2-10-62121/14 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu

(Kentmanni tn 13, Tallinn) 16. märtsil 2012

Tsiviilasja number

2-10-62121

Tsiviilasi

AS-i Nordea Finance Estonia hagi IK vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Hagihind

12 607,04 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: AS Nordea Finance Estonia (registrikood: 10237140,

asukoht Liivalaia 45/47, 10145 Tallinn) lepinguline esindaja

Dagne Niit

Kostja: IK(isikukood: XXX elukoht: XXX)

Kohtuistungi aeg ja koht

06. veebruar 2012 Tallinnas

Resolutsioon

1. AS-i Nordea Finance Estonia hagi IKvastu võla ja viivise

väljamõistmiseks rahuldada osaliselt

2. Välja mõista IK võlg 3650,33 (kolm tuhat kuussada

viiskümmend eurot ja 33 senti) ja viivis 3650,33 eurot AS-i

Nordea Finance Estonia kasuks

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta 69% ulatuses hageja kanda ja 31%

ulatuses kostja kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus

võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Hagiavalduse asjaolud

Hageja liisinguandjana, liisinguvõtja BIOÜ ning müüja sõlmisid liisingulepingu nr XXX koos

maksegraafikuga, mille alusel hageja liisis BIOÜ-le sõiduki MITSUBISHI OUTLANDER;

Prod.Year: 2006. Samaaegselt sõlmis hageja kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt kostja

vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies

ulatuses. Hageja esitatud liisingumaksete arvetest jättis liisinguvõtja tähtaegselt tasumata viimased

kaheksa arvet, kokku summas 54 375,06 krooni, mistõttu ütles hageja liisingulepingu üles

10.06.2008.a ning oli sunnitud liisingueseme müüma 16.09.2009.a hinnaga 91 666,67 krooni (ilma

käibemaksuta). Liisingulepingu üldtingimuste kohaselt, kui liisingulepingu ülesütlemise korral

vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja

vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe ehk müügikahju.

Seega on liisinguvõtja kohustatud tasuma müügikahju, mis on vara jääkmaksumuse 181 808,48

krooni ja müügihinna 91 666,67 krooni vahe, milleks on 90 141,81 krooni.

Lisaks jäi hagejal lisaks tasumata rendimaksetele summas 54 375,06 krooni ja müügikahjumile

summas 90 141,81 krooni saamata lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnevad kulud: intressid

summas 12 285,66 krooni, kasko kindlustuse kulu 20 335,19 krooni, müügikulu 6600 krooni,

remondikulu 1234 krooni. Seega on kostja võlg hagejale kokku 184 971,72 krooni.

Viivis summalt 184 971,72 krooni, määras 0,25% aastas, on arvutatud võlgnevuselt lepingu

ülesütlemisest 10.06.2008.a kuni 04.10.2010.a, viivitatud päevi on 832. Seega viivis kokku on

384 384,00 krooni, mille on hageja vähendanud põhisummani 184 971,72 krooni.

Hagi täpsustuses 02.11.2011 märkis hageja, et remonditöid on tehtud tegelikult 10,02 euro

ulatuses, ülejäänud kulu summas 56,84 eurot on müügiga kaasnevad kulud (pirni- ja õlivahetus,

kütus ja müügieelne tehniline ülevaatus), mis olid vajalikud sõiduki müügieelsesse seisukorda

viimiseks. Müügikuluks on vahendustasu summas 351,51 eurot. Hagiavalduses on ekslikult nõutud

vahendustasu ja remondikulu koos käibemaksuga, kuid õige oleks ilma käibemaksuta. Sellest

tulenevalt esitas hageja parandatud nõude, mis koosnes alljärgnevast: müügikahju summas 5761,11

eurot; tasumata lepingumaksed 3475,22 eurot; müügiga kaasnevad kulud 418,37 eurot. Hageja

esitas ka uue viivise arvestuse seisuga 02.11.2011, 20 909,26 eurot, vähendades viivist põhivõla

summani s.o 9654,70 euroni. Lähtudes eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista hageja kasuks

võlgnevuse 9654,70 eurot ja kõrvalnõudena viivise summas 9654,70 eurot ning tasutud

menetluskulud (sh riigilõivu ja õigusabikulud).

06.02.2012 kohtuistungil loobus hageja kaskokindlustuse kulust alates lepingu ülesütlemisest kuni

sõiduki võõrandamiseni kokku 1299,66 eurot.

Kostjate vastuväited

Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ütles hageja BIOÜ-ga sõlmitud

liisingulepingu üles oktoobris 2007 liisingulepingu võlgnevuste tõttu. Kostjale helistati seoses

liisingulepingu lõpetamisega ja öeldi, et temaga võetakse täiendavalt ühendust seoses auto

tagastamisega. BIOÜ tasus võlad ja tegi hagejale ettepaneku liisingulepingu jätkamiseks, kuid

hageja keeldus sellest. Hageja ja BIOÜ ei ole lepingut hiljem ennistanud. Hageja ei ole

liisingulepingu ennistamise kohta esitanud ühtegi tõendit. Hageja ei esitanud enam ühtegi arvet ega

tulnud ka autole järele. Aprillis 2008 helistati kostjale ja paluti tuua panka koopia lepingu

jätkamise taotlusest, mille kostja hagejale viis. Kostjale esitati üllatuslikult 05.05.2008 kuupäevaga

tagantjärgi fabritseeritud arved, kuna BIOÜ enam ei soovinud liisingulepingu jätkamist, siis kostja

keeldus arvete tasumisest ja palus auto ära viia. Alles seejärel teatas hageja kontaktisiku, kellele

kostja auto tagastas. Auto tagastamisel selle seisukorra osas ühtegi pretensiooni ei esitatud. Hageja

on arved väljastatud tagantjärele peale liisinglepingu lõppemist ja vara tagastamist liisingfirmale.

Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste p. 3 kohustus liisinguvõtja tasuma arved vastavalt

maksegraafikule aga hageja ei esitanud arveid. Hageja tegevus arvete hilisemal esitamisel on

pahatahtlik. Kuna BIOÜ-ga sõlmitud liisinguleping lõppes oktoobris 2007, siis on alusetud pärast

nimetatud perioodi kostjale esitatud arved. Samuti ei olnud juba lõppenud lepingut 10.06.2008

võimalik enam teistkordselt üles öelda. 2007 oktoobris teatas hageja liisingulepingu ülesütlemisest

ja sellega lõppes liisinguleping. Kostja vaidleb vastu nn müügikahju nõudele. Hageja pidanuks

korraldama auto tagastamise viivitamatult pärast liisingulepingu lõpetamist oktoobris 2007 ning

lähtuda tuleb auto turuväärtusest 2007. aasta oktoobris, mis oli oluliselt kõrgem selle müügihinnast

(110 000 krooni koos käibemaksuga). Seadus ega liisinguleping ei kohusta kostjat hüvitama

hagejale kahju, mille hageja on ise põhjustanud auto liiga odava hinnaga realiseerimisega. Müügi

objektiks oleva auto Mitsubishi Outlander turuhind augustis 2011 on alates 11 000 EUR

http://TvVWVv'.auto24.ee/used/467222 mis seab kahtluse alla tehingu 110 000 EEK väärtuses.

Auto on müüdud tunduvalt alla turuhinna.

Kohtuotsuse põhjendused

Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja, liisinguvõtja BIOÜ ja müüja sõlmisid liisingulepingu nr

XXX, mille alusel hageja liisis BIOÜ-le Mitsubishi Outlander; samuti ei ole poolte vahel vaidlust

selles, et hageja ja kostja sõlmisid samaaegselt koos liisingulepinguga käenduslepingu, mille

kohaselt kostja vastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.

Pooltel on vaidlus lepingu lõppemise tähtaja ja 05.05.2008 esitatud arvete osas, selles, kas sõiduk

realiseeriti turuhinnaga või alla selle ning kas kostja peab hagejale hüvitama sõiduki müügikahju.

VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks

määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.

VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 4 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles

ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab

hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise

põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse ees. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse

rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ettenähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa

nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja kohustuse

ees täies ulatuses. Käendaja vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige

viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või

lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.

Liisingulepingu nr XXX üldtingimustes on lepingumaksete tasumise kohta sätestatud, et

liisinguvõtja on kohustatud tähtaegselt ja täielikult tasuma lepingust tulenevad maksed ja punktis

9.2.10, et hageja võib lepingu üles öelda, kui liisinguvõtja jätab maksmata lepingust tulenevad

maksed. Hageja ütles lepingu liisinguvõtjale BIOÜ-le lepingu üles 10.06.2008 ülesütlemise

teatega, mille kohaselt oli liisinguvõtjal liisingumaksete võlgnevus hageja ees kaheksa arve osas

summas 54 375,06 krooni.

Kostjale esitatud arvetest nähtuvalt oli liisinguvõtja võlgnevuses perioodil 16.11.2007 kuni

16.06.2008. Arved on väljastatud 05.05.2008 liisinguvõtja lepingus näidatud aadressile XXX

Tallinnas, kostja vastuste kohaselt on ta arved kätte saanud. Hageja selgituste kohaselt peatus

arvete esitamine lepingu ülesütlemise tõttu 2007 oktoobris ja kui leping ennistati, siis tehti arved

kogu perioodi eest tagantjärele 05.05.2008 ja saadeti ka kostjale. Leping ennistati võlgnevuse

tasumise, liisinguvõtja taotluse ja käendaja 23.10.2007 nõusoleku kohaselt. Kostja nõusolek

liisingulepingu ennistamiseks BIOÜ-ga ja käenduslepingust nr XXX tulenevate kohustuste

kehtimajäämiseks on tõendatud 23.10.2007 kirjaliku nõusolekuga.

Seega jäid liisingulepingu ennistamisega kõik liisingulepingust ja käenduslepingust tulenevad

kohustused kehtima ja liisinguvõtjal tuli graafikujärgsed maksed ja intressid tasuda.

Hageja ja BIOÜ sõlmitud liisingulepingu juurde kuuluvas maksegraafikus on täpselt välja toodud,

millal ja mis summas tuleb kuumakseid tasuda. Tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste punktist 3

kohustus kostja tasuma kõik lepingumaksed vastavalt esitatud arvetele, seega tuli liisinguvõtjal

arved tasuda hoolimata sellest, et need esitati korraga 05.05.2008. Kostja ei saanud eeldada, et

vahepealsel perioodil sai ta sõidukit tasuta kasutada.

Kostja väide, justkui oleks hageja keeldunud liisingulepingu ennistamisest ega teatanud

liisinguvõtjale sellest, ei vasta tegelikkusele, sest kohtule esitatud tõendiga on tõendatud, et hageja

väljastas liisinguvõtjale 05.05.2008 teate liisingulepingu ennistamise kohta. Teates on selgitatud ka

seda, et leping võidakse uuesti üles öelda juhul kui liisinguvõtja ei täida lepingust tulenevaid

kohustusi või jätab maksed tasumata 20 päeva jooksul, kusjuures teistkordselt lepingut ei ennistata.

VÕS § 69 lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse

kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud

tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Kuna lepingust tulenevad arved ja teade lepingu ennistamise kohta saadeti ühele ja samale

aadressile XXX Tallinnas ja kostja, kes oli ka liisinguvõtja seaduslikuks esindajaks, on arvete

kättesaamist kinnitanud, siis tuleb lugeda kättesaaduks ka lepingu ennistamise teade. Kostja

nõustumine lepingu ennistamisega on eelpool nimetatud tõendiga samuti tõendamist leidnud.

Kuna kostja 05.05.2008 arveid tähtaegselt ei tasunud ütles hageja liisingulepingu uuesti üles

10.06.2008.a. Hageja ei ole lepingut üles öelnud teist korda sama võlgnevuse tõttu, vaid selle tõttu,

et liisingulepingu ennistamise järgselt tekkis liisinguvõtjal uus võlgnevus perioodil 16.11.2007-

16.06.2008, seega oli võimalik liisinguleping uuesti üles öelda.

Esitatud arvetega on tõendatud tasumata lepingumaksed kokku summas 3475,22 eurot, millest

tuleb maha võtta kindlustusmaksed pärast sõiduki üleandmist summas 1299,66 eurot, millest

hageja kohtuistungil loobus, seega on kostjal võlgnevus lepingumaksete osas 2175,56 eurot.

Hageja nõue müügiga kaasnevate kulude eest on 418,37 eurot. Kohtule esitatud tõenditest SAAS

arvetest nr 282601836 29.07.2008 ja nr. 292604196 29.09.2009 nähtuvalt koosnes see sõiduki

müügieelsest tehnilisest ülevaatusest ja remondist, kokku 78,87 eurot ja vahendustasust 421,82

eurot. Kohus on seisukohal, et sõiduauto realiseerimise eest makstav vahendustasu, on põhjustatud

liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes ja

kuuluvad kostjalt väljamõistmisele kokku 421,82 euro ulatuses.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-52-11 asunud seisukohale, et remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4

mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks, sest VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestatakse

liisinguandja nõude suuruse arvutamisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. Kuivõrd liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, siis tuleb seda

liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi.

Seega ei ole põhjendatud kostjalt sõiduki remondikulu ja hoolduskulu, milleks arve kohaselt on

müügieelne tehniline ülevaatus, remonttööd, pirnivahetus, kütuse ja õli kulud, väljamõistmine

VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna sellisel juhul arvestataks auto remondivajadust liisinguandja nõude

suuruse arvutamisel topelt. Seega tuleb hagi remondi- ja hoolduskulude 78,87 euro

väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

Lepingu ülesütlemise ajal kehtinud VÕS § 367 lg 1 ja 3 sätestas, et liisingulepingu ülesütlemise

korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ning kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel.

Liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt oli vara jääkmaksumus 11 619,69 eurot.

Teatisega nr XXX 16.09.09 on tõendatud, et sõiduk võõrandati hinnaga 91 666,67 krooni/ 5858,57

eurot (ilma käibemaksuta). Müügikahju on hagiavalduse kohaselt 5761,11 eurot. Hageja tuginedes

liisingulepingu üldtingimustele asus seisukohale, et kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara

võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara

jääkväärtuse summa, siis peab liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe.

Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud (viimane RKL 3-2-1-52-11), et VÕS § 367 lg 3

järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse

määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat

müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS §

42 lg 1 järgi tühine. Riigikohus on leidnud, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt

ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid

teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punkt 9.6, mille kohaselt

peab liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe, kui liisingulepingu ülesütlemisel on vara

võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete ja vara

jääkväärtuse summa, tühine, kuna see on liisinguvõtjat ja kostjat ebamõistlikult kahjustav.

Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et

liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale

tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus

ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et

poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei

erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema

põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust

aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul

mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu

saamiseks sel juhul täitnud.

Hageja on asunud seisukohale, et liisingueseme väärtuseks selle üleandmise ajal oligi sõiduki

müügihind.

Hageja on kohtule esitatud Mitsubishi Outlander müügiinfo kohaselt pannud sõiduki müüki

23.09.2008 ja määranud selle väärtuseks ehk turuhinnaks 239 000,00 krooni/ 15274,88 eurot.

Sellise sõiduki väärtusega on nõustunud ka kostja.

Liisingu eset müüdi ligikaudu aasta (23.09.2008.a. – 18.09.2009.a.). Esialgselt määratud turuhinna

ja tegeliku müügihinna vahe oli 147 333,33 krooni/ 9416,32 eurot. Seega müüdi sõiduk rohkem kui

poole odavamalt sõiduki tagastamisel hageja poolt määratud sõiduki väärtusest.

Hageja on väitnud, et ta tegi kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud sõiduki

võõrandamisel parim ja kiirem tulemus, kuid oma sellekohaseid väiteid ta tõendanud ei ole.

Hageja on ka väitnud, et sõidukile ei suudetud ostjat leida tulenevalt liisingu eseme tehnilisest

seisukorrast.

Vara üleandmis-vastuvõtmisaktidega on tõendatud, et liisinguandja andis hageja koostööpartnerile

OÜ-le R vara üle 07.07.2008.

Üleandmise-vastuvõtmise aktis on märgitud liisingueseme seisukord välise vaatluse põhjal,

liisinguesemel on kindlaks tehtud ulatuslikud puudused: tuuleklaasis oli mõra, esistange

kriimustatud, vasakpoolne udutule klaas katki, kerel kriimustused ja parempoolsel tagauksel kerge

mõlk, tagastange kriimustatud, parempoolsel esiukse sisekäetoel nahast osal auk, vasakpoolsel

plastiklaiendil alt äärest tagumine osa lahti (teibitud).

Eelnevast tõendist saab kohus järeldada, et liisinguvõtja tagastas sõiduki tavapärasest kasutamisest

ja kulumisest oluliselt halvemas seisukorras ning, et liisingueseme halb seisukord võis omakorda

mõjutada sõiduki müügiprotsessi aega ja müügihinda. Sõiduki halva seiskorra eest on aga vastutav

liisinguvõtja. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 rõhutanud, et kasutatud auto väärtuse

puhul tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid

defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.

Eelnevast tulenevalt ei saa kohus nõustuda hageja väitega, et 14 kuud pärast sõiduki tagastamist

müüdud sõiduki väärtus oli üleandmise hetkel hageja poolt määratud väärtusest 147 333,33 krooni/

9416,32 euro võrra madalam. Kõik sõiduki puudused olid esile toodud vara üleandmise-

vastuvõtmise aktis ning hageja sai nendega turuväärtuse määramisel ja sõiduki müüki suunamisel

arvestada. Hageja ei ole ka väitnud ega tõendanud, et ta pani sõiduki müüki hinnaga, mis ületas

tunduvalt sõiduki tegelikku väärtust.

Kostja viidatud portaalis www.auto24.ee märgitud hinnad kajastavad üksnes sõidukite

pakkumishindasid, puudub info, milline oli sõidukite lõplik müügihind, kostja ei ole ka viidanud

milliseid konkreetseid pakkumisi tulnuks kohtul arvestada, mistõttu ei saa kohus viidatud portaalis

märgitud hindu sõiduki väärtuse määramisel arvesse võtta ja viide tuleb jätta tähelepanuta.

Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks, et liisinguvõtja või käendaja oleksid

olnud huvitatud müügiprotsessi kiirest või tulemuslikust läbiviimisest või otsinud ise sõidukile

ostjaid.

Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et sõiduki üleandmise ajal määratud

väärtuse ja müügihinna vahe 9416,32 eurot, tuleb jätta hageja ja kostja kanda võrdses ulatuses,

summas 4708,16 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista müügikahju 1052.95 eurot (5761,11€ -

4708,16€).

Hageja põhinõue kuulub seega rahuldamisele osaliselt kokku summas 3650,33 eurot

(2175,56+421,82+1052.95)

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohustuse täitmiseni.

Liisinguvõtja jäi liisingulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisel viivitusse. 06.10.09

saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale aadressile Narva mnt 11E Tallinnas nõude liisingulepingust

tuleneva võlgnevuse tasumiseks. Vaidlust ei ole, et nõue jäeti tasumata.

Hageja ja liisinguvõtja leppisid liisingulepingus kokku 0,25% viivise määra kohaldamises maksete

mittetähtaegse tasumise korral. Kostja kohustus käenduslepingu nr XXX punktis 3 vastutama kõigi

liisingulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest kokku 24 605,99 euro ulatuses.

Viivis on arvutatud võlgnevuselt vastavalt lepingu ülesütlemisest 10.06.2008.a kuni hagi esitamise

seisuni. Viivise periood on 10.06.2008.a. kuni 04.10.2010.a, viivise määr on 0,25% aastas. Seega

on viivitatud 832 päeva. Viivist on vähendatud põhivõla summani 9654,70 eurot.

Kohus võttes arvesse, et põhivõla summa kuulub väljamõistmisele osaliselt, vähendab põhivõla

summani ka viivist, ning seega mõistab kostjalt välja viivise osaliselt kokku 3650,33 eurot.

Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista võlg 3650,33 eurot ja viivis 3650,33 eurot, kokku 7300,66 eurot.

Menetluskulude jaotus

Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta 69% ulatuses hageja ja 31% ulatuses

kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda

menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega;

lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude

täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu

nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja

menetluskuludelt

arvestatava

käibemaksu

hüvitamiseks

kinnitama,

et

ta

ei

ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada;

lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega

seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise

vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.

Kohtunik: