3-11-1795/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.03.2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1795

Haldusasi

RESOLUTSIOON

T.P. kaebus Harku Vallavalitsuse 16.06.2011 otsuse nr

11.-1.2/10 tühistamiseks ning Harku Vallavalitsuse

kohustamiseks vaadata kaebaja 22.02.2011 esitatud

detailplaneeringu algatamise taotlus (Adra külas, Humala

tee 7 katastriüksusel) uuesti läbi.

1) Rahuldada T.P. kaebus ja tühistada Harku

Vallavalitsuse 16.06.2011 otsus nr 11.-1.2/10 ning

kohustada vastustajat T.P. taotlus uuesti läbi

vaatama

2) Mõista välja Harku Vallavalitsuselt T.P. kasuks

15.97 eurot (tasutud riigilõiv).

3) Väljastada

otsuse

koopia

T.P.

ja

Harku

Vallavalitsus.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest 16. märtsist 2012, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka

juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi.

Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike

puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui

apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist

kohtuistungil,

eeldatakse,

et

ta

on

nõus

asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

KAEBUSE ASJAOLUD JA T.P. KAEBUSE SEISUKOHAD

1) T.P. esitas Harku Vallavalitsusele 20.02.11.a. taotluse detailplaneeringu (edaspidi DP)

algatamiseks ja maa sihtotstarbe muutmiseks.

2) Kaebuse esitaja sooviks oli Humala tee 7 kinnistu 19801: 011: 1048 sihtotstarbe

muutmine ja DP algatamine. Tema esitatud varasema DP algatamise taotluse põhjal

saadud vastustest ei olnud arusaadav, kas taotlust veel lahendatakse või mitte. T.P. oli

taotlenud ka Loigu mü DP-d ja see kehtestati Harku Vallavolikogu otsusega nr 28,

mis jõustus. Kaebaja märgib, et ta ei ole vaidlustanud kehtestatud DP-d, eelmine otsus

kehtib ning see realiseerus. Vajadus DP-d muuta on tingitud perekondlikust põhjusest,

ta esitas taotluse ja uuris, kuidas on võimalik saavutada ehitusõigus kinnistule, mis jäi

eelmise planeeringu tulemusel ehitusõiguseta. Peale vallalt saadud vastuseid ta

kontrollis maavanema kaudu, kas vallal on tõepoolest alust keelduda uue DP

algatamisest põhjusel, et eelmine DP on kehtestatud ja olemas. Valla vastused ei

olnud arusaadavad ning jätsid mulje, et vald alles hakkab lahendama tema taotlust.

Kaebajale nähtus, et mitmel teisel Harku valla kinnistul kehtestatakse käesoleva ajani

DP-sid ja antakse ehitusõigus, samas ei ole tema kinnistu ka kohas, kus selleks puudub

igasugune võimalus. Valla vastusest võis lõpuks ka aru saada nii, et kehtiva DP

olemasolu siiski ei ole selliseks absoluutseks DP-st keeldumise aluseks, et ei saaks

muuta maa sihtotstarvet ning et selliselt antud keeldumine oli õige. Kuidagi ei saanud

olla kaebajale ettenähtav, et mõne aja pärast vald muudab sedasama keeldumise

põhjust. Seega on vallavalitsus ühel juhul leidnud, et olemasoleva DP korral ei saa uut

DP taotleda, teisalt on vallavalitsus teatanud, et see ei saa olla keeldumise aluseks.

Kuna märgitud alus valla vastuse kohaselt langes ära, siis taotles kaebaja uuesti DP

algatamist. KOKS § 2 ja § 6 kohaselt on omavalitsuse ülesandeks korraldada kohaliku

elu küsimusi, seega saab lahendada küsimuse vastustaja.

3) 27.05.10.a. kirjas nr 8-1.3764 oli vallavalitsus teatanud, et teoreetiliselt on võimalik

algatada uus DP, kuid 23.09.10 kirjas nr 8-1.2/34 oli esitatud hoopiski väide, et ei ole

põhjendatud uute elamukruntide moodustamine. Kuna kaebaja taotluses oli märgitud,

et ehitamist soovitakse perekonna vajaduseks (tütrepojale), siis vallalt saadud vastus

kaebajat ei rahuldanud, kuna ta oli veendunud, et kuivõrd vastused on ebamäärased

ning kord antakse lootust ja teisalt see võetakse ära, siis saab ikkagi DP-d edasi

taotleda. Veel märkis kaebaja vallale, et kuivõrd Humala tee 7 puudub

miljööväärtuslik ala, seal ei ole looduskaitseala, ei kehti kinnistu osas ehituskeeldu,

siis ei ole põhjust DP-d mitte algatada. Kui vald jääb selle juurde, et ehitamise keeld

on hoopiski kuigi seotud kinnistul kasvavate kadakatega, siis nähtub, et krundil

puudub üldse rakenduslik võimalus, omaniku seisukohalt on see ulatuslik

omandiõiguse piirang. Kinnistule suurusega 2358 r/m on eelmise DP-ga määratud

küll sihtotstarbelt maatulundusmaa, kuid kaebaja ei näe takistust, miks ei tohiks pere

tarvis sinna ehitada kodu ja muuta maa sihtotstarvet. Avalikes huvides ei ole antud

kohas vajalik hoida kinnistut kasutuseta, kaebajal ei ole kohustust tagada sellel

kinnistul teiste isikute tervise huvides liikumine või sportimine. PlanS § 9 p 2 lg 2

kohaselt on DP ülesandeks krundi ehitusõiguse määramine ja § 9 lg 8 kohaselt on

kehtestatud DP aluseks uute katastriüksuste moodustamisele ja olemasolevate üksuste

piiride muutmisele DP koostamise kohustusega aladel. Humala tee 7 kinnistu

1890801: 011: 1048 piirid on määratletud DP käigus. PlanS § 22 lg 1 kohaselt võib

omavalitsus loobuda DP koostamisest, ka Harku Vallavalitsuse Ehitusmääruse § 44

võimaldab

lihtsustatud

korras

planeeringumenetluse.

Kaebaja

viitab

ka

Maakatastriseadusele - § 5 lg 2. Kui lihtsustatud korras ehitusõigust ei saa määrata,

siis saab seda teha läbi uue DP.

4) Taotluses märkis T.P., et tema eesmärgiks on kinnistu maa-ala kruntideks jaotamine

koos maakasutuse sihtotstarbe muutmisega selleks, et kinnistu hoonestada.

Põllumajanduslikku tootmist, metsakasvatamist jms potentsiaali maa ei oma ja selleks

seda maad kasutada ei saagi sõltuvalt tema asukohast ja ka asjaolust, et ta ise ei ole

suuteline seda kasutama põllumajanduslikel eesmärkidel juba oma vanuse tõttu.

Vabariigi Valitsuse 23.10.08.a. määrusega nr 155 vastu võetud Katastriüksuse

sihtotstarvete liigid ja nende määramise korra § 2 kohaselt (edaspidi Kord)

omavalitsus saab määrata või muuta kinnisasja omaniku taotluse alusel maa

sihtotstarvet. Kaebaja ei näe takistavat põhjust, et antud juhul ei saaks tema taotlust

edasi menetleda ja et oleks esitatud vastused, millest nähtuks põhjendatud takistusi

maa sihtotstarbe muutmiseks ja DP algatamiseks. Kaebaja palub tema taotlus uuesti

lahendada ja tühistada tehtud otsus.

5) 22.02.11.a. DP algatamise taotlusele vastuseks teatas vallavalitsus 23.03.11.a. kirjaga

11.-1.2710, et pikendab taotluse lahendamise aega kuni 18.04.11.a.

6) 16.06.2011.a. kirjaga nr 11.-1.2710 tehti keelduv otsus.

7) T.P. leiab, et kuigi vald on viidanud oma keelduvas otsuses erinevatele varasemates

kirjades esitatud põhjustele, ei ole arusaadav, milliseid põhjusi sealt keelduvate

alustena tuleks käsitleda. Eelmistes kirjades olid vastuolulised seisukohad, neist on ka

loobutud, seega ei ole arusaadav, missuguseid eelmisi põhjusi peetakse silmas.

Haldusakt on motiveerimata ja kui keeldumise alusena mõista põhjust, et taotletaval

maa-alal on juba kehtiv DP ning selle tõttu ei saa uut DP-d taotleda, siis ei ole see

seadusest tulenev keeldumise alus ja vald on ise niimoodi varem ka vastanud. Ka ei

selgita keeldumist põhistus, mille kohaselt ei olevat kaebajal tekkinud uut vajadust DP

algatamiseks. Ebaselgeks jääb, missugused seisukohad peab kaebaja varasemast

ümber lükkama, kui ühtegi varasemat keelduvat lõplikku lahendit ei ole tehtud ja

üksnes viidatakse, et asi lahendatakse. Kaebuse esitajale ei antud tähtaega, et ta saades

valla vastuseid, oleks saanud neile vastu vaielda. Ka ei ole arusaadav, missugust

põhjust peab vald DP algatamiseks mõjuvaks, kui perekondlik põhjus ehitamiseks ei

ole selliseks põhjuseks.

8) Adra külas Loigu mü DP oli kehtestatud 26.03.09.a. otsusega nr 28. Kui keeldumise

põhjuseks on DP olemasolu, siis seda DP-d saab muuta, vastavalt oli ka vald jõudnud

sellel järeldusele, kui kaebaja pöördus maavanema poole. Selline keeldumise alus on

õigusvastane.

