3-10-2539/62 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

11. aprill 2012, Tartu

Haldusasja number

3-10-2539

Haldusasi

Juri Stronfeli (Stronfel) kaebus Tartu Vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14.03.2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Stronfeli apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Stronfel

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Halduskohtu 14.03.2011. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, so kuni 11. maini 2012. (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26.08.2010 paigutati Tartu Vanglas kinnipeetava Juri Stronfeliga ühte kambrisse

eeluuritavate eluhoone 2. osakonda kinnipeetav Andrei Kums. 27.08.2010 pöördus A. Kums

valvuri poole palvega, et tema juurest paigutataks ära J. Stronfel. Valvur selgitas, et

ümberpaigutamisega tegeleb vanglas julgeolekuosakond ning soovitas pöörduda sinna.

A. Kums helistas julgeolekutöötajale I. Hurdale ning avaldas, et soovib kambrikaaslast

vahetada iseloomude sobimatuse tõttu. Julgeolekuametnik palus A. Kumsil end registreerida

inspektor-kontaktisiku vahendusel julgeolekuametniku vastuvõtule. 30.08.2010 avaldas

A. Kums inspektor-kontaktisikule, et soovib minna julgeolekuametniku vastuvõtule. Kella

14.30 ajal toimus kambris nr 1061 intsident, mis seisnes selles, et väidetavalt lükkas

kinnipeetav A. Kums kinnipeetava J. Stronfeli vastu seina, mille tagajärjel tekkis J. Stronfeli

põsesarnale marrastus.

2. Juri Stronfel esitas 01.10.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Tartu Vangla julgeolekutöötaja tegevusetus perioodil 27.08.2010-30.08.2010.

Kaebaja sai vanglaametnike tegevusetuse tagajärjel hingeliselt ja füüsiliselt kannatada ning

ohtu seati tema elu ja tervis, sest vanglaametnikud ignoreerisid tema kaebusi. Konflikt

kambrikaaslase A. Kumsiga lõppes kaebaja suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega.

Põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks tõi kaebaja välja preventiivse huvi ja

soovi esitada vangla vastu kahju hüvitamise nõue.

3. Tartu Halduskohtu 14.03.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus sedastas, et

vangla peab tagama kinnipeetava julgeoleku vanglas, mis tuleneb muuhulgas

vangistusseaduse (VangS) §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibist. Asjas kogutud

tõenditega on tõendatud, et nii kaebaja kui A. Kums on 27.08 -29.08.2010 pöördunud

ametnike poole sooviga saada eraldi kambritesse. Kohtule ei ole aga kaebaja poolt esitatud

selliseid tõendeid, mille alusel saaks väita, et vangla on olnud õigusvastaselt tegevusetu, kui ta

ei asunud tegutsema viivitamatult. Vangla on kinnipeetavate vahelist probleemi lahendades

järginud tavapärast rutiini. Kinnipeetavad tõid välja iseloomude mittesobimise. Kuna

peamiseks kurtjaks oli tunnistaja ütluste kohaselt A. Kums, siis jääb kohtule arusaamatuks,

miks pidi isik, kes väidetavalt ohustas kaebaja elu ja tervist, selles küsimuses olema

aktiivsemaks pooleks.

Meditsiiniosakonna tõenditega on tõendatud, et kaebajal on objektiivselt tuvastatud paremal

põsesarnal marrastus ja A. Kumsil küünarvarrel vaevumärgatav punane laik. Kuna A. Kumsi

on distsiplinaarkorras karistatud, siis ei saa kohtu hinnangul vastustajat süüdistada antud

vaidluse tehioludel õigusvastases tegevusetuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Apellatsioonkaebuses taotleb J. Stronfel halduskohtu 14.03.2011 a otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist. Kaebaja väitel tekkisid probleemid A. Kumsiga ühte kambrisse

paigutamisele järgneval päeval, so 27.08.2010. Probleemidest teavitati valvurit ja

kontaktisikut. A. Kums helistas operatiivtöötajale, paludes enda väljakutsumist, kuna kaebaja

telefonikaardil polnud raha. Kaebaja sõnul lubas A. Kums operatiivtöötajale, et vastasel korral

„tuleb kambris kisma“. 27.08.2010-30.08.2010 pöördusid nii kaebaja kui A. Kums pidevalt

valvurite poole, et kutsutaks välja Tartu Vangla peakorrapidaja, ent asjatult. 30.08.2010 sai

kaebaja tunda valu ja armi paremale põsesarnale. Samuti tundis kaebaja hingepiinu ning

hirmu oma elu ja tervise pärast. Väär on Tartu Vangla väide, et I. Hurt kutsus kaebaja ja

A. Kumsi välja ning vestles nendega enne A. Kumsi paigutamist kaebajaga ühte kambrisse.

Samuti on väär vastustaja väide, nagu ei oleks kaebaja ise 27.08.2010-30.08.2010 pöördunud

valvurite ja kontaktisiku poole neile probleemi teadvustamiseks.

Kaebaja ei mäleta, et vastustaja oleks 02.02.2011. a toimunud kohtuistungil esitanud

konfidentsiaalset infot või selle esitamist taotlenud. Konfidentsiaalse informatsiooni

olemasolust sai kaebaja teada kohtuotsust lugedes. Kaebaja ei ole nõus sellega, et A. Kums

kuulati üle tema osavõtuta ja talle ei antud võimalust ise A. Kumsile küsimusi esitada.

Arusaamatuks jäi kaebajale kompromissi pakkumine Tartu Vanglaga. Kaebuse esitaja arvates

tunnistas kohtunik talle kompromissi pakkudes sisuliselt Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasust. Kaebaja arvates mõjutas Tartu Vangla konfidentsiaalse infoga kohut tegema

otsust vastustaja kasuks. Lisaks on kaebaja arvates A. Kumsi süü tõendatud, kuna teda

karistati 30.08.2010 toiminud intsidendi eest 10-ööpäevase kartseriga.

Tunnistaja A. Kumsi ütlused on kaebaja arvates mõjutatud Tartu Vangla poolt pakutud

hüvedega.

5. Tartu Vangla vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kaebaja poolt avaldatust nähtub, et väidetavad probleemid tekkisid kambrikaaslasega pärast

ühte kambrisse paigutamist iseloomude sobimatuse tõttu. Seega tunnistab kaebaja, et mingeid

selliseid takistusi, mis oleks võinud olla vanglale eelnevalt teada nende ühte kambrisse

paigutamisel, ei olnud. J. Stronfel kirjeldab oma apellatsioonkaebuses ühist koostööd

A. Kumsiga - kumb helistas, kumb teavitas valvureid. Sellest nähtub osapoolte

koostöövõimelisus. Kaebuses puuduvad viited sellele, millised või millest tulenevad

erimeelused neil tekkisid. Kaebuses märgib kaebaja, et kambris olid väga tõsised probleemid

ja A. Kums ähvardas teda füüsilise arveteklaarimisega Vastustaja hinnangul on esitatud väited

paljasõnalised ja ei viita selle ohu tegelikule ja reaalsele olemasolule. A. Kums tunnistas

halduskohtu istungil vande all olles, et ei ole J. Stronfeli suhtes 30.08.2010 füüsilist vägivalda

kasutanud ega ole teda selle kasutamisega ähvardanud.

Tõele ei vasta väide, et kaebaja sai konfidentsiaalsest infost, millele halduskohus oma otsuses

tugineb, teada alles 14.03.2011. a kohtuotsusest. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on

J. Stronfelile selgitatud, et Tartu Vangla poolt 21.12.2010 esitatud materjalid A. Kumsi

distsiplinaarkorras karistamise kohta ning J. Paluoja (Tartu Vangla julgeolekuosakonna

spetsialist) poolt koostatud õiend on tunnistatud asutusesiseseks teabeks, mistõttu ei saa

kaebaja sellega tutvuda. Kaebaja esitas vastuväite ainult selles osas, mis puudutas A. Kumsi

tunnistusi ning kohus otsustas, et neid tutvustatakse talle hiljem

Asjaolu, et kohtunik viitas võimalusele saavutada vastustajaga kaebuse osas kompromiss, ei

tähenda, et kohus oleks tunnistanud vangla tegevuse õigusvastaseks. Halduskohtumenetluses

on poolte vahelise vaidluse osas kompromissi saavutamine üks võimalikke viise

kohtuvaidluse lõpetamiseks ning sellele võimalusele viitamine kohtuniku poolt on õigusrahu

saavutamise eesmärgil tehtud ettepanek lõpetada vaidlus mõlemat poolt rahuldaval viisil.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 14.03.2011. a otsus tuleb jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et A. Kums

informeeris 27.08.2010 operatiivtöötajat sellest, et tema viibimine ühises kambris koos

kaebajaga võib viia vägivallategudeni.

Tunnistaja I. Hurt on halduskohtu istungil andnud ütlusi selle kohta, et A. Kums tõepoolest

helistas talle ja palus end kaebajaga erinevatesse kambritesse paigutada põhjusel, et nende

iseloomud ei sobi. Samas ei toonud ta esile ühtegi sellist probleemi, mis oleks vajanud kohest

lahendamist. Seega sai kokku lepitud, et 30.08.2010 kutsub I. Hurt A. Kumsi vestlusele. Enne

kaebaja ja A. Kumsi ühte kambrisse paigutamist kontrolliti, kas nende vahel võib tekkida

mingeid probleeme ja mingit ohtu ei olnud.

Tunnistaja A. Kums kinnitas, et ta küll pöördus vangla poole, et teda paigutatakse eraldi

kaebajast seoses iseloomude sobimatusega, kuid eitas kaebaja suhtes vägivalla kasutamist ja

selle võimalusest vanglatöötaja teavitamist.

Seega on alusetu kaebaja väide, mille kohaselt vastustaja oli teadlik asjaolust, et kaebaja ja A.

Kumsi ühes kambris viibimine võib kaebajale kujutada ohtu ja vastustaja jättis õigusvastaselt

sellele infole reageerimata.

8. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud ka sellele, et ajavahemikul 27.08-30.08.2010

pöördus ta korduvalt valvurite ja kontaktisiku poole probleemi teadvustamiseks ja nende

eraldi paigutamiseks.

Tunnistaja S. Naha kinnitas, et ta täitis inspektor-kontaktisiku ülesandeid ja tema poole ei ole

kaebaja sellel ajavahemikul mingite probleemidega pöördunud.

Seega ei ole võimalik väita, et vastustaja oleks kaebaja suhtes käitunud õigusvastaselt.

9. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud ka seda, et 02.02.2011 toimunud kohtuistungil ei

olnud mingit juttu vastustaja poolt esitatud konfidentsiaalsest informatsioonist ja sellest sai ta

teada alles kohtuotsusest.

Selline kaebaja seisukoht ei ole kooskõlas haldusasja materjalidega.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 61-64) teavitas kohus menetlusosalisi, et kohtu

korraldusel on vastustaja esitanud 21.12.2010 materjalid A. Kumsi distsiplinaarmenetluse

kohta, mida kaebajale ei tutvustata. Seega on alusetu kaebaja väide, et ta sai sellest

informatsioonist teada alles kohtuotsusest.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka seda, et tal ei olnud võimalik tutvuda A.

Kumsi ütlustega ja esitada viimasele küsimusi.

Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kaebaja soovinud esitada A. Kumsile küsimusi, vaid

on soovinud ainult ütlustega tutvuda. Pärast kaebaja kohtuistungile tagasitoomist on teda

tunnistaja A. Kumsi ütlustega tutvustatud (tl 62 pöördel) ja kaebaja ei ole sellele vastu

vaielnud. Seega ei ole võimalik väita, et kaebaja õigusi on rikutud. Asjaolu, et kaebaja leiab,

et A. Kums ei ole andnud tõeseid ütlusi, ei anna alust neid veel kahtluse alla seda ja

halduskohus on neid õigesti kasutanud kohtuotsuse tegemisel.

11. Kaebaja leidis apellatsioonkaebuses ka seda, et halduskohus on kompromissi

pakkumisega sisuliselt tunnistanud vangla tegevuse õigusvastasust, kuid samas on jätnud

kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtul puudub lähtuvalt kohtuistungi protokollidest alus asuda seisukohale, et

halduskohus on teinud ettepaneku lahendada käesolev haldusasi kompromissiga. Asjaolu, et

kaebaja taotles 1000 euro väljamõistmist, millega vastustaja ei nõustunud, ei anna veel alust

väita, et tegemist oleks halduskohtu ettepanekuga lahendada haldusasi kompromissi

sõlmimisega.

Einar Vene

Maili Lokk

Agu Timmi