3-10-697/95 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

01. märts 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-10-697

Haldusasi

J. M’i kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 22.09.2009 maksuotsuse nr 12.2-3/5198-10

ja Maksu- ja Tolliameti 02.02.2010 vaideotsuse nr 6-

1/528-4 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 16. veebruaril 2012

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: J. M ;

Vastustaja (1) : Maksu- ja Tolliamet Põhja maksu- ja

tollikeskus,

Vastustaja (2) : Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Veiko Soll.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 173; § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Kaebaja soetas 2004 Harju Maakonnas Kernu vallas enampakkumisega erastamise korras

Eesti riigilt x maaüksuse, 100% elamumaa, pindalaga 19173m2, katastritunnusega xxxxxxxx.

Kaebaja võõrandas nimetatud kinnistu 18.07.2006.

2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 05.06.2009 korralduse nr

12-2.3/5198-1 ja 01.07.2009 otsuse nr 12.2- 3/5198-1 alusel J. M ’i tulumaksu deklareerimise ja

tasumise õigsust maksustamisperioodil 2006. PMTK koostas 22.09.2009 kontrolli käigus

tuvastatud asjaolude ja tehtud järelduste kohta maksuotsuse nr 12.2-3/5198-105, mille kohaselt

määrati J. M ’ile täiendavaks tasumiseks tulumaksu 107 006 krooni. J. M. esitas nimetatud

maksuotsuse peale vaide. 02.02.2009 tegi MTA vaideotsuse nr 6-1/528-46, millega jättis vaide

rahuldamata. Kaebaja esitas 18.03.2009 halduskohtule kaebuse PMTK maksuotsusele ja

vaideotsusele, taotledes nende tühistamist ja õigusvastaseks tunnistamist.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED

3. Kaebaja kavatses kasutada x maaüksust peale korteri müüki oma peamise elukohana.

4. Kaebaja müüs x alevikus Harju maakonnas asunud korteri 2005 ja tegi kõik selleks, et x

maaüksus oleks tema peamiseks elukohaks.

5. Eesti Energia OÜ Jaotusvõrgu Tallinna-Harju piirkond väljastas 08.02.2006 „Tehnilised

tingimused madalpinge liitumiseks Nr. 80058“ Leelo maaüksusele (kehtiv kuni 08.08.2007).

Need tehnilised tingimused olid vajalikud ainult seetõttu, et kaebajal oli kavatsus ja kindel otsus

kasutada x maaüksust oma peamise elukohana.

6. Kaebaja täiendas x maaüksust kerghoonestusega ja seejärel oli see valdava osa aastast täiesti

elamiskõlblik ning pidas selliselt elamiskõlblikuks muudetud x maaüksust oma peamiseks

elukohaks ja kasutas seda maksimaalselt ka tegelikuks kohapeal elamiseks. Halva majandusliku

olukorra tõttu oli kaebaja sunnitud x maaüksuse võõrandama.

7. Kaebaja juhib tähelepanu Riigikohtu halduskolleegium on 26.03.2009 otsusele nr 3-3-1-2-09,

milles kolleegium on leidnud, et maksuvabastus laieneb sisult selge TuMS § 15 lg 5 p 1 alusel

neile maksukohuslastele, kes kuni eluruumi võõrandamiseni kasutasid seda alalise või peamise

elukohana.

Kolleegiumi

arvates

pole

seejuures

määravad

andmed

elukoha

kohta

rahvastikuregistris, vaid tegelik elukoht. Tulumaksuvabastuse andmisel on seadusandjal ulatuslik

otsustusruum, mille raames tehtud kaalumisotsuse kohtulik kontroll on piiratud.

8. Kuna kaebaja tegelik peamine elukoht oli kuni kinnistu võõrandamiseni x maaüksusel asuv

kerghoonestus, ei ole 22.09.2009 maksuotsuses väljenduv maksuhalduri järeldus, et kaebaja poolt

x maaüksuse müügist saadud tulu kuulub tulumaksuseaduse § 15 lg 1 kohaselt tulumaksuga

maksustamisele, õige.

9. Kaebaja leiab, et selle tegeliku peamise elukoha, x maaüksuse müügist saadud tulu ei kuulu

tulumaksuseaduse § 15 lg 1 kohaselt tulumaksuga maksustamisele, ei ole ma selle kohta esitanud

ka tuludeklaratsiooni.

10. Kinnitatud ärakirjad katastriüksuse x plaanist ja maaüksuse plaanist x vallas x külas näitavad

ainult maa formaalset liigitust antud kinnistul ning ei kajasta tegelikult eksisteerinud olukorda: et

tegu oli sihtotstarbeliselt 100% elamumaaga. Ükski maksuhalduri poolt esitatud tõend ei tõenda,

et kaebajal ei olnud põhiseaduslikku õigust kasutada x kinnistut oma peamise elukohana ega

rajada selleks otstarbeks kinnistule ajutisi eluhooneid. Ükski maksuhalduri poolt esitatud tõend ei

tõenda ka, et kaebaja ei kasutanud faktiliselt x kinnistut oma peamise elukohana.

11. 02.02.2010 Maksu- ja Tolliameti vaideotsuse nr 6-1/528-4 põhiliseks argumendiks on, et

kuna vaide esitaja poolt võõrandatud kinnistul ei asunud võõrandamise hetkel eluruumi, ega

üldse mingeid hooneid, ei laiene kinnistu müügilt saadud kasule TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestatud

maksuvabastus.

12. Sellel ajal kehtinud TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestas: tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise

või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja

oluliseks osaks või korteriomandi või- hoonestuse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni

võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. Sellel ajal kehtinud TuMS § 15 lg 5 p

1 ei sätesta järelikult maksuvabastuse eeldusena, kinnisasja oluliseks osaks oleva eluruumi

üleandmist kinnisasja ostjale koos kinnisasjaga.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus ja vaideotsus on õiguspärased,

motiveeritud, antud kehtiva seaduse alusel ja on sellega kooskõlas ning kaebuses väljendatu ei

anna alust kummagi kehtetuks tunnistamiseks.

14. Kaebusest nähtuvalt on käesoleva vaidluse keskseks küsimuseks see, kas on leidnud

kinnitust, et J. M. ei kasutanud faktiliselt x kinnistut oma peamise elukohana. Väidetavalt peaksid

tõendama, J. M.’i väidet selle kohta et tema tegelik peamine elukoht oli kuni kinnistu

võõrandamiseni x maaüksusel asuv kerghoonestus, kaebusele lisatud OÜ Jaotusvõrgu Tallinn-

Harju Piirkond tehnilised tingimused madalpinge liitumiseks nr 800587 ja kinnistu plaan

väidetava kergehoonestuse asukohaga

15. Kaebaja märgib, et tal oli üksnes kavatsus kasutada x maaüksust oma peamise elukohana.

Asjaolule, et kaebuse esitaja ei olnud asunud nimetatud maaüksust alalise või peamise elukohana

tegelikult kasutama, annab kinnitust ka kaebuse esitaja poolt esitatud dokument OÜ Jaotusvõrgu

Tallinn-Harju Piirkond tehnilised tingimused madalpinge liitumiseks nr 8005810 punktid 6 ja 7.

Viidatud punktidest nähtub, et lisaks nimetatud tehnilisele tingimustele on elektrienergia

saamiseks vajalik sõlmida eraldi liitumisleping ja tasuda liitumistasu. Samuti on pingestamine

lubatav alles pärast elektripaigaldise kasutuselevõtu teatise esitamist elektrivõrgu ettevõttele.

Seega ei ole kaebuse esitaja enda väite kinnituseks ja elektrienergia saamise eelduseks vajalikke

liitumislepingu sõlmimist, liitumistasu tasumist ja kasutuselevõtu teatise esitamist tõendanud.

Maksumenetluse raames ei ole mistahes mahus elektri tarbimine kõnesoleval maaüksusel

kinnitust leidnud.

16. Kaebuse esitaja ei ole maksumenetluse käigus esitanud usaldusväärseid tõendeid väidetava

kerghoonestuse olemasolu kohta. Seetõttu ei saa ka kaebusele lisatud nn kinnistu plaan väidetava

kergehoonestuse asukohaga omada tõenduslikku kaalu. Maksumenetluse käigus ei ole leidnud

kinnitust, et kinnisasjal oleks asunud alalise või peamise elukohana käsitletav eluruum. Üksnes

paljasõnalise väitega ja kinnistu plaanile käsitsi joonistatud väidetav kergehoonestuse asukohaga

ei ole võimalik ümber lükata maksuotsuses kajastatud menetluse vältel kogutud tõendite pinnalt

tehtud analüüsi ja järeldusi.

17. Tulumaksuseaduse15 § 15 lg 5 p 1 järgi, milles sätestatud maksuvabastusele kaebaja kaebuses

viitab, ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu

osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -

hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma

alalise või peamise elukohana. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 54 lg-

le 1 on kinnisasja olulised osad sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets,

muud taimed ja koristamata vili. Seega, isegi teoreetilisel juhul kui väidetav kerghoonestus

kinnisasjal asus, mille kaebaja väidetavalt enne võõrandamist likvideeris, ei ole TuMS § 15 lg 5 p-

le 1 viitamine asjakohane, sest seda ei saaks käsitleda kinnisasja olulise osana.

18. Maksuvabastuse eelduseks on eluruumi (elamu, korter) kasutamine maksumaksja poolt enda

alalise või peamise elukohana. Eluruumi kasutamine on fakti küsimus. Kui eluase seisab tühjalt

või seal majutatakse muid isikuid (olgu tasu eest või tasuta), siis ei saa tegu olla maksumaksja

eluasemega TuMS § 15 lg 5 mõistes. Maksumaksja alalise või peamise elukoha tõlgendamine ei

saa olla maksumaksja suvaküsimuseks, sest see on seotud tema maksustamisega ja maksumaksjal

on eeldatavalt huvi näidata oma tulud võimalikult väiksena.

19. Maksumaksja alalist või peamist elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja

majanduslike huvidega, mida maksumaksja peab tõendama. Oma alalist või peamist elukohta

võib tõendada kõikide tõenditega, nagu näiteks riiklikesse registritesse kantud andmed,

maksumaksja seletused, tunnistajate, sh naabrite ütlused, dokumendid maksumaksja nime ja

aadressiga, korteriühistu töötajate ja liikmete selgitused, kohaliku omavalitsuse asutuste teatised,

teatud juhtudel samas linnas/asulas/külas töökoha või püsiva sissetuleku olemasolu,

ajakirjanduse tellimine, posti laekumine jne. Juhul, kui maksumaksja väited elukohana kasutamise

kohta on paljasõnalised ja tõendamata ning ta ei esita maksuhalduri nõudmisel muid selle

eluruumi oma alalise või peamise elukohana kasutamise tõendeid, siis ei käsitleta seda eluruumi

tema alalise või peamise elukohana ja maksuvabastust ei rakendata.

20. MKS § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu

määramisel

küll

eelkõige

maksukohustuslase

esitatud

maksudeklaratsioonidest,

maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta

peetud arvestusest, kuid kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete

õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Seega ei ole ega saagi olla maksukohustuslase esitatud

tõenditel ette kindlaks määratud jõudu, neid tuleb arvestada kogumis.

21. MKS § 11 sätestab maksuhalduri uurimiskohustuse. MKS § 11 lg 1 kohaselt on maksuhaldur

maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama

kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid

asjaolusid. MKS § l1 lg 2 sätestab maksuhalduri kaalutlusõiguse tõendite kogumisel. MKS § 11 lg

2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute

sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid.

Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel

seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ega tõendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused

on järgmised.

23. Tulumaksuseaduse § 12 lõige 1 punkt 3 ja § 15 lõige 1 sätestavad üldreegli, mille kohaselt

igasugune kasu vara võõrandamiselt kuulub tulumaksuga maksustamisele. TuMS § 15 lg 1

täpsustab, et tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt

hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täis- või

usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku,

nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku

õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud

asjaõiguse või selle järjekoha või muu varalise õiguse müügist või vahetamisest. Seega on eeldus,

et kui isik saab vara võõrandamise tulemusena kasu, siis peab ta kasumilt tasuma tulumaksu.

24. Järgmisena on TuMS-s sätestatud mõningad erandid, millal tulumaksu vara võõrandamisel

saadud kasult tasuma ei pea. Tulumaksuseaduse § 15 lõike 5 punktiga 1 võimaldatud

maksuvabastusel, mis oleks kaebaja arvates olnud kohaldatav, on kaks eeldust: esiteks peab

maksumaksja olema kasutanud kinnistul asuvat eluruumi kuni selle võõrandamiseni oma alalise

või peamise elukohana; ja teiseks peab isik olema vara müügist kasu saamise hetkel Eesti

resident (TuMS § 29 lg 4). Käesolevas asjas on vaja tuvastada, kas kaebaja kasutas x kinnistut

selle võõrandamise hetkel oma alalise ja peamise elukohana.

25. TuMS § 15 lg 5 p 1, mille kohaselt ei maksustata tulumaksuga kinnisasja, ehitise või korteri

kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks

osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni

võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana. TuMS § 15 lg 5 p-st 1 tuleneva

maksuvabastuse saamiseks on nõutav, et eluruumi isiklikus kasutuses olek seisneks eluruumi

kasutamises peamise või alalise elukohana. Kaebaja leiab ekslikult, et TuMS § 15 lg 5 p 1

sätestatud maksusoodustuse andmise peamine eeldus on see, et müüdud kinnistu oli tema

omandis ning tal samal ajal teisi kinnistuid ei olnud. Kohus selgitab, et alalise või peamise

elukoha määratlemisel ei oma tähtsust see, kas elukoht oli kaebuse esitaja omandis või ta kasutas

seda muul õiguslikul alusel. Elukohta ei määratleta omandisuhte kaudu. Elukoha mõiste annab

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14, mille lõike 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt

või peamiselt elab. Ka asjaolu, et kinnistu sihtotstarve oli 100% elamumaa, ei ole antud juhul

asjassepuutuv ega aita määratleda isiku elukohta.

26. Isiku elukoha määratlemisel tuleb lähtuda faktilistest asjaoludest: tõendite kogumist. Tallinna

Ringkonnakohus on leidnud 11.12.2009 otsuses haldusasjas nr 3-08-1798, et TuMS § 15 lg 5 p-s

sätestatud

maksuvabastuse

tingimustele

vastamise

tõendamiskoormus

lasub

maksukohustuslasel. Käesoleval juhul on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus selles, et

kaebaja ei saanud kasutada x kinnistut oma elukohana, kuna maksuhalduri andmetel ei olnud

kinnistul eluhoonet ning seal puudus võimalus tarbida elektrienergiat. Nimetatud kahtluse

kõrvaldamiseks on kaebaja esitanud vaid kaks tõendit: OÜ Jaotusvõrgu Tallinn-Harju Piirkond

08.02.2006 väljastatud tehnilised tingimused madalpinge liitumiseks nr 800587 ja kinnistu plaan

väidetava kergehoonestuse asukohaga, kusjuures ei ole arusaadav, kes on nimetatud

kerghoonestuse plaanile kandnud. Kohus leiab, et esiteks ei ole asjas tõendatud, et kinnistul

elamisväärne eluhoone või üldse mingi hoone asus. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu

võõrandamiseni ei olnud kinnistul võimalik kasutada elektrit ja seal ei olnud ka veevarustust. Ka

kaebaja väidetud kerghoonestuse olemasolu kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid. Kinnistu

ostja H. K. kinnitusel kinnistul mingite hoonete või nende lammutamise jälgi ei kinnita (H. K. e-

kiri I kd lk 159: „Kinnistul ei olnud midagi tehtud“) ja teise ostja M. L. kinnitusel ei olnud

kinnistul mingeid ehitustöid teostatud (e-kiri I kd lk 137). Ka x valla ehitusjärelevalve spetsialist

T. A. on kinnitanud e-kirjas (I kd lk 160), et 2004 aastal kinnistul ehitisi ei olnud. Kohtuistungil

kinnitas J. M., et kerghoonestus oli ringikujuliselt püstitatud püstkoda, samas on aga tema

esitatud plaanil märgitud hoone ristküliku kujulisena. Puuduvad mistahes tõendid hoone (või

püstkoja) ehitamise, selle kinnistul paiknemise ja hilisema lammutamise kohta. Kohus leiab

seetõttu, et mistahes kerghoonestuse olemasolu kinnistul on tõendamata ja kaebaja väited selle

olemasolu kohta paljasõnalised.

27. Ka juhul, kui oleks tõendatud kerghoonetuse olemasolu kinnistul, ei näita ükski asjas

kogutud tõend, et kaebaja oleks kasutanud seda oma alalise või peamise elukohana. Esiteks ei

olnud kinnistul elektrit ega veevärki, kaebaja elas aga enda kinnitusel seal koos oma 2003 aastal

sündinud lapsega. Olukorras, kus kaebaja elukaaslane M. M. elas Tallinnas xxx, puudub

igasugune mõistlik põhjus selleks, et kaebaja elab koos oma kuni 3-aastase lapsega veevärgita ja

elektrita soojustamata püstkojas linnast väljas. Oma elukoha tõendamiseks on isikul reeglina

võimalik esitada hulgaliselt tõendeid (naabrite tunnistused, selle elukoha deklareerimine

rahvastikuregistris, töökohas, ametiasutustes, sinna posti tellimine, kodukoha lähedal teenuste ja

kaupade soetamine, fotod, tehtud kulutused, külas käinud isikute tunnistused, käesoleval juhul

aga kasvõi kaebaja täiskasvanud poegade tunnistused jne), mille hulgast isik saaks esitada talle

sobivaid tõendeid. Käesoleval juhul ei ole esitatud neid aga ühtegi.

28. Lisaks on kohtu toimikus kaebaja pangakontode väljavõtted: SEB pangast 2006-2007 aasta

kohta ja Hansapangast 2006 aasta kohta. Kinnistu võõrandas kaebaja 18.07.2006. Uurides

kontode väljavõtteid, selgub, et kaebaja on teostanud regulaarselt (igapäevaselt ja tihti ka mitu

korda päevas) makseid pangakaardiga. Mitte ükski 2006 aastal enne kinnistu võõrandamist

tehtud maksetest ei ole tehtud kinnistu asukoha lähedal x vallas ega teel Tallinnast sinna (nt

Laagris). Maksed on tehtud peamiselt Mustamäel, Kristiines ja mujal Tallinnas, mis annab

täiendavalt alust arvata, et kaebaja alaline ja peamine elukoht oli Kristiine linnaosas tema

elukaaslase M. M. juures (aadressil xxx). Nimetatud aadressi märkis kaebaja oma elukohaks ka

kaebuses, samuti on see kaebaja poolt pangale deklareeritud ja kirjas 22.03.2006 aastal

BIGBANK AS-ga sõlmitud tarbijakrediidilepingus (I kd lk 91 pöördel) ja 18.07.2006 x kinnistu

võõrandamise lepingus (I kd lk 147). Eraldi väärib märkimist, et peale kinnistu võõrandamist

18.07.2006 ei ole kaebaja kulutused muutunud, mis samuti annab alust järeldada, et kaebaja ei

muutnud 18.07.2006 kinnistut võõrandades oma elukohta. Kui ka kaebaja vahel külastas oma

kinnistut ja isegi ta ka aeg-ajalt kuidagi ööbis seal, siis see asjaolu ei ole TuMS § 15 lg 5 p 1

sätestatud maksusoodustuse saamise aluseks.

29. Asjakohatud on kaebuse esitaja istungil esitatud väited, nagu ei oleks temal alampalka saava

lasteaiaõpetajana võimalust maksuotsusega määratud maksu maksta. Antud juhul on

maksuobjektiks kasu vara võõrandamiselt. Kogu kasult tuleb TuMS § 12 lõige 1 punkt 3 ja

TuMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt tasuda tulumaksu 21%. TuMS ei sea kaebaja muid sissetulekuid ega

varanduslikku seisundit kuidagi sõltuvusse vara võõrandamiselt saadavalt kasult tulumaksu

tasumisest. Lisaks sellele ei ole loogiliselt võimalik võita, et isikul puudub madala sissetuleku

tõttu tasuda tulumaksu võõrandamise teel saadud kasult, kuna maksustatakse nimelt seesama

kasu kui erakorraline sissetulek. Kaebajal on siiski võimalik pöörduda maksuhalduri poole

taotlusega tasuda tulumaks maksegraafiku alusel osade kaupa (maksukorralduse seaduse § 111 lg

1).

30. Eeltoodud põhjendustel ei olnud kaebuse esitajal õigus saada kinnistu võõrandamiselt saadud

kasult TuMS § 15 lõike 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastust. Maksuotsus on õiguspärane ja

selle tühistamiseks puudub alus.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

aga menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik