2-09-27696/41 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-09-27696

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.04.2012, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom

Tsiviilasi

Elli Vaimani hagi AS Morrison Invest vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.11.2011 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

2378,34 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Morrison Invest apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Elli Vaiman (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxx xx-x, xxxxxxx, esindaja Mihkel Leesment;

Kostja AS Morrison Invest (registrikood 10378065,

asukoht Tulbi 6, Tallinn), esindaja Raivo Salumäe.

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 07.11.2011 kohtuotsus muutmata ja AS Morrison Invest

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta AS Morrison Invest kanda.

3. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise

kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise

taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Asjaolud ja hageja nõue

1. 11.06.2009 esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja 20.01.2010 Pärnu Maakohtule

esitatud hagiavalduses palub Elli Vaiman (hageja) mõista AS-lt Morrison Invest (kostja) välja

raamatupidamisteenuste osutamise lepingu täitmise eest tasu lepingu lõppemiseni kokku

37 213 krooni ja viivise 37 213 krooni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.

22.07.2008 sõlmisid pooled raamatupidamisteenuste osutamise lepingu. Hageja pidi pidama

kostja ja tema tütarettevõtjate jooksvat raamatupidamisarvestust (lepingu p 1.1); tegema

kostja ja tema tütarettevõtjate laenukontode ja võlgnevuste ning viivise arvestust (lepingu p

1.2);

viima

kostja

ja

tema

tütarettevõtjate

2008.a

raamatupidamise

vastavusse

raamatupidamise nõuetega ning esitama raamatupidamisaruande auditeerimiseks (leping p

1.3). Kostja kohustus hagejale maksma lepingu täitmise eest tasu 8000 krooni kuus (lepingu p

2.2.2, 6.1 ja 6.2). Lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise juhtudeks lepiti kokku viivis

0,5% lepingu maksumusest päevas, st 40 kr/päev lepingu p 6.3 järgi.

Hageja täitis lepingut, kuid kostja jättis kokkulepitud tasu maksmata alates 2008.a detsembrist

kuni lepingu lõppemiseni 20.04.2009. Osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale järgmised

arved: arve nr 09/2008 (töö tegemise periood 22.07-21.08.2008, summa 7893, tasumise kp

05.09.2008, tasumise tähtaeg 29.08.2008); arve nr 10M/2008 (töö tegemise periood 22.08-

21.09.2008, summa 8000, tasumise kp 01.10.2008, tasumise tähtaeg 27.09.2008); arve nr

11M/2008 (töö tegemise periood 22.09-21.10.2008, summa 8000, tasumise kp 04.11.2008,

tasumise tähtaeg 25.10.2008); arve nr 13/2008 (töö tegemise periood 22.10-21.11.2008,

summa 8000, tasumise kp 10.12.2008, tasumise tähtaeg 03.12.2008); arve nr 15/2008 (töö

tegemise periood 22.11-30.11.2008, summa 2400, tasumise kp 15.01.2009, tasumise tähtaeg

13.01.2009); arve nr 16/2008 (töö tegemise periood 01.-31.12.2008, summa 8000, tasumise

kp -, tasumise tähtaeg 21.01.2009, viivitatud päevi 354 seisuga 11.01.2010 ja viivis 05%/p

ehk 40 kr/p kokku 14 160 krooni); arve nr 2/2009 (töö tegemise periood jaanuar 2009.a,

summa 7880, tasumise kp -, tasumise tähtaeg 23.02.2009, viivitatud päevi 321 seisuga

11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk 40 kr/p kokku 12 840 krooni); arve nr 4/2009 (töö tegemise

periood veebruar 2009.a, summa 8000, tasumise kp -, tasumise tähtaeg 25.03.2009, viivitatud

päevi 291 seisuga 11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk 40 kr/p kokku 11 640 krooni); arve nr

6/2009 (töö tegemise periood märts 2009.a, summa 8000, tasumise kp -, tasumise tähtaeg

04.04.2009, viivitatud päevi 281 seisuga 11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk 40 kr/p kokku 11

240 krooni); arve nr 8/2009 (töö tegemise periood 01.-20.04.2009, summa 5333, tasumise kp

-, tasumise tähtaeg 30.04.2009, viivitatud päevi 255 seisuga 11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk

40 kr/p kokku 10 200 krooni); kokku 37 213 krooni.

02.03.2009 edastas hageja kostjale esimese kirjaliku pretensiooni, milles juhtis tähelepanu

sellele, et kostja on rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi, st jättis tasumata detsembri

2008.a ja jaanuari 2009.a teenuste eest tasu. 17.03.2009 edastas hageja kostjale pretensiooni,

kus palus põhjendada, miks talle ei ole veel tasutud detsembris, jaanuaris ja veebruaris

osutatud teenuste eest. Samuti hoiatas hageja, et arvete tasumata jätmine on seadusevastane ja

võib põhjustada lepingu lõpetamise. Kuna kostja arveid ei tasunud ja seega lepingut ei täitnud,

ütles hageja lepingu üles 20.04.2009, tuginedes kostjapoolse lepingu olulisele rikkumisele.

Seega on hagejal õigus nõuda, et kostja täidaks hageja tasunõude teenuste eest, mida hageja

osutas kostjale kuni lepingu ülesütlemiseni.

Kostja vastuväited on tõendamata. Raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani koostamise

kohta ei olnud lepingus tähtaega. 23.03.2009 lubas kostja, et maksab detsembri arve kui sise-

eeskirjad ja kontoplaan on esitatud. 01.04.2009 kirjaga andis kostja selleks tähtaja 01.05.2009

ja hageja esitas need 17.04.2009. Kostja on jätnud alusetult tasu maksmata. Aastaaruande

esitamine viibis kostjast tulenevalt, kuna esitamata oli põhivara inventuur hagejal, ehk

dokumentide osas pretensioone ei olnud. Puudub kokkulepe, et aastaaruande tegemise eest

tasu moodustas 50% aasta töömahust/tasust. Seega 01.04.2009 kostja kirjas olevad puudused

kõrvaldas hageja järgmiselt: 01.04.2009 esitas hr Mängelile vastuse, 2008.a aruande esitas

27.03.2009, klientide elektri ja haldusteenuse viivise arvestused tegi ümber ja 23.04.2009

esitas kostja esindajale R. Salumäele, s.o pärast lepingu lõppemist, 17.04.2009 esitas

raamatupidamise sise-eeskirjad. 29.04.2009 kirjas toodud etteheited on eelmise raamatupidaja

tegemata töö, millele juhtis lepingu sõlmimisel tähelepanu hageja kui ka 2009.a aprillis

audiitor. Hageja ei pidanud teenust osutama kostjale pärast lepingu lõppemist, tegemist

polnud ka oluliste puudustega. Lepingu lõppemise ajaks olid puudused kõrvaldatud. Kuna

hageja lõpetas lepingu kostjast tuleneva asjaolu tõttu, ei ole hagejal kohustust hüvitada 10 000

krooni pärast lepingut sisseostetud raamatupidamise teenuse eest. Lepingu lõpetamine hoidis

kokku hagejale makstava tasu 8000 krooni, seega ei ole kahju tekkinud. Rimess ei ole

tegelikult audiitor järeldusotsust 2008.a aruandele teinud, seega on tõendamata väited aruande

puudustest. Hageja ei ole kohustatud leppetrahvi maksma, sest hageja pole lepingut põhjuseta

üles öelnud. Lisaks on kostja leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud, kuna mõistlik aeg selle

esitamiseks on möödunud. Hageja ei nõustunud tasaarvestusega.

Kostja seisukoht

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja kohustused olid järgmised: raamatupidamise sise-eeskirjade (p 2.1.1) ja tellija

spetsiifikale vastava kontoplaani koostamine (p 2.1.2); päeva- ja pearaamatu pidamine (p

2.1.3); 2008.a aruande ja nende lisade koostamine, nende auditeerimiseks esitamine hiljemalt

01.03.2009 (p 1.3); igakuiselt klientidele arvete esitamine vastavatel tähtaegadel ning võla ja

viivise nõuete esitamine (p 2.1.15, 2.1.17); iganädalaselt teisipäeviti võlglaste nimekirjade

esitamine ja viivise arved tuli esitada kostja nõudel (p 2.1.16); vormistama kassadokumendid

1 nädala jooksul (p 2.1.18) ja koostama kassaraamatud kuude kaupa (p 2.1.19); maksuametile

deklaratsioonide esitamine (p 2.1.6). Kostja kohustus maksma hagejale lepingu täitmise eest

tasu 8000 krooni kuus (p 2.2.2, 6.1 ja 6.2).

Hageja jättis kohustused täitmata. Hageja ei koostanud raamatupidamise sise-eeskirju (tähtaeg

01.01.2009), ei koostanud kostja spetsiifikale kontoplaani, ei pidanud päeva- ega pearaamatut.

22.01.2009 nr 09/45 kirjaga juhtis kostja tähelepanu hageja töös esinevatele puudustele ja

selgitas, et ta ei maksa detsembrikuu tasu seni, kuni puudused on kõrvaldamata. Hageja jättis

koostamata majandusaasta aruande hiljemalt 01.03.2009, mis oli tema lepingujärgne kohustus

(p 2.1.9). Märgitud aruande esitas hageja 27.03.2009. Aastaaruande koostamine moodustab

50% aasta arvestusest lõikes olevast tasust. Hageja ei koostanud lepingu p 2.1.16 järgi kostja

nõudel võlglaste nimekirja ja viivise arvestusi klientide kohta, ei esitanud ka klientidele

viivise arvestust, need olid valed, lisaks ilmnesid auditeerimise käigus puudused

raamatupidamise korraldamisel. 01.04.2009 kirjaga 09/129 andis kostja hagejale tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks. Hageja jättis käibeandmikud esitamata, mistõttu esinesid

puudujäägid arvete osas, mille järgi oleks saanud käibemaksu tagasi. Arved esitati neile

üürnikele, keda tegelikult enam polnud. Arvete esitamisel ei arvestatud neid lepingutingimusi,

kassaaruandeid ei esitatud õigeaegselt, kahekordselt esitati energiatasu ja aktsiis. Kõik see

tekitas kostjale kahju.

Hageja ütles kostjale lepingu üles 20.04.2009. Seoses sellega toimus 20.04.2009 poolte

koosolek, kus räägiti raamatupidamise puudustest. Kostja nõudis 28.04.2009 kirjaga puuduste

kõrvaldamist.

Hagejale maksti tasu igas kuus, kuid lepingu p 6.4 järgi oli kostjal õigus keelduda oma

kohustuse täitmisest. Puuduste näol oli kostja jaoks tegemist lepingu olulise rikkumisega,

mistõttu oli kostjal õigus keelduda tasu maksmisest perioodi 2008.a detsember - aprill 2009.a

eest. Hagejal ei ole õigust nõuda tasu puudustega töö eest. Tööde vastuvõtuaktid kajastavad

tegemata tööd. Arvestades tegemata tööde ulatust, on tehtud tööde ulatus 1/3 ja sellele vastav

maksumus, 19 kohustusest jäi täitmata 11 kohustust.

20.04.2009 ütles hageja lepingu üles ja kostjal on lepingu p 9.1 järgi õigus nõuda hagejalt

leppetrahvi 50 000 krooni. Selle eesmärgiks oli tagada lepingu täitmine. Leppetrahvinõuet

polnud vajalik esitada, kuna kohustus tuli lepingust, kuid kostja nõudis seda suuliselt. Kostja

tellis aastaaruande teiselt isikult, kuna hageja puudusi ei kõrvaldanud. Uue aruande

koostamine maksis 10 000 krooni.

Kuivõrd põhinõue on alusetu, ei ole kostjal kohustust viivist maksta. Kostja tasaarvestas

leppetrahvi ja kulutuste hüvitamise nõude hageja nõudega.

Maakohtu otsus

3. 07.11.2011 otsusega rahuldas maakohus hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 2378,34 eurot ja viivise 2378,34 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas. 22.07.2008 sõlmisid pooled

raamatupidamisteenuste osutamise lepingu üheks aastaks. Lepingujärgsed kohustused olid

järgmised:

hageja

pidi

pidama

kostja

ja

tema

tütarettevõtjate

jooksvat

raamatupidamisarvestust (p 1.1); tegema kostja ja tema tütarettevõtjate laenukontode ja

võlgnevuste ning viiviste arvestust (p 1.2); viima kostja ja tema tütarettevõtete 2008.a

raamatupidamise

vastavusse

raamatupidamise

nõuetega;

esitama

raamatupidamise

siseeeskirjad (p 2.1.1); tegema tellija spetsiifikale vastava kontoplaani (p 2.1.2); pidama

päeva- ja pearaamatut (p 2.1.3); koostama 2008.a aruande koos lisadega ja esitama need

auditeerimiseks hiljemalt 01.03.2009 (p 1.3); esitama igakuiselt klientidele arved ettenähtud

tähtaegadel, samuti võla ja viivise nõuded (p 2.1.15, 2.1.17); esitama iganädalaselt teisipäeviti

võlglaste nimekirjad, viivise arved tuli esitada kostja nõudel (p 2.1.16); kostja kohustus

maksma hagejale lepingu täitmise eest tasu 8000 krooni kuus (p 2.2.2, 6.1 ja 6.2); vormistama

kassadokumendid 1 nädala jooksul (p 2.1.18); lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise

juhtudeks lepiti kokku viivis 0,5% lepingu maksumusest päevas (p 6.3); kostja võib peatada

tasu maksmise seoses hagejapoolsete kohustuste täitmata jätmisega (p 6.4). Lepingu

lõpetamise korral ennetähtaegselt on ülesütleja kohustatud teisele poolele maksma leppetrahvi

50 000 krooni. Hageja esitas 2008.a aruande auditeerimiseks 27.03.2009. Pooltevaheline

leping lõppes 20.04.2009 seoses hagejapoolse lepingu ülesütlemisega. Kostja jättis hagejale

tasumata perioodi 01.12.2008-20.04.2009 eest kokku tasu 37 213 krooni: arve nr 16/2008 (töö

tegemise periood 01.-31.12.2008, summa 8000, tasumise kp -, tasumise tähtaeg 21.01.2009,

viivitatud päevi 354 seisuga 11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk 40 kr/p kokku 14 160 krooni);

arve nr 2/2009 (töö tegemise periood jaanuar 2009.a, summa 7880, tasumise kp -, tasumise

tähtaeg 23.02.2009, viivitatud päevi 321 seisuga 11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk 40 kr/p

kokku 12 840 krooni); arve nr 4/2009 (töö tegemise periood veebruar 2009.a, summa 8000,

tasumise kp -, tasumise tähtaeg 25.03.2009, viivitatud päevi 291 seisuga 11.01.2010 ja viivis

05%/p ehk 40 kr/p kokku 11 640 krooni); arve nr 6/2009 (töö tegemise periood märts 2009.a,

summa 8000, tasumise kp -, tasumise tähtaeg 04.04.2009, viivitatud päevi 281 seisuga

11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk 40 kr/p kokku 11 240 krooni); arve nr 8/2009 (töö tegemise

periood 01.-20.04.2009, summa 5333, tasumise kp -, tasumise tähtaeg 30.04.2009, viivitatud

päevi 255 seisuga 11.01.2010 ja viivis 05%/p ehk 40 kr/p kokku 10 200 krooni). Viivis on

põhivõla suurust, perioodi arvestades 37 213 krooni.

VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt kokkuleppele lepingus kokkulepitud

tähtajal, sh võib tähtaeg tulla võlasuhte olemusest. VÕS § 82 lg 1 järgi tuleb täita kohustus

lepingus kokkulepitud tähtpäeval; § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette

nähtud tähtaeg või see on määratletav lepingu alusel, siis tuleb täita kohustus selle tähtaja

kestel, kui lepingust või asjaolust ei tulene, et tähtaja võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100

järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega

viivitamine.

Hageja esitas aastaaruande kostjale 27.03.2009 (vaidlus puudus), st pärast lepingus

kokkulepitud tähtaega (01.03.2009). Sellega rikkus hageja lepingu p 2.1.9 tulenevat

kohustust, sest oli täitmisega viivituses VÕS 100 (kohustuse rikkumine täitmisega

viivitamine). Kostja väitis, et märgitud aruanne ei olnud sobilik ja oli vigadega ning töö tuli

tellida teiselt äriühingult, põhjustades kulutusi 10 000 krooni.

Kostja tunnistaja A. N ütluste kohaselt ei olnud raamatupidaja töös vigu sellel perioodil, mil

töötas hageja, vead olid sees varasemast perioodist. Ütluste kohaselt ei saanud ta jätkata 2008.

aastaaruande tegemist, vaid ta pidi selle tegema raamatupidaja töö spetsiifikast ja

raamatupidamise tavast otsast peale. Ütluste kohaselt auditeeris Rimess küll 2008.a aruannet,

kuid see jäi pooleli, kuna tunnistaja teada ei saanud Rimess ja kostja kokkuleppele

investeeringute hindamises. Kostja esitatud hageja e-kirjast 14.04.2009 kostjale nähtub, et

hageja viis esitatud aruandesse sisse muudatusi, küll aga ei nähtu, et muuduste sisseviimine

oleks tingitud mingitest vigadest. Hageja kirjast 09.04.2009 nähtuvalt selgitab ta kostjale

aruannet ning bilansis kajastuvat, kuid ei nähtu, et oleks mingi viga parandatud. Tunnistaja A.

H, kes auditeeris kostja 2008.a aruannet, ütluse kohaselt ei märganud ta vigu 2008.a

aruannetes. Auditeerimise käigus tutvus tunnistaja dokumentidega ja ei märganud, et oleks

olnud erinevusi enne 2008.a juulit ja peale seda, mingit kvaliteedi hinnangut ei saa ta anda

2008/2009.a kohta ning 2008.a aurande auditeerimise käigus ei olnud võimalik hinnata

raamatupidaja tööd. Kostja esitatud kirjast hagejale 28.04.2009 nr 09/147 nähtuvalt oleks

justkui Rimess avastanud puudusi hageja töös. Kostja on esitanud ka Rimess e-kirja kostjale

07.05.2009, mille kohaselt nõuti uut bilanssi ja kasumiaruannet ja paluti selgitusi palgakulude,

käibedeklaratsioonide, kostja ja tütarettevõtete kreeditsaldode vahe kohta, kuid sellest ei

nähtu, mida ja millist perioodi OÜ Rimess vaatles ja uuris. Samas nähtub hageja esindaja ja

Rimess Baltic vahelisest e-kirjast 08.02.2011, et Rimess Baltic ei auditeerinud 2008.a kostja

majandusaasta aruannet. Eeltoodud alusel asus kohus järeldusele, et hageja on esitatud e-

kirjaga 08.02.2011 lükanud ümber kostja väite hageja koostatud 2008.a aruandes esinevatest

vigadest ning kostja ei ole oma tunnistajate ütlustega ega Rimess 07.05.2009 e-kirjaga ega ka

hageja 14.04.2009 vastusega tõendanud väidet, et hageja töö oleks 2008.a aruande

koostamisel olnud tegemata, aruanne oleks olnud kõlbmatu ja oleks justkui tinginud uue

aruande tellimise. Kuna A. Niinelaid kinnitas ütlustega, et tulenevalt raamatupidamise tavast

tegi ta aruande otsast peale, siis leidis kohus, et kostja kulud 10 000 krooni, mille ta tasus A.

N firmale (RP Alois OÜ arve ja kostja maksekorraldus 151 24.08.2009 10 000 krooni

tasumise kohta) ei ole seoses sellega, justkui oleks hageja töö raamatupidamise aruande

koostamisel 2008. majandusaasta kohta olnud tegemata, vastuvõetamatu. Nii ei ole kostja

kulu 10 000 krooni hinnatav VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 1, 2 järgi võlgniku (hageja) kohustuse

rikkumisest tuleneva võlausaldaja ehk kostja kahjuna.

Kostja leidis, et tasu raamatupidamise aruande esitamise eest oli 50% kogu töömahtu

arvestades, millega hageja ei nõustunud. Lepingu p 6.1 kohaselt tuli kostjal maksta hagejale

tasu kord kuus 8000 krooni (pooled ei vaielnud) ning lepingust ei nähtu, et aastasest tööst

aruande koostamine oleks eraldi tasustatav või moodustaks üldse lepingu ajal makstavast tasu

osa - 50%. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja sellised väited majandusaasta aruande

tasustamisest ja töömahust 50% on seega tõendamata.

VÕS § 101 lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 järgi võib võlausaldaja keelduda vastastikuste kohustuse

puhul oma kohustuse täitmisest kuni teine pool on oma kohustuse täitnud. VÕS § 111 lg 3

järgi ei või keelduda kohustuse täitmisest, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega,

eelkõige, kui lepingu pool on oma kohustuse suuremas osas täitnud. Hageja pidi aastaaruande

esitama 01.03.2009, esitas 27.03.2009, seega rikkus ta küll kohustust, ent täitis selle

märtsikuus. Hageja 2009.a märtsikuu tasu muutus sissenõutavaks 04.04.2009 (vaidlust

polnud). Ülalpool tuvastas kohus, et aruande eest ei olnud kokku lepitud tasustamist teisiti, st

see ei olnud ositi tasustav. Kostja ei maksnud hagejale märtsikuu tasu 8000 krooni

04.04.2009, kuid aruanne oli selleks ajaks esitatud, mistõttu leidis kohus, et täies ulatuses

selle kuu tasu makstama jätmine ei olnud vaatamata hagejapoolsele tähtaja rikkumisele VÕS

§ 111 lg 3 alusel lubatav. Sellises ulatuses tasu maksmata jätmine on § 113 lg 3 järgi

vastuolus hea usu põhimõttega: nimelt oli hageja oma rikkumise kõrvaldanud tasu

sissenõutavaks muutunud ajaks ning tasu maksmata jätmine ei olnud proportsionaalne

rikkumise astmele. Veelgi enam, nimelt oli lubanud kostja tasuda pärast raamatupidamise

aruande esitamist ka jaanuarikuu, veebruarikuu tasu (23.03.2009 e-kiri hagejale), kuid seda ei

teinud.

Kostja leidis, et hageja ei koostanud 01.01.2009 raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani,

millega hageja ei nõustunud. Esitatud pooltevahelisest lepingust ei nähtu, millal oleks tulnud

viidatud kohustused, välja arvatud aasta aruande esitamine, ära täita. Kostja esitatud

22.01.2009 kirjast nr 09/45 nähtub, et kostja on lugenud üles hageja lepingujärgsed ülesanded,

millest hagejal on kostja arvates osa või täielikult täitamata ja et selle tõttu keeldub kostja tasu

maksmast. Samas ei nähtu sellest kirjast, millised konkreetsed kohustused on täielikult

täitmata ja millised konkreetselt osaliselt täitmata ega seda, milliseks ajaks pidid olema

konkreetsed kohustused kostja meelest täidetud ja kas selleks oli kostja andnud tähtaja (VÕS

§ 82 lg 1, 2). Seega nõustus kohus hagejaga, et viidatud kirja sisu on üldist laadi,

konkretiseerimata ja seega on tegelikult täiesti ebaselge, millised puudused olid hageja töös,

mis tuleks kõrvaldada, samuti ei ole kirjas konkretiseeritud kohustuste täitmise tähtaega.

Seega ei ole selle kirjaga tõendatud, et eeskiri oleks tulnud koostada 01.01.2009 VÕS § 82 lg

2 järgi.

Tunnistaja A. H ütluste kohaselt on kontoplaan raamatupidamise sise-eeskirja üks osa,

eekirjade koostamine võtab aega ja seni kuni pole eeskirju veel koostatud, tuleb pidada

raamatupidamist hea tava alusel. Tunnistaja ütlustest ei nähtu, mis hetkeks peavad olema

tavaliselt raamatupidamise eeskirjad valmis. Seega nõustus kohus hagejaga, et kuivõrd

lepingus polnud tähtaega sätestatud, siis võis need eeskirjad ja selle osaks oleva kontoplaani

koostada lepingu p 2.1.1 ja p 2.1.2 järgi lepingu kehtivuse ajal VÕS § 82 lg 2 I poole järgi.

Kostja andis hagejale 01.04.2005 kirjaga tähtaja 01.05.2009 ning hageja esitas need

17.04.2009 (mida kostja ei vaidlustanud, vt kostja koosoleku protokoll 20.04.2009), seega

täitis hageja oma lepingu p 2.1.2 ja 2.1.1 tuleneva (raamatupidamise sise-eeskiri ja

kontoplaan) kohustuse lepingus märgitud tähtaja ning kostja poolt antud tähtaja sees

kooskõlas VÕS § 82 lg 2. Poolte koosoleku protokollis 20.04.2009 on küll märge, et eeskirjad

pidid olema tehtud 01.01.2009, küll aga ei tulene ühestki teisest tõendist selle väite kinnitust;

ka hageja ei ole seda kinnitanud, vaid on teinud protokollile vastavasisulise eitava märkuse nr

2 (need tuli teha lepingu kehtivuse ajal), samuti ei ole ta kinnitanud seda oma kirjas

09.04.2009 kostjale (ülemine e-kiri, I tlk 171).

Eeltoodu tõttu leidis kohus, et hageja ei rikkunud lepingu p 2.1.1 ja p 2.1.2 tulenevat

raamatupidamise eeskirja ja kontoplaani koostamise esitamise tähtaega, mistõttu puudus

kostjal alus keelduda omapoolse tasu maksmise kohustuse täitmisest VÕS § 111 ja § 101 lg 1

p 3 järgi. Kuivõrd eeskiri, kontoplaan oli esitatud aprillis 2009.a selleks ettenähtud tähtaja

jooksul, siis oli kostja tasunõue aprilli eest ka sissenõutav ning kostjal puudus alus selle

tasumata jätmiseks ülalviidatud sätete ja lepingu p 6.2 järgi. Veelgi enam, kostjal ei olnud

alus keelduda seetõttu 2008.a detsembrikuu tasu maksmisest, millele kostja viitas oma kirjas

23.03.2009 hagejale (I tlk 75, ülemine e-kiri).

Kostja nõudis hagejalt hr Mängeli kirjale vastust 02.04.2009 (kostja kiri 01.04.2009). Hageja

on tõendanud kohtule esitatud kirjaga (I tlk 78), et märgitud vastus (lk 78) on kostjale ka

saadetud. Hageja on ka sellele kirjale 09.04.2009 vastanud (I tlk 171, ülemine e-kiri) ja

selgitanud, miks on selgituste andmine arvates hr Mängeli pretensiooni saamist 26.03.2009

võtnud aega. Seda pole kostja eitanud, et sai vastuse Mängeli pretensioonile, kuna see on

leidnud kinnitust ka kostja enda vastusega hagejale 02.04.2009, milles palub täpsustusi. Seega

on hageja oma lepingust tuleneva raamatupidamise kohustuse kostja ees nõutud tähtaja

jooksul VÕS § 82 lg 2 järgi täitnud. Arvestades pretensiooni saamise aega 26.03.2009 ja

vastuse esitamist 02.04.2009 ning 09.04.2009 täiendavaid selgitusi, on need toimunud

mõistliku aja jooksul VÕS § 114 lg 1 III lause järgi ning kostjal puudus alus tasu maksmata

jätmiseks VÕS § 111 lg 1 ja lepingu p 6.4 alusel 2009 aprillikuu eest.

Kostja väitis, et hageja ei esitanud korrektselt kassadokumente (lepingu p 2.1.18, p 2.1.3),

millega hageja ei nõustunud, sest sai kirjendamiseks vajalikke dokumente vaid 1 või 2 korda

kuus, mistõttu ei saanud kohustusi tähtaegselt täita. Kostja väitis, et korjas dokumendid kokku

ja esitas need iga nädal hagejale. Seda, et kostja oleks dokumendid hagejale iga nädal

esitanud, ei ole tõendatud. Tunnistaja A. Niinealaiu ja A. H ütlusest ei nähtu, et hageja oleks

raamatupidamist teinud ebakorrektselt. Kostja e-kirjast hagejale 02.03 (I tlk 118, ülalt teine e-

kiri) nähtuvalt nõudis kostja kassaraamatut ning hageja vastusest kostjale samal päeval (I tlk

118, ülemine e-kiri) nähtub, et ta esitab veebruarikuu kassaraamatu 03.03.2009 (st järgmisel

päeval kostja nõudmise esitamisest) ja et juba eelnevad on kinnitatud ja esitatud. Seega ei ole

kostja tõendanud oma väiteid sellest, et hageja poolt oleks lepingu p 2.1.18 ja 2.1.3 tulenevad

kohustused täitmata hagejast tulenevalt. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda

võlgnikupoolsele kohustuse rikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid

niivõrd kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu, temast tuleneva asjaolud või

sündmust mille toimumise riski ta kannab. Kuna kostja ei ole tõendanud oma väidet, et hageja

sai dokumendid õigeaegselt selleks, et lepingu p 2.1.18, p 2.1.3 kohustuse täita iganädalaselt

VÕS § 82 lg 1 järgi, siis leidis hagejapoolne kohustuse rikkumine aset kostjast tuleneva

asjaolu tõttu VÕS § 101 lg 3 järgi ning kostja ei võinud keelduda tasu maksmisest lepingu p

6.4 ja VÕS § 101 lg 1 p 2 ja 111 lg 1 järgi.

Kostja heitis ette, et hageja ei teinud korrektseid viivise arveid klientidele, ei esitanud neid

koos arvega klientidele ja kostjale, millega hageja ei nõustunud. Kostja tunnistaja A. N

ütlustest tulenevalt tuli ka tema töötamise ajal viivise arveid pidevalt ümber teha, kuivõrd

need sõltusid sellest, kas nõudeid esitati kohtusse või tuli teha ümberarvestusi lähtudes tehtud

kohtulahenditest; lisaks sõltus viivise arvestus tihti protsendi muutusest. Veel nähtub

tunnistaja ütlustest, et E. Vaiman oli teinud viivise arvestusi klientidele. Tunnistaja kinnitas,

et viivise arvestuse muudatused ei tähenda vigu või puudusi raamatupidamise algandmetes

või nende sisestamata jätmisest. Seega järeldub tunnistaja ütlustest vastupidine ning seega oli

viiviste ümberarvestuse tegemine kostja juures pidev ega tulenenud algdokumentide

sisestamata jätmistest ja puudustes raamatupidamises. Eeltoodu tõttu leidis kohus, et kostja ei

ole tõendanud oma väiteid sellest, et hageja oleks jätnud kohustused viivise arvestuse ja nende

esitamisest klientidele ja kostjale täitmata lepingu p 2.1.17 järgi.

01.04.2009 nõudis kostja (kiri 09/129, I tlk 62), et hageja peab esitama klientide parandatud

võlgnevused vastavalt 04.09.2009 50% ja 07.04.2009 50%. Kohtule esitatud hageja e-kirjaga

23.04.2009 (I tlk 80) on hageja tõendanud, et ka pärast lepingu lõpetamist on ta esitanud

kostja esindajale R. Salumäele tabeli võlgade ja viivise kohta 23.04.2009. Kohus nõustus

kostjaga, et märgitud võlglaste arvestuste parandused esitas hageja pärast tähtaega (04.09 ja

07.09), küll aga tuleb arvestada siinjuures VÕS § 114 lg 1 III lausega, mille järgi siis, kui

võlausaldaja on andnud kohustuse täitmiseks ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku

tähtajani. Kohtu arvates on tähtaeg 04.04 ja 07.04, mille kostja andis 01.04.2009,

ebamõistliku pikkusega (s.o mõlema 50% jaoks 3 päeva) ning lepingust tulenevalt (iga nädal

nimekiri) oleks mõistlik aeg võinud olla nädal. Sellise eeltoodud tähtaja käsitluse juures

tähendab võlgade arvestuse esitamine 23.04.2009 hageja poolt kohustuse (lepingu p 2.1.16)

täitmise tähtaja rikkumist. Ehkki lepingu p 2.1.16 järgi tuli võlglaste nimekiri esitada

iganädalaselt, ei ole kostja tõendanud, millistel nädalatel oli võlglaste, kui neid oli, nimekiri

esitamata. Kohtu poolt varemhinnatud kostja 22.01.2009 kiri 09/147 (I tlk 64) seda nõuet ei

sisalda. Samas aga leidis kohus, et nimetatud viivituse ehk kohustuse rikkumise eest (kui

nimekiri esitati 04.04 ja 07.04 asemel 23.04.2009) tasu maksmata jätmine ajavahemikul

2008.a detsember – 20.04.2009 lepingu p 6.4 ja VÕS § 111 lg 1 ja 103 lg 1 p 2 alusel ei olnud

lubatud, kuna ei vasta rikkumise astmele ja pole seega hea usu põhimõttega kooskõlas.

Lepingu p 2.1.7, 2.1.6 järgi pidi hageja esitama maksuametile vastavaid deklaratsioone.

22.01.2009 kirjas 09/147 (I tlk 164) on kostja heitnud hagejale ette, et ta on makse

omavoliliselt korrigeerinud, maksuvaba käive on deklareerimata. Nagu kohus varem hindas,

on eelviidatud kiri üldsõnaline ja konkretiseerimata. Kostja esitatud varasemas e-kirjas

hagejale 06.01.2009 on kostja märkinud 7 punkti küsimärgiga, kuid ei nähtu, mida hagejalt

tegelikult nõutakse, samuti milliseks ajaks midagi nõutakse või kas on tegemist tegemata

tööga või alles nõutaks hagejalt vastavate tööde tegemist edaspidi. Kirja p-s 7 on märge, et

käibeandmik tuleb esitada igakuiselt, kuid kas ja millal ja milliste kuude eest on need

esitamata, kirjast ei selgu. Seega ei nähtu ka sellest 06.01.2009 e-kirjast, et hageja oleks

jätnud oma lepingu p-s 2.1.6, 2.1.7 nimetatud kohustused täitmata või on rikkunud tähtaegu.

Kostja on kohtule esitanud 18.03.2009 (I tlk 120) e-kirja hagejale ning maksuameti kirja

kostjale, millest nähtub, et Balti Haldus OÜ maksudeklaratsioonid on esitatud tähtaegu

rikkudes, kuid milliste kuude deklaratsioonid on esitatud rikkudes, seda ei nähtu vastavast

maksumeti e-kirjast. Kohtule hageja esitatud kirjast 09.04.2009 (I tlk 171, alumine e-kiri)

nähtub, et hageja on juhtinud kostja tähelepanu vajadusele saada dokumendid, et käibemaks

tagasi saada. Hinnates hageja e-kirja 09.04.2009 ja märgitud maksuameti e-kirja, siis võib

järeldada, et kostja on riigi ees millalgi kohustust rikkunud, ent tõendamata on asjaolu, et see

rikkumine leidis aset hagejast tulenevalt, samuti hageja rikkumise ulatus ja aeg, mistõttu leidis

kohus, et selle rikkumise aja ja ulatuse tõendamatuse tõttu puudus alus kostjal keelduda

hagejale tasu maksta lepingu p 6.4 ja VÕS § 101 lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 perioodi eest 2008.a

detsembrist alates kuni 20.04.2009.

Kostja väitis, et hageja jättis käibeandmikud esitamata, mistõttu esinesid puudujäägid arvete

osas, mille järgi saanuks käibemaksu tagasi, samas ei ole kostja neid väiteid millegagi

tõendanud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et arved oleksid esitatud üürnikele, kes tegelikult

enam üürnikud polnud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et klientidele esitatud arvetel ei olnud

arvestatud lepingutingimusi, ega ka seda, et oleks esitatud kahekordselt energiatasu ja

aktsiisimaks ja et see tekitas kostjale kahju. Ülekuulatud tunnistaja A. N ütlustest ei nähtu, et

hageja töös oleks olnud viga, tunnistaja A. H ütles, et ei ole võimalik anda hinnangut hageja

erialasele tööle. Kostja esitas kohtule ka tööde-vastuvõtu (I tlk 110-114, lk 152 ümbrikus

originaalid), millele kostja on kirjutanud peale väidetavad tegemata tööd, ent hageja kinnitas,

et nägi neid alles kohtus, kostja ei ole neid talle kunagi varem esitanud. Samas ei ole kostja

tõendanud, et ta oleks neid puudusi kirjeldavaid akte esitanud hagejale enne kohtumenetlust.

Seega on kostja väited eelviidatud kohustuste rikkumistest tõendamata ja kostjal puudus

lepingu p 6.4 alusel ning VÕS § 111 lg 1 ja 101 lg 1 p 2 alusel õigus oma kohustuste

täitmisest – tasu maksmisest perioodi eest 2008. detsember - 20.04.2009.

Arvestades seda, et hageja rikkus raamatupidamise aruande esitamise tähtaega, kuid kõrvaldas

selle enne lepingu lõppemist, asjaolu, et võlglaste nimekirja esitas vaid veidi üle selleks

ettenähtud tähtaega ning et raamatupidamiseks kirjendite tegemiseks ei saanud ta õigeaegselt

kostjalt dokumente, mistõttu hilisem kirjendamine, kassaraamatu esitamine leidis aset kostjast

lähtuvast asjaolust, on alusetud ja tõendamata kostja väited, et lepingust tulenevast 19

kohustusest jäi hagejal täitmata 11 kohustust.

Kohustuse rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus nõuda kohustuse täitmist VÕS § 101

lg 1 p 1 ja leping üles öelda VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi. VÕS § 186 p 6 alusel lõpeb võlasuhe

ülesütlemisega ning VÕS § 195 lg 2 II lause järgi jäävad kuni lepingu lõppemiseni lepingust

tulenevad õigused, kohustused kehtima. VÕS § 619, § 627 järgi kohustub üks isik vastavalt

lepingule osutama teisele isikule teenuseid ja teine pool peab maksma tasu käsundisaajale, kui

see täitis käsundi majandus- või kutsetegevuses. Kostja tegutses käsundisaajana füüsilisest

isikut ettevõtjana ja seega on tal õigus nõuda vastavavalt lepingule tasu. VÕS § 628 lg 1

sätestab, et kui käsundisaajale maksmisel kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb

tasu maksta vastava ajavahemiku möödudes. Vaidlus puudus selles, et kostja pidi lepingu p

6.1. järgi tasu maksma ajavahemike, s.o kuu järgi VÕS § 628 lg 1 kohaselt.

Kuna ülalpool tuvastas kohus, et kostja poolt tasu maksmata jätmine perioodil 2008.a

detsember kuni 20.04.2009 ei olnud lubatav, sest jättis iga vastava kuu eest tasu maksmata,

siis on kostja rikkunud poolte vahelisest lepingu p 6.1 tulenevat tasu maksmise kohustust

VÕS § 100 tähenduses, mis ei ole kooskõlas VÕS § 619, § 627 ja § 628 lg 1.

Kohtule esitatud hageja e-kirjast kostjale 02.03.2009 (I tlk 40) nähtub, et hageja palus

selgitust kostjalt, miks on tasumata arve 16/2008 (s.o tasu 2008.a detsembrikuu eest) ning

2009.a jaanuari teenuste eest tasu. 17.03.2009 edastas hageja kostjale e-kirja, kus palus kostjal

põhjendada, miks ei ole veel tasutud detsembris, jaanuaris ja veebruaris osutatud teenuste

eest. Vaidlus puudus selles, et 17.03.2009 oli eelviidatud kuude eest tasunõuded muutunud

sissenõutavaks. Pretensioonides ei ole hageja määranud kostjale täiendavat tähtaega

kohustuse täitmiseks, kuid sellisel juhul tuleb VÕS § 114 lg 1 alusel eeldada, et hageja andis

kostjale täiendavalt mõistliku tähtaja. Lepingu lõpetamise ajaks 20.04.2009 ei olnud kostja

kohustusi täitnud. Kohtu arvates aeg 17.03.2009 kuni lepingu lõpetamiseni 20.04.2009 on

mõistlik aeg kostjale kohustuse täitmiseks ning 2008.a detsembrikuu, 2009.a jaanuari,

veebruari ja märtsikuu tasu maksmiseks. Kuna kostja ei täitnud pärast tähtaja andmist

kohustust juba kolme kuu tasu osas jätkuvalt, siis leidis kohus, et hagejal oli õigus kooskõlas

VÕS § 116 lg 6, lg 2 p 5, § 114 lg 4 ja § 196 lg 2 (pärast kestvuslepingu puhul kohustuse

täitmiseks antud tähtaega vastaspool ei täida kohustust ja annab mõistliku ka edaspidi)

kostjale leping erakorraliselt üles öelda 20.04.2009 enne lepingu lõppemise tähtaega. Kuna

VÕS § 195 lg 2 II lause järgi jäävad kuni lepingu lõppemiseni lepingust tulenevad õigused,

kohustused kehtima, siis on hagejal õigus nõuda ka tasu kuni 20.04.2009 lepingu p 6.1 ja

VÕS § 619 , § 627 lg 1 ja § 628 lg 1 järgi, mis on kostjal seni tasumata ja on seega kohustuse

rikkumine VÕS § 100 järgi.

Eeltoodu alusel oli hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi leping üles öelda enne lepingu

lõppemise tähtaega ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 195 lg 2 II lause järgi kuni lepingu

lõppemiseni 20.04.2009 kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 ja § 619, § 627 lg 1 ja § 628

lg 1 ning lepingu p 6.1 alusel rahalise kohustuse täitmist - tasu maksmist. Tasus suuruse üle

vaidlus puudub, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasu 37 213 krooni ehk

2378,34 eurot. Tasu suuruse ja selle sissenõutavuse aja üle vaidluse puudumise tõttu, ei ole

vaja anda hinnangut ka hageja konto väljavõtetele ja arvetele.

VÕS § 113 lg 1 ja § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist lepingus kokkulepitud määras. Lepingus

kokkulepitud viivise määr on 0,5% lepingu maksumusest iga viivitatud päeva eest. Vaidlus

puudus viivise suuruse ja viivitatud perioodi ja viivise arvestuse üle, seega on hageja

õigustatud kostjalt nõudma viivist põhivõla ulatuses 37 213 krooni.

Kostja leidis, et tal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi, milleks ta ei pidanud nõuet esitama.

Lepingu p 9.1 kohaselt maksab lepingu ülesütlemise korral ülesütleja teisele poolele

leppetrahvi 50 000 krooni. Hageja vaidles vastu ja leidis, et see on sisuliselt alusetu ning

lisaks on nõue esitatud hilinemisega. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud

lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus

määratud rahasumma. Seega on õige kostja väide, et hagejal oli lepingust tulenev kohustus

maksta leppetrahvi, küll aga ei nõustu kohus kostja väitega, et leppetrahvi maksmise kohustus

lepingu p 9.1 järgi ei vajanud enam kostja ehk võlausaldajapoolset leppetrahvi nõude

esitamist. Nimelt kaotab VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui

ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele poolele ei teata, et ta

leppetrahvi nõuab. Seega on VÕS § 159 lg 2 üheselt tulenev, et 1) tuleb leppetrahvi nõue

lepingut rikkunud poolele esitada ja 2) tuleb see nõue esitada mõistliku aja jooksul arvates

rikkumise avastamisest.

Iseenesest võib lepingu erakorraline ülesütlemine ülesütlejast tingitud asjaolu tõttu olla

lepingu rikkumine, mis võib põhjustada teisele poolele kahju ja seega võib sellest tingitud

leppetrahvi nõue olla põhjendatud ja lubatud ja seega oleks ka pooltevahelisest lepingu p 9.1

tulenev leppetrahvi nõue olla lubatud, kui pool ütleb lepingu üles temast endast mitte

vastaspoolset tingitud asjaoludel või lepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv ja lubatav

õiguskaitsevahend. Teisisõnu tagab leppetrahv lepingu poolte poolt teineteise huvide ja

õigustega arvestamist ning teineteisele tekkida võivate kahjude ärahoidmist. Küll aga ei tulene

seadusest, et kui üks pool rikub kohustust, mille tõttu on teisel poolel õigus end seadusest

tuleneva õiguskaitsevahendiga rikkunud poole vastu kaitsta (leping üles öelda), et siis võib

lepingut rikkunud pool selle kahjustatud poole arvel saada kasu ehk leppetrahvi. Kuna

käesolevas asjas oli hageja õigustatud kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu lepingu üles

ütlema, siis ei ole kostjal võimalik ka nõuda lepingu p 9.1 järgi hagejalt leppetrahvi 50 000

krooni. Hageja ütles lepingu üles alates 20.04.2009, millest on kostja teadlik ja mida kinnitab

poolte koosoleku protokoll 20.04.2009. Kostja teatas hagile vastuse esitamisega 26.02.2010,

et nõuab leppetrahvi. Seega kui kostja pidas lepingu ülesütlemist alusetuks, millest sai ta

teada 20.04.2009, siis leppetrahvi nõude esitamine 26.02.2010, s.o veidi rohkem kui 10 kuud,

ei ole mõistlik aeg leppetrahvi nõudeks. Seda, et kostja oleks leppetrahvi suuliselt nõudnud

mõistliku aja jooksul pärast 20.04.2009, ei ole kostja tõendanud. Seega asus kohus

seisukohale, et lisaks leppetrahvi sisulisele alusetusele, on kostja kaotanud ka oma leppetrahvi

nõudeõiguse VÕS § 159 lg 2 järgi.

Kuna kohus tuvastas ülalpool, et kostja kulud 10 000 krooni raamatupidamisele pärast hageja

poolt lepingu ülesütlemist ei olnud kostja kahju VÕS § 115 lg 1 tähenduses, mis tulenes

hagejast ning kuivõrd kostjal ei ole õigust nõuda leppetrahvi 50 000 krooni, siis ei saanud

kostja sõltumata tasaarveldusavalduse esitamisest hagejale kohtumenetluse ajal (26.02.2010

esitatud vastuses soov tasaarveldada oma nõudeid hageja nõuetega (I tlk 59 all) ning

tasaarveldusvaldused (I tlk 145-148), oma nõuet tegelikult hageja nõudega tasaarvestada.

Hageja on esitanud kostja mõlemale nõudele vastuväiteid (kahju olematus, tõendamatus ning

et hageja ei ole seda põhjustanud, leppetrahvi nõue lubamatu) ning VÕS § 200 lg 4 tulenevalt

ei saanud seega kostja tasaarvestada sellist nõuet. Eeltoodu tõttu on tasaarvestus lubamatu

ning hageja nõue kostja vastu võla ja viivise osas ei ole VÕS § 197 lg 2 osas lõppenud. Hagi

kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

põhivõlg 2378,34 eurot ja viivis 2378,34 eurot.

TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulu selle poole kanda, kelle kahjuks otsus on tehtud.

Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja

menetluskulud tema enda kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse, jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

On fakt, et hageja poolt koostatud aruanne ei olnud tema poolt lepingu ülesütlemisel valmis,

vaid töö oli pooleli, mis avaldub tunnistaja A. N ütlustest. See seletab ka asjaolu, miks kostja

ei kasutanud hageja poolt koostatud aruannet, vaid oli sunnitud tellima aruande koostamise

kolmandalt isikult A. Nlt. Vastavalt tunnistaja A. H ütlustele oli temal kontakte ainult A. Nga.

Hageja koostatud aruannet A. H ei auditeerinud. Tuginemine tunnistaja A. H ütlustele on

ebaõige, sest tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud tal võimalik öelda, milline oli 2008.a pärast

juulit raamatupidaja töö. Ühtlasi märkis tunnistaja vastuseks kostja küsimusele, et esitamata

arved selguvad auditeerimisel vaid siis, kui selle aluseks olev leping satub dokumentide

valikusse. Samas avaldub hageja koostatud aruande auditeerimist alustanud OÜ Rimess

esmasest 07.05.2009 e-kirjast, et ei saa järeldada, et hageja töö aruande koostamisel oli

tehtud, vastupidi. Kirjas on nõutud uut bilanssi ja kasumiaruannet ning märgitud hulk puudusi

(mitte veel kõik puudused). Põhjusel, et hageja oli lepingu üles öelnud, ei saanud audiitori

nõudeid täita. Maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Vastuoluline on maakohtu väide, et

hageja esindaja ja Rimess Baltic vahelisest 08.02.2011 e-kirjast avaldub, et Rimess Baltic ei

auditeerinud 2008.a kostja majandusaasta aruannet. Vastavalt osundatud dokumendile

auditeeris Rimess Baltic (nimetatud aastal) 2007.a aruannet ja 2008.a majandusaruande kohta

ei antud järeldusotsust. See ei tõenda, et Rimess Baltic ei auditeerinud kostja 2008.a aruannet,

vaid et seda tehti, kuid ei antud järeldusotsust. Eelpool käsitletud OÜ Rimess 07.05.2009 e-

kiri tõendab nii auditeerimist, kui ka hageja koostatud aruande puudulikkust. Hageja ei

esitanud tõendeid, et tema koostatud aruanne oli esitamiseks valmis ja kõlbulik. Asjaoludest

avaldub, et see ei olnud valmis. Seega on kohtu järeldus väär ja tõendatud hageja töö

puudulikkus. Põhjusel, et aruande koostamise kohtu poolt tuvastatud tähtaeg 01.03.2009

möödus enne hageja poolt lepingu ülesütlemist teeb hageja vastutavaks kostja täiendava kulu

(kahju) eest summas 10 000 krooni, mida ta oli sunnitud kandma majandusaruande

koostamise tellimisega kolmandalt isikult.

Maakohus on käsitlenud kostja hinnangut, et tasu raamatupidamise aruande eest oli 50% kogu

töömahtu arvestades. Kohus ei märkinud, et kostja hindas seda mahtu kohtu nõudel ja kostja

hindas selle osa vaid kostja poolt maksmata jäänud vaidlusalusest tasust.

Seoses raamatupidamise aruandega on kohatu osundus VÕS § 111 lg-le 3 põhjusel, et lisaks

aastaaruandele oli täitmata veel teisi hageja lepingulisi kohustusi. Ühtlasi on kohus asunud

vääralt seisukohale, et hageja siiski täitis aruande esitamise kohustuse, kuigi rikkus selle

tähtaega. Väär on formaalne lähenemine, et kui kohustatud isik aruandena midagi tellijale

esitab, siis on kohustus täidetud. Ebaõiged on järeldused hea usu põhimõtte rikkumise kohta

kostja poolt tasu maksmata jätmisel.

Kohus on ebaõigesti käsitlenud kostja esitatud 22.01.2009 kirja nr 09/45. Raamatupidamise

sise-eeskirja ja kontoplaani koostamise lepinguline kohustuse konkreetset tähtaega ei ole

määratud, mis ei tähenda seda, et selle kohustuse täitmiseks oli aega kuni lepingu

lõppemiseni. Kuna nimetatud dokumendid on raamatupidamise teostamiseks vajalikud, tuleb

eeldada, et need oleks tulnud koostada lepingu sõlmimisel viivitamatult mõistliku aja jooksul.

On loogiline, et hiljemalt 2008.a lõpuks pidid need olema koostatud, et saaks koostada

aastaaruannet. On fakt, et raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani koostamine oli

lepingu oluline tingimus, mille vastu oli kostjal eriline huvi. Nende koostamatus komplitseeris

kogu lepingulist suhet oluliselt ja tõi kaasa lepingu üldisema mittetäitmise. Tunnistaja A. H

ütlused, et päris 5 tunniga seda tööd kvaliteetselt ei tee, ei saa olla kohtu järelduse

põhjenduseks, et töö teostamiseks oli aega kuni lepingu kehtivuse lõppemiseni. Kohtu väide

tähtaja andmisest kostja 01.04.2009 kirjaga on ebakorrektne, sest kostja nõudis vaidlusalusel

ajal (alates 01.01.2009) juba varem korduvalt hagejalt raamatupidamise sise-eeskirja ja

kontoplaani esitamist (sh 22.01.2009 kiri nr 09/45).

Ebamõistlik on seisukoht, et tunnistajate A. N ja A. H ütlustest ei nähtu, et hageja oleks

raamatupidamist

teinud

ebakorrektselt,

sest

tunnistajatel

ei

olnud

kokkupuudet

raamatupidamise teostamisega hageja poolt. Seisukoht, et tunnistaja A. N ütlustest nähtub, et

hageja täitis võlgnevuste ja viivise arvestamise kohustust, on väär põhjusel, et tunnistaja

ütlused seda ei kinnita ega saagi kinnitada, sest ta ei saanud selle kohta teada. Asjaolu, et

hageja esitas veel pärast lepingu ülesütlemist R. Salumäele (puuduliku) viivise arvestuse ei

kinnita tema poolt varasemat kohustuste täitmist, vaid vastupidi, et kohustus oli täitmata.

Samas kinnitas hageja isiklikult kohtuistungil, et tal oli rikkumisi võlgnevuste ja viivise

arvestuste esitamisel, mis ei piirdunud vaid kohtu poolt tuvastatud tähtaegade rikkumisega,

arvestades lepingulist kohustust esitada võlglaste nimekiri iganädalaselt (26.09.2011

kohtuistungi protokolli lk 9). Kostja ei saa ega peagi tõendama, millistel nädalatel nimekirjad

esitamata olid, sest neid ei esitatudki enne 23.04.2009.

Seisukoht, et kuna kostja 06.01.2009 kirjas oli märgitud vaid käibeandmiku esitamatus, mitte

aga milliste kuude eest see esitamata oli, ei nähtu hageja poolt käibeandmike esitamata

jätmine või esitamise tähtaegade rikkumine, on ebamõistlik põhjusel, et kirjast just avaldubki

käibeandmike esitamata jätmine. Ka kohtu osundatud kostja 18.03.2009 ja maksuameti kirjast

avaldub maksudeklaratsioonide esitamatus just vaidlusalusel ajal, kusjuures nende esitamine

oli lepingu p 2.1.6 ja 2.1.7 järgi hageja kohustus.

Olulised on tunnistaja A. N ütlused varasemate perioodide raamatupidamise korrastamatuse

kohta, mida tema pidi tegema ja mis oli eelmiseks raamatupidajaks olnud hagejal tegemata.

Eeltoodud on vaid osa hageja olulisemaid lepingurikkumisi, mida hageja ka kinnitas

(26.09.2011 kohtuistungi protokolli I tlk 9) ja mis olid kostjal aluseks lepingu p 6.4

rakendamiseks peatades maksete tasumise seoses kohustuste täitmata jätmisega. Kostja esitas

hageja erinevad rikkumised oma 07.10.2010 vastuses täiendatud hagiavaldusele. On fakt, et

hagejal oli hulk olulisi kohustusi täitmata (ka kostja 01.04.2009 kiri nr 09/129 ja 20.04.2009

koosoleku protokoll ja kostja 28.04.2009 kiri nr 09/147) ja lepingu järgi oli kostjal õigus

peatada kohustuste täitmata jätmisel lepingulise tasu välja maksmine.

Ainuüksi fakt, et hageja poolt lepingu ülesütlemise ajal oli vaatamata tähtajale 01.03.2009

kiirustades esitatud aastaaruanne kõlbmatu ehk lepingulised kohustused täitmata, kinnitab

kostja õigust jätta lepinguline tasu osaliselt või täielikult välja maksmata. Maakohtu

seisukoht, et see andis hagejale õiguse leping erakorraliselt üles öelda, on väär. See on ka

vastuoluline kohtu seisukohaga, et ka erakorraline ülesütlemine ülesütlejast tingitud asjaolu

tõttu võib olla lepingu rikkumine, mis võib põhjustada teisele poolele kahju ja ka leppetrahvi

nõue võib olla põhjendatud ja lubatud, sh lepingu p 9.1 tulenev nõue leppetrahvi 50 000

krooni tasumiseks.

Kohus pidas õigeks kostja väidet, et hagejal oli lepingust tulenev kohustus maksta

leppetrahvi, kuid kohus ei nõustunud kostja väitega, et leppetrahvi maksmise (kategooriline)

kohustus lepingu p 9.1 järgi ei vajanud enam kostja ehk võlausaldajapoolset leppetrahvi

nõude (viivitamatut) esitamist. Samas asus kohus seisukohale, et kahjustatud pool kaotab

õiguse leppetrahvi nõuda alles siis, kui ei tee seda mõistliku aja jooksul. Seoses lepingu

ülesütlemisega ja hageja leppetrahvi tasumise kohustusega sai kostja aru, et hageja loobus

oma nõudest ja viivitas ka leppetrahvi nõude kirjaliku esitamisega (suusõnaliselt oli sellest

juttu). Kostja ei ole väitnud, erinevalt tasu välja maksmise peatamisest, et tal oli alus jätta

kogu vaidlusalune tasu välja maksmata vaid lepinguliste kohustuste täitmata jätmise tõttu.

Lepingu ülesütlemisel rääkis ta hagejaga läbi aruande lõpetamise suhtes (20.04.2009

protokoll). Hiljem oli kostja põhjust arvata, et aastaaruande lõpuleviimatuse ja leppetrahvi

tasumise kohustuse tõttu ei esita hageja tasunõuet. Kui hageja siiski nõude (hagi) esitas, esitas

kostja hagile vastamisega 26.02.2010 ka leppetrahvi nõude. Kuna seadus ei määratle, mis on

mõistlik aeg, siis vastavalt asjaoludele on põhjust viivitust kuni hagi esitamiseni käsitleda

mõistliku ajana.

Kostjal on õigus tasaarvestada lisaks leppetrahvile ka OÜ-le RP Alois makstud tasu 2008.a

raamatupidamisaruande koostamise eest. Faktiliselt oli töö tegemata ja kostja oli sunnitud

tellima

selle

teiselt

töövõtjalt.

Kostjal

oli

õigus

esitada

menetluse

käigus

tasaarvestusavaldused (22.12.2010 ja 04.01.2011) ja sellega hageja nõue kohtumenetluses

tasaarvestada. Kohus on ebaõigesti asunud seda eitavale seisukohale. Kohtu põhjendus, et

vastava õiguse puudumine tuleneb õiguse puudumisest nõuda leppetrahvi, ei ole mõistlik

põhjusel, et leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue ei ole omavahel seotud ning kohus ei ole

põhjendanud väidetavat seost ja vastavat alust. Viide VÕS § 200 lg 4 ei ole kohtumenetluse

käigus teostatava tasaarvestuse suhtes kohaldatav (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-58-04, 3-2-1-

156-04). Ei ole mõistlik, et vastuväite esitamise formaalse fakti tõttu, ei ole kohtumenetluses

tasaarvestus teostatav. Hageja vastuväide 18.03.2010 seisukohas, et leppetrahvi tasumiseks ei

olnud antud juhul alust, oli vastuolus kohtu seisukohaga. Lisaks leidis hageja, et nõue ei ole

esitatud mõistliku aja jooksul, kuid sellise väite võib esitada alati ja mõistlik aeg sõltub

asjaoludest, mida kohus peaks hindama.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsus

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

Harju Maakohtu 07.11.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei põhjenda otsust.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei

tulene teisiti.

Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega,

miks tuleb hageja nõue rahuldada. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning

jõudnud kokkuvõtvalt õigesti järeldusele, et kostja ei ole suutnud tõendada, et hageja oleks

jätnud oma lepingujärgsed kohustused täitmata sel määral, mis õigustab tasu maksmata

jätmist viie kuu vältel (detsember 2008.a kuni aprill 2009.a). Maakohus leidis õigesti, et

kostja esitatud e-kirjad ei olnud piisavaks tõendiks, ning olid suuresti üldsõnalised ja

ebaselged. Kostja väide, et hageja koostatud majandusaasta aruanne ei olnud valmis ja just

seetõttu pidi ta tellima aruande koostamise kolmandalt isikult, on põhistamata. Kostja ei ole

tõendanud, et hageja koostatud aruanne oli puudulik. Kostja peab täpselt tõendama, milliseid

kohustusi ja millal on hageja rikkunud. Kui kostja seda ei tee, tuleb eeldada, et hageja on

lepingut täitnud ning kostja keeldumine tasu maksmisest oli õigustamatu. Tsiviilasja

materjalidest nähtub, et lepingu lõpetamise hetkeks olid likvideeritud kõik hageja tegevusest

tingitud olulised puudused. Kuivõrd leping oli hageja poolt üles öeldud, ei pidanud hageja

osutama kostjale teenuseid pärast seda ja ei pidanud aruannet täielikult parandama. Kostja ei

ole tõendanud, et tegemist oleks olnud puudustega, mida võiks pidada olulisteks. Ka kostja

kutsutud tunnistajad ei kinnitanud kostja väiteid, nagu oleks hageja teinud töö puudustega.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohtu tuginemine tunnistaja A. H ütlustele

on ebaõige, kuna tema ütluste kohaselt ei olnud tal võimalik öelda, milline oli raamatupidaja

töö pärast 2008.a juulikuud. Asjaolu, et tal ei olnud võimalik 2008.a aruande auditeerimise

käigus anda hinnangut raamatupidaja tööle, ei ole aluseks jätta tunnistaja ütlused asjas

üleüldse arvestamata.

Nõustuda ei saa ka kostja seisukohaga, et maakohtu väide tähtaja andmisest kostja 01.04.2009

kirjaga on ebakorrektne, kuna kostja nõudis juba alates 01.01.2009 korduvalt hagejalt

raamatupidamise sise-eeskirja ja kontoplaani esitamist. Tsiviilasja materjalidest ja poolte

vahel 22.07.2008 sõlmitud lepingust nähtub, et raamatupidamise sise-eeskirjade ja

kontoplaani koostamise tähtaja osas puudus lepingupoolte vahel kokkulepe. Tööd tuli ära teha

aasta jooksul. Kuivõrd kostja andis hagejale 01.04.2009 kirjaga tähtaja kuni 01.05.2009

kohustuse täitmiseks ja hageja esitas need kostjale 17.04.2009, siis täitis hageja kohustuse

lepingus märgitud ja kostja poolt antud tähtaja jooksul.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja on rikkunud poolte vahelisest lepingu p 6.1 tulenevat

tasu maksmise kohustust VÕS § 100 tähenduses. Lepingu lõpetamise ajaks 20.04.2009 ei

olnud kostja kohustusi täitnud. Seega oli hagejal õigus VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi öelda leping

üles enne lepingu lõppemise tähtaega ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 195 lg 2 2. lause

järgi kuni lepingu lõppemiseni 20.04.2009 kostjalt rahalise kohustuse täitmist ehk raha

maksmist. Maakohus on õigesti rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt hageja kasuks tasu välja

täies ulatuses.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal puudub leppetrahvi nõudmise õigus. Kostjal oleks

õigus leppetrahvi nõuda üksnes siis, kui hageja oleks öelnud lepingu üles ilma õigusliku

aluseta, st rikkunud lepingut. Kuivõrd hageja ütles lepingu üles kostja olulise lepingu

rikkumise tõttu, puudub kostjal leppetrahvi nõudmise õigus. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb

õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning lg 2 järgi ei ole lubatud

õiguse teostamine seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on

kahju tekitamine teisele isikule. Pealegi on kostja kaotanud leppetrahvi nõude õiguse, kuivõrd

mõistlik aeg on selleks möödunud. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse

leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse avastamist ei teata teisele

poolele, et ta leppetrahvi nõuab. Kuivõrd kostjal puudub leppetrahvi nõude õigus, on

välistatud ka kostja tasaarvestuse õigus.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud õigesti ning teinud tõenditele tuginedes õiged

lõppjäreldused. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata

ja maakohtu kohtuotsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

7. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese

astme kohtukulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda.

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude

proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus

esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude

nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

Tiit Kollom