3-10-3083/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Agu Timmi

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

25. mai 2012, Tartu

Haldusasja number

3-10-3083

Haldusasi

Einar Tasku kaebus Viru Vangla toimingute (televiisori

mitteandmine, kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbi

vaatamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks ja

kahju hüvitamiseks seoses televiisori mitteandmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.03.2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Einar Tasku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Einar Tasku

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Halduskohtu 23.03.2011. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 25. juunini 2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. Tasku esitas Viru Vanglale taotluse (nr 6-20.1/39106) televiisori saamiseks kambrisse.

09.11.2009 jäeti tema taotlus seoses kehtivate rikkumistega rahuldamata.

04.03.2010 esitas kaebaja uuesti taotluse (nr 6-9/8666) televiisori saamiseks kambrisse, mis

jäeti kehtivate distsiplinaarkaristuste tõttu 08.03.2010 rahuldamata.

14.04.2010 esitas kaebaja taas taotluse (nr 6-9/16713) televiisori saamiseks kambrisse, mis

jäeti rahuldamata, sest kaebaja arvel ei olnud piisavalt raha elektri eest tasumiseks.

19.05.2010 esitas kaebaja taotluse (nr 6-9/24021) televiisori saamiseks kambrisse, mis küll

rahuldati, kuid televiisor jäeti väljastamata, sest kambrikaaslasel oli see juba olemas.

01.07.2010 esitas kaebaja Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (nr 6-14/25138), milles

taotles mittevaralise kahju hüvitamist iga päeva eest 100 krooni, mil Viru Vangla ei lubanud

talle isiklikku televiisorit kambrisse. Sellest tulenevalt ei saanud kaebaja omandada vajalikku

informatsiooni ning õppida eesti keelt.

11.10.2010 esitas kaebaja taotluse (nr 6-9/38246) televiisori saamiseks kambrisse. Taotlus

rahuldati ning 04.11.2010 väljastati kaebajale kambrisse televiisor.

2. E. Tasku esitas 29.11.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse peale.

Kaebaja taotles Viru Vangla toimingute (televiisori mitteandmine, kahju hüvitamise taotluse

tähtaegselt läbivaatamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamist ja kahju hüvitamist seoses

televiisori mitteandmisega. Samuti vaidlustas ta inspektor-kontaktisiku pädevuse otsuse

tegemisel talle televiisori kambrisse lubamise kohta. Vangla pidi kahju hüvitamise taotluse läbi

vaatama kahe kuu jooksul ning seda ei tehtud. Seega on kaebajal võimalus nõuda

tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist. Vangla ei vaadanud läbi taotlust kuue kuu jooksul ja

see oli isegi kadunud. Seega Viru Vanglas valitseb asjaajamise segadus. Lisaks on Riigikohtu

poolt leitud, et varasem distsiplinaarkaristus ei saa olla televiisori väljastamata jätmise aluseks.

Kaebajale ei väljastatud põhjuseta televiisorit ühe aasta jooksul ja seega ei saanud kaebaja end

kursis hoida päeva sündmustega ega arendada keeleoskust.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohtu 23.03.2011. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt.

Riigikohtu 09.06.2010. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-32-10 on märgitud, et loa andmisest

keeldumise alusena ei ole õige tugineda taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele ja seega on

09.11.2009. a ja 08.03.2010. a otsused õigusvastased ja kaebus kuulub selles osas

rahuldamisele. 14.04.2010. a taotluse alusel ei andnud vangla luba televiisorit kambrisse tuua

põhjusel, et kaebajal ei olnud vahendeid elektriseadmete kasutamise eest tasumiseks. Seega on

loa mitteandmine õiguspärane ja kooskõlas seadusega. Vaidlustatud aktidega ei saanud

kaebajale tekkida mittevaralist kahju, mille hüvitamist on tal õigus nõuda. Samuti ei ole

kaebaja mittevaralist kahju välja toonud. Kuus kuud ilma isikliku televiisorita olemine ei

saanud ilmtingimata kahjustada kaebaja inimväärikust. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud

oma inimväärikuse alandamist ja ei maininud seda kordagi oma pöördumistes kohtusse.

Kaebaja 01.07.2010. a kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt läbivaatamata jätmine ei

alandanud kaebaja väärikust ega kahjustanud tema tervist ning seda ei saa käsitleda vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumisena. Seega ei saa kaebaja

riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Rahalise hüvitise

taotlus on ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal ei saa olla põhjendatud huvi ning sellel põhjusel

jätab kohus selles osas kaebuse rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. E. Tasku esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse osaliselt tühistada ja

kaebuse rahuldamata jäänud osas rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kujundas halduskohus algusest peale kaebuse

küsimust ebaõigesti, mille tulemusel muutus kaebuse sisu ja järelikult ka vaidluse eesmärk.

Televiisor on kaebaja omand ja igaühel on õigus isiklikku omandit vabalt hallata, kasutada ja

käsutada. Kaebajale jääb arusaamatuks, mil moel ja milliste õigusnormidega vastavuses arutas

kohus haldusaktide õigusvastasust, kui kaebaja esitas kaebuse õigusvastase tegevuse peale,

mitte aga üksikute haldusaktide kehtivuse peale. 06.03.2011 esitas kaebaja kohtule taotluse

Viru Vangla akti nr 6-20.1/3916 ekspertiisiks ametliku dokumendi võltsimise ja fabritseerimise

kohta, kuid vastust ei saanud. Kaebajal oli alates 22.10.2009 televiisori näol juba isiklik omand

olemas, seega polnud tal vajadust saada vangla administratsioonilt mingit luba. Vangla on

hõivanud kaebaja isikliku omandi ja kasutanud seda oma äranägemisel. Kohtu seisukohast

tuleneb, et kinnipeetav pole täisväärtuslik inimene ning tal puudub inimväärikus ja tema

sotsiaalse seisundi tõttu võib teda alandada inimväärikuse puudumisel. Kaebaja leiab, et tal on

õigus kahju hüvitamisele, mis tekitati tema õiguse ebaseadusliku piiramisega.

5. Viru Vangla palus jätta E. Tasku apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kohus ei ole haldusaktide õiguspärasust hinnates käitunud kaebaja õigusi rikkuvalt.

Vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametniku loal olla

kinnipeetaval isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja

veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi

isikuid. Enne televiisori andmist on ametnikul õigus teostada kaalutlusõigust televiisori lubamise

osas. Lisaks tuleb elektritasu võlgnevuste vältimiseks maksta ette ning enne televiisori

väljastamist tuleb kontrollida kinnipeetaval finantsvahendite olemasolu. Asjaoluga, et kaebajale

ei võimaldatud kasutada isiklikku televiisorit, ei ole piiratud tema õigust saada üldlevivat

informatsiooni. Kinnipeetavatele, kellel ei ole isiklikku televiisorit või isiklikku televiisorit ei

võimaldata kambris kasutada, tagatakse televisioonisaadete jälgimise võimalus päevakavas ette

nähtud vabal ajal (4 h) osakondade päevaruumidesse paigaldatud televiisoritest. Samuti on

kinnipeetavatele tagatud üleriigiliste päevalehtede lugemise võimalus. Vangla ei ole rikkunud

kaebaja õigusi informatsiooni saamise osas. Paljudel kinnipeetavatel pole isiklikke televiisoreid,

seega pole vangla ka nende isikute õigusi rikkunud. Tõenäoliselt kaasnesid kaebajale isikliku

televiisorita olemisega ebameeldivused, kuid igasuguste ebameeldivuste kogemine ei anna alust

mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks. Kaebajale tekitatud ebamugavused ei ole

käsitletavad sedavõrd intensiivsete ja isiku põhiõigusi oluliselt riivavatena, et põhjendatud oleks

talle tekitatud hingeliste üleelamiste tõttu rahalise hüvitise maksmine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 23.03.2011. a otsus tuleb jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühel on õigus enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Samas on kaebaja jätnud tähelepanuta, et

omandiõiguse kitsendused võib sätestada seadusega.

Kinnipeetava omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendused on reguleeritud

vangistusseadusega.

VangS § 31 lg 2 sätestab, et vangla direktori või tema määratud isiku loal võib kinnipeetaval olla

isiklik raadio, televiisor, video-, helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese,

kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi isikuid.

Sama paragrahvi 3. lõike alusel katab kinnipeetav nimetatud elektriseadmete kasutamise kulud.

Seega on kinnipeetaval televiisori kasutamiseks vajalik omada vastavat ametniku luba ja peale

selle peab ta olema võimeline tasuma ka elektriseadmete kasutamise kulusid.

Käesoleval juhul on halduskohus viitega Riigikohtu lahendile õigustatult leidnud, et

õigusvastaseks tuleb lugeda vastustaja keeldumised kaebajale televiisori kambrisse

mittelubamiseks seoses sellega, et kaebaja omas varasemaid distsiplinaarkaristusi. Muus osas

puudub alus vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus on tema kaebusest valesti aru saanud ja

ebaõigesti andnud hinnangu vastustaja erinevatele lubadele või keeldumistele kaebajale

televiisori kambrisse lubamise kohta. Kuna eelnevalt viidatud VangS § 31 lg 2 näeb ette vangla

direktori või tema poolt määratud isiku loa televiisori kambrisse lubamiseks, siis oli halduskohus

õigustatud hindama nende lubade seaduspärasust.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses televiisori kambrisse mittelubamisega ei kuulu rahuldamisele.

Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu ja

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Käesoleval juhul on kaebaja leidnud, et kaebajale kambrisse televiisori mittelubamisega on

alandatud tema inimväärikust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale 6 kuu jooksul televiisori kambrisse

mittelubamine ei ole selline tegevus, mida oleks võimalik pidada tema inimväärikust alandavaks.

Televiisori puudumine kambris võis küll teatud määral piirata kaebaja õigust olla kursis

uudistega ja arendada enda keeleoskust, kuid see ei saanud rikkuda tema õigusi sellisel määral, et

oleks õigustatud hüvitise väljamõistmine mittevaralise kahju tekitamise eest. Samuti on

vastustaja õigustatult osutanud sellele, et kaebajal oli võimalus olla kursis uudistega selle

kaudu, et tal oli võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja samuti oli tal õigus vabal ajal vaadata

televiisorit päevaruumidesse paigaldatud televiisori vahendusel.

Seega on halduskohus jätnud kaebaja kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks õigustatult

rahuldamata.

Madis Ernits

Maili Lokk

Agu Timmi