3-11-528/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10. mai 2012, Tartu

Haldusasja number

3-11-528

Haldusasi

Valdeko Petersoni kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti peadirektori 22. oktoobri 2010. a

käskkirja nr 12-6/921 osaliseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.05.2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Valdeko Petersoni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - Valdeko Peterson, esindaja advokaat Karin

Antsov

Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet (PRIA)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 23.05.2011. a otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast.

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA peadirektori 15.08.2005. a käskkirjaga nr 1-3.13-3/2 määrati Valdeko Petersonile

põllumajandusmaa metsastamise toetus 143 116, 37 krooni, sellest metsakultuuri rajamise

toetus 130 620, 52 krooni ja metsakultuuri hooldustoetus 12 495, 85 krooni.

PRIA peadirektori 22.10.2010. a käskkirjaga nr 12-6/921 loeti lõppenuks taotleja V. Petersoni

põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus kogu ulatuses seoses kohustusperioodi

lõppemisega 2010. a märtsis ning nõuti taotlejalt tagasi talle varasemalt makstud toetus

143 116, 37 krooni (9 146, 80 EUR).

V. Peterson esitas PRIA peadirektori 22.10.2010.a käskkirjale nr 12-6/921 vaide, milles palus

tühistada käskkiri osas, millega nõuti temalt tagasi varasemalt makstud toetussummad. Vaie

jäeti 02.02.2011. a vaideotsusega nr 12-4/7 rahuldamata.

2. V. Peterson esitas 03.03.2011. a Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 02.02.2011. a

vaideotsuse nr 12-4/7 tühistamiseks ja 22.10.2010. a käskkirja nr 12-6/921 tühistamiseks osas,

millega nõuti taotlejalt tagasi talle varasemalt makstud põllumajandusmaa metsastamise

toetus summas 143 116, 37 krooni.

Kohtuistungil loobus kaebaja PRIA 02.02.2011. a vaideotsuse nr 12-4/7 tühistamise nõudest.

3. Tartu Halduskohus jättis 23.05.2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt on „Eesti maaelu arengukava 2004-2006“ põllumajandusmaa

metsastamise toetuse eesmärgiks maastiku mitmekesistamine. Eesmärgi saavutamiseks nähti

põllumajandusministri 12.01.2005. a määruse nr 1 „Põllumajandusmaa metsastamise toetuse

saamise täpsemad nõuded ning toetuste taotlemise, taotluste menetlemise ja toetuste

maksmise täpsem kord“ (edaspidi: Määrus) § 3 lg 2 kohaselt ette, et põllumajandusmaa

metsastamise toetuse saamiseks tuleb põllumajandusmaale metsakultuuri rajamiseks istutada

teatud arv metsapuutaimi. Määruse § 21 lg 3 kohaselt nõutakse toetusraha (praegusel juhul nii

metsakultuuri rajamise kui ka hooldamise toetusraha) tagasi, kui pärast kohustuseperioodi

lõppemist on metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud metsakultuuris vähenenud rohkem kui

20% § 4 lg-s 7 sätestatud (vähemalt 2000 metsapuutaime ühe hektari kohta) metsapuutaimede

arvust.

Kohus sedastas, et ei esine asjaolusid, mis välistaksid vastustaja õiguse toetuse

tagasinõudmiseks. Kaebaja ei ole saavutanud põllumajandusmaa metsastamise toetusele

seatud eesmärki, sest pärast kohustuseperioodi lõppemist on metsapuutaimede arv toetuse abil

rajatud metsakultuuris vähenenud rohkem kui 20% lubatavast metsapuutaimede arvust.

Esitatud pole ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist.

Kohus märkis, et kaebaja jättis toetuse taotlejana täitmata õigusaktides talle pandud õigeaegse

(10 päeva päevast, mil põllumajandustootjal on võimalik seda teha) teavitamiskohustuse,

mille tõttu on välistatud vääramatule jõule apelleerimine (Komisjoni määruse 796/2004

artikkel 72 ja Komisjoni määruse 817/2004 artikkel 39). Halduskohtu arvates heitis vastustaja

õiguspäraselt kaebajale ette õigusvastast viivitamist ekspertarvamuse tellimise ja esitamisega.

Taotleja

tahtest

sõltumatu

asjaolu

tõendamiskoormis

lasub

kaebajal.

Kohus leidis, et isegi kui jagada kaebaja käsitlust, et vastustaja poolt talle väljastatud

kirjad/teated on eraldi võetuna õigusalaseid teadmisi omavale taotlejale mitmetimõistetavad,

ei muuda see asjaolu vaidlustatud haldusakti kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvaks.

Kohus sedastas, et tõendamata ja paljasõnaline on kaebaja väide, et ta istutas eraldistele 1, 2, 3

ja 5 pärast 2005. a hävinud taimede asemele uued. Asjaolu, et 2009. a ekspertarvamuses on

konstateeritud kaebaja tahtest sõltumatute asjaolude esinemise võimalust, ei anna vastustajale

alust Määruse § 17 lg 6 p 1 kohaldamiseks. Halduskohus kordas, et kaebaja esitas

vaidlusaluse asjaolu kohta lubatava tõendi selleks sätestatud tähtaega eirates, mis välistas ka

kohustuse lõpetamise vastava avalduse alusel. Kehtivast õigusest ei tulene kaebajale õigust

ekspertarvamuse vastustajale esitamiseks alles kohustuseperioodi lõpul. Halduskohus

tuvastas, et kaebaja oli hiljemalt 2006. a teadlik, et tal esineb probleem 2005. a võetud

põllumajandusmaale metsakultuuri rajamise ja hooldamise toetuse saamisega võetud

kohustuse täitmisega, ent oli tegevusetu, mis viis vastustaja poolt õigustatult 2010. a

vaidlusaluse koormava haldusakti andmiseni.

Kohus märkis põllu nr 4 osas, et kaebaja ei ole täitnud eelpoolosutatud viivitamatu teatamise

kohust, esitades ekspertarvamuse kohtule alles 2010. a. Kaebaja esitatud ekspertarvamus ei

tõenda 2009. a eraldisele kase seemikute istutamist, kuna selle väite osas on ekspert tuginenud

kaebaja ütlustele ja ei ole looduses ise istutamist 2009. a tuvastanud. Kuna kaebaja loobus

2009. a metsakultuuri täiendamistoetuse taotlemisest, siis ei ole tõendatud ka asjaolusid, mis

oleksid vastustajale andnud aluse kaaluda metsakultuuri rajamise toetuse osaliselt

tagasinõudmist seonduvalt 2009. a metsakultuuri ühekordse täiendamisega.

Halduskohus oli seisukohal, et puudub alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks seoses

motiveerimatusega. Vastustaja on kaebaja 2005. a taotluse alusel läbiviidud haldusmenetluses

teostanud rea menetlustoiminguid (kohapealsed kontrollid, kontrollaruannete koostamine,

kaebaja teavitamine, taotluste rahuldamata jätmine jne), mistõttu ei ole vaidlustatud

haldusaktiga rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi selle väidetava formaalse õigusvastasuse

osas. Halduskohtul puudus seega alus järelduseks, et tegemist oli materiaalselt õigusvastase

haldusaktiga.

Halduskohus ei nõustunud kaebajaga selles, et vastustaja eiras võrdsusõiguse printsiipi.

Võrdselt tuleb kohelda võrdseid. Kaebaja ja kaebaja sugulane M. Peterson ei ole

halduskohtule esitatud tõendite alusel võrdses olukorras. Halduskohus möönis, et vastustaja

tõlgendus kehtiva õiguse osas erineb tema poolt kaebusele esitatud vastuväidete kohaselt

halduskohtu tõlgendusest mõiste viivitamatu teavitamine sisustamise osas. Vastustaja

käsitlusest jääb tõepoolest mulje, et oluliseks on peetud vastustaja teavitamist viivitamatult

pärast ekspertarvamuse saamist, mitte aga pärast tähtsust omavate faktiliste asjaolude

taotlejale selgumist. Halduskohus aga sellise käsitlusega ei nõustu, sest see ei tulene Määruse

§ 17 lg 6 p-st 1 ega Komisjoni määruste asjakohastest sätetest. Kaebaja ei ole tõendanud

objektiivseid asjaolusid ekspertarvamuste mittetähtaegse esitamise põhjendamiseks.

Võimalikust õigusvastasest halduspraktikast ei saa aga tekkida õiguspärase ootuse ja võrdse

kohtlemise printsiibile tuginemise õigust.

4. V. Peterson esitas apellatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tartu Halduskohtu

23.05.2011. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kaebaja arvates on halduskohus küll märkinud, et kaebaja jättis taotlejana täitmata

õigusaktides pandud õigeaegse teavitamise 10-päevase kohustuse, ent põhjendusest ei nähtu,

millest oleks pidanud teavitama ning millise toimingu kohta on sätestatud viidatud

teavitamiskohustus. Kaebaja on nii vaides kui ka kaebuses halduskohtule selgitanud, et tema

lähtus oma tegevuses Määruses sätestatust, mille üheski asjaomases sättes ei ole ette nähtud

10-päevast teavitamistähtaega. Kaebaja ei nõustu halduskohtu tõlgendusega Määruse § 17

lg 6 kohaldamise osas ja on seisukohal, et ei antud sättest ega ka määruse tekstist tervikuna ei

nähtu, mida peetakse silmas viivitamatu teavitamiskohustuse all. Kaebuse esitaja on

seisukohal, et antud sätte mõtteks ei ole see, et kui looduslikest asjaoludest tingituna on

koheselt peale taimede istutamist suurem osa nendest hävinud, kas õnnetusjuhtumi tagajärjel

(Määruse § 17 lg 6 p 1) või olulise kahjustuse tõttu (Määruse § 17 lg 6 p 2), peab toetuse saaja

ka koheselt esitama taotluse kohustuse kui terviku lõpetamiseks.

Kaebaja sedastab, et antud olukorras kohaldub Määruse § 17 lg 6 p 2, mitte p 1, nagu märgib

halduskohus. Kaebaja selgitab, et 29.01.2009 saatis vastustaja kaebajale teatise, et 2005. a-l

võetud põllumaade metsastamise toetuse kohustus lõpeb 30.03.2010. Ühtlasi viitas vastustaja

sellele, et kui kaebaja ei ole saanud võetud kohustust täita tema tahtest sõltumatu asjaolu tõttu,

milleks loetakse metsakultuuri olulist kahjustust või hävimist õnnetusjuhtumi tagajärjel, on tal

võimalus võetud põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus lõpetada kas vastava põllu

osas või täielikult esitades vastustajale sellekohase avalduse koos metsakultuuri hävimist või

hukkumist tõendava Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse koostatud ekspertarvamusega.

Kaebaja istutas 5-aastase perioodi jooksul korduvalt kahjustunud ja hävinud taimede asemele

uusi. Viimati, 2009. a kevadel istutatud taimed ei läinud samuti osaliselt kasvama ning

hävisid. Istutatud taimede olulise kahjustuse tõttu pöördus kaebaja Metsakaitse- ja

Metsauuenduskeskuse poole metsakaitseekspertiisi ekspertarvamuse koostamiseks.

12.08.2009 esitatud ekspertarvamuse kohaselt jõudis ekspert järeldusele, et taimede vähesus

on tingitud taotlejast sõltumatutest asjaoludest: eraldistel 1-3 ja 5 on kasele ebasobiv liivane

kasvukoht ning eraldisel 4 on 80 % taimedest kahjustatud näriliste ja metskitsede poolt.

Ekspertarvamuse kohaselt on tegemist metsakultuuri olulise kahjustusega Määruse § 17 lg 6 p

2 tähenduses.

Kaebaja märgib, et 12.08.2009 esitatud ekspertarvamuses ei ole kajastatud eraldise 4 olukorda

põhjusel, et antud eraldise jaoks õnnestus tal saada täiendavalt nõutavas ulatuses taimi.

31.03.2010 tellis kaebuse esitaja ekspertarvamuse eraldise 4 olukorra hindamiseks.

22.04.2010. a ekspertarvamuses märgitakse, et eraldisel 4 on tuvastatav kase istutus 500 tükki

hektari kohta ning olemasolevatest kase seemikutest 80 % kahjustatud näriliste ja metskitsede

poolt. Seega on kahjustuse tinginud asjaolud, mille tekkimist kaebaja ette ei näinud ega

saanudki näha ning tegemist on metsakultuuri olulise kahjustusega Määruse § 17 lg 6 p 2

tähenduses.

Kaebaja ei saa nõustuda halduskohtu otsusega, milles kohus on pidanud kohustuse lõpetamist

ja toetuse tagasinõudmist põhjendatuks, kuivõrd kaebaja on lubatava tõendi esitanud selleks

sätestatud tähtaega eirates ning kehtivast õigusest ei tulene kaebuse esitajale õigust

ekspertarvamuse vastustajale esitamiseks alles kohustusperioodi lõpul. Kaebaja märgib, et

kehtiv õigus ei sisusta üheselt ekspertarvamuse esitamise viivitamatu kohustuse sisu.

Kaebaja leiab, et haldusakti põhjendustes, millega küsitakse isikult kogu temale makstud

toetus tagasi, tuleb muuhulgas märkida kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud.

Käesoleval juhul pidanuks haldusakt või selles viidatud muu menetlusosalisele kättesaadav

dokument sisaldama põhjendusi selle kohta, kas esineb aluseid toetuse vähendamiseks või

selle mittetagastamiseks.

Kaebaja arvates ei andnud halduskohus tõlgendust kohustusperioodi lõpule, jättes

kohaldamata Määruse § 21 lg 3. Kohustusperioodi lõpp oli kaebuse esitaja taotluse osas

30.03.2010. PRIA peadirektori 22.10.2010. a käskkirja nr. 12-6/921 kohaselt viidi kohapealne

kontroll läbi 08.07.2010 (aruanne nr. 100078-86-001). Kontrolli teostamine alles kolm kuud

peale kohustusperioodi lõppu võib olla tekitanud olukorra, kus 30.03.2010 seisuga oli

metsapuutaimede arv nõutud ulatuses, kuid 08.07.2010 oli looduslikel põhjustel (põud)

vähenenud alla nõutud määra. Käesoleval juhul pole tuvastatud kohustusperioodi lõpus

Määruse § 21 lg-s 3 sätestatud asjaolu esinemine. Kaebuse esitaja arvates on taimede puhul

kolmekuuline tähtaeg piisavalt pikk, mille jooksul võib taimede seisund olulisel määral

muutuda.

4. 21.07.2011 saadetud vastuses palub vastusaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

PRIA põhjenduste kohaselt on vale kaebaja väide, nagu oleks halduskohus tuvastanud, et

poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja on täitnud Määruse §-s 4 lg-s 6

sätestatud nõuded ja istutanud vaidlusalustele põldudele 2005. a nõutavas ulatuses

metsapuutaimi. Poolte vahel puudub vaidlus istutatud taimede arvu üle. Vastustaja esindaja ei

käinud metsakultuuri rajamise aastal kohapealset kontrolli läbi viimas. 2005. a rajamis- ja

hooldamistoetus maksti välja metsastatava pindala osas kaardimaterjali alusel ja istutavate

taimede arvuks loeti metsapuutaimede soetusdokumentides kajastatu. Seega nõuti toetus

tagasi Määruse § 21 lg 3 alusel, kuna pärast kohustusperioodi lõppemist oli metsapuutaimede

arv vähenenud lubatust rohkem.

Vastustaja arvates on vaidluse keskmes küsimus, kas esines toetuse tagasimaksmist

välistavaid asjaolusid. Metsakultuuri väidetav oluline kahjustus leidis kaebaja enda väitel aset

2005. a suvel ja miski ei viita sellele, et ta sellest kohe teada ei saanud. Ekspert tuvastas vaid,

et põllud olid hooldamata, seal kasvas rohi ja üksikud looduslikult uuenenud taimed ning et

metsakultuuri olemasolu polnud tuvastatav. Asjaolu, nagu oleks põldudele 2005. a rajatud

metsakultuur saanud juba samal suvel oluliselt kahjustada väheste sademete tõttu, on taotleja

poolt eksperdile öeldu põhjal teatavaks saanud, mitte viimase enda poolt tuvastatud.

Vale on edasikaebuses märgitu, mille kohaselt ei selgu Määruse §-st 17 lg-st 6, mida peetakse

silmas viivitamatu teavitamiskohustuse all. Sätte sõnastusest lähtuvalt peab taotleja olulisest

kahjustusest viivitamatult teavitama ja esitama selle tõendamiseks vastava ekspertarvamuse.

Seega hakkab aeg kulgema momendist, mil taotleja sai metsakultuuri olulisest kahjustusest

teada ning tal oli võimalik teavitada. Viivitamatu teavitamine võimaldaks asjaolude

tõendamist ja asetleidmist vastustajal kontrollida.

Vastustaja märgib, et taotleja teadis, et Määruse kohaselt lõpetatakse metsastamiskohustus

ennetähtaegselt väljamõistetud toetusraha tagasi nõudmata taotleja tahtest sõltumatuks

asjaoluks oleva metsakultuuri olulise kahjustuse tõendatuse korral. Sellega seoses kaotanuks

kaebaja aga ka kõik õigused toetustele (hooldustoetus ja täiendav toetus). Kaebaja taotles

kõikide põldude osas 2006. a metsakultuuri hooldustoetust. Kuna kaebaja sattus vastustaja

kontrolli valimisse, tuvastati, et kõik põllud olid hooldamata ja ta jäi toetusest ilma.

Järgnevatel aastatel kaebaja hooldustoetusi ei taotlenud. Täiendustoetust taotles kaebaja alles

kohustusperioodi viimasel, viiendal aastal. 16.03.2009 taotles ta täiendustoetust kõigile viiele

põllule. 09.06.2009 loobus täiendustoetuse taotlemisest põldude 1, 2, 3 ja 5 osas ja palus

muuta ka põllu nr 4 istutatavate lehtpuuistikute arvu. Samal ajal (10.06.2009) pöördus kaebaja

Metsakaitse- ja Metsauuenduse poole ekspertarvamuse saamiseks metsakultuuri väidetava

olulise kahjustuse ja hävimise kohta. 19.06.2009 käis vastustaja põllul nr 4 kohapealset

kontrolli teostamas, ning tuvastas, et istutatud taimi oli nõutust oluliselt vähem, mistõttu jäi

saamata täiendustoetus. Vastustaja arvates näitab hoolsuskohustuse täitmatajätmine kaebaja

suhtumist oma metsastamiskohustusse, mida ta peale tagantjärgi suurema osa metsakultuuri

hävimist 2005. a „kergekäeliselt“ lõpetada ei soovinud.

Vastustaja seab kahtluse alla kaebaja väited, nagu oleks viimane viie aasta vältel

metsakultuuri hooldanud ja täiendanud. Vastustaja märgib, et eksperdi poolt tuvastati veidi

enne kohustusperioodi lõppemist, et metsakultuuri olemasolu pole tuvastatav.

Ekslik on kaebaja väide, nagu oleks ekspert tuvastanud põldudel 1, 2, 3 ja 5 ebasobiva liivase

asukoha. Seda on sedastatud üksnes põllu nr 5 osas. Vastustaja lisab, et juba enne

metsakultuuri rajamist pidanuks kaebaja välja selgitama konkreetse põllu looduslikud

tingimused ja tegema valiku, millist metsakultuuri liiki rajada, võttes arvesse põllu

looduslikke tingimusi (Määruse § 4 lg 8). Seega ei tõenda eksperdi märkus põllu nr 5 osas

taotleja tahtest sõltumatu asjaolu esinemist.

Vastustaja lisab põllu nr 4 ekspertarvamuse (22.04.2010 nr PVV 13-4/19966) osas, et kui

põllul on juba enne näriliste ja metskitsede poolt kahju tekitamist nõutavast oluliselt vähem

metsapuutaimi, siis ei oma nende väheste taimede äranärimine antud asjas tähendust.

Vastustaja märgib seoses võrdsuspõhimõtte väidetava rikkumisega, et erinevalt kaebajast ei

tehtud M. Petersoni põldudel kohapealseid kontrolle. Seetõttu tuli metsastamiskohustuse

ennetähtaegsel lõpetamisel tema puhul piirduda avaldusega ja sellele lisatud

ekspertarvamusega, milles kahjustuste tekkimise aja kohta märkust ei olnud. Seetõttu eeldati,

et kahjustus tekkis hiljuti, enne taotleja pöördumist ekspertarvamuse saamiseks. Vastustaja ei

ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kõnesolevad isikud ei olnud

metsastamiskohustuse lõpetamise taotlemisel samades olukordades.

Vastustaja märgib, et selgitas ja põhjendas taotlejale juba metsastamiskohustuse lõpetamise

avalduse rahuldamata jätmisel 16.04.2010, miks kaebaja esitatud ekspertarvamus ei tõenda

tema tahtest sõltumatute asjaolude esinemist ja leiab, et ei ole põhjendatud, et igas järgnevas

haldusaktis seda jälle uuesti tehakse.

Vastustaja märgib selgituseks edasikaebusele, et õigus teostada kontrolli on tulenevalt

Määruse § 15 lg-st 7 nii kohustusperioodi vältel kui pärast seda. Kuna Määruse § 21 kohaselt

peab pärast kohustusperioodi lõppemist olema säilinud metsakultuuri pindala teatud ulatuses

nagu ka metsapuutaimede arv, on iseenesest mõistetav, et nende nõuete kontrollimine saabki

toimuda kohustusperioodi lõppemise järgselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid osaliselt

tuleb muuta halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendusi.

6. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks halduskohtul otsuse tegemisel ja selle motiveerimisel

lähtuda kaebaja poolt esitatud taotlusest, milleks kaebuse ja halduskohtu 03.05.2011. a istungi

protokolli kohaselt oli nõue tühistada PRIA 22.10.2010. a käskkiri nr 12-6/921 osas, millega

nõuti taotlejalt Määruse § 21 lg 3 alusel tagasi talle varasemalt makstud toetus 143 116, 37

krooni (9 146, 80 EUR).

Kaebaja ei ole vaidlustanud 22.10.2010. a käskkirja osas, millega loeti lõppenuks V. Petersoni

põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus kogu ulatuses seoses kohustusperioodi

lõppemisega 2010. a märtsis ega ka PRIA 16.04.2010. a kirjas väljendatud keeldumist

lõpetada põllumajandusmaa metsastamiseks võetud kohustus põldude 1-3 ja 5 osas Määruse

§ 17 lg 6 alusel tulenevalt sellest, et taotleja ei saanud võetud kohustust täita tema tahtest

sõltumatute asjaolude esinemise tõttu (metsakultuuri hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel või

metsakultuuri oluline kahjustus).

Avalduse eelviidatud alusel metsastamiseks võetud kohustuse lõpetamiseks esitas kaebaja

PRIA-le 24.03.2010 (tl 62) ning PRIA oleks avalduse saanud rahuldada haldusakti

väljaandmisega. 16.04.2010. a vastuses esitatud taotlusele keeldutakse sisuliselt Määruse § 17

lg 6 alusel haldusakti välja andmast ja seega on ringkonnakohtu hinnangul 16.04.2010. a kirja

näol tegemist haldusaktiga, mida kaebaja oleks saanud vaidlustada.

Kaebaja seda keeldumist ei vaidlustanud ja 22.10.2010 andis PRIA välja käesolevas asjas

vaidluse all oleva käskkirja, millega loeti V. Petersoni põllumajandusmaa metsastamise

toetuse kohustus lõppenuks mitte Määruse § 17 lg 6 alusel, vaid tulenevalt kohustusperioodi

lõppemisest 2010. a märtsis ja nõuti taotlejalt Määruse § 21 lg 3 alusel tagasi talle varasemalt

makstud toetus.

Määruse § 21 lg 3 kohaselt nõutakse toetusraha tagasi, kui pärast kohustuseperioodi lõppemist

on metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud metsakultuuris vähenenud rohkem kui 20% § 4

lg-s 7 sätestatud (vähemalt 2000 metsapuutaime ühe hektari kohta) metsapuutaimede arvust.

Nagu juba varem märgitud, vaidlustas kaebaja viidatud PRIA käskkirja üksnes osas, millega

temalt toetusraha § 21 lg 3 alusel tagasi nõuti. Seda, et PRIA luges V. Petersoni

põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus kogu ulatuses lõppenuks seoses

kohustusperioodi lõppemisega 2010. a märtsis, ei ole kaebaja vaidlustanud. Pärast 16.04.2010

ei ole kaebaja esitanud PRIA-le uusi taotlusi metsastamise toetuse kohustuse lõpetamiseks

Määruse § 17 või mõnel muul alusel.

7. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohtul oli otsuse tegemisel võimalik

hinnata üksnes seda, kas PRIA 22.10.2010. a käskkiri oli vaidlustatud osas õige, so kas esines

Määruse § 21 lg-st 3 tulenev alus toetusraha tagasinõudmiseks ja halduskohtul ei olnud alust

ega põhjust asuda tõlgendama Määruse § 17 lg 6 ja hindama seda, kas 24.03.2010 esitatud

kohustuse lõpetamise avaldus ja ekspertarvamus olid PRIA-le esitatud Määruse § 17 lg 6

mõistes viivitamatult või mitte. Seega tuleb halduskohtu vaidlustatud otsusest jätta välja

põhjendused, mis puudutavad Määruse § 17 lg 6 kohaldamisega seotud asjaolusid ning

täiendada halduskohtu otsuse motiive osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega, mille sisuks

on Määruse § 21 lg 3 alusel toetuse tagasi nõudmise õiguspärasusele hinnangu andmine.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei

esine asjaolusid, mis välistasid vastustaja õiguse toetuse tagasinõudmiseks, sest pärast

kohustuseperioodi lõppemist on metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud metsakultuuris

vähenenud rohkem kui 20% lubatavast metsapuutaimede arvust ning kaebaja pole esitanud

ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist. Sellega seoses on asjakohane viidata ka toimikus

olevale kontrollaruandele (tl 67-68), millest nähtuvalt teostas PRIA pärast 2010. a märtsi, e

pärast kohustusperioodi lõppu V. Petersoni põldudel 1-5 kohapealset kontrolli ja tuvastas, et

kõigil põldudel, mille metsastamise jaoks kaebaja toetust sai, oli metsapuutaimede arv hektari

kohta oluliselt alla lubatud alammäära. Kui miinimumina oleks pidanud hektari kohta põllul

olema 1600 taime, siis kaebaja põldudel jäi taimede arv hektari kohta 153-939 metsapuutaime

vahele. Kontrolli teostamise juures olnud taotleja esindajal kontrolli teostamise ja tulemuste

kohta kohapeal märkusi ei olnud ning neid ei ole PRIA-le esitatud ka hiljem. Seda, et

kontrollitud põldudel oli olukord tegelikult teistsugune, ei tõenda ka kaebaja poolt esitatud

12.08.2009 ja 22.04.2010 ekspertarvamused, sest neist nähtuvalt ei olnud juba 2009. a

põldudel 1-3 ja 5 istutuskultuuri olemasolu tuvastatav ning põllul nr 4 oli 22.04.2010 seisuga

tuvastatav kase istutus 500 tükki hektari kohta.

9. Eeltooduga seonduvalt ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ka väide, mille

kohaselt oleks halduskohus pidanud tõlgendama seda, mida Määruse § 21 lg 3 mõttes

tähendab kohustusperioodi lõpp ja arvestama asjaolu, et kohapealne kontroll teostati alles

2010. a juulis.

Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja põllumaade metsastamise kohustuse võtnud 2005. a ja

see lõppes 30.03.2010 (tl 8). Määruse § 15 lg 7 järgi on PRIA-l õigus kontrollida toetuse

saajat ka pärast kohustuseperioodi lõppemist. Kohapealne kontroll kaebaja põldudel viidi läbi

08.07.2010 ja kuna kontrolli tulemusena selgus, et toetuse abil rajatud metsakultuuridel oli

metsapuutaimede arv hektari kohta oluliselt väiksem, kui nõutud miinimum 1600 taime, siis

nõuti kogu väljamakstud toetusraha põldude 1-4 osas Määruse § 21 lg 3 alusel kaebajalt

tagasi. Arvestades seda, et Määruse § 4 lg 7 järgi tuli toetuse saamiseks põllule metsapuutaimi

istutada vähemalt 2000 taime hektari kohta ja Määruse § 21 kohaselt pidi ka pärast

kohustuseperioodi lõppemist olema tagatud see, et toetuse abil rajatud metsakultuuris on alles

vähemalt 1600 metsapuutaime hektari kohta, siis saigi PRIA vastavat kontrolli teostada alles

pärast kohustuseperioodi lõppemist. Määrus ei sätesta otseselt, millal pärast

kohustuseperioodi lõppu tuleb kontrolli teostada, kuid antud juhul tehti seda kolm kuud

pärast kohustusperioodi lõppu, mis on iseenesest küllaltki lühike ajavahemik näitamaks seda,

kas kaebaja on toetust kasutanud viisil, mis tagas toetuse saamise eesmärgiks olnud tulemuse

või mitte. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et 30.03.2010 seisuga võis kõigil

põldudel olla metsapuutaimede arv nõutud ulatuses, kuid 08.07.2010 oli see looduslikel

põhjustel (põud) juba vähenenud alla nõutud määra ja nagu juba eelpool märgitud, kinnitasid

PRIA kontrolli tulemusi ka kaebaja enda poolt esitatud ekspertarvamused. Viimastest

nähtuvalt ei olnud juba 2009. a põldudel 1-3 ja 5 istutuskultuuri olemasolu tuvastatav ning

põllul nr 4 oli 22.04.2010 seisuga tuvastatav kase istutus 500 tükki hektari kohta. PRIA

kontroll tuvastas 2010. a juulis põllul nr 4 hektari kohta 939 metsapuutaime olemasolu, mis

on suurem taimede arv, kui kaebaja poolt esitatud ekspertarvamuses, kuid siiski olulisel

väiksem arv, kui nõutud miinimum. Ka see asjaolu näitab ringkonnakohtu hinnangul, et ei ole

tõene kaebaja väide, mille kohaselt võis ajavahemikul märts 2010-juuli 2010 põldudel

kontrolliperioodi lõpus olemas olnud nõutav metsapuutaimede arv olla vähenenud näiteks

vahepealse põua tõttu ja millega seoses ei pruugi kolm kuud hiljem tehtud kontroll kajastada

metsapuutaimede arvu hektaril kontrolliperioodi lõpu seisuga.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kaebaja väitel, et vaidlustatud haldusakt on

vaidlustatud osas motiveerimata ja selles puuduvad kaalutlused toetuse tagasinõudmise

põhjuste kohta. PRIA 22.10.2010. a käskkirjas on olemas viited selle andmise õiguslikele

alustele ning ka faktilistele alustele, sh 08.07.2010. a kontrollaruandele. Käskkirja osaks on ka

selle lisa, milles on iga põllu kohta toodud ka põhjendus, mis alusel ja mis põhjusel toetus

tagasi nõutakse. Nende aluste ja põhjustena on käskkirjas märgitud Määruse § 21 lg 3 ja see,

et kõigil põldudel oli pärast kohustuseperioodi lõppu metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud

kultuuris vähenenud alla 1600 metsapuutaime hektari kohta. Kuna eelnimetatud põhjus ongi

Määruse § 21 lg 3 kohaldamise aluseks ja Määruse §-s 21 on imperatiivselt sätestatud, et

juhul, kui selline põhjus pärast kohustuseperioodi lõppu esineb, nõutakse taotlejale antud

toetusraha tagasi, siis ei pidanud vaidlusalune käskkiri sisaldama muid põhjendusi või

kaalutlusi toetuse tagasinõudmiseks.

Arvestades seda, et PRIA käskkirja puhul on vaidlustatud osas tegemist toetuse

tagasinõudmise käskkirjaga, ei ole asjakohane kaebaja väide selle kohta, et haldusaktis oleks

pidanud sisalduma ka põhjendus toetuse vähendamiseks. Toetuse vähendamise küsimus võis

Määruse § 16 järgi tekkida üksnes toetuse määramisel ja väljamaksmisel.

11. Kuna ringkonnakohtu saab käesolevas asjas vaidlusaluseks küsimuseks olla vaid PRIA

22.10.2010. a käskkiri nr 12-6/921 osas, millega nõuti taotlejalt Määruse § 21 lg 3 alusel

tagasi talle varasemalt makstud toetus, siis ei käsitle ringkonnakohus käesolevas otsuses

lähemalt neid apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, mis puudutasid Määruse § 17 lg 6

tõlgendamist ja kohaldamist.

12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses

kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Einar Vene

Agu Timmi

Maili Lokk