3-11-2355/7 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

21. juuni 2012, Tartu

Haldusasja number

3-11-2355

Haldusasi

Egon Jaegeri kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks summas 20 000 krooni

(1278,23 eurot)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.10.2011. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Egon Jaegeri määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Egon Jaeger

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata.

2. Muuta Tartu Halduskohtu 24.10.2011. a määruse põhjendusi, asendades need

käesolevas määruses toodud põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Egon Jaeger esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist summas 20 000 krooni

(1278,23 eurot). Kaebuse kohaselt alandas Tartu Vangla perioodidel 09.02.2011-03.03.2011,

08.04.2011-28.04.2011 ja 13.06.2011-25.06.2011 kaebaja inimväärikust ja rikkus tema

inimõigusi seoses videovalve rakendamisega kartserikambris ning sanitaar- ja ehitusseaduste

nõuetele mittevastavate kartseritingimustega, sh puuduliku ventilatsiooni, poolavatud WC

nurga ja kinni keevitatud aknaluukidega, mistõttu puudus võimalus värske õhu kambrisse

laskmiseks.

Kaebuses esitas E. Jaeger taotluse tema riigilõivust vabastamiseks maksejõuetuse tõttu.

2. Tartu Halduskohtu 24.10.2011. a määrusega jäeti E. Jaegeri taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks rahuldamata ja kohustati teda tasuma riigilõivu summas 63,91 eurot.

Määruse põhjenduste kohaselt ei saa kaebuses esitatud nõuet pidada isiku jaoks oluliseks

küsimuseks, mis tingiks menetluskulude riigi kanda jätmise. Kartserikambris videovalve

rakendamine ei ole vangistusseaduse sätetest tulenevalt keelatud ning kartseris hoidmisega

põhjustatud mõningase ebamugavustunde inimväärikuse alandamisena kvalifitseerumine ei

ole tõenäoline.

3. E. Jaeger esitas 30.10.2011 ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Tartu

Halduskohtu 24.10.2011. a määrus tühistada, kuna kaebaja on maksejõuetu, vangla ei ole

võimaldanud tal tööle saada ja vahendeid teenida ning tegemist ei ole perspektiivitu

kaebusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid Tartu

Halduskohtu 24.10.2011. a määruse põhjendusi tuleb muuta.

5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga osas, et E. Jaegeri vabastamine riigilõivu tasumise

kohustusest ei ole hüvitamiskaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud. Samas

leiab ringkonnakohus, et 24.10.2011. a seisuga ei saanud halduskohus mittevaralise kahju

hüvitamiseks esitatud kaebuse osas riigilõivu tasumise küsimuse otsustamisel piirduda ainult

hinnanguga, et mittevaralise kahju eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku

jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud kaebaja vabastamine riigilõivu

tasumisest. Selline seisukoht tulenes küll Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.2007. a

määrusest asjas nr 3-3-1-40-07, kuid seda seisukohta on hiljem muudetud ning vastavad

Riigikohtu lahendid olid vaidlusaluse määruse tegemise ajal juba olemas.

Nimelt märkis Riigikohus 17.03.2011. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-97-10, et haldusasjas

nr 3-3-1-40-07 toodud seisukohtadest ei tulene üldisemat järeldust, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta ebaolulisi õigusi. Põhiseaduse §-st 25 tuleneb

igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamisele ja seega tuleb kaitstavate õiguste olulisust kohtul igal üksikjuhtumil hinnata.

04.05.2011 tehtud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-11-11 selgitas kolleegium, et eelpool viidatud

lahendites ei võetud seisukohta, nagu oleks mõni põhiseaduse või seadustega tagatud õigus

ebaoluline. Õiguse olulisus sõltub sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille

rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust

vabastamine põhjendatud. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses leidnud, et

õigusaktides ette nähtud kinnipidamistingimused ei olnud tagatud ning sellega rikuti tema

inimväärikust. Inimväärikuse printsiip on põhiseaduse üks põhiprintsiipidest, mida tuleb

järgida ka isiku kinnipidamisel vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus tagada, et isikult

vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilitavates tingimustes ning meetme

kohaldamise viis ega meetod ei tohi põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui

kinnipidamisega vältimatult kaasneb. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid

kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kolleegiumi

hinnangul ei saa kaebuses väidetud pikaajalist (24.03.2009-03.10.2009)

kinnipidamistingimuste rikkumist käsitada väheintensiivse riivena. Seega ei ole õige

ringkonnakohtu järeldus, et tegemist on mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud

kaebusega.

Seega oleks halduskohus pidanud olulisuse kriteeriumga seoses hindama seda, kui

intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest mittevaralist kahju nõutakse.

6. Kaebuse kohaselt nõuab kaebaja mittevaralise kahju hüvitisena 1278,23 euro

väljamõistmist vanglalt selle eest, et perioodidel 09.02.2011-03.03.2011, 08.04.2011-

28.04.2011 ja 13.06.2011-25.06.2011, e kokku ca kahe kuu jooksul, alandas vangla tema

inimväärikust ja rikkus tema inimõigusi seoses videovalve rakendamisega kartserikambris

ning sanitaar- ja ehitusseaduste nõuetele mittevastavate kartseritingimustega, sh puuduliku

ventilatsiooni, poolavatud WC nurga ja kinni keevitatud aknaluukidega kambriga. Kuna ka

käesolevas asjas nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist väitega, et õigusvastaste

kinnipidamistingimustega alandati kaebaja inimväärikust kokku ligi kahe kuu vältel, ei ole

alust asuda seisukohale, et tegemist on mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud

kaebusega ja seda eriti juhul, kui kaebuses väidetud rikkumised osutuksidki toime panduks.

7. Halduskohus on põhjendatult viidanud ka sellele, et isiku võib riigilõivu tasumisest

vabastamata jätta ka juhul, kui esitatud kaebus on perspektiivitu, kuid pole hinnanud, kas

käesoleval juhul selline alus esineks. Ringkonnakohus leiab, et E. Jaegeri hüvitamiskaebus on

perspektiivitu ja kaebaja saab riigilõivu tasumisest vabastamata jätta sel alusel.

Mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda üksnes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9

lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel ning juhul, kui avaliku võimu kandja tegevus oli

õigusvastane ja süüline.

8. Vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama sama seaduse § 45 lg-s

1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

Seega on alusetu kaebuses toodud väide elektroonilise, so videovalve, kasutamise

õigusvastasuse kohta kartserikambris.

Kaebuses ja määruskaebuses esitatud väited kartserikambri mittevastavuse kohta sanitaar- ja

ehitusseaduste nõuetele on samuti paljasõnalised ning otsitud. Kartserikambris on vangla

kinnitusel tagatud kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus ning

kartserikambrites on klosett, mille ümber on ehitatud sein selliselt, et ei kambrikaaslasel ega

ka kaamera kaudu ei ole võimalik isiku tegevusi näha (tl 11). Kaebaja rahulolematus kinni

keevitatud akendega ei ole kaebuse rahuldamise aluseks, kuna kaebajal puudub subjektiivne

õigus nõuda akende avamist olukorras, mil hoones on toimiv ventilatsioonisüsteem.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et E. Jaegeri jaoks oleks

kartserikambris videojälgimise rakendamine, aknaluukide kinnikeevitamine või WC nurga

poolavatus isegi nende õigusvastasuse korral saanud kaasa tuua sellist mittevaralist kahju, mis

kuuluks RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele.

Samuti ei sätesta vangistust reguleerivad õigusaktid ega eluruumidele esitatavad nõuded

tingimust, et tualett peab olema ruumist uksega eraldatud. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus

on korduvalt leidnud, et isegi vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava

inimväärikust alandav (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. juuli 2006. a otsus kohtuasjas

nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste

Kohus võtnud arvesse üksnes ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on

hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et

tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu

19. aprilli 2001. a otsus kohtuasjas nr 28524/95 Peers vs Kreeka).

VangS § 45 lg 1 koos sama seaduse paragrahviga 651 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid

kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse

26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 5.

VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab küll arvestada ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistikuga, mille punkti 18.2

alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või

kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega

lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava

konditsioneerimissüsteemi korral. Selle üle, et Tartu Vangla kambrites, sh kartserikambrites

on olemas eraldi ventilatsioonisüsteem, vaidlust ei ole.

Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus ei veena ringkonnakohut, et ebameeldivused, mida

kaebaja pidi taluma seoses kaebuses viidatud perioodidel kartserikambris viibimisega, kus oli

tagatud kinnipeetava pidev elektrooniline jälgimine, WC nurk oli poolavatud ja aknaluugid

olid kinni keevitatud, kuid olemas oli toimiv ventilatsioonisüsteem, oleksid ületanud piiri, mis

eristab kartserikambris viibimisega kaasnevaid ebamugavusi väärikust alandavast

kohtlemisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada kaebaja poolt kirjeldatud

kartserikambri tingimusi õigusvastasteks ning need ei saanud eraldiseisvalt ega ka kogumis

kahjustada isiku õigusi ja vabadusi nii olulisel määral, et kõne alla võiks tulla mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmine RVastS § 9 lg 1 alusel 1278,23 euro suuruses summas. Kuigi

kartserikambri tingimused võisid olla kaebajale ebameeldivad, ei ole kaebaja sellega seotud

1278,23 euro suuruse moraalse kahju tekkimist kaebuses ka mõistlikult selgitanud ega

põhjendanud.

9. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist ka perspektiivitu kaebusega ning

halduskohus on lõppkokkuvõttes põhjendatult jätnud E. Jaegeri kaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamata.

Agu Timmi

Einar Vene

Maili Lokk