2-06-36215/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. september 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-06-36215

Tsiviilasi

Illar Eensoo hagi OÜ Viljandi Takso vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

162 944,01 krooni (10 414,02 eurot)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Illar Eensoo apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

28. august 2012

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Illar

Eensoo

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Kalju Kutsar

Vastustaja (kostja): OÜ Viljandi Takso (registrikood:

10741631), esindaja vandeadvokaat Eve Laine

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsus

osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„3.1. Rahuldada hagi osaliselt ja välja mõista OÜ-lt

Viljandi Takso Illar Eensoo kasuks 3 932,55 eurot.

3.2. Rahuldada vastuhagi osaliselt ja välja mõista Illar

Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks 5 288,73 eurot.

3.3. Teha tasaarvestus ja lõpliku summana välja mõista

Illar Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks 1 356,18 eurot

(üks tuhat kolmsada viiskümmend kuus eurot 18 senti).

3.4. Menetluskulud maakohtus jätta menetlusosaliste endi

kanda.“

4. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta 97,4% ulatuses

Illar Eensoo kanda ja 2,6% ulatuses OÜ Viljandi Takso

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. I. Eensoo esitas hagi OÜ Viljandi Takso vastu 144 100 krooni väljamõistmiseks.

Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt on hageja töötanud alates 10.11.2004 OÜ-s Viljandi

Takso taksojuhina ning tema kasutuses oli sõiduauto Kia Carnival (registreerimismärk XXX

XXX ). Nimetatud sõidukit kasutas ka teine kostja töötaja K.T. . Asjaolu, et hageja ja kostja

vahel oli sõlmitud tööleping, on tõendatud Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2010 otsusega

tsiviilasjas nr 2-07-21276. OÜ Viljandi Takso oli sõlminud sõiduki Kia Carnival liisingulepingu

AS-ga Hansa Liising Eesti. Kostja nõudis, et hageja tasuks igakuiselt sõiduki liisingu- ja

kindlustusmakseid ning hüvitaks kostja poolt hageja ja K.T. eest makstud maksud, mida kostja

ka tegi. 2005 jaanuaris tasus hageja kostjale sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid summas 6 900

krooni ja K.T. maksude katteks 1 981 krooni. 30.12.2004 tasus hageja kostja arvele 20 000

krooni kostja eest liisingmaksete katteks, 28.02.2005 veel 7 200 krooni ning 07.05.2005 veel

14 000 krooni.

Hageja ei nõustunud kostjaga, et hageja nõue tema poolt hagejale töölepingu kehtivuse ajal

makstud 57 024 krooni osas tuleb kohaldada tööõiguse sätteid ja nõue on aegunud. Seadus ei

keela pooltel sõlmida võlaõiguslikke lepinguid, kui nende vahel on sõlmitud kehtiv tööleping.

I. Eensoo poolt kostjale maksete tegemist ei olnud ette nähtud poolte vahel sõlmitud töölepingus

ning seega on tegemist võlaõigusliku suhtega, mida reguleerivad võlaõigusseaduse sätted.

Hageja sõlmis 16.05.2005 kostja juhataja K.V. kasutusvalduslepingu, millega hageja võttis

endale kohustuse tasuda edaspidi kostja eest igakuiseid liisingu- ja kindlustusmakseid ning

taksoteenuste osutamisega seotud kulusid. Lepingu kohaselt pidi pärast liisinguandja ja kostja

vahel sõlmitud liisinglepingu lõppemist minema sõiduauto Kia Carnival omandiõigus hagejale

tasuta üle. 16.05.2005 lepingu sõlmimise päevaks oli hageja tasunud kostjale liisingu- ja

kindlustusmaksete katteks kokku 88 062 krooni. Kuna eelnevalt oli hageja maksnud kostjale

olulise rahasumma ilma õigusliku aluseta, siis oli tal selleks ajaks kostja vastu rahaline nõue,

mida ta alates 2006 jaanuarist tasaarvestas lepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega.

16.05.2005 kirjutas hageja omakäeliselt ka teise lepingu, millega lubas tasuda kostjale

40 000 krooni, s.o suurema summa, kui samal perioodil sõiduauto eest tasumisele kuuluvad

liising- ja kindlustusmaksed. Tegemist ei olnud iseseisva kohustusega, vaid see oli kokkulepe,

millega hageja tegi ettemaksu, mida tal oli hiljem õigus tasaarvestada.

Perioodil 2005 mai – 2005 detsember maksis hageja kostjale liisingumakseid summas

110 000 krooni. Lisaks sellele oli hageja tasunud 2004 detsembris, 2005 jaanuaris ja 2005

veebruaris kostjale kokku 34 100 krooni.

Kuna lepingu kohaselt tulnuks hagejal maksta 7 000 krooni kuus, siis oli hagejal 2005 lõpuks

tekkinud ettemaks ühe aasta maksete ulatuses summas 104 600 krooni. 31.01.2006 saatis hageja

kostjale kirja, milles tasaarvestas enam tasutud summa arvel liisingumaksed 2006 jaanuari,

veebruari ja märtsi eest. Kostja esindaja sai tasaarvestusavalduse kätte ja vaidles vastu vaid

jaanuarikuu tasaarvestuse osas, väites, et hageja on vastava avaldusega hilinenud. 27.03.2006 ja

29.09.2006 saatis hageja kostjale uued avaldused, milles palus varem tasutud summade arvelt

teha tasaarvestused kuni 30.11.2006.

Kuigi hageja saatis kostjale korrektse tasaarvestusavalduse, luges kostja kasutusvalduslepingu

alates 11.03.2006 lõppenuks. Kostja on möönnud, et hageja oli 2005 lõpuks maksnud kostjale

rohkem, kui kuulus tasumisele poolte vahel 16.05.2005 sõlmitud kasutusvalduslepingu alusel

ning seega ei olnud kostjal alust lepingut juba alates 11.03.2006 üles öelda ning teha hagejale

takistusi sõiduki kasutamisel. Kuna tolleaegne kostja juhataja pöördus auto tagasisaamiseks

politseisse, siis ei saanud kostja enam sõidukit kasutada ning see jäi kostja valdusesse.

02.10.2006 võeti inkassofirma töötajate poolt hagejalt sõiduk ära, sest kostja ei ole tasunud

liisinguandjale sõiduauto liisingumakseid. Kuna sõiduauto liisinguleping lõpetati ja liisinguese

võeti hagejalt ära, siis lõpetas kostja ühepoolselt pooltevahelise lepingu ja langes ära ka hageja

kohustus liisingumakseid tasuda ning kostja on kohustatud hagejale alusetult saadu tagastama.

Hageja oli tasunud kostja eest liisingu- ja kindlustusmakseid summas kokku 144 000 krooni,

mille väljamõistmist kostjalt enda kasuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 alusel hageja taotles.

Menetluse kestel suurendas hageja oma nõuet 153 751 kroonini.

2. OÜ Viljandi Takso vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt kui hageja asus kostja juurde tööle autojuhina, ei olnud hageja nõus

vormistama end FIE-na ja seetõttu vormistasid pooled 12.11.2004 omavahalised suhted näiliselt

töölepinguna tegeliku kavatsuseta tekitada töösuhet. Hageja palus kostjal sõlmida töölepingu,

lubades hüvitada kostjale sellega kaasnevad riigimaksud. 13.03.2005 hageja soovil tööleping

lõpetati, kuna ta otsustas edaspidi taksoteenuste osutamist jätkata FIE-na. Tartu Ringkonnakohtu

27.09.2010 otsusega on tõendatud, et I. Eensoo töötas ajavahemikus 10.11.2004 – 13.03.2005

kostja juures autojuhina.

Hageja on tasunud töölepingu kehtivusajal sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid ning enda ja

K.T. maksusid kokku 57 024 krooni. Hageja esitatud nõue 153 751 krooni hõlmab ka 57 024

krooni liisingu- kindlustusmakseid, mis hageja maksis töölepingu kehtivuse ajal.

Kostja leidis, et nõude 57 024 krooni osas tuleb kohaldada tööõiguse sätteid, sest kostja nõue, et

talle hüvitataks sõiduki liisingu- ja kindlustusmaksed ning maksudeks tasutud summad, tuleneb

pooltevahelisest töölepingust. Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS)

§ 6 lg-st 1 on hageja nõue 57 024 krooni osas aegunud. Aegunud nõue hõlmab ka hageja poolt

kolmanda isikuna K.T. eest maksudeks tasutud 3 962 krooni.

16.05.2005 sõlmisid pooled kasutusvalduslepingu, mille kohaselt pidi hageja tasuma kostjale

sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid, samuti Centrum Takso logo, platsi ja telefoni kasutamise

tasu ning pärast liisingulepingu lõppemist pidi sõiduauto omandiõigus tasuta üle minema

hagejale. Perioodil 16.05.2005 – 30.12.2005 tasus hageja kostjale liisingu- ja kindlustusmakseid

49 501 krooni ja telefoni ja platsi kasutamise eest 6 000 krooni, kokku 55 501 krooni. Kostja

leidis, et hageja on maksnud 55 501 krooni kasutusvalduslepingus kokkulepitud kohustuste

katteks ning puudub alus väita, nagu kostja oleks selle summa arvel alusetult rikastunud.

Poolte tegelik tahe oli suunatud sõiduauto Kia Carnival taksoteenuste osutamiseks hageja

valdusse ja kasutusse andmise tingimuste kindlaksmääramisele. Sõiduauto hageja kasutusse

andmisel leppisid pooled suuliselt kokku, et hageja võtab enda kanda sõidukiga seotud liisingu-

ja liikluskindlustuse maksed. Hageja on kandnud kostjale kokkuleppe täitmiseks perioodil

30.12.2004 – 17.05.2005 kokku 48 100 krooni, märkides maksete selgitusse, et raha kantakse üle

liisingu- ja kindlustusmaksete katteks. Seega kosja tunnistas kokkulepet.

16.05.2005 sõlmisid pooled ka teise kokkuleppe, mille kohaselt pidi hageja tasuma kostjale

täiendavalt 40 000 krooni ja hageja on käesoleva kokkuleppe täitnud, kandes kostja arvele

perioodil 30.06.2005 – 31.08.2005 kokku 40 000 krooni. Seega tasus hageja kostjale vastavalt

kokkuleppele perioodil 30.12.2004 – 30.12.2005 kas jooksvate liisingu- ja kindlustusmaksete

katteks ning sõiduauto sissemaksuks kokku 144 100 krooni (48 100 krooni + 56 000 krooni +

40 000 krooni). Kuna hageja tasus nimetatud summa vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele, ei

saanud tal tekkida mingisuguseid ettemakseid. Poolte vahel puudus kokkulepe, et hageja poolt

enne 2005 maikuud sõiduauto sissemakseks tasutud rahasummad loetakse tulevaste perioodide

liisingu- ja kindlustusmaksete ettemaksuks.

02.02.2006 sai kostja hageja kirja, milles hageja taotles 2005 märtsi, aprilli ja mai liisingu- ja

kindlustusmaksete tasaarvestamist perioodi 01.01.2006 – 30.03.2006 eest tasumisele kuuluvate

liisingu- ja kindlustusmaksetega. Kostja ei aktsepteerinud hagejapoolset väidetavat ettemaksu

ega olnud nõus taotletud tasaarvestustega. Alates 2006 jaanuarist ei tasunud hageja kostjale

sõiduauto liisingu- ega kindlustusmakseid. Hageja ei reageerinud kostja kirjadele, kus ta andis

täiendava tähtaja liisingumaksete ja viivise tasumiseks ega tagastanud sõidukit kostjale.

03.03.2006 avaldusega ütles kostja kasutusvalduslepingu üles. Ebaõige on hageja väide, et kostja

liisingumaksete võlgnevuse tõttu on liisinguandja kostjaga sõlmitud liisingulepingu lõpetanud.

Liisinguleping on kehtiv, sõiduauto on kostja valduses ja ta maksab liisinguandjale

liisingumakseid.

Kostja tunnistas hageja nõudeid osaliselt. Hageja nõue 2005 märtsis, aprillis ja mais tasutud

liisingu- ja kindlustusmaksete summas 19 000 krooni on põhjendatud, sest sel perioodil oli

sõiduauto toimunud avarii tõttu remondis. Põhjendatud on hageja nõue 18.09.2006 tasutud

550 krooni sõiduki IV kvartali liikluskindlustuseks, kuna sõiduk võeti hagejalt ära 02.10.2006.

Kostja tunnistas hageja nõuet sõiduki osamaksuks tasutud 40 000 krooni osas, sest sõiduk ei

läinud tema omandisse üle. Kokku tunnistas kostja hageja nõuet summas 59 550 krooni.

3. OÜ Viljandi Takso esitas vastuhagi põhivõlgnevuse summas 66 287,96 krooni, kahjuhüvitise

summas 12 106 krooni, kokku 78 393,96 krooni ja põhivõlgnevuselt arvestatud viivise summas

6 823,47 krooni, väljamõistmiseks.

Vastuhagis esitatud põhjenduste kohaselt jättis I. Eensoo 2006 jaanuari eest tasumisele kuuluva

liisingu- ja kindlustusmakseid tasumata ja teatas 02.02.2006 kirjas, et taotleb 2006 jaanuari,

veebruari ja märtsi maksete tasaarvestamist väidetava ettemaksu arvel. I. Eensoo taotlus oli

alusetu ja ta ei saanud tasaarvestust teha. Vaatamata kostja nõudmistele ei tasunud hageja

veebruarikuu eest. Arvestades I. Eensoo käitumist oli kostjal põhjus eeldada, et hageja ei kavatse

kohustust ka edaspidi täita.

Hageja on perioodil 01.01.2006 – 02.10.2006 tasunud liisingu- ja kindlustusmakseid

65 166,96 krooni ja liikluskindlustusmakseid 1 121 krooni, kokku 66 287,96 krooni. Kostja on

arvestanud ka viivist, mis seisuga 01.07.2007 moodustas 6 823,47 krooni.

OÜ Viljandi Takso palus mõista hagejalt välja ka hageja poolt tekitatud kahju katteks

12 106 krooni. Kahju seisneb selles, et OÜ Viljandi Takso tasus 3 000 krooni tagastusteenuse

eest sõiduki enda valdusse tagasi saamiseks ja kuna sõiduk oli tagastamise hetkel puudustega,

tegi kostja puuduste kõrvaldamiseks kulutusi summas 9 106 krooni. Kostja palus mõista hagejalt

enda kasuks välja kokku 85 217,43 krooni, sh 78 393,96 krooni põhivõlga ja 6 823,47 krooni

viivist.

4. I. Eensoo vaidles vastuhagile vastu.

Vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled 16.05.2005 kasutusvalduslepingu, mille kohaselt

I. Eensoo kohustus tasuma kostja eest sõiduauto liisingumakseid ning taksoteenuse osutamisega

seotud kulud. Lepingu sõlmimise kuupäevaks oli I. Eensoo tasunud kostjale 34 000 krooni, ehkki

lepingu järgi tekkis tal vastav kohustus alles 2005 mais. Lisaks sellele maksis I. Eensoo perioodil

2005 mai – 2005 detsember kostjale veel 110 000 krooni, ehkki lepingu järgi tulnuks tal tasuda

7 000 krooni kuus. Seega oli I. Eensool õigus nõuda tasaarvestust ning ta on vastavad avaldused

esitanud. Samuti kostja ei ole lepingut üles öelnud.

Samuti ei ole kostja süüdi selles, et sõiduk oli tagastatud puudustega. 27.02.2005 toimus autoga

liiklusõnnetus, milles auto sai kannatada. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli kostja poolt tehnilistele

nõuetele mittevastava auto kasutamine (sõidukil kasutati ebasobivaid rehvi) ning liiklusõnnetuse

ajal juhtis sõidukit K.T. .

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis OÜ-lt Viljandi

Takso I. Eensoo kasuks välja 59 550 krooni. Maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis I. Eensoolt

OÜ Viljandi Takso kasuks välja 85 217,43 krooni, millest põhivõlgnevus on 78 393,96 krooni ja

viivis 6 823,48 krooni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt on Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2010 otsusega

tsiviilasjas nr 2-07-21276 tuvastatud, et I. Eensoo ja OÜ Viljandi Takso sõlmisid 10.11.2004

töölepingu, mille alusel asus hageja tööle taksojuhina. Pooltevaheline tööleping lõpetati

13.03.2005. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja tasus töölepingu kehtivusajal sõiduki

liisingu- ja kindlustusmaksed ja nii enda kui K.T. maksud summas kokku 57 024 krooni.

Maakohus leidis, et poolte vahel 12.11.2004 sõlmitud tööleping ei sätesta auto kasutamise

tingimusi taksoteenuse osutamisel. Tõendatud on, et poolte ühine tahe oli suunatud sõiduauto

Kia Carnival taksoteenuste osutamiseks hageja valdusse ja kasutusse andmise tingimuste

kindlaksmääramisele. Sõiduauto Kia Carnival hageja kasutusse andmisel leppisid poole suuliselt

kokku, et hageja võtab enda kanda sõidukiga seotud liisingu- ja liikluskindlustuse maksed.

Kokkuleppe olemasolu kinnitab selle täitmine: hageja kandis kostja pangaarvele 30.12.2004

20 000 krooni, 31.01.2005 6900 krooni, 28.02.2005 7200 krooni ja 17.05.2005 14 000 krooni,

kokku 48 100 krooni, märkides maksete selgituseks, et raha kantakse üle liisingu- ja

kindlustusmaksete katteks. 13.03.2005 hageja soovil tööleping lõpetati, kuna ta otsustas edaspidi

taksoteenuste osutamist jätkata FIE-na. Tõendatud ei ole, et hageja poolt töölepingu kehtivusajal

tasutud liisingu- ja kindlustusmaksed loetakse tulevaste perioodide liisingu- ja kindlustusmaksete

ettemaksuks.

Maakohus leidis, et nõude summas 57 024 krooni osas ei saa kohaldada tööõiguse sätteid ja

sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kohaldada aegumist. Maakohus leidis, et haginõue

57 024 krooni tuleb jätta rahuldamata, kuna liisingu- ja teiste maksete suhtes kehtis suuline

kasutusvaldusleping,

mis

töölepingu

lõppemisel

vormistati

16.05.2005

kirjaliku

kasutusvalduslepinguna. Hageja tahe ja nõusolek auto eest liisingumaksete ja muude maksete

tegemiseks on tõendatud kasutusvalduslepingu p-ga 2.2, mille järgi pärast Hansaliisingu lepingu

lõppemist läheb kasutusvalduse ese üle tasuta kasutusvaldajale.

Tõendatud on, et sõiduauto Kia Carnival oli avarii tõttu 2005 märtsis, aprillis ja mais remondis

ning nimetatud kuude eest tasutud liisingu- ja kindlustusmaksete osas summas 19 000 krooni on

hageja nõue põhjendatud. Samuti on tõendatud, et hageja on 18.09.2006 tasunud 550 krooni

sõiduki IV kvartali liikluskindlustuseks. Kuna sõiduk võeti 02.10.2006 hagejalt ära, on hageja

nõue 550 krooni osas põhjendatud.

Tõendatud on samuti, et hageja ja kostja vahel on 16.05.2005 sõlmitud veel kokkulepe, mille

järgi hageja kohustus tasuma sõiduki eest 40 000 krooni osamaksetena, mille kohta hageja

16.05.2005 kirjutas omakäelise kohustuse. Hageja poolt sõiduki osamaksuks tasutud

40 000 krooni tuleb talle tagastada, kuna sõiduk hageja omandisse üle ei läinud. Tõendatud ei ole

hageja väide, et 16.05.2005 lepingu alusel osamaksuks tasutud 40 000 krooni oli tehtud tulevaste

liisingu- ja kindlustusmaksete ettemaksuna. Seega on põhjendatud rahuldada hagi summas kokku

59 550 krooni, mida on ka kostja omaks võtnud. Ülejäänud ulatuses, s.o perioodi 29.07.2005 –

30.12.2005 osas on tegemist lepingujärgse kasutustasuga, mille tagastamiseks hagejale puudub

alus.

Kuna hagejal ei olnud alust 16.05.2005 käsikirjalise dokumendi alusel tasutud 40 000 krooni

suurust sõiduki osamaksu tasaarvestada perioodil 31.03.2006 – 15.09.2006 tasumisele kuuluvate

liisingu- ja kindlustusmaksetega, siis oli kasutusvalduslepingu ülesütlemine kostja poolt

põhjendatud. Ülesütlemisavalduse kättesaamist ei ole hageja vaidlustanud. Pärast lepingu

ülesütlemist oli hagejal lepingu p 3.2.1 alusel õigus nõuda sõiduk tagastamist.

Ei ole vaidlust, et hageja sai kostjalt sõiduki koos peatuskoha, parkla ja telefoni kasutamise

õigusega enda valdusse taksoteenuste osutamiseks, s.o majandus- ja kutsetegevuseks. VÕS § 28

kohaselt eeldatakse majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, et need on tasulised.

Kasutusvalduslepingu p-st 2.2 tulenevalt seisnes lepingu tasulisus hageja kohustuses tasuda

kostjale igakuiselt sõiduki liisingu- ja kindlustusmakseid, peatuskoha-, parkla ja telefoni

kasutamise tasu. Asjaolu, et hageja lepingu ülesütlemise tõttu sõidukit enda omandisse ei

saanud, ei tähenda, et ta poleks pidanud kostjale sõiduki kasutamise eest tasuma ja tal tekiks

õigus sõiduki kasutamise eest tasutu alusetu rikastumise alusel tagasi nõuda.

Hageja väide, et ta ei saanud pärast kostja poolt kasutusvalduslepingu ülesütlemist enda valduses

olevat sõidukit enam kasutada seetõttu, et kostja pöördus politseisse, on paljasõnaline ja

põhjendamatu. Tõendatud ei ole, et politsei oleks hagejale mingeid piiranguid kehtestanud.

Kuivõrd hageja kasutusvalduslepingu lõppemisel meelevaldselt hoidis sõidukit enda valduses,

siis tuleb tal selle perioodi eest tasuda vastavalt pooltevahelisele lepingule.

Maakohus leidis, et vastuhagi tuleb rahuldada, kuna I. Eensoo rikkus kasutusvalduse lepingut,

jättes tasumata 2006 jaanuarikuu liisingmaksed.

Pooled sõlmisid 16.05.2005 kasutusvalduselepingu, mille kohaselt I. Eensoo kohustus tasuma

liisingut ja kindlustust sõiduki eest. OÜ Viljandi Takso on perioodil 01.01.2006 – 02.10.2006

tasunud liisingu- ja kindlustusmakseid kokku 65 166,96 krooni, kindlustusmakseid kokku

1 121 krooni. Ka on põhjendatud mõista I. Eensolt välja viivis 6 823,47 krooni, tagastusteenuse

katteks 3 000 krooni, kahjunõude katteks 9 106 krooni.

Hageja täitis 16.05.2005 kasutusvalduslepingu p-s 2.2 märgitud kohustused kuni 31.12.2005,

edasisest lepingu p-i 2.2 täitmisest aga keeldus, rikkudes sellega pooltevahelist lepingut.

Maakohus leidis, et hageja pidi kasutusvalduslepingu p 3.2.1 järgi tagastama sõiduki pärast

lepingu ülesütlemist. Vaatamata OÜ Viljandi Takso nõudele hageja ei tagastanud sõidukit ja

kostja sai selle oma valdusse tagasi inkassofirma vahendusel 02.10.2006. Eeltoodust tulenevalt

on kostja kohustatud maksma hagejale kasutusvalduslepingu punkti 2.2 järgi ettenähtud makseid

kuni sõiduki äravõtmiseni 02.10.2006.

OÜ Viljandi Takso on perioodil 01.01.2006 – 02.10.2006 tasunud liisinguandja arvete alusel

sõiduauto liisingu- ja kindlustusmakseid. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi. Maakohus leidis, et

I. Eenso peab maksma OÜ-le Viljandi Takso 01.06.2007 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise summas 6 823,47 krooni.

Kasutusvalduslepingu p-de 3.1.2 ja 3.3 rikkumisega põhjustas I. Eensoo kosjale otsest varalist

kahju. Kostja on tasunud 3 000 krooni tagastusteenuse eest sõiduki enda valdusse tagasi

saamiseks. Auto kostjale tagastamise hetkel esinesid üleandmise-vastuvõtmise akti alusel

sõidukil järgmised puudused: parema külgukse ülemises ääres muljumisjäljend, salongis

tagumistel istmetel puuduvad käetoed, taksomeeter ja printer puudub, tagavara rehv

ebastandardne. Kostja on süüdi nimetatud puuduste (v.a käetugede puudumine) tekkimises, kuna

need tekkisid ajal, mil sõiduk oli kostja valduses ja kasutuses. Seega on põhjendatud mõista

hagejalt kostja kasuks välja puuduste kõrvaldamiseks kahjuhüvitis summas 9 106 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. I. Eensoo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsuse

tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata I. Eensoo hagi ning rahuldati OÜ Viljandi Takso

vastuhagi. Apellant palub teha uus otsus, millega mõista OÜ-lt Viljandi Takso I. Eensoo kasuks

välja täiendavalt 5 403,73 eurot ning jätta OÜ Viljandi Takso vastuhagi I. Eensoo vastu

rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) sõlmisid pooled 16.05.2005 kasutusvalduslepingu, milles fikseeriti poolte õigused ja

kohustused. Lepingu p-i 1.2 kohaselt tekkis hagejal sõiduki kasutusvaldus asja üleandmisega

ning kasutusvalduslepingu allakirjutamisest, s.o alates 16.05.2005. Leping oli sõlmitud kolmeks

aastaks. I. Eensoo oli alates 2004 detsembrist kuni 15.05.2005 tasunud OÜ-le Viljandi Takso

kokku 42 042 krooni, märkides selgitusena, et tegemist on liisingu- ja kindlustusmaksete

tasumisega sõiduauto KIA Carnival eest ning riiklike maksude tasumisega enda ning

OÜ Viljandi Takso töötaja K.T. eest. Kuigi I. Eensoo tasus kostja eest makseid, ei olnud kuni

16.05.2005 mingil viisil fikseeritud kostja kohustust anda sõiduk pärast liisingulepingu

lõppemist I. Eensoo omandisse. Seega ei saa 2004 detsembrist kuni 15.05.2005 tasutud

summasid käsitleda l6.05.2005 sõlmitud lepingu täitmisena, mingeid teisi lepinguid, mille alusel

oleks I. Eensoo olnud kohustatud täitma OÜ Viljandi Takso eest kohustusi selle eest mingit

hüvitust saamata, poolte vahel sõlmitud ei ole;

2) töötas I. Eensoo alates 10.11.2004 OÜ-s Viljandi Takso töölepingu alusel taksojuhina.

Tööandja seadis töösuhte jätkumise tingimiseks eelnimetatud maksete tegemise, milline kohustus

ei tulene seadusest ega lepingust. Seega täitis hageja 2004 detsembrist kuni 15.05.2005

OÜ Viljandi Takso eest viimase kohustusi liisinguandja ja maksuhalduri ees olemata selleks

kohustatud. Seega tuleb poolte vahel 30.12.2004 – 15.05.2005 eksisteerinud võlasuhet eristada

hilisemast lepingulisest suhtest ning hagejal oli õigus nõuda põhjendamatult tasutud summade

arvel tasaarvestuse tegemist nn kasutusvalduslepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega;

3) toimub VÕS § 189 kohaselt tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja on

tunnistanud hageja avalduste saamist ning esitas neile vastuväite vaid ühel korral põhjusel, et

I. Eensoo olevat vastava avalduse esitamisega hilinenud. Väite, et hagejal puudus õiguslik alus

tasaarvestuse tegemiseks, esitas kostja alles kohtuliku menetluse käigus hagiavaldusele esitatud

vastuses, s.o peaaegu aasta pärast tasaarvestuse avalduste saamist. Kuna kostja ei pöördunud

pärast tasaarvestuse avalduse saamist mõistliku aja jooksul hageja pole nõudega väidetav

võlgnevus tasuda ega esitanud I. Eensoo vastu hagi oma nõude sissenõudmiseks, siis oli hagejal

alus eeldada, et kostja on aktsepteerinud tema poolt 2006 algul esitatud avaldust nõuete

tasaarvestuseks. OÜ Viljandi Takso esitas vastuväite vaid ühe kuu osas ning vastavas kirjas ei

väitnud kostja, et alus tasaarvestamiseks puudub. Kostja esitas vastuhagi oma nõude

sissenõudmiseks alles pärast I. Eensoo hagi saamist ja sellist kostja käitumist ei saa pidada hea

usu põhimõttele vastavaks. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta teatas I. Eensoole mõistliku

aja jooksul, et tasaarvestuse avaldust ei aktsepteerita ning hagejal on tekkinud võlgnevus;

4) sõlmisid pooled 16.05.2005 kasutusvalduse lepingu, millega määratlesid õigused ja

kohustused. Samal päeval võttis I. Eensoo endale kohustuse tasuda OÜ-le Viljandi Takso kolme

järgneva kuu jooksul 40 000 krooni. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tegemist oli

täiendava kohustusega mitte aga ettemaksuga, mida võinuks hiljem tasaarvestada. Maakohus on

jätnud tähelepanuta, et nii kasutusvalduslepingus kui omakäelises kohustuses käsitletakse

sõiduautoga KIA Carnival seotud liisingu- ja kindlustusmaksete tasumist. Nii võtab I. Eensoo

käsikirjalises lepingus endale kohustuse tasuda osamakseid sõiduauto KIA Carnival eest. AS

Hansa Liising Eesti ning kostja vahelisest liisingulepingust nähtuvalt pidi kostja tasuma igas

kuus liisinguandjale ca 6 000 – 6 100 krooni. Seetõttu ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht, et

hageja võttis endale kohustuse tasuda 3 kuu jooksul 40 000 krooni lisaks kasutusvalduslepingus

sätestatud summadele, kuna nimetatud summa ületab oluliselt liisingulepingu alusel tasutavaid

osamakseid. Kostja ei ole ümber lükanud väidet, et tegemist oli ettemaksuga;

5) rahuldas maakohus kostja nõude I. Eensoo vastu kahju hüvitamiseks tuginedes 02.10.2006

koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktile. Samas ei tulene aktist, et I. Eensoo vastutaks aktis

tuvastatud puuduste eest. 16.05.2005 ei koostanud pooled akti sõiduki I. Eensoole üleandmise

kohta, mistõttu on alusetu väita, et aktis märgitud puudused tekkisid sel ajal kui sõiduk oli

I. Eensoo kasutuses. OÜ Viljandi Takso töötaja K.T. oli põhjustanud sama sõidukiga 2004

veebruaris liiklusõnnetuse, milles auto sai tehnilisi vigastusi ning oli pikka aega remondis.

Samuti ei ole OÜ Viljandi Takso esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukile oli paigaldatud

OÜ-le Viljandi Takso kuuluv taksomeeter;

6) rahuldas maakohus OÜ Viljandi Takso viivisenõude ning mõistis I. Eensoolt OÜ Viljandi

Takso kasuks välja viivisena 436,10 eurot. Olukorras, kus kohus rahuldas osaliselt ka I. Eensoo

nõude OÜ Viljandi Takso vastu, on viivise väljamõistmine alusetu. Maakohus leidis, et pärast

kasutusvalduslepingu lõppemist oli I. Eensool õigus saada tagasi tema poolt OÜ-le Viljandi

Takso tasutud summast 59 550 krooni ning ta oli omakorda kohustatud tasuma OU-le Viljandi

Takso 78 393,96 krooni. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-56-06 märkinud, et kui pooled esitavad

kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded

täielikult või osaliselt rahuldab, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal algatusel

tasaarvestada. Maakohus ei ole nimetatud nõuet järginud ning on põhjendamatult rahuldanud

OÜ Viljandi Takso viivisenõude;

7) on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8 ja § 232 lg-t 1. Maakohus leidis, et I. Eensool

puudus õigus tasaarvestuste tegemiseks, kuna ta täitis ajavahemikul 2004 detsember –

15.05.2005

suulist

lepingut,

mis

oli

sisult

analoogiline

16.05.2005

sõlmitud

kasutusvalduslepinguga ning ta võttis endale 16.05.2005 veel teise lepinguga täiendava

kohustuse. Samas ei nähtu kohtuotsusest, millistel tõenditel eelnimetatud järeldus põhineb.

Seejuures on maakohus jätnud arvestamata, et lisaks liisingu- ja kindlustusmaksetele tasus

I. Eensoo samal perioodil OÜ-le Viljandi Takso veel riiklike makse enda ning K.T. eest, samas ei

ole mingil viisil fikseeritud OÜ Viljandi Takso poolseid kohustusi. Seega ei olnud I.

Eensool pärast eelnimetatud summade tasumist õiguslikku alust nõuda endale sõiduauto KIA

Carnival üleandmist ning järelikult ei olnud tegemist sama kohustuse täitmisega, mis tulenes

l6.05.2006 lepingust.

OÜ Viljandi Takso esitas I. Eensoo vastu kahju hüvitamise nõude. Kuigi OÜ Viljandi Takso ei

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millises seisukorras oli sõiduk I. Eensoole üleandmise ajal,

pidas maakohus nõuet põhjendatuks viitamata seejuures tõenditele.

7. OÜ Viljandi Takso vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on ebaõige hageja väide, et maakohus pidanuks ajavahemikus 30.12.2004 – 15.05.2005

võlasuhet eristama hilisemast lepingulisest suhtest ning lugema perioodil 30.12.2004 –

15.05.2005 apellandi poolt tehtud maksed järgneva perioodi liisingu- ja kindlustusmaksete

ettemaksuks. Maakohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud tööleping ei sätestanud sõiduauto

kasutamise tingimusi taksoteenuste osutamisel. Töölepingu olemasolu ei välista poolte vahel

teisi lepingulisi suhteid. Kostja on korduvalt selgitanud, et ta nõustus sõiduauto KIA Carnival

andma apellandi valdusse ja kasutusse taksoteenuste osutamiseks FIE-na. Tööleping vormistati

apellandist sõltuvatel asjaoludel ning töölepingu olemasolu oli takistuseks, miks sõiduki

kasutustingimusi ei vormistatud kirjalikult. Pärast töölepingu lõpetamist apellant jätkas

taksoteenuste osutamist FIE-na ning senised suulised kokkulepped vormistati kasutusvalduse

lepinguna.

Sõiduauto hageja kasutusse andmisel leppisid pooled suuliselt kokku, et hageja võtab enda kanda

sõidukiga seotud liisingu- ja kindlustusmaksed ning sellise kokkuleppe olemasolu kinnitab

liisingu- ja kindlustusmaksete faktiline tasumine apellandi poolt;

2) on maakohus õigesti tuvastanud, et poolte vahel kehtis suuline kasutusvaldusleping, mis

töölepingu lõppemisel 16.05.2005 vormistati kirjaliku kasutusvalduslepinguna. 16.05.2005

sõlmisid pooled veel kokkuleppe, millega hageja võttis endale kohustuse sõiduauto KIA Carnival

osamaksu 40 000 krooni tasumiseks. Seega oli hageja poolt kostjale tasutu näol tegemist

lepingujärgse tasuga, mille osas hagejal ei olnud tasaarvestatavat ettemaksu ning järelikult ka

nõuet.

Ebaõige on apellandi väide, et vastustaja esitas tasaarvestusele sõnaselge vastuväite alles

kohtumenetluses. Apellant möönab, et vastustaja 03.02.2006 esitatud vastuväite on ta kätte

saanud. Kohtule on esitatud vastustaja poolt 03.03.2006 apellandile tähtkirjana saadetud teatis,

milles apellandile antakse tähtaeg kuni 10.03.2006 võlgnevuse tasumiseks või sõiduki

tagastamiseks. Nimetatud teatise kättesaamist ei ole apellant vaidlustanud. Seega oli apellant

vastaspoole vastuväidetest ja nõuetest õigeaegselt informeeritud, mistõttu tal ei olnud mõistlikku

alust eeldada, et vastustaja on tema tasaarvestusavaldusi aktsepteerinud;

3) ei ole hageja ümber lükanud maakohtu järeldust, et hageja on 16.05.2005 kirjutatud

omakäelise kohustuse järgi tasunud kostjale 40 000 krooni sõiduauto KIA Carnival osamaksuks.

Pooled sõlmisid 16.05.2005 kaks iseseisvat lepingut, millest tekkinud õigusi ja kohustusi ei tule

omavahel ära segada. Suuline kokkulepe sõiduki osamaksuks kokku 40 000 krooni tasumise

kohta ei oma mingit puutumust vastustaja poolt AS-ile Hansa Liising Eesti liisingulepingu

tasumisele kuulunud maksete suurusega. Kokkulepet tasuda 40 000 krooni just nimelt sõiduki

osamaksuna ning olenemata liisingufirmale võlgnetavast maksete jäägist, kinnitab vastustaja

omakäeline kohustus, mis on oma olemuselt deklaratiivne võlatunnistus. Apellant ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tasus 40 000 krooni kasutusvalduslepingus ettenähtud maksete

ettemaksuks;

4) on apellant uue asjaoluna, millele ta asja arutamisel maakohtus ei ole tuginenud, vaidlustanud

vastutuse 02.06.2006 üleandmisaktis toodud puuduste eest. Kuivõrd apellant ei ole antud asjaolu

varasemat mitteesitamist apellatsioonkaebuses põhjendanud, palub vastustaja jätta selle

tähelepanuta.

Väär on apellandi väide, et üleandmisaktist ei tulene, et puudused tekkisid sel ajal, kui sõiduk oli

apellandi kasutuses. Üleandmise-vastuvõtmise akt on koostatud erapooletu isiku poolt ja ei ole

vaidlust, et sõiduauto oli vähemalt alates 16.05.2005 olnud apellandi valduses. Sõiduautol

apellandi valdusse üleandmisel mingeid silmaga nähtavaid vigastusi ei olnud ja sõiduk anti üle

taksoteenuse osutamiseks komplektsena, s.o koos taksomeetri ja printeriga. Kuna apellant

sõiduauto enda valdusse võtmisel üleandmis-vastuvõtuakti koostamist ei nõudnud, lasub

tõendamiskoormis temal endal. Seetõttu on ka apellandi viide sõiduautoga 2004 toimunud

avariile asjakohatu;

5) ei nõustu kostja hageja väitega, et võimalus vastastikused (hagi ja vastuhagi) nõuded

kohtuotsuses tasaarvestada välistab apellandilt viivise väljamõistmise. Põhihagis viivisenõuet ei

ole esitatud. Vastuhagis on esitatud nõue vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise osas vastavalt VÕS §-s 113 lg-le 1. Maakohtus apellant viivisenõudele sisulisi

vastuväiteid ei esitanud. Vastuhagi rahuldamine viivisenõude osas on põhjendatud;

6) on alusetud hageja väited menetlusnormide rikkumise kohta. Maakohus on kõiki poolte poolt

esitatud asjaolusid ja tõendeid igakülgselt ammendavalt analüüsinud. Kohus on otsuses

märkinud, milliste tõenditega ta loeb ühe või teise asjaolu tuvastatuks ja miks ta mõne

faktiväitega ei nõustu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Tartu Maakohtu

20. jaanuari 2012 otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse,

millega muudab hagi ja vastuhagi rahuldatud osa ning mõistab välja OÜ-lt Viljandi Takso Illar

Eensoo kasuks 3 932,55 eurot ja Illar Eensoolt OÜ Viljandi Takso kasuks 5 288,73 eurot.

Ringkonnakohus teeb tasaarvestuse ja lõpliku summana mõistab välja Illar Eensoolt OÜ Viljandi

Takso kasuks 1 356,18 eurot.

9. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellant on vaidlustanud Tartu Maakohtu 20. jaanuari 2012 otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata I. Eensoo hagi OÜ Viljandi Takso vastu 5 403,73 euro ulatuses ning rahuldati

OÜ Viljandi Takso vastuhagi ja ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust vaid vaidlustatud osas.

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt perioodil 10.11.2004 –

13.03.2005 tasutud tulu- ja sotsiaalmaks ning ravikindlustusmaks summas 7 924 krooni

(506,44 eurot).

Tartu Ringkonnakohtu 10.11.2010 jõustunud otsusega on tuvastatud, et poolte vahel oli töösuhe

ajavahemikul 10.11.2004 – 13.03.2005. Hageja on kostjale tasunud 10.03.2005, s.o töösuhte

kehtivuse ajal, tulu- ja sotsiaalmaksuks ning ravikindlustusmaksuks 1 981 krooni. Poolte

kokkulepe, et hageja tasub kostjale tulu- ja sotsiaalmaksu ning ravikindlustusmaksu, saab

tuleneda vaid töölepingust. Makse tegemise ajal kehtinud TLS § 15 kohaselt töölepingu

tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette

nähtust, on kehtetud.

Tulumaksuseaduse § 40 lg 1 kohaselt on tulumaksu kinnipidaja residendist juriidiline isik, riigi-

või kohaliku omavalitsusüksuse asutus, füüsilisest isikust ettevõtja või tööandja, samuti Eestis

püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes teeb füüsilisele isikule või

mitteresidendile käesoleva seaduse 3. ja 5. peatüki kohaselt tulumaksuga maksustatavaid

väljamakseid.

Kostja tööandjana pidi ise hagejale töötasuna makstavatelt summadel kinni pidama tulumaksu.

Kostja ja hageja vaheline kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja tasuma kostjale töölepingu

kehtivuse ajal tulumaksu, on kehtetu TLS § 15 alusel. Samuti on kehtetu TLS § 15 alusel

kokkulepe hageja poolt kostjale sotsiaalmaksu ja ravikindlustusmaksu tasumiseks, sest ka

nimetatud maksude tasumise kohustus oli kostjal kui sotsiaalmaksu maksjal.

Lähtudes eeltoodust on hageja tasunud 10.03.2005 kostjale 1 981 krooni (126,61 eurot) ilma

õigusliku aluseta ning VÕS § 1028 lg 1 alusel peaks kostja saadud summa hagejale tagastama.

Kostja on esimese astme kohtus esitanud aegumise vastuväite. Ringkonnakohus leiab, et hageja

nõue ei ole aegunud, sest tegemist on alusetu rikastumise situatsiooniga ning TsÜS § 151 lg 1

kohaselt on sellise nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi

teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetu makse on tehtud 10.03.2005

ja hagi on esitatud 30.11.2006, s.o aegumistähtaja jooksul.

11. Hageja nõue tema poolt K.T. eest 10.03.2005 tasutud tulu- ja sotsiaalmaksu ning

ravikindlustusmaksu summas 1 981 krooni tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tegemist on

kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt ning hageja saaks makstud rahasumma tagasi nõuda

alusetu rikastumise sätete alusel juhul, kui K.T. l ei olnud tegelikult kohustust kostjale makse

tasuda. Antud juhul ei ole K.T. osalenud menetluses (ta ei ole ütlusi andnud ka tunnistajana) ning

ei ole selge, kas K.T. ja kostja vahel oli või ei olnud kohustus, mille täitmiseks hageja tasus

kostjale 1 981 krooni.

Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue Merike Eensoo poolt kostjale 07.02.2005 I. Eensoo

eest tasutud platsi-, haigekassa- ja sotsiaalmaksuks summas 1 981 krooni ning 09.02.2005

K.T. eest tasutud platsi-, haigekassa- ja sotsiaalmaksuks summas 1 981 krooni tagastamiseks.

Alusetust rikastumisest tulenev nõue oleks M. Eensool, kuid ta ei ole vastavat nõuet esitanud.

12. Ebaõige on apellandi väide, et tema poolt kostjale ajavahemikul 2004 detsember kuni 15. mai

2005 liisingu- ja kindlustusmaksete tasumine sõiduauto KIA Carnival eest on toimunud

õigusliku aluseta ning seetõttu oli tal õigus nõuda põhjendamatult tasutud summade arvel

tasaarvestuse tegemist nn kasutusvalduslepingu alusel tasumisele kuuluvate summadega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ajavahemikul detsember 2004 – 16.05.2005 (s.o kuni

kirjaliku kasutusvalduslepingu sõlmimiseni) reguleeris pooltevahelisi suhteid suuline leping.

Suulise lepingu olemasolu poolte vahel tõendab nende käitumine. Kostja andis hagejale üle

sõiduauto KIA Carnival (Takso auto nr XXX XXX ) taksoteenuse osutamiseks ning hageja tasus

Takso auto nr XXX XXX eest kostjale liisingu- ja kindlustusmakseid. Kuna poolte vahel oli

detsember 2004 kuni 16.05.2005 suuline leping, siis on alusetu hageja väide, et ta tegi makseid

sel perioodil õigusliku aluseta ja seetõttu oli tal õigus nõuda nimetatud summade arvel

tasaarvestuse tegemist 16.05.2005 sõlmitud kasutusvalduslepingu alusel tasumisele kuuluvate

summadega.

Hageja poolt sõiduauto kasutamiseks sõlmitud suulise lepingu olemasolu ei välista töösuhe

poolte vahel 10.11.2004 – 13.03.2005. Hageja osutas sel perioodil taksoteenust kostja poolt tema

kasutusse antud sõiduautoga, kuid teenuse osutamise eest saadud tasu ta ei andnud kostjale.

Seega on hageja poolt liisingu- ja kindlustusmaksete maksmine vaadeldav tasuna sõiduauto

kasutamise eest taksoteenuste osutamiseks.

13. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise pole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lg 2 järgi

tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid

võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

Nähtuvalt hageja poolt kostjale esitatud tasaarvestusavaldustest, on ta soovinud 31.01.2006

tasaarvestada tema poolt märts kuni mai 2005 tasutud liisingu- ja kindlustusmaksed kostja

nõudega tema vastu perioodil jaanuar kuni märts 2006 eest (I kd tl 7), 27.03.2006 on hageja

soovinud tasaarvestada 31. märts 2006 kuni 15. september 2006 liisingu- ja kindlustusmaksed

juunis, juulis ja augustis 2005 tasutud osamaksetega (I kd tl 11) ning 29.09.2006 on hageja

soovinud tasaarvestada kostja nõuet 15. september 2006 kuni 30. november 2006 hageja poolt

30.12.2004 tasutud rahalise ettemaksuga (I kd tl 8).

Tasaarvestuse esmaseks eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, s.o tasaarvestuse

õigus tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad samaliigilised nõuded VÕS § 197 lg-s 1

sätestatud viisil.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul hageja poolt 31.01.2006 tasaarvestuse avalduse esitamise

ajal eksisteeris tasaarvestuse olukord. Maakohus on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et

sõiduauto Kia Carnival oli avarii tõttu 2005 märtsis, aprillis ja mais remondis ning

remondiperioodil tasutud liisingu- ja kindlustusmaksete, summas 19 000 krooni, on hageja nõue

põhjendatud ning rahuldas selles osas hageja nõude. Nimetatud osas ei ole maakohtu otsust

vaidlustatud. Seega oli hageja poolt 31.01.2006 esitatud tasaarvestuse avaldus õiguspärane osa

perioodi osas ning kostja on ebaõigesti keeldunud seda aktsepteerimast. Olukorda ei muuda see,

et 2006 jaanuaris, veebruaris ja märtsis kuulus tasumisele liisingu- ja kindlustusmakseid summas

21 519,19 krooni, s.o täielikult ei olnud võimalik tasaarvestada 2006 märtsikuu makseid.

Tasaarvestuse olukorda ei eksisteerinud hageja poolt 27.03.2006 kostjale esitatud avalduse ajal.

Osamaksete tasumine summas 40 000 krooni hageja poolt toimus 16.05.2005 allkirjastatud

lepingu alusel (I kd tl 37) ning tegemist ei olnud ettemaksuga 16.06.2005 sõlmitud

kasutusvalduslepingu täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega

ning ei korda neid.

Tasaarvestuse olukorda ei eksisteerinud ka hageja poolt 29.09.2006 tasaarvestuse avalduse

esitamise ajal. Avalduses märgitu kohaselt on hageja soovinud tasaarvestada tema poolt

30.12.2004 kostjale tasutud rahalise ettemaksu 15. september 2006 kuni 30. november 2006

tasumisele kuulunud liisingu ja kindlustusmaksetega. Konto väljavõtte kohaselt (I kd tl 13) on

hageja märkinud 30.12.2004 kostjale tehtud 20 000 krooni makse selgituseks „liising“. Seega

nähtub makse selgitusest, et tegemist oli liisingumaksega, mitte ettemaksuga, ning kuna makse

tegemine toimus suulise lepingu alusel, siis ei olnud tegemist ka õigusliku aluseta tehtud

maksega.

14. Lähtudes asjaolust, et hageja poolt 31.01.2006 tasaarvestuse avalduse esitamise ajal

eksisteeris tasaarvestuse olukord, on maakohus ebaõigesti tuvastanud vaidlustatud otsuses, et

kostja on kehtivalt 16. mail 2005 sõlmitud kasutusvalduslepingu üles öelnud alates 11.03.2006.

Nähtuvalt kostja 03.03.2006 teatisest (I kd tl 38) nõudis ta hagejalt jaanuari- ja veebruarikuu

liisingumaksete tasumist ning nende mittetasumisel sõiduauto tagastamist hiljemalt 10.03.2006.

Kuna hageja oli teinud kehtivalt tasaarvestuse jaanuari ja veebruari 2006 liisingumaksete osas,

siis puudus kostjal alus nõuda lepingu p 3.1.2. alusel sõiduauto tagastamist ning kasutusvalduse

leping ei lõppenud alates 11.03.2006 ülesütlemise tõttu. Lepingu p 1.2. kohaselt „Lepingu p 2.1.

nimetatud vallasasja kasutusvaldus tekib asja üleandmisega Rentnikult Kasutusvaldajale ja

kasutusvalduse lepingu allakirjutamisest ning on sõlmitud tähtajaga kolm aastat“.

Kuna kumbki lepingupooltest ei ole kehtivalt lepingut üles öelnud, siis lõppes leping tähtaja

saabumisel.

15. Maakohus on rahuldanud kostja vastuhagi ja välja mõistnud hagejalt kostja kasuks

85 217,43 krooni (5 446,39 eurot). Vastuhagis nõuab kostja perioodil 01.01.2006-02.10.2006

tasutud liisingu- ja kindlustusmakseid summas 65 166,96 krooni, kindlustusmakseid

1 121 krooni, viiviseid seisuga 01.06.2007 6 823,47 krooni; sõiduauto tagastusteenuse tasu

3 000 krooni; sõiduki üleandmis-vastuvõtmisaktis märgitud puuduste kõrvaldamise eest

9 106 krooni.

Kuigi apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud vastuhagi rahuldamise tervikuna, ei ole ta

vastuväiteid

esitanud

liisingu-

ja

kindlustusmaksete

summas

65 166,96

krooni

ja

kindlustusmaksete 1 121 krooni väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus leiab, et kuna leping vaidlusalusel perioodil kehtis, siis oli kostja õigustatud

nõudma hagejalt lepingujärgseid makseid. Lepingu p 2.2. kohaselt oli hageja kohustuseks tasuda

iga kalendrikuu viimaseks päevaks liising, kindlustus, telefoni kasutustasu, platsi kasutustasu.

Seega on vastuhagis esitatud nõue perioodil 01.01.2006-02.10.2006 tasutud liisingu- ja

kindlustusmaksete

summas

65 166,96

krooni

ja

kindlustusmakseid

1 121

krooni

väljamõistmiseks hagejalt õigustatud.

Ringkonnakohus leidis käesoleva otsuse punktis 13, et hagejal oli 31.01.2006 tasaarvestuse

avalduse esitamise ajal õigus tasaarvestada tema poolt märts kuni mai 2005 tasutud liisingu- ja

kindlustusmaksed kostja nõudega tema vastu perioodil jaanuar kuni märts 2006.

Ringkonnakohus leiab, et matemaatiliselt ei mõjuta otsust see, kui välja mõista kostjalt hageja

poolt märts kuni mai 2005 tasutud liisingu- ja kindlustusmaksed ning hagejalt välja mõista kostja

kasuks vastuhagis nõutud maksed jaanuar-märts 2006 ja teha siis tasaarvestus.

16. Apellant on vaidlustanud viivisenõude summas 6 823,47 krooni (436,10 eurot) rahuldamise.

Ebaõige on apellandi väide, et olukorras, kus kohus rahuldas osaliselt hageja nõude kostja vastu,

on viivise väljamõistmine alusetu. Viivise nõue ei ole põhjendatud vaid nendelt summadelt,

mille osas on juba eelnevalt pooled teinud tasaarvestuse, s.o nõue on lõppenud tasaarvestusega

ning seetõttu ei ole viivise nõuet.

Antud juhul on tasaarvestusega lõppenud vastuhagis esitatud nõue summas 19 000 krooni

(hageja tasaarvestas 31.01.2006 avaldusega) ning selles osas on viivise nõue põhjendamatu.

Lähtudes kostja poolt esitatud viivise arvestusest (I kd tl 87) on viivise suuruseks arvestades

tasaarvestatud summat 4 356,64 krooni (278,44 eurot) ning see tuleb välja mõista hagejalt.

17. Vastavalt kasutusvalduslepingu p-le 3.3. vastutab kasutusvaldaja lepingu p 2.1. nimetatud

vallasasja hävimise, rikkumise või tavalist korrashoidu ületavate parenduste vajaduste tekkimise

eest, kui ta oli süüdi nende tekkimises.

Apellandi väite kohaselt ei vastuta ta 02.10.2006 koostatud üleandmise-vastuvõtmise aktis (tl 12)

märgitud puuduste eest, sest ei ole mingit alust väita, et hageja peaks nende eest vastutama.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna üleandmisaktis märgitud asja puudused tekkisid

sel ajal, kui sõiduk oli apellandi kasutuses ja valduses, siis vastutab ta vara halvenemisest

tekkinud väärtuse vähenemise eest, s.o hageja vastutab taksomeetri ja printeri puudumise eest,

aga samuti sõiduautol ebastandardse rehvi olemasolu eest. Sõiduauto anti lepingu alusel

apellandi valdusse üle taksoteenuse osutamiseks, seetõttu, kui hageja võttis lepingu alusel vastu

sõiduauto, millel puudus taksomeeter ja ise paigaldas sõiduautole taksomeetri (mitte aga kostja),

siis oleks ta pidanud vastavat asjaolu ka tõendama, kuid ta ei ole seda teinud. Viide 2004

toimunud liiklusõnnetusele ei ole asjakohane, sest hageja ei ole välja toonud seda, milline seos

oli taksomeetri puudumise ja ebastandardse rehvi paigaldamise vahel ning liiklusõnnetusel.

Hageja ei ole esitanud vastuväidet selle kohta, et kahjuhüvitis oleks olnud liiga suur seetõttu, et

ei ole arvestatud taksomeetri väärtuse vähenemist selle kaotsimineku ajal ning ka selle kohta, kas

ebastandardset rehvi oli vaja vahetada ja kui oli, siis milline oleks olnud mõistlik väärtus.

Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti kahjuhüvitisena hagejalt välja mõistnud 9 106 krooni

(581,98 eurot).

Hageja ei ole esitanud põhjendusi vaidlustamaks sõiduauto tagastusteenuse eest tasu 3 000

krooni (191,73 eurot) väljamõistmist.

18. Kõike eeltoodut arvestades on hagejal kostja vastu nõue summas 61 531 krooni,

s.o 3 932,55 eurot. Kostjal on hageja vastu nõue summas 82 943,13 krooni (tasutud liisingu- ja

kindlustusmakseid summas 65 166,96 krooni, kindlustusmakseid 1 121 krooni, viiviseid seisuga

01.06.2007 4 356,64 krooni; sõiduauto tagastusteenuse tasu 3 000 krooni; kahjuhüvitis

9 106 krooni), s.o 5 288,73 eurot.

Kui pooled on esitanud kohtumenetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus

rahuldab mõlema poole nõuded osaliselt, tuleb kohtul poolte nõuded rahuldatud osas omal

algatusel tasaarvestada. Seega peaks kohus hageja nõude ja kostja vastunõude kohta võtma

seisukoha otsuse resolutsioonis ja ise tasaarvestama poolte rahuldatud nõuded. Tasaarvestuse

tulemusena lõppevad poolte kohustused kattuvas osas. Sellest tulenevalt mõistab kohus

kohtuotsusega välja vaid summa, mida pool on kohustatud maksma pärast nõuete

tasaarvestamist.

19. Arvestades seda, et hagi ja vastuhagi osaliselt rahuldati, tuleb menetluskulud maakohtus jätta

TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse ligikaudu 2,6% ulatuses, rahuldamata jääb 97,4 % ulatuses.

Lähtudes sellisest kaebuse rahuldamise ulatusest, jaotab ringkonnakohus menetluskulud ja jätab

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 97,4% ulatuses apellandi kanda ja 2,6%

ulatuses vastustaja kanda.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson