3-10-1005/69 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1005

Haldusasi

K.P.i kaebus justiitsministri 19. märtsi 2010. a käskkirja nr 28-

d tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – K.P.

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Siirika

Paulman

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 19. märtsil 2012

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus ja tühistada justiitsministri 19. märtsi

2010. a käskkiri nr 28-d.

2. Menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord ja

selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, st 25. aprillist 2012. Kui apellant ei taotle

apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 29. märtsi 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2-87/2005 kuulutati välja OÜ

Bumiller pankrot ning määrati pankrotihalduriks K.P. (tl 136). Pärnu Maakohtu 10. juuli 2008.

a määrusega tsiviilasjas nr 2-05-24904 vabastati pankrotihaldur K.P. OÜ Bumiller (pankrotis)

pankrotihalduri kohustustest oma ülesannete täitmata jätmise tõttu ning nimetati uueks

pankrotihalduriks Andrus Õnnik (tl 100).

2. Justiitsministri 19. märtsi 2010. a käskkirjaga nr 28-d (edaspidi ka vaidlustatud käskkiri või

käskkiri nr 28-d, tl 12-16) määrati pankrotihaldur K.P.ile pankrotiseaduse (PankrS) § 71 lg 4

alusel distsiplinaarkaristuseks haldurina tegutsemise keeld viieks aastaks.

Käskkirja nr 28-d põhjenduste kohaselt pani K.P. OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotimenetluse

läbiviimisel toime järgmised rikkumised: 1) pankrotihaldur ei ole täitnud PankrS § 74 lg-st 6

tulenevat kohustust esitada äriregistrisse kantud võlgniku asukoha järgsele kohtu

registriosakonnale viivitamatult pankrotitoimkonna liikmete nimekiri ja selle muudatused; 2)

pankrotihaldur ei ole täitnud tähtaegselt ja nõuetekohaselt PankrS §-st 126 tulenevat kohustust

esitada pankrotivara nimekiri, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1-5 toodud andmed;

3) pankrotihaldur ei ole täitnud PankrS § 132 lg-st 3 tulenevat kohustust esitada

pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekanne, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1 toodud

andmed; 4) pankrotihaldur ei ole täitnud PankrS § 165 lg-st 1 tulenevat kohustust esitada

pankrotitoimkonnale ja kohtule ettekanne, milles on märgitud sama paragrahvi lõikes 1 toodud

andmed; 5) pankrotihalduri kulutuste hüvitamine toimus ilma pankrotitoimkonna nõusolekuta

2(9)

ja kohtu sellekohase määruseta, millest tulenevalt on kulutuste hüvitamine korraldatud PankrS

§ 66 lg-t 3 rikkudes; 6) pankrotihaldur ei ole täitnud PankrS § 68 lg-st 2 tulenevat kohustust

esitada kohtu nõudel tegevusaruanne; 7) pankrotihaldur on rikkunud PankrS § 55 lg-st 1 ja 2

tulenevat nõuet täita oma kohustusi korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning tagada

seaduslik, kiire ja efektiivne pankrotimenetlus.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

3. K.P. taotleb Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses käskkirja nr 28-d tühistamist

järgmistel põhjustel:

1) PankrS § 71 lg 10 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata ühe aasta jooksul

rikkumisest

teada

saamisest

arvates.

Vaidlustatud

käskkirja

kohaselt

käisid

järelevalveametnikud Siirika Paulman ja Anne Värvimann Pärnu Maakohtus OÜ Bumiller

(pankrotis)

pankrotiasja

materjalidega

tutvumas

10. märtsil

2009,

seega

on

distsiplinaarkaristus määratud pärast selleks ettenähtud tähtaega. Lisaks ei ole tsiviilasja nr 2-

05-24904 toimikus ühtegi märget selle kohta, et järelevalveametnikud oleksid toimikuga

tutvunud;

2) Kuna mõned tuvastatud rikkumised on käskkirja kohaselt aset leidnud juba 2005. aastal ja

viimased rikkumised 9. septembril 2008, jääb arusaamatuks, millistest õiguslikest alustest on

vastustaja distsiplinaarkaristuse menetlemisel ja määramisel lähtunud. Käesoleval ajal

kehtivat pankrotiseadust ei saa rakendada tagasiulatuvalt. Käskkirjast ei selgu, kuidas

väidetavate rikkumiste toimepanemise ajal kehtinud järelevalvemenetlus saab üle minna

distsiplinaarmenetluseks või kuidas saab tagasiulatuvalt rakendada distsiplinaarmenetlust.

Kaebajale ei ole mõistetav, kumba menetlust tema suhtes läbi viidi;

3)

Kaebaja

on

jäetud

enne

distsiplinaarkaristuse

määramist

ära

kuulamata.

Justiitsministeeriumi poolt väidetavalt saadetud järelpärimistest on kaebaja kätte saanud vaid

ühe (7. aprilli 2009. a), millele esitatud vastuses (29. aprillil 2009) on märgitud, et kuna

kaebajal ei ole OÜ Bumiller (pankrotis) dokumentatsiooni, ei saa ta küsimustele vastata.

Vastustaja viited e-posti kasutamise kohta viitavad haldussuutmatuse õigustamisele.

Elektronkeskkonna kasutamine on mugavus, mitte kohustus;

4) Põhjendamatud on vaidlustatud käskkirja väited, mille kohaselt kaebaja rikkumiste

tulemusena ei ole õnnestunud pankrotimenetlust lõpetada. Kaebaja vabastati pankrotihalduri

kohustustest 10. juulil 2008, mil nimetati ka uus pankrotihaldur A. Õnnik. Viimane pöördus

kaebaja poole alles 2009. a suvel, kuna talle jäi osa pangaülekandeid arusaamatuks. Muid

pankrotimenetlusse puutuvaid küsimusi A. Õnnikul ei olnud. Kaebaja on pöördunud

pankrotihaldur A. Õnniku poole abi pakkumiseks;

5) Isegi kui eeldada, et kaebaja on käskkirjas nr 28-d etteheidetud rikkumised toime pannud,

on määratud karistus liiga range;

6) Järelevalve- või distsiplinaarmenetlus ei saanud olla objektiivne, kuna lõppresultaat oli ette

ära määratud. Pärnu Maakohtu tsiviilasja nr 2-05-24904 toimikus sisaldub kohtunik Tiina

Pappeli 8. oktoobri 2009. a e-kiri, kus on märgitud, et Justiitsministeeriumist on saabunud

info kaebajalt pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmise kohta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Justiitsministeerium palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) Käskkirjas nr 28-d on märgitud kohtus toimikuga tutvumise aastaarvuks ekslikult 2009.

Järelevalveametnikud S. Paulman ja A. Värvimann käisid tegelikult Pärnu Maakohtus OÜ

Bumiller (pankrotis) pankrotiasja materjalidega tutvumas 10. märtsil 2010. Seda kinnitab

pankrotiasja menetlev kohtunik M. Tartu oma 27. mai 2010. a kirjas. Justiitsministeerium sai

3(9)

teada võimalikust rikkumisest 19. märtsil 2009 ning distsiplinaarkaristus on määratud 19.

märtsil 2010, st ühe aasta jooksul rikkumisest teadasaamisest;

2) Arusaamatu on kaebaja väide, et kehtivat pankrotiseadust ei saa rakendada tagasiulatuvalt.

Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 71 lg 4 p 3 kohaselt on justiitsministri määratavaks

distsiplinaarkaristuseks muuhulgas haldurina tegutsemise keeld kuni viieks aastaks. Ka kuni

31. detsembrini 2009 kehtinud seaduse alusel oli justiitsministril õigus määrata haldurile

tegutsemiskeeld kuni viieks aastaks. Seega kehtis nii rikkumiste toimepanemise, järelevalve

teostamise kui ka käskkirja koostamise ajal säte, mille kohaselt võib haldurile määrata

kohustuste rikkumise eest tegutsemiskeelu kuni viieks aastaks;

3) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ta ei ole takistanud järelevalve läbiviimist. Kaebaja oli

29. aprillil 2009 Justiitsministeeriumi järelpärimisele vastates teadlik, et tema tegevuse suhtes

on käimas järelevalvemenetlus ning ta pidi eeldama, et järelevalveametnikud võivad asjaolude

väljaselgitamiseks saata täiendavaid järelepärimisi. Enam kui kaheldav on kaebuse esitaja

väide, et ta ei ole kätte saanud kolme järelepärimist, mille Justiitsministeerium saatis 30. mail

2009 ja 2. juulil 2009 e-posti aadressile xxxxxxx@haldur.just.ee ning 9. märtsil 2010 e-posti

aadressile

xxxxxxxx@haldur.just.ee

ja

xxxxxxx@eesti.ee.

Kaebaja

on

vastanud

pankrotihaldur A. Õnniku järelpärimisele 4. juunil 2009, s.o pärast 30. mai 2009. a

Justiitsministeeriumi järelpärimist, e-posti aadressilt xxxxxxxx@haldur.just.ee. Lisaks on

kaebaja saatnud 27. veebruaril 2010 e-posti aadressilt xxxxxxx@eesti.ee avalduse sooviga

astuda Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja liikmeks. Justiitsministeerium saatis täiendava

järelpärimise 9. märtsil 2010 eelnimetatud e-posti aadressile, millele kaebaja ei ole vastanud.

Samuti on kaebaja märkinud Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses enda e-posti

aadressiks xxxxxxx@eesti.ee. Vaatamata korduvatele järelpärimistele ei kõrvaldanud kaebaja

oma ametikohustuste täitmata jätmisest tulenevaid puudusi ega näidanud üles huvi

pankrotiasja menetlemise lõpetamisele kaasaaitamise vastu. Kaebaja on suhelnud eelnevalt

vastustajaga üksnes e-posti teel ega ole avaldanud soovi saada Justiitsministeeriumi

järelepärimisi muul viisil;

4) Meelevaldne on kaebaja väide, nagu oleks vastustaja asunud oma käskkirjas seisukohale, et

„kaebaja rikkumiste tulemusena ei ole saadud pankrotimenetlust lõpetada“. Käskkirjas on

märgitud, et „pankrotihaldur ei ole oma ametikohustustest tulenevaid olulisi puudusi

käesoleva ajani kõrvaldanud ega näidanud üles huvi pankrotiasja menetluse lõpetamisele

kaasa aitamise vastu, mille tagajärjel on OÜ Bumiller (pankrotis) pankrotimenetluse

läbiviimine oluliselt veninud“. Distsiplinaarkäskkirja koostamise aja seisuga oli uuele

haldurile üle antud üksnes pankrotiasja dokumentatsioon ilma täiendavate selgitusteta. Samuti

ei nõustunud kaebaja uue halduriga kokku saama ega koos üle vaatama pankrotiasja toimikut;

5) Distsiplinaarkaristus peab olema sobiv, vajalik ja proportsionaalne. Distsiplinaarkaristuse

määramisel tuleb lähtuda põhimõttest, et isik peab kandma vastutust tema poolt toimepandud

süüteo eest, arvestades kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid süüteo ja süüteo

toimepanijaga seotud asjaolusid. Arvestades pankrotimenetluse läbiviimisel toimepandud

rikkumiste raskust, tagajärgi ja halduri suhtumist oma teosse, kohaldati kaebaja suhtes kõige

karmimat karistust. Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja teisteski tema poolt

läbiviidavates pankrotimenetlustes jätnud korduvalt kohtule esitamata kohtu poolt nõutud

dokumente. Nii on kohus vabastanud kaebaja pankrotihalduri kohustustest AS Rinder

(tsiviilasjas nr 2-08-16027) kui ka OÜ Elistvere Puhkeküla OÜ (tsiviilasjas nr 2-07-5228)

pankrotimenetluses, kuna ta on jätnud oma ülesanded täitmata;

6) Järelevalvemenetlus on läbi viidud objektiivselt. Arusaamatuks jääb kaebaja viide Pärnu

Maakohtu tsiviilasja nr 2-05-24904 toimikus sisalduvale kohtunik T. Pappeli e-kirjale.

Järelevalveametnikud ei ole e-kirja teel nimetatud kohtunikuga suhelnud, mistõttu ei saa

kõnealuses e-kirjas märgitut seostada Justiitsministeeriumiga. Kaebajale on korduvalt antud

4(9)

võimalus esitada oma seisukohad tuvastatud rikkumiste ümber lükkamiseks, kuid kaebaja ei

ole seda teinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. K.P. ei soovi vastu vaielda sellele, et ta on käskkirjas nr 28-d etteheidetud rikkumised

toime pannud, samuti süü olemasolule või selle vormidele (tl 182). Kaebaja arvates tuleb

vaidlustatud käskkiri tühistada põhjusel, et vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramisel

oluliselt rikkunud menetlusnorme ning kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne.

6. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt laekus Justiitsministeeriumile teave

pankrotihaldur K.P.i võimalike rikkumiste kohta 19. märtsil 2009 ning Justiitsministeerium

viis seejärel läbi järelevalvemenetluse, mille tulemusena määras justiitsminister kaebajale 19.

märtsil 2010 distsiplinaarkaristuse.

Kaebajale

ei

ole

arusaadav,

kas

tema

suhtes

viidi

järelevalvemenetlust

või

distsiplinaarmenetlust ning millal järelevalvemenetlus läks üle distsiplinaarmenetluseks.

Vastustaja on kirjalikult selgitanud ja jäi ka kohtuistungil selle juurde, et kaebaja suhtes ei

viidud läbi distsiplinaarmenetlust, vaid üksnes järelevalvemenetlust (tl 182). Vastustaja on

seisukohal, et PankrS ei näegi ette pankrotihalduri distsiplinaarmenetlust kui sellist, vaid enne

1. jaanuari 2010 määras justiitsminister järelevalvemenetluse tulemusena pankrotihaldurina

tegutsemise õiguse äravõtmise kuni viieks aastaks ning alates 1. jaanuarist 2010 määrab

justiitsminister tegutsemisõiguse äravõtmise distsiplinaarkaristusena. Käskkirjaga nr 28-d

kohaldati kaebaja suhtes distsiplinaarkaristust põhjusel, et see regulatsioon oli kaebaja jaoks

soodsam distsiplinaarkaristuse määramise ajalise piirangu tõttu (tl 183).

7. Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS redaktsioon ei näinud ette pankrotihalduri

distsiplinaarvastutust. Riiklikku järelevalvet halduri tegevuse üle teostas PankrS § 70 alusel

Justiitsministeerium. Järelevalve läbiviimise aluseks oli halduri peale esitatud kaebus või

muud andmed, mis andsid aluse arvata, et haldur on oma kohustusi rikkunud (§ 70 lg 2).

Justiitsministeeriumil oli järelevalve teostamisel õigus kontrollida halduri tegevuse

nõuetekohasust ja pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkust (§ 70 lg 3).

PankrS § 71 sätestas abinõud kohustuse rikkumise ilmnemise korral: justiitsminister võis

esitada kohtule taotluse halduri vabastamiseks või haldurile trahvi määramiseks (§ 71 lg 1)

või halduri kohustuste olulise või korduva rikkumise korral haldurilt haldurina tegutsemise

õiguse kuni viieks aastaks ära võtta (§ 71 lg 4).

Pankrotiseaduse eelnõu seletuskirjas (1085 SE) ei ole §-de 70 ja 71 regulatsiooni

üksikasjalikult põhjendatud. Seletuskirjast selgub vaid, et järelevalve põhisisuks on halduri

tegevuse nõuetekohasuse, eelkõige pankrotimenetluse läbiviimise seaduslikkuse kontroll,

halduri ja pankrotivõlgniku raamatupidamise ning pankrotivõlgniku varalise seisukorra

kontroll ning seaduses sätestatud abinõude tarvituselevõtmine halduri poolse kohustuse

rikkumise või kuritarvituse ilmnemisel. Samuti on seletuskirjas öeldud, et eelnõu autorid ei

pidanud vajalikuks pankrotihalduritele notarite või kohtutäiturite distsiplinaarjärelevalvele

sarnase järelevalvesüsteemi kehtestamist.

8. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiv PankrS § 70 sätestab jätkuvalt riikliku järelevalve halduri

tegevuse üle ja seda paragrahvi ei ole eelmise redaktsiooniga võrreldes sisuliselt muudetud.

PankrS § 71 varasema regulatsiooni asemel (abinõud kohustuse rikkumise korral) on aga

kehtivas õiguses ettenähtud halduri distsiplinaarvastutus.

PankrS § 71 lg-st 1 tulenevalt võib justiitsminister määrata haldurile tema kutsetegevust

sätestavatest õigusaktidest tuleneva kohustuse rikkumise eest distsiplinaarkaristuse;

justiitsministril ei ole õigust määrata distsiplinaarkaristust advokaadist pankrotihaldurile.

5(9)

PankrS § 71 lg 2 ja lg 3 reguleerivad Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (koda) aukohtu

pädevust haldurile distsiplinaarkaristuse määramisel. Koja aukohtul ei ole samuti õigust

arutada ega karistada distsiplinaarkorras koja liikmeks olevat advokaati. Justiitsminister või

koja aukohus võivad taotleda advokatuuri aukohtult advokaadi suhtes aukohtumenetluse

algatamist (PankrS § 71 lg 3, advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 4).

PankrS § 71 lg 4 kohaselt võib justiitsminister määrata haldurile distsiplinaarkaristuseks

noomituse (p 1), rahatrahvi (p 2) või haldurina tegutsemise keelu kuni viieks aastaks (p 3).

Ühe rikkumise eest võib määrata ühe karistuse, kohtu poolt halduri trahvimist või vabastamist

ei loeta distsiplinaarkaristuseks (§ 71 lg 7). Kui pankrotihaldur on rikkunud oma kohustusi

käimasolevas pankrotimenetluses, on justiitsministril õigus jätta distsiplinaarkaristus

määramata ja esitada kohtule taotlus halduri vabastamiseks või haldurile trahvi määramiseks

(§ 71 lg 8). Distsiplinaarkaristuse võib määrata rikkumisest teadasaamisest ühe aasta jooksul

(§ 71 lg 10), kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul § 71 lg 1 sätestatud rikkumise

toimepanemisest ja mitte hiljem kui kolme aasta jooksul § 71 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud

rikkumise toimepanemisest (§ 71 lg 11).

Muudatused pankrotiseadusesse tehti kohtutäituri seadusega (KTS), mille seletuskirjas (462

SE) on PankrS §-de 70 ja 71 muudatusi refereeritud, kuid mitte põhjendatud. Seletuskirjast

tuleneb siiski, et PankrS § 71 muutmisega soovis seadusandja kehtestada halduri

distsiplinaarvastutuse ja laiendada justiitsministri pädevust halduri üle järelevalve teostamisel.

Kohus

märgib,

et

PankrS-s

ei

ole

erisätteid

selle

kohta,

kuidas

toimida

järelevalvemenetlusega, mida alustati enne 1. jaanuari 2010, ning mis jätkus pärast § 70 ja 71

uue redaktsiooni kehtestamist. Vastustaja seisukoha järgi reguleerib sellist juhtumit PankrS §

193 lg 1, mis sätestab, et enne PankrS jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse

nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist,

käesolevas seaduses sätestatut. Kohtu arvates on siiski küsitav, kas PankrS § 193 lg 1 hõlmab

ka kõiki hilisemaid PankrS muudatusi, sest üleminekusätte sõnastus viitab üksnes enne

PankrS kehtestamist alanud pankrotimenetlustele. Seaduste seletuskirjad nimetatud

probleemile vastust ei anna.

9. Kehtivast PankrS-st ei tulene selgelt, milline on järelevalve- ja distsiplinaarmenetluse

vahekord. Advokaatidest pankrotihaldurite kohta sätestatu viitab siiski sellele, et tegemist ei

ole ühe ja sama menetlusega, nagu vastustaja näib arvavat. Nimelt on justiitsministril

järelevalvepädevus kõigi pankrotihaldurite üle, sest riikliku järelevalve teostamisel ei ole

advokaate ja teisi pankrotihaldureid eristatud (PankrS § 70, AdvS § 46 lg 3). Seega võib

justiitsminister kontrollida kõigi pankrotihaldurite tegevuse nõuetekohasust, nõuda

pankrotihaldurilt või kolmandatelt isikutelt pankrotihalduri kutsetegevuse kohta teavet ja

dokumente jne. Justiitsministril ei ole aga õigust pankrotihaldurist advokaadile

distsiplinaarkaristust määrata, kuid ta saab teha advokatuuri aukohtule ettepaneku

aukohtumenetluse alustamiseks (PankrS § 71 lg 3, AdvS § 16 lg 4 p 2).

Aukohtumenetlus hõlmab sisuliselt ka distsiplinaarmenetlust. AdvS § 16 sätestab, millistel

tingimustel aukohtumenetlust alustatakse. Näiteks ei alustata aukohtumenetlust juhul, kui

distsiplinaarsüütegu on aegunud (§ 16 lg 5). AdvS §-st 17 tuleneb, et süüteo tunnuste

ilmnemisel menetleb aukohus asja ja võib määrata distsiplinaarkaristuse, kusjuures

põhjendatud otsus tehakse ka juhul, kui aukohus distsiplinaarsüütegu ei tuvasta.

Distsiplinaarkaristusena võib advokaadile AdvS § 19 lg 2 kohaselt määrata noomituse (p 1),

rahatrahvi (p 2), kutsetegevuse peatamise kuni üheks aastaks (p 3), advokatuurist

väljaheitmise (p 4) või pankrotihaldurina tegutsemise õiguse äravõtmise kuni viieks aastaks (p

5). AdvS § 19 lg 4 täpsustab, mida tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada, § 19 lg 5

sätestab nõude kohaldada ühe teo eest ühte karistust, § 19 lg 6 keelab distsiplinaarkaristuse

määramise, kui see on aegunud, ning § 19 lg 7 reguleerib distsiplinaarkaristuse kustumist.

6(9)

Kohus märgib, et ka neis asjades, kui mitteadvokaadist pankrotihaldurile võib

distsiplinaarkaristuse määrata koja aukohus, eristab seadus justiitsministri läbiviidavat

järelevalvemenetlust ning koja läbiviidavat aukohtumenetlust, mille tulemusena on kojal

õigus määrata pankrotihaldurile distsiplinaarkaristus (PankrS § 71 lg 2, KTS § 100-103).

Eeltoodu lükkab kohtu arvates ümber vastustaja väite, et pankrotihalduritele ei ole

distsiplinaarmenetlust kui sellist ette nähtudki. Seaduse seletuskirjadest või vastustaja

vastusest kaebusele ei selgu ja ka kohus ei näe mõjuvat põhjust, miks advokaatidest

pankrotihaldurite suhtes viiakse läbi nii järelevalve- kui distsiplinaarmenetlust, ning ülejäänud

pankrotihaldurite suhtes, kellele distsiplinaarkaristuse määramise õigus on justiitsministril,

viiakse läbi vaid järelevalvemenetlust, mis vastustaja selgituse kohaselt võib päädida

distsiplinaarkaristuse määramisega. Kohus leiab ka, et pankrotihaldurite suhtes läbiviidava

riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse vahetegu pole pelgalt teoreetiline küsimus, sest

riikliku järelevalve ja distsiplinaarmenetluse eesmärgid ei pruugi kattuda. Riikliku järelevalve

eesmärk

on

üldisemalt

järelevalvatava

isiku

kutsetegevuses

esinevate

puuduste

kindlakstegemine ja kõrvaldamine. Distsiplinaarmenetluse eesmärk on aga eelkõige

distsiplinaarsüüteo avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine ning

distsiplinaarkaristuse õige määramine, st sisuliselt süüdlase karistamine.

10. Kohtutäituri seaduse seletuskirja kohaselt on kohtutäituritel ja pankrotihalduritel sarnane

õiguslik staatus ja sarnased menetlused (see on näiteks üks põhjusi, miks täituritele ja

halduritele on loodud ühine kutseorganisatsioon – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda).

Seetõttu peab kohus võimalikuks võrrelda pankrotihaldurite üle teostatava riikliku järelevalve

ja

haldurite

distsiplinaarmenetluse

sätteid

täiendavalt

ka

kohtutäiturite

vastava

regulatsiooniga.

KTS-s on eraldi jaotistes reguleeritud järelevalve (§ 54-55) ja distsiplinaarvastutus (§ 56-66).

Kohtutäituri ametitegevuse üle järelevalve teostamise täpsem kord on reguleeritud

justiitsministri

15. detsembri

2009.

a

määruse

nr

„Kohtutäiturimäärustik“

(kohtutäiturimäärustik) §-des 64-70.

Järelevalve kohtutäituri ametitegevuse üle toimub korralise kontrolli, erakorralise kontrolli ja

järelkontrollina

isiku

avalduse,

kaebuse

või

muu

dokumendi

või

teabe

alusel

(kohtutäiturimäärustiku § 65 lg 1). Kui kohtutäituri üle järelevalvet teostanud isik tuvastab

puudusi täituri ametitegevuses, teeb ta kohtutäiturile ettekirjutuse, andes tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks. Ettekirjutuses kohtutäiturile antud juhised ja korraldused puuduste

kõrvaldamiseks on kohtutäiturile täitmiseks kohustuslikud (kohtutäiturimäärustiku § 69 lg 1).

Kui kohtutäitur jätab järelevalvematerjalide alusel tehtud ettekirjutuse täitmata või ei täida

seda nõuetekohaselt, võib see olla kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise

aluseks (kohtutäiturimäärustiku § 69 lg 3). Distsiplinaarmenetluse võib järelevalve teostaja

algatada ka siis, kui järelevalve käigus avastatakse asjaolud, mis annavad alust arvata, et

kohtutäitur on jätnud ametikohustused täitmata või ei ole neid täitnud nõuetekohaselt ning

tegemist on puudusega, mille kõrvaldamine ei ole võimalik. Muus osas jätkub järelevalve

kohtutäiturimäärustikus sätestatud korras (kohtutäiturimäärustiku § 70).

KTS § 56 sätestab kohtutäituri distsiplinaarsüüteod; § 57 lg 1 distsiplinaarkaristused, milleks

on noomitus, rahatrahv ja ametist tagandamine; § 57 lg 3 ja 4 ning § 60 sätestavad

distsiplinaarkaristuse määramise pädevuse; § 59 distsiplinaarmenetluse algatamise; § 61

distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad; § 62-63 korduva karistamise keelu ning § 64

distsiplinaarkaristuse kustumise.

Neist sätetest tuleneb, et järelevalvemenetluse tulemusena viitab järelevalve teostaja

puudustele kohtutäituri töös ning annab ettekirjutusega täiturile tähtaja oma kutsetegevuse

õigusaktidega kooskõlla viimiseks; distsiplinaarmenetluse tulemusena võib aga kohtutäiturit

oma kohustuste süülise rikkumise eest karistada. Kohus märgib, et järelevalvet ja

7(9)

distsiplinaarmenetlust on sarnaselt eristatud ka näiteks notarite puhul (notariaadiseaduse § 5 ja

notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 2-18). See kinnitab kohtu eespool toodud järeldust, et

üldise järelevalve ja distsiplinaarmenetluse eesmärgid on erinevad.

11. Järelevalvemenetluses on pankrotihalduril kaasaaitamiskohustus. PankrS § 55 lg 3 p 5

kohaselt peab pankrotihaldur andma järelevalveametnikele oma tegevusest aru ja esitama oma

tegevuse kohta dokumente. PankrS § 70 lg 5 p 1 sätestab vastavalt, et Justiitsministeeriumil

on järelevalve teostamiseks õigus saada haldurilt vajalikku teavet ja dokumente.

Riigikohtu praktikast avaliku teenistuse valdkonnas tuleneb, et distsiplinaarmenetlus on oma

olemuselt sarnane süüteomenetlusega, milles ametnikule laieneb süütuse presumptsioon. See

tähendab muuhulgas, et distsiplinaarmenetluses ei pea ametnik iseenda vastu tunnistama ning

seletuse andmata jätmise eest ei tohi ametnikku eraldi karistada (haldusasi nr 3-3-1-38-09, p

11-12). Kohtu arvates on see distsiplinaarmenetluse üldine põhimõte, mis on kohaldatav ka

pankrotihaldurite puhul. Seega on menetlusaluse halduri õiguslik positsioon järelevalve- ja

distsiplinaarmenetluses mõnevõrra erinev. Käesolevas asjas on justiitsminister kaebajale

karistuse määramisel arvestanud sellega, et kaebaja ei esitanud menetluse käigus nõutud

selgitusi ega vastanud Justiitsministeeriumi järelepärimistele (käskkirja nr 28-d lk 10).

12. Kohus leiab, et kuna pankrotihaldurite üle teostatava riikliku järelevalve ja

distsiplinaarmenetluse näol on tegemist kahe erineva menetlusega, mille eesmärgid on

erinevad, isiku õiguslik positsioon neis kahes menetluses võib olla erinev ning PankrS ei

sätesta selgelt, millal ja millistel tingimustel läheb justiitsministri läbiviidav riiklik järelevalve

üle justiitsministri läbiviidavaks distsiplinaarmenetluseks, tuleb justiitsministril menetlusalust

isikut sellest eraldi teavitada. Vastasel korral oleks mitteadvokaadist pankrotihaldurid, kelle

asja menetleb justiitsminister, halvemas olukorras kui pankrotihaldurina tegutsevad

advokaadid

või

pankrotihaldurid,

kelle

distsiplinaarasja

menetleb

koja

aukohus.

Menetlusalusele isikule peab ka justiitsministri läbiviidavas menetluses olema selge, millist

(milliste potentsiaalsete tagajärgedega) menetlust tema suhtes parajasti läbi viiakse. Kohus

märgib, et ka kohtutäiturite puhul võib järelevalvemenetluse tulemuste põhjal alustada

distsiplinaarmenetlust, kuid sellest tuleb menetlusalust isikut teavitada (KTS § 59 lg 2).

Samamoodi nähakse distsiplinaarmenetluse eraldi algatamine ette juhul, kui süüteo oletatavat

toimpanemist asub menetlema aukohus (KTS § 101 ja 102). Käesolevas asjas ei ole vastustaja

kaebajat

selgesõnaliselt

teavitanud,

millal

järelevalvemenetlus

muutus

distsiplinaarmenetluseks.

13. Eespool toodud põhjustel leiab kohus, et justiitsminister ei saa määrata pankrotihaldurile

järelevalvemenetluse

tulemusena

distsiplinaarkaristust,

vaid

järelevalve

käigus

distsiplinaarsüüteo tunnuste ilmnemisel tuleb justiitsministril läbi viia distsiplinaarmenetlus,

teavitades pankrotihaldurit distsiplinaarmenetluse alustamisest. Distsiplinaarmenetlus on

haldusmenetlus ja PankrS-s asjakohaste normide puudumisel saab distsiplinaarmenetluse

läbiviimisel lünki täita haldusmenetluse seaduses sätestatuga (nt § 35 haldusmenetluse

algatamine; § 40 menetlusosalise ärakuulamine; § 56 haldusakti motiveerimine jne), kuigi

õigusselguse huvides võiks täpsustused teha PankrS-s. Käesolevas asjas on vastustaja

korduvalt rõhutanud, et kaebaja suhtes ei ole distsiplinaarmenetlust läbi viidud, ometi on

kaebajale määratud distsiplinaarkaristus.

14. Kaebaja on seisukohal, et teda ei ole enne distsiplinaarkaristuse määramist nõuetekohaselt

ära

kuulatud.

Vastustaja

arvates

ei

ole

ärakuulamispõhimõtet

rikutud,

sest

Justiitsministeerium saatis kaebajale e-kirjaga korduvalt järelepärimisi, sh pärast seda, kui

kõik rikkumised olid tuvastatud, seega oli kaebajal võimalus esitada selgitusi ja vastuväiteid.

Toimiku materjalidest selgub, et järelevalveametnik saatis 7. ja 15. aprillil 2009 e-posti

aadressile xxxxxxxx@haldur.just.ee järelepärimised, milles palus kaebajal selgitada, miks on

täitmata kohtumäärus, milles kohus nõudis pankrotihaldurilt PankrS § 132, § 126 lg 6 ja § 165

8(9)

lg 1 täitmist, ning esitada kohtule viivitamatult puuduvate dokumentide ärakirjad; samuti

nõuti kaebajalt selgitusi OÜ Bumiller (pankrotis) arveldusarvelt tehtud ülekannete kohta (tl

29-31). Kaebaja vastas järelepärimisele 29. aprillil 2009 (tl 32).

Seejärel

saatis

järelevalveametnik

30. mail

ja

2. juulil

2009

aadressile

xxxxxxxx@haldur.just.ee uued järelepärimised, nõudes taas selgitusi eespool nimetatud

pankrotihalduri kohustuste täitmata jätmise kohta ja dokumentide esitamist (tl 33-34). 9.

märtsil 2010 saatis järelevalveametnik täiendava järelepärimise kaebaja e-posti aadressidele

xxxxxxxxx@haldur.just.ee ja xxxxxxxx@eesti.ee (tl 36-37). Neile järelepärimistele ei ole

K.P. vastanud, samuti ei ole ta kinnitanud nimetatud järelepärimiste kättesaamist.

15. Riigikohus on 10. detsembri 2010. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-72-10 oma varasemat

praktikat kokku võttes leidnud, et ametnike distsiplinaarmenetlus, olles üks haldusmenetluse

alaliike,

omab

samas

ka

karistusmenetlusele

omaseid

jooni

ning

sarnaselt

kriminaalmenetlusele tuleb ka distsiplinaarmenetluses oluliseks pidada isiku kaitseõiguse

tagamist, mille realiseerimiseks peab isikul olema samuti võimalus tutvuda esmalt süüteo

menetlemisel kogutud teabega ning esitada sellele tuginedes enne karistuse määramist oma

selgitusi ja vastuväiteid (p 15). Riigikohtu varasemate seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise

põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta

võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise

menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid

täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi

puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (p

17). Distsiplinaarmenetluse raames antavas esmases seletuses omapoolse versiooni esitamist

distsiplinaarmenetluse ajendanud sündmusest ei saa pidada ärakuulamiseks, mis võimaldaks

esitada asutuse poolt kogutud teabe analüüsimisel põhinevaid vastuväiteid (p 21). Kohus

leiab, et need avaliku teenistuse vaidlusi puudutavad seisukohad menetlusaluse isiku

ärakuulamise

olulisusest

on

kohaldatavad

ka

praeguses

pankrotihalduri

distsiplinaarmenetluses, sest oma eesmärkidelt ja olemuselt ei ole ametniku ja pankrotihalduri

distsiplinaarmenetluses põhimõttelisi erinevusi.

16. Riigikohtu viidatud seisukohti arvestades leiab kohus, et kaebajale 7. ja 15. aprillil 2009

saadetud järelepärimisi, mille kättesaamises ei ole kahtlust, ei saa lugeda nõuetekohaseks

ärakuulamiseks. Kaebajat teavitati neis järelepärimistes järelevalvemenetluse alustamisest ja

järelepärimises on viidatud üksnes osale rikkumistest, mida kaebajale on vaidlustatud

käskkirjas lõpuks süüks arvatud. Seega ei saanud kaebajale nende järelepärimiste põhjal olla

selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti

andmise peamised põhjused. 30. mail ja 2. juulil 2009 saadetud järelepärimised kordavad

sisuliselt varasemaid, 7. ja 15. aprillil 2009 saadetud järelepärimisi, seega ei ole tähtsust sellel,

kas need järelepärimised saab lugeda kaebaja poolt kättesaaduks.

9. märtsil 2010 saadetud järelepärimises on nimetatud rikkumised, mille eest on kaebajale

hiljem määratud distsiplinaarkaristus, samuti on kaebajat hoiatatud, et kaebajale võib

distsiplinaarkaristusena määrata haldurina tegutsemise keelu kuni viieks aastaks. Süü vorme

ja karistuse valikut ei ole 9. märtsi 2010. a järelepärimises motiveeritud. Kohtutoimikus

puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja on 9. märtsi 2010. a järelepärimise enne käskkirja

andmist kätte saanud, tõendatud pole isegi näiteks see, et kaebaja oleks nimetatud e-posti

aadressidelt kellelegi pärast 9. märtsi 2010 kirju saatnud. Järelepärimise kättesaamist enne

vaidlustatud käskkirja andmist ei tõenda see, et kaebaja on e-posti aadressi xxxxxx@eesti.ee

hiljem märkinud halduskohtule esitatud kaebuses oma kontaktide hulka. Ühestki õigusaktist

ei tulenenud kaebajale kohustust suhelda Justiitsministeeriumiga e-posti vahendusel ning

kohtutoimikust nähtuvalt ei ole vastustaja kasutanud kaebajale ärakuulamispõhimõtte

tagamiseks muid sidekanaleid. Seetõttu leiab kohus, et kaebajat ei ole enne

distsiplinaarkaristuse määramist nõuetekohaselt ära kuulatud.

9(9)

Riigikohus pidas asjas nr 3-3-1-72-10 ärakuulamispõhimõtte rikkumist nii oluliseks

menetlusnormi rikkumiseks, et see tõi kaasa karistuse ebaseaduslikuks tunnistamise ja

vaidlustatud käskkirja tühistamise (p 22). Kohus leiab, et ärakuulamispõhimõtte rikkumist

saab oluliseks pidada ka praeguses asjas, sest justiitsminister on K.P.ile määranud rangeima

võimaliku karistuse ning viieaastane pankrotihaldurina tegutsemise keeld toob kaebajale

kaasa olulised õiguslikud tagajärjed (sisuliselt peab kaebaja leidma endale viieks aastaks muu

tegevusala ja sissetuleku ning sooritama pankrotihaldurina tegutsemise jätkamiseks uuesti

kutseeksami).

17. HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et eespool

käsitletud menetluslikud rikkumised on olulised ja võisid mõjutada asja õiget otsustamist.

Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja vaidlustatud käskkiri tühistada. Seoses sellega ei pea kohus

vajalikuks käsitleda muid kaebuse väiteid.

18. Menetluskulude hüvitamist kaebaja ei taotlenud, seega jäävad mõlema poole võimalikud

menetluskulud poole enda kanda (enne 1. jaanuari 2012 kehtinud HKMSi § 92 lg 1 ja § 93 lg

1; HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1 ja § 285 lg 1).

Monika Laatsit