3-11-1973/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

5. september 2012, Tartu

Haldusasja number

3-11-1973

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 27. mai 2011. a

keelduva otsuse nr 7-7/18110-1 tühistamiseks ja/või

otsuses

väljendatud

keeldumise

põhjenduste

õigusvastaseks tunnistamiseks ning ettekirjutuse

tegemiseks, millega kohustada Viru Vanglat lisama

kaebaja toimikusse jõustunud kohtuotsused

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 1. detsembri 2011. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Romeo Kalda määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

2. Jätta kaebetähtaeg kohustamiskaebuse osas ennistamata.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 1. detsembri 2011. a määrus tuvastamisnõude osas

menetluse lõpetamise kohta ja saata selles osas asi Tartu Halduskohtusse

menetluse jätkamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates

määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 27. mai 2011. a otsusega nr 7-7/18110-1 jäeti rahuldamata Romeo Kalda

taotlus lisada tema isiklikku toimikusse kohtuotsused asjades nr 3-3-1-94-10 ja 3-09-1395,

millest nähtub kaebaja arvates, kas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

oli õiguspärane. Taotlus jäeti rahuldamata põhjendusel, et kaebaja ei esitanud dokumente,

mille paigutamist isiklikku toimikusse ta oli taotlenud.

Kaebaja esitas 30. mail 2011 Viru Vanglale vaide, milles palus keelduva otsuse kehtetuks

tunnistamist ja ettekirjutuse tegemist kohtuotsuste toimikusse lisamiseks. Viru Vangla

direktori 29. juuni 2011. a vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata.

2. Kaebaja esitas 5. augustil 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla

27. mai 2011. a otsuse tühistamist ja/või otsuses väljendatud keeldumise põhjenduste

õigusvastaseks tunnistamist ning ettekirjutuse tegemist, millega kohustada vastustajat lisama

jõustunud kohtuotsused kaebaja isiklikku toimikusse.

3. Tartu Halduskohtu 5. oktoobri 2011. a määrusega anti kaebajale võimalus kaebetähtaja

ennistamise taotlemiseks. Määruse kohaselt sai kaebaja vaideotsuse kätte 6. juulil 2011 ja 30-

päevane kaebetähtaeg lõppes 5. augustil 2011. Ehkki R. Kalda kaebuse kuupäevaks on

märgitud 5. august 2011, on kaebus vanglast välja saadetud 8. augustil 2011. Viru Vangla

vastuse kohaselt andis R. Kalda vanglale kirja üle Tartu Halduskohtule saatmiseks 8. augustil

2011.

4. R. Kalda esitas 18. oktoobril 2011 taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

Selgituste kohaselt valmis kaebajal kõnealune kaebus alles 5. augustil kella 21.10 paiku.

Valvur keeldus kaebust vastu võtmast, viidates Viru Vangla kodukorrale, mille järgi lõppes

kirjade vastuvõtt seoses öörahuga kell 20.30. Kuna 5. august oli reede, sai R. Kalda anda

kaebuse üle esmaspäeval, 8. augustil. Kaebaja leiab, et kirja vastuvõtmisest keeldumisel on

vastustaja seadusevastaselt piiranud tema põhiõigusi esitada kaebus halduskohtule tähtaja

viimasel päeval kella 24.00-ni.

5. Tartu Halduskohtu 1. detsembri 2011. a määrusega jäeti kaebaja taotlus kaebuse esitamise

tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetati menetlus seoses kaebetähtaja rikkumisega.

Kohtu hinnangul ei nähtunud R. Kalda selgitustest, et tal ei olnud võimalik kaebust varem

esitada või oleksid esinenud objektiivsed asjaolud, mis on eelduseks kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks. Kaebaja pidanuks vaidlustama kodukorra punkti ja nõudma selle tühistamist,

ent hetkel on tegemist kehtiva regulatsiooniga, mis on täitmiseks kohustuslik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada ja teha uus

määrus, millega ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Määruse põhjendused on järgnevad:

1) Halduskohus on rikkunud menetlusnormi, jätnud taotluse põhjendustele vastamata ning

kohaldanud ebaõigesti seadust.

2) Väär on menetluse lõpetamine kaebetähtaja ületamisega seoses. Kaebaja esitas muuhulgas

tuvastamiskaebuse, mille osas ei ole tähtaega rikutud ning kohus ei ole küsinud, kas kaebaja

jääb tuvastamiskaebuse juurde kui tühistamis- ja kohustamisnõude osas on tähtaeg ületatud.

Kaebaja loobus tühistamisnõudest, ent jääb kohustamis- ja tuvastamisnõude juurde. Kaebaja

arvates soodustab tuvastamiskaebuse rahuldamine tema õiguste kaitset edaspidi selliselt, et

vastustaja lisab jõustunud kohtuotsuse toimikusse sellekohase taotluse alusel.

3) Kohustamisnõude tähtaja ennistamise osas on kohus tähelepanuta jätnud tema 17. oktoobril

2011 esitatud põhjendused. Kaebaja arvates reguleerib vangla kodukord kriminaalmenetluses

edastatavaid kaebekirju, mitte halduskohtule esitatud kaebust. Vastustaja on varem korduvalt

kaebajalt võtnud vastu kaebekirju kuni kella 23.00-ni.

4) Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt on kaebajal õigus esitada kaebekiri kuni tähtaja

viimase päeva kella 24.00-ni.

5) Kooskõlas Riigikohtu lahenditega asjades nr 3-3-1-33-08, 3-3-1-84-06 ja 3-7-1-3-369-11

leiab kaebuse esitaja, et tähtaegade arvutamisel on põhjendatud võrdsustada kinnipeetava

saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega.

7. Viru Vangla 29. detsembri 2011 vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kui kohustamiskaebuse tähtaeg on mööda lastud, siis isegi juhul kui

kaebaja tuvastamiskaebus kuuluks rahuldamisele, ei tooks see kaasa soovitud eesmärki

kohtuotsuste toimikusse lisamise osas.

Vastustaja selgitab, et kaebaja on ekslikul arvamusel, et tal on õigus anda kirju

vanglateenistujatele kuni 24.00-ni. Viru Vangla kodukorra p-s 15.1.1 on sätestatud ajad

kinnipeetavatelt kirjade vastuvõtmiseks ning p-s 15.1.5 on erandina võimaldatud kella 08.00-

st kuni öörahuni vastu võtta apellatsioon-, kassatsioon- või erikaebusi. Vangla kodukord on

kaebajale teada, mistõttu oli kaebuse esitamisega hilinemise puhul tegemist tema enda

hooletusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud

redaktsiooni § 9 lg 3 sätestab, et kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse

esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses

menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta.

R. Kalda sai vaideotsuse kätte 6. juulil 2011. Kolmekümnepäevane kaebetähtaeg lõppes

5. augustil 2011, kuid R. Kalda andis kirja koos kaebusega vanglale üle 8. augustil 2011.

10. Kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud HKMS-i redaktsiooni § 12 lg 3 ls 2 nägi ette, et

halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval

põhjusel. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS-i redaktsiooni § 71 lg 1 sätestab samuti, et

kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja

menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval

põhjusel. Määratlemata mõiste „tähtaja ennistamise mõjuvad põhjused" sisustamisel peab

kohus kaalutlusõigust kasutades hindama kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks toodud põhjendusi. Kohtupraktika kohaselt on mõjuvaks põhjuseks kaebuse

esitamise tähtaja ennistamisel peetud subjektiivseid (kaebaja isik ja tema varasemad

õigusalased kogemused) või objektiivseid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) asjaolusid,

mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt nt RKHK 16.01.2009. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-75-08, p 17).

11. R. Kalda on Tartu Halduskohtule esitatud tähtaja ennistamise taotluses märkinud, et kuna

1. juulist 2011 kuni 5. augustini 2011 oli ta ametis muude kaebekirjade koostamisega, siis ei

saanud ta seetõttu käesolevat kaebust 5. augustil 2011 valmis enne kella 20.30, vaid alles kell

21.10. Eeltoodu tõttu ei saanud ta kaebust ka enne kella 20.30 vanglale üle anda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise põhjenduse näol tegemist objektiivse asjaoluga, mis

oleks oluliselt ja kestvalt takistanud R. Kaldat kogu kaebetähtaja jooksul oma kaebeõigust

kasutamast, so kaebust koostamast ja seda vanglaametnikule õigeaegselt üle andmast.

30-päevane kaebetähtaeg on piisavalt pikk, et jõuda kaebus valmis kirjutada ja tähtaegselt

vanglale üle anda, et viimane saaks kaebuse halduskohtule edastada.

Erandlikel juhtudel võib lisaks objektiivsetele takistustele kaebuse esitamisel arvestada ka

menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele

vastavalt juhtida (vt nt RKHK 16.01.2009. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 16).

Lisaks sellele on Riigikohtu halduskolleegium 1. oktoobri 2002. a kohtuasjas nr 3-3-1-57-02

asunud seisukohale, et küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib olla ka õiguslikes

küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla

vabandatav, kui kaebaja pole näiteks olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja

vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii

objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge,

lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest.

Muude kaebuste esitamisega tegelemine ning käesolevas asjas kaebuse esitamise viimasele

minutile jätmine näitab, et R. Kalda pole asjas näidanud üles vajalikku hoolsust selleks, et

järgida 30-päevast kaebuse esitamise tähtaega. Arvestades R. Kalda isikut, on selge, et

tegemist on halduskohtumenetlust ja kaebuste esitamise tähtaegasid ning korda tundva

isikuga, kes on teadlik ka Viru Vangla kodukorrast ja seal kehtivatest reeglitest kaebuste ning

kirjade vastuvõtmise aegade kohta vanglaametnike poolt. Vaidlust ei ole asjas ka selle üle, et

R. Kalda sai vaideotsuse kätte 6. juulil 2011 ja teadis, et tal on võimalik selles käsitletud

haldusakti või toimingut kohtus vaidlustada 30 päeva jooksul vaideotsuse kättesaamisest.

Lisaks sellele ei ole olnud vaidlust ka selle üle, et R. Kalda teadis, et viimane päev

halduskohtule selles asjas kaebust esitada oli 5. augustil 2011. Arvestades eeltoodut ja ka

kaebaja selgitust, et ta tegeles käesolevas asjas kaebuse esitamise tähtaja jooksul teistes

asjades kaebuste või muude kaebekirjade koostamisega ja ei jõudnud seetõttu käesolevas asjas

kaebust valmis enne, kui kaebuse esitamise viimasel päeval kell 21.10, siis pole R.

Kalda olnud ise piisavalt hoolas selleks, et saada kaebus valmis selliselt, et seda oleks

võimalik ka tähtaegselt esitada, so tähtaegselt vanglaametnikule edasisaatmiseks üle anda.

12. R. Kalda on tähtaja ennistamise taotluse esitamise ühe põhjusena viidanud ka sellele, et

kuigi ka sai kaebuse valmis kaebuse esitamise viimasel päeval, ei võetud seda temalt kohtule

edasisaatmiseks enam vastu, sest kodukorrast tulenev kirjade ja kaebust vastuvõtmise

ajavahemik oli selleks ajaks juba möödas. Kaebaja leiab, et sellega rikuti tema õigust esitada

kohtule kaebust ka tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ini ja see on kaebuse esitamise

tähtaja ennistamise aluseks.

Toimiku materjalidest nähtuvalt sai kaebaja kaebuse valmis 5. augustil 2011 ja seda oma

sõnul õhtul kella 21.10 paiku ning soovis kaebust seejärel valvurile üle anda, kuid viimane

keeldus kaebuse vastuvõtmisest, kuna kodukorra punkti 6.4 kohaselt oli 20.30 vanglas alanud

öörahu. Viru Vangla kodukorra punkti 15.1.1 järgi toimub kirjade vastuvõtmine kinni

peetavatelt isikutelt üldjuhul vanglaametniku poolt iga tööpäeva õhtul kella 18.00 kuni 20.00.

Kodukorra p 15.1.5 järgi võtavad kinni peetava isiku apellatsioon-, kassatsioon- või

erikaebusi, mis esitatakse väljaspool tavapärast tööaega, kinnises ümbrikus vastu

vanglaametnikud alates kella 8.00 kuni öörahuni. Korrapidamisteenistus paneb esitatud

apellatsiooni-, kassatsiooni- või erikaebuse ümbrikule nurgatempli, märgib kaebuse

vastuvõtmise kuupäeva ja kellaaja, registreerib selle apellatsiooni-, kassatsiooni- ja

erikaebuste registreerimise raamatus, mis edastatakse allkirja vastu esimesel võimalusel

üldosakonnale.

Määruskaebuses väidab kaebaja samuti, et kuna viidatud kodukorra p 15.1.5 puudutab tema

arvates ainult kriminaalmenetluses edastatavaid kaebekirju, siis halduskohtumenetluses

edastatavate kaebuste kohta see ei kehti ja kaebaja ei pea kodukorra punktidest lähtuma juhul,

kui ta soovib esitada kaebust halduskohtule. Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Vangla

kodukord ei diferentseeri kirju ega kaebusi selle alusel, kas see on mõeldud edastamiseks

halduskohtu- või mõnes muus menetluses ja järelikult kehtivad kodukorra sätted kõikidele

kinnipeetava poolt vanglast välja saadetavatele kirjadele ja kaebustele.

Kuna R. Kalda soovis oma kaebust vanglaametnikule üle anda väljaspool Viru Vangla

kodukorras sätestatud aega, siis ei olnud vanglaametnik kohustatud R. Kalda kaebust vastu

võtma, hoolimata R. Kalda kinnitusest, et Viru Vangla on võtnud kaebajalt halduskohtusse

edastamiseks mõeldud kirju korduvalt vastu ka tähtaja viimasel päeval kuni kella 23.00-ni.

Viru Vangla ei ole sellise praktika toimimist kinnitanud, vaid on toonud vastuses tähtaja

ennistamise taotluse kohta välja, et analoogsel põhjusel (kinnipeetav ei jõudnud kaebust

esitada enne öörahu algust), on R. Kalda ka varasemalt taotlenud tähtaja ennistamist. Vangla

hinnangul näitab eeltoodu pigem seda, et R. Kalda arvates ei kehti tema suhtes vangla

kehtestatud reeglid ja ta püüab neid nende kehtivusele vaatamata eirata.

13. Riigikohtu halduskolleegium leidis 16. juuni 2008. a kohtumääruses haldusasjas

nr 3-3-1-33-08, et kohtupraktikas ollakse üldiselt seisukohal, et menetlustoiming, mida ei ole

tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda

tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt

tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00. Samas määruses leiti ka, et kinni peetavatele

isikutele teiste menetlusosalistega võrdse olukorra tagamiseks on põhjendatud võrdsustada

tähtaegade arvutamisel kinnipeetava poolt saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise

postiasutusele üleandmisega. Sellise tõlgenduse abil on tagatud kinni peetavate isikute võrdne

kohtlemine teistega menetlusdokumentide kohtule esitamiseks.

Käesoleval juhul ei andnud R. Kalda kaebust vanglaametnikele üle tähtaegselt, so 5. augustil

2011, vaid alles 8. augustil 2011, so kaebuse esitamise tähtaega ületades.

Riigikohus on hilisemates lahendites apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise küsimuse osas

küll nentinud, et kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja

kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Selline kohtlemine võib viia

tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on

kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole võimalik määratud ajal viibida

kohtukantseleis (vt nt RKHK 23.05.2011. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-32-11, p 6). Seetõttu

on Riigikohtu halduskolleegium pidanud võimalikuks apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega

ennistada, et anda ka kinnipeetavale võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks

30 päeva samaväärselt nende isikutega, kellel on võimalik soovi korral viibida kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemise juures, so kohtukantseleis.

Ringkonnakohtu arvates ei ole õigustatud laiendada Riigikohtu eelpoolviidatud seisukohta,

mis puudutab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega, ka halduskohtule kaebuse esitamise

tähtajaga seonduva probleemi lahendamisele, kuna vaideotsuse või haldusakti puhul ei hakka

edasikaebe tähtaeg kulgema mitte vaideotsuse või haldusakti avalikult teatavaks tegemisest,

vaid selle isikule, sh kinnipeetavale, teatavaks tegemisest. Seega ei lühene sellisel juhul

kaebuse esitamise tähtaeg kinnipeetava jaoks analoogsel põhjusel Riigikohtu lahendis

nr 3-3-1-32-11 sätestatuga, so kinni peetavast isikust endast mittesõltuva asjaolu (ei ole

võimalik viibida otsuse avalikult teatavakstegemise juures, otsus jõuab posti teel

kinnipeetavani hiljem) tõttu.

Ringkonnakohus on arvamusel, et kaebuse esitamise tähtaja ennistamist ei saa seega pidada

võimalikuks põhjusel, et vanglaametnik ei võtnud väidetavalt 5. augustil 2011 R. Kaldalt

tema kaebust pärast kella 20.30 vastu. Nii 5. augustil 2011 kui ka praegusel hetkel on Viru

Vangla kodukorra p-d 15.1.1. ja 15.1.5. kehtivad ja kinnipeetavad, sh R. Kalda, oleksid

pidanud nendega kaebuse koostamisel ja kaebuse vanglale üleandmisel arvestama. Viru

Vangla kodukorra näol on tegemist üldkorraldusega, so haldusaktiga, mida saab

halduskohtus vaidlustada, kuid asja materjalidest ei nähtu, et R. Kalda oleks seda ja vangla

5. augusti 2011. a toimingut vaidlustanud. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni

selle kehtetuks tunnistamiseni.

Riigikohtu halduskolleegium on 25. novembri 2008. a kohtumääruses nr 3-3-1-76-08

sedastanud, et tähtaja ennistamise mõjuv põhjus ei saa olla näiteks see, kui kaebaja esindaja

on apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja lõpupäevadel haiglas ja seal viibimine oli talle ette

teada. Ka R. Kalda teadis alates 6. juulist 2011 ette, et halduskohtule kaebuse esitamise

viimane päev on 5. augustil 2011 ja kodukorra kohaselt saab ta vanglas tööpäevadel kirju ja

kaebusi üle anda maksimaalselt kella 20.30-ni. Seega ei ole isegi juhul, kui arvestada

R. Kalda väiteid, mille kohaselt ei saanud ta käesolevat kaebust varem valmis, kui kaebuse

esitamise tähtaja viimasel päeval, teiste kaebuste ja kaebekirjade samal ajal kirjutamise

vajaduse tõttu, alust lugeda kaebaja poolt väljatoodud põhjendusi mõjuvateks, sest need

näitavad üksnes seda, et kaebuse esitamine võis oli küll raskendatud või ebamugav, kuid oli

siiski võimalik, kui R. Kalda ise oleks käitunud oma ajaressursse planeerides mõistlikult ja

Viru Vanglas kehtiva kodukorra regulatsiooni arvestades.

Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kohustamiskaebuse osas on R. Kalda

kaebetähtaega ületanud ning puuduvad mõjuvad põhjused, mis tingiksid selle ennistamise.

14. Kohus leiab, et tuvastamiskaebuse osas on halduskohus rikkunud uurimispõhimõtet, kuna

on jätnud võtmata seisukoha kaebaja esitatud tuvastamisnõude osas. Haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 72 lg 1 p-d 1–3 ei võimalda esitada toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet,

mistõttu tuvastamiskaebusele kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei laiene. Halduskohus

oleks pidanud lähtuma kaebetähtaja osas kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud HKMS

redaktsiooni § 9 lg-st 5, mis sätestab, et kaebuse toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib

esitada kolme aasta jooksul toimingu sooritamisest arvates.

Maili Lokk

Agu Timmi

Einar Vene

Kohtunik Einar Vene eriarvamus

1. Ma ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu 5. septembri 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-11-

1973. Määruse põhjendused, millele on andnud heakskiidu kohtukoosseisu enamus, on

rohkesõnalised, ennast kordavad, asja tuumast möödavaatavad, raskesti arusaadavad ning

kokkuvõttes ebaõigele lahendusele viivad.

2. Leian, et asjas oleks tulnud kaebetähtaeg ennistada. Halduskohtumenetluse seadustiku

eelmise redaktsiooni § 9 lg 3 ning kehtiva seadustiku § 47 lg 2 annavad kõigile isikutele

kaebuse esitamiseks 30-päevase tähtaja. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-st 6 ja 9

tuleneb, et 30-päevane tähtaeg koosneb kolmekümnest 24-tunnisest ööpäevast. Praegusel

juhul on aga Viru Vangla kodukorra p-ga 15.1.1 sisuliselt kärbitud seda 30 päevast tähtaega

29 päevale ja 20 tunnile. Olen seisukohal, et ehkki proportsionaalselt tähtaja üldpikkusega

pole selline piirang just suur, on siiski tegemist olulise põhiõiguse (igaühe õigus pöörduda

kohtusse, PS § 15) tõsise piiranguga.

Rõhutada tuleb, et ka Riigikohtu halduskolleegium on pidanud oluliseks, et kinnipeetavaid

koheldaks võrdselt teiste isikutega, ja et kohtumenetlusesiseste edasikaebetähtaegade puhul

oleks neil võimalik kasutada 30-päevast apellatsioonitähtaega täies mahus (vt nt RKHKm 3-

3-1-32-11). Analoogia praeguse olukorraga on minu arvates ilmne. Ei ole vahet, kas tegemist

on apellatsioonitähtajaga või kaebetähtajaga, selge on, et kõigi nende tähtaegade puhul peab

isikul olema võimalus reaalselt kogu tähtaega kasutada. Enamgi veel, pean riivet praeguses

olukorras märksa intensiivsemaks kui eelnevalt viidatud Riigikohtu poolt lahendatud asjas.

Selles asjas oli kärbitud kaebetähtaja algust, siin aga lõppu. Just tähtaja lõpp on reaalsuses see

aeg, millega tähtajaks ettenähtud toimingute puhul tihti arvestatakse ja mille tegeliku

kasutamise võimaluse tagamine on seetõttu eriti oluline.

Viru Vangla ei vaidle vastu sellele, et R. Kalda üritas kaebust üle anda tähtaja viimasel päeval

21.10 paiku, ja et vanglaametnik keeldus kaebuse vastuvõtmisest. Seega võib lugeda

tõendatuks, et R. Kalda üritas kaebust esitada tähtaja viimasel päeval, ent ebaõnnestunult.

Järelikult tuleks asjas kaebetähtaeg ennistada.

3. Ringkonnakohtu määruse põhjendused tähtaja ennistamata jätmiseks mind vastupidises ei

veena.

Arutlused selle üle, et kaebaja oli kaebetähtajal hõivatud muude kaebuste koostamisega, ja et

see ei ole tähtaja ennistamise aluseks (määruse p 11), ei ole minu arvates sellisel kujul üldse

asjakohased. Ringkonnakohtu koosseisu enamus jättis seal tähelepanuta, et kaebaja oli

tegelikult järginud 30-päevast tähtaega, kuna üritas kaebust tähtaja viimasel päeval üle anda,

kuid seda ei võetud enam vastu vangla kodukorra regulatsiooni tõttu. Arusaamatu on, kuidas

saab kaebajale ette heita vajaliku hoolsuse ja 30-päevase kaebetähtaja mittejärgimist, kui

tegelikult üritas kaebaja kaebust tähtaegselt esitada? Ringkonnakohtu põhjendustest aimatav

etteheide, et kaebaja oli kaebuse esitamise jätnud viimasele päevale, on minu meelest

lubamatu. Kuskilt ei tulene kaebajatele keeldu seaduses sätestatud kaebetähtaega lõpuni ära

kasutada (RKHKo 3-3-1-10-07, p 20).

4. Ringkonnakohtu määruse p-s 12 kirjeldatakse asja tehiolusid ja refereeritakse poolte

seisukohti ning Viru Vangla kodukorra sätteid. Kuid milline on ringkonnakohtu seisukoht

selle punkti alguses toodud R. Kalda väite osas, et kaebuse vastuvõtmisest keeldumisega

rikuti tema õigust esitada kaebust tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni, jääb mulle

arusaamatuks.

5. Määruse p-s 13 võetakse seisukoht, et eelnevalt viidatud Riigikohtu praktikat, mille järgi

peab kinnipeetaval jääma apellatsioonkaebuse esitamiseks 30 päeva sarnaselt teiste isikutega,

ei ole õige laiendada kaebetähtajale, kuna vaideotsuse või haldusakti puhul hakkab

edasikaebetähtaeg kulgema mitte haldusakti avalikult teatavaks tegemisest, vaid isikule

teatavakstegemisest. See vahetegu jääb minule arusaamatuks. Avalik teatavakstegemine ja

isikule teatavakstegemine on mõlemad teatavakstegemised. Riigikohtu seisukohtade tuum

seisnes minu meelest hoopis mujal – selles, et vajalik on tagada reaalne võimalus 30-päevase

kaebetähtaja kasutamises täies mahus. Sellele ei ole ringkonnakohtu põhjendustes tähelepanu

pööratud.

6. Nõustun sellega, et vangla kodukord ja selle regulatsioon on senise kohtupraktika pinnal

käsitatavad haldusaktina. Teisalt ei takista minu meelest haldusakt, mis seab piirangud

seaduses sätestatud kaebetähtaja kasutamisele ja mille administratsioonipoolse järgimise tõttu

kaebetähtaega lõppkokkuvõttes ületati, kaebetähtaja ennistamist. Haldusakt ja sellest

juhindumine vangla poolt kujutasid endast takistust, mis ei võimaldanud seaduses sätestatud

kaebetähtaega järgida. Haldusakti kehtivuse järelm praeguses asjas on eeskätt see, et tuleb

nentida, et vanglaametnik, kes kirja vastuvõtmisest keeldus, käitus kooskõlas vangla

kodukorraga.

7. Samuti väidetakse määruse p-s 13, et R. Kalda oleks pidanud arvestama, et ta ei saa esitada

kaebust tähtaja seaduses sätestatud regulatsiooni kohaselt, vaid Viru Vangla kodukorra järgi.

Jah, eelduslikult pidi kaebaja olema sellest regulatsioonist teadlik. Teisalt tuleb nentida, et

sellises olukorras puudub isikul efektiivne võimalus oma seaduslikult tagatud kaebetähtaja

kasutamiseks. Etteheide, et isik ei arvestanud haldusaktist tulenevate piirangutega, tähendab

praeguses olukorras sisuliselt seda, et ringkonnakohtu enamuse arvates tulebki isikutel sellises

olukorras alati aktsepteerida oma põhiõiguse rikkumist ilma võimaluseta oma põhiõigust

kasutada. Ka see argument ei välista kaebetähtaja ennistamist.

8. Järgmisena võib ringkonnakohtu määrusest järeldada, et ringkonnakohtu arvates tulnuks R.

Kaldal, kui ta ei nõustunud kaebetähtaja piiramisega, vangla kodukorra vastav regulatsioon

vaidlustada. Siin tuleb vaadata, kui efektiivsed võimalused R. Kaldal selleks oleksid olnud.

Lähtudes Riigikohtu juhistest üldkorralduse vaidlustamisel (RKHKm 3-3-1-95-07, p 14) oli

tegemist vahetut mõju mitteomava üldkorraldusega ning järelikult pidi R. Kalda vaidlustama

selle 30 päeva jooksul mõju ilmnemisest – seega hetkest, mil vanglaametnik keeldus kaebuse

vastuvõtmisest. Sellega oleks aga R. Kalda kaotanud ikkagi võimaluse käesoleva haldusasja

menetlemiseks, kuna tõenäoliselt oleks praeguses asjas kaebus ikkagi kaebetähtaja rikkumise

tõttu enne tagastatud. Seega puudus praeguses olukorras kaebajal ka efektiivne võimalus oma

õigusi kaitsta.

Kui tõesti möönda vangla kodukorra iseseisva vaidlustamise vältimatut vajadust, siis oleks

siiski üks võimalus, kuidas parandada kaebaja võimalusi ka käesoleva kaebuse

menetlemiseks. See eeldaks vangla kodukorra asjakohase regulatsiooni peale kaebuse

esitamist ning käesolevas asjas menetluse peatamist kuni kodukorra üle käivas vaidluses

selguse saamiseni. Siit jõuame aga minu meelest järgmise eksimuseni ringkonnakohtu

määruses - ringkonnakohtul, kui ta heitis kaebajale ette kodukorra vaidlustamata jätmist,

tulnuks arvestada ka sellega, et uurimisprintsiibist tulenevalt lasub niisuguses keerulises

olukorras halduskohtul kohustus selgitada kaebajale efektiivsemaid õiguskaitsevahendeid

ning anda muuhulgas võimalus tõhusamate õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Seega

pidanuks ringkonnakohus selle etteheite järgmise loogilise sammuna tühistama halduskohtu

määruse ning saatma asja tagasi lahendamiseks halduskohtule koos juhisega

selgitamiskohustuse täitmiseks ning vangla kodukorra vaidlustamiseks võimaluse andmiseks.

Möönaksin sellist lahendust alternatiivina kohesele ennistamisele, ehkki ei pea seda otseselt

hädavajalikuks ning menetlusökonoomia põhimõttega kõige paremini kooskõlas olevaks.

9. Määruse p-s 13 toodud paralleel Riigikohtu halduskolleegiumi määrusega nr 3-3-1-76-08

ei ole minu meelest kohane. Samastada ei saa isiku plaanilist ravile siirdumist ja seda, kui

haldusaktiga lühendatakse seaduses sätestatud kaebetähtaega. Ühel juhul on tegemist isiku

enda valikuga (või vähemalt sellise asjade käiguga nõustumisega) ning teisel juhul põhiõiguse

kitsendamisega seadusest alamalseisva aktiga, mida kohaldatakse isikule tema tahtest

sõltumata. Nagu öeldud, tähendaks see sisuliselt seda, et isik peabki leppima oma õiguste

piiramisega ja sellega, et ei saa seda täiemahuliselt kasutada. See, et isik ei arvestanud

haldusaktiga kehtestatud ja seadusest tulenevat õigust kitsendavat regulatsiooni, vaid eeskätt

seadusest tulenevat kaebetähtaja regulatsiooni, ei välista tähtaja ennistamist. Lisaks on

kaebaja viidanud, et varem on kaebusi temalt hilisemal ajal vastu võetud. Seega oli kaebajal

alust arvestada hoopis võimalusega, et nii käitutakse ka seekord.

10. Lõpetuseks osundan, et kaebuste esitamiseks on kinnipeetavatel ainult üks võimalus –

kirja teel ja vanglaametniku vahendusel. Kinnipeetaval puudub erinevalt tavakodanikest

võimalus kasutada alternatiivseid lahendusi (elektroonilisi sidevahendeid vms abinõusid)

selleks, et esitada oma kaebus tähtaegselt juhul, kui kirja teel saatmise võimalus on mingil

põhjusel ajaliselt piiratud. Seega kui kirja saatmise võimalusi ööpäevasiseselt ajaliselt piirata,

siis ahendatakse sellega automaatselt täielikult kinnipeetavate võimalusi 30-päevase tähtaja

täies ulatuses kasutamiseks. Ka seetõttu on minu arvates oluline, et seaduses sätestatud 30-

päevase kaebetähtaja reaalne ja täies mahus ärakasutamine oleks kinnipeetavatel võimalik,

tagamaks nende kohtusse pöördumise põhiõigust.

Einar Vene