3-11-2867/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprill 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2867

Haldusasi

K.R.i kaebus Tallinna Vangla 11.11.2011 käskkirja nr

1116-k tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: K.R.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Svetlana Meister

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus kaebajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 11.11.2011 käskkirjaga nr 1116-k rakendati K.R. 0,1 koormusega

abitöölisena majandustöödele alates 15.11.2011 kuni 14.02.2012.

25.11.2011 käskkirjaga nr 1186-1 muudeti käskkirja nr 1116-k teist lõiku, milles muudeti

K.R.i sünniaega.

2. Kaebuse esitaja on Tallinna Vangla 11.11.2011 käskkirjale nr 1116-k esitanud 15.11.2011

vaide, mis on jäetud Tallinna Vangla 28.11.2011 vaideotsusega nr 1-13/48699-1 rahuldamata.

3. K.R. esitas kaebuse Tallinna Vangla 11.11.2011 käskkirja nr 1116-k tühistamiseks, mis

saabus Tallinna Halduskohtusse 8.12.2011 Kaebuse esitaja palus end vabastada riigilõivu

tasumise kohustusest.

4. 23.01.2012 määrusega vabastas kohus kaebuse esitaja riigilõivu tasumise kohustusest ning

võttis K.R.i kaebuse Tallinna Vangla 11.11.2011 käskkirja nr 1116-k tühistamiseks

menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ja viis läbi eelmenetluse. 28.02.2012

määrusega otsustas kohus lahendada asja kirjalikus menetluses ning määras menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada vaidlustatud käskkiri ning tunnistada vangistusseaduse (VangS) §

37 lg 1 põhiseaduse (PS) § 29 lg-ga 2 vastuolus olevaks ning kehtetuks.

Vastustaja on seisukohal, et PS § 29 lg 2 kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte

vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud kaitseväeteenistus või selle asendusteenistus,

tööd nakkushaiguse leviku tõkestamisel, loodusõnnetuse ja katastroofi korral ning töö, mida

seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Kuna süüdimõistetud isikud ei asu ainult

vanglates, vaid ka väljaspool neid, siis tuleb põhiseaduse reservatsioon sisustada seadusega,

milles on sätestatud konkreetne töö, mida süüdimõistetu tegema peab.

Vanglas asuvate süüdimõistetute jaoks on töö iseloom sätestatud VangS 39 lg 4, mille alusel

vanglateenistuse ametniku korraldusel on kinnipeetav kohustatud osalema töödes

loodusõnnetuse, epideemia, avarii või katastroofi vältimiseks, likvideerimiseks või nende

tagajärgede kõrvaldamiseks ning muude erakorraliste sündmuste puhul. Sellisel juhul

kindlustab vangla kinnipeetava julgeoleku ja turvalisuse. Nimetatud säte on kooskõlas PS §

29 lg 2 mõttega.

Kaebaja märgib, et põhiseaduses on kasutatud mõistet „süüdimõistetu“ mitte „kinnipeetav“.

PS § 29 lg 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, kuid see säte ei anna

õigust sundida kinnipeetavat tegema suvalist tööd, mida parasjagu vangla direktorile vajalik

tundub. Kuna väljaspool vanglaid asuvaid süüdimõistetuid ei rakendata suvaliselt tööle, ei

peaks ka vanglas asuvaid kinnipeetavaid suvaliselt tööle rakendatama.

VangS § 37 lg 1 sätestab, et kui käesolev seadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud

töötama. VangS § 37 lg 5 kohaselt võib kinnipeetava rakendamine tööle käesoleva seaduse §

38 lg 3 nimetatud käitistes toimuda üksnes kinnipeetava nõusolekul.

Kaebajale on mõistetamatu, miks majandustööde tegemine on olulisem, kui käitises tööde

tegemine. Kui on üldine töökohustus, siis on põhjendamatu selliste erandite tegemine, kuna

töö on ju töö.

VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga,

arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole

võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

Viimasest lausest on kaebajal raske aru saada, sest selle järgi majandustöö nagu polegi töö.

Käskkirjast nähtuvalt on kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik teinud vangla direktorile

taotluse kaebaja tööle rakendamiseks majandustöödele. Käskkirjast ei selgu töö iseloom.

Kaebaja märgib, et ei ole selle ametnikuga tööle asumisest vestelnud ega tea, mis ajenditel ta

vastava taotluse tegi. Kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst, kuid oskuste kohta pole

kaebajalt keegi midagi küsinud. Vaideotsusest selgub, et kaebaja tööülesanneteks on seinte ja

uste pesemine. Kaebaja leiab, et ka selliste pealtnäha lihtlabaste tööde tegemiseks peavad

olema oskused, sest kaebaja ei ole oma elu jooksul koristustöödega tegelenud ja seda isegi

kodus mitte.

Kaebaja märgib, et on tööle rakendatud kolmeks kuuks 0,1 koormusega. Kuna kaebajal on

vaja tasuda nõudeid ca 20 000 euro ulatuses, siis leiab kaebaja, et selline tööle rakendamine

on kaebaja mõnitamine, sest töö eest saadav tasu on naeruväärne. Samuti ei selgu käskkirjast,

milline on tasu tehtava töö eest, sest tasu arvutamine on arusaamatu.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja seletab vastuseks kaebaja väidetele, et kinnipeetava kohustus töötada ei tulene

mitte ainult VangS § 37 lg-st 1, vaid ka PS § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida

tema vaba tahte vastaselt tööle, v.a süüdimõistetu töö. Seega piirab VangS § 37 lg 1 kooskõlas

PS § 29 lg-ga 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on

kinnipeetavale pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud

töötama, vaatamata sellele, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte.

Tulenevalt VangS § 37 lg-st 5 ei saa vangla kinnipeetavat ilma kinnipeetava nõusolekuta

rakendada tööle füüsilise või juriidilise isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises.

Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebaja rakendati tööle vangla majandustöödel, milleks

ei ole vajalik VangS § 37 lg 5 ettenähtud kinnipeetava nõusolek. Kuna õigusaktidest

tulenevalt puudub vanglal kohustus enne kinnipeetava majandustöödele rakendamist küsida,

millist tööd ta soovib teha, siis on vaidlusalune käskkiri õiguspärane.

VangS § 1 kohaselt sätestab vangistusseadus vangistuse, aresti, eelvangistuse ja karistusjärgse

kinnipidamise täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse

vanglaametnikuna mõiste ja tingimused. VangS § 2 kohaselt on kinnipeetav käesoleva

seaduse tähenduses vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. Kuna VangS sätted kehtivad

vanglas viibivate süüdimõistetute kohta, siis on kaebuse esitaja viitamine väljaspool vanglat

viibivatele süüdimõistetutele asjakohatu.

Vastustaja märgib, et kinnipeetava töökohustus ei anna iseenesest kinnipeetavale subjektiivset

õigust nõuda endale tööd. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse

korral kinnipeetava tööga, millest tuleneb, et töökohustus tekib kinnipeetaval tema võimetele

ja oskustele vastava töö olemasolul. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga,

rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

Tallinna Vangla direktori 12.07.2010 käskkirja nr 58 punkti 1 kohaselt kehtestati Tallinna

Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord"

(edaspidi Kodukord) punkti 3.1 „Kinnipeetava töötamise korraldus" alapunktist 3.1.2 ajutine

erisus. Kodukorra punkti 3.1.2 kohaselt vangistusosakonna inspektor-kontaktisik, kes tegeleb

kinnipeetavate tööhõive korraldamisega, peab arvestust töövõimeliste ja vastavaid kutseoskusi

omavate kinnipeetavate kohta. Kinnipeetava tööle rakendamise võimaluste avanemisel või

käitise esindaja kirjaliku vabas vormis taotluse alusel vormistab kontaktisik elektroonilise

taotluse kinnipeetava vangla majandustöödel rakendamiseks või tööle lubamiseks käitises.

Alates 01.06.2011 Tallinna Vanglas tehtud struktuurimuudatustest ehk peale seda, kui

vangistusosakonna asemele tulid vangla struktuuriüksused, tegeleb kinnipeetavate tööhõive

korraldamisega kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik.

Eeltoodust tulenevalt vormistaski kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik elektroonilise

taotluse K.R.i tööle rakendamiseks majandustöödel.

Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et kaebuse esitaja rakendatakse tööle koormusega 0,1

kohta, mis tähendab, et ta peaks ühes kuus töötama 16 tundi. Arvestades ühes kuus olevate

tööpäevadega, oleks kaebuse esitaja tööaeg päevas vähem kui 1 tund. Vangla

majandustöödele rakendatud kinnipeetava töö seisneb vangla enda olmeliste vajaduste

rahuldamises, näiteks nõude pesemises, koristamises jms, mis on jõukohane igale

kinnipeetavale, kellele arst ei ole töövõimetust määranud. Kaebuse esitajale töövõimetust

määratud ei ole ning tema tööülesanneteks oleks olnud esimese ja teise üksuse korruste seinte

ja uste pesemine, mille näol ei ole ilmselgelt tegemist tööülesannetega, milleks oleks vaja

erilisi oskusi või erialaseid teadmisi. Ka tutvustatakse kinnipeetavatele alati enne tööle

rakendamist kinnipeetavast abitöölise ohutusjuhendit ning tööülesandeid.

Kaebuse esitaja väidet, et kuna tal on tasuda nõudeid umbes 20 000 euro ulatuses, siis tema

tööle rakendamine koormusega 0,1 ametikohta on lihtsalt mõnitamine, sest töö eest saadav

tasu on naeruväärne, võib pidada tema käitumisega võrreldes vastuoluliseks. Ühelt poolt ta

keeldub töö tegemisest, teisalt heidab vanglale ette, et teda rakendatakse tööle liiga väikese

koormusega. Töötamine vanglas ei ole mitte ainult kinnipeetava kohustus, vaid ka võimalus

saada VangS §-s 43 ettenähtud töötasu. VangS § 43 lg 2 sätestab, et kinnipeetava töötasu peab

olema vähemalt 10 protsenti töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu

alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast. Kinnipeetava töötasu

määrad, arvutamise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valituse

28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord" § 2

lg 2 kohaselt on täistööajaga ajatööl töötava kinnipeetava töötasu alammäär vangla pakutaval

tööl 95,87 eurot kuus. Vaidlustatud käskkirja punktis 2 on märgitud: „Maksta kinnipeetav

K.R.ile töötasu vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel,

lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruse nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad,

arvutamise ja maksmise kord" § 2 lg 2 näidatud täistööajaga töötamise alammäära tasust."

Seega nähtub käskkirjast üheselt, et kinnipeetav, kelle töökoormus on 0,1 ehk 10%

täistööajast, saab vastavalt tehtud tööle töötasu proportsionaalselt ehk 9,59 eurot.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus tunnistab käesoleva asja lahendamisel tõendatuks järgmised asjaolud:

7.1. Kaebaja suhtes on antud selle andmiseks pädeva isiku - Tallinna Vangla direktori

asetäitja poolt - 11.11.2011 välja käskkiri nr 1116-k, mille punkti 1 kohaselt rakendati K.R.

0,1 koormusega abitöölisena majandustöödele alates 15.11.2011 kuni 14.02.2012. Käskkirja

punkti 2 kohaselt otsustati maksta kinnipeetav K.R.ile töötasu vastavalt tegelikult tehtud

töötundide arvule tööaja arvestuse tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000

määruses nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 2

näidatud täistööaja töötamise alammäära tasust. Kinnipeetava töötasu sisaldab tasu õhtusel ja

ööajal töötamise eest. Käskkirja punkti 3 kohaselt peatub kinnipeetava töökohustus ja tema

ajutine töölt kõrvaldamine, töölt vabastamine ja käitises töötamise loa kehtetuks tunnistamine

toimub justiitsministri 7.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt

kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ §-des 5 ja 6 sätestatud alusel ja korras. (tl 3)

7.2. 25.11.2011 Tallinna Vangla direktori asetäitja käskkirjaga nr 1186-k muudeti Tallinna

Vangla direktori asetäitja 11.11.2011 käskkirja nr 1116-k teise lõigu sõnastust ja parandati

K.R.i sünniaeg, mis oli käskkirjas nr 1116-k valesti märgitud (tl 4).

7.3. 15.11.2011 esitas K.R. vaide Tallinna Vangla direktori asetäitja 11.11.2011 käskkirja nr

1116-k kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Tallinna Vangla 28.11.2011 vaideotsusega nr 1-

13/48699-1 rahuldamata (tl 5-6).

7.4. Kohus loeb tuvastatuks, et kaebaja tööülesanneteks olid määratud lihtsad majandustööd,

mis täpsemalt seisnesid koridori seinte ja uste puhastamises (pesemises). Need tööd ei kuulu

VangS § 37 lg 5 nimetatud tööde hulka, millele võib kinnipeetavat rakendada üksnes tema

nõusolekul. Kaebuse esitajal on töökohustus lähtudes VangS § 37 lg 1 ning tema suhtes ei

esine VangS § 37 lg 2 tulenevaid aluseid, mis välistaksid töökohustuse.

8. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et elementaarsete koristustööde, sealhulgas seinte ja uste

pesemine, ei nõua tavatingimustes (v.a. näiteks kõrghoonete välisaknad jms. pinnad või

spetsiifiliste puhastusnõuetega kohad nagu keemiatehased jne.) eriväljaõpet. Nende töödega

saavad peale lühikest seletamist ja vajadusel põhiliste töövõtete ühekordset ettenäitamist

hakkama ka väiksed lapsed. Eriväljaõpet võivad koristustööd vajada näiteks juhul, kui

kasutatakse spetsiifilisi tööriistu või tugevatoimelisi keemilisi puhastusvahendeid. Selliste

järelduste tegemisel lähtub kohus asjaolust, et iga inimene peab oma igapäevaelus

paratamatult tegelema mingi aja oma elukeskkonna korrashoiuga kodus ja töökohal.

Elementaarsed elukoha korrashoiu-, koristus- ja puhastustööd on paratamatu osa inimeste

elutegevusest. Kohus märgib siinkohal, et ka paljud loomad ja linnud, kes harrastavad paikset

eluviisi (urud, koopad, linnupesad jne) hoiavad oma elupaiga ja selle ümbruse, lähtudes oma

elulistest vajadustest, elementaarses korras.

9. Kohus võtab menetlusosaliste poolt esitatud väidete suhtes järgmised seisukohad:

9.1. Kaebuse esitaja leiab, et kuna süüdimõistetud ei asu ainult vanglas, vaid ka väljaspool

seda, siis tuleb põhiseaduse reservatsioon sisustada seadusega, milles on sätestatud

konkreetne töö, mida süüdimõistetu tegema peab. Kaebuse esitaja viitab VangS § 39 lg 4,

asudes seisukohale, et nimetatud säte on sisuliselt põhiseadusega kooskõlas. Kaebuse esitaja

märgib, et põhiseaduses on kasutatud mõistet “süüdimõistetu" mitte “kinnipeetav" ning kuigi

PS § 29 lg 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd, ei anna see õigust

sundida kinnipeetavat tegema igasugust tööd. Kuna väljaspool vanglat asuvaid

süüdimõistetuid ei rakendata igasugusele tööle, ei peaks ka vanglates asuvaid kinnipeetavaid

meelevaldselt tööle rakendama.

Kohus kaebuse esitaja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Põhiseaduse § 29 lõikes 2 on

antud volitusnorm, mille kohaselt võib seadusega panna süüdimõistetud isikutele kohustuse

töötada. VangS § 2 kohaselt on kinnipeetav käesoleva seaduse tähenduses vanglas vangistust

kandev süüdimõistetu. Kuna vangistusseadust kohaldatakse vaid vanglakaritust kandvatele

süüdimõistetule ehk kinnipeetavatele, siis kinnipeetava mõiste kasutamine VangS § 37 lg 1 ei

ole kuidagi vastuolus PS § 29 lg 2 mõttega. Kohus selgitab, et põhiseaduse kommenteeritud

väljaandest nähtub, et põhiseaduses on kasutatud süüdimõistetu mõistet eelkõige seetõttu, et

kinnipeetavateks võivad olla ka näiteks kasvatusliku järelevalve all olevad alaealised vm

isikud, kes ei ole süüdimõistetud ning nende suhtes põhiseadus töötamist nõuda ei luba (E.-J.

Truuväli, B. Aaviksoo, O. Kask jt, PS Kommenteeritud väljaanne. 2008, lk 315).

Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kinnipeetavaid süüdimõistetuid koheldakse

ebavõrdselt vabaduses viibivate süüdimõistetutega ning seetõttu on VangS § 37 lg 1 vastuolus

põhiseadusega. Kohus leiab, et on üldteada, et vabaduses viibivaid isikuid ei tohi põhiseaduse

§ 29 lg 1 tulenevalt teises lõikes toodud reservatsioone arvestades tööle sundida, samuti

puuduvad avalikul võimul selleks võimalused, vahendid ja kontrollimehhanism. Sama

põhiseaduse sätte lõikes 2 on sätestatud erandid sellest reeglist ja üks neist käsitleb

süüdimõistetuid. On selge, et nimetatud sättes on seadusandja silmas pidanud eelkõige

süüdimõistetuid, kes viibivad vanglas ja kelle üle on avalikul võimul võimalus/kohustus

kontrolli teostada sh rakendada neid tööle. Siinkohal ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega

seetõttu, et tegemist ei ole võrreldavate gruppidega. Nimelt on vabaduses viibivad isikud küll

süüdimõistetud, kuid nende suhtes kohalduvad teised reeglid juba tulenevalt asjaolust, et neil

on võimalik vabaduses viibides ilma eriliste piiranguteta ise tööd leida ja valida. Teine grupp

isikuid on samuti süüdimõistetud, kuid nemad viibivad vangistuses. Nende võimalused tööd

leida ja valida on piiratud. Seega ei ole kaebuse esitaja poolt toodud ebavõrdse kohtlemise

argument põhjendatud.

Kolmandaks leidis kaebaja, et vangistusseadus oleks põhiseadusega kooskõlas juhul, kui

oleks ära määratletud konkreetsed tööd, mida kinnipeetav kohustub tegema sarnaselt VangS

39 lg 4, mille alusel vanglateenistuse ametniku korraldusel on kinnipeetav kohustatud

osalema

töödes

loodusõnnetuse,

epideemia,

avarii

või

katastroofi

vältimiseks,

likvideerimiseks või nende tagajärgede kõrvaldamiseks ning muude erakorraliste sündmuste

puhul.

Kohus leib, et konkreetsete tööde loetlemata jätmine ei muuda VangS § 37 lg 1

põhiseadusega vastolus olevaks. PS § 29 lg 2 ei tulene kohustust määrata kindlaks detailselt

konkreetsed tööd, mida süüdimõistetu tegema peab. PS § 29 lg 2 annab volitusnormi, mille

kohaselt süüdimõistetu töötamine tuleb reguleerida seaduse alusel. Seda on käesoleval juhul

tehtud vangistusseadusega. Kaebuse esitaja ei ole seda ka kahtluse alla seadnud.

Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et VangS § 37 lg 1 kooskõlas PS § 29 lg-ga 2

piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on kinnipeetavale

pakkuda tema võimetele ja oskustele vastavat tööd, on kinnipeetav kohustatud töötama,

vaatamata sellele, kas see langeb kokku tema vaba valikuga või mitte. Tulenevalt VangS § 37

lg 5 ei saa vangla kinnipeetavat ilma kinnipeetava nõusolekuta rakendada tööle füüsilise või

juriidilise isiku poolt vangla territooriumile rajatud käitises. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub,

et kaebaja rakendati tööle vangla majandustöödel, milleks ei ole vajalik kinnipeetava

nõusolek. Kuna õigusaktidest tulenevalt puudub vanglal kohustus enne kinnipeetava

majandustöödele rakendamist küsida, millist tööd ta soovib teha, siis on vaidlusalune käskkiri

õiguspärane.

9.2. Kaebuse esitaja märgib, et käskkirja kohaselt on kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik

teinud vangla direktorile taotluse tema tööle rakendamiseks majandustöödele. Kaebuse esitaja

selgituste kohaselt ei ole tema inspektor-kontaktisikuga tööle asumisest vestelnud ega tea, mis

ajenditel ametnik sellise taotluse esitas. Samuti ei ilmne käskkirjast töö iseloom. Kaebuse

esitaja märgib, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst, kuid enne tööle

rakendamist ei küsitud kaebuse esitajalt tema oskuste kohta midagi. Kaebuse esitaja leiab, et

ka selliste lihtsate tööde nagu uste ja seinte pesemiseks, peavad olema erilised oskused ja

väljaõpe. Kaebuse esitajal sellised oskused puuduvad, kuna ta ei ole eelnevalt koristustöödega

tegelenud.

Kohus leiab, et lähtudes Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud

Tallinna Vangla kodukorra p 3.1.2 on ettepaneku kaebuse esitaja tööle rakendamiseks

majandustöödele teinud pädev isik, so inspektor-kontaktisik. Inspektor-kontaktisikul puudus

seadusest tulenevalt kohustus küsida kaebuse esitaja nõusolekut tema rakendamiseks

majandustöödel. Kohus leiab, et käskkirjas vangla majandustööde tehtava tööna märkimine

on piisav ja tuleneb ka otse seadusest (VangS § 38 lg 1). Arvestades VangS § 39 lg 3

sätestatut, et vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö

eripärale vanglateenistuse äranägemisel, võivad tööülesanded vastavalt vajadusele muutuda

ning kõigi võimalike tööülesannete loetlemine ei oleks käskkirjas otstarbekas.

Vangla majandustööd hõlmavad endas lihtsamate tööülesannete nagu koristamine, nõude

pesemine jms tegemist, mis ei eelda erialast väljaõpet. Seetõttu puudus vastustajal vajadus

kaebajalt tema oskuste kohta informatsiooni küsimiseks. Siinkohal ei nõustu kohus kaebuse

esitaja seisukohaga, et ka koristustööd vajavad eriväljaõpet ning kaebuse esitajat ei tohiks

neile töödele rakendada, kuna tema ei ole kunagi koristanud. Kohus peab piisavaks seda, et

enne isiku tööle asumist tutvustatakse talle kinnipeetavast abitöölise ohutusjuhendit ning

tööülesandeid ning vajadusel näidatakse asjakohaseid töövõtteid. Käesoleval juhul on nendeks

põhimõtteliselt lapi või harja kastmine vette ja seejärel seina vastu hõõrumine mustuse

eemaldamiseks. Kohus on seisukohal, et iga terve täiskasvanud inimene saab sellise lihtsa

tööga hakkama isegi juhul, kui ta ei ole seda varem teinud. Kaebaja väited sellise tööga mitte

toimetulekust on selgelt asjakohatud.

Kaebuse esitaja viitas ka, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst, kuid kaebaja ei

ole esitanud tõendeid ega ole ka väitnud, et ta ei oleks töövõimeline. Selle asjaolu üle vaidlust

ei ole olnud seetõttu on vastava teema tõstatamine käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatu.

9.3. Kaebaja heidab vanglale ette, et ta on rakendatud tööle liialt väikese koormusega, mille

eest kaebaja saab naeruväärset tasu ning millega ei ole võimalik tasuda oma kohustusi. Lisaks

ei ole kaebaja arvates vaidlustatud käskkirjas märgitud piisavalt selgelt kaebaja töötasu.

Kohus selgitab, et lähtudes VangS § 38 lg 1 puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda enda

tööga kindlustamist kaebuse esitaja poolt soovitud määras, kuna vanglateenistus kindlustab

üksnes võimaluse korral kinnipeetava tööga. Seega on kaebuse esitaja etteheited 0,1

koormusega töötamisele ja selle eest saadavale vähesele töötasule asjakohatud.

Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et vaidlustatud käskkirjas märgitud töötasu on

määratletud ebaselgelt. Kohus on sarnaselt vastustajaga seisukohal, et töötasu arvutamise kord

on käskkirjas toodud üheselt ja arusaadavalt. Kohus on seisukohal, et puudub vajadus ja ka

võimalus tuua käskkirjas konkreetne töötasu üldine summa, kuna kinnipeetava töötasu sõltub

sellest, kui palju töötunde ta tegelikult kuus töötab. Seetõttu ongi vaidlustatud käskkirjas

märgitud, et töötasu makstakse vastavalt tegelikult tehtud töötundide arvule tööaja arvestuse

tabeli alusel, lähtudes Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruses nr 382 „Kinnipeetava töötasu

määrad, arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 2 näidatud täistööaja töötamise alammäära

tasust. Kuna kinnipeetavatele on tagatud juurdepääs õigusaktidele, siis sai kaebuse esitaja

arvutada soovi korral välja oma töötasu vaadates viidatud määruse nr 382 viidatud paragrahvi

2 lg 2 ning arvestades enda töökoormust.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ülalpool käsitletud kaebaja väited käskkirja

tühistamiseks on asjakohatud, põhjendamatud ning tõendamata ning neid ei saa arvestada

kohtuotsuse langetamisel. Kaebaja ei ole esile toonud sellist vangla poolset rikkumist, mis

tingiks vaidlusaluse käskkirja tühistamise.

10. Kõike eeltoodut kokku võttes ja käesoleva asja menetluse käigus tuvastatud asjaoludest ja

kaalutud väidetest ning haldusmenetluse seaduse § 54 esitatud haldusakti õiguspärasuse

nõuetest, Põhiseaduse § 29 lg 1 ja 2 toodust, samuti VangS § 2, § 37 § 38 lg 1, § 39 lg 3, § 43

lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määruses nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad,

arvutamise ja maksmise kord“ § 2 lg 2 lähtudes leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on antud

pädeva haldusorgani poolt selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas.

Haldusaktis ei esine kaalutlusvigu ning haldusakt vastab vorminõuetele. Seega on Tallinna

Vangla direktori asetäitja 11.11.2011 käskkiri nr 1116-k õiguspärane. Samuti on kohus

seisukohal, et vangistusseaduse § 37 lg 1 ei ole vastuolus põhiseadusega Lähtudes kõigest

eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.

11. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude

väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Daimar Liiv

Kohtunik