3-11-3039/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht

02.02.2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-3039

Haldusasi

V.V.

kaebus

Raivo

Paju

kohustuste

täitmisele

kohustamiseks

(ehitama

välja

DP-ga

ettenähtud

infrastruktuurid: tänavad koos tänavavalgustuse ja

haljastusega;

tagama

kanalisatsioonitrasside

väljaehitamine

ühinemiseks

Rae

küla

ühiskanalisatsiooniga; välja ehitama pinnase-, sade-ja

drenaazivee ärajuhtimise süsteemi). Alternatiivnõudega-

tuvastada, et R.Paju õigusvastaselt jättis täitmata

2003.a. sõlmitud Rae vallaga sõlmitud lepingu p-des

2.1.1; 2.1.4 ja 2.1.5 nimetatud kohustused.

Resolutsioon

1. Tagastada

kaebus

selle

esitajale

läbivaatamatult

2. Saata määruse ärakiri kaebuse esitajale.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15

päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates

KAEBUSE ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED:

1. V.V. esitas 29.12.2011 Tallinan Halduskohtule kaebuse Raivo Paju kohustustele täitmisele

kohustamiseks - ehitama välja DP-ga ettenähtud infrastruktuurid: tänavad koos

tänavavalgustuse

ja

haljastusega;

tagama

kanalisatsioonitrasside

väljaehitamine

ühinemiseks Rae küla ühiskanalisatsiooniga; välja ehitama pinnase-, sade-ja drenaazivee

ärajuhtimise süsteemi.

2. Kaebaja esitas ka alternatiivnõude- tuvastada, et R. Paju õigusvastaselt jättis täitmata

2003.a. sõlmitud Rae vallaga sõlmitud lepingu p-des 2.1.1; 2.1.4 ja 2.1.5 nimetatud

kohustused.

3. Alates 01.01.2012 kehtima hakanud Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 283

lõikest 1 tulenevalt peab enne 01.01.2012 esitatud kaebuse lubatavust kontrollima seni

kehtinud HKMS-ist lähtudes. HKMS § 286 lg-st 2 tulenevalt peab kohus kaebuse käiguta

jätmisel või tagastamisel kontrollima, kas kaebus vastab uues HKMS-is sätestatud sisu- ja

vorminõuetele. Vastavalt kehtinud HKMS § 11 lg 1 p 2 kontrollis kaebuse saanud

halduskohus, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse. Vastavalt HKMS § 3 lg 1 kuulus

halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud

juhtudel haldustoiminguks loa andmine ning seadusega halduskohtu pädevusse antud

muude asjade lahendamine. Sama paragrahvi lõige 2 sätestas, et halduskohtu pädevusse ei

kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse

menetluskorra. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 10 lg 3 kohaselt tuli

tuvastamiskaebuse esitamisel märkida kaebuses põhjendatud huvi vastava asjaolu

kindlakstegemiseks. Ka uue HKMS § 38 lg 4 kohaselt tuleb tuvastamiskaebuses selgitada,

miks on kaebaja õiguste kaitseks tuvastamiskaebuse esitamine vajalik; uue HKMS § 45 lg

2 kohaselt võib tuvastamiskaebust esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu

tõhusamaid vahendeid. Seega on tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse põhjendamise

kohustus sarnaselt endise HKMS § 10 lõikele 3 ka hetkel kehtivas HKMS § 38 lõikes 4.

Sarnaselt tuleb ka kehtiva seaduse kohaselt kaebuses märkida sellega taotletavad nõuded

(HKMS § 38 lg 1 p 5). HKMS § 37 kohaselt saab kaebusega halduskohtult nõuda

haldusakti või selle osa tühistamist; haldusakti andmist või toimingu tegemist; haldusakti

andmise või toimingu tegemise keelamist; avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

hüvitamist; haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist; haldusakti

tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust

omava faktilise asjaolu kindlakstegemist.

4. Kohus leiab, et käesolev avaldus ei kuulu halduskohtu pädevusse ja tuleb seetõttu HKMS §

121 lg 1 p 1 alusel selle esitajale tagastada.

5. Kohtukaebuses märgitakse, et 23.06.2003.a. sõlmiti Rae Vallavalitsuse, Kivinuka KV OÜ

ja Raivo Paju vahel DP-järgsete teede ning tehnovõrkude ja rajatiste väljaehitamise

kohustuste üleandmise leping. Lepingu (p 1) kohaselt oli selle objektiks Ehitusseadus

(EhS) § 13 tulenevate valla kohustuste üle andmine kinnisvara arendajatele seoses Rae

valla Rae küla Künnapuu pere-elamute grupi DP järgsete väljaehitamisele kuuluvate teede

ning tehnovõrkude ja –rajatiste rajamisega ning sellega seotud ning teistes õigustes

kokkuleppimine. Arendajad kohustusid vastavalt DP-le Künnapuu kinnistule planeeritud

kruntide teenindamiseks kinnistu piires ehitama infrastruktuuri ning p 3.1 kohaselt ei ole

vallal planeeritaval alal kohustusi ning lepingu p 2.1 kohustused realiseerib kinnisvara

arendaja. Seega nähtub kohtule, et kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud Lepingut, selle

kehtivust vms ja on nõustunud, et vald võis tulenevalt seadusest vabaneda DP alal

ehitamisest. Kaebaja ei ole ka selle Lepingu pool ning nähtub, et lepinguosalised ei ole

Lepingut vaidlustanud ning see on kehtiv. Lepinguliste kohustuste täitmist saavad

lepinguosalised nõuda üksteiselt ning kuivõrd kaebaja märgitud objektide rajamine on

arendajatele pandud kohustus, siis mõjutab kolmandate isikute olukorda see, kuidas

arendajad täidavad oma kohustusi nendega sõlmitud lepingute alusel. Kaebaja märgib, et

R.Paju ei ole infrastruktuuri rajatisi vastavalt vallaga sõlmitud kokkuleppe p 2.1.1; 2.1. 4;

2.1.5 alusel välja ehitanud. Tee ehitamiseks on väljastatud ehitusluba 15.12.2003.a.

05.04.2011.a. võõrandas R.Paju Künnapuu tee kinnistu Künnapuu 23 Vesi OÜ-le. Samas ei

nähtu kohtule, kas kaebaja on esitanud ja välja selgitanud, kuidas võõrandamisel läksid

kohustused üle uuele omanikule ja kas nad läksid üle. Kaebuse esitaja märgib, et ta elab

DP-ga kaetud alal xxxxxxx ja seal asub tema elamu. Kaebaja leiab, et tema subjektiivseid

õigus rikub R.Paju, kes ei ehita välja infrastruktuure. Seega saab järeldada, et subjektiivsete

õiguste rikkumist seostab kaebaja ekslikult valla ja arendajate omavahelise lepinguga.

Kuna kohustused läksid üle arendajale, siis ei ole vallal enam neid kohustusi, mille täitmist

nõuab kaebaja R.Pajult ehk sisuliselt ei saa kaebaja samas enam tema loogikat järgides ka

väita, et vallal on Lepingust tulenevalt avalik-õiguslikud kohustused, mis on täitmata. Kui

need puuduvad vallal, siis ei saa R.Paju astuda nn valla asemele ja olla vastustajaks

samades õigustes ja kohustustes nagu seda oleks olnud vald. Kohus ei nõustu kaebuse

esitaja lähenemisega, et R.Paju saab olla antud juhul vastustajaks põhjusest, et ta nn

asendab valda. Vallal on Lepingust tulenevalt teistsugused kohustused ning arendajatel DP

alal ehitamiskohustused. Kaebaja leiab, et Lepingu näol on tegemist halduslepinguga ja

selle täitmist saab nõuda halduskohtus. Kohus nõustub, et haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 95 kohaselt on tegemist halduslepinguga, kui see reguleerib haldusõigussuhteid; HMS §

96 lg 1 kohaselt on selle üheks pooleks haldusorgan. EhS § 13 kohaselt tagab DP kohase

avalikult

kasutatava

tee

ja

üldkasutatava

haljastuse,

välisvalgustuse

ja

vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kohalik

omavalitsus, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaebaja küll ei ole esitanud täpsemaid

andmeid, millised on DP kohased objektid, kuid kaebusest võib aru saada, et kaebaja on

nõustunud, et Lepinguga pandi arendajale kohustus välja ehitada objektid, mis jäävad DP

alale ja on seotud eraõiguslike isikute varaga, mitte vallale kuuluva varaga. Kaebaja märgib

veel, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt on

omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada vallas või linnas muuhulgas veevarustust,

kanalisatsiooni, heakorda, valla ja linnatänavate korrashoidu juhul, kui need ülesanded ei

ole seadusega antud teise täita, millega tuleb nõustuda, kuid antud juhul nähtub, et sellest ei

piisa, et kaebust lahendada halduskohtus. Kaebaja viitab veel Riigikohtu praktikale ja

järeldab, et Lepingut tuleb lugeda halduslepinguks, millega seotud vaidluse lahendamine

kuulub halduskohtu pädevusse. Kohus nõustub ka selle seisukohaga, kuid kohtule nähtub,

et antud juhul ei ole tekkinud vaidlust Lepingu tühistamiseks, valla kohustuste täitmata

jätmise üle, vms sellist lepinguvaidlust. Kaebaja nõuab, et arendaja täidaks temale üleantud

kohustuste täitmist ja kaebaja on tsiviilasjas esitanud mitmeid nõudeid, sh servituudi

seadmist kinnistule, st maale, mis ei kuulu vallale.

6. HMS § 95 esimese lause kohaselt on haldusleping kokkulepe, mis reguleerib

haldusõigussuhteid ja valdavalt on halduslepingu sisuks mõne avaliku võimu poolt

menetlusosalisele nt garanteeritava õiguse või soodustuse tingimuse täpsem reguleerimine,

poolte nõusolekul avalike ülesannete jaotamine haldusorgani või eraõigusliku isiku vahel.

Antud juhul vald on vabanenud infrastruktuuri väljaehitamise ja finantseerimise

kohustusest, sellega on kohustused üle läinud arendajale ja põhimõtteliselt nähtub, et ka

kaebus käsitleb olukorda samamoodi. Kaebaja leiab aga, et kuna Leping on haldusleping,

siis R.Paju tuleb käsitleda haldusorganina HMS tähenduses, kaebaja viitab veel sama

seaduse § 8 lg –le 1 ja halduskoostöö seadusele (HKTS) § 3 lg –le 2 ja lg-le 4. Kuna

kaebaja leiab, et Rae vald on volitanud R.Paju täitma vallale seadusega antud ülesannet,

siis tuleb ta lugeda HMS alusel haldusorganiks. Viitega HKMS § 4 lg 1 märgib kaebaja, et

haldusaktiks käesoleval juhul on avalik-õiguslikke suhteid reguleeriv haldusleping. Viitega

01.01.2012.a. kehtima hakkavale HKMS § 17 lg-le 1 on vastustajaks ka avalikku ülesannet

enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud

kaebus või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus

asjaolu üle, mille tuvastamist kaebuses taotletakse. Eraisiku kui haldusorgani vastu kaebuse

esitamise võimalust kinnitab ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-86-07 väärteoasjas 16.05.2008.a.

R.Paju täidab Lepingu alusel avaliku halduse ülesandeid. Kaebuse esitamine R.Paju vastu

on vajalik, efektiivne, eesmärgipärane kaebusega taotletava tulemuse saavutamiseks.

Lepingu

mittetäitmisega

rikub

R.Paju

kaebaja

subjektiivseid

avalikke

õigusi.

Kojujõudmiseks liigub kaebaja mööda liiklusohtlikku Künnapuu teed, sellel puudub

pinnase-, sade- ning drenaazivee ärajuhtimise süsteem, tee on kohati vajunud ja kalded ei

ole õiged ning teed ja kinnistud ujutatakse üle, sadevesi tungib elamutesse ja

kanalisatsioonimahutid on üle ujutatud. Teel puudub toimiv tänavavalgustus. Kuna kaebaja

kinnistu suhtes puudub teenindav kanalisatsioonitrasside süsteem, siis ei saa kaebaja liituda

ühiskanalisatsiooniga ja ei saa selliselt osa sellest teenusest. Kaebaja subjektiivsed õigused

tulenevad KOKS § 6 lg 1; Veeseaduse (VeeS) §§-dest 23-24 ja EhS §-st 13, samuti KOKS

§ 6 lg 1, PS § 28 lg 1, Rahvaterviseseaduse (RTerS) § 4 lg 1 p-d 7 ja 9, § 6 lg 5 ja § 10; PS

§ 53 lg 1. Kaebuses viidatakse veel Riigikohtu otsusele nr 3-3-31-11, milles kinnitatakse, et

halduslepinguga võidakse rikkuda kolmanda isiku subjektiivseid õigusi, mistõttu võib

halduslepingut vaidlustada ka nimetatud isik. Kaebajal on ülaltoodu alusel põhjendatud

huvi, et R.Paju täidaks Lepingut. Kaebaja nõuab R.Pajult Lepinguga võetud kohustuste

täitmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt

lepingule või seadusele. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2010 määrusele nr

3-09-1818 ja märgib, et kohus saab kohustada haldusorganit korraldama ja tagama DP

kohase infrastruktuuri lõpuni ehitamist, selline otsus on täidetav ja täitmine kontrollitav.

Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-9-06 leiab kaebaja, et R.Paju ei ole Lepingust

tulenevat kohustust täitnud ja infrastruktuuri ei ole ehitatud lõpuni, selle kohta on Rae vald

andnud korralduse 12.05.2011.a. Mõistlik Lepingu täitmise aeg on möödunud ja ka Rae

valla puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg (6 kuud) on möödunud. Kuna Rae vald ise ei

ole pöördunud kohtusse Lepingu täitmise nõudega R.Paju vastu, siis teeb seda kaebaja,

kuna tema subjektiivseid õigusi rikub R.Paju. Alternatiivselt taotleb kaebaja R.Paju

Lepinguga ettenähtud kohustuste õigusvastase mittetäitmise tuvastamist ja kaebaja viitab

HKMS § 6 lg 3 p 1. Kui R.Paju eitab kohustuste olemasolu kinnistu võõrandamise motiivil,

siis on tuvastusnõue vajalik, et esitada tema vastu hiljem kahjunõue tulenevalt HKMS § 6

lg 3 ja kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-115-04 ja nr 3-3-1-32-10. Kui

kohustamisnõuet ei saa mingil põhjusel rahuldada, siis tuleb rahuldada alternatiivnõue.

Kaebuse andmetel toimub vaidlus ka tsiviilasjas nr 2-10-37118 ja kaebaja märgib, et

tsiviilkohtus taotleb ta servituudi seadmise õigust Künnapuu tee kinnistule.

7. Kohus tutvunud kaebusega märgib esmalt, et kuigi kaebaja on märkinud, et vallal on

kohustused kaebaja poolt viidatud kaebuse p-is 2.2. märgitud õigusnormide kohaselt

tagada tema subjektiivsete õiguste kaitse, nähtub kohtule, et kaebaja ei soovi esitada

kaebust valla vastu, kuivõrd kaebaja on selgelt märkinud, et ta nõuab kohustuste täitmist

R.Pajult ja ka tuvastusnõue on esitatud R.Paju vastu. Kaebaja leiab, et vald on nende

kohustuste täitmise pannud Lepinguga arendajale R.Pajule. Lepingust nähtub, et vald on

volitanud arendajaid täitma EhS §-ga 13 pandud ülesanded seotult DP elluviimisega

planeeritaval alal ja vallal ei ole lepinguväliselt kohustusi ning kui kohustused võtnud

arendajad DP-ga hõlmatud alal vara võõrandavad, siis tuleb neil anda lepinguga võetud

kohustused uuele omanikule. Seega ei jäta kohus kaebust käiguta põhjusest, et kaebaja

võiks ehk soovida esitada oma kaebust mõne teise isiku vastu, so antud juhul nt valla vastu.

Kaebaja ei saaks esitada kaebust antud juhul ka valla eest R.Paju vastu, kuna kaebajal

puuduvad selleks volitused. Samas nähtub, et kaebajat ei oleks ka ilmselt vajalik suunata

esitama kaebust valla vastu, kuna see oleks esitatud andmetel ja motiividel ilmselgelt

perspektiivitu, kuna kaebaja toob selgelt esile, et oma ülesanded jättis täitmata arendaja,

mitte vald. Kaebajal ei ole etteheiteid vallale, sj et vald sõlmis kohustuste üleandmise

Lepingu, selle Lepingu tühisust kaebaja ei väida ning ta nõuab kohustuste täitmist R.Pajult,

pidades sj Lepingut kehtivaks.

8. Kohus nõustub kaebajaga, et vastavalt HMS §-le 95 on haldusleping kokkulepe, mis

reguleerib haldusõigussuhteid. Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või

piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks. Riigikohus on 20.10.2003 a lahendis nr 3-3-1-

64-03 märkinud, et halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks

sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi

või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus

vaatamata kaebaja viidetele leiab, et kaebaja ekslikult leiab, et antud juhul saab ta R.Paju

vastu esitada nõudeid halduskohtus. Lepinguga ei ole eraõiguslikule isikule antud avaliku

võimu volitusi nagu kaebaja ekslikult leiab ja kohtule nähtub, et Leping reguleerib suhteid

valla ja arendajate vahel, mitte kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Vald

tagab Lepingu kohaselt DP kohaste objektide vastuvõtmise ja nende ühendamise valla

võrkudesse, kui objektid saab vastu võtta ning vaidlust selles küsimuses kaebuse andmetel

ei saa tekkida, vähemalt ei viita kaebaja sellisele ohule, seega ei ohustata kaebaja avalik-

õiguslikke subjektiivseid õigusi, mille täitmise kohustus lasub endiselt vallal ja milliseid

kohustusi ei saa panna arendajale. Lepingu sõlmimine kohustuste üleandmise kohta ei

tähenda, et kokkulepitud tööd, mille vaidlustab kaebaja, on valla avalik-õiguslikud

ülesanded. Kaebaja algatatud tsiviilasjas nr 2-10-37118 lõplikust hagitekstist nähtub, et

kaebaja sõlmis kinnistu suhtes 12.09.05 notariaalse lepingu ja R.Paju võttis (arendajana)

endale kohustuse rajada lepingu eseme piirini killustikkattega tee (p 6.1.1), mille kaudu on

lepingu esemel ühendus avaliku teega; samuti oli R.Paju kohustatud rajama teele toimiva

tänavavalgustuse 31.12.07.a. 03.08.10 esitas V.V. Harju MK-le R.Paju vastu hagi

lepinguliste kohustuste täitmisele kohustamise nõudes või alternatiivselt kohustuste

täitmiseks nõusoleku andmise tuvastamise nõudes ja kulutuste hüvitamise nõudes; 30.05.11

esitas V.V. täiendavad seisukohad. Hagis põhistab kaebaja R.Paju kohustuste täitmist

tulenevalt DP-st ja temaga sõlmitud lepingust ning kohtule nähtub, et kaebaja on õigesti

märkinud, et kostja ei saa õigustada oma kohustuste täitmata jätmist kohustuste täitmata

jätmisega Rae valla ees. Hagis on kaebaja ka märkinud, et enne tee väljaehitamist on vaja

ehitada välja ka kanalisatsioonitrassid, et kaebaja saaks liituda ühiskanalisatsiooniga. Veel

märgitakse hagis, et hoolimata sellest, et R.Paju võõrandas Künnapuu tee kinnistu 3.isikule,

ei ole tema hagejaga sõlmitud lepingu p-dest 6.1.1 ja 6.1.2 tulenevad kohustused lõppenud.

Seega nähtub kohtule, et kaebuse esitaja ja R.Paju on seotud tsiviilõigusliku lepinguga ja

kaebajal on hoopiski tulenevalt sellest lepingust õigused, mille kaitset ta vajab ning

vastavalt on ta ka esitanud oma nõuded. Võlgnikuks kaebaja ees saab olla arendaja, kes

rikub kaebaja ees võetud kohustusi ja need tulenevad tsiviilõiguslikust suhetest ja kaebaja

on astunud kohaselt efektiivseid samme, et oma õigusi kaitsta. Kaebuse esitaja ei saaks

samaaegselt

nõuda

ühtede

ja

samade

kohustuste

täitmist

ja

kahju

tsiviil-ja

halduskohtumenetluses. Kuna kohaliku omavalitsuse ja arendaja vahelise kokkuleppe

kohaselt lasub detailplaneeringuga kavandatavate teede ja tehnovõrkude rajamise ning

finantseerimise kohustus kaebuse andmetel ja lisatud materjali kohaselt samuti arendajal,

siis nähtub kohtule, et vaatamata arvukatele viidetele kohtupraktikast on kaebaja teinud

siiski kehtivast seadusest ja kohtupraktikast ebaõiged järeldused. Kaebaja arutluskäigu

kohaselt juhul, kui R.Paju on nn haldusorgan, võiks sama loogika kohaselt olla asjas

vastustajaks samahästi vald ja sellisel juhul jääb arusaamatuks, miks kaebaja on näidanud

vastustajaks siiski R.Paju. Samas nähtus, et vallal ei ole täitmata avalik –õiguslikke

kohustusi, seega ei saaks kaebaja loogikat järgides olla neid ka R.Pajul. Samas on kaebuse

esitaja nähtuvalt tema algatatud tsiviilasjast pidanud eraõiguslikku isikut nii vara

omanikuks kui ka lepinguga pandud kohustuste täitjaks, kelle vastu tal on tsiviilõiguslikud

nõuded, et saavutada kaebuses märgitud eesmärgid. Kui isiku nõuded tulenevad

võlaõiguslikust lepingust müüja vastu, siis puudub tal õigus, mida oleks võimalik

halduskohtus kaitsta. Kaebuse esitaja on ilmselt siiski tõlgendanud valesti ka EhS § 13.

EhS § 13 võimaldab vallal fikseerida selgelt, et arendusalal ehitamine toimub DP

koostamise ja ehitusloa taotleja poolt ja arendaja kulul. Kuna kaebusest nähtub, et vald on

kohustuse andnud üle kolmandale isikule, siis puudub tal kohustus korraldada ja tagada DP

kohase infrastruktuuri ehitamine vaidlustatud osas. Kohus ei jäta kaebust käiguta, et

suunata kaebust valla vastu, kuivõrd kohus juba märkis, et see oleks antud juhul

perspektiivitu, kuna nähtub, et EhS § 13 kaudu ei ole vallal kohustust ehitada välja antud

juhul kaebaja soovitud infrastruktuuri ja kaebaja ka ei soovi esitada kaebust valla vastu, et

viimane ehitaks välja vajalikud objektid R.Paju asemel. Kohalikul omavalitsusel on õigus

ja kohustus astuda teatud samme elanike ja avalike huvide kaitseks, kui need on

kahjustatud kolmandate isikute poolt nendel lasuvate kohustuste täitmata jätmise tõttu ning

seadus võimaldab kohalikul omavalitsusel probleemi lahendamisse sekkuda, kuid kohus

juba märkis, et kaebaja ei ole oma kaebust esitanud omavalitsuse vastu ning ta seda ka ei

saaks ilmselgelt teha, kuna ta ei pea olukorra tekkimist väljaehitamata infrastruktuuri osas

omavalitsuse süüks/tegevusetuseks, vaid leiab, et omavalitsus kokkuleppega reguleeris

küsimuse teisiti ja kohustused lasuvad justnimelt arendajal, kelle tegevus kahjustab kaebaja

õigusi. Samuti nähtub, et olukorras, kus ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanik ja EhS §

13 sätestatud kohustused üle võtnud arendaja väidetavalt oma kohustusi ei täida ning kõik

arendaja kohustuste täitmisega seotud vara kuulub arendajale, on kohalikul omavalitsusel

piiratud võimalused ja need võivad piirduda nt suhtlemisega arendajaga, meeldetuletuste

saatmisega, kohustustele täitmise veenmisega jne, kuni arendaja kohustuste täitmisega

seotud vara omandamisega tsiviilõigusliku lepingu alusel või läbi sundvõõrandamise.

Sellekohaseid nõudeid kaebuse esitaja valla suhtes käesolevas kaebuses ei püstitanud ja

ilmselt ei soovi kaebaja ka seda, et vald sundvõõrandaks vara, kuna tal on hagimenetluse

kohaselt teistsugused plaanid. Seega isegi juhul, kui kaebaja heidaks ette valla

tegevusetust, siis tuleks esitada hoopiski teistsugune kaebus ning see ei viiks kaebajat

eesmärgini, et R.Paju vastutaks kaebaja ees ja hüvitaks tema tegevusetuse/tegevuse tõttu

tekitatud kahju. Kui kaebaja taotleb tsiviilasjas lisaks ka servituuti teele ja plaanib ise

ehitustööde teostamist DP alal, siis ikkagi nähtub, et avalik –õigusliku isiku vastu kaebajal

nõuded puuduvad ning eraõiguslikule isikule kuuluval kinnistul ei saaks vald ka ise midagi

ehitada. Riigikohus on 28.10.2010 otsuses nr 3-3-1-37-10 leidnud (p 12 ap 5), et EhS §-s

13 sätestatud tööde teostamiseks ja rahastamiseks kokkuleppe puudumisel tuleb

planeerimismenetluses eeldada, et vastavate tööde tegemise ja tasumise kohustus lasub

kohalikul omavalitsusel. Käesolevas asja on kokkulepe sõlmitud ja kaebaja on sellise

Lepingu (tlk 12) kaebusele lisanud. Seega võib kaebajaga põhimõtteliselt nõustuda, et

kohalik omavalitsus on EhS §-s 13 toodud DP avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava

haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise tagamise ja

planeeringualale kavandatud tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse pannud Lepinguga

23.06.2003.a. ehk kokkuleppega arendajatele ning seega on arendajatele Lepingu kohaselt

pandud kohustus oma kulul välja ehitada ka DP kohane infrastruktuur, so kõik need

objektid, millele viitab kaebaja. Seega ei lasu vastavate tööde tegemise ja nende tööde eest

tasumise kohustust kohalikul omavalitsusel, kellele jäid avaliku-õiguse kohustusena muud

ülesanded. Sj nähtus, et arendaja lepingulised kohustused peavad olema täidetud enne, kui

vald asub täitma temal lasuvaid avalik-õiguslikke ülesandeid. Kaebaja peab valla ja

arendaja kokkulepet ehk Lepingut kehtivaks, vastavalt on kaebaja viidatud tsiviilasjas nr 2-

10-37118 peetud samuti märgitud Lepingut kehtivaks ja kehtiv on ka kaebaja ja arendaja

vahel sõlmitud leping. Kaebaja esitab seal oma nõuded arendaja vastu, seega ei saa tekkida

kahtlusi lepingute kehtivuse ja täidetavuse küsimuses. VÕS § 76 lg 1 kohaselt on arendajal

kohustus lepingulisi kohustusi täita. Kohustamiskaebuse lahendamisel halduskohtusse

kaebuse esitamise hetkel vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-56-08 tuleb juhinduda

olukorrast, mis kaebuse esitamise ajal esineb ja antud juhul nähtubki, et kaebaja nõuab

kohustuste täitmist R.Pajult, kes on tsiviilõigussuhetest jäänud kaebaja ees võlgnikuks.

Kaebuse andmetel sj puudub vaidlus, et arendaja võttis üle Lepingus nimetatud kohustused.

Tegemist on EhS §-st 13 tulenevate kohustuste üleandmise lepinguga ning selle kohaselt

kohustus arendaja korraldama DP-ga hõlmatud kinnistul vajalike tööde teostamise, kuid on

seotud kaebajaga vahetult läbi kaebajaga sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu. Seega saab

kohus järeldada, et kaebaja õigusi võib rikkuda eraõiguslikus sektoris valitsev õiguslik

olukord, mitte avalik-õiguslikus sektoris toimuv. Kuigi kaebaja märgib lisaks, et ta

saavutab oma eesmärgi halduskohtus efektiivselt ja see õigustaks justkui kaebuse menetlust

halduskohtus, märgib kohus, et kui kaebaja saavutab tsiviilasjas oma kõigi nõuete

rahuldamise, milleks siiski ei ole üksnes servituudi seadmine, siis tsiviilasjas jõustuva

kohtuotsusega saavutab ta rikutud õiguste kaitse, kuna kaebaja ei väida siiski, et vald on

alusetult objektid jätnud vastu võtmata ning selle tõttu ei saa kaebaja ettenähtud kvaliteedis

teed kasutada ning liituda vajalike trassidega. Kohustusi vee-ja kanalisatsioonitrasside

ehitamisest vallale etteheiteid ei ole ning kokkuvõttes nähtub, et Ühisveevärgi ja –

kanalisatsiooni seadus (ÜVVKS) ei sätesta kohaliku omavalitsusele kohustust konkreetsel

alal ühisveevärk ja –kanalisatsioon tagada nii, et vald peaks omal kulul selle välja ehitama.

Kohus viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu otsusele nr 3-09-1814, milles on

üksikasjaliselt

selgitatud

muuhulgas

ka

valla

kohustusi

seotult

vee-ja

kanalisatsiooniküsimustega. Ringkonnakohtu lahendi selgitustest nähtub muuhulgas,

kuidas tuleks mõista EhS § 13 tähendust. Nimelt arutleb kohus järgmiselt: EhS §-st 13

koostoimes KOKS § 6 lg-ga 1 võib tõepoolest järeldada, et kohaliku omavalitsuse

kohustuseks on tagada, et elamumaad oleks varustatud juurdepääsuga avalikult

kasutatavale

teele,

ning

vajalikus

ulatuses

haljastuse,

välisvalgustuse

ja

vihmakanalisatsiooni väljaehitamine elurajoonides. Niisiis piiravad uute maa-alade

elamuehituseks kasutusele võtmiseks detailplaneeringute algatamist ja ehituslubade

väljastamist kohaliku omavalitsuse üksuse rahalised võimalused. EhS § 13 eesmärgiks on

võimaldada detailplaneeringu algatamist ja ehitusloa väljaandmist ka sellises olukorras,

kus kohalik omavalitsus ei soovi kanda sellega kaasnevaid kulutusi selles sättes nimetatud

infrastruktuuri tagamisele, kui selle kohustuse võtab endale detailplaneeringu koostamise

või ehitusloa taotleja. EhS nimetatud eesmärgist tulenevalt ei saa sätet tõlgendada selliselt,

et detailplaneeringu või ehitusloaga hõlmatud maaüksuse omanikul säiliks sõltumata selle

sätte alusel detailplaneeringu koostaja või ehitusloa taotlejaga sõlmitud kokkuleppest õigus

nõuda kohalikult omavalitsuselt, et viimane tagaks oma kulul sättes nimetatud

infrastruktuuri väljaehitamise maaüksuseni. Maaüksuse igakordne omanik peab endale

selgeks tegema, kuidas on selle maatüki suhtes korraldatud EhS §-s 13 nimetatud

infrastruktuuri tagamine. Kohalik omavalitsus ei vastuta tema ees detailplaneeringu

koostaja või ehitusloa taotleja kohustuste täitmise eest. Seetõttu nõustub ringkonnakohus

vastustaja ja halduskohtuga, et EhS § 13 kohaselt tagab kohalik omavalitsus

detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaehitamise juhul, kui kohalik omavalitsus ja

detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti.

Ebaõige on apellantide seisukoht, nagu oleks Tallinna Ringkonnakohus 01.06.2011 otsuses

nr 3-09-1796 või Riigikohus asunud seisukohale, et EhS § 13 kohaselt lasub

detailplaneeringu järgse infrastruktuuri väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel

juhul, kui arendaja ei täida temal lasuvat väljaehitamiskohustust. Apellandid ei selgita,

kuidas nad eelnimetatud ringkonnakohtu lahendist või millisest Riigikohtu lahendist sellise

seisukoha tuletavad. Kui apellandid peavad silmas 27.04.2009 taotluses viidatud

Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-35-04 ja 3-3-1-66-08, siis kumbki ei käsitle olukorda, kus

oleks sõlmitud EhS §-s 13 või enne EhS jõustumist kehtinud analoogilise sisuga PES §-s 47

nimetatud kokkulepe.

Kuivõrd asjas puudub vaidlus selles, et kohalik omavalitsus on DP kohase avalikult

kasutatava tee, üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse, vihmaveekanalisatsiooni

väljaehitamise tagamise ja planeeringualale kavandatud tehnovõrkude väljaehitamise

kohustuse pannud sõlmitud kokkuleppega arendajale ja ei pea seda välja ehitama oma

rahaliste vahenditega, siis on tegemist EhS §-st 13 tulenevate kohustuste üleandmise

lepinguga ning arendaja ning kaebaja vahel on kohustuste täitmisele suunatult sõlmitud

eraldi leping, siis sellest tulenevalt saab kaebaja oma õiguste rikkumisel algatada

tsiviilõiguslikke vaidlusi, et saavutada tema soovitud eesmärgid. Kuivõrd kaebajal ei ole

antud juhul etteheiteid valla vastu avalik-õiguslike ülesannete täitmisel, siis ei ole põhjust

kaebust ka käiguta jätta, et veelkord täpsustada selle eesmärke. Kohus selgitas, miks ei ole

kohtul alust ka arvata, et kaebaja sooviks on esitada kaebus valla vastu.

Kui isiku nõuded tulenevad võlaõiguslikust lepingust müüja vastu, siis puudub tal õigus,

mida oleks võimalik halduskohtus kaitsta.

R.Pajule ei ole antud üle mingeid avaliku võimu volitusi ja kaebuses viidatud Leping ei

reguleeri kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi, vastupidiselt ei oleks algatatud

ka tsiviilasja Harju Maakohtus. Kaebuse esitajal on kõige paremini tagatud tema õiguste

kaitse tsiviilõigussuhetes, kuna tema ja arendaja vahelise lepinguga tagatakse R.Paju

kohustuste täitmine kolmandate isikute ees; kaebajal on võimalik kõik tema kaebuse

eesmärgist tulenevad nõuded ja vastuväited esitada arendaja vastu esitades Harju

Maakohtule juba alanud tsiviilkohtumenetluses vajadusel lisanõudeid.

9. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui

vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, ning lg 3 kohaselt selgitab kohus

võimaluse korral, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks

pöörduda. Lähtudes eeltoodust halduskohus tagastab kaebuse vastavalt HKMS § 121 lg 1

p 1 (endine § 11 lg 4), kuna kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse ning selgitab, et

kaebajal on võimalik pöörduda nõuetega arendaja vastu Harju Maakohtusse.

Karin Kalmiste

Kohtunik