3-12-477/33 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-12-477

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Hurma Kiviloo

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2012. a, Tallinn

Haldusasja number

3-12-477

Haldusasi

M.R. kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 06.02.2012

käskkirja nr 3-1/15 tühistamiseks, kaebuse esitaja teenistusse

ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest

kompensatsiooni väljamõistmiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

kohtuistung 05.06.2012. a, kohtuvaidlus kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

kaebuse esitaja M.R.

esindaja Marko Jaani

vastustaja Tallinna linn (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

kaudu)

esindajad vandeadvokaadid Mikk Lõhmus ja Karl Haavasalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.R. kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 28.09.2012, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg

1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (HKMS § 114, § 187

lg 4).

Kui

apellatsioonkaebuses

ei

taotleta

asja

lahendamist

kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1.

19.09.2011. a käskkirjaga nr 3-1/132 algatas Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

(edaspidi Mupo) juhataja Monica Rand 18.09.2011. a internetiportaalis Delfi avaldatud artiklis

„Mupo asejuht

jäi politseile purjuspäi

autoroolis

vahele“

toodud

asjaolude

kontrollimiseks distsiplinaarjuurdluse nr 017-2011 /I kd tl 171/.

2. Mupo juhataja 06.02.2012. a käskkirjaga nr 3-1/15 (edaspidi Käskkiri) määrati ameti

juhataja asetäitja M.R.'le avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 p 1 ja p 3 järgi

kvalifitseeritavate

distsiplinaarsüütegude

toimepanemise

eest

distsiplinaarkaristuseks

teenistusest vabastamine.

Käskkirja kohaselt M. R. juhtis 17.09.2011. a sõidukit joobeseisundis, millega pani

toime vääritu teo, millega väga oluliselt diskrediteeris Mupot. Samuti pani M.R. toime

teenistuskohustuste jämeda rikkumise, mis seisnes selles, et M.R. kasutas Mupo ametisõidukit

reg. märgiga 530BFG ajavahemikus 16.-17.09.2011.a ja ametisõidukit reg. märgiga 110MEJ

ajavahemikus 17.- 18.09.2011. a teenistusvälisel ajal, erahuvides ning omamata selleks Mupo

juhataja luba, rikkudes seeläbi Mupo juhataja 14.06.2011. a käskkirjaga nr 1-1/34 kinnitatud

Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti ametisõidukite kasutamise korra (edaspidi Ametisõidukite

kasutamise kord) punkte 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2. /I kd tl 9-20/.

3. M. R. (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) esitas 06.03.2012 Tallinna

halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Mupo (edaspidi ka vastustaja) 06.02.2012

käskkiri nr 3-1/15, ennistada kaebuse esitaja teenistusse alates 06.02.2012 ning välja mõista

vastustajalt kaebuse esitaja tasu teenistusest sunnitud puudutud aja eest, s.o alates 06.02.2012 /I

kd tl 1-8/.

4.

12.03.2012 määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse /I kd tl 31-32/.

12.04.2012 esitas Mupo kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /I kd tl 60-72/.

5. Pooled esitasid oma kohtukõned kirjalikus menetluses: 19.06.2012 M. R. /II kd tl

136-142/ ja 28.06.2012 Mupo /II kd tl 143-152/.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja M.R. on seisukohal, et Käskkiri distsiplinaarkaristuse määramiseks ja

teenistusest vabastamiseks on alusetu ja õigusvastane.

Osundades töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 6 lg 1 ja 3 ning ATS §

87 p 1 ja § 108 p 1-9 sätetele märgib kaebaja, et süüteost teadasaamise ja Käskkirja andmise

vahelisel perioodil oli kaebuse esitaja teenistussuhe peatunud tema töövõimetuse ajal.

Lähtuvalt ülaltoodust ja ATS § 108 p-dest 2 ja 3 oli kaebuse esitaja teenistussuhe 26.01.2012 -

08.02.2012 peatunud /I kd tl 21/, mistõttu puudus vastustajal sellel hetkel igasugune õiguslik

alus määrata 06.02.2012. a kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus. Juba antud juhul on

distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest distsiplinaarkaristus õigusvastane.

Vastavalt ATS § 118 lg-le 2 võib teenistuskohustuste rikkumise eest vabastada ametniku,

kellele on kehtiv distsiplinaarkaristus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et isegi kui vastustajal

oleks olnud õigus määrata kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus ATS § 84 p-s 1 sätestatud

väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest - teenistuskohustuste rikkumine, siis tal

puudus õigus kaebuse esitajat vabastada teenistusest, kuna kaebuse esitajal puudub kehtiv

distsiplinaarkaristus. Muuhulgas märgib kaebuse esitaja, et distsiplinaarkaristus ATS § 84 p-s

1 sätestatud väidetava distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest on täiesti alusetu ja tõendamata.

ATS § 123 alusel ametnik vabastatakse teenistusest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel,

millega talle mõisteti karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest või karistas, mis välistab

senise töö jätkamise, arvates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise päevale järgnevast päevast.

Riigikohus on 02.12.2002.a lahendis nr 3-4-1-11-02 leidnud, kui menetlus jätkub süüdistatava

soovil kohtus, otsustab kohus, kas isik on talle inkrimineeritud teo toimepanemises süüdi või

mitte. Selline seadusega sätestatud tagatis annab oma süüd eitavale isikule võimaluse kaitsta

Eesti Vabariigi põhiseaduses (edaspidi PS) § 22 lõikes 1 sätestatud õigust mitte käsitada teda

kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Kaebuse esitaja leiab, et Käskkirjas ei saa kaebuse esitajat süüdistada ja ette heita, et viimane

on 17.09.2011. a juhtinud sõidukit joobeseisundis, sest kaebuse esitaja ei nõustunud tema

suhtes Põhja prefektuuri poolt tehtud väärteootsusega ning pöördus kohtusse tehtud otsuse

vaidlustamiseks /I kd tl 22/. Seega pole kaebuse esitaja suhtes jõustunud kohtuotsust ega saa ka

väita kas sõidukit juhiti joobeseisundis või mitte.

Vastustaja heidab paljasõnaliselt ja alusetult kaebuse esitajale ette, et viimane on

diskrediteerinud Mupot. Diskrediteerimisega on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on

oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse

kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav on tegu lähtudes üldisest

õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja

usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne

teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja

tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne

seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel.

Seega ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis

ja sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus-

või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Seega ametniku

distsiplinaarvastutusele võtmise aluseks on isiku süü, mis tuleb tuvastada iga süüks pandava

õigusvastase teo suhtes. Kuna käesoleval juhul ei ole tõendatud kaebuse esitaja süü, siis

nimetatud asjaolu välistab kaebuse esitaja arvates ka võimaluse näha kaebuse esitaja tegevuses

diskrediteerimisena kvalifitseeritava vääritu teo tunnuseid. Kuivõrd pole tõendatud, et kaebuse

esitaja ei ole toime pannud õigusvastaseid tegusid, ei saa ta ka diskrediteerida Mupo mainet.

Samuti ei ole kajastamist leidnud karistus(t)e valik, puuduvad asjakohased kaalutlused. TDVS §

8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle

toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Riigikohtu praktikas on

järjekindlalt leitud, et teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist

tuleb alati väga hoolikalt põhjendada ja see ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku

teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse distsiplinaarkaristusena teenistusest

vabastamise (vt nt 13. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-35-02; 24. märtsi 2011. a otsus asjas nr

3-3-1-96-10). Distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul on pädeval ametiisikul

väga ulatuslik kaalumisruum ning tulenevalt TDVS § 8 lg-st 1 on karistuse määramise õigust

omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja

neid vajalikul määral kaaluma, arvestades seejuures ka teenistuja varasemat käitumist.

Käesoleval juhul distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest

vabastamisel ei arvestati kaebaja eelnevat teenistuskäiku ja pikaajalist teenistusstaaži. Näiteks

on kaebuse esitajale antud Mupo poolt 16.10.2008. a tänukiri Mupo töö ümberkorraldamisele

ja uue struktuuriüksuse töö käivitamisele kaasaaitamise ning ameti igapäevatöö normaalse

rütmi tagamisel aktiivselt osalemise eest, 15.10.2010. a tänukiri silmapaistvalt heade

teenistuskohustuste täitmiste eest Mupos, samuti on kaebuse esitajale antud Mupo poolt

diplom Mupo merepäevade raames toimuva töö- ja kommunikatsioonialase koolituse

kohusetundliku ja tulemusliku osalemise eest /I kd tl 24-25/.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on märgitud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte

karistuse määramise ühe alusena, kuid puuduvad kaalutlused ja põhjendused, miks valiti

distsiplinaarkaristuseks just kõige rangem karistus ning miks peeti karistuse valikul seda

sobivaks. Kaebuse esitaja leiab, et üksnes viide distsiplinaarsüüteo raskusele ei ole sellises

olukorras piisav. Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, milliseid asjaolusid on pädev ametiisik

karistuse valikul arvestanud ning kas kaalutlused olid asjakohased või mitte.

Seega ei selgu Käskkirjast, kas pädev ametiisik on distsiplinaarkaristuse määramisel üldse

kaalutlusõigust sisuliselt teostanud ning milliseid asjaolusid on täpsemalt kaalumisel

arvestatud. Tegemist on olulise kaalutlusveaga. Käskkiri on ka nõuetekohaselt motiveerimata.

Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud rikkumised on juba sedavõrd olulised, et toovad kaasa

Käskkirja tühistamise.

Mupo

edastas

20.01.2012.

a

kaebuse

esitajale

ametliku

juurdluse

kokkuvõtte

distsiplinaarmenetluses ja revisjoni tulemusena valminud revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte

akti /I kd tl 26-27/. Kaebuse esitaja sai eelnimetatud dokumendid kätte 03.02.2012. a.

Vastustaja väide, et ametliku juurdluse kokkuvõte distsiplinaarmenetluses on varasemalt kätte

toimetatud kohtutäitur Kaire Põlts poolt, on täiesti paljasõnaline ja alusetu. Kaaskirjas märgiti,

et esitatud dokumentide osas oodati kaebuse esitaja selgitusi kolme kalendripäeva jooksul

arvates kaebuse esitajale vastavate dokumentide kättetoimetamist. Vastavaid selgitusi lubati

arvestada distsiplinaarmenetluses. Kaaskirjas märgiti ka muuhulgas, et juhul kui nimetatud

tähtajaks selgitusi ei anta, loetakse kaebuse esitajal õigus olla distsiplinaarmenetluse raames

ärakuulatuks realiseerinuks.

Kuna kaebuse esitaja sai materjalid kätte reedel 03.02.2012. a kell 17.15 õhtul siis pidanuks

realiseerima oma õigust olla distsiplinaarmenetluse raames ärakuulatuks hiljemalt 06.02.2012.

a. Nimetatud ajavahemiku hulka jäid muuhulgas kaks puhkepäeva ning muuhulgas oli kaebuse

esitaja töövõimetuslehel. Vastustaja ei soovinudki kaebuse esitajal lasta realiseerida õigust olla

ärakuulatud, sest eeltoodut arvestades pole mõistlik, et nii lühikese tähtaja jooksul suudaks

kaebuse esitaja nii mahuka hulga - 231 lehekülge - dokumente läbi analüüsida.

Riigikohtu halduskolleegium on 25.11.2003.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-3-1-70-03 leidnud,

et ametniku ärakuulamine, talle võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes

tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase

haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib

administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste

andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste

rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse. Riigikohtu

halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-74-03 leidnud, et isiku ärakuulamata jätmist tuleb

pidada oluliseks menetlusveaks, niis suure tõenäosusega võis takistada süütegude

toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning

nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel.

Seega on seletuse andmise mittevõimaldamise puhul tegemist olulise menetlusveaga, mis toob

kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Vastustaja Tallinna linn (Mupo) ei nõustu M.R. kaebusega ning palub jätta see rahuldamata

alljärgnevatel põhjustel.

Kaebuse lk-l 3 on kaebuse esitaja viidanud TDVS § 6 lg-dele 1 ja 3, ATS § 108 p-dele 2 ja

ning on toonud esile, et kaebuse esitaja teenistussuhe oli ajavahemikus 26.01.-08.02.2012

peatunud, „mistõttu puudus vastustajal sellel hetkel igasugune õiguslik alus määrata

06.02.2012. a kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus. Juba antud juhul on distsiplinaarsüüteo

toimepanemise eest distsiplinaarkaristus õigusvastane“. Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse

esitaja viimatise seisukohaga.

Vastavalt TDVS § 6 lg-le 3 ja ATS § 87 p-le 1 ei arvata sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud 1-

kuulise tähtaja hulka aega, kui teenistussuhe oli peatunud ATS § 108 p-des 1-9 sätestatud

alustel, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Seonduvalt TDVS § 6 lg-s 3

sisalduva väljendiga „välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg“ omab tähtsust

Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi erikogu 19.12.2003 kohtuotsus tsiviilasjas nr. 3-2-1-

110-03, mille p-s 18 on erikogu selgitanud, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei saa

edasi kulgeda töölepingu peatumise aja hulka jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel.

Seejuures nähtub kõnealuse kohtulahendi p-st 18 Riigikohtu viide sellele, et töö- või

teenistussuhte peatumise ajal ei pruugi töö- või teenistusandjal olla võimalik selgitada välja

kõiki võimaliku distsiplinaarsüüteoga seonduvaid olulisi asjaolusid.

Seega tuleneb TDVS § 6 lg-dest 1 ja 3, ATS § 87 p-st 1 ning Riigikohtu tsiviil- ja

halduskolleegiumi erikogu poolt tsiviilasjas nr. 3-2-1-110-03 tehtud kohtuotsuse p-st 18 nende

koosmõjus, et distsiplinaarkaristuse saab määrata 6 kuu jooksul alates süüteo toimepanemise

päevast ning 1 kuu jooksul alates päevast, mil süüteost sai teada isik, kellele süüdlane tööalaselt

allub, kuid nimetatud 1-kuulise tähtaja kulgemine peatub ajaks, kui teenistussuhe on peatunud.

Internetiportaalis Delfi ilmus 18.09.2011 teade selle kohta, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit

alkoholijoobes /I kd tl 74-75/. Vastustaja hinnangul said isikud, kellele kaebuse esitaja

teenistusalaselt allus vastustaja poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimisest kui võimalikust

distsiplinaarsüüteost samuti teada 18.09.2011. Seetõttu ning tulenevalt TsÜS § 135 lg-st 1 algas

TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud 6-kuulise tähtaja kulgemine alates 18.09.2011 ning samas

õigusnormis sätestatud 1-kuulise tähtaja kulgemine algas alates 19.09.2011.

Perioodil 19.09.-07.11.2011 oli kaebuse esitaja ajutiselt töövõimetu, mistõttu peatus selleks

ajaks TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud 1-kuulise tähtaja kulgemine /I kd tl 76/. Perioodil 14.11.-

25.11.2011 oli kaebuse esitaja ajutiselt töövõimetu, mistõttu peatus selleks ajaks TDVS § 6 lg-s

1 sätestatud 1-kuulise tähtaja kulgemine /I kd tl 77/. Ajavahemikus 26.11.-18.12.2011 viibis

kaebuse esitaja puhkusel, mistõttu peatus selleks ajaks TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud 1-kuulise

tähtaja kulgemine /I kd tl 78-79/. Alates 19.12.2011 kuni 08.02.2012 oli kaebuse esitaja

ajutiselt töövõimetu, mille tõttu peatus TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud 1-kuulise tähtaja kulgemine

/I kd tl 80-81, 21/.

06.02.2012 määras vastustaja Käskkirjaga kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse teenistusest

vabastamine. Kaebuse esitaja oli 06.02.2012 ajutiselt töövõimetu. Käesoleval juhul omab aga

olulist tähtsust tõik, et ATS § 133 lg 1 ei keela ametniku teenistusest vabastamist

distsiplinaarsüüteo tõttu ajal, kui teenistussuhe on peatunud. Viimatinimetatud asjaolule on

viidanud ka Riigikohtu halduskolleegium 02.05.2005 haldusasjas nr. 3-3-1-10-05 tehtud

kohtuotsuses. Kõnealuse kohtuotsuse p-st 20 nähtub: „ATS § 133 lg-st 1 tuleneb

selgesõnaliselt, et ametnikku ei või ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel sama seaduse §

108 punktides 2-10 sätestatud alusel, teenistusest vabastada koondamise, ametis töötamise

kohustuslikuks

tingimuseks

oleva

dokumendi

puudumise

või

vanuse

tõttu

või

atesteerimistulemuste põhjal. ATS § 133, sätestades teenistusest vabastamise aja piirangud,

näeb distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamise korral lõikes 3 piirangu

ette vaid seoses teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks

valitud ametniku teenistusest vabastamisega. Ülejäänud ametnike sel alusel teenistusest

vabastamise osas seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Seega ei tulene ATS §-st 133 põhjendusi,

mis käesoleval juhul välistanuks distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest teenistusest

vabastamise ametniku ajutise töövõimetuse ajal.“

Kaebuse esitajat ei ole valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni ega teenistujaid

esindavaks isikuks. Seega puudusid asjaolud, mille tõttu oleks olnud välistatud kaebuse esitaja

teenistusest vabastamine karistusena distsiplinaarsüüteo eest 06.02.2012, kui kaebuse esitaja oli

ajutiselt töövõimetu.

Kaebuse lk-l 3 on kaebuse esitaja viidanud ATS § 118 lg-le 2 ning leidnud, et

teenistuskohustuste

rikkumise

eest

võib

vabastada

ametniku,

kellel

on

kehtiv

distsiplinaarkaritus. Kaebuse esitajal kehtivad distsiplinaarkaristused puudusid. Ka kaebuse

esitaja selle seisukohaga ei saa nõustuda.

ATS §-s 84 eristatakse järgmiseid distsiplinaarsüütegusid: teenistuskohustust süüline täitmata

jätmine või mittenõuetekohane täitmine (ATS § 84 p 1); ametiasutusele süülise varalise kahju

tekitamine või sellise kahju tekkimise ohu süüline loomine (ATS § 84 p 2); vääritu tegu (ATS §

84 p 3).

Tulenevalt ATS § 118 lg-st 2 on võimalik ilma eelneva kehtiva distsiplinaarkaristuseta ametnik

siiski teenitusest vabastada muuhulgas siis, kui ametnik on toime pannud vääritu teo ATS § 84

p 3 mõttes või kui tegemist on teenistuskohustuste jämeda rikkumisega ATS § 84 p 1 mõttes.

Käesoleval juhul ongi vastustaja kaebuse esitaja teenistusest vabastamisel lähtunud sellest, et

kaebuse esitaja on pannud toime nii vääritu teo kui ka teenistuskohtuste jämeda rikkumise,

mille mõlema eest eraldi (juhul, kui kaebuse esitaja oleks pannud toime vaid ühe

distsiplinaarsüüteo) oleks samuti õigustatud kaebuse esitaja teenistusest vabastamine.

Kaebuse lk-del 3 ja 4 on viidatud ATS §-le 123 ning leitud, et „kui menetlus jätkub

süüdistatava soovil kohtus, otsustab kohus, kas isik on talle inkrimineeritud teo

toimepanemises süüdi või mitte. … Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja poolt väljaantud

käskkirjas ei saa kaebuse esitajat süüdistada ja ette heita, et viimane on 17.09.2011.a juhtinud

sõidukit joobeseisundis, sest kaebuse esitaja ei nõustunud tema suhtes Põhja prefektuuri poolt

tehtud väärteootsusega ning pöördus kohtusse tehtud otsuse vaidlustamiseks … Seega pole

kaebuse esitaja suhtes jõustunud kohtuotsust ega saa ka väita kas sõidukit juhiti joobeseisundis

või mitte.“ Viimatiste seisukohtadega ei saa vastustaja nõustuda.

Alustuseks käsitleb vastustaja kaebuse esitaja poolt toimepandud distsiplinaarsüütegudega

seonduvat. Vastustaja arvates on kaebuse esitaja pannud toime vääritu teo ja

teenistuskohustuste jämeda rikkumise.

Viitega ATS § 84 p-le 3 märgib vastustaja, et vääritut tegu kui ühte distsiplinaarsüüteo alaliiki

iseloomustavad järgmised tunnused: tegemist on süülise teoga; see tegu peab olema vastuolus

üldtunnustatud kõlblusnormidega või ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või

diskrediteerima ametnikku või ametiasutust. Seega piisab vääritu teo toimepanemiseks ühe

viimatinimetatud asjaolu – vastuolu üldtunnustatud kõlblusnormidega või vastuolu ametnikule

esitatavate eetiliste nõuetega või ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine – esinemisest.

Nõutav ei ole kõikide eelmises lauses nimetatud komponentide üheaegne esinemine; ei ole

oluline, kas vääritu tegu pannakse toime teenistuses või väljaspool teenistust.

Käesoleval juhul seisneb kaebuse esitaja poolt toimepandud vääritu tegu selles, et kaebuse

esitaja juhtis 17.09.2011 sõidukit joobeseisundis. Viimatinimetatud asjaolu on leidnud

tõendamist järgmiste tõenditega: Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja A. Solntseva

18.09.2011 e-kirjaga, millest nähtub: „Vastab tõele, et eile õhtul [17.09.2011] … peeti

Järvevana teel politseioperatsioon käigus kinni sõiduauto, mida juhtis M.-nimeline

meesterahvas, kes ei olnud kaine“ /I kd tl 82/; Põhja Prefektuuri 10.11.2011 vastusega

teabenõudele nr 10.1-01/103955, mille kohaselt „M.R. juhtis 17.09.2011.a kella 22:25 ajal

Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis“ /I kd tl

83/.

Alkoholijoobes sõiduki juhtimine on vaadeldav süülise teona. Ei ole mõeldav, et isik saaks

alkoholijoobes olles mittesüüliselt asuda sõidukit juhtima. Seonduvalt kaebuse esitaja süüga

sõiduki juhtimisel alkoholijoobes 17.09.2011, soovib vastustaja rõhutada ka järgmist.

Riigikohtu otsustega kriminaalasjades nr 3-1-1-112-99, 3-1-1-104-05 ja 3-1-1-85-07 on jõutud

järeldusele, et juhul kui süüdistatav otsustab ennast kaitsta aktiivselt, peab ta esitama tõendid

oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse väidete

kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust

kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida

süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kaebuse esitaja ei ole vastustaja poolt läbiviidud distsiplinaarjuurdluse vältel esitanud ühtegi

tõendit, mis kinnitaks tema poolt esitatud väiteid süü väidetava puudumise kohta.

Distsiplinaarjuurdluse raames puudus vastustajal võimalus kontrollida politsei menetluses

oleva väärteoasja materjale ja sel viisil antud asjas tuvastatud teo toimepanemise asjaolusid

ümber hinnata. Kaebuse esitaja süüd välistada võivate kõigi võimalike tõendite esitamise

koormis lasus seetõttu kaebuse esitajal. Seega ei ole võimalik antud juhtumi puhul rakendada in

dubio pro reo põhimõtet.

Samuti on alkoholijoobes sõiduki juhtimine vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega.

Viimatitoodud seisukohta kinnitab tõik, et seadusandja on sellise teo eest näinud ette

väärteokaristuse (LS § 224) või isegi kriminaalkaristuse (KarS §-d 424 ja 424¹). Üldiselt

teadaolevaks tuleb lugeda, et alkoholijoove ja sõiduki juhtimine ei sobi omavahel kokku.

Siinjuures tuleb pidada silmas ka juba aastaid toimunud kampaaniaid, mille käigus on juhitud

inimeste tähelepanu sellele, et alkohol ja sõiduki juhtimine ei sobi omavahel kokku ja igaüks,

kes on alkoholi tarvitanud, peab olema eriti hoolikas oma juhtimiskõlblikkuse hindamisel enne

autorooli istumist. Nii on Politsei- ja Piirivalveamet koostöös Maanteeametiga juba aastaid

viinud läbi kampaaniat „Sõida kaine peaga“. Seejuures on nimetatud kampaania üheks

peamiseks juhtmõtteks: „Veendu, et oled kaine, enne kui rooli istud!". Samuti on Maanteeamet

juba aastaid korraldanud üritust „Avariivaba öö Euroopas“. Tegemist on üleeuroopalise

aktsiooniga, „mille teravik on suunatud alkoholijoobest tingitud liiklusõnnetuste vähendamisele

ja tähelepanu juhtimisele, et alkohol ei sobi kokku sõidukijuhtimisega“. Samuti on Kuku raadio

alates 1997. a korraldanud kampaaniaid „Selge grupijuht“, mille eesmärgiks on leida isikuid,

„kes jaanilaupäeval ja jaanipäeval oleks oma sõpruskonnas kaineks autojuhiks“ /I kd tl 86-88/.

Seega on Eesti ühiskonnas väljakujunenud üldtunnustatud kõlblusnormiks nõue, et

alkoholijoobes ei tohi sõidukit juhtida. Antud juhul on kaebuse esitaja seda üldtunnustatud

kõlblusnormi rikkunud.

Samuti on alkoholijoobes sõiduki juhtimine vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega.

Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 17.06.2002 haldusasjas nr 3-3-1-38-02 tehtud kohtuotsuse

p-s 14 avaldatud seisukoha kohaselt „[p]olitsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu on

õigustatud kohtute seisukoht, et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad

isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse

laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras.“

Nähtuvalt KOKS § 53¹ lg-st 1 võib kohalik omavalitsus moodustada valla- või linnavalitsuse

korrakaitseüksuse, kelle põhiülesanne on osaleda avaliku korra tagamisel ja teostada valla- või

linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle järelevalvet kohaliku omavalitsuse

määratud tööpiirkonnas. Mupo näol on tegemist linnavalitsuse korrakaitseüksusega KOKS §

53¹ lg 1 mõttes. Tallinna Linnavolikogu 14.12.2006 määrusega nr 70 kinnitatud Tallinna

Munitsipaalpolitsei

Ameti

põhimääruse

(http://www.estlex.com/?id=3001&action=searchnow&run=on&searchid=2) § 5 kohaselt on

Mupo tegevusvaldkonnaks osalemine avaliku korra tagamisel, järelevalve teostamine

linnavolikogu poolt vastuvõetud eeskirjade täitmise üle, häiritud liikluse korral ajutine liikluse

reguleerimine ja sisevalve üksuse ülesannete täitmine Tallinna haldusterritooriumil. Arvestades

Mupo kui linnavalitsuse korrakaitseüksuse ülesannetega seonduvat, oli vastustaja arvates

Riigikohtu halduskolleegiumi viimatine suunis kohaldatav ka kaebuse esitaja suhtes ajal, mis

kaebuse esitaja oli vastustaja juhataja asetäitjaks. Seega pidi kaebuse esitaja, asudes

joobeseisundis autot juhtima, tavakodanikuga võrreldes enam aru saama oma käitumise laadist,

tähendusest ja võimalikest tagajärgedest. Alkoholijoobes sõiduki juhtimine ei ole kindlasti

kooskõlas ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Seejuures on alkoholijoobes sõiduki

juhtimine ilmselges vastuolus ATS lisaks 1 oleva avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-ga 16,

mille kohaselt iseloomustab avaliku võimu teostajat ausus ning austus avalikkuse vastu.

Üldtunnustatud kõlblusnormidega vastuolus olev käitumine (antud juhul sõiduki juhtimine

alkoholijoobes) ei saa olla vaadeldav aususe ja austuse avaldamisena avalikkuse vastu; p-ga 18,

mille järgi on ametnik väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Alkoholijoobes sõiduki

juhtimine ei saa olla vaadeldav väärika, vastutustundliku ega kohusetundliku käitumisena.

Samuti on sõiduki juhtimine alkoholijoobes ilmselges vastuolus vastustaja sisekorraeeskirja p-

ga 13.3.7., milles on sätestatud vastustaja ametnikele kohustus käituda korrektselt /I kd I kd tl

89-96/. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes ei saa olla vaadeldav korrektse käitumisena. Seega

on üheks ametnike suhtes kehtivaks eetiliseks nõudeks kohustus käituda korrektselt, ausalt,

väärikalt, vastutustundlikult ja kohusetundlikult. Sõiduki alkoholijoobes juhtimine on ilmselges

vastuolus eelmises lauses nimetatud kohustusega.

Mis puutub ametiasutuse või ametniku diskrediteerimisse, siis omavad tähtsust Riigikohtu

halduskolleegiumi poolt 25.11.2003 haldusasjas nr 3-3-1-70-03 tehtud kohtuotsuses sisalduvad

suunised. Nimetatud kohtuotsuse p-dest 15 ja 16 nähtub: „Ametiasutuse diskrediteerimine ehk

selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3 ettenähtud süütegu. Nimetatud sätte

tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse

suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda

toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva

hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. See

ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi.

Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on

oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse

kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest

õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja

usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne

teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja

tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne

seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel.“

Käesoleval juhul on toonud kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes endaga

kaasa nii vastustaja kui ka kaebuse esitaja enda diskrediteerimise. Nähtuvalt internetileheküljelt

www.delfi.ee/teemalehed/m.-r., ilmus alates 18.09.2011 internetiportaalis Delfi kümneid

artikleid seonduvalt kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimisega alkoholijoobes /I kd tl 97-100/.

Seejuures on märkimisväärne, et enamikku nendest artiklitest on elavalt kommenteeritud. Nii

näiteks on 18.09.2011 internetiportaalis Delfi ilmunud artiklit „Mupo asejuht jäi politseile

purjuspäi autoroolis vahele“ kommenteeritud kokku 158 korral. Seejuures on mitmed

kommentaarid vastustaja ja/või kaebuse esitaja enda suhtes väga kriitilised ning näitavad nii

vastustaja kui ka kaebuse esitaja maine kahjustamist tulenevalt kaebuse esitaja poolt sõiduki

juhtimisest alkoholijoobes /I kd tl 101-120/. Samuti on 10.11.2011 internetiportaalis Delfi

ilmunud artikkel „M.R.l mõõdeti joobeks 0,78 promilli?“, mida on kommenteeritud kokku 30

korral /I kd tl 121-126/. Ka viimatinimetatud kommentaarid on kriitilised ning näitavad nii

vastustaja kui ka kaebuse esitaja maine kahjustamist tulenevalt kaebuse esitaja poolt sõiduki

juhtimisest alkoholijoobes. Samuti leidis kaebuse esitaja poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimine

aktiivset kajastamist ajalehtedes Postimees, Eesti Päevaleht, Õhtuleht ning mitmetes teistes

meediakanalites /I kd tl 127-128/. Kaebuse esitaja poolt alkoholijoobes sõiduki juhtimisega

seoses avaldatud artiklitest ning artiklitele lisatud kommentaaridest ilmneb üheselt, et kaebuse

esitaja poolt toimepandud tegu on olulisel määral halvendanud avalikkuse poolt vastustajale ja

ka kaebuse esitajale antavat hinnangut. Siinjuures on ka ilmne kausaalne seos kaebuse esitaja

poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimise ning vastustaja ja kaebuse esitaja maine

diskrediteerimise vahel: kui kaebuse esitaja ei oleks sõidukit alkoholijoobes juhtinud, ei oleks

ka ajakirjanduse ning avalikkuse meelepaha järgnenud. Seega leiab vastustaja kokkuvõttes, et

kaebuse esitaja on pannud toime vääritu teo kui distsiplinaarsüüteo ATS § 84 p 3 mõttes,

juhtides 17.09.2011 sõidukit alkoholijoobes. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes on vaadeldav

kaebuse esitaja süülise teona, mis samaaegselt on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega,

on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ning on antud juhul diskrediteerinud nii

vastustajat kui ka kaebuse esitajat ennast.

Ameti ametisõidukite kasutamise korda on tutvustatud kaebuse esitajale 21.06.2011 /I kd tl

129-133/. Ametisõidukite kasutamise korra p-st 5.1 tuleneb, et töövälisel ajal tuleb

ametisõidukid garažeerida Pärnu mnt 139c/1 territooriumil ja garaažis. Ametisõidukite

kasutamise korra p-s 5.5. on sätestatud, et tööväliseks ajaks on aeg argipäeviti ajavahemikus

19.00-07.00, laupäevad, pühapäevad ning riigi- ja rahvuspühad, kui ei täideta tööülesandeid.

Sama korra p 9.1 kohaselt erandkorras võib ameti teenistuja, kellel on vastava kategooria

juhtimisõigus, taotleda luba sõiduki teenistusväliseks kasutamiseks. Korra p 9.2.2 järgi

erandkorras sõiduki teenistusvälisel kasutamisel kehtib nõue, et sõiduki teenistusvälise

kasutamise kirjaliku loa annab ameti juhataja, ning korra p 5.4 kohaselt sõidukite

garažeerimine töövälisel ajal peab olema teada ametisõiduki vastutavale kasutajale ja

korrapidajale. Ametisõidukite kasutamise korra viidatud sätetest tuleneb, et vastustaja

teenistujal ei ole üldjuhul õigust kasutada ametisõidukeid töövälisel ajal ning ametisõidukid

peavad olema pargitud vastustaja garaažis või vastustaja territooriumil aadressil Pärnu mnt

139c/1. Vastustaja teenistujal on õigus kasutada ametisõidukit tööväliselt ainult erandkorras (so

erandlikel asjaoludel) ja tingimusel, et ametisõiduki kasutamiseks on eelnevalt andnud kirjaliku

loa ameti juhataja. Ametisõiduki garažeerimisel väljaspool ametisõiduki hoiukohta, tuleb

sellest teavitada vastutavat kasutajat ja korrapidajat.

Kaebuse esitaja on vastustaja poolt korraldatud distsiplinaarjuurdluse ajal andnud 11.11.2011

seletuskirja /I kd tl 134-137/, millest seonduvalt vastustaja ametisõidukite kasutamisega

kaebuse esitaja poolt nähtuvad järgmised asjaolud:

reede, 16.09.2011, õhtupoolikul olevat kaebuse esitaja öelnud vastustaja korrapidajale, et läheb

koos politseiga nädalavahetusel reidile ning võtab seetõttu vastustaja sõiduki Opel Astra

riikliku registreerimismärgiga 530BFG; laupäeva, 17.09.2011, varahommikul olevat kaebuse

esitaja peale väidetaval politseireidil osalemist parkinud vastustaja sõiduki Opel Astra riikliku

registreerimismärgiga 530BFG Piritale oma kodumaja ette; laupäeval, 17.09.2011, kella 22.15-

22.30 paiku olevat kaebuse esitaja asunud sõitma vastustaja sõidukiga Opel Astra riikliku

registreerimismärgiga 530BFG, et viia see auto ära vastustaja territooriumile; laupäeva,

17.09.2011,

hilisõhtul

võttis

kaebuse

esitaja

vastustaja

mikrobussi

riikliku

registreerimisnumbriga 110MEJ, et selle mikrobussiga pühapäeval, 18.09.2011, mööblit

vedada; pühapäeva, 18.09.2011, lõunal tõi kaebuse esitaja vastustaja territooriumile tagasi

vastustaja mikrobussi riikliku registreerimismärgiga 110MEJ.

Hinnates ja analüüsides kaebuse esitaja poolt distsiplinaarjuurdluse käigus antud viimatisi

selgitusi seonduvalt vastustaja sõidukite riikliku registreerimismärgiga 530BFG ja 110MEJ

kasutamisega, on vastustaja teinud kindlaks järgmised asjaolud:

nähtuvalt Põhja Prefektuuri 21.11.2011 vastusest päringule nr 9.1-07/103955 ei osalenud

kaebuse

esitaja

ega

viimase

poolt

nimetatud

abipolitseinik

A. Sprudz

ühelgi

politseioperatsioonil /I kd tl 138/; vastustaja korrapidaja E. Nõmmik’u 23.11.2011 seletuse

kohaselt oli E. Nõmmik 16.09.2011 tööl ajavahemikus 08.30-20.30. 16.09.2011 kell 12.00

võttis kaebuse esitaja vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 530BFG võtmed ning

16.09.2011 kell 20.30, kui E. Nõmmiku töövahetus lõppes, ei olnud nimetatud sõidukit tagasi

toodud. Seejuures E. Nõmmik ei mäleta, et vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga

530BFG võtmete võtmisel oleks kaebuse esitaja rääkinud midagi politseioperatsioonil

osalemisest /I kd tl 139/; vastustaja vaneminspektor A. Aunapuu 21.11.2011 seletuse kohaselt

tõi kaebuse esitaja vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 530BFG tagasi 17.09.2011

ajavahemikus 22.00-23.30. Seejuures olevat kaebuse esitaja A. Aunapuu’le öelnud, et ta olevat

tulnud nimetatud sõidukit tagasi tooma koos politseiga. 17.09.2011 võttis kaebuse esitaja peale

sõiduki riikliku registreerimismärgiga 530BFG tagasitoomist vastustaja mikrobussi riikliku

registreerimismärgiga 110MEJ /I kd tl 140/; vastustaja mootorsõidukite väljastamise

päevikusse

ei

ole

kaebuse

esitaja

teinud

kannet

vastustaja

mikrobussi

riikliku

registreerimismärgiga 110MEJ võtmise kohta 17.09.2011 ning tagastamise kohta 18.09.2011 /I

kd tl 141-142/; vastustaja mikrobussi riikliku registreerimismärgiga 110MEJ vastutavaks

kasutajaks on määratud vastustaja 13.09.2011 käskkirjaga nr. 1-1/50 Marek Helinurm, kes

19.09.2011 ettekande kohaselt ei olnud teadlik nimetatud mikrobussi kasutamisest kaebuse

esitaja poolt ajavahemikus 17.-18.09.2011 /I kd tl 143-146/.

Viimatitoodud asjaoludest lähtudes on vastustaja jõudnud järelduseni, et kaebuse esitaja

kasutas vastustaja ametisõidukeid registrinumbritega 530BFG ja 110MEJ teenistusvälisel ajal,

erahuvides ning omamata selleks vastustaja luba. Samuti puudus kaebuse esitajal sõiduki

riikliku registreerimismärgiga 110MEJ vastutava kasutaja M. Helinurme luba viimatinimetatud

sõiduki parkimiseks ajavahemikus 17.-18.09.2011 väljaspool vastustaja territooriumi. Kaebuse

esitaja selline käitumine on vaadeldav süülise teona. Kasutades Mupo sõidukeid

teenistusvälisel ajal, erahuvides ja omamata selleks ameti juhataja luba, rikkus kaebuse esitaja

Ametisõidukite kasutamise korra punkte 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2. Selline rikkumine on vastustaja

arvates vaadeldav teenistuskohustuste süülise jämeda rikkumise kui distsiplinaarsüüteona ATS

§ 84 p 1 tähenduses.

Kaebuse lk 3 lõpus ning lk 4 alguses on kaebuse esitaja põhjendamatult viidanud ATS §-le 123

ning asjaolule, et kaebuse esitaja on Põhja Prefektuuri väärteootsuse vaidlustanud.

Esiteks, ATS §-s 123 on reguleeritud ametniku vabastamine süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumise korral. Käesoleval juhul ei ole aga vastustaja kaebuse esitajat teenistusest

vabastanud ATS §-le 123 tuginedes. Vastustaja on kaebuse esitaja teenistusest vabastanud

distsiplinaarsüüteo eest ATS § 118 lg 2 ning § 84 p-de 3 ja 1 alusel. Seetõttu on ATS § 123

antud juhul täiesti asjassepuutumatu õigusnorm.

Teiseks, distsiplinaarsüüteod, mille eest vastustaja on kaebuse esitajale määranud

distsiplinaarkaristuse, seisnevad sõiduki juhtimises alkoholijoobes (mis vastustaja hinnangul on

vaadeldav vääritu teona) ning Ametisõidukite kasutamise korra p 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2

rikkumises (mis vastustaja hinnangul on vaadeldav teenistuskohustuste süülise täitmata

jätmisena ja jämeda rikkumisena). Vastustaja ei ole kaebuse esitaja distsiplinaarsüüteona

käsitlenud väärteomenetluse alustamist kaebuse esitaja suhtes ega kaebuse esitaja karistamist

väärteo toimepanemise eest. Seetõttu ei oma Põhja Prefektuuri poolt tehtud väärteootsuse

vaidlustamine kaebuse esitaja poolt käesoleva kohtuasja puhul mingisugust tähendust.

Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja poolt sõiduki juhtimine alkoholijoobes on leidnud

tõendamist Politsei- ja Piirivalveameti pressiesindaja A. Solntseva 18.09.2011 e-kirjaga ning

Põhja Prefektuuri 10.11.2011 vastusega teabenõudele nr. 10.1-01/103955. Seetõttu ei oma tõik,

et kaebuse esitaja suhtes alustatud väärteoasjas ei ole veel kohtuotsus jõustunud, käesoleva

kohtuasja lahendamisel tähtsust. Juhtides sõidukit alkoholijoobes 17.09.2011 on kaebuse esitaja

pannud toime vääritu teo ATS § 84 p 3 mõttes. Rikkudes Ametisõidukite kasutamise korra p

5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2 on kaebuse esitaja süüliselt jätnud täitmata oma teenistuskohustused ATS

§ 84 p 1 mõttes. Vastustaja arvates on märkimisväärne, et Ametisõidukite kasutamise korra p

5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2 rikkumisele ei ole kaebuse esitaja kaebuses vastu vaielnud.

Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et ta ei olevat diskrediteerinud vastustaja

mainet.

Esiteks, diskrediteerimisega seonduv omab tähtsust vaid vääritu teo puhul. Nähtuvalt ATS § 84

p-st 3 peab vääritu tegu vastama vähemalt ühele järgmistest nõuetest: tegemist peab olema

üldtunnustatud kõlblusnormide vastase teoga või tegemist peab olema ametnikule esitatavate

eetiliste nõuetega vastuolus oleva teoga või tegemist peab olema teoga, mis diskrediteerib

ametnikku või ametiasutust. Vastustaja arvates vastab kaebuse esitaja poolt 17.09.2011 toime

pandud vääritu tegu kõigile viimatinimetatud kolmele tunnusele: tegemist on üldtunnustatud

kõlblusnormide vastase teoga, tegemist on ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega vastuolus

oleva teoga, tegemist on vastustajat ja kaebuse esitajat ennast diskrediteeriva teoga.

Samasugusele seisukohale on vastustaja asunud ka Käskkirjas. Kuna vastustaja tugineb sellele,

et antud juhul esinevad kõik alternatiivsed vääritule teole iseloomulikud tunnused (vastuolu

üldtunnustatud kõlblusnormidega, vastuolu ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega,

ametiasutuse ja ametniku enda diskrediteerimine), siis ei oma diskrediteerimisega seonduv

antud vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Kaebuse rahuldamata jätmiseks piisab

vastustaja arvates ka sellest, kui kohus tuvastab, et vastustaja poolt sõiduki juhtimine

alkoholijoobes on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ning ametnikule esitatavate

eetiliste nõuetega.

Teiseks, vastustaja jääb selle juurde, et juhtides sõidukit alkoholijoobes 17.09.2011, on kaebuse

esitaja muuhulgas ka diskrediteerinud vastustajat ja kaebuse esitajat ennast. Seega leiab

vastustaja kokkuvõttes, et seletuse lisadeks nr 13-17 olevate dokumentaalsete tõenditega on

leidnud tõendamist vastustaja ja kaebuse esitaja enda maine diskrediteerimine kaebuse esitaja

poolt seonduvalt sõiduki juhtimisega alkoholijoobes 17.09.2011.

Osundades Käskkirja p-s 3 „Kaalutlused distsiplinaarkaristuse valikul“ märgitule vastustaja ei

saa nõustuda kaebuse esitaja väidetega, nagu puuduksid Käskkirjas asjakohased kaalutlused

distsiplinaarkaristuse valiku osas ja Käskkiri on ka nõuetekohaselt motiveerimata. Vastustaja

arvates nähtub Käskkirja osast 3, et vastustaja on teostanud kaalutlusõigust, otsustamaks,

milline distsiplinaarkaristus kaebuse esitajale määrata. Seejuures on vastustaja arvestanud ka

tõika, et varasemad distsiplinaarkaristused kaebuse esitajal puudusid. Samuti on vastustaja

eraldi põhjendanud, miks on otstarbekas kõige raskema distsiplinaarkaristuse – teenistusest

vabastamine distsiplinaarsüüteo eest – kohaldamine.

Riigikohtu halduskolleegium on 13.06.2002 haldusasjas nr. 3-3-1-35-02 tehtud kohtuotsuse p-s

12 märkinud: „Karistuse valiku puhul on tegemist selle määraja kaalutlusotsustusega. Kohtul

puudub võimalus hinnata sellise otsustuse otstarbekust. Kuid halduskohtumenetluses on HKMS

§‑st 19 lg 6 tulenevalt võimalik hinnata, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse

piire ja eesmärki ning kas karistus on proportsionaalne.“ Samasugune põhimõte on sätestatud

ka alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 158 lg-s 3. Vastustaja arvates on ta Käskkirja andmisel

nõuetekohaselt teostanud kaalutlusõigust ning diskretsioonivigasid Käskkirjas ei sisaldu.

Mis puutub kaebuse esitaja viitesse temale antud tänukirjade mitte arvestamise kohta

distsiplinaarkaristuse määramisel, siis soovib vastustaja rõhutada järgmist. Esiteks, kapten

Monica Rand’i poolt vastustaja merepäevadel Aegna saarel kaebuse esitajale antud diplom ei

ole vaadeldav tõsise tunnustusena, suvepäevade käigus asetleidnuga. Teiseks, mis puutub kahte

ülejäänud tänukirja, siis tuleb märkida, et kaebuse esitaja teenistuslehel nende väljastamine ei

kajastu. Kolmandaks, varasemalt väidetavalt väljaantud tänukirjadega ei saa õigustada

jämedate distsiplinaarsüütegude toimepanemist kaebuse esitaja poolt. Seega leiab vastustaja

kokkuvõttes, et otsustades määrata kaebuse esitajale kõige rangema distsiplinaarkaristuse –

teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest – on vastustaja nõuetekohaselt teostanud

kaalutlusõigust.

Vastustaja ei saa nõustuda kaebuse lk-l 6 esitatud väidetega, nagu oleks vastustaja jätnud

kaebuse esitaja nõuetekohaselt ära kuulamata. Kaebuse esitaja väidab, et ta olevat saanud

materjalid kätte reedel 03.02.2012 kell 17.15 ning juba 06.02.2012 anti kaebuse esitajale üle

Käskkiri.

Antud juhul soovis vastustaja TDVS § 7 lg 1 kohaselt kindlasti võtta kaebuse esitajalt kirjaliku

seletuse 17.-18.09.2011 toimunu kohta. Kaebuse esitaja oli ajavahemikus 19.09.-07.11.2011

ajutiselt töövõimetu. Seetõttu tekkis vastustaja jaoks võimalus paluda kaebuse esitajal esitada

kirjalik seletus 08.11.2011, kui kaebuse esitaja oli uuesti teenistusse ilmunud. 08.11.2011

hommikul kella 8.30 ja 8.45 vahel tutvustasid jurist Indrek Kukk ja vanemspetsialist Kaie Paas

kaebuse esitajale distsiplinaarjuurdluse algatamise põhjustanud artiklit ja distsiplinaarjuurdluse

alustamise käskkirja /I kd tl 171/. 08.11.2011 saatis I. Kukk kaebuse esitajale e-kirja, milles

palus lisaks kõigele muule esitada seletuskirjas, „millised olid alkomeetri näidud, millele sa

vihjasid“ /I kd tl 149/. 08. ega 09.11.2011 kaebuse esitaja kirjalikku seletust ei esitanud, mida

kajastab kaebuse esitaja ja I. Kukke e-kirjavahetus 09.11.2011 /I kd tl 147-148/. 09.11.2011

saatis vastustaja juhataja kaebuse esitajale e-kirja, milles palus viimasel esitada kirjalik seletus

ning tõendid ja muud materjalid /I kd tl 150/. 11.11.2011, see on reedel, esitas kaebuse esitaja

kirjaliku selgituse. Ühtegi lisa nimetatud kirjaliku selgituse juurde pandud ei olnud. Alates

14.11.2011, see on esmaspäev, oli kaebuse esitaja uuesti ajutiselt töövõimetu. Seega on

vastustaja küsinud kaebuse esitajalt kirjalikku selgitust ning kaebuse esitaja on sellise kirjaliku

selgituse ka andnud. Seetõttu ei ole võimalik väita, nagu oleks vastustaja jätnud kaebuse esitaja

ära kuulamata. Samuti on vastustaja Käskkirjas analüüsinud kaebuse esitaja 11.11.2011

seletuskirjas toodud väiteid.

ATS-s ega TDVS-s ei ole sätestatud täiendavaid nõudeid distsiplinaarjuurdluse läbiviimise

kohta. Seetõttu oleks piisanud kaebus esitaja ärakuulamiseks TDVS § 7 lg 1 mõttes ka üksnes

kaebuse esitajalt kirjaliku seletuse võtmisest. Vaatamata eeltoodule otsustas vastustaja peale

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte valmimist 28.11.2011 /I kd tl 151-170/ edastada

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koos kõikide lisadega kaebuse esitajale ning anda kaebuse

esitajale võimalus esitada oma seisukohti ja vastuväiteid viimatinimetatud dokumendi ja selle

lisade kohta. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes käsitleti nii sõiduki joobes juhtimist

17.09.2011 kui ka vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 530BFG kasutamist

ajavahemikus 16.-17.09.2011 ning vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga 110MEJ

kasutamist ajavahemikus 17.-18.09.2011 Ametisõidukite kasutamise korda rikkudes.

Paraku tekkisid olulised raskused kaebuse esitajale distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja selle

lisade üleandmisega. Nimelt oli kaebuse esitaja alates 14.11.2011 uuesti ajutiselt töövõimetu,

alates 26.11.2011 oli kaebuse esitaja korralisel puhkusel ning alates 19.12.2011 kuni

08.02.2012 uuesti ajutiselt töövõimetu. Seetõttu ei olnud võimalik anda kaebuse esitajale

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet ja selle lisasid üle vastustaja asukohas. 02.12.2011 üritasid

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet anda kaebuse esitajale üle vastustaja teenistujad Ülle Aliorg,

K. Paas ja Eduard Simora kaebuse esitaja elukohas. Kuna kaebuse esitaja korteri uks oli

lukustatud ning uksekella helistamise peale korteriust ei avatud, helistas K. Paas kaebuse

esitajale mobiiltelefonile. Kaebuse esitaja väitis telefonis, et olevat ära välismaal. Siinjuures on

rõhutamisvääne, et K. Paasi poolt kaebuse esitaja mobiiltelefonile helistamisel kaebuse esitaja

korteri ukse taga, kuulsid K. Paas, Ü. Aliorg ja E. Simora läbi korteriukse, kuidas kaebuse

esitaja

kodus

olles

mobiiltelefonile

vastas

ning

vastustaja

teenistujatega

suhtles.

Viimatinimetatud asjaolu tõendavad E. Simora ja Ü. Aliorgi seletuskirjad /I kd tl 186-187/.

Kuna distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kättetoimetamisega kaebuse esitajale oli tõsiseid

raskusi, pöördus vastustaja kohtutäitur Kaire Põlts’i poole taotlusega distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõte ja selle lisad kaebuse esitajale kätte toimetada. 06.12.2011 on kohtutäitur K. Põlts

väljastanud vastustajale tahteavalduse või dokumendi kättetoimetamise akti, mille kohaselt on

28.11.2011 distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ja kõik selle lisad kaebuse esitajale kätte

toimetatud 06.12.2011 /I kd tl 188-191/. Vaatamata tõigale, et kohtutäitur K. Põlts toimetas

distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja selle lisad kaebuse esitajale 06.12.2011 kätte, ei esitanud

kaebuse esitaja mitte mingisuguseid seisukohtasid ega vastuväiteid distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõtte ja selle lisadega seonduvalt.

Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise käigus kaebuse esitaja suhtes tuvastas vastustaja, et kaebuse

esitaja on korduvalt kasutanud vastustaja sõidukeid teenistusväliselt. Nii selgus, et kaebuse

esitaja on kasutanud teenistusväliselt ajavahemikus 25.01.-26.01.2011 ning ajavahemikus

03.06.-18.09.2011 vastustaja sõidukit riikliku registreerimismärgiga 110MEJ 15 korral,

ajavahemikus 22.02.-05.05.2011 vastustaja sõidukit riikliku registreerimismärgiga 805MLS 36

korral, ajavahemikus 19.04.-15.09.2011 vastustaja sõidukit riikliku registreerimismärgiga

992MLP

korral,

ajavahemikus

16.09.-17.09.2011

vastustaja

sõidukit

riikliku

registreerimismärgiga 530BFG 1 korral. Seejuures rikkus kaebuse esitaja kõikidel eelnimetatud

kordadel Ametisõidukite kasutamise korda. Samuti tuvastas vastustaja, et vastustaja sõidukite

kasutamise dokumentides on võltsitud erinevate vastustajate ametnike allkirjasid ehk teiste

sõnadega, sõidukite kasutamise dokumentides on järele tehtud selliste vastustaja teenistujate

allkirjasid, kes kunagi ei ole vastustaja sõidukeid kasutanud. Samuti tuvastas vastustaja, et tema

sõidukitele paigaldatud Navirec sõidukite jälgimissüsteemidega on manipuleeritud. Toodud

asjaolude kohta koostas vastustaja 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte akti /I kd tl

192-250, II kd tl 1-87/. Kuna 2012 jaanuaris oli kaebuse esitaja ajutiselt töövõimetu, siis

toimetati 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte akt koos kõikide lisadega kaebuse

esitajale kätte kohtutäitur K. Põlts’i vahendusel 03.02.2012, mille kohta kohtutäitur on

väljastanud tahteavalduse või dokumendi kättetoimetamise akti /II kd tl 88-89/. 20.01.2012

revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte akti ega selle lisade osas kaebuse esitaja mingisuguseid

seisukohtasid vastustajale esitanud ei ole.

Täiendavalt soovib vastustaja selgitada, et Käskkirjaga ei karistanud vastustaja kaebuse esitajat

20.01.2012

revisjonikomisjoni

töö

kokkuvõtte

aktist

nähtuva

vastustaja

sõidukite

teenistusvälise kasutamise eest (välja arvatud vastustaja sõiduki riikliku registreerimismärgiga

530BFG kasutamine ajavahemikus 16.-17.09.2011 ning vastustaja sõiduki riikliku

registreerimismärgiga 110MEJ kasutamine ajavahemikus 17.-18.09.2011, mille kohta oli

kaebuse esitaja andnud selgituse 11.11.2011 seletuskirjas ning mille eest vastustaja kaebuse

esitajale distsiplinaarkaristuse on määranud) järgmistel põhjustel: suhtlemine kaebuse esitajaga

oli väga keeruline. Seda põhjusel, et kaebuse esitaja ei viibinud alates alkoholijoobes sõiduki

juhtimisest kuni teenistussuhte lõpetamiseni 2012 veebruaris teenistuses, olles kas ajutiselt

töövõimetu või puhkusel. Ainsa erandi moodustas ajavahemik 08.11. (teisipäev) kuni

13.11.2011 (pühapäev), kui kaebuse esitaja ei olnud ajutiselt töövõimetu ning viibis 08.-

11.11.2011 (teisipäevast reedeni) teenistuses. Ajutise töövõimetuse ning puhkuse ajal ei

vastanud kaebuse esitaja sageli telefonikõnedele, samuti oli väga keeruline suhelda kaebuse

esitajaga e-posti teel, kuna väidetavalt kaebuse esitaja ajutise töövõimetuse ning puhkuse ajal

e-kirjasid ei lugenud; arvestades oluliste probleemidega kaebuse esitajaga suhtlemisel, pidas

vastustaja reaalseks seda, et kaebuse esitajalt ei õnnestu saada täiendavat selgitust 20.01.2012

revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte aktis esiletoodu kohta ja/või ei õnnestu kaebuse esitajale

anda üle distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Vastustaja Käskkiri anti kaebuse esitajale

üle kohtuistungil, kus toimus kaebuse esitaja väärteoasja arutamine; 18.03.2012 oleks lõppenud

TDVS § 6 lg-s 1 nimetatud 6-kuuline tähtaeg, mille vältel oli võimalik kaebuse esitajale

määrata distsiplinaarkaristus alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest. Vastustaja hinnangul on

alkoholijoobes sõiduki juhtimine niivõrd oluline distsiplinaarsüütegu, et selle eest kaebuse

esitaja karistamata jätmine oleks olnud lubamatu. Küll on vastustaja esitanud kuriteoteate

seonduvalt 20.01.2012 revisjonikomisjoni töö kokkuvõtte aktist nähtuva tõigaga, et vastustaja

sõidukite kasutamise dokumentides on võltsitud erinevate vastustajate ametnike allkirjasid.

Viimatimainitud kuriteoteate alusel on ka alustatud kriminaalasja menetlust.

Seega kaebuse esitaja distsiplinaarjuurdluse käigus ära kuulamiseks piisas sellest, et kaebuse

esitajalt võeti kirjalik selgitus. Näitamaks üles head tahet on aga vastustaja täiendavalt

edastanud kaebuse esitajale ka distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest nähtuvalt M.R. palub Käskkiri tühistada, kaebuse esitaja teenistusse

ennistada ning mõista kaebuse esitajale Mupolt välja tasu teenistusest sunnitud puudutud aja

eest. Kaebuse esitaja leiab, et Käskkiri on õigusvastane eelkõige alljärgnevatel põhjustel:

distsiplinaarkaristus on määratud kaebuse esitajale 06.02.2012. a, st ajal, mil kaebuse esitaja

teenistussuhe oli peatunud; kaebajale Käskkirjas ette heidetud distsiplinaarsüütegude

toimepanemine ei ole tõendatud; vastustaja ei taganud kaebuse esitajale õigust olla

ärakuulatud; Käskkiri on motiveerimata ja kaalutlusvigadega.

Vastustaja Tallinna linn Mupo kaudu ühegi kaebaja etteheitega ei nõustu ning peab Käskkirja

ja distsiplinaarmenetlust õiguspäraseks ning M.R. kaebust alusetuks.

2. Halduskohus märgib kõigepealt, et vaidlust ei ole selles, et nii ametnikule

distsiplinaarkaristuse määramine üldse kui ka tema vabastamine seoses distsiplinaarsüüteoga

teenistusest on juhi diskretsiooniotsus, mille puhul peab arvestama üldisi haldusmenetluse

sätteid ja diskretsiooni teostamise põhimõtteid. Hinnates kaevatud Käskkirja õiguspärasust

peab kohus antud juhul tegema kindlaks, kas M.R. on pannud toime talle süüks pandud

distsiplinaarsüüteod, kas distsiplinaarmenetlus on läbi viidud seaduslikult (objektiivselt,

igakülgselt ja kaebaja õigusi arvestades), kas distsiplinaarkaristuse on määranud selleks pädev

isik seaduses ettenähtud tähtajal, kas karistuse kohta vormistatud haldusakt on nõuetekohane

ning kas kaebajale määratud karistus on proportsionaalne. Sealjuures kaalutlusõiguse alusel

tehtud otsus allub üksnes kohtu piiratud kontrollile, st kohus ei saa asuda haldusorgani asemele

ja hakata ise kaaluma vastavasisulise haldusakti andmise või mitteandmise otstarbekust.

Tulenevalt ATS §-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele

ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate

eriseadustega ei sätestata teisiti, kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka TDVS, sh kaebaja

osundatud TDVS § 8 lg 1.

Kohus, analüüsinud ja hinnanud poolte suulisi ja kirjalikke seisukohti, asjakohaseid

õigusnorme ja vastavat kohtupraktikat, tunnistajate Kaie Paasi ja Indrek Kuke (Kukk) ütlusi /II

kd tl 124-129/ ning kõiki asjas kogutud muid tõendeid (kirjalike tõendite paiknemisele

kohtutoimikus on osundatud poolte seletuste juures) kogumis ja nende vastastikuses seoses, on

kokkuvõtlikult seisukohal, et M.R. kaebus on alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. Kohus

annab kaebuse esitaja eelmärgitud olulisematele väidetele hinnangu samas järjekorras, kui

väited on toodud. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt Mupo argumentatsiooniga ja ei pea

vajalikuks kõike üksikasjalikult üle korrata, rõhutades eelkõige järgmist.

3. TDVS § 6 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates

süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil

süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Sama paragrahvi lg 3 järgi

eelmärgitud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9,

11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevadel ja riiklike pühade aeg.

ATS §-s 87 on sätestatud TDVS kohaldamise erisused ametniku distsiplinaarvastutusele

võtmisel, muu hulgas vastavalt ATS § 87 p-le 1 kohaldatakse TDVS § 6 lg-s 3 osundatud

töölepingu peatumise aluste asemel ATS § 108 p-des 1-9 ette nähtud teenistussuhte peatumise

aluseid. ATS § 108 p-de 2 ja 3 alusel teenistussuhe peatub vastavalt puhkuse ja ajutise

töövõimetuse ajaks.

Poolte vahel ei ole vaieldav, et isikud, kellele kaebuse esitaja teenistusalaselt allus, said M.R.

poolt sõiduki alkoholijoobes juhtimisest kui võimalikust distsiplinaarsüüteost teada 18.09.2011,

kui internetiportaalis Delfi ilmus samal teade selle kohta, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit

alkoholijoobes. Seega seaduses karistuse määramiseks ettenähtud ühekuulise tähtaja

kulgemine algas alates 19.09.2011. Seevastu kaebuse esitaja poolt Ametisõidukite kasutamise

korra rikkumisest said need isikud teada alles 11.11.2011, mil oli võimalik tutvuda kaebuse

esitaja 11.11.2011 seletuskirjaga. Seetõttu ühekuulise tähtaja kulgemine seonduvalt kaebuse

esitaja viimatinimetatud rikkumisega algas 12.11.2011.

Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli ajavahemikel 19.09.-07.11.2011 ja 14.11.-

25.11.2011 ajutiselt töövõimetu, ajavahemikul 26.11.-18.12.2011 viibis kaebuse esitaja

puhkusel ning alates 19.12.2011 kuni 08.02.2012 oli kaebuse esitaja taas ajutiselt töövõimetu,

ja nimetatud perioodidel oli tema teenistussuhe peatunud, mistõttu peatus selleks ajaks ka

TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud ühekuulise tähtaja kulgemine.

Vastavalt TDVS § 12 lg-le 1 distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis

allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Kui töötaja ei märkinud sellele

dokumendile allkirja andmise kuupäeva, siis loetakse karistus määratuks dokumendi

koostamise päevast.

Käskkirjas märgitu kohaselt M.R. vabastatakse arvates talle vabastamise vormistamise

dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. Eeltoodut arvestades, kuivõrd

distsiplinaarkaristus määrati ja tehti teatavaks M.R.le 06.02.2012, on vastustaja järginud

karistuse määramisel nii ülalviidatud ühekuulist kui ka üldist kuuekuulist tähtaega.

Ekslik on kaebuse esitaja arvamus nagu oleks Käskkiri õigusvastane seetõttu, et see on antud

ajal, mil M.R. oli ajutiselt töövõimetu ja tema teenistussuhe oli peatunud. Teenistusest

vabastamise aja piirangud on sätestatud ATS §-s 133. Vastustaja on õigesti osundanud, et selle

paragrahvi lg 1 kohaselt ametnikku ei või teenistusest vabastada ajal, mil teenistussuhe on

peatunud mõnel sama seaduse § 108 p-des 2-10 sätestatud alusel, üksnes koondamise, ametis

töötamise kohustuslikuks tingimuseks oleva dokumendi puudumise või vanuse tõttu või

atesteerimistulemuste põhjal. Et kaebaja vabastati teenistusest ATS § 118 alusel

distsiplinaarsüüteo eest, siis ei olnud vabastamisel takistuseks ka kaebuse esitaja ajutine

töövõimetus.

4. Ametnike distsiplinaarsüüteod on loetletud ATS §-s 84, sh p 1 kohaselt on selleks

teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas

teenistuses joobnuna viibimine, ning vastavalt p-le 3 on selleks vääritu tegu, s.o süüline tegu,

mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega

või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi

toime teenistuses või väljaspool teenistust.

M.R.le on Käskkirjaga süüks pandud kahte süütegu: esiteks, M. R. juhtis 17.09.2011. a

sõidukit joobeseisundis, millega diskrediteeris Mupot ja mille on vastustaja kvalifitseerinud kui

vääritu teo; teiseks M.R. kasutas Mupo ametisõidukit reg. märgiga 530BFG ajavahemikus 16.-

17.09.2011.a ja ametisõidukit reg. märgiga 110MEJ ajavahemikus 17.- 18.09.2011. a

teenistusvälisel ajal, erahuvides ning omamata selleks Mupo juhataja luba, rikkudes seeläbi

Ametisõidukite kasutamise korra p 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2., mida vastustaja on käsitlenud

teenistuskohustuste jämeda rikkumisena.

Erinevalt kaebuse esitajast on kohus seisukohal, et kaebaja süü mõlema distsiplinaarsüüteo

toimepanemises on asjas kogutud tõenditega leidnud kinnitamist, samuti leiab kohus, et Mupo

on nimetatud süüteod õigesti kvalifitseerinud. Kohus ei pea vajalikuks vastustaja sellekohaseid

üksikasjalikke põhjendusi siinjuures üle korrata.

Küll peab kohus vajalikuks märkida aga järgmist. TDVS § 10 kohaselt töötaja võtmine

haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse

määramist. Nimetatud menetlused on erinevad ja üks ei sõltu otseselt teisest, kuigi tugineda

saab/võib samadele faktidele ja kasutada osaliselt ka samu tõendeid. Seetõttu on käesolevas

asjas täiesti asjassepuutumatud kaebaja osundamine ATS §-le 123 ja väide, et

distsiplinaarkaristust ei oleks tohtinud talle määrata (vabastada teenistusest), kuna kaebuse

esitaja oli pöördunud kohtusse tema suhtes Põhja prefektuuri tehtud väärteootsuse

vaidlustamiseks. Kohus leiab, et Politsei- ja Piirivalveametist saadud teave oli piisav

tõendamaks asjaolu, et kaebaja juhtis sõidukit joobeseisundis, seda enam, et kaebaja ei

esitanud distsiplinaarmenetluses vastupidist kinnitavat tõendit, vaid esitas oma seletuses

üksnes paljasõnalisi väiteid. Tagantjärele kinnitab Käskkirja õigsust eelmärgitud osas ka tõik,

et M.R. kaebus sama juhtumi osas tehtud väärteootsuse peale jäi rahuldamata ja talle määratud

karistus kehtima /II kd tl 164/.

Mis puutub Käskkirja p-s 3.2 jm märgitusse, et M.R. eelnimetatud teoga oluliselt diskrediteeris

Mupot, siis selles osas nendib kohus, et vastustaja on ka siin õigesti ja kooskõlas

kohtupraktikaga asjaolud tuvastanud ja oma järeldust põhjendanud. Esiteks, tegu on vääritu ka

siis kui esineb kasvõi üks ATS § 84 p-s 3 nimetatud asjaolu, st tegu kas on vastuolus

ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Antud

juhul, et Mupo õigesti leidnud, et tegelikult esinevad mõlemad alused lugemaks kaebaja poolt

17.09.2011. a sõiduki juhtimist joobeseisundis väärituks teoks. Teiseks, arvestades kaebaja

kõrget positsiooni Mupos (asejuht), nimetatud sündmuse massilist mitte positiivses võtmes

kajastamist ja eelkõige arvukaid negatiivse, hukkamõistva tooniga kommentaare meedias

avaldatule, ei saa olla kahtlustki, et kaebaja tegu mõjus Mupole diskrediteerivalt (vt Käskkirja

p 1.2.) ja on seetõttu käsitatav teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise ja raske

distsiplinaarsüüteona (vt Käskkirja p 3.2.).

Esitatud tõendite valguses ei saa olla ka vaieldav, et M.R., kasutades Mupo ametisõidukit reg.

märgiga 530BFG ajavahemikus 16.-17.09.2011. a ja ametisõidukit reg. märgiga 110MEJ

ajavahemikus 17.- 18.09.2011. a teenistusvälisel ajal, erahuvides ning omamata selleks Mupo

juhataja luba, rikkus sellega Ametisõidukite kasutamise korra p 5.1, 5.4, 9.1 ja 9.2.2. nõudeid.

Kaebaja väide, et tal oli endise ja praeguse Mupo juhatajaga erikokkulepped, et kuna kaebaja ei

taotle isikliku sõiduauto eest hüvitist, võis ta teenistusvälisel ajal kasutada ametisõidukeid,

tingimusel, et ta tasustab neid sõite ise, ei ole leidnud paraku tõendamist. Sealjuures on oluline

märkida, et kaebajale pandi süüks nimelt ameti praeguse juhataja 14.06.2011 käskkirjaga

kinnitatud Ametisõidukite kasutamise korra nõuete rikkumist ja Monica Rand eitab igasuguste

tema ja kaebaja vaheliste sellealaste kokkulepete olemasolu /II kd tl 106-107/, mistõttu

väidetavad varasemad kokkulepped ei oleks ka asjassepuutuvad. Paljasõnaline ja arusaamatu

on samuti kaebaja väide, et M. Helinurme sunniti (mille abil?!) kaebaja vastu seletuskirja

kirjutama. Samas kaebaja millegipärast tema tunnistajana ülekuulamist ei pidanud vajalikuks.

Et M.R. ameti juhataja asetäitjana peab olema laitmatu renomeega, ning ise eeskujuks ameti

teistele teenistujatele, olles teadlik Mupos kehtestatud korrast, on teadlikult rikkunud

Ametisõidukite kasutamise korra mitmeid nõudeid ning esitanud sõiduki kasutamisega seoses

ka tegelikkusele mittevastavaid selgitusi (väidetav osalemine politseireidil koos abipolitseinik

Aleksander Sprudziga jms), mis menetluses kogutud tõenditega on ümber lükatud, on

vastustaja õigesti leidnud, et nimetatud teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine M.R.

poolt on vaadeldav teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ATS § 118 lg 2 tähenduses.

5. Halduskohus

on

seisukohal,

et

M.R.

väited

vastustaja

poolt

kaebajale

ärakuulamisõiguse realiseerimise mittevõimaldamisest on asjas kogutud tõendite, nii

tunnistajate ütluste kui ka kirjalike tõendite valguses, ilmselgelt alusetud.

Kuigi TDVS § 7 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo

kohta, pole kahtlustki, et käesoleval juhtumil ei oleks distsiplinaarasja igakülgne ja objektiivne

lahendamine

olnud

võimalik

ilma

kaebajalt

selgitust

küsimata.

Seega

niisugusel

komplitseeritud juhul on võimalikult süüdlaselt distsiplinaarjuurdluse käigus süüteo kohta

seletuse nõudmine pigem ametiasutuse kohustus. Nagu asja materjalidest ilmneb, on Mupo

kaebajalt seletust ka korduvalt küsinud. Siiski kohus ei jaga Mupo arvamust, et kaebuse esitaja

distsiplinaarjuurdluse käigus ära kuulamiseks piisas sellest, et kaebuse esitajalt võeti kirjalik

selgitus. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kaebuse esitajale edastamine ja selle kohta isiku

seisukohtade küsimine ei sõltu halduskohtu arvates pelgalt ametiasutuse „heast tahtest“, vaid

see nõue tuleneb otse seadusest. Nimelt sätestab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40

lg 1, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada

kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis oma arvamus ja vastuväited. Kohtupraktikas on

korduvalt rõhutatud, et selle õiguse sisuline realiseerimine on võimalik vaid siis, kui isikul

võimaldatakse enne lõpliku haldusakti andmist tutvuda kõigi asjas kogutud materjalidega

(distsiplinaarjuurdluse või –menetluse korral selle lõpul koostatud kokkuvõttega) ja

kavandatava lõpplahendusega (antud juhul karistusettepanekuga). Samas, olgu siis tulenevalt

seadusest või „heast tahtest“, on Mupo taganud kaebajale ärakuulamisõiguse ka menetluse

lõpul enne Käskkirja andmist. M.R. väited, et ta sai distsiplinaarjuurdluse mahukad materjalid

esmakordselt kätte alles reedel, 03.02.2012. a kell 17.15 õhtul, ja pidi nende kohta oma

seisukoha esitama juba hiljemalt 06.02.2012. a, on asjas kogutud ja eelnevalt viidatud

tõenditega kindlalt ümber lükatud. Kohus jagab vastustaja arvamust, et pigem on kaebaja

teinud omalt poolt kõik, et olla Mupole selles menetluses kättesaamatu. Nõustuda ei saa

kaebuse esitaja märkusega, et vastustaja väide ametliku distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte

varasemalt kättetoimetamisest kohtutäitur Kaire Põltsi poolt on täiesti paljasõnaline ja alusetu.

Hoopis vastupidi, kaebaja nimetatud väited jäävad paljasõnaliseks, samas kui kohtul puudub

alus kahelda kohtutäituri vormistatud ametlikes dokumentides ja tunnistajate ütlustes, isegi kui

seal esineb mingeid vastuolusid ebaolulistes küsimustes. Seega, kohus leiab, et M.R.le oli kogu

distsiplinaarjuurdluse vältel, sh enne Käskkirja andmist, tagatud õigus olla ärakuulatud. Kas ja

kuidas kaebaja seda õigust realiseeris, sõltus tegelikult ja üksnes kaebajast endast ning mingit

vastustajapoolset menetluslikku minetust selles osas kohus ei tuvastanud. Kokkuvõtteks kohus

ei ole leidnud Mupo poolt läbi viidud distsiplinaarmenetluses niisuguseid (olulisi) rikkumisi,

mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist ja tooksid vältimatult kaasa Käskkirja tühistamise

(HMS § 58).

6. Ehkki TDVS § 8 lg 2 järgi tööandja ei ole distsiplinaarkaristuse valikul seotud seaduses

sisalduva

karistuste

loetlemise

järjekorraga,

nõuab

sama

paragrahvi

lg

1,

et

distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude

ning töötaja eelneva käitumisega.

Seega Käskkiri kui Mupo diskretsiooniotsus peab lähtuma

HMS § 4 lg-s 2 esitatud nõuetest: kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Mupo ei ole karistuse valikut

kaalunud ega põhjendanud ning on teinud kaalutlusvea. Põhjalikud kaalutlused karistamiseks

üldse ja konkreetse distsiplinaarkaristuse valikul on toodud ligi kahel lehel Käskkirja p-s 3.

Vastustaja on sõnaselgelt märkinud, et arvestades M.R. poolt toime pandud vääritu teo

raskusastet ja teenistuskohustuste jämeda rikkumise tõsidust, ei ole kohaseks karistuseks

noomitus, rahatrahv mitte üle ametniku 10-kordse päevapalga, palga maksmise peatamisega

teenistusest kõrvaldamine mitte kauemaks kui 10 järjestikuseks graafikujärgseks tööpäevaks ega

üleviimine madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks aastaks.

Vastustaja on põhjendatult leidnud, et nimetatud distsiplinaarkaristused ei ole proportsioonis

toime pandud vääritu teo kui raske distsiplinaarsüüteoga ning annaksid avalikkusele ja teistele

ametnikele ilmselgelt ebaõige signaali ning tekitaks ebaõige arusaamise, et alkoholijoobes

sõiduki juhtimine ameti juhataja asetäitja poolt on avalikus teenistuses väheolulise tähtsusega

ning aktsepteeritav. Seejuures on oluline, et Mupo ei ole määranud M.R.le distsiplinaarkaristust

mitte süütegude kogumi eest, vaid on käsitlenud kumbagi distsiplinaarsüütegu eraldi ja jõudnud

kaalumise tulemusena järeldusele, et mõlema distsiplinaarsüüteo - vääritu teo ning

teenistuskohustuste

jämeda

mittenõuetekohase

täitmise

-

eest

on

kohaseks

distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine ATS § 118 alusel. Mupo on Käskkirja p-s 3.2.,

enne resolutsiooni, rõhutanud: „Seega, kui M.R. oleks toime pannud vaid ühe eelmises lauses

nimetatud distsiplinaarsüütegudest, tuleks M.R.'le ikkagi määrata distsiplinaarkaristus

teenistusest vabastamine ATS § 118 alusel.“ Toodud kaalutlustest on ilmselge, et kaebaja eelnev

teenistuskäik ja pikaajaline teenistusstaaž ei kaalunud üles tema poolt toime pandud süütegude

raskust. ATS § 118 lg-s 2 on sätestatud, et teenistuskohustuste rikkumise (ATS § 84 p 1) eest

võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda

rikkumise, usalduse kaotamise (ATS § 84 p 2) või vääritu teo (ATS § 84 p 3) eest võib

ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega iseenesest

asjaolud, et kaebajal ei olnud varasemaid karistusi ja talle oli antud tänukirju/diplomeid, ei

välistanud võimalust M.R. teenistusest vabastamiseks, millise lahenduse otstarbekuse üle ei ole

kohus pädev otsustama. Kõike eeltoodut arvestades kohus ei nõustu ka M.R. väidetega

Käskkirja motiveerimispuudustest ja kaalutlusveast. Kohus leiab, et Mupo on Käskkirja

piisavalt põhistanud nii faktiliselt kui ka õiguslikult, toonud välja asjakohased kaalutlused,

mistõttu Käskkiri vastab sellekohasele haldusaktile esitavatele sisu- ja vorminõuetele (HMS §

56, TDVS § 11 lg 2, ATS 132 lg 2) ning on seega lisaks sisulisele (materiaalsele)

õiguspärasusele ka formaalselt õiguspärane.

7. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka

vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude

väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende

esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta.

Et antud juhul jääb M.R. kaebus rahuldamata, siis ei pea kohus andma hinnangut ka kaebaja

menetluskulude hüvitamise nõudele /II kd tl 153-159/. Samas, kuna Mupo ei ole omapoolset

kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et

menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda.

Hurma Kiviloo

kohtunik