9) Kaebuse esitajal oli eelmise DP käigus tekkinud vale arusaam valla tegevusest ja

asjakohatu on nüüd temale ette heita, et ta peaks jätma kinnistu kasutamata, kuigi on

tekkinud vajadus ehitada. Kaebaja leiab, et kui ta usaldas vastustajat ja ei saavutanud

soovitud tulemust, siis ei tähenda see, et olukorra muutus omaniku kasuks peakski

jääma saavutamata. Kaebaja tahte vastaselt oli mõõdetud kaebajat huvitav kinnistu

kõrvalkinnistuga ühtseks kinnistuks ning määratud kinnistule maa sihtotstarbeks

elamumaa. Kuna kaebaja sellist tulemust ei olnud soovinud ning ühele kinnistule oli

ostja, kes ei suutnud kahte liidetud kinnistut osta, siis tuli kaebajal kokkumõõdetud

kinnistu vormistada kaasomandisse ja seejärel lõpetada kaasomand, et saavutada 2

eraldi kinnistut. See tekitas kulutusi ja lisapingeid. Kaebaja ei mõistnud, et peale seda

muudab vald eraldatud kinnistu sihtotstarvet ja sellest saab mitte elamumaa, vaid

maatulundusmaa. Selles mõttes oli tema varasema DP-ga soovitud eesmärk

moonutatud. Samas nähtub, et tookord vald sisuliselt ka lubas ja pidas võimalikuks

planeeringumenetluses kehtestada samal maa-alal elamumaa sihtotstarbe, takistuseks

ei olnud avalikud vms huvid. Kui DP kehtestati, oli juba hilja seda olukorda muuta,

kuid see ei tähenda, et puudub olukorra parandamise võimalus, selleks ta tegi nüüd

valiku ja taotles DP algatamist. Kuna teda huvitava maatüki osas määrati

sihtotstarbeks maatulundusmaa, siis ei näe kaebaja, et selle sihtotstarbe muutmiseks

tema taotluse esitamisel esineks takistusi ning nähtub, et samas ei tulene seadusest

otsest takistust ka ehitusõiguse saamiseks, kui vallal ei ole näidata PlanS normidest

tulenevat takistust/põhjust, muudatus oleks vähene, see ei saa mõjutada valla sotsiaal-

või keskkonnaseisundit.

10) Vaidluse all ei saa olla enam kehtiv DP otsus ja kaebajal puudub tahe vaidlustada

kehtivat DP otsust nagu mingil põhjusel on vastulauses märkinud vallavalitsus.

Vastustaja ei lähtu tema taotlust käsitledes asjakohastest momentidest ning kaebaja on

selgitanud, miks ta sellisesse olukorda sattus, kuid ei ole kohtus vaidlustanud eelmist

DP otsust ja ei soovi saavutada selle otsuse vaidlustamiseks nn tähtaja ennistamist.

Kaebaja kinnitab, et käesoleva kaebuse eesmärk ei ole vaidlustada kehtivat DP otsust.

Kui tema taotluse lahendamine toob kaasa vältimatult kehtiva ÜP muutmise vajaduse,

siis on tegemist ÜP-d muutva DP-ga, kuid iseenesest faktist, et niisugune olukord on

tekkinud ja et DP kehtib, ei saa tuletada uue DP kehtestamise keeldu. Vastavalt ei ole

sellist keelavat õigusnormi ja ta on ka pöördunud maavanema poole, kes kinnitas, et

uue DP taotluse esitamine/algatamine ei ole välistatud. 27.05.10 on vald vastanud ka

ise, et teoreetiliselt on võimalik algatada kehtiva DP alal uus DP ja kaaluda

hoonestamise võimalikkust ( kiri nr 8.-1.3/64).

11) 23.09.10 kirjaga nr 8-1.2734 on vald ilma asja selgitamata muutnud oma varasemat

seisukohta. Vald on teatanud, et olukorras, mil juba on kehtestatud DP ja elamumaa

kruntide näol 100% pole neid kasutusele võetud, ei näe vallavalitsus piisavat põhjust

elamukruntide moodustamiseks. Märgitakse, et vastutustundetu on kavandada

elamumaa mahtu olukorras, mil vallas on hulgaliselt varem planeeritud, kuid

väljaarendamata elamuprojekte. Hoonestusõiguse seadmine hakkaks toimuma

loodusliku keskkonna arvel. Harku Valla ehitusmääruse § 32 lg 6 kohaselt tuleb

vältida kadastike ning muude miljööväärtuslike kohalike objektide hävitamist

ehitustegevuse läbi. Kaebaja ei mõista nende nimetatud põhjuste seost tema

kinnistuga.

12) 09.07.10 kirjas nr 8-1.2722 oli märgitud, et vald saab lahendada taotluse pärast uue ÜP

kehtestamist, kuid vald ei teata, millal see võiks saabuda ning miks seniks ei saa asja

lahendada. See, et kunagi tulevikus ehk tehakse lahend, ei ole asjakohane ja taotlus

tuli lahendada ning keelduv otsus teha motiveeritult hetkel kehtivate normide alusel.

Juba eelmise DP materjalide põhjal saab kaebaja teha järeldusi, et Humala tee 7

kinnistule ei jää miljööväärtuslikku objekti, elamumaa moodustamine on võimalik.

13) Tema taotlustele vastati hilinemistega ja viimast taotlust lahendati lubatust pikemal

ajal. Kuna ei vallavalitsus ei teatanud, kas ta lahendab taotlust, siis oli kaebaja isegi

sunnitud pöörduma õiguskantsleri poole, kelle abiga ta saavutas oma taotlusele

vastuse. Kohus on määruses saanud õigesti aru, et kaebaja pöördus kohtusse mitte

põhjusest, et esitada viivituse või vastamata jätmises selle õigusvastasuse nõue.

Kaebaja oli sunnitud valla tegevust kirjeldama ja püüdma esile tuua, mismoodi viidi

läbi menetlus ning miks ta vallavalitsuse põhistusi ei mõista.

14) Kaebaja kordab asjaolude täpsustamisel neidsamu põhistusi, mis oli esitatud taotluses

vallale DP algatamiseks ja maa sihtotstarbe muutmiseks.

15) Asja kohtulikul arutamisel jäi kaebaja seisukohale, et vald sai tema taotlusest aru,

mida kinnitab 23.03.11.a. kiri (tlk 11), kuid vaatamata mitmetele vastamistele ja

kohtus esindaja antud seletustele ei ole vald suutnud motiveerida, milles seisnevad

kaalutlused jätta tema taotlus rahuldamata või mida vald temalt veel sooviks.

Katastriüksuse sihtotstarbe muutmisele ei ole vald seisukohta andnud ning ei selgu,

mis takistab ehitusõiguse andmist. Kui vald leiab, et perekonna tarbeks ei ole vajadust

ehitada,

siis

ei

selgu,

millest

selline

järeldus,

kui

aga

nähtub,

et

projekteerimistingimusi ei saa väljastada varasema DP kehtima hakkamise tõttu, siis

ikkagi ei selgu, miks ei saa DP-d algatada, kuna viimane põhjus ei ole õiguspärane.

Kaebaja kordab, et ta oli pöördunud maavanema poole, kes kinnitas, et iseenesest ei

saa takistada uue DP algatamist ja koostamist põhjusest, et kehtiv DP on olemas,

maavanem sellist takistust ei näe. Peale seda on vald ise leidnud, et teoreetiliselt ei ole

võimatu algatada uut DP-d, millega kaaluda hoonestamise võimalikkust kinnistul ja

sellest teatati kirjaga 27.05.10.a. Valla kehtivas üldplaneeringus oli tegemist

hajaasustusalaga ning uus ÜP näeb ette alale tiheasustusala, ümberkaudu on juba

elamud, seega ühe elamu lisandumine ei oleks vastuolus avalike huvidega, kuid ka

sellist põhistust vastustaja vastusest ei nähtu, kuidas see takistaks valla huvide

realiseerimist. Rohevõrgustiku toimimist ühe pereelamu ehitamine ei rikuks, vastavalt

ei ole ka seda põhjusena esile toodud. Üle tee on tiheasustusala, tema enda eluhoonete

grupi juurde ühe eluhoone ehitamine ei mõjutaks ala tihedust või ei muudaks

looduskeskkonna tasakaalu, puudub rohekoridor. Ka ei ole kinnistul väärtuslikku

kõrghaljastust,

tegemist

on

võsastunud

alaga.

Puuduvad

muinsus-või

looduskaitsealused objektid. Suures osas jäid temale kuuluvatest kinnistutest toetama

rohevõrgustiku elemente need kinnistud, kus fikseeriti ala loodusliku seisundi

säilimise vajadus taimeliikide kaitseks looduskaitseseadusest lähtuvalt. Kaebajal

puudub võimalus hoida veel ühte kinnistut kasutuseta, kui on olemas oma vajadus

seda kasutada ehitamiseks, sj on kinnistul niikuinii vaja teha hoopiski ulatuslik

harvendusraie, kuna kinnistul ei kasva üksnes kadakad, see on ammu kujunenud

võsastunud alaks, kus kadakad asuvad grupiti ja neid on võimalik säilitada. Kaebaja ei

kavatse neid sealt hävitada. Seal ei saa harida põldu. Kinnistut ei saa hoida lihtsalt

valla soovi tõttu rohealana. Kuna ehituskeeldu ei ole, siis ei ole põhjendatud kõiki

kadakaseid kinnistuid hoida kasutamata rohealadena. Ehitamisel oma tarbeks saab

alati seada tingimuse säilitada ala looduslikkus. Ta ei suuda enam karjatada loomi, see

ei ole ka antud kohas elamute vahel võimalik; samas on ebaloogiline, et ehitamiseks

oma tarbeks maa olemasolul tuleks seda justkui teha veel kusagil mujal. Kaebaja

kavatsused ei ohustaks looduskeskkonda, see ei avalda olulist mõju keskkonnale, ei

põhjusta pöördumatuid muutusi keskkonnale ning ei ohusta teiste isikute huve,

avalikku huvi, kultuuripärandit, loodusobjekte. Mõjuvaks põhjuseks ei saa lugeda ka

vastustaja esindaja märkust istungil, et kadakate olemasolu kinnistul keelab ehitamise.

See on ehitusmääruses olemasolev soovituslik norm, mitte aga ehitamist keelav norm.

Kadakatega kaetud kinnistuid on palju ja neile ehitatakse. Üle tee on nt naaber

ehitanud elamu ja seal kasvasid ning kasvavad kadakad, ala korrastati mõistlikul viisil

ning selliselt on seda võimalik teha ka kaebaja kinnistul. Vald ei olegi tõendanud, et

kadakad asuvad kogu kinnistul nii, et terve kinnistu ei ole kasutatav. Ka kohtuistungil

ei suutnud esindaja selgitada, missugust kinnistu osa soovitakse kaitsta. Uued

põhjused, mis esindaja nimetas, ei ole otsuses märgitud keeldumise alused ja ka need

põhjused on sisutud. Seega on võimatu kontrollida, kas otsuses on mingi keelduv alus

ja kas kaaluti kaebaja õigust ehitamisele, seletustest nähtub, et kaalumine on tehtud

kontrollimatul ja valel alusel. Kui vastusest ja keeldumisest tuleks siiski välja lugeda,

et keeldumise põhjuseks on kadakate olemasolu nagu seda kinnitab esindaja, siis jääb

kaebaja seisukohale, et ei saa nõustuda, et valla ehitusmäärus keelab ehitamise seal,

kus kasvavad kadakad. Selline keeldumise alus ei ole absoluutne. Kaebaja rõhutab, et

kuna ehitusmääruses öeldakse, et neid tuleks säilitada, siis see pole absoluutselt keelav

norm. Kaebaja palub kaebus rahuldada ja välja mõista vastustajalt kaebuselt tasutud

riigilõiv.

VASTUSTAJA HARKU VALLAVALITSUSE SEISUKOHT

16) Vallavalitsus on palunud 14.11.11.a. vastulauses jätta kaebus rahuldamata.

17) Kaebus on esitatud tähtaegselt.

18) T.P. ei ole tähtaegselt vaidlustanud vallavalitsuse otsust nr 28, millega 26.03.09 oli

kehtestatud Loigu mü detailplaneering. Kaebaja on minetanud kaebeõiguse DP

vaidlustamiseks. Kaebajal olid kõik võimalused vaidlustada DP-d, mis kehtestati

Harku Vallavolikogu otsusega nr 28 26.03.09.a.

19) PlanS § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha DP koostamise ettepaneku, põhjendatud

juhtudel võib planeeringu koostamise algatamisest keelduda. T.P. esitas DP algatamise

taotlused 02.06.10 ja 20.02.11.a. ja seal on ta märkinud DP koostamise eesmärgiks

maatulundusmaa sihtotstarbe elamumaa sihtotstarbeks muutmiseks. Harku

Vallavolikogu 30.08.07.a. määruse nr 14 „Harku valla ehitusmäärus“ § 5 lg 10 on

märgitud planeeringu mittekoostamise alused. Ehitusmääruse § 5 lg 10 p 2 tulenevalt

võib planeeringu koostamise algatamiseks esitatud ettepaneku alusel planeeringu

koostamist mitte algatada, kui maa-ala kohta on kehtiv sama taseme planeering.

Kaebajal tuli vaidlustada volikogu otsusega nr 28 kehtestatud planeering, kui ta ei

olnud valla lahendiga rahul, mitte aga taotleda uut DP-d.

20) Uue DP mittealgatamine on põhjendatud, vastasel juhul oleks tegemist otsuse nr 28

kaebetähtaja ennistamisega. Menetlustähtaja ennistamiseks kaebajal puudub mõjuv

põhjus, seda ei ole kaebaja taotluses ega 19.07.11 a kaebuses välja toonud. 02.06.10 ja

20.02.11 taotluses ei esitanud kaebaja mõjuvat põhjust, mis tingiks ca 2 tagasi

kehtestatud DP muutmise põhjendatud vajaduse ning mis ei olnud temale DP

kehtestamise ajal teada. Seega ei olnud uue DP taotluse saamisel keeldumise näol

tegemist ulatusliku diskretsiooni rakendamisega. Samuti puudub antud asjas keerukas

õiguslik ja faktiline olukord. Kui kaebaja oleks otsuse nr 28 tähtaegselt vaidlustanud,

siis puuduks täna vaidlus DP algatamise küsimuses.

21) Kaebajal oli võimalus tema kui maaomaniku õigusi kaitsta volikogu otsuse nr 28

vaidlustamisel. PlanS § 22 sätestab DP lihtsustatud korra, selle paragrahvi lg 1

kohaselt võib kohalik omavalitsus DP koostamisest loobuda. DP lihtsustatud korra

rakendamine on võimalik otsustada peale DP algatamist. Antud juhul ei ole DP-d

algatatud. T.P. ei ole PlanS § 22 rakendamise eelduste esinemist antud juhul ka

põhistanud. Põhjendamatud on väited, et DP algatamise taotlused tulnuks läbi vaadata

märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seaduse alusel. Kohaliku omavalitsuse

ja teiste isikute suhteid planeeringute koostamisel reguleerib PlanS (§ 1 lg 1).

22) Vastustaja palus asja lahendada kohtuistungil, kuna peab kaebaja väiteid

üldsõnalisteks ja on vaja esitada selgitusi. Menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda.

23) Kohtuistungil leidis vastustaja, et kaebus on alusetu. Kuigi esindaja ei saa täpsustada,

mis nõuded on seatud valla ÜP-s, on vastustaja veendunud, et kaebaja soovitud

ehitusala jääb rohevõrgustiku alale, seal on kaitsealuseid taimi. DP on lahendusvariant,

mis võimaldab avalikkusele juurdepääsu seisukohtade esitamiseks, seega tagab

avaliku menetluse. Keegi ei soovi roheala vähendamist. Keelduva otsuse vormi seab

valla asjaajamiskord. Keelduv otsus tehti varasemate vastuste põhjal, so 27.05.10 tlk

12, 09.07.10 ja 23.09.10 antud keeldumise alustest. Vastustaja täpsustab, et keelduvat

alust siiski tlk 12, so 27.05.10 kirjast, ei tulene. Uue DP algatamise põhjuseks ei saa

olla soov tütre huvides ehitada. Esindaja ei oska täpsustada keeldumise sisulisi aluseid.

Kuna tegemist on ÜP-d muutva DP taotlusega, siis ei ole mõjuv põhjus kinnistu

muutmine elamumaaks perele ehitamise motiivil, mõjuv põhjus oleks, kui eluolu on

vaja parandada, nt tehnorajatist ehitada, mis mõjutab terve piirkonna elanike vajadusi.

Taotluse suhtes ei ole kontrollitud piirinaabrite seisukohti. Rohealasid taotluse

rahuldamine mõjutaks, kadakaid jääks vähemaks. Ehitamist keelab Harku vald, kui on

vaja kaitsta rohealasid. Vald ei ole miljööväärtuslike alade suhtes erisusi teinud. Vald

on vastamisel viidanud, et elamumaa kehtestatud DP-s ei ole 100 % kasutusele võetud,

st et kaebaja ei ole realiseerinud ehitusõigust, kuna ehitised ei ole veel valminud. Kui

kaebaja ehitab plaanitud osa valmis, siis ei ole probleemi. Vald lähtus keeldumisel

põhimõttest, et ei sekku eraellu. Kui roheala muuta, siis tuleb läbi viia KSH. Kaebaja

ise pidi ümber lükkama kõik need valla seisukohad, mida esindaja istungil nimetas.

Kaebajat ei ole menetluses vestlusele kutsutud, kaebaja ei toonud välja täiendavaid

argumente, ehitamine pere tarbeks ei ole DP algatamise ja ÜP muutmiseks mõjuv

põhjus, mõjuv põhjus oleks nt, kui on vaja vahetada välja kanalisatsioon. Kadakate

olemasolul ka ehitusmääruse kohaselt ei saa ehitada.

KOHTU PÕHJENDUSED

24) Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikuses seostes leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Vastustajalt tuleb väljasta

mõista kaebuse esitaja menetluskulu, so tasutud riigilõiv summas 15, 97 eurot.

25) Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on

õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Vastavalt HMS §-le 54 on

haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele. Planeerimisseadus reguleerib kohalike omavalitsuste ja teiste

isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel (PlanS § 1 lg 1). PlanS § 4 lg 2

kohaselt

on

planeerimisalase

tegevuse

korraldamine

valla

või

linna

haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohalikule omavalitsusele on

planeerimisalaste

ülesannete

täitmiseks

antud

laialdane

diskretsiooni-ehk

kaalutlusõigus. Kohus nõustub vastustajaga, et planeerimistegevust reguleerivad

normid kirjutavad ette kohased menetlusreeglid planeerimisotsuseni jõudmiseks,

samas nõustub kohus kaebajaga, et need ei kirjuta ette üldjuhul planeerimisotsustust

ennast. Nii ka antud juhul oli kohaliku omavalitsuse diskretsiooni esemeks maa

sihtotstarve, hoonestuse tiheduse jms asjakohaste faktorite arvestamine, et teha

õiguspärane kaalutlusotsus. Kohtule nähtub, et vaidlus puudub selles, et arvestada

tuleb planeeringute hierarhiaga ja et DP peab alluma üldplaneeringu nõuetele. Samas

on PlanS § 9 lg 7 kohaselt võimalik põhjendatud vajadusel üldplaneeringu muutmine,

kuid erandi tegemise otsustab kohalik omavalitsus. Kaebuse esitaja on ka nõustunud,

et kohalikul omavalitsusel ei ole igal juhul kohustust DP algatada - PlanS § 10 lg 5.

26) Kaebaja avalduse alusel oli algatatud haldusmenetlus, kuid kaebuse esitaja leiab, et see

viidi läbi ebaselgelt, asja otsustati mitu korda ning anti lubadusi, millega keelduvaid

põhjuseid ülesse ei jäänud, ometi heidetakse temale ette, et ta ei ole asjakohaselt

vallale vastuväiteid esitanud. Kui ta esitas taotluse 20.02.11.a., mille vald sai

22.02.11.a., siis sellele ta vastust ei saanudki, mistõttu ta palus abi õiguskantslerilt ja

siis tehti keelduv otsus, mille kaalutlused on asjakohatud või valed, motivatsioon ei

ole arusaadav ning kaebajale ei tagatud õigust asjakohasele informatsioonile ja

kokkuvõttes selliselt ka ärakuulamisele ning võimalusele esitada vastuväiteid või

täiendavaid seisukohti- HMS § 56 ja 40. Kaebaja jääb selle juurde, et ei järgitud

diskretsiooni piire, eesmärki ja proportsionaalsuse ning võrdsuse põhimõtteid, muid

üldtunnustatud õiguse põhimõtteid. Tegemist ei ole miljööväärtusliku objektiga,

ehituskeelualaga ning põllumajanduslikult ei saa seda ala kasutada, jääb arusaamatuks,

miks ei arvestatud või miks ei ole mõjuv põhjus ehitamine pereliikmete huvides ning

kuidas ehitamine oma tarbeks kahjustaks avalikku huvi.

27) Vaidlustatud planeerimisotsus on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud.

Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes

seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid

mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja

õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud

diskretsiooni piiridest ning ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga (Riigikohtu

14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03; kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 19 lg 6).

Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-16-05 p-is 18 märkinud, et DP otsuse põhistustesse

kuuluvata asjaolude ring sõltub konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette

määratud. PlanS § 1 lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada võimalikult paljude

ühiskonnaliikmete

vajadusi

ja

huvisid

arvestavad

tingimused

säästva

ja

tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks,

maakasutuseks ning ehitamiseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on ruumiline

planeerimine selle seaduse tähenduses demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid

koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine,

mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning

looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Detailplaneeringuga

planeeringuala maakasutus- ja ehitustingimuste määramine sõltub kinnistuomaniku

soovidest,

ala

hõlmavatest

üldisemat

liiki

planeeringutest,

naaberkinnistute

detailplaneeringutest

ja

nende

kinnistuomanike

põhjendatud

huvidest

ning

looduskaitselistest jm õigusaktides sätestatud nõuetest. Kinnistuomanikule ehitamise

keelamine riivab intensiivselt omandiõigust. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et

PlanS eesmärkidest tulenevalt ei tohiks omandiõigust ilma mõjuva põhjuseta piirata ja

mitte vastupidi. Omandiõiguse piirangud saavad tuleneda ehitamise soovi korral

teistest planeeringutest tulenevatest kitsendustest, teiste omanike seadusega kaitstud

huvidest ja valla huvidest tagada avaliku huvi olemasolul senine olukord; otsuse

motiivid võivad olla erinevad, kuid peavad andma kaebajale vastuse, miks tema

soovitud DP taotluse rahuldamine ei ole võimalik. Antud juhul argumendid, millele

esindaja on kohtumenetluses toetunud, ei ole samasugused, mis on vaidlusaluses

otsuses.

28) 20.02.11.a. oli kaebuse esitaja esitanud DP algatamise taotluse Adra külas Humala tee

7 (190801:011:1048) eesmärgiga muuta sihtotstarvet maatulundusmaast elamumaaks

ning määrata ehitusõigus üksikelamu püstitamiseks. Harku Vallavalitsus tegi keelduva

otsuse 16.06.2011.a. nr 11-1.2/10 (tlk 91), mille kohaselt ei pea vald võimalikuks

taotluse alusel DP-d algatada. Vald leiab, et Humala tee 7 on olemas kehtiv DP, see

kehtestati Harku Vallavolikogu 26.03.09.a. otsusega nr 28 ja Humala tee 7 krundile

määrati maatulundusmaa sihtotstarve. Vald keeldus DP algatamisest põhjusel, et

kohalik omavalitsus võib keelduda planeeringu algatamisest, kui maa-ala kohta on

kehtiv sama taseme planeering, selline nõue tuleneb valla ehitusmäärusest.

Samasugusel seisukohal ei ole vald olnud kõigis oma varasemalt antud vastustes.

Kohus leiab, et märgitud keeldumise alus, väidetult Ehitusmääruse § 5 lg 10 p 2

tulenev alus, ei ole vastustaja poolt mõistetud õigesti. Valla 30.08.07.a. kehtestatud

Ehitusmäärus annab ja selgitab üldised ehitamise reeglid ja saab olla soovituslik, seda

enam, et viidatud § 5 lg 10 ise rõhutab, et planeeringu algataja võib planeeringu

koostamise algatamiseks esitatud ettepaneku alusel planeeringu koostamist mitte

algatada, kui p 2 kohaselt on maa-ala kohta kehtiv sama taseme planeering. Seega ei

ole tegemist keelava normiga ning lähtumine asja otsustamisel eeldusest, et on juba

olemas kehtiv DP, mille tõttu ei saagi planeeringutaotlust rahuldada, on väär. PlanS ja

viidatud ehitusmäärusest ei tule keeldu DP taotluse esitamiseks ega DP algatamiseks.

29) Veel märgib vald, et juba eelnevalt on selgitatud keelduvate vastustega, miks

vallavalitsus ei toeta DP algatamist ning et vallale esitatud materjalidest ei tulene uusi

põhjendatud vajadusi, miks DP algatamisele asuda, ümber ei ole lükatud vallavalitsuse

seisukohti, miks planeeringu algatamisest keelduda. Eeltoodust nähtub kohtule, et vald

oli mõistnud, et kaebaja on esitanud konkreetse taotluse, mida tuli lahendada ja tlk 11

on vallavalitsuse kiri 23.03.11.a., mis kinnitab, et taotlus on vallal kätte saadud ja

selle lahendamiseks vajab vallavalitsus aega kuni 18.04.11.a. Märgitud ajaks kaebajale

vastust või otsust ei esitatud, kaebaja on pöördunud abi saamiseks Õiguskantsleri

poole 17.06.11.a., milles kaebaja oli samuti märkinud, et ta ei ole seisuga 07.06.11.a.

saanud vastust. Kuna õiguskantsler pöördus Harku Vallavalitsuse poole ning vald

teatas, et tegi lahendi 16.06.11.a., siis nähtub, et kaebaja oli saavutanud lahendi, mille

vaidlustamise õigus kohtus on olemas, kuna vallavalitsuses lahendati tema esitatud DP

taotlust ja vald ei ole keeldunud taotluse lahendamisest nt põhjusest, et kaebaja on

juba varem sarnase taotluse esitanud.

30) Kohtule jääb arusaamatuks vastustaja seisukoht, et kaebaja sooviks on tegelikult

vaidlustada DP-d kehtestanud otsust nr 28 26.03.09.a., kuna kaebaja seda ei ole

soovinud ja käesolevas asjas on vaidluse esemeks vastustaja keeldumine algatada uus

DP, et lahendada kaebaja taotlus ehitusõiguse saamiseks. Vastustaja selgitused

kaebaja kaebeõiguse puudumises on selliselt asjakohatud.

31) Kuigi kaebaja on kaebust selgitades nimetanud, et vallavalitsus ei saanud

õiguskantslerile anda õiget informatsiooni taotluse lahendamise ajas, ei ole see

käesolevas asjas enam oluline, kuna vald on lahendi teinud ja kohtul tuleb kontrollida

selle õiguspärasust. Kaebaja kinnitas kohtule, et ta ei ole esitanud kohtukaebuses nõuet

tegevusetuse või viivituse kohta ja kohus on määranud menetlusse võtmise määruses

kaebuse nõuded õigesti.

32) Valla keelduvast otsusest 16.06.11.a. ei nähtu, missugustele varasematele selgitustele

on vald keeldumisel toetunud, kuna see ei nimeta ühtegi konkreetset varasemat vastust

ega tee kokkuvõtet keeldumise alustest, mis võiks selgitada, missugused vastused on

antud ja milliseid käesolevalt silmas peetakse või kas kõik varasemalt esitatu on

keeldumist põhistav motivatsioon. Samuti ei ole viidatud ühelegi õiguslikule alusele,

mis võiks selgitada valla positsioone, va keeldumine valla Ehitusmääruse § 5 lg 10 p

2 alusel.

33) Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et omandiõiguse riive antud juhul on intensiivne ja

vald ei ole keeldunud taotluse lahendamisest põhjusel, et kaebaja on esitanud

varasemalt samasisulise taotluse, seega tuli taotlus sisuliselt ka lahendada. Kohus

nõustub kaebuse esitajaga, et sisuliselt on haldusakt kontrollimatu, va keeldumise

põhjus, mille nimetab 16.06.11.a. vastus. Kohus kontrollis vastustaja kaudu, kas

keeldumise aluseks oli 16.06.11 uuesti nimetatud põhjus, st et Humala tee 7 on kehtiv

DP olemas, selle tõttu ei rahuldatud taotlust. Vastustaja kirjaliku vastuse kohaselt tlk

140 ja kohtule antud suuliste seletuste kohaselt leidis vastustaja, et kaebaja sisuliselt

ignoreerib fakti, et otsusega nr 28 kehtestatud DP on jõustunud, vald on seisukohal, et

kehtiva DP olemasolul ei saa taotlust rahuldada. Kuigi vald on samas vastuolus

eelnevaga selgitanud, et veel selgitati kaebajale, et kaebaja ei ole nimetanud mõjuvat

põhjust, miks tuleks muuta ca 2 a tagasi kehtima hakanud DP-d ning et vallavalitsus

on kaebajale teatanud 09.07.10 (tlk 85) ja 23.09.10 (tlk 83), et siiski on uue DP

algatamine võimalik, kuid peab esinema põhjendatud vajadus, leidis vastustaja

esindaja, et sellega sooviti märkida, et kaebaja taotlus ei sisalda mõjuvat põhjust, miks

lubada ehitamist. Kuivõrd valla vastused on vastuolulised, siis tuleb lähtuda keelduva

otsuse tekstist, mille kohaselt on üheks taotluse rahuldamist takistavaks ehk

keeldumise aluseks põhjus, et olemasoleva DP korral planeeringut muuta ei saa, selle

põhistuse juurde jäi vastustaja esindaja ka istungil, kui nimetas taotluse positiivset

lahendamist takistava keelduva aluse. Sellist keeldumise alust seadusest ei tulene ja

kohus jääb seisukohale, et selline keeldumise alus on ekslik ja õigusvastane, sellisest

eeldusest lähtumine võis mõjutada tehtud otsust. Kaebaja subjektiivsete õiguste

rikkumine õigusvastase keeldumisega on võimalik. Vastustaja ekslik arusaam, et

kaebaja justkui soovib vaidlustada hoopiski valla otsust nr 28, ei ole õige, kuna

nähtub, et kaebaja seda ei taotle ega pea ka taotlema. Kaebuse esitaja on küll

märkinud, miks ta oli eksituses eelmisest DP-st ja miks ta sellega ei ole rahul, kuid ta

on arvestanud, et eelmine DP kehtib, sellel põhjusel on ta esitanud uue DP taotluse, et

olukorda muuta. Käesoleva kaebuse esemeks ei ole vallavolikogu otsus nr 28. Kohus

ei nõustu vastustajaga ka selles, et kaebaja ei ole nimetanud taotluses kinnistu suhtes

seni kehtiva DP muutmise põhjust. Kaebaja märkis, et ta soovib ehitada oma pere

huvides üksikelamut, kuna tal on olemas enda elamu ümbruses ehitamist võimaldav

maa ja ta ei soovi osta mujal veel lisaks olemasolevale maad selleks, et lastel oleks

kodu sealsamas. Kohtule jäävad arusaamatuks esindaja seletused sellest, et kodu

rajamine ei ole piisav või mõjuv põhjus taotlemaks ehitusõigust, kuid trasside,

kommunikatsioonide rajamine on mõjuv põhjus. Kohus nõustub kaebajaga, et

omavalitsus vaatamata õigusele otsustada planeeringumenetluse üle, ei tohiks teha

keelduvat otsust ilma äratuntava mõjuva põhjuseta. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 32 lg

2 ja ka Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata

omandiõiguse teostamist seadusega. Sama põhimõte kajastub ka PlanS normides,

kuigi kohaliku omavalitsuse üksusel on olemas ulatuslik kaalutlusruum, see aga ei

tähenda, et kaebaja peaks ehitamisvajadust kuidagi eriliselt põhistama või valla

seisukohti ette aimama ja valla seisukohad enne otsuse tegemist taotluse käigus ümber

lükkama. Vald ei teinud antud juhul kaebuse esitajale äratuntavalt enne otsuse

langetamist teatavaks ühtegi põhjust, millele kaebaja oleks saanud või pidanud

etteruttavalt vastu vaidlema. Vallavalitsus esitab veel käesoleva ajani keelduvaid

põhjusi, kuigi need peaksid olema esitatud keelduvas otsuses. Keeldumist ei ole

võimalik tagantjärgi motiveerida. Kaebaja on õigustatult seisukohal, et isikul on õigus

teada, mis põhjustel temal tekkinud vajadusel ei saaks enam uut DP-d algatada. Kuna

otsus tehti kaebaja kahjuks, siis on kaebaja õigus teada, miks selline otsus tema

kahjuks tehti. Riigikohtu HK 04. 05. 2006. a otsuses nr 3-3-1-28-06 märgitakse, et „

Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud haldusaktide motiveerimise

tähtsust. Motiveerimine on vajalik selleks, et isik mõistaks, mis põhjustel tema õigusi

piiratakse ja et kohus saaks kontrollida haldusakti õiguspärasust (vt näiteks

kolleegiumi 30. mai 1997. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-47-97 ja 22. mai 2000. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-00). Samuti aitab haldusakti motiveerimine tagada

haldusorgani

enesekontrolli,

sundides

teda

haldusakti

andmise

poolt-

ja

vastuargumente enne akti andmist läbi mõtlema (vt kolleegiumi 14. oktoobri 2003. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-03). Eriti suurt tähtsust omab motiveerimine ulatusliku

diskretsiooniruumiga otsuste puhul (vt kolleegiumi 6. novembri 2002. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-62-02). Seega nähtub kohtule, et kuigi kaebaja õigusi ehitada

saab piirata, saab seda teha vaid seadusest tulenevatel alustel ning vajalik on

motiveerida seda, millega ehitusõigust üldplaneeringu või muu õigusaktiga võrreldes

kitsendatakse.

34) Kuna kaebaja vajadusi hinnati mittepõhjendatuks eelnevalt märgitud alustel, siis on

keelduv otsus tehtud ebaõigetel kaalutlustel. Keelduda ei saa ainuüksi põhjusest, et on

olemas kehtiv DP. Samuti ei ole mõistetav, miks kaebaja soov teistsuguseks

maakasutuseks tuleks hinnata asjakohatuks põhjusest, et kaebaja soovib elada

lähestikku oma laste või lastelastega. Kuigi kohtule nähtub, et kaebaja on esitanud DP

taotluses selge soovi ehitada oma pere vajaduseks ja see on piisav, märgib kohus, et

vastustajal tuli ümber lükata, et ehitamine on antud juhul avalike huvidega vastuolus.

Kohtule jääb arusaamatuks, miks vald ei pea pere vajaduseks ehitamist oluliseks, kui

see ühtlasi lahendab sotsiaalseid probleeme ning jääb ka arusaamatuks, kas kaebaja

laste asumist nt tulevikus abi vajava vanema juurde peetakse valla huvidega vastuolus

olevaks, kui märgitakse, et valla elanikkonda ei soovita suurendada. See pole DP

küsimus ja kaebaja ei soovi ehitada ulatuslikku elamukompleksi nt nagu seda tehakse

ärilistel kaalutlustel, seega ei saa kaebaja ühepere elamu ehitamise taotlus tuua kaasa

vallale lahendamatuid sotsiaal-majanduslikke probleeme. Omanikule ei saaks teha

ehitamisel takistusi ka juhul, kui temale kasutult ja tulu mittetoovalt seisva kinnistu

osas leiab ta selle kasutamiseks väljundi, kuna kinnistu senises funktsioonis hoidmine

valla soovide kohaselt tühjana on kahtlemata temale pensionieas muutunud

ülemääraselt kulukas. Kuivõrd vallavalitsus ei pea seda kaalumist vajavaks asjaoluks,

siis tuleb kohtul nõustuda, et jäeti kaalumata omaniku vajadus ja huvi DP algatamise

vastu.

