3-07-2588/150 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne

Aasma

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2012. a, Tallinn

Haldusasja number

3-07-2588

Haldusasi

OÜ Egger ja Ko kaebus Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007

otsuse nr 25 „Maa ostueesõigusega erastamine loomakasva-

tushoonete juurde“ õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – OÜ Egger ja Ko, esindajad Andres Tamm,

v.adv Ljudmila Tamar, nõustaja Lembit Raag

Vastustaja – Vändra Vallavolikogu (Kaisma Vallavolikogu

õigusjärglane), esindaja v.adv Äili Rodi

Kaasatud haldusorgan – Maa-amet, esindaja Toomas Kutti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 otsus

Menetluse alus ringkonna-

kohtus

OÜ Egger ja Ko apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. mai 2012. a

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Egger ja Ko apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 otsus haldusasjas nr 3-07-2588 ning

teha asjas uus otsus.

3. Tunnistada Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsus nr 25 „Maa ostueesõigusega

erastamine loomakasvatushoonete juurde“ õigusvastaseks.

4. Välja mõista Vändra Vallavolikogult 1908,62 eurot menetluskulude katteks OÜ

Egger ja Ko kasuks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 25.06.2012 (HKMS § 212 lg 1).

3-07-2588

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Egger ja Ko esitas 15.09.2003 Kaisma Vallavalitsusele avalduse 50 ha maa

ostueesõigusega erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lg 22 alusel talle kuuluva

lauda, sõnnikuhoidla ja küüni juurde (I kd, tl 24). Eelnimetatud hooned oli OÜ Egger ja Ko

omandanud OÜ-lt Lata 25.08.2003.

2. Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007 otsusega nr 25 otsustati mitte anda nõusolekut maa

ostueesõigusega erastamiseks OÜ-le Egger ja Ko kuuluvate loomakasvatushoonete juurde

avalduses toodud ulatuses (I kd, tl 9-13). Vallavalitsusele tehti ülesandeks teha taotlejale

piiride kulgemise ettepanek ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Otsuse

põhjendused:

1) taotleja puhul ei ole täidetud MaaRS § 233 lg-s 2 sätestatud tingimus põllumajandusliku

tootmisega tegelemise kohta. Avaldusele täiendavalt lisatud tõendite kohaselt oli avalduse

esitamise hetkel laudas 22 looma, millest 8 kuulusid taotlejale, ülejäänud teistele isikutele.

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 12.02.2007 teatise kohaselt on

Kaisma külas asuv laut registreeritud OÜ Lata nimele ning selles on 12.02.2007 seisuga

registreeritud 16 veist, millest 7 kuulub taotlejale, 2 OÜ-le Lata ja 7 A. Einalale. OÜ Egger ja

Ko ei kasuta temale kuuluvaid kinnistuid põllumajanduslikuks tootmiseks. PRIA 29.05.2007

ja 20.06.2007 vastuse kohaselt on OÜ Egger ja Ko saanud 2005. ja 2006. aastal

pindalatoetust mitmete põllumassiivide eest, kuid vallavalitsuse andmetel neid maaüksusi

taotleja tegelikult põllumajanduslikuks tootmiseks ei kasuta. Kahel põllul karjatamine

toimus, kuid mitte taotleja poolt. Põllud, mille eest toetust on antud, kuuluvad Tõnis ja

Andres Tammele, kes on ühtlasi osaühingu liikmed. Pärnumaa Veterinaarkeskuse vastuse

kohaselt on perioodil 12.02.2004 – 09.06.2005 väljastatud taotlejale 6 tõendit tapaloomade

kohta kokku kolmeteistkümne veise kohta. Kontrollimisel on laudas olnud loomi järgnevalt

2004 – 22; 2005 – 11; 2006 – 0; 2007 – 2. Vallavalitsuse andmetel polnud 2007. aasta

oktoobri lõpus laudas ühtegi looma;

2) taotleja 08.10.2007 vastusest järelepärimisele selgus, et ta on saanud viimati tulu

põllumajanduslikust

tootmisest

2004.

aastal.

Äriregistri

teabesüsteemis

olevatest

aastaaruannetest perioodi 2003 – 2006 kohta nähtub, et taotleja põhitegevusala on

transportteenuste osutamine ning ettevõttel on plaanis üle minna põllumajanduslikule

tootmisele;

3) vallavalitsus on kogutud tõenditest lähtuvalt asunud seisukohale, et osaühing ei saa tulu

põllumajandussaaduste tootmisest, senine maakasutus ei toimu seoses põllumajandusliku

tootmisega, maad pigem hooldatakse, loomakasvatushoone kasutamine pole normaalne ega

jätkusuutlik.

3. OÜ Egger ja Ko esitas 20.12.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Kais-

ma Vallavolikogu 20.11.2007 otsus nr 25 „Maa ostueesõigusega erastamine loomakasvatus-

hoonete juurde“ tühistada ja kohustada vallavolikogu asja uuesti läbi vaatama. Kaebuse põh-

jendused:

1) kaebaja vastab MaaRS § 232 lg 2 sätestatud nõuetele. Mitme viimaste aastate jooksul

läbiviidud kontrolli tulemusena on tuvastatud, et kaebaja peab laudas loomi. Loomade arv ei

oma tähtsust, samuti on vastustaja ebaõigel seisukohal, et lauta peab kasutama

sihtotstarbeliselt kogu erastamisperioodi jooksul. 2007. aasta septembris oli laudas 11 looma.

Vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et 2007. aasta oktoobris laudas loomi ei

olnud;

3-07-2588

3(11)

2) äriühingu aastaaruanded on puudulikud, kuid ei ole ainukeseks allikaks, millest nähtuks

põllumajandusliku tootmisega tegelemine. Põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendab

asjaolu, et kaebaja on saanud PRIA-lt noor- ja nuumveise kasvatamiseks toetusi ja 2004.

aastal on saanud loomakasvatusest – veiseliha müügist – tulu;

3) kaebaja omanduses ja kasutuses on alates 2001. aastast olnud põllumaad ning eeltoodu on

tõendatud kinnistusraamatu väljavõtetega ning maakasutuslepingutega. Volikogu otsuse

väide, et kahel kaebaja poolt kasutatud põllul toimus karjatamine, kuid mitte kaebaja poolt,

on paljasõnaline ja arusaamatu. Selliseid tõendeid asjas ei ole ning see küsimus ei omanud

vaidlusaluse otsuse tegemisel ka tähtsust;

4) volikogu otsuse motiivid on otsitud ning tingitud poliitilistest erimeelsustest vallas.

4. Tallinna Halduskohtu 27.10.2008 otsusega tühistati Kaisma Vallavolikogu 20.11.2007

otsus, kuid kohustamisnõue jäeti rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulus maa

ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemine vallavalitsuse ülesannete hulka, mistõttu

vaidlustatud otsust andes ületas vallavolikogu oma pädevust. Lisaks leidis kohus, et kaebaja

tegelemine põllumajandusliku tootmisega MaaRS § 233 lg 2 mõttes ja kaebajale kuuluva

loomakasvatushoone sihtotstarbeline kasutamine ei ole tõendatud, mistõttu ei ole OÜ-l Egger

ja Ko õiguslikku alust taotleda maa erastamist MaaRS § 221 lg 22 alusel suuremas ulatuses,

kui on vajalik ehitise teenindamiseks.

5. Kaisma Vallavolikogu esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskoh-

tu otsuse tühistamiseks osas, millega rahuldati OÜ Egger ja Ko kaebus. Tallinna Ringkonna-

kohtu 06.01.2009 määrusega tagastati Kaisma Vallavolikogu apellatsioonkaebus. Riigikohtu

07.04.2009 määrusega ennistati Kaisma Vallavolikogu apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg

ja saadeti haldusasi menetluse jätkamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2009 otsusega tühistati halduskohtu otsus tühistamis-

nõuet puudutavas osas ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Ring-

konnakohus leidis, et kuna Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa

ostueesõigusega erastamise kord ei käsitle lähemalt nõusoleku andmist maa ostueesõigusega

erastamiseks loomakasvatushoone juurde, MaaRS § 221 lg 22 näeb ette, et nõusoleku annab

kohalik omavalitsus ning Kaisma Vallavolikogu 25.09.2007 otsusega nr 20 on nõusoleku

andmine otsustatud jätta vallavolikogu pädevusse, on halduskohtu seisukoht pädevuse rik-

kumise kohta ebaõige. Lisaks asus ringkonnakohus seisukohale, et vallavolikogu otsuse näol

pole tegemist haldusaktiga, mille tühistamist oleks võimalik nõuda. Seega peab halduskohus

asja uuel arutamisel selgitama kaebajale võimalust muuta kaebus tuvastamiskaebuseks.

Ringkonnakohus märkis, et asja edasist menetlemist ei takista asjaolu, et kohustamisnõude

osas on kohtumenetlus otsuse apelleerimata jätmise tõttu lõppenud, sest menetlustoimingu

õigusvastasuse tuvastamine enne lõpliku haldusakti andmist tähendab seda, et toiming tuleb

uuesti teha.

7. Tallinna Halduskohtu 17.11.2009 määrusega võeti OÜ Egger ja Ko kaebus menetlusse ja

anti tähtaeg kaebuse taotluse muutmiseks.

8. OÜ Egger ja Ko esitas 25.02.2010 kaebuse muudatuse, milles soovib tühistamiskaebu-

selt üle minna tuvastamiskaebusele.

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.10.2011 määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmi-

seks ning tunnistas vastustajaks Vändra Vallavolikogu kui Kaisma Vallavolikogu üldõigus-

järglase.

10. Vändra Vallavolikogu palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuväited:

3-07-2588

4(11)

1) asjaolu, et osaühingule kuuluvasse lauta aeg-ajalt enne kontrolli loomad sisse aetakse, ei

tõenda veenvalt kaebaja väidet, et „laudas on loomi“. Kaebaja väitest ei piisa

põllumajandusliku tootmise läbi tulu saamise tõendamiseks. MaaRS § 231 lg 2 sõnastusest

võib järeldada, et seadusandja pidas vaba põllumajandusmaa erastamise õigust omava isiku

määratlemisel oluliseks nii tegeliku tootmise olemasolu kui ka tootmiseks vajaliku maa

omamist või kasutamise õigust. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et talle

kuuluvat lauta ja sõnnikuhoidlat kasutati sihtotstarbeliselt loomakasvatuseks vaidlustatud akti

andmise ajal. Maa hooldamistoiminguid ei saa käsitleda põllumajandusliku tootmisena.

Põllumajandusliku tulu puudumine selgub üheselt ka kaebaja majandusaasta aruannetest;

2) MaaRS § 9 lg 9 kohaselt ei kuulu ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka tootmiseks

vajalik maa. Lihaveiste kasvatuse puhul, mis toimub loomapidamishoone sees ja suviti

väljas, võib piirduda maa kasutamise vajadus isegi ainult ehitise aluse ja selle teenindamiseks

vajaliku maaga. Kaebaja olukord oluliselt ei muutu, kui ta ei saa lauda juurde maad erastada.

11. Maa-amet palus jätta kaebus rahuldamata, märkides, et MaaRS § 221 lg 22 sõnastusest

tulenevalt peab isik tegelema põllumajandusliku tootmisega ja loomakasvatushoone peab

olema sihtotstarbelises kasutuses juba maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise

ajal. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ei olnud Kaisma laut OÜ Egger

ja Ko sihtotstarbelises kasutuses, samuti on põhjendatud vastustaja seisukoht, et OÜ Egger ja

Ko tegevus alates lauda omandamisest kuni käesoleva ajani ei anna alust tema käsitlemiseks

põllumajandusliku tootmisega tegeleva isikuna.

12. Tallinna Halduskohtu 30.12.2011 otsusega jäeti OÜ Egger ja Ko kaebus rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Põhjendused:

1) maa ostueesõigusega erastamise eesmärgiks MaaRS § 221 lg 22 alusel on loomakasvatu-

seks vajalike karja- ja heinamaade andmine isikutele, kes tegelevad põllumajandusliku toot-

misega. Kuna Kaisma laudas oli 2003. aastal avalduse esitamise ajal üksnes kaks looma

(PRIA 13.05.2008 vastus loomade liikumise kohta), ei olnud laut sihipärases kasutuses ning

kaebaja ei vajanud maa erastamisel eelist loomakasvatuse vajadusest lähtuvalt. Asjas ei ole

esitatud tõendeid, et tegemist oli antud hetke erandliku olukorraga ja muul ajal oli laudas

rohkem loomi. PRIA 17.06.2008 teatisest loomade liikumise kohta on kaebaja kaks looma

saanud oktoobris 2002 ja need on tapetud tapamajas 2004. a veebruaris ja märtsis, neli loo-

ma on saadud 30.06.2003 ja nendest 3 on tapetud 25.11.2004, üks 11.11.2004, kuid nende

loomade liikumine ei olnud seotud Kaisma laudaga. Pärnumaa Veterinaarkeskuse teatise

kohaselt eluslooma veterinaartõendit kaebajale väljastatud pole, tapalooma veterinaartõend

on 12.02.2004 – 09.06.2005 väljastatud kuuel korral 13-le veisele, OÜ-le Lata on väljastatud

tapaloomade veterinaartõendid perioodil 06.10.2004 -05.10.2005 viiel korral kümnele veise-

le. Samuti teatas Pärnumaa Veterinaarkeskus, et veised toodi lauta pärast selle soetamist

2003. aastal ning esimene kontrollakt on vormistatud seetõttu 2004. aastal. Asjas esitatud

veisepassid tõendavad ettevõtluse arendamist perioodil 2004 – 2007, nagu kaebaja ise on

selgitanud, ning ei tõenda lauda kasutamist erastamisavalduse esitamise ajal;

2) kaebaja aastate 2003-2006 majandusaasta aruannetest selgus, et ettevõtte põhitegevus-

alaks on transportteenuste osutamine ning osaühingul on plaanis üle minna põllumajandusli-

kule tootmisele. Seega on vastustaja vaidlustatud otsuses põhjendatult järeldanud, et osa-

ühingu omanikud on aastaaruandes toodud andmete õigsust oma allkirjaga kinnitades ühtlasi

kinnitanud, et nad põllumajandusliku tootmisega ei tegele. Kavatsus hakata põllumajandusli-

ku tootmisega tegelema ei ole piisav täitmaks MaaRS § 221 lg 22 seatud tingimusi. Kuivõrd

raamatupidamise seaduse (RPS) § 15 lg 1 kohaselt on raamatupidamise aastaaruande ees-

märk õigesti ja õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustu-

lemust ja rahavoogusid ning RPS § 25 lg-st 3 tuleneb, et majandusaasta aruande allkirjasta-

misega kinnitavad aruandele alla kirjutama kohustatud isikud majandusaasta aruandes esita-

3-07-2588

5(11)

tud andmete õigsust, ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga aastaid järjest majandus-

aasta aruannete ja tegevusaruannete koostamisel selle sisule tähelepanu mittepööramisest.

Tegemist ei saa ka olla eksitusega ning kaebaja suhtumine majandusaasta aruandesse ei vä-

henda selles kajastatud andmete tähtsust ja tähendust käesolevas vaidluses. Pelgalt asjaolu, et

OÜ Egger ja Ko üheks tegevusalaks on äriregistri B-kaardi kohaselt ka põllumajandussaa-

duste tootmine, töötlemine, ost ja müük, ei tõenda põllumajandusliku tootmisega tegelemist;

3) 2004. aasta veterinaartõendid ja Rakvere Lihakombinaadi väljamaksed ei tõenda kaebaja

vastavust seaduses sätestatud nõuetele erastamisavalduse esitamise ajal ja ei lükka ümber

majandusaasta aruannetes kajastatut. Seaduse sõnastusest tulenevalt on erastamist taotlevale

isikule seatud tulu saamise tingimus ning sellest tulenevalt peab põllumajanduslik tootmine

olema kestnud niikaua, et tootmistsükkel võimaldaks vastavat kaupa müüa. Kaebuse väide, et

loomakasvatuse spetsiifika tõttu ei ole võimalik realiseerida loomi tapamajja igal aastal, ei

õigusta tulu saamise nõudele mitte vastamist. Tulu saamine varasemalt ei ole samuti tõenda-

tud;

4) PRIA-lt noor- ja nuumveise kasvatamise toetuste andmine ei toimu tingimustel, mis on

seatud loomakasvatushoone juurde ehitise teenindamiseks vajalikust maast suurema maa

erastamiseks, ja ei tõenda põllumajandusliku tootmisega tegelemist;

5) maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal ei vastanud kaebuse esitaja nõu-

dele, mille kohaselt peab isik omama tootmiseks vajalikku maad või peab tal olema põlluma-

jandusmaa kasutamise õigus. Kaebaja omandis maad ei olnud ning T. Tammega 2001. ja

2004. aastal sõlmitud maa rendilepingud kehtisid vastavalt kuni 2003. ja 2008. aastani. Seega

2004. aastal maad kasutuses ei olnud, kaebaja poolt hiljem kohtule esitatud rendileping 2004.

aasta kohta ei usaldusväärne, sest varem ei ole kaebaja viidanud, et tal oleks maakasutusle-

ping jäänud esitamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. OÜ Egger ja Ko apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

uue otsusega rahuldada. Ühtlasi palub apellant mõista vastustajalt välja OÜ Egger ja Ko

menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) halduskohus kontrollis otsuses, kas kaebaja vastas seaduse nõuetele maa ostueesõigusega

erastamise avalduse esitamise ajal, kuid ei kontrollinud kaebaja vastavust vaidlustatud

haldusakti andmise ajal. Kui seadusandja oleks maa erastamise otsustamise puhul silmas

pidanud tingimust, et maa taotleja peab vastama MaaRS-s sätestatud nõuetele vaid

erastamisavalduse esitamise ajal, siis oleks selline tingimus seadusesse ka viidud. Kohtu

poolt tõendite hindamata jätmine ajavahemiku 2004 – 2007 kohta on oluline

menetlusnormide rikkumine ning ainuüksi seetõttu tuleb kohtuotsus tühistada;

2) kohus on hinnanud ebaõigesti ka neid tõendeid, millele on otsuses viidatud.

Erastamisavalduse esitamise ajal 15.09.2003 oli kaebajal 6 looma. Nimetatut tõendavad

PRIA 17.06.2008 tõend, millest nähtub, et 2 looma olid soetatud 2002. aastal ja 4 looma

30.06.2003; Maa-ameti 26.05.2008 arvamus, milles märgitakse, et PRIA 08.10.2003

väljatrüki nr 59078 kohaselt omas kaebaja 8 looma; Pärnumaa Veterinaarkeskuse juhi R.

Mogilnõi e-kiri, milles kinnitatakse, et esimesed veised toodi lauta pärast farmi soetamist

OÜ-lt Lata 2003. aastal. Kohus on Veterinaarkeskuse vastustest ebaõigesti järeldanud, et kui

2002 – 2003 kontrollaktid puuduvad, siis kaebajal loomi ei olnud. Kontrollaktide koostamise

kohustus tekkis pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga;

3) kohus ei osundanud ühelegi õigusnormile, millest tulenevalt saaks väita, et mõne looma

olemasolu ei tähenda loomakasvatushoone sihtotstarbelist kasutamist. Kohus on jätnud

tähelepanuta 22.04.2008 kohtuistungil Kaisma Vallavalitsuse maakorraldaja Margus Pikkori

poolt antud ütlused, et „avalduse esitamise ajal olid loomad laudas, kaebajale kuulus alla 10

3-07-2588

6(11)

looma“ ning „2 looma olemasolu võib olla aluseks põllumajanduslikuks tootmiseks“.

Asjakohatu on kohtu võrdlus lauda mahu ja kaebaja omandis olevate loomade arvu vahel.

Kaebaja on korduvalt selgitanud, et laut oli ehitatud loomade kinniseks pidamiseks, kuid

kaebaja loomad on vabal pidamisel ning karja suurenemisega võetakse lauta rohkem

kasutusele. Kaebaja karja tegelik suurenemine on aastatega toimunud, kusjuures

mahetootjale lubavad arvutused pidada laudas vaid kuni 50 lehma;

4) majandusaasta aruannete hindamisel on kohus rikkunud oluliselt menetlusnormi, jättes

hindamata tõendid nende kogumis. Kohus hindas kaebaja aastaaruandeid pealiskaudselt ja

seega ebaõigesti. Kohus ei vastanud kaebaja väitele, et raamatupidamislik tulu majandusaasta

aruannetes ei kajastu, kuna aastas tehtud kulutused ületasid tulusid. Raamatupidamine ei

kajasta põllumajandussaaduste müügitulu: lihaveisekasvatuses mõõdetakse lihaloomade

kaaluiive aastainventuuri käigus, saadud tulem korrutatakse turu keskmise hinnaga ja

kajastatakse aastaaruandes bioloogiliste varade juurdekasvuna. Varasemates aruannetes ei ole

seda tehtud, kuid tõendid näitavad, et loomi soetati, kasvatati, toideti ning osaliselt

realiseeriti. Loomakasvatuse eripära seisneb selles, et igal aastal ei ole võimalik tulu saada.

Kaebaja viitab siinkohal Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-96-08, mille p-s 21 on märgitud, et

kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega

tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku

tootmist. Lisaks sellele ei tulene kehtivast õigusest ka ajavahemikku, mille vältel peab

põllumajanduslik tootja tulu saama. Kaebaja vastavust MaaRS sätestatud nõuetele tuli

tuvastada vaidlustatud otsuse ajaks ning selleks ajaks oli kaebaja kari suurenenud;

5) kohus rikkus otsuse tegemisel selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet. Kohtuotsuse

kohaselt puuduvad asja toimikus OÜ Egger ja Ko perioodi 2001 – 2002 majandusaasta

aruanded. Kohus ei ole märkinud, millist tähendust omavad need aruanded vaidluse

lahendamisel. Kui kohtu arvates olid need tõendid olulised, oleks kohus pidanud kaebajale

nende esitamise vajadust selgitama. Samuti on arusaamatu, millist kohtu järeldust tõendab

asjaolu, et kolmes veterinaartõendis ei ole täidetud osad “C” ja “D”. Kohus ei ole sellele

asjaolule asja arutamise käigus tähelepanu pööranud. Samuti on üllatuslik kohtu kahtlus, et

kaebaja pangakontolt ei nähtu, mille eest Rakvere Lihakombinaat on kaebajale tasunud;

6) kohus lähtus kinnistusraamatu andmetest ja maa kasutamislepingutest ning leidis, et

kaebaja ei omanud avalduse esitamise ajal valla territooriumil maad. Samas ei andnud kohus

hinnangut kaebaja väitele, mille kohaselt kaebaja alustas loomapidamisega juba 2002. aastal

ja sai selleks kasutada Tooma talu maad (omanik kaebaja osanik Andres Tamm) ning Põlde

ja Hiietamme maaüksuseid, mida rentis Tõnis Tammelt. Maa kasutamine on suurenenud

alates 2004. aastast, kui lisandus veel 4 maaüksust rendimaana ja omandati Tõnno kinnistu,

mida asuti kasutama juba 2003. aastal. Katkematult olid suulise lepingu alusel kasutuses ka

Tooma talumaad, mida kinnitab ka vastustaja ise ja veterinaararsti 23.02.2007

inspekteerimisakt. Kohus ei arvestanud ka, et PRIA 27.09.2007 kontrollakti kohaselt toimus

kahel põllul karjatamine, kolmel põllul heina niitmine ja ruloonimine söödaks, mistõttu olid

maad jätkuvalt kaebaja kasutuses.

14. Vändra Vallavolikogu palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi

menetluskulud tema enda kanda. Vastuväited:

1) kuivõrd kohus tuvastas, et kaebajal puudusid avalduse esitamise ajal MaaRS § 221 lg 22

sätestatud õiguse kasutamise eeldused, siis ei saanud see õigus kaebajal tekkida ka hiljem.

Kaebaja on ka ise nõustunud, et ta pidi erastamise avalduse esitamisel vastama MaaRS sätes-

tatud tingimustele, kuid ei ole kaebuses põhjendanud, miks pidi kohus erastamisavalduse

esitamise õiguse puudumise tuvastamise järgselt veel kontrollima, kas kaebaja vastas MaaRS

tingimustele hiljem ja kuidas see kaebaja õigusi rikuks;

3-07-2588

7(11)

2) kohus jõudis õigele järeldusele, et esitatud tõendid ei kinnita kaebaja väiteid lauda sihipä-

rase kasutamise kohta 2003. aasta septembris. Kaebaja väited loomapidamise kohta 2004 –

2007 ei ole asjakohased. Lauda sihtotstarbelist kasutamist ei kinnita ka Lembit Raagi arva-

mus. Lauda kasutus alla 10 lehmaga aastate lõikes võib tähendada kaebaja soovi panna alus

loomapidamisele, kuid ei tähenda lauda sihtotstarbelist kasutust. MaaRS § 221 lg 22 eesmärk

on aidata juba tegutsevaid loomapidamishoonete omanikke maa omandamisel, mis tähendab,

et maa omandiõiguse puudumine ei saanud olla takistuseks loomapidamishoone sihipärasel

kasutamisel, sellest kasutusest tuleneval põllumajanduslikul tootmisel ning tulu saamisel.

Apellant oleks pidanud juba erastamisavalduse esitamise ajal mahetootjana olema vähemalt

sellises suurusjärgus tootmistsüklis, et arvestada lauda omandamisel õigusega saada ostuees-

õigusega erastada lauda juurde kuni 50 ha maatulundusmaad. Põllumajandusliku tootmisega

mittetegelemine ilmnes ka kaebaja 2003 – 2007 majandusaasta aruannetest. Apellandi kaebu-

ses tõstatatud küsimus loomapidamise spetsiifikast tuleneva tulu kajastamisest raamatupida-

mises ja selle käsitlemata jätmisest kohtulahendis ei ole kaebuse kontekstis tähtsust omav.

Kaebaja märgib ise, et varasemates aruannetes ei kajastatud bioloogilist juurdekasvu, mis

tähendab, et müügitulu olemasolul kajastati seda sarnaselt igasugusele müügitulule. Kohtule

esitatud veiste müügitulu kajastavad tõendid ei kinnita müügitulu olemasolu erastamisaval-

duse esitamise ajal. Kohus on andnud ka asjas kogutud ja apellatsioonkaebuses esile tõstetud

tõenditele õiged hinnangud;

3) vastustaja ei nõustu apellandi väitega, et kohus rikkus selgitamiskohustust ja uurimispõ-

himõtet. Kohus ei väitnud, et kaebaja 2001. ja 2002. aasta majandusaasta aruanded puudu-

vad, vaid et neil aastatel puuduvad e-äriregistris tegevusaruanded. Veterinaartõendite osas ei

ole osade “C” ja “D” täitmata jätmist otsuse tegemisel arvestatud;

4) kohus on hinnanud esitatud tõendeid kaebaja maakasutusõiguse olemasolu kohta seoses

erastamisavalduse esitamise õigusega õigesti. Kohus ei jätnud hindamata T. Tammega 2001.

ja 2004. aastal sõlmitud kasutuslepinguid.

15. Maa-amet palub jätta esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata, sest halduskohus on

õigesti leidnud, et MaaRS § 221 lg-s 22 sätestatud eeldused peavad olema täidetud kogu

erastamise menetluse ajal ning kaebaja puhul ei olnud need eeldused avalduse esitamise ajal

täidetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. MaaRS § 221 lg 22 on sõnastatud järgmiselt: „Põllumajandusliku tootmisega tegeleval

isikul on kohaliku omavalitsuse nõusolekul õigus ostueesõigusega erastada kuni 50 ha tagas-

tamise käigus vabaks jäävat põllumajandusmaad talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses

oleva loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde. Sihtotstarbelises kasutuses oleva

loomakasvatushoone (hoonete kompleksi) juurde erastatav maa võib koosneda käesolevas

lauses nimetatud hoone aluse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui

nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi

magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa. Kui sama maatüki ostuees-

õigusega erastamist taotleb mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud

tähtajaks kokku ei lepi, viiakse nimetatud taotlejate vahel läbi enampakkumine.“ MaaRS §

233 lg 2 laused 2 ja 3 näevad ette, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seadu-

se tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmis-

tatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasuta-

mise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsita-

takse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel.

17. Viidatud sätete tõlgendamisel saab ringkonnakohtu arvates abi Riigikohtu halduskollee-

giumi otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-96-08, sest ehkki selles asjas oli vaidluse all vaba põllu-

3-07-2588

8(11)

majandusmaa kasutusvaldusesse andmine, tuli ka selles vaidluses sisustada põllumajandusli-

ku tootmisega tegelemise mõiste maareformi seaduse mõttes. Selle lahendi punktis 23 selgi-

tas Riigikohus, et tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel

on oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldu-

sesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud

nõuetele. Selleks tuleb koguda asjakohaseid tõendeid ning vajadusel hinnata tegeliku tootmi-

se olemasolu ka paikvaatluse teel. Kohalikul omavalitsusel, kes tunneb kõige paremini koha-

likku olukorda, on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum ning kohtu

võimalused sisuliselt kontrollida hinnangut tootmise olemasolu või puudumise kohta on pii-

ratud. Kohtul on võimalus võtta seisukoht vaid materiaalõiguse tõlgendamise õigsuse, menet-

lusreeglitest kinnipidamise ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas. Samuti mär-

kis Riigikohus punktis 21, et üksnes müüdava toodangu väikesest kogusest või saadava tulu

vähesusest ei saa teha järeldust põllumajandusliku tootmise puudumise kohta ning kehtivast

õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks

kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS

§ 233 lg 2 tähenduses. Riigikohus viitas oma varasemale praktikale ja rõhutas, et tuvastada

tuleb tegelik tootmine, mille tunnusteks on sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine

ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Käesolevas asjas võib olla

asjakohane viidata ka Riigikohtu seisukohale lahendi p-s 24, et põllumajandusliku tootmise-

ga tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses.

Olemasoleva maa kasutamise ulatus võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljasel-

gitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid haldusorgan peab konkreetsel juhul

arvesse võtma, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Asjaolust,

et maad täies ulatuses tootmiseks pole kasutatud, ei tulene iseenesest, et isikul poleks alust

saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.

18. Käesolevas asjas ei ole kohtu ülesanne tuvastada, kas kaebaja suhtes olid maa ostueesõi-

gusega erastamise avalduse menetlemiseks kulunud nelja aasta kestel seaduses sätestatud

eeldused täidetud või mitte. Sellise otsuse tegemise pädevus oli volikogul ja nagu Riigikohtu

eelmises punktis viidatud kohtuotsusest järeldub, loeb Riigikohus sellise otsustuse kaalutlus-

otsuseks, mille osas on kohtu kontrolliruum piiratum. Kohtu ülesanne on kontrollida, kas

Kaisma Vallavolikogu on 20.11.2007 otsuse nr 25 andmisel õigesti tõlgendanud materiaalõi-

gust, pidanud kinni menetlusreeglitest ning teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust (vt Riigi-

kohtu halduskolleegiumi kohtuasja nr 3-3-1-96-08 p 23).

19. Ringkonnakohus leiab, et volikogu ei ole seadust õigesti mõistnud, samuti pole

kaalutlusotsuse tegemisel lähtutud asjakohastest kaalutlustest, mistõttu on volikogu

keeldumine nõusoleku andmisest maa erastamiseks õigusvastane. Kohtu seisukoht, et

kaebaja õigusi ei rikuta keeldumisega, sest ta ei täitnud nõutud eeldusi maa erastamise

avalduse esitamise ajal, pole põhjendatud.

20. Seadus näeb esimese eeldusena ette, et taotleja võib erastada „vabaks jäävat põllumajan-

dusmaad talle kuuluva sihtotstarbelises kasutuses oleva loomakasvatushoone (hoonete komp-

leksi) juurde“. Seadusest ei tulene, et loomakasvatushoonet peab kasutama taotleja isiklikult.

Nagu Maa-ameti esindaja õigesti kohtumenetluses on märkinud, oli seadusemuudatuse,

millega maareformis anti loomakasvatushoone omanikele täiendav õigus maa erastamiseks,

eesmärgiks, et loomakasvatushoonete omanikud ei peaks hooneid lauda ümbruses tootmiseks

vajaliku maa puudumise tõttu maha jätma. Seega juhul, kui loomakasvatushoone oli juba

maha jäetud ja kasutusest väljas, seadus hoone omanikule täiendava kaitse andmist

vajalikuks ei pidanud. Siit saab omakorda järeldada, et sihipärase kasutamise eeldus on

täidetud ka siis, kui loomakasvatushoonet kasutatakse loomapidamiseks kellegi teise kui

3-07-2588

9(11)

taotleja poolt, sest loomade karjatamine ja söötmine nõuab karja- ja põllumaid sõltumata

sellest, kellele loomad kuuluvad.

21. Samuti ei saa sihipärase kasutamise mõistes määravaks pidada, et kunagi 300-pealisele

karjale ehitatud laudas peeti kuni paarikümmet veist. Siinkohal on asjakohane viidata

käesoleva otsuse punktis 17 viidatud Riigikohtu lahendile, kus Riigikohus suunas kohalikku

omavalitsust kaaluma, mis asjaoludel on taotlejal seni olemasolev maa täielikult kasutusse

võtmata. Käesoleval juhul on kaebaja põhjendanud lauda kasutamise väikest koormust

sellega, et tal puuduvad lauda ümbruses maad, laudas ei ole vett ning vee toomiseks lauta

pole mõtet teha kulutusi enne, kui on selge, kas ta saab selle juurde piisavalt maad erastada,

et loomapidamisega tegeleda, või tuleb laut maha jätta. Need põhjendused on kaalukad, sest

kaebajalt on ebamõistlik nõuda ülemääraste riskide võtmist olukorras, kus maa erastamiseks

loa andmine oli maatükkide OÜ Kaisma kasutuses oleku tõttu komplitseeritud. Vastustaja

pole oma vastuväidet, et teised loomakasvatajad said samades tingimustes hakkama ja neil on

praegu lautades sadu loomi, kuidagi tõendanud. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et

antud piirkonnas ei alustanud temaga samal ajal ükski veisekasvataja ning pole selge, kellega

teda võrreldi.

22. Nagu vaidlusaluses otsuses on PRIA teatistele tuginedes tuvastatud, olid kaebaja laudas

kogu erastamisavalduse menetlemiseks kulunud nelja aasta jooksul kas kaebajale, OÜ-le

Lata või A. Einalale kuuluvad veised. Kohtumenetluses on lisatud Pärnumaa

Veterinaarkeskuse tõendid (II kd, tl 7, 10, 20-34), millest selgub, et toimub pidev liikumine

lauda ja karjamaa vahel ning talvetingimustes poegivad loomad laudas; tunnistaja valla

maanõunik Margus Pikkori tunnistus (I kd, tl 100), et maa erastamise avalduse esitamise ajal

olid loomad laudas, ühel aastal loomi laudas polnud, kuid 2007. a olid loomad jälle laudas.

Samas kinnitavad kohtule esitatud veisepassid (I kd, tl 112-123, 208, 223-225), et kaebaja

jätkas veiste pidamist, ning Kaisma Vallavalitsuse 10.01.2006 istungi protokollist nr 1 (II kd,

tl 11) selgub kaebaja esindaja seletusest, et majanduslikult oli sel perioodil põhjendatud

lihaveiste pidamine karjamaal seemendamise eesmärgil, kuid pärast seda viiakse loomad

lauta.

23. Volikogu on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et eelpool kirjeldatud lauda

kasutamist ei saa pidada normaalseks. Otsuse põhjendustest nähtub, et sihipäraseks ei saa

pidada lauda kasutust seetõttu, et laudas on liiga vähe loomi, kaebaja loomi neist veel vähem

ja loomade arvukus ei ole aastatega suurenenud, mis tähendab, et tootmine pole jätkusuutlik.

Need kaalutlused ei ole asjakohased, nagu käesoleva otsuse punktides 17, 20-21 on

selgitatud.

24. Oluliseks eelduseks maa erastamisel on nõue, et taotlejaks saab olla üksnes põllumajan-

dusliku tootmisega tegelev isik MaaRS § 233 lg 2 lausete 2 ja 3 tähenduses. Viidatud sätete

kohaselt peab selline isik saama tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest val-

mistatud toodete müügist ning omama tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa

kasutamise õigust. Volikogu on leidnud, et kuna kaebaja sai esitatud tõendite kohaselt viimati

tulu 2004. aastal, siis pole tulu saamise nõue tõendatud ning kasutuses olevaid maid põlluma-

janduslikuks tootmiseks ei kasutata, neid pigem hooldatakse.

25. Tulu saamine 2004. aastal lihaveiste realiseerimisest on tõendatud pangakonto väljavõtte,

arvete ning veterinaartõenditega (I kd, tl 75-80), samuti esitati kohtumenetluses tõendid sõn-

niku müügist tulu saamise kohta 2007. aastal (I kd, tl 221). Arvestades Riigikohtu seisukohta,

et tulu väike suurus ei välista põllumajandusliku tootmise olemasolu, on volikogu vastupidi-

ne seisukoht ebaõige. Tulu ebaühtlast jaotumist on kaebaja põhjendanud lihaveiste kasvata-

3-07-2588

10(11)

mise tsüklilisusega ning esitanud kohtule ammlehmade ja nende järglaste ning viimaste järg-

laste põlvnemise kohta skeemi ja passinumbrid (II kd, tl 50).

26. Samuti ei ole asjakohane volikogu seisukoht, et kaebaja üksnes hooldab maid ega kasuta

neid tootmiseks. Sellist tingimust, kuidas taotleja peab omandis või õiguslikus kasutuses ole-

vaid maid kasutama, seadusest ei leia. Kohus on siinkohal asunud volikogust erinevale seisu-

kohale ja leidnud, et T. Tammega sõlmitud leping maaüksuste kasutamiseks ei kata 2004.

aastat. I kd lehtedel 81 ja 82 olevatest lepingutest selgub, et üks neist on sõlmitud 01.04.2001

„kuni 2003.a“ ja teine „viieks aastaks (2004-2008.a)“. Kaebaja on selgitanud, et kuigi esime-

ne lepingu lõppemine polnud kuupäevalise täpsusega määratud, mõeldi lõpptähtajana 2003.

aasta lõppu. Selline seletus on loogiline, sest sama sõnastust on kasutatud ka järgnevas lepin-

gus, kuigi sellele on lisatud täpsustus „viieks aastaks“. Kaebaja sai kogu perioodi jooksul

PRIA-lt põllumaade hooldamiseks toetust ning pidi olema valmis lepingud nõudmisel esita-

ma. Seega pole mingit põhjust arvata, et üks aasta jäeti lepinguga katmata või sõlmiti lepin-

gud tagantjärele.

27. Volikogu ja kohus on andnud määrava kaalu kaebaja majandusaasta aruannetele, mis igal

aastal trafaretselt kordavad, et kaebaja kavatseb peagi alustada loomakasvatusega.

Majandusaasta aruanded on praeguses kontekstis käsitletavad kui võrdväärsed tõendid

eelpool juba nimetatutega, mida tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses (kuni

31.12.2011 kehtinud HKMS § 16 lg 3, lause 2). Antud juhul kinnitavad ülejäänud tõendid

kaebaja juttu, et majandusaasta aruannete koostamisse ei suhtutud vajaliku tõsidusega ning

nad ei kajasta tegelikkust õigesti. Nagu Riigikohtu eelpool viidatud lahendis on selgitatud, on

oluline teha kindlaks tegeliku tootmise olemasolu. Asjas esitatud tõendid näitavad, et kaebaja

tegeleb lihaveiste kasvatamisega, neid on erineval ajahetkel olnud erineval arvul ja tulu

saamine nende müügist on lünklik, kuid usutav ei ole, et kaebaja kasvatab paarikümmet

lihaveist üksnes selleks, et oma osanike peresid toita. Ilmselt on eesmärgiks ikkagi nende

realiseerimine.

28. Siinkohal on asjakohane viidata ka Kaisma Vallavolikogu 27.06.2002 otsusele nr 17,

mille kohaselt otsustas volikogu kanda kaebaja kahe maatüki osas vaba põllumajandus- ja

metsamaa

erastamise

nimekirja

kui

põllumajandusliku

tootmisega

tegeleja.

Põllumajandusliku tootmisega tegeleja pidi antud nimekirja kandmiseks vastama samadele

nõuetele nagu loomakasvatushoone juurde maad erastada sooviv isik. Seega on aasta enne

erastamisavalduse esitamist tuvastatud kaebaja vastavus põllumajandusliku tootmisega

tegelevale isikule püstitatud nõuetele. Esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja tegevus oleks

pärast erastamisavalduse esitamist soikunud. Sellisel juhul peaks volikogu oma nõusolekust

keeldumist põhjalikumalt selgitama, et kõrvalseisjatel ei tekiks kahtlusi, et küsimus on antud

juhul pigem selles, et just konkreetseid maid ei soovita kaebajale erastada.

29. Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2009 otsuses käesolevas asjas selgitati, et menetlustoi-

mingu õigusvastasuse tuvastamine enne lõpliku haldusakti andmist tähendab seda, et toiming

tuleb uuesti teha. Seega tähendab käesoleva otsusega volikogu nõusolekut andmisest keel-

dumise õigusvastasuse tuvastamine, et nõusoleku andmine tuleb otsustada uuesti ja ringkon-

nakohtu käesolevas otsuses antud juhtnööre arvestades. Ringkonnakohus tühistab kohtuotsu-

se ning teeb asja uue otsuse volikogu otsuse õigusvastaseks tunnistamise kohta.

30. HKMS § 285 lg 1 näeb ette, et enne 01.01.2012 tehtud menetlustoimingute korral kohal-

datakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele kuni 31.12.2011 kehtinud

HKMS sätteid (edaspidi vana HKMS). HKMS § 109 lg 4 kohaselt tuleb muuta menetlusku-

lude jaotust, kui alama astme kohtu lahendit muudetakse või tehakse uus lahend. Kaebaja on

taotlenud halduskohtus 35,79 euro ulatuses riigilõivu ja 1436,86 euro ulatuses õigusabikulu-

3-07-2588

11(11)

de hüvitamist (II kd, tl 51, III kd, tl 144). Apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud 15,97

euro ulatuses riigilõivu ja 420 euro ulatuses õigusabikulude hüvitamist. Kaebaja menetlusku-

lud on põhjendatud. Vastustaja on taotlenud halduskohtus 3236,09 euro õigusabikulude hüvi-

tamist. Vana HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks lahend

tehti. Sama regulatsioon sisaldub praegu kehtiva HKMS § 108 lg-s 1. Seega tuleb kaebaja

menetluskulud summas 1908,62 eurot vastustajalt välja mõista. Vastustaja menetluskulud

jäävad tema enda kanda.

Lilianne Aasma

Viive Ligi

Lauri Madise