3-11-1630/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1630

Haldusasi

A.-M.T.i kaebus Tallinna Ülikooli 14. märtsi 2011

käskkirja

nr

366ü

tühisuse

tuvastamise

või

alternatiivselt tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.-M.T.

Esindaja: v.adv Armand Reinmaa

Vastustaja: Tallinna Ülikool

Esindaja: v.adv Karl Haavasalu

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.-M.T.i kaebus ning tühistada Tallinna Ülikooli akadeemilise

prorektori 14. märtsi 2011 käskkirja nr 366ü punkt 3, millega eksmatrikuleeriti

üliõpilane A.-M.T.

2. Mõista Tallinna Ülikoolilt A.-M.T.i kasuks välja menetluskulu 28

(kakskümmend kaheksa) eurot ja 75 senti.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTUSUS

1. A.-M.T.i ja Tallinna Ülikooli vahel sõlmiti 6. oktoobril 2010 õppeleping ning A.-M.T.

immatrikuleeriti Tallinna Ülikooli psühholoogia õppekava magistrantuuri päevaõppesse.

Õppelepingu kohaselt oli üliõpilasel kohustus tasuda 2010/2011 kevadsemestri eest

õppeteenustasu 830 eurot hiljemalt 25. veebruariks 2010, selleks tähtpäevaks tasus ta

õppeteenustasust 600 eurot.

2. 1. märtsil 2011 saatis Tallinna Ülikooli töötaja A.-M.T.ile e-kirja, milles hoiatas, et

üliõpilane võidakse eksmatrikuleerida, kui ta viie tööpäeva jooksul võlgnevust ei likvideeri

ning 10. märtsil saadeti A.-M.T.ile eksmatrikuleerimishoiatus, kus teatati, et samal päeval

allkirjastatakse tema eksmatrikuleerimise esildis ning anti võimalus esitada tõend võlgnevuse

tasumise kohta kella 15.00-ks. Samal päeval esitas A.-M.T. Tallinna Ülikoolile taotluse

pikendada õppeteenustasu võlgnevuse tähtaega kuni 5. aprillini seoses lapse haigestumise

tõttu tekkinud majanduslike raskustega. Samal päeval vastati Tallinna Ülikoolist, et

Psühholoogia instituudi direktor seda avaldust ei rahuldanud. 14. märtsil 2011 esitas A.-M.T.

avalduse akadeemilisele prorektorile, kes vastas talle 17. märtsil 2011, et eksmatrikuleerimise

peatamine ei ole põhjendatud.

3. Tallinna Ülikooli akadeemiline prorektori 14. märtsi 2012 käskkirja nr 336ü kohaselt A.-

M.T. eksmatrikuleeriti Tallinna Ülikoolist.

KAEBAJA NÕUEDED JA PÕHJENDUSED

4. A.-M.T. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Ülikooli 14. märtsi 2011

käskkirja nr 366ü tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist. Kaebaja on

seisukohal, et käskkiri on tühine, kuna seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Siinkohal viitab

kaebaja Tallinna Ülikooli põhimääruse § 13 lõigetele 3 ja 4, mille kohaselt annab prorektor

korraldusi, mitte käskkirju. Kaebaja toob välja, et õppekorralduseeskiri, kui põhikirjast

madalamalseisev siseõiguse akt ei saa muuta põhikirjas sätestatud pädevuse jaotust.

5. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, kuna see toimetati kaebajale kätte

e-kirjaga ilma et see oleks seejuures digitaalallkirjastatud. Siinkohal viitab kaebaja

Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 55 lõigetele 3 ja 4 ning §-le 27 ning Riigikohtu

otsusele haldusasjas nr 3-3-1-71-05. Samuti leiab kaebaja, et teda ei teavitatud vaidlusaluse

käskkirja andmiseni viinud menetluse alustamisest, mistõttu ei olnud tal võimalust menetluses

efektiivselt oma õigusi kaitsta. Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-

1-85-10 ning leiab, et ülikool sellega rikkunud hea halduse põhimõtet.

6. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning

sellest ei nähtu ühtki kaalutlust, millest selle andmisel lähtutud on. Haldusakti

põhjendamiskohustuse osas viitab kaebaja Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-30-97,

3-3-1-14-97 ja 3-3-1-14-00 ning leiab, et põhjendamispuudusi ei kõrvalda kohtumenetluse

käigus antud selgitused, kuna põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele

tõhusalt kontrollitavaks. Siinkohal viitab kaebaja Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-

57-00 ja 3-3-1-62-07. Kaebaja heidab ette sedagi, et haldusakt ei sisalda vaidlustamisviidet

ning mööndes, et vaidlustamisviite puudumine iseenesest ei pruugi olla haldusakti tühistamise

aluseks, märgib kaebaja, et kui haldusakti andja oleks järginud kõiki haldusmenetluse

kohustuslikke nõudeid, ei oleks jõutud vähemalt 9. tööpäeval peale maksetähtpäeva saabumist

eksmatrikuleerimiseni.

7. Kaebaja leiab, et ülikool on käskkirja andmise menetluses rikkunud HMS § 36 lg 1

punktidest 1 ja 2 tulenevat selgitamiskohustust, kuivõrd kaebajale ei ole selgitatud, et tegemist

on haldusmenetlusega ning millised on tema õigused haldusmenetluse läbiviimisel,

kahjustades seega oluliselt isiku õigust enda subjektiivsete õiguste kaitseks menetluses.

Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-90-04 ning leiab, et

nõustamine ja selgitamine peab toimuma haldusorgani algatusel, iseäranis juhul, kui isiku

õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline. Kaebaja heidab ette, et talle ei

tagatud ärakuulamisõigust ega antud talle võimalust esitada asja kohta oma seisukohti ja

vastuväiteid enne vaidlusaluse käskkirja andmist. Kaebaja viitab Riigikohtu otsusele

haldusasjas nr 3-3-1-72-10 ning selgitab, et käesoleval juhul tehti kaebaja suhtes rangeim otsus

võimalikest, mistõttu on ärakuulamisõiguse rikkumise näol tegemist niivõrd olulise

menetlusnormi rikkumisega, mis peaks kaasa tooma haldusakti kehtetuks tunnistamise.

8. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja andmisel ei ole kaalutlusõigust

nõuetekohaselt teostatud. Kaebaja leiab, et üliõpilase eksmatrikuleerimise otsustamine on

kaalutlusotsus, ent käesoleval juhul on ülikool jätnud kaalumata igasugused muud

õppelepingust ja võlaõigusseadusest tulenevad õiguskaitsevahendid, mille abil oleks võimalik

saavutada soovitud eesmärki. Siinkohal toob kaebaja välja, et ta eksmatrikuleeriti isegi enne

lepingus sätestatud leppetrahvi sissenõutavaks muutumist. Kaebaja viitab kaalutlusõiguse

teostamisele esitatavate nõuete osas Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-62-02 ja

3-3-1-39-07 ning rõhutab, et käesoleval juhul puuduvad haldusaktil igasugused põhjendused.

Kaebaja on ka seisukohal, et vastustaja ei saa enda siseaktiga loobuda seaduses sätestatud

kaalutlusõiguse teostamisest või hea halduse põhimõtte kohaldamisest, kuivõrd vastustaja on

avalik-õiguslik juriidiline isik, kellele on antud õigusvõime avaliku halduse teostamisel.

9. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja on

seisukohal, et eksmatrikuleerimine ei olnud antud olukorras vajalik meede, kuna

õppelepingust tulenevalt oli ülikoolil võimalik rakendada lepingus kokkulepitud sanktsioone

ning lisaks sellele võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid, mis poleks kaebaja jaoks

olnud nii koormavad, ent sama tõhusad. Kaebaja leiab, et ratsionaalse kaalumise tulemusel ei

ole võimalik jõuda tulemuseni, kus ¾ ulatuses õppeteenustasu tasunud üliõpilase suhtes

kohaldatakse eksmatrikuleerimist 9 päeva pärast õppemaksu tasumise tähtpäeva saabumist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Tallinna Ülikool peab A.-M.T.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt tehtud etteheited vaidlusalusele käskkirjale on

vormilist laadi ega mõjutanud asja otsustamist ning tulenevalt HMS §-st 58 ei ole tegemist

asjaoludega, mis tooks kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Vastustaja rõhutab, et kaebaja

rikkus õppelepingut, jättes ettenähtud summas õppeteenustasu tähtaegselt tasumata, seejuures

ei kasutanud ta õppelepingu punktis 6.2. sätestatud õigust taotleda õppeteenustasu

maksegraafiku muutmist semestri esimese nädala jooksul. Vastustaja märgib, et kaebaja ei

teatanud ülikooli enne vaidlusaluse õppeteenustasu tasumise tähtpäeva oma rahalistest

raskustest ega püüdnud vastustajaga koos leida lahendust tekkinud probleemidele. Vastustaja

leiab, et kaebaja, jäädes lihtsalt ootama, mis edasi juhtub, rikkus võlaõigusseaduse §-ist 102

tulenevat nõuet teatada võlausaldajale kohustuse täitmist takistavatest asjaoludest ning

kindlasti pole see kooskõlas hea usu põhimõttega.

11. Vastustaja ei nõustu etteheitega teavitamiskohustuse rikkuse kohta ning selgitab, et

õppekoordinaator saatis 1. märtsil 2011 vastavasisulise e-kirja kaebaja elektronpostiaadressile,

kusjuures kaebajal oli õppelepingust tulenev kohustus luua ülikooli kasutajakonto ja kasutada

sellega saadud e-postiaadressi ametliku infovahetuskanalina ülikooliõpingute vältel.

12. Põhjendamatuks peab vastustaja etteheidet, et kaebajale ei tagatud ärakuulamisõigust,

kuna õppeteenustasu maksmata jätmisega kaasnev tagajärg on sätestatud õppekorralduse

eeskirja punktis 333 ning seega ei ole sellises olukorras ülikoolil diskretsiooniruumi

otsustamaks, kas õppeteenustasu maksmata jätnud üliõpilane eksmatrikuleerida või mitte ning

ainsaks täiendavaks tingimuseks on see, et üliõpilast oleks 5 tööpäeva enne

eksmatrikuleerimisesildise allkirjastamist eksmatrikuleerimise ohust teavitatud. Vastustaja

viitab ka õppelepingu punktile 4.2., mille kohaselt oli kaebaja kohustuseks muuhulgas tunda

ülikoolis kehtivad õigusakte. Vastustaja toob välja sellegi, et kaebajat on ka varem

eksmatrikuleeritud seoses õppeteenustasu tasumata jätmisega, nimelt 11. veebruaril 2010

käskkirjaga, mis tähendab, et kaebaja pidi olema teadlik õppeteenustasu tasumata jätmise

tagajärgedest. Vastustaja märgib, et haldusorganil tekib HMS § 36 lõikest 1 tulenevalt

selgitamiskohustus vaid siis, kui menetlusosaline selleks soovi avaldab.

13. Põhjendamatuks peab vastustaja kaebaja taotlust vaidlusaluse käskkirja tühisuse

tuvastamiseks. Vastustaja viitab Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-21-03 ja 3-3-1-42-

03 ja selgitab, vaidlusaluse käskkirja on andnud ülikooli akadeemiline prorektor, kelle

pädevuses

on

õppekorralduse

eeskirja

p

kohaselt

anda

välja

üliõpilaste

eksmatrikuleerimise käskkirjasid ning samuti tuleneb see pädevus Tallinna Ülikooli rektori 6.

aprilli 2009 käskkirjast nr. 18. Vastustaja hinnangul ei ole oluline see, et Tallinna Ülikooli

põhikirjas ei nimetata prorektori õigust anda käskkirju. Vastustaja leiab, et igal juhul on

akadeemilisel prorektoril õigus anda välja haldusakte üliõpilaste eksmatrikuleerimiseks ning

teiseks ei ole õige kaebaja väide, et õppekorralduse eeskiri on madalamalseisev õigusakt kui

vastutaja põhikiri, kuna mõlemad aktid on kehtestanud senat. Vastustaja toob ka välja, et

põhikiri ei reguleeri üldse eksmatrikuleerimisega seonduvat.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et A.-M.T.i kaebus

on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Tallinna Ülikooli akadeemilise prorektori 14. märtsi

käskkirjas nr 366ü sisalduv otsustus kaebaja eksmatrikuleerimise kohta on ilmsete

põhjendamispuudustega, mis ei võimalda sisuliselt kontrollida selle otsuse õiguspärasust,

eeskätt selle proportsionaalsust. Kohtumenetluses tuvastatud asjaoludel, millele vaidlusaluses

käskkirjas ei viidata, on alust asuda seisukohale, et eksmatrikuleerimisotsustus on

ebaproportsionaalne.

15. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 6. oktoobril 2010 sõlmitud õppelepingu kohaselt oli

kaebajal kohustus tasuda 2010/2011 õppeaasta kevadsemestri õppeteenustasu 830 eurot

hiljemalt 25. veebruaril 2011 ega ka selles, et nimetatud tähtpäevaks tasus kaebaja

õppeteenustasust 600 eurot. Vaidlust pole ka käesoleva otsuse jao Asjaolud ja vaidlustatud otsus

punktis 2 kajastatud kirjavahetuse toimumise osas kaebaja ja ülikooli vahel. Poolte vahel on

vaidlus esiteks küsimuses, kas vaidlusaluse käskkirja andjal üldse oli vastav otsustuspädevus

ning teiseks selles, kas vaidlusalune otsus on piisavalt motiveeritud, kas või mil määral oli

ülikoolil sellise otsuse tegemisel kaalutlusõigust ning kas seda kaalutlusõigust on

nõuetekohaselt teostatud.

16. Väär on kaebaja seisuoht, et vaidlusalune käskkiri on pädevuse ületamise tõttu tühine.

Ülikoolidel on oma juhtimise ning töökorralduse osas märkimisväärne iseotsustusõigus. Senat

kui Tallinna Ülikooli kõrgeim otsustusorgan on 26. mai 2008 määrusega nr 18 kehtestanud

õppekorralduse eeskirja, mille punkti 332 kohaselt toimub eksmatrikuleerimine akadeemilise

prorektori käskkirjaga. Sellest normist tuleneb otseselt akadeemilisele prorektorile pädevus

otsustada üliõpilase eksmatrikuleerimise üle. Selles osas ei ole õppekorralduse eeskiri

vastuolus ka Tallinna Ülikooli põhikirjaga. Põhikirja § 19 lg 3 kohaselt on rektoril õigus

määrata kuni kolm prorektorit ja volitada neile otsustusõigus kindlates valdkondades, mis ei

kuulu seaduse alusel rektori ainupädevusse. Vaidlusaluse käskkirja andmise ajal kehtis selles

küsimuses Tallinna Ülikooli rektori 6. aprilli 2009 käskkiri nr 18 (tl. 121 pöördel), mille

punktist 1.6 tulenes samuti akadeemilise prorektori pädevus anda eksmatrikuleerimise

käskkirju. Seega tuleneb nii senati kehtestatud õppekorralduse eeskirjast kui rektori poolt

antud käskkirjast, et üliõpilase eksmatrikuleerimise kohta otsuse tegemine on akadeemilise

prorektori pädevuses. Asjaolu, et Tallinna Ülikooli põhikirja § 13 lõike 4 kohaselt annab

prorektor korraldusi, mitte käskkirju, ei muuda eeltoodud otsustuspädevust. Põhikirja § 13 lg

4 ei reguleeri pädevusjaotust. Isegi kui asuda seisukohale, et prorektori poolt tehtud

üksikotsustused (haldusaktid) peaksid põhikirjast tulenevalt olema vormistatud või

pealkirjastatud korraldusena, mitte käskkirjana, ei muudaks see tehtud otsustust tühiseks ega

annaks ka alust selle kehtetuks tunnistamiseks.

17. Vaidlustatud käskkirja tühistamiseks ei annaks alust ei eraldivõetuna ega koosmõjus

muude asjaoludega see, et kaebajale edastati elektrooniliselt vaidlusaluse käskkirja koopia ilma,

et see oleks kandnud digitaalallkirja. Kaebaja viide HMS §-le 27 on küll õige, ent

elektrooniliselt edastatud dokumendil allkirja puudumine ei ole käesoleval juhul kindlasti

selliseks vormiveaks, mis saanuks mõjutada asja otsustamist. HMS § 58 kohaselt ei saa

haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et ülikooli

akadeemiline prorektor on käskkirja allkirjastanud. Asjaolu, et käskkiri edastati kaebajale ilma

digitaalallkirjata võinuks tähtsust omada näiteks kaebetähtaja küsimuse lahendamisel, kui

ilmnenuks, et käskkirjal allkirja puudumise tõttu ei olnud kaebaja üldse veendunud selles, kas

selline akt ka tegelikult antud on ning pidi kaebetähtaja jooksul esmalt kulutama aega sellele,

et käskkirja autentsuses veenduda. Kaebetähtaja küsimus ei ole käesoleval juhul aga enam

aktuaalne.

18. Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega HMS § 35 lg 1 punktis 2 sätestatud

teavitamiskohustuse ning HMS §-s 36 lg 1 punktides 1 ja 2 sätestatud selgitamiskohustuse

rikkumise osas. Ülikool täitis oma teavitamis- ja selgitamiskohustust piisavalt seeläbi, et

ülikooli töötaja saatis kaebajale 1. märtsil 2011 e-kirja (tl. 15), milles teavitas kaebajat sellest, et

on tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei ole õppeteenustasu tähtpäevaks tasunud ning selgitas, et

sellele

võib

järgneda

kaebaja

eksmatrikuleerimine.

Eksmatrikuleerimise

menetluse

toimumisest on kaebajat täiendavalt teavitatud ka ülikooli töötaja 10. märtsi 2011 kirjas (tl.15),

kus märgitakse, et eksmatrikuleerimise esildis allkirjastatakse samal päeval ning palutakse,

juhul kui õppeteenustasu maksmist on kaebajal võimalik tõendada, esitada vastav tõend

hiljemalt kella 15.00-ks. Seega oli kaebaja teadlik sellest, et milliste asjaolude alusel ning millist

menetlust on ülikool tema suhtes toimetamas, samuti anti viidatud e-kirjades mõista, millise

aja jooksul asjas otsus eeldatavasti tehakse. Arvestades vaidlusaluse küsimuse keerukust ja

õiguslikku iseloomu, samuti kaebaja poolt õppelepingus võetud kohustust olla teadlik Tallinna

Ülikooli õppetegevust reguleerivatest õigusaktidest, ei saa asuda seisukohale, et ülikool oleks

omal algatusel pidanud kaebajale rohkem selgitusi jagama. Ise kaebaja mingisuguseid selgitusi

ülikoolilt nõudnud ei ole.

19. Nõustuda ei saa ka kaebaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta.

Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist

andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja

kohta oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõiguse eesmärk on see, et isik, kelle suhtes

koormava haldusakti andmist või soodustava haldusakti andmisest keeldumist haldusorgan

kaalub, saaks esile tõsta tema hinnangul asja otsustamise seisukohast olulisi asjaolusid ning et

haldusorganil oleks neid asjaolusid võimalik hinnata ja asi õigesti ja põhjendatult lahendada.

Ärakuulamisõigus tagati kaebajale seeläbi, et ülikooli töötaja informeeris teda vastavalt 1.

märtsi 2011 ja 10. märtsi 2011 e-kirjades menetluse läbiviimisest, asjaoludest, millele otsuse

tegemisel tugineda kavatsetakse ning sellest, millal vastav otsus teha kavatsetakse. Seega oli

kaebajal võimalik enne asja otsustamist oma seisukoht ja vastuväiteid esitada, sõltumata

sellest, et haldusorgan temalt omapoolse seisukoha esitamist ei küsinud ega selleks

mingisugust eraldi tähtaega ei andnud. Tegelikult sai kaebaja oma seisukoha ka esitada,

väljendades seda oma 10. märtsi 2011 avalduses psühholoogia instituudi direktorile ning 14.

märtsi 2011 avalduses prorektorile. Nendes avaldustes andis kaebaja üheselt mõista, et

võlgnevus on tekkinud raske majandusliku olukorra kohta ja on ajutise iseloomuga, samuti

selgub neist üheselt, et kaebaja soovib võlgnevuse likvideerida, pakkudes selleks välja isegi

võimaliku tähtpäeva – 5. aprilli ning õpinguid jätkata. See, et korralduse andmisel nende

asjaolude ja seisukohtadega ei arvestatud ja et nendega mittearvestamist ei põhjendatud, ei

puuduta enam menetlusosalisele ärakuulamisõiguse võimaldamist, vaid seda, kas lõpuks

tehtud otsus on nõuetekohaselt põhjendatud.

20. Vaidluse esemeks oleva küsimuse iseloomu silmas pidades ei saa ka väita, et viie tööpäeva

pikkune tähtaeg, mille võrra kaebajale ette teatati sellest, et esineb alus eksmatrikuleerimise

otsuse tegemiseks, oleks olnud ebapiisav oma arvamuse ja seisukohtade esitamiseks. See, et

kaebaja ei kontrollinud oma e-postkasti ning sai sinna 1. märtsil 2011 saadetud kirjast teada

alles 10. märtsil 2011, on kaebaja enese tegematajätmine ning selles osas ei saa teha etteheiteid

ülikoolile. Kaebaja oli igal juhul teadlik sellest, et tal on õppeteenustasu osas võlgnevus ning

pidi igal juhul olema teadlik ka sellest, et sellisel juhul võidakse ta eksmatrikuleerida. Heas

usus käitudes oleks kaebaja pidanud ise ülikooliga õppemaksuvõlgnevuse küsimuses ühendust

võtma kohe, kui talle ilmnes, et kohustuse täielik tähtaegne täitmine ei osutu võimalikuks, ent

igal juhul vähim, mida kaebaja tegema pidi, oli hoolitseda selle eest, et ülikooli poolt talle

saadetud teated temani jõuaksid ehk siis kontrollima pidevalt tema ja ülikooli vahelise

asjaajamise kanaliks määratud e-postkasti. Ärakuulamisõiguse rikkumisega HMS § 40 mõistes

on tegemist eeskätt siis, kui haldusorgan asjassepuutuvat isikut sootuks menetluse

käimasolemisest või isiku huve kahjustada võivast võimalikust lahendusest üldse ei teavita või

eksitab isikut nõnda, ent viimasele jääb arusaam, et tal on võimalik oma seisukohti esitada

hiljem. Käesoleval juhul selliseid etteheiteid vastustajale teha ei saa. On tõsi, et ülikool

võinuks kaebajale ärakuulamisõiguse olemasolu ehk selgitada ning praktikas oleks ilmselt

olnud mõistlik ja eesmärgipärane nõuda kaebajalt selgitust, kas tal esinesid õppelepingu

rikkumiseks mingisuguseid objektiivsed takistused ning kas ta kavatseb lepingulise kohustuse

siiski täita ning on huvitatud õpingute jätkamisest. See puudus ei ole kindlasti selline, mis

annaks aluse vaidlusalune haldusakt kehtetuks tunnistada.

21. Vaidlusaluse käskkirja peamiseks ning selle tühistamist tingivaks puuduseks on aga selle

ebapiisav põhjendamine. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult

põhjendatud nõnda, ent põhjendus on esitatud haldusaktis või menetlusosalisele

kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb

haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning sama

paragrahvi 3. lõikest tuleneb, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaidlusaluses

haldusaktis ei ole nõuetekohaselt märgitud ei selle andmise õiguslikku ega faktilist alust,

rääkimata sellest, et sellest nähtuks kaalutlusõiguse teostamine.

22. Käskkirjas viidatakse kaebaja eksmatrikuleerimise alusena TLÜ õppekorralduse eeskirja

punktile 3.12. Tegemist on punktiga, mis tähistab õppekorralduse eeskirja alajaotust

Eksmatrikuleerimine, milles sätestatakse nii erinevad eksmatrikuleerimise aluseid kui

reguleeritakse ka eksmatrikuleerimise korda. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, millisel alusel

kaebaja eksmatrikuleeriti, seejuures ei selgu isegi see, kas see toimus ülikooli algatusel

(õppekorralduse eeskirja punkti 333 alapunktides näidatud alused) või üliõpilase algatusel

(õppekorralduse eeskirja punkti 335 taanetes loetletud alused). Käesoleva vaidluse seisukohast

ei oma see puudus siiski määravat tähtsust, kuna on ilmne, et vaatamata sellele, et käskkirjas

puudub korrektne viide eksmatrikuleerimise õiguslikule alusele, oli kaebajale teada, et selleks

aluseks oli õppekorralduse eeskirja punkti 333 neljas alapunkt (õppeteenustasu tähtajaks

mittetasumise tõttu). Kaebaja ei ole kaebuses ka sellele puudusele viidanud, ent see näitab

siiski, kuivõrd lohakalt on vaidlusaluse käskkirja andmisel toimitud. Siinkohal väärib

kõrvalmärkusena äratoomist asjaolu, et eksmatrikuleerimise alusel võib eksmatrikuleeritud

üliõpilase õiguste seisukohast olla oluline tähtsus, näiteks sõltub sellest tähtaeg, mille

möödumisel on võimalik üliõpilase reimmatrikuleerimine (õppekorralduse eeskirja punkt

339). Seega ei piisa eksmatrikuleerimise käskkirja õigusliku põhjendusena viitamisest üksnes

õppekorralduse eeskirja eksmatrikuleerimist reguleerivale alajaotusele. See oleks võrreldav

töölepingu lõpetamisel viitamisega üksnes töölepinguseaduse 5. peatükile ehk sisuliselt on

tegemist viite puudumisega otsustuse õiguslikule alusele.

23. Olematu on vaidlustatud haldusakti faktilise põhjenduse osa. Kuigi käesolevas asjas ei ole

vaidlust selle üle, et kaebajal tõepoolest oli õppeteenustasu osas võlgnevus, ei selgu

vaidlustatud käskkirjast näiteks see, kas selle andja on olnud teadlik ja lähtunud näiteks

asjaolust, et 830 euro suurusest õppeteenustasust oli kaebaja 600 euro suuruse osa ehk enam

kui 70% tähtaegselt tasunud. Haldusakti andmise aluseks olevate faktiliste asjaolude

väljatoomine on muuhulgas vajalik selleks, et haldusakti kontrollimisel nähtuks, millistest

faktilistest asjaoludest selle on tegelikult lähtutud otsustuspädev isik või organ vastava otsuse

tegemisel. Oluliste faktiliste asjaolude haldusakti põhjendavas osas kajastamata jätmine jätab

haldusakti kontrollimisel paratamatult õhku küsimuse, kas otsuse teinud isik või organ otsuse

tegemisel neid asjaolusid üldse teadis või kui oleks teadnud, kas oleks siis otsus olnud

samasugune. Käesoleval juhul ei olegi küsimus niivõrd selles, kas õppeteenustasuvõlgnevus

saab kaasa tuua üliõpilase eksmatrikuleerimise, kuivõrd just selles, kas eksmatrikuleerimine on

vajalik ja mõõdukas meede konkreetses faktilises olukorras, kus üliõpilane on tähtaegselt

tasunud enam kui 70% õppeteenustasust ning avaldanud enne eksmatrikuleerimisotsuse

tegemist soovi ka võlgnetav osa tasuda (tõsi, eirates selleks ettenähtud korda, st. taotletama

maksegraafiku muutmist semestri alguses).

24. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu ka see, kas ja milliseid asjaolusid ning põhjendatud huve

kaebaja eksmatrikuleerimise otsustamisel kaalutud on. Kuigi kohtumenetluses ei saa iseäranis

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti uute kaalutluste ja põhjendustega täiendada, nähtub

käesoleval juhul vastustaja poolt kohtumenetluses välja toodust, et tegelikult ei ole kaalumist

üldse teostatud. Vastustaja seisukoht, et õppeteenustasu tähtpäevaks tasumata jätmise tõttu

üliõpilase eksmatrikuleerimisel ei ole ülikoolil sootuks kaalutlusõigust, ei ole õige. Tallinna

Ülikooli õppekorralduse eeskirja punkti 333 kolmandast alapunktist tuleneb, et ülikooli

algatusel akadeemilise üksuse õppejuhi esildise alusel eksmatrikuleeritakse üliõpilane

õppeteenustasu tähtajaks mittetasumise tõttu. Ekslik on vastustaja seisukoht, et tegemist on

imperatiivse normiga. Nimetatud normist tuleneb küll, et õppeteenustasu tasumata ei ole

riigieelarvevälisele õppekohale immatrikuleeritud üliõpilasel õigust Tallinna Ülikoolis õppida

ning ülikoolil on õigus ta üliõpilaste nimekirjast kustutada ehk eksmatrikuleerida, ent see ei

tähenda, et viivitamatu eksmatrikuleerimine oleks vääramatuks tagajärjeks sõltumata

õppeteenustasu tasumata jätmise asjaoludest. Igal juhul on ülikoolil kaalutlusõigus küsimuses,

kas anda lepingut rikkunud üliõpilasele võimalus see rikkumine heastada (võlgnevus

likvideerida, leppetrahvi ja/või viiviseid maksta jne), samamoodi küsimuses, kui kaua

eksmatrikuleerimisega viivitada. Olukorras, kus üliõpilane on õppeteenustasu maksmise

kohustuse osaliselt õigeaegselt täitnud ning taotlenud enne tema suhtes eksmatrikuleerimise

otsuse tegemist võimalust õppetööd jätkata ning õppeteenustasu tasumata osa hiljem tasuda,

tuleb üliõpilase eksmatrikuleerimise küsimus otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades ning

kaaludes omavahel nii ülikooli kui ka õppelepingut rikkunud üliõpilase huve ning olulisi

lepingu rikkumisega seotud asjaolusid.

25. Asjaolule, et õppeteenustasu tähtpäevaks tasumata jätmisel ei ole tingimata vajalik

üliõpilase kohene eksmatrikuleerimine, viitab ka kaebaja ja ülikooli vahelise õppelepingu

punkt 4.4. mille kohaselt on üliõpilasel kohustus õppeteenustasu maksmisega viivitamisel

enam kui kümme tööpäeva, tasuda 400 krooni või 25 euro suurust leppetrahvi. On

vaieldamatu, et leppetrahvi tasumise kohustus on üliõpilast märksa vähem kahjustava

iseloomuga kui eksmatrikuleerimine. Viidatud leppetrahvi säte lepingus tähendab seda, et

juhul kui üliõpilane viivitab tasumisega kuni 10 tööpäeva, ei kohaldata ka leppetrahvi. lepingus

ettenähtud leppetrahvi tasumise kohustus on üliõpilasel üheteistkümnendal tööpäeval pärast

õppeteenustasu tasumise tähtpäeva möödumist. Käesoleval juhul oli kaebajal kohustus

õppeteenustasu tasuda 25. veebruaril 2011, sellele järgnev üheteistkümnes tööpäev oli 14.

märts 2011 ehk sama päev, mil ülikooli akadeemiline prorektor andis käskkirja kaebaja

eksmatrikuleerimise kohta. Seega ei püüdnudki ülikool kasutada kohustust rikkunud üliõpilase

suhtes

lepingus

kokku

lepitud

leebemat

meedet.

Sellises

olukorras

üliõpilase

eksmatrikuleerimiseks peaks ülikoolil olema mingisugune eriline põhjus või kaalumisargument

ning see peaks vaidlusalusest käskkirjast ka nähtuma. Käesoleval juhul ühtki sellist põhjust või

argumenti käskkirjast ei nähtu. Eelnev ei tähenda, et ülikool peaks igal juhul mingisugustest

inimlikest kaalutlustest lähtudes õppelepingutes sätestatud õppeteenustasu maksmise

tähtpäevi edasi lükkama, ent samas peaks olema vähemalt mingi mõistlik põhjus, miks seda

mitte teha, kui asjaoludest nähtuvalt on see üliõpilase huvides ning ei kahjustad ülikooli huve

ülemäära. Õppeteenustasuvõlgnevuse tõttu ei ole üliõpilase eksmatrikuleerimine üldjuhul

lubatud, kui tema põhjendus õppelepingu rikkumise objektiivse põhjuse kohta on vähemalt

eluliselt usutav, kui üliõpilase käitumisest saab mõistlikult eeldada tema reaalset kavatsust

õppeteenustasuvõlgnevus mõistliku aja jooksul likvideerida ja ta on avaldanud soovi seda teha

ning ei esine mõjuvat põhjust, miks ülikool peaks eelistama üliõpilase eksmatrikuleerimist

mõnele muule, üliõpilase jaoks vähemkoormavale meetmele. Sellisel juhul tuleks enne

eksmatrikuleerimise otsustamist vähemalt püüda koostöös üliõpilasega leida tekkinud

olukorrale lahendus, et sõlmitud õppelepingu täitmine saaks jätkuda. Ülikool võib ja peabki

kasutama õiguskaitsevahendeid oma õiguste ja huvide kaitseks, ent nende valimisel tuleb

toimida heas usus ning lepingu teist poolt põhjendamatult kahjustamata. Unustada ei saa ka

seda, et õppelepingust tulenevas õigussuhtes on ülikool ilmselgelt tugevamaks pooleks ning

ilmne on, et üliõpilase jaoks on eksmatrikuleerimisega kaasnev kahjulik tagajärg märksa

koormavam kui ülikooli jaoks see, et üliõpilane ei tasu kogu õppeteenustasu õigeaegselt.

26. Teatava kaalutlusõiguse olemasolule õppekorralduse eeskirja punkti 333 kohaldamisel

viitab tegelikult ka kaebaja poolt esitatud avaldusele tehtud Tallinna Ülikooli Psühholoogia

instituudi juhataja pealdis (tl. 16), mille kohaselt on instituudi direktor leidnud, et erandi

tegemine ei ole põhjendatud. Seega on instituudi direktor prorektorile eksmatrikuleerimise

esildise tegemisel teostanud mingisugust kaalutlusõigust ja leidnud, et konkreetsel juhul ei ole

erandi tegemine põhjendatud. Milliseid asjaolusid ta kaalus ja kuidas see kaalumine välja nägi,

on antud juhul teadmata. Kuna esildise tegemine iseenesest kaebaja õigusi ei riku, siis ei olnud

tal ka vajalik selle esildise tegemise eraldi vaidlustamine, ent asjaolud ja põhjendused, miks

peeti vajalikuks kaebaja eksmatrikuleerimist, mitte aga talle erandi tegemist ja näiteks

võlgnevuse tasumiseks uue tähtpäeva määramist, peaksid selguma prorektori käskkirjast.

Kahjuks ei selgu.

27. Seda, et põhimõtteliselt on võimalik, et üliõpilane ei tasu õppeteenustasu algselt kokku

lepitud graafiku kohaselt, kinnitab ka õppeteenuse lepingus p 6.2. ette nähtud üliõpilase õigus

kooskõlastada vastavad muudatused ülikooli esindajaga semestri esimese nädala jooksul.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja selle tähtaja jooksul lepingu muutmist ei

taotlenud, ent juba ainuüksi sellise võimaluse olemasolu näitab, et õppeteenustasu kindlaks

tähtpäevaks (st. antud juhul 25. veebruariks) tasumine ei saanud olla ülikooli jaoks sedavõrd

oluline, et selle kohustuse rikkumine pidanuks igal juhul tingima kaebaja eksmatrikuleerimise

juba üheteistkümnendal tööpäeval pärast eelnimetatud tähtpäeva saabumist. Samuti tasub

tähele panna, et õppelepingust nähtuvalt on üliõpilasel põhimõtteliselt võimalus valida ka

õppeteenustasu maksmine neljas osas, millisel juhul tulnuks 25. veebruariks tasuda semestri

õppeteenustasust 25% ehk 830*0,25=207,50 eurot. Ka see võimalus ei ole formaalselt kaebaja

jaoks õigustuseks õppeteenustasu õigeaegselt maksmata jätmisel, ent viitab jällegi sellele, et

lepingus ettenähtud tähtpäevaks õppeteenustasu laekumine ei pruugi ülikooli jaoks olla

sedavõrd kaalukas vajadus. Siinkohal ei saa siiski väita, et see kindlasti saaks niimoodi olla.

Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ülikool on oma rahavood planeerinud selliselt, et kõik

õppeteenustasud laekuvad õigel ajal, ent kas see nii on või kas esineb mingi muu põhjus, mis

välistas kaebajalt võlgnevuse sissenõudmise ning sundis ülikooli tingimata eksmatrikuleerimise

kasuks otsustama, ei ole antud juhul teada. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui

ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega

kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlusaluses

korralduses esinevate põhjendamispuuduste tõttu ei ole võimalik sisuliselt kontrollida selle

proportsionaalsust ega kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Haldusakt ei ole kooskõlas

HMS §-s 56 põhjendamise nõudega ning seetõttu õigusvastane ja tuleb tühistada.

28. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 sätestatakse, et menetluskulud kannab

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on ostus tehtud vastustaja kahjuks.

Kaebaja on esitanud kohtule 14. septembril 2012 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks,

taotledes kaebuse ja määruskaebuse esitamisel tasutud 28,78 euro suuruse riigilõivukulu ning

3700,78 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt. Riigilõivu tasumine on

tõendatud toimikus olevate maksekorraldustega 28,75 euro ulatuses (tl. 105 ja 154).

Õigusabikulude kohta on kaebaja esitanud Advokaadibüroo Reinmaa & Partnerid 18.

oktoobri 2011 arve summas 1440 eurot, 30. novembri 2011 arve summas 516,78 eurot, 30.

juuni 2011 arve summas 1152 eurot ning 17. septembri 2012 arve summas 576 eurot. Viimase

arve esitas kaebaja kohtule 25. septembril 2012.

29. 1. jaanuaril 2012 jõustunud HkMS § 285 lõikes 1 sätestatakse, et enne selle seadustiku

jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende

väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seni kehtinud

halduskohtumenetluse

seadustiku

menetluskulude

väljamõistmise

sätteid

tõlgendati

kohtupraktikas selliselt, et halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista

vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud (vt. Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-48-06).

Seega tuli õigusabikulude tõendamiseks esitada kohtule ka tõendid selle kohta, et

menetlusosaline on õigusabi eest reaalselt tasunud. Haldusasjas nr 3-3-1-5-08 tehtud otsuses

selgitas Riigikohus, et ainuüksi menetluskulude nimekirjas sisalduv advokaadi kinnitus selle

kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust.

Haldusasjas 3-3-1-55-00 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et advokaadibüroole summa

tasumise kohta esitatud tõendist peab nähtuma, millal on kaebaja rahasumma tasunud.

Käesolevas asjas on enne praegu kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku jõustumist tehtud

menetlustoimingud, millega kaasnevad advokaadibüroo poolt 18. oktoobril, 30. novembril, 30

juunil 2011 väljastatud arved (tl. 222-223). Nimetatud arvetele on kantud käsikirjaliselt märkus

Tasutud ning allkiri, mis sarnaneb samal arvel arve väljastaja allkirjaga. Kelle allkirjaga on tegu,

arvetelt ei nähtu. Isegi kui eeldada, et tegemist õigusteenust osutanud advokaadi allkirjaga, ei

saa arvele märgitud kinnitust eelviidatud Riigikohtu seisukohtade valguses pidada piisavaks

tõendiks selle kohta, et menetluskulud on kantud. Juhul kui kaebaja tasus arve

pangaülekandega, saaks kulu kandmist tõendada koopia maksekorraldusest või väljavõte

summa saaja pangakontolt, sularahas tasumise korral saaks seda kinnitada nõuetekohaste

andmetega kassadokument. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Seega ei ole nende kulude

kandmine tõendatud.

30. Lisaks eelnimetatud kuludokumentidele esitas kaebaja menetluskulude nimekirjas taotluse

anda täiendav tähtaeg kuni 25. septembrini 2012 viimase arve ja tasumist tõendava

dokumendi esitamiseks ning 25. septembril 2012 esitas kaebaja kohtule advokaadibüroo

Reinmaa & Partnerid 19. septembri 2009 arve, millele on käsikirjas tehtud märkus Tasutud

24.09.2012. Ka sellel arvel kajastatud menetluskulu ei kuulu väljamõistmisele. Käesolevas

haldusasjas 31. augustil 2012 tehtud määruses (tl. 211) määrati menetlusosalistele kirjalikus

menetluses täiendavate tõendite ja taotluste esitamise tähtpäevaks 14. september 2012. Selle

tähtpäevaga lõppenud tähtaega ei ole kaebaja jaoks pikendatud ning selle pikendamiseks

puudunuks ka objektiivne põhjus. Seega on 25. septembril 2012 esitatud kuludokumendid

esitatud pärast kohtu poolt antud tähtaja möödumist ning kohus jätab need tähelepanuta.

Eeltoodut silmas pidades kuulub vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmisele üksnes kantud

riigilõiv.

Kristjan Siigur

kohtunik