2-10-7714/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. aprill 2012.a Tartu

Tsiviilasja number

2-10-7714

Tsiviilasi

Kaspar Kaljuste hagi TJ Ehitus OÜ vastu töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamiseks,

töölepingu

lõppenuks lugemiseks, saamata jäänud töötasu ja

hüvitiste saamiseks ning kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

21 165.55 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. septembri 2010.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Kaspar Kaljuste apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. aprill 2012.a.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Kaspar

Kaljuste

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja Rein Pärtel

Vastustaja (kostja): OÜ TJ Ehitus (likvideerimisel)

(registrikood 11174921), esindaja advokaat Katrin Sarap

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 13. septembri 2010.a otsus osas, millega jäeti rahuldamata

Kaspar Kaljuste hagi OÜ TJ Ehitus vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

ning hüvitiste saamiseks töölepingu ülesütlemise tähtaja mittejärgimise ning töölepingu

kohtus lõpetamise eest.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

3.1. tuvastada OÜ TJ Ehitus poolt Kaspar Kaljustega sõlmitud töölepingu ülesütlemise

tühisus;

3.2. lugeda OÜ TJ Ehitus ja Kaspar Kaljuste vahel sõlmitud tööleping lõppenuks alates

02. veebruarist 2010.a;

3.3. mõista OÜ-lt TJ Ehitus Kaspar Kaljuste kasuks välja 2710,80 eurot (42 414,75

krooni) hüvitisena töölepingu lõpetamise eest;

3.4. mõista OÜ-lt TJ Ehitus Kaspar Kaljuste kasuks välja 899,90 eurot (14 080 krooni)

hüvitisena töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest.

4. Tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Teha selles osas uus otsus,

millega jätta maakohtus kantud menetluskulud 36 % ulatuses OÜ TJ Ehitus kanda ja

64 % ulatuses Kaspar Kaljuste kanda.

5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„1. Rahuldada Kaspar Kaljuste hagi OÜ TJ Ehitus vastu osaliselt.

2. Välja mõista OÜ-lt TJ Ehitus Kaspar Kaljuste kasuks saamata jäänud palga katteks

33 590,94 krooni, s.o 2146,85 € (kaks tuhat ükssada nelikümmend kuus eurot ja 85 senti).

3. Välja mõista OÜ-lt TJ Ehitus Kaspar Kaljuste kasuks saamata jäänud

puhkusehüvitise katteks 1533,30 krooni, s.o 97,99 € (üheksakümmend seitse eurot ja 99

senti).

4. Välja mõista OÜ-lt TJ Ehitus Kaspar Kaljuste kasuks varalise kahju katteks 23 170

krooni, s.o 1480,83 € (üks tuhat nelisada kaheksakümmend eurot ja 83 senti) ning

mittevaralise kahju katteks 13 778 krooni, s.o 880,57 € (kaheksasada kaheksakümmend

eurot ja 57 senti).

5. Tuvastada OÜ TJ Ehitus poolt Kaspar Kaljustega sõlmitud töölepingu ülesütlemise

tühisus.

6. Lugeda OÜ TJ Ehitus ja Kaspar Kaljuste vahel sõlmitud tööleping lõppenuks alates

02. veebruarist 2010.a.

7. Mõista OÜ-lt TJ Ehitus Kaspar Kaljuste kasuks välja 42 414,75 krooni, s.o 2710,80 €

(kaks tuhat seitsesada kümme eurot ja 80 senti) hüvitisena töölepingu lõpetamise eest.

8. Mõista OÜ-lt TJ Ehitus Kaspar Kaljuste kasuks välja 14 080 krooni, s.o 899,90 €

(kaheksasada üheksakümmend üheksa eurot ja 90 senti) hüvitisena töölepingu

ülesütlemisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest.

9. Jätta rahuldamata Kaspar Kaljuste hagi OÜ TJ Ehitus vastu saamata jäänud palga

väljamõistmiseks summas 228 284,47 krooni, s.o summas 14 590 eurot.

10. Jätta menetluskulud maakohtus 36 % ulatuses OÜ TJ Ehitus kanda ja 64 % ulatuses

Kaspar Kaljuste kanda.“

MENETLUSKULUDE JAOTUS. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus

32 % ulatuses OÜ TJ Ehitus kanda ja 68 % ulatuses Kaspar Kaljuste kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaspar Kaljuste (hageja) esitas 30. detsembril 2009.a Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni

töövaidluskomisjonile TJ Ehitus OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus kostjalt välja mõista

ajavahemikus 1. jaanuarist 2008. a kuni 31. detsembrini 2008. a saamata jäänud töötasu.

Töövaidluskomisjon jättis 4. märtsi 2010. a otsusega hageja avalduse rahuldamata.

2. Hageja esitas 16. veebruaril 2010. a Tartu Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-10-7714), milles

palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, lugeda tööleping lõppenuks alates

1. novembrist 2009.a, mõista kostjalt välja ajavahemikus 1. jaanuarist 2009.a kuni

30. septembrini 2009.a saamata jäänud töötasu ning hüvitised kasutamata puhkuse, töölepingu

ülesütlemisest vähem etteteatatud aja ja töölepingu kohtus lõpetamise eest. Lisaks palus hageja

mõista kostjalt välja tööõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. detsembril 2007.a tähtajatu töölepingu, mille alusel

hageja asus kostja juures tööle XXXX XXXX . Vaatamata hageja korduvatele pöördumistele ei

kindlustanud kostja 1. jaanuarist 2009.a kuni 30. septembrini 2009.a hagejat tööga ning jättis

maksmata töötasu 90 400 krooni ja välislähetuses töötatud aja eest 21 823 krooni 30 senti,

s.o kokku 112 223 krooni 30 senti.

Kostja lähetas hageja 8. novembril 2009.a tööle Soome Vabariiki, kus hagejaga juhtus

9. novembril 2009.a tööõnnetus, mille tagajärjel kaotas hageja töövõime kuni 1. veebruarini

2010. a. Perearsti vastuvõtul 21. novembril 2009.a selgus Haigekassa andmebaasist, et kostja

oli lõpetanud hagejaga töölepingu 1. oktoobrist 2009.a, mistõttu ei maksnud Haigekassa

hagejale töövõimetushüvitist. Hageja saatis kostjale 17. detsembril 2009.a e-kirja, milles palus

hüvitada töölepingu ülesütlemisest tingitud töövõimetushüvitise saamata jäämine.

Kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud, mistõttu on töölepingu

ülesütlemine tühine. Tööleping tuleb alates 1. juulist 2009.a kehtiva töölepingu seaduse

(TLS) § 107 lg-te 1 ja 2 alusel lugeda lõppenuks 1. novembrist 2009.a. Hiljem esitatud

täpsustuse kohaselt palus hageja lugeda töölepingu lõppenuks kohtu määratud päeval või alates

2. veebruarist 2010. a, mil lõppes hageja töövõimetus.

Kostja peab TLS § 100 lg 5 järgi hüvitama hagejale töölepingu ülesütlemisest vähem ette

teatatud aja eest ühe kuu töötasu 14 080 krooni ning TLS § 107 lg 2 kohaselt maksma

hüvitiseks töölepingu kohtus lõpetamise tõttu kolme kuu keskmise töötasu 42 414 krooni

75 senti. Kostja on hagejale jätnud maksmata kasutamata puhkuse eest 4411 krooni hüvitist.

Kostja oli süüdi hagejale kehavigastuse tekitamises, sest tööõnnetuse põhjustasid objektil

müüri lammutavad kostja töötajad, kes kasutasid valesid töövõtteid. Kostja ei olnud töötajaid

juhendanud. Kostja peab hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel hüvitama varalise

kahju ajutise töövõimetuse aja eest summas 23 170 krooni, samuti mittevaralise kahju

hüvitisena 55 kalendripäeva keskmise töötasu 13 778 krooni.

3. Hageja esitas 16. aprillil 2010.a Tartu Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-10-17707), milles

palus kostjalt välja mõista ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008.a kuni 31. detsembrini 2008.a

saamata jäänud töötasu 146 774 krooni 41 senti. Maakohus liitis tsiviilasja nr 2-10-17707

tsiviilasjaga nr 2-10-7714. Hagiavalduse kohaselt ei kindlustanud kostja vaidlusalusel perioodil

hagejat töölepingus kokkulepitud tööga ega maksnud tasu, kuigi hageja pöördus korduvalt

kostja poole töö saamiseks. 2008. aastal oli hageja tööga kindlustamata kokku 1537 tundi,

mistõttu jäi tal saamata töötasu 122 960 krooni. Hageja töötas 2008. a välislähetuses 487 tundi,

mille eest on hageja saanud kokkulepitust 23 814 krooni 41 senti vähem töötasu.

6. Kostja vaidles hageja kõigile nõuetele vastu.

Hageja töötasunõue on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 järgi

aegunud. Tuvastatud ei ole, et kostja jättis hageja tööga kindlustamata. Hageja on esitanud

töötasu nõude aja eest, mil ta töökohustusi ei täitnud. Kostjal oleks olnud hagejale tööd anda,

kui ta oleks tööle tulnud, kostja ei ole keelanud hagejal tööle tulla.

Kostja lähtus hagejale välislähetuses töötasu maksmisel mh direktiivi nr 96/71/EÜ art 3 p-st 7,

mille kohaselt lähetusega seotud toetused loetakse palga alammäära hulka, välja arvatud juhul,

kui need makstakse välja hüvitisena lähetusest tulenevate kulude, näiteks reisi-, majutus- ja

söögikulude katteks. Kostja hüvitas hagejale töölepingu alusel sõidu- ja majutuskulud. Hageja

sai töölepingu ülesütlemisest teada hiljemalt 22. detsembril 2009.a. Hageja nõue tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisus on TLS § 105 lg 1 kohaselt aegunud. Kostja 22. detsembril

2009.a saadetud e-kiri on käsitatav kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud

avaldusena TLS § 95 lg-te 1 ja 2 mõttes. Seega on töölepingu ülesütlemine kehtiv ning leping

on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval, s.o 1. oktoobril 2009.a. Kuna hageja

tuvastusnõue on aegunud, on aegunud ka TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõue.

Kostja on hagejale maksnud kasutamata puhkuse hüvitist rohkem, kui on seadusega ette

nähtud. Hagejal ei ole õigust saada puhkusehüvitist aja eest, mil ta tööd ei teinud.

Kostja ei ole süüdi hagejaga juhtunud tööõnnetuses. Tööõnnetus juhtus ajal, mil hageja töötas

lühiajalise suulise töölepingu alusel. Kostja maksis hagejale vabatahtlikult hüvitist

14 503 krooni. Isikul, kes ei tööta, ei saa sissetulek väheneda töövõimetuse tagajärjel. Hageja

mittevaralise kahju nõue ei ole samuti põhjendatud.

TARTU MAAKOHTU 13. SEPTEMBRI 2010.A OTSUS

7. Tartu Maakohus rahuldas 13. septembri 2010.a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt

hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 21 271 krooni 60 senti ja kasutamata puhkuse eest

hüvitise 1533 krooni 30 senti. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning saamata jäänud töötasu, töölepingu ülesütlemise

hüvitiste ja kahjuhüvitiste väljamõistmiseks, kokku 334 046 krooni 56 senti. Menetluskulud

jäid hageja kanda.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 2008. a eest 122 960 krooni töötasu saamiseks tuleb

jätta rahuldamata, sest ei ole tuvastatud, et hageja ei saanud tööd temast olenemata asjaoludel.

Hageja ei kasutanud oma õigust pöörduda töövaidlusorgani poole ja töövaidluskomisjonile

esitatud nõue on aegunud. Maakohus leidis, et tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, miks

hageja 2008. aastal ei töötanud; seega ei ole tuvastatud kostja süü hagejale töö andmata

jätmises.

Maakohus jättis rahuldamata ka hageja nõude ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2009.a kuni

30. septembrini 2009.a kokku 90 400 krooni töötasu saamiseks. Maakohus leidis, et ka see

nõue on ITLS § 6 lg 1 järgi aegunud. Tuvastatav ei ole kostja süü hagejale töö andmata

jätmises. Hageja nõue on ka tõendamata; hageja ei ole tõendanud kostjalt töö küsimist.

Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline töösuhe on kostja poolt üles öeldud

22. detsembri 2009.a e-kirjaga alates 1. oktoobrist 2009.a. Töösuhte lõpetamine sellest

kuupäevast alates on olnud mõlemale poolele selge, ehkki vormistuslikult ebamäärane.

Maakohus märkis, et hageja ei vaidlustanud töölepingu ülesütlemist seaduses ettenähtud tähtaja

jooksul ning ülesütlemine tuleb seega lugeda kehtivaks ja pooltevaheline tööleping lõppenuks

1. oktoobril 2009.a. Kohus leidis, et kuna peale 1. oktoobrit 2009.a ei olnud kumbki pool

huvitatud lepingu täitmise jätkamisest, võis kostja töölepingu TLS § 97 lg 3 kohaselt üles öelda

etteteatamistähtaega järgimata. Seega ei olnud kostjal kohustust töölepingu erakorralisest

ülesütlemisest ette teatada ja ette teatamata jätmisel maksta hagejale hüvitist. Maakohtu arvates

puudus alus mõista kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist

töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, kuivõrd hageja ülesütlemist õigeaegselt ei

vaidlustanud ja ülesütlemine oli seega kehtiv.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks mõista Soomes töötatud aja eest alammäärast vähem

makstud töötasu 21 271 krooni 60 senti, arvestades pooltevahelise töölepingu p-des 8.2 ja 8.5,

direktiivis nr 96/71/EÜ ja Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009.a määruses nr 110 "Töölähetuse

kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused

ja kord" sätestatut.

Maakohus asus seisukohale, et kostjaga juhtunud tööõnnestuses ja seega hagejal tekkinud

tervisekahjus (töövõimetus ajavahemikul 9. novembrist 2009.a kuni 1. veebruarini 2010.a.) oli

50% ulatuses süüdi kostja ja 50% ulatuses hageja ise. Lühiajalise suulise töölepingu alusel

töötamise korral ei tekkinud hagejal õigust saada haigushüvitist. Kostja maksis hagejale

hüvitist kokku 13 950 krooni, hageja palus kostjalt lisaks välja mõista 23 170 krooni. Kahju

suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja keskmisest töötasust. Hagejal tekkinud

kahjuks luges maakohus 17 035 krooni 50 senti, millest kostja peab hagejale hüvitama 50%,

s.o 8517 krooni 75 senti. Kuivõrd kostja on maksnud hagejale rohkem, tuleb jätta rahuldamata

hageja nõue täiendava hüvitise väljamõistmiseks varalise kahju tekitamise eest. Enam makstud

osa, s.o 5400 krooni on hageja enda süüd ja tervisekahjustuse ajutisust arvestades mõistlik

hüvitis mittevaralise kahju eest.

Kasutamata jäänud puhkuse hüvitise osas leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks

täiendavalt välja mõista 1533 krooni 30 senti kasutamata jäänud puhkuse hüvitamiseks.

APELLATSIOONKAEBUSE NÕUE JA PÕHJENDUSED

8.1. Apellandi seisukohad. Hageja esitas maakohtu 13. septembri 2010.a otsusele

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi

rahuldamata, s.o:

− Töölepingu perioodi 01.01.2008.a - 30.09.2009.a eest maksmata töötasunõude

rahuldamata jätmises, kokku summas 213 360 krooni;

− Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks kohtus,

töölepingu ülesütlemisest etteteatamata aja eest hüvitise nõude rahuldamata jätmises,

kokku summas 14 080 krooni;

− Kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise nõude rahuldamata jätmises, kokku

summas 42 414,75 krooni;

− Perioodi 01.01.2008.a - 31.10.2009.a Soome Vabariigis välislähetuses töötatud aja eest

vähemmakstud töötasu nõude rahuldamata jätmise, s.o. 24 366,11 krooni ulatuses (nõue

on 45637,71 krooni, maakohtu poolt rahuldati nõue 21 271,60 krooni ulatuses);

− Tööõnnetusest tingitud kehavigastusega tekitatud kahjuhüvitise nõude rahuldamata

jätmises summas 36 948.- krooni;

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja

rikkunud oluliselt ka menetlusõiguse norme, jättes hindamata asjas kogutud tõendid või

hinnanud neid ebakohaselt, ning vastamata hageja (apellandi) väidetele. Apellant palus

ringkonnakohtul maakohtu otsus nimetatud ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

apellatsioonikaebuses toodud rahuldada. Apellandi arvates ei vastanud maakohtu otsus

seadusele ka menetluskulude jaotuse osas.

Apellatsioonkaebuse kohaselt oli kostja (tööandja) kohustatud perioodil 01.01.2009.a kuni

30.06.2009.a kehtinud TLS § 49 p-de 1 ja 2 järgi kindlustama töötaja kokkulepitud tööga,

andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja

suuruses. Kuna kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohaldub nõude aluseks oleval perioodil

kehtinud PalS § 18 lg 2, mis sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita

tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Vaidlusalusel perioodil kehtinud ja kehtiv

töölepingu seadus ei kohustanud ega kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. TLS § 35

sätestab tööandja kohustuse maksta töötasu ka töö mitteandmisel. Maakohus on apelleeritavas

otsuses vääralt leidnud, et hageja oleks töö mittetagamise ja töötegemiseks vajalike juhiste

mittesaamise korral pidanud pöörduma 4 kuu jooksul töövaidlust lahendava organi poole ja

kuna hageja seda ei teinud, tuleb töötasunõue tööga kindlustamata aja eest jätta rahuldamata.

ITVS § 6 lg 3 sätestab töötasu nõude esitamise tähtajaks 3 aastat. Kohus on vääralt leidnud, et

töötaja on hagenud tööga kindlustamist, mitte töötasu ning rajanud seega nõude aegumise

valedele aegumistähtaegadele.

Asjas ei oma tähtsust kostja kui tööandja süü küsimus. TLS § 35 kohaselt vabaneb tööandja

kohustusest maksta tööga kindlustamata aja eest töötasu vaid juhul, kui töö andmata jätmise on

põhjustanud töötaja (käesolevas asjas hageja) süü. Tegemist on lepingulise suhtega ning

maakohus pidanuks kostja süü hindamise asemel tuvastama, kas kostja on täitnud töölepingust

tulenevat tööga kindlustamise kohustust, TLS §-s 28 lg 1 ja 2 sätestatud tööandja kohustust

täita oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt, st eelkõige oma kohustust kindlustada töötaja

kokkulepitud tööga ning kohustust anda selgeid ja õigeaegseid korraldusi.

Tööleping oli töötasu osas kostjale siduv (tunnitöötasu) ja kostja oli kohustatud seda täitma

ning maksma lepingus ettenähtud töötasu sõltumata asjaolust, kas tööandja suutis töötajat

tööga kindlustada või mitte. Pooltevaheline tööleping oli sõlmitud täistööajaga töötamiseks,

seega pidi kostja tagama hagejale tööd mahus 40 tundi nädalas. Kostja ei ole tõendanud oma

töölepingu järgsete kohustuste täitmist. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, et hageja

oleks jätnud täitmata kostja korraldused ja juhised töötegemiseks, sh välislähetustes käimiseks.

Hageja ei saanud vaidlusalusel perioodil tööd teha seetõttu, et kostja teda vaatamata tõsisele

soovile ja korduvatele pöördumistele tööga ei kindlustanud. Seetõttu ei ole asjakohane ka

maakohtu seisukoht, mille kohaselt on tuvastamata hageja tööle mitteilmumise põhjused.

Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes on maakohus vääralt kohaldanud

materiaalõigusnormi ja sellest tulenevalt jätnud rahuldamata ka töölepingu kohtus lõpetamise

nõude ning sellest tulenevad hüvitise nõuded. Ülesütlemisavalduse tühisust saab tuvastada

ainult juhul, kui ülesütlemisavaldus on esitatud, apellandi (hageja) arvates seda tehtud ei ole.

Hagejale sai üksnes juhuslikult haigekassa andmebaasi vahendusel teatavaks, et kostja

initsiatiivil oli hageja ravikindlustatus lõpetatud. Kostja 22.12.2009.a saadetud e-kiri ei ole ei

sisult ega vormilt käsitatav ülesütlemisavaldusena, ka ei ole seda saatnud kostja seadusjärgne

ega lepinguline esindaja. Samuti ei ole võimalik töösuhte ülesütlemine tagasiulatuvalt, seda on

võimalik teha üksnes tulevikku suunatuna ning see peab vastama TsÜS § 67 kohaselt

tahteavaldusele omastele tunnustele. Pooltevaheline töösuhe ei ole seega lõppenud

ülesütlemisega. Apellant leiab, et TLS § 107 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tuleks kohtul lõpetada

töölepingu alates hageja töövõimetuse lõppemise ajast.

Maakohus, lugedes hagejale makstud välislähetuse päevarahad 30% ulatuses alampalga hulka,

on vääralt kohaldanud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 96/71/EÜ, 16.12.1996 artiklit

3 p. 7 ja Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud „Töölähetuse kulude hüvitise maksmise

kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ § 4 lg 4. Kostja ei

ole hagejale väljamakstud summade näol maksnud lähetusega seotud toetusi vaid on maksnud

välislähetuse päevaraha.

Käesoleval juhul ei ole kohaldatav nimetatud määruse § 4 lg.4 , milline sätestab, et tööandaja

võib välislähetuse päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal

tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine. Hagejale ei tagatud lähetuskohas toitlustamist. Seega

on maakohus meelevaldselt lugenud hagejale makstud päevarahad 30% ulatuses töötasu hulka.

Samuti ei ole maakohus otsuse tegemisel juhindunud poolte vahel töölepingu punktis 8

kokkulepitust, mille kohaselt kohustus kostja maksma hagejale töölähetuses viibitud ja töötatud

aja eest nii päevaraha kui ka Soome Ehitusliidu poolt kehtestatud tunnipalka (vt. Töölepingu

punkt 8.2. ja 8.5. - hagiavalduse lisa nr 1).

Tööõnnetusest tingitud kehavigastusega tekitatud kahjuhüvitise nõude rahuldamata jätmises

summas 36 948 krooni on maakohus vääralt tõlgendanud hageja lähetamist 09.11.2009.a

töölähetusse Soome Vabariiki kui töötamist iseseisva, lühiajalise, suulise töölepingu alusel.

Poolte vahel 02.12.2007.a sõlmitud tööleping ei olnud lõppenud. Apellandi arvates tuleb

tööõnnetusest tingitud kahju arvestamisel võtta arvesse asjaolu, et ta kaotas õiguse saada

haigushüvitist kostja seadusvastasest toiminguga hageja kustutamisel tervisekindlustatud

isikute nimekirjast.

Keskmise päevatasu arvutamisel on maakohus põhjendamatult arvestanud tööpäevi, mil kostja

ei kindlustanud hagejat tööga. Kuna hageja nõue töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamiseks

tuleneb töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulust (mitte ei ole keskmise palga maksmise nõue),

leiab apellant, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta 15.02.2010.a koostatud

hagiavalduse punktis 4.3. toodud kahju arvestuse.

Maakohtu seisukoht, et hageja on temaga juhtunud tööõnnetuses 50% ulatuses süüdi, on

põhjendamatu, ebaseaduslik ega tugine asjas kogutud tõenditele. Hageja vigastusega lõppenud

tööõnnetus oli tingitud kostja käitumisest (tegevusetusest). Kostja ei ole täitnud töötervishoiu

ja tööohutuse nõudeid, mistõttu toimus tööõnnetus ja mille tagajärjel sai hageja kehavigastuse.

Seega on kostja käitumine (tegevusetus) põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kehavigastusega.

Kostja poolt määratud pädev isik ei viinud läbi töötajate esmajuhendamist (sealhulgas ei viidud

läbi ohutustehnika alast instrueerimist ); töökohal kasutas kostja vale tehnoloogiat ja

töökorraldust (müüri oli määratud lammutama 2 töötajat suunaga alt üles ja kolmas pidi seal

läheduses lammutusprahti kärutama - kostja möönab ka ise sellist rikkumist tulenevalt

hagiavaldusele lisatud omakäeliselt koostatud tööõnnetuse raporti punktist 8). Lammutustöid ei

juhendanud pädev isik (objektil oli vaid kolm töömeest). Seega jättis maakohus

põhjendamatult rahuldamata töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamise nõude 23 170 krooni

ulatuses ja mittevaralise kahjuhüvitise 13 778 krooni ulatuses rahuldamata.

Apellant märkis, et kuigi kohus oli hagejale valesti välja arvestanud nõutust väiksema

puhkusehüvitise, ei esita apellant kaebust selle nõude ümberarvestamiseks, lähtudes soovist

keskenduda peamistele vaidluse asjaoludele.

Maakohtu menetluskulude jaotus ei ole põhjendatud ning on ebaõiglane ja ebaproportsionaalne

ka siis, kui apellatsioonkaebust kõigi nõuete osas ei rahuldata. Kohus on leidnud, et kuna kohus

on rahuldanud nõude ainult 6,8 % ulatuses, siis tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole tegemist menetluskulude proportsionaalse jaotusega vastavalt

TsMS § 173 lg-le 4. Menetluskulude jaotuse puhul tuleks lähtuda nõude sisulisest

lahendamisest. Kuna apellatsioonkaebuse kohaselt tuleks hagiavaldus rahuldada, siis tuleb

vastavalt eeltoodud sätetele teha ka menetluskulude jaotus apellandi kasuks.

8.2. Vastustaja seisukohad apellatsioonimenetluses. Vastustaja (kostja) OÜ TJ Ehitus palus

jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja leidis, et

maakohus on asjas õigesti kohaldanud asjasse puutuvaid materiaalõiguse norme ja tuvastanud

faktilised asjaolud, samuti igakülgselt hinnanud poolte esitatud tõendeid.

Maakohus on õigesti kohaldanud ITVS § 6 lg 1 sätestatud 4-kuulist tähtaega ja jätnud

kohaldamata ITVS § 6 lg 3 sätestatud 3-aastase tähtaja, kuni 01.07.2009 kehtinud PaS § 18 lg

2, TLS § 49 p 1, 2 ning kehtiva TLS § 28 lg 1, 2 p 1 ja § 35.

Apellant nõuab tasu lähtuvalt tööga mittekindlustamise nõudest. Maakohus on nimetatud asjas

asunud õigele seisukohale, mille kohaselt tööga mittekindlustamise korral on rikutud apellandi

õigust saada töölepingu alusel tööd. Sel juhul oli apellandil õigus pöörduda oma rikutud

õiguste kaitseks 4 kuulise tähtaja jooksul töövaidlusorganisse. Maakohus on asunud õigele

järeldusele, mille kohaselt apellandi 2008.a. eest arvestamata ja maksmata töötasu saamiseks

122 960 EEK ulatuses tuleb jätta rahuldamata, sest varasemalt on tuvastamata töö saamata

jätmine töötajast olenemata asjaoludel, mis tooks kaasa vastustaja poolt hagejale juurdemakse

tegemise kohustuse PaS § 18 lg 2 kohaselt.

Kehtinud ja kehtiv seadus ei kohusta töötajat tegutsema (sh nõudma tööandjalt endale töö

andmist), kui töötaja õigusi on rikutud, vaid annab selleks ITVS § 6 lg 1 alusel õiguse ehk

võimaluse.

Eeltoodu kohaldub ka apellandi tööga mittekindlustamise tagajärjel esitatud 2009 aasta

keskmise töötasu nõudele. Maakohus leidis õigesti, et apellandi nõue on aegunud. Samuti on

isegi aegumist kohaldamata apellandi nõue tõendamata. Tuvastamata on asjaolu, et vastustaja

süül apellant tööd ei teinud. Vastustaja juhatuse liige kinnitas istungil töö olemasolu ja seda, et

apellant ei ilmunud töökohustusi täitma. Apellant kui nõude esitaja ei suutnud Maakohtus

esitada vaidlusaluse perioodi kohta ühtegi tõendit tööle asumise kohta töölepingus

kokkulepitud kohas, isegi kui selleks oli juhatuse liikme elukoht.

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigusnormi (TLS § 105 lg 2, § 95) ning seetõttu

jätnud rahuldamata apellandi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude ning sellest

tulenevad hüvitiste nõuded. Maakohtu otsuses viidatu kohaselt tugines hageja ise

hagiavalduses sellele, et ehkki kostja avaldus töölepingu ülesütlemiseks ei olnud esitatud

selleks ettenähtud vormis, oli pooltele faktiliste asjaolude põhjal selge, et hagejaga oli

tööleping 01.10.2009.a lõpetatud. Apellant on esitanud arvestamata ja saamata töötasu nõude

kohtusse esitanud arvestusega kuni 30.09.2009. Seega lähtudes Maakohtu järeldustest on selge,

et apellant on oma tõenditega (e-kirjad) ja tegudega (keskmise töötasu nõue kuni 30.09.2009)

kinnitanud fakti, et apellant teadis, et töösuhe lõppes 01.10.2009 ja isegi saades sellest teada

22.12.2009 ei vaidlustanud seda TLS § 105 lg 1 ettenähtud tähtaja jooksul. Seadus ei kohusta

ka tööandjat töölepingu lõpetamist kindlal viisil vormistama.

Ebaselge on apellandi viide töölepingu lõpetamisele peale töövõimetuse perioodi, mis kestis

09.11.2009-01.02.2010. Apellant on ise hagis viidanud, et 02.12.2007 sõlmitud töösuhe lõppes

01.10.2009 ja apellant ei esitanud töötasu nõuet 2009 aasta oktoobri eest. Seega on apellandi

kinnitustest selge, et töösuhe lõppes faktiliselt 01.10.2009.a. Seega ei saanud nimetatud

töösuhe lõppeda veebruaris 2010. Apellant on menetluse käigus korduvalt viidanud, et on

valinud töösuhte lõpetamise kuupäevaks suvalise kuupäeva. Kehtiv TLS ei sea töövõimetust

takistuseks töösuhte lõpetamisele.

Maakohus kohaldas õigesti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiivi 96/71/EÜ, 16.12.1996

artiklit 3 p 7 ja VV määrust „Töölähetuskulude hüvitise maksmise kord ning välislähetuse

päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord.“ Tulenevalt direktiivis sätestatust ning

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatust tuli osa hagejale makstud päevarahast lugeda

alampalga hulka. Õige ei ole apellandi viide, et juhindudes direktiivis ja määruses sätestatust ei

ole päevaraha puhul tegemist lähetusega seotud toetusega, vaid lähetusest tulenevate kulude

maksuvaba hüvitisega. Vastustaja tasus hagejale päevaraha 500 EEK päevas, samal ajal kattis

vastustaja apellandi lähetusega seotud reisi-ja majutuskulud. Seega jäi apellandi kuluks

lähetuses vaid söögikulu.

Maakohus on õigesti tõlgendanud apellandi Soome lähetamist 09.11.2009 kui iseseisva,

lühiajalise, suulise lepingu alusel ning seoses sellega jätnud rahuldamata kahju hüvitamise

nõude summas 36 948 EEK. Apellandi seisukohad kogu menetluse vältel on üksteisele

vasturääkivad. Apellant on hagis selgesõnaliselt öelnud, et töösuhe lõppes 01.10.2009. Seega ei

saanud töösuhe peale seda jätkuda.

Maakohus leidis, et töövigastuses on poolte süü võrdne, seega ei saa apellandile hüvitatav

kahju olla suurem kui 50% tema poolt keskmisest töötasust. Kohus luges hüvitatava summas

suuruseks 17 035,50 EEK, millest pool 8 517,75 EEK oleks vastustaja pidanud apellandile

tasuma. Kuna vastustaja tasus apellandile 13 950 EEK luges kohus vastustaja kohustuse

täidetuks (vastustaja maksis rohkem kui pool summast) ning jättis apellandi täiendava hüvitise

nõude rahuldamata. Maakohus on õigesti arvestanud hüvitatava kahju summa, selgitades, et

võttis kahju suuruse arvestamisel töövõimetusele kehtinud töölepingu alusel töötatud aja eest

teenitud keskmise töötasu.

Maakohus on õigesti jätnud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, sest vastustaja

on maksnud apellandile hüvitise. Maakohus on õigesti leidnud, et vastustaja on tasunud

apellandile ca 5 400 EEK hüvitist rohkem kui on kohtu poolt tunnustatud apellandi õigus saada

hüvitist ajutisest töövõimetusest tekkinud kahju eest. Enammakstud summa luges kohus

õiglaselt mittevaralise kahju hüvituse katteks. Kohus arvestas apellandi enda süüd õnnetuse

toimumises ja temale tekkinud tervisekahjustuse iseloomu ja leidis, et 5 400 EEK suurune

hüvitis mõistlikus suuruses.

Võttes arvesse apellandi nõudeid ja nõuete aluseks olevaid asjaolusid ja Maakohtu poolt

rahuldatud nõude suurust, on õige ja õiglane ka maakohtu otsuses sisalduv menetluskulude

jaotus.

VARASEM MENETLUS RINGKONNAKOHTUS JA RIIGIKOHTUS

9. Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2010.a otsus. Tartu Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli

2010.a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja töötasu ja

kahju hüvitamise nõuded, ning tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja

kasuks lisaks välja saamata jäänud töötasu 12 319 krooni 24 senti ning kahjuhüvitise

36 948 krooni. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ning

jättis uue otsusega menetluskuludest 79,8% hageja ja 20,2% kostja kanda.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt luges maakohus ebaõigesti hageja nõude aegunuks.

ITLS § 6 lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat ning hageja nõue ei

olnud seega aegunud.

Ringkonnakohtu hinnangul leidis aga maakohus õigesti, et hageja nõue saamata palga

väljamõistmiseks ajavahemiku 01.01.2008.a kuni 30.09.2009.a eest ei ole tõendatud. Nii

1. juulini 2009.a kehtinud palgaseaduse (PalS) § 18 lg-st 2 kui ka alates 1. juulist 2009.a

kehtiva TLS §-st 35 tuleneb, et tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta

tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud. Kostja on 2008 –

2009.a tööajatabelite ja 2008.a tegevusaruandega tõendanud, et tal oleks olnud hagejale

2008.a ja 2009.a tööd anda. Need tõendid kinnitavad kostja väidet, et pooltel oli suuline

kokkulepe, mille kohaselt kostja võimaldas hagejale tööd siis, kui hageja seda soovis, see

kokkulepe kehtis kuni 2009.a lõpuni, mil toimus hagejaga tööõnnetus, ning vaidlusalusel

ajavahemikul ei ole hageja kordagi kostjalt tööd nõudnud. Hageja telefonikõnede eristused ei

tõenda kostjalt töö nõudmist. Mõistlik isik oleks tööst keeldumisel pöördunud kostja poole e-

kirja vms vormis. Pooltevahelist suulist kokkulepet, mille kohaselt tegi hageja kostja juures

tööd enda võimaluste järgi, kinnitab ka sellise kokkuleppe kestus 2008.a jaanuarist kuni 2009.a

septembrini. Seega tuli jätta rahuldamata hageja nõue saamata palga väljamõistmiseks

ajavahemiku 01.01.2008.a kuni 31.12.2008.a eest, samuti ajavahemiku 01.01.2009.a kuni

30.09.2009.a eest.

Töötatud aja eest vähemmakstud palga nõudes tuvastas maakohus õigesti, et kostja maksis

vaidlusalusel ajavahemikul hagejale töötamise eest kokkulepitust vähem. Maakohus on aga

ebaõigesti leidnud, et hagejale makstud päevarahast tuleb 30% arvata palga hulka. Töölepingus

ei leppinud pooled kokku, et 500-kroonisest päevarahast arvatakse mingi osa palga hulka.

Hageja palgateatisest nähtub samuti, et töötasu ja päevaraha on arvestatud eraldi ning

päevarahast ei ole mingit osa arvatud töötasu hulka. Kostja maksis hagejale 2008 ja 2009

töötasu vähem 33 590 krooni 94 senti. Kuna maakohus mõistis kostjalt välja 21 271 krooni

60 senti, tuli kostjalt hageja kasuks lisaks välja mõista veel 12 319 krooni 24 senti.

Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolu, et kostja põhjustas hagejale varalist ja

mittevaralist kahju. Ringkonnakohus luges ekslikuks maakohtu seisukoha, mille järgi oli

hageja töövigastuses 50% ulatuses ise süüdi. Asja materjalide põhjal tuvastas ringkonnakohus,

et hagejaga juhtunud tööõnnetuses oli 100% ulatuses süüdi kostja. Kostja poolt hagejale

makstud 13 950 krooni luges ringkonnakohus kahjuhüvitiseks. Ringkonnakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 23 170 krooni varalise kahju katteks.

Ringkonnakohus leidis, et õiglane hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest on

13 778 krooni arvestades, et hageja ei olnud tööõnnetuses süüdi. Ringkonnakohus mõistis

nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Summa on põhjendatud tööõnnetuse tagajärjel

tekkinud vigastusest põhjustatud pikaajalise füüsilise valu ja piiratud liikumisvõimalusest

tingitud ebamugavustunde ja elukvaliteedi langusega ning sellega, et kostja ei võimaldanud

hagejale pärast tööõnnetust esmaabi.

Ringkonnakohus asus 04.04.2011.a otsuses seisukohale, et pooltevaheline tööleping on kostja

22. detsembri 2009.a e-kirjaga kehtivalt üles öeldud ning maakohus on põhjendatult jätnud

rahuldamata hageja nõude tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Sellest tulenes ka TLS §

109 lg-s 2 sätestatud hüvitise väljamõistmata jätmine.

10. Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11.

7. detsembri 2011.a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11 rahuldas Riigikohus osaliselt hageja

Kaspar Kaljuste kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 04. aprilli 2011.a otsusele.

Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud

ning jättis muutmata Tartu Maakohtu 13. septembri 2010.a otsuse samas tsiviilasjas osas,

millega jäeti rahuldamata Kaspar Kaljuste hagi TJ Ehitus OÜ vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitiste saamiseks ning jaotati

menetluskulud. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja uueks läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu 04. aprilli 2011.a otsuse muutmata. TJ Ehitus

OÜ kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

11. TsMS § 693 lg 1 kohaselt jätkub ringkonnakohtu varasema otsuse osalise tühistamise ja

asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus ringkonnakohtus vastavas osas seisundis,

milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.

Ringkonnakohus märgib, et pooltel puudub vaidlus selles, et maakohtu otsusega mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitis. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2

p 1 ja lg 4 alusel jõustunud.

Ringkonnakohus märgib samuti, et Tartu Ringkonnakohtu 04. aprilli 2011.a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-7714 on TsMS § 655 lg 2 p 2 alusel jõustunud osas, millega:

− jäeti muutmata Tartu Maakohtu 13. septembri 2010. a otsus samas tsiviilasjas osas,

millega maakohus mõistis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja saamata

jäänud töötasu 21 271 krooni 60 senti ja

− tühistati Tartu Maakohtu 13. septembri 2010. a otsus samas tsiviilasjas osas, millega

maakohus jättis TJ Ehitus OÜ-lt Kaspar Kaljuste kasuks välja mõistmata saamata

jäänud töötasu ja kahjuhüvitise, ning tegi uue otsuse, millega mõistis TJ Ehitus OÜ-lt

Kaspar Kaljuste kasuks välja saamata jäänud töötasu 12 319 krooni 24 senti ja

kahjuhüvitise 36 948 krooni.

12. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellandi nõudeid tuvastada töölepingu ülesütlemise

tühisus ja mõista kostjalt välja töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitised.

Asja materjalidest nähtuvalt leidis hageja hagiavalduses, et kostja ei ole hagejale töölepingu

ülesütlemise avaldust esitanud, mistõttu ei ole töölepingut üles öeldud. Täpsustatud

hagiavalduses palus hageja lõpetada töölepingu kohtu määratud ajast või alates 2. veebruarist

2010.a, kui lõppes hageja töövõimetus (t I kd, lk 157 jj). Ka apellatsioonkaebuses märkis

hageja, et kostja ei ole hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust esitanud ja töölepingu saab

lugeda lõppenuks hageja ajutise töövõimetuse lõppemisest (t II kd, lk 8–10). Seega on hageja

kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et kostja ei ole talle ülesütlemisavaldust esitanud.

Ringkonnakohus nõustub apellandi (hageja) seisukohaga, et kostja 22. detsembri 2009. a e-kiri

ei ole käsitatav töölepingu ülesütlemisavaldusena. Asjaoludest, et hageja võis kostja e-kirjast

järeldada, et kostja on töölepingu lõpetanud, ning et hageja ei ole nõudnud alates 1. oktoobrist

2009.a tööd ega saamata jäänud töötasu, ei saa järeldada, et tööleping lõppes kummagi poole

nõudmisteta 1. oktoobrist 2009.a. Kuna TLS § 95 lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks

ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või

tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4).

Ringkonnakohus leiab, et töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on

töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. VÕS § 195 lg 2 järgi, kui

lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine

mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle

ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. See säte kohaldub VÕS § 1

alusel ka töölepingule. Eeltoodust tuleneb, et töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma

lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest

täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja

lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Käesoleval juhul ei ole

kostja töölepingut 22. detsembri 2009.a e-kirjaga üles öelnud.

Võlaõigusseadusest ega töölepingu seadusest ei tulene, et tööandja võib töölepingu üles öelda

tagasiulatuvalt. TLS § 85 lg-st 5 järeldub, et tööandja võib nii tähtajalise kui tähtajatu

töölepingu üles öelda üksnes erakorraliselt. Töölepingu erakorralisel ülesütlemisel peab

tööandja

järgima

TLS 97

lg-s 2

sätestatud

etteteatamistähtaegu

(TLS § 97

lg 1).

Etteteatamistähtaegu järgimata võib tööandja töölepingu üles öelda üksnes TLS § 88 lg-s 1

nimetatud alusel, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult

nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni (TLS § 97

lg 3). Sellisel juhul muutub ülesütlemine kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene

lause).

TLS § 97 lg-s 3 sätestatu ei anna tööandjale õigust öelda tööleping üles tagasiulatuvalt. Kuna

töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine

TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Isegi juhul, kui kostja oleks 22. detsembril 2009.a esitanud

hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, puuduks käesoleval juhul alus lugeda tööleping

lõppenuks 1. oktoobrist 2009.a.

Kostja ei ole väitnud, et ta esitas ülesütlemisavalduse muus dokumendis, kui 22. detsembri

2009. a e-kirjas. Kuna kostja ei ole nimetatud e-kirjaga töölepingut üles öelnud, ei kohaldu

asjas ka TLS § 105 lg 1 ega ITLS § 6 lg 2. Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise,

rikutud õiguste kaitse ja töötasu nõude esitamise tähtajad on ette nähtud ITLS § 6 lg-tes 1 ja 3.

Ringkonnakohus on seisukohal, et TLS § 107 alusel lõpetab kohus töölepingu ka juhul, kui

kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse nõude lahendamisel, et tööandja ei ole

ülesütlemisavaldust esitanud, st leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 kohaselt

lõpetab kohus töösuhte poole taotlusel töölepingu ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise

kehtivuse korral. Apellant on taotlenud töölepingu lõpetamist kohtu määratud ajast või tema

ajutise töövõimetuse lõppemisest. Ringkonnakohus leiab, et TLS § 107 lg 2 ja TLS § 97 lg 2

p 2 koostoimes, arvestades, et töösuhte kestus jäi alla 5 aasta ning arvestades ka hageja taotlust

töölepingu lõppemise aja kindlaksmääramiseks, tuleb tööleping käesolevas asjas lugeda

lõppenuks alates 02. veebruarist 2010.a. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei tulene alates

01. juulist 2009.a kehtivast TLS-st tööandjale keeldu öelda tööleping üles ajal, mil töötaja oli

ajutiselt töövõimetu. Pooltevahelise töösuhte kestust arvestades tulnuks tööandjal teatada

töötajale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette vähemalt 30 kalendripäeva. Ehkki

tööandja ei esitanud käesoleval juhul töötajale töölepingu ülesütlemise avaldust, peab

ringkonnakohus võimalikuks võtta tööandja 22. detsembri 2009.a e-kirja aluseks kui

hüpoteetilise

avalduse

esitamise,

millest alates arvestatakse

töösuhte

ülesütlemise

etteteatamistähtaega. Vaidlust ei ole selles, et apellant kui töötaja sai nimetatud e-kirja kätte ja

selle järgselt ei ole ta pooltevahelise töölepingu alusel töötaja juures tööd teinud. Asjas ei ole

tuginetud ka muudele sündmustele või tahteavaldustele, millest nähtuks töösuhte varasem või

hilisem lõpetamine.

Ringkonnakohus leiab, et kui tööandja (kostja) oleks 22. detsembril 2009.a esitanud hagejale

(töötajale)

nendevahelise töölepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse,

muutunuks

ülesütlemine kehtivaks etteteatamistähtaja möödumisel, s.o vähemalt 30 kalendripäeva

möödudes avalduse esitamisest. Seega kõige varem saanuks ülesütlemisavaldus muutuda

kehtivaks 21. jaanuaril 2010.a. Ringkonnakohus peab käesolevas asjas võimalikuks ja

põhjendatuks lugeda töölepingu lõppemise ajaks 02. veebruari 2010.a (s.o 10 kalendripäeva

võrra hilisemat kuupäeva), arvestades töötaja sellekohast taotlust ning asjaolu, et tööandja

e-kirja näol ei olnud tegemist töölepingu ülesütlemisavalduse tunnustele vastava teatega. TLS

§ 97 lg-s 2 sätestatakse töösuhte erakorralisest ülesütlemisest etteteatamise miinimumtähtajad,

s.o tegelik etteteatamine ei või olla seaduses sätestatust lühem, küll aga võib olla sellest pikem.

Ringkonnakohtu arvates on minimaalset seaduses ettenähtud etteteatamistähtaega alust

kohaldada juhul, kui ülesütlemisest on töötajale teatatud nõuetekohase avaldusega, millega

käesoleval juhul tegemist ei olnud.

13. Vastavalt TLS § 109 lõikele 1 maksab tööandja juhul, kui kohus lõpetab töölepingu TLS

§ 107 lg 2 alusel, töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et hageja (apellandi) nõue hüvitise väljamõistmiseks on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele. Apellant taotles hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses summas 42 414,75 krooni ehk 2710,80 eurot. Ringkonnakohus rahuldab apellandi

selle nõude täies ulatuses. Ringkonnakohtu arvates ei esine asjaolusid, mis tingiksid hüvitise

suuruse muutmise TLS § 109 lg 1 teise lause kohaselt. Selliseks asjaoluks ei ole hageja esitatud

saamata jäänud töötasu nõude perioodide 01.01.2008.a – 31.12.2008.a ja 01.01.2009.a –

30.09.2009.a eest rahuldamata jätmine tõendamatuse tõttu. Ülejäänud nõuete, sh eelkõige

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise osas on hageja nõuded rahuldatud.

14. Apellant palus vastustajalt (kostjalt) välja mõista ka hüvitise TLS § 100 lg 5 alusel, mille

kohaselt on töötajal õigus tööandja poolsel töölepingu ülesütlemistähtaja järgimata jätmisel

saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimise korral.

Apellandi arvestuse kohaselt on nõude suuruseks 14 080 krooni (arvestuse aluseks on oktoober

2009) ehk 899,90 eurot.

Ringkonnakohtu arvates tuleb ka see nõue rahuldada. TLS §-s 97 sätestatavate töösuhte

ülesütlemisest etteteatamise tähtaegade eesmärk on anda töötajale tema aegsasti teavitamise

kaudu võimalus oma elu vajalikul määral ümber korraldada või vähemalt asuda selleks

ettevalmistusi tegema. Üldjuhul eeldatakse, et töösuhe jätkub veel kuni etteteatamistähtaja

lõpuni ning töötaja saab sel juhul ka kokkulepitud tingimustel töötasu. Seega on TLS § 100

lg 5 eesmärk tagada töötajale tema keskmisele töötasule vastava hüvitise saamine ka olukorras,

kus töösuhe tegelikkuses ettenähtud etteteatamistähtaja vältel ei jätku. Käesoleval juhul on

TLS § 100 lg 5 kohaldamise eeldused täidetud. Seega kuulub kostjalt (vastustajalt) hageja

(apellandi) kasuks täiendavalt väljamõistmisele 899,90 eurot, mis vastab 14 080 kroonile.

15. Apellandi 15.12.2011.a esitatud taotlus arvutusvea parandamiseks. Apellant esitas

15.12.2011.a ringkonnakohtule taotluse parandada Tartu Ringkonnakohtu 04. aprilli 2011.a

otsuses arvutusviga, mille tulemusena arvutati hagejale tegelikult saamata jäänud töötasu

45 637,71 krooni asemel 33 590,84 krooni. Taotluse kohaselt märkis ringkonnakohus otsuse

p 7.2 neljandas lõikes, et „kostja maksis hagejale 2008.a palka 51 977 krooni …“, mis on

ekslik. Ilmselt on kohus nimetatud summa ekslikult võtnud hagiavalduse lisast nr 4 teiselt

lehelt kuuendast tulbast, millises kajastuvad jaanuar 2008 kuni jaanuar 2009 tehtud

väljamaksed. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et jaanuaris 2008 tehtud 11 785 kroonine

väljamakse on töötasu 2007.a detsembrikuu eest. Tegelik töötas 2008.a töötatud 487 tunni eest

oli 40 192 krooni (vt ka hagiavalduse p 1.1.3 ja 1.1.4 ja lisa nr 4 teine leht). Valest lähtearvust

51 977 kr (õige olnuks 40 192 kr) on tulenenud, et ringkonnakohus, otsustades, et

vähemmakstud töötasunõue (45 637,71 kr) tuleb rahuldada kogu ulatuses, on väljamõistetavaks

summaks saanud 33 590,94 krooni. Arvutusviga on tulenenud asjaolust, et hagejale 2008.a

töötatud 487 tunni eest välja makstud töötasu hulka on ekslikult arvatud 2008.a jaanuaris

makstud 2007.a detsembri töötasu, millest tingituna on arvutatud vale töötunnihind, mis

omakorda ei võimaldanud õigesti määratleda saamata jäänud töötasu suurust. Tartu

Ringkonnakohtu otsus on vastavas osas jõustunud. TsMS § 447 lg 2 kohaselt võib kohus igal

ajal parandada oma otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse

sisu.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlust ei ole TsMS § 447 lg 2 kohaselt võimalik

rahuldada. Kuigi TsMS § 447 lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirja-

ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, võib seda siiski teha üksnes juhul, kui need ei mõjuta

otsuse sisu. Otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse

resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Selliselt muudetaks otsuse sisu. Käesoleval juhul

tooks apellandi taotluse rahuldamine kaasa selle, et muuta tuleks ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni jõustunud osas märgitud summat, mis kohtuotsuse kohaselt kuulus kostjalt hageja

kasuks välja mõistmisele. TsMS § 447 lg 2 niisugust muutmist ei võimalda.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis asus määruses nr 3-2-1-86-10 seisukohale, et

TsMS § 447 lg-s 2 toodud otsuse sisu mõiste ei kattu TsMS §-s 442 toodud otsuse sisu

mõistega, vaid on sellest kitsam. TsMS § 447 lg 2 mõttes saab otsuse sisuks pidada

kohtuotsuse resolutsioonis toodud kohtu otsustust, mis ulatuses asjas esitatud nõuded

rahuldada. Kui otsuse resolutsioonis ilmneb selles osas vigu, ei saa kohus neid omal algatusel

TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse

põhimõttega, mh seetõttu, et TsMS § 447 lg-s 2 ei ole sätestatud ajalist piirangut otsuses vigade

parandamiseks. Ei saa pidada põhjendatuks olukorda, kus kohus võib määramata aja jooksul

pärast kohtulahendi jõustumist muuta selle resolutsiooni selliselt, et muutuvad poolte õigused

ja kohustused.

Apellandil

oli

võimalik

juhtida

ringkonnakohtu

tehtud

arvutusveale

tähelepanu

kassatsioonkaebuses. Ehkki apellant kassatsioonkaebuse esitas ning Riigikohus tema kaebust

menetles, ei tuginenud apellant kassatsioonimenetluses asjaolule, et ringkonnakohus on

väljamõistetavaid summasid arvestanud valede lähteandmete põhjal. Seega ei kuulu apellandi

taotlus rahuldamisele.

16. Menetluskulude jaotus. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise

korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Apellatsioonkaebusest tingitud menetluskulud kannab kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

TsMS § 173 lg 3 kohaselt muudab kõrgema astme kohus juhul, kui ta muudab esimese astme

kohtu tehtud lahendit või teeb uue lahendi asjas uueks läbivaatamiseks saatmata, vajaduse

korral vastavalt menetluskulude jaotust.

Hageja nõudis maakohtus 356 851,46 krooni väljamõistmist ning hagi rahuldati tervikuna

128 566,89 krooni ulatuses, s.o 36 % ulatuses. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus

õiglaseks ja põhjendatuks jätta menetluskulud maakohtus 36 % ulatuses kostja kanda ja 64 %

ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses

vaidlustati

maakohtu

otsust

331 168,86

krooni

ulatuses

ja

apellatsioonkaebus rahuldati 105 761,99 krooni ulatuses, s.o 31,9 ~ 32 % ulatuses.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta 32 % ulatuses kostja kanda ja 68 % ulatuses

hageja kanda.

Ringkonnakohus leiab, et sarnaselt apellatsioonimenetluse kuludega tuleb jaotada ka poolte

menetluskulud kassatsiooniastmes, kuna vaidluse esemeks olid samad asjaolud ja

ringkonnakohtu lahendi aluseks on TsMS § 693 lg 2 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud

seisukohad. Seega tuleb ka kassatsioonimenetluse kulud jätta 32 % ulatuses kostja kanda ja

68 % ulatuses hageja kanda.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp