2-12-13038/5 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Lukiina Vismann

Otsuse tegemise aeg ja koht

01. oktoober 2012 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-12-13038

Tsiviilasi

AS Swedbank hagi AVvastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

6 390,00 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AS Swedbank (registrikood 10060701, asukoht

Liivalaia 8, Tallinn 15040)

Hageja esindajad Marge G ja Anneli A

Kostja AV(isikukood XXX, elukoht XXX)

Menetlustoimingu tegemise viis

Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista AV(V ) võlgnevus 12 657,30 (kaksteist tuhat kuussada

viiskümmend seitse eurot ja 30 senti) eurot AS Swedbank kasuks.

3. Välja mõista AV(V ) viivis protsendina VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP

intress + 7% aastas) põhinõudelt (6 390 eurolt) alates 29.03.2012 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni Swedbank AS kasuks.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud AV kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja nõue ja hagiavalduse aluseks olevad asjaolud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.10.2005 laenulepingu nr XXX, mille kohaselt

andis hageja kostjale laenu summas 136 219,00 eurot, mille sihtotstarve oli kinnistu ost

asukohaga XXX.

23.05.2006 sõlmisid pooled laenulepingu nr XXX lisa nr 1, mille kohaselt leppisid pooled

kehtestada laenusaaja ja panga vahel sõlmitud laenuleping nr XXX uues sõnastuses, samuti

suurendati laenulimiiti 177 691,78 euroni.

09.06.2008 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr XXX LISA, mille kohaselt leppisid

pooled kehtestada laenusaaja ja panga vahel sõlmitud laenuleping nr XXX uues sõnastuses.

Lepingu punkti 5.1 kohaselt oli laenuvõtja kohustatud laenusumma tagasi maksma ning

tasuma hagejale intressi lepingus ja lepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel.

Vastavalt lepingu põhitingimustele oli laenusumma osamaksete ja intressi maksete

tähtpäevaks iga kuu 09. kuupäev ning intressi määraks 6 kuu Euribor + 0.600% aastas

tagastamise lõpptähtajaga 09.09.2035. Tulenevalt lepingu tüüptingimuste punktist 9.1 oli

hagejal õigus nõuda kostjalt varaliste kohustuste (v.a intressi) täitmisega viivitamisel viivist.

Lepingust tulenevate kostja kohustuste hagejale täitmise tagamiseks seati tagatisena hüpoteek

kinnistule asukohaga XXX. Kostja ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt

ning sellest tulenevalt saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemisteatise 08.07.2010. Hageja

palus kostjal tasuda lepingust tulenev võlgnevus. Hageja hoiatas kostjat, et juhul kui

võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud ennetähtaegselt lepingu üles ütlema.

Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu 06.08.2010 ennetähtaegselt üles.

15.12.2011 seisuga on hageja nõuet vähendanud ning kostja võlgnevus hageja ees on

12 657,30 eurot, mis koosneb põhiosa võlgnevusest summas 6 390,00 eurot, intressidest

summas 6 267,30 eurot.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks 12 657,30 eurot ning viivis protsendina

põhinõudest (so EKP intress + 7% aastas summalt 6 390,00 eurot) alates hagi esitamisest kuni

rahalise kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista

kostjalt Swedbank AS-i kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Kostja vastuväited

Kostja ei võta hagi õigeks. 03.10.2005 sõlmiti laenuleping nr XXX, mille osapoolteks olid

hageja laenuandjana ja kostja ning tema abikaasa A V . Laenu tagatiseks seati hüpoteek

kogusummas 176 971 eurot laenuga soetatavale kinnistule aadressiga XXX. Harju Maakohus

kuulutas 02.07.2008 välja A V pankroti. Kuna valdava osa pankrotivarast moodustas A V

elukohaks olev kinnisasi, saatis pankrotihaldur 09.07.2008 vastava teatise ka hagejale, kui

kinnistule seatud I järgu hüpoteegipidajale. 06.08.2008 toimunud võlausaldajate esimese

üldkoosoleku ajaks ei olnud hageja oma nõuet pankrotihaldurile esitanud.

05.11.2008 esitas hageja nõude summas 147 588 eurot koos taotlusega nõude esitamise

tähtaja ennistamiseks ja nõude tunnustamiseks pandiga tagatud nõudena. 13.03.2009

toimunud võlausaldajate üldkoosolek otsustas jätta hageja nõude esitamise tähtaja ennistamise

rahuldamata ja tunnustas nõuet PankrS § 153 lg 1 p 3 sätestatud rahuldamisjärgus hilinenud

nõudena. 23.04.2010 toimunud võlausaldajate üldkoosolek jättis rahuldamata hageja taotluse

pandiõiguse tunnustamiseks. Hageja esitas 04.05.2010 enda õiguste kaitseks hagi Harju

Maakohtule, mis jäeti rahuldamata. Hageja kaotas 1/2 ulatuses pandiõiguse tema kasuks

seatud hüpoteegilt ning andis kostjale mõista, et kogu sellega seonduv kahju tuleb kanda

kostjal üksi.

Hageja on hagi p 6 viidanud asjaolule, et kostja ei ole oma laenulepingust tulenevaid

kohustusi kohaselt täitnud. Kostja vaidleb hageja sellekohasele seisukohale vastu ning

kinnitab, et on kõik lepingu täitmisel tekkinud erisused võrreldes laenulepinguga

kooskõlastanud hagejaga. 2008 kevadel esitas kostja hagejale taotluse laenupuhkusele põhiosa

maksete osas 6 kuuks, mille hageja alates 09.06.2008 ka rahuldas. Seoses lapse sünniga

10.2008 esitas kostja hagejale taotluse täielikule laenupuhkusele üheks aastaks alates 12.2008.

Pärast pikka läbirääkimisprotsessi hageja rahuldas kostja taotluse, kuid jättis laenulepingu

vastava lisalepinguna korrektselt vormistamata ning hageja arvestas ebakorrektselt

vormistatud maksepuhkuse lõppedes kogu maksepuhkuse perioodi eest viiviseid nii laenu

põhiosalt kui intressidelt. Peale maksepuhkuse lõppu jõudsid pooled seisukohale, et

laenulepingu teenindamine ainult kostja poolt ei oma kostja jaoks motiveerivat perspektiivi ja

hageja kutsub laenulepingu ühepoolselt tagasi. Kostja nõustus laenulepingu lõpetamisega

hageja veenmise tulemusel, taotlust laenuleping ennetähtaegselt lõpetada ei ole kostja

esitanud.

Kostja huvides on alates A V pankroti väljakuulutamist olnud kinnistu võimalikult kiiresti ja

hagejale soodsalt realiseerida. Kostja hinnangul ei ole kahtlust, et pankroti väljakuulutamise

hetkel oli kinnistu minimaalne väärtus 200 000 eurot. Laenujääk A V pankroti

väljakuulutamise hetkel oli 147 588 eurot, mis tähendab, et laenulepingust tulenevad

kohustused oleksid hageja kasuks seatud I järjekoha hüpoteegi realiseerimisel saanud täies

ulatuses rahuldatud. Hageja on oma tegevusega pankrotimenetluses tekitanud kostjale kahju

minimaalselt 26 000 eurot.

Kostja on seisukohal, et hagejal hüpoteegipidajana lasuvad lisaks hüpoteegist tulenevatele

õigustele ka teatud kohustused, eelkõige kohustus teha enda poolt kõik, et hüpoteek kannaks

laenu tagatisena talle seatud eesmärki. Kostja ei näinud ega saanudki näha laenulepingut

sõlmides ette olukorda, kus hageja hüpoteegipidajana oma õigustest ½ hüpoteegi ulatuses

kergekäeliselt loobub ning asub sellega seoses tekkinud kahju temalt sisse nõudma.

Kostja on seisukohal, et kinnistu müük mõistliku hinnaga vahetult peale pankroti

väljakuulutamist ebaõnnestus ainult tänu hagejapoolsele raskele hooletusele seoses nõude

esitamise tähtaja möödalaskmisega ning sellega seotud hilisema vaidlusega. Hageja, kui ½

hüpoteegipidaja, ei olnud enne pankrotiasjas esitatud nõude järjekoha küsimuses vaidluse

osas selguse saabumist nõus kinnistut realiseerima, mistõttu pankrotihaldur peatas

müügiprotsessi. Kinnistu müügihind langes vaidluse perioodil oluliselt. Erinevalt kostjast oli

hagejal võimalus pankrotimenetluses võlausaldajana alghinnas kaasa rääkida. Kostjale

teadaolevalt ta seda võimalust ei kasutanud.

Peale kinnistu realiseerimist on kostja teinud korduvalt erinevaid ettepanekuid müügikahju

lahendamiseks kokkuleppe või tasaarvestuse teel. Hageja on oma veast arusaanuna erinevatel

hetkedel oma nõuet kostja vastu vähendanud. Kostja on seisukohal, et kuna kostjal ei olnud

mingit võimalust kinnistu müüki kiirendada või muul moel müügiprotsessi mõjutada, ei saa ta

nõustuda tekkinud müügikahju kandmisega.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Hageja 09.06.2012 seisukoht

Kostja ainus sisuline vastuväide hagile seisneb selles, et kostja arvates on hageja oluliselt

kahjustanud kostja huve, jättes oma nõude kaaslaenusaaja A V pankrotimenetluses

esitamata, mille tulemusena kaotas hageja oma pandiõiguse. Kostja leiab, et kui hageja oleks

tähtaegselt oma nõude esitanud, oleks pandieseme müügist saadu arvel saanud katta kogu

lepingust tuleneva võlgnevuse ning hagejal puuduksid nõuded kostja vastu.

Hageja nimetatud seisukohaga ei nõustu. Lepingu tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud

vara müügist laekus 120 000,00 eurot, millest 60 000,00 eurot laekus lepingust tuleneva

võlgnevuse katteks ja 60 000,00 laekus pankrotipessa. Peale vara realiseerimisest saadu

laekumist oli lepingust tulenevaks põhinõudeks veel 86 358,96 ja intressivõlgnevuseks

6 267,30 eurot. Seega peale 60 000,00 euro laekumist oli hageja nõudeks kokku veel

92 626,26 eurot. Kui hageja oleks oma nõude esitanud tähtaegselt ning see oleks tunnustatud

I järjekoha nõudega (rohkem I järjekoha nõudeid ei tunnustatud), oleks seega kogu vara

realiseerimisest saadu laekunud (maksimaalselt 120 000,00 eurot) lepingulise võlgnevuse

katteks.

Vara realiseerimisest saadust kaeti ka osaliselt pankrotimenetluse kulud, mistõttu

väljamakseid tehti kokku 49 500,00 eurot. Nimetatud summa sisaldab ka muud pankrotivara

peale vaidlusaluse vara realiseerimisest saadu, mistõttu nimetud summast osa oleks läinud

jagamisele ka II järgu tunnustatud nõuete omanike (võlausaldajate) vahel. Olenemata

detailidest, ei saanud väljamaksmisele kuuluv vara realiseerimisest saadud summa olla

suurem kui 49 500,00 eurot. Seega juhul, kui hageja oleks oma nõude esitanud tähtaegselt

ning see oleks tunnustatud I järgu nõudena, oleks vara realiseerimisest saadu arvel laekunud

võlgnevuse katteks maksimaalselt 60 000,00 eurot (reaalselt laekunud summa) + 49 500,00

eurot (kui hageja nõue oleks tunnustatus I järgu nõudena) = 109 500,00 eurot. Peale reaalselt

laekunud 60 000,00 euro arvestamist oli hageja nõudeks veel 92 626,26 eurot. Kui oleks

laekunud ka maksimaalne võimalik summa 49 500,00 eurot, oleks hageja nõudeks veel

92 626,26 eurot – 49 500,00 eurot = 43 126,26 eurot. Eeltoodust lähtuvalt kui hageja oleks

oma nõude kaaslaenusaaja pankrotimenetluses esitanud tähtaegselt ning hageja nõue oleks

tunnustatud kogu ulatuses I järgu nõudena, oleks hageja nõue kostja vastu peale vara

realiseerimisest saadu mahaarvamist 43 126,26 eurot. Hageja on kostja vastu esitanud nõude

üksnes summas 12 657,30 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest (laenujäägist) summas

6 390,00 eurot ja intressist summas 6 267,30 eurot. Hageja ei ole arvestanud viivist kuni

hagi esitamiseni, olenemata sellekohasest õigusest. See tähendab, et hageja on kostjale vastu

tulles vähendanud kohtusse esitatavat igal juhul põhjendatud nõuet (43 126,26 eurot) veel

viiviste ja 30 468,96 euro võrra. Eeltoodust lähtuvalt on hageja käitunud äärmiselt

vastutulelikult ning puudub põhjus nõutava summa vähendamiseks või tasaarveldamiseks.

Kostja on viidanud ka, et vara realiseerimisel 2009. aasta alguses oleks olnud oluliselt parem

tulemus kui 2011. aasta suvel, kui vara reaalselt müüdi. Hageja sellise seisukohaga ei nõustu.

Kaaslaenusaaja pankrot kuulutati välja juulis 2008. Kinnistut prooviti müüa alates

29.09.2008 – 26.01.2009, viimase hinnaga 191 734,94 eurot. Ühtegi ostusoovi ei esitatud.

Pankrotimenetluses otsustati hindade madalseisu tõttu (mitte hagejapoolse vastuseisu tõttu)

edasise müügiprotsessiga oodata. Arvestades majanduslikku olukorda, oli nimetatud otsus

mõistlik. Müügiprotsessi juures oli osa ka kostjal, kellega toimusid läbirääkimised volituse

andmise osas kogu kinnistu müügiks. Arvestades eeltoodut, on alusetu süüdistada hagejat

müügihinna kujunemise osas. Teatavasti oli 2009. aastal majandussurutise madalaim punkt,

mil kinnisvara hinnad olid märkimisväärselt langenud. 2011. aastal seevastu olid hinnad

pigem tõusuteel. Kindlasti ei saanud kinnisvara hinnad 2011. aastal olla madalamad kui

2009. aastal. Pindi Kinnisvara hindaja on avalikult avaldanud arvamust, et kinnisvaraturu

madalaim punkt oli september 2009 ning perioodil september 2009 – juuli 2011 tõusid

kinnisvara hinnad 37 %. Kostja on esitanud oma vastuse lisana ka hinnavõrdluse. Hageja on

seisukohal, et esitatud võrdlus ei võimalda piisava põhjalikkusega hinnata kinnistute

sarnasust, näidatud on vaid asukoht ja kinnistu suurus, sh kahe kinnistu suurus on oluliselt

suurem realiseeritud kinnistust. Lisaks ei ole väljaloetav kinnistu seisukord, sinna juurde

kuuluvad hooned, liitumised ja muud lisaväärtused. Eeltoodust lähtuvalt ei ole kostja tõend

asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta.

Kostja on ka viidanud, et hageja oleks saanud mõjutada vara realiseerimist ning selle

alghinna määramist. Samas ei ole kostja esitanud ühtegi vastuväidet kinnistu alghinna kohta.

Kuivõrd alghinnaga ei õnnestunud kinnistut müüa, on võimatu, et ka kõrgema alghinnaga

oleks õnnestunud vara realiseerida. Kostja sellekohane väide on asjakohatu. Hageja selgitab

ka, et koheselt pankroti väljakuulutamisel ei saa hakata vara realiseerima. Esialgu tuleb välja

selgitada võlausaldajate ring ning nende nõuded ning korraldada muu pankrotimenetlusega

seonduv. Ka hagejal ei olnud võimalik kinnistut realiseerida, see toimus pankrotimenetluses

pankrotihalduri poolt. Hageja võimalus piirnes üksnes ettepanekute tegemisega, mis ei

mõjuta antud juhul realiseerimise lõpptulemust.

Kostja leiab, et hageja on talle tekitanud kahju 26 000,00 euro ulatuses ning on nõus nõuete

tasaarveldamisega. Nähtuvalt hageja vastuse punktis 2.1. esitatust, on hageja igati

põhjendatud tegelik nõue, arvestades kostja vastuväiteid kostja vastu 43 126,26 eurot. Kui

selle nõudega tasaarveldada kostja hüpoteetiline nõue 26 000,00 eurot, oleks kostja

võlgnevus hageja ees endiselt 17 126,26 eurot. Hageja on esitanud nõude summas 12 657,30

eurot.

Kostja on siinjuures viidanud 2008. aastal võimaldatud maksepuhkusele. Hageja selgitab, et

ülesütlemise aluseks oli alates 09.03.2010 tekkinud põhiosavõlgnevus ja intressivõlgnevus.

08.07.2010 dateeritud teatise saatmise ajaks oli seega võlgnevus 4 järjestikuse osamaksega.

Hageja on lepingu ülesöelnud võlgnevuse tõttu. Selleks ei pea olema kostja nõusolekut.

Hageja üksnes täiendavalt informeeris kostjat olukorrast ning kostja ei vaielnud vastu. Kostja

ei ole eitanud, et ta tagasimakseid nimetatud perioodil ei teinud. Alusetu on ka kostja väide,

et hageja on arvestanud viivist intressidelt.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, uurinud kõiki asjas esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, leiab, et

esitatud hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 396 lg1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktid

1 ja 4 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ja öelda lepingu üles. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti

aastas.

Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et hageja, kostja ja A V on sõlminud laenulepingu nr

XXX, mille kohaselt andis hageja kostjale ja A V laenu summas 136 219 eurot (tl 6-12).

Nimetatud laenulepingu sihtotstarve oli kinnistu asukohaga XXX ost ning sellel asetseva

poolelioleva eramu ehituse lõpetamine.

Samuti puudub vaidlus selle üle, et nimetatud laenulepingu raames sõlmisid hageja, kostja ja

A V 23.05.2006 laenulepingu nr XXX LISA nr 1, mille alusel kehtestati laenuleping nr

XXX uues sõnastuses ning suurendati laenulimiiti 177 691,78 euroni (tl 13-14). Pooled ei

vaidle ka selle üle, et 09.06.2008 sõlmisid hageja, kostja ja A V laenulepingu nr XXX lisa

mille kohaselt leppisid pooled kehtestada laenusaaja ja panga vahel sõlmitud laenuleping nr

XXX uues sõnastuses (tl 15-17).

Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatisena hüpoteek kinnistule

asukohaga XXX.

Laenulepingu nr XXX 9 14.1 kohaselt laenusaaja ja kaaslaenusaaja vastutavad lepingust ja

selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste kohase täitmise eest panga ees solidaarselt.

VÕS § 65 lg 1 alusel, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt

solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist

võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu

alusel. Harju Maakohus kuulutas 02.07.2008 välja A V pankroti (tl 56-61).

Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja rikkus laenulepinguga kokkulepitud

kohustusi jättes täitmata laenulepingus sätestatud igakuise kohustuse tasuda laenumakseid iga

kuu 09. kuupäevaks vastavalt maksegraafikule. Kohtule esitatud 08.07.2010 lepingu

ülesütlemisteatise (tl 34) ja lepingul sooritatud operatsioonide väljavõtte (tl 37-40) kohaselt

on seisuga 08.07.2010 laenujääk koos põhisoa võlgnevusega 146 384,92 eurot. Hageja

hoiatas kostjat, et juhul kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, on hageja sunnitud

ennetähtaegselt lepingu üles ütlema. Kuivõrd kostja lepingust tulenevat kohustust ei täitnud,

ütles hageja 06.08.2010 laenulepingu ühepoolselt üles.

Kinnistu realiseeriti 120 000 euro eest. Nimetatud summast laekus 60 000,00 laenulepingust

tuleneva võlgnevuse katteks. Peale 60 000 euro laekumist on lepingul sooritatud

operatsioonide väljavõtte (tl 37-40) kohaselt lepingust tulenevaks põhinõudeks 86 358,96

eurot ja intressivõlgnevuseks 6 267,30 eurot, kokku 92 626,26 eurot. Kohus nõustub hageja

seisukohaga, et kui hageja oleks oma nõude esitanud tähtaegselt ning see oleks tunnustatud I

järjekoha nõudega, oleks lepingulise võlgnevuse katteks laekunud u 109 500 eurot. Seega

oleks hageja nõue kostja vastu pärast kinnistu realiseerimisest laekuva raha mahaarvamist

43 126,26 eurot. Hageja on vähendanud oma nõuet ja kostja võlgnevus hageja ees on

12 657,30 eurot, mis koosneb võlgnevusest summas 6 390 eurot ja intressidest 6 267,30

eurot. Kohus on seisukohal, arvestades kohtule esitatud tõendeid, et pank on kostjale vastu

tulnud ning õiglaselt vähendanud oma nõuet kostja vastu.

Kohtule esitatud A V pankrotimenetluse lõpparuandest tulenevalt korraldati esimene avalik

enampakkumine 29.09.2008. Kinnistu müük peatati 13.03.2009 võlausaldajate üldkoosoleku

otsuse alusel kinnisvaraturu madalseisu tõttu. Pankrotihaldur alustas uuesti vara müüki

07.10.2010 (tl 62-70). Kostja väide selle kohta, et pankroti väljakuulutamise hetkel oli

kinnistu minimaalne väärtus 200 000 eurot, on hinnanguline ja tõendamata. Samuti ei saa

kinnistu müümisel enampakkumisel arvestada reaalselt nimetatud summa eest kinnistu

realiseerimisega.

Kõike ülaltoodut aluseks võttes leiab kohus, et hageja on kohtule esitanud põhjendatud hagi

ning see tuleb kostja suhtes rahuldada põhivõla 6 390 euro ja intresside 6 267,30 euro osas.

Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 12 657,30 eurot.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

TsMS § 367 kohaselt kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis protsendina põhinõudelt 6 390

eurot VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas) alates hagi esitamisest, so

alates 29.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Juhindudes TsMS § 162 lg 1

tuleb hagimenetluse kulud jätta kostja kanda.

Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Lukiina Vismann

kohtunik