2-11-19661/24 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-11-19661

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2012, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-11-19661

Tsiviilasi

BIGBANK AS-i hagi Helle Reinvaldi vastu 2991,68 euro

ja lisanduva viivise nõudes

Tsiviilasja hind

1693,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757; asukoht

Rüütli 23, 51005 Tartu), esindaja Brit Raud, e-post

kohus@sissenoudekeskus.ee;

kostja Helle Reinvald

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas

(Advokaadibüroo Karl Saavo; Riia 4, 51004 Tartu; e-post

Heiki.Kuningas@mail.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada BIGBANK AS-i hagi Helle Reinvaldi vastu osaliselt.

2. Välja mõista Helle Reinvaldilt BIGBANK AS-i kasuks 2674 (kaks tuhat kuussada

seitsekümmend

neli)

eurot

ja

26 senti,

millest

1612,61 eurot

on

tagastamata

krediidisumma, 829,75 eurot intress, 80,63 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 151,27 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis 22.09.2011 seisuga.

3. Jätta menetluskulud 90% ulatuses Helle Reinvaldi kanda ja 10% ulatuses

BIGBANK AS-i kanda.

4. Välja mõista Helle Reinvaldilt BIGBANK AS-i kasuks menetluskulud 345 (kolmsada

nelikümmend viis) eurot ja 11 senti.

5. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

6. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, välja

arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

2(9)

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Asjaolud ja menetluse käik

1. BIGBANK AS (hageja) esitas 18.03.2011 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse (tl 2-5) solidaarvõlgnikelt Eerik Kalpuselt (põhivõlgnik) ja Helle Reinvaldilt (käendaja)

võlgnevuse väljamõistmiseks, millele Helle Reinvald (kostja) esitas 08.06.2011 vastuväite (tl 6-

7).

2. 05.09.2011 määrusega (tl 8) lõpetati maksekäsu kiirmenetlus kostja suhtes nõude

hagimenetlusse üleandmisega. Eerik Kalpuse suhtes koostati 05.09.2011 maksekäsk eraldi

määrusena (tl 9).

3. 23.09.2011 esitas hageja Tartu Maakohtule hagi (tl 14-19) kostjalt 2991,68 euro ning

lisanduva viivise väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 21.01.2010 tarbijakrediidilepingu

nr 1000119/15kt, mille alusel andis hageja põhivõlgnikule laenu summas 25 231,86 krooni

(1612,61 eurot). Lepingu kohaselt kohustus põhivõlgnik maksma hagejale intressi 32,32%

krediidisummast ühe aasta kohta. Lepingujärgseid regulaarseid makseid kohustus põhivõlgnik

tasuma alates 16.08.2010 kuni 14.01.2014.

Hageja sõlmis kostjaga 22.08.2006 käenduslepingu, millega kostja võttis endale hageja ees

vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest krediidilepingust nr 0603729/95kt ning võimalikest

hageja ja põhivõlgniku vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest

tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, täitmise eest

52 990 krooni (3386,68 eurot) ulatuses tähtajaga kuni 01.05.2014.

Kuivõrd lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt hageja meeldetuletustele ja

ülesütlemise hoiatusele vaatamata ei täidetud, ütles hageja 02.03.2011 avaldusega lepingu üles,

teavitades sellest nõudekirjaga ka kostjat.

22.09.2011 seisuga (hagi koostamise aeg) võlgneb kostja hagejale 2991,68 eurot, millest

1612,61 eurot on tagastamata krediidisumma, 829,75 eurot intress, 166,14 eurot võla

sissenõudmisega seotud kulud, 80,63 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 302,55 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on lähtunud intressi ja viivise arvutamisel

tarbijakrediidilepingus fikseeritud intressimäärast.

Hageja palub hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 2991,68 eurot ja täiendav viivis

32,32% aastas tagastamata krediidisummalt alates 23.09.2011 kuni tagastamata krediidisumma

täieliku tasumiseni.

Koos hagi rahuldamisega palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud summas 479,33 eurot

(maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 123,88 eurot, hagimenetluses täiendavalt tasutud

riigilõiv 259,58 eurot ja õigusabikulud 95,87 eurot).

Hageja lisas oma nõude põhjendamiseks kohtule koopia 21.01.2010 tarbijakrediidilepingust

nr 1000119/15kt koos maksegraafiku ja krediidilepingute üldtingimustega (tl 21-26), 22.08.2006

käenduslepingust (tl 27-28), 24.08.2010, 22.09.2010, 21.10.2010, 23.11.2010, 22.12.2010 ja

25.01.2011 võlateatistest (tl 29-30, 31-32, 33-34, 35-36, 37-38, 39-40), 02.02.2011 lepingu

ülesütlemise hoiatustest (tl 41-42), 02.03.2011 lepingu ülesütlemise teadetest (tl 43-44), viivise

arvestusest (tl 45) ning hageja hinnakirjast (tl 46).

4. 31.10.2011 esitas kostja hagile kirjaliku vastuse (tl 81-83), milles palus hagi jätta rahuldamata.

Kostja hinnangul on 21.01.2010 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 1000119/15kt tühine, olles

vastuolus heade kommetega. Vastuse kohaselt oli hagejale lepingu sõlmimise ajal teada

põhivõlgniku majanduslik olukord, tema finantsvõimekus, samuti puudused lepingudistsipliini

järgimisel. Hagejal lasus põhivõlgniku huvidest lähtudes kohustus sellises olukorras krediidi

andmisest keelduda. Sellele vaatamata andis hageja krediiti isikule, kes ei ole võimeline seda

tagastama, pannes sellega teadlikult nii põhivõlgniku kui kostja raskesse majanduslikku

olukorda. Lisaks ei teavitanud hageja kostjat uue ja rahaliselt koormavama lepingu sõlmimisest,

3(9)

kahjustades sellega kostja huve. Kuna tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi

ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, siis on hageja

õigustatud põhivõlgnikult nõudma vaid põhivõla tagastamist ja arvestama intressi seadusjärgses

määras. Kuna kostja arvates on krediidileping tühine, siis ei ole hagejal õigust viivist nõuda.

Juhul, kui krediidileping kehtiks, siis on kostja hinnangul hageja viivisenõue ülemäära suur ning

esineb alus viivise vähendamiseks. Asjaolu, et krediiti ei tagastatud, ei ole tingitud kostjast ning

seetõttu ei ole õiglane kohaldada kostja suhtes sellist viivise määra. Kui kostja peaks maksma

põhivõla, siis see koormaks teda niigi ülemäära ja viivised raskendaks võla tasumist veelgi.

Sellega raskeneks võla tagastamine üldse ja hagejal oleks võimalus kogu võla tagastamise

perioodil teenida kostja pealt põhjendamatut lisatulu. Kostja arvates on antud juhul mõistlik

viivise määra seadusjärgne määr. Kostja leiab veel, et hagemine tema kui käendaja vastu on

põhjendatud juhul, kui põhivõlgniku suhtes ei ole võimalik kohtulahendit täita. Käesoleval juhul

on hageja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud, kuid kostjale ei ole teada, kas kohtulahend on

täitmisele pööratud või mitte. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

5. 18.11.2011 esitas hageja kostja vastuse osas oma seisukoha (tl 92-95), jäädes hagiavalduse

juurde. Vastuse kohaselt ei ole põhivõlgniku ja hageja vahel 21.01.2010 sõlmitud

tarbijakrediidileping nr 1000119/15kt tühine vastuolude tõttu heade kommetega. Hageja esitas

lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel põhivõlgnikule tõesed andmed tema võlgnevuse, võla

tasumise võimaluste ja sõlmitava lepingu tingimuste kohta. Põhivõlgnik avaldas hagejale, et on

lepingu sõlmimise hetkel töötu, kuid soovis maksepuhkust, mida hageja ka võimaldas – leping

sõlmiti 21.01.2010, kuid esimene graafikujärgne makse tuli teha alles 16.08.2010. Põhivõlgnik

avaldas, et on võimeline peale maksepuhkuse lõppu lepingujärgseid makseid tegema ja

sõlmitavat lepingut korrektselt täitma. Hagejal krediidiasutusena on lepingut sõlmides tõesti

suurem hoolsuskohustus, kuid hageja ei saa loobuda oma huvide kaalumisest otsuse tegemisel.

Võrreldes kohtusse pöördumisel tekkivaid kulutusi uue lepingu sõlmimisega kaasnevate

kulutustega, tegi hageja majanduslikust põhimõttest lähtuva otsuse sõlmida veelkord

põhivõlgnikuga leping tekkinud võlgnevuse hüvitamiseks. Lepingut sõlmides ei kasutanud

hageja mingil viisil ära põhivõlgniku olukorda. Hageja ei ole seadnud kostjat kui käendajat

tahtlikult raskesse olukorda. Kostja ise kohustus käenduslepingut sõlmides vastutama

põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kuna krediidileping ei ole

tühine, siis ei saa kohaldada ka tühisele tehingule kohaldatavaid tagajärgi. Hageja hinnangul

puudub alus viivise vähendamiseks. Kostja ei ole näidanud üles soovi oma kohustust täita, vaid

on vältinud kontakti hagejaga. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit oma majandusliku

olukorra kohta, et seda hinnata viivise vähendamisel. Hageja selgitab, et ta ei pea oma nõude

esitamist kostja kui käendaja vastu põhjendama. Kostja ja põhivõlgnik on solidaarvõlgnikud ning

hageja võib valida, kas ta nõuab kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt

või igaühelt või mõnelt neist. Kostja väide, et teda ei ole teavitatud põhivõlgnikuga uue lepingu

sõlmimisest, ei ole õige. Kostjale edastati 21.01.2010 tähtkirjaga teatis lepingu sõlmimisest koos

krediidilepingu koopiaga. Kuna hageja nõuded käendaja vastutuse rahalist piirmäära ei ületa,

palub hageja kõik võlgnetavad summad kostjalt välja mõista.

Hageja lisas vastusele Eesti Posti teatise tähitud kirja saatmise kohta kostjale 21.01.2010 (tl 97).

Kohtu põhjendused

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel menetleb kohus antud hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (tl 98-99). TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud

poolte esitatud õiguslike väidetega.

Pooltele on kätte toimetatud 16.12.2011 kohtumäärus hagi menetlemise kohta lihtsustatud korras

(tl 101, 102). Pooled ei ole kohtule teatanud enda ärakuulamise soovist, mistõttu asub kohus

seisukohale, et pooled ei soovi enda isiklikku ärakuulamist. Samuti ei ole pooled esitanud

kohtule kinnitamiseks nende poolt allkirjastatud kompromissilepingut, mistõttu lahendab kohus

asja sisuliselt.

4(9)

7. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada osaliselt.

8. Hageja on esitanud kostja vastu käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude.

Võlausaldaja saab käendajalt käendatava kohustuse täitmist nõuda juhul, kui on olemas

käendusega tagatav võlausaldaja nõue, eksisteerib kehtiv käendusleping ja on saabunud nn

käendusjuhtum.

9. Kostja ei eita vastuses hagile, et pooled sõlmisid 22.08.2006 käenduslepingu (tl 27).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 (22.08.2006 kehtinud redaktsioon) kohaselt kohustub

käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

Käenduslepingust nähtuvalt võttis kostja endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja

Eerik Kalpuse vahelisest krediidilepingust nr 0603729/95kt ning võimalikest krediidiandja ja

krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate

nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, täitmise eest 52 990 krooni

(3386,68 euro) ulatuses tähtajaga 01.05.2014.

Kuna kostja on 22.08.2006 käenduslepingu allkirjastanud, siis kinnitab kostja allkiri lepingul

tema tahteavaldust vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest.

Vaidlust ei ole selles, et antud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS

§ 143 lg 1 mõttes. Nimetatud sätte kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus

käendajaks on tarbija. VÕS § 34 järgi on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu

iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Eeltoodust tuleneb, et tarbijakäendusleping

on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, kes sõlmib käenduslepingu, mis ei seondu

tema iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Käesoleval juhul on kostja füüsilise isikuna

sõlminud käenduslepingu väljaspool tema iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Järelikult

laienevad 22.08.2006 sõlmitud käenduslepingule VÕS-i tarbijakaitse sätted.

Seaduses on sätestatud kohustuslikud nõuded tarbijakäenduslepingule. Vaidlust ei ole selles, et

käendusleping on sõlmitud kirjalikus vormis vastavalt VÕS § 144 lg-le 2. Samuti on

käenduslepingus lepitud kokku käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas vastavalt VÕS

§ 143 lg-s 2 sätestatule. Kohtu hinnangul on käendatav kohustus ka piisavalt määratletav.

Käenduslepingust nähtub, et kostja on nõustunud vastutama käenduslepingu sõlmimise hetkel

tulevaste kohustuste täitmist, mida veel hetkel ei eksisteeri. Määratletavad on nii konkreetne

võlausaldaja kui põhivõlgnik. Seega on kostja nõustunud käendama teatavast suhtest tulenevaid

kohustusi ehk panga ja Eerik Kalpuse vahelisest suhtest tulenevaid kohustusi. Samuti on

määratletav käendaja kohustuse sisu, kuna võlausaldaja ja põhivõlgnik on deklareerinud, et on

võimalik, et pooled sõlmivad veel krediidilepinguid. Järelikult on kostja nõustunud käendama

vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi ehk krediidi andmisest tekkivaid kohustusi.

Kostja kohustuse põhisisuks on seega tagada krediidi ning sellelt tasutava intressi tagastamine

hagejale juhul, kui põhivõlgnik ise lepingulist kohustust ei täida. Käenduslepingust nähtub veel,

et käendaja on valmis käendama tulevasi kohustusi, mis tekivad enne 01.05.2014. Nimetatud

asjaolud olid kostjale teada käenduslepingut allkirjastades. Kohus leiab, et siinjuures ei ole

oluline, kuidas võlausaldaja ja põhivõlgnik täiendava krediidi andmise kirjalikult vormistavad

kas uue lepinguna või kokkuleppena olemasoleva lepingu tingimuste muutmise kohta.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tuleneb, et käenduslepingu sõlmimisel on järgitud kõiki vormi- ja

sisunõudeid, mistõttu on tegemist kehtiva käenduslepinguga.

10. Hageja on esitanud kohtule hageja ja põhivõlgniku vahel 21.01.2010 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr 1000119/15kt (tl 21-22, 23), mis on üks krediidilepingu alaliik. VÕS

§ 401 lg-st 1 (21.01.2010 kehtinud redaktsioon) tuleneb, et krediidileping on leping, millega üks

isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi

maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

5(9)

VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida

oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku

isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.

Kostja hinnangul on 21.01.2010 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 1000119/15kt tühine

vastuolude tõttu heade kommetega. Hageja väitel on krediidileping kehtivalt sõlmitud.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 (21.01.2010 kehtinud redaktsioon) sätestab, et

tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu

tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Krediidiandja peamiseks kohustuseks on kokkulepitud viisil krediidi andmine krediidisaajale.

Millistel eeldustel krediidi andmise kohustus on täidetud, sõltub eelkõige konkreetsest

kokkuleppest. Enamik krediidilepinguid on suunatud raha üleandmisele, kuid krediidilepinguks

on ka maksetähtpäeva edasilükkamine või muu abi finantseerimisel. Antud juhul on

krediidilepingu pooled leppinud kokku, et krediidisumma tasaarvestatakse krediidiandja

nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenevad krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud

krediidilepingust nr 0603729/95kt. Hageja on kinnitanud kohtule, et neile oli lepingu sõlmimise

ajal teada põhivõlgniku majanduslik olukord ja asjaolu, et ta on hetkel töötu. Samas olid

põhivõlgnikule teada sõlmitava lepingu tingimused. Põhivõlgnik avaldas hagejale, et soovib

töötuks olemise tõttu maksepuhkust ja et ta on võimeline peale maksepuhkuse lõppu

lepingujärgseid makseid tegema ning sõlmitavat lepingut korrektselt täitma. Privaatautonoomia

põhimõttest tulenevalt on isikud vabad otsustama, kas sõlmida lepingut, kellega sõlmida ja

millistel tingimustel. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul vaidlusalune krediidileping

vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 mõttes. Hageja arvestas põhivõlgniku sooviga olla edasi

lepingulistes suhetes ja võimaldas põhivõlgnikule maksepuhkust – uus leping sõlmiti

21.01.2010, kuid esimene graafikujärgne makse tuli teha ligi seitse kuud hiljem, so 16.08.2010.

Järelikult on olemas käendusega tagatav võlausaldaja nõue. Hagiavalduse kohaselt ei ole

põhivõlgnik ega kostja oma lepingulisi kohustusi täitnud. Kuna käenduslepingus ei ole eraldi

kokku lepitud täiendavates kriteeriumides, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei

saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, siis on VÕS § 145 lg 1 alusel tekkinud käendaja

solidaarvastutus alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab

käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid

vältida. Kuna VÕS § 65 lg 1 annab võlausaldajale otsustamisõiguse, millise solidaarvõlgniku

vastu esitada vajaduse korral hagi, siis on võlausaldajal õigus otsustada, kas esitada nõue

põhivõlgniku, käendaja või mõlema vastu.

11. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja on

esitanud kohtule 21.01.2010 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 1000119/15kt ning 22.08.2006

sõlmitud käenduslepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100

määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas

täitmisega

viivitamine.

Vaidlust

ei

ole

selles,

et

põhivõlgnik

rikkus

tarbijakrediidilepingut, kui jättis täitmata lepingu üldtingimuste (tl 24-26) p-s 2.1 ettenähtud

kohustuse tagastada hagejale krediidisumma ja tasuda intressi vastavalt lepingule lisatud

maksegraafikule. VÕS § 101 lg 1 p-d 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud,

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja

kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid

6(9)

õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene

teisiti.

Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest.

Vastavalt VÕS § 103 lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui

rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kuna

rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine.

12. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingu alusel oli põhivõlgnikul raha

maksmise kohustus. Lepingu kohaselt on võlgnetavaks krediidisummaks 25 231,83 krooni, so

1612,61 eurot. Kuna pärast lepingu ülesütlemist 02.03.2011 ei ole krediidisumma katteks tasutud

ühtegi makset, nõuab hageja tagastamata krediidisummat 1612,61 eurot. Tagastamata

krediidisumma suurust vaidlustatud ei ole, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele 1612,61 eurot põhivõlgnevuse katteks.

13. VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult

maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab.

Krediidilepingu kohaselt on intressi määraks 32,32% krediidisummast ühe aasta kohta.

Põhivõlgnik on lepingut sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse

põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle.

VÕS §-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Leppides kokku

eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse

tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Hageja nõuab lepingu ülesütlemise ajaks

sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 829,75 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt välja mõista

829,75 eurot.

14. Hageja nõuab kostjalt lepingu sõlmimise tasu väljamõistmist. Krediidilepingu alusel

kohustus põhivõlgnik tasuma hagejale 80,63 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuivõrd nimetatud

summa on hagejale tasumata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kohus mõistab kostjalt hageja

kasuks välja 80,63 eurot lepingu sõlmimise tasu katteks.

15. Hageja on esitanud kohtule võla sissenõudmisega seotud kulu väljamõistmise nõude summas

166,14 eurot. Hagiavalduse kohaselt on võla sissenõudmisega seotud kulu hageja poolt kostjale

ja põhivõlgnikule saadetud kirjade ja võla menetlemise kulu, mis tuleb hüvitada vastavalt

krediidiandja hinnakirjale. Hinnakirjas kokkulepitud tasu ei sisalda ainult postiteenuse

maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Hageja on kostjale ja

põhivõlgnikule saatnud kirju 166,14 euro, so 2600 krooni eest.

Kohus leiab, et hageja lepingu tüüptingimus, mis sellist hinda vastavalt hinnakirjale nõuda lubab,

on tühine. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel

kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

Lepingu üldtingimuste p 6.7 kohaselt on krediidisaaja kohustatud hüvitama krediidiandjale võla

sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud kulud.

Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt

saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohtule

esitatud hinnakirjast (tl 46) nähtub, et meeldetuletuskirja maksumuseks on 200 krooni, lepingu

ülesütlemise teade maksab 400 krooni ja meeldetuletuskiri käendajale 100 krooni.

VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tarbijakrediidilepingust nähtub, et

lepingule

kohaldatakse

krediidilepingute

üldtingimusi S,

mis

võimaldavad

kasutada

krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute

üldtingimusi S tuleb pidada tüüptingimusteks.

7(9)

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult

kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse

rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult

suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline

tüüptingimus tühine.

Kohus nõustub hagejaga, et meeldetuletuskirjade ja ülesütlemisteadete tasu ei sisalda pelgalt

postiteenuse maksumust, kuid kindlaksmääratud tasu suurus peab olema mõistlikult põhjendatav.

Hageja on saatnud põhivõlgnikule 6 ja kostjale 6 meeldetuletuskirja, kummalegi lepingu

ülesütlemise hoiatuse ja teate lepingu ülesütlemise kohta. Kohus leiab, et hageja poolt

hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur arvestades kulu

töövahenditele, tööjõule ja tööajale. Seega on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus,

millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega

seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi, mistõttu jätab kohus rahuldamata

hageja nõude kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulu summas 166,14 eurot väljamõistmiseks.

16. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 302,55 eurot. Viivise arvutamisel

(tl 45) on hageja lähtunud intressi määrast 32,32% ja perioodil 02.03.2011 kuni 22.09.2011

võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma 1612,61 eurot, millele lisandub viivis lepingu

ülesütlemise seisuga 11,25 eurot.

VÕS § 415 lg 1 esimese aluse kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1

järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul on lepitud kokku 32,32%

suuruses intressimääras aastas.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka

VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, milles on kokku lepitud

tarbijakrediidilepingus intressimäärana, antud juhul 32,32% suuruses intressimääras.

Kostja on vastuses hagile taotlenud viivise vähendamist. Hageja on seisukohal, et alust viivise

vähendamiseks ei ole.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud

lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

TsMS § 405 lg 1 p 8 kohaselt võib kohus hagi menetlemisel lihtsustatud korras koguda tõendeid

omal algatusel. Kohus kontrollis kostja majanduslikku seisundit avalikest registritest

(kinnistusregister, äriregister, liiklusregister) kostjale riigi õigusabi andmisel. Kostjal ei ole

kinnisvara ega mootorsõidukeid. Tema kohta puuduvad andmed äriregistris. Kostja suhtes on

algatatud kolm täitemenetlust, mille raames on koostatud nii vara (pangaarve) arestimise kui

rahalise nõude (töötasu) arestimise akt. Majandusliku seisundi teatise kohaselt töötab kostja

majapidajana Tartu Rahvusvahelises Koolis. Kostja ülalpidamisel on alaealine tütar Eliisa

Kalpus, kellel on raske puue. Kostja kasvatab last üksinda. Kuigi tütre ülalpidamiseks on

2009. aastal välja mõistetud elatis, ei maksa lapse isa elatist. Kostja sissetulekuks on töötasu

300 eurot, millele lisandub tütre kasvatamiseks ettenähtud sotsiaaltoetus 80,55 eurot. Kostjal on

8(9)

kohustused Swedbank AS-i ees (väikelaen), mistõttu tasub kostja igakuise maksena pangale

32 eurot. Kostja ja tema tütre vältimatud püsikulutused kuus on järgmised: eluasemele 22 eurot,

toidule 50 eurot, sidele 20 eurot, tervishoiule 10 eurot ja lapse koolikohustuste täitmisele

11,22 eurot.

Kuigi hageja poolt viivise arvestamisel aluseks võetud intressimäär ei ole iseenesest

ebamõistlikult suur ja sissenõutavaks muutunud viivis ei ületa põhinõuet, leiab kohus, et antud

juhul esineb alus viivise määra vähendamiseks eelkõige kostja majanduslikku seisundit

arvestades. Kohus vähendab arvestuslikult kokku lepitud viivise määra poole võrra ehk 16,16%-

ni. Seega on 22.09.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 151,27 eurot

302,55 euro asemel. Nimetatud viivise määr on suurem kui seadusjärgne viivise määr.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 asunud seisukohale, et põhjendatud ei ole viivise

vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Kohus leiab, et viivise määr 16,16% on

mõistlik VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud kahju

suuremas ulatuses kui 16,16% määraga arvestatud viivis.

Hageja on taotlenud TsMS § 367 alusel kostjalt täiendava viivise väljamõistmist alates

23.09.2011 kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades eelpool toodut kostja rasket majanduslikku

seisundit, peab kohus põhjendatuks piirata kostjalt väljamõistetavat viivist 22.09.2011 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivisega ja jätta hageja lisanduva viivise nõue kuni tagastamata

krediidisumma täieliku tasumiseni rahuldamata. Lisanduva viivise väljamõistmine paneks kostja

veelgi raskemasse majanduslikku olukorda.

17. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 2674,26 eurot,

millest 1612,61 eurot on tagastamata krediidisumma, 829,75 eurot intress, 80,63 eurot lepingu

sõlmimise tasu ja 151,27 eurot sissenõutavaks muutunud viivis.

18. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163

lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude ligikaudu 90%

ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja

kanda.

20. TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel määrab kohus otsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad

menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 383,46 eurot

(maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 123,88 eurot ja hagiavalduse esitamisel

täiendavalt tasutud 259,58 eurot) ning õigusabikulud 95,87 eurot, kokku seega 479,33 eurot.

Hageja poolt tasutud riigilõiv 383,46 eurot vastab hagihinnale. Seega on hageja tasunud

riigilõivu seaduses sätestatud määras.

Kohus leiab, et hageja õigusabikulu väljamõistmiseks puudub alus. Hageja on esitanud kohtule

arve nr 274 (tl 47) ning maksekorralduse nr 11386 (tl 48) selle kohta, et ta on tasunud Balti

Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ-le hagiavalduse koostamise eest 95,87 eurot. Hageja

esindajaks käesolevas menetluses on volikirja (tl 49) alusel olnud Brit Raud. Volikirja kohaselt

volitab hageja juhatuse liige Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ-ga käsundussuhtes olevat

Brit Rauda esindama hagejat kohtumenetluses. Maksu- ja Tolliameti andmetel on Brit Raud

saanud sissetulekut vaid BIGBANK AS-st. Seega on alust arvata, et Brit Raud on hageja töötaja.

TsMS § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes

sõidukulud.

Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 383,46 eurot (riigilõiv). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades

9(9)

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 90% kindlaksmääratud menetluskuludest, milleks on

345,11 eurot.

Kohtunik