3-11-1537/27 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1537

Haldusasi

U. K kaebus Häädemeeste Vallavolikogu 20. aprilli

2011 otsuse nr 15 punkti 1.8 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 18. mail 2012

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: U. K

Esindaja: v.adv Ljudmila Tamar

Vastustaja: Häädemeeste vald

Esindaja: vallasekretär Külliki Kiiver

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada U. K kaebus ning tühistada Häädemeeste Vallavolikogu 20. aprilli

2011 otsuse nr 15 punkt 1.8.

2. Mõista Häädemeeste vallalt U. K kasuks välja menetluskulu 571 (viissada

seitsekümmend üks) eurot ja 97 senti.

3. Saata määrus poolte esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Pärnu

maakonnakomisjoni (edaspidi ÕVVTK maakonnakomisjon) 13. juuni 1994 otsusega nr 52 (tl.

17) loeti omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks Häädemeestel

asuv ehitis, puust elumaja. Sama otsusega loeti tõendatuks, et selle omanik õigusvastaselt

võõrandamise ajal oli A. K ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati selle vara

suhtes U. K. Häädemeeste Vallavalitsuse 22. mai 1995 korraldusega nr 392 otsustati

Häädemeeste vallas Võidu külas asuv elamu tagastada U. Kele. 24. aprillil 1995 koostatud

ühistatud vara kompenseerimise või tööosaku alusel natuuras vara üleandmise aktiga nr 138

(tl. 18) andis Häädemeeste Põllumajandusliku Hoiufondi juhataja vaidlusaluse ehitise U. Kele

üle. Üleandmise alusena on märgitud Häädemeeste kolhoosi reformikomisjoni 1. märtsi 1995

otsus nr 4 ning Pärnu maakohtu otsus haldusasjas 3-2/1995

2. ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 26. septembri 1997 otsusega nr 33 (tl. 29) tühistati

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 13. juuni 1994 otsus nr 52. Otsust põhjendati sellega, et

hiljem on selgunud, et otsuses puudutatud ehitise omanik ei olnud A. K, vaid M. P ning

samuti leiti, et Häädemeeste küla RSN TK 30. detsembri 1970 otsusega nr 25 selle

elamuvalduse registreerimine M. Pi nimele ei olnud vara ebaseaduslik võõrandamine

omandireformi mõttes. Häädemeeste Vallavalitsuse 14. oktoobri 1997 korraldusega nr 361

tühistati Häädemeeste Vallavalitusse 22. mai 1995 korraldus nr 392. Otsuse põhjendavas osas

viidatakse ÕVVTK maakonnakomisjoni 26. septembri 1997 otsusele nr 33.

3. Häädemeeste Vallavolikogu 20. aprilli 2011 otsuse nr 15 punktiga 1.8 tunnistati

peremehetuks ehituseks Võidu külas asuv hoone, end. Niisi 6-A, viimane teadaolev omanik A

P. U. K esitas 17. märtsil 2011 kirjaliku vastuväite selle elamu peremehetuse kohta.

Häädemeeste Vallavalitsus vastas sellele 6. mail 2011 (tl. 64)

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. U. K esitas 20. juunil 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl. 5), mida täpsustas ja

täiendas 6. märtsil 2012 (tl.54) ning 7. mail 2012 (tl. 112), taotledes Häädemeeste

Vallavolikogu 20. aprilli 2011 otsuse nr 15 punkti 1.8 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et

otsuse selles punktis nimetatud ehitise peremehetuks tunnistamist ei ole põhjendatud ning

selleks puudub õiguslik alus. Kaebuse esialgses versioonis selgitas kaebaja, et Nissi A-6 talu

ostis tema vanaisa M P 1928. aastal ning ehitas sinna 2 elamut ning pärast vanaisa surma

1934. aastal pärisid talu võrdsetes osades tema abikaasa M ning lapsed A, F, A ja E. Kaebaja

väitel kinkis M. P 1940. aastal väiksema maja (st. käesolevas asjas vaidluse all oleva ehitise)

oma vanema tütre abikaasale (st. kaebaja isale) A Ke. Kaebaja selgitab, et A K tuli

küüditamise ohus 1950-ndate aastate alguses koos perega kolida linna ning 1970. aastal pärast

M. Pi surma registreeriti ametnike omavoli tõttu A Ke kuulunud hoone selleks ajaks juba

surnud M. Pi nimele, mis võimaldas A Pil selle M. Pi testamendi järgselt pärida.

5. Kaebaja viitab asjaõigusseaduse (AÕS) § 13 lõikele 2 ning selle alusel kehtestatud Vabariigi

Valitsuse 8. augusti 1996 määruse nr 211 Peremehetu ehitise hõivamise kord (edaspidi VVm

1996/211) punktidele 13, 4 ja 5 ning märgib, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et põhjendusi,

mis annaksid alust arvata, et kaebaja on oma omandist loobunud või tema omand lõppes

muul alusel. Samuti viitab kaebaja Vabariigi Valitsuse 05. veebruari 1993 määrusega nr 36

kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi VVm 1993/36) punktile 48

ning leiab, et tema omand on tekkinud omandireformi käigus ja on registreeritud 14. juunil

1995 hooneregistris, aluseks Häädemeeste kolhoosireformikomisjoni 01. märtsi 1995 otsus nr

7 ja 24. aprilli 1995 üleandmise akt nr 138. Ka märgib kaebaja, et vaidlusalusest otsusest ei

nähtu, mille alusel on märgitud ehitise viimaseks teadaolevaks omanikuks A P.

6. Kaebaja leiab, et omandireform vaidlusaluse ehitise osas on lõpule viimata, kuna senini ei

ole tehtud VVm 1993/36 punktis 20 nimetatud otsust kaebaja poolt selle ehitise

tagastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta. Kaebaja viitab ka haldusmenetluse

seaduse § 69 lõikele 1 ning märgib, et kaebajale aktiga üle antud ehitist ei ole tema omandist

välja nõutud ning vallasomandi tekkimise aluseks on ehitise üleandmise akt.

7. Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusakt on põhjendamata ning vastuolus HMS §-s 56

sätestatuga. Seejuures toob kaebaja välja, et esitas pärast ajalehes vastavasisulise teate

avaldamist Häädemeeste Vallavalitsusele oma vastuväited ehitise peremehetuks tunnistamise

kohta, ent vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole neid käsitletud. Viimaks heidab kaebaja

vaidlusalusele otsusele ette ka vaidlustamisviite puudumist.

8. Kaebaja hinnangul on vastustaja vaidlusaluse ehitise tagastamise menetluses kogunud

dokumente hinnanud valikuliselt ning ekslikult jõudnud järeldusele, et hoone kuulumine

kaebajale ei ole tõendamist leidnud. Kaebaja toob välja, et vastustaja on küll tuvastanud, et M

Pi järelt pärisid talu võrdsetes osades tema abikaasa ja lapsed, küll aga ei selgu vastustaja

seisukohast see, kuidas 1939. aastaks oli ainsaks omanikuks M. P. Kaebaja peab asjakohatuks

ka vastustaja seisukohti ja tõendeid, mis puudutavad hoone väidetavat omandamist V Pi

poolt, samuti asjaolusid, mis puudutavad kaebaja tunnistamist omandireformi õigustatud

subjektiks. Kaebaja leiab, et kui hilisemate otsustega vara tagastamise kohta tehtud otsuse

tühistamine ei toonud automaatselt kaasa omandi registreerimise aluseks oleva Häädemeeste

kolhoosi reformikomisjoni 01. märtsi 1995 otsuse nr 7 ja üleandmise akti nr 138 kehtetust.

9. Kaebaja leiab, et tema poolt vallavalitsusele esitatud vastuväidete tähelepanuta jätmine

põhjusel, et nende juurde ei olnud lisatud nõutud dokumente, on lubamatu ning vastuväidetes

esinenud puuduste korral oleks tulud anda kaebajale tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Liiatigi

märgib kaebaja, et vastuväites oli viidatud konkreetsele tõendile – hooneregistri õiendile, ent

vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, miks leidis vastustaja, et see tõend kaebaja omandiõigust ei

tõenda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Häädemeeste vald ei pea U. Ku kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse ehitise kulumine kaebajale või kunagi varem

tema isale ei ole tõendamist leidnud. Vastustaja selgitab, et olemasolevate dokumentide alusel

on võimalik välja selgitada omandiõiguse üleminek hoopis V Pile, ent kuna osa neist

dokumentidest on tühistatud, ei saa need omandiõigust tõendada.

11. Vastustaja selgitab, et 1928. aastal kinnistati 22,61 ha suurune Nissi nr 6 talu M Pi nimele,

pärast M Pi surma 24. novembril 1934 tunnistati 18. veebruari 1936 Pärnu

3. jaoskonnakohtuniku otsusega M Pi järelejäänud vara (Nissi nr 6 kinnistu nr 35 koos

hoonetega) pärijateks M P, A P, F P, A P ja E P, igaüks 1/5 mõttelises osas. Viidates Riigi

Statistika keskbüroo 1939. aasta põllumajandusloenduse maalehele, märgib vastustaja, et M

Pile kuulunud Nissi nr A6 kinnistu nr 35 omanikuks oli loenduse ajal M. P. Järgnevalt selgitab

vastustaja, et Häädemeeste küla RSN TK 30. detsembri 1970 otsusega nr 25 registreeriti

elamuvaldus M. Pi nimele, kuna kellegi teise nimele ei oleks saanud hoonet olemasolevate

andmete põhjal registreerida ning 27. juunil 1972 Eesti NSV Pärnu Linna Notariaalkontoris

koostatud pärimisõiguse tunnistuse alusel on 1970. aastal surnud M. Pi vara pärijaks tema

poeg A P, millest tulenevalt sai hoone omanikuks A P. Vastustaja selgitab, et 30. oktoobril

1986 müüs A P Võidu külas Häädemeeste kolhoosi maa-alal asuva hoone Häädemeeste

kolhoosile.

12. Vastustaja rõhutab, et ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 13. juuni 1994 otsuses nr 52

tuvastatud asjaolu, et vaidlusalune ehitis kuulus A Ke, ei kinnita ükski teadaolev asjassepuutuv

dokument ning ÕVVTK maakonnakomisjon tunnistas oma 26. septembri 1997 otsusega nr

33 varasema otsuse ka kehtetuks. Vastustaja on seisukohal, et ka ükski kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud tõenditest ei kinnita, et ehitise omanikuks oli A. K või et selle oleks

omandanud kaebaja, tõendamata on väide, et M. P kinkis maja A Ke.

13. Vastustaja ei nõustu etteheidetega vaidlustatud otsuse põhjendamiskohustuse rikkumise

kohta, leides, et HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses

näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei

piirata. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja poolt 17. märtsil 2011 esitatud taotlusele ei olnud

lisatud ühtki VVm 1996/211 punktis 10 nimetatud dokumenti, ei olnud selle näol sisuliselt

tegemist vastuväitega. Vaidlustatud otsuses vaidlustamisviite puudumise kohta tehtud

etteheidet ei pea vastustaja asjakohaseks, kuna kaebaja on sellele vaatamata saanud tähtaegselt

kaebuse halduskohtule esitada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et U. K kaebus tuleb rahuldada ning Häädemeeste Vallavolikogu

20. aprilli 2011 otsuse nr 15 punkt 1.8 tühistada. Kohtu hinnangul on vaidlusalune otsus

põhjendamata, otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes on vallavolikogu

leidnud, et vaidlusalune hoone on peremehetu, samuti ei nähtu otsusest, et vallavolikogu

oleks enne otsuse tegemist võtnud mistahes seisukoha kaebaja väite osas, et vaidlusalune

ehitis on tema omandis ega andnud sisulist hinnangut tõenditele, millele kaebaja enda

omandiõiguse

tekkimise

alusena

viitas.

Kohus

leiab,

et

vaidlustatud

otsuse

põhjendamispuudused on sedavõrd suured, et otsuse sisuline kohtulik kontroll ei ole

võimalik. Kohtumenetluse ülesanne on haldustegevuse järelkontroll, mitte aga haldusvõimu

ülesannete täitmine viimase eest. Haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus seda, kas

haldusorgan on välja selgitanud asja otsustamiseks tähtsust olevad asjaolud, kas kogutud

tõendite pinnalt saab need asjaolud tuvastatuks lugeda ning kas haldusorgan on tuvastatud

asjaolusid arvestades õigusnorme õigesti kohaldanud. Olukorras, kus vaidlusalusest otsusest ei

nähtu sootuks, milliste tõendite põhjal ning miks on haldusorgan mingisugusele seisukohale

asunud, ei ole haldusakt sisuliselt kontrollitav.

15. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2 teises lauses on sätestatud, et

peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi

Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsus on selle korra kehtestanud 8. augusti 1996

määrusega nr 211 ning selle määruse punktist 3 tulenevalt on ehitis peremehetu, kui ehitise

omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega. Viidatud määruse punktis

4 sätestatakse, et omanik on lõpetanud ehitise valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust

asja üle. Valduse lõppemise üle otsustatakse asjaolude alusel vastavalt asjaõigusseaduse

paragrahvile 39. VVm 1996/211 punktis 7 on sätestatud, et ehitise omaniku

kindlakstegemisel on määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised

dokumendid ja tunnistajate ütlused. Määruse punktides 9 ja 10 sätestatakse, et pärast ehitise

arvelevõtmist avaldab kohalik omavalitsus ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ja

kohalikus ajalehes teate hõivatava ehitise, selle asukoha ning viimase teadaoleva omaniku

kohta ning esitatud vastuväited peab valla- või linnavolikogu või tema ülesandel valla- või

linnavalitsus läbi vaatama ja otsustama, kas ehitis on peremehetu või mitte.

16. Haldusmenetluse seaduse § 56 lõikes 1 sätestatakse, et kirjalik haldusakt ja soodustava

haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, haldusakti põhjendus

esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis

viidatud. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt tuleb haldusakti põhjenduses märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. See tähendab, et haldusakti põhjendavast osast

peab nähtuma, millised on selle andmise aluseks olnud faktilised asjaolud, kuidas ja milliste

tõendite põhjal on need asjaolud tuvastatud ning miks ja millist õigusnormi on haldusorgan

seetõttu kohaldanud. VVm 1996/211 eelviidatud sätetest tulenevalt leiab kohus, et

vallavolikogu otsusest ehitise peremehetuks tunnistamise kohta peab nähtuma, miks on

volikogu leidnud, et ehitis on peremehetu, eelkõige see, milliste tõendite pinnalt on

tuvastatud, kes on olnud selle ehitise omanik ning miks on alust arvata, et ta omanik on

lõpetanud ehitise valduse omandist loobumise tahtega. Häädemeeste Vallavolikogu 20. aprilli

2011 otsus nr 15 ei sisalda aga mistahes põhjendusi. Sellest ei selgu sootuks, miks või millistel

asjaoludel selline otsus tehtud on. Tegemist ei ole pelgalt vormipuudusega, kuivõrd olukorras,

kus ei ole teada, millest haldusorgan otsuse tegemisel lähtunud on, ei saa kontrollida ka seda,

kas asjas tähtsust omavad asjaolud on õigesti välja selgitatud.

17. Vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitused ei korva vaidlusaluse haldusakti

põhjendamispuudusi. Liiatigi ei ole need vaidlusaluse otsusega kooskõlas. Näiteks on

vaidlusaluses otsuses märgitud, et hoone viimaseks teadaolevaks omanikuks oli A P. Samas

selgitab vastustaja kohtule, et A P müüs 1986. aastal hoone Häädemeeste Kolhoosile. Seda, et

viimatinimetatud müügitehingu täitmisel ehitise omandiõigust üle ei antud, ei ole vastustaja

kuidagi põhjendanud. Eelnev vastuolu kinnitab ilmekalt, et vallavolikogu ei ole ehitise

omandiõigusega seotud küsimusi piisavalt välja selgitanud ning seega ei saa põhjendatuks

lugeda ka seisukohta, et ehitise omanik on selle valduse lõpetanud omandist loobumise

tahtega. Niisamuti ei näi vaidlust olevat selles, et kõnealune ehitis oli 1934. aastal surnud M Pi

omandis oleval maal ega selles, et M Pi järelt pärisid talu tema abikaasa ning neli last võrdsetes

1/5 suurustes osades. Asja materjalidest näib, et vaidlusalune ehitis oli püstitatud enne maa

natsionaliseerimist, seega oli see kinnisasja oluliseks osaks ning jagas kinnisasja

omandiõiguslikku staatust. Samas on vastustaja kohtumenetluses märkinud, et 1939. aastal oli

ehitise ainuomanikuks M. P, kusjuures millestki ei nähtu, kuidas või millisel õiguslikul alusel

lõppes teiste M Pi pärijate kaasomandiõigus sellele ehitisele. Kummastav on vastustaja poolt

kohtumenetluses esitatud seisukoht (tl. 82 pöördel), et vastustaja on kindlaks teinud

vaidlusaluse ehitise omandiõiguse ülemineku V Pile. Juhul kui vastustaja on seisukohal, et

ehitise omanik on V P, ei oleks ehitise peremehetuks tunnistamine samuti võimalik. Need

asjaolud näitavad üheselt, et Häädemeeste Vallavolikogu ei ole tegelikult vaidlusaluse ehitise

omandiõiguse ning võimaliku peremehetusega seotud asjaolusid välja selgitanud.

18. Kohus leiab, et vallavolikogu on põhjendamatult tähelepanuta jätnud ka selle, et

vaidlusaluse ehitise tagastamiseks on esitatud omandireformi käigus avaldus, mis on senini

kehtiva

haldusaktiga

lahendamata.

Sellise

avalduse

on

esitanud

ÕVVTK

maakonnakomisjonile kaebaja U. K ning selle alusel tegi maakonnakomisjon 13. juunil 1994

otsuse nr 52, millega tunnistati vaidlusalune ehitis omandireformi objektiks ning kaebaja

omandireformi õigustatud subjektiks. Seepeale otsustas Häädemeeste Vallavalitsus 22. mai

1995 korraldusega nr 392 selle vara kaebajale tagastada. Vaidlust ei ole küll selles, et nii vara

tagastamise korraldus kui ka maakonnakomisjoni otsus on hiljem kehtetuks tunnistatud, ent

samas pole tehtud uut otsust kaebaja poolt esitatud vara tagastamise avalduse kohta. ÕVVTK

maakonnakomisjon tühistas oma 13. juuni 1994.otsuse 26. septembri 1997 otsusega nr 33.

Samas ei ole ÕVVTK maakonnakomisjon teinud otsust kaebaja poolt esitatud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise kohta vastavalt VVm 1993/36

punktile 20. Maakonnakomisjoni 26. septembri 1997 otsuse nr 33 põhjendavas osas on

justkui asutud seisukohale, et A. K ei ole vaidlusaluse ehitise omanik olnud ning ehitis pole

sootuks omandireformi objektiks, ent selle haldusakti resolutiivosas ei kajastu otsust U. Ke

taotluse rahuldamata jätmise kohta. Seega ei ole ÕVVTK maakonnakomisjon vaidlusaluse

ehitise tagastamise küsimust lõplikult lahendanud.

19. Kohus nõustub ka kaebaja etteheitega, et vaidlustatud otsusest ei nähtu kuidagi, et oleks

võetud mingisugunegi seisukoht kaebaja poolt esitatud vastuväite suhtes. Oma vastuväited

esitas kaebaja arusaadavalt 14. märtsil 2011 (tl. 103 pöördel) ning Häädemeeste Vallavalitsuses

on see dokument sissetulevana registreeritud 17. märtsil 2011. Teadaanne vaidlusaluse ehitise

peremehetuna arvele võtmise kohta avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 11. jaanuaril

2011 (www.ametlikudteadaanded.ee) ning teates anti vastuväidete esitamiseks tähtaeg kaks

kuud teate avaldamisest. Iseenesest on tõsi, et kaebaja ei esitanud neid vastuväiteid selle

tähtaja jooksul, vaid kaks päeva pärast tähtaja möödumist. Seejuures ei ole ka vastustaja

väitnud, et tähtaja mittejärgimise tõttu oleks kaebaja vastuväide tähelepanuta jäetud. Kohtu

hinnangul ei oleks aga seda vastuväidet tähelepanuta saanud jätta sõltumata teates antud

tähtaja möödalaskmisest, kui vastuväide esitati enne volikogu otsuse tegemist, nagu see antud

juhul oli. VVm 1996/211 punkti 9 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teates

vastuväidete esitamiseks antud tähtaja möödalaskmine ei lõpeta iseenesest ehitise omaniku

omandiõigust ega võtaks temalt hiljem õigust ehitise peremehetuks tunnistamise kohta tehtud

otsust vaidlustada. Seega ei ole selles teates esitatud tähtaja möödalaskmisel mingisugust

õigust lõpetavat iseloomu ning kohaliku omavalitsuse volikogu ei saa vastuväiteid või

tõendeid, mis on esitatud või millele viidatakse pärast selle tähtaja möödumist, ent enne

vastava otsuse tegemist esitatud vastuväidetes, niisama tähelepanuta jätta. VVm-s 1996/2001

sätestatud menetluse eesmärk on tuvastada, kas ehitis on peremehetu või ei ole ning mistahes

isiku väitesse, et tegemist on tema omandis oleva ehitisega ja see ei ole peremehetu, tuleb

suhtuda tõsiselt. Oleks haldusorgan leidnud, et kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud, oleks

uurimispõhimõttest tulenevalt tulnud anda talle võimalus täiendavad tõendid esitada ning

võimalusel koguda neid tõendeid ka omal algatusel.

20. 14. märtsi 2011 vastuväites on kaebaja viidanud sellele, et tema omandiõigust kinnitab

hooneregistri tõend ning tema omandiõigus on tekkinud asja üleandmisega Häädemeeste

Põllumajandusliku Hoiufondi poolt 1995. aasta kevadel. Vastustaja ei ole enne otsuse

tegemist selles küsimuses mingisugust seisukohta võtnud. Kohtumenetluses väitis vastustaja

seejuures, et tõendid ja dokumendid, millele kaebaja selles vastuväites viitas, olid juba varem

olemas ja midagi uut kaebaja ei esitanud. Kaebusele lisatud akti (tl. 18) kohaselt andis

Häädemeeste Põllumajandusliku Hoiufondi juhataja kaebajale vara üle vara tagastamise

raames. See, kas selle akti alusel tekkis kaebajal omandiõigus või mitte, on ilmselt vaieldav, ent

just seda olekski vallavolikogu antud juhul kontrollima pidanud, vajadusel kogudes omal

algatusel või nõudes kaebajalt täiendavate tõendite esitamist. Vastustaja pole sellele aktile, mis

arusaadavalt ei olnud talle teadmata, mingisugust sisulist tähelepanu pööranud. Kohus märgib,

et see akt saaks omandiõiguse tekkimist tõendada eeldusel, et selle aktiga vara kaebajale üle

andmiseks oli vara üle andmise ajal olemas mingisugune õiguslik alus. Samas ei nähtu

vaidlusalusest otsusest, et vastustaja oleks seda kontrollinud. Selles otsuses viidatakse

Häädemeeste kolhoosi reformikomisjoni otsusele nr 4 ja Pärnu Maakohtu 26. jaanuari 1995

otsusele haldusasjas 3-2/1995. Ei nähtu, et vallavolikogu oleks kontrollinud või võtnud

seisukoha, kas neist viidatud dokumentidest tulenes vara üleandmise alus.

21. Kohus leiab, et vallavolikogu otsuse põhjendustena ei saa käsitada Häädemeeste

Vallavalitsuse 6. mai 2011 kirja nr 5.1-1.4/637-1. Esiteks on see kiri koostatud pärast

vaidlusaluse otsuse tegemist ning teiseks on selle kirja saatnud kaebajale vallavanem, mitte

vallavolikogu. Miski ei kinnita, et selles kirjas esitatud seisukohtadest ja tõdemustest oleks

vallavolikogu lähtunud oma 15. aprilli 2011 otsuse tegemisel. Eeltoodut silmas pidades leiab

kohus, et vaidlusalune otsus on oluliste põhjendamispuudustega. Oleks haldusorgan ehitise

omandiõigusega seotud asjaolud nõutava põhjalikkusega välja selgitanud, oleks lõppetulemus

võinud olla teistsugune ning seega pole põhjendamispuuduste näol tegemist üksnes

vormiveaga. Vaidlustatud otsuse punkt 1.8 tuleb tühistada. Ülejäänud osas otsuse

tühistamiseks pole alust, sh. ei ole vaja Nissi A-6 ehitist puudutavas osas eraldi tühistada ka

otsuse punkti 2, kuna otsuse punkti 1.8 tühistamise järgselt ei saa Nissi A-6 ehitist pidada

enam punkti 1 alapunktides nimetatud ehitiseks sama otsuse punkti 2 tähenduses.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 109

lõikes 1 sätestatakse, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad

osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri,

esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja

esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja, mis hõlmas kaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu 15,97 eurot ning õigusabikulu 460 eurot. Nimekirjale on lisatud advokaadibüroo

Tamar arved ning sularahakviitung ja panga ülekandekinnitus nende tasumise kohta. 18. mail

2012 esitas kaebaja täiendava kulunimekirja, mis sisaldab 96 euro suurust õigusabikulu

kohtuistungil osalemise eest. Kokku seega taotleb kaebaja 556 euro suuruse õigusabikulu ja

15,97 euro suuruse riigilõivu välja mõistmist vastustajalt. Kohus leiab, et vaidluse keerukust ja

mahukust arvestades ei saa õigusabikulu pidada ülemääraseks. Seega tuleb menetluskulud

kaebaja kasuks taotletud ulatuses välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik