3-12-964/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. august 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-964

Haldusasi

OÜ Demomark kaebus Muinsuskaitseameti toimingu

sooritamiseks kohustamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Demomark

Esindaja: v.adv Leino Biin

Vastustaja: Muinsuskaitseamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Demomark kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Kultuuriministri 7. aprilli 2009 käskkirjaga nr 128 tunnistati arhitektuurimälestiseks Narva-

Jõesuus Nurme tn 33 asuv hoone. Nurme tn 33 kinnistu omanik on OÜ Demomark. 26.

oktoobril 2010 toimunud tulekahjus sai hoone ulatuslikke kahjustusi: põlesid hoone seinad,

vaheseinad, vahelagi, katusekate, põrandad. Lähtudes kaebaja taotlusest ning OÜ Apest

Grupp koostatud muinsuskaitse eritingimustest (töö nr. 28769) andis Narva-Jõesuu

Linnavalitsus 19. juuli 2011 korraldusega nr 233 kaebajale ehitusloa Nurme tn 33 elamu

lammutamiseks ning kaebaja lammutas hoone ja koristas kinnistu. Algsest hoonest on säilinud

üksnes osad ühest verandast, mis on tänaseni hoiustatud.

2. 20. oktoobril 2011 esitas OÜ Demomark Muinsuskaitseametile avalduse, milles taotleti

valmistada ette käskkirja eelnõu Nurme tn 33 asuva hoone arhitektuurimälestiseks olemise

lõpetamiseks, kuna vastav mälestis on hävinud. 4. aprilli 2012 kirjaga teavitas

Muinsuskaitseamet kaebajat otsusest mitte alustada vastava käskkirja eelnõu ettevalmistamist.

Kirjas (tl. 9-11) märgitakse, et mälestise lammutamine ei takista selle taastamist vastavalt

eritingimustega seatud muinsuskaitselistele nõuetele. Otsuses tuuakse välja, et tulekahjust alles

jäänud osa on hinnatud piisavalt säilinuks, et jätta mälestis kaitse alla ning Muinsuskaitseamet

aktsepteeris eritingimuste kooskõlastamisega asjaolu, et hoone taastatakse/ehitatakse üles

uuena, kasutades säilinud originaalseid detaile. Samuti rõhutatakse otsuses, et arvestades antud

piirkonnale iseloomulike detailide (dekoorielementide) üldist vähest säilivust, on antud hoone

säilinud dekoorielemendid oluline osa mälestise tunnustes esitatust, ehk tüüpiline ja autentsel

kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindav näide ning seetõttu on

säilinud elemndid juba iseenesest nii väärtuslikud, et väärivad eritingimustes kokkulepitud

lahenduses uuenda ehitatava hoone küljes eksponeerimist. Otsuses leiti, et seetõttu on oluline

kõnealuse puitelamu säilitamine mälestisena, olgugi, et tegemist oleks suures osas taastatud

ehitisega. Otsuses toodi ka välja, et kuigi eritingimused võimaldasid hoone täies ulatuses

demonteerimist, ei saa ainult fakt, et hoone on lammutatud, olla aluseks selle mälestiseks

olemise lõpetamiseks.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Demomark esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlusega kohustada

Muinsuskaitseametit ette valmistama kultuuriministri käskkirja eelnõu, millega lõpetatakse

Narva-Jõesuus Nurme tn 33 asuva arhitektuurimälestise nr 28769 mälestiseks olemine seoses

sellega, et mälestis on hävinud ja kaotanud enamuse mälestiseks olemise tunnustest. Kaebaja

selgitab, et hoone võeti arhitektuurimälestisena kaitse alla kui tüüpiline ja autentsel kujul

säilinud Narva-Jõesuu kuurordiarhitektuuri esindav näide, ent sellisel kujul on see lakanud

olemast, autentsel kujul säilinud hoonest on käesolevaks ajaks säilinud üksnes ühe veranda

osa hoiustatud dekoorelemendid. Siinkohal viitab kaebaja Muinsuskaitseseaduse (edaspidi

MuKS) §-le 17 ning Vabariigi Valitsuse 12. augusti 2003 määruse nr 217 Rikutud

kultuurimälestise ja selle tähise endise seisundi taastamise kord (edaspidi VVm 2003/217) § 2 lõikele

1. Kaebaja peab vääraks Muinsuskaitseameti otsuses avaldatud seisukohta, nagu oleks hoone

lakanud olemast õigusvastase haldusakti alusel teostatud ebaseaduslike lammutustööde tõttu,

kuna tegelikult hävis hoone tulekahjus ja lammutustööde käigus koristati vastavalt

muinsuskaitse eritingimustele üksnes põlenud hoone taastamisele mittekuuluvad rusud,

kusjuures rusude lammutamist nägid ette muinsuskaitse eritingimused. Kaebaja rõhutab ka, et

tema ei ole tulekahju põhjustaja ning talle ei ole ka ette heidetud remondi- või

hoolsuskohustuse rikkumist, mistõttu puudub tal kohustus restaureerivalt taastada ehk teisti

öeldes ehitada Nurme tn 33 asunud elamu koopiat. Kaebaja märgib ka, et võimalik ehitatav

koopia ei kvalifitseeruks arhitektuurimälestiseks, sest ei oleks täidetud mälestiseks olemise

autentsuse kriteerium. Asjaolu, et hoonest on säilinud osad dekoorielemendid, ei väära

kaebaja hinnangul tõdemust, et kaitstav objekt on hävinud. Kaebaja leiab, et seda, kas hoone

säilinud dekoorielemendid on sellise ehitusmälestusliku väärtusega, mis õigustab

kinnistuomaniku omandiõiguse muinsuskaitsealasid piiranguid, saab otsustada kaalutlusõiguse

alusel kultuuriminister mitte aga Muinsuskaitseamet.

4. Kaebaja möönab, et Muinsuskaitse Nõukogu poole ei ole Nurme 33 mälestiseks olemise

lõpetamises pöördutud, ent toob seejuures välja, et Muinsuskaitse Nõukogu põhimääruse § 3

lõikes 1 sätestatakse, et nõukogu teeb ettepanekuid ja annab arvamusi Kultuuriministeeriumi

asekantsleri kultuuriväärtuste alal või Muinsuskaitseameti peadirektori pöördumiste alusel.

Seega, märgib kaebaja, et nõukogu poole peaks ja saaks pöörduda Muinsuskaitseameti

peadirektor või ministeeriumi asekantsler, mitte aga kaebaja.

5. Kaebaja leiab, et omandikisenduste põhjendatust saab ja peab hindama kaalutlusõiguse

alusel kultuuriminister, ent seejuures ei saa eirata fiskaalset aspekti, sest muinsuskaitseseaduses

sätestatud eritingimuste tõttu hävinud kinnismälestise koopia ehitamine, mis pealegi ei

kvalifitseeruks arhitektuurimälestiseks, on oluliselt kallim kui ehitamine mälestiseks

mitteoleval objektil. Kaebaja toob välja, et kuna arhitektuurimälestise koopia ehitamiseks

praktiliselt mingit toetust riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ei ole võimalik saada, teeb

märgitu oluliselt raskemaks osundatud kinnistu taashoonestamise ja seda eriti olukorras kus

mälestise taastamiseks (koopia ehitamiseks) kohustatud isikut ei ole suudetud tuvastada ning

temalt ei ole reaalselt võimalik kahju hüvitamist nõuda. Kaebaja on seisukoha, et hoone

restaureerivalt taastamise (hoone koopiana ehitamise) nõue on ebaproportsionaalne.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Muinsuskaitseamet vaidleb OÜ Demomark kaebusele vastu ning taotleb selle läbi

vaatamata jätmist halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2

alusel või alternatiivselt kaebuse rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab mälestiseks olemise

lõpetamise menetlust viidetega MuKS § 12 lõigetele 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 10.

septembri 2002 määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks

olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord” (edaspidi VVm

2002/286) § 5 lg 2 punktile 1 ning märgib, et eeltoodud sätetest tulenevalt peab kaebaja poolt

taotletud toimingu sooritamiseks olema täidetud kaks eeldust: Muinsuskaitse Nõukogu peab

olema esitanud ettepaneku ning Muinsuskaitseamet peab olema koostanud vastava

eksperdihinnangu. Siinkohal selgitab vastustaja, et Muinsuskaitse Nõukogu ei ole vastavat

ettepanekut esitanud ning seda ei saa temalt käesoleva kaebusega ka nõuda. Vastustaja

nõustub, et Muinsuskaitse Nõukogu mälestiseks olemise lõpetamise ettepaneku teha võib

teha Muinsuskaitseameti peadirektori pöördumise alusel, ent selgitab, et kaalutlusõiguse alusel

otsustas Muinsuskaitseamet mitte pöörduda vastava algatusega Muinsuskaitse Nõukogu

poole, kuna konkreetseid asjaolusid ja mälestise kultuurilist väärtust arvesse võttes puudub

selleks vajadus. Samas märgib vastustaja, et isegi kui see tingimus oleks täidetud, siis teise

eelduse puhul ehk eksperdihinnangu koostamisel kaalub Muinsuskaitseamet erinevaid

asjaolusid, kujundamaks hinnangut, kas kõnealuse kinnistu mälestiseks olemise lõpetamine on

asjakohane või mitte. Selles osas märgib vastustaja, et jääb oma 10. aprilli 2012 edastatud

kirjas toodud seisukohtade juurde.

7. Vastustaja selgitab, et hoonete ja arhitektuurilahenduste säilimise tagamine täidab olulist

eesmärki eesti kultuuri säilimisel ja edasikandumisel ka tulevastele põlvedele ning kõnealune

hoone oli piisavalt väärtuslik ja oluline, et see võeti mälestisena riikliku kaitse alla. Vastustaja

kordab eelviidatud kirjas mälestise erilise väärtuslikkuse kohta võetud seisukohta ning leiab, et

seetõttu ei saa rääkida pärast tulekahju mälestise hävimisest, kuivõrd säilisid olulised mälestise

tunnuseid kandvad detailid ning seetõttu on oluline kõnealuse hoone säilimine mälestisena,

olenemata asjaolust, et tegemist oleks suures osas taastatud ehitisega. Vastustaja märgib ka, et

enne lammutustegevust tulekahjust allesjäänud osa hinnati piisavalt säilinuks, et jätta mälestis

kaitse alla originaalseid säilinud detaile kandva uue hoonena.

8. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul on alles oluline osa Nurme 33 mälestise

tunnustes esitatust ehk tüüpilised ja autentsel kujul säilinud Narva-Jõesuu tsaariaegset

kuurordiarhitektuuri esindavad dekoorielemendid, mis tagavad, et on võimalik mälestise

taastamine piisavalt autentsel kujul. Mis puudutab omandikitsendusi, siis märgib vastustaja, et

nimetatud kitsenduste proportsionaalsusega on juba arvestatud mälestiseks tunnistamise

menetluses.

9. Vastustaja selgitab samuti, et mälestis sai küll tulekahjus kahjustada, ent olemast lakkas ta

siiski kaebaja poolt õigusvastase haldusakti alusel läbiviidud tegevuse tulemusena. Vastustaja

viitab ehitusseaduse § 2 lg 5 punktile 6 ja MuKS § 35 lõigetele 4 ja 5 ning märgib, et Narva-

Jõesuu Linnavalitsuse 19. juuli 2011 korraldus nr 233 Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud ei

ole, samas kui kaebaja oli mälestisega seonduva tegevuse Muinsuskaitseametiga

kooskõlastamise vajadusest teadlik.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Demomark kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Muinsuskaitseamet on kaebaja poolt esitatud taotlust Narva-Jõesuus

Nurme tn 33 hoone kui kinnismälestise mälestiseks olemise lõpetamiseks nõuetekohaselt

kaalunud ning sellest põhjendatult keeldunud. Asjaolu, et kinnismälestiseks olev hoone sai

tulekahjuks märkimisväärselt kannatada, samuti see, et sellest tulenevalt on kaebaja kohaliku

omavalitsuse poolt antud kehtiva ehitusloa alusel ehitise lammutanud, ei kohusta

Muinsuskaitseametit käesoleval juhul tegema toiminguid, mis on vajalikud mälestiseks olemise

lõpetamiseks.

11. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust kohtuotsuse jaos Asjaolud nimetatud faktilistes

asjaoludes: selles, et Narva-Jõesuus Nurme tn 33 hoone on tunnistatud kinnismälestiseks kui

autentsel kujul säilinud tüüpiline Narva-Jõesuu tsaariaegset kuurordiarhitektuuri esindav

hoone ega ka selles, et hoone sai 2010. aasta oktoobris toimunud tulekahjus olulisi kahjustusi,

mida on kirjeldatud OÜ Apest Grupp poolt koostatud muinsuskaitse eritingimustes (tl. 14)

ega ka selles, et Narva-Jõesuu Linnavalitsus andis kaebajale ehitusloa Nurme 33 asuva ehitise

lammutamiseks ning viimaks, et kaebaja on ehitise ka lammutanud ning krundi koristanud

selliselt, et säilinud on üksnes osad selle ehitise Lembitu tn poolsest verandast, mis on

hoiustatud. Viimaks pole vaidlust ka selles, et kriminaalmenetlus ehitises toimunud tulekahju

uurimiseks on lõpetatud ilma süüdlast välja selgitamata ega ka selles, et kaebajale kui hoone

omanikule ei ole ette heidetud hooletust ega tegematajätmisi mälestise eest hoolitsemisel, mis

oleksid võinud selle tulekahju põhjustada. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, kas

eeltoodud faktilistel asjaoludel on kaebajal kui Nurme tn 33 kinnistu omanikul õigus nõuda

hoone mälestiseks olemise lõpetamist seetõttu, et hoonet enam reaalselt olemas ei ole.

12. Esmalt ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et OÜ Demomark kaebusega ei ole

põhimõtteliselt võimalik selle eesmärki saavutada juba seetõttu, et mälestiseks olemise

lõpetamiseks puudub antud juhul Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek. Muinsuskaitseseaduse

(MuKS) § 12 kohaselt tunnistatakse asi kinnismälestiseks ja asja kinnismälestiseks olemine

lõpetatakse

kultuuriministri

käskkirjaga

Muinsuskaitseameti

eksperdihinnangu

ja

Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Sama paragrahvi 5. lõikes sätestatud

delegatsiooninormi alusel on kehtestatud VVm 2002/286, mille § 5 lg 2 punktis 1

sätestatakse, et Muinsuskaitseamet valmistab ette asja mälestiseks olemise lõpetamise

käskkirja

eelnõu,

võttes

aluseks

kinnismälestiseks

olemise

lõpetamise

korral

Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku. Täpsemalt

mälestiseks olemise lõpetamise korda ning vastavat menetlust määruses ei reguleerita.

Seetõttu tuleb mälestiseks olemise lõpetamise otsustamisel analoogia korras juhinduda VVm

2002/286 §-des 1-4 sätestatud mälestiseks tunnistamise sätetest. Mälestiseks tunnistamise

menetlus koosneb viidatud sätete kohaselt kolmest olulisest etapist: esiteks ettepaneku

tegemine, milleks on õigus igaühel (VVm 2002/286 § 1), seejärel Muinsuskaitseameti

eksperthinnangu andmine (VVm 2002/286 § 2 lg 2) ning juhul kui Muinsuskaitseameti

eksperdihinnangus leitakse, et asja kinnismälestiseks tunnistamine on vajalik, siis esitab

Muinsuskaitseamet Muinsuskaitse Nõukogule eksperdihinnangu ja saadud arvamused ning

küsib ettepanekut asja kinnismälestiseks tunnistamise kohta (VVm 2002/286 § 2 lg 3).

Sarnaselt peab menetlus toimuma ka mälestiseks olemise lõpetamisel. Igaüks, kes on

mälestiseks

olemise

lõpetamisest

huvitatud

või

peab

seda

vajalikuks,

võib

Muinsuskaitseametile esitada vastava ettepaneku, mispeale peab Muinsuskaitseamet andma

selle kohta oma eksperdihinnangu ning juhul kui eksperdihinnangus leitakse, et mälestiseks

olemise lõpetamine on vajalik, peab Muinsuskaitseamet küsima Muinsuskaitse Nõukogult

ettepanekut mälestiseks olemise lõpetamise kohta. Eeltoodust tuleneb, et vastustaja ei saa

pareerida kultuuriministri käskkirja ettevalmistamise nõuet pelgalt väitega, et mälestiseks

olemise lõpetamiseks puudub Muinsuskaitse Nõukogu ettepanek. Muinsuskaitse Nõukogu

saaks ülaltoodud sätetest tulenevalt sellise ettepaneku esitada või selle esitamisest keelduda

vaid juhul kui Muinsuskaitseamet on sellist ettepanekut küsinud. Käesoleval juhul seda tehtud

ei ole.

13. Eelnev ei tähenda siiski seda, et Muinsuskaitseamet peaks igal juhul Muinsuskaitse

Nõukogu poole ettepaneku saamiseks pöörduma. Nii nagu asja kinnismälestiseks

tunnistamise ettepaneku (VVm 2002/286 § 1 lg 1) korral, peab ka mälestiseks olemise

lõpetamise

ettepaneku

(taotluse)

korral,

esmalt

Muinsuskaitseamet

ise

andma

eksperdihinnangu ehk teisisõnu võtma seisukoha, kas ettepanek (taotlus) on põhjendatud või

mitte ning Muinsuskaitse Nõukogu poole pöörduma üksnes juhul kui eksperdiarvamuses

leitakse, et mälestiseks olemise lõpetamine on vajalik või otstarbekas. Ei MuKS ega VVm

2002/286 ei sisalda vorminõudeid Muinsuskaitseameti eksperdihinnangule. Sisuliselt tuleb

selles eksperdihinnangus (nii mälestiseks tunnistamise kui mälestiseks olemise lõpetamise

puhul) hinnata asja mälestise tunnustele vastavust (VVm 2002/286 § 3) ehk seda, kas asjal on

ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik,

usundilooline või muu kultuuriväärtus. Mälestiseks olemise lõpetamise taotluse korral tuleb

lisaks hinnata seda, kas esineb mõni mälestiseks olemise lõpetamise alus vastavalt VVm §

2002/286 § 5 lõikele 1. Kuivõrd konkreetseid vorminõudeid eksperdihinnangule ega ka

näiteks konkreetse eksperdihinnangu koostavate eksperdile kvalifikatsioonile kehtestatud ei

ole, on tegemist Muinsuskaitseameti sisemise töökorralduse küsimusega. Kohus leiab, et

käesoleval juhul tuleb Muinsuskaitseameti eksperdihinnanguna käsitada Muinsuskaitseameti

peadirektori allkirjastatud 4. aprilli 2012 vastuskirja nr 1.1-7/3225 (tl. 9). Nimetatud

dokumendis väljendub Muinsuskaitseameti kui pädeva haldusorgani seisukoht küsimuses, kas

mälestiseks olemise lõpetamine on vajalik või mitte. Olukorras, kus huvitatud isik on esitanud

Muinsuskaitseametile ettepaneku konkreetse mälestise mälestiseks olemise lõpetamiseks, ei

anna VVm 2002/286 Muinsuskaitseametile kaalutlusruumi küsimuses, kas selle kohta oma

eksperdihinnang anda või mitte. Seda tuleb teha ning käesoleval juhul on seda ka tehtud ning

see väljendub kaebajale 4. aprillil 2012 saadetud kirjas. Selles valguses ei saa asjakohaseks

pidada ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väidet, et kaebaja ei ole esitanud kohtule

taotlust kohusrada Muinsuskaitseametit eksperdiarvamuse andmiseks.

14. Eeltoodut silmas pidades taandub vaidlus eeskätt küsimusele, kas Muinsuskaitseamet on

oma ekspertarvamuses põhjendatult asunud seisukohale, et Narva-Jõesuus Nurme 33 asuva

kinnismälestise mälestiseks olemise lõpetamine ei ole vajalik. Siinkohal on kõigepealt vajalik

selgitada kinnismälestise olemust ja hoone kui kinnismälestisega seotud piirangute ja

kohustuste ulatumist maatükile, millel mälestiseks tunnistatud hoone asub või asus. MuKS § 3

lg 1 kohaselt on mälestis kinnis- või vallasmälestis vastavalt asjade kinnis- ja vallasasjadeks

liigitamisele. Sama paragrahvi 2. lõike 5. punkti kohaselt võib kinnismälestiseks olla ka

ajaloolise väärtusega ehitis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 50 lg 1 kohaselt on kinnisasjaks

maapinna piiritletud osa (maatükk). TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on ehitised kinnisasja oluliseks

osaks. Maatükiga püsivalt ühendatud ehitise näol ei ole seega tegemist õiguslikult eraldiseisva

asjaga ning ka muinsuskaitse seisukohast ei saa kinnismälestiseks tunnistatud hoonet vaadata

lahus maatükist, millel ta asub. Mälestiseks tunnistatud hoone puhul ei ole kaitstavaks

väärtuseks mitte üksnes selle arhitektuuriline lahendus või välisilme, vaid ka selle asumine

konkreetses kohas. Seda seisukohta kinnitab näiteks ka MuKS § 291, mis reguleerib

kinnismälestise teisaldamist ning millest tulenevalt võib üksnes erandlikul juhul ning eriloaga

kinnismälestise teisaldada teise asukohta. Sisuliselt tuleneb viimati viidatud sättest

eriregulatsioon, mis võimaldab mälestisega seotud kohustuste ja piirangute kontekstis

mälestiseks olevat ehitist ning selle alust maad õiguslikult eristada. Käsitades mälestisena mitte

ehitist eraldiseisvana, vaid konkreetse ehitise paiknemist konkreetses kohas, kaitseb MuKS ka

seda, et konkreetses kohas asub just konkreetne muinsusväärtusega ehitis ja mitte mõni muu

ehitis selle asemel. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul ka igati loogiline ning mõistlik, et

kaitsealuse ehitise hävimise korral tuleb esimesena eelistada selle taastamist samas kohas ning

mälestiseks olemise lõpetamine tuleb kõne alla eeskätt juhul kui hävinud või kahjustatud

ehitise taastamine ei ole võimalik või oleks ebaproportsionaalne, arvestades taastamisega

seotud kulusid ning mälestise väärtuslikkust. Kohtu hinnangul ei ole seega iseenesest

välistatud ka täielikult hävinud mälestiseks oleva ehitise taastamine endisel kujul. Olukorras,

kus kaitsealusest ehitisest on aga säilinud mingisugused mälestiseks olemise seisukohast

olulised originaalosad, peaks taastamine olema pigem reegel.

15. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja viiteid MuKS §-le 17 ning VVm 2003/217-le.

Nimetatud normid puudutavad rikutud mälestise endise seisundi taastamise kohustust.

Käesoleval juhul ei ole kaebajale eeltoodud normide alusel sellist kohustust pandud.

Muinsuskaitselised piirangud hävinud kaitsealuse ehitise asemele uue ehitise püstitamisel ei ole

samastatavad rikutud mälestise taastamisega MuKS § 17 mõistes, milline kohustus pannakse

VVm 2003/217 kohaselt ettekirjutusega.

16. VVm 2002/286 § 5 lõike 1 punktides 1-3 on sätestatud, et asja mälestiseks olemine

võidakse lõpetada esiteks, kui asi on hävinud ja tema piisavalt autentsena taastamine pole

võimalik; teiseks, kui asi on kaotanud enamiku mälestise tunnustest ja nende tunnuste

piisavalt autentne taastamine pole võimalik ning kolmandaks, kui asja tehniline seisund on

halb ning seisundi parendamiseks vajalik konstruktsioonide asendamine põhjustab asja

autentsuse kadumise. Mälestise hävimine või kahjustada saamine ei ole seega mälestiseks

olemise lõpetamise vääramatuks aluseks, vaid pädevatel organitel on sel juhul mälestiseks

olemise lõpetamise otsustamisel või asjale mälestise staatuse jätmisel avar kaalutlusruum.

Nagu eelpool märgitud, teeb esimese tasandi otsustuse selles küsimuses Muinsuskaitseamet

oma eksperdiarvamuses. Leides, et mälestiseks olemise lõpetamine ei ole vajalik, ei küsi

Muinsuskaitseamet Muinsuskaitse Nõukogult ettepanekut mälestiseks olemise lõpetamiseks

ega asu ette valmistama vastavasisulist kultuuriministri käskkirja. Muinsuskaitseameti

keeldumine mälestiseks olemise lõpetamise taotluse edasisest menetlemisest peab olema

põhjendatud kaalutlusotsusele esitatavate nõuete kohaselt vastavalt haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-le 56.

17. Kohus leiab, et käesoleval juhul on Muinsuskaitseamet oma 4. aprilli 2012 kirjas nr

1.1-7/3225 seisukohta piisava põhjalikkusega põhjendanud, põhjendused ei ole meelevaldsed

ning kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestatud on olulisi asjaolusid ning kaalutud põhjendatud huve.

Muinsuskaitseameti

seisukoht,

et

kaitsealusest

hoonest

säilinud

veranda

osad

(dekoorielemendid) on sedavõrd väärtuslikud, et üksnes nende tõttu on muinsuskaitse

säilitamine vajalik, on asjakohane. Sisuliselt on Muinsuskaitseamet asunud seisukohale, et

Nurme tn 33 kinnistule ehitamisel tuleb sinna ehitada hoone, milles oleks võimalik kasutada

säilinud originaalseid detaile. Vaidlust ei ole selles, et tulekahju ja lammutustegevuse

tulemusena on mälestiseks tunnistatud ehitisele iseloomulikud veranda originaaldetailid

säilinud. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et arhitektuurimälestise olulisimaks

kriteeriumiks olev autentsuse kriteerium on lakanud olemast. Seda kriteeriumi kannavad

endas ka säilinud dekoorielemendid ning nende säilitamiseks ja eksponeerimiseks hoonel

elementidena, milleks on nad algupäraselt mõeldud, on mälestise staatuse säilitamine lubatav

ja põhjendatud. Mälestiseks tunnistatud hoone tervikuna mittesäilimine ei tingi mälestiseks

olemise lõpetamist, kui säilinud on olulisi muinsusväärtust kandvaid elemente, kusjuures need

elemendid ei pea olema olulised mitte ehitise funktsionaalse terviklikkuse seisukohast, vaid

ehitise kaitse alla võtmise tinginud muinsusväärtuse seisukohast. Käesoleval juhul on

Muinsuskaitseamet põhjendanud säilinud dekoorielementide erilisust, haruldust ning

muinsusväärtuslikkust.

18. On ilmne, et hoone dekoratiivelementide eksponeerimine hoonest eraldiseisvana ei täida

muinsuskaitse eesmärke samavõrd kui nende eksponeerimine hoonel. Seetõttu on mälestiseks

tunnistatud hoone osalise säilimise korral muinsuskaitse eesmärkidega kooskõlas see, et

hävinud osa taastamisele (nt. hävinud ehitise uuesti ülesehitamisele) seatakse teatud piirangud,

mis peavad tagama selle, et säilinud osi eksponeeritaks kohasel moel ja pärast hävinud osa

taastamist või uuesti üles ehitamist.

19. Asjaolu, et kahjustatud ehitis on reaalselt lammutatud ning mälestiseks oleva ehitise

säilinud osad demonteeritud ja hoiustatud, ei tingi iseenesest mälestiseks olemise lõpetamist.

Nagu juba eelpool märgitud, ulatuvad ehitise mälestiseks tunnistamisega seotud piirangud ja

kitsendused maatükile, millel ehitis asub ning mälestiseks olemist ei pea lõpetama pelgalt

seetõttu, et konkreetse muinsusväärtusega hoone osad on demonteeritud ja maatükilt, kus

mälestiseks tunnistatud hoone asus, ära viidud.

20. Nõudes mälestiseks olemise lõpetamist, ei saa kaebaja iseenesest tugineda sellele, et

muinsuskaitse eritingimustes on lubatud säilinud veranda detailide demonteerimine. OÜ

Apeks Grupp poolt koostatud muinsuskaitse eritingimustega ei määrata ega saagi määrata

kindlaks seda, et säilinud dekoorelemendid võiks säilitada kusagil mujal või et

muinsuskaitseliselt oleks lubatav Nurme 33 kinnistule mistahes uue hoone ehitamine, kui

kahjustada saanud hoonest säilinud väärtuslikud detailid demonteeritakse. Kõnealused

muinsuskaitselised eritingimused on antud hoone taastamiseks. Arvestades asjaolu, et hoone

sai tulekahjus rängalt kannatada ning ka muinsuskaitse eritingimuste kohaselt on sisuliselt

kasutuskõlbmatuks muutunud kõik konstruktsioonid (vundament on kaotanud osaliselt

kandevõime, vahelaed ja kandvad seinad hävinud või oluliselt kahjustatud), on usutav, et

hoone uuestiehitamine ilma hävinud osa lammutamiseta ning muinsuskaitselisest seisukohast

säilitamist vajavate elementide demonteerimiseta oleks ilmselt võimatu või ehitustehniliselt

äärmiselt keeruline.

21. Käesoleval juhul on ka oluline, et mälestiseks olemise lõpetamisest keeldumisega ei panda

kaebajale iseenesest kohustust hävinud ehitist täielikult samasugusena üles ehitada. Küll aga

seab mälestise staatust piirangud edasisele ehitustegevusele. Siinkohal nähtub OÜ Apest

Grupp poolt koostatud muinsuskaitse eritingimustest, et hoone taastamisel on lubatud hoone

mahtu kuni 33% võrra suurendada, samuti ei kohustada eritingimustes taastama hoone

konstruktsioone algsel kujul ega seata tingimusi nt. hoone konstruktsiooniliste materjalide

osas.

22. Asjakohaseks ei saa pidada siiski vastustaja väidet, et hoone on hävinud kaebaja poolt

õigusvastase ehitusloa tulemusena tehtud lammutustööde tagajärjel. Ehitusluba on haldusakt,

milles tuleneva õiguse kasutamise eelduseks on selle kehtivus. Vaidlust pole selles, et Narva-

Jõesuu Linnavalitsuse poolt Nurme 33 hoone lammutamiseks antud ehitusluba kehtis selle

täitmise ajal ning arusaadavalt ei ole seda kehtetuks tunnistatud senini. Seega ei saa kaebajale

ette heita selle alusel tehtud ehitustegevust (lammutamist). Küll aga ei saa kaebaja asjaolust, et

ehitis lammutati ning säilinud muinsusväärtuslikud hoone elemendid demonteeriti ja ära viidi,

tuleneda õigust nõuda, et ehitise mälestiseks olemine lõpetataks või vältida mälestiseks

olemisest tingitud piiranguid ja kitsendusi hoone tasaülesehitamisel.

23. Ei saa väita, et Muinsuskaitseamet ei oleks otsustamisel kaalunud ka kaebaja huvi, milleks

on eeskätt huvi vabaneda tema omandis oleval kinnistul lasuvatest muinsuskaitselistest

piirangutest. Muinsuskaitseameti 4. aprilli 2012 kirjas on asutud seisukohale, et

muinsuskaitselised vajadused on kaalukamad kui kinnistu omaniku fiskaalsed huvid. Kohus

nõustub selle seisukohaga. Lisaks on oluline, et koostatud muinsuskaitse eritingimuste

kohaselt on kaebaja hävinud hoone taastamisel märkimisväärselt vabadust ning ainsaks

võimaluseks pole sugugi mitte algse hoone taastamine endisel kujul.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja

kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad

kummagi poole kulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik