3-12-1339/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. september 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1339

Haldusasi

OÜ Vao Söevabrik kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 24. mai 2012 maksuotsuse nr

12.2-3/7908-18 osalise tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Vao Söevabrik

Esindaja: juh. liige Aleksei Smelov

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Andreas Aas

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Vao Söevabrik kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, 181 lg 1).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja Tollikeskus tegi 24. mail 2012 maksuotsuse nr

12.2-3/7908-18, millega kohustati OÜ-d Vao Söevabrik täiendavalt tasuma 2009. aasta märtsist

augustini arvestamisele kuuluvaid töötasumakse- ja makseid järgmiselt: 1876 krooni töötasudelt

arvestatud ja kinnipeetud tulumaksu, 34 490 krooni sotsiaalmaksu, 132 krooni kohustusliku

kogumispensioni makseid, 308 krooni töötasudelt kinnipeetud töötuskindlustusmakseid ja

155 krooni töötasudelt arvestatud töötuskindlustusmakseid. Samuti kohustati OÜ-d Vao

Söevabrik tasuma 87 krooni erisoodustuselt arvestatud sotsiaalmaksu ja 56 krooni

erisoodustuselt arvestatud tulumaksu ning viimaks 26 382 krooni käibemaksu.

2. Töötasumaksude ja –maksete juurdemääramist põhjendatakse maksuotsuses järgmiste

asjaoludega:

OÜ Vao Söevabrik oli töötajatega sõlminud töövõtulepingud, ent töö iseloomust ja korraldusest

tulenevalt oli tegelikult tegemist töösuhtega ning töövõtulepingud olid sõlmitud maksude

tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil – töösuhte korral on tööandjal kohustus arvestada ja tasuda

igakuiselt sotsiaalmaksu vähemalt kehtestatud miinimummääras (st. 1436 krooni töötaja kohta) ka

siis kui konkreetsele töötajale sel kuul töötasuväljamakseid ei tehtud, samas kui võlaõigusliku

töövõtulepingu korral maksustatakse sotsiaalmaksuga vaid reaalselt tehtud väljamaksed.

Töötajad, kellele OÜ Vao Söevabrik vastavatel kuudel töötasuväljamakseid ei teinud, ent kelle eest

oleks tulnud arvestada sotsiaalmaksu miinimummääras (1436 krooni kuus) olid järgmised:

märtsis 2009 P. P. ja K. P.;

aprillis 2009 ja mais K. P.;

juunis 2009 K. P. ja O. H.;

juulis 2009 I. G., V. A., A. S., S. N., V. S.; O. H.; K. L., A. T. ja E. P.

augustis 2009 J. K., K. P., S. N., V. S., O.H., A. R., E. P. ja M. S. Lisaks oleks tulnud

proportsionaalselt töötatud päevade arvuga arvestada ja maksta 2009. aasta augustis 239

krooni sotsiaalmaksu A. S. eest.

OÜ Vao Söevabrik on deklareerinud tegelikust väiksemaid töötasuväljamakseid järgmistele

isikutele:

märtsis ja aprillis 2009 A. B.le 3285+3285=6570 krooni võrra,

juunis 2009 A. D.le 4519 krooni võrra, A. S.le 495 krooni võrra ja O. H.le 765 krooni võrra;

augustis 2009 A. D.le 2866 krooni võrra, D. B.le 465 krooni võrra, I. B.le 595 krooni võrra ja J.

K.le 1542 krooni võrra.

3. Erisoodustusmaksude määramist põhjendatakse maksuotsuses sellega, et 19. mail 2009 on

OÜ Vao Söevabrik vahendite eest kauplusest ostetud šokolaadi ja õlut ning

käibemaksuarvestuses on OÜ Vao Söevabrik selle deklareerinud omatarbena.

4. Käibemaksu juurdemääramist põhjendatakse maksuotsuses esiteks sellega, et OÜ Vao

Söevabrik on sisendkäibemaksuarvestuses jätnud mõned arved kajastamata või on kajastanud

ostuarveid, mis ei ole esitatud talle ning sellest tulenevalt maha arvatud lubatust rohkem

619,45 krooni sisendkäibemaksu. Teiseks leiti maksuotsuses, et OÜ-l Vao Söevabrik on

kohustus korrigeerida sõiduki Honda CRV liisingmaksetelt tasutud käibemaksu 42 953 krooni

võrra ning et põhjendatud pole oma käibemaksuarvestuses kajastada sellesama sõiduki

müümist A. B.le ega sellelt tehingult tasumisele kuuluvat 17 190 krooni suurust käibemaksu.

Maksuhaldur tuvastas sõiduki Honda CRV osas, et OÜ-l Vao Söevabrik ja A. B.l oli

omavaheline kokkulepe, et OÜ Vao Söevabrik liisib A. B.le sõiduki ning viimane tasus

igakuiselt sularahas OÜ-le Vao Söevabrik kapitalirendilepingu maksegraafiku kohaseid

summasid, mille arvelt OÜ Vao Söevabrik tasus maksegraafikus märgitud summad

liisinguandjale AS SEB Liising. Samuti tuvastas maksuhaldur, et tegelikult A. B. auto

väidetaval talle võõrandamisel (30. juunil 2009) OÜ Vao Söevabrik sularahakviitungil

näidatud summat ei tasunud.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

5. OÜ Vao Söevabrik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 24. mai 2012 maksuotsuse nr 12.-3/7908-18

tühistamist osas, millega määrati täiendavalt tasumisele kuuluvad töötasumaksud ning

käibemaks. Kaebaja ei vaidlusta maksuotsust osas, millega kohustati teda tasuma tulu- ja

sotsiaalmaksu erisoodustuselt. Töötasumaksude osas ei nõustu kaebaja maksuhalduri

järeldusega, et töötajad töötasid töölepingu alusel, kuna kaebaja väitel tegutsesid need isikud

töövõtulepingute alusel ning seega ei olnud kaebajal kohustust arvestada ja tasuda

töötasumakse ajal, mil töötaja ei töötanud ega palka saanud. Kaebaja märgib, et tööd teinud

isikutele väljamaksete tegemise korral on vastavad töötasumaksud ka deklareeritud ja tasutud.

Kaebaja leiab, et töövõtulepingu alusel tegutseva isiku töötamise kvalifitseerimine töösuhteks

ei ole maksuhalduri pädevuses, seda iseäranis juhul, kui lepingupoolte endi vahel puudub

selles osas vaidlus. Kaebaja viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-67-09 ning leiab, et

käesoleval juhul ei ole alust MKS § 84 kohaldamiseks, sest sõlmides oma töötajatega

tööettevõtulepinguid ei ole kaebaja maksude tasumisest kõrvale hoidunud, sest töötasu

väljamaksmisel olid kõik summad korralikult deklareeritud ja sellest on ka vastavad maksud

tasutud. Kaebaja rõhutab, et ka tegelikult vastasid poolte suhted töövõtulepingu või

käsunduslepingu iseloomule ning et maksuhaldur pole tuvastanud kaebaja mistahes tahtlust

saada maksueelist.

6. Sõiduki Honda CR-V võõrandamisega seotud käibemaksukohustuse osas selgitab kaebaja,

et kõik Honda CR-V ostu-müügiga seotud tehingud on reaalselt toimunud ja dokumentaalselt

tõendatud ning tehingult on käibemaks deklareeritud ja tasutud. Siinkohal selgitab kaebaja, et

ta ei tea, millised kokkulepped olid A. B. ja A. K. vahel, ent kõik liisingumaksed on tasutud

kaebaja poolt, samas kui A. B. ei ole kaebajale liisingumakseid tasunud. Kaebaja hinnangul on

absurdne maksuhalduri väide, et sõidukit ei ole A. B.le müüdud OÜ Vao Söevabrik 30. juunil

2009 arvel näidatud summas, sest sellisel juhul ei oleks kaebajal üldse olnud mõtet seda

tehingut oma raamatupidamises kajastada. Kaebaja toob ka välja, et jääb arusaamatuks, mis

põhjusel ja mis alusel on arvestatud täiendav käibemaks ning pole arusaadav, miks sõiduki

müügihind pidi olema 95 500 krooni. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on põhjendamatult

tuginenud A. B. ütlustele, mida aga muud tõendid ei kinnita ning mis on antud üksnes

eesmärgiga kaebajale kahju teha, sest kaebaja lõpetas A. B.ga suhted.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maksu- ja Tolliamet peab OÜ Vao Söevabrik kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et kaebaja poolt esitatud töövõtulepinguid ja

töötajate suulisi selgitusi analüüsides jõudis maksuhaldur seisukohale, et äriühingu ja töötajate

vahel oli töösuhe töölepingu mõistes, mitte töövõtuleping nagu kaebaja vääralt üritab väita.

Vastustaja viitab samuti Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-67-09 ning märgib, et antud

juhul on maksuhaldur tuvastanud kaebaja tahtluse saada maksueelist, mis seisneb

tööjõumaksude tasumisest kõrvale hoidmises töölepingute asemel käsunduslepingute

sõlmimises ning toonud välja maksu määramise õigusliku aluse. Vastustaja leiab ka, et

vastupidiselt kaebaja käsitlusele, tuleb arvestada sotsiaalmaks kuumääralt kui maksumaksja

töösisekorras kindlaks määratud tasu väljamaksmise kuul tasu teenimise kuu eest tasu ei

makstud või makstud tasu jäi alla kuumäära. Siinkohal viitab vastustaja rahandusministri 03.

jaanuari 2003 määruse Sotsiaalmaksu arvestamise kord sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõigetes 2 ja 3

sätestatud juhtudel.

8. Sõiduki Honda CR-V osas selgitab maksuhaldur, et auto müügihind on tuvastatud 30. juuni

2009 arve-saatelehe nr 3 alusel. Vastustaja selgitab, et kaebaja on rendiperioodi jooksul

deklareerinud

käibedeklaratsioonides

sisendkäibemaksu

vastavalt

kapitalirendilepingu

maksegraafikul kajastatud summadele, samas on ta 2009.

aasta

juunikuu

parandus-

deklaratsiooniga deklareerinud auto müügilt käibemaksu 17 190 krooni, mis tähendab, et ta on

deklareerinud ja tasunud käibemaksu vähem 25 762,77 krooni. Vastustaja leiab, et seda

seisukohta kinnitavad A. B. suulised seletused, A. K. ja A. B. perekondlikud sidemed, A. B.

valduses olnud ja maksuhaldurile esitatud kapitalirendileping ning kaebajapoolne

parandusdeklaratsiooni esitamise aeg.

KOHTU SEISUKOT JA PÕHJENDUSED

9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab, et OÜ Vao Söevabrik kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Maksuotsuses ja sellele lisatud arvestustabelites on arusaadaval moel, piisavalt ning

maksumenetluses kogutud tõenditele tuginedes põhjendatud kaebajale nii töötasumaksude ja

–maksete kui ka käibemaksu juurdemääramist. Kaebaja poolt esitatud vastuväited ei lükka

maksuhalduri seisukohti ja põhjendusi ümber.

10. Põhjendamatu ning maksumenetluses kogutud tõenditega ümber lükatud on kaebuses

esitatud väide, et töötajatele töötasu väljamaksmisel on neilt väljamaksetelt kõik maksud ja

maksed nõuetekohaselt arvestatud ja deklareeritud. Maksuotsusest nähtuvalt on maksuhaldur

tuvastanud, et teatud isikutele tegi kaebaja kontrollitaval perioodil TSD-deklaratsioonides

deklareeritust suuremaid väljamakseid. Sellele maksuhalduri seisukohale ei ole kaebaja

kaebuses esitanud tegelikult mitte ühtegi konkreetset vastuväidet ega üritanudki maksuhalduri

poolt tuvastatud asjaolusid omapoolsete tõendite esitamisega või maksuhalduri seisukoha

aluseks olevate tõendite tõendusväärtuse kahtluse alla seadmisega ümber lükata. Isikud, kelle

puhul on maksuhaldur tuvastanud OÜ Vao Söevabrik maksudeklaratsioonides kajastatud

andmetega võrreldes suuremate väljamaksete tegemise, kajastuvad maksuotsuse lisas nr 2

esitatud arvestustabelis – neid isikuid puudutavatel ridadel on tabeli tulbas nr 15 (vahed

/brutopalk) esitatud arvväärtus, mis on suurem kui null. Need isikud ning perioodid, mil

suuremad väljamaksed tehti, kajastuvad ka käesoleva kohtuotsuse punkti 2 kolmandas

alapunktis. Maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud ning asjassepuutuvad tõendid, mille põhjal

maksuhaldur sellised järeldused tegi, on kajastatud maksuotsuse 1. lisaks oleva tabeli 6. tulbas

(Töötasu ja/või sotsiaalmaksu määramise alus). Eeltoodud tabelitest nähtub näiteks, et OÜ Vao

Söevabrik deklareeris 2009. aasta juunis A. D. tehtud 1081 krooni suuruse brutopalga, samas

kui A. D. andis maksumenetluses maksuhaldurile suulise seletuse (vastustaja poolt esitatud

CD-l fail 9_20091008_protokoll_A.D.pdf), et tema juunikuu brutopalk oli 5600 krooni. Vastav

asjaolu ning viide suulise seletuse protokollile on esitatud maksuotsuse 1. lisa tabelis.

Samamoodi on maksuhaldur põhjendanud ja asjakohastele tõenditele viidanud ka ülejäänud

isikute puhul, kelle osas tuvastati deklareeritust suuremad väljamaksed. Kaebaja ei ole

esitanud mitte ühtegi konkreetset vastuväidet neile maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludele

ega ole kahtluse alla seadnud tõendeid, millele maksuhalduri seisukohad on rajatud.

Maksuotsuse 1. lisa tabelis viidatud tõendid, mille vastustaja on samuti kohtule esitanud,

kinnitavad maksuhalduri seisukohti.

11. Järgnevalt on vaidlus selles, kas kaebaja ettevõttes töötanud isikute ja kaebaja vahel oli

majanduslikus mõttes sõlmitud võlaõiguslik töövõtuleping või oli tegemist töösuhtega. Selles

osas on maksuhaldur oma seisukohta põhjendanud maksuotsuse punktides 2.1 ja 2.2. Selles

küsimuses nõustun maksuotsuses esitatud põhjendustega ega korda neid siinkohal.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 165 lõikes 2 sätestatakse, et kui kaebus jääb

rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta

tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda

põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Käesoleval

juhul on maksuhaldur maksuotsuses põhjendanud oma seisukohta, et tegemist oli

majanduslikus mõttes töösuhetega. See seisukoht on õige ja põhjendatud. Kaebaja väide, et

olemuslikult olid suhted pigem võlaõigusliku iseloomuga, on väär. Maksuhaldur on tööd

teinud isikute poolt antud seletuste ja kaebaja poolt esitatud töövõtulepingute tingimuste

põhjal teinud õige järelduse, et olemuslikult oli tegemist töösuhtega. Maksuotsuse lisadeks 1 ja

2 olevates tabelites on maksuhaldur välja toonud ja põhjendanud iga konkreetse töötaja puhul

oma seisukohta, et sellel töötajal oli vastaval perioodil kehtiv tööõigussuhe kaebajaga. Just

maksuotsuse 1. lisas olevas tabelis on iga töötaja ning iga vaatlusaluse kuu kohta välja toodud,

millistele tõenditele tuginedes on maksuhaldur oma järelduse teinud. Asjassepuutuvateks

tõenditeks on tööd teinud isikute seletused selle kohta, millisel ajavahemikul ja millistel

tingimustel nad töötasid, samuti OÜ Vao Söevabrik töölehed ja tööajatabelid, kust nähtub

isikute töötamine. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi konkreetset vastuväidet maksuhalduri

seisukohtadele ega seadnud kahtluse alla nende seisukohtade aluseks olevate tõendite

tõendusväärtust. Maksuotsuse 1. lisa tabeli 6. tulbas nimetatud tõendid on vastustaja ka

kohtule esitanud. Kontrollinud tabelis nimetatud tõendeid, pean maksuhalduri seisukohti neil

tõenditel tuginevateks ja põhjendatuteks.

12. Töötasumaksude- ja maksete osas on kaebaja ainsaks sisuliseks etteheiteks maksuotsusele

see, et maksuhaldur on kaebaja hinnangul põhjendamatult kohaldanud MKS §-i 84,

kvalifitseerides kaebaja poolt sõlmitud töövõtulepingud lubamatult töölepinguteks. Selle

etteheitega ei saa nõustuda. MKS §-s 84 sätestatakse, et kui tehingu või toimingu sisust

ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel

sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule

majanduslikule sisule. Haldusasjades nr 3-3-1-23-09 ja 3-3-1-59-09 tehtud otsustes märkis

Riigikohus, et MKS §-s 84 väljendatud tehingu majandusliku sisu tuvastamise põhimõtte

eesmärgiks on vältida olukorda, kus maksukohustuse tekkimine sõltub üksnes tehingu

osapoolte poolt tehingule antud moonutatud juriidilisest vormist. Tehingu sellise vormi

mittearvestamise tingimuseks maksustamisel on, et pooled on maksude tasumisest

kõrvalehoidumise eesmärgil valinud tehingu majanduslikule sisule mittevastava juriidilise

vormi, millega nad lootsid saavutada maksustamisel soodsama tulemuse. Haldusasjas nr

3-3-1-67-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et majandusliku tõlgendamise põhimõttest

lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda

teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva

maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest, kuid sellise sekkumise võimalus

isikute omavahelistesse tehingutesse on piiratud. Riigikohus leidis viidatud lahendis samuti, et

sellisel juhul tuleb viidata tuleb maksu määramise õiguslikule alusele ning kui selleks aluseks

on MKS § 83 või § 84, on vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist. Haldusasjas

nr 3-3-1-57-08 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et maksude tasumisest kõrvalehoidumise

eesmärgi tuvastamisel ei saa alati lähtuda maksukohustuslase subjektiivsetest kaalutlustest, sest

nende väljaselgitamine pole sageli võimalik. Määravaks võivad osutuda faktilised asjaolud, mis

kinnitavad maksude tasumisest kõrvalehoidumist ning välistada ei saa olukorda, kus

maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ja sellise

järelduse eiramine oleks ebamõistlik.

13. Käesoleval juhul on maksuotsuses selgelt viidatud töötasumaksude ja –maksete määramise

alusena MKS §-le 84. Maksuotsuse punkti 2.1. eelviimases lõigus on maksuhaldur sõnaselgelt

välja toonud oma seisukoha, et OÜ Vao Söevabrik on tahtlikult kõrvale hoidnud maksude

tasumisest, vormistades töölepingud töövõtulepingute nime all ning samas on esitatud ka

viide MKS §-le 84. Õige ei ole ka kaebaja väide, et maksuhaldur ei ole tuvastanud kaebaja

tahtlust maksueelise saamisel. Käesoleval juhul nähtub maksudest kõrvalehoidumise eesmärk

piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest ning sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik. Esiteks

on ilmne, et kaebaja ettevõttes tööd teinud isikute suhete vormistamine võlaõiguslike

töövõtulepingutega annab kaebajale ilmse maksueelise, mis eeskätt seisneb võimaluses vältida

sotsiaalmaksu arvestamise ja tasumise kohustust vastavalt sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi

SmS) § 2 lõikele 2. Viidatud normist tulenevalt makstakse sotsiaalmaksu töötajale või

teenistujale kuu eest makstud tasult, kuid mitte vähem kui SmS §-s 21 nimetatud kuumääralt.

See tähendab, et töösuhtes oleva isiku eest peab tööandja sotsiaalmaksu vähemalt SmS §-s 21

viidatud miinimummääras tasuma ka siis, kui konkreetsele töötajale sel kuul reaalselt

töötasuväljamakseid ei tehtud. Seega sai kaebaja selge maksueelise, kajastades töösuhteid

võlaõiguslike suhetena. Kaebaja tahtlust sellist maksueelist saada ei ole sellises olukorras

vajalik ega üldiselt ka võimalik eraldi tuvastada. Tehingu tegelikule majanduslikule sisule

mittevastav kajastamine raamatupidamisdokumentides ja maksuarvestuses, kui seeläbi

saadakse objektiivselt maksueelis, saab olla vaid tahtlik tegevus.

14. Kaebaja on vaidlustanud maksuotsuse ka osas, millega määrati tasumisele kuuluv

käibemaks. Olles vaidlustanud käibemaksu määramise tervikuna, on kaebaja oma konkreetsed

vastuväited esitanud siiski vaid selles osas, mis puudutab sõiduki Honda CR-V soetamist ja

võõrandamist. Maksuhalduri seisukohale, et OÜ Vao Söevabrik on sisendkäibemaksu-

arvestuses jätnud mõned arved kajastamata või on kajastanud ostuarveid, mis ei ole esitatud

OÜ Vao Söevabrik nimele, ei ole kaebaja vastu vaielnud. Asjassepuutuvad ostuarveid ja

nende pinnalt tehtud järeldusi on kajastatud maksuotsuse lisaks 4 olevas tabelis. Seal on

loetletud kõik kaebaja raamatupidamises kontrollitava perioodi kohta olemas olevad

ostuarved ning tabeli 6. tulbas on esitatud maksuhalduri kommentaarid nende arvete kohta,

mis tingisid maksuhalduri hinnangul kaebaja sisendkäibemaksuarvestuse korrigeerimise.

Ühegi konkreetse arve osas ei ole kaebaja väitnud, et maksuhaldur oleks kas asjaolu, et arve

alusel on sisendkäibemaks deklareerimata jäänud või et sisendkäibemaks on deklareeritud arve

alusel, mis selleks õigust ei anna. Leian, et maksuhalduri sellekohased seisukohad põhjendatud

ning tuginevad tõenditele, millele maksuotsuse lisas 4 esitatud tabelis viidatakse. Seega on

619,45 krooni suuruse täiendava käibemaksu määramine põhjendatud.

15. Maksuhaldur on õigesti ja põhjendatult käsitlenud ka kaebaja käibemaksukohustust osas,

mis puudutab sõiduki Honda CR-V võõrandamist A. B.le. Nõustun maksuhalduri

seisukohaga, et A. B. seletus, et 30. juunil 2009 ei ole ta OÜ Vao Söevabrik kassa sissetuleku

orderil näidatud summat tegelikult tasunud, samuti asjaolu et AS-iga SEB Liising vaidlusaluse

sõiduki liisingulepingu sõlmimise ajal oli OÜ Vao Söevabrik (toonase nimega OÜ Dennis)

juhatuse liikmeks A. B. õemees A. K. ning asjaolu, et vaidlusaluse sõiduki liisinguleping oli A.

B. käes ja seegi, et OÜ Vao Söevabrik deklareeris sõiduki A. B.le võõrandamise alles 2010.

aasta septembris esitatud parandusdeklaratsioonis, kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et

tegelikult soetas kaebaja juba 2004. aastal selle sõiduki kokkuleppel A. B.ga viimase jaoks ning

AS-le SEB Liising tasuti liisingumakseid A. B.lt igakuiselt saadud vahendite arvelt.

Kokkuvõttes tähendab see, et kaebaja ei kasutanud põhivaraks soetatud sõidukit oma

majandustegevuses maksustatava käibe saamise eesmärgil üldse ning sellest tulenevalt on

maksuhaldur õigesti leidnud, et sõiduki võõrandamisel 2009. aastal oli kaebajal kohustus

korrigeerida oma käibemaksukohustust kogu selle sõiduki liisingumaksetelt tasutud

käibemaksu ulatuses, st. 42 953 krooni võrra.

16. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga A. B. ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Õige on

maksuotsuses toodud selgitus, et ei esine usutavat põhjust, miks A. B. oleks pidanud

maksuhaldurile sõiduki soetamisega seotud asjaolude kohta valeütlusi andma. Kaebaja väide,

et ta võis seda kättemaksuks selle eest, et OÜ Vao Söevabrik temaga suhted lõpetas, ei ole

usutav juba ainuüksi seetõttu, et kaebaja kahjustamise eesmärgil sellise vale valjamõtlemine

eeldanuks A. B.lt käibemaksusüsteemi ja -regulatsiooni põhjalikku tundmist, mida viimase

puhul pole aga alust eeldada. Samuti ei nähtu A. B. enda poolt maksuhaldurile antud

seletusest, et tal oleks kaebajaga mingisugust vihavaenu või kättemaksuvajadust. Nõustun

siinkohal ka maksuotsuses esitatud põhjendusega, et A. B. ja A. K. perekondlikke sidemeid

arvestades on igati usutav, et sõiduki liisingumakseteks kasutatud sularaha üleandmist A. B.

poolt OÜ-le Vao Söevabrik ei vormistatud dokumentaalselt. Oluliseks asjaoluks, mis kinnitab

aga maksuhalduri seisukoha õigsust on see, et sõiduki liisingulepingu esitas kohtule A. B.

Ainus põhjus, miks see leping tema käes sai olla, oligi see, et selle lepingu kehtivuse ajal

vastutas selle täitmise eest omavahelise sõlmitud kokkuleppe kohaselt A. B.. Põhjendamatu

on ka kaebaja seisukoht, et kui sõiduki müüki A. B.le ei oleks toimunud, puudunuks kaebajal

üldse põhjus müüki ja sellelt tasumisele kuuluvat käibemaksu deklareerida. Sõiduki müügi

deklareerimine oli kaebaja jaoks igal juhul vajalik, sest vastasel korral poleks kaebajal üldse

olnud dokumente sõiduki võõrandamise kohta.

17. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et talle jääb arusaamatuks, miks oleks pidanud sõiduki

müügihinnaks olema 95 500 kooni, siis selles osas tuleb märkida üksnes seda, et maksuhaldur

ei olegi väitnud, et 95 500 krooni oleks olnud sõidki müügihind. Küll aga on sellelt summalt

kaebaja arvestanud käibemaksu 17 190 krooni, mis on kajastatud kassa sissetuleku orderil

ning arve-saatelehel nr 3. Arusaadavalt on kaebaja tehingu käibemaksustamisel lähtunud

käibemaksuseaduse § 12 lg 14 punktist 1 , kus sätestatakse, et kui kaupa võõrandatakse või

teenust osutatakse seotud isikule tulumaksuseaduse mõistes, on maksustatavaks väärtuseks

turuväärtus juhul, kui kauba võõrandamise või teenuse osutamise eest makstav tasu on

turuväärtusest väiksem ning kauba soetajal või teenuse saajal ei ole sisendkäibemaksutäieliku

mahaarvamise õigust. Käesoleval juhul oli A. B. OÜ Vao Söevabrik jaoks seotud isik TuMS §

8 lg 1 p 8 mõistes. Eelnev ei lükka aga kuidagi ümber maksuhalduri seisukohta.

18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja

kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad

kummagi poole kulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik