3-11-745/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.02.2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-745

Haldusasi

A.N. kaebus Tallinna Vangla 20.01.2011 käskkirja nr 61-d

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.N.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Merje Joll

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Vangla 20.01.2012 käskkiri nr 61-d.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kantud kohtukulud (tasutud riigilõiv)

summas 15,97 eurot.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei

taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav

A.N.it Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirjaga nr 61-d

vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7

rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks katseajaga 2 kuud. Käskkirja

kohaselt pani A.N. toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et ta kasutas

vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivavat väljendit.

2. 24.01.2011 esitas A.N. Tallinna Vangla direktorile vaide, milles vaidlustas Tallinna

Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61-d ning taotles nimetatud

käskkirja kehtetuks tunnistamist. Vaide esitaja selgituste kohaselt ei ole ta valvuri poole

käskkirjas märgitud ajal ja kohas pöördunud ning tema suhtes solvavaid väljendeid

kasutanud. Kaebaja märgib ära, et tema sõnu võib kinnitada kinnipeetav M. T.

3. Tallinna Vangla 25.02.2011 vaideotsusega nr 1-13/3485-1 tuginedes VangS § 11 lg 41 §

63 lg 1 p 4, § 67 p 1, § 65 lg 2, Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 ning haldusmenetluse

seaduse (edaspidi HMS) § 85 p-le 4 jättis vaide rahuldamata, kuna Tallinna Vangla

vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61-d andmine oli õiguspärane.

4.

14.03.2011

esitas

A.N.

Tallinna

Halduskohtule

kaebuse

Tallinna

Vangla

vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61-d tühistamiseks.

5. 29.03.2011 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse

puuduste kõrvaldamiseks sh riigilõivu tasumiseks. 11.04.2011 esitas kaebaja kohtule

täpsustatud kaebuse ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi.

6. Tallinna Halduskohus võttis 18.04.2011 määrusega A.N.i kaebuse Tallinna Vangla

vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61 -d tühistamiseks menetlusse,

tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat esitama oma seisukoha.

7. 28.04.2011 saabus Tallinna Halduskohtule vastustaja seisukoht koos vaidlust

puudutavate alusmaterjalidega.

8. 27.12.2011 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja

määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja 27.01.2011 ning

kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

9. Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla 20.01.2011 käskkirja nr 61-d, kuna kaebaja ei

ole rikkumist toime pannud.

10. Kaebaja selgitab, et teda karistati Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja

käskkirjaga distsiplinaarkaristusega 5 ööpäeva aresti põhjendusel, et kaebaja olevat

21.12.2010 kella 08:00 paiku solvanud vanglaametnikku E. Pritsu väärikust riivava

väljendiga. Nimelt Tallinna Vangla väidab, et korrarikkumine on tõendatud E. Pritsu

ettekandega nr 2847, kus ta väidab, et 21.12.2010, kui kinnipeetavad läksid välja jalutama

kasutas kaebaja temast möödudes solvavat väljendit: „ Näe, see idioot on jälle tööl, ei saa

sektsioonis suitsetada.“ E. Prits on kindel, et see väljend käis tema kohta.

11. Kaebaja leiab, et tema süü on tõendamata ning E. Pritsu ettekanne ei ole õige. Kaebaja

on seisukohal, et talle määratud karistus on ebaseaduslik ja ei tugine tegelikele asjaoludele.

Vangla Kodukorra p 14.3.7 nähtub, et ametnikuga suhtlemisel või tema poole pöördumisel

ametiisiku solvamine sõna või teoga on karistatav. Käesoleval juhul nähtub ka E. Pritsu

endapoolsest seletusest, et tema poole ei ole keegi pöördunud või temaga suhelnud. E.

Pritsu poolt pealtkuulatud jutu tõlgendus ei saa olla tõendiks, seda enam, et E. Prits ei

valda piisavalt vene keelt piisavalt, et tõlkida eelpool märgitud väljend.

12. Kaebaja selgitab, et jalutamaminek toimub suures grupis, trügides, sh valvurist

möödumine. Seega saadab seda toimingut üldine kära, mistõttu on pea võimatu tuvastada,

kes mida ütles. Seega ei saa välistada seda, et E. Prits võis eksida ja omistada kellegi sõnad

kaebajale. Isiku solvamiseks tuleb pidada ikkagi kellegi otsest pöördumist tema poole. Ka

ei nähtu pealtkuuldud väljendist, kellest on otseselt jutt. Vangla väidab, et pole põhjust

kahelda valvuri sõnades, kuid kaebaja leiab, et valvur on lihtne inimene, kes võib samuti

eksida.

13. Samuti leiab vangla, et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne. Kaebaja

sellega ei nõustu ja tõlgendab vangla seisukohta järgmiselt – parem on süüdi mõista üks

süüta, kui kümme süüdlast. Selline suhtumine ei ole aga kooskõlas õigusemõistmise

põhimõtetega.

14. Kaebaja märgib, et vangla leidis, et kaebaja vestluskaaslase ülekuulamine ei ole

vajalik, kuna viimane on kaebajaga solidaarne, mistõttu ei peeta tema tunnistust

objektiivseks. Kaebaja leiab, et ka E. Prits on asjaga seotud isik ja ka tema tunnistus ei

pruugi olla objektiivne. Süüd tuleb tõendada ja see põhimõte peab kehtima ka vanglas

läbiviidava haldusmenetluse puhul.

15. Kaebaja lisab, et ei andnud alguses omapoolseid selgitusi distsiplinaarmenetluses, kuna

leidis, et tal pole midagi selgitada. Valvuri subjektiivne nägemus asjast ei saa olla

tõendiks. Kaebaja palub kaebus rahuldada, kuna kaebaja süü ei ole piisavalt tõendatud.

16. 23.01.2012 esitatud seisukohas märgib kaebaja, et see, et karistust ei pööratud

täitmisele ei oma käesolevas vaidluse seisukohalt tähtsust, kuna kehtiva karistusena on see

kirjas. Kaebaja nõuab karistuse tühistamist, kuna pole rikkumist toime pannud. Kaebaja

eesmärk on õigluse jaluleseadmine. Samuti soovib kaebaja muuta vanglas levivat

tendentsi, et vanglaametnik võib enda sõnu tõendamata kirja panna mida iganes soovib. Ei

ole loogiline, et kui terve salk läks jalutama ja kära oli selline, et enda vestluskaaslasegi

juttu oli raske kuulda, siis vanglaametnik E. Prits kuulis selgelt kaebaja jutuajamist teise

kinnipeetavaga. Seejuures kaebaja ja vanglaametniku vahele jäi nii mõnigi inimene,

väljendis nimesid ei nimetatud ning E. Prits ei valda tema enda sõnul vene keelt.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

18. Vastustaja leiab, vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Vaidlustatud käskkirja kohaselt

seisnes A.N.i distsipliinirikkumine vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivava

väljendi

kasutamises.

Kaebuse

esitaja

distsipliinirikkumine

on

tõendatud

järelevalveosakonna

valvur

Elvis

Pritsi

21.12.2010

ettekandega

nr

2847

ja

vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku 18.01.2011 koostatud õiendiga. Nimetatud

ettekandest nähtub, et 21.12.2010 II vangistussektsioonis kella 08:00 paiku, kui

kinnipeetavad läksid välja jalutama, kasutas kinnipeetav A.N. vanglateenistuse ametnikust

möödudes ametnikku solvavat ebatsensuurset väljendit, „näe see idioot on jälle tööl, ei saa

jälle täna sektsioonis suitsetada." Lisaks nähtub 18.01.2011 vangistusosakonna inspektor-

kontaktisiku poolt koostatud õiendist, et distsiplinaarmenetluse käigus kinnitas E. Prits

telefonivestluses, et A.N. kasutas ebatsensuurset väljendit tema vahetus läheduses ning et

ametnik on täiesti kindel, et see väljend oli kasutatud tema suhtes. Kuna vanglateenistuse

ametniku suhtes ebaviisaka ja solvava väljendi kasutamine on vastuolus VangS § 67 p 1

ning Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 tulenevate nõuetega, siis on kaebaja

distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud.

Tallinna Vangla on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkiri

nr 61-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

19. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et ta ütles Tallinna Vanglale vaidemenetluses, et

kaaskinnipeetav võib kinnitada, et ta ei kasutanud vanglateenistuse ametniku suhtes

väärikust riivavat väljendit. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kuigi vangla on seisukohal, et

kaaskinnipeetava tunnistus ei ole objektiivne, sest ta on kaebuse esitajaga solidaarne, siis

leiab A.N., et ka vanglaametniku tunnistus ei ole objektiivne, sest ta on asjaga seotud isik.

Tallinna Vangla selgitab, et vastavalt HMS § 6 on haldusorgan kohustatud menetletavas

asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguma selleks

tõendeid omal algatusel. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab

distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Olukorras, kus kaebuse esitaja ei

andnud distsiplinaarmenetluse käigus selgitusi, ei saanud vangla teada ka vajadusest võtta

seletus kaaskinnipeetava käest, mistõttu on kaaskinnipeetava poolt tagantjärgi antud

ütluste näol tegemist vaid subjektiivse hinnanguga toimunule. Samuti võttes arvesse

asjaolu, et vangistuses viibivate isikute solidaarsusest tingituna, võib pidada üsna

ebatõenäoliseks, et teine kinnipeetav oleks andnud kaebaja jaoks ebasoodsaid ütlusi. Seega

ei ole kaaskinnipeetava selgitus sellise määrava tähtsusega, et see annaks põhjust kahelda

vanglaametniku poolt ettekandes fikseeritu õigsuses. Ühtlasi tuleb märkida, et kuna

vanglateenistuse ametniku üks teenistuskohustusi on kinni peetavate isikute poolt toime

pandud õigusrikkumiste fikseerimine ning vanglateenistuse ametnikul puudub subjektiivne

huvi alusetute ettekannete kirjutamiseks, siis puudub vanglal alus arvata, et

vanglateenistuse ametnik oleks 21.12.2010 koostatud ettekandes teadlikult ebaõigeid

selgitusi andnud.

20. Kaebuse esitaja märgib kaebuses, et temale määratud karistus on ebaseaduslik ja ei

tugine tegelikele asjaoludele. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Vangla kodukorra punkti

14.3.7 kohaselt saab karistada üksnes siis, kui ametnikuga suhtlemisel või ametniku poole

pöördumisel kasutatakse ebatsensuurset või väärikust riivavat väljendit. Kaebuse esitaja

märgib lisaks, et ta ei andnud alguses ütlusi põhjusel, et tal ei olnud midagi öelda ning et ta

leidis, et valvuri subjektiivne nägemus asjast ei saa olla tõendiks. Ühtlasi märgib kaebuse

esitaja, et E. Prits ei saanud olla kindel, et vestluse käigus öeldu oli just tema suhtes öeldud

ning et E. Prits võis eksida ja kellegi teise öeldu talle omistada. Tallinna Vangla on

seisukohal, et kinnipeetava poolt alles vaide- ja kohtumenetluses antud väited ei ole

põhjendatud.

Juhul, kui kaebuse esitaja leidis, et ettekandes või haldusaktis on kajastatud sündmusi

mõnevõrra erinevalt toimunust, oleks tulnud tal need väited koheselt esitada ning vangla

oleks menetluse käigus nendega arvestanud. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja

distsiplinaarmenetluse käigus andnud selgitusi ega teinud distsiplinaarmenetluse

protokollile mingeid märke. Samuti nähtub vanglateenistuse ametniku poolt 21.12.2010

koostatud ettekandest, kui ka 27.12.2010 vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku poolt

koostatud õiendist, et kaebuse esitaja on keeldunud omapoolseid ütlusi andmast, olles

seejuures teadlik, milles teda süüdistatakse. Tallinna Vangla on seisukohal, et juhul, kui

asjaolud oleksid olnud sellised nagu seda väidab kaebuse esitaja kohtumenetluse käigus,

siis ei oleks ta omapoolseid seisukohti esitamata ega distsiplinaarmenetluse protokollile

märkusi tegemata jätnud. Ühtlasi selgitab Tallinna Vangla, et väljendit „näe see idioot on

jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada" ei saa käsitleda millegi muuna, kui

vanglaametnikku solvava ja väärikust riivava suhtumisena.

21. Kaebuse esitaja on kaebuse taotluseks märkinud Tallinna Vangla vangistusosakonna

juhataja 20.01.2011 käskkirja nr 61 -d tühistamise põhjusel, et määratud karistus ei ole

proportsionaalne ning tema süü on tõendamata. Tallinna Vangla on seisukohal, et käskkiri

distsiplinaarkaristuse määramise kohta on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

vastav vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Samuti on

distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud kaebuse esitaja teo õigusvastasus ja süü rikkumise

toimepanemises ning kuna tegemist on vangistusalaste õigusaktide süülise rikkumisega,

võis kaebajat karistada rikkumise eest distsiplinaarkorras. Ühtlasi nähtub vaidlustatud

haldusaktist, et vangistusosakonna juhataja on vaidlustatud haldusaktis piisava

põhjalikkusega motiveerinud karistuse liigi valikut, mistõttu puudub alus õiguspärase

haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

22. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

23.

18.01.2012

teatab

vastustaja,

et

vaidlustatud

haldusaktiga

määratud

distsiplinaarkaristust ei pööratud täitmisele, kuna kaebuse esitaja ei pannud talle määratud

katseajal toime uut distsipliinirikkumist.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

24. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud

materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada ja põhjendab seda järgnevalt.

25. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kaebajat

Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirjaga nr 61-d VangS § 67 p

1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5

ööpäevaks katseajaga 2 kuud. Käskkirja kohaselt pani A.N. toime distsipliinirikkumise,

mis väljendus selles, et ta kasutas vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivavat

väljendit.

26. VangS § 63 lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumiseks vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib

kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust, ühe lühi- või pikaajalise

kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist

kuni 45 ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse

määramisel juhindutakse VangS §-st 64.

27. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja leidis, et kaebaja rikkus VangS § 67 p 1 ja

Tallinna Vangla Kodukorra p 14.3.7. VangS § 67 p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks

vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse

ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr

21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 sätestab, et teenistujatega või teiste

isikutega suhtlemisel peab kinni peetav isik järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid.

Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinni peetav isik

neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid,

kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava

isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

28. Kaebaja ei nõustunud eeltoodud vastustaja seisukohaga märkides, et ei ole rikkumist

toime pannud, kuna kaebaja ei ole valvur E. Pritsu poole pöördunud ja teda solvanud

kasutades väärikust riivavat väljendit. Kaebaja rääkis teise kinnipeetavaga vene keeles,

mida valvur E. Prits ei valda. Vestlus toimus jalutuskäigule minnes suures grupis tugeva

lärmi saatel. Kaebaja leiab, et tema süü ei ole nõuetekohaselt tõendatud ja määratud

karistus ei ole proportsionaalne.

29. Distsiplinaarmenetluse käigus tuleb distsiplinaarkaristuse määramiseks menetluse

läbiviijal tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo ehk kas on

täidetud vastav teokoosseis. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole VangS § 67 p-s 1 ning

Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 sätestatud teokoosseisu tuvastamise nõuded vastustaja

poolt täidetud.

Nähtuvalt distsiplinaarmenetluse materjalidest kaebaja väidetavalt 21.12.2010 kella 08:00

paiku, kui kinnipeetavad läksid välja jalutama möödudes valvur E. Pritsust kasutas

ametniku suhtes solvavat väljendit öeldes, et: „Näe, see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna

sektsioonis suitsetada.“ Kaebaja omapoolsete selgituste andmisest keeldus. Kohus leiab, et

ka sellises olukorras, kus isik ei ole distsiplinaarmenetluse käigus omapoolseid ütlusi

andnud, lasus distsiplinaarmenetluse läbiviijal kohustus tõendada kaebaja poolne

distsiplinaarsüüteo toimepanemine.

30. Vastustaja on kohtule esitanud valvur E. Pritsu ettekande nr 2847 (tl 28 pöördel), mis

tõendab distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 27 pöördel - 28) kohaselt kaebaja süüd koos

teiste menetluses kogutud tõenditega – 27.12.2010 vangistusosakonna inspektor-

kontaktisik

Kaja

Vikkov

õiend,

mille

kohaselt

kaebaja

keeldus

algatatud

distsiplinaarmenetluse

asjaolude

kohta

selgitusi

andmast

ning

18.01.2011

vangistusosakonna inspektor-kontaktisik Kaja Vikkov õiend, mille kohaselt viidi läbi

telefonivestlus valvur E. Pritsuga täpsustamaks ettekandes nr 2847 märgitud asjaolusid.

Viimases dokumendis kinnitab valvur E. Prits, et kuulis selgesti, kuidas kinnipeetav A.N.

suheldes teiste kinnipeetavatega kasutas E. Pritsi väitel just tema kohta väärikust riivavat

väljendit.

31. Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja seisukohaga kaebaja süü tõendatuse osas, kuna

üksnes valvuri kinnitus, et väärikust riivava väljendi kasutamise aset leidis (ettekanne nr

2847 ja 18.01.2011 õiend), ei ole piisav tõendamaks kaebaja süüd olukorras, kus

haldusorgan on keeldunud kogumast ja uurimast kaebaja poolt vahejuhtumi kohta käivaid

tõendeid

(temapoolse

tunnistaja

ütlused)

ja

ei

ole

kogunud

ning

hinnanud

distsiplinaarmenetluses muid vahejuhtumi kohta käivaid tõendeid.

32. Kohus leiab, et vastustaja viitab küll õigesti, et vastavalt HMS § 6 on haldusorgan

kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja

vajadusel koguma selleks tõendeid omal algatusel. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib

distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab asjaolud välja vanglateenistus. Käesoleval juhul

on vastustaja jätnud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel nimetatud sätted osaliselt

järgimata.

Asjaolu, et kaebuse esitaja keeldus andmast omapoolset selgitust vaidlusaluse sündmuse

kohta, ei takista vanglateenistust koguda tõendeid omal algatusel. Sündmuse kohta oli

vanglateenistusel teada, et see toimus grupi kinnipeetavate juuresolekul, mistõttu oleks

vanglateenistus saanud küsida valvuripoolsele selgitusele lisaks vahejuhtumi juures

viibinud kinnipeetavate selgitusi. Seda oleks vastustajal tulnud teha hiljemalt

vaidemenetluses kasvõi seetõttu, et kaebaja taotles omapoolse tunnistaja ülekuulamist.

Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja eelarvamusliku ja oletusliku seisukohaga, et ükskõik

milline distsiplinaarmenetluse all oleva isiku kaaskinnipeetava poolt antud tunnistus on

tingimata kallutatud ja seetõttu on õigustatud vastava tunnistuse mittevõtmine. Kohus

nõustub vastustajaga selles, et vastav tunnistus ei pea tingimata olema määrava

tähendusega, kuid vastustajal lasub kohustus kõigepealt vastav tunnistus võtta ja seejärel

seda kogumis muude kogutud tõenditega hinnata ja vastate asjaolude ilmnemisel näidata,

miks see ei ole usaldusväärne.

33. Kohus leiab, et vanglal oleks olnud võimalik käesolevas asjas koguda täiendavaid

tõendeid ka muul viisil kui kaebaja palutud tunnistaja ülekuulamise teel - näiteks vaadates

üle valvekaamerate salvestised, küsitledes teisi lähedal viibinud kinnipeetavaid vms.

Kohus on seisukohal, et elementaarne distsiplinaarmenetluse läbiviimise kord näeb ette, et

vajalikud tõendid seaduspärase otsuse langetamiseks tuleb koguda distsiplinaarmenetluse

läbiviijal selle läbiviimise ajal. Seejuures ei saa üldjuhul pidada piisavaks vaid ühe isiku

kinnitust distsiplinaarrikkumise aset leidmise kohta, mida mingid muud asjaolud ei tõenda,

juhul, kui tema väited vaidlustatakse või nähtuvalt asjaoludest on juhtunu kohta võimalik

koguda muid tõendeid. Sellisel juhul tuleb vastustajal koguda ka muid osapoolte väiteid

kinnitavaid tõendeid distsiplinaarmenetluse põhjustanud vahejuhtumi asjaolude korda.

Seda ka olukorras, kui vanglaametniku teenistuskohustuste hulka kuulub kinni peetavate

isikute poolt toime pandud õigusrikkumiste fikseerimine. Asjaolu, et vanglateenistuse

ametnikul puudub subjektiivne huvi alusetute ettekannete kirjutamiseks, on oletuslik ja

tuleb õigusriigis nn. „sõna sõna vastu“ juhtumite puhul eraldi tõendada tulenevalt

vangivalvurite ja kinnipeetavate suhete keerukusest.

34. Vastustaja leidis, et juhul, kui kaebuse esitaja ei nõustunud ettekandes või haldusaktis

kajastatud sündmustega, oleks tal tulnud omapoolsed väited koheselt esitada ning vangla

oleks menetluse käigus nendega arvestanud. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja

seda võimalust ei kasutanud, ei ole usutav, et asjaolud olid sellised nagu kaebaja väidab.

Kohus leiab, et lähtudes HMS § 40 lg 2 ja VangS § 64 lg 2 tulenevalt, oli kaebajal õigus

anda selgitusi, samas puudub tal vastav kohustus. Seega ei ole põhjendatud õiguse

kasutamata jätmist tõlgendada ilma igasuguse täiendava sisulise põhistuseta kaebaja

kahjuks ja tema süüd tõendava asjaoluna olukorras, kus distsiplinaarkaristuse saanud isik

esitab hiljem vaide. On täiesti võimalik, et distsiplinaarmenetluse all olev isik, kes reeglina

ei oma õigusharidust, ei hinda kuni distsiplinaarkaristuse määramiseni adekvaatselt

distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite tähendust ja nende võimalikke tagajärgi temale

ning alles distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast selgub talle vajadus esitada

täiendavaid omapoolseid tõendeid, milleks tal vaidemenetluses ka õigus on.

35. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu üheselt ka vastust

küsimusele, kuidas sai valvur, kes väidetavalt kasutatud võõrkeelt ei valda, aru küllaltki

pikast lausest võõrkeeles. Seda kaebaja vaidemenetluses esitatud sätet ei ole vaideotsuses

kommenteeritud.

36. Vastustaja leidis, et väljendit „Näe see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis

suitsetada" ei saa käsitleda millegi muuna, kui vanglaametnikku solvava ja väärikust

riivava suhtumisena. Kaebaja seevastu asus seisukohale, et vastava väljendi kasutamist,

kui see pole suunatud otse isikule ja tegemist on pealtkuuldud jutuga, ei saa seda käsitleda

ametniku solvamisena. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et nimetatud väljendi

kasutamist isegi ainult kinnipeetavate omavahelises jutuajamises, juhul kui see on

tegelikult siiski tahtlikult suunatud vangivalvurile, tuleb käsitleda kui solvavat ja väärikust

riivavat käitumist ning selline käitumine ei ole lubatav. Samas tuleb siinkohal silmas

pidada, et Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.3.7 ei ole suunatud eelkõige mitte vangide

omavahelise suhtlemise reguleerimisele, vaid kinnipeetavate suhtlemise reguleerimisele

teenistujatega või teiste ametiisikutega, kellega nad kokku puutuvad. Kuna vastustaja ei

ole kuulanud üle kaebaja poolt taotletud tunnistajat ega muul viisil kogunud tõendeid, siis

on kohtu arvates piisavalt tõendamata, et vaidlusalust väljendit kasutati sihilikult ja

suunatuna just vangivalvurile.

37. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetavate poolt väärikust riivavate väljendite

kasutamine vanglateenistuse ametniku suhtes on lubamatu. See õõnestab nii riigivõimu kui

vanglateenistuse autoriteeti. Samas on kohus seisukohal, et riigivõim (vanglateenistus) ei

saa demokraatlikus ühiskonnas võimalike lubamatute ja seadusvastaste tegude suhtes

rakendada karistavaid meetmeid rikkudes menetluslikke norme, et ta selgitaks välja ja

tõendaks seaduses ettenähtud korras õigusrikkumise asjaolud. Just nende asjaolude piisav

ja õiguspärane väljaselgitamine sõltumata õigusrikkuja isikust ja asukohast - näiteks

kinnipeetavad vanglas - annab ühiskonnale kõige suurema kindluse, et austatakse kõigi

ühiskonna liikmete õigusi ja vabadusi arvestades ka nende kohustusi.

38. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuivõrd käesolevas asjas ei ole kaebaja täitnud

distsiplinaarkaristuse määramisel tõendamiskohustust vajalikul määral ja välja selgitanud

kõiki distsiplinaarkaristuse määramiseks olulisi asjaolusid ning seetõttu on määratud

distsiplinaarkaristus õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Kohus rahuldab kaebuse ja

tühistab Tallinna Vangla 20.01.2011 käskkirja nr 61-d.

39. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on esitanud taotluse välja mõista kohtukuludena kaebuselt tasutud riigilõiv

summas 15,97 eurot, mille kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja.

Daimar Liiv

Kohtunik