3-11-1793/59 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja

koht

22. detsember 2011, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1793

Haldusasi

AS DSV Transport ja OÜ Lobster kaebused Maksu-

ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 16. juuni

2011 maksuotsuse nr 12.2-3/3318-8 tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 30. novembril 2011

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: AS DSV Transport

Kaebuse esitaja: OÜ Lobster

Kaebuse esitajate esindaja: Mihkel Leesment

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus

Esindaja: Andreas Aas

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS DSV Transport ja OÜ Lobster kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

õigus

päeva

jooksul

kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest

esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. AS DSV Transport esitas 2009. aastal enda nimel ja OÜ Lobster eest teiste hulgas

järgmised

tollideklaratsioonid:

09EE1310EE90341686

(16.

märts),

00EE1310EE90865917

(25.

juuni),

00EE1310EE90966180

(13.

juuli),

00EE1310EE91256486 (7. september), 00EE1310EE91514313 (21. oktoober) ja

00EE1310EE91736404 (27. november). Nimetatud deklaratsioonidega deklareeriti

vabasse ringlusesse lubamiseks muuhulgas digitaalsed sat-tv ressiiverid ehk set-top boksid

mudelitunnustega CubeRevo 250HD, CubeRevo 3000 HD PVR ja Netbox 100S.

Nimetatud tooteid on tollideklaratsiooni kauba kirjelduse lahtris kirjeldatud kui

mikroprotsessoripõhiseid seadmeid, mis sisaldavad modemit internetiühenduseks ja millel

on interaktiivse infovahetuse funktsioon. Osades deklaratsioonides on kauba kirjelduses

lisaks eeltoodule märgitud, et tooted on võimelised vastu võtma televisioonisignaali

ja/või on sulgudes märgitud toote nimetus (nt. NETBOX või Netbox 100S), ühel juhul

on sulgudesse märgitud set-top-boxes. Nimetatud tooted klassifitseeriti deklaratsioonidel

kaubakoodiga 8525 7113 00.

2. 16. juunil 2011 tegu Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus AS-ile DSV

Transport ja OÜ-le Lobster maksuotsuse nr 12.2-3/3318-8, kohustades neid solidaarselt

tasuma 16247,76 eurot tollimaksu ja 3104,95 eurot käibemaksu. Maksuhaldur asus

maksuotsuses seisukohale, et eelnimetatud deklaratsioonide esemeks olevad tooted

CubeRevo250 HD, CubeRevo 3000 HD PVR ning Netbox 100S on klassifitseeritud

vääralt ning need kuuluvad tegelikult klassifitseerimisele kaubakoodiga 8528 7119 00.

Maksuhaldur põhjendab oma seisukohta asjaoluga, et nimetatud toodetes puudub

modem, mistõttu on välistatud nende klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuri

alamrubriiki 8528 7113.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. 20. juulil 2011 esitasid AS DSV Transport ning OÜ Lobster Tallinna Halduskohtule

kaebused, taotledes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 16. juuni 2011

maksuotsuse nr 12.2-3/3318-8 tühistamist. 30. augusti 2011 määrusega liitis kohus

kaebused ühte menetlusse. Kaebuse esitajad leiavad, et maksuotsus on õigusvastane

esiteks seetõttu, et maksuhalduri väide, nagu ei sisaldaks vaidlusalused tooted modemit, ei

ole tõendatud ning teiseks seetõttu, et sõltumata deklareerimisel määratud tariifse

klassifikatsiooni ebaõigsusest, oli käesoleva asja asjaolusid arvestas järelarvestuskande

tegemine välistatud tolli vea tõttu vastavalt nõukogu 12. oktoobri 1992 määruse (EMÜ)

nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi ÜTS) artikli 220 lg 2

punktile b. Käibemaksu määramise vaidlustavad kaebuse esitaja ka selle vastuolu tõttu

õiguskindluse põhimõttega.

4. Kaebuse esitaja märgib, et toote Netbox 100S kasutusjuhendi kohaselt on sellele tootel

modem ning heidab samas ette, et maksuhalduri poolt väidetavalt tootest tehtud fotod,

mille põhjal on tehtud vastupidine järeldus, ei ole identifitseeritavad kauba läbivaatuse

akti alusel ning seega on võimatu kindlaks teha, millist partiid on fotodel kajastatud ning

millal on fotod tehtud. Maksuhalduri poolt kontrollitud toodete CubeRevo 3000 HD

PVR ja CubeRevo 250 HD kontrolli osas möönab kaebuse esitaja, et neis modemit ei

olnud, ent viitab siinkohal Riigikohtu lahendile 3-3-1-90-10, kus leiti, et konkreetse

deklaratsiooni kontrollitulemused ei ole ülekantavad deklaratsioonidele, mida pole

kontrollitud. Maksuhalduri poolt kontrollitud toote Netbox 100S kohta, mis saadi OÜ

Lobster esindajalt 6. mail 2010, märgivad kaebuse esitajad, et OÜ Lobster esindaja küll

väitis, et see peaks pärinema ühest vaidlusalusest partiist, kuid tegelikult ei ole näidis

kokku viidav ühegi deklaratsiooniga ning seda ei ole võimalik ka tagantjärele tuvastada.

Kaebuse esitajad leiavad, et 16. juuni 2010 ekspertarvamusele ei saa käesolevas asjas

seetõttu tugineda. Samuti selgitavad kaebuse esitajad, et S.G. pidas maksuhaldurile 6. mail

2010 antud seletuses silmas seda, et kaup on samaväärne 25. juunil 2009 kontrollitud

kaubaga, mille puhul leidis toll, et selle õigeks kaubakoodiks on 8528 71 13 00. Samuti

toovad kaebuse esitajad välja, et S.G. ei ole valdkonnaekspert ning tal puudub tehniline

haridus. Kaebuse esitajad märgivad, et kauba klassifitseerimisel lähtuti eeldusest, et

internetivõimaluse olemasolu tähendab ühtlasi ka modemi olemasolu, sest üldteada on

asjaolu, et modemit kasutatakse internetiühenduseks.

5. Kaebuse esitajad leiavad, et tõendina ei ole kasutatav ka CubeRevo toodete

tutvustusmaterjal, kuna on üldteada, et toodete mudelinimetused võivad jääda

muutumatuks, kuid toodete komponendid muutuda, mille kohta on ilmekaks näiteks

Netbox 100S, mille mudeleid on toodetud nii koos modemiga kui ilma. Kaebuse esitajad

leiavad, et toodete kasutusjuhenditele tuginemiseks on vaja teada, milliste toodete kohta

need täpsemalt käivad ning üldjuhul võimaldab täpse spetsifikatsiooni määramist toote

seerianumber, ent spetsifikatsiooni määramiseks vajalik info on ainult tootjatel, mitte

kaebuse esitajal. Kaebuse esitajad toovad välja, et OÜ Lobster käest saadud CubeRevo

tutvustusmaterjal on üldine ja esitatud peaaegu 6 kuud pärast maksuotsuses käsitletud

kontrolliperioodi, samas pole maksuhaldur kontrollinud, kas selle aja jooksul on toodete

spetsifikatsioon muutunud või mitte. Samal põhjusel ei pea kaebuse esitajad

asjassepuutuvaks ka CubeRevo toodete kodulehel olevat teavet.

6. Kaebuse esitajad leiavad, et maksuhaldur on vääralt kohaldanud ÜTS artikli 220 lg 2

punkti b. Kaebuse esitajad toovad välja, et juba maksuhaldur on tavalisest põhjalikumalt

kontrollinud kaebuse esitajate 16. märtsi 2009, 13. juuni 2009, 25. juuni 2009 ja 13. juuli

2009 deklaratsioone, kusjuures 25. juuni deklaratsiooni alusel imporditud kaupa

kontrolliti füüsiliselt, ent kauba läbivaatuse tulemusel kauba tariifset klassifikatsiooni ei

muudetud, kuigi juba siis oli selgelt näha, et kaubal puudub modemipistik ja seega ka

modem. Kaebuse esitajate hinnangul suhtuvad deklarandid tolli kui kompetentsesse tipp-

otsustajasse, kelle otsuseid üldjuhul usaldatakse ning samamoodi usaldatakse tolli-poolse

kauba läbivaatuse tulemusi. Kaebuse esitajad selgitavad, et nende eesmärk ei olnud saada

ebaseaduslikku maksueelist ning toodete klassifitseerimisel lähtuti eeldusest, et

internetivõimaluse olemasolu tähendab ühtlasi ka modemi olemasolu ning OÜ Lobster

seisukoha õigsust kinnitas ka 25. juunil 2009 toimunud tolliläbivaatus, mis jättis

klassifikatsiooni muutmata, mistõttu jätkati kauba deklareerimist rubriigis 8528 71 13 00.

Kaebuse esitajad leiavad, et olukorras, kus kauba läbivaatuse tulemusena on maksuhaldur

kui

järelevalveorgan

deklareeritud

kaubakoodiga

nõustunud

ja

maksumaksja

maksuhalduri otsust usaldades jätkanud sama koodi kasutamist, ei saa maksuhaldur

tugineda seisukohale, et maksumaksja oleks pidanud olema hoolsam ja kohusetundlikum

kui maksuhaldur ise.

7. Samuti on kaebuse esitajad seisukohal, et tolli vea olemus ei ole antud juhul selline,

mille avastamiseks oleks piisanud vaid õigusaktide lugemisest. Siinkohal viitavad kaebuse

esitajad sellele, et ka maksuhalduri jaoks on selgitamine, kas tooted sisaldavad modemit

internetiühenduseks või mida tuleb modemina käsitada, olnud keerukas. Samuti leiavad

kaebuse esitaja, et harmoniseeritud süsteemi ja kombineeritud nomenklatuuri selgitavad

märkused ei oma õigusakti tähendust, ent ilmselt poleks ka ekspert ilma selgitavaid

märkusi lugemata saanud mõista, mida modemi all silmas peetakse. Kaebuse esitajad

märgivad veel, et TARICis kasutatakse sõnastust sisaldavad modemit internetiühenduseks ning

selgitab, et kuna vaidlusalustel seadmetel internetiühenduse võimalus on, siis tundub

esmapilgul, et klassifitseerimine on tehtud korrektselt ning kahtluste puudumisel pole

kohustust pöörduda abistava iseloomuga selgitavate märkuste poole.

8. Kaebuse esitajad viitavad kombineeritud nomenklatuuri selgitavatele märkustele, mille

kohaselt viitab modemi olemasolule RJ-11 pistiku olemasolu, tuues samas välja, et ei seal

ega eksperdi arvamuses pole väidetud, et sellise pistiku puudumine tähendab tõsikindlalt,

et seadmes puudub modem.

9. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et OÜ Lobster tegutseb Ida-Virumaal ning selle juht

S.G. ei valda eesti keelt. Viidates PS § 51 lõikele 2, leiavad kaebuse esitajad, et seetõttu oli

tal õigus saada infot ning juurdepääsu õigusaktidele vene keeles, ent ÜTS ja TARIC ei ole

venekeelsetena kättesaadavad, mis takistas õigusaktidest õigesti arusaamist.

10. Kaebuse esitajad toovad ka välja, et OÜ-l Lobster puuduvad spetsiifilised erialased

teadmised sat-tv vastuvõtjate õigeks klassifitseerimiseks ning maksuotsuse väide, et OÜ

Lobster on aastaid tegutsenud set-top bokside importimise alal, on paljasõnaline,

kusjuures tegelikult imporditi kõnealust kaupa esmakordselt 16. märtsil 2009.

11. Kaebuse esitajad toovad ka välja, et AS-il DSV Transport AS on volitus OÜ Lobster

otseseks esinduseks ning see, et deklaratsioonidel oli AS DSV Transport märgitud

kaudseks esindajaks, oli töötaja eksimus, mis on tuvastatud väärteomenetluses nr 4-10-

3736 kogutud tõenditega ning AS DSV Transport arvetega, kust nähtub tasu

deklaratsioonide vormistamise, mitte tolliagendi teenuste eest. Kaebuse esitajad leiavad,

et kuna sisesuhtes tegutses DSV Transport AS vaid otsese esindajana, vormistas ta

deklaratsioonid OÜ-lt Lobster saadud andmete alusel, puudus tal õigus, kohustus ja

vajadus ilmutada suuremat hoolsust kaubakoodi väljaselgitamisel.

12. Kaebuse esitajad leiavad, et ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisel ei ole enam, tulenevalt

ÜTS art 82 muutmisest, oluline tollieeskirjade täitmise kriteerium, leides samas, et

deklareerimisel täideti siiski kõiki tollieeskirju kohusetundlikult ja korrektselt.

13. Kaebuse esitajad leiavad, et kuna tollimaksu juurdemääramine on välistatud tolli vea

tõttu, on välistatud ka käibemaksu juurdemääramine. Samas leiavad kaebuse esitajad

täiendavalt, et käibemaksu juurdemääramise õiguspärasust ei saa kontrollida

tolliseadustikus sisalduva tolli vea regulatsiooni abil ning isegi juhul kui õiguspäraselt

määratakse juurde tollimaks, tuleb käibemaksu juurdemääramise õiguspärasust

kontrollida täiendavalt siseriikliku õiguse alusel. Kaebuse esitajad leiavad, et käibemaksu

juurdemääramine rikub õiguskindluse põhimõtet, kuivõrd maksumaksjal on tekkinud

usaldus ja õiguspärane ootus, et maksuhalduri varasema otsuse alusel saadud soodustused

jäävad kehtima ka maksuhalduri hilisemate otsuste puhul.

14. Kaebuse esitajad on esitanud alternatiivselt taotluse jätta ÜTS art 220 lg 2 p b

kohaldamata vastuolu tõttu põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

Kaebuse esitajad on seisukohal, et põhiseadusega on vastuolus eelnimetatud sättest

tulenev lisatingimus, mille kohaselt on järelarvestuskande tegemine on välistatud vaid siis,

kui tolli eksimust ei oleks olnud võimalik maksumaksjal avastada. Samuti on kaebuse

esitaja esitanud alternatiivse taotluse küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas

nõukogu määrus (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise

tollitariifistiku kohta, on vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepinguga osas, mis

kehtestab modemit mittesisaldavale set-top boksile 14%-lise tollimaksu. Kaebuse esitaja on

seisukohal, et seades tollimaksumäära sõltuvusse modemi olemasolust set-top boksides, on

rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

15. Kaebuse esitajad on kahtluse alla seadnud ka maksuhalduri tellimusel ekspertiisi läbi

viinud eksperdi pädevuse ja erapooletuse, märkides esiteks, et Uno Karbuse pädevus

vaidlusaluste seadmete eksperdina ei ole selge. Samuti toovad kaebuse esitajad välja, et

neile teadaolevalt on Uno Karbus olnud seotud OÜ-ga Satcom, millelt OÜ Lobster

varem oma müüdavaid kaupu ostis, ent mille konkurendiks ta hiljem muutus. Kaebuse

esitajad viitavad ka sellele, et Eesti Keskkonnauuringute Keskus on lepingulises suhtes

maksuhalduriga ning hea usu põhimõttest tulenevalt kohustatud olema lojaalne oma

lepingupartnerile.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab AS-i DSV Transport ja OÜ

Lobster kaebusi põhjendamatuteks ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja

viitab kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglile 1 ning selgitab, et

rubriikide kirjeldused ja märkused jaotiste ja gruppide kohta on klassifitseerimisel

prioriteetsed. Viitega alamrubriigi 8528 71 13 kirjeldusele ja kombineeritud

nomenklatuuri selgitavatele märkustele, märgib vastustaja, et selles alamrubriigis toote

klassifitseerimiseks peab tootel olema mikroprotsessor, videotuuner ja modem.

17. Vastustaja selgitab, et võttis toodete CubeRevo 3000 HD PVR, CubeRevo 250 HD ja

Netbox 100S klassifitseerimisel aluseks Eesti Keskkonnauuringute ekspertarvamused,

Lobster OÜ poolt esitatud toodete tutvustusmaterjalid ning Internetis toodete leheküljel

oleva informatsiooni ja Lobster OÜ esindaja ning tema juhatuse liikme menetluse käigus

antud seletused, mille koostoimes selgus, et kõigi eelnimetatute puhul on tegemist

ekraanita sidefunktsiooniga mikroprotsessoripõhiste ja videotuunerit sisaldavate

teleriboksidega, mille puudub RJ-11 pistmik ja modem, küll on neil aga RJ-45 pistmik,

mis võimaldab Ethernet ühendust, seadmetel on olemas püsivarana TCP/IP ja kasutajal

on võimalik kasutada IP-aadresside kaudu internetti, seadmed võimaldavad interaktiivset

infovahetust, samas puudub neil sissemonteeritud salvestus- või taasedastusfunktsiooniga

seade ehk kõvaketas.

18. Vastustaja märgib, et CubeRevo toodete ekspertiisitulemused langevad

klassifitseerimise seisukohalt olulises osas kokku seadmete tutvustusmaterjalidega ja

Internetis oleva informatsiooniga. Samuti toob vastustaja välja selle, et toote Netbox

100S kasutusjuhendis oleva seadme tagapaneeli pildi kohaselt omab seade pistikut

modemi ühendamiseks (modemiporti), ent 25. juunil 2009 läbivaatuse käigus tehtud fotol

tootest Netbox 100S vastavat pistikud polnud, mis on vastustaja hinnangul tingitud

sellest, et juhendi kohaselt on juhendis toodud informatsioon seisuga november 2005,

näidisena esitatud toode aga pärit ühest märtsis kuni novembris 2009. a vabasse ringlusse

deklareeritud partiist. Vastustaja selgitab siiski, et informatsioon tuuneri ja protsessori

olemasolu ning Ethernet ühenduse võimaluse kohta langeb nii ekspertiisiakti kui ka

kasutusjuhendi puhul kokku, millega on ümber lükatud samas komplektis olnud 2005. a

kasutusjuhendis esinevad andmed modemi pistiku sisaldumise kohta.

19. Vastustaja leiab, et kauba 2005 kasutusjuhendi andmed on vastuolus

ekspertiisitulemuste, kauba läbivaatuse tulemuste ning S.G. seletustega ning seetõttu tuleb

lähtuda ekspertiisiaktis ja S.G. seletustes toodust, kusjuures nende pinnalt tehtud järeldust

kinnitab ka 25. juuni 2009 kauba läbivaatuse akt. Vastustaja viitab sellele, et S.G. kinnitas

6. mail 2010, et Netbox 100S pärineb 16. aprilli 2010 korralduses nr 12.2-3/3318-1

kajastuvatest partiidest ja selle tehnilised omadused muutunud ei ole. Vastustaja ei kahtle

selles seletuses ning leiab, et seetõttu on Netbox 100S ekspertiisitulemused kohaldatavad

kõikide vaidlusaluste tollideklaratsioonidega deklareeritud Netbox 100S kaubamudelite

puhul, mis välistab ÜTS art 70 lg 1 asjassepuutuvuse.

20. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheidetega ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamise

osas ning leiab, et järelarvestuskande tegemata jätmise alust ei esine, kuna võlgnikud oleks

saanud tolli vea avastada ning võlgnikud ei järginud kõiki kehtivaid sätteid

tollideklaratsiooni kohta ega tegutsenud heas usus. Käibemaksu määramise osas selgitab

vastustaja, et ÜTS artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärgiks on kaitsta isiku õiguspärast

ootust nende tegurite osas, millest lähtuvalt toimub maksude juurdemääramine, ent juhul

kui seal sätestatud tingimused ei ole täidetud, ei ole õiguskindluse põhimõttega vastuolus

ka impordikäibemaksu määramine.

21. Alternatiivse taotluse kohta põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks,

viitab vastustaja Euroopa Kohtu lahendile kohtuasjas C-248/0412 ning leiab, et kaupleja,

kelle põhiliseks äritegevuseks on impordieksporditehingud, ei saa aga toetuda

õiguspärasele ootusele, kui sobiv tollimaksumäär tuleneb komisjoni ettepanekut

sisaldavast liikmesriigi tollikäsiraamatust, mistõttu ei ole põhjendamatu eeldada, et ta

tutvuks Euroopa Liidu Teatajaga. Vastustaja ei pea põhjendatuks eeldust, et

internetiühenduse võimalus tähendab koheselt ka modemi olemasolu toodetes. Vastustaja

nõustub, et antud asjas esineb tolli viga, ent on seisukohal, et Lobster OÜ-l oleks olnud

võimalik seda viga ära hoida, viies ennast juba toodete importimisel kurssi toodete

tehnilise omadustega või vähemalt hoolikalt käitudes hilisemalt tolli viga avastada.

21. Mis puudutab aga alternatiivset taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, siis

leiab vastustaja, Euroopa Liidu kombineeritud nomenklatuuri puhul on tegemist

ühepoolsete ja kokkuleppeliste tollimaksumääradega ja täiendavate statistiliste

mõõtühikutega, mis peavad vastama nii ühise tollitariifistiku kui ka ühenduse

väliskaubanduse statistika nõuetele. Vastustaja hinnangul ei esine käesoleval juhul

kahtlust Euroopa Liidu õigusakti õiguspärasuses ja kehtivuses ning samuti ei esine

probleeme Euroopa õiguse tõlgendamisel, mistõttu puudub vajadus eelotsuse küsimiseks

Euroopa Kohtult.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

22. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et AS DSV Transport ja OÜ Lobster kaebused ei ole

põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul on maksuhaldur

põhjendatult

leidnud,

et

vaidlusalused

tooted

olid

impordideklaratsioonidel

klassifitseeritud valesti ning sellest tulenevalt on õigustatud täiendava tolli- ja käibemaksu

määramine. Samuti leiab kohus, et käesoleval juhul ei esinenud ÜTS art 220 lg 1 punktis

b sätestatud alust järelarvestuskande tegemata jätmiseks ning rahuldamata tuleb jätta ka

kaebuse esitaja alternatiivsed taotlused eelnimetatud sätte kohaldamata jätmiseks ning

Euroopa Kohtult eelotsuse küsimuseks.

23. Esmalt on poolte vahel vaidlus kauba tariifse klassifitseerimise õigsuse üle. Kaupade

importimisel Euroopa Liitu klassifitseeritakse kaubad vastavalt Nõukogu määruses

26587/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas toodud

kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi KN) kohaselt. Impordideklaratsioonid, mille

alusel on vaidlustatud järelarvestuskanne tehtud, on esitatud 2009. aastal, mil KN kehtis

komisjoni määrusega (EÜ) nr 1031/2008 kehtestatud redaktsioonis. KN I jaos on

kehtestatud kaupade tariifse klassifitseerimise kuus üldreeglit, millest käesoleva vaidluse

seisukohast on olulised iseäranis esimene ja kuues üldreegel. Esimese üldreegli kohaselt

peab ametlik klassifitseerimine toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate

jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid

või märkused ei näe ette muud. Kuuenda reegli kohaselt toimub klassifitseerimine iga

rubriigi alamrubriikidesse alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate

märkuste põhjal, arvestades, et omavahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid.

Eeltoodud sätetest tulenevalt on kaupade tariifsel klassifitseerimisel esmaseks rubriikide ja

alamrubriikide kirjeldused.

24. KN-i kohaselt klassifitseeritakse rubriiki 8528 71 televisiooni vastuvõtuseadmed, mis

võivad sisaldada ka ringhäälingu raadiovastuvõtjat, heli- või videosalvestusseadmeid või

heli või video taasesituse seadmeid, mis ei sisalda kuvarit ega ekraani. Eelnimetatud

rubriigi alamrubriigi 8528 7113 kirjeldus on järgmine: mikroprotsessoripõhised seadmed, mis

sisaldavad modemit Interneti-ühenduseks ja millel on interaktiivse infovahetuse funktsioon, võimelised

vastu võtma televisioonisignaali (sidefunktsiooniga teleriboksid („set-top boxes”)) ning alamrubriigi

8528 7119 kirjelduseks on muud. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et

tooted Netbox 100S, CubeRevo 3000 HD PVR ning CubeRevo 250 HD oli tegemist

mikroprotsessoripõhiste seadmetega, millel on interaktiivse infovahetuse funktsioon ja

mis on võimelised vastu võtma televisioonisignaali. Samuti pole vaidlust selles, et

eelnimetatud tooted võimaldasid Ethernet-ühenduse kaudu kasutada internetti. Vaidlus

on aga küsimuses, kas nimetatud tooted sisaldasid modemit Interneti-ühenduseks. Kohus

leiab, et alamrubriigi 8528 7113 kirjeldusest tuleneb üheselt, et sellesse rubriiki kuuluvad

üksnes sellised tooted, mis sisaldavad modemit. Sellesse alamrubriiki ei kuulu aga sellised

muudele kirjelduses esitatud tunnustele vastavad tooted, mis modemit ei sisalda, ent

võimaldavad Interneti-ühendust mingisugusel muul moel, kui tootes sisalduva modemi

kaudu.

25. Lisaks alamrubriigi 8528 7113 kirjelduses sisalduvale sõnaselgele viitele modemi

sisaldumise kohta, on asjakohane viidata ka nõukogu määruse (EMÜ) 2658/87 artikli 9

lõike 1 punkti a teise alapunkti ja artikli 10 kohaselt Euroopa Komisjoni poolt vastu

võetud kombineeritud nomenklatuuri selgitavatele märkustele. Kõnealustel selgitavatel

märkustel ei ole õigusakti jõudu, ent need on kaupade klassifitseerimisel abiks, aidates

tõlgendada õiguslikku jõudu omavate KN rubriikide kirjelduste ja märkuste sisu.

Selgitavate märkuste õigusliku jõu puudumine on määrav olukorras, kus selgitavad

märkused hälbivad KN rubriigi kirjelduse tekstist, ent käesoleval juhul see nii ei ole,

maksuhaldur on kaupade tariifse klassifitseerimise õigsuse kontrollimisel lähtunud

peamiselt KN selgitavatest märkustest, mitte aga tuginenud üksnes selgitavatele

märkustele.

26. Asjassepuutuva alamrubriigi osas on KN selgitavaid märkusi muudetud 2008. aasta

Euroopa Komisjoni teatisega, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas C 112/03.

Eelnimetatud muudatusi arvestades märgitakse KN selgitavates märkustes alamrubriigi

8528 7113 kohta järgmist: Sellesse alamrubriiki kuuluvad, sidefunktsiooniga teleriboksid ("set-top

boxes"), millel ei ole ekraani, kuid on järgmised põhikomponendid: mikroprotsessor, videotuuner ja

modem. Modemid moduleerivad ja demoduleerivad nii väljuvat kui ka sisenevat andmesignaali. See

võimaldab Interneti-ühenduse puhul kahesuunalist andmevahetust. Selliste modemite näited on V.34-,

V.90-, V.92-, DSL- või kaablimodemid. RJ 11-pistmik viitab sellele, et seadmes on selline modem.

Seadmeid, mille otstarve on samalaadne modemi omale, kuid mis ei moduleeri ega demoduleeri signaale,

ei käsitata modemitena. Sellised on näiteks ISDN-, WLAN- või Ethernet-seadmed. RJ 45-pistmik

viitab sellele, et adapteris on selline seade. Modem peab olema teleriboksi sisse ehitatud. Teleriboksid,

milles ei ole sisseehitatud modemit, vaid mis kasutavad eraldiseisvat modemit, ei kuulu sellesse

alamrubriiki (nt komplekt, mis koosneb teleriboksist ja välisest modemist). Seda, et modemiks

nimetatakse seadet, mis moduleerib ja demoduleerib signaali selliselt, et digitaalsignaali on

võimalik edastada analoogformaadis nt. telefonivõrgu kaudu ning et analoogformaadis

digitaalsignaali vastuvõtmiseks võimeline seade saaks vastu võtta analoogformaadis

saabunud signaale, viitavad üheselt ka avalikult kättesaadavad teabeallikad1. Kohus

möönab, et allviidatud teabeallikate näol pole tegemist teab kui autoriteetsete allikatega,

ent seal sisalduv teave ühtib igati KN selgitavate märkuste omaga ning viitab sellele, et

mõiste modem sisu saab lugeda üldteadaolevaks ning tegemist ei ole mõistega, mille sisu ja

maht sõltuks mingisugustest sellistest asjaoludest, mille väljaselgitamine nõuaks

põhjalikke erialateadmisi.

27. Igati loogiline on ka KN selgitavates märkustes välja toodud ning vaidlusaluses

maksuotsuses viidatud asjaolu, et modemi olemasolule seadmes viitab RJ-11 pistmiku

olemasolu. Tegemist on pistmikustandardiga, mida kasutatakse just seadmete

ühendamiseks

telefoniliiniga,

kust

kaudu

edastatakse

analoogsignaali.

RJ-11

pistikustandardi kohta saab ohtralt lihtsasti mõistetavat teavet kõiksugu interneti-

allikatest. Lihtsustatult öeldes tähendab RJ-11 pistmiku olemasolu seadmes seda, et

seadmega saab ühendada telefoniliini. Kuna modemi ülesanne on signaali moduleerimine

ja demoduleerimine telefonivõrgu kaudu edastamiseks, siis on igati loogiline, et seadmes

oleva modemi funktsionaalseks kasutamiseks peab olema võimalik see telefonivõrguga

ühendada. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitajate väidet, et maksuhaldur

ega tootenäidiseid kontrollinud ekspert ei ole kinnitanud, et RJ-11 pistmiku puudumine

välistab modemi olemasolu seadmes. Kaebuse esitajad ei ole seejuures väitnud, et

modemi ühendamine telefonivõrguga võiks toimuda mingisuguse muu standardi kohase

pistmiku abil. Loomulikult saab erinevaid juhtmeid omavahel ühendada ka ilma mistahes

1 nt. http://et.wikipedia.org/wiki/Modem või http://www.trivology.com/articles/227/what-is-a-modem.html

standardi-kohaseid pistikuid kasutamata, ent seda, et kusagil toodetakse ning et kaebuse

esitaja importis Eestisse modemit sisaldavaid tooteid, mida ei ole võimalik

telefonivõrguga ühendada siin kasutatava pistikustandardi abil, tuleks kaebuse esitajal

enesel tõendada. Eluliselt ei ole see usutav.

28. Kohus leiab, et maksuhaldur on asjas kogutud tõendite pinnalt põhjendatult

järeldanud, et vaidlusalused tooted modemit ei sisaldanud ning kaebuse esitajate

etteheidetega, nagu poleks maksuhaldur oma seisukohta tõendanud, ei saa kohus

nõustuda. Kohus ei pea põhjendatuks ka kaebuse esitajate seisukohta, nagu oleks

maksuhaldur põhjendamatult laiendanud ühest kaubapartiist võetud proovi pinnalt

tehtud järeldust teistele kaubapartiidele. Kaebuse esitajad on põhjendamatult

kaugeleulatuva järelduse teinud Riigikohtu lahendust haldusasjas 3-3-1-90-10, kuna seal

käsitlemist leidnud juhtumi asjaolud ning kogutud tõendid erinevad oluliselt käesoleva

vaidluse

omadest.

Riigikohtus

lahendatud

juhtumi

puhul

sõltus

kauba

(söödakontsentraat) tariifne klassifitseerimine toote rasvasisaldusest ning ühest partiist

võetud proovi analüüsimisel selgus, et rasvasisaldus oli selline (üle 8%), mis ei õigustanud

deklaratsiooni märgitud kaubakoodi kasutamist, samas kui tootjalt saadud teabe kohaselt

ei ületanud kauba õlisisaldus 8% piirmäära. Just viimatinimetatud asjaolu on kohtu

hinnangul oluline. Sisuliselt oli Riigikohtus käsitletud juhtumi puhul tegemist olukorraga,

kus imporditud kauba tootja kinnitas, et toote rasvasisaldus on üldjuhul madalam kui 8%,

samas kui konkreetse proovi tulemus näitas sellest suuremat rasvasisaldust. Selles

olukorras oli proovi põhjal tehtud järelduse mittelaiendamine teistele kaubapartiidele

õigustatud eeskätt seetõttu, et polnud muid tõendeid, mille põhjal oleks olnud alust väita,

et ka ülejäänud partiides sisalduv kaup hälbis tootja poolt seatud parameetritest

(rasvasisaldus 6-7%). Käesoleval juhul on aga olukord teine. Esiteks ei ole kaebuse esitaja

esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et 2009. aastal oleks tal vaidlusaluste

deklaratsioonide alusel kasvõi teoreetiliselt olnud võimalik importida Netbox 100S,

CubeRevo 3000 HD PVR või CubeRevo 250 HD nime kandvaid tooteid, mis oleksid

modemit sisaldanud. Küll aga kinnitavad OÜ Lobster esindaja poolt maksuhaldurile

antud selgitused ning toodete kohta esitatud tutvustusmaterjalid, et sellenimelised tooted

modemit ei sisaldanud.

29. Maksukorralduse

seaduse

(MKS)

§-st

tuleneva

maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustuse üheks elemendiks on ka kohustus pidada arvestust maksustamise

seisukohast tähtsust omavate asjaolude kohta. Nimetatud kohustus ei piirne üksnes

nõuetekohase raamatupidamisarvestuse pidamise kohustusega, vaid hõlmab ka kohustust

koguda ja säilitada ning maksuhaldurile esitada muid asjakohaseid tõendeid, mis

kinnitavad maksukohustuslase poolt esitatud maksudeklaratsioonis, samuti ka

tollideklaratsioonis kajastatud maksustamise aluseks oleva teokoosseisu esinemist. See

tähendab muuhulgas seda, et klassifitseerides imporditava toote impordideklaratsioonil

mingisse kindlasse KN rubriiki, peab deklaratsiooni esitaja ja/või isik, kelle eest

deklaratsioon esitatakse, suutma ka hiljem tõendada, et kaup vastas kasutatud kaubakoodi

kirjeldusele. Liiatigi sätestatakse MKS § 150 lõikes 1, et maksuotsuses määratud

maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et

maksusumma määrati valesti. Kohus järeldab eeltoodud normidest, et käesoleval juhul

olnuks kaebuse esitajatel tõendamiskoormus küsimuses, kas vaidlusalused tooted

sisaldasid modemit või mitte. Siinkohal tuleb märkida ka seda, et maksuhaldurile ei saaks

panna kohustust tõendada negatiivset asjaolu, antud juhul seda, et tooted modemit ei

sisaldanud, samas on maksuhaldur siiski, viidates kontrollitud tootenäidistele ja vastavate

toodete kohta kätte saadud tutvustusmaterjalidele veenvalt põhjendanud oma seisukohta,

et neis toodetes modemit ei olnud. Kaebuse esitajad ühtki samaväärset tõendit ega

põhistatud seisukohta, mis kinnitaks modemi olemasolu, esitanud ei ole.

30. Asjaolu, et imporditud tooted Netbox 100S ei sisalda modemit, kinnitab esiteks Uno

Karbuse ekspertarvamus (kd I, tl 198 pöördel), mille kohaselt puudub seadmes modem ja

RJ-11 pistik. Eksperdi arvamusest nähtuvalt on ekspert kontrollinud toodet Netbox 100S

seerianumbriga 2009020101035. Sama toote on OÜ Lobster esindaja andnud 6. mail

2010 üle PMTK-le (kd I, tl 220-221), kinnitades samas, et see toode (nagu ka muud üle

antud näidised) pärineb 16. aprilli 2010 korralduses nr 12.2-3/3318-1 kajastuvatest

partiidest. Üleandmise aktis on samuti märgitud, et näidiste tehnilised omadused ei ole

muutunud. Viimatinimetatud korralduses (kd III, tl. 11) on loetletud kõik

tollideklaratsioonid, mille osas PMTK kontrollimenetlust läbi viis, sealhulgas kõik need

tollideklaratsioonid, mille alusel määrati täiendav maksukohustus. Seega on OÜ Lobster

PMTK-le näidise üle andmisel ise kinnitanud, et tegemist on ühest kontrollitavast partiist

pärineva tootega. Üleandmisaktis tehtud märkust, et toodete tehnilised omadused ei ole

muutunud, tuleb hinnata koosmõjus PMTK 16. aprilli 2010 korralduses esitatud

küsimuste ning S.G. poolt maksuhaldurile 6. mail 2010 antud kirjaliku seletusega (kd I, tl.

211-215). PMTK korraldusest nähtub üheselt, et maksuhaldur soovib saada teavet kõigi

korralduses nimetatud tollideklaratsioonide alusel imporditud kaupade kohta, kas need

sisaldavad modemit või mitte. Kirjalikus seletuses märkis S.G., et mudelite Netbox 100S,

DVB, DMVBOX mudelite tehniline skeem ja funktsioonid ei ole muutunud terve aasta

jooksul. Korralduses esitatud küsimuse ning S.G. seletuse pinnalt on ilmne, et üleandmise

aktis tehtud märkust, et toodete tehnilised omadused ei ole muutunud, saab käsitada kui

OÜ Lobster kinnitust, et kogu 2009. aasta jooksul imporditud tooted Netbox 100S on

samasuguse skeemi ning ühesuguste tehniliste omaduste ja funktsioonidega. Kaebuse

esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kasvõi mõni vaidlusaluste

deklaratsioonide alusel imporditud Netbox 100S toodetest oleks modemit sisaldanud ega

isegi ühtegi põhistatud väidet, mis lubaks seda arvata. Maksuhaldur on põhjendatult

leidnud, et 2005. aastast pärinev kasutusjuhend, mille kohaselt oli Netbox 100S seadmel

modemiport, ei ole asjakohane, kuivõrd 2009. aastal imporditud tootenäidisel modemi

olemasolule viitavat pistikut ei olnud.

31. Kaebuse esitajad on kahtluse alla seadnud ekspert Uno Karbuse erialase

kvalifikatsiooni ning erapooletuse. Kohus leiab, et vastavasisuliselt etteheited või

kahtlused ei ole põhjendatud iseäranis muude asjas kogutud andmete taustal ning pidades

silmas, et kaebuse esitajad ise pole suutnud esitada mistahes tõendeid, mis kinnitaksid

ekspertiisi esemeks olnud seadmetes modemi sisaldumist. Kohus käsitles juba eelpool

seda, miks on põhjendatud RJ-11 pistiku puudumisest järeldada modemi puudumist.

Vaidlust ei ole ka selles, et Eesti Keskkonnauuringute Keskus on nõuetekohase

tegevusloaga ekspertiisiasutus, vastustaja on kohtule kirjeldanud (kd III, tl. 178-179) Uno

Karbuse erialast ettevalmistust ja töökogemust. Eksperdi töötamist AS-is Levira

televisiooniseadmete divisjonis vastuvõtuseadmete peaspetsialistina kinnitab ka AS Levira

kodulehekülg

(http://www.levira.ee/

dyna/site/720est.html). Kaebuse esitajad ei ole ühtegi vastustaja poolt Uno Karbuse

kvalifikatsiooni või erailase ettevalmistuse kohta esitatud väidet kahtluse alla seadnud ega

nõudnud kohtumenetluses ka nende täiendavat tõendamist. Mis puudutab eksperdi

erapooletust, siis on vastustaja õigesti viidanud sellele, et tellimiskirjas ja dokumentides,

mille maksuhaldur esitas ekspertarvamuse saamiseks Eesti Keskkonnauuringute

Keskusele, ei nähtu sellest andmeid, mis oleksid võimaldanud OÜ Lobster seostamist

ekspertiisi esemeks olevate toodetega. Asjaolu, et ekspert töötas varem kaebuse esitaja

konkurendi juures palgatöötajana, ei anna piisavat alust kahelda eksperdi erapooletuses.

32. Toodete CubeRevo 3000 HD PVR ning CubeRevo 250 puhul kinnitavad modemi

puudumist nii 16. märtsi 2010 eksperdiarvamus (kd III, tl. 19-20) kui ka toodete

tehnilised dokumendid (kd I, tl. 186-197), millest ei nähtu, et nimetatud seadmed

sisaldaksid modemit või et neil oleks RJ-11 pistmik (st. telefonipistmik). Ka seadmete

tehnilistele dokumentidele lisatud fotodelt (kd I, tl. 191 ja 196) kui ka maksuhalduri poolt

prooviks võetud toodetest tehtud fotodelt (kd III, tl. 33 jj) nähtub, et RJ-11 pistmikku

neil seadmetel ei ole. Kaebuse esitajad ei ole ka väitnud, et CubeRevo 3000 HD PVR või

CubeRevo 250 HD nime all oleks mistahes ajal toodetud või müüdud seadmeid, mis

modemit sisaldaksid. Samas tuleb OÜ Lobster esindaja poolt maksuhaldurile antud

seletust (kd I, tl. 211 jj) maksuhalduri 16. aprilli 2010 korralduses esitatud üheselt

mõistetavate küsimuste valguses samuti nõnda, et viimatinimetatud korralduses loetletud

deklaratsioonide alusel imporditud CubeRevo vastavaid nimetusi kandnud tooted olid

kõik ühesugused. Nagu ka toote Netbox 100S puhul, leiab kohus, et just kaebuse esitajad

peaksid, soovides väita, et mõnes CubeRevo 3000 HD PVR või CubeRevo 250 HD

tootes modem sisaldus, seda asjaolu tõendama. Kaebuse esitajad ei teinud seda ei

maksuhalduri kontrollimenetluses ega ole teinud ka kohtumenetluses. Küll aga nähtub nii

maksumenetluses antud OÜ Lobster esindaja Rein Laidi seletusest (kd I, tl. 208 jj), et OÜ

Lobster tegelikult ei teadnud ega tundnudki kauba importimisel huvi selle vastu, mis

seadmetega tegelikult tegemist on või kas modem neis sisaldub või mitte. Puht-

praktilisest aspektist vaadatuna võib see isegi olla arusaadav, kuivõrd Eestis reaalselt teleri

set-top boksi modemühendus rakendust ilmselt ei leiaks, ent see ei õigusta vastavate

asjaolude välja selgitamata jätmist ning vajalike tõendite säilitamist olukorras, kus just

modemi sisaldumine tootes on üks asjaolu, mis määrab ära kauba tariifse

klassifitseerimise. Kaebuse esitajate väide, et S.G.l puudub tehniline haridus ning ta ei

pruukinud seetõttu maksuhaldurile toodete samaväärsuse kohta selgitusi andes asjaolusid

õigesti teada, ei ole käesoleval juhul oluline, kuna kaebuse esitajad endiselt ei ole

tõendanud, et need tooted oleksid modemit sisaldanud ega esitanud ka põhistatud väiteid,

mis lubaksid arvata, et modem siiski võis sisalduda.

33. Nagu juba eelpool märgitud, erineb just selle asjaolu poolest käesolev vaidlust

Riigikohtu kohtuasjas nr 3-3-1-90-10 käsitletust, kuna viimases viitas tootjapoolne teave

toodete tavapärase madalama rasvasisalduse kohta just sellele, et partii, kust proov võeti,

võis tavapärasest hälbida. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid esile toodud ei ole.

Eeltoodud tõendamiskoormuse jaotuse valguses on põhjendamatud kaebuse esitajate

väited, et maksuhaldur ei ole selgitanud välja, milliste või millisel ajal toodetud toodete

kohta käivad need tehnilised materjalid, millele vastustaja on tuginenud. Kaebuse esitajad

pole andnud ühtki vihjet, mis annaks alust arvata, et tegelikult imporditud tooted olid

teistsugused. Samas peaks just importijal ja deklaratsiooni esitajal olema teadmine ning

kontrollimist võimaldavad andmed selle kohta, millised omadused toodetel on. Importija,

kes ise tariifse klassifitseerimise seisukohast olulisi asjaolusid ei tuvasta ning neid

asjaolusid

kinnitavaid

tõendeid

kas

kohe

koos

deklaratsiooniga

või

hiljem

järelkontrollimenetluses ei esita, ei saa nõuda, et maksuhaldur tõendaks, et kaup ei

vastanud deklaratsioonis kasutatud kaubakoodi kirjeldusele. Eeltoodut silmas pidades

peab kohus põhjendatuks maksuhalduri seisukohta, et deklaratsioonidel olid tooted

klassifitseeritud valesti ning õige need oleks tulnud klassifitseerida KN-alamrubriiki 8528

7119.

34. Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga, et käesoleval juhul oleks

järelarvestuskanne ÜTS art 220 lg 2 p b alusel tulnud tegemata jätta. Nõukogu määrusega

2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 78 lõikes 3 sätestatakse, et kui

tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et

asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku

teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud

meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lõikest 1 tuleneb

muuhulgas, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta on arvestuskanne tehtud

tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema

summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta

arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning

kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja

võlgnik määrata. Viimati viidatud artikli teises lõikes sätestatakse juhud, mil

järelarvestuskannet ei tehta. Kohtu hinnangul tuleneb eelviidatud sätetest, et juhul kui

arvestuskanne on tehtud seaduse järgi tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema

summa kohta, siis tulebki ÜTS artikli 78 lõikes 3 nimetatud olukorra lahendamiseks vajaliku

meetmena kõne alla järelarvestuskande tegemine. Nõnda on see ka juhul kui esialgse

arvestuskande tegemise aluseks on olnud tollideklaratsiooni kantud väär kaubakood.

35. Tolli kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on piiratud ÜTS art. 220 sätetega

ehk teisisõnu on järelarvestuskanne võimalik tegemata jätta juhul, kui leitakse esinevat

mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest. Seejuures tuleb tähele panna, et kuivõrd

ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise aluse eesmärk

on selle sätte sõnastusest nähtuvalt tollimaksude tasumise eest vastutava isiku usalduse

kaitse tolli eksimuse korral, siis piirdubki isiku usalduse kaitse nimetatud sättega.

Teisisõnu tuleb seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja õiguspärane ootus, hinnata

vastavalt ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele ning kui need tingimused

täidetud ei ole, siis ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist usaldusega tolli

tegevuse suhtes ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust. Usalduse

tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud

tingimusi, ei ole kohtu hinnangul võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel

arvestada.

36. Käesoleval juhul tuleb ainsa järelarvestuskande tegemata jätmise alusena kõne alla just

eelnimetatud ÜTS art 220 lg 2 punkt b, milles sätestatakse, et järelarvestuskannet ei tehta,

kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli

eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes

toimis

heauskselt

ja

järgis

kõiki

kehtivaid

sätteid

tollideklaratsiooni

kohta.

Järelarvestuskande tegemata jätmiseks peavad seejuures esinema kõik eelnimetatud

tingimused.

37. Esmalt tasub peatuda küsimusel, kas arvestuskande tegemine seaduse alusel

tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta ehk arvestuskande

tegemine deklaratsioonidele kantud valest kaubakoodist lähtudes, on tingitud tolli

eksimusest. Vaidlust ei ole selles, et 25. juunil 2009 teostas PMTK kauba läbivaatuse (kd

III, tl. 3), kontrollides sama kuupäeva deklaratsiooni nr 09EE1310EE90865917 alusel

imporditud kaupa, milleks olid tooted Netbox 100S. Kauba läbivaatuse aktile lisatud

fotolt (kd III, tl. 14) nähtuvalt avati kauba läbivaatusel ka pakend ning uuriti konkreetset

toodet. Kuigi kauba läbivaatuse tulemuse akti kanti kontrolli tulemusena Rikkumise

kahtlus, ei ole vaidlust selles, et kaup vabastati ning tollideklaratsiooni, milles kontrollitud

kaup oli klassifitseeritud rubriiki 8528 7113, selle kaubakoodi osas ei korrigeeritud.

Vastustaja on möönnud (maksuotsuse lk. 27 neljas lõik), et selles osas oli arvestuskande

tegemata jätmine seotud tolli veaga. Kohus nõustub, et tolli veaga on arvestuskande

tegemine seotud 25. juuni 2009 impordideklaratsiooni nr 09EE1310EE90865917 puhul.

Kauba läbivaatuse tulemusena oleks tollile pidanud KN selgitavate märkuste põhjal

selguma, et läbi vaadatud tootel Netbox 100S ei olnud RJ-11 pistmikku ning seega ei

saanud eeldada modemi olemasolu. Vastava pistmiku olemasolu kontrollimiseks oleks

toll kauba läbivaatusel võinud kaasata eksperti, ent igal juhul oleks pidanud vale

kaubakoodi kasutamine kauba füüsilisel läbivaatusel selguma.

38. Kohus leiab aga, et asjaolust, et toll eksis ühe deklaratsiooni kontrollimisel ja

arvestuskande tegemata jätmisel, ei saa teha järeldust, et tolli veaga on seotud

arvestuskannete tegematajätmine ka kõigi edasiste deklaratsioonide puhul. Tooteid

CubeRevo 3000 HD PVR ning CubeRevo 250 HD ei ole maksuhaldur enne vaidlusaluse

maksuotsusega päädinud kontrollimenetlust füüsiliselt kontrollinud, samuti ei tulene ÜTS

artiklist 220, et ka ühe ja sama tootenimetuse puhul oleks alust tollivea regulatsiooni

rakendamiseks, kui toll on ühel korral ekslikult sellise toote kohta arvestuskande tegemata

jätnud. Asjaolust, et toll on mingi kaupa tollivormistuse õigsust kontrollinud ning leidnud

selle korrektse olevat, ei tulene isikule iseenesest vääramatut õigust samasugust kaupa

edaspidi samamoodi vormistada ning samamoodi ei välista see järelarvestuskande

tegemist. Tolli eksimus teatud kauba kohta arvestuskande tegemata jätmisel ei ole

samastatav siduva tariifiinformatsiooniga ÜTS art 12 lg 1 mõistes.

39. Tolli veana, mis oleks laiendatav kõigile vaidlusalustele deklaratsioonidele, võiks kõne

alla tulla vale kaubakoodi mitteavastamine pikaajalise ja suuremahulise impordi puhul.

Euroopa Kohus on lahendites C-250/91: Hewlett Pacard ning C-314/85: Foto Frost asunud

seisukohale, et kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist

tollideklaratsiooni

aktsepteerimisel

tuleb

käsitleda

tolli

eksimusena,

kui

klassifitseerimisvigadega deklaratsioone on toll aktsepteerinud pika aja vältel

suuremahulise impordi puhul. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole alust asuda hindama

seda, kas OÜ Lobster poolt vaidlusluste seadmete importimine oli suuremahuline ja

pikaajaline. Nimelt leidis Euroopa Kohus iseäranis kohtuasjas C-250/91: Hewlett Pacard

tehtud otsuses, et vale kaubakoodi mitteavastamine suuremahulise ja pikaajalise impordi

puhul on tolli veana käsitatav juhul kui esitatud deklaratsioonil on kõik asjassepuutuvate

õigusnormide kohaldamiseks vajalikud asjaolud kajastatud sellisel määral, et hilisema

kontrolli käigus mingeid uusi asjaolusid ilmneda ei saa. Seejuures nimetas Euroopa

Kohus seda tingimust eespool kui impordi pikaajalisust ja suuremahulisust puudutavaid

märkusi.

40. Käesoleval juhul ei saa väita, et vaidlusalustel deklaratsioonidel oleks kõik

impordimaksude arvutamiseks vajalikud asjaolud eelnimetatud viisil kajastatud. Nimelt on

deklaratsioonides esitatud kauba kirjelduses märgitud, et tegemist on modemit sisaldavate

toodetega, samas kui tegelikult need tooted modemit ei sisaldanud. Seega on

deklaratsioonides kaupa ilmselgelt vääralt kirjeldatud, samas kui see väärkirjeldus vastas

kasutatud kaubakoodile. Seetõttu ei pidanud ega saanudki toll deklaratsioonide

aktsepteerimisel avastada, et kaubad on valesti klassifitseeritud ning isegi kui lugeda

vaidlusaluste seadmete importimine suuremahuliseks ja pikaajaliseks, ei saa tollile ette

heita seda, et ta pelgalt esitatud deklaratsioonide pinnalt kaubale vale tariifse

klassifikatsiooni määramist ei avastanud. Kaubakoodi 8528 7113 kirjeldusest nähtuvalt

sõltub selle kaubakoodi kasutamine muuhulgas just sellest, kas seadmed sisaldavad

modemit või mitte. Olukorras, kus kaupa on deklaratsioonis kirjeldatud kui

mikroprotsessoripõhist seadet, mis sisaldab modemit internetiühenduseks ning kaup on

klassifitseeritud rubriiki 8528 7113, ei pidanud tollil tekkima deklaratsioonide

aktsepteerimisel kahtlust klassifikatsiooni ekslikkuses ning seega ei saa ka väita, et kõik

asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamiseks vajalikud asjaolud olnuksid kajastatud

sellisel määral, et hilisema kontrolli käigus mingeid uusi asjaolusid ilmneda ei saa. Selles

osas erinevad käesoleva haldusasja asjaolud Euroopa Kohtu eelviidatud lahendites

käsitletud asjaoludest. Kohtuasjas C-250/91: Hewlett Pacard tehtud otsusest nähtuvalt oli

deklareeritud kaubaks arvutiklaviatuurid ning sellisena oli kaup kajastatud ka

deklaratsioonis, märkides kaubakoodi, mille kirjelduseks oli arvutite eraldiseisvad osad (pr.k.

pièces détachées d’ordinateurs), ent hiljem leidsid pädevad tollivõimud, et arvutiklaviatuuride

jaoks oleks tulnud kasutada hoopis kaubakoodi, mille kirjelduseks oli arvuti komponendid

(pr.k. unités d’ordinateur). Käesoleva vaidluse asjaolud erinevad Euroopa Kohtu eelviidatud

lahendites käsitlemist leidnutest aga just sel põhjusel, et Euroopa Kohtu menetletud

kaasustes oli kogu asjakohane teave deklaratsioonidelt näha ja hilisem kontrollimine ei

oleks saanud õigusnormide kohaldamiseks uut teavet anda, seevastu käesolevas

haldusasjas deklaratsioonidelt vajalikud andmed (st. modemi puudumine) ei nähtunud.

41. Hoolimata aga sellest, kuidas suhtuda tolli eksimuse 25. juuni 2009 deklaratsiooni nr

09EE1013EE90865917

kontrollimise

ja

selle

kauba

läbivaatuse

tulemusena

arvestuskande tegemata jätmisesse, ei ole kohtu hinnangul ühelgi juhul täidetud ÜTS art

220 lg 2 punkti b teine tingimus. Nimelt on järelarvestuskande tegemine viidatud sätte

kohaselt välistatud juhul, kui tolli eksimust ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest

vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni

kohta. Asjaolu, et deklaratsioonidel märgitud kaubakood ei ole õige, oleks kaebuse

esitajatel olnud lihtne avastada, kui nad oleks nõutava põhjalikkusega kaupade

klassifikaatoriga ning toodete tehniliste parameetrite ja iseloomuga tutvunud. Nagu juba

eelpool märgitud, ei kuuluvad KN alamrubriiki 8528 7113 klassifitseerimisele üksnes

modemit sisaldavad tooted, vaidlusaluste toodete importimise ajal oli Euroopa Liidu

Teatajas avaldatud KN selgitavate märkuste muudatus, kus sellesse alamrubriiki kauba

klassifitseerimist selgitati ning kus oli sõnaselgelt viidatud nii sellele, et modemi

olemasolule viitab seadmes RJ-11 pistmiku olemasolu kui ka sellele, et seadmeid, mille

otstarve on samalaadne modemi omale, kuid mis ei moduleeri ega demoduleeri signaale

(nt. ISDN-, WLAN- või Ethernet-seadmed, millele viitab RJ-45 pistmiku olemasolu), ei

käsitata modemitena. Kauba importija kohustus on välja selgitada, millistele tunnustele ja

parameetritele imporditav kaup vastab. Kaebuse esitajate seletus, et OÜ Lobster esindaja

eeldas tehnilise hariduse puudumise tõtt, et internetiühenduse võimalus tähendab ühtlasi

modemi olemasolu, ei ole tõsiseltvõetav ning isegi kui see nõnda oli, ei saa sellega

õigustada kauba väära tariifset klassifitseerimist. Selline eeldus oleks igal juhul

põhjendamatu ning sellele tuginedes ei saa väita, et impordimaksude eest vastutav isik ei

oleks saanud viga avastada. Ka juhul kui kauba importijaks oleva juriidilise isiku juhtidel

või töötajatel puudub vajalik kvalifikatsioon, et imporditavate toodete omadustest,

koostisest jms aru saada, on neil kohustus need küsimused endale enne kauba

importimist selgeks teha, vajadusel kasutades asjatundjate abi. Tolliseaduse § 38 kohaselt

lasub vastutus deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide

autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest deklarandil ja kaudse

esindamise korral ka isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Sama seaduse § 25 lg 1

kohaselt on kauba tariifse klassifitseerimise ehk tollideklaratsioonis kaubale vastava

kaubakoodi määramise kohustus esmajärjekorras deklarandil. Viimati nimetatud

paragrahvi

teises

lõikes

sätestatud

tolli

kohustus

deklarandile

viivitamatult

klassifikatsiooni mittevastavusest teatada, ei tähenda aga siiski seda, et deklarant vabaneks

vale kaubakoodi deklareerides TS § 38 sätestatud vastutusest, kui toll viga ei avasta.

Teatud juhtudel on küll ette nähtud, et importöör võib talle pandud vastutusest vabaneda

ja õigustada enda poolt objektiivses mõttes vääralt astutud samme tolli tegevusega või

tolli poolt antud juhistega, ent käesoleval juhul kohtu hinnangul selleks alust ei ole.

42. Tolli vea avastamist saaks pidada keeruliseks, kui kauba täpne klassifitseerimine

sõltuks näiteks mingi toote konkreetsest töötlemise viisist või juhul kui kaupa võiks selle

kohta teadaolevate tunnuste alusel, ilma tootmisprotsessi üksikasjadesse süvenemata

paigutada

erinevatesse

rubriikidesse,

ent

olukorras,

kus

elektroonikaseadme

klassifitseerimine sõltub sellest, kas see sisaldab teatud komponenti (modemit) või mitte,

ei saa vea avastamist pidada keerukaks. Ei saa ka väita, et asjassepuutuvate KN gruppide

ja rubriikide kirjeldused oleksid olnud mingil moel segadust-tekitavad või raskesti

mõistetavad. Segadusse ajavast sõnastusest saaks rääkida juhul, kui kaebuse esitaja oleks

mingisugustele mõistlikele kaalutlustele tuginedes leidnud, et erinevate kaubakoodide

kirjeldusi arvestades tuleks konkreetne kaup deklareerida just konkreetse koodiga.

Käesoleval juhul kaebuse esitaja aga selliseid mõistlikke kaalutlusi välja toonud ei ole.

Nagu kohus juba mainis, oli väidetav eeldus, et internetiühenduse olemasolu viitab

modemi sisaldumisele, ilmselgelt põhjendamatu. Täiesti põhjendamatu on kaebuse

esitajate väide, nagu raskendanuks vea avastamist asjaolu, et OÜ Lobster tegutseb Ida-

Virumaal, selle juht ei oska eesti keelt, ent Euroopa Liidu õigusakte ja juhendeid talle

vene keeles kättesaadavaks tehtud ei ole. Ei kaebuses viidatud põhiseaduse § 51 lõikest 2,

keeleseadusest ei tulene kaebuse esitajale õigust nõuda Euroopa Liidu või ka eesti

õigusaktide ametlikku tõlkimist vene keelde. Vene keel ei ole ka Euroopa Liidu

ametlikuks keeleks. Põhiseaduse § 51 puudutab asjaajamiskeelt ametiasutustes, mitte aga

õigusaktide kehtivust sõltuvalt sellest, kas need on vähemusrahvuse keelde tõlgitud.

43. Eelviidatud Hewlett Pacardi kohtuasjas tehtud otsuse punktis 22 viitab Euroopa Kohus

oma

varasemale

praktikale,

mille

kohaselt

tuleb

selleks,

et

hinnata,

kas

maksukohustuslasel oleks olnud võimalik tolli eksimus avastada või mitte, arvestada

eksimuse

iseloomu,

maksukohustuslase

erialast

kogemust

ning

seda,

kas

maksukohustuslane oli hoolas. OÜ Lobster tegevusalaks oli teiste kõrval ka vaidlusaluste

toodete import ja müük. Nende toodete iseloomu ning modemi sisaldumise

kindlakstegemine ei nõudnuks selliseid erialateadmisi või muud teavet, millele OÜ-l

Lobster puudunuks juurdepääs. Samas ei saa kuidagi pidada kaebuse esitajaid hoolsalt

käitunuteks. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebuse esitajad

oleksid vähimalgi määral püüdnud välja selgitada, kas imporditud tooted modemit

sisaldavad või mitte. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ÜTS art 220 lg 2 punktis b

sätestatud teine tingimus ei ole täidetud ning seega ei esine alust järelarvestuskande

tegemata jätmiseks. Kuna järelarvestuskande tegemine on välistatud vaid juhul, kui

esinevad kõik ÜTS art 220 lg 2 punktis b nimetatud tingimused ning kuivõrd vähemalt

üks tingimustest ei ole täidetud, st võlgnikul oli heauskse käitumise korral võimalik tolli

viga avastada, siis puudub vajadus analüüsida, kas täidetud on viimane tingimustest (kas

võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte).

44. Kaebuse esitajate seisukoht, et käibemaksu määramine on vastuolus õiguskindluse

põhimõttega, ei ole õige ega põhjendatud. Esiteks ei saa asjaolu, et toll, vabastades kauba

pärast selle füüsilist kontrollimist 25. juuni 2009, pidada kaebuse esitajale haldusorgani

poolt soodustuse andmiseks, mis hilisema järelkontrolli tulemusena ära võetud oleks.

Teiseks tekib käibemaksukohustus kindla objektiivse teoskoosseisu realiseerumisel ning

asjaolu, et kaebuse esitajad iseäranis iseenda hooletusest tingituna lootsid, et

maksukohustust ei tekki, ei anna alust käibemaksu määramisest loobuda või seda sisse

nõudmata jätta.

45. Põhjendatuks ei saa pidada kaebuse esitajate alternatiivset taotlust ÜTS art 220 lg 2 p

b kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu põhiseadusega. ÜTS on formaalses mõttes

Euroopa Liidu nõukogu määrus ehk Euroopa Liidu üldakt, mis on siseriikliku õiguse ees

ülimuslik ning siseriiklikul kohtul ei ole pädevust sellises üldaktis sisalduva normi

kohaldamata jätmiseks ka võimaliku vastuolu tõttu liikmesriigi põhiseadusega.

Tollimaksude kehtestamine ning nende sissenõudmise kord on Euroopa Liidu pädevusse

kuuluv valdkond ning selles valdkonnas kohaldatakse ka põhiseaduse ka Euroopa Liidu

õiguse võimaliku vastuolu korral Euroopa Liidu õigust. Juba seetõttu ei ole

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus käesoleval juhul asjakohane.

46. Põhjendatuks ei saa pidada ka taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Kohtul

ei ole alust kahelda vaidlusalustele toodetele kehtestatud tollimaksumäära kooskõlas

Euroopa Liidu aluslepingutega ega ka asjassepuutuvate normide kehtivuses. Käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvate EL õiguse normide tõlgendamine on

võimalik ilma eelotsust küsimata ning vaidluse lahendamiseks ei ole vaja hinnata mõne

siseriikliku normi kooskõla Euroopa Liidu õigusega. Kohtu hinnangul on ilmselgelt

põhjendamatu ka kaebuse esitajate seisukoht, et modemit mittesisaldavale set-top boksile

14%-lise tollimaksu kehtestamine on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

Tollimaksumäärade kehtestamine on Euroopa Liidu ainupädevuses olev küsimus ning

maksumäärade kehtestamisel on väga avar kaalutlusruum. Nagu vastustaja õigesti märgib,

lähtutakse maksumäärade kehtestamisel eeskätt Euroopa Liidu väliskaubanduse

statistikast. Kohtu hinnangul ei saa teatud kaupade suhtes kohaldatava tollimaksumäära

proportsionaalsust vaidlustada argumendil, et mingisugustel muudel, võib-olla et teatud

tunnuste järgi sarnastele toodetele kohaldatakse teistsugust maksumäära.

MENETLUSKULUD

47. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole

menetluskulude nimekirja esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. Kaebuse esitajad

on taotlenud poole tasutud riigilõivu tagastamist. OÜ Lobster ning AS DSV Transport

on kumbki tasunud riigilõivu 958,67 eurot ning leiavad, et kuivõrd kaebused liideti

läbivaatamiseks ühte menetlusse, tuleks kummalegi pool tasutud riigilõivust tagastada.

Kohus ei nõustu kaebuse esitajate seisukohaga. HkMS § 84 lõikest 1 ning

riigilõivuseaduse § 57 lõikest 16 tulenevalt tuleb riigilõivu tasuda kaebuse esitamisel.

Asjaolu, et kohus mitu kaebust hiljem ühte menetlusse liidab, ei ole aluseks riigilõivu

osalisel tagastamisel. Vastavad alused on sätestatud HkMS § 84 lõikes 4. Ka juhul kui

mitu isikut esitavad ühes dokumendis vormistatud kaebuse, tuleb riigilõivu tasuda igaühel

eraldi. See tuleneb HkMS § 84 lg 1 koostoimest HkMS § 10 lõikega 7, mille kohaselt peab

iga isik esitama individuaalse kaebuse. Seega isegi juhul kui kohus aktsepteerib mitme

isiku poolt ühises dokumendis vormistatud kaebust ning vaatab selle läbi ühes

menetluses, tuleb riigilõivu tasuda igal kaebuse esitajal. Eeltoodu tõttu pole kaebuse

esitajatele riigilõivu tagastamiseks alust.

Kristjan Siigur

kohtunik