud summa ehk müügihind ei pruugi vastata sõiduki

tegelikule väärtusele ning seda riski ei saa panna üksnes kostja kanda. Maakohus asus

seisukohale, et tüüptingimuste p 3.7 on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega

VÕS § 42 lg 1 järgi tühine.

Sõiduki väärtuse tõendamiseks esitas hageja portaali auto24 väljavõtte, mille kohaselt oli

2006. a registreeritud Toyota Land Cruiser keskmine hind 2009.a augustis-septembris 23

899 €. Kostja esitatud portaali auto24 väljavõtte kohaselt oli 2006.a registreeritud Toyota

Land Cruiser Executive keskmine hind 2009.a juunist kuni detsembri lõpuni 25 399 €.

Kostja esitatud väljavõtte kohaselt on Lepingus toodud VIN-koodiga sõiduki mudel Toyota

Land Cruiser 3.0 D-4D Executive 4 WD A/T. Maakohus luges kostja poolt esitatud sõiduki

väärtuse hinnapäringu täpsemaks ja luges sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel 25 399 €

(km-ta).

Kokkuvõttes leidis maakohus, et hagejal oli kostja vastu nõue summas 22 757,75 €

(debitoorne võlgnevus 1983, 65 € + kindlustusmaksed 357, 88 € + liisingueseme

realiseerimisega seotud kulutused 722, 20 € + liisingueseme jääkmaksumus 19 694,02 €).

Hagejale tasuti Popidor OÜ pankrotimenetluses 88,27 €, kuid hageja ei ole näidanud,

millisest summast see võlgnevuse kustutamine maha on arvestatud. Hageja lõpliku nõude

suuruseks luges maakohus seega 22 669,48 €. Maakohus tuvastas, et sõiduki väärtus oli

tagastamise hetkel 25 399 €. Nimetatud summa tuli hageja nõudest kostja vastu maha

arvestada, mistõttu jättis kohus hagi rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Swedbank Liising AS esitas Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2012.a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistamist ning hagi rahuldamist.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et apellandi ja Popidor OÜ vahel sõlmitud

Lepingu tüüptingimuste p 3.7 on tühine. Tegemist ei ole tühise tüüptingimusega, kuivõrd

see ei kahjusta vastustaja huve ebamõistlikult. VÕS § 367 lg 3 järgi on lubatav poolte

kokkuleppel, sh ka liisinguandja tüüptingimustes, lähtuda liisingueseme tegelikust

müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Liisinguandjal on kohustus teha

kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel

võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Seega olukorras, kus vajab otsustamist, kas

tüüptingimuste p 3.7 on tühine või mitte, tuleb lähtuda vaidluse asjaoludest ja üldtingimuste

punkti ei ole võimalik automaatselt tühiseks tunnistada;

2) ei nõustu apellant, et kuna vastustajal ei ole üldjuhul võimalik kontrollida liisingueseme

võõrandamise protsessi ja kindlustada liisingueseme müük parima võimaliku hinnaga, ei

saa talle teha kohustuseks ka võimaliku riski ainult enda kanda võtmist. Apellant tegi kõik

endast oleneva selleks, et saavutada vastustaja süül ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme

võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Apellant võõrandas liisingueseme mõistliku aja

jooksul (vähem kui ühe kuu jooksul) professionaalse ettevõtte Ascar Auto AS abil.

Vastustaja teadis, et pärast valduse üleandmist kuulub liisinguese võõrandamisele.

Vastustajal olid kõik võimalused, et liisinguesemele ise võimalikult kõrge hinnaga ostja

leida või liisinguese ise välja osta. Vastustaja ei aidanud liisingueseme võõrandamisele ja

apellandi müügikahju vältimisele kaasa. Nimetatud asjaolusid maakohus ei analüüsinud ja

pani kogu riski apellandi kanda;

3) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et liisingueseme väärtus oli tagastamise

hetkel 25 399 € (km-ta). On arusaamatu, millele tuginedes on maakohus asunud

seisukohale, et vastustaja hinnapäringus märgitud hinnad on välja toodud ilma km-ta.

Apellant on tähelepanu juhtinud, et tegemist on km-ga hindadega ning see nähtub selgelt ka

portaalist auto24, kus sõidukite hinnad on märgitud km-ga ja see on müügikuulutustel

selgesõnaliselt välja toodud. Äärmisel juhul oleks maakohus saanud asuda seisukohale, et

liisingueseme väärtus oli tagastamise hetkel 25 399 € km-ga, s.o 21 165,83 € km-ta.

Kuivõrd maakohus asus seisukohale, et apellandi lõpliku nõude suurus oli 22 669,48 €, siis

poleks maakohus tohtinud jätta hagi kogu ulatuses rahuldamata, sest sellisel juhul oleks

apellandil jäänud vastustaja vastu nõudeõigus summas 1503,65€ (22 669,48 – 21 165,83);

4) on maakohus jätnud tähelepanuta apellandi väite, et hinnapäringus märgitud hinnad on

kuulutuste hinnad, mis ei näita tehingu tegelikku hinda. On üldteada, et kasutatud sõidukeid

ei müüda kuulutusel märgitud hinnaga, vaid turul toimub kauplemine, mille tulemusena

sõiduki hinda alandatakse. Vastustaja esitas hinnapäringu, kuid ei tõendanud, et

konkreetsed sõidukid oleks hinnapäringus märgitud hindadega võõrandatud. Ei ole

võimalik asuda seisukohale, et vastustaja hinnapakkumises märgitud keskmine hind oligi

liisingueseme turuväärtus, kuivõrd eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine

müügihind. Apellant tõendas, et liisinguese võõrandati ühe kuu jooksul alates tagastamise

hetkest hinnaga 21 666,04 € (km-ga), s.o 18 055,04 € km-ta;

5) on apellant seisukohal, et liisingueseme turuväärtus ei saanud tagastamise hetkel olla

25 399 € km-ga. Liisinguese oli võimsusega 122 kw, kuid vastustaja hinnapäringust nähtub,

et keskmise hinna arvutamisel võeti arvesse ka 127 kw võimsusega sõidukeid, mis on

hinnalt kallimad ja mis on tõstnud hinnapäringus märgitud keskmist hinda. Kui

turuväärtuse selgitamisel lähtuda 122 kw võimsusega sõidukite kuulutuse hindadest, siis on

keskmiseks hinnaks 24 794,67 € km-ga, s.o 20 662,22 € km-ta. Lisaks tuleb arvestada

Riigikohtu seisukohaga, et hinnaerinevus kuni 10 % turuväärtusest on mõistlik ja lubatav.

Seega kui arvestada maha ka lubatud 10 %, on turuväärtuseks 22 315 € km-ga, s.o

18 595,83 € km-ta. Apellant võõrandas liisingueseme hinnaga 18 055,04 € km-ta. Seega

oleks turuväärtuse ja müügist saadu vahe kõigest 540,79 € (18 595,83–18 055,04). Kui

lähtuda maakohtu arvestustest (kuigi apellandi hinnangul on see ebaõige), mille kohaselt oli

apellandi lõpliku nõude suurus 22 669,48 €, siis eelneva arvutuskäigu kohaselt oleks

maakohus pidanud hagi rahuldama vähemalt 4073,65 € (22 669,48–18 595,83) ulatuses.

Kui lähtuda ka sellest, et liisingueseme läbisõit oli tagastamise hetkel oluliselt suurem kui

vastustaja hinnapäringus märgitud sõidukite läbisõidud, siis vähendas see liisingueseme

turuväärtust veelgi. On üldteada, et suurema läbisõiduga sõidukite väärtus on väiksem.

Maakohus ei ole tõendite hindamisel sellele tähelepanu pööranud.

Lisaks on maakohus jätnud arvestamata asjaolu, et liisinguesemele sarnased sõidukid olid

vastustaja hinnapäringu kohaselt müügis samuti hinnaga 21 666 € (km-ga), s.o hinnaga,

mille sai liisingueseme müügist apellant. See kinnitab, et liisingueseme müügist saadu

vastas selle tegelikule turuväärtusele;

6) ei ole vastustaja tõendanud, et liisingueseme müügist saadud hind 21 666 € ei oleks turul

vabalt kujunenud hind. Vastustaja hinnapäring näitab analoogsete sõidukite turuhinna

statistilist keskmist (keskmise arvutamisel on arvesse võetud ka võimsamate sõidukite

hinnad), kuid kasutatud sõiduki turuhinna leidmisel tuleb arvestada ja hinnata siiski

konkreetset sõidukit. Apellant tõendas, et sõiduk võõrandati hinnaga 21 666 € ja vastustaja

ei ole tõendanud, et liisingueseme oleks saanud võõrandada kõrgema hinnaga. Apellant on

seisukohal, et liisingueseme turuväärtus ei olnud 25 399 € km-ta, vaid 18 055,04 € km-ta,

mida kinnitab liisingueseme müügiakt;

7) on ebaõige, et apellandi lõpliku nõude suurus on 22 669,48 €. Apellant märkis

09. detsembri 2011 seisukohas, et hagi esitamisel oli apellant juba pankrotimenetluses

tehtud väljamakse nõudest maha arvestanud. Otsuse tegemisel on teistkordselt maha

arvestatud pankrotimenetluses apellandile laekunud summa. Apellant märkis oma

seisukohas, et Tartu Maakohtu 4. märtsi 2010.a kohtumäärusest, millega kohus kinnitas

liisinguvõtja pankrotimenetluses lõpparuande, nähtub, et pärast liisingueseme võõrandamist

jäi apellandi nõudeks 75 023, 47 krooni, s.o 4794,87 € ja apellandi rahuldamata nõudeks jäi

pärast nõude katteks tasutud summa mahaarvamist 73 642,27 krooni, s.o 4706,61 € ja selle

summa osas esitas apellant nõude vastustaja vastu.

5. Vastustaja Marko Kaldvee vaidleb Swedbank Liising AS apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt:

1) puudub ringkonnakohtul, hoolimata apellandi väitest, et maakohtu otsus vaidlustatakse

täies ulatuses, alus maakohtu järelduste kontrollimiseks kindlustusmaksete osas, kuivõrd

apellant ei ole kohtu järeldusi kindlustusmaksete osas tegelikult vaidlustanud;

2) on ebaõige apellandi väide, et lepingu üldtingimuste p 3.7 ei ole tühine. Riigikohus on

korduvalt (vt otsus nr 3-2-1-11-12, p 12) märkinud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet,

mis paneb liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane

ei saa mõjutada müügiprotsessi. Sellisel juhul tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda

VÕS §-st 367. Viidatud Riigikohtu asjas oli hagejaks samuti Swedbank Liising AS ning

selle vaidluse poolte vahel kehtisid samad liisingulepingu üldtingimused, mis apellandi ja

Popidor OÜ vahel. Riigikohus leidis viidatud otsuse p-s 12, et Swedbank Liising AS-i

liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad kostjat ebamõistlikult ning on

tühised VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuna viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud liisingulepingu

üldtingimused on samad, mis kehtisid apellandi ja Popidor OÜ vahel, on ka käesolevas

asjas üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 vastustajat ebamõistlikult kahjustavad ning

VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Maakohus leidis õigesti, et üldtingimuste p 6.3.1 on vastuolus

VÕS § 42 lg 3 p-ga 24 ja seetõttu tühine;

3) nõustub vastustaja apellandi väitega, et maakohus leidis ebaõigesti, et liisingueseme

väärtus oli tagastamise hetkel 25 399 € km-ta. Portaali auto24 hinnapäringus märgitud

hinnad sisaldavad käibemaksu. Kuna kumbki pool ei väitnud maakohtus, et hinnad ei

sisalda käibemaksu, on ilmselt tegemist maakohtu poolse hooletusveaga. Siiski ei mõjuta

selline eksimus maakohtu lõppjärelduste ja kohtuotsuse resolutiivosa õigsust. Kuna

liisingueseme turuväärtus (25 399 €) ületas apellandile hüvitamisele kuuluvate kulutuste

summat (22 757,75 €), ei ole apellandil Popidor OÜ vastu nõuet, mille täitmist apellant

saaks käenduslepingu alusel vastustajalt nõuda;

4) VÕS § 367 lg 3 alusel tuleb hagejal tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle

tagastamise hetkel. Apellant ei tõendanud kohtumenetluses, et liisingueseme väärtus oli

selle tagastamise hetkel väiksem kui vastustaja esitatud hinnapäringust nähtuv turuhind, s.o

25 399 €;

5) on ebaõige apellandi väide, et liisingueseme turuväärtus ei saanud tagastamise hetkel olla

25 399 €. Vastustaja hinnapäringus olid kolm sõidukit mootori võimsusega 127 kw,

ülejäänud kuus sõidukit olid võimsusega 122 kw. Seejuures ületab hinnapäringus ühe

122 kw mootori võimsusega sõiduki turuhind 127 kw võimsusega sõidukite turuhinda.

Seega ei mõjuta mootorite võimsuse 5 kw suurune vahe sõiduki hinda sellisel määral, nagu

apellant seda väidab. Küll aga mõjutab sõiduki turuhinda selle varustustase ja lisavarustus.

Apellandi 9. detsembri 2011 seisukohtadele lisatud müügipakkumisest nähtub, et

liisinguese oli väga hea varustusega ning liisinguesemel olid lisaks tehasevarustusele

lisavarustusena lisatuled, astmelauad ja kaitserauad. Selline varustustase kompenseerib

sõiduki hinnas 5 kw väiksema võimsusega mootori. Samuti on ebaõige apellandi väide, et

liisingueseme läbisõit oli tagastamise hetkel oluliselt suurem vastustaja hinnapäringus

märgitud sõidukite läbisõidust. Apellant heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole

eeltoodud asjaoludele tõendite hindamisel tähelepanu pööranud, kuid apellant ei toonud ise

neid asjaolusid maakohtu menetluses välja. Seega ei pidanudki maakohus neile asjaoludele

tähelepanu pöörama. Apellandi esitatud hinnapäringus on samuti sõidukeid, mille mootori

võimsus on 127 kw ja mille läbisõit on väiksem kui liisinguesemel;

6) on ebaõige väide, et apellant tegi kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt

tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Vastustaja esitas

maakohtule apellandile 30. aprillil 2009 saadetud e-kirja, milles vastustaja väljendas muret

liisingueseme pärast, kuna apellant ei olnud vaatamata lubadusele vastustajaga

liisingueseme tagastamisega seoses ühendust võtnud. Seega ei näidanud apellant Lepingu

ülesütlemise järgselt liisingueseme vastuvõtmise vastu üles mingit huvi, vaid viivitas

liisingueseme vastuvõtmisega, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik sõidukit enne

24. juulit 2009 tagastada;

7) soovis vastustaja sõiduki ise välja osta, kuid apellant keeldus seda vastustajale müümast.

Samuti oli vastustajal leitud sõidukile ostja, kes oli nõus sõiduki turuhinnaga ostma, kuid

kuna apellant ei väljastanud vastustajale sõiduki müümiseks vajalikke dokumente, jäi

tehing tegemata. Pärast sõiduki apellandile tagastamist puudus vastustajal informatsioon

selle edasise saatuse kohta kuni apellant esitas hagi kohtusse. Apellant ei teavitanud

vastustajat liisingueseme võõrandamisest ega müügihinnast. Kuivõrd apellant ei esitanud

maakohtu menetluses väiteid, et vastustajal oli võimalus sõidukile ise ostja leida või

liisinguese välja osta ning, et vastustaja ei teinud midagi liisingueseme võõrandamisele

kaasa aitamiseks ja apellandile müügikahju tekkimise vältimiseks, ei käsitlenud maakohus

neid asjaolusid kohtuotsuses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise tõttu tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada hagi

osaliselt, s.o 33,8% ulatuses. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 1591,92 €. Samuti

kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis 7 % aastas alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 2 alusel jätta 70 % ulatuses

apellandi (hageja) kanda ja 30 % ulatuses kostja (vastustaja) kanda.

7. Käesoleva asja lahendamisel on vaidlus peamiselt küsimuses, missugune oli

liisingueseme (maastur Toyota Land Cruiser 3.0) tegelik turuväärtus sõiduki liisinguandjale

tagastamise hetkel. Sellest sõltub muuhulgas ka küsimus, kas hageja poolt kasutatud

tüüptingimuste (üldtingimuste) p 3.7 tuleb lugeda liisinguvõtja ebamõistliku kahjustamise

tõttu VÕS § 42 lg 1 järgi tühiseks või mitte.

8. Vaidlus puudutas muuhulgas sõiduki mudelit, s.o kas tegemist oli Toyota Land Cruiser’i

või kõrgema klassi varustustasemega Toyota Land Cruiser Executive mudeliga. See asjaolu

omab tähtsust liisingueseme turuväärtuse kindlakstegemisel. Liisingulepingus endas

sellekohane märge puudus ning hageja oli maakohtu menetluses seisukohal, et liisinguese

oli maastur Toyota Land Cruiser, kuid mitte selle Executive mudel. Samas esitas kostja

maakohtule tõendi (arvutiprogrammi väljavõtte – sõiduki müügikaardi, t lk 137), mille

kohaselt

oli

konkreetse

sõiduki

puhul

tegemist

Executive

mudeliga.

Apellatsioonimenetluses ei ole apellant (hageja) enam seda asjaolu vaidlustanud. Seega

asus maakohus ringkonnakohtu arvates õigesti seisukohale, et põhjendatud on aluseks võtta

kostja hinnapäring (t lk 101), mis põhineb Toyota Land Cruiser Executive mudeli

müügipakkumistel.

9. Kostja esitatud hinnapäringust nähtuvalt leiti ajavahemikul 01.06.2009.a kuni

31.12.2009.a portaalist auto24.ee 9 hinnapakkumist sarnaste omadustega sõidukitele.

Sealhulgas 3 sõiduki võimsus oli 127 kw ja ülejäänud 6 puhul 122 kw.

Apellatsioonkaebuses leidis apellant, et kui võtta arvesse vastustaja (kostja) poolt esitatud

hinnapäringuid, siis tuleks lähtuda vaid 122 kw võimsusega sõidukite kuulutuse hindadest.

Seevastu asus vastustaja seisukohale, et mootori võimsuste 5 kw suurune erinevus ei mõjuta

sõiduki hinda sellisel määral, nagu seda väidab apellant. Ringkonnakohus leiab, et alust ei

ole jätta kostja esitatud päringu puhul arvestusest välja 127 kw võimsusega maasturite

hinnapakkumised. Kohus ei pea üldteadaolevaks asjaolu, nagu mõjutaks sõidukite mootori

võimsuse erinevus 5 kw kasutatud sõiduki turuväärtust tunduval määral. Apellant (hageja)

ei ole põhistanud, nagu oleks 5 kw suurune erinevus mootori võimsuses niisugune asjaolu,

mis olulisel määral mõjutas sõiduki turuväärtust, ning et 127 kw võimsusega sõidukite

hindade arvestamine kostja (vastustaja) esitatud hinnapäringus viis moonutatud tulemusele.

Seega ei ole põhjendatud võtta kostja (vastustaja) esitatud hinnapäringu puhul arvesse

üksnes 122 kw võimsusega maasturite hinnapakkumisi.

10. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus on põhjendamatult

lugenud liisingueseme väärtuseks tagastamise hetkel 25 399 € ilma käibemaksuta. Apellant

(hageja) on menetluses tuginenud sellele, et kostja poolt esitatud tõendil toodud hinnad

sisaldavad käibemaksu. Sellele ei ole kostja (vastustaja) vastu vaielnud. Ka vastuses

apellatsioonkaebusele kinnitab vastustaja oma nõustumist apellandi väitega, et portaal

auto24.ee hinnapäringus näidatud hinnad sisaldavad käibemaksu. Seega puudub pooltel

selles küsimuses vaidlus ning ringkonnakohus loeb õigeks, et kostja (vastustaja)

11.08.2011.a hinnapäringu alusel oli Toyota Land Cruiser Executive keskmiseks hinnaks

2009.a teisel poolaastal 25 399 € koos käibemaksuga, s.o 21 165,83 € ilma käibemaksuta.

11. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi etteheide maakohtule, et

maakohus jättis arvestamata selle, et hinnapäring kajastab vaid müügikuulutuste hindu ega

väljenda tehingute tegelikke hindu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki

pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest

ei tulene teisiti. Käesolevas asjas tuli pooltel tõendada oma väiteid liisingulepingu nr

0134082L esemeks olnud sõiduki väärtuse kohta liisinguese liisinguandjale tagastamise

seisuga. Hageja tugines tõendina faktilisele asjaolule, et konkreetne sõiduk võõrandati

hinnaga 21 666 € (sh käibemaks). Lisaks esitas hageja väljavõtte portaalist auto24.ee (t lk

121-122), millest nähtuvalt ajavahemikus 02.08. – 30.09.2009.a pakuti 17 sõidukit Toyota

Land Cruiser keskmise hinnaga 23 899 € (käibemaksuga). Ka kostja (vastustaja) esitas

hinnapäringu portaalist auto24.ee, kusjuures kostja päring oli teostatud Executive mudeli

kohta. Seega esitasid mõlemad pooled peamiste tõenditena portaali auto24.ee

hinnapäringud. Kohtule ei ole menetluses esitatud usaldusväärseid andmeid selle kohta, kui

suures ulatuses erinevad tegelikud tehinguväärtused müügipakkumistes toodud hindadest.

Seega sai kohus lähtuda esitatud tõenditest, s.o hinnapäringutest.

12. Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et eelkõige tuleks käesolevas asjas kindlaks teha

konkreetse liisinguesemeks olnud sõiduki väärtus. Selle kohta on aga asjas tõendite asemel

esitatud üksnes asjaolu, mille kohaselt sõiduk võõrandati tegelikkuses hinnaga 21 666 €

(käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et liisingueseme faktiline võõrandamine hinnaga

21 666 ei ole piisav tõendamaks sõiduki tegelikku turuväärtust vastava aja seisuga

olukorras, kus kostja on sellele väärtusele vastu vaielnud ja esitanud ka tõendi, millest

nähtuvalt sarnaste sõidukite hinnad (väärtus) on turutingimustes keskmiselt kõrgemad.

Seetõttu tuli kohtul arvestada ka muid poolte esitatud tõendeid. Ringkonnakohus ei nõustu

apellandi väidetega, et liisingueseme kõrgemat väärtust võrreldes selle faktilise

müügihinnaga pidanuks tõendama ainuüksi kostja (vastustaja). Sõiduki väärtuse

tõendamine

on

võimalik

ka

sarnaste

sõidukite

müügikuulutustes

esitatud

hinnapakkumistega. Seega tulnuks hagejal endal tõendada, et liisingueset ei olnud võimalik

müüa kõrgema hinnaga kui 21 666 € (sh km), ehkki üldjuhul olid hinnapäringu kohaselt

sarnaste sõidukite hinnad sellest kõrgemad.

Kostja esitatud hinnapäringust nähtuvalt kattus ühel juhul sarnase sõiduki hinnapakkumine

tõepoolest selle hinnaga (s.o 21 666 € km-ga), millisega võõrandas liisingueseme hageja.

See asjaolu aga ei tõenda iseenesest, et ka konkreetse liisingueseme väärtuseks tuli lugeda

21 666 €. Hinnapäringust nähtuvalt on tegemist 9 sõiduki pakkumiste hulgast madalaima

hinnaga. Hageja ei ole esile toonud niisuguseid asjaolusid, mille põhjal saaks kohus teha

järelduse, et käesoleval juhul kuulus liisinguese omataoliste seas vähem väärtuslike hulka

ning tema turuväärtus jäi alla samalaadsete sõidukite keskmist.

13. Ringkonnakohus

leiab,

et

maakohus

ei

jõudnud

liisingueseme

väärtuse

kindlaksmääramisel ebaõigele tulemusele seetõttu, et jättis arvestamata hageja väited

liisingueseme suure läbisõidu kohta, mis üldteadaolevalt pidavat sõiduki turuväärtust

vähendama. Toimikus olevast üleandmise-vastuvõtmise aktist (t lk 43) nähtuvalt oli

liisingueseme läbisõit selle üleandmisel (24.07.2009) 108 814 km (aktil märgitud kui

„spidomeetri näit“). Maakohtu poolt väärtuse arvestamisel aluseks võetud hinnapäringust (t

lk 101) nähtuvalt on sõidukite läbisõidud jäänud vahemikku 64 000 km kuni 142 300 km,

s.o keskmiselt 88 800 km. Seega oli liisingueseme läbisõit hinnapäringus näidatud sõidukite

keskmisest ligikaudu 20 000 km võrra suurem. Ringkonnakohtu arvates ei saa aga pidada

üldteadaolevaks asjaoluks seda, kas ja missugusel määral suurem läbisõit automaatselt

sõidukite väärtust mõjutab. Päringust nähtuvalt on nt kahe esimese sõiduki puhul kõrgem

hind 50 000 km võrra suurema läbisõiduga sõidukil, kusjuures muud tabelis toodud näitajad

kattuvad. Seega asub ringkonnakohus seisukohale, et ainuüksi sõiduki odomeetri näit ei

väljenda sõiduki väärtust ning puudub alus lugeda liisingueseme väärtust madalamaks

tulenevalt sellest, et tema läbisõit oli 108 814 km.

14. Ringkonnakohus nõustub iseenesest apellandi seisukohaga, et puudub alus lugeda

automaatselt tühiseks tüüptingimust, mille kohaselt arvestatakse liisinguandjale kulutuste

hüvitamise nõude suuruse määramisel liisingueseme müügist saadud rahasummat (ja mitte

liisingueseme väärtust, nagu sätestab VÕS § 367 lg 3). Lepingus sisalduv kokkulepe

jääkväärtuse määramisest müügist saadu alusel oleks VÕS § 42 lg 2 kohaselt kehtetu

sellisel juhul, kui liisingueseme tegelik jääkväärtus ületas oluliselt (s.o enam kui 10 %

ulatuses) eseme realiseerimisest saadud summat. Seega tuli tüüptingimuse tühisuse

hindamiseks tuvastada liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise ajal.

Käesoleval juhul on liisinguese võõrandatud hinnaga 18 055,04 eurot (käibemaksuta).

Eelnevalt on kohus tuvastanud, et sõiduki väärtuseks tuli lugeda 21 165,83 eurot (samuti

käibemaksuta). Sõiduki tegelik väärtus ületas seega selle müügist saadud rahasummat 15%

võrra. Ringkonnakohus leiab, et liisingueseme tegelik jääkväärtus ületas seega oluliselt

eseme realiseerimisest saadud summat, mis annab aluse lugeda vaidlusalune tüüptingimus

(liisingulepingu üldtingimuste p 3.7) käesoleva vaidluse kontekstis tühiseks. Sellele

järeldusele jõudis õigesti ka maakohus.

15. Põhjendatud

on

apellatsioonkaebuse

väited

selles

osas,

et

OÜ

Popidor

pankrotimenetluses tehtud väljamakse summas 88,27 € on maakohus hageja (apellandi)

nõudest maha arvestanud sisuliselt kahekordselt. Pooltel ei ole menetluse käigus olnud

selles osas vaidlust, et hagiavalduses esitatud nõudes on see summa juba nõudest maha

arvestatud. Kostja on sellega nõustunud nt oma 17.01.2012.a maakohtule esitatud

seisukohtades (t lk 133).

Ülejäänud osas ei ole apellant viidanud maakohtu poolsetele õigusnormi rikkumistele

hageja nõude suuruse kindlakstegemisel. Eelkõige ei ole apellant vaidlustanud maakohtu

seisukohti seoses kostja poolt hüvitamisele kuuluvate kindlustusmaksete arvestusega.

Ringkonnakohus nõustub nende arvestuste osas maakohtu otsuse põhjendustega ega pea

TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.

16. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi etteheited maakohtule selle kohta,

nagu oleks maakohus jätnud analüüsimata asjaolud, et vastustaja (kostja) ei aidanud kaasa

liisingueseme võõrandamisele ja apellandi (hageja) müügikahju vältimisele. Asja

materjalidest ei nähtu, et hageja oleks maakohtu menetluses tuginenud sellele, et kostja

jättis kasutamata võimalused leida omalt poolt liisinguesemele võimalikult kõrge hinnaga

ostja. Seevastu on kostja tuginenud sellele, et otsis hagejaga pärast liisingulepingu

ülesütlemist korduvalt kontakti, soovides sõiduki üle anda, kuid hageja sellele ei

reageerinud. Maakohtul ei tulnud omal algatusel analüüsida, kas kostja osales piisavas

ulatuses liisingueseme müügiprotsessis ja otsis aktiivselt võimalusi sõidukile võimalikult

kõrge hinnaga ostja leidmiseks.

17. Eeltoodust lähtudes tuleb lugeda, et hagejal on kostja vastu nõue summas 22 757,75 €

(sh debitoorne võlgnevus 1983,65 € + kindlustusmaksed 357,88 € + vara realiseerimisega

seotud kulutused 722,20 € + liisingueseme jääkmaksumus 19 694,02 €). Ringkonnakohus

leidis eelpool, et kuigi maakohus tuvastas sõiduki väärtuse selle tagastamise hetkel

iseenesest õigesti, tuleb seda arvestada ilma käibemaksuta. Sõiduki väärtuseks ilma

käibemaksuta oli 21 165,83 eurot, milline summa kuulub hageja nõudest mahaarvamisele.

Tulemuseks on 1591,92 eurot, missuguses ulatuses kuulub hageja nõue VÕS § 367 lg 1, §

108 lg 1, § 145 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel rahuldamisele.

18. Hageja taotles kostjalt ka viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 0134082L p-s 5.1

sätestatud määras, s.o 7% aastas. Kostja ei ole viivise arvestamise alustele ja viivisenõudele

vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

19. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud

menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 163 lg 2 kohaselt võib kohus juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases

ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, jätta menetluskulud

tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesoleva

asja materjalidest nähtuvalt on pooled menetluse kestel korduvalt kompromissiläbirääkimisi

pidanud ning viimati on kostja 14.12.2011.a pakkunud hagejale kompromissina 2000 €,

millega hageja ei nõustunud. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu annab alust kohaldada

TsMS § 163 lg-t 2 ja jätta menetluskulud asjas suuremas osas, s.o 70 % ulatuses, Swedbank

Liising AS-i kanda. Ülejäänud 30 % ulatuses jäävad menetluskulud vastustaja M. Kaldvee

kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp