2-10-2569/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Ulvi Loonurm ja Tiit

Kollom

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.05.2012, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-2569

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi OÜ Haltransa

(endine AS Haltransa) ja OÜ Boat Residence vastu

nõude tunnustamiseks OÜ Fransertal (pankrotis)

pankrotimenetluses

1 789 526.20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Kohtuistungi toimumise aeg

Harju Maakohtu 11.05.2011 otsus

09.05.2012

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

OÜ Haltransa ja OÜ Boat Residence apellatsioonkaebus

Hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood

11488826, asukoht Narva mnt 11 Tallinnas), lepinguline

esindaja advokaat Paul Keres

Kostja OÜ Haltransa (registrikood 10041974, asukoht

Nõlva t 9 Tallinnas)

Kostja OÜ Boat Residence (registrikood 11608408,

asukoht Nõlva t 9 Tallinnas)

Kostjate

esindajad:

juhatuse

liige

Sergei

Hadži,

lepingulised esindajad Kalle Oja ja Helen Reinvart

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 11.05.2011 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellantide kanda solidaarselt.

4. Jätta

rahuldamata

apellantide

taotlus

09.05.2012

kohtuistungi

protokolli

parandamiseks ja tagastada taotluse lisad esitajale.

5. Tagastada

hagiavalduse

esitamisel

tasutud

riigilõivust

840 000

kroonist

(maksekorraldus 18.01.2010; makse nr 37360; maksja Danske Bank A/S Eesti

Filiaal; maksja konto 338400050005; saaja Rahandusministeerium; saaja konto

333416110002; viitenumber 2900072123) 34 512.29 (kolmkümmend neli tuhat

viissada kaksteist eurot 29 senti) eurot maksja arveldusarvele.

6. Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata alates 01.01.2011

kehtiva riigilõivuseaduse redaktsiooni § 57 lg-d 1 ja 20 ning lisa 1 nende koostoimes

osas, milles need näevad ette kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 639 116.48

euro apellatsioonkaebuselt riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui

95 867.47 eurot.

7. Määrata tsiviilasjas nr 2-10-2569 apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud

riigilõivu suuruseks 19 173.49 eurot.

8. Tagastada apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust (maksekorraldus

15.03.2012;

maksja

Sergei

Hadži,

isikukood

36509150268;

maksja

konto

17000438461; makse selgitus „apellatsioonkaebuselt riigilõiv tsiviilasi 2-10-2569 OÜ

Haltransa ja OÜ Boat Residence eest“; saaja Rahandusministeerium; saaja konto

221023778606; viitenumber 2900072686) 16 617.03 (kuusteist tuhat kuussada

seitseteist eurot kolm senti) eurot maksja arveldusarvele.

9. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

10. Otsuse resolutsiooni p 5 edastada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks Riigikohtule.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata,

kui ta ei pea istungit vajalikuks.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud ja menetluse käik

1. 18.01.2010 esitas Danske Bank A/S Eesti filiaal hagi Harju Maakohtusse OÜ Boat

Residence ja AS (nüüd OÜ) Haltransa vastu 260 155 087.93 krooni suuruse nõude

tunnustamiseks OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotimenetluses.

2. OÜ Fransertal (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid hageja nõudele vastu AS

Haltransa ja OÜ Boat Residence. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist ei nähtu, et

kostjad oleksid vastu vaielnud hageja nõuet tagavale pandiõigusele või nõude

rahuldamisjärgule. Kostjad vaidlesid vastu üksnes nõudele täies ulatuses, mistõttu loetakse

rahuldamisjärk kooskõlas pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg-ga 2 kaitstuks. Nõude

tõendatuse korral ei saa olla vaidlust nõude rahuldamisjärgus. Kooskõlas PankrS § 153

lg 1 p-ga 1 on pandiga tagatud nõue esimese rahuldamisjärgu nõue. Pandiga tagamata osas

on tegemist teise rahuldamisjärgu nõudega. Hageja palus tunnustada 250 000 000 krooni

esimese rahuldamisjärgu nõudena ja 10 155 087.93 krooni teise rahuldamisjärgu nõudena.

3. Harju Maakohtu 17.09.2009 määrusega kuulutati välja OÜ Fransertal pankrot. Hageja

nõue tuleneb 13.03.2006 sõlmitud laenulepingust nr KL-130306FR, mille alusel andis

hageja võlgnikule 40 000 000 krooni laenu. Laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks

sõlmisid hageja ja võlgnik 14.03.2006 ühishüpoteegi seadmise lepingu ning

asjaõiguslepingud.

Ühishüpoteegi

seadmise

lepingu

p-s

6.1

lepiti

kokku,

et

ühishüpoteegiga on tagatud kõik hageja nõuded omaniku (võlgniku) vastu, mis tulenevad

võlgniku ja hüpoteegipidaja vahel 13.03.2006 sõlmitud laenulepingust nr KL-130306FR ja

selle lisadest ja/või muudatustest, samuti omaniku ning hüpoteegipidaja vahel tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja/või

muudatustest tulenevad nõuded. Ühishüpoteegi seadmise lepingu p 6.2 alusel kohustus

ühishüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel lepingu esemete igakordne omanik alluma

kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras.

4. Hageja ja võlgnik suurendasid 06.11.2006 lepingu muudatuses nr 1 laenu summat

55 000 000 krooni võrra. 20.02.2008 muudatuse nr 2 alusel suurendati laenusummat

14 000 000 krooni võrra. 25.07.2008 muudatuse nr 3 alusel muudeti lepingu tingimusi.

29.08.2008 muudatuses nr 4 tunnistas võlgnik, et tema kasutuses ja käsutuses olevaks

laenusummaks on 6 966 369.69 eurot. Poolte kokkuleppel kehtestati laenu tagastamise

lõpptähtajaks 01.12.2008. Hageja ja võlgniku vahel sõlmiti 29.08.2008 hüpoteegiga

tagatavate nõuete muutmise leping, mille p 2.1 kohaselt on võlgniku kinnistutel lasuva

ühishüpoteegiga summas 250 000 000 krooni tagatud lisaks hagejaga sõlmitud

laenulepingust nr KL-130306FR, selle lisadest/muudatustest ning tulevikus sõlmitavatest

lepingutest tulenevatele võlausaldaja rahalistele nõuetele ka kõik võlausaldaja nõuded,

sealhulgas tulevikus tekkivad nõuded, kuni 40 000 000 krooni OÜ HK Sage Invest, OÜ

Mündiveski ja OÜ Estredost vastu.

5. Võlgniku konto väljavõtted tõendavad, et laenulepingu ja selle lisade alusel võlgneb

võlgnik hagejale tagastamata laenu 109 000 000 krooni. Võlgnik ei ole ka sissenõutavaks

muutunud kõrvalnõudeid tasunud. Hageja edastas 02.,18. ja 23.12.2008 nõudekirjad,

milles palus võlgnevused tasuda.

6. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ja laenulepingu üldtingimuste p 5.1 ning

põhitingimuste kohaselt on viivitusintressi määraks 0,3% päevas iga maksmisega

viivitatud päeva eest. Seega muutus ajavahemikul 01.12.2008-17.09.2009 laenulepingu

alusel sissenõutavaks viivis kokku 6 060 741.90 eurot (6 966 369.69 eurot * 0,3% päevas

* 290 päeva). Kuna võlgnik tasus 04.12.2008 hagejale viivisena 1 592.44 eurot, on hageja

põhjendatud viivisenõue 17.09.2009 seisuga 6 059 149.46 eurot ehk 94 805 088.94 krooni.

7. Laenulepingu üldtingimuste p 11.2 sätestab, et laenusaaja poolt lepinguga endale võetud

kohustuste mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral on pangal õigus nõuda

laenusaajalt trahvi kuni 15% laenusummast. Leppetrahv laenusummalt on 1 044 955.45

eurot (6 966 369.69 eurot * 15%) ehk 16 350 000 krooni. Seega on hageja nõuded

13.05.2009 seisuga võlgniku vastu kokku 11 416 287.63 eurot (6 966 369.69 +

6 059 149.46 + 1 044 955,45), millele lisandub hüpoteegilepingust tulenev pandieseme

realiseerimise nõue kolmandate isikute võlgade katteks 40 000 000 krooni.

8. OÜ-l Fransertal (pankrotis) on hageja ees 17.09.2009 seisuga täitmata kohustusi 260

155 087.93 krooni. Laenulepingu nr KL-130306FR põhiosa 6 966 369.69 eurot, viivis 6

059 149.46 eurot ja leppetrahv 15% 1 044 955.45 eurot, kokku 14 070 474.60 eurot (220

155 087.93 krooni). Arvestades, et laenu lõpptähtaeg oli 01.12.2008, võla arvestuse päev

17.09.2009, viivitatud päevi 290 ja viivise määr päevas 0,30%, on viivise summa päevas

20 899.11 krooni. Viivis 290 päeva eest kokku 6 060 741.90 eurot, millest tuleb maha

arvestada tasumine 04.12.08 1 592.44 eurot. Kokku on tasumata viivist 6 059 149.46

eurot. Lisandub hüpoteegilepingust tulenev pandieseme realiseerimise nõue kolmandate

isikute võlgade katteks 40 000 000 krooni. Kõik kokku 260 155 087.93 krooni. Lisaks on

hüpoteegiga tagatud ka pankrotimenetluse kulud, mis langevad pandipidajale, kuni

hüpoteegi maksimumsummani 250 miljonit krooni.

Kostjate vastuväited

9. Kostjad hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub rahaline nõue võlgniku vastu, sest OÜ

Fransertal (pankrotis) on vastastikused rahalised nõuded hagejaga tasaarvestanud.

10. Käesoleval hetkel on maakohtu menetluses OÜ Fransertal (pankrotis) hagi Danske Bank

A/S Eesti filiaali ja OÜ Herkimer vastu tekitatud kahju 66 931 651.62 krooni hagejalt

ning OÜ-lt Herkimer solidaarselt väljamõistmise nõudes (tsiviilasi nr 2-09-25487). OÜ

Fransertal (pankrotis) poolt kohtule esitatud hagiavalduse aluseks on muuhulgas asjaolu,

et OÜ Fransertal (pankrotis) hagejaga sõlmitud laenulepingud on tühised ning hageja on

grupis koos teiste isikutega tekitanud OÜ-le Fransertal (pankrotis) varalist kahju.

11. Võlgnik soovis aastatel 2005-2006 võõrandada Tallinnas Nõlva t 9 asuvad kinnistud

(kinnisasja ning hoonestusõiguse, kusjuures hoonestusõigus kuulus nimetatud ajal AS-le

Haltransa). 2006. aasta algul tegid Indrek Raudsepp, Vahur Volt (AS Sampo Pank

esindaja laenulepingute sõlmimisel) ja Andrei Tšernõšev ettepaneku OÜ Fransertal

(pankrotis) juhatuse liikmele Sergei Hadžile, et nemad abistavad võlgnikku nimetatud

kinnisasjade võõrandamisel. Kuivõrd OÜ-le Fransertal (pankrotis) kuuluval Nõlva

kinnistul ei lasunud ühtegi hüpoteeki, siis pakkusid Indrek Raudsepp, Vahur Volt ja

Andrei Tšernõšev välja ettepaneku teostada koostööd nii Pelgulinnas kortermajade

rekonstrueerimisel kui ka Nõlva kinnistute võõrandamisel. Ettepanekute kohaselt

vormistati OÜ Fransertal (pankrotis) nimele pangalaen Pelgulinna kinnistutel asuvate

korruselamute renoveerimistööde lõpetamiseks.

12. Laenuleping nr KL-130306FR sõlmiti 13.03.2006 laenu 40 000 000 krooni saamiseks.

Laenu kasutamise eesmärgina oli sätestatud muuhulgas Nõlva t 9 hoonestusõiguse

ostuhinna

tasumine,

kolmandatelt

isikutelt

võetud

laenude

refinantseerimine,

laenulepinguga finantseeritava objekti detailplaneeringu ja projektide algatamisega seotud

kulude tasumine. Laenu tagamiseks seadsid pooled OÜ-le Fransertal (pankrotis) kuuluvale

kinnistule ja tema poolt ostetud kinnistut koormavale hoonestusõigusele 14.03.2006

hüpoteegi 250 000 000 krooni. Tegelik hüpoteegisumma ületas laenulepingus ettenähtud

hüpoteegisummat mitmekordselt. Kokku on AS Sampo Pank laenanud OÜ-le Fransertal

(pankrotis) 123 000 000 krooni, millest tänaseks on tagastamata 109 000 000 krooni.

13. Vastavalt tehinguga seotud isikute juhistele kandis OÜ Fransertal (pankrotis) saadud

summad koheselt üle Estredos OÜ-le (11 555 000 krooni), Dexter Capital OÜ-le

(15 010 000 krooni), PromoProjekt OÜ-le (6 350 000 krooni) ja Best Holder OÜ-le

(14 550 000 krooni). Kuivõrd OÜ Fransertal (pankrotis) juhatuse liikmele antud kinnituste

kohaselt olid kõik nimetatud isikud seotud AS-ga Sampo Pank, siis ei näinud OÜ

Fransertal (pankrotis) mingisugust riski tehingute tegemises. Osaühingu juhatuse liikme

usaldust suurendas asjaolu, et vahepealse perioodi jooksul oli osaühingu algne AS Sampo

Pank suhtehaldur Vahur Volt pangast lahkunud ning tegeles Estredos OÜ, Dexter Capital

OÜ, PromoProjekt OÜ ja Best Holder OÜ esindajana ning asjaajajana.

14. Tehinguga seotud isikud taotlesid laenulepingu sõlmimist OÜ-ga Herkimer, laenu

13 000 000 krooni võtmiseks sõlmiti leping 20.12.2007. OÜ-ga Herkimer sõlmiti

hüpoteegi seadmiseks samuti notariaalselt tõestatud lepingud. Vastavalt OÜ Fransertal

(pankrotis) juhatuse liikmele Sergei Hadžile antud juhistele laenati osaühingu poolt OÜ-lt

Herkimer saadud rahalised vahendid koheselt välja kolmandatele isikutele Dexter Capital

OÜ-le (4 600 000 krooni), Manticore Invest OÜ-le (3 700 000 krooni) ja PromoProjekt

OÜ-le (2 000 000 krooni). Samas oli OÜ Fransertal (pankrotis) tahe pidevalt suunatud

asjaolule, et Nõlva t 9 kinnisasjad võõrandada.

15. OÜ-l Fransertal (pankrotis) tekkisid 2008. aastal probleemid intresside tasumisega ning

lisaks tekkis vajadus laenulepingute pikendamiseks. 29.08.2008 seadis pank lepingu

tähtaja pikendamise eelduseks ootamatud lisatingimused: OÜ Fransertal (pankrotis) pidi

29.08.2008 sõlmima Nõlva t 9 kinnistule seatud hüpoteegi seadmise lepingu muutmise

kokkuleppe. Lepingu p 2.1.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et nimetatud hüpoteegiga on

nüüd tagatud ka kõik hageja nõuded summas kuni 40 000 000 krooni OÜ HK Sage Invest,

Mündiveski OÜ ja OÜ Estredos vastu, mis tulenevad hageja ja OÜ HK Sage Invest ja/või

Mündiveski OÜ ja/või OÜ Estredos vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja /või muudatustest. Kuivõrd

Indrek Raudsepaga, Margo Mürkiga ja Martti Laursoniga seotud äriühingud ei tagastanud

OÜ-le Fransertal (pankrotis) antud laenusid ja 01.12.2008 lõppes hagejaga sõlmitud

laenulepingu tähtaeg ning OÜ-l Fransertal (pankrotis) tulnuks päevapealt tagastada

109 000 000 krooni, mis ei olnud kooskõlas laenu tegelike kasutajatega varasemalt

kokkulepitule,

siis

oli

OÜ

Fransertal

(pankrotis)

sunnitud

nõustuma

hageja

lisatingimustega.

16. Hilisemalt selle tehingu asjaolude analüüsimisel selgus OÜ-le Fransertal (pankrotis), et

talle jäeti teadlikult selle lepingu sõlmimiseks olulised asjaolud avaldamata ning pettusega

kallutati tehingut tegema, millega OÜ Fransertal (pankrotis) võttis endale täiendavaid

kohustusi 40 000 000 krooni suuruses summas. Sellega on oluliselt kahjustatud teiste OÜ

Fransertal (pankrotis) võlausaldajate õigusi ja huve. Danske Bank A/S ei teavitanud OÜ

Fransertali (pankrotis) sellest, et Danske Bank A/S ja OÜ Mündiveski, HK Sage Invest

OÜ ning OÜ Estredos vahel sõlmitud lepingud olid 29.08.2008 lõppenud ja tähtaeg

lepinguliste kohustuste täitmiseks ning laenusummade tagastamiseks oli selleks ajaks juba

möödunud; Mündiveski OÜ, HK Sage Invest OÜ ja OÜ Estredos ei olnud nõuetekohaselt

lepingulisi kohustusi täitnud alates jaanuarist 2008; pank ei olnud realiseerinud oma õigusi

võlgnevuste sissenõudmiseks. Hea usu põhimõttest tulenevalt, samuti võttes arvesse häid

kombeid ning krediidiasutuse kõrgendatud hoolsuskohustust, oleks hageja pidanud

kõikidest eelnimetatud asjaoludest OÜ Fransertal (pankrotis) vähemalt teavitama.

17. Hageja on tühiste tehingutega OÜ-lt Fransertal (pankrotis) nõudnud alusetult intresside

tasumist 18 008 651.71 krooni, samuti on OÜ Fransertal (pankrotis) seoses eelkirjeldatud

lepingute sõlmimisega kandnud kulutusi seonduvalt lepingutasudega, kokku 922 999.91

krooni. OÜ Fransertal (pankrotis) on seisukohal, et Danske Bank A/S ja OÜ Herkimer

tegevuse tulemusel on OÜ-le Fransertal (pankrotis) tekitatud olulist kahju, mida on

Danske Bank A/S ja OÜ Herkimer kohustatud hüvitama.

18. OÜ Fransertal (pankrotis) esitas 13.03.2009 hagejale avalduse, millega tühistas

13.03.2006 laenulepingu nr KL-130306FR ning selle muudatused nr 1, 2 ja 4. Tehingute

tühistamise põhjuseks on asjaolu, et hageja on teadlikult pettuse teel kallutanud OÜ

Fransertali (pankrotis) sõlmima endaga laenulepingu eesmärgiga oluline osa sellest laenust

edasi laenata endaga seotud isikutele, ette kavatsedes jätta laen tagastamata, lootes sellisel

viisil OÜ Fransertal (pankrotis) majanduslikku olukorda ära kasutades omandada

ebaõiglase hinnaga OÜ Fransertal (pankrotis) omandis oleva väärtusliku kinnisasja

Tallinnas Nõlva t 9. Nimetatud avalduses oli märgitud, et hageja võlgneb OÜ-le Fransertal

(pankrotis) 83 534 178 krooni. Avalduses teostati muuhulgas tasaarvestus, mille

tulemusena jäi hageja võlgnevuse suuruseks OÜ Fransertal (pankrotis) ees 38 022 649

krooni. Samuti esitas OÜ Fransertal (pankrotis) uurimisasutustele kuriteoteate

kriminaalmenetluse alustamiseks.

19. OÜ Fransertal (pankrotis) poolt hageja ning OÜ-ga Herkimer sõlmitud laenulepingud on

heade kommete vastasuse tõttu tühised. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see

eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse

üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. OÜ Fransertal (pankrotis) on seisukohal, et

heade kommete järgse käitumise standardi tuvastamine on objektiivne, see tähendab

isikuid, kes on end sidunud kõrgemate hoolsuskohustustega, tuleb hinnata ka vastavaid

kõrgemaid standardeid järgides. Moraalse standardi seadmisel tuleb arvestada ka hageja

erilist rolli krediidiasutusena. Heade kommete vastasusega seonduvat on selgitatud

Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-76-01 ja nr 3-2-1-158-05. Heade kommetega võivad

tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi

võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (lahendid nr 3-2-1-80-02 ja nr 3-2-1-29-04).

20. Käesoleval juhul oli OÜ Fransertali (pankrotis) ja tema juhatuse liikme S.Hadži tahe juba

alates 2006. aasta algusest suunatud üksnes Nõlva t 9 kinnisasjade võõrandamisele.

Osaühing sõlmis vaidlusalused lepingud ainuüksi põhjusel, et juhatuse liikme tegeliku

arusaamise kohaselt oli tegemist koostöölepingutega, mille eesmärgiks oli hageja

tippjuhtkonda kuuluvate isikutega seotud Pelgulinna 22 korterelamu rekonstrueerimise

projekti lõpetamine ning muuhulgas koostöö teostamine hageja tippjuhtkonda kuuluvate

isikutega Nõlva t 9 kinnisasja väärtustamise ning müümise osas. OÜ Herkimer pidi samuti

koos hageja tippjuhtkonda kuuluvate isikutega osalema Pelgulinna 22 korterelamu ja

Nõlva t 9 projekti arendamises. OÜ Herkimer poolt tasutud 13 000 000 krooni pidi olema

OÜ Herkimer poolne panus ühises koostööprojektis. Samas võib praegu asuda

seisukohale, et OÜ Fransertal (pankrotis) viidi lepingute sõlmimisel teadlikult eksimusse

tehinguga seotud oluliste asjaolude suhtes ning tehingud olid juba algselt sõlmitud

kuritahtlikel eesmärkidal.

21. Hagejaga sõlmitud laenulepingud on tühised samuti põhjendusel, et hageja poolt laenu

andmisel on eiratud krediidiasutuste seadusest (KAS) tulenevaid nõudeid laenude

andmisel.

22. Laenulepingud ja hüpoteegi seadmise lepingud ning selle muutmise leping on omavahel

tihedalt seotud ja olenemata sellest, et ühe tehingu tühisus ei pruugi automaatselt kaasa

tuua teise tehingu tühisust, siis on vajalik nimetatud tehinguid analüüsida kompleksselt.

Hüpoteegi seadmise lepingute aluseks olevad asjaolud ning samuti ka selle muutmise

aluseks olevad asjaolud on samad, mis laenulepingute puhul ning Danske Bank A/S-l ja

OÜ-l Herkimer on seoses laenulepingute tagatistega samuti kõrgendatud nõuded ja

kõrgendatud hoolsuskohustus.

23. Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ 25.04.2008 ekspertarvamuse kohaselt oli Tallinnas

Nõlva t 9 asuvate kinnisasjade turuväärtuseks seisuga 21.04.2008 kokku 350 000 000

krooni. Käesoleval hetkel on nimetatud kinnisasja vääruseks 180 miljonit krooni. 1Partner

Kinnisvara OÜ 13.05.2009 ekspertarvamuse kohaselt oli nimetatud vara väärtuseks üksnes

40-50 miljonit krooni. OÜ Fransertal (pankrotis) arvates ei ole 1Partner Kinnisvara OÜ

13.05.2009 ekspertarvamus õige. OÜ Fransertal (pankrotis) kahjuks on muuhulgas

hagejale tühiste tehingutega seoses tasutud intressid summas 18 008 651.71 krooni, samuti

muud

kulutused,

mis

seonduvad

lepingutasudega,

922 999.91

krooni,

kokku

18 931 651.62 krooni. Kahjude kogusuuruseks on 170 000 000 + 18 931 651.62 =

188 931 651.62 krooni.

24. VÕS § 137 lg-st 1 ja § 138 lg-st 1 tulenevalt võib OÜ Fransertal (pankrotis) nõuda kahju

kogusummas 188 931 651.62 krooni hüvitamist nii hagejalt kui ka OÜ-lt Herkimer

solidaarselt. OÜ Fransertal (pankrotis) ise on kohustatud tasuma hagejale tühiste tehingute

alusel saadud 109 000 000 krooni ning OÜ-le Herkimer 13 000 000 krooni, kokku

122 000 000 krooni. Pärast vastastikuste tasaarvestuste tegemist on OÜ-le Fransertal

(pankrotis) hüvitamata kahju summaks 188 931 651.62 - 122 000 000 = 66 931 651.62

krooni. Hageja on solidaarselt OÜ-ga Herkimer kohustatud tasuma OÜ-le Fransertal

(pankrotis) 66 931 651.62 krooni. Hageja ja OÜ Fransertal (pankrotis) vahel sõlmitud

laenulepingud on tühised ning poolte vastastikused rahalised vastunõuded on

tasaarvestatud.

25. Hageja 16.06.2010 menetlusdokumendi osas on tegemist hagi muutmisega, kuivõrd

esialgses hagiavalduses ei palunud Danske Bank A/S Eesti filiaal oma nõude osalist

tunnustamist esimese rahuldamisjärgu nõudena, vaid oma nõude tunnustamist

tavanõudena, see on pandiga tagamata nõudena. Kuivõrd alles 16.06.2010 palus hageja

esmakordselt oma nõude tunnustamist 250 000 000 krooni osas pandiga tagatud nõudena,

siis on ilmne, et hagi ese on oluliselt muutunud. Hagi eseme niivõrd olulist muutmist tuleb

lugeda TsMS § 376 lg 1 tähenduses hagi muutmiseks, mida saab teostada üksnes kostja

nõusolekul. Kostjad on hagiavalduse muutmisele vastu.

Esimese astme kohtu otsus

26. 11.05.2011 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi. Kohus tunnustas Danske Bank A/S

Eesti filiaali 15 977 912.13 suurust nõuet pandiga tagatud nõudena ja 649 028.41 euro

suurust nõuet muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena OÜ Fransertal (pankrotis)

pankrotimenetluses. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda.

27. Harju Maakohus kuulutas 17.09.2009 määrusega välja OÜ Fransertal pankroti. Võlgniku

võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku 18.12.2009 protokollist nähtub, et hageja esitas

nõudeid kokku 260 155 087.93 krooni, millest 250 000 000 krooni on tagatud pandiga (I

rahuldamisjärgus) ja ülejäänud II rahuldamisjärgus. Kostjad vaidlustasid 18.12.2009

hageja

nõude

kogu

ulatuses.

Võlgnik

ei

kasutanud

nõude

vaidlustamiseks

pankrotiseaduses (PankrS) sätestatud võimalust ega esitanud vastuväiteid.

28. Hageja

esitas kohtule nõude 260 155 087.93 krooni tunnustamiseks võlgniku

pankrotimenetluses. Eelmenetluses palus hageja tunnustada nõuet 250 000 000 krooni I

rahuldamisjärgus ja 10 155 087.93 krooni II rahuldamisjärgus. Kohus asus seisukohale, et

tegemist on hagi täpsustamisega, kuna ei ole muudetud hagi aluseks olevaid põhilisi

asjaolusid.

29. Võlgniku konto väljavõtetega on tõendatud, et laenulepingu nr KL-130306FR ja selle

lisade alusel võlgneb võlgnik hagejale laenusummana 109 000 000 krooni. Hageja edastas

nii 02.12.2008 kui 18.12.2008 ja 23.12.2008 võlgnikule nõudekirjad, milles palus

tekkinud võlgnevuse tasumist. Võlgnik ei ole käesoleva ajani laenu tagastanud ega ka

sissenõutavaks muutunud kõrvalnõudeid tasunud. Hageja esitas 02.10.2009 võlgniku

pankrotimenetluses esialgse nõudeavalduse summas 260 155 087.93 krooni.

30. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping ja selle

muudatused on tühised ning vastuolus heade kommetega ning kas hageja on tekitanud

võlgnikule kahju.

31. Kohus leidis, et ei ole põhjust kahelda nimetatud laenusuhte õiguspärasuses. Hageja ja

võlgniku vaheline suhe on käsitatav laenusuhtena VÕS § 401 mõttes. Vaidlusalune

laenuleping on kehtiv. Panga ja võlgniku suhtes ei ole ühtegi asjaolu, mis annaks põhjust

väita, et tehing on TsÜS § 86 järgi vastuolus heade kommetega. Vastastikuste kohustuste

väärtus peab tühisuse kohaldamiseks olema ebamõistlikult tasakaalust väljas ja laenusuhte

puhul ei ole vastastikuseks kohustuseks mitte laenusumma tagasimaksmine, vaid ühelt

poolt laenu kasutada andmine ja teiselt poolt laenuintressi maksmine. Kumbki pool ei ole

esile toonud asjaolusid, mis annaks alust väita, et nõutav intressimäär EURIBOR 2,835%

aastas on ebamõistlikult kõrge. Paljasõnaline on kostjate viide võimalikule hagejapoolsele

hea pangandustava rikkumisele. Kostjad ei ole püüdnudki seda asjaolu sisustada muul

viisil, kui lootes saada infot hagejalt kolmandate isikute arvelduskontode väljavõtetest ja

laenutoimikutest. Kohus jättis rahuldamata kostjate taotluse hagejalt kolmandate isikute

arvelduskontode väljavõtete ja laenutoimikute väljanõudmiseks. Isegi kui kohus tuvastaks

mingi hageja rikkumise, ei mõjutaks see hageja kui võlausaldaja nõude esitamise õigust

võlgniku pankrotimenetluses.

32. Asjaolu, et võlgnik esitas laenulepingu tühistamisavalduse, ei tähenda, et laenuleping ja

selle muudatused ei kehtiks. Tühistamisavaldus toob tühisuse kaasa üksnes juhul, kui

esinevad tühistamise materiaalõiguslikud alused. Kostjate väited, mille kohaselt kallutas

hageja võlgnikku pettuse teel laenulepingut sõlmima, pahatahtliku eesmärgiga laen edasi

laenata, ei ole sellised asjaolud, mis muudaksid vastuväite usutavaks. See, et hageja andis

laenu võib-olla sooviga laenulepingust tulenev nõue edasi loovutada ja võlgnikku

majanduslikus mõttes survestada, ei muuda tasaarvestuse eelduste olemasolu usutavaks.

See, et tühistamisavaldused esitati vahetult enne pankrotiavalduse esitamist, ei muuda

tühistamisavaldusi ja nende aluseks olevaid asjaolusid samuti usutavaks. Kostjate väited,

et hageja ja temaga seotud isikud moodustavad kuritegeliku grupi ning et laenu andmine

on vastuolus heade kommetega, ei ole tõsiselt võetavad. Võlgnikule kahju tekkimise

asjaolusid ei ole põhistatud. Asjaolu, et võlgnik laenas hagejalt saadud laenu kolmandatele

isikutele, ei tee olematuks hageja ja võlgniku vahelist laenusuhet. Kostjad, kes on

võlgniku lähikondsed, kinnitasid, et võlgnik on hagejalt laenu saanud.

33. Laenulepingu üldtingimuste p 5.1 ja põhitingimuste kohaselt on viivitusintressi määraks

0,3% päevas iga maksmisega viivitamise päeva eest. Seega on ajavahemikul 01.12.2008-

17.09.2009 muutunud laenulepingu alusel sissenõutavaks viivis summas 6 060 741.90

eurot (6 966 369.69 eurot * 0,3% päevas * 290 päeva). Kuna võlgnik on 04.12.2008

tasunud hagejale viivisena 1 592.44 eurot, on hageja täies ulatuses seaduslik ja

põhjendatud viivisenõue 17.09.2009 seisuga võlgniku vastu 6 059 149.46 eurot ehk

94 805 088.94 krooni.

34. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud poole kohustus

maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Laenulepingu

üldtingimuste p 11.2 sätestab, et laenusaaja poolt lepinguga endale võetud kohustuste

mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral on pangal õigus nõuda laenusaajalt

trahvi kuni 15% laenusummast. Leppetrahv laenusummalt on 1 044 955.45 eurot

(6 966 369.69 eurot * 15%) ehk 16 350 000 krooni. Seega on hageja nõuded 13.05.2009

seisuga võlgniku vastu kokku 11 416 287.63 eurot (6 966 369.69 + 6 059 149.46 +

1 044 955.45) ehk 220 155 087.93 krooni, millele lisandub hüpoteegilepingust tulenev

pandieseme realiseerimise nõue kolmandate isikute võlgade katteks summas 40 000 000

krooni.

35. OÜ-l Fransertal (pankrotis) on hageja ees 17.09.2009 seisuga täitmata kohustusi 260

155 087.93 krooni. Laenulepingust nr KL-130306FR tuleb laenu põhiosa 6 966 369.69

eurot, viivis 6 059 149.46 eurot ja leppetrahv 1 044 955.45 eurot, kokku 14 070 474.60

eurot. Tasumata viivist on kokku 6 059 149.46 eurot. Lisandub hüpoteegilepingust tulenev

pandieseme realiseerimise nõue kolmandate isikute võlgade katteks 40 000 000 krooni.

Kõik kokku 260 155 087.93 krooni. Kostjad ei vaidlustanud võlgnevuse ja kõrvalnõuete

arvestust.

36. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja ja OÜ Fransertal vahel sõlmitud laenuleping ja

selle muutmise lepingutest tulenevad nõuded on tasaarvestatud. Võlgnik ise ei vaidle

sellele vastu, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldajatel olid avalduse esitamise aluseks

olevad nõuded mahus ja ulatuses, millele võlausaldajad tuginesid. Nõuete olemasolu

tunnistas võlgnik ka ise, kui väitis, et nõuded on tasaarvestatud võlgniku nõudega. Ainetu

on kostjate vastuväide, et vastavad nõuded on tasaarvestuste tagajärjel lõppenud.

Tasaarvestusega ei ole hageja nõustunud. Kostjad on tasaarvestuse aluseks olevate nõuete

põhistamiseks esitanud asjaolud, mille tõendamine on kaheldav. Kostjad ei ole nõuete

põhistamiseks esitanud asjaolusid, mille õigsuse eeldamise korral võiks hageja ja võlgniku

tasaarvestuse aluseks olevate nõuete olemasolu tõepäraseks lugeda. Kostjad ei ole

tõsikindlalt viidanud asjaoludele, mille alusel saaks järeldada, et võlgnikul võiks hageja

vastu nõudeid olla. Hageja ja võlgniku suhtes ei ole kohaldatav VÕS § 197 lg 1, kuna

hageja annab laenu ja laenusaajal on kohustus see pangale tagastada koos intressidega.

VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool

saab esitada vastuväiteid. Kuna hageja esitas tasaarvestuse vastuväite, siis ei tõusetu

hageja ja võlgniku vahel tasaarvestuse küsimust.

37. Kostjate väited Nõlva t 9 asuva kinnisasja hinna osas on vastuolulised. Kostjad ei ole

põhistanud, et hageja tegevus põhjustas kahju tekkimise seeläbi, et tegevuse tagajärjel ei

saanud võlgnik talle kuuluvat kinnisasja müüa ning et võlgnik oleks kinnisasja muul juhul

müünud ja et kinnisasja müümisel oleks saadud tulu, mis oleks praeguse kinnisasja

müügihinnaga võrreldes suurem ning et hageja tegevuses oleks esinenud õigusvastasus.

Vaidlusalune kinnistu on koormatud hüpoteekidega 250 000 000 krooni ja 30 000 000

krooni. Hüpoteegisummade väärtust ei saa arvestada kinnisasja väärtuse määramisel.

38. Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt koostatud hindamisaktis on märgitud, et

tellija palvel ei ole kinnisasja väärtuse määramisel kinnisasja koormavate piiratud

asjaõigustega, sealhulgas ka hoonestusõigusega, arvestatud. Samas ei saa neid arvestamata

jätta, sest kinnistut koormab hoonestusõigus ja mitu hüpoteeki. Kuigi hoonestusõiguse ja

kinnisasja omanik on üks ja sama isik, ei tähenda see, et hoonestusõiguse olemasolu

kinnisasja väärtust ei mõjutaks. Ka hoonestusõigus on koormatud kolmandate isikute

õigustega, sealhulgas hüpoteegid ja kohtulikud käsutuskeelud, mistõttu ei ole

hoonestusõiguse kustutamine kolmandate isikute õigusteta võimalik. Hindamisakti

koostamisel on lähtutud ka sellest, et detailplaneeringu kehtestamine on väga tõenäoline.

1Partner Kinnisvara Tallinn OÜ poolt koostatud hindamisaktis on arvestatud kinnisasja

koormavate

piiratud

asjaõigustega

ja

detailplaneeringu

puudumisega.

Colliers

International poolt koostatud hindamisaktis ei ole samuti arvestatud sellega, et kinnisasi

on koormatud piiratud asjaõigustega. Eksperdi arvamuse kohaselt on vaidlusaluse kinnistu

hinnaks 13 000 000 eurot (203 000 000 krooni), kuid ka sellisel juhul ei oleks see piisav,

et saaks asuda seisukohale, et võlgniku vastu esitatud nõuded on pandiga tagatud.

39. Hageja väitel on tema nõue esitatud tunnustamiseks I rahuldamisjärgus. Pandiõigus ise

tuleneb võlgniku ja hageja vahelisest laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks

14.03.2006 sõlmitud ühishüpoteegi seadmise lepingust ning asjaõiguslepingutest.

Ühishüpoteegi seadmise lepingu p 5 alusel seati võlgnikule kuuluvale hoonestusõigusele

Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriossa nr 3922701 ja nr

3665701 ühishüpoteek hageja kasuks summas 250 000 000 krooni. Ühishüpoteegi

seadmise lepingu p-s 6.1 lepiti kokku, et ühishüpoteegiga on tagatud kõik hageja nõuded

omaniku (võlgniku) vastu, mis tulenevad võlgniku ja hüpoteegipidaja vahel 13.03.2006

sõlmitud laenulepingust nr KL-130306FR ja selle lisadest ja/või muudatustest, samuti

omaniku ning hüpoteegipidaja vahel tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest

ning nende võimalikest lisadest ja/või muudatustest tulenevad nõuded. Ühishüpoteegi

seadmise lepingu p 6.2 alusel kohustus ühishüpoteegiga tagatud nõuete mittetäitmisel

lepingu esemete igakordne omanik alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras.

40. Hageja ja võlgniku vahel sõlmiti 29.08.2008 hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise

leping, mille p 2.1 kohaselt on võlgniku kinnistutel lasuva ühishüpoteegiga 250 000 000

krooni tagatud lisaks hagejaga sõlmitud laenulepingust, selle lisadest/muudatustest ning

tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevatele võlausaldaja rahalistele nõuetele ka kõik

võlausaldaja nõuded kuni suuruses 40 000 000 krooni OÜ HK Sage Invest, OÜ

Mündiveski ja OÜ Estredost vastu, sealhulgas tulevikus tekkivad nõuded.

41. Pankrotimenetluses

loetakse

kehtivaks

ja

kaitsmiseta

tunnustatuks

igasugune

kinnistusraamatusse kantud pandiõigus. Võlgnik ega pankrotihaldurid ei ole hageja nõuet

tagavale pandiõigusele vastu vaielnud. Olukorras, kus võlgnik ega pankrotihaldur ei ole

pandi olemasolu ja kehtivust kahtluse alla seadnud, tuleb jätta tähelepanuta ka kostjate

sellekohased põhjendamatud väited. Hageja on pankrotiseaduse mõttes võlausaldaja ja tal

on õigus esitada nõude tunnustamise hagi. Pandi teke ja püsimine eeldab, et nõue on

kehtiv. Tuvastatud on, et hagejal on kehtiv nõue ja oli seda ka ühishüpoteegi seadmise

lepingu sõlmimise ja lepingu muutmise ajal. Hageja hüpoteeknõuet tuleb tunnustada

võlgniku pankrotimenetluses, kuna on täidetud asjaõigusseaduse (AÕS) §-des 325-327

sätestatud eeldused.

42. Kostjad ei vaidlustanud, et pandiõigus on kantud kinnistusraamatusse, seega on hageja

pandiõigus PankrS § 103 lg 4 alusel tunnustatud. Kohus tuvastas, et hageja nõue on

rahaliselt määratav ja pandiga tagatud.

Apellatsioonkaebus

43. Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks või jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja

kanda.

Maakohus

rikkus

jämedalt

menetlusõiguse

norme,

kohaldas

vääralt

materiaalõiguse norme ning hindas vääralt tõendeid, mis viis asja ebaõige lahendini.

44. Maakohus määras hagi hinnaks 28 000 000 krooni, mis tulenes eeldusest, et Nõlva t 9

asuvate kinnistute väärtuseks ehk OÜ Fransertal pankrotivara väärtuseks on 40 000 000

krooni. Tulenevalt maakohtu määratud ekspertiisist on Nõlva t 9 kinnistute väärtuseks

määratud vähemalt 203 000 000 krooni ehk 13 000 000 eurot. Seega jääb arusaamatuks,

miks menetles kohus tsiviilasja hagejalt täiendavat riigilõivu küsimata.

45. Maakohus rikkus TsMS § 376 lg 1, menetledes hagi muudatust. Hageja esitas hagi 260

155 087.93 krooni suuruse nõude tunnustamiseks, märkimata nõuete rahuldamisjärku.

16.06.2010 täiendas hageja nõuet ja palus tunnistada tema nõuet 250 miljoni krooni

ulatuses 1. rahuldamisjärgu nõudena ning 10 155 087.93 krooni suuruses summas 2.

rahuldamisjärgu nõudena. Nõude tunnustamise asjas nõude rahuldamisjärgu lisamine on

uue nõude lisamine ehk hagi eseme muutmine. Hagimenetluses uue nõude esitamiseks on

hagejal küll võimalus, kuid seda üldises korras uue hagiavalduse esitamisega. Juhul, kui

kohus peab vastustaja 16.06.2010 esitatud nõuet uueks hagiavalduseks, siis esitavad

apellandid sellele aegumise vastuväite, kuivõrd nõude tunnustamise nõude aegumistähtaeg

on PankrS § 106 lg 1 kohaselt 1 kuu nõuete kaitsmise koosoleku toimumise päevast.

Seega oli vastustaja õigustatud nõude esitamiseks kohtule kuni 18.01.2010, nõue esitati

aga 16.06.2010.

46. Maakohus lahendas asja ühekülgselt ja mittetäielikult, kohtles menetlusosalisi ebavõrdselt

ega võimaldanud apellantidel tõendada oma väiteid. Apellandid soovisid tõendada

tunnistajate ütlustega ning poolte seaduslike esindajate vande all antud seletustega seda, et

laenuleping vastustaja ja võlgniku vahel oli sõlmitud osana suulisest koostöölepingust

ning sellisena oli põhistatud ka 19.04.2010 kohtule esitatud taotlust. Ainuüksi asjaolu, et

kohtule see põhjendus või apellantide vastuväide ei meeldinud, ei ole alus tõendite

kogumisest keeldumiseks ning nende hindamata jätmiseks.

47. Apellant soovis tõendada, et vastustaja suurendas teadlikult ja tahtlikult võlgniku

kohustusi, andes ilmselgelt üle jõu käivaid laene, kirjutades võlgniku nimele laenud

eelviidatud isikutele, kuigi võlgnik tegutses sisuliselt vahendajana ning 2008. aasta

augustis sundis ilma võlgniku jaoks majandusliku eesmärgita garanteerima kolmandate

isikute laene 40 000 000 krooni suuruses summas, seejuures teades, et laenude tagasi

saamine on lootusetu. Vastustaja eesmärgiks oli võlgniku kohustuste kunstlikul

suurendamisel tekitada võlgniku maksejõuetus, mis võimaldaks läbi pankrotimenetluse

vältida võlgniku poolt eelnimetatud raha tegelikelt saajatelt võlgade tagasinõudmist ja

ühtlasi võõrandada oma kontrolli all võlgnikule kuulunud Nõlva t 9 kinnistud enda

soovitud isikutele. Laenude mittetagastamise kava kinnitab asjaolu, et äriühingute OÜ HK

Sage Invest, OÜ Mündiveski, OÜ Estredos, OÜ Best Holder ja OÜ Dexter Capital osad on

müüdud ning kõigi nende äriühingute juhatuse liikmeks ehk seaduslikuks esindajaks on

saanud üks ja sama isik - Ruslans Sakandeli, kelle puhul on tegemist nn tankistiga.

48. Tsiviilasjas tuleb üle kuulata tunnistajana Indrek Raudsepp, kes soovitas OÜ-l Fransertal

eelpool nimetatud tehinguid teha, korraldas laenude võtmist ning kes korduvalt kinnitas, et

projektiga on seotud Danske Bank A/S Eesti filiaali tippjuhtkonda kuuluvad isikud. Ütlusi

laenude võtmise asjaolude, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepete ning laenu

kasutamiseks planeeritud otstarbe ning tegeliku sihtotstarbe kohta saavad anda Vahur

Volt, kes oli algselt Danske Bank A/S Eesti filiaali suhtehaldur ning hiljem hakkas

tegutsema Estredos OÜ, Dexter Capital OÜ, PromoProjekt OÜ ja Best Holder OÜ

esindajana ning asjaajajana; Rainar Paavo, kes oli hilisem Danske Bank A/S Eesti filiaali

suhtehaldur; Ainar Juht, kes on Danske Bank A/S Eesti filiaali jurist; Andrei Tšernõšev,

kes osales algselt tehingu planeerimises ning ettevalmistamises ja Argo Ladva, kes on OÜ

Herkimer esindaja.

49. Apellandid paluvad vande all üle kuulata menetlusosaliste esindajatena S.Hadži, kes

osales kõikidel läbirääkimistel ning allkirjastas kõik lepingud, mistõttu saab ta anda kõige

põhjalikumaid ütlusi laenude võtmise asjaolude, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepete

ning laenu kasutamise planeeritud otstarbe ning tegeliku sihtotstarbe kohta ja Aivar Rehe,

kes osales mitmetel läbirääkimistel ning kes seetõttu teab samuti anda ütlusi laenude

võtmise asjaolude, osapoolte vaheliste suuliste kokkulepete ning laenu kasutamise

planeeritud otstarbe ning tegeliku sihtotstarbe kohta.

50. Eraldi kokkulepete olemasolu lisaks väidetavale laenusuhtele tõendavad kaudselt ka

apellantide poolt 12.04.2011 esitatud ning toimikusse võetud dokumentaalsed tõendid,

nimetatud tõenditele kohus aga sisulist hinnangut ei andnud.

51. Samuti jäävad apellandid oma taotluse juurde nõuda välja raha tegelike saajate

pangakontod – ka seda taotlust on apellandid oma 19.04.2010 menetlusdokumendis

piisavalt põhistanud. Apellandid jäävad ka taotluse juurde nõuda välja vastustajalt OÜ

Fransertal (pankrotis), OÜ Mündiveski, OÜ HK Sage Invest, OÜ Estredos, PromoProject

OÜ, Dexter Capital OÜ, Manticore Invest OÜ (pankrotis), Best Holder OÜ ja Indrek

Raudsepa laenutoimikud. Kostjad soovivad laenutoimikutega tõendada hageja poolt

võlgniku olulistes asjaoludes eksimuses hoidmise fakti ning teadlikult kohustuste

suurendamist.

52. Vastavalt KAS § 83 lg-le 3 peab pank koguma ja talletama informatsiooni laenusaajate

maksekäitumise ja laenukohustuste suuruse kohta ning kasutama informatsiooni kliendi

jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Nimetatud andmed ja arvutuskäigud

koondatakse laenutoimikusse. Kostjad leiavad, et hageja jättis avaldamata võlgnikule tema

laenuvõime tegeliku suuruse (mõistliku laenukoormuse) ning võimaldas, võib öelda, et

isegi kohustas, võlgnikku võtma kohustusi üle mõistliku laenukoormuse. Hageja tegevus

on käsitletav TsÜS §-s 95 sätestatud teatamiskohustuse rikkumisena, mis omakorda toob

kaasa asjakohaste laenukohustuste tühisuse TsÜS § 92 kohaselt. Võlgnik on

laenulepingute ülesütlemisavaldused teinud.

53. Lisaks kõigele nähtub eelviidatud laenutoimikutest ka võlgniku poolt tagatud OÜ

Mündiveski, OÜ HK Sage Invest, ja OÜ Estredos võlgade tegelik suurus – vastustaja

võlgniku poolt tagatud nõuete suurust avaldanud ega tõendanud ei ole. Asjakohatu on

seejuures laenutoimikute väljanõudmisel maakohtu poolt tuginemine taotluse hilinenud

esitamisele – taotlus esitati 12.04.2011 ehk eelmenetluse kestel ja 7 päeva enne

20.04.2011 toimunud eelistungit.

54. Maakohus jättis sisuliselt käsitlemata ja hindamata apellantide poolt esitatud 06.01.2009 ja

13.03.2009 Danske Bank A/S Eesti filiaalile esitatud tehingute tühistamise avaldused.

Nimetatud tõendid näitavad, et võlgnik on erinevalt kohtu järeldustest vaidlustanud

vastustaja nõude veel enne pankrotimenetluse algust, põhistades muuhulgas ka seda, miks

ta leiab, et vastustaja nõude aluseks olevad tehingud on tühised. Maakohus ei ole otsuses

käsitlenud sõnagagi 06.01.2009 avaldust. Tõendi analüüsimiseks või hindamiseks ei saa

pidada kohtu ühelauselist kokkuvõtet 13.03.2009 avalduse kohta, et selles toodu ei ole

usutav.

55. Sisuliselt ei ole kohus hinnanud ühtegi apellantide dokumentaalset tõendit. Hageja (tollal

veel Sampo Panga) riskiaktiva osakonna juhataja Ainar Juhti 13.08.2008 elektronkirjast

nähtub, et OÜ Fransertal antud laenu pikendamine seati sõltuvusse muuhulgas sellest, et

kinnistu võõrandatakse Soravia SPV-le ning hüpoteekidega tagatakse täiendavalt hageja

juhtivtöötajatega seotud äriühingute laene. Soravia SPV esindaja Martin Napa 03.11.2008

ja 06.11.2008 elektronkirjad S.Hadžile tõendavad, et Soravia SPV ning Danske Bank A/S

Eesti filiaal (Sampo Pank) valmistasid koostöös ette skeeme Nõlva t 9 kinnistute

võõrandamiseks Soravia SPV tütarettevõttele. OÜ Herkimer juhatuse liikme Argo Ladva

01.12.2008 elektronkirjast nähtub, et hageja tegutses koostöös OÜ-ga Herkimer ning

eelnimetatud tegelike laenusaajatega ning sooviga võõrandada Nõlva t 9 kinnitud enda

soovitud ostjale, samas jättes tagastamata OÜ Fransertal kaudu Danske Bank A/S Eesti

filiaalilt erinevatele äriühingutele laenatud ca 50 miljonit krooni (tegemist on laenudega

OÜ-le Estredos, PromoProject OÜ-le, Dexter Capital OÜ-le, Manticore Invest OÜ-le

(pankrotis), Best Holder OÜ-le ja Indrek Raudseppale). Nimetatut tähendab pakkumise p

9. OÜ Fransertal (pankrotis) toimkonna 15.10.2009 koosoleku protokoll koos sellel läbi

vaadatud S.Hadži taotlusega tõendab, et hageja ning OÜ Herkimer on sisuliselt

pankrotimenetluse algatamisega oma eesmärgi saavutanud ning saanud hetkel kontrolli

Nõlva t 9 kinnistute võõrandamise protsessi üle. Samuti tõendab see, et hageja eesmärk on

vältida OÜ-le Estredos, PromoProject OÜ-le, Dexter Capital OÜ-le, Manticore Invest OÜ-

le (pankrotis), Best Holder OÜ-le ja Indrek Raudseppale vahendatud laenude

sissenõudmist, mida tagati võlgnikule kuulunud kinnistutega. OÜ Fransertal laenutoimik

konfidentsiaalsete materjalidega sattus ühe nn kahtlase laenu saanud Best Holder OÜ

juhatuse liikme Margo Mürk kätte, mis tõendab hageja seoseid OÜ-ga Herkimer ning OÜ-

ga Best Holder ühist tegutsemist.

56. Eeltoodud tõenditest nähtub apellantide poolt esiletoodud grupi koos tegutsemine ning

suulise koostöölepingu olemasolu, samuti vastustaja poolt nn laenude väljastamise tegelik

eesmärk, mis ei olnud mitte krediidi andmine VÕS § 401 mõttes, vaid võlgniku

ärakasutamine endaga seotud isikute tegevuse finantseerimiseks ning maksejõuetuse

tekitamine ja kontrolli saavutamine tema äritegevuse üle, et varjata oma ebaseaduslikku

tegevust. Seadus ei kaitse sellist õigushüve, mistõttu on sellisel juhul hagi rahuldamine

välistatud. Eeltoodud tõendite sisulise käsitlemiseta ning hindamata jätmisega rikkus

maakohus TsMS § 243 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

57. Pandiõigus on vastavalt AÕS § 325 lg-le 4 abstraktne õigus ega eelda nõuete olemasolu.

Nõude rahuldamisjärk aga määrab nõude ja pandiõiguse seotuse ehk selle, kas asjakohane

nõue on tagatud ning millises mahus asjakohase pandiga või mitte. Sellest tingitult ei saa

kohus tugineda sellele, et vastustaja nõude rahuldamisjärk ei vaja eraldi tunnustamist.

58. Maakohus kohaldas vääralt KAS § 58 ning TsÜS § 92 ja § 95, pidades pangandustava ja

krediidiasutuse vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist tehingu kehtivust

mittemõjutavaks. Arusaamatu ning nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendamata on kohtu

seisukoht, mille kohaselt ei mõjutaks vastustaja poolt KAS-i või hea pangandustava

rikkumine, samuti tehingute vastuolu hea usus põhimõttega vastustaja õigust esitada nõue

OÜ Fransertal pankrotimenetluses.

59. Hea pangandustava ning vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine krediidiasutuse

poolt on TsÜS §-s 95 sätestatud informeerimiskohustuse rikkumine, mis omakorda toob

TsÜS § 92 alusel kaasa tehingu tühisuse. KAS sätestab nõuded laenu andavale

krediidiasutusele, muuhulgas kohustuse hinnata laenusaaja võimet laenu tagasi

maksmiseks. Antud juhul ei ole vastustaja keeldunud võlgnikule üle võimete käiva laenu

väljastamisest, veelgi enam, vastustaja ei ole sellise olukorra tekkimisest isegi hoiatanud.

Seega on antud juhul laenulepingu ja selle lisade sõlmimisel vastustaja hoidnud võlgniku

eksimuses. Arvestades eksimuse mahtu lisaks võlgniku laenuvõime puudumisele, jättis

vastustaja võlgniku informeerimata ka nende isikute laenuvõimest, kellele võlgnik

vastavalt suulisele koostöölepingule pidi laenu vahendama või kelle laenukohustusi

võlgnik oma varaga tagas, oli tegemist pettusega TsÜS § 94 mõttes. Seega esinesid

materiaalsed eeldused võlgniku poolt tehingute tühistamiseks ning tehingute tühistamise

avaldustega lõppesid võlgniku kohustused vastustaja ees.

60. Nii faktiliselt kui õiguslikult on põhistamata maakohtu järeldus, mille kohaselt ei saa

võlausaldaja vaidlustada nõuet, viidates tehingu tühisusele, kui võlgnik ise ei ole

asjakohaseid nõudeid vaidlustanud. Vastupidiselt kohtu järeldusele ei oma võlgniku

vastuväide nõuete kaitsmise seisukohalt PankrS § 104 kohaselt tähendust. Igal

võlausaldajal on õigus vaidlustada teiste võlausaldajate nõudeid, kusjuures piiratud ei ole

nõuete vaidlustamise alused või põhjendused. Sarnaselt on maakohtu poolt faktiliselt ja

õiguslikult põhistamata järeldus, nagu ei saaks pandiõigust vaidlustada võlausaldaja, kui

seda ei ole teinud võlgnik või pankrotihaldurid. Võlgnik on vastustaja nõuded

vaidlustanud juba enne pankrotimenetluse algust, esitades tehingute tühistamise

avaldused, kahjunõude ja tasaarvestusavalduse. Võlgnik esitas 01.06.2009 hagi ka

vastustaja vastu kahjunõudes, kuid pankrotihaldurid blokeerisid selle asja menetluse,

taotledes pankrotivarasse selleks otstarbeks makstud riigilõivu.

61. Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 103, leides, et võlausaldaja oleks pidanud nõude

täies ulatuses vaidlustama veel eraldi ka rahuldamisjärgu ja seda tagava pandiõiguse.

Nõuete kaitsmisel esitatud vastuväide sisaldab endas vastuväidet nii nõude olemasolule,

suurusele, kui ka rahuldamisjärgule, samuti pandiõigusele. Tervikuna nõude vaidlustamine

hõlmab endas kõiki kolme nõude kaitsmise komponenti, eelkõige nii nõude suurust kui

selle rahuldamisjärku.

62. Maakohus leidis, et kuivõrd tegemist on krediidilepinguga, siis ei kuulu antud juhul

kohaldamisele VÕS § 197 lg 1. Maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, mis asjaoludel

on ta sellise järelduseni jõudnud. Seadus ei näe ette erandit krediidilepingutest tulenevate

nõuete tasaarvestamisele. Arusaamatu ja seadusele mittetuginev on väide, et

krediidiasutuse poolt tasaarvestamisega mittenõustumine on tasaarvestust välistav asjaolu

VÕS § 200 mõttes. Ka selles osas ei ole kohus oma otsust põhistanud ega andnud selget

viidet õigusnormile, millest selline järeldus tulenes.

63. Võlgnik esitas kahjunõude maksma panekuks 06.01.2009 vastustaja vastu hagi (tsiviilasi

nr 2-09-25487), kuid nimetatud menetlus lõpetati seoses asjaoluga, et pankrotihaldurid

keeldusid selle menetlemisest. Asjakohane hagiavaldus on apellantide 26.02.2010 esitatud

vastuse lisa nr 2. Maakohus ei ole nimetatud tõendit oma otsuses käsitlenud ega hinnanud.

Vastustaja ei ole võlgniku 13.03.2009 kahjude arvestusele vastu vaielnud. Maakohus oleks

pidanud tasaarvestusavaldust sisuliselt analüüsima ning uurima tasaarvestamiseks

kasutatud kahjunõude põhistusi.

Vastus apellatsioonkaebusele

64. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

65. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide olulist

rikkumist ega materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub

maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd

puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava

ulatuse

kohta.

Alljärgnevalt

vastab

kolleegium

apellatsioonkaebuse

seisukohtadele.

66. Esmalt ei nõustu kolleegium apellantide seisukohaga, nagu oleks maakohus menetlenud

TsMS § 376 lg-t 1 rikkudes hagi muudatust. Hagiavalduses (t I kd lk 2-11) taotles hageja

nõude ja pandiõiguse tunnustamist OÜ Fransertal pankrotimenetluses täies ulatuses kokku

summas 260 155 087.93 krooni, viidates 18.12.2009 toimunud nõuete kaitsmise

koosolekule (hagiavalduse p-d 1, 4.1). Nõudeavalduse ja nõuete kaitsmise koosoleku

protokolli (t I kd lk 14-15, 111-116) kohaselt oli hageja esitanud kaitsmisele nõude kokku

summas 260 155 087.93 krooni, millest 250 000 000 krooni oli tagatud pandiga (seega

kuulus 1. rahuldamisjärku) ja ülejäänu kuulus 2. rahuldamisjärku vastavalt tol ajal

kehtinud PankrS redaktsiooni § 153 lg-le 1. Vastavalt maakohtu korraldusele esitas hageja

menetluse kestel menetlusdokumendi pealkirjaga „Hagi resolutsioonitaotluse täpsustus“,

milles sõnastas oma täpse nõude: “Rahuldada hagi ja tunnustada Danske Bank A/S 1.

rahuldamisjärgu nõuet summas 250 000 000 krooni ja 2. rahuldamisjärgu nõuet summas

10 155 087.93 krooni OÜ Fransertal (pankrotis).“ Asjakohane ja kooskõlas OÜ Fransertal

pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud PankrS §-ga 107 on apellantide seisukoht, et

võlausaldaja võib kohtus taotleda nõude tunnustamist mitte suuremas ulatuses, kui ta oli

esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kuna aga nõuete kaitsmise koosolekul

oli hageja oma nõuete rahuldamisjärgud korrektselt esitanud, siis asjaolu, et ta jättis need

selgelt välja toomata hagiavalduses ja tõi need esile peale kohtu nõudmist hagiavalduse

täpsustuses, ei saa lugeda nõude muutmiseks TsMS § 376 mõttes. Viidatud säte eeldab kas

nõude aluse või eseme muutmist, käesolevas asjas oli tegemist eseme sõnastuse

täpsustamisega.

67. Kolleegium ei nõustu apellantidega ka selles, nagu oleks maakohus lahendanud asja

ühekülgselt ja mittetäielikult ning kohelnud menetlusosalisi ebavõrdselt. Selleks, et võtta

seisukoht, kas menetlusosalise poolt oma väidete põhjendamiseks esile toodud faktiline

asjaolu on konkreetses tsiviilasjas asjakohane, ei pea tingimata koguma ja uurima asjaolu

tõendamiseks esitatud tõendeid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise

tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist

tõendit, millel on asjas tähtsust. Maakohus keeldus kogumast tõendeid suulise

koostöölepingu, mille osalisteks oli lisaks kostjatele ja kolmandatele äriühingutele ning

füüsilistele isikutele väidetavalt ka hageja, sisu tuvastamiseks. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kostjate poolt menetluses esile toodu faktilised asjaolud ei andnud alust

siduda selle koostöölepinguga hagejat (ei teinud kostjate positsiooni kohtu jaoks

veenvaks), teiste isikute kokkulepped eesmärgiga saada pangalt laenu „laenuvõimelise“

OÜ Fransertal kaudu aga ei avalda mõju laenulepingu ja selle muudatuste ning

hüpoteegilepingu kehtivusele. Koostöös soovitud tulemuse mittesaavutamine võib tekitada

nõudeid koostööpartnerite vahel, kuid need võimalikud vaidlused väljuvad käesoleva

tsiviilasja piiridest. Laenu võttes sidus hilisem pankrotivõlgnik end teadlikult ja tahtlikult

lepingu tingimustega ja mõistliku isikuna pidi laenusaaja nimel tegutsenud isik arvestama

kõikide äririskidega.

68. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka need dokumentaalsed tõendid, millised

on maakohus küll vastu võtnud, kuid jätnud otsuses sõnaselgelt käsitlemata.

Apellatsioonkaebuses loetletud e-kirjad näitavad panga huvi leida OÜ Fransertal

kinnisvarale ostja sügisel 2008, see oli olukorras, kus augustis oli laenu tagastamise

tähtaega pikendatud põhjusel, et laenusaajal puudusid vahendid intressi tasumiseks ja pank

hakkas laenu tagasi nõudma. Selline panga huvi on mõistetav, kuna laenuandja eesmärgiks

on tagada rahaliste vahendite tegelik tagasi saamine. Et samal ajal oli ka OÜ Fransertal

eesmärgiks oma kinnisvarale ostja, koostööpartneri ja/või investori leidmine, tõendab

Helkimer OÜ-ga 02.08.2008 sõlmitud maaklerleping (t I kd lk 170-172). Sarnase sisuga

leping oli sõlmitud ka 31.03.2008 Grand Finance OÜ-ga (t I kd lk 176-184). OÜ

Fransertal 06.01.2009 avaldus 29.08.2008 tehingu tühistamiseks tõendas avaldaja vastavat

tahet ja selle formaalset teatavaks tegemist tehingu teisele poolele, kuid kuna maakohus

leidis, et kostjate poolt esile toodud faktilised asjaolud (millised sisaldusid ka vastavas

avalduses) ei anna tühistamisele materiaalõiguslikku alust, siis puudus ka vajadus

avalduse täpsemaks käsitlemiseks otsuses. Seonduvalt 13.03.2009 tühistamise avaldusega

tuleb nõustuda vastustaja poolt esile tooduga, et see avaldus oli esitatud TsÜS § 99 lg-s 2

sätestatud tähtaega rikkudes. Seega 13.03.2006 laenulepingu tühistamise õigus oli

laenusaajal tahteavalduse teisele poolele kättetoimetamise seisuga 16.03.2009 lõppenud.

Kõne alla saaks tulla laenulepingu muudatuste tühistamine, kuid nende osas tuleb

nõustuda maakohtuga - avalduses ja kostjate poolt kohtumenetluses esitatu ei anna pettuse

või eksimuse tuvastamiseks vajalikku materiaalõiguslikku alust.

69. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluses kantud kulud

TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel apellantide kanda solidaarselt.

70. Apellantide esindaja esitas taotluse ringkonnakohtu istungi protokolli parandamiseks.

Kolleegium on seisukohal, et taotluse rahuldamiseks puuduvad alused. TsMS § 50 lg 1

kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama selle toimingu olulist käiku ja muud

asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokoll ei ole

kohtuistungi sõnasõnaline stenogramm. Samuti tuleb tagastada kõik taotluse lisad, sest

täiendavate tõendite/seisukohtade esitamine kohtuistungi toimumise ja kohtuotsuse

kuulutamise vahelisel ajal ei ole TsMS-i mõtte kohaselt lubatud. Tegemist on ilmselt

hilinenult esitatud dokumentidega.

71. Hageja esitas 02.05.2012 taotluse tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks. Taotluse

põhjenduste kohaselt tasus ta hagiavalduse esitamisel 18.01.2010 840 000 krooni

riigilõivu

tulenevalt

kehtinud

riigilõivuseaduse

(RLS)

redaktsioonis

sätestatust

(maksekorraldus t I kd lk 117). Riigikohtu üldkogu 12.04.2011 otsusega nr 3-2-1-62-10

tunnistati

vastav

osa

RLS-st

põhiseadusega

vastuolus

olevaks

ja

määratleti

maksimumlõivuks RLS lisas 1 sisalduva tabeli viimase rea lõiv 300 000 krooni. Hageja

palub tagastada enamtasutud 540 000 krooni, mis vastab 34 512.15 eurole.

72. Kolleegium on seisukohal, et hageja taotlus kuulub rahuldamisele TsMS § 150 lg 1 p 1 ja

lg 4 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-37-12 selgitanud, et

lahendis nr 3-2-1-62-10 ei tunnistatud RLS regulatsiooni põhiseaduse vastaseks alates

üldkogu otsuse tegemisest 12.04.2011, vaid konkreetse riigilõivumäära kehtetus laieneb

kogu redaktsiooni kehtivuse ajale. Seega hageja poolt 18.01.2010 tasutud riigilõivu suurus

ei olnud põhiseaduspärane. Samas ei ole käesolevas asjas põhjust hinnata

põhiseaduspärast lõivu suurust teisiti kui asjas nr 3-2-1-62-10, kus lõivu määrates lähtuti

RLS lisa 1 tabeli viimasest reast. Seetõttu tuleb lugeda põhiseaduspäraseks riigilõivuks,

mida hageja oli kohustatud hagiavalduse esitamisel tasuma, 300 000 krooni, mis alates

01.01.2011 vastab 19 173.49 eurole. Hageja kuulub tagastamisele enamtasutud 53 685.78

– 19 173.49 = 34 512.29 eurot.

73. Apellandid esitasid 12.03.2012 taotluse apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva

riigilõivu suuruse uuesti määramiseks ja 28.03.2012 taotluse apellatsioonkaebuselt

enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Taotluste kohaselt on apellandid seisukohal, et

menetlusabi taotluse lahendamise 14.11.2011 määrusega kohustas ringkonnakohus

apellante tasuma riigilõivu kaebuse esitamisel määras, mis on vastavalt Riigikohtu

üldkogu otsusele nr 3-2-1-62-10 vastuolus põhiseadusega. Tasumisele kuuluvaks

riigilõivu suuruseks saab olla 19 173.49 eurot. Kuna apellandid on tasunud kokku

35 790.52 eurot (13.02.2012 12 895.26 eurot, 14.02.2012 5000 eurot, 15.03.2012

17 895.26 eurot), siis on neil õigus enamtasutud 16 617.03 eurot tagasi saada.

74. Kolleegium on seisukohal, et apellantide taotlus kuulub lõpptulemusena rahuldamisele,

kuid teistsugustel põhjendustel. Lahendites nr 3-2-1-62-10 ja nr 3-4-1-1-11 tunnistas

Riigikohus põhiseadusega vastuolus olevaks selle RLS redaktsiooni § 56 lg-d 1 ja 19 ning

lisa 1 viimase lause nende koostoimes, milline kehtis ajavahemikus 01.01.2009 kuni

31.12.2010. Vastavalt TsMS §-le 6 tuleb tsiviilasjas menetlustoiming teha toimingu

tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Apellatsioonkaebuse esitasid apellandid 09.06.2011,

mil kehtis juba uus RLS redaktsioon ja selles (kehtivas) redaktsioonis on säilinud sama

riigilõivu maksimummäär (tsiviilasja hinna puhul üle 639 116.48 euro 3% tsiviilasja

hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867.47 eurot), mis eelmises redaktsioonis on tunnistatud

põhiseaduse vastaseks. Seega iseenesest vastas ringkonnakohtu menetlusabi määruses

nimetatud riigilõivu suurus seaduses kirja pandule.

75. Samas ei välista menetluses kujunenud olukord, et sõltumata jõustunud määrusest, millega

lahendati apellantide menetlusabi taotlus, on võimalik TsMS § 179 lg 1 ja § 8 lg 2

koostoimes apellatsioonkaebust lahendava kohtuotsusega määrata kaebuselt tasumisele

kuuluva riigilõivu suurus eesmärgiga vältida menetlusosaliste ebavõrdset kohtlemist.

TsMS § 7 kohaselt on õigusemõistmisel tsiviilasjades pooled ja muud isikud seaduse ja

kohtu ees võrdsed. Olukorras, kus samast hagihinnast arvestatud riigilõivu suurus on

hageja jaoks osutunud põhiseadusega vastuolus olevaks ja tal on õigus enamtasutu riigilt

tagasi saada, oleks ebamõistlik ja ebaõiglane, kui kostjad apellatsioonimenetluses peaksid

ikkagi sama summa tasuma ainuüksi põhjusel, et kaebuse esitamise ajaks on hakanud euro

kasutuselevõtu tõttu kehtima uus RLS redaktsioon, mis sisaldab siiski põhiseaduse

vastaseks osutunud riigilõivu määra. Võimalusele võtta seisukoht juba tasutud riigilõivu

suuruse vastavuse kohta põhiseadusele riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel on

Riigikohus viidanud ka lahendis nr 3-2-1-49-12 (p 14).

76. Kolleegium on seisukohal, et tekkinud olukorrale, kus riigilõivumäär, mis eelmises

seaduse redaktsioonis oli põhiseadusega vastuolus, kehtib siiski uues redaktsioonis, mingit

asjakohast ja mõistlikku põhjendust olla ei saa. Apellatsioonkaebuse esitamisel

kohaldamisele kuuluv RLS lisa 1 tabeli norm, mis näeb ette tsiviilasja hinna puhul üle

639 116.48 eurot riigilõivu täismääraks 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui

95 867.47 eurot, tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta PS § 152 lg 1

alusel kohaldamata. Selles osas tuleb otsus edastada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks Riigikohtule.

77. Lahendites nr 3-2-162-10 ja nr 3-4-1-1-11 asus Riigikohus seisukohale, et üle 10 000 000

krooni suuruse asja hinnast 3%, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni suuruse riigilõivu

tasumise kohustuse kehtestamine ei ole mõõdukas abinõu menetlusökonoomia ega

menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte tagamiseks.

Säästuga menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtuga õigusemõistmise kulutuste

kandmisel ei või tekkida olukorda, kus isikul puudub üldse reaalne võimalus oma

põhiõigusi kohtus kaitsta. Samuti ei või seadusandja luua kõrgete lõivude kehtestamisega

olukorda, kus on välistatud kaheldavate või vaieldavate apellatsioonkaebuste esitamine –

kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades.

Edasikaebeõiguse piirangu ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse

esitamisel tuleb juba hagi esitamisel tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna alates 01.01.2009 on RLS lisa 1 järgsed

riigilõivud püsinud samas määras hoolimata vääringust, milles need seaduse lisas 1

esitatud on, on ka kehtivate riigilõivudemäärade põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

asjakohane lähtuda lahendis nr 3-2-1-62-10 esitatud seisukohtadest. Lahendis nr 3-4-1-7-

12 lahendas Riigikohus sarnastel asjaoludel (riigilõivumäärad, millised olid kuni

31.12.2010 kehtinud RLS redaktsioonis tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevateks,

kehtisid alates 01.01.2011 uues vääringus siiski edasi) Tallinna Ringkonnakohtu taotluse

ja leidis, et määrad (vastavalt tsiviilasja hinnalt 63 911.64 eurot kuni 95 867.47 eurot ja

191 734.94 eurot kuni 95 867.47 eurot), millised olid vastuolus põhiseadusega kuni

31.12.2010 kehtinud RLS redaktsioonis, on seda ka kehtivas redaktsioonis.

Ringkonnakohus ei näe asjaolusid, miks veelgi kõrgemast tsiviilasja hinnast tuleneva

riigilõivu suuruse puhul peaks asuma teistsugusele seisukohale.

Ulvi Loonurm Tiit Kollom Imbi Sidok