35) Kuigi vallavalitsuse esindaja nimetas kohtuistungil kokku 6 põhjust, mida tema

arvates valla keelduv otsus sisaldab, nähtus eelnevast, et niimoodi ei ole vald oma

keeldumist vormistanud ega motiveerinud, tagantjärgi ei saa kirjalikku otsust

motiveerida, kuna siis ei ole võimalik kontrollida otsuse tegemisel tegelikke

keeldumise aluseid ning nagu antud juhul ka nähtub, juba kohtuasja menetlemise

kestel lühikesel ajavahemikul, ei ole keelduva otsuse tegemise põhjuseid võimalik

välja selgitada. Isegi kui püüda vallavalitsuse esindaja suuliselt antud seletusi viia

kooskõlla 20.01.09 keelduva otsusega, ei näe kohus, et esineb põhjendatud

keeldumise alus. Keelduvast otsusest ei nähtu, et valla üldplaneeringust tuleneks keeld

püstitada üksikpere elamu kinnistule, kuhu kaebaja soovib ehitada, kuna seal ei ole

ehituskeeluala ning looduskaitseseadusest tulenevatel põhjustel oli ehitamine piiratud

hoopiski kaebaja teisel kinnistul, seega oli esindaja kohtuistungil ajanud segamini

erinevad kinnistud ja ÜP-st tulenevad nõuded. Kaebaja ei soovi ehitada kinnistule, kus

leiti kaitsealuseid taimi. Kuigi vastustaja keelduvas otsuse on veel märgitud, et kaebaja

ei lükanud ümber ühtegi vallavalitsuse seisukohta, on selline vastus demagoogiline,

kuna taotluse lahendamisel ei saa iseseisvaks keeldumise aluseks olla asjaolu, kas

taotleja oskab vaielda vallaga. Kohtule ei olnud samas ka ilma lisaselgituseta

mõistetav, millal kaebajale anti selline võimalus ja mis siinkohal tegelikult silmas

peetakse. Nähtub, et kaebaja ei saanud kuidagi vallale vastu vaielda, kuna vastustaja

ei ole märkinud, et ta viis läbi menetlus, mil kaebajale anti teada, et ta peab veel

midagi valla seisukohtade alusel põhjendama, ka ei ole vastustaja esindaja kinnitusel

kaebajat ära kuulatud ja suulist istungit määratud. Kaebajale ei teatatud, et ta peaks

vastama varasemate vastuste seisukohtadele, samas nähtub, et valla enda antud

seisukohad ei jäänud püsima, kuid keelduvas otsuses toetuti taas endistele

seisukohtadele. Vallavalitsuse esindaja kinnitas, et haldusmenetluses kaebaja taotlust

ei palutud täpsustada, seega jääb kohus seisukohale, et kaebajale ei olnud ettenähtav,

et vald oma seniseid seisukohti kavatseb uuesti muuta. Vallavalitsus ka ei väida, et

kaebajale keelduva vastus eel oli esitatud projekti või tehtud teatavaks selgelt kõik

motiivid, mille alusel pidi kaebaja saama piisava teabe, et taotlust ei lahendata kaebaja

kasuks. Nähtub, et kaebuse esitaja ei piirdunud standardse taotluse vormiga, vaid

esitas lisaks pikema kirjaliku seletuse. Kaebaja õigusi rikuti menetluse läbiviimisel,

kui vald ise pidas vajalikuks taotluse täpsustamist kuid kaebajale sellest ei teatanud.

36) Kohtuistungil antud vastustaja seletuste põhjal märgib kohus järgmist. Hoonete

püstitamine väikeses mahus ei takista kaebaja kinnistul ehitamise lubamisel valla

üldplaneeringuga

määratud

sotsiaal-majanduslike

või

keskkonnakaitseliste

eesmärkide saavutamist või elluviimist. Vastustaja ei ole sellist asjaolu suutnud

tõendada ega ka täpsustada, mis siinkohal silmas peeti. Ehitiste püstitamiseks loa

saamiseks palus kaebaja kaaluda seda kui üksikjuhtumit kaalutlusotsusega ning

arvestada neid eesmärke, mida ala kasutamiseks on üldplaneeringuga soovitud. Isegi

kui arvestada, et vastustaja keeldumise alused peaksid sisalduma 2 varasemas kirjas,

siis nähtub, et neid tuleks otsida 09.07.10 (tlk 85 ) ja 23.09.10 (tlk 83) kirjadest, kuna

vastustaja esindaja ise välistas muude kirjade arvestamise (kohtuistungil antud

vastustaja seletus). 09.07.10 a on vald teatanud, et hajaasustuse tingimustes tuleb

Harku valla ehitusmääruse § 32 lg 11 kohaselt määrata DP-s üksikelamute

vahekaugused vähemalt 100 m või minimaalseks krundi suuruseks peab olema 2,0 ha.

Valla poolt on esitatud selle lõigu lõpus on selgitus, et „seega on kehtestatud

detailplaneeringu puhul juba muudetud kehtivat üldplaneeringut ning selle jätkuv

muutmine saab toimuda ainult väga mõjuvatel põhjustel“. Vastustaja esindaja ei

suutnud kohtuistungil selgitada, mida antud juhul mõeldi, va et DP-d ei saa algatada,

kuna kehtib DP on juba olemas. Samas nähtus, et kehtestatud DP ümberplaneerimine

on võimalik. Kohus juba märkis, et ehitsumääruse normid on vaid soovitusliku

iseloomuga ning valla ÜP kohaselt niisugust ehitamise takistust ei tule, kuigi

ehitamisel tuleb arvestada kujade jms tingimustega, millised nõuded kehtestatakse

juba seadusandaj tasandil ja nii on nt Vabariigi Valitsuse määrusega „Ehitisele ja selle

osale esitatavate tuleohutusnõuete „ järgimisel seatud nõuded. Samas nähtub, et juhul,

kui kinnistu suurus 2358 r/m võimaldab isegi valla ehitsumääruse kohaselt

normidekohase ehitamise, siis peab selline suurus loogiliselt ka tagama vajalikud

vahekaugused. Valla vastusest ei olnud ka väljaloetav, et valla ehitusmääruse need

nõuded jäävad tegelikult täitmata, kui lubada ehitamine kinnistule Humala tee 7 ja et

vald on selle kindlaks teinud. Vastustaja ei suutnud ka kohtuistungil esitada tõendeid,

et see tehti kindlaks ning esineb üldse selline takistus. Vastustaja esindaja

kohtuistungil ei esitanud omapoolselt tõendeid, et kaebaja kinnistu suurus ei vasta

neile nõuetele ega võimalda eelmärgitust tulenevalt ehitamist. Edasi märgib vald, et

kehtestatud DP muutmiseks peab olema põhjendatud vajadus. Selgelt keelduva

alusena märgib vald, et ehitamine Humala tee 7 hakkaks toimuma loodusliku

keskkonna arvelt. Vald põhjendab seda keelduvat osa seisukohaga, et täisväärtuslikuks

eluks vajab inimene lisaks tehnilisele infrastruktuurile ka rohelist infrastruktuuri, mille

eesmärk on säilitada bioloogiline mitmekesisus ja teisalt tekitada inimese huvi

tervislike eluviiside, looduses liikumise ja puhkamise vahel. Roheleala säilitamine on

oluline abinõue kogu valla säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu vahel.

Vastustaja esindaja ei suutnud siinkohal kohtuistungil anda ühtegi mõistlikku selgitust,

mida antud juhul vald seotult kaebaja kinnistuga silmas pidas. Kuivõrd vaidlust ei

olnud selles, et säästva ja tasakaalustatud arengu jaoks on vaja planeerida rohealasid,

siis nähtub,et vald on need planeerinud ning uues ÜP-s on ette nähtud antud

piirkonnas tiheasustusala. Kaebaja kinnistule ei ole planeeritud inimeste huvides

rohealal liikumist tervislike eluviiside harrastamiseks ja selle funktsiooni elluviimise

toetamiseks. Kontaktvööndis on elamud, seega iseenesest ei ole mõistetav, et seal

peaks liikuma teised inimesed puhkamise eesmärgil või harrastama looduses liikumist

kaebaja kinnistul. Seda saab teha siiski valla ÜP kohaselt mujal selleks planeeritud

aladel. Vastustaja mingeid tõendeid selles osas kohtule enam ka ei esitanud, seega ei

nähtu kohtule asjaolusid, mis kinnitaksid, et antud kohas peaks asuma puhkamiseks

ettenähtud ala või et see tuleks säilitada/reserveerida valla huvides või avalikes

huvides kui rekreatsiooniala või väärtuslik roheala. Ilmselt puuduks selline avalik

huvi ka juba seisukohast, et teiste isikute elamute juures looduses liikumine ja

puhkamine ei vastaks tervislike eluviiside harrastamise sisulistele tingimustele, selleks

valitakse siiski eelduslikult teiste isikute elupaigast eemal asuv looduslik massiiv.

Rohealade säilitamine on oluline abinõu kogu valla säästva ja tasakaalustatud

ruumilise arengu tagamisel, kuid kui selle sisuks on eelnev mõttekäik, siis see on

sisutühi ning samas ka vastuolus ÜP põhimõtetega. Kui aga eelnevat mõtet peaks

selgitama valla järgmine seisukoht, et: „ka oleks vastututustundetu planeerida

elamumaade mahu kasvu olukorras, kus Harku vallas on hulgaliselt varem planeeritud,

kuid väljaarendamata elamuprojekte. Planeeritud elamuasetuse lõplik kujunemine

(väljaehitamine, infrastruktuuriga varustamine ja realiseerimine) kestab senist kiirust

arvestades veel aastaid. Avaliku huvi seisukohalt igasugune vajadus elamumaa mahu

suurenemiseks puudub. Mahu suurenemine tähendaks rohealade ressurssi „raiskamist“

ning ei soodustaks kuidagi seismajäänud arendusprojektide realiseerimist. Seega

tuleks primaarseks lahenduseks pidada mitte rohelise infrastruktuuri arvel täiendavate

elamuehitusvõimaluste

tekitamist,

vaid

olemasolevate

elamuehitusprojektide

jätkusuutlikkuse toetamist“, siis saab järeldada, et vald on oma arendustegevuses

hoopiski iseendaga vastuolus ja ei saanud jõuda mõistlike lahendusteni. Nimelt on

vald kinnitanud, et kehtestamisel olev uus valla ÜP näeb ette antud piirkonnas

justnimelt tiheasustuse põhimõtetel ehitamise, sellest ei loobuta ja see on valla arengu

huvides. Kuna selline huvi on vallal välja selgitatud, siis ongi kohtu aravtes leidnud

tõendamist, et menetluses oleva ÜP tulemused kajastavad just nimelt avaliku huvi

olemasolu antud piirkonnas kehtestada tiheasustusala ehitamise põhimõtted. Seega

nähtub, et uuel ÜP meneltmisel seati eesmärk välja selgitada valla ja avaliku huvi

olemasolu antud piirkonnas ehitamiseks ja selle tulemused tõendavadki, et avalikes

huvides on antud kohas ehitamine ja mitte vastupidi. Seega jääb ebaselgeks, miks

kaebaja ei tohiks ehitada, kui seal on kavandatud niikuinii elamute ehitamise ala.

Elamumaade kasv on selliselt vallas vältimatu ning valla eesmärk on elamualasid seal

piirkonnas suurendada. Kelle või millise planeeringu suhtes antud mõte tegelikutl

kehtis, ei ole ka peale seletuste saamist arusaadav, kuid vald on kinnitanud, et ta

soovib menetluses oleva ÜP kehtestada nii nagu ta selle kavandas ega ole loobunud

antud kohas tiheala ehituspõhimõtete järgimisest. Vastustaja viitab veel PlanS § 1 lg 2

ja märgib, et planeeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel

ainupädev otsustama kohalik omavalitsus; veel viitab vastustaja PS §-le 154.

Vastustaja leiab, et kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole

seadusega tagatud omandiõigus jne. Vald järeldab aga ootamatult, et volikogu poolt

otsusega nr 71 27.08.09 vastuvõetud uue ÜP-ga on Humala tee 7 kinnistu tsoneeritud

elamumaana, seega on vallavalitsus valmis käsitlema DP algatamise küsimust uuesti

pärast uue valla ÜP kehtestamist. Isegi kui selline vastuseosa peaks olema viimase

keelduva otsuse mõtte sisuks, ka siis nähtub, et ehitamine antud alal ei ole avaliku

huvi ega valla huvi vastu ning kehtiva ÜP muutmist ei takista asjaolu, et kaebaja

soovib ehitada antud kohas, kuna ei saa samal ajal olla vastuolu avaliku huviga, mida

vastustaja just selliselt on ise kinnitanud. Seega nähtub eelnevast, et vallavalitsus on

esitanud juba varem sedavõrd vastuolulised kaalutlused, et need ei selgita kaebaja

kinnistu suhtes DP algatamise võimatust, seega ka ÜP muutmise võimatust, kuna

vallal ei saa olla kahtlust, et avaliku huviga antud kohas ehitamine oleks vastuolus.

Seega ei saa olla sotsiaal-majanduslikke takistusi ning ka ei nähtu, et peaks esinema

roheteemalist takistust ehitamiseks antud aladel, vastupidiselt oleks vallal põhjust seal

ehitamist tiheasustusala põhimõttel mitte planeerida. 23.09.10 on vald korranud

neidsamu väiteid. Vald leiab, et DP taotlusest ei selgu DP muutmise põhjendatud

vajadus. Vald heidab kaebajale ette, et eelmise kirja mõtet ei ole kaebaja mõistnud

ning valla mõtteks oli, et kui valla uus ÜP kehtestatakse, siis vallal on õigus kaaluda,

kas ta lubab DP algatada või mitte. Valla vastusest ei selgu, miks just siis tekib õigus

kaaluda DP algatamist, kui taotluste lahendamine on vältimatult kohustuslik ka aajal,

mil uus planeerinfg veel ei kehti. Kohus siinkohal selgitab, et vastustajal ja kaebajal on

ehk otstarbekas leppida kokku taotluse hilisem lahendamine ja nt menetluse

peatamine, kui see tooks kaasa edasise taotluse lahendamise rahalise või ajalise

ressursi suhtes kokkuhoiu. Vastustaja on aru saanud, et kaebaja soovib ehitada oma

pere liikmele, kuid vald on seisukohal, et juba kehtestatud DP-ga pole veel elamumaa

kruntide näol 100% ulatuses kasutusele võetud, siis ei näe vald piisavat põhjust uute

elamukruntide moodustamiseks; vald märgib, et samuti oleks vastutustundetu

planeerida elamumaa kasvu olukorras, kus Harku vallas on hulgaliselt varem

planeeritud, kuid välja arendamata elamuprojekte. Seega saab kohus järeldada, et vald

ei ole tegelikult endiselt andnud hinnangut, kas kaebaja pere tarvis ehitamine on

kuidagi vastuolus avaliku või valla huviga. Kohtuistungil selgitas esindaja, et pere

huvides oleks ehitamine mõjuv põhjus juhul, kui soovitakse nt ehitada tehnorajatisi

vms kommunikatsioone, kuid kohtule ei nähtu, et selline selgitus oleks asjakohane.

Kohtule nähtub, et taas heidab vald kaebajale asjakohatult ette realiseerimata projekte

vallas; kuivõrd aga selline vallas toimuv tegevus ei ole mõjutatav nn positiivses

suunas kaebaja tegevuse/tegevusetuse läbi, siis ka see põhistus ei ole asjakohane.

Kuivõrd valla esindaja seletas suuliselt kohtuistungil, et kaebaja kinnistutel kulgeb

ehitustegevus ja see pole veel lõppenud, siis nähtub kohtule, et iseenesest ei saa teise

kinnistu kasutuselevõttu takistada põhjus, et ehitustegevus kulgeb ja ei ole veel

lõppenud. Kuigi vastustaja esindaja märkis, et kui kaebaja poeg ehitab oma elamu

valmis, siis pole probleemi, on selline seisukoht vastuolus vastustaja seniste

positsioonidega, kuna sellest saab vaid ikkagi järeldada, et ehitamine kaebaja kinnistul

on siiski võimalik. Selline seletuste andmine viib järeldusele, et vastustaja ei ole asja

kaalunud ning tegelik ehitamisest keelamine ei saa olla selliselt seotud pooleliolevate

projektidega. Kohtule ei nähtu, et oleks normi, mis keelaks ehitustegevuse ühel ja

samal ajal erinevatel kinnistutel ja sõltuvalt majanduslikest võimalustest võibki

tekkida olukord, et ehitamine lõpetatakse erinevatel aegadel. Sellest, et ehitamine on

mõnel kinnistul pooleli, ei sõltu teisele kinnistule ehitamise lubamine, kui pole

seadusest ja ÜP-st tulenevaid takistusi. Vald on veel ka märkinud, et hoonestuse

rajamine kinnistule hakkaks toimuma loodusliku keskkonna arvelt. Seekord on küll

viidatud täpsustavalt, et valla ehitusmääruse § 32 lg 6 kohaselt tuleb vältida kadastike

ning muude miljööväärtuslike objektide hävitamist ehitustegevuse läbi ja „Just nimelt

kadastikuga on aga antud ala rohkelt kaetud ning tänu sellele on jäetud kahe

elamumaakinnistu vahele roheline puhver, asjaolu, mis kindlasti oli kehtiva

detaiplaneeringu koostamisel arvesse võetud“, ei oska kohus seda põhjust otseselt

ühegi keelduva alusega 16.06.11 a otsusest seostada, va et ehk selle mõttega, milles

viidatakse, et kehtiv DP on olemas ( sama ala kohta sama taseme DP). Kaebaja taotlus

oligi aga esitatud sama taseme DP olemasolul sooviga seda muuta, seega iseenesest ei

põhista eelnev olemasoleva olukorra ümberhindamist. Kohus nõustub kaebajaga, et

kadakate olemasolu ja säiltamise vajadus valla ehitusmäärusest ei tähenda, et

ehitamine on antud kohas igal juhul keelatud, esmalt ei saa ehitusmäärusega seada

ehtamiseks keeldu ja teisalt ei olegi tegemist keelunormiga, mis juba välistab

kaalutlusotsuse tegemise. Vastustaja esindaja seletustest saab järeldada, et kuna seda

käsitleti keelunormina, siis on kaalutletud õigusvastaselt. Kuivõrd kohtule ei esitanud

vastustaja esindaja kirjaliku menetluse käigus oma otsuse alusmaterjalide juurde

tõendeid, millele ta kavatseb vastustes tugineda ja seda ei tehtud ka kohtuistungil, siis

nähtub, et vastustaja ei soovinud esitada omapoolseid tõendeid, mis võiksid tema

seisukohti tõendada (kohtumääruse 06.10.11 p 8). Täiendavalt ei tõendanud vastustaja

oma väiteid ka kohtuistungil, kuigi kohus andis täiendava aja. Viimase DP materjalide

alusel saab kinnitust kaebaja seisukoht, et 1996.a. Harku valla ÜP tsoneerimise

kohaselt oli planeeritaval alal ette nähtud kruntimine hajaasustuse põhimõttele,

edasiselt on Harku vald kavandanud uue ÜP kohaselt sinna tiheasustusala, mis

tähendab, et iseenesest mõistetav ei oleks ehitamise keelamine põhjusest, et ühe pere-

elamu ehitamine kahjustaks avaliku ruumi kasutust. Vastustaja seletused, et juba

esineb kaebaja ühel kinnistul lõpetamata ehitusjärgus olev ehitis, ei selgita, kuidas see

takistab või keelab ehitamise teisele kinnistule. Kaebuse esitaja andis seletuse, millest

nähtub, et ta on kavandanud oma pereliikmete elamise enda läheduses ning tõesti

selgub, et kaebaja poeg ehitas, kuid rikkus ehitusreegelid, mis ei tähenda, et ta ei jätka

ehitamist ettenähtud korras, kuna pidi lammutama ebaseadusliku ehitise osa. Vald ei

väida, et ehitamine tuleks seal lõpetada ja isegi kui tekib vajadus ehitamine seal

lõpetada, ei tähenda see automaatset keeldu ehitada kõrvalkinnistul. Harju MK

teemaplaneeringu „Asustust ja maaksutust suunavad keskkonnatingimused“ kohaselt

on kaebaja poolt ehitamiseks kavandatud kinnistu rohevõrgustiku tugiala servas ja

planeeringu kohaselt ei ole mõeldud ulatuslikult „rohelise pinna“ majandustegevusest

välja jätmine, siis nähtub kohtule, et mitte igal rohealal ei ole keelatud ehitustegevus,

vaid selleks peavad olema kaalukad põhjused. Rohevõrgustiku alal kavandatava

tegevuse puhul tuleb igal juhul arvestada seda, et roheline võrk jääks toimima.

Vastustaja selestustest ei olnud äratuntav, kas vastustaja kaalus ja tegi kuidagi

eelnevalt kindlaks, et antud juhul konkreetses kohas mõjutab rohevõrgustiku toimimist

ehitamine taotletaval kinnistul ja mis seda tegelikult kinnitaks. Iseenesest kadakaste

alade olemasolu antud piirkonnas ei takista ehitamise kavandamist ja ehitamist, kuna

on võimalik seada optimaalsed tingimused, kuidas stabiilne keskkonnaseisund tagada.

Kuigi vastustaja esindaja oskas istungil märkida, et kaebaja kinnistul leiti kaitsealuseid

liike, on nähtuvalt toimiku materjalidest see leid seotud siiski sootuks teiste

kinnistutega. Kaebaja ühel kinnistul oli leitud II ja III kaitsekategooria liike, mis nende

leiukohas tulenevalt LKS said piisava kaitse. Käesolevalt kaebaja poolt ehitamiseks

soovitud kinnistul neid liike ei esine ja vald seda ka keelduvas otsuses ei väida, et nad

seal siiski asuvad ja see takistab kinnistule ehitamist. Looduslikku seisukorda

iseloomustades nähtus kaebaja seletustest, et kinnistul on kadakaid ja esineb rohkelt

muid puid, põõsaid, ala vajab korrastamist ja metsistub, kui kinnistut mitte kasutada,

kuid temal ei ole võimalusi seal põldu pidada või loomi karjatada, tegevus toimuks

juba eluhoonete vahetus läheduses ja poleks ka mõistlik. Kohus nõustub kaebuse

esitajaga, et iseenesest on kadakate säilitamine võimalik ka targa planeerimise ja

ehitamise korral, kuna ala ei kuulu ehituskeelu alla. Kohus saab seletustest aru nii, et

looduslikult kaunis ala ja kaitsealuste taimeliikidega ala on juba välja valitud mujal

ning tagati, et sellel alal looduslikult väärtuslik säilitatakse, kuid käesolevalt vaidluse

all olevat kinnistut siiski sellise ala hulka ei valitud. Ka ei ole vastustaja märkinud, et

looduslike alade osatähtsus väheneb olulisel määral, kui ehitada kaebaja kinnistule

ühepere elamu või et ehitamine antud kinnistule ei taga rohevõrgustiku säilimist.

Kohtule nähtub, et olukorda ei oleks ilmselegelt võimalik tõlgendada nii, et vallale

oluliste looduslike alade osatähtsus sõltub antud kohal ehitamisest, kuna vastupidiselt

ei planeeritaks seal tiheasustuse põhimõttel ehitamist. Samas nähtub, et

looduskeskkonda ei saa eluhoone ehitamine mõjutada siis, kui piirkonnas ja valla

huvides on juba piisavalt roheala jäetud säilitamisele; ka ei saa tekkida probleemi, et

rohealade sidusus katkeb, kuna kontaktvööndis on juba elamud ja seal ei asu

rohekoridori. Seega ei ole kokkuvõttes valla vastustest tuvastatav, et DP algatamist

takistab vältimatult juba võimalik või eeldatav konflikt sotsiaal-majandusliku või

keskkonnamõju arenguplaanidega. Kui on vaja teha keskkonnauuringud, siis need

tuleb teha, vald seda kaebajalt eelnevalt nõudnud ei ole. Kohtule ei olnud vastustaja

vastusest selgelt nähtav, et naaberkinnistu omanik võiks soovida ehitamise keelamist

kõrvalkinnistule. Vastustaja esindaja asjaolude täpsustamisel kinnitas, et antud juhul

seda siiski ei kontrollitud ja eelmise DP raames oli nabaritega nõu peetud. Seega ei ole

saa olla keeldumise põhjuseks ka naabri nõusoleku puudumine, kuna seda ei saanudki

veel kaebaja küsida ning ei oleks loogiline eeldada, et naaber kindlasti ei soovi

ehitamist antud kohta. Naaber ei saaks loota, et ehitamist tema vahetus läheduses

enam ei toimuks, seega ei saaks kohtule olla iseenesest mõistetav, et avalik huvi

ehitamiseks puudub ja seda kinnitab naabrite nõusoleku puudumine algatada DP või

kellegi huvi säilitada roheala. Kuigi vastustaja esindaja märkis kohtuistungil, et valla

keeldumine märgib ära ja tugineb asjaoludel, et pere jaoks ehitamine ei ole mõjuv

põhjus, hoonestus rajatakse looduskeskkonna arvel, kadakad tuleb säilitada ja see ei

võimalda ehitamist, kehtiva ÜP muutmine ei ole otstarbekas, vajalik on teha

keskkonnamõjude hindamine, olemasolev ehitusõigus on täielikult realiseerimata, siis

nähtub kohtule, et selliselt ei olnud kaebajale keeldumise põhjuseid esitatud. Kaebaja

ei pea ka neid valla seisukohti ise etteruttavalt taotluse esitamisel ümber lükkama.

Samuti nähtub kohtule, et MaaKatS ei tulene takistust planeeringu algatamiseks.

37) Kohus leiab eeltoodud alusel antud juhul oli vajalik keelduva otsuse motiveerimine,

millega ehitusõigust üldplaneeringu, DP või muu õigusaktiga võrreldes kitsendatakse,

seda ei tehtud piisavalt ja kui vastustaja soovis esitada teistsugused motiivid, siis jättis

ta need esitamata, samas on ta ekslikult lähtunud eeldusest, et esineb ehitamist

absoluutselt välistav alus, mistõttu kaebaja taotlus jäi sisuliselt lahendamata. Kuigi

vallavalitsusel on antud juhul otsustamisel ulatuslik diskretsiooniruum, ei vabasta see

teda keelduvat otsust tehes motiveerimise kohustuse täitmisest, samas nähtub, et

vastustaja tugines ekslikult eeldusele, et esinevad keelunormid, mis välistavad

kaalumise võimaluse, see võis aga mõjutada asja õiguspärast otsustamist.

38) Kohus tühistab vaidlustatud otsuse ja kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti

lahendama.

39) Kohus kontrollis täiendavalt üle, kas kaebaja soovis esitada nõude seotult vastustaja

poolt tema taotluse lahendamise hilinemise suhtes viivituse õigusvastaseks

tunnistamises ning kaebaja oli kinnitanud kohtule vastamisel, et sellist nõuet ta ei

esitanud ega soovi esitada. Kaebaja kinnitas kohtumäärusega määratud nõuete juurde

jäämist kohtuistungil ja see on protokollitud. Kohtu täiendava kontrolli tingis kaebaja

vastus 08.12.11.a. kohtule, millest jäi ebaselgeks, kas kaebaja vaidlustab vastustaja

viivituse taotluse lahendamisel. Kaebaja on täiendava seletuse andnud 08.12.11.a.

põhjusest, et vastustaja heitis kaebajale ette mitmel korral taotluse esitamist ning

justkui oleks kaebaja jätnud hoopiski vallale vastamata, mida aga ei esinenud.

40) Kohtule oli kaebaja poolt saadetud 30.01.12 seisukoht pealdisega „paranduste

esitamine haldusasjas nr 3-11-1795“ ja sellele lisaks fotod. Kuna märgitu saadeti

kohtule peale asja sisulise arutamise lõpetamist ilma ühegi taotluseta ja seletuseta,

miks selline materjal esitati, siis kohus küsis kaebuse esitajalt, miks kaebaja on selle

kohtule saatnud (M.M. e-posti kaudu). Kaebuse esitaja on telefonivestluses

kinnitanud kohtule, et see on saadetud kohtule ekslikult. Kohus märgitud materjali

vastustajale ei edasta ning jätab hilinenult saabunud seletused ja lisamaterjali

tähelepanuta.

41) HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebaja kaebus rahuldatakse, siis tuleb välja mõista vastustajalt kaebaja kantud

menetluskulu. Kaebaja eest on tasutud maksekorraldusega nr 722 SEB Pangas riigilõiv

kaebuse esitamisel summas 15, 97 eurot. Kohtukantselei on kinnitanud selle

laekumist. Seega tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja kantud kulu 15, 97 eurot. T.P.l

tuleb Harku Vallavalitsusele teatada arveldust võimaldavad andmed, et kohtuotsuse

jõustumisel oleks võimalik teha ülekanne.

Karin Kalmiste

kohtunik