2-10-36278/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-36278

Tsiviilasi

Teho Eesti Teehooldus OÜ (uus ärinimi SEMIFER

GRUPP

OÜ)

hagi

Jüri

Bogdanovi

vastu

kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

14 380,91 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. mai 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Teho Eesti Teehooldus OÜ (uus ärinimi SEMIFER GRUPP

OÜ) apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) – SEMIFER GRUPP OÜ (endine ärinimi

Teho Eesti Teehooldus OÜ, RK: 11549166)

Vastustaja

(kostja)

–

Jüri

Bogdanov

(IK:

XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Valli Murde

RESOLUTSIOON

Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Maakohtu 23. mai 2011 otsus osas,

millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Jüri

Bogdanovilt Teho Eesti Teehooldus OÜ kasuks välja 1597

eurot, millega maakohus määras kindlaks otsuse täitmise

korra ja tähtaja, millega maakohus jättis rahuldamata

viivise nõude ning määras menetluskulude jaotuse.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi

osaliselt

ja

mõista

Jüri

Bogdanovilt

Teho

Eesti

Teehooldus OÜ kasuks välja võlgnevuse katteks 3042,25

eurot ja viivise katteks 41,30 eurot ning viivise alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„1. Rahuldada Teho Eesti Teehooldus OÜ (uus ärinimi

Semifer Grupp OÜ) hagi osaliselt.

2. Mõista välja Jüri Bogdanovilt Semifer Grupp OÜ

kasuks võlgnevuse katteks 3042,25 eurot (kolm tuhat

nelikümmend kaks eurot ja 25 senti), 41,30 eurot

(nelikümmend üks eurot ja 30 senti) viivise katteks hagi

esitamsie aja seisega ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 23. maist 2011 kuni

kohtuotsuse täitmiseni põhivõlgnevuse osas.

3. Jätta menetluskuludest maakohtus 19,04% Jüri

Bogdanovi kanda ja 80,96% ulatuses Semifer Grupp OÜ

kanda.“

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 10,18% ulatuses

Jüri Bogdanovi kanda ja 89,82% ulatuses Semifer Grupp

OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Teho Eesti Teehooldus OÜ esitas 28.07.2010 maakohtule hagi Jüri Bogdanovi vastu, milles

palus kostjalt välja mõista hageja kasuks kahju summas 253 394,50 krooni, sh põhinõudena

hüvitis 250 000 krooni ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 3394,50

krooni, ja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures töölepingu alusel mehhanismijuht

käsipuhastaja ametikohal. Töötamise ajal oli kostja kasutuses hageja poolt liisitud veok MAN

18.220 LE (ehitusaasta 2004) registreerimismärgiga 842MEK, millele oli paigaldatud Bucher

Schörling imuriga tänavapuhastusseade. 26.08.2009 hommikul põhjustas kostja Jõgeva linnas

Tähe 2 juures eelnimetatud sõidukiga liiklusõnnetuse, mille tagajärjel kaldus sõiduk kurvis

teelt välja ja paiskus ümber. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai sõiduk oluliselt kahjustada.

Hageja oli seisukohal, et kostja on kohustatud tekitatud kahju TLS § 74 lg 1 alusel hüvitama.

Kostja on oma töökohustuste rikkumises süüdi ja tegi seda tahtlikult või raske hooletusega.

Lõuna Politseiprefektuuri 29.12.2009 otsusega väärteoasjas nr 2602,09,014127 on tõendatud

nii liiklusõnnetuse toimumine kui ka põhjus: kostja ei kohandanud sõidukit juhtides kurvis

sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks tee ja sõiduki seisundit ning veose iseärasusi.

Liikluseeskirja rikkumise eest karistati kostjat rahatrahviga 3000 krooni. Kostja esitas

28.08.2009 hagejale seletuskirja, milles märkis, et 26.08.2009 umbes kell 07.30 võttis ta

sõiduki ja sõitis sellega viadukti alla, eesmärgiga tühjendada seal autopunker killustikust ja

parandada väidetavalt kostja poolt kevadel tekitatud mingid jäljed. Kostjal ei olnud õigust

teha tööd raudteeviadukti piirkonnas, kuivõrd raudteeviadukt ei asu hageja hankelepingu

järgses hooldusalas. On ilmne, et kostja ei kasutanud liiklusõnnetuse ajal tööandja sõidukit

tööülesannete täitmiseks. Kostja on rikkunud töölepingu p-s 7.1.2, ametijuhendi p-des 2.1 ja

2.6, VÕS § 620 lg-s 2 ning TLS § 15 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Kostja andis

14.09.2009 hagejale nõusoleku hüvitada avariiga tekitatud kahju.

Hagejale on liiklusõnnetuse tagajärjel sõiduki kahjustamisega tekkinud varaline kahju

summas vähemalt 721 967,60 krooni, mis koosneb järgmistest komponentidest:

– sõiduki parandamise kulud summas 219 290 krooni;

– kulud, mis on tehtud sõiduki teisaldamiseks sündmuskohalt (6417,60 krooni), õnnetuse

tagajärgede likvideerimiseks sündmuskohal (3600 krooni), eksperdi arvamuse (2160 krooni)

ja kohtumenetluse-eelse õigusabi saamiseks (22 500 krooni), kokku 34 677,60 krooni;

– sõiduki väärtuse vähenemine 468 000 krooni.

Hageja on arvestanud kahjunõudelt viivist seaduses ettenähtud määras alates 27.05.2010,

kuivõrd sel kuupäeval möödus nõudekirjaga kostjale kahjuhüvitise tasumiseks antud tähtaeg.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-41-05 alusel, et kostja

süüküsimuse otsustamisel ei piisa tuginemisest politseiprefektuuri otsusele väärteoasjas.

Kostja sai liiklusõnnetuse tagajärjel raskeid kehavigastusi, mille tõttu määrati talle raske puue

püsivalt 80% töövõimekaotusega. Seetõttu ei suutnud ta väärteomenetluse käigus pöörata

tähelepanu olulistele asjaoludele. Kostja avaldas 21.09.2009 ülekuulamisel, et sõiduki

käigukast ei olnud korras, mistõttu sõiduki esimene ratas tõusis üles, sõiduk kaotas juhitavuse

ja vajus külili. Ekspertiisiakti nr LL-274-09/4466 kohaselt on sõiduki ülevaatuse käigus

tuvastatud, et sõidukilt on maha monteeritud teehooldustehnika ja käigukast. Seega puudus

eksperdil ekspertiisi tegemisel kogu vajalik info objektiivse hinnangu andmiseks.

Oma lõplikes seisukohtades kostja tunnistas, et on liiklusõnnetuses süüdi. Kostja süü vormiks

on hooletus. Ekspert Jaan Marmori arvamuse kohaselt pidi kostja avarii vältimiseks arvestama

tee ja sõiduki iseärasusi. Sõiduki iseärasus seisneb selles, et sõiduki masskese on kõrgel ning

tsentrifugaaljõu mõjul võib sõiduk kurvis ümber minna. Sellise sõiduki tüübi juhtimiseks peab

läbima spetsiaalse koolituse. Hageja ei korraldanud kostjale vajalikku väljaõpet, kostjal

puudusid teadmised sõiduki iseärasuste arvestamiseks, mistõttu ta ei osanud valida õiget

sõidukiirust. Hageja kahju summa ei ole tõendatud. Kohtul tuleb arvestada ka seda, et hageja

on rikkunud liisingulepingust tulenevat kohustust sõlmida kindlustusleping. Juhul, kui kohus

otsustab kostjalt kahjuhüvitise välja mõista, siis palus kostja kohtul kindlaks määrata otsuse

täitmise viis ja kord. Kostja sissetulek koosneb pensionist 230 eurot ning kostjal puudub vara.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 23. mai 2011 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja

J. Bogdanovilt 1597 eurot Teho Eesti Teehooldus OÜ kasuks kahju hüvitamiseks. Kohus

määras otsuse täitmise korra ja viisi: kostjal tuleb hagejale kahjuhüvitis maksta võrdsetes

osades 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskuludest jättis kohus

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 90% hageja ja 10% kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selle üle, et teehooldusauto sai kostja

põhjustatud avarii tagajärjel kahjustada ja seetõttu tekkis hagejal varaline kahju. VÕS § 128

lg 3 ja § 132 lg 3 alusel leidis kohus, et hageja on tõendanud temal kahju väärtuses kokku

721 967,60 krooni tekkimise osaliselt.

Hageja otsustas sõiduki remontida oma tööjõuga ja ostis ise varuosad. Kohus leidis, et hageja

on tõendanud varuosade ja remonditarvikute ostmise arvetega sõiduki remondikulutusi

summas 131 912,40 krooni. Tööjõukulude osas on kahju tõendamata. A. Leppiku

eksperdiarvamus

ei

tõenda

hageja

tegelikke

kulusid

tööjõule.

Eksperdiarvamust

taastusremondi eelarvelise maksumuse kohta 219 290 krooni ei saa tegelike remondikulude

aluseks võtta juba seetõttu, et ekspert annab arvamuse nii varuosade kui ka remonditööde

maksumuse kohta sisseostetava teenustööna, st käibemaksuga maksustatult. Hageja tegi

remonditööd oma remonditöökojas oma tööjõuga, mis tähendab, et remonditöö hinna sisse ei

saa kuuluda käibemaks. Ekspert on remonditööde hinna arvutamisel lähtunud tunnitasust 260

krooni. Samas nähtub näiteks kostja töölepingust, et hageja maksis oma töötajale töötasu

lähtudes tunnitasust umbes 55 (või 65) krooni. Sellest saab järeldada, et hageja oma

remonditöökojas tehtud remonditööd on oluliselt odavamad kui eksperdiarvamuses näidatud

ehk tööjõukulude aluseks ei saa võtta sisseostetava teenustöö oletatavaid kulusid.

Kostja ei ole vastu vaielnud hageja muudele kuludele ja sõiduki väärtuse vähenemisele.

Kohus leidis, et sõiduki teisaldamise kulud (OÜ Anderson Puksiir arve summas 6417,60

krooni), sündmuskohal õnnetuse tagajärgede likvideerimise kulud (JYKY OÜ arve summas

3600 krooni), sõiduki avariieelse ja avariijärgse maksumuse ning taastusremondi maksumuse

kohta tellitud ekspertiisi maksumus (FIE Ain Leppik Ekspertiisid arve summas 2160 krooni)

ning kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude maksumus (Advokaadibüroo Taivo Saks &

Partnerid arved summas 24 300 krooni) on tõendatud ja asjaolusid arvestades mõistlikud.

Ekspert A. Leppiku 18.03.2010 arvamuse kohaselt oli sõiduki avariieelne maksumus

1 200 000 krooni ja avariilise jäänuki maksumus 600 000 krooni. Keil M.A. OÜ 27.07.2010

hindamisakti järgi on sõiduki turuväärtus 610 000 krooni, millele lisandub käibemaks, kokku

732 000 krooni. Sõiduki väärtuse vähenemine hageja arvates seega 468 000 krooni

(1 200 000-732 000). Kohus leidis, et nende kahe erineva hindaja antud hinnangut ei saa võtta

aluseks sõiduki väärtuse vähenemise arvutamisele. Keil M.A. hindamisaktis märgitakse, et akt

on koostatud tehniliste parameetrite ja varustuse alusel arvestades loomulikku kulumist,

arvestatud ei ole tehnilisi puudusi agregaatide töös ning auto tehnoseisundis. Sellest järeldub,

et auto turuväärtuse määramisel ei ole hindaja arvestanud avariid. Kui avariijärgselt on auto

viidud töökorda ja selle turuväärtus on 91 993 km läbisõidu juures 27.07.2010 seisuga

732 000 krooni, siis on ebatõenäoline aastal 2009 läbisõidu 89 000 km juures sama auto

maksumus 1 200 000 krooni. Kuna kahe erineva hindaja antud hindades on sedavõrd suur

erinevus ja see ei ole seletatav vahepeal toimunud avariiga, teada ei ole hindajate kasutatud

hindamismetoodika, ei saa neid hindasid võtta aluseks sõiduki väärtuse vähenemise

arvutamisel. Hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet hüvitada sõiduki väärtuse vähenemine.

Hageja on käsitlenud sõiduki väärtuse vähenemist, et näidata, millise nõude esitamisest kostja

vastu on ta loobunud. Kohus oli seisukohal, et käesolevas asjas esitatud nõude lahendamisel

ei tule lähtuda kahjust, mis hagejale on väidetavalt tekkinud temale kuuluva vara väärtuse

vähenemisest. Vara väärtusel põhineva kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud ja oluline on, et

hageja kui äriühingu tegevusalaks ei ole sõidukite ost-müük või vahendus, vaid

spetsialiseeritud hooldus-, puhastus, korrastustööd, teede remontimine ja hooldamine, mille

teostamise juures ei pruugi vara turuväärtus või selle muutumine tähendust omada.

Kohus leidis VÕS § 1044 lg 2 alusel, et antud juhul kuuluvad kahju hüvitamisel

kohaldamisele võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätted, mitte TLS § 74, mis

reguleerib töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ja on kahju hüvitamise erisäte.

Poolte vahel oli töölepingust tulenev suhe ning selle suhte sisu ja poolte vastastikused

kohustused on käsitletud mehhanismijuht käsipuhastaja töölepingus ja ametijuhendis. Neist

aktidest tuleneb, et kostja põhiliseks kohustuseks oli tänavate, teede, väljakute, platside

aastaringsete puhastus-koristustööde õigeaegne ja kvaliteetne teostamine, töökohustuste

plaanikohane, seadusandluse normidele vastav ja kvaliteetne täitmine (töölepingu p 3.2,

ametijuhendi p-d 1.4, 2.1). Seoses toimunud juhtumiga saaks kostja vastutuse alusena talle

ette heita töölepingust tuleneva hoolsuse määra rikkumist (TLS § 16). Kostja töökohustuste

sisust ja eesmärgist tuleneb aga, et kostja töölepingulise kohustuse eesmärk oli muu kui sellise

kahju (liiklusavariist tulenev kahju) ärahoidmine, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab.

Ametijuhendis on küll viide, et mehhanismijuhil tuleb oma töös juhinduda muu hulgas ka

liikluseeskirjast, kuid on selge, et tööleping ei ole sõlmitud liikluseeskirjast tulenevate nõuete

täitmise nõudmise eesmärgil. Kostja oli võetud tööle sõidukijuhina, mille puhul

juhtimisõiguse olemasolu ja liikluseeskirja nõuete tundmist võis eeldada.

Kostja on tunnistanud oma süüd liiklusõnnetuse toimepanemises, mille tagajärjel sai

kahjustada hageja valduses olnud veok. Esitatud tõendite (Lõuna Politseiprefektuuri

29.12.2009 otsus väärteoasjas nr 2602,09,014127, ekspert J. Marmori vastused küsimustele

kohtuistungil ja ekspertiisiaktis (p 3, 4) antud arvamus) põhjal tegi kohus kindlaks, et kostja

rikkus seadusest – liiklusseadusest ja liikluseeskirjast – tulenevaid kohustusi (kohandada oma

sõiduki kiirus selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit,

veose iseärasusi, … vähendada kiirust) ning kohustuste rikkumine on põhjuslikus seoses

hagejal kahju tekkimisega. Kostja väide käigukasti rikkest ja selle seosest liiklusavariiga ei

ole tõendatud. Liiklusekspert J. Marmori arvamus selles osas on piisavalt usaldusväärne.

Hageja on osutanud, et ta ei ole andnud kostjale korraldust sõidujälgede likvideerimiseks või

teepeenarde remondiks Jõgeva raudteeviadukti piirkonnas ja kostja ei ole küsinud tööandjalt

selleks luba, seetõttu on kostja tekitanud kahju sõiduki mittesihipärase kasutamise ehk n.ö

haltuura tegemise käigus. Kohus leidis, et selline võimalik asjaolu ei mõjuta kahju hüvitamise

nõude lahendamist. Sõiduk oli kostja õiguspärases kasutuses seoses tööülesannete täitmisega,

selle ärandamist, muud omavolilist või ebaseaduslikku kasutamist ei ole avaldatud ega

tõendatud. Kostja töölepingu p-st 3.2 tuleneb, et töötaja tööülesandeks oli muu hulgas ka „ …

abitööde õigeaegne … organiseerimine ja teostamine“, mistõttu varasemate sõidujälgede

likvideerimiseks või teepeenarde remondiks ei pruukinud olla nõutav tööandjalt loa küsimine.

Kostja, olles hagejaga töölepingulises suhtes, on rikkunud liiklusseadusest ja liikluseeskirjast

tulenevat kohustust valida kohane sõidukiirus ning seetõttu on hagejale tekkinud kahju, mille

kohus luges tõendatuks summas (131 912,40+34 677,60) 166 590 krooni ehk 10 647 eurot.

Kostja vastutuse ulatuse kindlakstegemisel tuleb hinnata kostja süü astet (TLS § 72; § 16 lg 1,

2). Kohus oli seisukohal, et kostja, olles vajalikku juhtimisõigust omav teehooldussõiduki juht

ja jättes sõiduki kiiruse kohaldamata vastavaks teeoludele (väga järsk kurv) ning sõiduki

iseärasustele (vee ja kruusapaagiga, kõrgel asuva masskeskmega spetsiifiline veok), jättis

järgimata käibes vajaliku hoole ja pani sellega rikkumise toime hooletusest. Kostja hooletus

tõi kaasa hagejale kahju tekkimise põhjusel, et kostja juhitud sõiduki näol oli tegemist

suurema ohu allikaga, millega seotud tegevus kätkeb endas tüüpilise kahju tekkimise riski.

Kohus leidis, et antud juhul tuleb kostja kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel

kohaldada VÕS § 139 lg-t 1, mis näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust

tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse

kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139

lg 2 järgi kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik

jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis

kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju

vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.

Kostja põhjustas liiklusõnnetuse tööandja poolt tema kasutusse antud teehooldusautoga.

Tegemist ei olnud tavapärase sõidukiga. Ekspert J. Marmor avaldas arvamust, et liiklusavarii

vältimiseks pidi kostja arvestama tee ja sõiduki iseärasusi. Sõiduki iseärasus seisneb selles, et

sõiduki masskese on kõrgel ja tsentrifugaaljõu mõjul võib sõiduk kurvis ümber minna, mis

tähendab seda, et juht peab oskama arvestada nimetatud parameetreid selleks, et valida õige

kiirus. Kostja väitel ei ole hageja läbi viinud sõiduki kasutamise koolitust. Hageja on esitanud

kohtule mehhanismijuht-käsipuhastaja ametijuhendi, millega kostja on tutvunud 01.06.2007.

Ametijuhendi p 3.3 järgi oli kostjal õigus saada vajadusel täiendkoolitust ning kasutada

masinate ja mehhanismide tehnilisi juhendeid. Hageja ei tõendanud, et kostja on saanud

spetsiaalset väljaõpet või juhendamist teepuhastusauto kasutamiseks või tutvunud sõiduki

kasutamise ohutusjuhendiga. Hageja kui sõidukeid, sh spetsiaaltöödeks sobilikke sõidukeid

valdav ja kasutav äriühing kannab vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest.

Käesoleval juhtumil spetsiifiliste tööde jaoks ettenähtud mootorsõiduk kui suurema ohu

allikas oma spetsiifika ja erinõuete tõttu soodustas neis oludes sõiduki ümberpaiskumist ja

sellega kahju tekkimist hagejale. Sellise soodustava asjaolu esinemise tõttu tuleb kostjalt

väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada. Arvestades poolte vahel töölepingulist suhet, ei

olnud sõidukil kahju ärahoidmise riisiko üksnes kostja kui töötaja kanda. Ilma vastava

juhendamiseta sõiduki kostja kasutusse andmisel pidi hageja ette nägema kahju tekkimise

võimalust. Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et ka hagejal on osa kahju tekkimisel.

Hageja ei ole ka muul viisil ennetanud kahju tekkimise võimalust ega kasutanud ära

mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Sõiduk ei olnud

avarii hetkel kindlustatud, kuigi liisinguleping, mille alusel hageja sõidukit valdas, sellise

kohustuse ette nägi. Juhul, kui hageja oleks sõlminud vabatahtliku kindlustuse

liisingulepingus ettenähtud tingimustel, oleks õnnestunud tal liiklusõnnetusega põhjustatud

kahju ära hoida või vähendada kahju ulatust.

Kostja poolt kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks tuleb kohtul hinnata, kui suures

ulatuses hageja tegevusest tulenevad asjaolud ja temast lähtuv risk kahju tekkimist soodustas

(VÕS § 140 lg 1). Kohus võttis kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvesse, et ka

hageja kui suurema ohu allika valdaja kannab mootorsõidukiga kui suurema ohu allikaga

seonduvat kahju tekkimise riski. Kostjalt kui mootorsõiduki juhilt ja hageja töötajalt saab

vastutust nõuda määras, mis vastab tema süü astmele ehk hooletuse määrale. Kahjuhüvitise

kindlaksmääramisel võttis kohus aluseks tõendatud kahjusumma – 166 590 krooni ehk 10 647

eurot. Hageja on jätnud täitmata liisingulepingust tuleneva kohustuse ja sõlmimata

vabatahtliku kindlustuse lepingu. Selline hooletus on eriliselt tähelepanuväärne põhjusel, et

hageja puhul on tegemist äriühinguga, kelle tegevus seondub suurema ohuga ümbruskonnale

– mootorsõidukite, sh spetsiifiliste mootorsõidukite käitamisega. Hagejale tekkinud kahju

oleks olnud vähendatav omavastutuse määrani (liisingulepingu p 6.3 järgi 15%) kui hageja

oleks temale tekkinud kahju kindlustanud. Seetõttu ei pidanud kohus põhjendatuks nõuda

kostjalt kahju hüvitamist suuremas ulatuses kui hageja võimaliku omavastutuse määr – 15%

ehk 24 988,50 krooni ehk 1597 eurot. Hageja väide, et kindlustuslepingu olemasolul oleks

hüvitisenõue läinud üle regressi korras kindlustusandjale ja kostja ei oleks kahju heastamisest

vabanenud, võib küll õiguslikku sisu omada, kuid sellele tuginedes ei saa lahendada selle

hageja nõuet selles menetluses. Kohus leidis, et kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist tuleb

vähendada 15%-ni tõendatud kahjusummast. Selline kahjuhüvitis vastab ka kostja süü astmele

ja on kooskõlas nende asjaoludega, mille eest vastutab kahjustatud isik ehk hageja ise.

Kohus leidis, et hageja viivisenõue ei ole põhjendatud ning tuleb jätta tulenevalt VÕS § 113

lg 1 ja § 82 lg 3 sätetest rahuldamata. Arvestades, et kostja vaidlustas hageja kahjunõude ja

kahju hüvitamise üle käib kohtuvaidlus, siis ei ole hüvitis muutunud sissenõutavaks.

Kohtuotsusega väljamõistetav hüvitis muutub sissenõutavaks otsuse jõustumisel.

Kohus oli seisukohal, et otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1

alusel on asjakohane, arvestades kostja taotlust ja põhjendusi. Hageja ei ole taotlusele vastu

vaielnud põhimõtteliselt, vaid ei nõustunud hüvitusega 10 või 30 eurot kuus. Kohus arvestas

kostja sissetulekut ja määras, et kahju tuleb hüvitada 12 kuu jooksul võrdsetes osades.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Teho

Eesti

Teehooldus

OÜ

(uus

ärinimi

SEMIFER

GRUPP

OÜ)

esitas

apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. mai 2011 otsuse tühistamist osas,

millega jäeti hagi rahuldamata ning määrati otsuse täitmise kord ja viis, ning tühistatud osas

uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada või saata asi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on kohus ebaõigesti jätnud tuvastama hageja tööjõukulud kahjuna. Asjaolu, et hageja

parandas sõiduki oma töötajate tööjõudu kasutades, ei tähenda seda, et hageja ei ole kandnud

kulusid tööjõule. Ekspert A. Leppiku arvamus tõendab, et sõiduki parandamise tööjõukulu

suurus on 93 600 krooni. Muul viisil kui sisseostetava teenustöö hinna alusel on hagejal

praktiliselt võimatu tõendada tööjõukulu suurust. Kostja nõustus A. Leppiku arvamusega,

mille järgi sõiduki taastusremondi eelarveline maksumus, sh varuosad ja remonttööd, on 219

290 krooni, sest 11.04.2011 kohtuistungil kostja avaldas, et: „219 290 krooni võis kuluda küll

auto remondiks“. Samal kohtuistungil avaldas kostja esindaja täiendavalt, et: „selle auto

parandamise mõistlik kulu, sh varuosad + tööraha, on mitte rohkem kui 150 000-188 000

krooni“. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 4, kuivõrd hindas esiletoodud asjaolu (tööjõukulu

kahjuna) otsuses erinevalt mõlemast poolest. Teisalt kohus ebaõigesti ei lugenud

tööjõukulusid kahjuna omaksvõetuks. Kui kohus tuvastas, et hageja parandas sõiduki oma

töötajate tööjõudu kasutades, kuid tööjõukulu täpset suurust ei lugenud tõendatuks tõendite

puudumise tõttu, pidanuks kohus otsustama VÕS § 127 lg 6 alusel hüvitise suuruse ise;

2) on kohus ebaõigesti jätnud tuvastama sõiduki väärtuse vähenemise kahjuna. Kostja ei ole

vaidlustanud hageja väidet, et sõiduki väärtus on avarii tõttu vähenenud ka parandamise

järgselt. Kohus oleks pidanud TsMS § 231 lg 4 alusel kostja omaksvõttu eeldama. Samuti on

üldteada asjaolu, et avarii läbi teinud, kuid parandatud sõiduk on harilikult väiksema

väärtusega kui samasugune mitteavariiline sõiduk. Ekspert A. Leppiku arvamust ning Keil

M.A. OÜ hindamisakti kogumis hinnates selgub, et sõiduki avariieelne maksumus oli

1 200 000 krooni, avariilise jäänuki maksumus 600 000 krooni ja avariijärgse, kuid

parandatud sõiduki maksumus 732 000 krooni, millest järeldub, et avariilise, kuid parandatud

sõiduki väärtus on vähenenud 468 000 krooni võrra (1 200 000 – 732 000). Kuigi kohus asus

seisukohale, et kahe hindaja poolt leitud hindasid ei saa võtta aluseks sõiduki väärtuse

vähenemise arvutamisel, siis eelistas kohus ikkagi Keil M.A. OÜ hindamisakti. Kohus ei ole

põhjendanud, miks on ekspert A. Leppiku arvamus ebaõige ja Keil M.A. OÜ hindamisakt

õige. Seejuures A. Leppiku eksperdiarvamusest nähtuvad mh andmed, mille alusel ekspert

ilmselt jõudis järeldusele, et sõiduki avariieelne maksumus oli 1 200 000 krooni. Keil M.A.

OÜ hindamisaktist ei nähtu, mille alusel jõuti arvamusele, et sõiduki maksumus seisuga

27.07.2010 on 610 000 krooni + km 20%. Asjaolu, et kahe erineva hindaja antud hindades on

sedavõrd suur erinevus, ongi seletatav toimunud avariiga. Mõistlikult ei ole võimalik arvata,

et üksnes 11 kuuga ja täiendavalt läbitud 2622 km-ga muutub sõiduki hind 468 000 krooni.

Selline arvamus on vastuolus üldtunnustatud hindamismeetoditega, mille järgi sõiduki iga

läbitud 100 000 km vähendab sõiduki hinda ca 15% ja iga aastaga väheneb sõiduki hind

samuti ca 15%. Keil M.A. OÜ hindamisaktis märgitud lause, et „Akt on koostatud tehniliste

parameetrite ja varustuse alusel arvestades loomulikku kulumist, arvestatud ei ole tehnilisi

puudusi agregaatide töös ning auto tehnoseisundis“ on ilmselt eksitav. Ebaõige on kohtu

seisukoht, et esitatud nõude lahendamisel ei tule lähtuda kahjust, mis hagejale on tekkinud

temale kuuluva vara väärtuse vähenemisest. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 132 lg 3.

Hageja on esitanud asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude ja seaduse järgi

hõlmab see nii asja parandamise mõistlikke kulusid kui ka võimalikku väärtuse vähenemist;

3) on kohus ebaõigesti kvalifitseerinud vaidlusaluse suhte deliktiõiguse järgi. Kohtupraktikas

on eitatud deliktiõiguslike nõuete esitamist töötaja vastu, kes on kahjustanud talle lepingu

täitmise käigus üleantud tööandja vara (3-2-1134-05). Ebaõige on ka liiklusseaduse ja

liikluseeskirja kohaldamine, kuivõrd nende avaliku õiguse valdkonda kuuluvate õigusaktide

eesmärk ilmselt ei olnud tööandja vara kaitsmine töötaja rikkumiste eest. Arvestades, et

poolte vahel oli tööleping ning kostja rikkus töölepingust tulenevat vara hoidmise kohustust,

pidanuks kohus kohaldama VÕS ja TLS lepingulise vastutuse sätteid;

4) on kohus ebaõigesti tuvastanud ja ebapiisavalt põhjendanud, et kostja pani rikkumise toime

hooletusest, mitte raskest hooletusest. Kostja süü astet mõjutab oluliselt asjaolu, et kostja

rikkus tahtlikult sõiduki loata ja mittesihipärase kasutamise keeldu. Kohus jättis kostja

hoolsuse määra hindamisel arvestamata TLS §-s 16 sätestatud asjaoludega ning ei ole

põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja väitega, et kostja ei täitnud oma töökohustusi lojaalselt.

Töölepingust, eelkõige p-st 7.1.2, kostja kirjalikust seletusest (hagiavalduse lisa 8), kostja

otsese ülemuse J.K. seletuskirjast (hagiavalduse lisa 9), Jõgeva linna hooldusala kaardist

(hagiavalduse lisa 10) ja Maa-ameti kaardiserveri väljavõttest (hagiavalduse lisa 11) järeldub

selgelt, et liiklusõnnetuse ajal kasutas kostja tahtlikult sõidukit tööandja loata ja tööülesannete

täitmisega mitte seotult.

Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et hageja on jätnud kostja kui spetsiifilise mehhanismi juhi

juhendamata. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta on saanud hagejalt sõiduki väljaõpet.

Kohtuotsusest ei nähtu, missugusele tõendile tuginedes kohus järeldas, et kostja pole hagejalt

väljaõpet saanud. Hageja palub ringkonnakohtul kuulata üle hageja töötaja, kes viis läbi kostja

väljaõppe. Kostjal on C-kategooria sõiduki juhtimise õigus aastast 1982, lisaks pikaaegne

traktoristina töötamise kogemus ja enne liiklusõnnetuse toimumist oli kostja töötanud hageja

ettevõttes mehhanismijuht käsipuhastaja ametikohal neli aastat. Neist asjaoludest järeldub, et

liiklusõnnetuse toimumise ajaks olid kostjal sõiduki juhtimiseks küllaldased kogemused ning

vajalikud teadmised ja oskused. Asjaolu, et kostjal olid sõiduki kasutamiseks vajalikud

teadmised ja oskused, järeldub kaudselt ka ametijuhendist, mille p 3.4 kohaselt oli kostjal

õigus keelduda tööst, milleks tal ei ole väljaõpet, ning asjaolust, et kostja ei ole esile toonud

asjaolu, et ta oleks keeldunud tööst sõidukiga. Kostja töölepingu p 3.7 nägi ette, et lepingule

allakirjutamisega töötaja tõendab, et on andnud õiget informatsiooni oma tööoskuste ja

kvalifikatsiooni kohta, mis on tööandja poolt nõutavad nimetatud ametikohal töötamiseks.

Ekspertiisiaktist nr LL-274-09/4466 ja ekspert J. Marmori selgitustest kohtuistungil järeldub,

et kostja eiras jämedalt liikluseeskirja ja tööohutusnõudeid, kuivõrd juhtides koormaga

sõidukit lagedal maastikul, sileda ja kuiva asfaltkattega teelõigul, täisnurksesse kurvi

lähenedes ei vähendanud liikumise kiirust, kuigi teadis või pidi teadma, et koormaga sõiduki

masskese on kõrgemal ja seetõttu on kurvis suur ümberpaiskumise oht;

5) on kohus ebaõigesti jätnud kohaldamata TLS § 74 lg 2. TLS § 74 lg 2 on erisäte VÕS

§ 139 ja § 140 suhtes, mistõttu kaks viimast paragrahvi oleks tulnud jätta kohaldamata. Kostja

oli saanud hagejalt sõiduki väljaõppe. Antud asjas ei põhjustanud liiklusõnnetust asjaolu, et

sõiduki näol on tegemist suurema ohu allikaga, vaid kostja riskeeriv liikluskäitumine ja

ebaõiged juhtimisvõtted. Liiklusõnnetus ja selle tagajärjel varaline kahju ilmselt ei tekkinud

tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel. Kohus on ebaõigesti

tuginenud ka liisingulepingule. Kostja ei ole liisingulepingu osaline ja liisingulepingu

kohustuse sõlmida vabatahtlik kindlustusleping omavastutuse määraga maksimaalselt 15%

eesmärk ei ole kostja kaitsmine vastutuse eest hagejale kahju tekitamisel. Kindlustuse

olemasolu ei oleks välistanud ega vähendanud kostja vastutust, sest kindlustusandja poolt

kahju hüvitamisel oleks hüvitisnõue regressi korras üle läinud hagejalt kindlustusandjale;

6) on kohus ebaõigesti jätnud viivisenõude rahuldamata. Seadusest ei tulene, et võlgniku poolt

nõude vaidlustamine mõjutaks kohustuse (nõude) sissenõutavust. Kohus on ebaõigesti

kohaldanud VÕS § 113 lg 1 ja § 82 lg 3 ning jätnud kohaldamata VÕS § 82 lg 7;

7) on kohus ebaseaduslikult määranud kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ja viisi. TsMS §

445 lg-st 1 tulenev õigus taotleda kohtult kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist on

üldjuhul hagejal. Kostja võib esitada sellise taotluse üksnes juhul, kui ta on esitanud

vastuhagi. Vastasel juhul rikutaks tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet ning kostja

sekkuks lubamatult hageja õigusesse määrata kindlaks vaidluse ese TsMS § 4 lg 2 tähenduses.

Sisuliselt kohus lubamatult menetles ja lahendas kostja ebaselge (konkretiseerimata) taotluse

ja tegi otsuse nõude kohta, mida kostja ei ole esitatud. Eeltoodud seisukohti toetab ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-2-1-31-10 (p 20). Hageja on vaielnud

kostja taotlusele algusest peale vastu ega ole oma seisukohta muutnud.

5. J. Bogdanov vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellant viitab asjaoludele, mida esimese

astme kohtus on TsMS § 351 tähenduses vajalikus ulatuses arutatud. Kohus andis

menetlusosalistele piisavalt aega oma seisukohtade avaldamiseks ning vajalike tõendite

esitamiseks. Kohus juhtis poolte tähelepanu asjas tähtsust omavatele asjaoludele;

2) on kahjuhüvitise vähendamise aluseks VÕS § 139 lg 1 ja § 140 lg 1, s.o kahjustatud isiku

osa kahju tekkimisel ja kahju hüvitamise piiramine. Kohtuotsuse kohaselt seisnes hageja osa

kahju tekkimisel selles, et hageja oli jätnud kahju tekkimise võimaliku ohu tõrjumata ja kostja

kui spetsiifilise mehhanismi juhi juhendamata. Ilma vastava juhendamiseta sõiduki kostja

kasutusse andmisel pidi hageja ette nägema kahju tekkimise võimalust. Lisaks asus kohus

seisukohale, et sõiduki kindlustamata jätmisel (kuigi liisingulepingu p 6.1 kohaselt oli see

kohustuslik) jäi hagejal ära võimalus vähendada kahju ulatust. VÕS § 140 lg 1 kohaldamisel

lähtus kohus kostja süü astmest ning vastutuse iseloomust;

3) on kostja esindaja püüdnud lahendada probleeme kohtuväliselt, lähtudes asjaolust, et kostja

näol on tegemist materiaalselt mittekindlustatud isikuga, kelle majanduslik olukord ei parane,

kuna kostja sai liiklusõnnetuse tagajärjel raskeid kehavigastusi, mille tõttu määrati talle raske

puue püsiva 80% töövõimekaotusega. Asja lahendamine kokkuleppe sõlmimisega

ebaõnnestus, sest hageja ei nõustunud sellega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja 1597 eurot, ning selles osas ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu

vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus ei arvestanud kahjuhüvitise suuruse

kindlaksmääramisel hageja tööjõukulusid ja sõiduki väärtuse vähenemist ning jättis

rahuldamata hageja viivise nõude. Ühtlasi tuleb muuta maakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel ning sellest tulenevalt muudab

ringkonnakohus kostjalt väljamõistetava kahju hüvitise suurust. Eelneva alusel tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista 3042,25 eurot kahjuhüvitise katteks ja 41,30 eurot viivise katteks.

Ühtlasi tuleb muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas.

8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli kahju tekitamise ajal töölepinguline

suhe ning kahju tekitamise ajal oli sõiduk kostja kasutuses seoses tööülesannete täitmisega.

Samas on maakohus ekslikult leidnud, et vaidluse lahendamisel kuulub kohaldamisele

võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätted. Maakohtu seisukoht, et töölepingust

tulenevate kostja kohustuste eesmärk oli muu kui töölepingu täitmisega tekitatud kahju

ärahoidmine, ei ole kooskõlas töölepingu seaduse 4. peatüki sätetega. Pooltevahelisest

töölepingust ja TLS §-st 15, milline sätestab töötaja põhikohustused, tulenevaks töötaja üheks

kohustuseks on hoiduda oma tegevusega tööandja vara kahjustamisest. TLS § 74 piiritleb

töötaja vastutuse ulatust temapoolsel kahju tekitamisel. Tegemist on erisättega VÕS §-dele

115 ja 127-140, mis tulevad kohaldamisele ulatuses, mille suhtes käesolev paragrahv ei

sätesta erisusi.

9. Maakohus on õigesti leidnud, et sõiduki remondikulude suurus varalise kahjuna moodustab

131 912,40 krooni. Nimetatud asjaolu üle pooled apellatsiooniastmes ei vaidle.

Ekspert A. Lepiku arvamusest sõiduki taastusremondi maksumuse kohta on ekspert lähtunud

tööjõukulude maksumuse kindlakstegemisel sisseostetavast teenustööst. Asja materjalidest

nähtuvalt parandas hageja avariilise sõiduki oma remonditöökojas, kuid ei ole selle kohta

eraldi tõendit esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna hageja parandas

avariilise sõiduki oma remonditöökojas, siis on põhjendamatu lähtuda tööjõukulude

maksumuse kindlakstegemisel eksperdi arvamuses märgitud tööde hinnast 260 kr/h. Samas on

põhjendamatu maakohtu seisukoht, et kuna hageja ei ole remonditööde maksumust

tõendanud, tuleb tema nõue jätta selles osas rahuldamata. Kostja on maakohtu istungil

nõustunud, et sõiduki remondikulude maksumus võis olla kokku 150 000-188 000 krooni

(s.h tööjõukulud). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et sellises olukorras on võimalik

kahju suurust kindlaks teha, arvestades TsMS §-s 233 ja VÕS § 127 lg-s 6 sätestatut.

Arvestades eelnevat ning asjaolu, et hageja tegi sõiduki kordategemiseks kindlasti kulutusi,

määrab ringkonnakohus tööjõukulude suuruseks 18 087,60 krooni. Seega moodustab sõiduki

remondikulude suurus hageja kahjuna kokku 150 000 krooni.

VÕS § 132 lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise.

Maakohus on nimetatud sätet ebaõigesti kohaldanud ning põhjendamatult leidnud seda, et

hageja ei ole kostjalt nõudnud sõiduki väärtuse vähenemist kahjuna.

Ekspert A. Lepiku arvamus (I kd, t.l 138-139) tõendab, et sõiduki avariieelseks maksumuseks

oli 1 200 000 krooni ning avariilise jäänuki maksumus 600 000 krooni. Keil M. A. OÜ

hindamisaktist (I kd, t.l 147) nähtuvalt oli sõiduki turuväärtus pärast remonti 732 000 krooni.

Hindamisaktis on märgitud, et aktis ei ole arvestatud tehnilisi puudusi agregaatide töös ning

sõiduki tehnoseisundis. Maakohtu seisukoht, et nimetatud kahe hindaja poolt antud hinnangut

ei saa arvesse võtta sõiduki väärtuse vähenemise kindlakstegemisel, on ebaõige.

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kostja ei ole esitanud omapoolseid

tõendeid, millised seaksid eelmärgitud hageja esitatud tõendid kahtluse alla. Vastuses

apellatsioonkaebusele on kostja märkinud, et kohus andis menetlusosalistele piisavalt aega

oma seisukohtade avaldamiseks ning kõigi vajalike tõendite esitamiseks. Sellises olukorras

puudus maakohtul õigus jätta kindlaks tegemata hageja nõue sõiduki väärtuse vähenemiseks.

Arvestades sõiduki iga (esmane registreerimine oktoobris 2004, avarii toimumine 2009) ning

asjaolu, et avarii läbi teinud, kuigi parandatud sõiduki, väärtus on väiksem kui samasugusel

mitteavariilisel sõidukil, on põhjendatud lähtuda väärtuse vähenemisest summas 450 000

krooni

(1 200 000-750 000).

Ringkonnakohus

lähtub

sõiduki

väärtuse

vähenemise

kindlakstegemisel ekspert A. Lepiku arvamuses märgitud sõiduki jäänuki maksumusest

600 000 krooni ja hageja poolt teostatud remonditööde maksumusest 150 000 krooni, mille

võrra on sõiduki väärtus pärast remonditööde tegemist suurenenud. Keil M.A. OÜ

hindamisakt sõiduki turuväärtuse kohta ei ole täpne, kuna selles on märgitud, et arvestatud ei

ole tehnilisi puudusi agregaatide töös ning sõiduki tehnoseisundis.

Kokku moodustab kostja tekitatud kahju: remonditööde maksumus 150 000 krooni, kulud

seoses sõiduki teisaldamisega, liiklusõnnetuse tagajärgede likvideerimisega, kohtueelsed

õigusabikulud 34 677,60 krooni (nimetatud kulude suurust ei ole apellatsiooniastmes

vaidlustatud) ning sõiduki väärtuse vähenemine 450 000 krooni, kõik kokku 634 677,60

krooni.

10. TLS § 74 lg 2 kohaselt kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta

tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid,

süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja

juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult

eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse

tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.

Ringkonnakohus märgib, et eelnimetatud sätte puhul ei ole tegemist kinnise loeteluga ning

vaidluse lahendamisel võib kohus arvesse võtta ka muid asjaolusid.

Kostja poolt sõiduki kiiruse kohaldamata jätmine teeoludele vastavalt ning sõiduki

iseärasustega mittearvestamine (kõrgel asuva masskeskmega spetsiifiline sõiduk) kinnitab

kostja poolt käibes vajaliku hoole järgimata jätmist. Seega on kostja rikkunud töökohustust

hooletuse tõttu. Sõiduk oli kostja õiguspärases kasutuses seoses tööülesannete täitmisega ning

apellandi väide, et kostja kasutas sõidukit tööülesannete täitmisega mitteseonduvalt, ei ole

põhjendatud. Asja materjalidest ei tulene, et kostja ei järginud käibes vajalikku hoolt olulisel

määral.

Liisingulepingu p 6.1 kohaselt liisinguvõtja kohustub hiljemalt liisingueseme enda valdusesse

saamise päeval sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu.

Liisingulepingu p-st 6.3 tulenevalt on vabatahtliku kindlustuse korral omavastutuse määr

15%. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja jättis liisingueseme (sõiduki) kindlustamata. Nimetatud

asjaolu tuleb TLS § 74 lg 2 alusel arvestada, kuna vabatahtliku kindlustuse korral oleks kahju

omavastutust ületavas osas hüvitanud kindlustusandja. Seega oleks hageja saanud sõiduki

kindlustamise korral olulises ulatuses, s.o 539 475,96 krooni (634 677,60x15%= 539 475,96),

kahju

tekkimist

vähendada.

Sellest

tulenevalt

vähendab

ringkonnakohus

kostjalt

väljamõistetavat kahju 539 475,96 krooni võrra. Apellandi seisukoht, et kindlustuse

olemasolu ei oleks vähendanud kostja vastutust, ei ole asjakohane, kuivõrd hagejal oleks

kostja vastu nõudeõigus vaid omavastutuse määra arvestades.

TLS § 74 lg 2 kohaselt arvestatakse kahju ulatuse kindlaksmääramisel samuti töötaja töötasu

ning tema töötamise kestust ja senist käitumist tööandja juures. Kostja on kinnitanud, et ta sai

avarii tagajärjel vigastusi ning talle määrati raske puue püsiva 80% töövõimekaotusega.

Kostja saab töövõimetuspensioni 230 eurot kuus ning tal puudub vara, millele sissenõuet

pöörata. Nimetatud kostja esitatud faktilisi asjaolusid ei ole hageja vaidlustanud. Hageja ei ole

vaidlustanud ka kostja poolt esiletoodud asjaolu, et hageja juures töötamise aja jooksul on ta

käitunud tööandja suhtes lojaalselt ega ole töökohustusi rikkunud. Ringkonnakohus arvestab

nimetatud asjaolusid kostjalt kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel.

Mehhanismijuht-käsipuhastaja ametijuhendi (I kd, t.l 22) p 3.3 kohaselt oli kostjal õigus saada

vajadusel täiendkoolitust. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja kasutuses oli eriliigiline

sõiduk, mille masskese oli tavalistest sõidukitest kõrgem, siis hageja poolt kostja suhtes

täiendkoolituse läbiviimata jätmine võis samuti soodustada kostja poolt kahju tekkimist.

Ringkonnakohus vähendab ka sellel alusel kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist.

Hageja poolt sõiduki kindlustamata jätmise tõttu oleks kostjalt väljamõistetav kahju 95 201,64

krooni. Arvestades kostja süü astet, tema varanduslikku ja tervislikku olukorda, senist

töötamist kostja juures, hageja poolt kostja suhtes täiendkoolituse läbiviimata jätmist ning

seda, et hageja suhtes on tegemist äriühinguga, kelle võimalused oma majandustegevuses

edasi tegutseda ei ole oluliselt halvenenud seoses vaidlusaluse kahju tekitamisega, vähendab

ringkonnakohus kostjalt väljamõistetavat kahju lisaks 50%. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista 47 600,82 krooni (3042,25 eurot).

Hagiavaldusest ei nähtu, et hageja oleks arvestanud TLS § 74 lg-s 2 nimetatud asjaoludega.

11. Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja viivisenõude.

VÕS § 82 lg 3 kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene

ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast

lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

kohta, viisi ja olemust.

VÕS § 82 lg-st 3 tulenevalt on mõistlikult vajalik aeg tähtaeg, millega määratakse tähtpäev,

milleks peab kohustus hiljemalt olema täidetud ning kohustus muutub sissenõutavaks pärast

tähtaja möödumist. Sellest järelduvalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et kui kahju

hüvitamise üle käib kohtuvaidlus, et muutu kohustus sissenõutavaks enne kohtuotsuse

jõustumist.

Asja materjalidest nähtuvalt nõudis hageja kostjalt kahju hüvitamist hiljemalt 26.05.2010.

Muuhulgas märkis hageja, et ta on nõus ka kahju hüvitamisega graafiku alusel. Kostja hageja

nõudekirjale ei vastanud ega kahju hüvitanud ning seetõttu tuleb viivist arvestada alates

27.05.2010. Hageja pöördus hagiga kohtusse 28.07.2010 ning nõudis eraldi viivise

väljamõistmist hagi esitamise aja seisuga.

Seisuga 28.07.2010 oli kostja viivituses 62 päeva. Nimetatud ajavahemikus oli VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr 8% aastas ja 0,0219% päevas.

Arvestades kahju 47 600,82 krooni, moodustab viivis 62 päeva eest viivise päevamäära

0,0219% järgi 646,32 krooni (41,30 eurot).

Lisaks nõudis hageja TsMS § 367 alusel viivise väljamõistmist alates kohtuotsuse tegemisest

kuni täitmiseni. Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus TsMS § 367 alusel on põhjendatud.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja viivise vähendamise taotlust esitanud.

12. Kostja seisukohtadest nähtuvalt palus kostja TsMS § 445 lg 1 alusel määrata kindlaks

otsuse täitmise kord ja tähtaeg. Maakohtu istungil on kostja täpsustanud oma sellekohast

nõuet ning kinnitanud, et ta on suuteline hüvitama kahju ühes kuus 10 eurot (I kd, t.l 229

pöördel).

Maakohus mõistis kostjalt välja 1597 eurot ja kohustas kostjal maksma nimetatud summas

kahjuhüvitise 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kuigi nimetatud maakohtu otsustust ei ole kostja apellatsiooniastmes vaidlustanud, võib asja

materjalidest järeldada, et kostja ei ole suuteline 133 euro suurust kahju osa ühes kuus

hüvitama. Käesoleva otsusega mõistab ringkonnakohus kostjalt välja kahjuhüvitise 3042,25

eurot ja viivise ning mõistlik ei ole määrata otsuse täitmise viisi selliselt, et kostja hüvitaks

igakuuliselt 10 eurot. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja taotluse otsuse täitmise korra ja

tähtaja määramiseks rahuldamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et TsMS § 445 lg 1 alusel on otsuse

täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramist õigus taotleda ka kostjal (mitte ainult hagejal).

Ringkonnakohus eeldab, arvestades kostja vanust, et eelduslikult võib kostja tervis paraneda

ning täitmise käigus on võimalik sellega arvestada.

13. Hageja nõue 253 394,50 krooni rahuldati 48 247,14 krooni (põhinõue 47 600,82 krooni ja

viivisenõue 646,32 krooni), s.o 19,04% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad menetluskuludest

maakohtus 19,04% ulatuses kostja kanda ja 80,96% ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses taotles hageja kostjalt täiendavalt 228 406,88 krooni väljamõistmist

ning ringkonnakohus mõistis kostjalt täiendavalt välja 23 259,52 krooni ehk ringkonnakohus

rahuldas hageja nõude 10,18% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad menetluskuludest

ringkonnakohtus 10,18% ulatuses kostja kanda ja 89,82% ulatuses hageja kanda.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja