3-09-1522/82 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

9. mai 2012, Tartu

Haldusasja number

3-09-1522

Haldusasi

FIE Kalle Lehemets kaebus Konguta Vallavolikogu

18.05.2009. a otsuste nr 119 ja 120 õigusvastasuse

tuvastamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.04.2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

FIE Kalle Lehemets apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2012

Menetlusosalised

Kaebaja FIE Kalle Lehemets, esindaja advokaat Tanel

Pürn

Vastustaja Konguta Vallavolikogu, esindaja Heldi Laks

Kolmas isik FIE Hardi Tarto, esindaja advokaat Cardo

Soosaar

Kolmas isik OÜ Rannu Seeme

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 19.04.2011. a otsus

muutmata.

2. Mõista Kalle Lehemetsalt Hardi Tarto kasuks välja viimase poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks 345 eurot.

3. Kaebaja enda poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FIE Kalle Lehemets esitas 2007. a avalduse Konguta vallas Majala külas asuvate vabade

põllumajandusmaade nr P19 ja P20 kasutusvaldusesse saamiseks. Maatükkide nr P19 ja P20

osas esitasid taotluse veel ka FIE Hardi Tarto ja OÜ Rannu Seeme. Vallavolikogu poolt

määratud tähtajaks kokkulepet vallavolikogule ei esitatud.

Konguta Vallavolikogu 18.05.2009. a otsusega nr 119 otsustati eelistada ja kinnitada vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajana maatüki nr P19 osas FIE H. Tarto kui taotletava

maatükiga piirneva maaomandi omanik.

Konguta Vallavolikogu otsusega nr 120 otsustati mitte kinnitada vaba põllumajandusmaa

maatüki nr P 20 saajat, kuna objektiivsetel alustel ei olnud võimalik eelistada ühte taotlejat

teisele (maatükki keegi taotlejatest eelnevalt ei kasutanud, maatükk ei piirne ühegi taotleja

maaomandiga) ja seetõttu otsustati mitte teha maavanemale ettepanekut selle maatüki vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks.

2. FIE K. Lehemets esitas 15.07.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Konguta Vallavolikogu 18.05.2009. a otsused nr 119 ja 120 ning kohustada vallavolikogu asja

uuesti läbi vaatama. Tartu Halduskohus jättis 10.02.2010. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et volikogu otsused ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna vabade

põllumajandusmaade kasutusvaldusesse andmise otsustajaks on maavanem, mitte kohalik

omavalitsus.

3. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23.09.2010. a otsusega K. Lehemetsa apellatsioonkaebuse,

tühistas Tartu Halduskohtu 10.02.2010. a otsuse ja saatis asja lahendamiseks halduskohtule

tagasi. 12.01.2011. a täpsustas kaebaja nõuet ja soovis volikogu otsuste õigusvastasuse

tuvastamist ning vastustaja kohustamist asja uueks otsustamiseks. Samale seisukohale jäid

kaebaja ja tema esindaja ka 30.03.2011 toimunud halduskohtu istungil.

4. Tartu Halduskohtu 19.04.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Analüüsides vaidlustatud Konguta Vallavolikogu 18.05.2009. a otsust nr 119 oli halduskohus

seisukohal, et see ei riku kaebaja õigusi ja seega puudub alus teha vallavolikogule

ettekirjutust küsimus uuesti läbi vaadata.

Maareformi seaduse (MaaRS) §233

lg 6 kohaselt juhul, kui ühte maatükki soovib

kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud

tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu

ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki

õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust

ettevõtjat. Sama kordab ka riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse

seadmise korra (edaspidi Kord) § 10 lg 5, milles on märgitud, et vallavolikogul on õigus

MaaRS § 233 lg-s 6 sätestatust lähtudes eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on

jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga

taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Konguta Vallavolikogu otsuse

nr 119 kohaselt ei olnud maatüki nr P19 osas kehtivaid ajutise kasutamise lepinguid, maatükk

piirneb H. Tarto omandis oleva Prüüsi kinnistuga ja ei piirne teiste taotlejate maaomandiga.

Alates 28.03.2009 on MaaRS § 233 lõikest 6 välja jäetud sõnad „kelle põllumajanduslik

tootmine on jätkusuutlik. Seega puudus nii vallavolikogul kui kohtul vajadus hinnata kaebaja

või kolmanda isiku tootmise jätkusuutlikkust, kuna sellist kriteeriumi antud juhul eelistuse

tegemisel seatud ei ole.

Kohtumenetluses ei ole kinnitust leidnud kaebaja väide, nagu ei tegeleks FIE H. Tarto

tegelikult põllumajandusliku tootmisega ning ei vasta seega maa kasutusvalduse saamise

õigust omavale isikule kehtestatud nõuetele. Kolmas isik esitas vallale vajalikud dokumendid,

mis kinnitavad tema tegelemist põllumajandusliku tootmisega ning tuludeklaratsioonid, mis

tõendavad põllumajanduslikust tootmisest tulu saamist. Samuti omab kolmas isik Konguta

vallas põllumajanduslikuks tootmiseks vajalikku maad. Ka PRIA andmetega ei ole

tõendatud, et FIE H. Tarto enda kasutuses põllumajanduslikke maid ei ole. Kaebaja ei ole

esitanud ka ühtegi muud tõendit, mis vastupidist tõendaks. Füüsilisest isikust ettevõtja puhul

ei pea põllumajanduslik tootmine olema ka tema põhiliseks tegevusalaks, samuti ei tule ei

vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate vastavuse kindlaks tegemisel ega ka

vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate kinnitamisel arvestada seda, kas taotleja

on jätkusuutlik või kes taotlejatest on jätkusuutlikum.

Halduskohus viitas ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2010. a otsuse nr 3-3-1-39-10 p-le

34, mille järgi peab füüsilisest isikust ettevõtja puhul tema omand MaaRS § 233 lg 2 kohaselt

piirnema kasutusvaldusesse antud maaga. Seega peab ta tulenevalt MaaRS § 233 lg-st 2

ikkagi vastama MaaRS § 233 lg-s 6 ka juriidilisele isikule alternatiivselt esitatud nõudele,

mille kohaselt taotleja maaomand peab piirnema kasutusvaldusesse antava maaga“.

Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga leidis halduskohus, et seisukoht, mille kohaselt maatüki

asukohajärgse omavalitsuse territooriumil asuva taotleja korral ei pea vaba maatükk piirnema

maa kasutusvaldusesse taotleja maaomandiga, on ebaõige. Kuna kaebuse esitaja ei vasta

MaaRS § 233 lg-s 2 esitatud tingimustele, siis puudub tal ka õigus nõuda taotluste uut

läbivaatamist. Kaebuse esitajal ei ole võimalik esitatud taotlusega oma väidetavaid õigusi

kaitsta ega õigust maatükki enda kasutusvaldusesse saada. Ka volikogu poolt küsimuse uuel

läbivaatamisel ei oleks kaebajal õigust saada vaidlusalust maatükki oma kasutusvaldusesse,

sest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja nimekirja ei saa kanda isikut, kes ei

vasta vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õigust omava isiku tingimustele

(vt Riigikohtu 26.02.2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-96-08).

Konguta Vallavolikogu 18.05.2009. a otsuse nr 120 osas oli kohus seisukohal, et kaebuse

esitaja õigusi volikogu otsus ei riku ning kuna kaebajal puudub võimalus kohustamisnõudega

oma eesmärki saavutada, puudub vajadus hinnata vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

Halduskohus leidis selle otsusega seonduvalt, et tegemist on haldusakti, mitte volikogu

menetlustoiminguga. Nimetatud otsusega otsustas vallavolikogu mitte teha maavanemale

ettepanekut maatüki nr P20 osas maa kasutusvaldusesse andmise otsustamiseks. Seega on

kaebaja taotlenud Konguta Vallavolikogu otsuse kui haldusakti õigusvastaseks tunnistamist

ning volikogu kohustamist küsimuse uueks otsustamiseks. Ka antud juhul on otsuse

õigusvastasuse tuvastamise nõue hõlmatud kohustamisnõudega. Kaebajat ei saaks vaba

põlumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda ka maatüki nr P20 osas, kuna

kaebaja ei vasta vaba põllumajandusmaa saamise õigust omava isiku tingimustele. Maatükk

P20 ei piirne samuti kaebaja omandis olevate maadega. Seega puuduks vastustajal õigus

kaebajat vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja nimekirja kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Apellatsioonkaebuses taotleb FIE K. Lehemets halduskohtu 19.04.2011. a otsuse

tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist.

Kaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti

hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi.

Kohus on eiranud uurimispõhimõtte rakendamist H. Tarto poolt põllumajandusliku

tootmisega tegelemise üle otsustamisel ning kaebaja väited ja tõendid hindamata jätnud.

Kohus jättis tähelepanuta kaebaja väite, et H. Tarto tuludeklaratsioonides märgitud saadud

tulu maht on vähenenud ning deklaratsioonid ei tõenda tootmisega tegelemist, vaid

põllumajandusest saadud tulu deklareerimist. H. Tarto ei ole enam PRIA-lt toetusi küsinud

ning on oma maa andunud kasutamiseks OÜ-le Rannu Seeme. Nende asjaolude valguses ei

tähenda tulu deklareerimine ning maa omamine põllumajandusliku tootmisega tegelemist.

MaaRS § 233 lõikest 2 ei tulene, et sama omavalitsuse territooriumil põllumajandusliku

tootmisega tegelev ja maad kasutusvaldusesse taotlev isik peab olema tingimata taotletava

maa piirinaaber.

Otsuse nr 120 osas leidis kohus, et tegemist on haldusaktiga, mitte menetlustoiminguga, mille

osas taotletakse õigusvastaseks tunnistamist ja uueks läbivaatamiseks kohustamist, kuid

otsustest ei ole võimalik aru saada, mis sellest seisukohast järeldub. Kohus on jätnud otsuse

nr 120 õiguspärasuse sisuliselt hindamata, sest viitab samuti kui otsuse nr 119 osas üksnes

sellele, et kaebaja ei vasta taotlejale kehtestatud tingimustele. Erinevalt halduskohtust ei

järelda kaebaja, et eelistuse väljendamata jätmine peaks olema haldusakt. Kuivõrd menetlus

peab lõppema maavanema otsusega, mida tehtud ei ole, siis ei sisaldu kohtuotsuses

põhjendust selle kohta, et tegemist on menetlust lõpetava haldusaktiga.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid

tema väited. Esitatud tõendite (PRIA kiri) põhjal ei ole võimalik öelda, et FIE H. Tarto ei

tegele enam põllumajandusliku tootmisega ja on oma maad kellelegi teisele tervikuna üle

andnud.

Vaidlustatud otsused ei saa rikkuda kaebaja õigusi, kuna ka asja uuel läbivaatamisel ei ole

volikogul seaduslikku alust teha maavanemale ettepanek kinnitada FIE K. Lehemets

maatükkide nr P19 ja P20 osas maa kasutusvaldusesse saajaks. FIE K. Lehemetsal ei ole ühtki

eelist teiste taotlejate ees ja tema maatükid ei piirne kasutusvaldusesse antavate maadega.

7. Kolmas isik H. Tarto palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kaebajalt tema

kasuks välja kohtukulud.

Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on oluline roll

kohalikul omavalitsusel, kes peab välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud

nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik

otsustusruum ning kohtu võimalused kontrollida hinnangut tootmise olemasolu või

puudumise kohta on piiratud. Kohtul on võimalus võtta seisukoht vaid materiaalõiguse

tõlgendamise õigsuse, menetlusreeglitest kinnipidamise ning kaalutlusõiguse teostamise

õiguspärasuse osas.

H. Tarto on esitanud nõutavad dokumendid vallavalitsusele, mis tõendavad tema tegelemist

põllumajandusliku tootmisega Konguta vallas. Tuludeklaratsioonidest nähtub, et H. Tarto

teenis kõigil neil aastatel tulu põllumajandussaaduste võõrandamisest, mis oli vallavolikogule

piisav, et lugeda H. Tarto maa kasutusvaldusse taotlejana nõuetele vastavaks. Kaebuse esitaja

ei vaidlustanud Konguta Vallavolikogu poolt H. Tarto vaba põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamist. Seetõttu puudus vallavolikogul kohustus

H. Tarto nõuetele vastavuse osas täiendavat kontrolli teostada.

Asjaolu, et H. Tarto pole PRIA-lt alates 2007. a pindalatoetust taotlenud, ei tõenda

põllumajandusliku tootmisega mittetegelemist. PRIA-lt toetuse taotlemine on ettevõtja õigus,

mitte kohustus.

Ehkki H. Tarto on oma maad osaliselt OÜ-le Rannu Seeme kasutada andnud ega kasuta

seetõttu ise oma maid täies ulatuses põllumajanduslikuks tootmiseks, ei tulene sellest, et tal ei

ole alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse. Riigikohus on sedastanud, et

MaaRS § 233 lõige 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik

tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala.

Konguta Vallavolikogu 18.05.2009. a otsus nr 119 ei riku kaebaja õigusi, sest kaebajal ei ole

võimalik saada enda kasutusvaldusesse maad, mille piirinaaber ta ei ole.

Kuna kaebuse esitaja maaomand maatükiga nr P19 ei piirne, on ta kantud valla poolt

ebaõigesti vaba põllumajandusmaa taotlejate nimekirja. Kaebuse esitajal ei ole võimalik

esitatud taotlusega oma väidetavaid õigusi kaitsta ega maatükki enda kasutusvaldusesse saada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.04.2011. a otsuse muutmiseks või

tühistamiseks ei ole alust.

9. MaaRS § 233 lõike 2 kohaselt on põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformi

seaduse tähenduses isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest

valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa

kasutamise õigust. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-96-08 26.02.2009 tehtud otsuses, et

põllumajandusliku tootmisega tegelemine maareformi seaduse mõttes on taime- ja

loomakasvatus eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on

sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa

põllumajandussaadusi. Sama otsuse p-s 23 märkis Riigikohus, et maareformi seadus (eriti

MaaRS § 233 lg 5) paneb vallavolikogule kohustuse koguda põllumajandusliku tootmisega

tegelemist tõendavaid dokumente ja lahendada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse

taotlejate nimekirja arvamisest tõusetunud vaidlusi ning esitada maavanemale nimekiri, kuhu

on kantud vaid MaaRS § 233 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavad isikud. Seega on tegeliku

põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel oluline roll kohalikul

omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja

kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Selleks tuleb

koguda asjakohaseid tõendeid ning vajadusel hinnata tegeliku tootmise olemasolu ka

paikvaatluse teel. Kohalikul omavalitsusel, kes tunneb kõige paremini kohalikku olukorda, on

põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum ning kohtu võimalused

sisuliselt kontrollida hinnangut tootmise olemasolu või puudumise kohta on piiratud. Kohtul

on võimalus võtta seisukoht vaid materiaalõiguse tõlgendamise õigsuse, menetlusreeglitest

kinnipidamise ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse osas.

MaaRS § 233 lõike 5 kohaselt on vallavolikogul õigus nõuda taotlejalt enne vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist põllumajandusliku

tootmisega tegelemist tõendavaid dokumente. Korra § 10 lõike 2 kohaselt esitab füüsilisest

isikust ettevõtja eelmärgitud nõude saamisel kohalikule omavalitsusele kümne päeva jooksul

põllumajanduslikku tootmist tõendava väljavõtte tuludeklaratsioonist või teised

põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavad dokumendid.

Vaidlust ei ole olnud selle üle, et H. Tarto on registreeritud FIE-na, omab Konguta valla

territooriumil tootmiseks vajalikku maad ja tegeleb Konguta vallas füüsilisest isikust

ettevõtjana teravilja kasvatusega ning kasvatatud teravilja müügiga. Asja materjalidest

nähtuvalt andis Konguta Vallavalitsus 12.11.2007. a korralduse nr 179, millega kinnitas ja

avalikustas Korra § 8 alusel vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja,

kandes sinna kõik Korra § 7 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastavad isikud, kes

esitasid tähtaegselt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise avalduse. Sellesse

nimekirja kanti nii kaebaja kui ka kolmandad isikud.

Korra § 9 lg 1 kohaselt oli kõigil vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate

nimekirja kantud isikutel, kellel oli vastuväiteid kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kantud

isikute vastavuse kohta Korra § 7 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimuste või asjaolude või

nimekirja täielikkuse või korrektsuse kohta või muude asjaolude kohta, õigus 10 päeva

jooksul, arvates vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja

avalikustamise kuupäevast, esitada kirjalik kaebus vallavalitsusele. H. Tarto osas

vallavalitsusele sellist kaebust ei esitatud.

Seejärel oli vallavolikogul enne nimekirja kinnitamist ja eelistuse tegemist Korra § 10 lg 2 ja

MaaRS § 233 lg 5 alusel õigus nõuda taotlejatelt vajadusel põllumajandusliku tootmisega

tegelemist tõendavaid dokumente. H. Tarto esitas selliste dokumentidena 2006, 2007 ja 2008

aasta tuludeklaratsioonid (tl 90-99, 112-113,124-134). Esitatud tuludeklaratsioonidest nähtub,

et H. Tarto teenis kõigil neil aastatel tulu põllumajandussaaduste võõrandamisest. Tulenevalt

Korra § 10 lõikest 2 olid esitatud tuludeklaratsioonid vallavolikogule piisavad selleks, et

lugeda nii H. Tarto kui ka kaebaja maa kasutusvaldusesse taotlejana nõuetele vastavaks.

Seega leidis halduskohus õigesti, et H. Tarto esitatud tuludeklaratsioonid tõendavad

omatoodetud põllumajandussaadustest tulu saamist e. põllumajandusliku tootmisega

tegelemist. Kuna kaebuse esitaja ega ka ükski teine maa kasutusvaldusesse saamiseks taotluse

esitanud isik ei vaidlustanud vastavalt MaaRS § 233 lõikele 5 Konguta Vallavolikogu poolt

H. Tarto vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja arvamist, ei

tõusetunud selles osas endiselt vaidlust, mistõttu puudus vallavolikogul kohustus H. Tarto

nõuetele vastavuse osas täiendavat kontrolli teostada.

10. Samuti leidis halduskohus õigesti, et PRIA andmetega (kd I, tl 82-86; kd II, tl 32-33) ei

ole tõendatud, et H. Tarto enda kasutuses põllumajanduslikke maid enam üldse ei ole,

mistõttu ei saa teda lugeda ka põllumajandustootjaks. PRIA 25.01.2011. a vastuse kohaselt on

FIE Hardi Tarto 2004. a võtnud kohustuse keskkonnasõbraliku toetuse saamiseks 530,4

hektarile, millest 2007. a andis OÜ-le Rannu Seeme kohustuse üle 254 hektari osas.

Eeltoodust saab järeldada, et vähemalt 276 ha osas kasutab H. Tarto tema omanduses või

kasutusvalduses olevat maad ise.

Riigikohus leidis 26.02.2009 haldusasjas nr 3-3-1-96-08 tehtud otsuses, et kehtivast õigusest

ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava

maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS § 233 lg 2

tähenduses ning ka seda, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu

sellest, kas temal olemasolev maa on tootmise eesmärgil täielikus kasutuses või mitte.

24.05.2007 tehtud lahendis haldusasjas nr 3-3-1-21-07 märgiti, et MaaRS § 233 lõige 2 ei näe

füüsilisest isikust ettevõtja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema

põhiline tegevusala.

Seega ei tulene asjaolust, et H. Tarto on andnud oma maad osaliselt ka kellelegi teisele

kasutada ega kasuta seetõttu ise oma maid täies ulatuses põllumajanduslikuks tootmiseks

seda, et H. Tarto pole enam käsitatav põllumajandustootjana MaaRS § 233 lõige 2 mõistes,

ega saa seetõttu vaba põllumajandusmaad oma kasutusvaldusesse taotleda ega saada.

Lähtudes eelviidatud Riigikohtu 26.02.2009. a lahendi seisukohtadest saadava tulu suuruse

kohta seoses taotleja lugemisega põllumajandustootjaks, ei anna halduskohtu otsuse

muutmiseks või tühistamiseks alust kaebaja viited sellele, et 2008. a on H. Tarto tulud

põllumajandussaaduste võõrandamisest oluliselt vähenenud võrreldes 2007. aastaga.

H. Tarto tuludeklaratsioonide kohaselt sai ta 2007. a põllumajandussaaduste võõrandamisest

tulu 408 460 krooni ja 2008. a 59 500 krooni. 2009. a tulu teenimist põllumajandussaaduste

müügist on kolmas isik selles asjas tõendanud 2009. a arvetega nr 447 ja 448, millest

nähtuvalt müüs ta ka 2009. a teisele äriühingule otra, hernest ja nisu ning sai selle eest tasu

(tl 143-146). Asjaolu, et 2008. a saadav tulu võrreldes 2007. aastaga vähenes, ei saa veel teha

järeldust, et H. Tarto tegelikult põllumajandustootmisega ei tegelenud. See, et H. Tarto on ka

2009. a põllumajandustoodangut müünud, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul pigem seda, et

FIE H. Tarto on põllumajandustootja ja see tegevus on olnud jätkuv.

Ka asjaolu, et H. Tarto ei ole PRIA-lt alates 2007. aastast pindalatoetust taotlenud, ei tõenda

veel põllumajandusliku tootmisega mittetegelemist, sest PRIA-lt toetuse taotlemine on

ettevõtja õigus, mitte kohustus.

11. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate

vastavuse kindlakstegemisel ega ka vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate

kinnitamisel ei tulnud MaaRS § 233 lg-s 6 esitatud kriteeriumite alusel enam arvestada seda,

kas taotleja on jätkusuutlik või kes taotlejatest on jätkusuutlikum.

Riigikohus leidis 21.06.2010 haldusasjas nr 3-3-1-39-10 tehtud otsuses, et volikogul pole

alust hinnata füüsilisest isikust ettevõtja jätkusuutlikkust, kuna seadusandja eemaldas

jätkusuutlikkuse kriteeriumi hindamise nõude alates 28.03.2009 kehtivast redaktsioonist

selleks, et vältida õiguslikult ebamääraste kriteeriumite abil otsuste tegemist volikogus.

12. Põhjendatud ja õige on halduskohtu selgitus, et kuna vallavolikogu 18.05.2009. a otsus

nr 119 on kehtiva õigusega kooskõlas, puudub kaebajal õigus nõuda asja uut läbivaatamist

ning eelistuse osas uue otsuse tegemist ja seda muuhulgas ka alusel, et maatüki nr P19 osas ei

vasta kaebaja ise MaaRS § 233 lg-s 2 esitatud nõuetele, sest ta ei ole maatüki nr P19

piirinaaber.

Nimelt on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-39-10 tehtud otsuses selgitanud ka seda, et

füüsilisest isikust ettevõtja puhul peab tema maaomand MRS § 233 lõike 2 kohaselt piirnema

kasutusvaldusesse antud maaga. Seega peab füüsilisest isikust ettevõtja selleks, et teda saaks

taotlejate nimekirja kanda, olema kantud äriregistrisse, tegelema põllumajandusliku

tootmisega maa asukohajärgse omavalitsuse või naaberomavalitsuse territooriumil ning tema

maaomand peab nii sama omavalitsuse üksusel kui ka naaberomavalitsuse territooriumil

piirnema kasutusvaldusesse antava maaga.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asunud põhjendatult seisukohale, et Konguta

Vallavolikogu otsus nr 120 on haldusakt, mitte menetlustoiming, sest sellega otsustati mitte

teha maavanemale ettepanekut maatüki nr P20 osas maa kasutusvaldusesse andmise

otsustamiseks.

Seega oli volikogu sellise otsuse tagajärjeks see, et maatüki nr P20 osas vaba

põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetlus lõppes ja seda maatükki ühelegi

taotlejale kasutusvaldusesse ei anta. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise

menetlus lõpeb MaaRS § 233 ja Korra § 14 lg 3 järgi maa kasutusse andmise korraldaja ehk

maavanema otsusega maa kasutusvaldusesse andmise kohta, mis on haldusakt. HMS § 43 lg 2

kohaselt juhul, kui taotletud haldusakt otsustakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt.

Kaebaja taotles Konguta Vallavolikogu otsuse nr 120 õigusvastaseks tunnistamist ning

volikogu kohustamist küsimuse uueks otsustamiseks. Kohtule on esitatud kohustamisnõue,

mis hõlmab õigusvastasuse tuvastamise nõude ja kohustamisnõude esitamise eelduseks oli

HKMS vr § 7 lg 1 järgi kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine.

Kuna kaebajat ei saaks vaba põlumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kanda ka

maatüki nr P20 osas, sest ta ei vasta FIE-na vaba põllumajandusmaa saamise õigust omava

isiku tingimustele (maatükk nr P20 ei piirne kaebaja omandis olevate maadega), ei riku

vallavolikogu otsus nr 120 kaebaja subjektiivseid õigusi. Sellest tulenevalt jättis halduskohus

põhjendatult kohustamiskaebuse rahuldamata.

14. Kolmas isik H. Tarto esitas ringkonnakohtule taotluse mõista kaebajalt tema kasuks välja

apellatsioonimenetluses kantud kuludena õigusabikulud 345 eurot (koos käibemaksuga).

Esitatud arvete ja nende spetsifikatsioonide kohaselt on H. Tartole apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi kahe ja poole tunni ulatuses ning see on seisnenud apellatsioonkaebusele

vastuse koostamises, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja sellel osalemises.

Ringkonnakohtu istung kestis 30 minutit.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud.

Arvestades töötundide arvu, mille eest õigusabikulusid nõutakse ja spetsifikatsioonis

väljatoodud põhjendusi kahe tunni ulatuses tehtud töö kohta ning ka ringkonnakohtu istungi

kestust on nõutud 345 euro suurune summa ringkonnakohtu hinnangul igati mõistliku

suurusega ja põhjendatud menetluskulu mis tuleb HKMS § 108 lg 8 alusel kaebajalt H. Tarto

kasuks välja mõista.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

Agu Timmi

Einar Vene

Maili Lokk