3-12-957/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. august 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-957

Haldusasi

V.M.`i kaebus Tallinna Vangla 29.03.2012 käskkirja nr

388-d tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 22. augustil 2012

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: V.M.;

Vastustaja: Tallinna Vangla.

Esindaja: Merje Joll.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Tallinna Vangla esimese üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 29.03.2012 käskkirjaga nr 388-d

karistati kinnipeetav V.M.it justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 64¹

punkti 10 (kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised

sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik

infot edastada ja vastu võtta) rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Käskkirja

kohaselt seisnes kinnipeetava rikkumine selles, et ta hoidis enda valduses vanglas keelatud eset –

mälupulka.

2. V.M. esitas 02.04.2012 vaide nr 5-15/15547, milles ta vaidlustas käskkirja nr 388-d ning taotles

selle kehtetuks tunnistamist. Tallinna Vangla direktori 25.04.2012 otsusega nr 5-15/15547-1 jäeti

V.M.i vaie rahuldamata.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebaja ei ole nõus 29.03.2012 käskkirjaga nr 388-d, kuna ta on süütu ning on olemas tõendid

tema süütuse kohta, süüstavaid tõendeid aga ei ole. Nagu Tallinna Vangla ametnikud väidavad, oli

29.02.2012 kaebajal endaga kaasas keelatud asi – mälukaart. Kuid seda tal tegelikult polnud, võib

vaid oletada, et valvuritele see nii näis, kuna läbiotsimisel ei leitud midagi, mis oleks selle olemasolu

kinnitanud. Kaks vanglaametnikku, kes tol õhtul läbiotsimise juures olid, ei kirjuta, et nad oleks

näinud kaebajal mingit mälukaarti. Kaebajale tehti tervisekontroll, kus arst katsus tema kõhtu ning

mingeid võõrkehi ei avastanud.

4. Seletuskirjades Tallinna Vangla direktori nimele palus kaebaja kontaktisikut teha talle röntgen

selle tõestuseks, et ta pole keelatud asju alla neelanud. Vanglal on röntgen olemas. Kuid seda

taotlust eirati. Samuti kirjutasid ka teised isikud seletuskirju, kus nad kinnitasid, et mingit mälukaarti

nende kambris ei olnud. Samuti kirjutas V.S. 14.03.2012 Tallinna Vangla direktori nimele

seletuskirja selle kohta, et rikuti turvakleebist, kuid seda ei kantud distsiplinaarmenetluse protokolli.

See seletuskiri oli antud kontaktisik Kai Koormile. Vanglaametnikud suhtusid selles

distsiplinaarmenetluses kaebajasse eelarvamuslikult. Kaebaja palub distsiplinaarkaristus tühistada

ning tunnistada vaidlustatud käskkiri kehtetuks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebaja distsipliinirikkumine

on tõendatud kolme vanglaametniku ettekande ja seletustega. Puudub igasugune alus kahelda

ettekandes märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus

mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne

kinnipeetava suhtes. Sellise käitumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks

vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega.

Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada, kuna ta soovib pääseda

distsiplinaarkaristusest. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et kaudselt kinnitab V.M.i

distsipliinirikkumist ka asjaolu, et peale intsidenti kontrolliti tema televiisorit ning avastati, et selle

USB-liidesele kleebitud turvakleebis oli rikutud. Vaatamata sellele, et enne televiisori kambrisse

väljastamist kleebitakse televiisori USB-liides vanglateenistuse poolt kinni, esineb juhtumeid, kui

kinnipeetavad kleebise rikuvad ning siiski televiisori küljes olevat USB-liidest kasutavad, vaadates

näiteks mälupulgale salvestatud filme, mille vaatamine vanglas on keelatud. Ka antud juhul viitab

rikutud kleebis just sellisele juhtumile.

6. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt esitasid kaebaja kambrikaaslased V. V., A. K. ja V. S.

15.03.2012 kirjalikud selgitused 29.02.2012 kambris nr 244 toimunud intsidendi kohta. Protokolli

kohaselt ei ole V. S. 14.03.2012 seletust, mille kaebaja kohtule esitas, kirjutanud. Kõik kinnipeetavad

väitsid menetluse käigus, et kui vanglaametnikud läbiotsimiseks kambrisse sisenesid, siis mängis

televiisoris tavaline telesaade ning mingit mälupulka kambris ei olnud. Seega võeti kaebaja

kambrikaaslastelt menetluse käigus tunnistused ning kaebaja etteheide tunnistajate ära kuulamata

jätmise kohta on alusetu ning menetlusnorme ei ole rikutud. Ka arvestati menetluse käigus kaebaja

kambrikaaslaste seletustega, mistõttu on tema vastupidine väide põhjendamatu. Käskkirja osa

„Asjaolud“ 13. lõigus on märgitud: „Menetluse käigus on kinnipeetava V.M.i kambrikaaslased V. V., V.

S. ja A. K. esitanud kirjalikud ütlused, milles nad kinnitavad, et kinnipeetaval V.M.il ei olnud 29.02.2012

mingeid keelatud esemeid kambris. Menetleja on distsiplinaarmenetluse käigus arvestanud kaaskinnipeetavate

kirjalike ütlustega, kuid leiab, et kaaskinnipeetavate ütlused ei ole, arvestades sealjuures kinnipeetava V.M.i

käitumist ja asjaolu, et televiisoril puudus USB-pesa kattev turvakleebis, piisavalt usaldusväärsed.“ Nõustuda

võib eelmärgitud seisukohaga, et kinnipeetava kambrikaaslaste ütlused ei oleks sellises olukorras

usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt soovivad nad solidaarsusest päästa kambrikaaslast

distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi.

7. Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitanud tõendina kambrikaaslase V. S. 14.03.2012 seletuse,

mille ta oli väidetavalt vangla direktorile esitanud. Kui V. S. oleks sellesisulise pöördumise

14.03.2012 vangla direktorile esitanud, oleks see registreeritud ka vangla dokumendiregistris

„Amphora“. Kontrollimisel selgus, et Tallinna Vangla dokumendiregistri „Amphora“ kohaselt

V.M.i kirjavahetus seda ei sisaldanud. Eeltoodule tuginedes võib öelda, et V. S. ei ole vanglale

14.03.2012 vaidlusaluse intsidendi kohta seletusi esitanud ning tema kohtule esitatud väide ei vasta

tõele. Küll aga on distsiplinaarmenetlusele lisatud V. S. 15.03.2012 seletus, milles ta märgib, et

29.02.2012 umbes kell 21.00 vaatas ta televiisorit, kui kambrisse sisenesid vanglaametnikud.

Televiisoris mängis eesti kanal ning mitte mingeid keelatud esemeid neil ei olnud. Samuti ei olnud

V.M.il mälupulka. Kaebaja kambrikaaslane V. S. ei ole menetluse käigus kirjutatud seletuskirjas ka

mitte vihjamisi märkinud, et tema lõhkus kogemata V.M.i televiisori USB-liidese nagu ta väidab

halduskohtule esitatud seletuses.

8. Kaebaja väide, et ka tema meditsiinilise läbivaatuse käigus ei avastatud mälupulka, ei tõenda, et

tal mälupulka ei olnud ning ta seda alla ei neelanud. VangS § 71 lg 71 sätestab, et pärast erivahendi,

teenistusrelva või jõu kasutamist kinnipeetava suhtes kontrollitakse tema terviseseisundit ning

kontrolli tulemus protokollitakse. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt kontrolliti 29.02.2012 kell 21.55

kaebaja terviseseisundit, kuna vanglaametnikud kasutasid tema suhtes mälupulga kättesaamiseks

füüsilist jõudu. Meditsiiniline läbivaatus ei toimunud seega mälupulga avastamiseks. Samas ei oleks

kaebaja kontrollimine röntgeni abil olnud otstarbekas isegi juhul, kui kinnipeetav koheselt sellise

taotluse oleks esitanud, mida ta ei teinud. Kuna intsident toimus röntgenoloogi töövälisel ajal, siis

oleks kontrolli teostamiseks tulnud röntgenoloog välja kutsuda, mida tehakse vaid erakorraliste

olukordade ilmnemisel. Ilmselgelt ei olnud antud juhul tegemist sellise olukorraga. Ka ei oleks

olnud 15.03.2012, kui kaebaja oma seletuses leidis, et röntgenkontrolliga oleks olnud võimalik

mälupulk avastada, otstarbekas kaebaja kontrollimine röntgeni abil, kuna see ei oleks enam kindlasti

allaneelatud eset näidanud. Samas kinnitasid kolm vanglaametnikku, et nägid, kuidas V.M.

mälupulga alla neelas ning ka sellele põhjusel ei olnud vajalik röntgeni tegemine.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

10. Vaidlust ei ole selles, et mälupulk on justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ § 64¹ punkti 10 (kinnipeetavale on vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud

elektroonilised

või

tehnilised

sidepidamisvahendid,

sealhulgas

raadiosaatjad,

pihu-

ja

personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta) kohaselt vanglas keelatud

esemeks. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja valduses oli 29.02.2012 mälupulk või ei.

11. Kohus leiab, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid näitavad, et kaebaja valduses oli

29.02.2012 mälupulk. Kaebaja selgitused mälupulga puudumise kohta ei ole kohtu hinnangul

usaldusväärsed, kuna need ei ole kooskõlas alljärgnevate tõenditega ja kaebaja enda käitumisega

läbiotsimise ajal. Kaebaja ei ole erapooletu tõendiallikas, kuna tal on ilmselge soov

distsiplinaarkaristusest pääseda. Otseseks tõendiks selle kohta, et kaebaja valduses mälupulk oli, on

valvur Stepan Kolesnikovi 29.02.2012 ettekanne nr 795. Ettekande kohaselt nägi S. Kolesnikov, et

29.02.2012 kl 21.15 paiku oli kaebajal suus hallikat värvi mälupulk, mida ta üritas keele all varjata.

Ettekandes seisab, et kambrisse sisenedes nägi S. Kolesnokov, kuidas V.M. liikus seina peal oleva

televiisori juurde ja võttis sealt küljest väikese eseme. Seepeale viidi kinnipeetavad kambrist välja ja

otsiti kamber läbi, kuid keelatud esemeid kambrist ei leitud. Seepeale läks V. Kolesnikov koridori ja

astus kaebaja juurde ning andis talle korralduse mälupulk talle anda. Kaebaja üritas vastata, kuid

kuna tema jutt oli segane, tekkis V. Kolesnikovil kahtlus, et V.M.i suus on midagi. Seepeale andis

valvur kaebajale korralduse avada suu, mida viimane aga ei teinud. Seejärel andis valvur korralduse

siseneda kambrisse ja sinna S. Kolesnikov koos kaebajaga läkski. Kambris antud korralduse peale

avas kaebaja suu ja S. Kolesnikov nägi kaebaja suus hallikat värvi mälupulka, mida kaebaja üritas

samas keele alla peita. S. Kolesnikov andis korralduse mälupulk ära anda, kuid seepeale sulges V.M.

uuesti suu. S. Koleskokov kordas korraldust, kuid kaebaja ei avanud suud. Vanglateenistuja Madis

Vaikmäe, kes samuti juures oli, andis seepeale kaebajale hoiatuse, et korraldustele allumisel võidakse

tema suhtes suu avamiseks kasutada füüsilist jõudu. Ka seepeale ei avanud kaebaja suud. Seejärel

kasutatigi V.M.i suhtes füüsilist jõudu: tema käed väänati selja taha ja ta pandi voodile lamama.

Samuti juuresolnud vanglateenistuja Aare Kõverk üritas V.M.i suud lahti kangutada, kuid S.

Kolesnikovi hinnangul neelas V.M. mälupulga alla. Kohus nõustub vastustajaga selles, et puudub

igasugune alus kahelda S. Kolesnikovi ettekandes märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul

puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav,

kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Valvuri poolt kirjutatud ettekanne on detailne,

ei sisalda vasturääkivusi, seal kirjeldatud sündmuste käik on igati loogiline.

12. S. Kolesnikovi 29.02.2012 ettekande sisu on kooskõlas ka läbiotsimise juures olnud teiste

ametnike Madis Vaikmaa ja Aare Kõrverki ettekannetega. Samas kuna mälupulk on väike, on täiesti

usutav see, et seda märkas kaebaja suus üks valvur ja seda ei pidanud tingimata nägema teised

intsidendi juures viibinud isikud.

13. Vaidlust ei ole ka selles, et peale kaebaja läbiotsimist kontrolliti tema televiisorit ning avastati, et

selle USB-liidesele kleebitud turvakleebis oli rikutud. Kohus ei loe usaldusväärseks kaebaja väiteid

selle kohta, et tema kambrikaaslane V. S. rikkus kogemata kleebise. Puuduvad tõendid selle kohta,

et V. S. oleks 14.03.2012 andnud vanglale mingi seletuse, kuna vangla dokumendiregistris seda

registreeritud ei ole. 15.03.2012 seletuses V. S. ta midagi turvakleebise rikkumise kohta ei räägi.

Kaebaja poolt esitatud 14.03.2012 dateeringuga V. S. seletust ei pea kohus usaldusväärseks, kuna V.

S. ei ole midagi sarnast oma 15.03.2012 seletuses maininud. Samuti on arusaamatu, et kui V. S.

väidetavalt selle seletuse vanglale esitas, siis kuidas sai kaebaja selle omakorda kaebuse lisana

kohtule esitada. Kohus ei pea loogiliseks, et V. S. oleks selle kirjutanud kahes eksemplaris ja jätnud

ühe endale, seda ei ole väitnud ka kaebaja. Teiseks oleks sellise kleebise kogemata lõhkumine ka

ebaloogiline, kuna ka teoreetiliselt puudub igasugune arusaadav põhjendus, kuidas selline asi

kogemata juhtuda saaks.

14. Kaebaja enda käitumine viitab samuti sellele, et tema valduses läbiotsimise ajal mälupulk oli. Kui

kaebajal ei oleks olnud midagi varjata, siis ei tarvitsenuks ta osutada valvuritele läbiotsimisel

vastupanu. Valvurite kinnitusel kaebaja algul suud avada ei soovinud ja kui ta korra avas nii, et

mälupulka märgati, sulges ta kohe uuesti suu; peale seda hetke aga, kui S. Kolesnikov oli näinud

tema suus mälupulka ja kaebaja S. Kolesnokovi sõnul mälupulga alla neelas, avas ta vastupanuta suu

(kuna siis ei olnud suus enam midagi).

15. Mälupulk on väikeste mõõtmetega ese, mistõttu selle avastamine kõhu kompamise teel ei ole

tõenäoliselt võimalik. Seetõttu nõustub kohus vastustajaga selles, et mälupulga kaebaja kõhu

kompamise teel avastamata jätmine ei viita veel sellele, et mälupulka kõhus ei olnud. Ka on

vastustajal õigus selles, et meditsiinilise läbivaatus on standardprotseduur peale kinnipeetava suhtes

füüsilise jõu kasutamist, mistõttu selle eesmärk iseenesest ei olnud mälupulga avastamine.

16. Ka röntgeni tegemata jätmisele on adekvaatne põhjendus. Kuna vangla kinnitusel on

röntgenoloog tööl vaid tööpäeviti, kuid kontrollivajadus oleks olnud kl 22.00 paiku tööpäeva õhtul,

on loogiline, et röntgenoloogi tööaeg oli selleks ajaks lõppenud, kuivõrd on igati eeldatav, et tema

tööaeg tööpäeviti oli kaheksatunniline ja algas hommikul. Kahtlemata ei olnud tegemist ka sellise

erandkorralise juhtumiga, mille tõttu oleks pidanud kutsuma röntgenoloogi hilisõhtul tööle tagasi.

Kui aga kaebaja 15.03.2012 röntgenit nõudis, ei oleks 15 päeva peale mälupulga allaneelamist

mälupulka kindlasti enam kõhus olnud.

17. Kambrikaaslaste 15.03.2012 antud kirjalikud selgitused selle kohta, et valvurite kambrisse

astumisel mängis televiisoris tavaline eesti kanal ja midagi keelatut neil ei olnud, ei ole kohtu

hinnangul usaldusväärsed, kuna nad on vastuolus eelnimetatud tõenditega ja arusaadav on

kambrikaaslaste püüe on saatusekaaslast distsiplinaarsüüdistusest päästa.

18. Distsiplinaarkaristus ei ole ka ebaproportsionaalne. Kokkuvõtlikult on kaebajal määratud

distsiplinaarkaristus õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja aga

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda

Kadriann Ikkonen

kohtunik