3-11-804/66 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Virkus, Kaire Pikamäe ja Lauri Madise

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. mai 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-804

Haldusasi

Jaan Virkepuu kaebus majandus- ja kommunikatsioonimi-

nistri 22. märtsi 2011. a käskkirja nr 11-0094 tühistamiseks

ning majandus- ja kommunikatsiooniministri kohustamiseks

esitada Rae Vallavalitsusele taotlus riigimaantee T-11 Tal-

linna ringtee teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride

kindlaksmääramiseks kaebajale tagastatud maaüksusega

külgnevas osas ja otsustada uuesti maa riigi omandisse jät-

mise küsimus osas, kus riigimaa külgneb kaebajale tagasta-

tud maaüksusega

Menetlusosalised

Kaebaja – Jaan Virkepuu, volitatud esindaja v.adv Toomas

Bekker

Vastustaja – majandus- ja kommunikatsiooniminister, volita-

tud esindajad Gerly Lootus ja Taivo Linnamägi

Kaasatud haldusorgan – Rae Vallavalitsus, esindaja Maiga

Liiv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonna-

kohtus

Majandus- ja kommunikatsiooniministri apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17. aprill 2012

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-11-804 muutma-

ta ning majandus- ja kommunikatsiooniministri apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Mõista Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt Jaan Virkepuu kasuks väl-

ja apellatsioonimenetluses kantud kulu 1 100 (üks tuhat ükssada) eurot.

3. Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-11-804

2(10)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 13.06.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlus-

tähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Majandus- ja kommunikatsiooniminister jättis 16.12.2002 käskkirja nr 71 p-ga 1.1 riigi

omandisse riigimaantee T-11 Tallinna ringtee aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa. Ka-

tastriüksus nr 65301:003:0292 registreeriti riigi maakatastris 28.10.2003 ja riigivara registris

23.02.2006.

2. Rae Vallavalitsus tagastas 13.01.2004 korraldusega nr 28 Jaan Virkepuule õigusvastaselt

võõrandatud endise Karjavere talu maast 6,93 ha ja moodustas katastriüksuse Haavasalu, mis

kattus osaliselt juba varem majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.12.2002 käskkirjaga nr

71 riigi omandisse jäetud maaga. Katastriüksuste kattuvuse tõttu keeldus katastripidaja Haa-

vasalu katastriüksuse registreerimisest.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.04.2008 otsusega nr 3-06-482 majandus- ja kom-

munikatsiooniministri 16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1.1. osas, millega jäeti riigi omandisse

Rae valla territooriumil Tallinna ringtee maaüksuse üldpinna hulgas J. Virkepuu poolt Rae

külas tagasi taotletav maa. Ringkonnakohus selgitas, et riigi omandisse võib jätta ka maa, mil-

le suhtes on esitatud maa tagastamise taotlus. Maareformi eesmärk on aga eeskätt õigusvasta-

selt võõrandatud maa tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi.

Vaatamata sellele, et maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne, ei vabasta see haldusorganit

motiveerimise ja erinevate huvide kaalumise kohustusest, mida vaidlusaluses käskkirjas teh-

tud ei ole. Samuti ei ole põhjendatud teemaa suurust ja piiripunktide erinevat kaugust tee tel-

jest. Viidatud käskkirjaga oli riigi omandisse jäetud ka selline maa, mis olemasoleva tee alune

ega seda teenindav maa pole. Maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 1 alusel saab riigi

omandisse jätta looduses reaalselt eksisteerivate hoonete/rajatiste aluse ning neid teenindava

maa või kui ehitis on lõpetamata või on olemas ehitusluba. Vaidlusaluse käskkirjaga jäeti T-

11 maaüksuse koosseisus riigi omandisse mitte üksnes Tallinna ringtee alune ja seda teenin-

dav maa, vaid ka maa, millel MaaRS § 31 lg 1 p-s 1 nimetatud hoonet/rajatist ei asu. Ring-

konnakohtu otsus jõustus 06.08.2008.

4. Majandus- ja kommunikatsiooniminister jättis 22.03.2011 käskkirjaga nr 11-0094

riigi omandisse riigimaantee T-11 Tallinna ringtee rajatist teenindava maa hulgas katastriük-

suse 65301:003:0292 kogupindalaga 39,03 ha, mille koosseisus on maaüksus Haavasalu maa-

tükk II pindalaga 3 768,44 m2. Seega moodustavad Rae valla territooriumil asuvad riigi

omandisse jäetud T-11 Tallinna ringtee maaüksused kokku 68,75 ha. Käskkirjas leiti, et 3

768,44 m2 suuruse maatüki näol on tegemist teerajatise teenindamiseks vajaliku maaga, sest

3-11-804

3(10)

see on vajalik Tallinna ringtee neljarealiseks eraldatud sõidusuundadega ja eritasapinnaliste

ristmikega maanteeks rekonstrueerimiseks. Olemasoleva tee laiendamist tuleb käsitada tee-

hoiuna ja maa on vajalik teehoiu teostamiseks. Tallinna ringtee rekonstrueerimine kannab

liiklusohutuse eesmärki ja avalik huvi selle vastu kaalub üles J. Virkepuu erahuvi maad tagasi

saada, pidades silmas, et vaidlusalune maa moodustab kogu tagastamisele kuuluvast maast

väga väikese osa.

5. J. Virkepuu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlustega tühistada majandus- ja

kommunikatsiooniministri 22.03.2011 käskkiri nr 11-0094 osas, millega jäeti riigi omandisse

riigimaantee T-11 Tallinna ringtee rajatist teenindava maa hulgas Haavasalu II maatükk pind-

alaga 3 768,44 m2; teha Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest esitada Rae Vallavalitsusele taotlus määrata kindlaks

riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid kaebajale

tagastatud maaüksusega külgnevas osas; teha Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile

ettekirjutus ühe kuu jooksul alates Rae Vallavalitsuse poolt riigimaantee T-11 Tallinna ringtee

teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisest otsustada maa riigi

omandisse jätmise küsimus osas, kus riigimaa külgneb kaebajale tagastatud Haavasalu II

maaüksusega.

1) Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldus Haavasalu maaüksuse tagastamise kohta on keh-

tiv haldusakt ja vaidlusalune käskkiri on sellega vastuolus, kusjuures Rae Vallavalitsuse kor-

ralduse aluseks oli Haavasalu maaüksuse katastrimõõdistamine, mille tulemusel määrati Haa-

vasalu II maaüksuse suurus ja piirid selliselt, et kaebajale tagastatavat maad vähendati selle

võrra, kus asus riigimaantee ja teerajatist teenindav maa. Kuivõrd Haavasalu II maaüksus on

vallavalitsuse korraldusega tagastatud, puudus ministril õigus jätta seda riigi omandisse.

2) Käskkiri on vastuolus MaaRS § 10 lg-ga 3, kuna minister määras rajatist teenindava maa

suuruse ja piirid kindlaks ilma Rae Vallavalitsuse nõusolekuta.

3) Vaidlusaluse käskkirjaga jäeti riigi omandisse mitte üksnes Tallinna ringtee alune ja seda

teenindav maa, vaid ka maa, millel MaaRS § 31 lg 1 p-s 1 nimetatud hooneid ega rajatisi ei

asu. Teenindava maa määramisel ei ole arvestatud teeseaduse (TeeS) § 2 lg-ga 2, kus nimeta-

takse tee koosseisu kuuluvad rajatised, kusjuures ühelegi seal nimetatud rajatisele ministri

käskkirjas ei viidata. Põhjendamatud on viited TeeS §-dele 14 ja 15, sest neis nimetatakse

teehoiu tagamiseks vajalikud tööd ja meetmed, ent kuivõrd neid meetmeid ei realiseerita tee

kui rajatise peal ega selle kõrval, siis ei vaja need ka täiendavat maad 40 m laiuses tee teljest,

nagu käskkirjas on määratud. 23.06.2003 koostatud piiriprotokollis on maantee teenindusmaa

laiuseks määratud 17 m tee teljest, mitte 40 m. Riigi omandisse saab jätta looduses reaalselt

eksisteerivate rajatiste aluse ja neid teenindava maa või kui rajatisele on välja antud ehituslu-

ba. Käskkirjas nimetatud tee rekonstrueerimistöödeks ei ole ehitusluba antud, samuti puudub

projekt Tallinna ringtee laiendamiseks. 28.12.2009 kinnitatud eelprojekt ei ole aluseks teenin-

dusmaa määramisel. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 „Ehitise teenindamiseks

vajaliku maa määramise kord“ p 4 alapunkt 5 kohaselt arvestatakse ehitusluba või projekti

teenindamiseks vajaliku maa määramisel vaid juhul, kui see ei kahjusta maa tagastamise õi-

gustatud subjekti huve.

4) Käskkiri rikub kaebaja suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet, sest teistele Rae vallas tagas-

tatud ja Tallinna ringteega piirnevatele maaüksustele on piirid mõõdetud mõlemal pool teed

15-16 m tee teljest.

6. Majandus- ja kommunikatsiooniminister palus jätta kaebuse rahuldamata.

3-11-804

4(10)

1) Vastustaja lähtus nii 2002. a kui ka vaidlusaluse käskkirja väljaandmisel sellest, et maa

riigi omandisse jätmine vastavas ulatuses on tingitud konkreetse lõigu vajadustele vastava

teemaa laiusest ning et Rae Vallavalitsus ei oleks tohtinud tagastada enne vastava otsuse te-

gemist riigi omandisse jäetud maad. Enne maa riigi omandisse jätmist andis Rae Vallavalitsus

26.11.2002 korraldusega nr 1173 nõusoleku maa riigi omandisse jätmiseks ja talle pidi maa

tagastamise otsustamisel teada olema, et osa maast on eelnevalt riigi omandisse jäetud. Rae

Vallavalitsus andis 15.02.2011 korralduse nr 111, millega ta muutis 26.11.2002 korralduses nr

1173 toodud seisukohta maa riigi omandisse jätmise osas rohkem kui 8 aastat hiljem. Vaid

Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korralduse formaalne kehtivus ei muuda vaidlusalust käskkirja

iseenesest õigusvastaseks, sest käskkiri on kooskõlas MaaRS §-ga 29 ja § 31 lg 1 p-ga 1 ning

sellega on riigi omandisse jäetud riigi omandis olevate rajatiste alune ja rajatisi teenindav maa.

Hetkel on Tallinna ringtee kaherajaline, kuid juba alates 1991. a on kavandatud riigimaantee

muutmist kahe eraldatud sõiduteega teeks, mille tulemusena muutub riigimaantee neljarajali-

seks, samuti on Harju maavanema 19.04.1999 korraldusega nr 1682-k kehtestatud Harju maa-

konnaplaneering ning PI Maanteeprojekt on koostanud töö nr 2234 Tallinna ringtee arengu-

skeem, mis näevad ette Tallinna ringtee rekonstrueerimise neljarajaliseks. Rae Vallavalitsus

kooskõlastas nimetatu 20.07.1991, olles seega riigimaantee rekonstrueerimisest teadlik.

2) Olemasolev tee on III klassi maantee, kuid liiklussagedusest tulenevalt on vajadus tee

ümberehitamiseks I klassi maanteeks. MaaRS § 31 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada koostoimes TeeS

sätetega. Tallinna Ringkonnakohus asus otsuses nr 3-06-482 seisukohale, et maa riigi oman-

disse jätmine, samuti rajatist teenindava maa ulatuse määramine on haldusorgani diskretsioo-

niotsused ning et teemaa laiust ei ole õigusaktides sätestatud ja selle otsustab haldusorgan

konkreetse teelõigu vajadustest lähtuvalt.

3) Kuigi Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldus formaalselt kehtib ning vastustaja

16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1.1 on osaliselt tühistatud, ei muuda see tagastamise korraldust

õiguspäraseks. Tagastamise korraldus on antud vastuolus selle andmise ajal kehtinud õigus-

normidega, Rae Vallavalitsus ei teinud maa tagastamise korraldust Maanteeametile ega vas-

tustajale teatavaks, et seda oleks olnud võimalik õigeaegselt vaidlustada. Ringkonnakohus

tühistas 16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1.1 põhjusel, et sellest ei nähtunud erinevate huvide kaa-

lumist. Samas ei olnud riigil võimalik 2002. a huve kaaluda, sest riiki ei teavitatud õigustatud

subjekti olemasolust. Vastustaja on käesoleval juhul vaidlustatud käskkirjas ringkonnakohtu

välja toodud puudused kõrvaldanud ja teostanud kaalutlusõigust.

4) 16.12.2002 käskkirja nr 71 andmise ajal kehtinud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise korra redaktsiooni p 1 kohaselt ei laienenud kord ehitise teenindamiseks vajaliku

maa määramisele maa riigi omandisse jätmisel ning kehtiva redaktsiooni järgi puudub abso-

luutne kohustus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks maa riigi omandisse jätmi-

sel.

5) Vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ega kohelnud kaebajat teistest

erinevalt. Tallinna ringtee teenindamiseks vajalik riigi omandisse jäetud teemaa on ühesuguse

laiusega (40 m tee teljest) ega erine ainult Haavasalu maaüksuse piirides. Samasuguses olu-

korras olevaid isikuid on koheldud samaväärselt, sest maade riigi omandisse jätmisel ei olnud

võimalik riigi omandisse jätta maid, mis olid juba tagastatud ja katastrisse kantud. Maamõõ-

dukeskus OÜ 06.10.2002 koostatud katastriüksuse plaanist nähtub, et kaebajale tagastatud

maatükiga osaliselt kattuva maatüki III (39,05 ha) kaugus tee teljest on 40 m (piiripunktid

118-120).

6) Väär on seisukoht, et kaebajale tagastatud katastriüksuse piir peaks olema tee teljest 17 m

kaugusel. Kuigi 25.06.2003 koostatud Haavasalu katastriüksuse piiriprotokollis on märgitud,

3-11-804

5(10)

et maatüki II piir asub tee teljest 17 m kaugusel, ei pea see paika, sest varasemalt koostatud

katastriüksuse plaani kohaselt kulgeb piir 40 m kaugusel tee teljest. Harju Teedevalitsuse

esindaja K. Kümnik märkis haldusasjas nr 3-06-482 toimunud kohtuistungil, et piiriprotokolli

märgitud 17 m puhul oli tegemist eksitusega ja et 17 m asemel peab olema 40 m.

7) MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt prevaleerib maa riigi omandisse jätmine maa tagastamise ees

ning Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagas-

tamise kord“ p-s 54 sätestatakse, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta

on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või on kirjalikud andmed koostatava taotluse

kohta, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne taotluste kohta otsuse vastuvõtmist.

8) Kuigi Rae Vallavalitsus on 13.01.2004 korraldusega kaebajale maa tagastanud, ei ole

tagastamise menetlus veel lõppenud, sest Harju maavanem teostab tagastamise korralduse üle

järelevalvet, seega ei pruugi korraldus kehtima jääda. Ka Maa-amet leidis 13.05.2011 kirjas,

et Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldus oli õigusvastane nii selle andmise ajal kui praegu.

7. Rae Vallavalitsus leidis, et vaidlusalune käskkiri ei ole õiguspärane ja kuulub tühistami-

sele, sest selles esinevad samad puudused, mille tõttu tühistas ringkonnakohus vastustaja

16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1.

8. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.07.2011 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas majan-

dus- ja kommunikatsiooniministri 22.03.2011 käskkirja nr 11-0094 ning kohustas vastustajat

otsustama 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates uuesti rajatise riigimaantee T-11

Tallinna ringtee aluse ja seda teenindava maa riigi omandisse jätmise küsimuse osas, kus see

külgneb kaebajale Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldusega nr 28 tagastatud maaga, samuti

mõistis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulu

2000 €.

1) Maareformi loogikast tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine prioriteetne maa tagas-

tamise ees ja maa riigi omandisse jätmise küsimus tuleks lahendada enne maa tagastamise

küsimuse lahendamist, kuid riigi omandisse jätmise esemeks ei saa olla maa, mille kohalik

omavalitsus on kehtiva haldusaktiga juba otsustanud tagastada. Kuigi õigusvastaselt võõran-

datud vara tagastamise korra p-st 63 tulenevalt läheb maa omandiõigus õigustatud subjektile

üle maa kinnistusraamatusse kandmisel, määratakse avalik-õiguslikud suhted konkreetse maa-

tüki osas ja selle maatüki edasine saatus kindlaks kohaliku omavalitsuse korraldusega maa

tagastamise kohta. Rae Vallavalitsuse korraldus on kehtiv. Haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 60 lg-st 2 tulenevalt on kehtiv haldusakt kohustuslik igaühele. Asjakohatu on vastustaja

arutlus Rae Vallavalitsuse korralduse õiguspärasuse ja selle üle, kas Rae Vallavalitsus oleks

või poleks tohtinud 2004. a maad kaebajale tagastada. Haldusakti kehtivus ei sõltu haldusakti

õiguspärasusest. Igaühe, sh haldusorganite, kohustus kehtivast haldusaktist juhinduda ei sõltu

nende endi hinnangust sellele, kas haldusakt on õiguspärane või mitte. Seetõttu ei saanud vas-

tustaja maa riigi omandisse jätmise otsustamisel lähtuda sellest, et sama maa tagastamise koh-

ta tehtud kohaliku omavalitsuse korraldus on õigusvastane. Asjassepuutumatud on vastustaja

selgitused selle kohta, et maavanem teostab vallavalitsuse korralduse üle järelevalvet, mille

tulemuseks võib olla korralduse kehtetuks tunnistamine. See võimalus on hüpoteetiline ja hal-

dusakti andmisel ei saanud sellest lähtuda. Maareform viiakse konkreetse maa osas läbi üks

kord. Seega, kui pädev haldusorgan on kord otsustanud, mis konkreetsest maatükist omandire-

formi tulemusena saab, siis sama maa suhtes ei saa sama ega teine haldusorgan teha esimese-

na tehtud otsuse kehtivuse korral teistsugust otsust. Kuigi ringkonnakohtu 22.04.2008 otsusest

tulenevalt pidi vastustaja otsustama maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti, ei saa sellest

järeldada, et maa riigi omandisse jätmise uuel otsustamisel võiks minister lähtuda nendest

faktilistest asjaoludest, mis esinesid ringkonnakohtu otsusega tühistatud käskkirja andmise

3-11-804

6(10)

ajal. Asja uuel otsustamisel peab haldusorgan juhinduma nendest faktilistest asjaoludest ja

õigusnormidest, mis esinevad ja kehtivad asja uue otsustamise ajal. Võrreldes 2002. a käskkir-

ja andmisega on käesoleval juhul oluliseks uueks asjaoluks see, et maa on osaliselt kaebajale

tagastatud. Selle asjaoluga vastustaja otsuse tegemisel arvestanud ei ole.

2) Maa riigi omandisse jätmine vaidlusaluse käskkirjaga näidatud ulatuses on ka sisuliselt

põhjendamatu. Käskkirjal on samad puudused, mis olid 16.12.2002 käskkirjal nr 71, mille

ringkonnakohus vastavas osas tühistas. MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel ei saa riigi omandisse jätta

maad selleks, et sellele maale laiendada olemasolevat teed. Olemasoleva tee kui rajatise laien-

damine uue teeniidi võrra ei ole käsitatav olemasoleva tee teenindamisena, mis õigustaks tule-

vikus rajatava uue teeniidi aluse maa jätmist riigi omandisse olemasoleva tee teenindamiseks

vajaliku maana. MaaRS § 31 lg 1 p 1 ning MRS § 6 lg-t 3 ei ole võimalik sisustada tee kui

rajatise teenindamiseks vajaliku maa osas TeeS §-dega 14 ja 17. TeeS eesmärk ei ole maare-

formi korraldamine. Põhjused, miks määratletakse TeeS-s teehoiuna ka tee projekteerimine ja

ehitamine, peituvad TeeS-s endas ning piirduvad TeeS reguleerimisalaga. Kindlasti ei ole vas-

tava regulatsiooni eesmärgiks kehtestada täiendavaid aluseid, mis annaksid õiguse teedevõrgu

arendamise või olemasolevate teede laiendamise-parendamise nimel jätta maad omandirefor-

mi käigus riigi omandisse ja välistada selle tagastamine õigustatud subjektidele. Omandire-

formi esmane eesmärk on maa tagastamine õigustatud subjektidele. Õigusvastaselt võõranda-

tud maa tagastamise soovi olemasolul jäetakse tagastamata üksnes selline maa, mille tagasta-

mine tekitaks omandireformi käigus uut ebaõiglust, ehk maa, mis okupatsiooniperioodi kestel

välja kujunenud asjaolusid ja õigussuhteid arvestades tuleb jätta mingisuguseks muuks otstar-

beks. Nii nagu 2002. a käskkirja puhul, ei nähtu ka 22.03.2011 käskkirjast, et vaidlusalusel

maaosal paikneks mingeid teerajatisi või et see oleks vajalik olemasoleva tee teenindamiseks.

Olemasoleva rajatise laiendamine, olenemata sellest, kas teise teeniidi või lisanduvate sõidu-

radade juurdeehitamise näol on tegemist olemasoleva tee laiendamise või uue tee ehitamisega,

ei saa olla käsitatav olemasoleva tee teenindamisena MaaRS mõttes. Planeeritava uue teeniidi

väljaehitamiseks ei ole antud välja ehitusluba. Projektid ja muud planeerimisdokumendid ei

õigusta maa riigi omandisse jätmist MRS § 31 lg 1 p 1 alusel. Tee laiendamiseks vajaliku maa

saaks minister riigi omandisse jätta MRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina. Samas ei õi-

gusta see MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt maa tagastamata jätmist õigustatud subjektile.

3) Õigusaktidest ei tulene maa riigi omandisse jätmise taotlejale kohustust ehitise teeninda-

miseks vajaliku maa määramist taotleda. Seega saab maa riigi omandisse jätmise MaaRS § 31

lg 1 p 1 alusel otsustada ka ilma, et kohalik omavalitsus määraks vastava menetluse tulemuse-

na ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid. Kuivõrd riigi omandisse jäetud maad

ei tule tingimata kanda kinnistusraamatusse ning riigi omandiõigus tekib maa registreerimisest

riigi maakatastris ja riigivara registris (Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määruse nr 226 Maa

riigi omandisse jätmise kord p 17), siis tuleb vaidluse lahendamiseks muuta juba olemasoleva

kinnisasja piire. See on võimalik, kui vastustaja otsustab uuesti Tallinna ringtee aluse ja selle

teenindamiseks vajaliku maa riigi omandisse jätmise küsimuse osas, kus see maa külgneb

kaebajale tagastatud maaga. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse poolt teenindusmaa suuruse ja

piiride kindlaksmääramine ei ole maa riigi omandisse jätmisel kohustuslik, ei saa kohustamis-

nõuet selles osas rahuldada. Küll aga saab panna vastustajale kohustuse otsustada uuesti maa

riigi omandisse jätmise küsimus vaidlusaluse maa suhtes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. Majandus- ja kommunikatsiooniminister palub apellatsioonkaebuses halduskohtu

otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätta.

3-11-804

7(10)

1) Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane. Kaebajal ei saanud Rae Vallavalitsuse 13.01.2004

korraldusest tekkida õiguspärast ootust korralduses märgitud ulatuses maa tagasisaamiseks.

Korraldus on tänaseni täitmata ja kaebaja ei ole seoses maa tagastamisega kandnud rahalisi

kulutusi. Kohus on alatähtsustanud maavanema järelevalvemenetlust, mille tulemustest sõltub

kaebaja kaebeõigus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tuleb arvestada kõiki asjassepuutuvaid

asjaolusid, sh lähtuda esmase maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisest 2002. a. Enne

2002. a käskkirja andmist andis Rae Vallavalitsus 26.11.2002 korraldusega nr 1173 nõusoleku

maa riigi omandisse jätmiseks, märkides korralduses, et vallavalitsusel puudub Harju Maava-

litsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsus isiku-

te omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Seega pidi Rae Vallavalitsusele

13.01.2004 korralduse andmise ajal olema teada, et osa maast, mille suhtes kaebaja õigustatud

subjektiks tunnistati, on eelnevalt riigi omandisse jäetud. Rae Vallavalitsus oleks pidanud läh-

tuma MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 ja §-st 13 ning mitte tagastama eelnevalt riigi omandisse jäetud

osa maast, vaid otsustama selle kompenseerimise. Kuigi vastustaja 16.12.2002 käskkiri tühis-

tati 2008. a, oli see tagastamise korralduse andmise ajal kehtiv ja sel momendil oli vaidlusalu-

se maatüki saatus riigi omandisse jätmise näol kindlaks tehtud. Vastustaja ei pidanud 2002. a

käskkirja tehes erinevaid huve kaaluma, sest teda ei teavitatud õigustatud subjekti olemas-

olust. Vastustajal tekkis pärast teate avaldamist Ametlikes Teadaannetes ja maa registreerimi-

sest õiguspärane ootus käskkirja kehtima jäämise suhtes. Rae Vallavalitsuse korraldus ei vas-

tanud selle andmisel ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale.

2) Vaidlusalune käskkiri on kooskõlas HMS §-dega 54 ja 56, selles on märgitud käskkirja

andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlused riigimaantee teenindamiseks vajaliku maa ula-

tuse osas ning toodud asjakohane motivatsioon. Riigi omandisse jäetud maal asub rajatis T-11

Tallinna ringtee. Riigimaantee kavandati muuta neljarealiseks juba 1991. a, Rae Vallavalitsus

kooskõlastas vastavad projektid ja oli seega riigimaantee rekonstrueerimisest teadlik juba

1991. a. Käskkirja andmisel lähtuti MaaRS §-st 29, § 31 lg 1 p-st 1 ja § 6 lg 2 p-st 4. Kuigi

omandireformi peamine eesmärk on maa tagastamine õigustatud subjektidele, on seadusandja

näinud ette teatud juhtumid, mille puhul maad ei tagastata, ning see ei pruugi hõlmata ainult

okupatsiooniperioodi kestel välja kujunenud asjaolusid ja õigussuhteid. MaaRS § 31 lg 1 p 1

tuleb tõlgendada koostoimes TeeS sätetega ning arvestada, et tee muutmine neljarealiseks oli

kavandatud enne tagastamise korralduse andmist ja Rae Vallavalitsus oli sellest teadlik. TeeS

§ 1 lg-st 1 tulenevalt reguleerib seadus mh ka teehoiu korraldamist ning antud juhul ongi maa

jäetud riigi omandisse, arvestades konkreetse teelõigu vajadusi teehoiu teostamiseks (TeeS §-

d 2, 3, 14 ja 17). Kahtlemata on vastustaja arvestanud käskkirja andmise hetkel esinevaid fak-

tilisi asjaolusid ja kehtivaid õigusnorme, kuid ka Harju maavanema poolt 2011. a algatatud

järelevalvemenetlust.

10. J. Virkepuu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud vas-

tustaja kanda.

1) Vastustaja vaidlustab halduskohtu otsust asjaoludega, mis pole olnud ega saanudki olla

käesoleva vaidluse esemeks, vaid eelmise kohtuvaidluse esemeks, milles vaidlustati vastustaja

16.12.2002 käskkirja. Halduskohus sai vaidluse lahendamisel arvestada üksnes nende asjaolu-

dega, mis olid kujunenud 22.03.2011 käskkirja andmise ajaks. Vastustaja arvamusest Rae

Vallavalitsuse 13.01.2004 korralduse õiguspärasuse kohta ei sõltu selle haldusakti kehtivus ja

see ei oma õiguslikku tähendust ka vaidlusaluse käskkirja seaduslikkuse hindamisel. Käesole-

va asja raames ei saa arutada vallavalitsuse korralduse kehtivust. Selleks tulnuks vastustajal

esitada halduskohtusse vastav kaebus. Seda ei ole vastustaja teinud, kuigi oli korraldusest

teadlik hiljemalt 23.11.2005.

3-11-804

8(10)

2) Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 alapunkti 2 kohaselt määratak-

se rajatise teenindamiseks vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab rajatise sihtotstarbe-

lise kasutamise, hooldamise ja remondi. Olemasoleva riigimaantee T-11 Tallinna ringtee alu-

seks ja selle teenindamiseks piisab täielikult teeteljest kummalegi poole 17 m laiusest maari-

bast, nagu oli määratud Haavasalu maaüksuse katastrimõõdistamisel ja millega nõustus piiri-

protokolli allakirjutamisel ka riigi esindaja. Ka mitmetele teistele omandireformi subjektidele

tagastati maa Rae vallas sama maantee ääres selliselt, et teemaa piir jäeti tee teljest 14-17 m

kaugusele.

3) Vastustaja võttis omaks, et Haavasalu II maatükk jäeti 3 768,44 m2 ulatuses riigi oman-

disse mitte seetõttu, et see oleks vajalik olemasolevate teerajatiste teenindamiseks, vaid uue

objekti ehitamiseks, milleks MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel maad riigi omandisse jätta ei saa.

11. Rae Vallavalitsus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks

ja uue otsusega J. Virkepuu kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõi-

gesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud ka koh-

tumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata ning märgib vastu-

seks apellatsioonkaebusele järgmist.

13. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sätestab HMS § 54, mille kohaselt haldusakt on õi-

guspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Muu hulgas

tähendab see seda, et haldusakti andja peab lähtuma olemasolevast faktilisest ja kehtivast õi-

guslikust olukorrast. Haldusakti peale esitatud kaebuse lahendamisel peab kohus kontrollima,

kas haldusakti andja on õigesti tuvastanud akti andmisel olulised asjaolud ja kohaldanud õi-

gesti õigusnorme. Vaidlustatud käskkirja andmisel kehtis õiguslik olukord, kus majandus- ja

kommunikatsiooniministri 16.12.2002 käskkiri nr 71 p 1.1 maa riigi omandisse jätmise kohta

oli jõustunud kohtuotsusega tühistatud ning Rae Vallavalitsuse kehtiva 13.01.2004 korraldu-

sega nr 28 oli maa kaebajale tagastatud. Sellest tuli haldusakti andjal lähtuda akti andmisel ja

halduskohtul akti õiguspärasuse kontrollimisel. Seetõttu ei ole haldusakti õiguspärasuse kont-

rollimisel olulised apellatsioonkaebuse jätkuvad väited selle kohta, et vallavalitsus andis 2002.

aastal nõusoleku maa riigi omandisse jätmiseks, maa tagastamise 2004. aasta korraldus ei ole

õiguspärane ning selle üle teostab järelevalvet maavanem, kaebajal ei saanud senini täitmata

korraldusest tekkida õiguspärast ootust maa tagasi saamiseks ja vastustajal tekkis õiguspärane

ootus maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtima jäämiseks. Halduskohus leidis õigesti, et

riigi omandisse ei saa jätta maad, mis on kehtiva haldusaktiga otsustatud kaebajale tagastada.

14. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlustatud haldusakti andmisel tuli arvestada as-

jaoluga, et juba 1991. aastal kavandati riigimaantee muuta neljarealiseks. Vastustaja hinnan-

gul on haldusakti andmisel õigesti kohaldatud MaaRS § 31 lg 1 p 1, mida tuleb tõlgendada

koostoimes TeeS sätetega (§-d 1, 2, 3, 14 ja 17). Ringkonnakohus vastustaja käsitusega ei

nõustu ja jagab halduskohtu seisukohta, et maa riigi omandisse jätmine vaidlustatud käskkirjas

näidatud ulatuses on ka sisuliselt põhjendamatu ning vastuolus MaaRS § 31 lg 1 p-ga 1.

MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel jäetakse riigi omandisse riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatis-

te alune ning neid teenindav maa. TeeS § 1 sätestab teeseaduse reguleerimisala ning muu hul-

3-11-804

9(10)

gas reguleerib nimetatud seadus teehoidu. TeeS § 2 sätestab tee mõiste ja loetleb rajatised, mis

asuvad tee koosseisu kuuluval teemaal. TeeS § 3 sätestab teemaa mõiste: teemaa on maa, mis

õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja

teehoiu korraldamiseks. TeeS § 14 sätestab teehoiu mõiste. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt

käsitatakse teehoiuna teetööde tegemist, kavandamist, teekasutuse korraldamist, tee kaitse-

vööndi hooldamist, tee projekteerimist ning tee haldamisega seotud muud tegevust. Sama pa-

ragrahvi lõike 2 kohaselt nimetatakse teetööks sama seaduse §-s 17 sätestatud ehitamist, re-

montimist ja hooldamist. Seega on teeseadusest tulenevalt teemaana vaadeldav ka maa, mis on

määratud teehoiu korraldamiseks, teehoiu korraldamine on muu hulgas teetööde tegemine

ning teetööks on ka tee ehitamine. Tee ehitamiseks vajalikku maad ei saa aga vaadelda

MaaRS mõttes riigi omandisse jääva rajatise aluse ning seda teenindava maana. TeeS ei regu-

leeri maareformi läbiviimist ning teemaa mõistet selle seaduse tähenduses ei saa samastada

olemasoleva rajatise teenindamiseks vajaliku maa mõistega MaaRS tähenduses. Halduskohus

märkis õigesti, et lisanduvate sõiduradade juurdeehitamise näol on tegemist olemasoleva tee

laiendamise või uue tee ehitamisega. Halduskohus osutas ka õigesti, et teede laiendamiseks ja

teede rajamiseks vajalikku maad saab jätta riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi

maareservina ning sellele võimalusele viitab sõnaselgelt Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 mää-

rusega nr 226 kehtestatud maa riigi omandisse jätmise korra p 5 ap 8. Maa riigi omandisse

jätmine riigi maareservina ei ole aga vastavalt MaaRS § 6 lg 2 p-le 4 maa tagastamata jätmise

aluseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2008 otsuses haldusasjas nr 3-06-482 leiti, et majandus- ja

kommunikatsiooniministri 16.12.2002 käskkiri nr 71 p 1.1 on antud vastuolus MaaRS § 31 lg

1 p-ga 1 ning tuleb J. Virkepuud puudutavas osas tühistada. Ringkonnakohus järeldas, et riigi

omandisse on jäetud ka selline maa, mis olemasoleva tee alune ning seda teenindav maa pole;

MaaRS § 31 lg 1 p-st 1 ja MaaRS § 6 lg-st 3 tuleneb, et MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel saab riigi

omandisse jätta looduses reaalselt eksisteerivate hoonete/rajatiste aluse ja neid teenindava maa

või kui ehitis on lõpetamata või olemas on ehitusluba; käskkirjaga on jäetud riigi omandisse

mitte üksnes Tallinna ringtee alune ja seda teenindav maa, vaid ka maa, millel hoonet/rajatist

ei asu. Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjas on ringkonnakohtu hinnangul korratud sama

viga, mille tõttu haldusasjas nr 3-06-482 maa riigi omandisse jätmise käskkiri nr 71 J.

Virkepuud puudutavas osas tühistati. Taas ei ole maad jäetud vaadeldavas ulatuses riigi

omandisse mitte seetõttu, et see oleks vajalik olemasoleva rajatise teenindamiseks, vaid põh-

jusel, et kavandatud on Tallinna ringtee teise niidi väljaehitamine, mis on sisuliselt uue trassi

ehitamine. Halduskohus märkis õigesti, et projektid ja muud planeerimisdokumendid ei õigus-

ta maa riigi omandisse jätmist MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel. Seda põhimõtet kinnitab ka Vaba-

riigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise korra p 4 ap 5, mille kohaselt võetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa mää-

ramisel seaduslikus korras koostatud ja kinnitatud ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele

ehitisele juurdeehitamise vajadust või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust,

arvesse vaid juhul, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve. On ilmne, et

Tallinna ringtee laiendamine tagastatava maa arvel kahjustab õigustatud subjekti huve.

15. Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p 1 alusel jääb majandus- ja kommunikatsiooniministri

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.07.2011 otsus muutmata.

16. Kehtiva HKMS § 258 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni

31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõist-

misele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetluskulusid kantud vara-

sema HKMS ja ka uue HKMS kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas

menetlusseadustikes põhimõttelisi erinevusi ei ole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka keh-

tiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

3-11-804

10(10)

halduskohus tegi otsuse vastustaja kahjuks ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muut-

mata, peab apellatsioonimenetluse kulud kandma vastustaja. Varasema HKMS § 92 lg 1 alusel

jääb vastustaja menetluskulu – apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15,97 eurot –

vastustaja enda kanda.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista esindaja kulu 1 570,80 eurot. Kuludokumentidena on

kohtule esitatud advokaadibüroo 12.04.2012 arve nr 6, 12.04.2012 maksekorraldus arve tasu-

mise kohta ja tegevusaruanne, millest nähtuvalt on esindajal kulunud menetlusdokumentidega

tutvumiseks, apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, ringkonnakohtu istungiks etteval-

mistamiseks ja sellel osalemiseks kokku 17 tundi. Menetluskulu kandmine käesolevas asjas on

tõendatud. Vastustaja hinnangul on esindaja kulu üle paisutatud ning põhjendatuks saaks pi-

dada 1 016 euro suurust menetluskulu.

Kehtiva HKMS 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menet-

luskulud. Esimese astme kohtus taotles kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 3 141,60

eurot (sh riigilõiv), millest halduskohus mõistis välja 2 000 eurot, arvestades kaebuse rahul-

damise proportsiooni (80%), vaidluse keerukuse astet, asjassepuutuvate materjalide mahtu

ning samuti seda, et varasemates haldusasjades nr 3-06-482 ja 3-11-153 olid kaebuste asjaolud

ja õiguslikud põhjendused suurel määral kattuvad käesoleva asjaga. Ringkonnakohtu hinnan-

gul on ka apellatsioonimenetluses kantud esindajakulu põhjendamatult suur, arvestades asja-

olu, et põhiline osa tööst on tehtud esimese astme kohtus ning apellatsioonkaebus uusi õigus-

likke argumente ei sisalda. Vajaliku ja põhjendatud menetluskulu suuruseks hindab ringkon-

nakohus 1 100 eurot ja mõistab selle vastustajalt kaebaja kasuks välja.

Kaire Pikamäe

Lauri Madise

Ruth Virkus