3-11-2373/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

10. jaanuar 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2373

Haldusasi

Paargu OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

Maksu- ja tollikeskuse 4. juuli 2011 maksuotsuse nr

12.2-3/1745-8 ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-

ja tollikeskuse 12. juuli 2011 korralduse nr 13-11/35156

ja intressinõude nr 13-3/27823 tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Paargu

Esindaja: adv. Madis Uusorg

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Paargu kaebused osaliselt ning

- tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 4. juuli 2011

maksuotsus nr 12.2-3/1745-8 osas millega vähendati OÜ Paargu poolt

deklareeritud sisendkäibemaksu 6240 euro võrra, jäeti tagastusnõue

rahuldamata 2912,16 euro ulatuses ning kohustati OÜ-d Paargu tasuma

3507,84 eurot käibemaksu;

- tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 12. juuli 2011

korraldus nr 13-11/35156;

- tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 12. juuli 2011

12. juuli 2011 intressinõue nr 13-3/27823.

2. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Paargu

(reg.kood 10260682) kasuks välja menetluskulu 2143 eurot ja 12 senti.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK või maksuhaldur) tegi

OÜ-le Paargu (edaspidi kaebaja) 8. aprillil 2011 korralduse nr 12.2-3/1745-1, millega pani talle

kohustuse esitada 2011. aasta veebruarikuu käibemaksu arvestamise ja deklareerimise aluseks

olevad dokumendid ning anda nende kohta selgitusi maksuhalduri ametiruumides 15. aprillil.

Oma 27. aprilli 2011 korraldusega nr 12.2-3/1745-2 määras maksuhaldur sunniraha

eelnimetatud korralduse täitmata jätmise eest, andes dokumentide esitamiseks uue tähtaja

kuni 9. maini 2011. 6. juuni 2011 otsusega nr 12.2-3/1745-5 jättis maksuhaldur ennistamata

OÜ-le Paargu dokumentide esitamiseks antud tähtaja ning 16. juuni 2011 korraldusega nr

12.2-3/1745-7 määras maksuhaldur teistkordselt OÜ-le Paargu sunniraha.

2. 4. juulil 2011 tegi PMTK maksuotsuse nr 12.2-3/1745-8, millega vähendas OÜ Paargu

poolt 2011. aasta veebruari käibedeklaratsioonil deklareeritud sisendkäibemaksu 7066,40 euro

võrra, jättis rahuldamata 3558,56 euro suuruse tagastusnõude ning määras tasumisele kuuluva

käibemaksu 3507,84 eurot. Maksuotsuses asuti seisukohale, et 2011. aasta veebruarikuu

käibedeklaratsioonis deklareeritud 7066,40 euro suuruse sisendkäibemaksu mahaarvamine ei

ole õigustatud, kuna pole tõendatud, et sisendkäibemaks oleks maha arvatud teise

käibemaksukohustuslase poolt esitatud arvete alusel ning et kulutused on tehtud maksustatava

käibe tarbeks. Maksuotsuses toodi välja, et OÜ Paargu ei ole registrijärgsel aadressil

kättesaadav ega ole esitanud kontrollimenetluse käigus sisendkäibemaksu mahaarvamist

puudutavaid raamatupidamisdokumente.

3. 12. juulil 2011 tegi PMTK korralduse nr 13-11/35156, millega pani OÜ-le Paargu

kohustuse tasuda 3558,29 euro suurune maksuvõlg, mis oli tekkinud 2011. aasta maikuu

käibedeklaratsiooni ning 2011. aasta juunikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni alusel.

Samal päeval tegi maksuhaldur OÜ-le Paargu ka intressinõude nr 13-3/27823, kohustades

OÜ-d Paargu tasuma 137,78 euro suuruse intressivõla.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Paargu esitas 6. oktoobril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles PMTK

4. juuli 2011 maksuotsuse nr 12.2-3/1745-8 tühistamist. 14. oktoobril 2011 esitas OÜ

Paaregu aga kaebuse, milles taotles PMTK 12. juuli 2011 korralduse nr 13-11/35156 ning

intressinõude nr 13-3/27823 tühistamist. Halduskohus liitis eelnimetatud kaebused

9. novembri 2011 määrusega ühte menetlusse.

5. Esiteks leiab kaebaja, et sisendkäibemaksu mahaarvamist ei saa piirata põhjusel, et isik ei

ole maksuhaldurile kättesaadav ning liiatigi on sellekohane maksuhalduri väide väär. Kaebaja

selgitab, et ta on maksuhaldurile kättesaadav olnud, juhatuse liikme Erkki Vapperi

telefoninumber ja e-posti aadress, samuti tegevuskoha aadress olid maksuhaldurile teada ning

maksuhalduri ja kaebaja vahel toimus mitmeid telefonivestlusi, mille käigus andis kaebaja juba

enne 8. aprilli 2011 korralduse tegemist selgitusi 2011. aasta veebruari sisendkäibemaksu

puudutavate tehingute kohta. Ka toob kaebaja välja, et on pöördunud maksuhalduri poole

e-kirjadega, millele maksuhaldur on ka vastanud.

6. Kaebaja väidab, et ei saanud kätte maksuhalduri 8. aprilli 2011 korraldust ning selle kohta ei

saadetud talle ka teadet, samuti ei ole ta saanud teadet 27. aprilli 2011 korralduse saatmise

kohta, leides samas, et igal juhul ei saa neist asjaoludest teha järeldust, et ta pole

maksuhaldurile kättesaadav. Kaebaja selgitab ka, et avaldas Maksu- ja Tolliametile esitatud

vaides valmidust esitada kõik asjassepuutuvad dokumendid, ent vaideorgan neid ei soovinud.

7. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduri 8. aprilli 2011 korralduse täimata jätmisega ei saa

maksuotsust põhjendada. Siinkohal selgitab kaebaja esmalt, et tal puudus võimalus

eelnimetatud korralduse tähtaegseks täitmiseks, kuna ta ei saanud seda kätte. Kaebaja toob

välja, et palus 12. mai 2011 e-kirjas saata endale 8. aprilli 2011 korraldus elektroonselt ning

määrata uus tähtaeg dokumentide esitamiseks, ent korralduse elektroonilise saatmise asemel

tegi maksuhaldur 6. juunil 2011 otsuse nr 12.2-3/1745-5 korralduse täitmise tähtaja

ennistamata jätmise kohta ning saatus 8. aprilli 2011 korralduse pärast korduvaid palveid

kaebajale alles 2011. aasta juuni keskel, kusjuures maksuhaldurile oli teada, et kaebaja ei ole

võimeline krüpteeritult saadetud manust avama ning oli palunud saata dokument endale kas

.pdf või .doc formaadis.

8. Kaebaja leiab, et olukorras, kus ta on taganud oma registriaadressil tähitud kirjade vahetu

üleandmise võimaluse kui ka võimaluse jätta kirja saabumise kohta teade postkasti, kuid

sellest hoolimata tähitud kirja kaebajale üle ei anta ja teadet kirja saabumise kohta postkasti ei

jäeta, ei saa rääkida maksukohustuslase kohustuste täitmata jätmisest. Kaebaja selgitab, et

tema kontor asub suures büroohoones ning seal töötavad igapäevaselt tavapärasel tööajal

isikud, kellele on võimalik tähitud kiri vahetult üle anda, samuti on seal postkast, ent ei 8.

aprilli ega 27. aprilli 2011 korraldust ei ole talle üle antud ega selle saabumise kohta postkasti

teadet jäetud. Kaebaja toob ka välja, et maksuhaldur ei soostunud, hoolimata kaebaja palvest,

saatma 8. aprilli 2011 korraldust kaebajale sobivas formaadis ka elektroonselt. Samuti selgitab

kaebaja, et koheselt, kui ta sai teada maksuhalduri 8. aprilli 2011 korraldusest, pöördus ta

maksuhalduri poole oma 12. mai 2011 e-kirjaga ja palus see korraldus endale saata ning

määrata uus tähtaeg selle täitmiseks ning korralduse täitmata jätmise põhjus oligi see, et

kaebaja ei olnud korraldust kätte saanud ega teadnud, mida temalt nõutakse.

9. Kaebaja märgib samuti, et maksuhaldurile on kontrollimiseks kõik olulisemad 2011. aasta

veebruarikuu sisendkäibemaksuarvestust puudutavad dokumendid esitatud, kuna juba enne 8.

aprilli 2011 korralduse tegemist pöördus kaebaja poole vanemrevident Varje Männiste, kelle

kirjale vastuseks saatis kaebaja dokumendid ning kellele andis suulisi selgitusi telefoni teel,

mistõttu ei ole õige maksuotsuses väidetu, et maksuhalduril puudusid dokumendid OÜ

Paargu 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonis kajastatud sisendkäibemaksu osas.

10. PMTK 12. juuli 2011 korralduse ja intressinõude vaidlustab kaebaja põhjendusega, et need

on otseselt seotud õigusvastase 4. juuli 2011 maksuotsuse ning 27. aprilli 2011 ja 16. juuni

2011 korralduste tegemisega, sest 12. juuli 2011 korralduses kajastuv maksuvõlg tekkis

seetõttu, et maksuotsusega jäeti rahuldamata Paargu OÜ tagastusnõude ning 16. juuni 2011

korraldusega kohustati teda tasuma sunniraha. Kaebaja leiab, et kui maksuotsus tühistatakse,

langeb ära ka alus maksuvõla tasumise korralduse ja intressinõude esitamiseks, sest

maksuotsuse tühistamisel puudub tähtajaks tasumata maksusumma, mille tasumist kaebajalt

nõutakse ning seega ei ole ka maksuvõlga, millelt intressi arvestada, vaid kaebajal tekib

esitatud käibedeklaratsiooni alusel ettemaks, siis muutub õigusvastaseks intressinõue.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab OÜ Paargu kaebusi

põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et

maksuotsuse tegemise aluseks ei olnud see, et kaebaja ei olnud maksuhaldurile kättesaadav

ning maksuotsust tervikuna lugedes on üheselt arusaadav, et sisendkäibemaksu mahaarvamist

on piiratud seetõttu, et sisendkäibemaksu (v.a kauba ühendusesisese soetamise osas) andmed

ei ole tõendatud ning seega ei saa kindel olla ka selle õiguspärasuses. Vastustaja märgib samas,

et saatis Paargu OÜ-le mitmeid tähitud kirju tema äriregistrisse kantud aadressile ning Eesti

Post on kinnitanud, et teatised tähtkirjade saabumisest jäeti Paargu OÜ aadressijärgsele

postkasti. Vastustaja leiab, viidates oma 3. mai 2011 otsusele, et hiljemalt selle kättesaamisest

oli kaebajale teada, milliseid andmeid ja dokumente temalt nõutakse.

12. Vastustaja selgitab samuti, et maksuotsuse tegemise põhjuseks ei olnud 8. aprilli 2011

korralduse täitmata jätmine, kuid selle korralduse täitmata jätmise tagajärjeks oli see, et

maksuhaldur ei saanud vajalikke dokumente ning selgitusi, et veenduda sisendkäibemaksu

õigsuses. Vastustaja ei nõustu aga väitega, et eelnimetatud korraldus jäi kaebajal täitmata

objektiivsetel põhjustel ja selgitab, et 8. aprilli 2011 korralduse puhul tehti Paargu OÜ

äriregistrijärgsel aadressil Eesti Posti poolt 12. aprillil 2011 väljastuskatse, mis aga

ebaõnnestus, kuna kedagi ei olnud kohal ning 13. aprillil 2011 jäeti postkasti teatis tähtkirja

saabumisest.

13. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et viimane on teinud endast kõik oleneva, et

maksuhaldurile vajalikud dokumendid esitada, kuna dokumentide esitamise asemel hakkas

kaebaja pidama kirjavahetust maksuhalduriga, mis kokkuvõttes ei viinud vajaliku eesmärgini.

Vastustaja hinnangul ei saa talle ette heita seda, et kaebaja juhatuse liiga ei oska kasutada ID-

kaardi tarkvara, selgitades samas, et kaebajale teatati võimalusest tutvuda dokumentidega

maksuhalduri ametiruumides.

14. Vastustaja nõustub, et Paargu OÜ saatis 7. aprillil 2011 maksuhaldurile e-posti teel 2 arvet

ja 3 arvelduskonto väljavõtet, jättes siiski esitamata pearaamatu sisendkäibemaksukonto

väljavõtte, mida maksuhaldur temalt korduvalt küsis. Vastustaja märgib aga, et arved ning

tasumised (kui seda tehti) ei tõenda tehingute toimumist ning seega puudus maksuhalduril

vajalik informatsioon sisendkäibemaksu mahaarvamisõiguse tuvastamisel ning tekkinud

kahtluse tõttu alustatigi kontrollimenetlust. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta avaldas

valmisolekut esitada dokumendid vaidemeneltuses, siis märgib vastustaja, et vaideorganil ei

ole kohustust maksukohustuslaselt tõendeid nõuda ning kui maksukohustuslasel on olemas

tõendid, mis lükkaksid haldusaktis toodud maksuhalduri järeldused ümber, siis oleks iga

maksukohustuslane need juba esitanud kas maksumenetluse ajal või siis hiljemalt

vaidemenetluse ajal koos vaidega.

15. Vastustaja selgitab, et 12. juuli 2011 korraldus on antud maksuvõla tasumiseks, mis on

tekkinud kaebaja enda poolt deklareeritud ning ka intresse on arvutatud kaebaja enda poolt

deklareeritud andmete põhjal. Vastustaja nõustub, et kui 4. juuli 2011 maksuotsust ei oleks

tehtud, oleks tagastusnõue katnud 12. juuli 2011 korralduses märgitud maksuvõla ning sel

juhul ei oleks tehtud ka intressinõuet, ent selgitab, et maksuhaldur ei saa lähtuda oma

kohustuste täitmisel oletustest ning kehtiva maksuotsuse tõttu ei saanud jääda ootama

kohustuste ja nõuete oletuslikku tasaarveldamist tulevikus. Vastustaja leiab, et 12. juuli 2011

korraldusel ja intressinõudel puudub otsene seos 4. juuli 2011 maksuotsusega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

16. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ Paardu kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada

osaliselt. Vaidlustatud maksuotsus on õigusvastane ja tuleb tühistada osas, millega vähendati

sisendkäibemaksu 6420 euro võrra, määrati täiendavalt tasumisele kuuluv käibemaks summas

3507,84 eurot ning jäeti tagastusnõue rahuldamata 2912,16 euro ulatuses. Samuti tuleb

tühistada 12. juuli 2011 korraldus maksuvõla tasumiseks ja 12. juuli 2011 intressinõue.

17. Kohtu hinnangul ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri seisukohta, et OÜ Paargu

2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonis deklareeritud 7066,40 euro suuruse

sisendkäibemaksu deklareerimine ei olnud tervikuna õigustatud. Käibemaksuseaduse (KMS) §

31 lõikes 1 sätestatakse, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise

korral arvatakse sisendkäibemaks maha käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase

arve alusel. Käesoleval juhul on maksuhaldur 4. juuli 2011 maksuotsust põhjendanud eeskätt

sellega, et kaebaja ei ole kontrollimenetluse käigus esitanud selliseid arveid. See seisukoht on

aga väär. Kaebaja väitel esitas ta maksuhaldurile juba enne 8. aprilli 2011 korralduse tegemist

põhilised 2011. aasta veebruarikuu sisendkäibemaksuarvestuse aluseks olevad dokumendid.

Ka vastustaja kinnitas kohtule esitatud kirjalikus seletuses, et OÜ Paargu esitas 7. aprillil 2011

maksuhaldurile elektrooniliselt 2 arvet ning 3 arvelduskonto väljavõtet. Kaebusele on lisatud

OÜ Paargu e-kiri, milles teavitatakse täiendavate dokumentide saatmisest (tl. 67) ning OÜ

ZeroMax Group arved nr 110005 (tl. 68) ja nr 110007 (tl. 69) arvelduskonto väljavõtted (tl.

70-72). Kohus järeldab, et just need olid dokumendid, mille OÜ Paargu maksuhaldurile 7.

aprillil 2011 esitas ning seega olid need dokumendid maksuhalduril vaidlusaluse maksuotsuse

tegemise ajal olemas. See, et neid ei esitatud 8. aprilli 2011 korraldusega alustatud

kontrollimenetluse raames, vaid varem, ei andnuks kohtu hinnangul alust neid tähelepanuta

jätta. MKS § 10 lõikes 3 sätestatakse, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt,

kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures

haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Sellest normist

tulenevalt ei ole maksuhalduril õigust maksukohustuslase käest nõuda üldjuhul selliste

dokumentide esitamist, mis maksuhalduril juba olemas on. See ei välista mingil juhul

täiendavate tõendite nõudmist või esitatud dokumentide autentsuse kahtluse alla seadmist,

küll aga ei saa maksuhaldur põhjendada maksuotsust sellega, et asjassepuutuvaid dokumente

ei ole kontrolli käigus esitatud, kui maksukohustuslane on need esitanud juba varem.

18. Kohus leiab, et olukorras, kus maksukohustuslane on maksuhaldurile esitanud arve, mille

alusel ta väidab olevat sisendkäibemaksu arvestanud, tuleb maksuhalduril seda arvet sisuliselt

hinnata ning võtta põhjendatud seisukoht küsimuses, kas see annab aluse sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur seda teinud ning seega on maksuotsus

selles osas õigusvastane. Maksuotsuses ei ole väidetud, et OÜ ZeroMax Group arved ei vasta

KMS §-s 37 sätestatud tunnustele. Samuti ei ole maksuotsuses võetud seisukohta või et

nimetud arved ei kajasta maksustamise aluseks olevaid tegelikke majanduslikke sooritusi, et

tegemist oleks fiktiivsete arvetega, mis oleksid esitatud ilma, et seal kajastatud tehing tegelikult

toimunud oleks. Maksuhaldur ei ole väitnud ka seda, et arvetel näidatud kauba näol ei oleks

tegu kaebaja ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks kasutatava kaubaga. Kohtule esitatud

kirjalikus seletuses on vastustaja väitnud, et nimetatud dokumentide põhjal tekkis

maksuhalduril kahtlus käibemaksuarvestuse õigsuses ning seetõttu alustatigi 8. aprill 2011

korraldusega kontrollimenetlust. Sellise kahtluse tekkimist ei saa maksuhaldurile ette heita, ent

vaidlusaluses maksuotsuses ei ole seda kahtlust kuidagi kajastatud, vaid maksuotsusega on

sisendkäibemaksu korrigeeritud põhjusel, et kaebaja ei ole esitanud sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigust andvaid arveid. Sisuliselt on maksuhaldur seega võtnud seisukoha, et

kaebajal sellised arved puuduvad. Olukorras, kus maksuhaldur oleks maksukohustuslaselt

nende arvete esitamist nõudnud ning maksukohustuslane oleks need esitamata jätnud, oleks

selline seisukoht ja sellele toetuv maksuotsus iseenesest põhjendatud, ent käesoleval juhul olid

maksuhaldurile arved esitatud. Juhul kui maksuhaldur leidis, et need arved ei anna kaebajale

õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, oleks tulnud seda seisukohta põhjendada.

Maksuotsuse tegemist ei saa õigustada pelgalt sellega, et kaebaja ei esitanud mingisuguseid

täiendavaid dokumente ega õigustada tagantjärele väitega, et üksnes arvete olemasolu ja nende

tasumine ei kinnita tehingute toimumist.

19. Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse rikkumine, samuti näiteks nõuetekohase

raamatupidamisarvestuse mittepidamine ei tekita iseenesest maksukohustust. Selle põhjal, et

maksukohustuslane ei esita maksuhaldurile näiteks lepinguid, raamatupidamisregistreid või

mistahes muid dokumente, mis võiksid kinnitada arvel näidatud tehingute toimumist, võib

maksuhaldur teha järelduse, et selliseid dokumente ei ole olemas ning see võib anda alust

omakorda järelduseks, et arvel kajastatud tehingut pole tegelikult toimunud, millisel juhul ei

anna formaalselt nõuetele vastav arve sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Arve

olemasolul ei saa aga maksuhaldur sisendkäibemaksu mahaarvamist keelata üksnes põhjusel,

et maksukohustuslane ei ole esitanud mingisuguseid täiendavaid dokumente, mis arve ehtsust

kinnitaksid, võtmata ja põhjendamata eelnevalt seisukohta, et arve ei ole ehtne või ei kajasta

tehingut adekvaatselt. Vaidlusaluses maksuotsuses on maksuhaldur tal selle otsuse tegemise

ajal olemas olnud asjassepuutuvad tõendid sootuks hindamata ja arvestamata jätnud ning

käesolevas kohtumenetluses on vastustaja tegelikult väitnud vaid seda, et need arved

maksuhaldurile lihtsalt ei meeldinud või ei tundnud usaldusväärsed, põhjendamata siiski,

miks. MKS § 95 lõike 2 kolmandas lauses sätestatakse, et maksukohustuslase esitatud tõendite

täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses

motiveerida. Selle nõude vastu on maksuhaldur käesoleval juhul eksinud.

20. OÜ ZeroMax 1. veebruari 2011 arvel nr 110005 näidatud käibemaksusumma on 4320

eurot ning 9. veebruari 2011 arvel nr 110007 kajastub käibemaks 2100 eurot. Seega olid

maksuhalduri käsutuses maksuotsuse tegemise ajal OÜ Paargu 2011. aasta veebruarikuu

ostuarved, kus kajastus kokku 4320+2100=6420 euro suurune käibemaks. Selle summa osas

on maksuotsusega OÜ Paargu sisendkäibemaksuarvestuse korrigeerimine eeltoodud põhjustel

nõuetekohaselt põhjendamata ning maksuotsus tuleb selles osas tühistada.

21. Maksuotsuse kohaselt deklareeris OÜ Paargu 2011. aasta veebruari käibedeklaratsioonil

sisendkäibemaksu kokku 9805,49 eurot, millest 2739,09 eurot moodustas kauba

ühendusesisesel soetamisel tasumisele kuuluv käibemaks. Viimatinimetatud summad

vaidlusaluse maksuotsusega ei korrigeeritud, küll aga peeti õigustamatuks ülejäänud 7066,40

euro suurus sisendkäibemaksu deklareerimist. Eelpooltoodud põhjustel tuleb maksuhalduri

seisukohta põhjendamatuks pidada 6420 euro osas. Ülejäänud 646,40 euro osas tuleb aga

tõdeda, et maksukohustuslane ei olnud maksuhaldurile maksuotsuse tegemise ajaks

sisendkäibemaksu maha arvamise õigust andvaid arveid esitanud. Siinkohal on poolte vahel

aga vaidlus selles, kas kaebajale saab ette heita kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist ehk

täpsemalt selles, kas maksuhaldur on kaebajalt kontrolli käigus nende dokumentide esitamist

nõuetekohaselt nõudnud. Vaidlust ei ole selles, et maksuhaldur tegi 8. aprillil 2011 korralduse

nr 12.2-3/1745-1, milles kohustas kaebajat esitama 2011. aasta veebruarikuu kohta ostu- ja

müügiarved, majandustehingute lepingud, pearaamatu käibe- ja sisendkäibemaksukonto

väljavõtted, kassadokumendid ja arvelduskontode väljavõtted (tl. 11). Vaidlus on aga selles,

kas maksuhaldur oli kõnealuse korralduse kaebajale kätte toimetanud.

22. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 kohaselt on haldusakti kehtivuse eelduseks

selle adressaadile teatavaks tegemine või kätte toimetamine. MKS § 52 lg 1 kohaselt tuleb

maksuhalduri haldusaktid anda kätte allkirja vastu või toimetada kätte posti teel,

elektrooniliselt või avaldada perioodilises väljaandes. Käesoleval juhul väidab maksuhaldur, et

8. aprilli 2011 korraldus saadeti kaebajale tähtsaadetisena, mille saabumise kohta jättis

postiteenuse osutaja kaebajale teate. Kaebaja väidab, et ei ole sellist teadet saanud. MKS § 54

lõikes 6 on sätestatud, et juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena

saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud

aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. Vaidlust ei ole selles, et 8.

aprilli 2011 korraldust ei ole postiteenuse osutaja kaebajale registrisse kantud aadressil üle

andnud. Küll aga on AS Eesti Post kinnitanud (tl. 98), et teade selle saadetise saabumise kohta

viidi kaebaja postkasti 13. aprillil 2011. Kohus leiab, et postiteenuse osutaja kinnitus

tähtsaadetise kohta kaebaja postkasti teate jätmise kohta tuleb lugeda piisavaks tõendiks selle

asjaolu tõendamiseks. Tähtsaadetise saabumise kohta teate jätmise täiendav tõendamine ei ole

põhimõtteliselt võimalik. Juhul kui maksuhaldurile panna kohustus täiendavalt tõendada seda,

et postitöötaja jättis korrektselt tähtsaadetise kohta teate adressaadi postkasti, muutuks MKS §

54 lg 6 rakendamine praktikas võimatuks ning maksukohustuslasel piisaks haldusaktist

tuleneva kohustuse täitmata jätmise õigustamiseks üksnes väitest, et ta ei ole dokumenti kätte

saanud. Kõigi dokumentide kättetoimetamine allkirja vastu (MKS § 53) kujutaks

maksuhaldurile aga põhjendamatult suurt halduskoormust ning seetõttu ongi seadusandja

näinud ette võimaluse toimetada dokumente kätte posti teel ning sätestatud tingimused, mille

täitmisel loetakse dokumenti kätte toimetatuks, ilma et oleks tegelikult tähtis, kas adressaat

dokumendiga tutvuda sai või mitte.

23. Eeltoodu tõttu tuleb 8. aprilli 2011 korraldus kaebajale kätte toimetatuks lugeda 13. aprillil

2011. 4. juuli 2011 maksuotsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja maksuhaldurile esitanud

KMS § 37 nõuetele vastavaid arved, mis õigustaksid 646,40 euro suuruse sisendkäibemaksu

deklareerimist 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonil. Kuna kaebaja neid dokumente ei

esitanud, asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et sisendkäibemaksu mahaarvamine

selles osas ei ole õigustatud. MKS § 150 lõikes 1 sätestatakse, et maksuteates või

maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel

kohustus

tõendada,

et

maksusumma

määrati

valesti.

Tõendamiskoormus

läheb

maksukohustuslasele üle, kui maksuhaldur on teinud põhjendatud maksuotsuse. Kuivõrd

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse annab eeskätt nõuetekohase arve olemasolu, siis

viitamine sellise arve puudumisele põhjendab maksuotsust piisavalt. Kaebajal oleks

maksuotsuse vaidlustamisel võimalik tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja

ei ole seda aga teinud. Ei vaidemenetluses ega käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebaja

esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et tal oleks olnud 2011. aasta veebruaris 646,40 euro

suuruse sisendkäibemaksu deklareerimiseks. Seetõttu leiab kohus, et selles osas ei ole

maksuotsuse tühistamiseks alust.

24. Vaidlusaluse maksuotsusega vähendati kaebaja sisendkäibemaksu 7066,40 euro võrra ning

jäeti seetõttu rahuldamata kaebaja tagastusnõue 3558,56 euro ulatuses ja määrati täiendavalt

tasumisele kuuluv maksusumma 3507,84 eurot. Tühistades maksuotsuse osas 6420 euro võrra

sisendkäibemaksu vähendamise osas, tühistab kohus selle ka täielikult osas, millega määrati

täiendavalt tasumisele kuuluv käibemaks ning 3558,56-(7066,40-6420) = 2912,16 euro võrra

osas, millega jäeti rahuldamata tagastusnõue. Seega jääb maksuotsus kehtima osas, millega

vähendati

kaebaja

2011.

aasta

veebruarikuu

käibedeklaratsioonil

deklareeritud

sisendkäibemaksu 7066,40-6420=646,40 euro võrra ning jäeti samas summas rahuldamata

tagastusnõue.

25. Kaebaja on taotlenud ka 12. juuli 2011 korralduse nr 13-11/35156 ning sama kuupäeva

intressinõude nr 13-3/27823 tühistamist. Eelnimetatud korralduse andmise aluseks oli

asjaolu, et selle andmise ajal oli kaebajal 3558,29 euro suurune maksuvõlg, mis oli tekkinud

2011. aasta maikuu käibedeklaratsiooni ning juunikuu tulu- ja sotsiaalmaksu-deklaratsioonide

alusel. Intressinõue on esitatud 2011. aasta märtsi ja aprilli KMD-deklaratsioonide ning 2011.

aasta märtsi, aprilli ja mai TSD-deklaratsioonide kohaselt tasumisele kuuluvate

maksusummade kohta. Samal ajal ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli esitanud maksuhaldurile

2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonist tuleneva käibemaksu tagastusnõude summas

3558,56 eurot. Maksuhaldur jättis tagastusnõude 4. juuli 2011 maksuotsusega rahuldamata,

käesoleva kohtuotsusega kohus aga tühistab nimetatud maksuotsuse tagastusnõude

rahuldamata jätmise osas 2912,16 euro ulatuses. Kuigi sellesisuline seisukoht ei sisaldu

sõnaselgelt 12. juuli 2011 korralduses ja intressinõudes, nähtub siiski, et selle korralduse

andmise aluseks on muuhulgas olnud asjaolu, et kaebaja tagastusnõue on rahuldamata jäetud.

Maksuotsuse osalise tühistamise tõttu muutuvad õigusvastaseks ka 12. juuli korraldus ja

intressinõue, kuna neis kajastatud maksuvõla kujunemisel ja intressikohustuse tekkimisel ei

ole arvestatud kaebaja 2011. aasta veebruarikuu käibedeklaratsiooni alusel tekkinud

tagastusnõudega, mille põhjendamatust 2912,16 euro ulatuses ei ole maksuhaldur õigesti

tuvastanud. Haldusakti tühistamine peab isiku jaoks võimalusel kaasa tooma olukorra, kus ta

oleks olnud, kui õigusvastast haldusakti ei oleks antud. Juhul kui hiljem tühistatud haldusakti

alusel või selles tuvastatud asjaolude tõttu anti välja teisi haldusakte, muutuvad need nende

aluseks oleva haldusakti tühistamise tõttu tagantjärele õigusvastasteks, olgugi et nende

haldusaktide andmise ajal oli nende aluseks olev haldusakt kehtiv. 12. juuli 2011 korralduses

ja intressinõudes kajastuvad maksuvõlad tekkisid kaebajal seetõttu, et summadega, mille

kaebaja oma ettemaksukontole kandis, kaeti esmalt varem tekkinud maksukohustusi, nt. 2011.

aasta veebruarikuu käibemaksukohustust, millist vajadust ei oleks tekkinud, kui vaidlusalust

maksuotsust ei oleks tehtud, sest sel juhul oleks need katnud, vähemalt osaliselt 2011. aasta

veebruari käibedeklaratsiooni alusel tekkinud tagastusnõu ning need oleks olnud võimalik

selles osas tasaarvestada. Seetõttu ei saanud kaebaja maksuvõlg ning tasumata

maksusummade arvestus ja sellelt intressi kujunemine toimuda nii nagu 12. juuli 2011

korralduses ja intressinõudes näidatud. See ei tähenda et kaebajal 12. juuli 2011 seisuga üldse

maksuvõlga või intressi tasumise kohustust ei olnud, ent ühelgi juhul ei saanud see olla

korralduses ja intressinõudes näidatud suuruses. Seetõttu tuleb tühistada ka 12. juuli 2011

korraldus ja intressinõue.

26. 1. jaanuaril 2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse,

et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. HkMS § 285 lõikes 1 sätestatakse, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud

menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele

seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Käesolevas asjas on kõik

menetlustoimingud tehtud enne 1. jaanuari 2010, seega tuleb menetluskulude jaotuse ja

väljamõistmise osas kohaldamisele varem kehtinud HkMS redaktsioon (HkMSv.r). HkMSv.r §

93 lõikes 1 sätestati, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne

kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja on taotlenud 538,12 euro

suuruse riigilõivu ning 2313 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Riigilõivu tasumist

tõendavad dokumendid on esitatud koos kaebusega (kd I tl. 11 ja kd II tl. 10). Õigusabikulu

kohta

on

kaebaja

esitanud

Advokaadibüroo

Casus

OÜ

arved

kogusummas

828+312+1173=2313 eurot ning pangakonto väljavõtted, mis kinnitavad nende arvete

tasumist. HkMSv.r § 93 lõikes 5 sätestati, et välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kohus leiab, et arvestades vaidluse keerukust, ning kaebaja väidete ja

seisukohtade esitamiseks eelduslikult vajaliku õigusliku analüüsi mahtu, samuti silmas pidades

vaidlusaluste haldusaktide mahukust on õigusabikulu põhjendamatult suur ning põhjendatud

on selle vähendamine umbes veerandi võrra ehk 1730 euroni. Käesolevas asjas oli

vaidlusaluse maksusumma kogusuuruseks 7066,40+3558,29+137,78=10762,47 eurot. Kohus

tühistas 12. juuli korralduse ja intressinõude täielikult ning 4. juuli 2011 maksuotsuse 6420

euro

ulatuses.

Seega

on

kaebused

rahuldatud

kokku

100*(3558,29+137,78+6420):10762,47≈94% ulatuses. Kuna kohus rahuldas täielikult 14.

oktoobril 2011 esitatud kaebuse (12. juuli 2011 korraldus ja intressinõue), siis tuleb sellelt

kaebuselt esitatud riigilõiv täies ulatuses välja mõista. 6. oktoobril 2011 esitatud kaebuselt

tasutud riigilõivust tuleb välja mõista 94% ehk 0,94*353,32=332,12 eurot. Ka põhjendatud

õigusabikuludest tuleb kaebaja kasuks välja mõista 94% ehk 0,94*1730=1626,20 eurot.

Kokku tuleb kaebaja kasuks välja mõista seega 1626,20+332,12+184,80=2143,12 eurot.

Kristjan Siigur

kohtunik