2-10-19380/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Imbi Sidok, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.veebruar 2012, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-19380

Tsiviilasi

OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi Kristjan

Uusmani ja Mariann Rosenbergi vastu võlgnevuse ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.oktoobri 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mariann Rosenbergi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ Citadele Leasing & Factoring (endise

ärinimega OÜ Parex Leasing & Factoring, registrikood

10925733), seaduslik esindaja Maksim Markelov

Kostja I Kristjan Uusman (isikukood xxxxxxxx, elukoht

xxxxxxx xxx xx-x, xxxxxx, xxxxxxxxx)

Kostja II Mariann Rosenberg (isikukood xxxxxxxxxx,

elukoht xxxxxx xxx xx, xxxxxx, xxxxxx xxxxxx),

lepinguline esindaja Moonika Ein

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Menetluse liik

40 271,97 eurot

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 05.oktoobri 2011 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Esimese astme kohtus kantud menetluskulud jäävad solidaarselt kostjate

Kristjan Uusmani ja Mariann Rosenbergi kanda.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja Mariann Rosenbergi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse,

samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Citadele Leasing & Factoring esitas 26.04.2010 Harju Maakohtule hagi Kristjan

Uusmani ja Mariann Rosenbergi vastu solidaarselt liisingulepingust tuleneva

võlgnevuse 630 119,38 krooni ja viivise saamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt esitas K. Uusman (M. Rosenbergi elukaaslane) 25.05.2006

hagejale liisingutaotluse ja soovis finantseeringut sõiduauto MB SL 350 liisinguks.

Hageja ja E M (M. Rosenbergi ema) sõlmisid 31.05.2006 ostu-müügilepingu nr 15-

06-FKP OM, milles pooled leppisid kokku, et ostuhind 700 000 krooni tasutakse K.

Uusmani pangaarvele. Hageja tasus 700 000 krooni K. Uusmani pangaarvele

01.06.2006.

3. Hageja ja K. Uusman sõlmisid 31.05.2006 liisingulepingu nr 15-06-FKP, mille alusel

hageja finantseeris K. Uusmanile liisinguesemeks oleva sõiduauto omandamist.

Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja

M. Rosenberg

31.05.2006

käenduslepingu

nr

05-06-FKP

KL.

Käenduse

maksimumsummaks oli 700 000 krooni. K. Uusman lõpetas liisingumaksete tasumise

08.01.2007. Rohkem liisinguvõtja makseid tasunud ei ole ja tasumata liisingujäägiks

jäi 630 119,38 krooni.

4. 14.08.2007 kohtumääruse alusel tagastati liisinguese Itaaliasse selle seadusjärgsele

omanikule RasService S.c.p.A-le. Määruse kohaselt toimetas liisingueseme Eestisse

K. Uusman, kuid sõiduk võeti arvele E. Mi nimele ning seejärel ostis liisingueseme

hageja ja kandis raha E. Mi palvel K. Uusmani kontole, kes omakorda hakkas

liisingueset omandama ja kasutama. Kuna liisinguese kuulus enne hageja poolt

omandamist liisinguvõtja pereliikmele ja liisingueseme omandamise soov tuli

liisinguvõtjalt, siis kohaldus VÕS § 362 lg-s 3 sätestatu. Kuna liisinguleping on VÕS

§ 401 lg 2 kohaselt krediidileping ja liisinguvõtja kohustus lepingu alusel tasuma

krediidi kasutamise eest intressi, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 401 lg 1.

5. Peale liisingueseme võetust politsei poolt üritas hageja kostjatega läbirääkimisi

algatada, eesmärgiga püüda tekkinud olukorda lahendada mõlemaid pooli rahuldaval

viisil. Pärast mitmeid kohtumisi teatasid kostjad, et ei ole nõus kompromissi sõlmima.

Hageja püüded asja lahendada kestsid üle aasta. Kuna kostjad liisingumakseid ei

tasunud ega nõustunud olukorda lahendama kokkuleppel, saatis hageja kostjatele

30.12.2008 liisingulepingu ülesütlemise avalduse VÕS § 366 ja § 196 lg 1 alusel ning

andis võla tasumiseks 5 päeva. Väljastusteate kohaselt sai M. Rosenberg

ülesütlemisteate kätte 08.01.2009, seega oli kohustuse täitmise tähtpäev 13.01.2009,

kuid võlgnevus on tasumata. 2010. aasta märtsikuu alguses helistas hageja paar korda

M. Rosenbergile ja kutsus teda kompromissi saavutamiseks hageja kontorisse. Teisel

helistamisel teatas M. Rosenberg, et kostjad ei kavatse midagi tasuda. Hageja saatis

M. Rosenbergile 12.03.2010 teatise selle kohta, et ka K. Uusman ei ole oma kohustusi

täitnud, kuid M. Rosenberg ei võtnud kirja vastu.

6. Hageja nõue liisingujäägi 630 119,38 krooni saamiseks on täies ulatuses sissenõutav

alates 30.12.2008. Kuna M. Rosenberg sai ülesütlemise avalduse kätte 08.01.2009,

siis alates 14.01.2009 arvestatakse vastavalt liisingulepingu p-le 5.1. viivist tasumata

võlasummalt 0,04% päevas. Hagi esitamise seisuga 26.04.2010 oli muutunud viivis

116 446,06 krooni sissenõutavaks, mille eest M. Rosenberg vastutab solidaarselt

summas 69 880,62 krooni. Hageja palus hagi rahuldada, mõista kostjatelt solidaarselt

välja põhivõlg ja viivis ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

7. Vastuseks M. Rosenbergi väidetele leidis hageja, et hagi ei ole aegunud. Hageja ütles

liisingulepingu üles 30.12.2008 ja andis võla tasumiseks aega 5 päeva alates

ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Käendaja sai ülesütlemise teate kätte 08.01.2009.

Ülesütlemine on kehtiv ja kostja ei ole ülesütlemise kehtivust vaidlustanud. Kuna

K. Uusman oma kohustust ei täitnud, saatis hageja lõpuks M. Rosenbergile

12.03.2010 teatise selle kohta, et kohustus on täitmata ja nõuab käendajalt kui

solidaarvõlgnikult kohustuse täitmist. Võlausaldajal on õigus esitada nõue käendaja

vastu selle tähtaja jooksul, mil on õigus esitada nõue põhivõlgniku vastu. Kuna nõue

põhivõlgniku vastu ei ole aegunud, ei ole nõue aegunud ka käendaja kui

solidaarvõlgniku vastu. M. Rosenberg ei märkinud oma vastuses, mis kuupäeval tema

arvates aegumise tähtpäev saabus. Hageja esitas hagi koheselt pärast seda, kui

M. Rosenberg telefoni teel teatas, et ei kavatse kohustust täita. Liisingutehingute

nõude aegumise tähtaeg algab sellest päevast, mil liisinguandjale saab selgeks ja on

tuvastatud lõplikult kõik kulud ja kahjud. Alles siis hakkab kulgema aegumise

tähtaeg. Seega ei alga aegumine liisingutehingus isegi mitte lepingu ülesütlemisest,

vaid mõistliku aja möödudes lepingu ülesütlemisest arvates, kui on selgunud kõik

kulud ja kahjud.

8. Nii ostu-müügileping, liisinguleping kui käendusleping on kehtivad. Kui kostja leidis,

et liisingutehing on tühine, pidanuks ta esitama hagejale avalduse tehingu

tühistamiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kostjad ei taotlenud tehingu

tühistamist ega näidanud ka oma vastuses, mis alusel võiks tehing tühine olla.

Liisingutehing ei saa olla tühine seetõttu, et liisinguvara osutub varastatuks.

Liisinguese otsiti ja valiti välja liisinguvõtja poolt, temal lasub kogu risk ja vastutus

liisingueseme suhtes. Liisinguvõtja ei esitanud müüja vastu ühtegi nõuet ega

soovinud ka liisingulepingust taganeda. Liisingueseme müüja oli käendaja ema.

Kellelt käendaja ema sõiduki omandas, ei ole hagejale teada. Käendus ei ole seotud

auto omandi kuuluvusega, vaid liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisega.

Käendajal puuduks vastutus alles siis, kui liisinguvõtjal endal puuduks

liisingulepingust tulenev kohustus. Liisingulepingust tulenev kohustus on kehtiv ja

kuulub täitmisele.

9. Hageja põhinõue on 630 119,38 krooni, seega käendaja vastutuse piirmäärast

tulenevalt vastutab M. Rosenberg ka viiviste tasumise eest summas 69 880,62 krooni.

Hageja ei ole nõus viiviste vähendamise taotlusega, sest viivis on lepingurikkumisele

järgnev sanktsioon. Viivis on põhivõlaga võrreldes oluliselt väiksem, mistõttu on

kostja kohustus tõendada, et hagejale ei ole järgnenud viivitamisest mingisuguseid

kahjulikke tagajärgi. Saamata raha teeniks finantsasutuses vaieldamatult intressi,

mistõttu jäi hageja ilma tulust, mida ta oleks saanud siis, kui kostjad oleksid raha

õigeaegselt tasunud. Seega ei saa M. Rosenberg väita, et hageja ei kandnud mingit

kahju.

Kostja vastuväited

10. K. Uusmanile toimetati hagiavaldus koos lisadega avalikult kätte, teadaande

avaldamisega

elektroonilises

väljaandes

„Ametlikud

Teadaanded“.

Kohtule

teadaolevatel aadressidel xxxxx xxx xx – x, xxxxxxxxx ega xxxx xx x-x, xxxxxxx

K. Uusman Põhja Politseiprefektuuri 02.03.2011 teate kohaselt ei ela ja K. Uusmani

viibimiskoht ei ole politseile teada. Hagimaterjalide K. Uusmanile avalikult

kättetoimetamise teade avaldati 31.03.2011 ning TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse

hagimaterjalid K. Uusmanile kätte toimetatuks 30.04.2011. K. Uusman hagile ei

vastanud.

11. M. Rosenberg leidis, et nõuet ei eksisteeri ja hagi tuleb tema suhtes jätta rahuldamata

ning mõista hagejalt välja M. Rosenbergi kasuks menetluskulud. M. Rosenberg

käendas sõiduauto liisingulepingut tuginedes sellele, et sõiduk läheb liisinguandja

omandisse ja liisinguvõtja valdusesse ning lepingud on õiguslikult kehtivad. Antud

juhul oli tegemist varastatud sõidukiga ning kuigi K. Uusman võis sõiduki

varastamise faktist teadlik olla, ei olnud M. Rosenberg sellest teadlik. M. Rosenberg

eeldas käenduslepingut sõlmides, et liisinguandja, tuginedes oma kogemustele antud

valdkonnas ja mõistlikule hoolsusele, kontrollis, kas tal on üldse õigus selliseid

lepinguid sõlmida. Kuivõrd müügileping on algusest peale tühine ning põhjusel, et

auto oli varastatud ja omandamist liisinguandja poolt ei toimunud, on tühised ka

liisinguleping ning selle tagatiseks sõlmitud käendusleping. Hageja viited

liisingueseme hävimise riisiko K. Uusmanile üleminekule ja hageja kui liisinguandja

vastutuse puudumisele liisingueseme müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest

ei ole asjakohased, sest tegelikkuses liisingueset, mille osas oleks saanud kehtivat

liisingulepingut sõlmida, ei eksisteerinud, varastatud sõiduki omandi üleminekut ei

toimunud ning seetõttu ei saanud eelnimetatud sõiduauto üldse liisinguesemeks olla.

Liisinguandjal puudus õigus selle eseme suhtes liisingulepingu sõlmimiseks.

12. Kui kohus leiab, et hageja nõue eksisteerib, siis palus M. Rosenberg alternatiivselt

jätta hagi tema suhtes rahuldamata aegumise tõttu TsÜS § 146 lg 1 alusel.

Liisingulepingu üldtingimuste p 7.1.2. järgi on liisinguandjal õigus leping üles öelda,

kui liisinguvõtja jätab tasumata kolm järjestikust liisingumakset. Seega oli hagejal

lepingu ülesütlemise õigus alates 02.04.2007. Hageja ei teavitanud M. Rosenbergi

sellest, et liisinguvõtja oli nii pikalt maksete tasumisega viivituses. Hageja ütles

liisingulepingu üles viimase makse tegemisest 1,5 aasta möödumise järel. Sellel ajal

ei esitanud ta käendaja vastu nõuet, vaid informeeris, et käendaja vastutus ja nõude

esitamine käendaja vastu võivad realiseeruda. M. Rosenberg ei pidanud hagejaga

mingeid läbirääkimisi. M. Rosenberg kuulas liisinguandja 2009. aastal ühel korral ära

ja ei nõustunud temaga, kuid seda ei saa lugeda läbirääkimiste pidamiseks. Hageja

kirjas, mille M. Rosenberg sai kätte 08.01.2009, ei esitanud hageja M. Rosenbergi

vastu nõuet, vaid informeeris teda asjaolust, et liisinguandja on liisingulepingu

erakorraliselt üles öelnud ja sellest tulenevalt võib realiseeruda käendaja vastutus ja

nõude esitamine käendaja vastu. M. Rosenberg ei saanud hageja 12.03.2010 kirja

kätte. Nõude M. Rosenbergi vastu esitas hageja hagiavalduses alles rohkem kui kolm

aastat pärast seda, kui liisinguvõtja katkestas liisingumaksete tasumise ja kui hagejal

tekkis õigus liisinguleping üles öelda.

13. Kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv ja nõue ei ole aegunud, tuleb arvestada

sellega, et käenduse maksimumsumma on 700 000 krooni. Hageja esitas nõude

kogusummas 746 565,44 krooni ja sellele lisaks viivise nõude 0,04 % päevas kuni

põhivõla täieliku tasumiseni. Seega esitas hageja M. Rosenbergi vastu suurema

nõude,

kui

tuleneb

käenduslepingus

kokkulepitud

käendaja

vastutuse

maksimummäärast.

Käenduslepingus

ei

ole

kokku

lepitud

viivist

õiguskaitsevahendina, mistõttu ei saa hageja nõuda M. Rosenbergilt seaduses

sätestatud määrast suuremat viivist, so VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub 7% aastas. Kuivõrd hageja viivitas nõude esitamisega põhjendamatult

aastaid, siis on hageja viivisenõue (69 880,62 krooni) ülemäära suur ning

M. Rosenberg palus kohtul seda vähendada.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

14. Maakohus rahuldas hagi, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 47 714,23

eurot (põhivõlg 40 271,97 eurot, viivis 7442,26 eurot) ja viivis 0,04% põhivõlast

päevas alates 27.04.2010 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid M. Rosenbergilt

koos põhivõlaga ja otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisega kokku

mitte rohkem kui 44 738,15 eurot. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate

kanda.

15. Kohus tegi kindlaks järgmised asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, mille üle

vaidlus puudub: K. Uusman tõi Saksamaalt sõiduauto Mercedes-Benz SL 350; sõiduk

registreeriti Eestis 23.01.2006, VIN-kood (tehasetähis) WDB2304671F083393,

sõidukile

väljastati

registreerimismärk

xxxxxxxxx

sõiduki

omanikuks

oli

registritunnistuse järgi E. M ning kasutajateks kostjad K. Uusman ja M. Rosenberg;

K. Uusman esitas 25.05.2006 hagejale kirjaliku liisingutaotluse, milles taotles

kapitalirenti E. Milt sõiduauto MB-SL 350 ostmiseks; 31.05.2006 sõlmisid hageja

ostjana, E. M müüjana ja K. Uusman kasutajana sõiduauto ostu-müügilepingu ja

lepingu järgi oli müügihinnaks 700 000 krooni, mille hageja pidi kandma K. Uusmani

arvelduskontole Hansapangas ning vara pidi müüja andma K. Uusmani valdusesse

hiljemalt raha laekumisele järgneval päeval; hageja ja K. Uusman sõlmisid

31.05.2006 liisingulepingu nr 15-06-FKP, mille kohaselt kohustus hageja omandama

E. Milt K. Uusmani poolt soovitud sõiduauto ning K. Uusman kohustus tasuma

hagejale ostuhinna koos intressidega maksegraafiku alusel 61 liisingumaksena; hageja

ja M. Rosenberg sõlmisid 31.05.2006 tarbijakäenduslepingu nr 05-06-FKP KL,

millega M. Rosenberg kohustus tingimusteta ja tagasivõtmatult vastutama

liisingulepingu

põhivõlgniku

poolt

mistahes

rikkumise

eest

solidaarselt

põhivõlgnikuga ja tasuma võlausaldajale võlgnevuse kokku kuni 700 000 krooni

võlausaldaja kirjalikul nõudel. Käenduslepingu punkti 1.3. kohaselt on käendatavaks

kohustuseks mistahes liisingulepingu kohaselt, liisingulepingu rikkumise või

kehtetuse tõttu võlausaldajale või liisingulepinguga seoses kolmandale isikule

tasumisele kuuluvad summad, sh põhisummad, fikseeritud ja muutuvad intressid,

viivised, leppetrahvid, kulude hüvitamine, riigilõivud ja muud tasud; Harju Maakohtu

14.08.2007 kohtumäärusega kriminaalasjas (nr 1-07-9866) tagastati asitõend

sõiduauto seaduslikule omanikule RasService S.c.p.A.-le; hageja ütles liisingulepingu

30.12.2008 erakorraliselt üles ja M. Rosenberg sai ülesütlemise kohta teatise kätte

01.08.2009; hageja saatis

16. M. Rosenbergile 12.03.2010 teatise liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise

nõudega, kuid seda kirja ei toimetatud M. Rosenbergile kätte.

17. Hageja ja M. Rosenberg vaidlevad selle üle, kas liisinguleping ja käendusleping on

kehtivad ning kas sellest tulenevalt on hagejal nõue M. Rosenbergi vastu. Hageja ja

K. Uusmani vahel on liisingulepingust tulenev võlasuhe (VÕS § 361 lg 1). Võlasuhe

on tagatud M. Rosenbergi käendusega. Vaidlusaluses liisingulepingu p-s 4 leppisid

hageja ja K. Uusman kokku, et pärast kõigi liisingulepingu järgsete liisingumaksete ja

intresside täielikku tasumist läheb liisingu eseme omandiõigus liisinguandjalt

liisinguvõtjale üle.

18. Arvestades asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg-s 3 ja VÕS § 208 lg-s 1 sätestatut, ei

muuda fakt, et ostu-müügilepingu ja liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto oli

varastatud ning seetõttu selle omandiõiguse üleminekut müüjalt hagejale kui ostjale ei

toimunud, ostu-müügilepingut, liisingulepingut ja viimasest tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingut tühiseks. Kuna müüjal ei olnud

varastatud sõiduki omandiõigust ning ta ei saa teha võimalikuks lepinguesemeks

oleva sõiduki omandiõiguse üleminekut ostjale, on müüja müügilepingut rikkunud.

Samuti loetakse hageja liisingulepingust tulenevaid liisinguandja kohustusi

rikkunuks, kui hageja ei omanda liisinguvõtja huvides liisingueset ning ei saa seetõttu

seda pärast liisinguvõtja poolt kõigi maksete tegemist liisinguvõtjale üle anda.

Lepingu rikkumine ei too aga kaasa lepingu tühisust, vaid annab kahjustatud poolele

õiguse kasutada lepingut rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid, kui teine pool

on lepingu rikkumise eest vastutav.

19. VÕS §-s 365 sätestatud nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja

kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme

omandi üleandmist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt saab liisinguvõtja teostada

liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud lepingust taganeda üksnes liisinguandja

nõusolekul. Käesolevas tsiviilasjas ei toonud pooled esile, et hageja või K. Uusman

oleks müüja suhtes või K. Uusman oleks hageja suhtes kasutanud mingeid

õiguskaitsevahendeid, mis välistaksid hageja nõuete esitamise. Käesoleva vaidluse

asjaolud lubavad järeldada, et hageja liisingulepingu võimaliku rikkumise eest ei

vastuta. K. Uusman tõi sõiduki ise välismaalt, sõiduk registreeriti Eestis pereliikme

ehk M. Rosenbergi ema omandisse ning K. Uusman tegi liisinguandjale ettepaneku

see sõiduk M. Rosenbergi emalt K. Uusmanile liisingu kaudu omandada.

M. Rosenberg avaldas arvamust, et K. Uusman oli tõenäoliselt teadlik, et sõiduk on

varastatud. Nendel asjaoludel kannab sõiduki omandiõiguse üleandmise võimatusest

tulenevat riski eelkõige K. Uusman.

20. Põhjendamata on M. Rosenbergi seisukoht, et hageja professionaalse liisinguandjana

pidi kontrollima, kas tal on õigus ostu-müügilepingut ja liisingulepingut sõlmida.

Asjaolu, et lepingute esemeks olev sõiduk oli varastatud, ei võtnud hagejalt lepingute

sõlmimise õigust. Vaidlusalune sõiduk registreeriti ja sellele väljastati Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse poolt ametlik registreerimistunnistus. M. Rosenberg ei toonud

esile,

et

sõiduki

kerele

graveeritud

VIN-kood

ei

oleks

ühtinud

registreerimistunnistusele kantud koodiga. Keskkriminaalpolitsei teeb varastatud

sõidukeid kindlaks tema kasutuses oleva rahvusvahelise tagaotsitavate sõidukite

andmebaasi ASF abil, kuid käibes tavalise hoolsuse määr ei eelda, et hageja pidanuks

enne sõiduki liisingulepingu sõlmimist pöörduma Keskkriminaalpolitsei poole,

kontrollimaks, et sõiduk ei ole varastatud.

21. Eeltoodust tulenevalt on lepingud kehtivad. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping

lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise

korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada

krediteerimiseks

tehtud

kulutused.

Niisugused

kulutused

on

esmajoones

liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Asjas puudub vaidlus, et liisinguese võeti

kriminaalasja raames K. Uusmanilt ära ning tagastati kindlustusfirmale, kes hüvitas

tegelikule omanikule sõiduki varastamisega tekitatud kahju. Seega ei ole käesolevas

tsiviilasjas alust kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. Kostjad ei vaidlustanud, et

liisingueseme ostuhinnast on hagejale hüvitamata 40 271,97 eurot.

22. M. Rosenberg leidis, et hageja nõue tema vastu on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud.

M. Rosenberg ei täpsustanud, millisel konkreetsel kuupäeval hakkas aegumine

kulgema ning millal nõue tema arvates aegus. M. Rosenberg nimetas vastuses üksnes

seda, et hagejal oli õigus leping üles öelda alates 02.04.2007, kuid hageja ütles

lepingu üles alles 30.12.2008 ja mingeid läbirääkimisi, mis aegumise kulgemist

oleksid peatanud, M. Rosenberg hagejaga ei pidanud ning nõude käendaja vastu

esitas hageja alles 26.04.2010 hagiavalduses. Eelnevalt nähtub, et M. Rosenbergi

arvates hakkas kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema alates 02.04.2007, so hetkest,

mil hagejal tekkis õigus liisinguleping üles öelda. M. Rosenberg käendas K. Uusmani

liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Liisingulepingu järgi kohustus

K. Uusman tasuma liisingumakseid igakuiselt 61 maksena alates 01.06.2006. Seega

oleks liisinguleping nõuetekohasel täitmisel lõppenud 2011. aasta juulikuus. Lepingu

ülesütlemine K. Uusmani poolt kolme järjestikuse makse tasumata jätmise tõttu oli

hageja õigus, mitte kohustus. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise õigust oli hagejal

võimalik kasutada kuni lepingu korralise lõppemiseni. Arvestades TsÜS § 147

lg-tes 1 ja 2 sätestatut, ei ole õige M. Rosenbergi seisukoht, et nõude aegumine algas

02.04.2007.

23. Hageja ütles lepingu üles 30.12.2008. Seadusest ja liisingulepingust ei tulene, millal

võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Kulutuste

hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude

hüvitamist kohtuväliselt. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks

muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest,

mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS

§ 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte

tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82

lg 3). Hageja määras liisingulepingu ülesütlemise avalduses ülesütlemisest tuleneva

krediidisumma tagastamise kohustuse täitmise tähtajaks 5 kalendripäeva alates

ülesütlemisavalduse kättesaamisest. Asjas ei tõendatud, millal põhivõlgnik

ülesütlemisavalduse kätte sai. M. Rosenberg ei esitanud vastuväidet liisingulepingu

ülesütlemise kehtivuse kohta. M. Rosenberg sai teatise liisingulepingu ülesütlemise

kohta kätte 08.01.2009.

24. Nõude aegumist ei mõjuta M. Rosenbergi väide, et hageja 30.12.2008 lepingu

ülesütlemise teatis ei ole nõude esitamine käendajale ning et hageja esitas käendaja

vastu nõude alles hagiavalduses. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad

aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise

kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja

vastu. Käenduslepingu kohaselt kvalifitseerub teatis käendajalt põhivõlgniku

kohustuse täitmise nõudeks. Käenduslepingu p-de 2.1.1. – 2.1.3 kohaselt peab

võlausaldaja kirjalik nõue, mille käendaja on kohustatud tasuma solidaarselt

põhivõlgnikuga, sisaldama viite käenduslepingu numbrile ja põhivõlgniku nime, viite

lepingu numbrile või kuupäevale ja põhivõlgnikupoolse lepingu rikkumise

lühikirjelduse. Käenduslepingu p 2.2. kohaselt mistahes nõue, mis vastab

käenduslepingu p 2.1.1. – 2.1.3 tingimustele, on küllaldane alus selleks, et käendaja

p-s 2.1. sätestatud maksekohustus kuulub nõutud ulatuses tasumisele. Hageja

määratud tähtaeg liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva krediidisumma tagastamise

kohustuse täitmiseks lõppes 13.01.2009. Seega muutus nõue sissenõutavaks ja TsÜS

§ 146 lg-s 1 sätestatud nõude aegumise kolmeaastane tähtaeg hakkas kulgema

14.01.2009 kell 00:00 ning lõppenuks 14.01.2012 kell 24:00. Hagi esitati 26.04.2010,

seega tähtaegselt. Hageja nõue ei ole aegunud.

25. Hageja ja M. Rosenbergi vahelises käenduslepingus lepiti kokku käendaja ning

põhivõlgniku solidaarses vastutuses (VÕS § 145 lg 1). Käendaja vastutab VÕS § 145

lg 2 kohaselt käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud

kulude hüvitamise eest. VÕS § 143 lg 2 ja käenduslepingu p 2.1. kohaselt vastutab

M. Rosenberg põhivõlgniku kohustuste eest maksimaalselt 700 000 krooni

(44 738,15 euro) ulatuses.

26. Lisaks põhivõlale taotles hageja kostjatelt TsMS § 367 kohaselt välja mõista viivise

hagiavalduse esitamise seisuga summaliselt ja edasi 0,04 % päevas kuni põhivõla

täieliku tasumiseni. Hagi esitamise seisuga muutus hageja arvestuste kohaselt

sissenõutavaks viivis 116 446,06 krooni (7442,26 eurot). Hageja märkis 04.08.2010

hagi täpsustuses, et tulenevalt käendaja vastutuse piirmäärast vastutab M. Rosenberg

lisaks põhivõlale viivise eest summas 69 880,62 krooni (4466,19 eurot).

27. M. Rosenberg taotles viivise vähendamist. Tema väidete kohaselt ei ole

käenduslepingus viivist õiguskaitsevahendina kokku lepitud ning seetõttu ei saa

hageja nõuda M. Rosenbergilt viivist VÕS §-s 94 sätestatud määrast suuremas

ulatuses. Samuti leidis M. Rosenberg, et hageja viivitas aastaid põhjendamatult nõude

esitamisega. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Seega vastutab M. Rosenberg

viivise eest liisingulepingus sätestatud määras. Liisingulepingus leppisid hageja ja

K. Uusman kokku viivisemääras 7% + 6,6% aastas. Lepingus näidatud päevamäär

0,018% on ekslik, sest 7% + 6,6%=13,6% teeb päevamääraks 0,0372 % ehk

ümardatult 0,04 % päevas. Sellisest viivisearvestusest lähtus ka hageja oma

viivisearvestustes. M. Rosenberg ei toonud esile, et hageja poolt nõude varasema

esitamise korral oleks M. Rosenberg võlgnevuse tasunud ning saanud vältida sellises

summas viivise kogunemist. M. Rosenberg oli K. Uusmani elukaaslane ning pidi

olema algusest peale teadlik, et liisingumaksed on tasumata. Tulenevalt VÕS § 113

lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 on viivise vähendamise eelduseks, et nõutav viivis on

ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust kohustatud isiku

poolt,

teise

lepingupoole

huvi

ja

lepingupoolte

majanduslikku

seisundit.

M. Rosenberg ei toonud esile asjaolusid, mis annaksid alust viivisnõude

vähendamiseks.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

28. M. Rosenberg palub ringkonnakohtul vastu võtta uus kirjalik tõend – hageja 09.03.2007

teatis nr 2.2.8/06-01/280, tühistada maakohtu 05.10.2011 otsus osas, millega kohus

rahuldas tema vastu esitatud hagi ja määras menetluskulud tema kanda. M Rosenberg

palub kohaldada tema vastu suunatud nõuetele aegumist ja teha asjas uus otsus,

millega jätta hageja kõik nõuded M. Rosenbergi vastu rahuldamata täies ulatuses

aegumise tõttu ja jätta menetluskulud hageja kanda.

29. Hageja 09.03.2007 teatis nr 2.2.8/06-01/280 on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks. Tõend adresseeriti K. Uusmanile. M. Rosenberg sai tõendi olemasolust

teada alles pärast maakohtu otsuse tegemist. Samuti sai M. Rosenberg tõendi oma

valdusse pärast maakohtu otsuse tegemist. Hageja varjas antud teatist pahatahtlikult nii

kohtu kui ka M. Rosenbergi eest eesmärgiga saada õigustamatult soodsamat

kohtulahendit. Hageja ütles liisingulepingu üles 23.03.2007 Liisingulepingu

Üldtingimuste p 7.1. alusel ning hageja nõudis kogu võlgnevuse kustutamist

23.03.2007. Kuna liisinguleping öeldi üles 23.03.2007, hakkas sellest kuupäevast alates

kulgema kolmeaastane aegumise tähtaeg. Hagiavaldus esitati kohtule 26.04.2010 ehk

nõude sissenõutavaks muutumisest üle kolme aasta hiljem. Arvestades TsÜS § 147

lg-tes 1 ja 2 sätestatut, on nõue aegunud.

Vastus apellatsioonkaebusele

30. Hageja palub M. Rosenbergi poolt esitatud uut tõendit mitte vastu võtta, jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud M. Rosenbergi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

31. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas, st osas,

millega kohus rahuldas hagi M.Rosenbergi suhtes, samuti menetluskulude jaotuse

osas.

32. Apellatsioonkaebuses palub M.Rosenberg kohaldada aegumist, tuginedes uuele

tõendile - hageja 09.03.2007 teatisele nr 2.2.8/06-01/280, mille ta palus

ringkonnakohtul vastu võtta. Hageja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Teatisest

nähtub, et selle koopia saadeti ka M.Rosenbergile. Apellatsioonkaebuses ei põhista

apellant, millal ja kellelt ta selle sai. Ringkonnakohus leiab, et apellant ei ole ei ole uue

tõendi esitamise lubatavust usutavalt põhjendanud, mistõttu oleks TsMS § 652 lg 4

kohaselt alus jätta see tähelepanuta. Kuna aga apellatsioonkaebus põhineb üksnes

sellele tõendile, peab ringkonnakohus võimalikuks võtta see siiski asja juurde ja anda

sellele hinnang.

33. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja uue tõendiga, leiab, et

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse

muutmata.

34. Hageja ei vaidlusta apellatsioonimenetluses asjaolu, et ta saatis tõepoolest 09.03.2007

kostjatele välja lepingu ülesütlemise teatised, kuid ta leiab, et see toimus ennatlikult ja

ülesütlemine on tühine, kuna vastavad eeldused olid täitmata. Ringkonnakohus

nõustub sellega.

35. Liisinguandja saab tarbijaga sõlmitud liisingulepingu kui tarbijakrediidilepingu

ühepoolselt lõpetada, kui on täidetud VÕS §-des 416 ja 417 sätestatud eeldused, mh

tarbija makseviivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, võlgnevuse

tasumiseks vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja määramine ja läbirääkimiste

pakkumine. Nimetatud regulatsioon on VÕS § 421 järgi tarbija kasuks imperatiivne,

st sellest ei saa kõrvale kalduda.

36. Maakohtus ei olnud vaidlust selle üle, et viimane liisingumakse tasuti hagejale

08.01.2007. See asjaolu kajastub ka maksete tasumise graafikus (I lk 28). Seega

seisuga 09.03.2007 ei olnud vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega

viivitust. Vaidlusalusest teatisest nähtub, et hageja ei olnud määranud vähemalt

kahenädalast täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks ega pakkunud kostjatele

võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Seega on

09.03.2007 teatis nr 2.2.8/06-01/280 (I kd lk 109-110) lepingu erakorralise

ülesütlemise kohta VÕS §-s 416 sätestatud eelduste rikkumise tõttu tühine. See teatis

ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud pooltevahelisi õigussuhteid.

37. Kehtivalt on liisinguleping üles öeldud 30.12.2008 ülesütlemisavaldusega, millest

juhindus hageja hagi esitamisel ja maakohus otsuse tegemisel. Seega ei alanud nõude

aegumise tähtaeg 23.03.2007 ja nõue ei olnud hagi kohtusse esitamise ajaks aegunud,

nagu M.Rosenberg apellatsioonkaebuses ekslikult leiab.

38. Apellatsioonkaebus ei sisalda peale uue tõendi alusel esitatud aegumise vastuväite

muid põhjendusi selle kohta, miks on maakohtu otsus ebaõige ja tuleks tühistada.

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse

norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme

kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

39. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate,

st ka M.Rosenbergi kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna

ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse

rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja

M.Rosenberg.

40. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa

kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

Iko Nõmm

Imbi Sidok Ande Tänav