3-10-2885/32 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saar-

mets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2012. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2885

Haldusasi

H Pi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010

otsuste nr 13001 ja 13002 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – H P, lepinguline esindaja v.adv Ivo

Mahhov

Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, volitatud esindaja Inge

Lumiste

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.05.2011 otsus

Menetluse alus ringkonna-

kohtus

Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

2. aprill 2012. a

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.05.2011 otsus ning teha asjas uus otsus.

3. Jätta H Pi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuste nr 13001 ja

13002 tühistamiseks rahuldamata.

4. Mõista H Pilt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulud 31,94 eurot. Jätta

H Pi menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.05.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjoni 31.08.2010 otsustega nr 13001 ja 13002 jäeti omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 17 lg 5 alusel rahuldamata H Pi avaldused XXXXX, endisel aadressil XXXXX asu-

nud endise kinnistu nr 1860 N ehitiste ja maa (XXX; otsus nr 13001) ning XXXXX, endise

3-10-2885

2(10)

kinnistu nr 613 2/31 mõttelise osa (XXXX; otsus nr 13002) tagastamiseks, kuna nimetatud

vara eest maksis Saksamaa Liitvabariik H. Pi isale P Pile kompensatsiooni.

2. H. P esitas 05.11.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

31.08.2010 otsuste nr 13001 ja 13002 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) Saksamaa Liitvabariigi 1952. aastal vastuvõetud koormiste jagamise seaduse (Gesetz über

den Lastenausgleich; LAG) alusel makstud summade näol on tegemist sotsiaaltoetusega. Rii-

gikohtu 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 p 21 kohaselt ei saa lugeda ORAS § 17 lg 5 mõttes

kompensatsiooniks hüvitist, mida ei makstud Eestisse jäetud vara, vaid ümberasumisega seotud

kulude katmiseks, s.h uues kohas sisseseadmiseks. Seda, et saadud summad oli sotsiaalabi,

kinnitab ka LAG preambulas toodud seaduse ja hüvitise eesmärk ning Saksamaa Liitvabariigi

suursaatkonna 20.03.2009 kiri koormiste jaotamise eesmärgi kohta;

2) õiguslikult on LAG alusel makstud summade näol tegemist laenu, mitte kompensatsiooni-

ga, mida kinnitab samuti LAG preambulas märgitu. Lisaks on suursaatkonna kirjas selgitatud,

et siseriiklike hüvitiste maksmine sõja tagajärgede seaduse (Kriegfolgegesetz) järgi ei saa olla

vastuolus restitutsiooni või kompensatsiooni maksmisega. Kuna hüvitise määramine või vastu-

võtmine ei tähenda võõrandatud vara tagasinõudest loobumist, ei puuduta see kahju saanud

isiku võimalikke nõudeid teistele riikidele võõrandatud varaliste väärtuste tagastamise või

kompenseerimise kohta. Restitutsiooni, tagastamise või kompenseerimise korral nõuab Saksa-

maa Liitvabariik hüvitise haldusmenetluses tagasi;

3) vastustaja rikkus otsuse vastuvõtmisel menetlusnorme ja hea halduse tavasid. Otsuse vastu-

võtmise ajal puudusid vastustajal ilmselt kompensatsiooni välja maksmist tõendavad arhiivido-

kumendid. Otsuses toetuti professor P J memole, mis on ebatäpne nii kompensatsiooni välja-

maksmise kui kaebaja perekonna osas – tegelikult puuduvad tõendid selle kohta, et P. Pile

oleks kompensatsioon välja makstud. Kaebaja viitab Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-09 p-le 21

ning leiab, et vastustaja ei ole üldakti analüüsinud ning nimetatud puudust ei saa kõrvaldada

halduskohtumenetluses. Samuti on vaidlustatud otsus üllatuslik, kuna kaebajat ei informeeritud

kavandatavast otsusest või kogutud andmetest ega küsitud nende kohta selgitusi;

4) kaebuse täiendustes märkis kaebaja, et P. P on saanud LAG alusel Saksamaa Liitvabariigilt

hüvitust, kuid kohtupraktikas (Tallinna Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-10-2818 ja 3-

10-2866) on leitud, et LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sealhulgas ümberasumiskah-

jude eest makstav põhihüvitus ei ole käsitatav kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes.

Kaebuse esitaja toetab neis kohtulahendites väljendatud seisukohti.

3. Tallinna Linnavalitsus palus jätta H. Pi kaebus rahuldamata. Vastuväited:

1) otsuse tegemisel tugineti Bayreuthi arhiivis (Lastenausgleicharchiv) P. Pi kompensatsioo-

nitoimikus nr ZLA 1-2323424000 olevatele tõenditele: P. Pi 29.03.1954 avaldus Saksamaa

Liitvabariigile varalise sõjakahju kindlakstegemiseks, s.h XXXX ja XXXX asuva kinnisvara

osas; Hamburg-Wandsbeki hüvitiste ameti 07.01.1960 esialgne otsus, millega tehti kindlaks

XXXX kinnisasjaga seotud kahju 26 000 riigimarka; Hamburg-Wandsbeki hüvitiste ameti

28.04.1961 üldotsus, millega arvestati XXXX kinnisasjaga seotud kahjuks 12 903,22 riigimar-

ka. Kuigi kompensatsioonitoimikus ei ole otseseid tõendeid kompensatsiooni määramise kohta,

on toimikus kviitung P. Pile 28.04.1961 kahju kindlakstegemise üldotsuse ja sama kuupäevaga

kahjuhüvitise määramise üldotsuse kättetoimetamise kohta. Seega on alust arvata, et P. Pile on

otsustatud Aasa 3 kinnisasjaga seotud hüvitis välja maksta. Hamburg-Wandsbeki hüvitiste

ameti 07.01.1960 esialgsel otsusel, millega tehti kindlaks XXXX kinnisasjaga seotud kahju, on

tempel „Märgitud maksete kaardile 24.02.1960”. Kuigi toimikus puuduvad kahjuhüvitise mää-

ramise üldotsus ja maksete kaart, tuleneb nendele viitamisest, et nimetatud dokumendid olid

olemas, mistõttu on alust arvata, et Saksamaa on P. Pile maksnud XXXX ja XXXX kinnistute

eest kahjuhüvitist;

3-10-2885

3(10)

2) LAG alusel maksti kahju kannatanutele ka elatisabimakseid, hüvitispensionit ja ülesehitus-

laene ning rakendati muid meetmeid, kuid käesolevas asjas on üheselt tõendatud, et P. P taotles

hüvitist XXXX ja XXXX asuvate kinnisasjade eest ning hüvitist maksti just selle vara eest.

Seega on tegemist kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, mitte sotsiaaltoetuse või laenu-

ga;

3) LAG preambulis tagastamisnõudest mitteloobumise kohta sätestatu ei ole Eesti riigile siduv

ning vara tagastamisel tuleb lähtuda Eesti kehtivast õigusest. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-84-09

kohaselt tuleb kompensatsiooni maksmisel võtta arvesse ka teiste riikide, s.h Saksamaa poolt

makstud kompensatsioon. Saksa riik on H. Pile maksnud hüvitist XXXX ja XXXX asuva vara

eest ja kaebuse esitajale on temale tekitatud ülekohus juba heastatud. Ümberasujaid, kellele

Saksa riik on maksnud kompensatsiooni, tuleb kohelda võrdselt isikutega, kes on saanud kom-

pensatsiooni Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel;

4) vastustaja ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Ka juhul, kui otsuse tegemisel

ei ole järgitud kõiki menetlusnõudeid, ei saanud see mõjutada asja otsustamist, seega puudub

alus otsuse tühistamiseks üksnes menetlusnõuete rikkumise tõttu.

4. Tallinna Halduskohtu 24.05.2011 otsusega rahuldati H. Pi kaebus ja tühistati ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsused nr 13001 ja 13002. Lisaks mõisteti Tallinna

Linnavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja riigilõiv 15,98 eurot, muus osas jäeti

menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Põhjendused:

1) omandireformi käigus kompenseeritakse omandi kaotamist ning kui vara on tagastatud või

kompenseeritud, loetakse sellega vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus lõplikult

heastatuks. LAG sätetest seevastu ei tulene omandiõiguse kaotusega tekitatud ülekohtu lõpliku

heastamise eesmärki. LAG alusel makstud põhihüvitust tuleb LAG preambulale ning sätetele

tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majandus-

likke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähenda-

nud loobumist ümberasumisel maha jäänud vara tagastamise nõudest. Sellist seisukohta kinni-

tab ka Saksamaa suursaatkonna 20.03.2009 kirjas antud selgitus. Seega erinevalt ORAS alusel

makstavast kompensatsioonist ei olnud LAG alusel makstud hüvituse peamine eesmärk heas-

tada omandi kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid ennekõike toetada ümberasumise tõttu

eriliselt kahjustatud isikute gruppe ja aidata neil end Saksamaal uut elu alustades sisse seada.

LAG alusel hüvitust saanud isikud ei ole seetõttu võrreldavad isikutega, kellele kompenseeriti

vara Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel;

2) sellest, et LAG alusel makstud põhihüvituse suurus sõltus mingil määral ümberasuja maha-

jäetud vara väärtusest, ei saa järeldada, et põhihüvitus määrati ümberasujale Eestisse jäänud

vara omandiõiguse kaotuse eest. Vara väärtuse arvesse võtmine oli tõenäoliselt kantud eesmär-

gist võimaldada jõukamatele ümberasujatele proportsionaalselt suurem hüvitus, et säilitada

võimalikult suures osas nende senine elustandard. Samas poleks P. Pil olnud ilmset põhjust

kompensatsiooni või toetuse andjaga selle suuruse üle vaielda, sest LAG preambulast tuleneb,

et tegemist ei ole meetmetega, mis reguleeriksid lõplikult ümberasunud isikute suhteid nende

poolt maha jäänud varasse;

3) menetluskulude osas leidis halduskohus, et põhjendatud on üksnes riigilõivu vastustajalt

väljamõistmine, kuna õigusabikulude hüvitamise osas ei selgu ühestki kohtule esitatud menet-

lusdokumendist, milliste toimingute eest ja millises ulatuses õigusabi osutati, mistõttu puudub

võimalus hinnata, kas kulud kanti käesolevas haldusasjas ning kas kulud olid vajalikud ja põh-

jendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja

jätta uue otsusega H. Pi kaebus rahuldamata. Lisaks palub apellant tema poolt apellatsioonime-

3-10-2885

4(10)

netluses kantud menetluskulud H. Pilt välja mõista ning jätta H. Pi menetluskulud kaebuse esi-

taja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) LAG alusel põhihüvituse maksmise eesmärgiks oli isikule vara kaotusest tekkinud kahju

hüvitamine. Halduskohus on samastanud LAG üldised eesmärgid LAG täitmiseks ettenähtud

abinõude kitsamate eesmärkidega. Vaatamata sellele, et ORAS-s ja LAG-s on seaduse üldees-

märgid sõnastatud erinevalt, on nii ORAS kompensatsiooni kui ka LAG põhihüvituse maksmi-

se sisuliseks eesmärgiks kaotatud vara hüvitamine. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et

LAG § 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks eelkõige sõja ja sõjajärgsel ajal tekkinud kahjude ja

kaotuste hüvitamine, mitte pelgalt sotsiaalse õigluse tagamine ja sõjajärgsete raskuste leeven-

damine. Kohus ei ole arvestanud, et lisaks sotsiaalse õigluse tagamiseks ja raskuste leevenda-

miseks mõeldud abinõudele nägi LAG ette ka konkreetselt vara kaotuse eest makstava põhihü-

vituse. Kui enamikke LAG §-s 4 sätestatud kompensatsioone saab pidada sotsiaalse õigluse ja

raskuste leevendamise tagamiseks mõeldud abinõudeks, siis põhihüvitusega hüvitati LAG §

243 alusel isikule konkreetse vara kaotusega tekkinud kahju. Ka Tallinna Ringkonnakohus on

haldusasjas 3-10-2818 leidnud, et LAG alusel makstud põhihüvituse kvalifitseerimiseks ORAS

§ 17 lg-s 5 sätestatud kompensatsioonina ei pea LAG ja ORAS üldised eesmärgid olema sarna-

sed;

2) LAG alusel makstud põhihüvitus on käsitatav ORAS § 17 lg 5 sätestatud kompensatsiooni-

na ka vaatamata sellele, et LAG preambuli kohaselt ei tähenda LAG alusel maksete määramine

loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Saksa Liitvaba-

riigis kehtestatud seadus ei saa olla siduv Eesti Vabariigile. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) on korduvalt rõhutanud, et riikidel ei ole kohustust heastada teise riigi tekitatud ebaõig-

lust ja kahju (nt EIK 02.03.2005 määrus asjas Maltzan ja teised vs Saksamaa). EIK 28.09.1994

otsusest asjas Kopecky vs Slovakkia nähtub, et riigil ei teki heastamiskohustust isikute ees, kes

ei vasta riigi õigusaktidega kehtestatud heastamise eeltingimustele. Ka Eesti kohtupraktikas (nt

haldusasi nr 3-3-1-84-09) on asutud seisukohale, et tulenevalt omandireformi üldistest eesmär-

kidest tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel arvestada asjaoluga, kas

avalduse esitaja või tema õiguseellane on saanud sama vara eest varem hüvitist ükskõik milli-

sel alusel ja ükskõik kelle poolt, sest sellisel juhul on vara õigusvastase võõrandamisega tekita-

tud ülekohus juba varem heastatud;

3) LAG alusel makstud põhihüvitus oli otseselt seotud hüvitatava vara tegeliku väärtusega.

Sellisele seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses haldusasjas nr 3-

10-2818. Vastustaja viitab siinkohal LAG § 243 p-le 1 ja §-le 245 ning märgib, et väärtuse

arvestamise aluseks oli P. Pi esitatud andmete alusel koostatud ja kodumaa pädeva infokeskuse

hinnatud kinnistu kirjeldus. Asjas kogutud tõenditest nähtuvalt hindas P. P ise talle kuulunud

XXXX asuva vara väärtuseks 34 300 Eesti krooni ning XXXX asuva vara väärtuseks 51 500

Eesti krooni. Kuigi P. Pile kuulus seisuga 01.11.1940 Tallinna Linnaarhiivi andmete kohaselt

XXXX kinnistust 2/31 suurune mõtteline osa, on ta ümberasustamiskahju kindlakstegemise

taotluses märkinud endale kuuluva mõttelise osa suuruseks 8/31. Hamburg-Wandsbeki piir-

konna Hüvitiste ameti 28.04.1961 üldotsusega tehti kindlaks XXXX asuva vara kaotusest tule-

nev kahju ning otsuse lisas oleva põhjenduse kohaselt oli vara hindamisväärtus 50 000 riigi-

marka, kuid arvestades, et P. P oli vaid kinnistu 8/31 mõttelise osa omanik, on kahju suuruseks

arvestatud 12 903.22 riigimarka. Seega on ilmne, et põhihüvitise suuruse kindlaks tegemisel on

aluseks võetud kaotatud vara väärtus. Kuigi Eesti kehtivates õigusaktides sätestatud õigusvas-

taselt võõrandatud vara ees makstava kompensatsiooni suuruse arvutamise metoodika erineb

LAG-s sätestatud regulatsioonist, ei anna see alust asuda seisukohale, et põhihüvituse näol ei

ole tegemist kompensatsiooniga kaotatud vara eest. Ka LAG §-st 246 ei saa teha järeldust, et

vara eest makstaval põhihüvitusel oli üksnes kaudne seos hüvitatava vara väärtusega. Kuigi

21.06.1948 viidi Saksamaal läbi rahareform, siis võrreldes kindlakstehtud kahjusummasid

LAG § 246 alusel Saksa markadesse ümberarvestatud põhisummadega ja riigimarkade DEM-

3-10-2885

5(10)

desse ümberarvestamise kurssi 10:1, ei saa väita, et põhihüvitusega ei hüvitatud isikutele õi-

gusvastaselt võõrandatud vara väärtust. Samale seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonna-

kohus oma otsuses haldusasjas nr 3-10-2818. LAG põhihüvituse seotust hüvitatava vara väär-

tusega ei väära ka asjaolu, et LAG §-des 248 ja 249 nähakse ette põhihüvituse aluseks oleva

põhisumma suurendamise ja vähendamise eeldused, kuigi need teenivad sotsiaalse õigluse ta-

gamise eesmärki;

4) lisaks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel kompensatsiooni

saanud isikutele on LAG alusel põhihüvitust saanud isikutega võrreldavad ka ORAS alusel

kompensatsiooni saanud isikud. Halduskohus, asudes seisukohale, et LAG alusel makstud põ-

hihüvitus ei ole käsitatav kompensatsioonina, mis välistab õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise, ei kohalda ORAS § 17 lg-t 5 kõigile isikutele erapooletult ja

ühtmoodi, rikkudes sellega põhiseaduse (PS) §-st 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet.

6. H. P palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Lisaks palub kaebaja tühistada haldus-

kohtu otsuse põhjenduste p 4 osas, milles kohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et P. P on

saanud summasid Saksamaa Liitvabariigilt LAG alusel, ning tuvastada, et pole tõendatud sel-

liste summade maksmine LAG alusel, mis välistaksid kaebaja nõuded ORAS alusel. Samuti

palub kaebaja tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kaebaja esindajakulud vastusta-

jalt väljamõistmata ning teha selles osas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks

välja kaebaja esindaja kulud 1500 eurot või põhjendatud ulatuses. Juhul kui esindaja kulud

jäävad välja mõistmata esimeses kohtuastmes, siis palub kaebaja välja mõista vastava esinda-

jatasu kuluna apellatsioonastmes. Vastuväited:

1) tulenevalt Eesti Vabariigi järjepidevuse põhimõttest ei ole kõnealune vara nõukogudeaegse

natsionaliseerimisega ega ka hiljem omandireformi alustamisel õigusjärgsete omanike või nen-

de õigusjärglaste omandist välja läinud, mistõttu ei saa natsionaliseerimist, hilisemat üleüldist

riigistamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt ega ka ORAS kehtestamist lugeda aktideks,

millega kaotasid õigusjärgsed omanikud oma omandiõiguse. Omandireformi tuleb, sõltumata

ORAS enda terminoloogiast, vaadelda kui haldusmenetlust, mille käigus taastatakse omanike

tegelik võimalus enda omandist tulenevaid õigusi teostada ning millega nähakse teatud tingi-

muste olemasolul ette omandi sundvõõrandamine või ka omandi lõppemise tunnustamine. Ai-

nult sellise tõlgenduse korral on ORAS kooskõlas nii 1938. aasta kui ka praegu kehtiva PS-ga.

Apellandi poolt omandireformi olemusele antud tõlgendus ei ole PS ja põhiseadusliku järjepi-

devuse põhimõttega kooskõlas, mistõttu ei ole apellandi poolt õige tugineda EIK praktikale,

kuna käesoleval juhul on tegemist oluliselt erineva olukorraga võrreldes viidatud EIK lahendi-

tes analüüsitud juhtumitega. ORAS § 17 lg 5 eesmärgiks ei saa olla ka isiku kolmandate isikute

arvelt rikastumise vältimine, sest selline eesmärk ei oleks kooskõlas PS-ga, kuivõrd käesoleval

juhul on riik sisuliselt otsustanud vara sundvõõrandamise ettekäändel, et Saksa riigilt arvatavalt

saadud vahendite võrra oleks isik omandi olemasolu tunnustamisel rikastunud. Lisaks ei puu-

duta Saksa riigilt saadud väidetav hüvitis Eesti avalikke vahendeid;

2) järgides seisukohta, et LAG alusel makstud hüvitisi on võimalik lugeda kompensatsiooniks

ORAS § 17 lg 5 mõttes, rikutaks Eesti Vabariigi õigusallikatest tulenevat isiku õigustatud

ootust omandi jätkuvusele ja selle rikkumisest hoidumisele kolmandate isikute poolt. Isegi ju-

hul, kui õigustatud ootuse allikaks ei oleks Eesti Vabariigi enda õigusallikad, on apellatsioon-

kaebuses väidetu vastuolus õigustatud ootuse põhimõttega, kuna selle põhimõttega arvestamise

vajadus võib tuleneda ka olukorrast, kus üks õigusriik on õigussubjektile selle andnud ning

teisel õigusriigil on selle arvestamine võimalik. Isegi kui Eesti Vabariigil oleks formaalne õi-

gus teise riigi poolt antud õigustatud ootust ignoreerida, ei saa seda teha ilma kaalumata;

3) kuivõrd LAG preambula rõhutab, et hüvitiste vastuvõtmine ei tähenda nõuetest loobumist

ning seadus eeldab, et nõuete rahuldamisel tuleb saadud hüvitised tagasi maksta, siis ei saa

vara tagastamisel isikule, kes on saanud kompensatsioone LAG põhjal, tekkida rikastumist

3-10-2885

6(10)

nagu on viidatud Riigikohus 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 punktis 16. Seega puudub olu-

kord, mille vältimiseks ORAS § 17 lg 5 võiks olla kehtestatud;

4) apellatsioonkaebuses on ebaõigesti kvalifitseeritud Saksa riigi poolt makstud põhihüvituse

olemust. LAG kui Saksamaa õigusakti tuleb õigele tulemusele jõudmiseks tõlgendada komp-

leksselt koos muu Saksamaa õigusega, sh haldus- ja kohtupraktikaga, nt Saksamaa Liidu Kons-

titutsioonikohtu 24.07.1963 otsusega, mis näitab, et LAG alusel makstud summa ei ole käsita-

tav mitte omandiõiguse kaotamise eest makstud kompensatsioonina, vaid sotsiaalse rehabilitat-

siooni vahendina, mida maksti kooskõlaliselt isiku kannatuste hinnangulise suurusega;

5) Riigikohus leidis 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 p-s 22, et kompensatsiooni välismaal

vastu võtnud isik pidi selle suuruse üle vaidlema selle andjaga. Riigikohus pidas ilmselt silmas

seda, et välisriigi kompensatsioon vastab ORAS § 17 lg 5 mõttele siis, kui kompensatsiooni

vastavuse üle vara kaotusele teises riigis tõepoolest ka vaielda sai. LAG kompensatsioon sellise

vastavuse üle vaielda ei võimaldanud. Õigusriigi ja õigluse põhimõtetega ei saaks kooskõlas

olla arusaam, et isik pidi hüvitise suuruse üle vaidlema olukorras, kus tal oli kindel teadmine,

et hüvitist ei maksta kaotatud omandiõiguse eest ja et hüvitis ei välista vara enda kätte tagasi

saamist. Samuti rikuks selline lähenemine kohtusse pöördumise põhiõigust;

6) kaebaja vaidleb vastu halduskohtu otsuse p-le 4, milles kohus märgib, et vaidlust ei ole

selles, et P. P on saanud summasid Saksamaa Liitvabariigilt LAG alusel. Kompensatsioonide

maksmine või mittemaksmine, samuti nende konkreetne suurus, kuulub asjas määravat tähtsust

omavate asjaolude hulka, mille kindlakstegemine kohtu poolt on asja õige lahendamise eeldu-

seks. Juhul, kui väljamaksed LAG alusel võivad välistada nõudeid ORAS alusel, siis on oluline

tuvastada mitte ainult väljamakse fakt, vaid ka nende tegelik väärtus, kuivõrd omandist ilma-

jäämine peab olema isikule kompenseeritud samaväärselt kui see oleks ORAS alusel kompen-

satsiooni saamisel;

7) kaebaja vaidleb vastu halduskohtu otsusele osas, milles kohus jättis kaebaja õigusabikulud

vastustajalt välja mõistmata. Kohus ei selgitanud, miks tal on kahtlus, et kulusid ei kantud

käesoleva haldusasja raames. Arvestades asjaolu, et kaebus halduskohtusse on esitatud kolm

päeva enne summa tasumist, on mõistlik eeldada, et see on tasutud just selle haldusasja raames.

Kui kohus leidis, et õigusabikulud ei ole vajalikud või põhjendatud, siis oli tal võimalik välja-

mõistetava hüvitise suurust vähendada. Antud juhul ei ole kohus selgitanud, millega on põh-

jendatud kaebaja esindajatasu hüvitamisest täielikult keeldumine. Juhul kui kohus oli seisuko-

hal, et antud maksekorraldus või muud lisatud dokumendid ei ole piisavad, oleks ta saanud

sellele tähelepanu juhtida, ja kaebaja oleks saanud esitada täiendatud ja/või parandatud tõen-

deid või anda täiendavaid selgitusi. Vastavalt kokkuleppele kliendiga on tema poolt tasutud

summa 1500 eurot (juhul kui sellest jääb üle esimeses astmes) mõeldud katma ka tasu võimali-

kes järgmistes menetlusastmetes, mistõttu H. P palub juhul, kui summa jääb teiselt poolelt väl-

ja nõudmata esimese astme menetluskulude katteks, see vastavas osas välja mõista esindajata-

suna teises kohtuastmes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. ORAS § 17 lg 5, millele tuginedes linnakomisjon kaebaja vara tagastamise taotluse rahul-

damata jättis, on sõnastatud järgmiselt: „Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei

ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara

osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara

on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule.“ Riigikohus on normi

haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tõlgendades asunud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara

ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvas-

taselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamist ei ta-

3-10-2885

7(10)

kista asjaolu, et taotlejale on kompensatsiooni maksnud Saksamaa, oluline, et kompensatsioon

oleks makstud Eestisse maha jäänud omandireformi menetluses taotletava vara eest.

8. Tallinna Ringkonnakohus on ümberasujatele LAG alusel makstud kompensatsiooni ole-

must käsitlenud haldusasjas nr 3-10-2818 ning leidnud, et LAG nägi ette erinevate kompensat-

sioonide maksmise sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamise tõttu tekkinud kahjude hüvitami-

seks (LAG § 1 ja 4), kuid ümberasustamiskahjude (mõiste LAG § 12) koosseisus kompenseeri-

ti LAG § 243 jj alusel Eestisse jäänud kinnisvara ning selline konkreetse kinnisvara väärtust

arvestav põhihüvitus on käsitletav ORAS § 17 lg-s 5 märgitud kompensatsioonina. Ringkon-

nakohus jääb käesolevas asjas samale seisukohale ning ei pea õigeks halduskohtu otsuses võe-

tud seisukohta, et kuna LAG alusel makstud hüvitise eesmärgiks ei olnud heastada omandi

kaotusega tekitatud varalist kahju, vaid tagada sotsiaalset õiglust ja abistada ümberasujaid sis-

seelamisel, pole sellise kompensatsiooni saamine aluseks ORAS § 17 lg 5 kohaldamisele. Na-

gu ringkonnakohus juba haldusasjas nr 3-10-2818 märkis, pole kompensatsiooni käsitlemiseks

ORAS § 17 lg 5 näidatud kompensatsioonina oluline, et ORAS ja LAG põhieesmärgid kattuk-

sid. Määrav on, et kompensatsioon oleks makstud konkreetse kinnisvara väärtust arvestades.

Nagu käesoleva haldusasja toimiku lehtedel 29-61 asuvatest P. Pi 29.03.1954 esitatud taotlu-

sest ümberasustamiskahju hüvitamiseks, Hamburgi Wandsbeki piirkonna linnaosavalitsuse

hüvitiste ameti 07.01.1960 kahju kindlaks määramise esialgsest otsusest ning 28.04.1961 üld-

otsusest selgub, määrati hüvitatava vara väärtus iga üksiku kinnisasja puhul kindlaks, lähtudes

taotleja poolt esitatud ja haldusorgani poolt kogutud mahajäänud vara iseloomustavatest and-

metest. Selline hüvituse arvestamise viis näitab veenvalt, et tegemist oli Eestisse mahajäänud

vara väärtuse hüvitamisega. Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonna kirjas kaebajale (tl 13) on

viidatud, et kompenseeritud vara hilisemal tagastamisel tuleb väljamakstud hüvitis tagastada,

mis näitab, et põhihüvitis makstigi konkreetse vara eest.

9. LAG preambul näeb ette, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist

nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele, kuid LAG sätteid ei saa

pidada Eesti seadusandjale siduvaks. Seejuures on asjakohane vastustaja viide EIK kohtuprak-

tikale, mille kohaselt riikidel ei ole kohustust heastada teise riigi tekitatud ebaõiglust ja kahju

ning kui riik võtab vabatahtlikult endale sellise kohustuse, siis ei ole piiratud riigi valikuvaba-

dus tingimuste määramisel, mille esinemisel riik on valmis vara tagastama või hüvitust maks-

ma.

10. Kaebaja viitas apellatsioonkaebuses, et Eesti Vabariik on taastatud järjepidevuse alusel

ning järjepidevus peaks laienema ka omandisuhetele, seega pole ei 1938. aastal kehtinud põhi-

seadusega ega praeguse põhiseadusega kooskõlas kaebaja varast ilmajätmine. Ringkonnakohus

leiab, et omandisuhete korraldamisel oli taastatud Eesti Vabariigil suur kaalumisruum ning

1991. a kehtestatud ORAS ning selle § 17 lg 5 väljendavadki tolleaegset seisukohta, et juba

kompenseeritud vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulu. Asjaolu, et seadusandja ei

seadnud vara tagastamist sõltuvusse varem vastuvõetud kompensatsiooni tagasimaksmisest,

pidi olema teadlik valik, sest üldteadaolevalt oli kompensatsiooni enne ORAS-e kehtestamist

välja makstud ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 „Massirepressioo-

nide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta“ alusel ning need

kompensatsioonid arvutati teistel alustel kui ORAS-es ette nähtud ning olid reeglina väikse-

mad. Kuna Eesti Vabariik ei ole võtnud vara endiselt omanikult või tema õigusjärglaselt ära

õigusi, mida nad oleksid asunud realiseerima, ega lubanud ühelgi ajaperioodil, et tagastab või

kompenseerib ka sellise vara, mille eest on kompensatsioon juba makstud, ei saanud LAG alu-

sel kompensatsiooni saanud isikul tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvituse saamist Saksa

Liitvabariigilt ei käsitleta vara asukohamaal selle vara tagastamist või kompenseerimist välis-

tava asjaoluna.

3-10-2885

8(10)

11. Lisaks eelnevale ja vastuseks kaebaja väidetele, et Saksa riigilt saadud hüvitis ei puuduta

Eesti avalikke vahendeid, võib märkida järgmist. Kaebaja isa, taotletud vara omanik, oli kohtu-

toimikus olevatest dokumentidest nähtuvalt ümberasuja, kes asus Eestist Saksamaale ümber

NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppe alusel Saksa kodanike ja sak-

sa rahvusest isikute Läti ja Eesti nõukogude sotsialistlike vabariikide territooriumilt Saksamaa-

le ümberasustamise kohta. NSV Liidu ja Saksa riigi vahel oli samal ajal sõlmitud ka kokkulepe

Leedut, Lätit ja Eestit puudutavate mõlemapoolsete varanõuete reguleerimise kohta. Ümber-

asujad pidid mahajäetud vara vastavalt riikide vahelisele kokkuleppele üle andma Nõukogude

kohalike organite käsutusse ning selle väärtuse pidi NSV Liit hüvitama. Ümberasustamine ja

vara mahajätmine toimus seega ühelt poolt sõjaks valmistuva Saksa riigi korraldusel. Sellise

ajaloolise tausta tõttu ei näe ringkonnakohus probleemi selles, et kaebajale ei maksta Eestisse

jäänud vara eest kompensatsiooni Eesti rahalistest vahenditest – tegemist oli nn sõjakahjuga,

mille hüvitamist teatud isikute grupile pidas Saksamaa LAG-st nähtuvalt juba aastaid tagasi

õiglaseks.

12. Kuna ringkonnakohus on erinevalt halduskohtust seisukohal, et LAG alusel kompensat-

siooni saamine välistab kaebaja tunnistamise omandireformi õigustatud subjektiks, tuleb kont-

rollida, kas kompensatsiooni saamine on käesolevas asjas tõendatud. Halduskohus ei ole sellel

küsimusel pikemalt peatunud, märkides üksnes, et vaidlust kompensatsiooni saamise osas pole.

Kaebaja on viitega Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2011 otsusele haldusasjas 3-10-2971 apel-

latsioonimenetluses leidnud, et sarnaselt viidatud asjaga puuduvad ka käesolevas asjas tõendid

kompensatsiooni määramise ja väljamaksmise kohta. Linnavalitsus väidab, et tõendid on piisa-

vad, et nende põhjal järeldada kompensatsiooni maksmist.

13. HKMS § 61 lg 1 kohaselt hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatuid või

mitte. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab iga menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas tuleb kohaldamisele

üldine tõendamiskoormis ning kumbki pool peab tõendama oma väidete aluseks olevad asja-

olud. Seega on linnavalitsusel kohustus tõendada, et kaebaja või tema õiguseellane on siin taot-

letud vara eest kompensatsiooni saanud. Kaebaja väidab, et kompensatsiooni saamine pole

tõendatud ja otsus seega õigusvastane. Kaebaja on väitnud ka, et tema andmetel pole tema pe-

rekond kompensatsiooni saanud. Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt kontrollib ring-

konnakohus, kas asjas esitatud tõendite pinnal on linnavalitsus õigesti asunud seisukohale, et

kompensatsioon taotletud vara eest on juba välja makstud.

14. Linnavalitsus on apellatsioonimenetluses asunud seisukohale, et kaebaja on kompensat-

siooni saamise fakti HKMS § 60 lg 2 mõttes omaks võtnud. Ringkonnakohus leiab siiski, et

tegemist ei ole omaksvõtuga. HKMS § 60 lg 2 lause 2 näeb ette, et omaksvõtt on faktilise väi-

tega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine sama seadustiku § 52 lg-s 2 sätestatud korras

kohtule esitatud avalduses. Kaebaja esindaja on alustanud kohtule esitatud avaldust järgmiselt:

“Vaidlust ei ole selles, et P P on saanud summasid Saksa Liitvabariigilt LAG alusel. Samas ei

ole nende näol tegemist vara kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 mõistes, mis välistaks vara

tagastamise või kompenseerimise omandireformi käigus.“ Toimiku lehel 71 asuv kaebaja esin-

daja kirjalik seisukoht vastab küll vormiliselt HKMS § 52 lg-s 2 nõutule, kuid Tallinnas

XXXX ja XXXX asunud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saamise fakti-

ga selgesõnalist ja tingimusteta nõustumist ei saa sellest avaldusest välja lugeda. Pigem võib

tegemist olla ebaõnnestunud sõnastusega, nagu kaebaja esindaja apellatsioonimenetluses selgi-

tas.

15. Linnavalitsus on vaidlusaluse otsuse tegemisel tuginenud Saksa Liitvabariigi Riigiarhiivist

Bayreuthis saadud dokumentidele, millest nähtub, et P P on taotlenud kompensatsiooni Tallin-

3-10-2885

9(10)

na XXXX ja XXXX asunud majavalduste eest, Hamburgi Wandsbeki piirkonna linnaosavalit-

suse hüvitiste ameti 07.01.1960 kahju kindlaks määramise esialgse otsusega on kindlaks tehtud

XXXX asuva üürielamukinnistu ja Pääskülas asunud ehituskrundiga seotud kahju summas

51 750 riigimarka ning sellel lasuvad kohustused 4500 riigimarka, 28.04.1961 üldotsusega on

lisaks eelnevale tehtud kindlaks XXXX asuva üürielamukinnistuga seotud kahju 12 903.22

riigimarka ning kohustused sellel 2758 eesti krooni. Seega on arhiivimaterjalidega tõendatud,

et kahjuna LAG mõttes tehti kindlaks mõlema käesolevas asjas vaidluse all oleva otsuse objek-

ti väärtus. Arhiivist ei õnnestunud leida dokumente kahjusumma määramise ja väljamaksmise

kohta, kuid linnavalitsus leiab, et esialgsele otsusele kantud templijäljend „Leistungsk. notiert

24.02.60“ ja allkiri (tl 48 pöördel) tõendab, et otsusega kindlaks tehtud rahasummad kanti pä-

rast otsuse vaidlustamatuks muutumist maksete kaardile (vt templi teksti tõlge tl 52 pöördel),

mis viitab asjaolule, et pärast kahju kindlaks määramist jätkus automaatselt hüvitiste välja-

maksmise menetlus. Samuti on linnavalitsus esitanud postikviitungi selle kohta, et 20.05.1961

on P Pi täiskasvanud pojale Rile kätte toimetatud 28.04.1961 üldotsus kahju kindlaks määrami-

se kohta ning sama kuupäeva kandev hüvitise määramise üldotsus (tl 61 pöördel ja tõlge 62

pöördel), mis tõendab, et hüvitis oli välja arvutatud, seega kaebajal tekkinud nõudeõigus riigi

vastu hüvitise väljamaksmiseks ning ilmselt see maksti välja.

16. Ringkonnakohus leiab, et eelpool viidatud tõenditega on hüvitise maksmine P. Pile piisa-

valt usutavalt tõendatud. LAG § 245 nägi ette, et põhihüvituse määramiseks arvestatakse kok-

ku otseselt tekkinud kahjud ning näitas ära asjaolud, mis tuleb põhihüvituse määramisel arves-

se võtta. LAG § 246 märkis, et kindlaks tehtud kahju alusel liigitatakse kahjukannatanud kah-

jugruppidesse, järgnevad paragrahvid käsitlesid veel põhihüvituse määramise põhimõtteid ning

§ 250 kohaselt tuli põhihüvituse määramine ning selle põhisumma teha kahjukannatanule tea-

tavaks. Postikviitungil näidatud 28.04.1961 põhihüvituse määramise üldotsus saab olla üksnes

LAG § 250 alusel põhihüvituse määramise otsuse ja põhihüvituse summa P. Pile teatavaks

tegemine. Seega saab nimetatud kaudsest tõendist järeldada, et põhihüvitus oli kindlaks määra-

tud. LAG § 251 näeb ette, et põhihüvituse taotlus täidetakse kahjukannatanule määratud põhi-

summa ulatuses, millele lisandub alates 1. jaanuarist 1953 intressilisa 1% iga alanud veerand-

aasta kohta. Kuna puudub igasugune ratsionaalne alus arvamaks, et kaebaja isale määratud ja

teatavaks tehtud hüvitist seadust rikkudes välja ei makstud, on ringkonnakohtu arvates küll

kaudsete tõenditega, aga siiski veenvalt tõendatud, et P. Pile oli sama vara, mida tema õigus-

järglane nõudis Eestis, juba Saksamaal kompenseeritud ning linnavalitsus on ORAS § 17 lg 5

kohaldanud õigel faktilisel alusel.

17. Kaebaja on esitanud kohtule Bayreuthis asuva Saksa Riigiarhiivi 16.09.2010 vastuse, mille

kohaselt on kaebaja poolt viidatud toimik arhiivis olemas, kuid koormiste väljamaksmise kohta

andmeid arhiivis pole. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud tõend ei lükka ümber koh-

tuotsuse eelmises punktis samast arhiivist saadud tõenditele antud hinnangut ja neist tehtud

järeldust põhihüvituse väljamaksmise kohta. Nagu nähtub Bayreuthis asuva Saksa Riigiarhiivi

internetileheküljelt, koguti sellesse arhiivi kahju kindlaks tegemiseks koostatud toimikud. See-

ga ei säilitata Bayreuthi arhiivis põhihüvitise määramise ning väljamaksmise dokumente ning

arvestades seda, et 28.04.1961 hüvitise määramise otsus on taotlejale postikviitungist nähtuvalt

kätte antud, on nii see otsus kui kahjusumma väljamaksmist kajastavad maksete kaardid säili-

tamisel mõnes teises arhiivis.

18. Kaebaja väitel on vaidlusalused linnakomisjoni otsused õigusvastased ka seetõttu, et hal-

dusaktide andmisel on tuginetud üksnes P. J ebatäpsele memole ning 31.08.2010 otsus oli kae-

baja jaoks üllatuslik, sellest teda enne ei informeeritud ega antud võimalust dokumente esitada.

Ringkonnakohus leiab, et ka eeltoodud väited ei anna alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks.

Linnakomisjoni otsustes on toodud Bayreuthi arhiivis säilitatava kompensatsioonitoimiku asu-

kohaviit, P. J memo on linnavalitsusele saadetud 16.08.2010 ning pole põhjust arvata, et otsuse

3-10-2885

10(10)

aluseks olevaid andmeid linnavalitsusel teada polnud. Kaebaja oli menetluse käigust informee-

ritud ja teadis, et linnavalitsus otsib tõendeid vara kompenseerimise kohta. Kaebaja ise oli alga-

tanud kohtuasja nr 3-10-621, milles 01.06.2010 tehti otsus ja kohustati linnakomisjoni viima

vara tagastamise menetlus lõpuni kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, kui ei ilmne

dokumente, mis viitavad endisele omanikule hüvitise maksmisele. Seega oli kaebaja piisavalt

informeeritud asjade käigust ning otsused ei saanud tulla talle üllatusena. Samuti oli talle teada,

milliseid tõendeid linnavalitsus otsib ning võimalus esitada omapoolseid tõendeid. Kaebajal

oleks olnud võimalus esitada ja tõendada väide, et P. Pile pole vaidlusaluses menetluses taotle-

tud vara eest hüvitust makstud, kuid ta pole seda võimalust soovinud kasutada. Kuigi linnava-

litsusele on tekitanud aja- ja rahakulu menetluses vajalike dokumentide asukoha leidmine, pole

alust arvata, et see oleks sama raskeks kujunenud ka kaebajale. Saksa Riigiarhiiv olnuks kohus-

tatud vastama oma riigi kodaniku küsimusele kompensatsiooni väljamaksmise kohta ning

käesolev vaidlus oleks lahenenud lihtsamalt ja kiiremini. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus

käesolevas asjas menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada otsuste tegemist.

19. Kaebaja ei ole käesolevas asjas apellatsioonkaebust esitanud, esitatud vastuapellatsioon

tagastati talle läbivaatamatult 01.08.2011 määrusega, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse vastu-

ses esitatud taotlused kohtuotsuse muutmiseks põhjenduste osas või menetluskulude välja-

mõistmata jätmise osas jätta tähelepanuta.

20. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahulda-

mata, tuleb HKMS § 109 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. Kaebaja menetluskulud

jäävad tema enda kanda (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 1 ja uue HKMS §-d 108 lg

1 ja 285 lg 1), Tallinna Linnavalitsus on taotlenud tasutud riigilõivu hüvitamist summas 31,94.

Kuna riigilõiv on tasutud vana HKMS kehtivuse ajal, tuleb riigilõiv kaebajalt välja mõista

HKMS § 92 lg 1 alusel.

Viive Ligi

Kaire Pikamäe

Virgo Saarmets