3-12-723/10 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-12-723

Otsuse kuupäev

29. juuni 2012

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Erki Sommer’i kaebus Tartu Vangla 27.02.2012.a

käskkirja nr 6.-2/359 tühistamiseks.

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebuse esitaja Erki Sommer

Vastustaja Tartu Vangla

1. Jätta rahuldmata Erki Sommeri kaebus Tartu

Vangla 27. veebruari 2012.a käskkirja nr 6.-2/359

tühistamiseks.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 30. juuli 2012. a. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Erki Sommer esitas 8. aprillil 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 27. veebruari

2012. a käskkirja nr 6.-2/359 tühistamiseks. Tartu Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 27. veebruari

2012. a käskkirjaga nr 6.-2/359 karistati Erki Sommerit noomitusega Tartu Vangla kodukorra p

7.1.3 rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et 27. jaanuaril 2012 Tartu Vangla eeluuritavate

eluhoones ütles kaebaja toidujagajale „tõmba siit minema, kulp“, s.o käitus ebaviisakalt.

Kaebaja on seisukohal, et teda karistati õigusvastaselt. Tartu Vangla ei ole distsiplinaarmenetluses

välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid ning on jätnud kõrvaldamata vastuolud tõendite vahel.

Kaebaja kinnitusel ähvardas toidujagaja esmalt kaebajat, alles seejärel ütles kaebaja talle

distsiplinaarmenetluses süüks arvatud lause. Vangla ei ole toidujagaja N. Mitjanini käitumist

piisavalt uurinud. Ta kuulati üle alles kuu aega pärast intsidenti, kuigi N. Mitjanini õigusvastane

käitumine andis kaebajale õiguse etteheidetava lause ütlemiseks, sest tegemist oli hädakaitsega.

Seetõttu ei ole usaldusväärselt tuvastatud distsiplinaarsüüteo koosseis.

Distsiplinaarmenetluses on oluliselt rikutud menetluskorda. Kaebaja vaide on sisuliselt läbi

vaadanud ja vaideotsuse ettevalmistanud sama isik, kes menetles ka distsiplinaarrikkumist.

Samuti ei antud kaebajale 22. veebruaril 2012 võimalust tutvuda kõigi distsiplinaarmenetluse

materjalidega, vaid üksnes distsiplinaarmenetluse protokolliga. Ülejäänud materjalid sai kaebaja

alles pärast karistuse määramist vanglale esitatud teabenõude alusel 29. veebruaril 2012.

2. Vastuses kaebusele palub Tartu Vangla jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendid, sealhulgas E.

Sommeri enda ütlused, viitavad üheselt, et kaebaja kasutas toidujagaja suhtes ebaviisakaid

väljendeid. Kaebaja väidetud vastuolu tõendites seisneb ütluste erinevuses selles osas, kes

sõnavahetust alustas. Sellele tähelepanu pööratud 27. veebruaril 2012 koostatud täiendavas

distsiplinaarmenetluse protokollis, milles leitakse, et kuna valvur Ü. Jursi ning kinnipeetav N.

Mitjanini ütlused kattuvad, tuleb pidada neid usaldusväärsemateks E. Sommeri ütlustest. Alati ei

ole võimalik välja selgitada, millised lahknevatest ütlustest on tõesed. Vastuolud tulebki

kõrvaldada niisuguse selgelt jälgitava arutluskäiguga, mis on kõnealuses protokollis esitatud.

Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas viidatakse sellele protokollile ega kalduta selles

esitatust kõrvale. Ü. Jursi ning N. Mitjanini ütlused ei kattu sõna-sõnalt, kuid arvestades, et nende

ütluste andmise hetkeks möödunud aega, on nad omavahel piisavalt kooskõlas, et pidada neid

usutavaks, ning erinevused on vaid pisiasjades. Kaebaja heidab vastustajale ette, et N. Mitjaninilt

võeti ütlused alles kuu aja pärast. Distsiplinaarkaristuse võib määrata ühe kuu jooksul rikkumise

teadasaamise päevast alates. Seda tähtaega ületatud ei ole. Asjas on kogutud kõik tähtsust omavad

tõendid ning kogumise järjekord on menetlustaktikaline küsimus, mille lahendamine ühel või

teisel viisil ei saa rikkuda kaebaja õigusi.

Oluline on, et Tartu Vangla kodukorra rikkumise pani E. Sommer toime ka juhul, kui

distsiplinaarmenetluses eksiti tõendite hindamisel ning õige on kaebaja versioon, mille kohaselt ta

üksnes vastas N. Mitjanini verbaalsele rünnakule. Väljend „tõmba siit minema“ ei saa olla

viisakas üheski kontekstis ning näitab äärmiselt üleolevat tooni. Vastustaja hinnangul ei ole

põhimõtteliselt mõeldav niisuguste asjaolude esinemine, mis välistaksid vähemalt hooletuse

kaebaja tegevuses. Isegi juhul, kui N. Mitjanin ründas E. Sommerit verbaalselt esimesena, ei saa

ole tegemist hädakaitsega, kuna tuvastatud lause ütlemine ei saa olla sobiv vahend ründe

lõpetamiseks. Sobiv ning säästlik vahend oleks suulise nõudmise esitamine ründe lõpetamiseks.

Käesoleval juhul ei esinenud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 10 sätestatud aluseid, mil

haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta. Inspektor-kontaktisik E.

Sankovski ei ole määranud kaebajale distsiplinaarkaristust ega andnud vaideotsust.

Distsiplinaarkaristuse määras peaspetsialist-üksuse juht K. Timmusk ning vaide vaatas läbi

direktori ülesannetes olnud saatmisosakonna juhataja M. Toom. Asjaolu, et nimetatud

dokumendid koostas E. Sankovski, ei ole siinkohal oluline, sest haldusakti sisu eest vastutab siiski

selle allkirjastanud isik. Koostaja märge dokumendil ei tähenda tingimata, et dokument

allkirjastati ilma muudatusteta või et dokumendi koostaja ei võtnud koostamisel arvesse tulevase

allkirjastaja tahet.

22. veebruaril 2012 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis on trükitud kirjas „Olen tutvunud

distsiplinaarmenetluse protokolliga ning lisaselgitusi anda ei soovi“. Sellele järgneb kaebaja

käsitsi kirjutatud „Koopia kätte saanud“ allkirja ning kuupäevaga 22. veebruar 2012. Sellisesse

kohta niisugusel viisil tehtud märkest tuleb järeldada, et isik on saanud tutvuda protokolli ning

selle lisadega. Kui isikul on selle suhtes reservatsioone, tuleks need selgelt märkida. Oma

tahteavalduste selguse eest vastutab ka kinnipeetav ise. Isegi juhul, kui kaebaja ei saanud

protokolli lisadega tutvuda, olid need protokollis lahti kirjutatud, mistõttu oli tal võimalik nende

suhtes ka vastuväiteid esitada. Küsimust ei ole ka selles, et E. Sommerile võimaldati

ärakuulamisõigust kasutada, sest ta esitas pärast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist 23.

veebruaril 2012 täiendavad selgitused, millega ka arvestati. Sealhulgas võeti vanglaametnik S.

Kilgi ütlused ning koostati 27. veebruaril 2012 täiendav protokoll. Seega jääb arusaamatuks,

millise õiguse realiseerimist segas väidetav viivitus distsiplinaarmenetluse protokolli lisadega

tutvumisel.

Kohtu seisukoht

3. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja kasutas 21. veebruaril 2012 toidujagajaga suhtlemisel

ebaviisakat väljendit. Kaebaja hinnangul on tema karistamine õigusvastane, sest ta üksnes vastas

verbaalsele rünnakule, tegutsedes seega hädakaitseseisundis. Selle asjaolu on vastustaja jätnud

distsiplinaarmenetluses tähelepanuta. Lisaks on rikutud kaebaja menetluslikke õigusi

distsiplinaarasja lahendamisel.

4. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada

distsiplinaarkaristusi vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest. Kaebajat on karistatud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.3. sätestatud

kohustuse, s.o kohustuse olla vangla teenistujatega, teiste kinni peetavate ja vanglat külastavate

isikutega viisakas, rikkumise eest.

Kaebaja ei vaidlusta vastustaja hinnangut sellele, et etteheidetud väljendit kasutades käitus

kaebaja ebaviisakalt. Ka kohus nõustub vastustajaga, et väljend „tõmba siit minema, kulp“ on

vastuolus ühiskonnas üldiselt tunnustatud viisakusreeglitega ning seetõttu rikkus kaebaja väljendit

kasutades Tartu Vangla kodukorra p 7.1.3. nõudeid. Seega tegi kaebaja teo, mille süülise

toimepanemise eest võib karistada distsiplinaarkorras vastavalt VangS § 63 lg-le 1.

5. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et teise kinnipeetava võimalik provokatiivne käitumine

annab aluse pidada kaebajat tegutsenuks hädakaitseseisundis.

Karistusseadustiku (KarS) § 28 lg 1 järgi ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või

vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja

õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.

Et otsustada, kas isik tegutses hädakaitseseisundis tuleb esmalt tuvastada, kas kaebaja on teo

toime pannud vahetu ründe tõrjumiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi on 4. veebruari 2005. a

otsuses asjas nr 3-1-1-111-04 (p 12) selgitud, et hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla

rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on

hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit

(viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga.

Kaebaja väidab, et talle süüks arvatud teo toimepanemisele eelnenult ähvardas N. Mitjanin

kaebajat. Samas saab kaebaja enda väidetest üheselt järeldada, et kaebaja ei suhtunud N. Mitjanini

sõnadesse, kui ähvardamisse KarS § 120 mõistes. Seetõttu saab N. Mitjanini väidetav pöördumine

kaebaja poole olla kvalifitseeritav üksnes samuti Tartu Vangla kodukorra p 7.1.3. rikkumisena,

s.o ebaviisaka käitumisena. Kohtu hinnangul ei ole selline pöördumine aga käsitatav vahetu

õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 mõttes. Kuid isegi juhul, kui pidada N. Mitjanini väidetavat

käitumist vahetuks õigusvastaseks ründeks, siis ei välista see kaebaja tegevuse õigusvastasust.

Ebaviisakale väljendile samuti ebaviisaka väljendiga vastamist tuleb hinnata ilmselt ebakohaseks

vastuseks ründele (KarS § 28 lg 2), kuna see ei oleks suunatud ründe lõpetamisele, vaid õhutaks

konflikti ja võiks esile kutsuda uue verbaalse või isegi füüsilise rünnaku.

Seega on põhjendamata kaebaja seisukoht, et ta tegutses hädakaitseseisundis ning puuduvad

kaebaja tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud.

6. Kaebaja väitel on vastustaja rikkunud menetlusreegleid jättes välja selgitamata osa

distsiplinaarasja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kuna kaebaja ei tegutsenud hädakaitseseisundis, siis ei ole

distsiplinaarsüüteo koosseisu täitmise tuvastamisel tähendust sellel, mis eelnes kaebajale

etteheidetava teo toimepanemisele. Kaebaja on soovinud distsiplinaarsüüteo koosseisu väliste

asjaolude tuvastamist, mis aga ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava

distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKHK 6. juuni

2012 otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 11-12).

7. Kohus möönab, et teise kinnipeetava provotseeriv käitumine on asjaolu, mida VangS § 63 lg 3

esimesest lausest tulenevalt saab arvestada distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastustaja on

distsiplinaarasjas olnud seisukohal, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid N. Mitjanini väidetavat

provokatiivset käitumist. Sel põhjusel ei ole karistuse määramisel nimetatud asjaoluga arvestatud.

Kaevatava käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest noomitusega.

Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust,

ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või

kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega määrati kaebajale kõige kergemaliigilisem

karistus. Isegi juhul, kui kaebaja väide N. Mitjanini käitumise kohta oleks distsiplinaarmenetluses

kinnitust leidnud, ei oleks see saanud kaasa tuua kaebajale leebema karistuse määramist. Seetõttu

on kaebajale karistuse määramine õiguspärane sõltumata sellest, kas N. Mitjanin provotseeris

kaebajat distsiplinaarsüüteo toimepanemisele või mitte. Selle asjaoluga arvestamata jätmine võib

olla formaalselt õigusvastane, kuid haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei tingi see

vaidlustava haldusakti tühistamist.

Samas nõustub kohus vastustajaga, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid ei kinnita üheselt

N. Mitjanini väidetavat provokatiivset käitumist. N. Mitjanini, kaebaja ja valvur Ü. Jursi ütlused

on selles osas vastuolulised. Vastuolusid ei õnnestunud distsiplinaarmenetluses kõrvaldada.

Sellises olukorras puudus alus asjaolu tõendatuks lugeda ning vastustaja on õiguspäraselt jätnud

selle asjaolu arvestamata.

8. Kaebaja hinnangul on distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane ka põhjusel, et

distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse on sisuliselt läbi viinud üks ja sama isik.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja nimel oleks

menetlustoiminguid teinud isik, kellel oli keelatud haldusmenetluses osaleda HMS § 10 lg 1 p-des

1-4 nimetatud alusel. Ainuüksi sellest, et distsiplinaarmenetluses vastustaja nimel toiminguid

teinud isik (E. Sankovski) on ette valmistanud vaidemenetluse materjalid, ei saa teha järeldust, et

menetlus oleks läbi viidud erapoolikult. Vaidlust ei ole selles, et distsiplinaarkaristuse on

määranud ja vaideotsuse andnud selleks pädevad ametiisikud. Oma pädevuse piires haldusakti

andmisega võtab ametiisik ühtlasi vastustuse akti õiguspärasuse eest, kui ka eelneva

haldusmenetluse

toimingute

õiguspärasuse

eest.

Haldusmenetluses

üldiselt

ning

ka

vaidemenetluses ei ole paratamatult võimalik tagada asja lahendavate isikute sõltumatust sarnaselt

kohtu sõltumatuse standardile. Haldusmenetlus on selles osas kontrollitav kohtukaebeõiguse

kaudu.

Kaebaja väitel seisnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise sisuline õigusvastasus selles, et viivitati

tõendite

kogumisega

ja

22. veebruaril

2012

esitati

kaebajale

tutvumiseks

üksnes

distsiplinaarmenetluse protokoll, kuid ülejäänud distsiplinaarmenetluse materjalid sai ta 29.

veebruaril 2012 vastusena teabenõudele alles pärast distsiplinaarkaristuse määramist.

Kehtiv õigus ei näe ette reegleid distsiplinaarmenetluse tõendite kogumise aja ja järjekorra kohta.

Seetõttu nõustub kohus vastustajaga, et haldusorgan on seotud üksnes kohustusega selgitada välja

kõik olulised asjaolud. Tõendite kogumise aja ja järjekorra otsustab haldusorgan toimingu

otstarbekusest lähtudes ega pea seda eraldi põhjendama.

Kaebaja väide selle kohta, et 22. veebruaril 2012 sai ta üksnes distsiplinaarmenetluse protokolli,

kuid

mitte

teisi

distsiplinaarmenetluse

materjale,

ei

ole

tõendamist

leidnud.

Distsiplinaarmenetluse protokollil on kuupäev 22.02.2012 ja kaebaja allkiri. Protokollist nähtub,

et sellele oli lisatud veel 6 dokumenti. Ühtegi märget selle kohta, et kaebajale jäeti mõni

dokument esitamata, protokollis ei ole. Puuduvad ka muud tõendid, mis kinnitaksid kaebajale

dokumentide esitamata jätmist. Kaevatava käskkirja tühistamist ei tooks kohtu hinnangul kaasa ka

see, kui kaebaja väide oleks tõendatud. Kaebajale sai 22. veebruaril 2012 koopia

distsiplinaarmenetluse protokollist, milles on olulises osas kajastatud distsiplinaarmenetluse

ülejäänud materjalide sisu. Järgmisel päeval on kaebaja kirjalikult oma seisukoha asjas suhtes

esitanud ja vastustaja on sellest ajendatuna kogunud täiendavaid tõendeid ja vormistanud

täiendava distsiplinaarmenetluse protokolli. Seega ei olnud takistatud kaebaja õiguste teostamine

distsiplinaarmenetluses. Kohtumenetluses ei ole kaebaja esile toonud selliseid asjaolusid, mis

oleksid võinud mõjutada distsiplinaarmenetluse lahendamist, kuid mida ta ei saanud

distsiplinaarmenetluses esitada. Lisaks peab kohus oluliseks ka seda, et distsiplinaarmenetluse

protokollis on esitatud loetelu distsiplinaarmenetluse materjalidest. Olukorras, kus kaebaja väitel

talle neid ei tutvustatud, oleks ta saanud vastava taotluse esitada tuginedes protokollis esitatud

loetelule. Seda kaebaja teinud ei ole.

9. Eeltoodu alusel tuleb E. Sommeri kaebus jätta rahuldamata.

10. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Tanel Saar

Kohtunik