3-10-1745/206 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. juuli 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1745

Haldusasi

T. K’i kaebus MTA L maksu- ja tollikeskuse

19.03.2010

maksuotsuse

nr

12.2-3/4739-8

tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungitel

02.03.2011,

03.03.2011,

10.03.2011,

30.08.2011,

31.08.2011,

14.09.2011,

06.10.2011,

01.11.2011, 25.01.2012 ja 16.05.2012

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: T. K;

Esindaja: v. adv. Heldur Otti.

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet,

Esindajad: Margo Karu ja Egert Übner.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta meneltusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule

(HKMS § 173; § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. 19.03.2010 maksuotsusega nr 12.2-3/4739-8 määrati T. Kile tasumisele kuuluvat tulumaksu

2006 aasta eest summas 550 324 krooni ning 2007 aasta eest 432 212 krooni, kohustades teda

tasuma kokku tulumaksu 982 536 krooni. T. K oli 2006-2007 aastatel andnud OÜ-le K laenu

maksuhalduri hinnangul tuvastamata allikatest, mistõttu oli tal maksuhalduri hinnangul sel

perioodil deklareerimata tulu. Maksuhaldur leidis, et T. K ei ole saanud laenu R. Klt ja R. Plt ega

ole kasutanud AS SEB Eesti Ühispank saadud laenu OÜ-le K laenamiseks. Nii leidis maksuhaldur,

et 2006 aastal on T. K laenanud OÜ-le K 1 928 568 krooni rohkem kui tal selleks teadaolevaid

tulusid oli ning 2007 aastal 1 964 600 krooni rohkem, kui tal selleks teadaolevaid tulusid oli.

Maksuhaldur loeb T. Ki tuluks teistest tuluallikatest, mis on deklareerimata ning millelt on

arvestamata ja tasumata tulumaks, järgnevad summad 2006 1 928 568 krooni ja 2007 1 964 600

krooni

2. Maksuotsusega määrati ka tulumaks kasult vara võõrandamisest (kinnistute müük), mida T. K

käesolevaga ei vaidlusta. Maksuhaldur arvestas kinnistute müügist saadud tulu ka kaebaja 2006-

2007 perioodi tuluna.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebaja taotleb Maksu- ja Tolliameti L maksu- ja tollikeskuse 19.03.2010 maksuotsuse nr 12.2-

3/4739-8 tühistamist osas, millega talle määrati tulumaksu 2006 aasta eest 443 570 krooni (28

349,29 eurot) ning 2007 aasta eest 432 212 krooni (27 623,38 eurot) ja millega kohustatakse T. K’it

tasuma tulumaksu kokku summas 875.782,- krooni (55.972,67 eurot).

4. Kaebaja väidetel pärinesid tema käibevahendid 2006-2007 aastal järgmistest allikatest:

• esiteks säästudest: isa pärandusest (1996 aastal 400 000 krooni), kurgikasvatusest, saekaatri

opereerimisest, autoärist. Kaebaja oma teenitud tulu kohta enne 2000. aastat mingit

arvestust ei pidanud ja selle kohta dokumentaalseid tõendeid esitada tal ei ole.

• 12.05.2005 laenas W. H(V. G) talle 60 000 eurot sularahas (maksuhaldur arvestas nimetatud

laenu).

• 07.11.2006 laenas A. L talle 2 500 000 krooni sularahas (maksuhaldur arvestas nimetatud

laenu).

• 28.10.2008 laenas R. P talle 800 000 krooni sularahas.

• 14.06.2007 võttis ta laenus SEB Ühispangalt 1 000 000 krooni, mis kanti tema arvele ja

mida ta sularahas välja ei võtnud.

• oma abikaasalt T Kilt 170 000 eurot, mille viimane laenas enne oma õelt R. Klt.

• Kaebaja oli andnud 2002 aastal laenu V S’ile 2,4 miljonit krooni sularahas aastaintressiga

10%, mida V.S jupikaupa tagastas, 2009. aastaks oli ta tagastanud 1,9 miljoni krooni.

5. Maksuhaldur ei tunnista laenusuhteid ning heidab kaebajale ette, et laenusuhete (nt R. Klt

saadud laen) ja tulu saamise kohta (kurgikasvatus, autode vahendus, tegevus saekaatris) ei ole

esitatud dokumentaalseid tõendeid. Samas on maksuhaldur aktsepteerinud laenu saamist V Glt,

ehkki järeldus, et V. G antud 60 000 eurot andis T. K OÜ-le K laenuna juba 2005, ei ole õige.

Maksuhaldur järeldas, et 2006 alguses oli T. Kil V. G saadud raha veel 188 496 krooni, mida

laenata omakorda OÜ-le K. T. K laenas aga V. G saadud kogu raha OÜ-le K 2006. aastal.

Vastustaja ei ole sellele kaebaja väitele vastuväiteid esitanud.

6. Vastustaja väide, et R. P ei andnud T. Kile laenu, on paljasõnaline ja meelevaldne. Vastustaja

vastuväited põhinevad maksuotsuse koostaja siseveendumusel, mis omakorda põhineb oletustel.

Asjas on esitatud T. Ki ja R. P vahel sõlmitud 27.08.2007 kirjalik laenuleping, mille kohaselt R. P

annab laenusaajale T. Kile laenu 800 000 krooni. T. K on maksumenetluses andnud suulisi

selgitusi ja kinnitanud laenu saamist R. Plt summas 800 000 krooni. Suulisi seletusi on maksuasjas

andnud 28.10.2008 ka R. P, kes samamoodi kinnitab laenu andmist T. Kile 27.08.2007

laenulepingu alusel summas 800 000 krooni. R. P sai laenatava raha ka ise laenuna, mida kinnitab

koopia 20.08.2007 laenulepingust, millega R. P on laenanud 800 000 krooni R. Melt. Kõnealusest

laenusuhtest tulenev põhivõlg on T. Ki poolt R. Ple tagasi makstud. Võla tasumist tõendavaks

dokumendiks on kohtumenetluses esitatud ja uuritud R. P poolne 01.10.2009 kinnitus laenu

tagastamise kohta. Seega oli laen reaalne ja mitte näilik. Samuti on esitatud OÜ K

kassadokumendid (V kd, lk 4-86) selle kohta, et OÜ K on maksnud T. Kile vastavas summas

laenu tagasi. Kõiki eeltoodud asjaolusid kinnitavad kohtuistungil vande all üle kuulatud kaebaja

ning tunnistajad R. P (14.09.2011 kohtuistung) ja T K (30.08.2011 kohtuistung). Seega on kõik

objektiivsed tõendid, sh laenusuhte osalised kinnitanud võlasuhte olemasolu ja vastastikuste

võlakohustuste täitmist.

7. Maksuhaldur on R. Pga laenusuhte puudumise tõendatuks lugemisel tuginenud Lääne

Politseiprefektuuri 04.12.2007 jälitusprotokollidele kriminaalasjas nr 07250000124 ja 17.06.2009

vaatlusprotokollile kriminaalasjas nr 07930000199. Kaebaja leiab, et haldusasjas need dokumendid

ei ole seaduses sätestatud protsessivormis tõendid ja need tuleb jätta arvestamata.

8. Kaebuse esitaja nõustub vastustaja poolt tsiteeritud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt

09.12.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-134-09 p-s 13 väljendatud põhimõttelise seisukohaga, et

kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saaks tsiviilasjas (poole

taotlusel) kasutada dokumentaalse tõendina. Kaebuse esitaja hinnangul ei tohi aga seejuures kõrvale

heita TsMS §-s 238 sätestatud tõendi asjakohasuse ja lubatavuse põhimõtteid. Eeltoodust järeldab

kaebuse esitaja, et haldusasjas kasutatav tõend, milline on kogutud kriminaalmenetluses, peab

olema seaduses sätestatud protsessivormis, st peab olema kriminaalasjas kogutud kooskõlas

seaduse ja põhiõigustega.

9. KrMS § 111 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud

seaduse nõudeid. KrMS § 112 lg 2 kohaselt koguvad jälitustoiminguga tõendeid politseiasutus ning

Kaitsepolitseiamet omal algatusel või muu uurimisasutuse taotlusel. KrMS §-des 115 ja 117

nimetatud jälitustoimingutega kogub tõendeid ka Maksu- ja Tolliamet (MTA). KrMS § 112 lg 4

kohaselt, kui jälitustoimingu tegemist taotleb teine uurimisasutus, teatab jälitustoimingu teinud

asutus selle taotluse täitmisest uurimisasutusele kirjalikult ja edastab talle vajaduse korral koos

jälitusprotokolliga jälitustoimingus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu

teabetalletuse. KrMS § 113 lg 1 p 4 kohaselt vormistatakse jälitustoiminguga saadud teave

jälitusprotokollis, kuhu kantakse jälitustoiminguga kogutud teave. KrMS § 113 lg 3 kohaselt

kirjutab jälitusprotokollile alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik.

Riigikohtu 05.12.2008.a. kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08 punktis 13.2 on kolleegium

asunud muuhulgas seisukohale, et jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava

toimingu suhtes võib riivata põhiõigusi intensiivsemalt kui mis tahes muu uurimistoimingu

teostamine /…/. Jälitustoimingu kirjeldatud eripäraga on põhjendatav ka KrMS §-s 111 sätestatu,

mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse

nõudeid. Tsiteeritud sättest järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes

jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe

tõendina kasutamise lubamatuse.

10. Tulenevalt KrMS § 112 lg-st 2 puudub Maksu- ja Tolliametil õigus koguda tõendeid KrMS §-s

118 (Tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine või –

vaatamine) nimetatud jälitustoimingutega. Esitatud Lääne Politseiprefektuuri 04.12.2007

jälitusprotokollist kriminaalasjas nr 07250000124 ja 17.06.2009 vaatlusprotokollist kriminaalasjas nr

07930000199 ei nähtu jälitustoiminguga kogutud teavet KrMS § 113 lg 1 p 4 tähenduses. Seetõttu

ei ole jälitustoimingu teostanud asutus edastanud uurimisasutusele (MTA uurimisosakond) KrMS §

112 lg 4 kohaselt seaduse nõuetele vastavat jälitusprotokolli. KrMS § 111 ja § 113 lg 1 kohaselt

vormistatakse jälitustoiminguga saadud teave jälitusprotokollis, mitte vaatlusprotokollis, millised

tõendid on täiesti iseseisvad ja erinevad tõendid. KrMS 3. peatüki 5. ja 8. jaos ei nähta ette

võimalust jälitustoiminguga saadud teabe salvestamiseks vaatlusprotokollis.

11. Lisaks eeltoodule on oluline juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et 17.06.2009.a.

vaatlusprotokollile on alla kirjutanud Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna Lääne talituse

vaneminspektor Urmas L. Seega ei ole haldusasjas esitatud protokoll, milles väidetavalt sisaldub

jälitustoiminguga kogutud teave, allkirjastatud pädeva jälitusasutuse juhi või tema määratud isiku

poolt, mistõttu ei vasta kõnealune protokoll ka selles osas seaduse (KrMS § 112 lg 2 ja 4) nõuetele.

12. Ka juhul, kui käsitleda telefonikõnede protokolle lubatud tõenditena, ei nähtu neist, et kõne all

oli just 27.08.2007 laenuleping summale 800 000 krooni. Vande all ütlusi andnud kaebaja, samuti

tunnistajad T K ja R. P kinnitasid kohtumenetluses ühtmoodi, et kaebaja ja R. P, samuti nende

äriühingute (nt OÜ Kenur) vahel oli erinevaid võlasuhteid, millistest võidi rääkida omavahelistes

vestlustes. Nimetatud protokollides sisalduvast informatsioonist maksuhalduri poolt tehtud

järeldused on meelevaldsed ja oletuslikud.

13. Kaebaja leiab, et K. H seonduvad tõendid saavad omada asjas tähtsust vaid küsimuses, kas OÜ-

l K oli piisavalt raha, et tagastada laen T. Kile, kes omakorda pidi tagastama laenu R. Ple. Samas

leiab kaebaja, et K. H seonduvad tõendid on kaebaja ja R. P vahelise laenusuhte tõendamise

seisukohalt teisejärgulised, võrreldes R. P, T. Ki ja T Ki selgituste ning ütlustega. Kaebaja leiab, et

K. H teises maksumenetluses antud suuliste seletuste protokollid on asjas lubamatud tõendid.

TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistajana ülekuulamise asendada tema teises

kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust

lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu

ülekuulamiseta. K. H on tema suhtes alustatud maksumenetluses andnud seletusi 17.11.2009,

25.11.2009 ja 16.07.2010. Vastustaja poolt esitatud seletuste koopiatest ei nähtu, et tegemist oleks

K.H ülekuulamisega teises kohtumenetluses. Küll on aga tegemist teise maksumenetlusega, milles

antud seletus ei ole käesolevas halduskohtumenetluses TsMS § 251 lg 2 alusel kasutatav.

14. 28.09.2009 taganemise teel müügilepingu lõpetamisest tulenevad kokkuleppe punktis 3.2.

kinnitavad pooled, et K. H on OÜ-le K tagastanud ostuhinna summas 1 200 000 krooni

sularahas. K. H on tunnistajana üle kuulatud 16.05.2012 kohtuistungil, kus ta kinnitab, et on OÜ-lt

K saanud 1 200 000 krooni ning on selle tagastanud 2009 aastal OÜ-le K sularahas. Samu

asjaolusid kinnitab ka vande all ülekuulatud kaebaja. K. H selgitas istungil eluliselt usutavalt ka

16.07.2010 seletuste vastuolulisust.

15. Maksuotsuses leitakse, et R. K pole T Kile laenu andnud, mistõttu pole laenu antud ka T. Kile

ja edasi omakorda OÜ-le K. Kaebaja kinnitab, et on saanud laenu T Kilt ja viimane omakorda R.

Klt summas 170 000 eurot. Nimetatud asjaolu on tõendatud esiteks T. Ki 17.06.2008 suuliste

seletuste protokolliga, samuti 03.07.2008 suuliste seletuste protokolliga, milles T. K kinnitab, et sai

oma abikaasalt 2005. aastal laenu 170 000 eurot. Teiseks kinnitab seda laenusuhet T Ki 09.09.2008

vastus maksuhaldurile, kus ta kinnitab, et ta on andnud laenu T. Kile ja et ta võlgneb oma õele (R.

Kle) 170 000 eurot, samuti 03.12.2008 suuliste seletuste protokolliga, milles T K kinnitas, et oli

oma õele võlgu 2007 lõpu seisuga 170 000 eurot ja seletuste andmise päeva seisuga on võlg 83 000

eurot. R. K 27.10.2008 selgituste kohaselt laenas ta oma õele T Kile 1994 aastal 64 000 eurot ning

hiljem andis ta oma õele uuesti laenu, osa summadest on tagastatud. R.K sõnade kohaselt võlgneb

T K talle selgituste andmise päeva seisuga 83 000 eurot. R. K kinnitas 30.08.2011 kohtuistungil

vande all, et andis oma õele T Kile laenu 170 000 eurot ning kohtuistungi päevaks on õde veel

võlgu 73 000 eurot (kuna vahepeal on laenu tagastatud 10 000 eurot). Sarnaselt R. Kga kinnitab

laenu saamist viimaselt ja laenu osalist tagastamist ka T K oma ütlustes 30.08.2011 kohtuistungil.

Samuti kinnitab T K edasilaenamist T. Kile. OÜ K raamatupidajana teab T K kinnitada, et T. Ki

poolt laenati kõnealune laenusumma edasi OÜ-le K. Kõiki eeltoodud asjaolusid kinnitab vande all

ülekuulatud T. K 25.01.2012 kohtuistungil. Laenusuhte õigusliku põhistuse osas leiab kaebaja, et

kõnealune laenusuhe on toimunud kooskõlas VÕS järgmiste sätetega - § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 11 lg 1, §

29 lg 1, § 76, § 396 lg 1. Seaduses ei ole kehtestatud laenulepingu kohustuslikku vormi.

16. Maksuhaldur seab kahtluse alla asjaolu, et T. K andis V Sile 2002. aastal laenu summas

2 400 000 krooni. Kaebaja viitab VÕS § 9 lg-le 1 ja § 396 lg-le 1 ning järgmistele tõenditele. T. Ki

ja V. Si vahel on sõlmitud 12.01.2002 kirjalik laenuleping, mille kohaselt laenuandja (T. K) annab

laenusaajale (V.S) laenu summas 2 400 000 krooni. Nimetatud lepingu koopia sisaldub ka

haldusasja materjalide hulgas. Laenulepingust nähtuvalt on laenusaaja osaliselt laenusumma

tagastanud T. Kile sularahas, mida kinnitab laenuandja oma allkirjaga lepingul. Lepingupooled on

koostanud 30.09.2008 võlatunnistuse, milles konstateerivad, et V. S on seisuga 30.09.2008

tagastanud T. Kile laenusummast 1 850 000 krooni. Lisaks laenu tagastamisele sularahas on

osaliselt toimunud laenu tagastamine ka ülekandega, mida kinnitab T. Ki poolt maksuhaldurile

12.06.2009 esitatud konto väljavõte. Ülalnimetatud dokumentaalsete tõenditega haakuvad T. Ki

korduvad suulised ütlused maksumenetluses, kus ta kinnitab laenusuhte olemasolu, so laenu

andmist V. Sile ja laenusumma osalist tagastamist. Nimetatud asjaolusid ja esitatud

dokumentaalsete tõendite õigsust kinnitab ka V. S oma 11.05.2009 suulises seletuses. Kõnealuse

laenusuhte toimumist kinnitavad laenusuhte osalised T. K ja V S üksikasjalikult vastavalt

25.01.2012 ja 10.03.2011 kohtuistungitel. Kõnealuse laenusuhte faktilise toimumise kohta on olulisi

ütlusi andnud ka tunnistajad T K ja N S vastavalt 30.08.2011 ja 10.03.2011 kohtuistungitel.

Kaebaja hinnangul on kõik objektiivsed tõendid, sh laenusuhte osalised, kinnitanud võlasuhte

olemasolu ja selle vastastikust täitmist. Seega oli T. Kil piisavalt raha, et anda V. Sile 2002 laenu

summas 2,4 miljonit krooni.

17. Maksuhaldur seab kahtluse alla T. Ki poolt väidetud tuluallikad (kurgikasvatus, autode

vahendus, saeveski tegevus). Maksumenetluse uurimisprintsiipi arvestades ei piisa maksuhalduri

kahtlusest mingi asjaolu puudumise kohta, et anda välja isikut koormav haldusakt. Käesoleval juhul

vastanduvad maksuhalduri kahtlustele isikulistest tõendiallikatest lähtuv selge informatsioon. Tulu

saamine kurgikasvatusest, saeveski tegevusest ja autode vahendamisest on tõendatud järgmiste

tõenditega:

- kaebaja poolt 27.05.2009 ja 12.06.2009 maksuhaldurile antud seletustega, milles ta annab

üksikasjaliku ülevaate oma tegevusest kurgikasvatuse, saeveski tegevuse ja autode vahenduse osas;

- V. Ke ja R. L maksumenetluses antud seletustega;

- T. Ki kohtumenetluses 25.01.2012 istungil vande all antud seletustega

- Tunnistaja V Si 10.03.2011 kohtuistungil antud ütlustega.

- Tunnistaja R. L 30.08.2011 kohtuistungil antud ütlustega.

- Tunnistaja T Ki 30.08.2011 kohtuistungil antud ütlustega

- Tunnistaja T S 14.09.2011 kohtuistungil antud ütlustega

- Tunnistaja L. A 14.09.2011 kohtuistungil antud ütlus

- Tunnistaja V. Ke 14.09.2011 kohtuistungil antud ütlused.

- Tunnistaja K. O 01.11.2011 kohtuistungil antud ütlused.

- 10.03.2011 kohtuistungil esitatud 7 fotoga.

18. Nimetatud tõendite hindamisel ei saa väita, et T. K ei ole tegelenud kurgikasvatusega, saeveski

käitamisega ja autode vahendamisega ning et ta ei ole sellisest tegevusest tulu saanud. Kaebaja ja

tunnistajad on andnud ka seletusi, milline sai suure tõenäosusega olla teenitud tulu vähim suurus

kaebaja ülalnimetatud tegevusest, mis ilmselgelt andis reaalse võimaluse laenu andmiseks V. Sile.

Arvestades MKS § 94 lg 1 ja § 11 pidi maksuhaldur hindamise teel välja selgitama kurgikasvatusest,

saeveski tegevusest ja autode vahendusest teenitud tulu suuruse.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

19. Vastustaja leiab, et maksuotsus on seaduslik ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Esiteks leiab

vastustaja, et R. K ei ole T Kile 170 000 eurot laenu andnud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et R.

K sai Riias asuva korteri müügist 144 000 eurot (vastustaja 30.09.2010 vastuse lisa nr 8). Seega ei

vasta tegelikkusele R. K poolt 30.08.2011 kohtuistungil esitatud väide, et ta sai korteri müügist üle

170 000 euro. Seda enam, et Läti maksuhalduri poolt edastatud R. K pangakontolt nähtub, et Riia

korteri müügist saadud summast 27 405 eurot on kantud üle kolmandale isikule, kes ei ole T ja T.

Kiga seotud ning kokku 23 284 euro ulatuses on soetatud valutasid USD ja LVL. Kohtumenetluses

ei selgitanud R. K usutavalt, millistest vahenditest siis tal oli võimalik väidetavalt T Kile 170 000

eurot laenata. Seda enam, et kirjalikke lepinguid laenu andmise ja tagastamise kohta ei sõlmitud.

20. Vastustaja märgib ka, et vastuolulised on R. K ja T Ki seletused raha tagastamise kohta. R. K

märgib, et väidetav laenu tagastamine toimus „seal, kus ma parajasti viibisin, kas enda pool, või

elukaaslase juures või veel kusagil kolmandas kohas“. Samas kui T K väidab, et laenu tagastamine

toimus eranditult R. K kodus, mitte aga kolmandas kohas nagu väitis R. K. Samuti ei ole T K

kajastanud majanduslike huvide deklaratsioonides väidetavalt R. K saadud laenusid, mis omakorda

seab kahtluse alla 170 000 eurose laenu saamise R. Klt.

21. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et augustis 2007 ei ole R. P laenanud kaebajale 800 000

krooni. Sõlmitud laenulepingu kohaselt kohustus kaebaja tasuma laenult ka intressi ning laenu

tagastamisega viivitamisega oli R. Pl õigus nõuda kaebajalt viivist. R. P kohtuistungil antud

seletuste kohaselt kaebaja intresse tasunud ei ole, samuti on tasumata viivis. R. Pl ja kaebajal olevat

suuline kokkulepe, et kui kaebajal läheb kergemaks, siis ta tasub R. Ple laenuintressid. Antud

seletus on vastuolus R. P 01.10.2009 koostatud dokumendiga, kus ta kinnitab, et mingeid

pretensioone seoses laenulepinguga tal kaebaja vastu ei ole. R. P selgitas kirjaliku laenulepingu

sõlmimist seoses summa suuruse ja asjaoluga, et ta läks pikale reisile. R. P ei suutnud anda

mõistlikku seletust selle kohta, miks oli kirjalikult sõlmitud laenulepingut vaja hakata suuliselt

muutma, samas kinnitades kirjalikult, et pretensioone seoses laenulepinguga vastastikku ei omata.

22. Lääne Ringkonnaprokuratuuri poolt vastustajale edastatud kõnede väljatrükist ilmneb, kuidas T

K hakkas organiseerima laenulepinguid OÜ K laenude katteallikate kohta. Kaebaja helistas

protokollide kohaselt R. Ple ja palus temalt, et too näitaks talle raha laenamist. Samuti selgub

kõnede väljatrükist, et kaebaja palus T Kil R. Ple öelda, mis summades laenulepingut koostada.

Eeltoodu näitab selgelt, et reaalset laenusuhet kaebaja ja R. P vahel ei eksisteerinud 2007. augustis

ja maksuhaldurile esitatud 27.08.2007 laenuleping ei saa seetõttu tõendada laenusuhte olemasolu

lepingus näidatud poolte vahel. Kogutud tõenditest on võimalik teha ühene järeldus, et

laenuleping R. P ja kaebaja vahel sõlmiti peale maksuhaldurile seletuste andmist ning

laenulepingute vormistamise ainsaks eesmärgiks oli vältida ja/või vähendada kaebaja võimalikku

tulumaksukohustust.

23. V Si seletuse kohaselt ja ka esitatud laenulepingu kohaselt laenas kaebaja 2,4 miljonit krooni V

Sile 12.01.2002. V Si maksumenetluses antud seletuse kohaselt tahtis ta äri ajamiseks kasutada

endale kuuluvat äriühingut Aroma Trade House OÜ, kuid 6 kuu jooksul peale laenu saamist selgus,

et sellest ärist ei tule midagi välja. Samas äriregistri kohaselt loodi OÜ Aroma Trade House

(registrikood 10932348) alles 25.02.2003 ning V S sai üheks omanikuks ja juhatuse liikmeks alles

22.04.2003. Kui arvestada, et laenu anti jaanuaris 2002, siis ei saanud laenu andmisel olla kaebajal ja

V Sil plaanis kasutada äri ajamiseks OÜ-d Aroma Trading House. Nimetatud väidete

ebausaldusväärsust kinnitab veelgi enam see, OÜ-d Aroma Trade House polnud loodud ka veel

siis kui väidetavalt selgus, et ühisest äritegemisest ei tule midagi välja (6 kuu möödumisel laenu

saamisest st juuliks 2002). Laenusuhte seab kahtluse alla ka see, et samal ajal kui V S pakkus

laenuraha kaebajale tagasi ja viimane keeldus sellest, kuid samal ajal laenas teistelt isikutelt raha oma

ettevõtluse tarbeks.

24. V Si poolt maksumenetluses antud ütluste kohaselt ei viibinud kedagi T. Kilt laenu saamise ja

T. Kile laenu tagastamise juures. Kohtuistungil ilmnes nii V kui N Si ütlustest, et laenu saamise

juures oli viibinud ka N S. N Si nimetati eelduslikult hiljem tunnistajana, et „tekitada juurde uus“

tõend justkui kaebaja olevat raha üle andnud V Sile. Samas on N Si poolt antud ütlused

vastuolulised. N Si ütluste kohaselt nägi ta, kui kaebaja tuli nende poole ning rahapakid olid

kaebajal kaasas ning nägi ka hiljem, kuidas V S ja kaebaja raha lugesid. Hiljem samal kohtuistungil

ei osanud aga N S vastata, kas ta on näinud kaebajat rahapakkidega või mitte. Ülejäänud N Si

kohtuistungil esitatud väiteid ei pärine isiklikest kogemustest. Vastustaja leiab, et tunnistaja ütluste

esemeks saavad olla minevikulised asjaolud, mida tunnistaja on ise tajunud (reeglina näinud või

kuulnud), mitte aga arvamused, järeldused või asjaolud mida on kolmandat isikute käest kuuldud.

Seega leiab vastustaja, et N S ei tea asjaolusid, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber raha liikumist V

Si ja kaebaja vahel.

25. Maksuhaldur seab kahtluse alla kaebaja poolt väidetud tegevuste toimumise (kurgikasvatus,

autode vahendus, saeveski tegevus) ja saadud igaaastase tulu. Kaebaja tunnistab, et pole saadud

väidetavaid tulusid kunagi deklareerinud. Kohtuistungitel kaebaja kurgikasvatamise kohta andsid

ütlusi: V S, kes nägi ainult kasvuhooneid; V. K, kelle teadmised kaebaja kurkidest saadavast tulust

ja kurkide kogustest pärinevad kaebajalt endalt; L. A, kes nägi kasvuhooneid, nägi kuidas kaebaja

laadis autole kurke, Treimannis olevast kurgikasvatusest kuulis kaebaja ämma käest; T. S, kes nägi

korduvalt kaebajat kurke korjamas, vedamas ja ülesostjatele müümas; K. O, kes nägi kaebajat kurke

kasvatamas ja kokkuostjatele müümas; T K, kes väidab, et kasvatas koos kaebajaga 8-9 aastat

kurke.

26. Kohtuistungitel kaebaja autoäriga tegelemise kohta andsid ütlusi: V S, kes väidetavalt ka ise

osales autoäris, saamata selle eest tasu, teadis autode päritolu kaebaja ütluste põhjal; V. K, kes teab

kaebaja autoäris ainult kaebaja enda ütluste põhjal; L. A, kes on näinud kaebaja elukoha juures

platvorme autodega; T. S, kes ole autotreilereid näinud, kuid olevat kuulnud, et kaebaja tegeles

autoäriga; K. O, kes teab, et kaebaja tegeles autoäriga, kuna kaebaja olevat sellest talle rääkinud; R.

L, kes olevat koos kaebajaga Saksamaalt autosid toomas käinud ja möönis, et mõnikord oli autoäris

ka kahjumit; T K, kes nägi autotreilereid autodega, autovõtmeid, autopasse ning kirjeldas palju

võis teenida tulu ühelt autolt.

27. Kohtuistungitel andsid kaebaja saekaatri äriga tegelemise kohta ütlusi: V. K, kes teab kaebaja

tuludest kaebaja enda ütluste järgi; T. S, kes töötas saeraamil 1992-1994; K. O, kes töötas saekaatris

1994-1997, arvas kaebaja olevat saekaatri omanik; T K, kes teab, et saekaater töötas, milline võis

olla kasu saekaatri tegevusest, teab isikuid kes töötasid saekaatris.

28. Vastustaja leiab, et kohtuistungil tunnistajate poolt antud ütlused on üldsõnalised ja nende

teadmised kaebaja kurgikasvatusest, autoärist ja saeveski äri suuruse ja saadud tulu kohta pärinevad

kaebaja enda ütlustest. Tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja sai piisavalt

rahalisi vahendeid, mida laenata edasi OÜ-le K. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et V. K poolt

14.09.2011 kohtuistungil antud ütluste kohaselt kaebaja sai rahalist abi oma isalt kahel korral 1996

aastal enne jaanipäeva 200 000 krooni ja enne isa surma 200 000 krooni. Küsimusele: „Miks isa

aitas rahaliselt T?“ vastas V. K, et „Tl alguses raha polnud, tal oli põhja vaja, et alustada“.

Väidetavalt alustas kaebaja kurgikasvatusega 1991 aastal, autoäriga 1991 aastal ja saeveskiäriga 1992

aastal. Kui kaebaja isa toetas kaebajat 1996 aastal kokku 400 000 krooniga, siis seega ei saanud olla

kaebajal selliseid tulusid nagu ta näidata püüab ning kaebaja ei ole alates 1991 tegelenud

ettevõtlusega.

29. Kaebaja poolt nimetatud kurgikasvatuse, autoäri ja saekaatriäri seab kahtluse alla ka see et kui ta

väidetavalt teenis 1990-ndatel aastatel suuri summasid kurgikasvatusest, saeveski teenusest ning

kasutatud autode müügist, kuid võttis 1997. aastal eluasemelaenu pangast 550 000 krooni.

Vastustaja ei pea usutavaks, et olukorras, kus isikul on väidetavalt sadadesse tuhandetesse

kroonidesse ulatuvaid sääste, hakkab ta pangast laenu võtma ja laenu eest intressi maksma.

30. Vastustaja leiab, et K. H poolt kohtumenetluses antud ütlused ei ole eluliselt usutavad. K. Hl

oli võimalus võlaõigusliku lepingu lõpetamisel küsida leppetrahvi 600 000 krooni. K. H seda

võimalust ei kasutanud vaatamata sellele, et isik oli Hansapangast võtnud laenu elamu

remontimiseks. Kohtumenetluses K. H ei põhjendanud, miks ta ei küsinud OÜ-lt K leppetrahvi,

kuigi Hansapangast võetud laenu tasumine oli K. Hle koormav. Kaebaja vande all antud ütluste

kohaselt riskide hajutamiseks on märge firma nimele kinnistusregistris, märge võlaõigusliku eellepingu kohta.

Järelikult tagas K. H kinnistu soetamist ainult kinnistusraamatusse kantud eelmärge kinnistamiseks.

Vaatamata sellele tasus OÜ K (praeguse nimetusega OÜ Pulkjan) K. Hle 1,2 miljonit krooni.

Kaebaja väitis, et OÜ K ei nõudnud K. Hlt 1,2 miljoni krooni hoiustamise eest intresse. Järelikult

kaebaja on OÜ K kaudu väidetavalt viinud oma ettevõtlusest kolmeks aastaks välja 1,2 miljonit

krooni. Vastustaja leiab, et tegemist on ebamõistliku tehinguga, mille kohta kaebaja on

kohtumenetluses väitnud, et „mina sellest loogikast aru ei saa“. Vastustaja peab usutavaks K. H poolt

16.07.2010 maksumenetluses antud ütlusi, et ta tagastas 2006 kaebajale kohe peale võlaõigusliku

lepingu sõlmimist K. H pangakontole OÜ K poolt tasutud 1,2 miljonit krooni.

31. Vastustaja ei pea tõsiseltvõetavaks K. H süüdistusi, et 16.07.2010 selgituste andmisel

maksuametnikud mõjutasid teda andma valeütlusi. Seda enam, et 16.05.2012 kohtuistungil

maksuametnikud Ülle Kaits ja Anu Toomemägi selgitasid, kuidas tegelikult toimus K. H

küsitlemine. 16.05.2012 kohtuistungil Anu Toomemägi poolt antud ütlustest nähtub, et T. K on ka

teistes kohtumenetluses tunnistajaid ähvardanud, et saada enda suhtes soodsaid ütlusi. Järelikult on

õige Anu Toomemägi väide, et K. H kartis T. Kit ning ta ei teadnud, mis T. K temaga teeb, kui ta

annab maksumenetluses tõeseid ütlusi. Seega vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et eelpool

nimetatud kaebaja poolt esitatud dokumendid ja K. H poolt kohtumenetluses antud ütlused ei

tõenda, et K. H tagastas 2009 OÜ-le K rahalisi vahendeid ning OÜ K oleks nende rahaliste

vahendite arvel T K 2009 tagastanud laenu.

KOHTU PÕHJENDUSED

32. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb jätta

rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on

järgmised.

33. Vaidlustatud maksuotsuses on tulumaks määratud tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 ja

maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lõike 1 ja lõike 2 alusel hindamise teel kulupõhiselt, võttes

arvesse vaid T. Kilt OÜ-le K antud laenumaksed. TuMS § 12 lõike 1 kohaselt maksustatakse

residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest

tuluallikatest saadud tulu. MKS § 94 lõike 1 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele

kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud,

kui

maksu

määramiseks

vajalikud

kirjalikud

tõendid

on

puudulikud,

ebapiisavad,

mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse

aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust

maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid

selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või

saadud laenude arvel. T. Ki tulumaksubaas 2006-2007 aastate eest kujundati ja tulumaks määrati

MKS § 94 lõike 1 alusel hindamise teel, kuna tema kulud ületasid maksuhalduri hinnangul

deklareeritud tulusid ning ta ei esitanud maksuhalduri arvates usaldusväärseid tõendeid selle kohta,

et kulutused on tehtud laenude või varasemal perioodil säästetud maksustatud tulude arvel. Kui

kulud ületavad deklareeritud tulusid ning ei ole tõendatud, et need kulutused on tehtud varem

maksustatud või mittemaksustatavate tulude või laenude arvel, loetakse tulusid ületav kulu samuti

sama maksustamisperioodi maksustatavaks tuluks.

34. Maksustatava tulu määramisel on maksuhaldur võtnud maksustamisel arvesse vaid T. Kilt OÜ-

sse K tehtud laenumaksed, mis ületasid tema teadaolevaid tulusid, maksuhaldur ei ole

maksustanud hindamise teel T. Ki muid kulutusi 2006-2007 aastal (eelkõige minimaalseid tema ja ta

pere ülalpidamiskulusid). Tulude osas on maksuhaldur võtnud arvesse kaebaja tulu kinnisvara

võõrandamisest, 12.082005 W G’ilt saadud 60 000 euro suuruse laenu ja 07.11.2006 A. L saadud

2,5 miljoni kroonise laenu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kasutas 14.06.2007 SEB Eesti

Ühispangalt saadud laenu 1 000 000 krooni isiklikuks otstarbeks ega laenanud seda edasi OÜ-le K.

35. TuMS § 36 lõike 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust

sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud

andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.

Seega ei välista TuMS seda, et isikul on sissetulekuid, mis ei kuulu maksustamisele, kuid seab

sellises olukorras isikule siiski tõendamiskoormise nende sissetulekute olemasolu ja suuruse kohta.

Olukorras, kus kaebaja kulutused ületasid ilmselgelt tema legaalseid sissetulekuid, oleks kaebuse

esitaja pidanud TuMS § 36 lõike 2 kohaselt kindlustama end maksuameti uurimise vastu ja

dokumenteerima usaldusväärselt laenude saamise ning varasemate säästude olemasolu.

36. Vaidluse all on asjaolud, kas kontrolliperioodil saab kaebaja tulude hulka lugeda T Ki

vahendusel R. Klt saadud laenu 170 000 eurot, R. Plt saadud laenu 800 000 krooni ja V Si poolt T.

Kile tagastatud laenu 1,85 miljonit krooni. Kaebaja väidab, et tal oli varasemast ajast sääste:

äritegevusest saekaatris, kurgikasvatusest ja autode maaletoomisest, mis võimaldas tal muuhulgas

anda laenu V Sile, samas kaebaja ei ole täpsustanud, kui suures summas laenu andmise hetkeks

12.01.2002 talle selliseid sääste alles jäänud oli.

37. Kohus leiab, et ehkki asja materjalidest nähtub, et kaebaja tõenäoliselt tegeles 1990-tel aastatel

nii saekaatri äriga, autode Eestisse toomisega kui ka isaga koos kurgikasvatusega, ei ole asjas

mingeid tõendeid selle kohta, et nendest tegevustest 2002. aasta alguseks 2,5 miljonit krooni vaba

raha säilinud oli. Niisamuti ei ole tõendatud, et seda raha oli olemas 2006. aasta alguseks

(kontrolliperioodi alguseks). Käesolevas asjas ei vaja aga tõendamist vaid see, kas kaebajal oli

kontrolliperioodi eelselt tuluallikaid, vaid ka see, kas seda tulu konkreetseks ajahetkeks (esiteks

laenu andmine V Sile ja teiseks kontrolliperioodi algus) ka säilinud oli. Selliseid tõendeid kaebaja

esitanud ei ole. Esiteks ei ole kaebaja kunagi nimetatud tegevustest saadud tulusid deklareerinud.

Teiseks toimus kogu väidetav tulu saamine sularahas, mistõttu raha liikumisi pangakontolt näha ei

ole. Kolmandaks oli ajavahemik tulu teenimise ja kontrolliperioodi alguse vahel küllalt pikk:

kurgikasvatus kestis kaebaja väidetel kuni 2000. aastani (valdavalt 1990-tel aastatel), saekaatriäri

1990-te aastate lõpus ja 2000.-te aastate alguses, autode Eestisse toomine 1990-2001 aastatel

(kaebaja väited eriarvamuses). Neljandaks oli kaebaja ja tema pere kogu eelnimetatud tulude

teenimise ajal kahtlemata keskmisest suuremate rahaliste vajadustega, kuna kaebajal oli

kontrolliperioodiks kaks last, tema abikaasa (kaebaja 25.01.2012 istungil antud kinnituste kohaselt)

valdavalt ise tulu ei teeninud, kuna oli ka lapsehoolduspuhkusel. Seega oli kaebaja ise pere ainus või

vähemasti peamine tulu teenija, samas kui pere oli neljaliikmeline. Kaebaja ehitas samal ajal ka

maja, seega lisandusid pere ülalpidamiskuludele kulud majaehitusele. Maja ehituseks võttis kaebaja

1997 aastal lisaks laenu 550 000 krooni. Kuna 1997. aastal olid eluasemelaenu intressid igal juhul

üle 10% aastas, leiab kohus, et selline suureintressiline laen võeti kahtlemata vaid olukorras, kus

vaba raha puudus. Hiljem 2004. aastal laenas T K oma õelt R. Klt 64 000 eurot (ülekanne

kontole 19.10.2004) põhjendusega, et oli käibevahendite puudus. Samuti laenas kaebaja 1 000 000

krooni SEB Ühispangalt 14.06.2007. Lisaks ostis T. K 31.05.2004 koos A. Oga 1 000 000 krooni

eest Miku kinnistu. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et eelkirjeldatud rahalise koormuse taustal oli

kaebajal puutumata aastaid tagasi teenitud rahast 2,4 miljonit krooni kurgikasvatusest, autoärist ja

saekaatrist, mida sai veel 2002 aastal välja laenata. Ühtegi objektiivset tõendit eelnimetatud

tegevustest teenitud tulu suuruse kohta kaebaja esitanud ei ole. Kuna T. Ki eriarvamuses esitatud

selgituste kohaselt toimus kurgikasvatus koos tema vanemate ja abikaasaga, siis on põhjust eeldada,

et ka saadud tulu kuulus jagamisele nende isikute vahel. Kuna krooni ostujõud vähenes igal aastal

märgatavalt, oleks olnud majanduslikult ebamõistlik hoida seda raha 1990-te aastate algusest

niisama. Samal põhjusel leiab kohus, et ka isalt 1996 aastal päranduseks saadud 400 000 krooni oli

kaebajal kontrolliperioodi alguseks ära kulutatud (kaebaja 29.05.2009 seletuste kohaselt ostis ta selle

summa eest 1996. aastal kaubabussi Mercedes Benz Sprinter). Seetõttu on maksuhaldur jätnud

põhjendatult arvestamata kaebaja kontrolli perioodile eelnevad säästud, ehkki kohus ei jaga

maksuhalduri kahtlust, et kurgikasvatus, saekaatriäri ja autode maaletoomine üldse toimusid.

Ilmselt kaebaja nendega tegelenud oli, kuid olukorras, kus ta ise võttis regulaarselt laene, ei

võimaldanud need tegevused kaebajale ei suurtes summades laenude andmist 2002. aastal ega

jätnud talle sääste 2006. aastaks.

38. Maksumenetluses ja kohtumenetluses seletusi andnud isikud kinnitasid küll üldsõnaliselt

kurgikasvatuse, autoäri ja saekaatriäri olemasolu, kuid keegi neist ei ole tõendanud vähimalgi määral

seda, kas kaebajal oli nendest tegevustest 2002. aasta alguseks ka raha säilinud.

39. Paika ei pea kaebaja väide, et MKS § 94 lg 1 ja § 11 alusel pidanuks maksuhaldur

maksumenetluses hindamise teel välja selgitama kurgikasvatusest, saeveski tegevusest ja autode

vahendusest teenitud tulu suuruse. Säästude olemasolu tõendamine oli TuMS § 36 lg 2 tulenevalt

siiski kaebaja enda kohustus.

40. Maksuhaldur on seega õigustatult leidnud, et T. K ei ole andnud V Sile 12.01.2002 lepingu (II

kd lk 35) alusel laenu 2 400 000 krooni. 17.06.2008 T. K maksuhaldurile nimetatud laenu

tagastamisest midagi veel ei rääkinud, ehkki maksuhaldur on küsinud konkreetsete tulude ja

laenude kohta ja esitanud ka küsimuse, kas T. Kil oli lisaks küsitule ka muid tulusid 12.06.2009

vestlusel on T. K kinnitanud maksuhaldurile, et V S palus temalt laenu seoses plaaniga hakata

Eestisse alkoholi tooma. T. Ki sõnul olid V. Sil olemas selleks vajalikud firma, litsentsid ja äriplaan

ning need olid vahepeal kõik T. Ki käes. T. K kinnitas ka, et saadud laenu eest ostis V. S ka mingi

koguse alkoholi. T K selgitas, et laenusuhte kohta koostati kirjalik laenuleping, kuid seda tal

säilinud ei ole. Samuti ei mäletanud T. K raha tagastamise tähtaega.

41. V. S esitas koos oma 11.05.2009 suuliste seletustega 12.01.2002 laenulepingust oma eksemplari,

kuhu olid tagaküljele märgitud ka tagastatud summad. Laenu tagastamise tähtajaks oli märgitud

12.01.2005. Lepingule märgitud tagasimaksed olid tehtud vahemikus 26.11.2005 – 19.09.2006. V. S

väitis, et äri soovis teha ta OÜ-s Aroma Trade House, kuid maksuotsuses on märgitud, et see

äriühing loodi alles 25.02.2003 ning V. S sai seal üheks osanikuks ja juhatuse liikmeks alles

22.04.2003, seega alles 15 kuud peale laenu saamist. V. Si selgituste kohaselt see, et alkoholiäri ei

käivitu, selgus 6 kuud peale lepingu sõlmimist. Seega on siin vastuolu, kuna nimetatud äriühingus

äri ajamiseks ei saanud T. Kilt väidetavalt võetud laenu kuidagi kasutada.

42. Ebausutav on V. Si 11.05.2009 maksuhaldurile antud selgitus, et ta küll soovis laenu varem

tagastada, kuid T. K ei olnud sellega nõus. Kui laenu tagastamise tähtaeg oli lepingu kohaselt

12.01.2005 ja kui juba 2002. aasta keskel selgus, et äri ei õnnestu, ei ole seletatav, miks laenu hakati

tagastama sularahas suuremate summade kaupa alles 26.11.2006, so 1 a ja 11 kuud peale laenu

tagastamise lepingujärgset tähtaega (V. S oli varasemalt kandnud 2002-2003 aastal T. Ki kontole

väikemates summades kokku 68 040 krooni). Lisaks on lepingu punktis 2 märgitud, et laenusaajal

on õigus tagastada laen osaliselt või täielikult enne lõpptähtaega. Ebamõistlik on hoida sularaha

kodus (11.05.2009 V. Si selgituses maksuhaldurile – laenust vaid 550 000 krooni kulutas ta

kinnisvara ostule) ja kanda selle kaotsimineku riski olukorras, kus raha tegelikult ei kasutata. Teisalt

on ka T. Kil ebamõistlik mitte küsida tagasi seda laenu ja samal ajal laenata ise raha pangast ja R.

Plt, W G’ilt, A. L ja R. Klt. Laenulepingu järgi oli lepitud intress kokku konkreetses summas

240 000 krooni, seega ei teeninud T. K laenu pikema aegse tagastamise korral ka täiendavat

intressitulu.

43. Laenu üleandmise osas selgitas V. S 11.05.2009 maksuhaldurile, et laenu üleandmise juures

keegi ei viibinud. 10.03.2011 väitis ta aga kohtuistungi, et tema abikaasa N S oli ka raha üleandmise

juures. 10.03.2011 on aga kohtus andnud tunnistusi V. Si abikaasa N S, kes on kinnitanud, et laenu

andmine toimus nende kodus ja tema ise oli ka samal ajal seal, pakkus meestele (T. K ja V. S)

kohvi ja nägi ise, kuidas T. K tuli rahapakkidega (protokolli lõpus kinnitab aga, et ei oska vastata,

kas nägi T. Kit rahapakkidega). Seega on nende isikute ütlused omavahel vastuolus. N. Si sõnul

(10.03.2011 istung) hoiti raha kodus seifis, V. Si samal istungil antud ütluste kohaselt kodus

salakohas, seifi tal ei ole ja ta loodab, et tema abikaasa ei tea selle salakoha olemasolu.

44. T. K selgitas 29.05.2009, et laenu üleandmine toimus „Tallinnas, vist V. Si kodus“. Kuna 2,4

miljoni krooni suuruse summa sularahas korraga üleandmine on kohtu hinnangul piisavalt

meeldejääv sündmus (vaja on ka veenduda selles, kas on ikka täpselt kokkulepitud summa ja raha

mitu korda üle lugeda, kui eeldada, et raha anti üle 500 kroonistes kupüürides, tähendanuks see

4800 kupüüri ülelugemist), on kaebaja kõhklus selles osas, kus täpselt raha üleandmine toimus,

samuti asjaoluks, mis viitab sellele, et tegelikult sellise summa üleandmist ei toimunud. Samuti

märgib T. K samas, et ta ei mäleta, kas keegi viibis raha üleandmise juures. Seegi ei kõla usutavalt.

45. T. Ki kontolt (II kd lk 229 nähtub, et V. S on tasunud talle vahemikus 04.06.2003 kuni

09.02.2004 68 040 krooni selgitustega ülekanne, raha tagasitasu ja kokkulepe. Kohus leiab siiski, et

nimetatud summad on väidetava laenusummaga võrreldes sedavõrd väikesed, et need ei tõenda

12.01.2002 lepingu olemasolu. Tõenäoliselt oli V. S laenanud T. Kilt väiksemaid summasid ja

tagastas neid.

46. Iseäranis seab laenu andmise kahtluse alla aga see, et sedavõrd suur summa on laenatud ilma

reaalse tagatiseta. Lepingu punktis 4 on märgitud, et laenu tagatiseks on laenusaaja vara.

Arusaadavalt ei saa selline säte laieneda kinnistutele ega registreeritu varale. Selline säte, kus

tagatiseks on konkretiseerimata laenusaaja vallasvara, ilma reaalse käsutamise keelumärketa või

muu tõkendita müümisel, ei taga tegelikkuses kuidagi laenuandja õigusi, kuna laenusaajal oleks

tegelikkuses võimalik oma vara siiski vabalt käsutada. Teada ei ole ka see, milline vara V. Sil lepingu

sõlmimise hetkel oli ja kui suur oli selle väärtus ning kas see oleks tegelikkuses küündinud 3 miljoni

kroonini (minimaalne summa tagamaks laenusummat, 10% suurust intressi ja võimalikke

kõrvalnõudeid).

47. Samuti ei ole usutav, et laenuandja enda eksemplar laenulepingust on kadunud ja laenu

tagasimaksed on märgitud vaid laenaja eksemplarile (T. Ki 29.05.2009 selgitus maksuhaldurile –

endal tal laenu tagastamise üle arvestus puudus, ta ei mäletanud intressi suurust ega seda, kas ka see

sai lepingusse märgitud). Mõistlikud inimesed ei käitleks suurt rahasummat sellise hooletusega ja

end laenu tagastamata jätmisest tulenevate riskide vastu kindlustamata.

48. Kuna laenu andmine ja tagastamine ei toimunud konto vahendusel, on ka see asjaolu

suuremate summade puhul kahtlust äratav, kuna suurte summade käitlemine sularahas ei ole

turvaline (valeraha võimalus, raha varastamise, kaotsimineku või hävimise risk), samuti peab

arvestama sellega, et summade tasumist ei pruugi olla võimalik tõendada.

49. Ehkki T. K ja V. S räägivad 10 aasta tagustest sündmustest, peaksid nad kohtu hinnangul

asjaolusid siiski piisava täpsusega mäletama, kuna eraisikute vahelises käibes on 2,4 miljonit krooni

(eriti 2002. aastal) sedavõrd suur summa, et väljub igati tavapärasest käibest ja laenu andmise ja

tagastamise asjaolud peaksid oma erakordsuse tõttu olema meeles ka kümme aastat hiljem.

Kokkuvõtlikult on tõendid V. Sile antud laenu kohta puudlikud ja vasturääkivad ning paistavad

olevat loodud vaid eesmärgiga suurendada T. Ki maksuvaba tulu kontrolliperioodil.

50. Maksuhaldur on ka õigesti leidnud, et R. Klt ei ole T. K saanud laenu 170 000 eurot. Kaebaja,

T K ega R. K ei ole seejuures nimetanud konkreetset kuupäeva ega isegi ligilähedast aega, millal R.

K T Kile laenu üle andis. T K on vaid 09.09.2008 e-kirjas maksuhaldurile selgitanud, et võlgnes

oma õele 170 000 eurot 2007. aasta lõpu seisuga ja 30.08.2011 istungil öelnud, et sai õelt 170 000

eurot aastatel 2005-2006. Arusaadavalt on nii T. K kui T K huvitatud sellest, et maksuhaldurile

oleks võimalik näidata, et T. Kil oli 2006-2007 maksuvaba tulu, mida ta sai OÜ-le K laenata. Kuna

R. K on T Ki õde, ei ole ka tema asjas erapooletu ja seetõttu peab arvestama, et tema ütlused

võivad olla kantud soovist päästa õe pere maksukohustusest. Seetõttu ei ole ainuüksi T Ki, T. Ki ja

R. K ütlused piisavad selleks, et tõendada laenusuhte olemasolu, kui mistahes muud tõendid

laenusuhte kohta puuduvad. Kaebaja poolt väidetav laenusumma oli 170 000 eurot ehk ca 2,66

miljonit krooni. Füüsiliste isikute vahelise laenu jaoks on see märkimisväärne summa. Kohus peab

ebareaalseks, et selline summa laenataks ilma kirjaliku lepinguta, intressideta ning tagatiseta ja seda

ka lähisugulaste vahelisel laenamisel. Antud juhul puuduvad igasugused tõendid 170 000 eurose

laenusuhte olemasolu kohta ja R. Kl ei õnnestuks laenu võimalikult väljanõudmisel tsiviilkohut

kuidagi veenda laenusuhte olemasolus. Sellisel juhul ei saa aga ka halduskohus tuvastada laenusuhte

olemasolu. Teisalt puudub laenul R. K jaoks igasugune majanduslik mõte, kui intressi tasumises

kokku ei lepitud.

51. Kaebaja, T Ki ja R. K algne väide oli, et kogu laenu tasus R. K korteri müügist saadud tulust.

Hiljem, kui maksuhaldur tuvastas R. K pangakontolt, et R. Kle laekus korteri müügi järgselt

kontole vaid 144 000 eurot, sellest summast omakorda 27 405 eurot on kantud kohe üle A F

nimelisele isikule, kes ei ole T ja T. Kiga seotud, ning 23 284 euro ulatuses on soetatud valuutasid

USD ja LVL (toimik I kd lk 120), mistõttu korteri müügist jäi vaba raha järele vaid 93 311 eurot,

korrigeeris kaebaja oma seisukohti ja väitis, et 170 000 eurost puudu jäänud osa laenas R. K oma

muust vabast rahast. Selline seisukohamuutus vastavalt tuvastatud faktidele viitab kohtu hinnangul

samuti sellele, et laenusuhe ei olnud tegelik. Kohus rõhutab veel, et tegemist on märkimisväärse

summaga ja seetõttu peaksid nii laenulepingu osapooled kui T. K laenaja abikaasana olema laenu

andmise asjaoludega hästi kursis ka 7 aastat peale väidetavat lepingu sõlmimist. Veel väärib

märkimist, et korteri müük toimus 2004. aastal, kuna 144 000 eurot on laekunud 05.08.2004. T

Kile on tehtud 64 000 krooni ulatuses ülekanne 19.10.2004 ja sellest laenust on ka R. K Läti

maksuhaldurile rääkinud, kinnitades, et nimetatud laenud tasus T K talle tagasi ühe aasta jooksul.

Kohus peabki nimetatud 64 000 eurot tegelikuks laenusummaks, mis aga laenati juba 2004 aastal ja

mis sai ka kontrolliperioodiks R. Kle tagastatud, seega ei kuulu see summa väidetava 170 000

eurose laenu hulka. Kohus märgib ka, et nimetatud laenusumma tasuti pangakontole, mistõttu

laenu aeg ja summa on tõendatud.

52. Niisamuti ei ole usutav, et seda 170 000 euro suurust laenusummat tagastatakse jupikaupa ilma,

et oleks üheselt võimalik tõendada, millal ja kui palju tagastati: juhul, kui laenusuhte olemasolu

oleks tõendatud, ei oleks omakorda T Kil võimalik tõendada seda, kas ja kui palju ta laenu

tagastanud on. Ka on tagastamise asjaolud ebaselged, kuna R. K märgib 30.08.2011 istungil, et

väidetav laenu tagastamine toimus „seal, kus ma parajasti viibisin, kas enda pool, või elukaaslase

juures või veel kusagil kolmandas kohas“, samas kui T K väidab 30.08.2011 istungil, et laenu

tagastamine toimus R. K kodus, mitte aga kolmandas kohas nagu väitis R. K. Ebausutav on ka, et

T. K ei tea oma kinnitusel täpselt, kuidas T K oma õele laenu tagastas. Mingeid dokumentaalseid

tõendeid R. Klt pärineva 170 000 euro saamise kohta T. K ega ka T K esitanud ei ole. Kogu laen

maksti ja on ka osaliselt tagastatud väidetavalt sularahas, seetõttu ei kajastu raha liikumised ka

väidetava laenusuhte poolte pangakontodel.

53. Samuti on kaudseks tõendiks laenusuhte puudumise kohta see, T K ei märkinud seda

kohtusust oma majanduslike huvide deklaratsiooni. Nimetatud asjaolu üksi ei viitaks laenusuhte

puudumisele, kuid ta viitab sellele kogumis kõikide muude asjaoludega (muude tõendite

puudumine ja kaebaja poolt muudetud selgitused). Kohus märgib ka, et l isaks on kaudne tõend

laenusuhte puudumise kohta T Ki esialgne keeldumine (03.12.2008) maksuhaldurile väidetava

laenus kohta ütluste andmisest. Kohus ei kahtle selles, et R. K ja T Ki vahel võib olla olnud

varasemalt laenusuhteid (nagu mainitud 19.10.2004 laen summas 64 000 eurot), kuid 2005 aastal

170 000 euro laenamine ei ole tõendatud ja maksuhaldur on selle õigesti tulubaasist välja arvanud.

54. Maksuhaldur on leidnud tuginedes L Politseiprefektuuri 04.12.2007 jälitusprotokollile

kriminaalasjas nr 07250000124 ja MTA poolt allkirjastatud 17.06.2009 vaatlusprotokollile

kriminaalasjas nr 07930000199, et T. K ei ole 27.08.2007 R. Plt 800 000 krooni laenu saanud.

Kohus märgib, et kuna vastustaja tugineb vaid eelnimetatud tõenditele, ei ole R. P laenulepinguga

seoses asjas muid tõendeid põhjust analüüsima hakata, ehkki laenu andmise majanduslik mõttekus

(intress vaid 3%, senimaani intressi tasutud ei ole, samas on R. P laenanud ise 20.08.2007 sama

summa R. Melt intressiga 2% (II kd lk 96), mida ta on nimetatud lepingu järgi kohustatud tasuma,

tagastades 29.08.2009 ka laenu põhiosa) R. P jaoks tekitab küsitavusi ka ilma kriminaalasjas

kogutud tõenditeta.

55. Kaebaja ei ole esitanud vaatlusprotokollis kajastatud telefonikõnede stenogrammile sisulisi

vastuväiteid. Neid tutvustati 30.08.2001 istungil ka T Kile, kes samuti ei väitnud, et tegemist ei

oleks olnud tema ja T. Ki telefonikõnedega. Maksuotsuses on vaatlusprotokollist õigesti järeldatud,

et R. Pga sõlmiti fiktiivne laenuleping. Kohus ei pea siinkohal vajalikuks maksuotsuse lk-del 6-7

toodud kõnede tsitaate üle kordama hakata.

56. Küll on kaebaja esitanud eelnimetatud kriminaalasjades kogutud tõendite kasutamisele

maksumenetluses vormilisi etteheiteid. Mis puudutab esiteks jälitusloa olemasolu, leiab kohus, et

need etteheited on alusetud, kuna 30.08.2011 istungiprotokollist nähtuvalt on jälitustegevuslubade

olemasolu kontrollinud kohtunik Aivar Koppel. 30.08.2011 istungiprotokolli kohaselt on

haldusasja toimiku köites nr 1 lk 131 olevale Lääne Politseiprefektuuri 04.12.2007 jälitusprotokolli

lisaks kriminaalasjas nr 07250000124 koopia Pärnu Maakohtu kohtunik Vello Lahtvee 26.07.2007

määrusest nr 24. Vastuseks T. Ki esindaja taotlusele tegi halduskohus Pärnu Maakohtule tõendite

nõude, mille täitmiseks Pärnu Maakohus väljastas määruse 30.08.2011 kohtuistungil kasutamiseks,

kuid mitte toimikusse lisamiseks. Kohus on istungil tuvastanud, et eksisteerib Lääne

Ringkonnaprokuratuuri 26.07.2007 jälitustoiminguloa taotlus, koostatud prokuröri abi Merili

Tiituse poolt kriminaalasjas asjas nr 07250000124 jälitustoimingute teostamiseks eespoolt viidatud

jälitustoimingu protokollis toodud T. Ki telefoni abonentnumbriga 5034367 kaudu edastatud

teave pealtkuulamiseks, vaatamiseks ja salvestamiseks ning nimetatud taotlus on rahuldatud Pärnu

Maakohtu kohtuniku V. Lahtvee 26.07.2007 kriminaalasjas asjas nr 07250000124 tehtud

kohtumäärusega, milles anti luba jälitustoimingu teostamiseks juba eespool viidatud mobiiltelefoni

abonentnumbri kaudu edastatavate sõnumite ja kõnede salajaseks vaatamiseks – kuulamiseks-

salvestamiseks tähtajaga 30 p so. 30.07.2007 – 28.08.2007. 27.08.2007 Pärnu MK kohtuniku V.

Lahtvee määrusega samas kriminaalasjas nr 07250000124 on määratud „pikendada luba

jälitustoimingu teostamiseks T. Ki kasutuses oleva mobiiltelefoni abonentnumbri 5034367 ning

teiste tema kasutuses olevate võimalike abonentnumbrite kaudu edastatud sõnumite, teave

salajaseks pealtkuulamiseks“ tähtajaga 28.08.2007-27.09.2007 so 30 päeva. Seega oli määrused

koostanud pädev kohtunik vastavalt oma kompetentsile ja küsimust jälitusloa puudumises

tõusetuda ei saa.

57. Teiseks on kaebaja viidanud sellele, et jälitustegevuse protokolli ja vaatlusprotokolli (mille

sisuks on stenogramm telefonikõnedest) on koostanud erinevad asutused: jälitustegevuse

protokolli 04.12.2007 L Politseiprefektuuri politseijuhtivinspektor ja vaatlusprotokolli 17.06.1009

MTA uurimisosakonna L talituse vaneminspektor Urmas L. Samas ei ole kaebaja toonud välja,

millised õigusnormid selle keelavad, kuna KrMS ei sisalda piirangut, et kui jälitustoimingu

(telefonikõnede salvestamise) on teostanud kriminaalpolitsei, siis ei oleks võimalik salvestise järgi

stenogrammi koostamine hiljem MTA uurimisosakonna poolt. Ka kaebajal endal oleks olnud

võimalik salvestistega tutvuda ja kui ka tegelikult oleks salvestistelt info ebaõigelt vaatlusprotokolli

kantud, siis oleks kaebaja saanud sellele tähelepanu juhtida.

58. MKS § 59 lg 1 kohaselt on maksumenetluses tõendiks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas

maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid,

asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhalduril on õigus otsustada,

lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab

vajalikuks konkreetses asjas koguda. Järelikult MKS § 59 ei välista kriminaalmenetluses kogutud

tõendite, sh vaatlusprotokollide, lubatavust maksumenetluses.

59. Kohus leiab, et selline ebakõla - vaatlusprotokolli koostamine teise ametkonna poolt – ei

tähenda, et tegemist ei oleks dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Halduskohtumenetluses

peab tõend vastama halduskohtumenetluse tõendi määratlusele ja see võib olla laiem kui tõendi

määratlus kriminaalmenetluses. HKMS § 56 lg 2 kohaselt võivad halduskohtumenetluses olla

tõenditeks kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251-305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses

lubatud tõendid ja käesolevas seadustikus lubatud tõendid. Haldusasjas tõendite esitamise,

kogumise ja uurimise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 236-243

sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. TSMS § 272 lg 1 kohaselt dokumentaalne

tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või

muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab

andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada

tajutaval kujul.

60. Kohus märgib ka, et Riigikohus ja Ringkonnakohus on leidud, et puudub põhimõtteline

takistus kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutamise lubatavuseks halduskohtumenetluses

(Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 6.11.2001 nr 3-3-1-54-01; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus

16.01.2003 nr 3-3-1-2-03; Tallinna Ringkonnakohtu otsus 21.10.2008 nr 3-07-2100; Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus 17. veebruarist 2004. a nr 3-1-1-120-03, p 21; Tallinna Ringkonnakohtu

otsus 7.02.2008 nr 3-07-363. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast tulenevalt on kriminaalasjas

kogutud

tõendite

kasutamine

haldusmenetluses

võimalik

sõltumata

asjaolust,

kas

kriminaalmenetluses on lõpliku lahendini jõutud või mitte (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 06.

novembrist 2001. a nr 3-3-1-54-01). Riigikohtu halduskolleegium on leidnud ka, et ehkki eristada

tuleb tõendamist kriminaalmenetluses, haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, sest lähtuvalt

erinevatest menetlusseadustest on nõuded ja tõendamiskord nendes menetlustes erinev, võivad

kriminaalmenetluses kogutud tõendid olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kui nende tõendite

lubatavust ei välista HMS või vastavat valdkonda reguleeriv menetlusseadus, näiteks MKS

(Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 16. jaanuarist 2003. a nr 3-3-1-2-03, p 10).

61. Maksuotsuse on leitud ka, et OÜ K ei saanud tagastada 2009. aastal T. Kile laenu K. Hlt

21.09.2009 müügilepingust taganemise avalduse alusel saadud 1 200 000 krooni alusel, kuna sel

hetkel OÜ-le K seda raha reaalselt ei tagastatud. K. H tema enda suhtes käivas maksumenetluses

16.07.2010 antud seletus on dokumentaalne tõend ja lubatav TsMS § 272 alusel. Kohus peab

usutavaks nimetatud seletuses esitatud väidet, et K. H tasus tegelikkuses T. Kile ostumüügisumma

1 200 000 krooni sularahas kohe peale võlaõigusliku kinnistu jagamise teel tekkiva kinnistu

müügilepingu ja avalduse eelmärke kinnistamiseks sõlmimist 07.06.2006. Usutavad on K. H

selgitused, et 21.09.2009 müügilepingust taganemise avaldus koostati vaid selleks, et K. H pääseks

ise tulumaksu tasumise kohustusest vara müügilt.

62. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda

Kadriann Ikkonen

kohtunik