3-11-292/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, ja Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

9. oktoober 2012, Tartu

Haldusasja number

3-11-292

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 22.06.2010. a vastuse

nr 6-10/22723-1 tühistamiseks ja Viru Vangla

toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14.11.2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19.09.2012

Menetlusosalised

Kaebaja - Romeo Kalda

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.11.2011. a otsus

muutmata.

2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 09.10.2012, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 14.06.2010 vanglale taotluse lõpetada tema inimväärikuse alandamine,

so 14.04.2010 kinnitatud õigusvastases täitmiskavas (ITK) sisalduvate tegevuste talle jõuga ja

tahtevastaselt peale surumine ning mitte tülitada ega välja kutsuda teda seoses 14.04.2010. a

täitmiskavaga, kuna ta keeldub selles sätestatud tegevustest.

2. Viru Vangla 22.06.2010. a vastuses nr 6-10/22723-1 otsustati R. Kalda 14.06.2010. a

taotlus lugeda rahuldatuks osas, mis puudutab inimväärikuse alandamise lõpetamist, kuna

vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud, ning jätta rahuldamata osas, milles taotleti, et

ametnikud ei tülitaks ega kutsuks kaebajat välja seoses täitmiskavaga, kuna kinnipeetaval

puudub õigus nõuda, et teda ei kutsutaks teatavate ametnike poolt teatud asjaolude puhul

välja.

3. R. Kalda esitas 01.02.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru

Vangla 22.06.2010. a vastus nr 6-10/22723-1, tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla

toimingud seoses täitmiskavas sätestatud psühholoogi juurde kutsumisega ning teha

ettekirjutus, et teda ei viidaks 14.04.2010. a täitmiskavast tulenevatele vestlustele.

Kaebuse põhjenduste kohaselt viidi kaebajat korduvalt tahtevastaselt psühholoogi juurde

vestlusele, kuigi kaebaja oli palunud teda mitte kutsuda 14.04.2010. a täitmisplaaniga

seonduvatele vestlustele sotsiaaltöötaja või psühholoogiga. Seadusest ei tulene, et kaebaja on

kohustatud vestlema vangla koosseisuväliste töötajatega, sh psühholoogiga. Kaebaja pidi

kolmel korral alluma vanglaametniku korraldustele tulla kambrist välja vestluse läbiviimiseks

ning tegemist oli jõu kasutamisega, sest vastasel juhul oleks teda distsiplinaarkorras karistatud

korraldusele allumata jätmise eest. Kaebaja viidi vestlustele tahtevastaselt, kuna ta oli

eelnevalt vanglaametnikule öelnud, et ei soovi vestelda psühholoogiga ning kaebaja ei

laskunud psühholoogiga vestlusesse. Vastustaja alavääristas ja naeruvääristas kaebajat

mõttetute korralduste andmisega.

Vaidlustatud otsuses jäeti tähelepanuta, et ITK-st võivad tuleneda kaebajale kohustused ainult

sel juhul, kui ta on ITK-ga nõustunud. Kaebaja ei ole nõus täitma korraldusi, mis ei ole seotud

vangistuse eesmärkide täitmisega. Vaidlustatud otsust langetades jättis vastustaja teostamata

uurimisprintsiibi, andmata võimaluse vastuväidete esitamiseks ja kaalumata kaebaja huvid.

Põhjendatud huvina nimetas kaebaja preventiivset eesmärki, et edaspidi analoogsetes asjades

vältida õigusrikkumiste kordumist vastustaja poolt.

Kaebaja loobus ettekirjutuse tegemise nõudest 31.10.2011. a kohtuistungil.

4. Tartu Halduskohtu 14.11.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt puudub kaebajal õigus taotleda vastustaja 22.06.2010. a vastuse

nr 6-10/22723-1 tühistamist osas, milles on selgitatud, et kaebaja suhtes koostatud ITK ja

selle raames toimuvad kohtumised ametnikega ei ole kaebaja inimväärikusi alandavad. Selles

osas ei ole tegemist haldusaktiga ning vastustaja oleks pidanud vastuse vormistamisel lähtuma

märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest (MSVS).

Vaidlustatud vastuse teises osas on vastustaja jätnud rahuldamata kaebaja taotluse, et

vanglaametnikud temaga ei suhtleks seoses ITK-s märgitud tegevustega. Kuna kaebajal

puudus õigus vastava taotluse esitamiseks, siis oleks vastustaja pidanud kaebaja taotluse

läbivaatamatult tagastama ning põhjendama taotluse läbivaatamata jätmist. Siiski ei too

taotluse rahuldamata jätmine kaasa vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamist, kuna on

ilmselge, et kaebaja taotlust rahuldada ei saa. Kaebaja väited otsuse põhjendamatusest ja

ärakuulamisõiguse rikkumisest ei ole asjakohased, kuna otsust on piisavalt põhjendatud ning

kaebajal oli võimalus esitada kogu asjassepuutuv teave oma taotluses, millest lähtuvalt

menetlust alustati.

Kaebajal puudub subjektiivne õigus osaleda ITK koostamisel, kuid justiitsministri

14.05.2008. a määrusega nr 21 kinnitatud ITK koostamise ja rakendamise juhendi (Juhend)

§ 5 lg 6 kohaselt võib täitmiskava koostamisel arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid.

Vangla ei ole kohustatud kinnipeetava ettepanekutega arvestama. 14.04.2010 viisid

inspektor-kontaktisik

K. Luuri ja sotsiaaltöötaja M. Laanemäe kaebajaga läbi vestluse, mille käigus arutati

koostatavat ITK-d ning selgitati kaebajale, miks tema ettepanekutega ei arvestata. Käesoleval

juhul ei ole vastustaja sundinud kaebajat ITK-d täitma. Asjaolu, et kaebajale ei meeldi tema

kohta koostatud ITK, milles on riskide maandamiseks peetud vajalikuks vestlusi erinevate

spetsialistidega ja ta ei soovi ITK-s märgitud tegevustes osaleda, ei tähenda veel, et vangla ei

või pakkuda kaebajale võimalust ITK-s märgitu täitmiseks. Kaebaja on vestlustest keeldunud

ja vangla on seda aktsepteerinud, kuna ei ole sundinud kaebajat ITK-s täitma. Kuigi kaebajal

on õigus keelduda vestlemisest, ei ole tal õigust nõuda, et vanglaametnikud tema poole ei

pöörduks ja temaga ei suhtleks, kuna vanglas viibides on vanglaametnikel seoses vangistuse

täideviimise eesmärkide täitmisega otseselt vajalik kinnipeetavatega suhelda. Kaebaja väide

põhiseaduse §-st 19 tuleneva eneseteostuse õiguse rikkumisest on asjakohatu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. R. Kalda apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud uurimisprintsiipi ja

otsus on sisuliselt põhjendamata.

Halduskohus on väljunud kaebuse piiridest, asudes otsuses lahendama ITK õiguspärasust,

mida kaebuses ei ole vaidlustatud ning kohustamisnõuet, millest kaebaja loobus kohtuistungil.

Kaebaja rõhutas kohtuistungil, et psühholoog ei ole vanglaametnik ning vanglaametnikega

vestlemisest ei ole kaebaja keeldunud. Kaebaja ei ole nõudnud, et vanglaametnikud tema

poole ei pöörduks. Vaidlus on selles, et kaebaja viidi vastu tema tahtmist kambrist välja

psühholoogi juurde vestlusele, mis oli kaebaja jaoks alandav ja solvav. ITK-s märgitud

tegevusi peab kaebaja täitma ainult siis, kui ta on sellega ise nõustunud.

Kohus on arusaamatult väitnud, et kaebaja 14.06.2010 taotlusena pealkirjastatud pöördumine

ei ole haldusakt, kuna kaebaja ei olegi väitnud, et tema pöördumine oli haldusakt. Kaebaja

14.06.2010. a pöördumine on taotlus haldusmenetluse algatamiseks haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 14 mõistes ning vastustaja 22.06.2010. a otsus on haldusakti ehk keelduv otsus,

kuna kaebaja taotlus jäeti rahuldamata. Vaidlustatud haldusakti andmisel on ebaõigesti

kohaldatud materiaalõigust, rikutud ärakuulamise õigust ja uurimisprintsiipi ning ei ole välja

selgitatud kaebaja tegelikku eesmärki. Samuti ei nähtu vaidlustatud haldusaktist põhjendusi,

millise seaduse alusel viiakse kaebaja vastu tahtmist vestlusele psühholoogiga.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vastustaja ei ole sundinud kaebajat ITK-d täitma, kuna

vastustaja on korduvalt andnud kaebajale korraldusi väljuda kambrist ja minna vestlusele

psühholoogiga.

Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebaja viited põhiseaduse §-dest 19 ja 20 tulenevate

õiguste rikkumisele. Nimetatud paragrahvide kaitseala hõlmab ka vanglas kinnipeetava õigust

vabalt valida, kas ta läheb psühholoogiga vestlema või mitte, kuna psühholoogi juurde minek

ei ole kohustuslik. Ka vangistuse vältel ei või kaebaja vabadust piirata meelevaldselt, ilma

õigusliku aluseta või ebaproportsionaalselt, mh igasuguste ebavajalike korralduste andmisega.

Kaebaja vaidlustab ka halduskohtu tegevuse kohtuistungi protokolli parandamise taotluse

rahuldamata jätmisel ning palub ringkonnakohtul võtta arvesse kaebaja poolt protokolli

parandamise taotluses esitatud seisukohad.

6. Ringkonnakohtu istungil 19.09.2012 möönis kaebaja, et Viru Vangla 22.06.2010. a kiri

nr 6-10/22723-1 ei pruugi olla haldusakt HMS § 51 lg 1 mõistes ja loobus sellega seonduvast

tühistamisnõudest ning oli nõus selles osas üle minema tuvastamisnõudele eesmärgiga, et teda

ei viidaks tulevikus 14.04.2010 kinnitatud ITK alusel enam õigusvastaselt ja tema tahte

vastaselt vestlusele sotsiaaltöötaja või psühholoogiga.

7. Viru Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuse põhjenduste kohaselt on halduskohtu otsus põhjendatud ning asjaolu, et kohtu

põhjendused kattuvad vastustaja omadega, ei tee nendest automaatselt ebaõigeid põhjendusi.

Vastustaja märgib kohustamisnõude kohta, et selliselt ei olekski kohus saanud kaebust läbi

vaadata, kuna kohtul ei ole võimalik teha preventiivset ettekirjutust edaspidistele vestlustele

mitteviimise kohta. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et kohus on tema kaebuse läbi

vaadanud ka ettekirjutuse tegemise nõude osas, kuna kohus ei ole sellise nõude lahendamist

otsuses märkinud ning samuti tuleneb kohtuotsuse asjaoludest, et kaebaja loobus

kohtuistungil kaebuses toodud ettekirjutuse tegemise nõudest. Nii tühistamis- kui ka

tuvastamisnõude osas kaebuse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustamiseks peab kohus

paratamatult analüüsima vangla tegevuse õiguspärasust. Seetõttu pidi kohus käesoleval juhul

hindama, kas isikul on õigus nõuda ametnikega suhtlemisest keeldumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 14.11.2011. a otsuse muutmiseks või

tühistamiseks ei ole alust ka olukorras, kus kaebaja on loobunud tühistamisnõudest Viru

Vangla 22.06.2010. a vastuse nr 6-10/22723-1 osas.

9. Toimiku materjalidest nähtuvalt kinnitas Viru Vangla II üksuse peaspetsialist üksuse juht

14.04.2010 R. Kalda ITK ja seda tutvustati kaebajale 15.04.2010 (tl 9). R. Kalda

kinnitatud ITK-ga ei nõustunud. R. Kalda esitas 14.06.2010 vanglale pöördumise, mis

oli pealkirjastatud taotlusena ning palus lõpetada tema väärikuse alandamine, mis

väljendub tema vabadusi ebaseaduslikult piiravas ITK-s olevate tegevuste jõulises

pealesurumises ning mitte teda enam välja kutsuda seoses ITK-ga, sest ta keeldub

igasugustest tegevustest, mis on ITK-s sätestatud. Vangla vastas R. Kalda pöördumisele

22.06.2010. a kirjaga ning selgitas, et vangla ei ole kaebaja inimväärikust alandanud ning

kaebajal puudub õigus taotleda, et teda ametnike poolt ei tülitataks ega kutsutaks välja

vestlusele.

R. Kalda esitas 14.07.2010 vaide, milles taotles vangla 22.06.2010. a vastuse tühistamist ja

ettekirjutuse tegemist, millega kohustada vanglat teda mitte välja kutsuma seoses 14.04.2010

kinnitatud ITK-ga. Viru Vangla jättis 05.01.2011 vaideotsusega R. Kalda vaide rahuldamata.

R. Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 22.06.2010. a vastuse

nr 6-10/22723-1 tühistamiseks, vangla toimingute (korduvalt psühholoogi juurde vestlusele

kutsumine) õigusvastaseks tunnistamiseks ja vanglale ettekirjutuse tegemiseks, et teda ei

viidaks enam kaebaja nõusolekuta ITK alusel vestlusele psühholoogi või sotsiaaltöötajaga.

Vanglale ettekirjutuse tegemise nõudest kaebaja halduskohtus loobus ning vaidlustatud

otsusega jäeti esitatud kaebus rahuldamata põhjusel, et halduskohus ei pidanud vangla

tegevust ega ka 22.06.2010. a vastust kaebaja õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks.

10. Lähtudes toimiku materjalidest ja vaidlustatud otsuse põhjendustest ei ole

ringkonnakohtul alust nõustuda kaebaja väidetega, nagu oleks halduskohus otsuse tegemisel

rikkunud uurimisprintsiipi ja jätnud otsuse sisuliselt põhjendamata. Samuti ei ole

halduskohus väljunud kaebuse piiridest, sest kohus ei ole eraldi lahendanud nõuet

14.04.2010. a kinnitatud ITK õiguspärasuse kohta, vaid on ITK olemust, kehtivust ja selle

koostamise nõuetelevastavust hinnanud seoses vajadusega otsustada, kas kaebuses

vaidlustatud vangla 22.06.2010. a vastus ja toimingud kaebaja vestlusele viimisel on olnud

õiguspärased ja ITK-ga kooskõlas.

11. Asjakohane ei ole ka R. Kalda väide, et kuigi ta loobus kohtuistungil kohustamisnõudest

ja jäi tühistamis- ning tuvastamisnõude juurde, on halduskohus siiski teinud otsuse kõigi

algsete nõuete osas. Ringkonnakohtule jääb selline väide arusaamatuks, sest vaidlustatava

otsuse motiveerivas osas ei ole halduskohus kordagi märkinud seda, et ta lahendab endiselt

sisuliselt ka ettekirjutuse tegemise nõuet ega esitanud selle nõudega seoses vastavaid

põhjendusi. Halduskohtu vaidlustatud otsuse motiveerivas osas antakse selgelt hinnang

üksnes Viru Vangla 22.06.2010. a vastusele ja toimingutele, mis seisnesid kaebaja korduvas

viimises psühholoogi juurde vestlusele 14.04.2010 kinnitatud ITK alusel. Samuti nähtub

vaidlustatud kohtuotsuse kirjeldavast osast (otsuse lk 2), et halduskohus arvestas kaebaja

loobumisega ettekirjutuse tegemise nõudest ja sellega, et kaebaja jäi kaebuse p-des 1 ja 2

toodud nõuete, so tühistamis- ja tuvastamisnõude juurde.

12. Halduskohtu 14.11.2011. a otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja

väide, mille kohaselt jättis halduskohus kaebaja taotluse kohtuistungi protokolli paranduste

sisseviimiseks õigusvastaselt rahuldamata.

TsMS § 53 sätestab, et protokolli tehakse parandused asjaomase isiku vastuväidete alusel, kui

kohus sellega nõustub. Kui kohus vastuväidetega ei nõustu, lisatakse need protokollile või

kantakse protokolli. Antud juhul on halduskohus 14.11.2011. a määruses leidnud, et puudub

vajadus kaebaja poolt esitatud paranduste kohtuistungi protokolli sisse viimiseks, sest kaebaja

seisukohad on protokollis õigesti ja piisavalt kajastatud. Kohtuistungi protokoll ei pea

kajastamata isiku selgitusi täies mahus, vaid seal peavad kajastuma menetlustoimingu käik ja

muud asja lahendamiseks või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulised asjaolud ning isiku

väidete ja vastuväidete põhisisu (TsMS § 50 lg 1).

13. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vangla 22.06.2010 keeldumine jätta rahuldamata tema

taotlus mitte teda enam seoses 14.04.2010 kinnitatud ITK-s toodud tegevustega välja kutsuda ja

vangla toimingud (tema kutsumine vestlusele psühholoogiga 14.05.2010, 11.06.2010 ja

16.07.2010) on õigusvastased ning vastuolus põhiseaduse §-dest 19 ja 20 tulenevate õigustega,

kuna kaebaja on algusest peale väljendanud, et ta ei nõustu ITK-s määratud riskide maandamise

tegevustega ja ei soovi neid nõudeid täita.

VangS § 16 lg 1 kohaselt koostatakse kinnipeetavale, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva

vangistuse tähtaeg ületab ühe aasta, individuaalne täitmiskava, milles nähakse muu hulgas ette

kinnipeetava paigutamine vanglas ning kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase

koolituse andmise vajadus, samuti kinnipeetavale kohaldatavad soodustused ja vangistuse

täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. 14.04.2010 kinnitatud ITK

koostamise hetkel kehtinud Juhendi § 1 lg 1 sätestas, et täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja

karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava

kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Juhendi § 1

lg 2 kohaselt on individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise üheks eesmärgiks suunata

kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele läbi kriminogeensete riskide maandamise. Seega on

ITK elluviimine vangla üks tegevustest, mis on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide

saavutamiseks ning ITK-d kinnitades seob vangla end selles kirjeldatud täideviimisprogrammiga

ja kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda, et vangla kinnitatud ja kehtivas ITK-s

märgitut ellu ei viiks.

Mis puudutab kaebaja väidet, et täitmiskava kehtivuse üheks tingimuseks on kinnipeetava enda

nõusolek ning selle puudumisel on täitmiskava õigusvastane ja ka selle täitmise nõudmine

õigusvastane, siis selles osas on Riigikohtu halduskolleegium asunud 03.10.2012. a lahendis

haldusasjas nr 3-3-1-31-12 seisukohale, et 2010. a kehtinud Juhendi § 1 lg 3 p 10 sõnastus oli

ebaõnnestunud, võimaldades tõlgendada normi kitsalt ka nii, et täitmiskava kehtivuse eelduseks

on kinnipeetava nõustumine täitmiskava tingimustega. Halduskolleegium leidis siiski, et Juhendi

§ 1 lg 3 p-s 10 sätestatud nõuet, et täitmiskava peab sisaldama muu hulgas kinnipeetava

nõusolekut, ei saa tõlgendada sedavõrd kitsalt, et nõusoleku puudumisel on täitmiskava

kinnitamine õigusvastane. Kolleegiumi hinnangul kandis nimetatud nõue siiski üksnes

kinnipeetava täitmiskava tingimustest informeerimise eesmärki. Vastupidine tõlgendus ei ühtiks

täitmiskava eesmärkidega (juhendi § 1 lg 2) ning tähendaks, et kinnipeetavatel oleks sisuliselt

täitmiskava kinnitamise pädevus, mis ei lange ilmselgelt kokku karistuse täideviimise

eesmärkide ja seadusandja tahtega.

Seega ei anna asjaolu, et R. Kalda ei nõustunud 14.04.2010 kinnitatud ITK tingimustega, sh

vajadusega vestelda oma väärtushinnangutest ja hoiakutest esimesel poolaastal üks kord kuus

psühholoogiga või sotsiaaltöötajaga, alust asuda seisukohale, et vangla poolt ITK täitmine

kaebaja psühholoogiga vestlusele kutsumise näol ja keeldumine rahuldada R. Kalda taotlust teda

mitte enam vestlustele kutsuda, oleksid olnud õigusvastased ja kaebaja õigusi, sh õigust vabale

eneseteostusele ning vabadusele ja isikupuutumatusele, rikkuvad. Selle üle, et 14.04.2010

kinnitatud ITK-d tutvustati R. Kaldale 15.04.2010 ja enne seda, so 14.04.2010 toimus ka

koostatava ITK ning kaebaja suhtes toimunud riskihindamise tulemuste selgitamine R. Kaldale

(tl 45), ei ole ka käesolevas asjas vaidlust olnud.

Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole ITK-st tulenevate tegevuste elluviimisel keegi sundinud

kaebajat ka psühholoogiga vestlema, kui kaebaja ei ole vestlustel soovinud seda teha (tl 25, 26,

41-42).

14. Mis puudutab veel 14.04.2010 kinnitanud ja käesolevas asjas vaidlustatud toimingute

tegemise ajal R. Kalda suhtes kehtinud ITK õiguspärasust, siis nagu juba märgitud, vaidlustas

R. Kalda 14.04.2010. a ITK varasemalt teises haldusasjas, milles Riigikohus tegi otsuse

03.10.2012. Viimatimainitud otsusega tunnistati 14.04.2010 kinnitatud R. Kalda ITK

õigusvastaseks üksnes kaebajale üldkeskharidust mittevõimaldavas osas. Ülejäänud osas nõustus

Riigikohus alama astme kohtute lahendites toodud põhjendustega ITK vastavuse kohta

õigusaktides sätestatud nõuetele ning kaebajale ärakuulamisõiguse võimaldamise kohta. Seega

on kohtumenetluses juba antud hinnang sellele, et muus osas, sh R. Kalda suhtes riskide

maandamiseks ette nähtud tegevuste kindlaksmääramise osas, oli viidatud ITK 2010. a

õiguspärane ja kehtiv ning seda tuli täita.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

Einar Vene

Madis Ernits

Maili Lokk