3-09-709/385 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

16.12.2011, Tallinn

Haldusasja number

3-09-709

Haldusasi

OÜ Floberg Trans (uue nimega OÜ Floberg Capital) kaebused

Maksu-ja Tolliameti Põhja Maksu-ja Tollikeskuse 27.02.2009

maksuotsuse nr 12-5/128 ja 15.04.2009 intressinõude nr 13-

3/2400 tühistamiseks ning maksuhalduri poolt kaebuse esitaja

suhtes

kontrollimenetluse

läbiviimisega

viivitamise

õigusvastaseks tunnistamiseks.

Menetlusvorm

Üleminek

suuliselt

menetluselt

kirjalikule

menetluse

lõppstaadiumis.

Menetlusosalised

Kaebuste esitaja OÜ Floberg Trans (OÜ Floberg Capital),

selle lepingulised esindajad adv Vaido Põldoja, adv Helmut

Pikmets ja adv Meelis Krautmann ning vastustaja Maksu-ja

Tolliameti Põhja Maksu-ja Tollikeskuse volitatud esindajad

Veiko Soll, Martin Aas ja Karolin Lorents.

Resolutsioon

1.Jätta OÜ Floberg Trans (OÜ Floberg Capital) kaebused

rahuldamata.

2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Apellatsioonkaebuse

võib

esitada

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtus vaidlustatud maksuasja faktilised asjaolud on järgnevad:

OÜ Floberg Trans (edaspidi Floberg) tootis/komplekteeris 2003. aastal 200 tsisternvagunit.

Kogu valmistoodangu ostis liisingufinantseerimisega Flobergi 49% aktsionär AS AVR

Transservice (edaspidi AVRT).

03.02.2005 ja 07.02.2005 müüs Floberg kokku 300 tsisternvagunit SIA-le Unilizings

(edaspidi Unilizings). 22.12.2004, s.o enne vaidlusalust tehingut, oli 150 vagunit 300-st

Kasahstanis ja Venemaal AVRT allrentnike kasutuses.

11.05.2005 müüs AVRT 50 vagunit SIA-le Unilizings (Läti firma). Kokku soetas Unilizings

350 vagunit ning arvutas vastavatel maksustamisperioodidel sisendkäibemaksuna maha kokku

30 543 434 krooni.

Vagunite soetamisega samadel kuupäevadel liisis SIA Unilizings kõik 350 vagunit OÜ-le

Agrata Aviation (edaspidi Agrata).

Alates märtsist 2005 rentis Agrata liisitud 350 vagunit AVRT-le. AVRT tasus müügitehingult

riigile käibemaksu ning Unilizings arvas käibemaksu maha.

Alates juunist 2006 ei tasunud Agrata enam liisingumakseid. AVRT lõpetas Agratale vagunite

eest rendimaksete tasumise, mistõttu ei olnud viimasel võimalust enam juunis 2006

liisingumakseid tasuda. Seetõttu Unilizings katkestas sõlmitud liisingulepingud ning väljastas

20.06.2006 Agratale kreeditarved. Agrata ei kajastanud maksuhaldurile esitataval

käibedeklaratsioonil temale väljastatud kreeditarvet ning vastustaja väitel riigile jäi 2006.

aastal Agrata poolt tasumata käibemaks summas 19 409 545 krooni.

Unilizings hakkas kreeditarvega tagasi saadud vaguneid alates juunist 2006 liisima Flobergile,

kes küsis soetamisega samal ajal tagasi sisendkäibemaksu summas 19 199 621 krooni. Alates

juunist 2006 andis Floberg liisitud vagunid rendile AVRT-le.

Agratale tagastati 20.05.2005 300 vaguni soetamisel tasutud sisendkäibemaks summas

25 000 000 krooni. 50 tsisternvaguni soetamisega seotud sisendkäibemaks summas 3 500 000

krooni tagastati Agratale 15.09.2005.

Vastavalt kokkuleppele tekkis peale liisingulepingute lõpetamist Flobergil vagunite

tagasiostukohustus. Unilizings väljastas 30.06.2006 Flobergile 350 vaguni müügiarved

summas 106 664 560,04 krooni.

Floberg müüs seejärel vagunid Unilizingsile ja hakkas neid endale tagasi liisima.

PMTK 09.08.2006 korralduse alusel alustati 09.08.2006 Flobergi käibemaksu arvestamise ja

deklareerimise õigsuse kontrolli perioodi juuni 2006 osas. PMTK 27.12.2006 korraldusega nr

12-2.1/25523 alustati 11.01.2007 Flobergi suhtes revisjoni.

OÜ Floberg Trans (endiste nimedega OÜ Funderud, AS Fano Invest, AS UVZ&AVR)

revideerimine viidi läbi MKS § 10 lg 2 ja § 59 lg 2 p 2 alusel. Vastavalt PMTK 27.12.2006

revisjonikorraldusele nr 12-2.1/25523 esitas Floberg majandustegevuse dokumendid

ajaperioodi 2005 jaanuar kuni 2006 detsember kohta käibemaksu, tulu- ja sotsiaalmaksu

arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrollimiseks. Kontrollimise käigus

tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud toodi

välja PMTK 10.09.2008 revisjoniaktis nr 12-3/678. Floberg esitas 27.10.2008 revisjoniaktile

nr 12-3/678 eriarvamuse.

PMTK tegi 27.02.2009 maksuotsuse nr 12-5/128. Maksuotsusega määrati Flobergile

täiendavalt tasumiseks käibemaksu 20 376 169 krooni, tulumaksu 2 788 946 krooni ning

sotsiaalmaksu 53 643 krooni, kokku 23 218 758 krooni. Maksuotsus puudutab

maksustamisperioode jaanuar 2005-detsember 2006.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Kaebuste faktilised asjaolud ja õiguslikud põhjendused on alljärgnevad:

Tehingute lühikirjeldus:

350 tsisternvaguni tehing

Kaebajalt soetas liisingufinantseerimisega vaguneid OÜ Floberg Trans 49% aktsionär AVRT. 2004

IV kvartaliks oli AVRT poolt liisitud vagunite arv kasvanud nii suureks (ca 1500 vagunit), et

liisinguandjad ei võimaldanud AVRT-l täiendavalt vaguneid liisida. Kuna AVRT ei saanud

täiendavalt vaguneid liisida, tekkis kaebajal müümata vagunite ülejääk, mis põhjustas kaebajale

kulusid ega võimaldanud teenida müügitulu ja täita seega äriühingu peamist eesmärki (müük). Kuna

kaebaja peamiseks eesmärgiks oli vaguneid võõrandada ning V.D.i kontrolli all tegutsenud äriühing

Agrata soovis vagunite ärisse siseneda liisingu abil, jõudsid osapooled (sh liisinguandja Unilizings)

läbirääkimiste tulemusel 2005 veebruariks kokkuleppele. Kaebaja võõrandas veebruaris 2005 kokku

300 uut tsisternvagunit Unilizingsile. Kaebaja tasus müügitehingult riigile käibemaksu ning

Unilizings arvas käibemaksu maha. Veebruar 2005: 300 tsisternvaguni liisimine. Unilizings

omakorda liisis nimetatud 300 vagunit Agratale veebruaris 2005. Kuna tegemist oli kapitalirendiga

(st käibemaksustamise mõttes kauba müügiga), tasus Unilizings kõigilt liisingu osamaksetelt

arvestatud käibemaksu riigile ning Agrata arvestas käibemaksu maha. Agrata rentis veebruaris 2005

nimetatud 300 tsisternvagunit AVRT-le. Mai 2005: 50 tsisternvaguni liisimine. Mais 2005

võõrandas AVRT tema poolt liisitavatest kasutatud tsisternvagunitest 50 tk Unilizingsile (kuna

nimetatud vagunite liisimine Parex pangalt oli ebasoodne ning vajalik oli saada käibevahendeid).

AVRT tasus müügitehingult riigile käibemaksu ning Unilizings arvas käibemaksu maha. Agrata

liisis mais 2005 Unilizingsilt nimetatud 50 kasutatud tsisternvagunit. Kuna tegemist oli

kapitalirendiga (st käibemaksustamise mõttes kauba müügiga), tasus Unilizings kõigilt liisingu

osamaksetelt arvestatud käibemaksu riigile ning Agrata arvestas käibemaksu maha. Agrata rentis

nimetatud 50 Unilizingsilt täiendavalt liisitud tsisternvagunit AVRT-le. Juuni 2006: liisingulepingute

ülesütlemine. Kevadel 2006 oli Agrata jätnud maksmata liisingumaksed Unilizingsile. Unilizings

otsustas Agrataga veebruaris ja mais 2005 sõlmitud liisingulepingud üles öelda. Unilizingsil oli

liisingulepingute ülesütlemisel valida, kas kreeditarveid koostada või mitte. Unilizingsil oli võimalik

kreeditarveid mitte esitada ning sel juhul vagunite uuele liisinguvõtjale liisimist mitte

käibemaksustada. Unilizingsil oli vagunite ülesütlemine võimalik vormistada ka selliselt, et koostab

Agratale varasemalt esitatud arvete osas kreeditarved ning vagunite uuele liisijale liisimisel lisab

liisingutehingule käibemaksu. Kumba moodust kasutada, oli täielikult Unilizingsi otsus,

Maksuhaldur aktsepteeris mõlemat varianti. Kaebajale teadmata põhjusel otsustas Unilizings

koostada kreeditarved ning küsida kreeditarvetel kajastatud käibemaksu riigilt tagasi (kuigi

Unilizings oleks saanud jätta kreeditarved koostamata, ilma et see oleks põhjustanud

topeltmaksustamist). Seejuures ei ole tõendatud, et Unilizings oleks nimetatud kreeditarveid reaalselt

Agratale esitanud ja kreeditarvetel kajastatud käibemaksu Agratale tagastanud. Maksuhaldur otsustas

tagastada Unilizingsile kreeditarvetel kajastatud käibemaksu summas 19 409 544,85 krooni. Kuna

Unilizigs kreeditarveid Agratale ei esitanud ega tagastanud Agratale kreeditarvetel kajastatud

käibemaksu, ei pidanud Agrata aga käibemaksu ümberarvestust tegema ega riigile samas summas

(19 409 544,85 krooni) käibemaksu tasuma. Kaebaja kui vagunite tootja oli sõlminud Unilizingsiga

tagasiostulepingud (sellised lepingud on tootjate-liisinguandjate vahel täiesti tavapärased).

Tagasiostulepinguid arvestades sõlmis kaebaja kokku 350 tsisternvaguni osas Unilizingsiga uued

liisingulepingud. Kuna tegemist oli kapitalirendiga ning Unilizings oli varasemalt otsustanud

koostada Agratale kreeditarved, tasus Unilizings kõigilt liisingu osamaksetelt arvestatud

käibemaksu riigile ning kaebaja arvestas käibemaksu maha, olles eelnevalt tasunud kogu

käibemaksu Unilizingsile.

Kokkuvõtlikult, kõikides vagunite müügi- ja liisingutehingute arvestasid tehingute pooled riigile

korrektselt käibemaksu. Kui aga Unilizings otsustas koostada Agratale kreeditarved (kuigi

Unilizingsil oli võimalik jätta kreeditarved koostamata), tagastas riik Unilizingsile kreeditarvete

alusel käibemasu. Agrata aga ei teinud sisendmaksu osas ümberarvestust, kuna Unilizings: 1) ei

esitanud

kreeditarveid

Agratale

ega

2)

tagastanud

Agratale

kreeditarvetel

kajastatud

käibemaksusummat 19 409 544,85 krooni. Nimetatud kaks eeltingimust on aga kohustuslikud, et

ostjal (Agrata) tekiks müüja (Unilizings) kreeditarvete alusel käibemaksu ümberarvestamise ja riigile

tasumise kohustus.

Maksukorralduse seaduse § 84 ebaseaduslik kohaldamine

Maksukorralduse seaduse § 84 kohaldamise õiguslikud nõuded: MKS § 84 alusel tehingutesse

sekkumiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: -tuleb viidatud õiguslikule alusele MKS

§ 83 lg-le 4 või MKS §-le 84; -tuleb tuvastada, et tegemist on tehingutega, millel puudub

majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist; -tuleb tuvastada lepingupoole

tahtlus (kavatsetuse vormis) saada maksueelist. Viidatud tingimuste täitmata ja järgimata jätmisel

puudub õiguslik alus maksu määramiseks. Maksuotsus nimetatud tingimusi ei täida ja kuulub

seetõttu tühistamisele. Täpsemad põhjendused seoses MKS § 84 kohaldamise õiguslike nõuetega on

kaebaja esitanud teeside p 3.1.1-3.1.3 (tehingu vastamine selle sisule); 3.2.1-3.2.5 (maksueelise

puudumine) ning 3.3 ja 3.4.1-3.4.5 (tahtlus ning Unilizingsi kreeditarvete esitamisega seonduv).

Riigikohtu halduskolleegiumi otsustest asjas nr 3-3-1-67-09 (p 18) ja asjas nr 3-3-1-72-04 (p 11)

tuleneb, et maksuhalduri poolt tehingutesse sekkumiseks: -tuleb viidatud õiguslikule alusele MKS

§ 83 lg-le 4 või MKS §-le 84; -tuleb tuvastada, et tegemist on tehingutega, millel puudub

majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist; -tuleb tuvastada lepingupoole

tahtlus (kavatsetuse vormis) saada maksueelist. Viidatud tingimuste täitmata ja järgimata jätmisel

puudub

õiguslik

alus

maksu

määramiseks.

Maksuhalduri

motiivid

maksuõigusnormist

kõrvalhoidumise kohta sisalduvad maksuotsuse p-s 1.1.5.3. Maksuotsusest ei selgu, millisest

nimetatud käibemaksunormist on kaebaja oma tegevusega kõrvale hoidunud. Maksuhalduri

põhjendustest võib aru saada selliselt, et maksuhalduri arvates on kaebaja sisendkäibemaksu ühelt

tehingult kaks korda maha arvanud. Kaebaja tegevus käibemaksu arvestamisel ja tasumisel, samuti

sisendkäibemaksu mahaarvamisel on täielikult kooskõlas Käibemaksuseadusega. Nagu ülal p. 1

selgitati, on kõik vagunite müügi- ja liisingutehingutelt käibemaks korrektselt tasutud.

Müüja/liisinguandja on käibemaksu tasunud riigile ja ostja/liisinguvõtja on käibemaksu maha

arvanud. Selles ei ole ka vaidlust. Maksuhaldur pidas vagunite võõrandamise tehinguid toimunuks

ning nimetatud tehingutel ei olnud käibemaksust kõrvalehoidumise eesmärki. Sellist eesmärki ei

saanudki

olla,

kuna

tehingupooled

arvestasid

tehingute

tegemisel

korrektselt

väljund

(müüja/liisinguandja) - ja sisendkäibemaksu (ostja/liisinguvõtja) ning ükski osapool ei saanud

mingisugust maksueelist. Veelgi enam, mais 2005 müüs Unilizingsile 50 vagunit (mille Unilizings

Agratale liisis) AVRT, mitte kaebaja. Kaebajale jääb jätkuvalt arusaamatuks, et millisel õiguslikul

alusel nimetatud vagunite võõrandamine on omistatud kaebuse esitajale ning kuidas kaebaja sai

justkui maksueelist teise isiku tehingust, milles ta ei ole kunagi osalenud. Seejuures on AVRT

kaebaja suuraktsionär ning kaebaja kui tütarühing ei saa kuidagi kontrollida AVRT tegevust. Seega

ei saa nimetatud tehinguga seotud maksukohustusi ühelgi juhul omistada kaebajale. Maksuotsusest

ei nähtu, et maksuhaldur oleks tuvastanud, et vagunite müügil või soetamisel on rikutud

käibemaksuseaduse norme. Maksuhaldur ei ole isegi kontrollinud, kas Agarata sai kätte Unilizingsi

koostatud kreeditarved (vt 19.05.2011 protokolli lk 8). Kaebaja esitas vastavasisulised põhjendused

revisjoniaktile lisatud eriarvamuses, kuid vaidlustatud maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks

kaebaja seisukohta maksuotsuses hinnanud ning põhjendanud, miks nendega maksuotsuse andmisel

ei arvestata. Alusetu ja motiveerimata on maksuhalduri poolt Agrata rendikäibelt arvestatud

käibemaksu tasumise kohustuse panemine kaebuse esitajale. Maksuhaldur ei ole viidanud seejuures

õiguslikule alusele ning ei ole käibemaksu määramist põhjendanud.

Maksueelise puudumine

Kaebaja ega ükski muu isik ei ole maksueelist saanud. Ka maksuhaldur ei ole motiveerinud ega

arusaadavalt selgitanud: -kes ja millal maksueelist sai; -milles väljendub saadud maksueelis; -kas

saadud

maksueelise

saamise

on

vastuolus

Käibemaksuseaduse

eesmärgi

ja

mõttega.

Kohtumenetluses on maksuhaldur püüdnud maksueelist mõningal määral põhjendada, kuid

kohtumenetluses väljendatud maksuhalduri seisukohad on vastuolulised ja arusaamatud. Kaebaja

märgib, et vastavalt Riigikohtu seisukohtadele ei saa nii kohtumenetluses toimuvad motiveerimist

maksuotsuse seaduslikkuse hindamisel arvestada, kuna muidu kanduks maksumenetlus üle

kohtumenetlusse. Täiendavad põhjendused seoses maksueelise puudumisega kaebaja esitanud

teeside p 3.2. Kaebaja märkis eespool, et MKS § 84 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama

lepingupoole tahtluse saada maksueelist. Kui maksueelist ei ole saadud, siis puudub õiguslik alusel

maksu määramiseks. Riigikohus on seoses maksuotsuses maksueelise motiveerimisega selgitanud, et

„Oluline on, et maksuhaldur näitaks, kuidas ja millises ulatuses toimiks õigusvastane maksueelis,

mida püüti majandustegevusele ja konkreetsetele tehingutele mittevastava juriidilise vormi andmise

abil saavutada“. Riigikohus on maksuotsuses põhjendamisekohustuse täitmise osas seisukohal, et

„üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega,

mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel märkinud. /…/ Vastasel korral võib

haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine kanduda üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei

kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks. /…/

Kolleegium on haldusakti nõuetekohaselt põhjendamata jätmist, kui akti sisuline õiguspärasus ei ole

kohtu poolt kontrollitav, pidanud akti tühistamise aluseks“. Nagu maksuhaldur õigesti märgib

teeside p 1.8.1, „oluline on näidata, kuidas ja millises ulatuses toimiks õigusvastane maksueelis,

mida püüti majandustegevusele ja konkreetsetele tehingutele mittevastava juriidilise vormi andmise

abil saavutada.“ Käesolevas asjas on maksueelise olemus ja selle kaebaja poolt saamine jäetud

maksuotsuses (ning ka kohtumenetluses) selgitamata ja põhjendamata. On märkimisväärne, et kogu

maksuotsuses kasutab maksuhaldur sõna „maksueelis“ kokku vaid ühel korral (lk 39) ning igasugune

motivatsioon puudub. Maksuhaldur on maksuotsuse lk 39 küll väitnud, et lisandväärtuse maksu

üldpõhimõtetele tuginedes püütakse sisuliselt saavutada ühele väidetavas tehinguteahelas osalenud

isikule maksueelis, kuid maksuhaldur ei selgita maksuotsuses, kas on rikutud KMS norme, kes ja

millal maksueelist sai ning milles üldse väljendub saadud maksueelis. Seega on maksuhaldur

rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ei ole tuvastanud kõnesolevate tehingute puhul maksueelise

saamist. Maksuhalduri sellega rikkunud MKS § 46 lg 2 ja MKS § 95 lg 2. Arvestades ülalviidatud

Riigikohtu lahendeid seoses kohustusega motiveerida maksueelise olemasolu ning teha seda

maksumenetluse kohtumenetlusse kandumise vältimiseks just maksuotsuses, on maksueelise kui

MKS § 84 kohaldamise eeltingimuse osas põhjendamiskohustuse rikkumine käesoleval juhul

piisavaks aluseks maksuotsuse tühistamisele. Nagu kaebaja kaebuses ja kohtuistungil märkis, eeldab

Euroopa Kohtu praktika kohaselt (vt C-255/02,p 74 ja 75) käibemaksu kuritarvituse olemasolu

tuvastamine, et vaatamata õigusnormi sätetega ette nähtud tingimuste formaalsele kohaldamisele

saadakse kõnealuste tehingute tulemusel maksusoodustus, mille andmine oleks vastuolus direktiivi

kohaldatavate sätetega taotletava eesmärgiga, ja teisest küljest peab objektiivsetest asjaoludest

tulenema, et kõnealuste tehingute peamine eesmärk on maksusoodustuse saamine. Riigikohtu

halduskolleegium on lisandunud väärtuse maksuna rakendatavat maksu toimet kirjeldas Riigikohtu

halduskolleegiumi otsuses asjas nr 3-3-1-21-02 märgitu kohaselt järgmiselt: „niikaua kuni kaubad

või teenused ringlevad ettevõtlussfääris, riigieelarvesse käibemaksu ei laeku, sest selle summa võrra,

mida tehingu üks pool (müüja) riigile maksab, maksab tehingu teine pool riigile käibemaksu vähem.

Reaalne maksulaekumine eelarvesse tekib alles siis, kui ostjaks osutub isik, kellel ei ole käibemaksu

mahaarvamise õigust“. Kaebajal tekkis 300 vaguni müümisel Unilizingsile tehingu maksustatavalt

väärtuselt käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustus. Maksukohustus oleks tekkinud mistahes

müügi korral teistele Eesti asuvatele äriühingutele või füüsilistele isikutele. Seega kaebuse esitaja ei

ole nimetatud tehingu puhul saanud enda maksukoormust vähendada ega saagi saada maksueelist.

Sama põhimõte laieneb ka AVRT poolt 50 vaguni müügil Unilizingsile. Samuti ei ole kaebaja

saanud maksueelist 350 vagunite soetamisel AS-lt Unilizings. Käibemaksu mahaarvamine on

kooskõlas KMS § 29 lg-ga 1 ning Kuuenda Direktiivi art 17 lg 2 sätestatud mahaarvamisõigusega.

Vastasel juhul sisalduks mittemahaarvatav käibemaks kaupade ja teenuste ostuhinnas ning sellised

kaubad ja teenused oleks nende võõrandamisel käibemaksuga mitmekordselt maksustatud. Ükskõik

millise registreeritud käibemaksukohustuslase asendamisel Agrataga oleks sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigus tekkinud sama summa ulatuses ning riigi ja ettevõtlussfääris tegutsevate

ettevõtjate jaoks oleks käibemaksu tulem sama. Eeltoodud asjaolude pinnalt jääb kaebajale

ebaselgeks maksuotsuses (lk 31) esitatud väited tehingu ühekordsuse kohta ja selle asjaolu mõjust

kaebuse esitaja maksukohustusele, sh sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusele. Tuleb silmas

pidada sedagi, kui kaebuse esitaja oleks müünud vagunid vahetult või liisingettevõtja osalusel

AVRT-le, ei oleks käibemaksustamise mõttes olukord muutunud. Kaebuse esitajal tulnuks

käibemaksu tasuda kauba võõrandamisel ükskõik millisele ostjale ning iga ostja, kes olnuks

käibemaksukohustuslasena registreeritud, saanuks sisendkäibemaksu maha arvata. Maksuotsuses ei

põhjendata, millised maksusoodustused ja maksukoormuse vähendused kaebuse esitajale tekkisid

kõnealuste tehingute tulemusel ning millist maksustamisel soodsamat tulemust maksuhaldur püüab

maksuotsusega andmisega tõrjuda. Samuti ei ole põhjendatud, et kõnealused tehingud tehti üksnes

või peamiselt sellise maksusoodustuse saamiseks ning kõnealuseid tehingud tegemata jättes ei oleks

kaebuse esitaja maksueelist saanud.

Kokkuvõtvalt, tegemist olid käibemaksuseaduse kohaselt maksustatud tsisternvagunite müügi- ja

liisingutehingutega. Nende tehingutega ei olnud kaebajal võimalik saada maksueelist või

maksusoodustust, st maksude peal hoida kokku. Käibemaksu summa, mida kaebajalt maksuotsuse

nõutakse, tuleneb tegelikult Unilizingsi poolt koostatud kreeditarvetest (nagu maksuhaldur võttis

omaks enda teeside lk 12), mis oleks pidanud kätte toimetama Agaratale. Kaebajal ei ole võimalik

saada maksueelist lähtuvalt sellest, kas üldse ja milliseid kreeditarved Unilizings otsustab koostada

ning kas ja millised kohustused sellest Agratal tekivad. Nagu kaebaja on selgitnud, oleks Unilizingsi

maksutulem olnud täpselt sama ka kreeditarveid mittekoostades (st ei oleks toimunud

topeltmaksustamist).

Kohtumenetluses on maksuhaldur püüdnud maksueelist mõnevõrra põhjendada

Maksuhalduri seisukohad on paraku väärad, vastuolulised ning kokkuvõttes on maksuhaldur

seisukoht maksueelise saamisest motiveerimatu. Samas vastavalt Riigikohtu seisukohtadele, ei saa

selliselt kohtumenetluses toimuvat motiveerimist maksuotsuse seaduslikkuse hindamisel arvestada,

kuna muidu kanduks maksumenetlus üle kohtumenetlusse. Maksuhaldur leidis 19.05.11

kohtuistungil (Aas, protokolli lk 11), et „/.../ Maksueelis tekkis /…/, kui AVRT lõpetas rendimaksed

Agratale, rendimakseid ei tasutud enam peale 18.04.2006.“ Sama protokolli lk 7 leidis maksuhaldur

(Aas) hoopis, et :“ /…/ maksueelise saamise tulemusel tekkis riigile kahju peale konkreetsete

kreeditarvete esitamist. /.../ makseeelisena oleks pidanud Agrata kreeditarved deklareerima ja

tasuma, aga see summa jäi tasumata, kuna kogu Agratale tagastatud summa kanti koheselt Flobergile

/.../”. Oma kohtukõneteeside lk 12 leiab maksuhaldur aga juba, et „seega tõi AVR-i poolne

rendimaksete lõpetamine endaga kaasa liisingulepingute lõpetamise ja Agrata sai selge

maksueelise.“ Vastustaja kohtukõneteeside lk 13 aga kohaselt on kaebaja saanud maksueelise, kuna

„suur enamus äriühingule tagastatud käibemaksust liikus koheselt, kas otse või läbi erinevate seotud

äriühingute kaebajale“. Kuigi sellised väited maksueelise saamisest on arusaamatud ja vastuolulised,

peab kaebaja etteruttavalt vajalikuks märkida, et maksuhaldur ei ole arvestanud sellega, et Agrata oli

varem talle reaalselt raha laenanud ettevõtetele võlgu ja tal oli kohustus võlga tasuda. Maksuhaldur

üritab jätta kohatut muljet, justkui toimus mingite fiktiivsete tehingutega raha liikumine Agratalt

kolmandatele isikutele, sh osaliselt ka kaebajale. Oma kohustuse täitmine võlausaldaja ees ja

vagunitega seotud tehingud olid kaks eraldi asja. Seejuures ei ole maksuhaldur väitnud, et Agrata

poolt sõlmitud laenulepingud oleks fiktiivsed (vt 19.05.11 istungi protokolli lk 13). Ka ei saanud

ühelgi juhul tekkida maksueelist, kuna Agratale tagastatud käibemaksule vastas Unilizingsi poolt

riigile tasutud käibemaks. Seega esitab maksuhaldur protokolli lk 7 ja 11 ning kohtukõneteesides

täiesti erinevaid, vastuolulisi ja asjakohatuid põhjendusi selle kohta, milles seisneb ja millal tekkis

„maksueelis“ ning on arusaamatu, miks on maksueelis tekkinud maksuhalduri arvates just kaebajal.

19.05.11 protokolli lk 11 kohaselt on „maksueeliseks“ rendimaksete tasumata jätmine AVRT poolt

alates 18.04.2006 (jääb selgusetuks, miks on tegemist maksueelisega ning miks on taoline

„maksueelis“ tekkinud just kaebajal, mitte aga muul äriühingul (nt AVRT-l)); protokolli lk 7

kohaselt on maksueelis „kreeditarvete mitte-deklareerimisest“ tekkinud Agratal (!!), mitte kaebajal.

Enda teeside lk 12 leiab aga maksuhaldur, et „maksueeliseks“ on „liisingulepingute lõpetamine“

AVRT rendimaksete lõpetamise tõttu. Teeside lk 13 seevastu leiab makshaldur, et maksueelis tekkis

kaebajal, kuna „suur enamus äriühingule“ (ilmselt siis Agratale) tagastatud käibemaksust liikus otse

või läbi seotud äriühingute kaebajale. Intressinõude vaidluses aga väidab maksuhaldur, et:

„Maksuotsusest nähtuvalt tuvastas maksuhaldur, et Agarata 350 vaguniga seotud tehingutes ei

osalenud, mistõttu tagastati talle 28 500 000 krooni (20.05.2005 tagastatud summa 25 000 000

krooni ja 15.09.2005 tagastatud summa 3 500 000 krooni) rohkem kui oleks tulnud tagastada“

(maksuhalduri 20.10.2011 seisukoha lk 2). Neist väidetest ilmneb, et maksuhaldur on intressinõude

vaidluses juba asunud hoopis seisukohale, et väidetav „maksueelis“ ja „kahju“ tekkis juba Agratale

sisendmaksu tagastamisest (maksuotsust puudutanud kohtuistungitel ja teesides aga pidas

maksuhaldur „eeliseks“ ja „kahju“ tekke momendiks nt rendimaksete peatamist või kreeditarvete

väljastamist). Nimetatud maksuhalduri seisukohad on lisaks vastuolulisusele ka maksuõiguslikult

ebakompetentsed. Riigikohus on seoses MKS § 84 kohaldamisega selgitanud, tehingu vormi

maksuhalduri poolt mittearvestamise tingimuseks maksustamisel on, et pooled on maksude

tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil valinud tehingu majanduslikule sisule mittevastava juriidilise

vormi, millega nad lootsid saavutada maksustamisel soodsama tulemuse. Ehk siis, teatud

tehinguvormiga saavutatakse olukord, kus tehing tegemise tulemusel tekib soodsam maksutulem.

Näiteks viidatud Riigikohtu kaasuses oli kõne all olukord, kus füüsiline isik võõrandas teatud vara

alguses äriühingule ning seejärel äriühingu kaudu lõppostjale ning seeläbi ei tekkinud kohustust

tasuda tulumaksu. Riigikohus on leidnud maksueelisega seoses, et „ebakohane õiguslik kujundus

peab andma maksueelise, st kohane tehing annaks kõrgema maksukoormuse“. Käibemaksu puhul

võiks taolise „maksustamisel soodsama tulemusega“ olla tegemist nt juhul, kui taoliste ebakohaste

vormiga tehingute tulemusel kohalduks madalam maksumäär või isik, kellel pole käibemaksu maha

arvamise õigus, arvab käibemaksu ebaõigesti maha arvata. Käesoleval juhul aga midagi taolist ei ole

aset leidnud. Kõikidelt vagunite müügi- ja liisingutehingutelt on väljundkäibemaks riigile tasutud ja

sisendmaks õigesti maha arvatud. Maksuhalduri poolt esile toodud asjaolud ei näita kuidagi, et

kaebaja või mõni muu isik oleks saavutanud müügi- ja liisingutehingute tulemusel „maksustamisel

soodsama tulemuse“ (s.o maksueelise) MKS § 84 kohaldamise mõttes. Kui Agrata asemel oleks

olnud mõni muus isik oleks maksunduslik tulem olnud täpselt sama, kuna vagunite müügi- ja

liisingulepingute pooled tasusid riigile käibemaksu õiguspäraselt ning ettevõtlussfääri käibemaks ei

koorma. Agratale rendimaksete tasumata jätmine AVRT poolt alates 18.04.2006 (19.05.11 protokolli

lk 11) või Unilizingsi poolt liisingulepingu lõpetamine Agrataga (maksuhalduri teeside lk 12) ei ole

tehinguks, millega Agrata või veel vähem kaebaja oleks saanud maksueelise. Tegemist on üksnes

tsiviilõigusliku toimingu või tehinguga (arvete tasumata jätmine Unilizingsi poolt; Agrata

liisingulepingute ülesütlemine Unilizingsi poolt), mitte aga tehinguga, mis tekitab soodsama

maksustamistulemuse. Samuti ei ole maksueeliseks MKS § 84 mõttes 19.05.11 protokolli lk 7

viidatud Agrata poolne Unilizingsi kreeditarvete mittedeklareerimine. Agratal ei olnud kohustust

käibedeklaratsioone muuta (Agrata ei saanud Unilizingsilt kreeditarveid; Unilizings ei tagastanud

sisendkäibmaksu Agratale). Maksuhaldur ei ka ole tõendanud ega isegi mitte kontrollinud kaebaja

maksumenetluses (ja ka mitte Unilizingsi kontrollis), kas Unilizings esitas Agratale kreeditarved ja

kas Agrata sai kreeditarved kätte (19.05.11 protokolli lk 8). Agrata pankrotihaldur on samas

kinnitanud, et kreeditarveid Agrata saanud ei ole (Agrata pankrotihalduri 24.10.08 kiri, küsimus 12,

vt maksuhalduri 29.05.2009 vastuse lisa 27). Ka on ebaõige maksuhalduri poolt 19.05.2011

kohtuistungil esitatud väide, et varasemalt ei ole Agrata poolt kreeditarvete kättesaamist kahtluse

alla seatud (Aas, protokolli lk 9). Kaebaja esitas vastavad väited juba eriarvamuse lk 5 ning kaebuse

lk 13. Isegi kui Agratal oleks käibedeklaratsiooni muutmise kohustus olnud, siis sellise kohustuse

rikkumine ei tähenda, et tekib maksueelis MKS § 84 mõttes. Samuti on arusaamatu, kuidas see kõik

seondub või seonduks kaebajaga. Jääb selgusetuks, milline puutumus on kaebajal Unilizingsi poolt

Agratale väidetavalt esitatud kreeditarvetega ja Agrata väidetava kohustusega teostada käibemaksu

ümberarvestus. On tähelepanuväärne, et maksuhaldur korrutab lõputult, et justkui Agrata on saanud

kreeditarved kätte ja jätnud maksuarvestuse muutmata, kuid selle valguses ei ole maksuhaldur

maksuotsuses ega ka kohtus kuidagi põhjendanud ega neid asjaolusid kaebajale maksu määramisega

seostanud. Maksueeliseks MKS § 84 mõttes ei saa olla ka asjaolu, et Agrata on mais 2005 tagastatud

sisendmaksu summade arvel rahasummasid kaebajale või muudele isikutele (maksuhalduri teeside lk

13: „suur enamus äriühingule (ilmselt siis Agratale) tagastatud käibemaksust liikus otse või läbi

seotud äriühingute kaebajale.“). Mais 2005 Agrata poolt tehtud rahasummade kanded ei saanud

tekitada maksueelist ehk siis „maksustamisel soodsamat tulemust“ ühelegi isikule. Agratale tagastas

riik mais 2005 käibemaksu, mille Unilizings oli varasemalt riigile tasunud. Tegemist oli täielikult

käibemaksuseadusele vastava olukorraga, kus maksukohustuslasest müüja tasus käibemaksu riigile

ning ostja arvas käibemaksu maha ning käibemaks tagastati ostjale. Ostja (Agrata) poolt talle

kuuluva rahasumma käsutamine (ülekannete tegemine) ei saa kellelegi põhjustada maksueelist, kuna

samal ajal oli riik ju saanud müüjalt (Unilizingsilt) käibemaksusumma. Riigikohus on seisukohal, et

kui müüja on tasunud sama palju käibemaksu, kui ostja maha arvas, on käibemaksu ostjale

määramine ainetu isegi juhul, kui tehingud oleksid näilikud. Seega isegi juhul, kui oleks õige

ebaõige väide, et Agrata ei osalenud tehingutes, on käibemaksuarvestus toimunud igal juhul

korrektselt, kuna vagunite müügi- ja liisingutehingutes ei ole ostja arvanud sisendmaksu maha

rohkem, kui müüja riigile tasus. Seejuures on maksuhaldur käesolevas asjas nõustunud, et Agrata

poolt sõlmitud laenulepingud oliud reaalsed (vt 19.05.11 istungi protokolli lk 13). Kuigi mais 2005

Agrata poolt tehtud rahasummade ülekanded ei tekita kaebajale maksueelist, ei olnud mais 2005. a

ka teada, et Unilizings lõpetab liisingulepingud Agrataga; et lepingute lõpetamisel otsustab

Unilizings koostada kreeditarved (kreediarveid võis ka mitte koostada) või et maksuhaldur

aktsepteerib Unilizingsi kreeditarveid ja tagastab Unilizigsile kreeditarvetel kajastatud käibemaksu

(vt teeside p 3.3.2-3.3.3 ja lühendatud teeside p 3.3.1-3.3.2). Isegi kui oleks ebaõige väide, et kaebaja

sai läbi mais 2005 toimunud kannete maksueelise, on kaebaja maksustamine alusetu. Kaebajat

kontrollisid aktsionärid AVRT ja UBT, mitte kaebaja ei kontrollinud AVRT-d. AVRT-l omakorda

oli lai aktsionäride ring. Seetõttu tuleks ka võimalik eelis lugeda tekkinuks nt AVRT-l, mitte aga

kaebajal. Samuti on maksuhaldur enda selgitustes ebatäpne, öeldes, et kaebajale liikus „suur

enamus“ Agratale tagastatud käibemaksust. Maksuhaldur oleks pidanud uurimispõhimõttest lähtudes

selgitama, kui suur on siis summa, mille saab maksuhalduri arvates omistada väidetava

maksueelisena just kaebajale, mitte aga muule isikule. Maksuotsusest aga ei nähtu, et maksuhaldur

oleks nimetatud asjaolusid maksuotsuses arvesse võtnud. Maksumenetlust ei tohi Riigikohtu

praktika kohaselt tuua üle kohtumenetlusse ning motiveerimata ja uurimispõhimõtet rikkuv

haldusakt tuleb tunnistada kehtetuks. Veelgi meelevaldsem on kaebaja maksustamine seoses 50

tsisternvaguni tehinguga, mille Unilizingsile võõranas AVRT, mitte kaebaja. Kaebaja ei saanud ju

saada mingit „eelist“ sellest, et vaguneid müüs kaebaja üks aktsionäridest. Kaebaja ei saa ühelgi

juhul kontrollida enda suuraktsionäri. Agratale kreeditarve koostamine sõltus üksnes Unilizing

tahtest ja maksuhalduri otsusest kreeditarvete koostamist aktsepteerida, millele kaebajal ega ühelgi

muul isikul mõju olnud. Kaebajal ei olnud mingit võimalust suunata ega mõjutada Unilizings

tegevust kreeditarvete koostamisel või koostamata jätmisel ega samuti seda, kas maksuhaldur

aktsepteerib kreeditarvete väljastamist ja tagastab Unilizinigsile käibemaksu või mitte. Ainuüksi

juba see asjaolu välistab kaebaja suhtes MKS § 84 kohaldamise ja kaebajale täiendava maksu

määramise. Ka Unilizings ei olnud kindel oma käitumise õiguspärasuses kreeditarvete esitamisel,

mistõttu pöörduti järelepärimisega maksuhalduri poole. Maksuhaldur pidi selleks läbi viima ka

maksukontrolli, mille käigus tuvastati, et kreeditarveid käsitlevad seisukohad on puudulikud,

segased ja vasturääkivad. Täpsemad põhjendused seoses kreeditarvete koostamisega on kaebaja

esitanud teeside p 3.3.2-3.3.3. 19.05.2011 protokolli lk 7-8 ja makshalduri teeside lk 12 ilmneb, et

maksuhalduri arvates tekkis riigile kahju pärast kreediarvete esitamist, kuid samas puudus

kreediarvete esitamisel ühtne ja selge praktika, mistõttu pöördus ka Unilizings pärast kreeditarvete

väljastamist nimetatud probleemi lahendamiseks maksuhalduri poole. Samuti tuleneb eeltoodust

üheselt, et käibemaksukohustus ca 19,4 milj EEK tekkis Agratal ning selle tekkimise põhjuseks oli

Unilizingsi otsus öelda liisinglepingud üles ja koostada kreeditarved. Käesolevas asja ei ole vaidlust

selles, et maksuhaldur on määranud kaebuse esitajale tasumisele käibemaksu, mis Agaratal

maksuhalduri arvates tekkis 2006.a Unilizingsi poolt koostatud kreeditarvete alusel. Maksuhalduri

läbi viidud Unilizings kontrolli raames koostatud 18.06.2007.a kontrollaktis märkis maksuhaldur

järgmist: tuginedes Eesti liisingfirmade praktikale ei olnud maksuhalduri hinnangul SIA-l Unilizings

õigust lepingu katkemise korral väljastada OÜ-le Agrata Aviation kreeditarvet. Eesti liisingfirmade

praktikast eeldas maksuhaldur, et SIA Unilizings poolt lepingu sõlmimisel väljastatud arved

sisaldasid kogu liisitud tsisternvagunite käibemaksu. 19.06.11 istungil kinnitas vastustaja, et

kreediarvete esitamisega seonduvalt ei olnud ühtset praktikat kujunenud (protokolli lk 7). Seda

seisukohta kinnitavad ka järgmised dokumendid (PMTK 23.02.2007.a vastus Unilizingsi

järelepärimisele liisingtehingute maksustamine kohta; 18.06.2007.a kontrollakt). Maksu- ja

Tolliameti 10.05.2007 vastuses märgitakse, et kui liisingulepingu pooled, kelle liisinglepingu

öeldakse üles, on registreeritud käibemaksukohustuslased, siis KMS § 29 lg 8 nende puhul ei

rakendu. Rahandusministeerium leidis, et kui liisingvõtja korrigeerib oma käibedeklaratsiooni

kreeditarvete alusel, siis tal tekib uus müügikäive uue liisingu võtja või muu ostja suhtes. Kui

kreeditarve alusel parandusi ei tehta, siis ei tule ka liisingfirmal uut müüki deklareerida, leidis

rahandusministeerium. Eeltoodust saab järeldada, et 2006. aastal oli liisinguandjal võimalik valida,

kas liisinglepingu ülesütlemisel esitada kreeditarve ja korrigeerida algselt deklareeritud müügikäivet

või jätta kreeditarved esitamata ja järgnev müügikäive maksustamata. Mõlemad käitumised olid

võimalikud ja vältisid võrdväärselt topeltmaksustamist. Oli ebaselge, kas kreeditarvete väljastamisel

tuleb juhinduda KMS § 29 lg 7 või lg 8 ning kas maksuhaldur aktsepteerib liisinguandja poolt

kreeditarvete esitamist. Rahandusministeeriumis ja Maksu- ja Tolliametis ei olnud ühtset seisukohta,

kas kuulub kohaldamisele KMS § 29 lg 8 ja kas müüja käibe vähendamise eeltingimusena peab

käibemaksu müüjale tagastama. Seega kaebaja ei saanud kuidagi omada tahtlust maksude tasumisest

kõrvale hoidumiseks ja veelgi vähem mõjutada mitmeid isikuid, sh Unilizings ja riigiasutusi

(EMTA, Rahandusministeerium). On ilmne, et kaebaja ei saanud Unilizingsile ette kirjutada, kas

Unilizings väljastab kreeditarved või mitte; mõjutada maksuhalduri otsust, kas kohaldada KMS § 29

lg-t 7 või KMS § 29 lg-t 8; milliste andmete tuleb kreeditarved väljastada ning kas maksuhaldur

kreeditarveid üldse aktsepteerib. Eesti liisingettevõtjate praktika kohaselt liisingvõtja poolt

liisingandjale esimese osamakse tasumisel loeti tasutud summa kogu tehingult arvestatud

käibemaksusumma tasumiseks. Agarata juhataja V. Sitin kinnitas (vastustaja vastuse lisa 73), et

tasudes Unilizingsile esimese osamaksena 30%, hõlmas tasutud summa kogu tehingult arvestatud

käibemaksu. Unilizings on hiljem väitnud vastupidist, kusjuures Unilizings väide on vastuolus Eesti

liisingettevõtjate praktika ja KMS § 29 lg-ga 8. Juhinduda tuleks aga siiski sellest, kuidas mõistis

tehingut Agrata ning, arvestada Eesti praktikat, kuna tehingule kohaldati Eesti käibemaksu norme ja

Agrata arusaamine tehingust sai tugineda just Eesti praktikale. On märkimisväärne, et enda teeside p

1.9.1 kinnitab ka maksuhaldur, et Eestis oli just selline praktika.

Tahtluse puudumine ja tahtluse tuvastamata jätmine maksuhalduri poolt

Maksuhaldur ei ole tuvastanud kaebaja tegude (või tegude, mida vastustaja üritab kaebajale

omistada) subjektiivset külge ning puudub ka sisuline põhistus eesmärgi osas, mistõttu on

maksuotsus õiguslikult ja sisuliselt motiveerimata. Kaebaja tegevuses puudub tahtlus vältida

maksude tasumist (s.t kaebaja ei ole tegutsenud kavatsusega rikkuda maksuseadust) ja tema tegevus

ei ole olnud suunatud sellele, et anda tehingutele maksude tasumise vältimiseks moonutatud

õiguslikku vormi. Täpsemad põhjendused seoses tahtluse küsimusega on kaebaja esitanud teeside p

3.4.1 - 3.4.5. Riigikohus on selgitanud, et MKS § 84 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama, et

maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda tehingutele maksude tasumise vältimiseks

moonutatud õiguslik vorm. Sellise eesmärgi tõendamiseks peab maksuhaldur tuvastama

maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel. Maksuhaldur peab MKS § 84

kohaldamiseks tuvastama, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda

majandustegevusele ja tehtud tehingule maksude tasumise vältimiseks moonutatud õiguslik vorm.

Sellise eesmärgi tõendamisel tuleks arvesse võtta ka maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused

tehingu tegemisel, kui need väljendavad tahet saavutada eelis kunstlikult loodud tingimuste abil,

leidis Riigikohus. Käesolevas maksuotsuses ei ole maksuhaldur kaebuse esitaja tegude subjektiivset

külge tuvastanud ning puuduvad mistahes põhjenduses eesmärgi osas. Tahtluse osas on

maksuotsuses vaid sedastatud, et „järelikult oli kaebaja tegevus tahtlik“. Ka kohtumenetluse ajal

ning kohtuvaidluste käigus ei ole vastustaja suutnud selgitada kaebaja tegevuses tahtluse küsimust ja

on andnud asjakohatuid ja vastuolulisi selgitusi. Tegemist on olulise põhjendamiskohustuse

rikkumisega, kuna maksuhaldur ei ole tuvastanud ega põhjendanud MKS § 84 kohaldamise eeldusi.

Selline maksuotsus ei ole seaduslik ja kuulub tühistamisele. Kaebaja viitab täiendavalt Riigikohtu

lahendile nr 3-3-1-54-11, p 12 ja1 3, mille kohaselt peab maksuotsuses tuvastama tahtlusele viitavad

asjaolud. Maksuhaldur ei selgita maksuotsuses, miks on tegemist tahtlusega (isiku suhtumisega

teatud teosse ja selle tagajärge). Kuna maksuotsusest ei ole selge, kas ja kuidas on maksuhaldur

tahtlust hinnanud, tuleb maksuotsus vastavalt Riigikohtu seisukohtadele tühistada. Kaebaja juhib

tähelepanu asjaolule, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et „kuigi MKS § 84 ei sisalda seaduslike

võimaluste kuritarvitamise eeldust sõnaselgelt, tuleneb see normist endast. Kolleegium möönab, et

õigusselgus oleks paremini tagatud, kui õiguse kujundusvõimaluste kuritarvitamise eeldused oleksid

sätestatud seadusega või määrusega“. Seepärast on maksuhaldur kohustatud MKS § 84 koosseisulisi

eeldusi tuvastama ja põhjendama ulatuslikumalt. Mistahes kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada

maksumaksja kasuks, sest maksukohustuslasel peab olema vabadus teha tema poolt valitud

toiminguid, arvestades muu hulgas maksunduslike kaalutlustega, ning kellelgi ei ole kohustust

korraldada oma tegevust viisil, millega kaasneb kõrgem maksukoormus. MKS § 84 alusel maksu

määramisel peab maksuhaldur tõendama maksudest kõrvalehoidumise tahtluse olemasolu.

Erinevates situatsioonides on olulised erinevad tahtluse liigid – näiteks MKS § 84 ja MKS § 98

nõuavad erineva tahtluse liigi esinemist maksukohustuslasel. Kaebaja peab vajalikuks märkida, et

kavatsetus kui tahtluse raskeim vorm on MKS § 84 teokoosseisu element ning just see tahtluse liik

tuleb MKS § 84 rakendamiseks ka kaebaja tegevuses tuvastada. Kavatsetus on seejuures

maksukohustuslase poolt ainult maksuõigusrikkumise toimepanemisele suunatud tegevus,

teadvustades maksuõigusrikkumise toimepanekut ja soovides ainult seda tagajärge oma teole.

Kohatu on maksuhalduri püüd õigustada maksude tasumisest kõrvalehoidumise tahtluse

motiveerimata jätmist maksuotsustes sellega, justkui peaks kaebaja käitumise subjektiivse külje

tuvastama üksnes objektiivsete asjaolude pinnalt. Vastupidiselt on Riigikohus korduvalt rõhutanud,

et MKS § 84 kohaldamisel tuleb välja selgitada maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused

tehingu tegemisel. Olukorras, kus maksuhaldur on tehinguid varasemalt kontrollinud ja leidnud, et

need reaalsed, st nende vorm vastab sisule, ei saa mingil juhul väita, et kaebaja tahe panna toime

tegu, mille eesmärgiks oli maksudest kõrvale hoiduda, tuleneks selgelt faktilistest asjaoludest.

Maksuhalduri esitatud põhjendusi lugedes on ilmne, et kaebaja ei saanud tegutseda tahtlikult (ja seda

veel kavatsetuse vormis!). Enda teeside p 1.8.3 leiab maksuhaldur, et „Käesoleval juhul on

maksuhaldur tuvastanud, et kaebuse esitaja maksis ise endalt ostetud vagunite soetamise kinni ning

riigi poolt Agratale tagastatud sisendkäibemaks liikus suures osas kaebuse esitajale.“ Enda teeside p

1.8.1 leiab maksuhaldur aga, et „isegi kui AVR liisinguandjatelt liisingut ei saanud (tõendatud on

ainult 1 liisinguandja keeldumine liisingu andmisel - Unilizing) ja üheks Agrata tehingusse

kaasamise ajendiks oli kaebaja vagunite realiseerimine, siis tehingu peamiseks eesmärgiks oli siiski

maksueelise saamine.“ Sellised väited on ebaõiged, spekulatiivsed ning vastuolus asjas kogutud

tõenditega. Isegi kui oleks ebaõige väide, et kaebaja sai läbi mais 2005 toimunud raha ülekannete

maksueelise, on kaebaja maksustamine alusetu. Agratale tagastatud sisendkäibemaksule vastas

Unilizingsi poolt riigile tasutu väljundkäibemaks ning riik ei saanud mingit kahju. Maksuhaldur on

ise asunud seisukohale, et maksukohustus tekkis Agrata poolt Unilizingsi kreeditarvete koosamisest

(maksuhalduri teeside p 1.8.3: „kreeditarvetest nähtuv deklareerimata jäetud maksukohustus tuleb

täita läb oma sidusettevõtte Agratat kontrollinud kaebuse esitajal.; Agrata tahtlike makseraskuste

tekitamise eesmärgiks oli kaebajale sisendkäibemaksu tagastamine, mis eeldaski juba algselt seda, et

liisingulepingu tühistamisel käibedeklaratsiooni ei parandata ja Agrata lastakse pankrotti.“ Kaebaja

ja ka ühelgi muul isikul oli võimatu „planeerida“ (st omada tahtlust), et Unilizings lõpetab

liisingulepingud Agrataga; et liisingulepingute lõpetamisel otsustab Unilizings koostada kreeditarved

(kreediarveid võis ka mitte koostada, ilma et Unilizingsil tekiks topeltmaksustamist) või et

maksuhaldur aktsepteerib Unilizingsi kreeditarveid ja tagastab Unilizigsile kreeditarvetel kajastatud

käibemaksu (vt teeside p 3.3.2-3.3.3 ja lühendatud teeside p 2.3). Nagu maksuhaldur ise teeside p

1.7.1 märgib, „Agrata oli tagasi saanud kogu liisingulepingute alusel sõlmitud tehingute

sisendkäibemaksu ja maksuhaldur lubas Unilizingsil Agratalt saamata osas riigile tasutud

käibemaksu maha arvata, oli riik kannatanud Agarata poolt Unilizingsile maksmata osas kahju

(kahju tekkimise moment on 20.06.2006 kreeditarvete aktsepteerimine ja selles sisalduva summa

Unilizingsile tagastamine).“ Kreeditarvete koostamise variandi aga valis Unilizings ning

kreeditarved aktsepteeris ja tagastas Unilizngsile maksuhaldur, mitte kaebaja ega muu isik.

Kokkuvõtlikult, isegi kui oleks õige väär väide kaebaja poolt Agrata kontrollimise kohta, ei saa

kaebajal ega ühelgi muul isikul olla tahtlust maksueelise saamiseks, kuna kaebaja ega muud isikud ei

saanud ühelgi juhul kontrollida Unilizingsi või maksuhalduri tegevust kreeditarvete koostamisel ning

nende aktsepteerimisel ja käibemaksu Unilizingsile tagastamisel. Jääb täiesti arusaamatuks, kuidas

sai kaebaja omada tehingute suhtes „peamist eesmärki saada maksueelis“. Riigikohus on andnud ka

selge signaali, mis võiks olla selleks faktiliseks asjaoluks, millest võib nähtuda maksukohustuslase

tahtlus, eeldades, et isiku psüühiline suhtumise vorm oma teosse ja tagajärge on olnud tahtlus.

Selleks on näiteks tehingutes variisikute kasutamine. Käesolevas asjas midagi sellist ei ole toimunud,

kaebaja ja teised isikud on reaalselt tegutsevad iseseisvad äriühingud, kes on teinud reaalse sisuga

tehinguid, mida maksuhaldur on varasemalt kontrollinud ega ole leidnud rikkumisi. Asjaolust, et

maksuhaldur täna arvab, et ta omal ajal milleski eksis, ei ole võimalik kaebaja maksude tasumisest

hoidumise tahtluse olemasolu automaatselt eeldada ja maksuhaldur pidanuks maksuotsustes

tõendama kaebaja kavatsetuse teha tehinguid maksudest kõrvalehoidumise kavatsusega alates

esimesest tehingust või toimingust peale. Antud juhul tulnuks selleks pidada Agrata asutamist

kaebaja kontrolli all. Rääkimata sellest, et midagi sellist ei ole maksuotsuses kajastatud, ei ole ka

maksuhaldur tõendanud, et Agrata tegutses (kaebaja) variisikuna. Seejuures jätab maksuhaldur

tähelepanuta, et tehingutel olid olemas majanduslikud põhjused, mis ei lähtunud kuidagi

maksunduslikest kaalutlustest (vt täpsemalt teeside p 4.1.1., 4.1.2 ja 4.1.4 ning lühendatud teeside p

3.1.1, 3.1.2 ja 3.1.4), millest ilmnevad selgelt ka tegelikud subjektiivsed kaalutlused. Tehingu

läbiviimise asjaoludest ilmneb, et tehingute eesmärgiks ei ole kunagi olnud maksukaalutlused.

Maksukaalutlusi ei ole kaebajal kui käibemaksukohustuslasel kunagi saanud olla, kuna käibemaks

teda kui ettevõtjat ei koorma. Kaebaja ei ole saanud tehingutelt maksu tagasi kaks korda või

rikastunud mingilgi viisil nagu maksuhaldur pahatahtlikult ja alusetult üritab näidata. Kaebaja

kordab, et probleem tekkis maksuhalduri arvates sellest, et Unilizings otsustas väljastada Agratale

kreeditarved ja maksuhaldur tagastas Unilizingsile käibemaksu. Kumbagi asjaolu kaebaja ei

kontrollinud. Kui lähtuda tahtluse mõiste sisustamisel (mistahes kontekstis) sellest, kas maksuhalduri

jaoks on see aktsepteeritav või mitte, või kas maksuhaldur leidis tehingutel arvestatava põhjenduse,

võiks asuda seisukohale, et Eesti maksuõigus ei vaja rohkem maksukoosseise, vaid piisaks ühest

maksunormist- maksukorralduse seaduse §-st 84 ning maksuhalduri piiramatust diskretsioonist, mis

koosmõjus annaks võimaluse jaotada maksukoormust ühiskonnas maksuhalduri hinnangul

„õiglaselt” ja võimaldaks koguda riigi funktsioneerimiseks vajalikku maksutulu.

Ka on maksuhalduri seisukohad seoses MKS § 84 kohaldamisega Riigikohtu praktikaga vastuolus

Teeside p 1.8.1 märgib maksuhaldur õigesti, et „MKS § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui on

tegemist tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude

tasumist.“ Maksuhaldur aga asub samas punktis seisukohale justkui käesoleval juhul ei ole isikute

tegelike subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine võimalik ning järeldusi tuleks teha „asjas

tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt“. Riigikohtu praktika kohaselt võb nö faktilistele asjaoludele

tugineda vaid juhul, kui subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine ei ole võimalik (asi nr 3-3-1-23-

.11, p 14). Käesoleval juhul on aga subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine võimalik. Teeside p

4.1.1.2 käsitleb kaebaja detailselt tõendeid, kust ilmnevad kaebaja subjektiivsed kaalutlused, so soov

tegeleda põhitegevusega ja müüa valminud vaguneid (nt L.L.a 27.02.2008 ja A. I. 18.05.05

selgitused). Teeside lk 29-33 (p 4.1.2.3) aga käsitleb kaebaja 12 eri tõendit, millest ilmneb, et

kaebaja tavapärane klient AVRT ei saanud vaguneid enam liisid (nt J. L. ütlused, A. I. 18.05.05

selgitused, AVRT 03.11.08 vastus, A. M. ütlused, M. Tinitsa ekspertarvamus). Seega oli võimalik

subjektiivsed kaalutlused usaldusväärselt välja selgitada ning Riigikohtu ülalviidatud praktika

kohaselt ei ole seega asjas lubatud nö faktiliste asjaolude pinnal järelduste tegemine.

Asjas ei saa kohaldada nö maksupettuse tuvastamisega seotud kohtupraktikat ning asjas ei ole

maksupettust toimunud ega ka tuvastatud

Enda teeside p 1.8.2 leiab maksuhaldur, et „Hoolimata asjaolust, et MKS § 84 kohaldamise koosseis

on 100% täidetud soovib vastustaja selgitada, et antud kaasuses esinevad ka kõik maksupettuse

toimepanemisele viitavad tunnused. Antud juhul tuvastaski maksuhaldur, et Agrata kaasati 350

tsisternvaguniga tehingutesse üksnes maksueelise saamise eesmärgil. Kaebaja sai läbi maksupettuse

läbi viimise maksueelise ning riik kannatas kahju - müüdud kauba maksumuselt jäi

käibemaksusumma riigieelarvesse laekumata.“ Teeside p 1.8.3 (lk 17) aga leiab maksuhaldur, et

„Agrata 350 tsisternvaguniga seotud tehingutes mitte mingisugust iseseisvust ei omanud ning kogu

tema tegevus ja majandamisvõime oli täielikult kaebuse esitaja ning tema sidusettevõtte kontrolli all.

Äriühingu iseseisvuse puudumine ja käibemaksu tagastamisel teise poole kontrolli all tegutsemine

viitab aga Riigikohtu hinnangul selgelt maksupettusele. Riigikohus on nimetatud põhimõtet

rõhutanud lahendi nr 3-3-1-74-09 punktis 10, nr 3-3-1-39-03 punktis 12 ja nr 3-3-1-50-03 punktis

10.“ Maksuhalduri nimetatud seisukohast võib aru saada selliselt, et maksuhalduri arvates on kaebaja

maksustamine õigustatud isegi sel juhul, kui MKS § 84 kohaldamise tingimused ei ole täidetud.

Maksuhalduri selline seisukoht on oluliselt vastuolus maksuõiguse normide, asjakohase

kohtupraktika ning maksu- ja kohtumenetluse normidega. Tegemist on teadliku maksuõigusnormide

väärkohaldamise ja kohtu eksitamisega, mis näitab maksuhaldur tegevus pahatahtlikkust. Kogu

maksuhalduri teeside p 1.8.2 alaviidetes 61 ja 62 ning p 1.8.3 (lk 17) märgitud kohtupraktika on

kaebaja maksustamisel asjasse mittepuutuv. Tegemist on nö arvevabrikute kaasustega. Nimetatud

kohtupraktika käsitleb järgmist olukorda: ostja soetab müüjalt kaupa või teenust; ostja arvab

käibemaksu maha; müüja kontolt võetakse ostjalt laekunud summad sularahas välja ja tagastatakse

ostjale; müüja käibemaksu riigile ei tasu. Midagi sellist ei ole aga käesoleval juhul toimunud.

Kaebaja müüs 300 tsisternvagunit liisinguandjale, liisinguandja liisis samad vagunid Agratale, 50

vaguni osas ei ole kaebaja aga üldse midagi müünud. Kaebaja ei ole Agrataga seejuures ühtegi

tehingute teinud. Maksuhalduri viidatud kohtupraktika alusel saaks maksustada Unilizingsit või

Agratat kui kauba ostjat või liisijat (kui vastavalt kaebaja või Unilizings ei oleks käibemaksu riigile

tasunud ja ostjalt (vastavalt Unilizings ja Agrata) laekunud summad oleks sularahas välja võetud).

Müügi- ja liisingutehingutelt on käibemaks korrektselt arvestatud ja riigile tasutud ning nii Agrata

kui Unilizingsi maksukontrollides on käibemaksutagastused loetud maksuhalduri poolt seaduslikuks

(st müügi ja liisingutehingud toimusid reaalselt ning käibemaks on riigile õiguspäraselt tasutud).

Kaebajal ei ole olnud mingit rolli Unilizngsi ja Agrata vahelises suhtes. Kaebaja ei saanud

kontrollida,

kas

Unilizings

otsustab

liisingulepingu

üles

öelda

või

kasutada

muid

õiguskaitsevahendeid, kas Unilizings koostab kreeditarved või mitte (kreeditarved aga olidki

maksuhalduri arvates kahju põhjuseks, vt maksuhalduri teeside lk 12) ning kas maksuhaldur

aktsepteerib Unilizingsi kreeditarveid ja tagastab Unilizingsile käibemaksu. Ka teeside 1.8.3 seob

maksuhaldur

käibemaksukohustuse

just

Unilizingsi

kreeditarvetega,

mitte

müügi-

või

liisingulepingutega („kreeditarvetest nähtuv deklareerimata jäetud maksukohustus tuleb täita läbi

oma sidusettevõtte Agratat kontrollinud kaebuse esitajal.“) Kaebaja on kreeditarvete esitamisega

seotud küsimusi täpsemalt käsitlenud teeside p 3.3.1 - 3.3.4. Kaup vagunite näol on reaalselt

liikunud ja kaebaja ei ole isegi mitte sendi võrra rikastunud. Rääkimata sellest, et riigi tagant oleks

keegi midagi varastanud nagu arvevabrikute puhul toimub. Halvim, mida käesolevas asjas võiks

endale ette kujutada, on Agrata poolt maksukohustuse täitmata jätmine ja seda üksnes eeldusel, kui

selgub, et kreeditarved ikkagi olid korrektsed ja Agratale esitatud. See ei ole aga käsitletav

maksupettuse, vaid pankrotivaldkonda kuuluva sündmusega, st kas ja kuidas on või oleks Agrata

oma võlausaldajat (maksuhalduri näol) pidanud kohtlema, kas Agrata pankrotivarast viidi lennuk

välja (ja põhjustas sellega Agrata maksejõuetuse) õigusvastaselt. Kui kreediarvete õigsus Agrata

seisukohast langeb ära on nö halvim see, et riik on Unilizingsile käibemaksu tagastanud. Eelnevad

tagajärjed ei anna aga ühelgi juhul kokku maksupettuse sooritamist ja kaebaja seostamist sellega.

Maksuhalduri argumendid on samas vastolus ka MKS sätete kohaldamise põhimõtetega ning kui

maksuhalduri loogikat järgida, oleks kogu majandusliku tõlgendamise põhimõte ja MKS § 84 ning

nimetatud sätte rakendamist puudutav kohtupraktika asjakohatu. Vaid MKS § 84 võimaldab teatud

tingimuste täitmisel tehingud ümber hinnata. Nimetatud tingimusi (õigusliku vormi ja majandusliku

sisu vastuolu, maksueelise saamine, tahtlus) oleme täpsemalt käsitlenud teeside p 3.1 - 3.4 ja

lühendatud teeside p 2.1 - 2.4 ning selgitanud, et käesoleval juhul ei ole nimetatud tingimused

täidetud. Arvestades samas ka Euroopa Kohtu praktikat (nt kohtuasi C-255/02, Halifax), peab

tehingu mittetoimunuks lugemisel täitma igal juhul sisuliselt samad tingimused, mis MKS § 84

puhul, Kuna käibemaksuseadus põhineb asjakohastel direktiividel, peab kohus tõlgendama KMS-i

sätteid kooskõlas direktiive puudutava kohtupraktikaga (vt kohtuasi C-14/83, von Colson). Kaebaja

on aga veenvalt näidanud, et MKS § 84 kohaldamise (ja seega ka Euroopa Kohtulahenditest

tulenevad) tingimused ei ole täidetud. On märkimisväärne, et maksuhaldur viitab teeside p 1.8.2

sisuselt samadele argumentidele, millele ta viitab ka nt teeside p 1.8.1 MKS § 84 kohaldamist

õigustades. Seega püüab maksuhaldur vältida MKS § 84 kohaldamiseks ette nähtud nõudeid ning

maksustada kaebajat, kuigi see MKS § 84 alusel ei oleks lubatud. Kui lähtuda maksuhalduri

loogikast, siis saaks maksuhaldur enda oletuste pinnal asuda iga tehingut oma suva järgi ümber

„vormistama“ ning nõudma makse isikult, kes maksuhalduri arvates võiks suuta teatud summa

tasuda. Tegemist oleks põhiseaduses sätestatud õiguskindluse (täpsemalt õigusselguse) ning hea

halduse põhimõtete vastase tegevusega ning üksikisiku riigi omavoli vastu kaitsmata jätmisega. Just

sellisele õigusselguse põhimõtte rikkumise ohule MKS § 84 kohaldamisel on viidanud ka Riigikohus

(asi nr 3-3-1-23-09, p 19). Kaebaja leiab, et kui MKS § 84 peaks rakendatama selliselt nagu

maksuhaldur seda soovib ning asjaolusid ümber kvalifitseeritama ja viidatud sätte abil omistama

kaebajale tegevust maksuhalduri poolt soovitud ulatuses jõudmaks kokkuvõttes eesmärgini, mida

maksuhaldur on maksuotsuses soovinud, siis ei vasta MKS § 84 õigusselguse põhimõttele, kuna ei

võimalda isikutel omada kindlust selles, kuidas ja mil määral võib maksuhaldur isiku tegevusse

sekkuda, tehinguid ümber kvalifitseerida ja maksukohustusi oma suva järgi isikutele määrata.

Sellisel juhul ei saa MKS § 84 kohaldada, kuna tegemist on Põhiseaduse §-ga 13 vastuolus oleva

sättega, mis tuleb jätta asjas kohaldamata. Kaebaja märgib siinkohal, et ka Tallinna Halduskohus on

MKS § 84 varasemalt tunnistanud Põhiseaduse §-st 13 tuleneva õigusselguse printsiibiga vastuolus

olevaks (02.06.2008 kohtuotsus haldusasjas nr 3-07-1257, resolutsiooni p 27). Kaebaja leiab ka, et

maksuhalduri teesid p 1.8.2 väited on vastuolus maksu-ja kohtumenetluse normidega ning tuleb

jätta tähelepanuta. Riigikohus on selgitanud, et õiguslikud ja faktilised alused tuleb märkida

haldusaktis, maksumenetlus ei tohi kanduda üle kohtumenetlusse; kui maksuhaldur ei ole piisavalt

põhjendanud haldusakti, siis tuleb see tühistada, mitte aga otsida kohtumenetluses põhjuseid

haldusakti kehtima jätmiseks (3-3-1-54-11, p 12). Maksuotsuse p 1.1.5 märkis maksuhaldur üheselt,

et kaebaja maksustamise aluseks on MKS § 84. Seega tuleb ka kohtumenetluses keskenduda vaid

sellele, kas MKS § 84 on asjas kohaldatav ning kas MKS § 84 kohaldamise tingimused on täidetud.

Maksuhalduril ei ole lubatud asuda kohtumenetluses enda haldusakti põhistama väidetega, mida ta

maksumenetluses ei kasutanud. Veelgi enam, maksuhaldur esitas enda väited alles teeside p 1.8.2.

Vastavalt TsMS § 402 lg 2 on menetlusosalisel õigus kohtuvaidluses esineda kohtukõnega, milles ta

esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte. Kohtukõnes võib viidata

üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kuna

asja sisulisel arutamisele vastustaja taoliseid väiteid ei esitanud, tuleb vastustaja väited jätta TsMS §

402 alusel tähelepanuta.

350 tsisternvagunite tehingute tegemise majanduslikud põhjused

Nagu kaebaja selgitas ülal p 2.1 - 2.4, ei ole tehingute läbiviimisel ükski isik saanud a) maksueelist;

b) tehingud ei ole vastulus maksuõigusnormidega ning c) kaebaja ei ole ka soovinud maksueelist

saada. Seega on täitmata õiguslikud eeldused MKS § 84 kohaldamiseks ning nimetatud sätte alusel

kaebaja maksustamiseks. Samas väidab maksuhaldur maksuotsuse p 1.1.5.3, et maksuhaldur on

tuvastanud, et „Agrata kaasamine käesolevas maksuotsuses mainitud alapunktis 1.1.5.2 tehingusse ei

olnud vajalik ning vastupidist ei ole maksuhaldurile tõendanud ka OÜ Floberg Trans. /…/ Järelikult

vastab OÜ Floberg Trans tegevus MKS § 84 tunnustele ning sellest tulenevalt oli tema tegevus

tahtlik.“ Jättes teeside käesolevas osas kõrvale maksuotsuse vasturääkiva ja segase motivatsiooni, on

kaebaja seisukohal, et asja materjalides olevate tõenditega on tõendatud, et tehingutel Agrataga oli

väga konkreetne majanduslik sisu ja põhjendus, mis ei olnud kuidagi seotud maksunduslike

kaalutlustega ning soodsama maksutulemuse (maksueelise) saamine ei ole olnud tehingute

läbiviimise eesmärgiks. Asja materjalides olevad tõendid lükkavad ümber maksuhalduri väited nagu

oleks Agrata olnud kaasatud „riigieelarvest käibemaksu väljapetmiseks“ ning välistatud on MKS §

84 alusel või muul alusel kaebaja maksustamine. Kaebaja märgib ka, et kuna maksueelist ei

esinenud, ei saanud igal juhul isikutel olla maksueelise saamise eesmärki.

Kaebaja poolt 300 tsisternvaguni võõrandamine SIA-le Unilizings veebruaris 2005

Kaebaja ja AS AVR Transservice äritegevus: vaidlust ei ole selles, et perioodil 2004-2006 oli

kaebaja peamiseks äritegevuseks vene päritolu tsisternvagunite täiendav komplekteerimine Ahtmes

asuvas tehases ning valminud vagunite müük. Maksuhaldur ei ole vaidlustanud kaebaja poolt

tõendatud seisukohta, et 2004. aasta lõpuks oli kaebajal valminud üle 500 vaguni ning kaebajal

tekkisid kulud seoses vagunite valve- ja seisutasudega ning ka asjaolu, et vagunite realiseerimine

kaebaja jaoks võimalikult kasumliku müügihinnaga ning vagunite seisukulude vähendamine olidki

kaebaja poolt kõnealuste 300 tsisternvaguni Unilizingsile müügi majanduslik põhjendus ja kaebaja

peamine eesmärk. Täpsemad seisukohad ja viited tõenditele on esitatud teeside p 4.1.1.1 - 4.1.1.2.

Kaebaja on selgitas eriarvamuse p 1.64 ja kaebuse p 3.6 (lk 39), et saatis osa vaguneid enne nende

liisinguandjale võõrandamist Eestist välja, kuna teada oli vagunite rendi sihtturud (Kasahstan ja

Venemaa). Vagunite välja saatmise ajal sai kaebaja pidada läbirääkimisi vagunite müügi osas ning

vältida Eestis tekkivaid seisu-ja valvekulusid. Kui müük ei õnnestu, saanuks kaebaja vaguneid edasi

hoida vagunite rendi sihtmaades või vaguneid ka ise rentida. Kuna Agrata oli V.D.i äriprojekt, oli

Agratal ülevaate vagunite asukohast ja kasutusest. Maksuhaldur ei ole kuidagi näidanud, miks ei

saanud kaebaja Kasahstani saadetud vagunite osas müügiläbirääkimisi pidada. Maksuhaldur ju ei

vaidlusta asjaolu, et ka Kasahstani lähetatud vagunid müüdi Unilizingsile ning Unilizings oli nõus

vaguneid ostma, kuigi osa vagunitest oli juba saadetud sihtturgudele. Ometi ei väida maksuhaldur, et

kaebaja kontrollis Unilizingsit, kuigi Unilizings oli nõus ostma vaguneid.

Kokkuvõtlikult on maksuhaldur asunud ilma igasuguse põhjenduseta ja vastuolus asjas materjalidega

maksuotsuses ja vastuses kaebusele seisukohale nagu näitaks osade vagunite kaebaja poolt

Kasahstani saatmine seda, et „Agratat kasutati vaid riigilt käibemaksu väljapetmiseks“. Asjaolude

sellisel esitlemisel ja järelduse tegemisel peaks pigem ütlema, et hoopis Unilizingsit (oma

neljaastmelise ja viimasena Rootsis asuvad krediidikomiteed, kes asju kollegiaalselt otsustasid)

kasutas kaebaja käibemaksu väljapetmises ning Agrata oli üksnes pisike mutrike kogu masinavärgis.

Kaebaja on enda täiendavad seisukohad esitanud teeside p 4.1.1.3. Tehingute tegemine Agrataga

tulenes asjaolust, et AS AVR Transservice ei saanud täiendavate vagunite liisimiseks

finantseerimist.

Täiendavate uute tsisternvagunite liisimise takistatus

2004 IV kvartal ja 2005 I kvartal ei saanud AVRT täiendavaid tsisternvaguneid liisida, sh ka

maksuotsuses käsitletud 300 tsisternvagunit, mille kaebaja võõrandas Unilizingsile ja Unilizings

liisis Agratale. AVRT ei saanud liiga suurest liisitavate vagunite pargist tulenevate riskide tõttu

enam täiendavat finantseeringut. Nagu väga ilmekalt võttis olukorra kokku tunnistaja L., „Selle

kohta on vastav termin, seda saab nimetada panga äri-isuks (business appetite), AVRT puhul oli see

täidetud, AVRT ei oleks saanud täiendavat finantseerimist.“ (22.02.2011 protokolli lk 2). Samas

protokollis kinnitas J. L., et „AVRT-le keelduti täiendava finantseerimise andmisest, kuna selle

firma limiit oli täis.“ AVRT probleeme kinnitab üheselt ka M. Tinitsa 28.05.2010 ekspertarvamus.

Ekspert selgitab, et „AVRT maksevõime 2004. a lõpus kriitilises seisus. Majanduslikult põhjendatud

käitumiseks

oleks

olnud

põhivara

vähendamine,

mõnedest

vähemtasuvatest

ja

raha

mittegenereerivatest põhivaraobjektidest loobumine, st põhivara soetamisele vastupidine tegevus –

müük.“ Ka pankades töötavad finantsharidusega analüütikud, kes samuti suutsid juba AVRT bilansi

põhjal jõuda järeldusele, et AVRT-le ei saa täiendavat finantseeringut anda. Ka on üheselt tõendatud,

et 21.09.2004 pressiteates avaldatud info AVRT poolt Unilizingsilt täiendavalt kuni 1000 vaguni

liisimise finantseerimise saamise kohta ei vasta tõele ning nimetatud pressiteate alusel ei saa

kaebajat maksustada. On märkimisväärne, et enda teesides ei ole maksuhaldur vastu vaielnud (ega

tõendanud vastupidist) kaebaja seisukohale, et AVRT ei saanud 2004.a lõpuks enam täiendavat

finantseeringut. Kaebaja peab vajalikuks esile tuua, et maksuhaldur möönab enda teeside p 1.8.1 ka

ise, et AVRT ei saanud finantseerimist (maksuhaldur teeb seejuures küll ebaõige järelduse nagu

oleks kaebaja eesmärk sellest hoolimata maksueelise saamine, vt täpsemalt lühendatud teeside p

2.4.2). Maksuhalduri teeside p 1.8.1 väidab aga maksuhaldur, et „tõendatud on ainult 1 liisinguandja

keeldumine liisingu andmisel – Unilizings.“ ). Kui selle väitega tahab maksuhaldur anda mõista, et

muudelt liisinguandjatelt liisingu saamine oleks olnud võimalik, siis selline seisukoht on ebaõige

ning vastolus asjas kogutud tõenditega. Teeside p 4.1.2.3 käsitleb kaebaja detailsemalt tõendeid 1)-

12), kust ilmneb üheselt, et kaebaja oli soetanud üleliigselt põhivara ning täiendava liisingu andmine

oli seetõttu väga riskantne. Probleeme liisinguandjatelt finantseerimise saamisega kinnitasid A. I.

(18.05.2005 vastus), AVRT (03.11.2008 vastus), L.L. (27.02.2008 selgitused), A. M. (tunnistaja

ütlused), K. K. (tunnistaja ütlused), Läti maksuhaldur (vastus MTA 05.11.2010 päringule) ning J. L.

(tunnistaja ütlused). Täiendavalt kinnitas olulisi probleeme seoses finantseerimisega ekspert M.

Tinits (28.05.10 arvamus). Tõenditest ilmneb, et finantseerimislimiidid oli kõigil krediidiasutustel

(A. I. 18.05.05 selgitus, AVRT 03.11.2008 vastus, A. M. ütlused, K. K. ütlused). Eluliselt ei ole

usutav ja pole põhjust eeldada, et muud krediidiasutused peale Unilizingsi ei oleks suutnud teha

samalaadset riskianalüüsi, mida kirjeldasid tunnistaja J. L. ja K. K. enda ütlustes ning Läti

maksuhaldur enda vastuses. Peamised krediidiasutused on Skandinaavia päritoluga ja kindlasti on

riskijuhtimislahendused vähemalt samal tasemel Unilizingsiga (SEB grupi liige). Seda eriti

olukorras, kus juba AVRT majandusaasta aruande põhjal oli võimalik välja tuua väga olulisi riske

(vt M. Tinitsa arvamus). Veelgi enam, tõenditest ilmneb, et finantseerimisest keeldumise otsuseid

pangad ei väljastagi (J. L. ütlused, A. M. ütlused). Maksuhaldur ei ole samas ise tõendanud, et

AVRT-l oleks olnud reaalselt võimalik saada liisingufinantseeringut. Tegemist on üksnes

maksuhaldur spekulatiivse ja pahatahtliku väitega, mis ilmselgelt kannab eesmärki maksustada

kaebajat ebaseaduslikult. Kaebaja toob ka esile, et maksuhaldur paistab ka ise olevat aru saanud enda

ebaõigetest väidetest seoses AVRT pressiteatega 1000 vaguni finantseerimise osas (vt maksuotsuse

lk 6 ja 22). Kaebaja selgitas teeside p 4.1.2,3 ja 4.1.2.4, et maksuhalduri väited seoses AVRT

pressiteatega on ebaõiged (tõendid: J. L. ütlused, A. M. ütlused, K. K. ütlused, Unilizingsi 27.04.11

vastus päringule). Enda teesides on maksuhaldur varasematest väidetest seoses AVRT pressiteatega

juba üldse loobunud. Kaebaja detailsemad seisukohad on toodud teeside punktis 4.1.2.1, 4.1.2.2 ja

4.1.2.4. Tõendeid on täpsemalt käsitletud teeside p 4.1.2.3. Maksuotsuse p 1.1.5.2, ap 2 ja vastustaja

29.05.2009 vastuse lk 12 viitab vastustaja 2005.a aprillis AVRT poolt Nord/LB Latvia kaudu 126

tsisternvaguni liisimisele. Maksuhaldur väidab ebaõigesti, et AVRT-l ei olnud seega 2004/2005 350

täiendava uue vaguni finantseerimise leidmisel probleeme. Aprillis 2005 teostas kaebaja üksnes

refinantseerimise tehingu. AVRT vahetas senise liisinguandja (Parex) välja Nord/LB Latvia vastu, et

saada paremaid tingimusi. Refinantseerimine aga ei tähenda, et AVRT-l ei olnud uute vagunite

finantseerimisega probleeme 2004.a IV kvartalis või 2005.a I/ II kvartalis. Kaebaja täpsemad

seisukohad ja viited tõenditele on teeside p 4.1.2.5.

Kaebaja kohustus vaguneid müüa

Kaebaja vagunite rendiga ei tegelenud, sellega tegeles kaebaja suuraktsionär AVRT. Seega oleks

pangad pidanud kaebaja poolt vagunite liisimist igal juhul hindama ka AVRT näitajate pinnal. Nagu

nähtub tunnistaja J. L. selgitustest, hinnati AVRT-d ja kaebajat ühtse grupina. Kuna AVRT-l oli

finantseeringu saamisega probleeme (nö äriisu oli täidetud, suured riskid), siis samad riskid oleks

esinenud ka kaebaja hindamisel ning kaebaja ei oleks finantseeringut saanud sarnaselt AVRT-ga.

Samuti on tunnistaja A. M. selgitanud (22.02.2011 protokolli lk 1), et kaebaja teine suuraktsionär

UBT oli keelanud kaebajal vagunite omamise, liisimise või opereerimise. Kaebaja pidi tegelema

tootmise ja müügiga. Ebapädev on maksuhalduri viited tehingu hinna kohta. Iga müüja ärihuviks on

teenida nii palju kasumit kui võimalik. Samuti oli vagunite hind tõusmas, mis samuti seletab

suuremat hinda. Kaebaja viitab ka K. K. 18.12.2007 selgituste lk 3: „tõendasin Unilizingsile

vagunite likviidsust, st vagunitel oli alati müügivõimalus; vagunite hind tõusis iga poole aasta tagant;

meie müügi projekt oli 40 500 USD, mida ma kaitsesin läbirääkimistel. Kaebaja täpsemad

seisukohad ja viited tõenditele on teeside p 4.1.2.6.

AVRT poolt tagatiste kasutamine

Tõenditest ilmneb, et ka kaebaja tagasiostukohustuse ja MTS-i garantii korral ei oleks AVRT

liisingut saanud, kuna AVRT liisis juba liiga suurt arvu vaguneid ning panga jaoks oli täiendavate

vagunite AVRT-le liisimine riskantne. Agrata oli aga panga hinnangul eraldiseisev ettevõte, kelle

puhul AVRT kohustuste mahtu arvesse ei võetud. Nagu ütles tunnistaja J. L., oli AVRT puhul panga

jaoks äri-isu täidetud. Vale on maksuhalduri väide, et Unilizingsit ei huvitanud, kellest saab

tsisternvagunite ostja, kuna müügitehing oli kaetud erinevate tagatistega. Unilizings vastas

04.04.2008 vastuses hoopis, et Agratale liisingu finantseerimise üle otsustamine toimus Agrata

äriplaani põhjal. Seega just Agrata äriplaan oli peamine asjaolu, mille alusel SEB pank otsustas

Agratat finantseerida. Tootja tagasiostukohustus on täiesti standardne liisingulepingu sõlmimisega

kaasnev kohustus. Pangale pakub huvi liisingufinantseerimisest saadav tulu, mitte garantiide

rakendamine jms probleemidega tegelemine. Nagu J. L. kinnitas, pidi Agrata olema tegeliku

äritegevust omav ja soliidse äriplaaniga ettevõtja, kuna panga mitmetasemeline hindamisprotsess

välistab süsteemis fiktiivsed ettevõtted. Kaebaja täpsemad seisukohad on teeside p 4.1.2.7-4.1.2.8.

OÜ Agrata Aviation tegutsemine iseseisva äriühinguna

Tõenditest ilmneb, et Agrata tegevust on nii vagunite kui lennundusega seonduvalt reaalselt

organiseerinud just Agrata juhatuse liige V. Sitin ja tegelik omanik V.D.. Ei ole tõendatud, et

kaebaja või „Onako grupp“ oleks organiseerinud Agrata ettevõtlust. Agrata omas seejuures mitmed

erinevaid äriprojekte sh erakapitalil põhineva panga asutamine ja lennuterminali rajamine. Lisaks

Agrata juhatuse liikmele Viktor Sitinile kuulusid 2004-2006 Agrata töötajaskonda 8 inimest ning

Agratal oli toimiv kontor, mis ei asunud kaebaja ega AVRT-ga samal aadressil. Samuti olid Agrata

raamatupidaja ja audiitor erinevad kaebaja ja AVRT audiitorist. Samuti lugesid SEB Pank ja

Unilizings Agrata iseseisvaks äriühinguks, mitte aga kuuluvaks ühte gruppi kaebaja või AVRT-ga.

Agrata tegutsemist iseseisva äriühinguna kinnitas ka pankrotihaldur Kalev Mägi. Nähtuvalt teeside p

4.1.3.2 loetletud tõenditest 14)-16) (Agrata, Unilizingsi ja MTS-i kontrollimaterjalid) on

maksuhaldur 2005 (Agrata kontroll), 2007 (Unilizingsi kontroll) ja 2009 (MTS-i kontroll) samuti

jõudnud. Selles, et Agrata osas omas otsustusõigust V.D., ei ole poolte vahel vaidlust. Teeside p

4.1.3.2 tõenditest 1)-17) ilmneb, et kaebaja ega muud äriühingud ei korraldanud Agrata tegevust.

Agrata tegevust korraldasid Agrata juhatuse liige V. Sitin ja V.D.. Sellele, et Agrata oli asutatud vaid

V.D.i eraldiseisva äriprojektina, viitab ka Agrata käitumine ning Dezinovi poolt Agratasse

sissemaksete tegemine (vt teeside p 4.1.3.3). Kaebaja märgib,et maksuhalduri seisukohad jäävad

segaseks ka teesides. Näiteks märgib maksuhaldur p 1.3, et Agrata tahet ei suunanud V. Sitin. On

arusaamatu, mida tähendab tahte suunamine. V. Sitin on kinnitanud 07.12.2007 selgitustes ja ka

kohtuistungil, et täitis V.D.i korraldusi, V.D. kui Agrata omanik pidigi andma juhatusele korraldusi

ning juhatus pidi neid täitma. Maksuhalduri seisukohad näitavad, et maksuhalduril puudub

arusaamine sellest, kuidas toimub äriühingu juhtimine. Ka V.D.i 15.01.2008 protokolli kohaselt, et

„otsuste vastuvõtmine toimus iga ettevõtte juhtkonna poolt eraldi.“ Seega Agrata osas tegid otsuseid

D. ja Sitin. Kaebaja on oma seisukohti ja tõendeid täpsemalt käsitlenud teeside p 4.1.3.1, 4.1.3.3. ja

4.1.3.4 ning tõendeid põhjalikumalt teeside p 4.1.3.2.

OÜ Agrata Aviation poolt 300 tsisternvaguni liisimine ja rendileandmine ning tehingute äriline sisu

OÜ Agrata Aviation jaoks

Kaebaja selgitas eriarvamuse p 1.85, et V.D.i ja Agrata jaoks oli tsisternvagunite liisimise näol

tegemist äriga, mis oli perspektiivis vägagi kasumlik: Agrata sai võimaluse teenida kasumit vagunite

rendileandmisest ning potentsiaalselt ka läbi vagunite võõrandamise. 2008. a vagunihinnad oleks

samuti võimaldanud Agratal 3-aastase liisinguperioodi lõppedes vagunid kasumlikult realiseerida.

Maksuhaldur ei ole nimetatud väiteid vaidlustanud. Maksuhaldur leidis Maksuotsuse p 1.1.5.2, ap 5,

et Agratal ei olnud pädevust vaguniteäriga tegeleda ning et Agrata ei ole „vagunitega toimetanud“.

Kaebaja on enda seisukohti ning tõendeid ning maksuhalduri ebaõigeid väiteid käsitlenud täpsemalt

teeside p 4.1.4.1-4.1.4.2. Tõenditest ilmneb, et Agratal oli olemas nii pädevus ja võimalused

vagunite äriga tegelemiseks ning Agrata ka reaalselt korraldas vaguniteäri. Nii tegeles

finantseerimise küsimustega V.D., kaasati täiendavaid töötajaid (M. Ild) ning vagunite soetamisega

tegeles reaalselt ka V.Sitin. Maksuhaldur teeside p 1.2.8 väited on spekulatiivsed. Maksuhaldur on

asjakohatult ja paljasõnaliselt kahtluse alla vaguniteäriga tegelemise kasumlikkuse. Maksuhaldur ei

ole kasutanud finantsanalüütikuid ning maksuhaldur ei ole pädev hindamaks, kas Agratal vaguniäri

oli kasumlik või mitte. Nagu kaebaja selgitas teeside p 4.1.4.1 ja 4.1.5.1.3, ei ole maksuhaldur

vaidlustanud Agrata vagunite äri kasumlikkuse võimalust läbi metalli (st ka vagunite) hinnatõusu

ning asjaolu, et vagunite kasutusiga on 32.a. pikk, Liisinguperioodi lõppedes on vagunil vaid

hoolduskulud ning rendiäri on seetõttu vägagi kasumlik. Maksuhalduri esindajal puuduvad ilmselt

ka teadmised pika kasutuseaga kaupade (sh tsisternvagunid) tasuvusajast. Nagu kaebaja teeside p

4.1.5.1.3 selgitas, on projekti algfaasis kahjumi kandmine täiesti tavapärane. Agrata vagunite projekt

oli kasumlik aga juba 2005. a lõpuks, mis ilmneb ka maksuotsuse p 1.1.3. Seejuures on tõendatud, et

Agrata pidas läbirääkimisi AVRT-ga renditaseme üle ja finantseerimiseläbirääkimisi Unilizingsiga.

OÜ Agrata Aviation liisingu- ja rendilepingute väidetav ebatavalisus ning sõltumine AS AVR

Transservice maksetest ja OÜ Agrata Aviation pankrot.

Agratal vagunite liisimiseks vahendite puudumine

Maksuhalduri väited seoses lennuki majandamiseks vajalike laenudega on asjakohatud kaebaja

maksustamisel MKS § 84 alusel. Isik võib enda majandustegevust organiseerida ka läbi laenude.

Agrata pankrotihalduri, SEB panga ja ka maksuhalduri enda arvates (Agrata, Unilizingsi ja MTS

kontrollid) tegutses Agrata iseseisva äriühinguna. Kaebaja on enda täpsemad seisukohad ja viited

tõenditele esitanud teeside p 4.1.5.1.1 – 4.1.5.1.4. Maksuhalduri teeside p 1.2.9 kohaselt „oli Agrata

finantskohustuste kaudu sõltuv võlausaldajatest ja mõjusfääris äriseadustiku ja pankrotiseaduse

tähenduses. Pankrotiavalduse Agrata suhtes esitas Marine Tanker, kes oli ühtlasi ka suurim

võlausaldaja Agrata pankrotimenetluses. Arvestades ülaltoodud selgitusi on selge, et Agrata ei olnud

iseseisev äriühing.“ Maksuhalduri seisukohad on ebaselged ja vastuolulised ning äritegevuse

seisukohast ka ebatavalised. ÄS ega PankrS ei tunne mõjusfääris või sõltuvuses olemise mõistet.

Laenu saamine ei tähenda, et isik oleks sõltuv. Kui laenusuhe tekitaks „sõltuvust“, siis võiks sama

hästi maksukohustuse omistada ka nt Unilzingsile kuna liising on sarnaselt laenuga üks

finantseerimise viise. Laiemas plaanis oleks sel juhul krediidiasutused vastutavad enamike enda

laenuklientide maksukohustuse ees ning laenukliente ei saaks lugeda „iseseisvateks“. Siit on

võimalik minna veelgi kaugemale - tegelikud vastutajad peaksid olema hoopis hoiustajad (kuna

pankade laenuäri põhineb hoiustel). Maksuhalduri käsitluse edasi arendamisel võib üsna absurdse

olukorrani jõuda. Ka Agrata suhtes pankrotiavalduse esitamine ei näita, et Agrata ei oleks olnud

iseseisev. Pankrotiavalduse esitamine on võlausaldaja juhatuse kohustus, et kaitsta äriühingu

majanduslikke huve. Teesides viidatud tõendite kohaselt oli Agrata peamiseks pankrotistumise

põhjuseks põhivarast lennuki väljaviimine ilma raha vastu saamata. Agrata maksejõuetuse põhjuste

hindamisel on pankrotihaldur kindlasti pädevam maksuhaldurist. Nagu on pankrotiasjas tõendamist

leidnud, ei olnud mittekaebaja seotud lennuki Agrata vara hulgast välja viimisega (seda ei väida ka

maksuhaldur), vaid seda korraldas Agrata tegelik kontrollija V.D.. Kaebaja on V.D. poolt lennuki

omastamist novembris 2005 käsitlenud teeside p 4.1.6.1. Oleks ka alusetu arvata, et AVRT või MTS

soovisid endale kahju tekitada läbi laenude mitte-tagasisaamise. Samas, nagu maksuhaldur ise

väidab, andis Agratale laenu MTS. Jääb arusaamatuks, miks tuli maksuhaldur sellises olukorras

järeldusele, et Agratat kontrollis kaebaja. Veelgi enam, maksuhaldur ise on seisukohal, et hoolimata

laenudest oli Agrata siiski iseseisev äriühing. MTS oli andnud Agratale laenu 19.01.2005

laenulepingu alusel, mille maksuhaldur esitas ka kohtule (vastustaja 29.05.2009 vastuse lisade

loetelu nr 239). Nimetatud laenulepingule viitab maksuhaldur ka maksuotsuses (vt maksuotsuse lk

19) ning järelikult on tegemist laenulepinguga, mille maksuhaldur on lugenud sõlmituks Agrata n.ö

vagunitehingutega (mitte lennundusega seotud tegevusega) seoses. Teeside p 1.9.2 aga väidab

maksuhaldur seoses sama laenulepingut puudutanud MTS-i maksukontrolliga, et „maksuhaldur ei

ole seadnud kahtluse alla kogu Agrata tegevust, vaid üksnes tema iseseisvuse 350 tsisternvagunitega

tehtud tehingute osas. Seetõttu ei ole Maksuotsus vastuolus ka Marine revisjoni käigus tuvastatuga.“

Seega on maksuhaldur oma põhjendustes vastuoluline ning ebajärjekindel. Seal, kus see on talle

kasulik, on maksuhaldur MTS-i laenulepingute ja Agrata iseseisva tegevuse suhtes ühel arvamusel.

Seal, kus maksuhaldurile sama positsioon kasulik ei ole, asub maksuhaldur samade asjaolude suhtes

vastupidisele seisukohale. Täpsemalt, enda teeside p 1.2.9 väidab maksuhaldur MTS-i poolt antud

laenu (19.01.2005 laenuleping) ning MTS-i esitatud pankrotiavalduse põhjal, et Agrata ei olnud

iseseisev äriühing, vaid „sõltus võlausaldajatest“. Teeside p 1.9.2 aga asub maksuhaldur täpselt sama

laenulepingu suhtes seisukohale, et „maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla kogu Agrata tegevust,

vaid üksnes tema iseseisvuse 350 tsisternvagunitega tehtud tehingute osas.“ Seega teeside p 1.2.9

kohaselt MTS-i 19.01.2005 laenulepingu tõttu Agrata ei olnud iseseisev äriühing, kuid teeside p

1.9.2 kohaselt Agrata ikkagi oli iseseisev äriühing, kuigi oli sõlminud MTS-ga 19.01.2005

laenulepingu. 19.05.2011 kohtuistungil ei väitnud maksuhaldur samuti, et Agrata poolt sõlmitud

laenulepingud oleks fiktiivsed (vt nt 19.05.11 protokolli lk 13), st Agrata ikkagi tegutses MTS-ga

19.01.2005 laenulepingut sõlmides iseseisva äriühinguna. Kaebaja leiab, et sama asjaolu suhtes

kardinaalselt erinevate seisukohtade esitamise tõttu on ma maksuotsus motiveerimatu. Ei ole selge,

kas ja miks ei omanud Agrata maksuhalduri arvates iseseisvat äritegevust. Ei saa olla võimalik, et

isik on sama laenulepingu tõttu nii iseseisvat äritegevust omav kui iseseisvat äritegevust mitteomav.

Kuna maksuhalduri seisukohtadest ei selgu seetõttu, kas Agrata osales maksuhalduri arvates

tehingutes või mitte, rikub maksuotsus oluliselt motiveerimiskohustust ning kuulub tühistamisele.

Teeside p 1.8.3 (lk 17) väidab maksuhaldur, et „kaebuse esitaja ja temaga seotud äriühingud olid

Agratasse laenude näol paigutanud sedavõrd palju raha ning puudusid igasugused reaalsed lootused

selle kasvõi osaliseks tagasi saamiseks, on tõenäoline, et Agrata tahtlike makseraskuste tekitamise

eesmärgiks oli kaebajale sisendkäibemaksu tagastamine, mis eeldaski juba algselt seda, et

liisingulepingu tühistamisel käibedeklaratsiooni ei parandata ja Agrata lastakse pankrotti.“ Tegemist

on maksuhalduri poolsete ebaõigete ja tõenditega vastuolus olevate väidetega. Kaebaja kordab, et

Agrata pankroti peamiseks oli V.D.i poolt Agratast lennuki väljaviimine tasu vastu saamata. Seega

on otsene vale, et laenuandjatel ei olnud lootust raha tagasi saada. Laenu andes ei olnud teada, et

lennuk võõrandatakse tasu vastu saamata. On arusaamatu, millisest sisendkäibemaksust maksuhaldur

räägib. Toimusid erinevad tehingud (müügid, liisingud), mille raames tagastati käbemaksu nii

vagunite ostjale kui liisinguvõtjale (samas tasus müüja ja liisinandja alati vastava väljundmaksu

summa riigile ning riik kahju ei saanud). Kui maksuhaldur pidas silmas Agratale seaduslikult

tagastatud käibemaksu, siis sellele vastas Unilzingsi poolt riigile tasutud väljundmaks ning riik ei ole

samuti kahju saanud. Kaebajal ei saanud olla seega mingit eesmärki põhjustada Agratale

makseraskuseid. On ka arusaamatu, kuidas sai kaebaja põhjustda Agrata makseraskuseid. Kolmas

oluline viga maksuhalduri loogikas on, nagu oleks kaebaja planeerinud Unilizingsi poolt

liisingulepingu tühistamisel Agrata käibedeklaratsiooni mitte-esitamist. Sellisest „planeerimisest“ ei

oleks kaebaja saanud kuidagi saanud teostada. Nagu kaebaja selgitas nt teeside p 3.3 ja lühendatud

teeside p 2.3.2, sai Unilizings 2006 valida, kas liisinglepingu ülesütlemisel esitada kreeditarve ja

korrigeerida algselt deklareeritud müügikäivet või jätta kreeditarved esitamata (ning hilisemat

liisingueseme müüki mitte maksustada). Mõlemad käitumised olid võimalikud ega põhjustanud

topeltmaksustamist. Kaebajal ei saanud 2005 kuidagi „planeerida“, kas: 1) Unilizings ütleb Agrataga

sõlmitud liisingulepingu üles; 2) otsustab koostada kreeditarved või mitte ning 3) maksuhaldur

aktsepteerib kreeditarvete esitamist ja tagastab Unilizingsile käibemaksu. Kaebaja ei kontrollinud ju

Unilizingsi tegevust ega saanud „planeerida“ Unilizingsi poolt liisingulepingu ülesütlemist ja

kreeditarvete koostamis ning seda tegevust kuidagi suunata või muul viisil mõjutada. Arvestades

maksuhalduri teeside p 1.7, on aga Unilizingsi kreeditarvete koostamine ja Uniizingsile kreeditarvete

alusel käibemaksu tagastamine just see põhjus, mille tõttu maksuhalduri arvates tekkis „maksueelis“

(ja seda kaebajal) ning riigile kahju. Ehk siis Unilizingsi kreeditarvete koostamine ja Unilizingsile

maksuhalduri poolt käibemaksu tagastamine on asjaolud, millele maksuhalduri arvates peaks

ulatuma kaebaja tahtlus (ja seda veel kavatsetuse vormis!). Tegemist on ilmselgelt võimatu ja

ebarealistliku olukorraga.

Rendi- ja liisingulepingute tähtajad ning AVRT-ga sõlmitud rendilepingute täitmine

Maksuhaldur viitab revisjoniakti lk 25, et Agrata ja AVRT vaheline 1- aastane rendileping on lühem

kui Agrata ja Unilizingsi vaheline 3-aastane liisinguleping. Maksuotsuse p 1.1.3 viitab maksuhaldur

V. Sitini 07.12.2007 ütlustele, et V.D. otsustas, et rendilepingu pikkus on 1 aasta ning

liisingulepingutel 3 aastat. Kaebaja leiab, et 1-aastased rendilepingud ja 3-aastased liisingulepingud

on täiesti tavapärased. Rendilepingute pikkus ei pea kattuma liisingulepingu pikkusega. Seda on

kinnitanud nii AVRT kui tunnistaja A. M. Tõendid ja ka maksuhalduri enda seisukohad seoses V.D.i

rolliga lükkavad ümber maksuhalduri paljasõnalise väite, et „vaid AS-il AVR Transservice oli

ülevaade vagunite reaalsest liikumisest“ ning et „Agratal ei olnud võimalik kontrollida vagunite

tegelikku kasutamise aega, kuigi rendihind sõltus tegelikust kasutamise ajast“. Ka teesides esitab

maksuhaldur ebaõige väite, et vaid AVRT kontrollis vagunite reaalset liikumist ning Agratal ei

olnud võimalik kontrollida vagunite tegelikku kasutamise aega, kuigi rendihind sõltus tegelikust

kasutamise ajas (p 1.2.3). Maksuhaldur arvab, et kui Agrata oleks olnud iseseisev, oleks Agrata

sõlminud lepingud, mis tagavad ülevaate vagunite kasutamise ajast ja rendihinna kasumlikkuse (p

1.2.8). Maksuhalduri seisukohad on vastuolus tõenditega ning ebaõiged ja ebakompetentsed.

Tunnistaja A. M. kinnitas, et „Agratal oli 100% võimalus teostada kontrolli oma vagunite liikumise

üle ja rendimaksete arvestuse õigsust.“ Tunnistaja A. M. andis kohtuistungil ka täpsemad ütlused

seoses vagunite kontrolli võimalustega (Moskvas asuv vagunite keskne jälgimissüsteem, endise

NSVL alade raudteede poolt sinna iga tund andmete edastamine vastaval territooriumil olevate

vagunite kohta jms). Kui kohtule jääb eeltoodu osas midagi ebaselgeks, palub kaebaja kohtul kuulata

täiendavalt kohtu poolt tehtud istungi salvestist A. M. ütluste osas, mis lisati nimetatud istungi

protokollile, kuna protokoll ei kajasta tunnistaja esitatud raudteevaldkonna toimimise tehnilisi

selgitusi. Tuleb esile tuua, et otsest kontrolli vagunite kasutusaja üle omasid AVRT allrentnikud,

mitte AVRT. Maksuhaldur ei ole väitnud, et seetõttu tuleks maksukohustus omistada allrentnikele.

See oleks ka asjakohatu, kuna vagunite kasutusaeg oli läbi raudteel toimivate infosüsteemide

kontrollitav võrdselt nii AVRT-le, Unilizingsile kui Agratale ning oli selge, kuidas rendihind

kujunes.

Arusaamatud

ja

ebapädevad

on

maksuhalduri

väited

seoses

rendihinna

mittekasumilikkusega. Ka teeside p 1.6.4 leiab maksuhaldur, et „Agrata jaoks tehingu kahjumlik,

millel puudus ka perspektiivis tulu teenimise võimalus“ ning et „vagunite liisingfinantseerimine oli

toimunud täiendavalt kaasatud laenukapitali abil, mille osakaal võrreldes liisingfinantseerimise

ulatuse ja prognoositava rendimaksete tuluvooga oli ebamõistlikult suur ja ebarentaabel.“ Enda

teeside p 1.6.5 ja 1.6.6 aga leiab maksuhaldur, et põhjendamatut äririski Agrata jaoks „iseloomustab

ka AVR-ga sõlmitud rendilepingute lepingupoolte kohustuste vahekord AVR kui vagunite rentija

kasuks, kus rendile andja lepingu tulenevate kohustuste täitmise kulud on ületamas vagunite rentijalt

lepinguga saadavat väärtust“ ning Agrata pankroti väljakuulutamine. Maksuhaldur viitab ka, et

Agrata ei kasutanud õiguskaitsevahendeid ega teinud midagi selleks, et „poolte kohustuste vahekord

oleks tasakaalus või rendileandja kui kasutuslepingu tugevama poole kasuks.“ On arusaamatu, mille

alusel on maksuhaldur sellistele meelevaldsetele seisukohtadele jõudnud. Maksuhaldur ei ole

tellinud turuolukorra ja rendilepingute finantsanalüüsi selleks pädevalt isikult, et taoliseid väiteid

esitada. Tegemist on üksnes spekulatiivsete väidetega. Maksuhaldur ise ei oma mingit pädevust

hindamaks tsisternvaguni rendilepingu kohustuste tasakaalustatust. Maksuhaldur ilmselgelt ei tea,

millise sisuga on vagunite rendilepingud, mida tavapäraselt selles valdkonnas kasutatakse.

Maksuhaldur väidab ebakompetentselt nagu oleks AVRT-Agrata rendilepingud liiga vähe kaldu

„rendileandja kui tugevama poole kasuks.“ Iseloomulikuna kogu maksuotsusele, on tegemist

järjekordse näitega maksuhalduri poolt spekulatiivsete väidete alusel kaebajale maksu määramisest.

Maksuhaldur esitab taoliseid põhjendamatuid väiteid ilmse sooviga iga hinna eest kaebajat

maksustada. Nagu tunnistaja A. M. selgitas, pidasid rendihinna taseme üle läbirääkimisi A. M.

(AVRT) ja V.D. (Agrata). Vagunite rendihind sõltub naftatoodete hinnakõikumistest (seda selgitasid

nii tunnistaja M. kui tunnistaja L.). Maksuhaldur ei ole näidnud, et vagunite rendihind erineks

vagunite rendituru hinnatasemest samalaadsetele vagunitele. Kaebaja rõhutab, et maksuhaldur on ka

aktsepteerinud, et vagunite rent muutus kasumlikuks juba 2005.a lõpus. Veelgi enam, maksuhaldur

on ka ise möönnud, et 2005.a lõpus oli renditegevus kasumlik (maksuotsuse p 1.1.3). Maksuhaldur

ei arvestada ka (ega samas vaidlusta ka) võimalust teenida tulu vagunite hinnatõusult. Lõpetuseks,

kui maksuhaldur leidis, et rendihind ei vasta turutingimustele, siis on arusaamatu, miks ei ole

maksuhaldur pidanud vajalikuks nö kingitust maksustada. Agrata poolne õiguskaitsevahendite

kasutamine ning Agrata pankrot ei näita, et Agratal oli põhjendamatu äririsk. Õiguskaitsevahendeid

kasutab iga isik vastavalt oma äranägemisele vastavalt ettevõtlusvabaduse ja lepinguvabaduse

põhimõtetele. Rendilepingud olid seejuures sõlmitud Agrata ja AVRT vahel,mitte aga kaebajaga. Ka

Agrata pankrotistumine ei näita, et Agrata võttis liigse äririski. Agrata pankrotihaldur on seisukohal,

et maksejõuetuse põhjustas Agrata põhivarast lennuki väljaviimine ilma tasu vastu saamata (vt

teeside p 4.1.5.1.3). Seega ei olnud tegemist põhjendamatu äririski, vaid ühingu vara ebaseadusliku

omastamisega. Erinevalt maksuhaldurist on pankrotihaldur pädev hindama Agrata pankrotistumise

põhjuseid. Kaebaja märgib, et isegi kui Agrata oleks võtnud „põhjendamatu äririski“, ei tähenda see,

et kaebajat saaks maksustada või et oleks täidetud MKS § 84 kohaldamise tingimused. Kaebaja

täpsemad seisukohad ja tõendid on viidatud teeside p 4.1.5.2.1 – 4.1.5.2.2 ning 4.1.5.5.1 – 4.1.5.5.8.

Dokumentide allkirjastamine volitatud isikute poolt

Meelevaldne ja tõendamata on maksuhalduri väide, et äriühingute seaduslikud esindajad ei soovinud

dokumente allkirjastada. Teeside p 1.3.5 esitab maksuhaldur järjekordselt asjatundmatu ja

pahatahtliku väite, et „Tavapärases majandustegevuses ei ole normaalne, et tehinguid allkirjastavad

isikud, kes ei ole tehingu asjaoludega kursis ja ei oska tavapäratu tehingu kohta selgitusi anda.“

Maksuhaldur ilmselgelt ei tunne suurettevõtete tegutsemise praktikat. Kui tehingu peamised

tingimused on kokku lepitud, siis ei ole selles midagi eriskummalist, et tehingu allkirjastab isik, kes

ei pruukinud tehingu täpsemaid tingimusi ise läbi rääkida. Ebaõige on ka väide, et juhatuse liikmed

ei ole osanud tehinguid selgitada. V. Sitin avaldas kõik olulised Agrata majandustegevuse andmed

maksuhaldurile ning Agrata näol oli tegemist reaalselt tegutseva äriühinguga. Ka A. I. 18.05.2005

vastusest maksuhaldurile ilmneb, et A. Ilves andis tehingute toimumise asjaolude kohta sisulisi

selgitusi. Maksuhaldur on lugenud nimetatud selgitused Agrata kontrolli käigus piisavalt selgeks,

kuna lisaküsimusi ei küsitud ning maksuhaldur tagastas Agratale käibemaksu. Jätkuvalt on ebaselge,

miks oleks seaduslikud esindajad pidanud midagi varjama: kõikide tehingute läbiviimisel on üks

pool käibemaksu riigile tasunud ja teine pool käibemaksu maha arvanud, st riik ei ole tehingutelt

saanud käibemaksu vähem kui oleks pidanud saama. Riigi jaoks tekkis probleem Unilizingsi poolt

kreeditarvete koostamisel ja nende maksuhalduri poolt aktsepteerimisel, kuid nimetatud tegevust ei

saanud kaebaja kuidagi kontrollida ning ka makshalduril endal olid kahtlused Unilizingsi

kreeditarvete õiguspärasuse osas (vt teeside p 3.3). Kaebaja täpsemad seisukohad ja tõendid on

viidatud teeside p 4.1.5.3.1 – 4.1.5.3.2.

OÜ Agrata Aviation väidetav sõltumine AS AVR Transservice maksetest

Asjas on tõendatud, et Agrata oli V.D.i kontrolli all ning Agratat juhtisid nii V.D. kui tema

korralduste alusel V. Sitin. Seega oli Agratal võimalik kasutada kõiki õiguslikke ja majanduslikke

võimalusi. Agrata tegevus sõltus V.D.i otsustest, mitte kaebajast ega AVRT-st. Maksuhalduri

pädevuses ei ole hinnata, kas AVRT tegevus rendilepingu täitmisel oli „põhjendamatu“ või mitte.

Selline pädevus on tsiviilkohtumenetluses kohtutel, mitte maksuhalduril, kes ei ole pädev

tsiviilõigussuhete hindamiseks. Samuti on täiesti meelevaldne väide (vt nt maksuhalduri teeside p

1.7), et maksete lõpetamine Agratale viis liisingulepingu katkestamiseni ja Agratalt vagunite

äravõtmiseni. See, kuidas Agrata tegevust finantseeriti, oli V.D.i äriline otsustus. Agrata poolt

laenufinantseeringu kasutamine aga ei tähenda, et Agrata tuleks lugeda tehingutes mitteosalenuks

või et kaebaja suhtes saaks kohaldada MKS § 84 ning kaebajat maksustada. Seejuures jääb

arusaamatuks, kuidas võis kaebaja 2005.a veebruaris ette näha, et Agratal tekivad makseraskused.

Kaebaja ei saanud kuidagi kontrollida seda, kas ja milliseid samme V.D. astub, kaebaja ju ei

kontrollinud kuidagi V.D.i. Agrata pankrotihaldur ning SEB pank on lugenud Agrata iseseisvat

äritegevust omavaks äriühinguks, sh ka vagunitehingute läbiviimisel. Vagunite omandamise ja

rentimise ärilist poolt hinnati seejuures SEB panga poolt kolme erineva komisjoni poolt ning puudub

alus kahtlemaks SEB panga pädevuses. Kindlasti ei ole maksuhaldur SEB pangast ega

pankrotihaldurist Agrata tegevuse hindamisel kompetentsem. Kaebaja märgib, et teeside p 1.8.3

väidab maksuhaldur ebaõigesti nagu oleks Agrata juhatuse liige öelnud Agrata kohta, et „äriühingu

tegevust kontrollis kaebuse esitaja üks omanikest /…/.“ Midagi sellist ei ole V. Sitin öelnud. V. Sitin

ütles kohtule, et Agratat kontrollis V. Sitin. V Sitin aga ei olnud kaebaja aktsionär. Kaebaja

aktsionärid olid AVR ja Vene äriühing, AVRT-l oli palju aktsionäre. Maksuhaldur jätab

tähelepanuta, et kaebaja huvides oli vagunite võõrandamine ja sellelt kasumi teenimine, mitte aga

vagunitepargi omamine. Seega ei saanud kaebaja huvides kuidagi olla see, et kaebaja peaks juba

müüdud vaguneid uuesti omama hakkama. Samas kui lähtuda maksuhaldur väitest, et AVRT

„reguleeris SIA Unilizings ja OÜ Agrata Aviation vahelise liisingulepingu kestvust“ ja AVRT

mõjutas liisingulepingu katkestamist, on arusaamatu, miks on maksuhaldur asunud maksustama

kaebajat, mitte aga näiteks AVRT-d. Kaebaja ei saa ju kontrollida enda ühte põhiaktsionäri, kelleks

on AVRT. AVRT-l omakorda oli palju aktsionäre. Maksuhalduri kohtuistungil ja teesides (p 1.7)

esitatud seisukohtadest tulenevalt omas maksuhalduri arvates tähtsust hoopis Unilizingsi poolt

kreeditarvete koostamine, mitte aga liisingulepingu katkestamine. Kaebaja või AVRT ei saanud ette

näha ja „planeerida“ ning mõjutada, kas liisingleping üldse lõpetatakse jakuidas tegutseb

liisinglepingut lõpetades Unilizings. S.t kas Unilizings esitab Agratale kreeditarved,kas ta tagastab

Agratale sisendmaksu või mitte ning kas Agratal tekib käibemaksuvõlgnevus tulenevalt Unilizingsi

kreeditarvetest. Kaebajal ega AVRT-l ei saanud olla ka mingit huvi mõjutada Unilizingsit

kreeditarveid esitama, kuna kaebaja ega AVRT ei saanud kreeditarvete koostamisest mingit hüve.

Samuti oli täiesti ebaselge, kas riik aktsepteerib Unilizingsi kreeditarveid või mitte (ehk siis, kas

üldse tekib riigile maksuhalduri poolt esile toodud „kahju“ ja tekiks „ebakohane maksueelis“ nagu

väitab maksuhaldur teeside p 1.7). Kuna kaebaja ei saanud enda emaühingut kontrollida (vt ka A.

Ilvese 21.01.2008 selgitused, küsimus 2), kaebaja ei olnud rendilepingu pool ning maksuhaldur

leiab, et vagunid jõudsid alati AVRT kasutusse, siis on igal juhul alusetu kaebaja asendamine

Agrataga. Veelgi ilmsem on probleem mais 2005 toimunud 50 vaguni osas, kus kaebaja ei olnud

isegi mitte vagunite Unilizingsile müüjaks, vaid vagunid müüs Unilizingsile AVRT. 19.05.2011

protokolli lk 15 selgitab maksuhaldur (Aas), et Agrata asendati kaebajaga, kuna „Flobergil oli

tagasiostukohustus“. Tagasiostukohustus oli kaebajal aga seetõttu, et kaebaja oli vagunite tootjaks

ning tagasiostukohustus on tootja tavapärane kohustus (vt teeside p 4.1.2.8 ja K.K. tunnistaja ütluste

protokolli lk 2). Maksuhaldur on ka ise olnud seisukohal, et „Nii OÜ Floberg Trans ja AS AVR

Transservice kui ka OÜ Floberg Trans ja OÜ Agrata Aviation vaheliste tehingute osas sai vagunite

müügist tulu OÜ Floberg Trans ning vagunid jõudsid mõlemal juhul AS AVR Transservice, kes

omakorda teenis vagunitelt renditulu, allrentnikeni. /.../ Asjaolu, et OÜ Agrata Aviation oli ajutiselt

OÜ Floberg Trans poolt toodetud vagunite liisija, ei muutnud tavapärast olukorda, kus OÜ Floberg

Trans toodab vaguneid ning AS AVR Transservice saab vagunid endale või kasutab neid.“

(maksuotsuse lk 31). Seega isegi juhul, kui käibemaksu saaks määrata muule isikule peale Agrata,

on igal juhul arusaamatu ja põhjendamatu käibemaksu määramine kaebajale. Kaebaja täpsemad

seisukohad ja viited tõenditele on esitatud teeside p 4.1.5.5.1 – 4.1.5.5.8.

Agrata ja AVRT aktsionäride suhete probleemid

Tõenditest ilmneb, et AVRT aktsionäride ja V.D.i vahel olid 2006.a kevadeks tekkinud tüli, kuna

V.D. püüdis võtta muudest äriühingutest vahendeid enda äriühingu (Agrata) tarbeks. V.D. oli

seejuures isegi esitanud kuriteoteate AVRT juhtkonna suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks.

Samuti ilmneb tõenditest, et Agratal oli tekkinud võlgnevused AVRT ees, Agrata oli jätnud

liisingumaksed Unilizingsile tasumata ning võõrandanud Agrata põhivara hulgast lennuki ilma selle

eest tasu saamata, millega V.D. ning sellega põhjustas Agrata maksejõuetuse. Kaebaja rõhutab

seejuures, et vastavalt pankrotihalduri hinnangule ei põhjustanud Agrata pankroti mitte

laenulepingud või renditasu Agratale maksmise peatamine, vaid Agrata põhivarast lennuki

väljaviimine ilma tasu saamata. Kaebaja ega AVRT ei omanud mingit kontrolli lennuki Agrata

põhivarast väljaviimise üle ning seda ei väida ka maksuhaldur. On alusetu eeldada, et AVRT või

MTS soovisid endale laenudega kahju tekitada. Nagu kaebaja on ülal p 2.4 selgitanud, ei saanud

kaebeja ega muud isikud „maksueelise“ saamist „planeerida“. Agrata pankrotistus V.D.i tegevuse

tulemusel. Väidetav „maksueelis“ aga tekkis maksuhalduri arvates Unilizingsi kreeditarvete

koostamisest, kreeditarvete maksuhalduri poolt aktsepteerimisest ja käibemaksu Unilizingsile

tagastamisest. Kaebaja ei saanud ühtegi neist asjaoludest kuidagi planeerida. Veelgi enam, Agrata

pankrotistumine ei ole kuidagi asjakohane kaebaja maksustamisel. Agrata pankrotistumine ei saanud

ühelgi juhul põhjustada kellelegi maksueelist. Kaebaja täpsemad seisukohad ja viited tõenditele on

toodud teeside p 4.1.6.1 – 4.1.6.3.

Käibemaksu liikumine

Kaebajale jääb arusaamatuks, miks põhjendab maksuhaldur Agrata pangakontol rahade liikumisega

kaebajale maksu määramist. Seejuures on tõendamata maksuhalduri väide (vt nt maksuhalduri

teeside p 1.3.3, lk 5), et Agratale tagastatud käibemaksu liikumise otsustas OEG pearaamatupidaja.

OEG pearaamatupidaja V. A. on seda asjaolu täielikult eitanud (09.01.09 selgituste küsimus 6).

Teiseks, maksuhalduri käsitletud sisendkäibemaks ei olnud riigi jaoks mingi lisakulu, vaid Agrata

poolt maha arvatud sisendkäibemaksule vastas väljundkäibemaksusumma, mille Unilizings riigile

tasus. Seega tegemist ei olnud riigile kuuluva või ebakohaselt Agratale tagastatud maksusummaga.

Tegemist oli Agratale kuuluva varaga, mitte „käibemaksuga“ ning Agrata võis seda summat

kasutada vastavalt vajadusele (nt lepinguliste kohtustuste täitmiseks). Seejuures ei ole maksuhaldur

väitnud, et Agrata poolt sõlmitud laenulepingud oleks fiktiivsed (vt nt 19.05.11 protokolli lk 13).

Kaebaja täpsemad seisukohad on teeside p 4.1.7.

AS AVR Transservice poolt 50 tsisternvaguni võõrandamine SIA-le Unilizings mais 2005

Kaebaja selgitas eriarvamuse p 2.2.4, kaebuse p 4 ning teeside p 4.2, et , e AVRT võõrandas Parexilt

liisitud 50 tsisternvagunit Unilizingsile, kuna Parezi finantsingimused olid ebasoodsad. Agrata aga

soovis täiendavalt vaguneid liisida. Maksuotsuses ei ole maksuhaldur vastanud kaebaja eriarvamuse

seisukohtadele seoses AVRT poolt 50 tsisternvaguni võõrandamisega mais 2005 Unilizingsile.

Maksuhaldur jätab ei vasta kaebaja väitele ja seega nõustub, et AVRT-le oli vagunite võõrandamine

Unilizingsile kasulik, kuna seeläbi vabanes AVRT Parexi ebasoodsast liisingulepingust ning sai

endale vabu rahalisi vahendeid. 50 tsisternvaguni müük oli seega ärilise otstarbekuse küsimus.

Maksuhalduri pädevuses ei ole hinnata, kas AVRT-l oleks pidanud 50 vagunit endale tagasi liisima

või liisima vagunid Agratale, kuna tegemist on ärilise otstarbekuse küsimusega. Veelgi üllatavam on

aga nimetatud tehingu osas kaebajale maksu määramine. 50 vagunit võõrandas mais 2005

Unilizingsile AVRT, mitte kaebaja. Kaebaja oleks maksuhalduri loogika kohaselt pidanud seega

kontrollima nii Parexit, AVRT-d ja Agratat. Maksuhaldur ei ole väitnud, et AVRT ja Parexi

liisingutehing oleks teeseldud või kannaks eesmärki saada „maksueelis“ või et Parex aitab kaasa

maksupettusele. Muu süüdistuse valguses jääb maksuhalduri selline „heatahtlikkus“ kaebajale

arusaamatuks. Kaebaja täpsemad selgitused ja viited tõenditele on teeside p 4.2.2 ja 4.2.3.

Maksuhalduri seotus varasemate kontrollitulemuste ja antud haldusaktidega

Kaebaja leiab, et maksuotsuses toodud maksuhalduri seisukohad on vastuolulised, sh vastuolus

Agrata kontrollitulemustega. Kaebaja leiab, et maksuhalduri järeldused seoses Agrata poolt tehinutes

mitteosalemisega on vastuolus maksuhalduri enda varasemate Agarata maksukontrollis väljendatud

seisukohtade ja käibemaksu tagastamise otsusega. Agrata maksukontrolli tulemusel koostas

maksuhaldur 19.05.2005 kontrollakti, milles maksuhaldur jõudis järeldusele, et Agrata

sisendkäibemaksu arvestuses kajastuv kulu on ettevõtlusega seotud ning põhjendatud. Nimetatud

otsuse näol on tegemist haldusaktiga, millega on õiguslikult siduvalt kindlaks määratud Agrata

käibemaksu enammakse vastavus käibemaksuseadusele. 19.05.2005 kontrollaktist nähtuvalt ei olnud

Agrata käibemaksu kontroll formaalne, vaid maksuhaldur veendus esitatud majandusarvestuse

dokumentide ja isikute seletuse põhjal, et Agrata käibemaksuarvestus perioodil 2004 märts kuni

2005 märts vastab käibemaksuseadusele. 18.05.2005 otsusega tuvastas maksuhaldur Agrata õiguse

maha arvata Unilizingsi arvetes sisalduv sisendkäibemaks. Maksuhaldur kontrollis samuti Agarata

Aviation ja AVRT vaheliste tehingute majanduslikku sisu ning tehingute majanduslikule sisule

mittevastavust ei tuvastatud. HMS § 60 lg 1 ja 2 ning § 61 lg 1 alusel Agrata kontrolli tulemusi

(jõustunud haldusakt) haldusakte eirav maksuotsus on vastuolus ka õiguskindluse ja võrdse

kohtlemise põhimõttega ja korduvkontrolli keeluga ning seega ebaseaduslik. Varasemates

haldusaktides kord väljendatud seisukohti saab muuta haldusakti muutmise või kehtetuks

tunnistamise kaudu. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur MKS-i ja HMS-i kohaselt käitunud ning

tegemist on maksuhalduri omavoli ja haldusmenetluse nõuete olulise rikkumisega. Kaebaja leiab ka,

et kõik ülaltoodud seonduv oleks pidanud olema kajastatud maksuotsuses. Kui maksuhaldur enda

seisukohti ei põhjenda ja proovib seda teha alles kohtumenetluses, siis kandub maksumenetluse üle

kohtumenetlusse. Riigikohtu praktika kohaselt on see aga lubamatu. Kaebaja täpsemad seisukohad

on esitatud teeside p 5.1.1 – 5.1.4.

Maksuhalduri seisukohad vastuolus ka SIA Unilizings suhtes läbiviidud kontrolli tulemustega

Maksuhaldur viisi Unilizingsi suhtes läbi üksikjuhtumi kontrolli, mille käigus kontrolliti 2006.a

juunikuus toimunud Unilizingsi tehingud Agrata ja AVRT-ga. Kontrolli tulemuste kohta koostas

maksuhaldur 18.06.2007 kontrollakti. Kontrollaktis tulenevalt maksuhaldur kontrollis Unilizingsi

poolt Agatata Aviation OÜ-le justkui esitatud kreeditarvete põhjendatust, sest nagu maksuhaldur ise

märgib, tuginedes Eesti liisingfirmade praktikale ei olnud maksuhalduri hinnangul Unilizingsil

õigust lepingu katkemise korral väljastada OÜ-le Agrata Aviation kreeditarvet. Samuti maksuhaldur

nendib, et lähtudes Eesti liisingfirmade praktikast eeldas maksuhaldur, et Unilizingsi poolt lepingu

sõlmimisel väljastatud arved sisaldasid kogu liisitud tsisternvagunite käibemaksu (kontrollakti lk 2).

Kontrollakti lõpus leiab maksuhaldur, et Unlizingsil oli õigus teha kreeditarveid ja esitas 09.08.2007

teate maksude mittemääramise kohta. Seega leidis maksuhaldur, et Unilizings omas õigust koostada

kreeditarved Agratale Sellest saab teha ühese järelduse, et maksuhaldur ei vaidlustanud eespool

kontrollaktis kirjeldatud majandustehinguid, sh Unilizingsi ja Agrata vahel sõlmitud liisinglepingud.

Kaebaja juhib tähelepanu, et nimetatud kontrolli viis maksuhaldur läbi paralleelselt kaebuse esitaja

revisjoniga, kuid samas on mõlema kontrollist tehtud järeldused Agrata osalemise kohta

liisingtehingutes diametraalset erinevad. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei saa samale tehingule anda

erinevates kontrollides vastukäivaid hinnangut. Kaebaja leiab, et seega on maksuotsus vastuolus

18.06.2007 kontrollakti ja 09.08.2007 teatega, mille kohaselt Agrata tehingud toimusid reaalselt ning

maksuotsus rikub HMS § 60 lg 1 ja 2 ja § 60 lg 1. Kaebaja täpsemad põhjendused on esitatud teeside

p 5.2.1 – 5.2.2.

Maksuhalduri seisukohad on vastuolus AS Marine Tanker Service suhtes läbiviidud kontrolli

tulemustega

Maksuhaldur kontrollis MTS-i seoses MTS-i ja Agrata vahelise 19.05.2005 laenulepinguga.

Maksuhaldur jõudis MTS-i kontrollides seisukohale, et Agrata oli reaalset ettevõtlust omav äriühing

ning osales reaalselt tehingus MTS-ga (tõendid kohtule esitatud). Maksuhaldur ei tuvastanud MTS-i

kontrollis, et MTS oleks andnud Agrata asemel laenu kellelegi teisele (kaebajale) põhjusel, et

Agratat „kasutati ära tegeliku tehingu varjamiseks“ või et „OÜ Agrata Aviation ei osalenud

tegelikkuses tehingus“ ning ei asendanud Agratat kaebajaga. Enda teeside p 1.9.2 väidab

maksuhaldur, et „ei ole asjakohane väide Marine kontrolli tulemusel tehtud revisjoni lõpetamise

teate Maksuotsusega vastuolus oleku kohta. Vastustaja selgitas istungil üpris tabavalt, et ei ole

seadnud kahtluse alla kogu Agrata tegevust, vaid üksnes tema iseseisvuse 350 tsisternvagunitega

tehtud tehingute osas. Seetõttu ei ole Maksuotsus vastuolus ka Marine revisjoni käigus tuvastatuga.“

See maksuhalduri selgitus on ilmselgelt väär ja otsitud. Maksuhaldur ise esitas kohtule 19.05.2005

laenulepingu, mis oli seega üks revisjonitoimiku dokumentidest ja omas tähtsust kaebaja

maksukontrollis (vastustaja 29.05.2009 vastuse lisade loetelu nr 239). Nimetatud laenulepingule

viitab maksuhaldur ka maksuotsuses (vt maksuotsuse lk 19). Enda teeside teeside p 1.2.9 väidab

maksuhaldur MTS-i poolt antud laenule (19.01.2005 laenuleping) viidates, et Agrata ei olnud

iseseisev äriühing. Seega käesolevas asjas on maksuhaldur 19.05.2005 laenulepingu tõttu seisukohal,

et Agrata ei osalenud tehingutes (seega siis ka 19.05.2011 laenulepingus). MTS-i maksukontrollis

aga asus maksuhaldur 19.01.2005 laenulepingu sõlmimist kontrollides seisukohale, et Agrata ikkagi

oli iseseisev äriühing ning Agrata oli tegelikult laenulepingu pool (kuna maksukontroll lõppes

järeldusega, et MTS oli Agrata poolt tasumata laenu raamatupidamises õigesti kuludesse kandnud).

Kaebaja täpsemad selgitused seoses MTS-i kontrolliga on esitatud teeside p 4.1.3.2.

Maksusumma määramise metoodika kontrollimatus

Kaebuse esitaja on kaebuse p-s 2.3 leidnud, et maksusumma määramise metoodika ei ole

kontrollitav. MKS § 95 lg 2 teise lause kohaselt peab maksuotsusest selguma, kuidas on tasumisele

kuuluv maksusumma määratud. Maksuotsuse nimetatud sättest tulenevatele nõuetele ei vasta.

Kaebaja leiab, et maksuotsuses ei ole õiguslikult ega faktiliselt kontrollitav kaebuse esitajalt nõutava

käibemaksusumma 20 376 169 kr kujunemine. Ainuüksi nimetatud põhjusel tuleb maksuotsus

käibemaksu määramise osas tühistada. Kaebaja täpsemad põhjendused on esitatud teeside p 6.

Tehing äriühinguga Essinge Förvaltning AB (maaklerleping)

Maaklerlepingu alusel tasutud summadelt tulumaksu määramine on aegunud. Kaebaja tasus Essinge

Förvaltning AB poolt 27.04.2005 väljastatud arve nr 31 alusel maakleritasu summas 695 250 USD

(8 676 024,75 krooni). Nimetatud väljamakselt määras maksuhaldur maksuotsusega tulumaksu

2 739 797 krooni. Maksuotsuse kohaselt tehti väljamakse Essinge Förvaltning AB-le summas 8 676

024,75 krooni 2005 aprillis ning kaebaja pidi deklareerima nimetatud väljamakselt tulumaksu

summas 2 739 797 krooni väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10-ndaks kuupäevaks, seega

10.05.2005. MKS § 98 lg 1 kohaselt maksusumma määramise aegumistähtaeg on kolm kuni kuus

(tahtluse korral) aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida

ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Seega algas

aegumistähtaja kulg 10.05.2005. Kaebuse esitaja suhtes alustati revisjoni 10.01.2007. MKS § 99 lg 1

p 3 sätestab, et maksusumma määramise aegumine peatub alates revisjoni alustamise päevast kuni

revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani või kui revisjoni tulemusel ei

avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid, siis sellekohase kirjaliku teate kättetoimetamise

päevani. MKS § 99 lg 2 teise lause kohaselt MKS 99 lõike 1 punktis 3 nimetatud juhul lõpeb

aegumine hiljemalt revisjoni lõppvestluse või viimaste revisjonitoimingute tegemise aasta 31.

detsembril, kui samal aastal möödub või on möödunud käesoleva seaduse §-s 98 nimetatud tähtaeg.

Haldusasjas nr 3-3-1-43-08 leidis Riigikohus, et MKS § 99 lg 2 „eesmärk on kaitsta

maksukohustuslast olukorras, kus talle ebasoodus aegumise peatumine põhjendamatult kestab. See

norm sunnib maksuhaldurit tegema maksuotsuse hiljemalt samal aastal, kui toimus revisjoni

lõppvestlus või tehti viimased revisjonitoimingud ja mööduks või on möödunud maksusumma

määramise aegumistähtaeg, hoolimata seejuures aegumise peatumise üldpõhimõttest“. Revisjoni

lõppvestlus toimus 03.09.2008. Revisjoniakt koostati 10.09.2008. Tehtud väljamakselt tulumaksu

määramise 3-aastane aegumistähtaeg möödus 10.05.2008. Seega pidi maksuhaldur tulumaksu

määrama hiljemalt 31.12.2008. Praegusel juhtumil on tulumaks maksuotsusega määratud

02.02.2009.a (nimetatud kuupäeval andis maksuhaldur maksuotsuse postiteenuse osutajale üle),

seega pärast 3-aastast aegumistähtaega. Maksuotsuses ei ole maksuhaldur tulumaksu määramist

põhjendanud kaebuse esitaja tahtliku maksuseaduste rikkumisega. Seega ei ole praeguses asjas

kohaldatav 6-aastane aegumistähtaeg. Eeltoodud asjaolul tuleb vaidlustatud maksuotsus osas,

millega määrati tasumisele tulumaksu summas 2 739 797 krooni, tühistada tulumaksusumma

määramise aegumise tõttu. Maaklerlepingust tulenev teenus saadi ning see oli seotud kaebuse esitaja

ettevõtlusega. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei saa tagantjärele väita, et tarnelepingud oleks

sõlmitud ka ilma maakleri vahenduseta. Fakti üle, et tarnelepingud sõlmiti ja selle alusel tarniti

Eestisse 1520 vagunit, ei ole vaidlust, kuid sellest ei saa järeldada, et nimetatud fakt oleks aset

leidnud ka siis, kui maaklerteenust ei oleks kasutatud. Hiljem on maakleri rolli keeruline hinnata.

Praegusel juhul maksuhaldur püüab hinnata maaklerteenuse kasutamise otstarbekust, kuid

maksustamisel ei saa tehingu otstarbekust hinnata, sest ettevõtjal on õigus valida, millised kulutusi ta

ettevõtluse arendamiseks ja säilitamiseks teeb. Kulutus võib olla ebamõistlik ja liialt kulukas, kuid

kui aitab kaasa ettevõtluse toimimisele, siis on selline kulutus alati ettevõtlusega seotud ja vajalik

ning seda tulumaksuga maksustada ei saa. Maksuhaldur saab hinnata üksnes seda, kas kulutus oli

ettevõtlusega seotud. Käesolevas asjas ei ole kahtlust, et maaklerteenus oli ettevõtlusega seotud, sest

võimaldas saavutada kokkuleppe vagunite tarimiseks lepingustes märgitud tingimustel. Seda enam,

et maakleri kasutamise nõue tulenes vagunite müüjalt. Kaebaja palub kohtul arvestada ka kaebuse

esitaja eriarvamuses toodud seisukohtadega (vt vastustaja vastuse lisa 25). Kaebaja täpsemad

seisukohad ja viited tõenditele on toodud teeside osas III.

Erisoodustused

Kaebaja leiab, et maksusummade määramine 2005 kuludelt ja väljamaksetelt on aegunud. MKS § 98

lg 1 esimese lause kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Revisjoni

lõppvestlus toimus 03.09.2008. Revisjoniakt koostati 10.09.2008. Tehtud väljamakselt tulumaksu

määramise 3-aastane aegumistähtaeg möödus 2005. aastal. Seega pidi maksuhaldur tulumaksu,

sotsiaalmaksu ja käibemaksu määrama hiljemalt 31.12.2008.a. Praegusel juhtumil on tulumaks

maksuotsusega määratud 02.02.2009, seega pärast 3-aastast aegumistähtaega. Seetõttu tuleb

eeltoodud kuludelt ja väljamaksetelt maksusumma määramise osas, mis tehti 2005.a, kohaldada

aegumist, mis toob endaga kaasa maksukohustuse lõppemise. Kaebaja leiab, et rikutud on ka MKS §

95 lg 2, kuna maksuotsusest ei selgu, kuidas on maksusumma määratud. Samuti ei ole järgitud MKS

§ 46 lg 2 ja lg 3 nõudeid, mis näeb ette, et kohustusi panevad haldusaktid peavad olema põhjendatud

ning haldusaktis tuleb esitada selle andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaebaja märgib, et

maksuotsuse punktides 1.4-1.9 väljamaksete ja kulude maksustamise on põhjendamatu ja

tõendamata. Maksuhaldur tõendeid hinnanud valesti ning jätnud asjas olulised asjaolu

väljaselgitamata. Maksusumma määramine ei saa põhineda oletustel ja tõendamata faktidel. Kaebaja

täpsemad seisukohad on toodud teeside osas IV.

Intressinõude ebaseaduslikkus

Kaebaja vaidlustas 05.05.2009 kaebuses 15.04.2009 intressinõude nr 13-1/2400 (edaspidi:

Intressinõue). Kaebaja jääb kaebuses ja 10.10.2011 kohtule esitatud vastuväites esitatud

seisukohtadele ning esitab allpool üksnes lühidalt enda seisukohad. Intressinõudest ei ilmne, kuidas

täpselt on võetud arvesse MKS § 119 lg 2 sätestatud põhimõtet. Muuhulgas ei ole selge, mille alusel

on maksuhaldur kandnud intressiarvestusse kannete „intress“ ja „intressivähendus“ algus- ja

lõpukuupäevad ning seetõttu ei ole arvestus kontrollitav. Seega on Intressinõue motiveerimatu ja

kuulub tühistamisele. Kaebaja leiab jätkuvalt, et MKS § 118 lg 1 tähtaja jooksul ei saa esitada

intressinõuet, mis põhineb põhinõudel, mis tuli deklareerida ja tasuda enne 15.04.2006, kuna 6-

aastane aegumistähtaeg ei kohaldu (ning maksuhaldur ei ole selle tähtaja kohaldumist Intressinõudes

ka põhjendanud). Käesolevas asjas määrati maksuvõlg revisjoni tulemusel, mida alustati sisuliselt

vastustaja 09.08.2006.a korraldusega ja lõpetati 27.02.2009 koostatud Maksuotsusega, mis toimetati

kaebajale kätte 04.03.2009. Seega kestis revisjon ligi 3 aastat. Selle aja jooksul kestis kaebaja kui

maksuvõlasuhtes võlgniku jaoks ebakindlus põhimaksuvõla suuruse suhtes, mistõttu ei saanud ta

täita põhikohustust maksuhaldurist tuleneva asjaolu tõttu. Selle aja eest arvestas vastuvõtuviivituses

olnud maksuhaldur maksuintressi, mis on vastuolus viivisintressi arvestamise põhimõtetega. Kaebaja

ei teadnud, et maksuhalduri arvates on kaebaja vastutav kolmanda isiku maksuvõla eest. Kaebajale

ei olnud enne Maksuotsuse ja Intressinõude saamist ka kuidagi võimalik teada, kuidas arvestab

maksukohustusi ja intressi maksuhaldur. Ligi 3 aastat kestnud revisjoni tõttu tuleb intressi

arvestamise peatada revisjoni ajaks. Vastasel korral on jämedalt rikutud kaebaja õigus heale

haldusele ehk tegemist on riigi poolt toime pandud isiku põhiõiguste rikkumisega. Nimetatud õiguste

näol on tegemist otseselt põhiseadusest tulenevate põhimõtete rakendamisega, mille jaoks ei ole

vajalik nende otsene MKS-s sätestamine (vastavad põhimõtted on samas tuletatavad MKS § 10 lg 3).

Kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust rikkunud. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et Intressinõue on

ebamõistlikus proportsioonis Maksuotsusega määratud põhivõla summaga (Intressinõudest ei selgu

samas, kas intressi määrati seoses Maksuotsusega määratud maksuvõlaga). Maksuhalduri vastuses

ja 20.10.11 täiendavas vastuses esitatud tõlgendus seoses MKS § 119 lg 1 p 5 ei ole korrektne.

Vastav säte jõustus alles 01.01.2011. Enne nimetatud sätte jõustumist aga kehtisid kaebaja arvates

samuti õiguspõhimõtted, mida tuleb kohaldada maksuintressile. Kaebaja leiabki, et maksuhalduri

süül ebamõistlikult pikaks ajaks veninud revisjoni eest intressi arvestamine on ülekohtune, mistõttu

intressi sissenõudmine intressinõudes toodud suuruses on vastuolus hea usu põhimõttega.

Pahatahtlik ja ebaõige on ka maksuhalduri väide, et käesoleval juhul peaks intressisumma olema

vähemalt 28,5 mln EEK (kaebaja käsitleb nimetatud väidet täpsemalt allpool). Ebaõige on

maksuhalduri seisukoht oleks õige arvestada intressi summalt 28,5 mln EEK. Nimetatud seisukohta

põhjendab maksuhaldur järgnevalt: „Maksuotsusest nähtuvalt tuvastas maksuhaldur, et Agarata 350

vaguniga seotud tehingutes ei osalenud, mistõttu tagastati talle 28 500 000 krooni (20.05.2005

tagastatud summa 25 000 000 krooni ja 15.09.2005 tagastatud summa 3 500 000 krooni) rohkem kui

oleks tulnud tagastada“ (maksuhalduri 20.10.2011 seisukoha lk 2). Selline seisukoht on ebaõige

ning vastuolus maksuhalduri haldusasjas nr 3-09-709 esitatud teesides väljendatud seisukohtadega.

Agratale käibemaksu tagastamine ei saa ühelgi juhul olla aluseks maksuintressi arvestamiseks.

Kaebaja on selgitanud ja vaidlust ei ole selles, et kõikidelt vagunite müügi- ja liisingutehingutelt on

väljundkäibemaks riigile tasutud ja sisendmaks õigesti maha arvatud (vt lühendatud teeside p 2.2.3

ja 2.4.2). Agratale tagastatud summadelt samas summas tasus Unilizings riigile väljundkäibemaksu

ning sellises olukorras on täiesti alusetu maksuintressi arvestamine. Maksuhaldur on maksuotsuse

vaidluses väitnud, et „kahju tekkimise moment on 20.06.2006 kreeditarvete aktsepteerimine ja selles

sisalduva summa Unilizingsile tagastamine“ (teeside lk 12). Unilizingsile tagastati aga mitte

28 500 000 EEK, vaid 19 199 621 EEK (kreeditarvetes märgitud käibemaks: 19 409 545 EEK, vt

maksuhalduri teeside p 1.4.4). Maksuotsuses aga määrati kaebajale tasumiseks käibemaksu 20

376 169. Seega ka maksuhalduri enda seisukohti arvestades on summalt 28 500 000 maksuintressi

arvestamine põhjendamatu. Maksuhalduri poolt endale kasulike seisukohtade iga hinna eest

õigustamine ning maksuhalduri seisukohtade vastuolulisus ja spekulatiivsus on käesolevale

maksumenetlusele olnud kahjuks iseloomulik algusest peale.

Revisjoni ebaseaduslik läbiviimine

Kaebaja leiab, et maksuotsuse andmisel on rikutud revisjoni läbiviimise tähtajanõuet ning

maksuotsus on antud pärast revisjoni tähtaega. Maksuhaldur on 12.12.2008 korralduses nr

12.2.1/41643 märkinud, et 27. veebruariks 2009 antakse maksuotsus või teade maksukohustust

muutvate asjaolude mitteavastamise kohta. Maksuhaldur andis maksuotsuse postiasutusel üle

02.03.2009, s.o pärast korralduses märgitud tähtpäeva. Kaebuse esitajal tekkis õiguspärane ootus, et

27.02.2009 on revisjon lõppenud ja pärast nimetatud tähtpäeva maksuotsust enam ei anta. Seepärast

tuleb vaidlustatud maksuotsus tühistada (vt kaebuse p 1.1.). Revisjonis osales Eneli Arro, kes ei

olnud revisjonikorraldusega revisjoni läbiviijaks määratud. MKS § 75 lg 3 kohaselt tuleb

revisjonikorraldusse märkida revisjoni läbiviiva ametniku nimi. See tähendab, et seadusandja on

pidanud revisjoni läbiviimisel ametniku määramist oluliseks. Eneli Arro ei olnud määratud

haldusaktiga revisjoni läbiviijaks, mistõttu tema sooritatud toimingud ja antud haldusaktid, sh

revisjoni pikendamise korraldused, on õigusvastased (vt kaebuse p 1.2). Maksuhaldur on

õigusvastaselt venitanud revisjoni läbiviimisega. Kaebuse leiab, et tal on revisjoni venitamise

õigusvastasuse tuvastamise vastu põhjendatud huvi, kuna kaebaja soovib esitada maksuhalduri vastu

kahjunõude vastukaaluks määratud maksusummalt arvestatud intressidele, mille summa suurenes

revisjoni pikkuse tõttu, sh revisjonitähtaja pideva ja korduva pikendamisega (vt kaebuse p 1.3).

Kaebaja nõuded:

- tunnistada õigusvastaseks maksuhalduri poolt OÜ Floberg Capital suhtes läbiviidud

kontrollimenetluse läbiviimisega (üksikjuhtumi kontroll koos sellele järgnenud revisjoniga)

õigusvastane viivitamine;

- tühistada Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.02.2009 maksuotsus nr 12-5/128 täielikult;

- tühistada Põhja maksu- ja tollikeskuse 15.04.2009 intressinõue nr 13-1/2400 täielikult;

- mõista Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Floberg Capital kasuks välja menetluskulud vastavalt

kohtule varasemalt esitatud ning käesolevaga esitatavatele kohtukulu dokumentidele ning jätta Põhja

maksu- ja tollikeskuse menetluskulud Põhja maksu- ja tollikeskuse kanda.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Tallinna Halduskohtu menetluses haldusasjas nr 3-09-709 on OÜ Floberg Capital kaebus Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.02.2009 maksuotsuse nr 12-5/218 ja 15.04.2009

intressinõude nr 13-1/2400 tühistamise ning maksuhalduri poolt kaebuse esitaja suhtes

kontrollimenetluse läbiviimisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamise nõuetes. Tallinna

Halduskohus liitis 30.08.2011 määrusega haldusasja nr 3-09-976 menetluses oleva haldusasjaga nr

3-09-709, et võimaldada asjade kiiremat ja õiget lahendamist, määrates liidetud asjade ühiseks

numbriks 3-09-709. Vastustaja jääb enda kõigi varasemate suuliste ja kirjalike seisukohtade juurde

ning peab kohtukõne teesides vajalikuks rõhutada järgmist: vastustaja esitab kohtukõne teesid

maksuotsuse ülesehitusest ja kohtuistungitel tõusetunud vaidlusküsimustest lähtuvalt kolmes

maksustamisepisoodis, mille raames toob välja maksustamise seisukohalt tähtust omavad

argumendid seoses tehingutega 350 tsisternvaguniga, selgitab maksu määramise asjaolusid puutuvalt

maaklertehingusse Essinge Förvalting AG-ga ja peatub tehingutel äriühingutega Mäenurga Talu,

Valge Hobu Trahter, Ontika Mõis, Toila Sanatoorium, Raadne puhkekeskus ja Vaikla puhkekeskus

ning avaldab enda seisukoha erisoodustusena käsitletavate maksude osas. Samuti peatub vastustaja

põgusalt kaebaja kontrolli läbiviimisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamise etteheitel.

Eelnevast eraldiseisvalt esitab vastustaja enda vastuväited kaebaja seisukohale intressinõuet

puudutavates küsimustes.

Tehing 350 tsisternvaguniga

Maksuhalduri hinnangul kaasati Agrata Aviation OÜ (kustutatud) 350 tsisternvaguniga tehtud

tehingutesse üksnes maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kõik maksumenetluse kestel kogutud

faktilised tõendid viitavad selgelt sellele, et kaebaja ja temaga seotud äriühingute eesmärgiks oli läbi

tavapäratu ühekordse tehingu riigieelarvest sisendkäibemaksu väljapetmine. Riigikohus on

toonitanud, et: “//…Kolleegium on järjepidevalt seisukohal, et maksustamisel ja maksuvaidluste

lahendamisel tuleb lähtuda majandustehingute sisust, mitte aga sellest, kuidas need tehingud on

vormistatud…//”. Käesoleval juhul ongi maksuhaldur lähtunud nimetatud põhimõttest ja jõudnud

järeldusele, et Agrata kaasati 350 tsisternvaguniga tehingusse üksnes maksudest kõrvalehoidmise

eesmärgil. Maksuotsuses on väljendatud seisukohta, mille kohaselt Agrata vaidlusaluse 350

vaguniga seotud tehingutes ei osalenud, mis omakorda väljendubki selles, et Agrata ei olnud

otsustusprotsessis iseseisev ning tema tegevus sõltus otseselt kaebaja ning viimasega seotud

äriühingute tahtest. Täpsemalt tekkis kaebaja tahtliku tegevuse tulemusena olukord, kus moonutati

käibemaksu lisandväärtuse põhimõtet, st sama kauba või teenuse eest tasuti käibemaksu riigile ühe

korra, kuid tagasi küsiti kaks korda. Seega püüti sisuliselt saavutada ühele tehinguteahelas osalenud

isikule maksueelist – asjas kogutud tõendid, eeskätt rahaliste vahendite liikumist puudutava teabega,

tõendavad ilmekalt, et maksueelise saajaks oli kaebaja. Kuna põhiosa kontrollimise käigus

tuvastatud asjaoludest ning järeldusest on seotud 350 tsisternvaguni tehinguga, siis avaldab

vastustaja enda sisulised argumendid puutuvalt vaidlusesemesse süsteemselt tõendatud väidetena

alljärgnevas alajaotuses kasutades tehingu asjaolude kirjeldamiseks ka kohtumenetluse käigus

esitatud jooniseid: Tehingu osapooled olid seotud isikud (punkt 1.1); Agrata tegevus sõltus kaebajast

ja temaga seotud isikutest (punkt 1.2); Agrata tahet ei suunanud seaduslik esindaja Viktor Sitin (1.3);

Kaebaja kontrollis vagunite liikumist ja määras vagunite sihtkoha (punkt 1.4); Vaidlusalune tehing

oli poolte jaoks tavapäratu ühekordne tehing (punkt 1.5); Tehingut rahastas kaebaja (punkt 1.6);

Kaebaja sai tehingust maksueelise ja riigile tekkis selle tulemusel kahju (punkt 1.7); Tehing on

tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil ja tehingus esinevad nii MKS § 84 kui ka

maksupettuse tunnused (punkt 1.8); Maksuhalduri seisukohad tehinguosaliste suhtes on kooskõlas

seaduse ja haldusõiguse põhimõtetega (punkt 1.9).

Tehingu osapooled olid seotud isikud

Tehing 350 tsisternvaguniga toimus seotud isikute vahel. Maksuhaldur on maksuotsuses ja

Maksuotsuse lisas 1 välja toonud isikute vahelised seosed osalustest, juhtorganite liikmelisusest ning

kontrolli käigus tuvastatud muudest mõjuvõimule viitavatest asjaoludest lähtuvalt. Kuna kaebaja, AS

AVR Transservice, AS Marine Tanker Service ja AS Onako Eesti Grupp kuulusid läbi omanike

osaluste ühte Onako gruppi. Terminit “Onako grupp” on kasutatud maksuhaldurile esitatud

ettevõtteid tutvustavatel slaididel, kus AS-i Onako Eesti Grupp, kaebuse esitajat, AVR-i ja Marinet

on esitletud omavahel seotud äriühingutena, kus osa aktsionäre kattuvad. Lisaks eelnevale on

“Onako grupp” terminit kasutanud A. I. 21.01.2008 antud selgituste punktis nr 10 ja L.L. 15.01.2008

antud selgitustes. Samuti toimusid V.D.i 15.01.2008 selgituse kohaselt AS Onako Eesti Grupp

kontserni kuuluvatel ettevõtetel regulaarsed nõupidamised. Osalejad olid kaebaja, AVR, Agrata,

Marine, OÜ Onako Lab ning AS Onako Eesti Grupp juhtkonnad. Eelnevast tulenevalt peab

maksuhaldur nimetatud termini (Onako grupp) all silmas ülaloetletud, omavahel seotud, äriühinguid.

Äriühingute seotusele viitab ka fakt, et Viktor Sitin oli küll Agrata juhatuse liikmeks, kuid sai palka

AS-ist Onako Eesti Grupp. Vastustaja toob juhtorganite liikmetest välja loetelu isikutest, kes omasid

keskset rolli seotud isikute otsuste vastuvõtmisel: V.D., A. M., V. V., A. I., L. L., M. T. jt.

Nimetatud isikud omavad suuremat tähtsust, sest nende positsioon erinevate äriühingute nõukogu

või juhatuse liikmena või olulist osalust omava isikuna võimaldas mõjutada ja otseselt suunata

äriühingute tahet.

Agrata Aviation OÜ ei olnud iseseisev, vaid tegevus sõltus kaebajast ja temaga seotud isikutest

1.2.1 Jättes kõrvale 350 tsisternvaguniga seotud tehingu, oli Agrata põhitegevuseks lennundus,

millele viitab ka äriühingu nimi. Revisjoni käigus kogutud tõenditest johtuvalt oli sarnaselt

tsisternvagunitega tehtud tehingule Agrata lennundustegevus tihedalt seotud ning otseselt sõltuv

kaebajast ja temaga seotud äriühingutest. Lennukit kasutasid Onako grupiga, sh kaebaja ja AVR-iga

seotud isikud grupi huvides ning lennuki majandamist võimaldasid üksnes Onako gruppi kuuluvatest

ettevõtetest saadud laenud. Kuna Agrata lennundustegevus ei olnud kasumlik ja sõltus otseselt

Onako gruppi kuuluvatelt ettevõtetelt saadud laenudest, siis oli äriühingu ainsaks reaalseks

sissetulekuallikaks ning 350 tsisternvaguni liisingust tulenevate kohustuste täitmise vahendiks AVR-

ilt saadavad rendimaksed. Revisjoni käigus tuvastatu kohaselt sõltus aga rendimaksete suurus ja

laekumine ning selle tulemusel ka Agrata maksevõimelisus otseselt AVR-ist. Oluline on märkida, et

vagunite rendiarved koostati AVR-i poolt Agratale esitatud arvestuste alusel, kuna vaid AVR-il oli

ülevaade vagunite reaalsest liikumisest ja allrendi rentaablusest. Agratal ei olnud võimalik

kontrollida vagunite tegelikku kasutamise aega, kuigi rendihind sõltus tegelikust kasutamise ajast.

Asja materjalidega on tõendatud, et rendihinna dikteeris täielikult AVR, mitte rendileandja, s.o

Agrata. Samuti omas AVR Unilizingsi poolt Agratale väljastatud liisinguarveid. Tähelepanuväärne

asjaolu on see, et AVR teadis, et Unilizings on lepingu Agrataga lõpetanud ja seetõttu tegi Agratale

ettepaneku rendilepingu lõpetamiseks. Kui äriühing (Argata) oleks tegelikkuses olnud iseseisev, siis

on arusaamatu, kuidas said AVR ja tema aktsionärid eelnimetatud informatsiooni üldse omada ning

miks ei sõlminud Agrata lepinguid, mis oleksid talle andnud võimaluse kontrollida vagunite

tegelikku liikumist ning seeläbi tagada ka rendihinna kasumlikkus. Eeltoodu tõendab, et Agrata ei

olnud iseseisev ja sõltumatu äriühing ning sisuliselt juhtisid ja suunasid Agrata majandustegevust

kaebaja ja temaga seotud Onako grupi ettevõtted. Vaidlusaluse vagunitehinguga seotud asjaoludest

on täiendavalt oluline teadvustada, et kuna Agrata teostas liisingulepingute graafikutejärgseid

makseid Unilizingsile AVR-ilt saadavate rendimaksete eest, sõltus Agrata liisingulepingutest

tulenevate kohustuste täitmine täielikult AVR-ist. Kuna Agrata tegevus oli rahalises sõltuvuses

AVR-lt laekuvatest rendimaksetest, siis oli AVR-i otsustada, millal Unilizings katkestab Agrataga

sõlmitud liisingulepingud. Teiste sõnadega, liisingfinantseeringu kaudu vagunite rendileandmine

AVR-ile oli Agrata jaoks eksistentsiaalse tähtsusega. Märkimisväärne on ka see, et kaebaja on

menetluse kestel esitanud väidetavalt iseseisva äriühingu, s.o Agrata äriühingusiseseid dokumente.

Kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile nimetatud dokumente esitades viidanud, millal ja kust kohast

on dokumendid saadud. Hoolimata asjaolust, et nimetatud dokumendid ei oma Agrata

majandustegevusele hinnangu andmisel tähtsust on oluline rõhutada, et kaebuse esitaja ei ole

dokumentide enda valduses olekut põhjendanud, mistõttu on maksuhaldur seisukohal, et

eelnimetatud dokumendid on kogu aja olnud kaebaja käsutuses, kuna Agrata näol oli tegemist

kaebaja kontrolli all oleva äriühinguga. Nii kaebaja ja AVR kui ka kaebaja ja Agrata vaheliste

tehingute osas sai vagunite müügist tulu just nimelt kaebaja ning vagunid jõudsid mõlemal juhul

AVR-i allrentnikeni. Kaebaja ja AVR kasutasid Agratat tehinguahelas ettevõttena, kellest ei

sõltunud midagi ja kes ei saanud mõjutada vagunite tehingut kaebaja, liisinguandja ja AVR vahel.

Agrata ei otsustanud vaguniäri alustamist ega vagunite rendile andmise tingimusi. Asjakohatuteks

tuleb pidada kaebaja väited nagu oleks Agrata poolt vagunite liisimise näol tegemist perspektiivis

kasumiliku äriga. Analüüsi tulemusel jõudis maksuhaldur seisukohani, et Agrata oli suurtes võlgades

ning äriühingul puudusid reaalsed rahalised vahendid uues projekti tarbeks 350 tsisternvaguni

soetamiseks, realiseerimiseks ning liisingulepingute esimeste sissemaksete teostamiseks (2004 lõpus

oli Agratal ligikaudu 43,3 miljoni krooni suurune võlg ning sissetulekuallikad puudusid, kuna

lennuki kasutamise eest tasuti üksnes osaliselt ja ka siis ainult kohustuste tasaarvestamise teel).

Agrata rahalised vahendid esimeste liisingmaksete tegemiseks Unilizingsile pärines Marinelt, kes

omakorda sai raha AVR-ilt. Kuigi Agratal olid juba eelnevalt täitmata laenukohustused AVR-i ees,

otsustati sellele vaatamata finantseerida Agrata tehinguid. Eelnevast tulenevalt saab vaieldamatult

väita, et Agrata võime liisida vaguneid Unilizingsilt sõltus otseselt Onako grupi ettevõtetest ja niigi

suure laenukoormusega Agrata tegevust ei oleks finantseeritud, kui tema tegevuse üle oleks

rahastajal puudunud kontroll ja tegelik mõjuvõim äriühingu tahet suunata. Teisiti öeldes oli Agrata

ka finantskohustuste kaudu allutatud kaebajaga seotud isikute (võlausaldajate) tahtele ja nende

mõjusfääris äriseadustiku ja pankrotiseaduse tähenduses. Viimast seisukohta kinnitab ka fakt, et

pankrotiavalduse Agrata suhtes esitas Marine Tanker, kes oli ühtlasi ka suurim võlausaldaja Agrata

pankrotimenetluses. Arvestades ülaltoodud asjaolusid kogumis on selge, et Agrata ei olnud iseseisev

äriühing.

Agrata Aviation OÜ tahet ei suunanud seaduslik esindaja Viktor Sitin

Viktor Sitini kui Agrata registrijärgne ainuomanik ja juhatuse ainuliige kinnitas maksuhaldurile

07.12.2007 antud selgitustes, et tema mingeid otsuseid vastu ei võtnud ja kõik korraldused tulid

V.D.ilt, kes oli AS Onako Eesti grupp ja AVR aktsionär, läbi nimetatud äriühingute ka kaebaja üks

omanikest. V. Sitin, olles Agrata juhatuse liige ja omanik, sai palka AS-ist Onako Eesti Grupp.

Seoses vagunite soetamisega on V. Sitin selgitanud, et Agratal puudusid pädevad inimesed

vagunitega tegelemiseks. Asjas kogutud materjalidest selgub, et vagunitega opereeris M. I. AVR-ist

(tasu isik Agratalt selle eest ei saanud). Viktor Sitini sõnade kohaselt kogu vagunite üleandmisega ja

tehnilise poolega seoses oskavad selgitusi anda üksnes AVR töötajad M. I. ja A. V. Samuti kinnitas

V. Sitin, et Agratal puudusid reaalsed rahalised vahendid vagunite soetamiseks ja raha esimese

sissemakse jaoks saadi AVR-ilt. Täiendavalt on V. Sitin väitnud, et tema ei otsustanud riigi poolt

tagastatud 25 miljoni krooni liikumise ja selle osas otsustas AS Onako Eesti Grupp

pearaamatupidaja. Nagu näitasid ka kohtus tunnistajana üle kuulatud Viktor Sitin’i ütlused, ei toonud

need täiendavad küsitlused võrreldes maksuhaldurile antud seletustega esile midagi põhimõtteliselt

uut, mis võiks mõjutada lõppjäreldusi. Vastustaja leiab, et tunnistaja Viktor Sitin on ka kohtule antud

ütlustes kinnitanud maksuhalduri järelduste ja seisukohtade õigsust.

Seoses Viktor Sitin’i kohtuistungil antud seletustega peab vastustaja vajalikuks juhtida kohtu

tähelepanu järgnevale:

- 27.02.2010 Viktor Sitin’i ütlustest nähtub: /…/ “Ma ei ole praktiliselt kursis vaguniäriga. Ma ei tea,

kelle idee oli selle vaguniäri projekti loomine, mina see küll ei olnud. Vaguniäriga sisuliselt tegeles

AVR Trans Service.” /…/ “Kuivõrd AVR Trans Service’l oli vagunite projekt, siis sellega nad ka

tegelesid, ma arvan. Ma ei oska öelda kust AVR Trans sai need vagunid” /…/ Vist oli, aga ma

täpselt ei mäleta, kas AVR Trans ja Agrata vahel oli lepinguline suhe. Ma ei mäleta, mis oli tehtud

edasi vagunitega” /…/ ”ei oska kommenteerida neid finantssuhteid Unilizingsi ja Agrata vahel. D.

on see kes, oskab kommenteerida kõiki finantsasju. Ma ei tea kas Agrata on Unilizingsi käest saanud

mingeid kreeditarveid. ”

- Tunnistaja Sitin on kohtule kinnitanud maksumenetluse käigus tuvastatud asjaolusid: “Ettevõtete

gruppi kuulusid: AVR Trans Service, Agrata, AS Onako Eesti Grupp, laevandusega tegeles firma,

mille nime ei mäleta, siis oli veel mõni firma, kes tegeles teiste projektidega, nimesid ei mäleta.” /…/

“D. oli minu [V. Sitin’i] boss ja mina [V. Sitin] olin tema alluv.”

- Samuti on tunnistaja Sitin selgitanud vastustaja küsimusele muuhulgas järgnevat: “Mul ei olnud

õigust Agrata rahavoogusid juhtida. Mina suhtlesin ainult D.iga. Ettevõte grupi omanikke ei oska

nimetada. Ma ei oska täpselt öelda, kust pärines Agrata tulu enne vagunite tehingu sooritamist.

Mulle anti lihtsalt korraldus, minu arvamust ei ole keegi küsinud mingi projekti kohta.” /…/

”Agratast pole kunagi palka saanud.” Oluline on märkida, et kaebaja ei ole Viktor Sitin´i

maksumenetluses ja kohtumenetluses antud ütluste tõelevastavust kahtluse alla seadnud. Lisaks

eeltoodule on tähelepanuväärne asjaolu, et 300 tsisternvaguni üleandmist-vastuvõtmist ning nendega

teostatud tehinguid ei allkirjastanud mitte juhatuse liikmed (A. M. ja A. I.) vaid volitatud isikud (K.

K. ja M. I.), kes ise ei olnud kursis tehingute asjaoludega ega vagunite üleandmise-vastuvõtmisega.

Sisuliselt võib öelda, et tehinguid allkirjastanud isikud ei olnud teadlikud tehingute sisust ning

lihtsalt allkirjastasid lepinguid ja akte. Nimetatud asjaolu on oluline tõendite hindamisel kogumis ja

näitab selgelt, et vagunitehinguid sõlminud ettevõtete juhatuse liikmete asemel vormistasid tehinguid

isikud, kes olid küll selleks volitatud, kuid kellel puudus asjas võetud ütluste kohaselt teadmine

nimetatud tehingute sisust. Tavapärases majandustegevuses ei ole normaalne, et tehinguid

allkirjastavad isikud, kes ei ole tehingu asjaoludega kursis ja ei oska tavapärasest

majandustegevusest väljuva ühekordse tehingu kohta selgitusi anda.

Kaebaja kontrollis vagunite liikumist ja määras vagunite sihtkoha

Enne kaebaja, Unilizingsi ja Agrata vahelise tehingu sõlmimist, s.o juba 22.12.2004, olid 150

vagunit 300st konkreetsetele Kasahstanis ja Venemaal asuvatele AVR-i allrentnikele kaebuse esitaja

poolt riigist välja saadetud. Samuti olid AVR poolt Agratale müüdud 50 tsisternvagunit juba

varasemal perioodil AVR allrentnike kasutuses. Eelnevale ei ole kaebaja vastu vaielnud. Asjaolu, et

kaebaja vagunid liikusid enne nende võõrandamist AVR-i allrentnikele näitab ilmekalt, et enne

nende liisimist oli selge, kelle kätte nimetatud vagunid jõuavad. Seega oli enne Agrata reaalset

vagunitetehingusse kaasamist teada nii vagunite sihtturg kui ka allrentnikud. Vagunite riigist välja

liikumine enne võõrandamist, mida kinnitab ka kaebaja ise, muudab iseenesest ainetuks kaebaja

väite, et kaebajale ei olnud oluline, kes vagunid võõrandab ning annab veelkord kinnitust asjaolule,

et Agrata kaasamine väljus tavapärasest majandustegevusest.

Vastustaja peab siinkohal vajalikuks välja tuua vaidlusalusele tehingule eelnenud, sellega kaasnenud

ja sellele järgnenud olulisemad tehingud ja toimingud nende kronoloogilises järjestuses:

- Kaebaja tootis 2003 200 tsisternvagunit ning kogu valmistoodangu ostis AVR;

- 22.12.2004, s.o enne vaidlusalust tehingut olid 150 vagunit 300-st Kasahstanis ja Venemaal AVR

allrentnike kasutuses;

- 03.02.2005 ja 07.02.2005 müüs kaebaja kokku 300 vagunit (müügikäibemaks kokku 26 336 612

krooni) ning 11.05.2005 müüs AVR 50 vagunit (müügikäibemaks 4 206 822 krooni) liisinguandja

Unilizingsile;

- Vagunite soetamisega samadel kuupäevadel liisis Unilizings kõik 350 vagunit Agratale (350

vaguni müügikäibemaks 31 012 715 krooni);

- Alates märtsist 2005 rentis Agrata liisitud 300 vagunit AVR-ile;

- Agratale tagastati 20.05.2005 300 vaguni soetamisel tasutud sisendkäibemaks summas 25 000 000

krooni. 50 tsisternvaguni soetamisega seotud sisendkäibemaks summas 3 500 000 krooni tagastati

Agratale 15.09.2005;

- AVR lõpetas Agratale vagunite eest rendimaksete tasumise, mistõttu ei olnud viimasel võimalust

enam juunis 2006 liisingumakseid tasuda. Eeltoodust tulenevalt lõpetas Unilizings sõlmitud

liisingulepingud ja väljastas 20.06.2006 Agratale kreeditarved;

- Agrata ei kajastanud maksuhaldurile esitataval käibedeklaratsioonil temale väljastatud kreeditarvet

ning riigile jäi 2006. a tasumata käibemaks summas 19 409 545 krooni;

- Vastavalt esialgsele kokkuleppele tekkis peale liisingulepingute lõpetamist kaebajal vagunite

tagasiostukohustus. Unilizings väljastaski 30.06.2006 kaebajale 350 vaguni müügiarved summas 106

664 560,04 krooni (lisandus käibemaks summas 19 199 620, 76 krooni);

- Kaebaja müüs vagunid seejärel Unilizingsile ja hakkas neid endale tagasi liisima. Alates juunist

2006 andis kaebaja liisitud vagunid rendile AVR-ile.

Eeltoodud sündmuste käigust nähtub vagunite tehingu tegeliku majandusliku sisu hindamise

seisukohalt oluline asjaolu, et Agrata oli vaid ajutiselt kaebaja poolt toodetud vagunite soetaja.

Samas ei muutnud see tavapärast olukorda, kus kaebaja toodab vaguneid ning AVR soetab või

kasutab vaguneid. Eelnimetatu ei oleks olnud võimalik, kui Agrata oleks olnud iseseisev.

Vaidlusalune tehing oli poolte jaoks tavapäratu ühekordne tehing

Enne Agrataga sõlmitud tehingut müüs kaebaja kõik vagunid ainult AVR-ile ning ei tegelenud

vagunite rentimisega. Pärast käsitletavat tehingut müüs kaebuse esitaja jätkuvalt kõik toodetud

vagunid AVR-ile. Tehing Agrataga oli ühekordne, mistõttu väljus kaebaja käitumine tema

tavapärasest majandustegevusest. Oluline on teadvustada, et kaebaja loodi tsisternvaguneid tootvaks

ettevõtteks ning juba tehase rajamisel nähti ette, et kõik kaebuse esitaja poolt valmistatud vagunid

ostab ära sidusettevõte AVR. Maksuhaldur on kontrolli käigus tuvastanud, et vagunite liikumine

kaebajalt AVR-ile ja tegelik kontroll vagunite üle on ajalooliselt, sh vaidlusaluse tehingu ajal

Agrataga, olnud kogu aeg kaebajal või AVR-il. Sarnase ülesehitusega vagunite müügi- ja

finantseerimistehingud jätkusid kaebaja ja AVR-i vahel ka pärast Agrata rendi- ja liisinglepingu

lõpetamist nagu need olid toimunud enne Agrata kaasamist. Agrata jaoks oli tehing kahjumlik, millel

puudus ka perspektiivis tulu teenimise võimalus. Vagunite rendi hinda dikteeris rendileandja asemel

tavapäratult vagunite rentija (AVR) ning vagunite liisingfinantseerimine oli toimunud täiendavalt

kaasatud laenukapitali abil, mille osakaal võrreldes liisingfinantseerimise ulatuse ja prognoositava

rendimaksete tuluvooga oli ebamõistlikult suur ja ebarentaabel. Põhjendamatut äririski Agrata jaoks

iseloomustab ka AVR-ga sõlmitud rendilepingute lepingupoolte kohustuste vahekord AVR-i kui

vagunite rentija kasuks, kus rendileandja lepingust tulenevate kohustuste täitmise kulud on ületamas

vagunite rentijalt lepinguga saadavat väärtust (renditulu). Eelnevale lisaks ei kasutanud Agrata

AVR-i poolt lepingu lõpetamisel lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh ei nõudnud kahju

hüvitamist, et vähendada tehingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnenud kahju. Sisuliselt ei teinud

Agrata midagi selleks, et poolte kohustuste vahekord oleks tasakaalus või rendileandja kui

kasutuslepingu tugevama poole kasuks. Lisaks eelnevale kinnitab põhjendamatut äririski fakt, et

vagunite tehingule järgnes Agrata pankroti väljakuulutamine ning Agrata on tänaseks äriregistrist

kustutatud.

Tehingut rahastas kaebaja ja temaga seotud äriühingud

Agratal puudusid rahalised vahendid vagunite liisimiseks. Raha liisingumaksete tegemiseks saadi

Unilizingsi finantseeringust ja raha liikus ülekannetega järgnevalt: Unilizings > kaebaja > AVR >

Marine > Agrata > Unilizings. Pangakontode väljavõtete analüüsist selgus, et peale Agarata poolt

Unilizingsile esimese sissemakse tegemist (sissemakse tehti seotud isikutelt laenuks saadud raha eest

ning sisaldas üksnes väikest osa lepinguga ette nähtud 30% sissemaksest) alustas viimane kogu ostu-

müügilepingu finantseerimist ning kandis raha kaebuse esitajale, kes selle läbi seotud isikute

omakorda Agratele järgmiste sissemaksete tasumiseks edasi kandis. Ka kaebaja juhatuse liige

Lemmik Lehtmets tunnistas, et nemad finantseerisid vagunite soetamist, kuna kaebajal oli huvi

turustada oma toodangut ja saada toodangu pealt kasum. Kaebaja finantseeris Agratat vagunite

soetamisel, mistõttu on maksuhaldur seisukohal, et kaebaja oli vagunite tehingust kasu saaja nii

müüjana kui ka sisuliselt seotusest tulenevalt ostja kaudu. Asjaolu, et kaebaja finantseeris vagunite

müügist saadud rahaga Agrata poolt nende samade vagunite ostu, kinnitab, et tegelikult sõltus

Agrata täielikult kaebajast ning sisuliselt taasomandas kaebaja raha laenamise teel varem müüdud

vagunid. Vagunite tehingu finantseerimist kirjeldab ilmekalt teeside lisana nr 1 toodud skeem. Peale

kaebajalt saadud laenurahaga tehtud sissemaksete sooritamist sõltusid edasised Agrata

liisingumaksed AVR-i renditasudest. Renditasusid sai Agrata ainult AVR-ilt, kusjuures AVR,

teostades ülekandeid, ei märkinud selgitustesse, mis konkreetseid arveid ta tasub. AVR märkis

selgitustesse üksnes “arvete eest või osaline tasumine”. Oluline on lisada, et esialgne renditulu ei

katnud liisingumaksete kohustusi, mistõttu liising muutis liisingugraafikuid. Olukorras, kus Agrata

oleks olnud iseseisev, ei ole eluliselt usutav, et äriühing aktsepteerib ilma uut rentnikku otsimata

olukorda, kus temale tasutavad rendimaksed ei kata tasumisele kuuluvaid liisingumakseid.

Kaebaja sai tehingust maksueelise ja riigile tekkis selle tulemusel kahju

Maksuhaldur on kontrolli käigus tuvastanud, et kaebaja sai 350 tsisternvaguniga teostatud tehingust

selge maksueelise. Samuti on riigile kaebaja tegevuse tulemusel tekkinud kahju.

Kaebaja sai maksueelise ja riigile tekkis kahju (skeem)

Maksuhaldur taasesitab siinkohal 19.05.2011 istungil joonistatud skeemi ning kordab selgitavalt üle

maksueelise saamise ning riigi poolse kahju kannatamise fakti (vastustaja kasutab olukorra

lihtsustamise eesmärgil skeemis käibemaksuarvestuse protsentide tähistena arve 50 ja 100).

1) Esimene etapp - kaebaja müüs 300 ja AVR 50 vagunit Unilizingsile, kes need Agratale edasi

liisis. 350 vaguni liisimisel tasus Unilizings peale Agratalt esimese sissemakse saamist riigile kogu

tehingu käibemaksu ja Agrata arvas kogu tehingult sisendkäibemaksu maha.

(Agrata liisis Unilizingilt 350 vagunit)

Tasus riigile 100% km Arvas 100% sisendkm maha

2) Teine etapp – peale liisingulepingute sõlmimist hakkas Agarata vaguneid AVR-ile edasi rentima.

AVR lõpetas ilma igasuguste põhjendusteta Agratale vagunite eest rendimaksete tasumise, mistõttu

ei olnud viimasel võimalust enam juunis 2006 Unilizingsile liisingumakseid tasuda. Eeltoodust

tulenevalt lõpetas Unilizings liisingulepingud ja müüs vagunid kaebajale tagasi (kusjuures kaebaja ei

ostnud tagasi mitte ainult enda müüdud 300 vagunit, vaid ka AVR-i müüdud 50 vagunit). Siinkohal

on oluline rõhutada, et tulenevalt faktist, et liisinguandja näol oli tegemist Läti äriühinguga, erines

liisingumaksete käibemaksuarvestus Eesti praktikast. Kui Eestis oli tavapärane, et koos esimese

sissemaksega tasuti ära kogu liisingvara käibemaks, siis Unilizings arvestas käibemaksu suurust

proportsionaalselt iga osamakse suurusega (vastustaja vastuse lisad 224 ja 225). See lõi aga

omakorda olukorra, kus liisingulepingute lõpetamise hetkel oli küll riik kogu käibemaksu saanud ja

Agrata selle sisendkäibemaksuna maha arvanud, kuid reaalselt ei olnud Agrata kogu

käibemaksusummat veel Unilizingsile tasunud – seega tõi AVR-i algatusel rendimaksete lõpetamine

endaga kaasa kohese liisingulepingute lõpetamise, mille tulemusel Agrata sai selge maksueelise.

(liisingulepingu lõpetamine - tasutud 50% käibemaksust) (rent – renditasude maksmise lõpetamine)

Agratalt kätte saanud 50% Tasunud Unilizingsile 50%

tasumisele kuuluvast km kogu tasumisele kuuluvast km

3) Kolmas etapp – tulenevalt kaebaja tagasiostukohustusest (kaebaja andis Unilizingile garantii, et

ostab Agrataga sõlmitud liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral vagunid tagasi – vastustaja

vastuse lisa nr 159) müüs Unilizings vagunid kaebajale tagasi. Vagunite kaebajale tagasi müügil

tasus Unilizings riigile kogu müügitehingu käibe ja kaebaja arvas selle samas suuruses enda

sisendkäibemaksuna maha. Seega tekkis situatsioon, kus Unilizings ei olnud Agratalt saanud

tehingult arvestatud käibemaksu kogu ulatuses, kuid samas oli Unilizings tehingult arvestatud

käibemaksu riigile juba täies osas tasunud ja pidi nüüd riigile kaebajaga sõlmitud vagunite tagasiostu

tehingu jääkväärtuselt uuesti käibemaksu tasuma – see oleks kaasa toonud Unilizingsi

topeltmaksustamise. Maksuhalduri ülesandeks on topeltmaksustamist vältida. Eelnevast tulenevalt

aktsepteeriski maksuhaldur Unilizingsi poolt 20.06.2006 Agratale väljastatud kreeditarveid (SIA

Unilizings 18.06.2007 kontrollakt nr 12-3/389). Kreeditarvete väljastamisel tekkis Unilizingsil

võimalus Agrataga sõlmitud liisingulepingu alusel riigile tasutud, kuid Agratalt veel kätte saamata

käibemaksusumma

riigilt

tagasisaamiseks

–

sellega

vältis

maksuhaldur

Unilizingsi

topeltmaksustamist (kahju tekkimise moment on 20.06.2006 kreeditarvete aktsepteerimine ja selles

sisalduvas ulatuses käibemaksu summa Unilizingsile tagastamine). Seega tekkis Agratal kohustus

kreeditarveid oma käibemaksuarvestuses kajastada ja riigilt tagasi saadud, kuid Unilizingsile

tasumata käibemaksusumma tasuda.

(Flobergil oli vagunite tagasiostukohustus – müük)

50% (Unilizings lõpetas Agrataga liisingulepingu)

Arvas 50% Kuna ei olnud Agratalt 50% km saanud Tekkis 50%

sisendkm maha ja tasus Flobergile müügilt 50% km, tasumata ja ise maha

siis (2x50) topeltmaksustamine arvatud sisendkm

osas maksueelis

Vastustaja selgitab lisaks eelolevale kreeditarvete esitamisega seonduvat põhjalikumalt teeside

punktis 1.9.1.

Agratale tagastatud sisendkäibemaks liikus koheselt kaebajale

Punktis 1.7.1 toodud skeemi aluseks võttes maksuhaldur maksueelise tegeliku saaja osas teinud

täpsustuse. Kuigi skeemist nähtuvalt tekkis maksueelis Agratal maksustas maksuhaldur kaebaja.

Kaebaja maksustamine, lisaks kõikidele teistele faktilistele asjaolude kogumis tuginedes, on

põhjendatud, kuna äriühingule tagastatud käibemaks liikus koheselt, kas otse või läbi kaebajaga

seotud äriühingute kaebajale. Nimelt, maksuhalduri poolt 20.05.2005 Agrata tagastatud

käibemaksust (25 000 000 krooni täiendavalt kohtule esitatud dokumentides), kandis Agrata suure

enamuse edasi seotud äriühingutele, s.o AS-ile UVZ&AVR, AVR-ile ja AS-ile Marine Tanker

Service, selgitustega “laenu tagastamine”. AVR-ile ülekannet tehes oli selgituseks märgitud

“käibemaksu ja laenu tagastus”. Tagastatud käibemaksu liikumist kirjeldab ilmekalt teeside lisana nr

2 toodud skeem. Seega on maksuhaldur asunud põhjendatult seisukohale, et tegelikuks maksueelise

saajaks ja kogu tehinguteahela kontrollijaks oli kaebaja, kes lisaks tehingute finantseerimisele ka

suure osa Agratale tagastatud sisendkäibemaksust endale sai.

Tehingu on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, täidetud on MKS § 84 kohaldamise

koosseis ja tehingus esinevad maksupettuse tunnused

Käesoleval juhul on täidetud MKS § 84 kohaldamise koosseis ning esinevad maksupettusele viitavad

tunnused. MKS § 84 kohaldamisega seoses soovib vastustaja lisaks maksuotsusele viidata

Riigikohtu 26.05.2011 otsusele nr 3-3-1-23-11 (p 12-14). Antud lahend on majandusliku

tõlgendamise teemal värskeim ja selles on kokku võetud kõik MKS § 84 kohaldamise eeldused.

MKS § 84 sätestab, et kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest

kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi,

mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Majandusliku tõlgendamise

põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksukohustuslase tehingutele anda teistsuguse,

majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes

tehingu majanduslikest tagajärgedest. Maksu määramiseks ei piisa aga üksnes majandustegevuse

tegeliku sisu väljaselgitamisest. Maksuotsuses tuleb viidata maksu määramise õiguslikule alusele,

s.o põhjendada maksuotsust ka õiguslikult. Antud juhul ongi maksuhaldur maksumenetluses välja

selgitanud majandustegevuse tegeliku sisu ja viidanud õigusliku alusena MKS §-le 84. MKS § 84

kohaldamine on õigustatud juhul, kui on tegemist tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning

mille eesmärk on vältida maksude tasumist. Samas märkis kolleegium, et majandusliku

tõlgendamise meetodit saab rakendada ka sellisel juhul, kui tehingutel on ka muid eesmärke

maksudest kõrvalehoidumise kõrval, kuid maksueelise saamine on peamine eesmärk. Kirjeldatu on

äärmiselt oluline, kuna toetab maksuhalduri seisukohta, et isegi kui AVR üheltki liisinguandjalt

liisingut ei saanud (tõendatud on ainult 1 liisinguandja keeldumine liisingu andmisel - Unilizings) ja

üheks Agrata tehingusse kaasamise ajendiks oli vajadus realiseerida kaebaja toodetud vaguneid, siis

soodsaimate tehingutingimuste saavutamiseks oli maksumenetluses tuvastatud asjaoludel tehingu

korraldamise eesmärgiks maksueelise saamine. MKS §-s 84 väljendatud tehingu majandusliku sisu

tuvastamise põhimõtte kohaldamise eesmärgiks on vältida olukorda, kus maksukohustuse tekkimine

sõltub üksnes tehingu osapoolte tehingule antud moonutatud vormist. Tehingu sellise vormi

mittearvestamise tingimuseks maksustamisel on, et pooled on maksude tasumisest kõrvalehoidumise

eesmärgil valinud tehingu majanduslikule sisule mittevastava juriidilise vormi, millega nad püüdsid

õigusvastaselt saavutada maksustamisel soodsama tulemuse. Seega tuleb MKS § 84 kohaldamiseks

tuvastada, et maksukohustuslase tegevus oli suunatud sellele, et anda majandustegevusele ja tehtud

tehingule maksude tasumise vältimiseks moonutatud õiguslik vorm. Ülaltoodu üle saab aga

otsustada asjas tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt. Ka riigikohus on tõdenud, et ei saa välistada

olukorda, kus maksudest kõrvalehoidumise eesmärk tuleneb piisavalt selgelt faktilistest asjaoludest

ja sellise järelduse eiramine oleks ebamõistlik. Kui tegelike subjektiivsete kaalutluste

väljaselgitamine ei ole võimalik (maksukohustuslane ei ole täitnud maksumenetluse käigus

kaasaaitamiskohustust ning on sellega muutnud toimingute eesmärgi tuvastamise võimatuks), võivad

määravaks osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksukohustusest kõrvalehoidumist. Samuti

on oluline näidata, kuidas ja millises ulatuses toimiks õigusvastane maksueelis, mida püüti

majandustegevusele ja konkreetsetele tehingutele mittevastava juriidilise vormi andmise abil

saavutada. Teguriteks, mis peaksid koostoimes mõjuma ja tõendama väidetava tehingu kohase

majandusliku sisu puudumist, võiksid olla näiteks tehingutes osalejate vahelised juriidilised,

majanduslikud ja/või isiklikud sidemed; tehingute jada, kus ühe tehingu käigus tekkinud õigussuhe

oleks olnud ülejäänud tehingute tegemiseta mõttetu; sellise jada etteplaneeritus; jadas mõne etapi

puhul

majandusliku

eesmärgi

puudumine;

tehingute

ebaloomulikkus

võrreldes

tavalise

majandustegevusega; tehingute ajaline järgnevus ja kiirus. Kontrolli käigus ongi maksuhaldur

tuvastanud maksueelise ja täiendavalt välja toonud fakti, et riik kannatas kahju. Samuti on vastustaja

faktilistele asjaoludele tuginedes leidnud, et Agrata kaasati 350 tsisternvaguniga seotud tehingutesse

maksueelise saamise eesmärgil ja tegeliku tuvastatud majandusliku sisu kohaselt viidatud äriühing

nimetatud tehingutes üldse ei osalenudki. Eelnevast tulenevalt hindas maksuhaldur Riigikohtu

praktikale tuginedes tehingud ümber vastavalt nende tegelikule majanduslikule sisule ja tuvastas, et

kaebaja müüs 300 vagunit Unilizingsile, kes liisis need vagunid kaebajale tagasi ning andis seejärel

AVR-ile rendile. 50 tsisternvaguni puhul müüs AVR vagunid Unilizingsi finantseerimisel tegelikult

kaebajale, kes neid vaguneid AVR-ile edasi rentima hakkas. Sisuliselt tekitas kaebaja endale

käibevahendeid, lahendati väidetav situatsioon, kus AVR ei saanud ise vaguneid liisingusse võtta ja

säilis tavapärane olukord, kus vagunid olid ARV allrentnike käes Kashastanis ja Venemaal. Oluline

on rõhutada, et peale rendimaksete lõpetamist ja Agrata pankrotistumist rakendus ka reaalselt

maksuhalduri poolt Maksuotsuses viidatud skeem, kus kaebaja peale vagunite Unilizingsilt

tagasiostmist need uuesti liisinguandjale maha müüs ja ise endale tagasi liisis, andes seejuures

vagunid rendile AVR-ile. Hoolimata asjaolust, et MKS § 84 kohaldamise koosseis on täielikult

täidetud soovib vastustaja selgitada, et antud kaasuses esinevad ka kõik maksupettuse

toimepanemisele viitavad tunnused.

Seisukohta, et kaebaja on toime pannud maksupettuse läbi Agrata kaasamise 350 tsisternvaguniga

tehtud

tehingutesse

üksnes

maksudest

kõrvalehoidumise

eesmärgil,

toetavad

järgmised

maksumenetluses tuvastatud faktilised asjaolud:

1)vagunite asukoht enne müüki;

2)isikute seotus;

3)kaebajaga seotud isikute mõjuvõim Agrata tahte suunamisel;

4)tehingu tavapäratus;

5)tehingu finantseerimine kaebuse esitaja ja temaga seotud äriühingute poolt;

6)tehinguga seotud füüsiliste isikute suutmatus tehingu üksikasjade kohta teavet anda;

7)Agrata ärimudel;

8)vagunite asukoht enne müüki;

9)vaidlusaluse Agrata rendileandmise tehingule järgnenud sündmuste kulg;

10)Agrata makseraskuste tekitamine kaebuse esitajaga seotud isiku poolt;

11)maksueelise saamine tagastatud käibemaksu liikumise kaudu kaebajale.

Oluline on teadvustada, et kõik viidatud ja ülalpool lahti kirjutatud asjaolud vastavad kohtupraktikas

kirjeldatud maksupettuse tunnustele ning maksupettusega võib olla tegemist ka olukorras, kus kaup

on tegelikult liikunud. Seega, kui maksumenetluses tuvastatakse, et kaup oli olemas ja maksuhaldur

suudab tõendada maksukohustuslase pahausksust (isik oli pettusest teadlik), siis on maksuhalduril

alus maksusumma määramiseks (sisendkäibemaksusumma mahaarvamise keelamiseks). Antud juhul

tuvastaski maksuhaldur, et Agrata kaasati 350 tsisternvaguniga tehingutesse üksnes maksueelise

saamise eesmärgil. Kaebaja sai läbi maksupettuse läbi viimise maksueelise ning riik kannatas kahju -

müüdud kauba maksumuselt jäi käibemaksusumma riigieelarvesse laekumata. Maksueelise

saamisega ja rahade liikumisega seonduvatel skeemidel esitatut arvestades on MKS § 84

kohaldamise ja maksupettuse aspektist oluline eraldi selgitada, et AVR-ga kokku lepitud vagunite

renditasu ei taganud Agratale võimalust tasuda maksegraafikule vastavaid liisingumakseid ega

esimese sissemaksega seotud kohustusi. Seni, kuni Unilizingsi ja Agrata vahel ei olnud üle vaadatud

liisingumaksete graafikud, ei võimaldanud Agrata igakuine renditulu tasuda igakuiseid

liisingumaksed. Agrata sõltus kogu aeg kaebuse esitaja sidusettevõttelt AVR-lt saadavatest

rendituludest. AVR reguleeris Unilizingsi ja Agrata vahelise liisingulepingu kestvust renditasude

tasumisega, riskimata seejuures vagunitest ilma jäämisega (kaebaja kohustus vagunid liisingulepingu

katkedes tagasi osta). 2006 lõpetas AVR renditasu maksmise Agratale, mis viis olukorrani, kus

Unilizings lõpetas viimasega lepingu. Seejärel tasus AVR Unilizingsile Agrata liisingugraafiku

järgsed võlad, mis olid tekkinud seoses AVR-i poolt renditasude maksmata jätmisega.

Liisinglepingu lõpetamisega ei kaasnenud kaebuse esitajale ja AVR-le mingeid riske, kuna AVR

jätkas vagunite rentimist kaebuse esitajalt ning vagunid opereerisid jätkuvalt Kasahstanis ja

Venemaal (AVR allrentnike juures). Seega oli maksuhalduri hinnangul juba veebruaris 2005 ette

näha, et Agrata satub makseraksustesse, misjärel liiguvad vagunid tagasi kaebuse esitaja omandisse.

Selge on, et nii enne kui ka pärast nimetatud tehingu tegemist müüs kaebuse esitaja kõik vagunid

AVR-ile. Veelgi enam, tuvastatud on, et ka vagunite Agrata “omanduses” oleku ajal eksisteeris

sisuliselt sama olukord. Kaebuse esitaja küll müüs läbi liisingufirma vagunid Agratale, kuid ei

riskinud liisingulepingu katkemise korral realiseeruva vagunite tagasiostukohustuse tõttu nendest

ilma jäämisega. Arvestades, et Agrata rentis kõik vagunid edasi AVR-le, säilis ka tavapärane

olukord, kus AVR rendib vaguneid omakorda enda allrentnikele. Faktile, et Agrata oli seotud

kohustusega rentida kõik vagunid AVR-ile viitab nii teatud osa vagunite viibimine AVR-i

allrentnike valduses juba enne Agrata sõlmitud müügilepingut, vagunite AVR-ile rentimine

hoolimata majandustegevuseks ebapiisavatest rendituludest, kui ka asjaolu, et vagunitega tegelesid

Agrata siseselt üksnes AVR-i töötajad. Samuti puuduvad igasugused tõendid, et Agrata oleks

vagunitega ise üldse toimetanud. Seega on õiged maksuhalduri järeldused, et Agrata sisuliselt

tehingus üldse ei osalenudki ja kaasati üksnes maksupettuse läbi viimise eesmärgil. Raha vagunite

soetamiseks laenas Agratale kaebaja, mistõttu finantseeris viimane sisuliselt ise endalt vagunite

soetamist. Tänu asjaolule, et vagunid olid kõik AVR-i ja tema allrentnike valduses, said kaebuse

esitaja ja tema sidusettevõte läbi rendimaksete tasumise kontrollida Agrata tulu. Rendimaksetest

saadava tulu näol oli aga tegemist Agrata ainsa sissetulekuallikaga peale seotud isikutelt

lennundustegevuse käigus saadud laenude, mistõttu sõltus renditasude laekumisest ka

liisingukohustuste täitmine. Just nende samade rendimaksete tasumise ühepoolne ja põhistamata

lõpetamine AVR-i poolt viiski liisingulepingu lõpetamiseni, kreeditarvete esitamiseni ning päädis

Agrata pankrotiga. Lisaks eelnevale on ka Agrata juhatuse liige kinnitanud, et äriühingu tegevust

kontrollis kaebaja üks omanikest ning mingil hetkel ei olnud ta enam vajalik. Eelnevast lähtuvalt on

kinnitust leidnud, et Agrata 350 tsisternvaguniga seotud tehingutes mitte mingisugust iseseisvust ei

omanud ning kogu tema tegevus ja majandamisvõime oli täielikult kaebaja ning tema sidusettevõtte

kontrolli all. Äriühingu iseseisvuse puudumine ja käibemaksu tagastamisel teis(t)e pool(t)e kontrolli

all tegutsemine viitab aga Riigikohtu hinnangul selgelt maksupettusele. Riigikohus on nimetatud

põhimõtet rõhutanud lahendi nr 3-3-1-74-09 punktis 10, nr 3-3-1-39-03 punktis 12 ja nr 3-3-1-50-03

punktis 10. Samuti kinnitavad maksupettuse toimumist ülalviidatud lahendite kohaselt andmed selle

kohta, kelle kasutusse on läinud ostja poolt müüjale makstud raha. Käesoleval juhul on maksuhaldur

tuvastanud, et kaebuse esitaja maksis ise endalt ostetud vagunite soetamise kinni ning riigi poolt

Agratale tagastatud sisendkäibemaks liikus suures osas kaebuse esitajale. Eeltoodust johtuvalt ei ole

vaidlust selles, et kreeditarvetest nähtuv deklareerimata jäetud maksukohustus tuleb täita läbi oma

sidusettevõtte Agratat kontrollinud kaebuse esitajal. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja ja temaga

seotud äriühingud olid Agratasse laenude näol paigutanud sedavõrd palju raha ning puudusid

igasugused reaalsed lootused selle kasvõi osaliseks tagasi saamiseks, on tõenäoline, et Agrata

tahtlike makseraskuste tekitamise eesmärgiks oli kaebajale sisendkäibemaksu tagastamine, mis

eeldaski juba algselt seda, et liisingulepingu tühistamisel käibedeklaratsiooni ei parandata ja Agrata

nö lastakse pankrotti.

Maksuhalduri seisukohad tehinguosaliste suhtes on kooskõlas seaduse ja haldusõiguse põhimõtetega.

Kohtuasja materjalide juurde võetud 18.06.2007 kontrollaktist nr 12-3/389 nähtub selgelt, et

Unilizingsil oli õigus Agratale kreeditarved esitada ning viimasel oli kohustus neid oma

käibemaksuarvestuses kajastada. Nimetatud kontrollaktis on välja toodud kogu küsimust puudutav

kirjavahetus, sealhulgas nii Rahandusministeeriumi kui ka Maksu- ja Tolliameti maksude osakonna

seisukoht. Maksuhaldur on antud teemat kokkuvõtvalt käsitlenud ka kaebajale adresseeritud

29.08.2008 kirjas nr 12-8/26615-1 ja sellele on vastustaja poolt kohtumenetluse kestel korduvalt

viidatud. Kohtumenetluses on vastustaja põhjalikult selgitanud, et maksuhaldur lähtus esialgset

hinnangut andes põhimõttest, et käibemaksuarvestuse korrigeerimise eelduseks võib lugeda seda, et

maksukohustuslasest ostja on kogu käibemaksusumma müüjale tasunud ja peale kapitalirendi

lepingu lõppemist on müüja käibemaksusumma ostjale tagastanud. Seega lähtus maksuhalduri

seisukoht eeldusest, et liisinguvõtja (Agrata) on liisinguandjale (Unilizings) tasunud esimese

sissemaksega kogu liisingvara käibemaksu. Antud juhul esitas Unilizings Agratale arve kogu

liisingobjekti maksumuse kohta. Vastavalt käibemaksuseadusele arvestas ja tasus Unilizings

käibemaksu liisinguobjekti üleandmisel ning Agrata arvas koheselt maha kogu tehingult arvestatud

sisendkäibemaksu. Kusjuures Agrata ei tasunud kogu arvel kajastatud summat kohe, vaid alustas

maksmist osade kaupa – kontrolli käigus selgus, et Agrata ei tasunud Unilizingsile koheselt kogu

käibemaksu (vastustaja vastuse lisad 224 ja 225), mistõttu ei pidanud Unilizings kreeditarve

väljastamisel tagastama Agratale käibemaksu ega korrigeerima selle summa ulatuses oma

käibemaksuarvestust.

Fakti, et Agrata ei tasunud esimese sissemaksega kogu liisingvara käibemaksu tõendab alljärgnev:

- Agrata arvelduskonto väljavõtete ülekannete selgitustest ei nähtu, et Agrata oleks tasunud kogu

liisinguvara käibemaksu;

- Analüüsides liisitud vara koguväärtust, liisitud vara graafikujärgseid makseid ning kaebuse

esitajale müüdava vara jääkmaksumust, ilmneb, et Agrata tasus Unilizingsile käibemaksu

proportsionaalselt välja ostetud vara maksumusega;

- Unilizings kinnitas 04.04.2008 maksuhaldurile edastatud vastuses, et Agrata tasus finantsliisingu

lepingutes ettenähtud esimesed sissemaksed 30% ulatuses kogu lepingute maksumusest;

- Unilizings pearaamatupidaja 08.06.2007 e-kiri. Nimetatud e-kirjas selgitakse, et Agrata poolt

tasutud esimene sissemakse ei sisaldanud kogu vara käibemaksu, vaid 30% vara maksumusest,

millele lisandus vastava makse suuruselt arvestatud käibemaks.

- Unilizings arvetelt nähtub, et käibemaks on arvestatud vastavalt konkreetse liisingumakse

suurusele, mistõttu ei saa olla vaidlust ka selles, et kaebaja ei tasunud esimese liisingmaksega

käibemaksu kogu tehinguväärtuse ulatuses. Vastupidiseks järelduseks tõendid puuduvad.

Juhul, kui liisingleping lõpetatakse ning kaup ennetähtaegselt tagastatakse, tuleb liisinguvõtjalt

(Agrata) laekumata jäävate maksete väärtuse osas liisinguandja (Unilizings) käibemaksukohustust ja

liisinguvõtja (Agrata) sisendkäibemaksu vähendada. Vastasel korral, arvestades, et liisinguandja

(Unilizings) müüs esialgsele müüjale (kaebaja) vagunid tagasi ning tasus sellelt ühtlasi käibemaksu,

oleks tegemist liisinguandja (Unilizings) topeltmaksustamisega – liisinguandja oleks tasunud

käibemaksu nii esialgse tehingu koguväärtuselt kui ka vagunite tagasimüümisel nende

jääkväärtuselt. Eelnevad selgitused kinnitavad, et olukorras, kus Agrata ei tasunud esimese maksega

kogu liisingvara käibemaksu, vaid üksnes osa sellest ja kreeditarvete esitamise õiguse piiramine

oleks kaasa toonud Unilizingsi topeltmaksustamise, oli Unilizings tegevus kreeditarvete

väljastamisel õiguspärane. Lisaks Unilizingsile tehtud kontrolliaktis välja toodu kahtluse alla

seadmisele on kaebaja viidanud ka maksuhalduri poolt 23.05.2005 Agratale tehtud tagastusnõude

rahuldamise otsuse ja 23.12.2009 Marine Tanker revisjoni lõpetamise teate Maksotsusega vastuolus

oleku kohta. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ja selgitab, et vaidlustatud Maksuotsusest varasemas,

Agratale tagastatud käibemaksu tagastusnõude, kontrollis lähtus maksuhaldur selle hetke

situatsioonist ja käibemaksuseadusest tulenevatest põhimõtetest ning täpsemad asjaolud koos

maksudest kõrvalehoidmisega ei olnud veel saabunud.

Samuti ei saa tähelepanuta jätta alljärgnevat:

- Topeltmaksustamise küsimust ei tõusetu, kuna maksuhaldur muutis paralleelselt maksuotsuse

väljastamisega Agrata maksuarvestust. Samuti teavitati 16.03.2009 kirjaga nr 12-8/41204-2 Agrata

pankrotihaldurit kontrolli kestel tuvastatust ning anti võimalus enda positsiooni esitamiseks;

- Käesoleva vaidluse esemeks olev maksuotsus on küll kehtiv, kuid ei ole lõplikult jõustunud; -

haldusakti õiguspärasus ei ole leidnud kohtulikku kinnitust – mistõttu on ennatlik rääkida üksteise

suhtes vastuolus olevatest haldusaktidest;

- Agratat kui subjekti enam ei eksisteeri. Seega puudub isik, kellele täiendavaid, võimalikke kaebaja

poolt viidatud vastuolusid välistavaid, haldusakte teha.

Sarnaselt Agaratat ja Unilizingsit puudutavaga ei ole asjakohane väide Marine kontrolli tulemusel

tehtud revisjoni lõpetamise teate Maksuotsusega vastuolus oleku kohta. Vastustaja selgitas istungil

piisava põhjalikkusega, et maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla kogu Agrata tegevust, vaid

üksnes tema iseseisvust 350 tsisternvagunitega tehtud tehingute tegemise osas. Seetõttu ei ole

maksuotsus vastuolus ka Marine revisjoni käigus tuvastatuga.

Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et maksuhalduri seisukohad tehinguosaliste suhtes on kooskõlas

seaduse, haldusõiguse põhimõtetega ja vastuolusid kaebaja poolt viidatud haldusaktides ei esine.

Maaklertehingut kaebaja ja Essinge Förvalting AG vahel ei toimunud

Maksuhaldur on antud küsimuses tuginenud eeskätt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-59-05 punktile 9.

Nimetatud otsuses sedastab Riigikohus, et tehingutele hinnangu andmisel ei tule lähtuda pelgalt

tehingu dokumentaalsest vormist, vaid välja tuleb selgitada selle tegelik majanduslik sisu.

Maksuhaldur on nimetatud põhimõttele tuginedes tuvastanud, et arvetel kajastatud maaklertehingut

ei toimunud, mistõttu ei ole nimetatud ettekäändel tehtud väljamaksed ettevõtlusega seotud ning

kuuluvad maksustamisele tulumaksuga (maksuotsuse lk 41-50). Tehingu mittetoimumist kinnitavad

ennekõike mitmed vastuolud. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et kui maaklerlepingus oli tasumise

tähtpäevaks märgitud 15.01.2005, siis vastavasisuline arve esitati alles 27.04.2005 – seega esitati

arve lepingus märgitud tasumise tähtpäevast tunduvalt hiljem. Samuti on märkimisväärne, et osa

vaguneid, mille eest tasuti maaklerlepingu alusel, olid juba enne maaklerlepingu sõlmimist Eestisse

toimetatud – seega tekkis eluliselt ebausutav situatsioon, kus kaebaja sõnul ilma maaklertehingu

sõlmimiseta välistatud tehing oli enne maaklertehingu sõlmimist juba osaliselt realiseerunud.

Täiendavalt on oluline ära märkida, et tehinguga seotud isikud selle üksikasju ja tegelikku vajadust

ning eesmärkki maksuhaldurile selgitada ei osanud. Samuti ei ole suutnud seda teha käesolevas

menetluses kaebaja. Samuti ei saa tähelepanuta jätta maaklertehingu vajaduse küsimust. Oluline on

rõhutada, et äriühing UBT, kelle kaudu vagunid Eestisse jõudsid, oli kaebaja enamusaktsionär (51%

osalus). Eluliselt ei ole usutav, et ettevõtte peab iseenda omanduses olevale äriühingule vagunite

müümiseks maaklerteenust kasutama ja seeläbi lisakulutusi tegema. Ka ei olnud UBT kodulehel

olevatest andmetest nähtuvalt maaklertehingu sõlmimise perioodil Essinget äriühingu ametlike

maaklerite seas. Lisaks arvestades, et Essingele tasuti kaebaja poolt mitte lepingus ettenähtud

tähtaegadel, vaid peale riigi poolt Agratale sisendkäibemaksu tagastamist ja selle kaebajani jõudmist,

on selge, et nimetatud tehingut tegelikult aset ei leidnud ja see oli sõlmitud äriühingust rahaliste

vahendite maksuvabalt välja viimise eesmärgil. Selline tegevus saab olla üksnes tahtlik.

Tehingud äriühingutega Mäenurga Talu, Valge Hobu Trahter, Ontika Mõis, Toila Sanatoorium,

Raadne puhkekeskus ja Vaikla puhkekeskus

Kaebaja argumendid puutuvalt erisoodustusena käitlevatesse maksudesse ja ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt tasumisele kuuluvasse tulumaksu on piirdunud vaid aegumise väitega.

Vastustaja jääb vastuses kaebusele toodud seiskohtade juurde ega pea otstarbekaks nimetatud

seisukohti üle korrata. Vastustaja toonitab täiendavalt, et käesoleval juhul on maksuhalduri poolt

välja toodud tegude näol tegemist selliste tegudega, mille tõendatuse korral on tahtlus pigem

tõenäoline kui kaheldav. Kui maksuõigusrikkumine on loetud maksuhalduri poolt tõendatuks, tuleb

ennekõike maksukohustuslasel tõendada, et ta ei soovinud maksuseadusi rikkuda ega olnud teo

õigusvastasusest teadlik. Tahtluse kontrollimine ei pruugi olla võimatu isegi juhul, kui sellekohane

motivatsioon maksuotsuses üldse puudub. Tahtlus väljendub ennekõike faktilistes asjaoludes, mida

on võimalik tuvastada ka kohtul. Samuti võib tahtlus olla ka kaudne. Viimase puhul on piisav kui

maksuõigusrikkumisena käsitatavat tegu toime pannes oli maksukohustuslane teadlik teo

õigusvastasusest või pidi olema sellest teadlik. Eelnevast tulenevalt on kaebuse esitaja väited

tahtluse maksuhalduri poolt tõendamata jätmisest kui ka viide põhjenduste ning tõendite puudumise

kohta kohatud ning kindlasti mitte piisavad muutmaks maksuotsust õigusvastaseks ja veeretamaks

maksukohustuslase tõendamiskoormust vastustajale. Asjaolu, et kaebuse esitaja aegumise

kohaldamise ettekäändel teatud maksuotsuse punktidele vastuväiteid ei esita on lisaks viimase

kaalutlusotsusele ka selge märk maksuotsuses välja toodu õiguspärasuse kohta.

Vastuväited kontrolli läbiviimisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamise etteheite osas

Kuna kohtuistungitel ei esitanud kaebaja täiendavaid seisukohti seoses väidetava kontrolli

läbiviimisega viivitamise õigusvastasusega jääb vastustaja selle küsimuses enda vastuses kaebusele

toodud seisukohtade juurde.

Vastustaja seisukoht ja vastuväited PMTK intressinõude tühistamise nõudele

Vastustaja on seisukohal, et kaebus intressinõude tühistamiseks on põhjendamatu järgnevatel

motiividel: kaebusest nähtuvalt ei nõustu kaebaja maksuotsuses toodud maksukohustusega ja sellest

lähtuvalt on kaebaja ka enda vastuväited intressinõudele rajanud. Seevastu intressinõue põhineb

eeldusel, kontrollitaval perioodil (2005-2006) on kaebaja maksuseadusi rikkunud, mistõttu on

kaebaja väited puutuvalt vaidlusesemesse põhimõtteliselt valed. Maksuvõla ja intressi arvestamise

kohustus on maksukohustuslasel endal ning ta peab ise maksuvõla suuruse üle arvet pidama (MKS §

56 lg 2, § 88 lg 1 ja § 115 lg 1). Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud endapoolset, n.ö tema

arvates õiget intressi arvestust. Samuti ei saa märkimata jätta, kui kaebaja jaoks jäi intressinõue

arusaamatuks, siis seadusest tulenevalt oleks olnud võimalus selgituse saamiseks pöörduda

maksuhalduri juurde (MKS § 14).

Intressinõude esitamisel on järgitud kõiki seaduse nõudeid

Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. MKS § 115 lg 1 kohaselt on maksumaksja kohustatud

arvestama ja tasuma intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt. Sama sätte lg 3 kohaselt esitab

maksuhaldur intressinõude juhul, kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt MKS §

115 lg 1 ja 2 sätestatule. MKS § 115 lg 3 kohaselt näidatakse intressinõudes viivitatud päevade arv,

intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Vastustaja märgib, et iseenesest

asjaolu, kui intressivõla kujunemine jääb maksukohustuslase jaoks arusaamatuks, ei anna alust

intressinõude tühistamiseks.

Kokkuvõtlikult nähtub intressinõudelt selgelt, et selles on esitatud:

- intressimäär 0,06% tasumata maksusummalt (MKS § 115 lg 1 ja MKS § 117 lg 1);

- intressisumma (16 094 535 krooni);

- tasumise tähtaeg (kümme päeva intressinõude saamise päevast arvates);

- Intressinõudele lisatud tasumisele kuuluva intressivõla kujunemisest tuleneb intressi arvestamise

metoodika (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga ning

korrutatuna intressimääraga);

- Intressinõudele lisatud tasumisele kuuluva intressivõla kujunemisest on jälgitav intressiarvestus

maksuliikide lõikes (II veerus nõude liik, III veerus nõude alus, IV veerus maksusumma tasumise

tähtpäev, V veerus maksusumma tegelik tasumise päev, VI veerus viivitatud päevade arv, VII veerus

tasumisele kulunud maksusumma, VIII veerus intressimäär, IX veerus arvestatud intressisumma

ning intressisumma kokku).

Intressinõudest nähtub, et intressiarvestuse kaardi III-s veerus nähtub nõude alusena kas tegemist on

deklaratsioonist (TSD / KMD) tuleneva intressivõlaga või maksuotsusega (MO) korrigeeritud

vastava deklaratsiooni alusel kujunenud intressivõlaga. Intressivähendusi kajastavatel ridadel on

veergudes VII (tasumisele kulunud maksusumma) ja IX (veerus arvestatud intressisumma kokku)

miinus märgiga. Intressivähendusi kajastavatel ridadel on III-s veerus viide konkreetsele nõude

alusele. MKS § 119 lg 2 järgi ei arvestata intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle

osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse, maksuseaduse või

tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Järelikult ei ole

maksuhaldur arvestanud vastava perioodi seisuga kaebajal olnud enammakse summalt intressi.

Intressinõudes on seega esitatud kõik MKS § 115 lg 3 nõutud andmed. MKS § 119 lg 2 kohaselt

intressi ei arvestata tähtpäevaks tasumata käesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel

maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Summeeritud intressiarvestus tuleneb

seadusest. Intressiarvestus on esitatud kooskõlas MKS § 119 lg-le 2 tuleneva summeeritud intressi

arvestamise põhimõttega. Intressiarvestus on esitatud kooskõlas MKS § 115 lg 3 ja MKS § 119 lg 2

nõuetega.

Intressinõue on esitatud tähtaegselt

MKS § 118 lg 1 kohaselt on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta, arvates maksusumma

täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või

tasaarvestamise päevast. Seega tuleb intressi aegumise arvestamisel lähtuda hetkest, mil

maksusumma on täielikult tasutud. Kaebaja sai haldusasjas nr 3-09-709 vaidluse esemeks oleva

maksuotsuse kätte 03.03.2009. Viidatud maksuotsusest tuleneva maksusumma tasus kaebaja

10.04.2009. Intressinõude lisa IV veerust nähtub, mis hetkest alates on maksusumma tasumise

tähtpäev arvestusest päevades arvestatud. Seega keskendub kaebaja intressiarvestuse aegumisele

tuginedes eksitavalt maksukohustuste tekkimise ajale, kuid intresside arvestamise aegumine hakkab

kulgema ajast, mil kohustus täideti. Vastustaja selgitab, et liidetud haldusasjas nr 3-09-709 on

vastustaja põhjalikult selgitatud, milles seisneb maksuotsusega määratud maksusummade tahtlik

tasumata jätmine. Sestap vastustaja leiab, et põhimaksuvõla vaidluses kinnitust leidnud tahtluse

motivatsioon ei pea sisalduma kõrvalnõuet käsitlevas intressinõudes. Tahtlus on kontrollitav liidetud

haldusasjas avaldatud materjalidest, mida on võimalik tuvastada vajadusel ka kohtul. Seega on

ebaõige pidada intressinõuet aegunuks.

Kaebaja väide vastuvõtuviivitusest on põhjendamatu

Vastustaja ei nõustu kaebaja vastuvõtuviivituse väidetega ja leiab, et kaebaja paralleeli toomine

MKS § 119 lg 2 VÕS § 119 lg 1 vahel on asjatundmatu. Vastusaja on selgitanud, kuidas MKS § 119

lg 1 rakendub ning kuidas maksuhaldur viidatud sätet vastavalt selle mõttele antud juhul kohaldas.

Kaebaja on kaebuses tähelepanu juhtinud sellele, et intressikohustus on aktsessoorne, st eeldab

kehtiva põhivõla olemasolu. Vastustaja nõustub, et tõepoolest intressikohustus on põhimaksuvõla

suhtes kõrvalkohustus. Seejuures on aga kaebaja jätnud tähelepanuta, et maksukohustuslane peab ise

lisaks raamatupidamisarvestusele pidama täiendavat arvestust maksustamise seisukohast tähendust

omavate asjaolude kohta (MKS § 57). Ei ole õige ka väita justkui ei teadnud kaebaja

intressikohustuse täitmiseks põhivõla suurust ja see ei ole tingitud tema enda tegevusest. Nimelt just

selle sama põhi(maksu)võla menetluse raames on leidnud kinnitust, et maksuõigusrikkumisena

käsitatavat tegu toime pannes oli kaebaja teadlik teo õigusvastasusest või pidi olema sellest teadlik.

Teiste sõnadega, ei oleks väidetavat viivitust olnud, kui kaebaja oleks ise tähtaegselt ja õigete

andmetega maksuarvestuse kohaselt deklareerinud.

Revisjoni kestvuse aja eest maksuintressi arvestamine on põhistatud

Maksuhaldur on revisjoni kestusega seonduvat põhjalikult käsitlenud vastuses maksuotsusele

esitatud kaebusele ega pea seetõttu vajalikuks siinkohal täiendavalt juba varasemalt välja toodut

kordama hakata. Oluline on üksnes rõhutada, et revisjoni läbi viimisel jälgiti kõiki seadusest

tulenevaid nõudeid ning selle 2 aasta ja 1 kuu pikkune kestus oli igati põhjendatud. Seega,

arvestades asja mahukust, maksuhalduri piiratud ressursse, igakülgselt uurimispõhimõtte järgimist,

iga revisjoni pikendamise otsuse põhistatust ning kaebaja poolset ebapiisavat kaasaitamiskohustuse

täitmist, ei ole käesoleval juhul põhjust rääkida revisjoni ebamõistlikust pikkusest ega ka intressi

arvestamise peatumisest revisjoni ajaks olukorras, kus seadusandja seda ette näinud ei ole.

Intressinõude suurus

MKS § 119 lg 1 annab alused juhtudeks kui intressi arvestamine peatub. Viidatud sätte punkti 5

kohaselt peatub intressiarvestus juhul kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva

maksusumma. Seega on seadusandja leidnud, et intressisumma on ebamõistlikult suur juhul, kui ta

ületab intressinõude arvestamise aluseks oleva maksusumma. Antud juhul sellist olukorda ei esine –

maksuotsuse kohaselt on tasumisele kuuluv maksusumma kokku 23 218 758 krooni ning määratud

ja tasumisele kuuluv intress kokku 16 094 535 krooni. Arvestades aga sätte sõnastust –

intressisumma arvestamise aluseks olev maksusumma – võib asuda seisukohale, et intressisumma

peaks olema selle arvestamise peatamiseks vähemalt 28 500 000 krooni (nimelt on maksuhaldur

vagunite tehinguga seotud käibemaksu puudutava intressisumma arvestamisel lähtunud alusetult

tagastatud käibemaksu enammaksest summas 28 500 000 krooni). Eelkirjeldatust johtuvalt on selge,

et intressisumma ei ole ebamõistlikult suur.

Intressi arvestamise metoodika on selge ja kontrollitav

MKS § 115 lg 3 sõnastab, et kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud

päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Tähtaeg ei või olla

lühem kui 10 päeva. Intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid.

Vastupidiselt kaebaja arvamusele on intressinõudele lisatud intressiarvestuse kaardil kajastatud nii

nõude liik, maksustamisperiood, viivitatud päevade arv, intressimäär kui ka tasumisele kuuluv

intressisumma. Samuti on korrektselt välja toodud intressivähendused – intressivähendus (miinusega

read) tähendab seda, kui intressi arvestamise perioodis eksisteerib arvestussüsteemis ettemaks, siis

kasutatakse ettemaks nõuete intresside kompenseerimiseks – intressivähenduse võrra väheneb

maksukohustuslase tasumisele kuuluv intressisumma maksuhalduri ees (Vt ka käesoleva vastuse p

5.1). Samuti ei saa jääda ebaselgeks, kuidas on tekkinud intressinõude lisas märgitud maksuvõla

summad. Eelnevas alapunktis selgitas maksuhaldur, et lähtub tulenevalt seadusest, vagunite

tehinguga seotud intressisumma arvutamisel maksusummast suurusega 28 500 000 krooni.

Nimetatud summa on maksuotsusest nähtuvalt maksukohustuslasele alusetult tagastatud summa

(20.05.2005 tagastatud summa 25 000 000 krooni ja 15.09.2005 tagastatud summa 3 500 000

krooni), millelt on kohustus arvestada ja tasuda intressi (MKS § 115 lg 2). Fakt, et maksuotsusega

määratud ja tasumisele kuuluv maksusumma erineb käibemaksu osas intressinõude aluseks olevast

maksusummast, tuleneb asjaolust, et Agrata vagunite ostu-müügi ega renditehingus ei osalenud ning

tehingute ümberhindamine tõi endaga kaasa erinevad loogilised ja selleks vajalikud, kõikide

tehingutes osalenud isikute vahelisi tasumisi arvestavad, ümberarvutused. Vastuses kaebusele

selgitas vastustaja, et maksukohustuslasel tekib MKS § 115 lg-st 1 tulenevalt kohustus arvestada ja

tasuda tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Maksuotsusest nähtuvalt tuvastas maksuhaldur,

et Agarata 350 vaguniga seotud tehingutes ei osalenud, mistõttu tagastati talle 28 500 000 krooni

rohkem kui oleks tulnud tagastada. MKS § 115 lg 2 kohaselt tuleb aga arvutada intressi summalt,

mis on maksukohustuslasele tema taotluse alusel tagastatud, kuid osutub suuremaks kui oleks tulnud

tagastada. Arvestades, et Agratat kontrollis kaebaja koos ühte gruppi kuuluvate äriühingutega ning

kogu tagastusnõue liikus kaebaja käsutusse, siis luges maksuhaldur MKS § 84 alusel summa

tagastatuks kaebajale. Eelnevast tulenevalt tagastatigi alusetu enammakse, millelt tuleb tasuda

intressi, kaebajale. Samas ei lähtunud maksuhaldur maksuotsusega määratud summa (20 376 169)

arvutamisel üksnes tagastusnõude suurusest, vaid tegi topeltmaksustamise vältimise eesmärgil kõik

tehingute ümberhindamisest tulenevad mahaarvamised.

Vagunite tehingult tasumisele kuuluv summa koosnes seega:

- OÜ-le Floberg Trans alusetult tagastatud enammaksutud käibemaksust summas 28 500 000 krooni;

- Maksuotsuse lisas 2 toodud käibemaksu enammaksust summas 5 511 995 krooni;

- OÜ Floberg Trans poolt tasutud käibemaksust summas 2 611 936 krooni.

Intressi arvestati seega korrektselt vastavalt MKS § 115 lg-s 2 sätestatule. Intressinõudest nähtuvalt

on ülaltoodud arvutuskäiguga selle koostamisel arvestatud.

Vastustaja lõppseisukoht ja taotlused

Kaebaja ei ole kaebustega maksuotsuses ja intressinõudes esitatud maksuhalduri seisukohti ümber

lükanud, mistõttu on kaebused alusetud. PMTK on seisukohal, et maksuotsus ja intressinõue on

õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud ning seega õiguspärased. Alused maksuotsuse ja intressinõude

tühistamiseks puuduvad. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja hinnangul kaebused täielikult

põhjendamatud ning tuleb täies ulatuses jätta rahuldamata.

Eelmärgitust tulenevalt ja juhindudes viidatud õigusaktidest vastustaja palub:

1. jätta rahuldamata OÜ Floberg Capital taotlus tunnistada õigusvastaseks maksuhalduri poolt OÜ

Floberg Capital suhtes läbiviidud kontrollimenetluse läbiviimisega (üksikjuhtumi kontroll koos

sellele järgnenud revisjoniga) õigusvastane viivitamine;

2. jätta rahuldamata OÜ Floberg Capital taotlus tühistada Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.02.2009

maksuotsus nr 12-5/128;

3. jätta rahuldamata OÜ Floberg Capital taotlus PMTK 15.04.2009 intressinõude nr 13-3/2400

tühistamise nõudes;

4. jätta rahuldamata OÜ Floberg Capital taotlus mõista Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Floberg

Capital kasuks välja menetluskulud ja jätta Põhja maksu- ja tollikeskuse menetluskulud Põhja

maksu- ja tollikeskuse kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebustega ja vastustaja kirjalike seletustega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ning

tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning need tuleb jätta rahuldamata

järgnevatel kohtu motiividel:

Käesolev maksuvaidlus on eriliselt keerukas ja mahukas (kokku 13 kohtutoimikut+1

dokumendikaust) ning puudutab spetsiifilist valdkonda (ostu-müügi-liisingu tehingud kokku 350

tsisternvaguni osas). Asja teeb keerukaks ka tehingupoolte ja erinevate tehingute paljusus.

Võtmeküsimuseks antud vaidluses, mis puudutab maksuotsust, on see, kas OÜ Agrata Aviation

kaasati tsisternvagunitega tehinguteahelasse maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil läbi tavapäratu

ühekordse tehingu riigieelarvest sisendkäibemaksu väljapetmiseks, nagu väidab vastustaja või

tegutses OÜ Agrata Aviation iseseisva äriühinguna ning OÜ Floberg Trans ja OÜ AVR Transservice

ei kontrollinud ega suunanud/organiseerinud Agrata ettevõtlust ja tehinguid tsisternvagunitega, nagu

väidab kaebaja pool.

Lisaks maksuotsusele on kaebaja vaidlustanud ka intressinõude (liidetud käesoleva maksuasjaga)

ning toiminguna kontrollimenetluse (revisjoni) läbiviimisega viivitamise.

Vaidlustatud maksuotsuses on põhjalikult lahti kirjutatud faktilised asjaolud, õiguslikud argumendid

ja tõendid, millele tuginedes on maksuhaldur jõudnud õigetele järeldustele.

Kohtus on vande all üle kuulatud mitmeid tunnistajaid, keda on eelnevalt maksumenetluses

küsitlenud ka maksuhaldur.

Kohus on hinnanud mõlema poole argumente, uurinud ja analüüsinud suulisi ning kirjalikke

tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, mille põhjal on teinud oma järeldused.

Kohus kõigepealt alustab tehingust 350 tsisternvaguniga ning isikute seotusest selle tehinguga:

Vastustaja väitel tehing 350 tsisternvaguniga toimus seotud isikute vahel. AS AVR Transservice,

AS Marine Tanker Service ja AS Onako Eesti Grupp kuulusid läbi omanike osaluste ühte nn Onako

gruppi. Need on omavahel seotud äriühingud, kus osa (suur)aktsionäre/omanikke/juhte kattuvad.

„Onako grupp“ terminit on kasutanud ka A. I., L.L. jt maksuhaldurile antud seletustes. Samuti V.D.i

maksuhaldurile antud seletuste kohaselt AS Onako Eesti Grupp kontserni kuuluvatel ettevõtetel

toimusid regulaarsed nõupidamised, millest võtsid osa OÜ Floberg Trans, AVR Transservice, Agrata

Aviation, Marine Tanker, OÜ Onako Lab ning AS Onako Eesti Grupp juhtkonnad. Vastustaja toob

välja juhtorganite liikmete/äriühingute omanike hulgast need isikud, kes omasid keskset rolli seotud

isikute otsuste vastuvõtmisel: V.D. (Agrata Aviation; Floberg Trans; AVR Transservice; AS Onako

Eesti Grupp), A. M. (Floberg Trans; UVZ&AVR; Marine Tanker), V. V. (AVR Transservice;

Floberg Trans), A. I. (Floberg Trans), Lemmik Lehtmets (AS Onako Eesti Grupp) jt, kes võisid

mõjutada ja suunata nimetatud äriühingute tahet. Maksuotsuses on need asjaolud üksikasjalikult lahti

kirjutatud. V.D. oli nn „ajugeneraator“, mida võib järeldada asjas kogutud tõendite pinnalt, sh

maksuhaldurile asjaomaste isikute poolt antud seletustest. V. Sitin kinnitas kohtule vande all antud

ütlustes, et vagunite rendiga tegeles V.D. ja firma, mis kuulus ettevõtete gruppi, tegeles vagunitega.

V. Sitin kinnitas kohtule, et ta ei ole praktiliselt kursis vaguniäriga, sellega tegeles sisuliselt AVR

Transservice. V. Sitin ei osanud öelda, kelle idee oli selle vaguniäri projekti loomine, kuid kinnitas,

et tema idee see küll ei olnud. Samuti ei osanud V. Sitin öelda, kust AVR Transservice need vagunid

sai. V. Sitini ütluste kohaselt Agrata kuulus ettevõtete gruppi ja Agrata oli üks nendest ettevõtetest,

kellel oli üks omanike ring. Tööülesandeid ja korraldusi jagas temale Agrata tegelik omanik ja

finantseerija V.D., kes finantseeris kõike, andis raha kõikidele projektidele, sh Agrata loomisele. V.

Sitini sõnul oli ta V.D.i alluv ning V.D. oli tema boss. V. Sitin kinnitas kohtule, et temal ei olnud

õigust Agrata rahavoogusid kontrollida, samuti tegi ta rahaülekandeid ainult V.D.i korraldusel, omal

algatusel ei teinud ta mingeid ülekandeid. V. Sitini ütluste kohaselt Agrata otseses mõttes, n-ö

füüsiliselt, raha teeninud ei ole, kui, siis ainult mingid väikesed summad. V. Sitini sõnul sai ta tol

ajal aru nii, et Agrata oli mõeldud selleks, et Agratas töötaksid need inimesed, kes on ideede või

projektide generaatorid, siinkohal tõi ta järgmise näite: omanikel tekkis mõte, et on vaja luua

kommertspank, V.D. andis temale korralduse luua kommertspank, tema ülesandeks oli otsida

meeskond, kes oleks vedanud seda projekti ja V. Sitin oligi see inimene, kes lõi meeskonna, kes

edaspidi pidi tegelema pangandusega, täpselt samuti oli lennukite ja vagunitega jne. V. Sitin ütles, et

kui oleks tekkinud veel äriprojekte, oleks Agata need ellu viinud, ajupotentsiaal oli Agratal võimas.

V. Sitin, kes oli Agrata ainus juhatuse liige, sai palka AS-st Onako Eesti Grupp, kus töötas

referendina alates 2003. aasta sügisest, samast ajast kuni 2006. aasta maini oli ta ka Agrata juhatuse

ainus liige, kuid Agratast ta palka ei saanud. V. Sitin väitis kohtus, et Agrata pankroti kohta puudub

tal informatsioon, lihtsalt ühel päeval tuli V.D.i poolt korraldus Agrata maha müüa, V. Sitin käis

koos juristiga notari juures ning kirjutas ostu-müügi lepingule alla, millal see toimus, ta ei

mäletanud, V. Sitini jaoks oli see ootamatu, tema sõnul ei olnud tal mõtteski, et midagi sellist võiks

juhtuda. V. Sitini ütles kohtus, et kinnitab neid ütlusi, mida maksuhaldurile on andnud.

Kohtus tunnistajana vande all üle kuulatud A. M. kinnitas kohtule, et Agrata oli V.D.i firma, V. Sitin

oli Agratas juhatuse liige. V.D. oli ka AVR Transservice suuraktsionär, A. M. ise aga

väikeaktsionär ja tegevjuht. Aastal 2006 tekkisid V.D.i, V. V. (AVR Transservice) ja V. Gvozdevi

(Floberg Trans juhatuse liige), rohkem ta nimesid ei mäletanud, vahel eriarvamused/erimeelsused

tulenevalt erinevatest vaadetest ühisele ärile jms.

Kohtus vande all üle kuulatud K. K. ütluste kohaselt töötas ta aastatel 2003-2005 AS-s Onako Eesti

Grupp, kus puutus kokku OÜ-ga AVR Transservis ja UVZ&AVR-ga, kellele Onako pakkus

nõustamisteenust, tunnistaja arvates pakuti ka juhtimisteenust, aga selles ta kindel ei olnud, tema ise

pakkus finantsnõustamisteenust. Tunnistaja kinnitas kohtule, et ta teab, et UVZ&AVR oli AVR

Transservice tütarettevõte. L.L. oli Onako Eesti Grupi juhataja, kes andis K. K.le tööülesandeid.

Tunnistaja kinnitusel UVZ&AVR komplekteeris tsisternvaguneid ja müüs neid. Vagunitehas asus

Ahtmes. Tunnistaja ütluste kohaselt vagunite rendiga tegelesid teised inimesed- AVR Transservice

enda inimesed, nimesid ta ei teadnud. Agrata majandustegevusest teadis K. K. niipalju, et Agrata

tegeles lennuki rentimisega. K. K. väitis kohtus, et 300 vaguni osas tema rahavoogude prognoosi ei

koostanud, ta ei osanud öelda, kes seda võis teha. K. K. kinnitas kohtule, et tema poolt

maksuhaldurile antud ütlused on õiged.

Lemmik Lehtmetsa poolt maksuhaldurile antud ütluste kohaselt OÜ Floberg Trans ja AS AVR

Transservice strateegiliste otsuste tegija Eestis oli tema arvates V.D.. L.L.a arvates V.D. oli tol ajal

kõikide oluliste strateegiliste otsustega seotud isik, kes, olles ära kuulanud teiste juhtivtöötajate

arvamused (juhtudel, kui ta kellegi arvamust vajalikuks pidas), otsustas, mis ja kuidas teha, teised

töötajad, juhtivtöötajad ja ka juhatuse liikmed olid täitjad vastavalt ametialastele kohustustele. L.L.

väitis ka seda, et V.D.il, kes oli OÜ Floberg Trans omanik läbi osaluse AS-s AVR Transservice, oli

mõjuvõim mõjutamaks OÜ Floberg Trans juhatust tegema otsuseid, mis V.D.ile olid soodsad.

A. I. maksuhaldurile antud seletuse kohaselt olulisi otsuseid tema ega V. Gvozdev ei teinud, otsuseid

tegid nii omanikud, põhiliselt V.D., kui nõukogu. V.D. tõi vaguniäri Eestisse. Venemaa UVZ

esindajad osalesid samuti Floberg Trans tegevuse otsustamise protsessis ning V.D. suhtles UVZ-ga.

Oluliste otsuste vastuvõtmiseks toimusid kohtumised ja koosolekud, kus osalesid omanikud- nii

UVZ kui V. V., A. M., V.D., A. I., L.L. jt omanikud. AS Onako Eesti Grupp näol oli sisuliselt

tegemist kontserniga.

Kohtu hinnangul on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et OÜ Floberg Trans, AS AVR

Transservice, AS Marine Tanker Service ja AS Onako Eesti Grupp kuulusid läbi omanike osaluste

ühte Onako gruppi (omavahel seotud äriühingud) ning otsustav sõna oli AS Onako Eesti Grupp

omanikul ja nõustajal (nõunikul) ning AS AVR Transservice/OÜ Floberg Trans omanikul V.D.il,

kelle üheks projektiks oli ka OÜ Agrata Aviation.

Maksuhaldur on maksuotsuses üksikasjalikult kirjeldanud ja analüüsinud 350 tsisternvaguni tehingut

(ost, müük, rent, tagasiost) ning selle tehinguga seotud isikute ringi ja nende seotust ning kohtu

hinnangul on jõudnud õigetele järeldustele. Kohus nõustub maksuhalduriga, et OÜ Floberg Trans

loodi tsisternvaguneid tootvaks/komplekteerivaks ettevõtteks ning toodetud vagunid jõudsid lõpuks

AS-i AVR Transservice, kelle tegevusalaks Eestis on vaguniäri. Ühekordse tehingu puhul toodi

2005. aastal vahelülina sisse OÜ Agrata Aviation, kuid hoolimata sellest täideti lõppeesmärk-

vagunid jõudsid AS-i AVR Transservice. Kohus nõustub vastustajaga, et ei ole tõendatud, et üksnes

OÜ Agrata Aviation kaudu oleks tehasel olnud võimalik realiseerida seisma jäänud vaguneid.

Agrata juhatuse liige V. Sitin väitis kohtule, et OÜ-l Agrata Aviation olid mingid väikesed

rahasummad, kuid finantseeris kõiki projekte, sh Agrata loomine, jms V.D., kes oli Agrata tegelik

omanik ning ainus rahastaja. V. Sitini sõnul Agrata oli saanud laenu teiste firmade käest, kelle käest

konkreetselt, ta ei teadnud, V. Sitin laenude kohta ei osanud midagi öelda. V. Sitini väitel vagunite

rendiga tegeles V.D. ning firma, kes kuulus ettevõtete gruppi, tegeles vagunitega (vaguniäriga

tegeles V. Sitini sõnul AS AVR Transservice).

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et Agrata poolt vagunite liisimise näol oleks olnud tegemist

perspektiivis kasumliku äriga. Kohus nõustub vastustajaga, et Agrata oli suurtes võlgades ning

äriühingul puudusid reaalsed rahalised vahendid, mida kinnitas ka Agrata juhatuse liige V. Sitin, uue

projekti tarbeks 350 tsisternvaguni soetamiseks, realiseerimiseks ja liisingulepingute esimeste

sissemaksete teostamiseks (2004. aasta lõpuks oli Agratal ca 43,3 miljoni krooni suurune võlg ning

sissetulekuallikad puudusid, kuna lennuki kasutamise eest tasuti üksnes osaliselt ja siis ka ainult

kohustuste tasaarvestamise teel). Agrata rahalised vahendid esimeste liisingmaksete tegemiseks SIA-

le Unilizings pärines Marine Tanker´lt, kes omakorda sai raha AVRT-lt. Vaatamata sellele, et

Agratal olid juba eelnevalt täitmata laenukohustused AVRT ees, otsustati siiski finantseerida Agrata

tehinguid. Kohus nõustub vastustajaga, et Agrata võime liisida vaguneid Unilizings´lt sõltus otseselt

Onako grupi ettevõtetest ja niigi suure laenukoormusega Agrata tegevust ei oleks finantseeritud, kui

tema tegevuse üle oleks rahastajal puudunud kontroll ja tegelik mõjuvõim äriühingu tahet suunata

ehk siis teisisõnu Agrata oli ka finantskohustuste kaudu allutatud Flobergiga seotud isikute

(võlausaldajate) tahtele ja nende mõjusfääris, viimast seisukohta kinnitab ka fakt, et

pankrotiavalduse Agrata suhtes esitas Marine Tanker, kes oli ühtlasi ka suurim võlausaldaja Agrata

pankrotimenetluses. Kohus nõustub vastustajaga, et Agrata oli vaid ajutiselt Flobergi poolt

toodetud/komplekteeritud vagunite soetaja, samas aga see ei muutnud tavapärast olukorda, kus

Floberg toodab/komplekteerib tsisternvaguneid ning AVRT soetab/kasutab vaguneid. Tehing

Agrataga

oli

ühekordne,

pärast

vaadeldavat

tehingut

müüs

Floberg

jätkuvalt

kõik

toodetud/komplekteeritud vagunid AVRT-le, kes tegeles Eestis vaguniäriga. Vagunite müügi- ja

finantseerimistehingud jätkusid Flobergi ja AVRT vahel ka pärast Agrata rendi-ja liisinglepingu

lõpetamist, nagu need olid toimunud enne Agrata kaasamist. Kohus nõustub vastustaja järeldusega,

et Agrata jaoks oli tehing kahjumlik, millel puudus ka perspektiivis tulu teenimise võimalus.

Vagunite rendihinda dikteeris rendileandja asemel vagunite rentija AVRT (tavapäratult) ning

vagunite liisingfinantseerimine oli toimunud täiendavalt kaasatud laenukapitali asemel, mille osakaal

võrreldes liisingfinantseerimise ulatuse ja prognoositava rendimaksete tuluvooga oli ebamõistlikult

suur ja ebarentaabel. Põhjendamatut äririski Agrata jaoks iseloomustab ka AVRT-ga sõlmitud

rendilepingute lepingupoolte kohustuste vahekord AVRT kui vagunite rentija kasuks, kus

rendileandja lepingust tulenevate kohustuste täitmise kulud on ületamas vagunite rentijalt lepinguga

saadavat väärtust (renditulu). Põhjendamatut äririski kinnitab ka fakt, et vagunite tehingule järgnes

Agrata pankroti väljakuulutamine ning Agrata on äriregistrist kustutatud.

Kohus nõustub vastustaja väitega, et Agratal puudusid rahalised vahendid vagunite liisimiseks. Raha

liisingumaksete tegemiseks saadi Unilizings´i finantseeringust ja raha liikus ülekannetega vastustaja

skeemi kohaselt järgnevalt: Unilizings- Floberg Trans- AVRT- Marine Tanker- Agrata- Unilizings.

Pangakontode väljavõtete analüüsi põhjal maksuhaldur tuvastas, et peale Agarata poolt Unilizings´le

esimese sissemakse tegemist (sissemakse tehti seotud isikutelt laenuks saadud raha eest ning sisaldas

üksnes väikest osa lepinguga ette nähtud 30% sissemaksest) alustas viimane kogu ostu-

müügilepingu finantseerimist ning kandis raha Flobergile, kes selle läbi seotud isikute omakorda

Agratale järgmiste sissemaksete tasumiseks edasi kandis. Ka Flobergi juhatuse liige Lemmik

Lehtmets tunnistas, et nemad finantseerisid vagunite soetamist, kuna Flobergil oli huvi turustada

oma toodangut ja saada toodangu pealt kasumit. Floberg finantseeris Agratat vagunite soetamisel,

mistõttu asus maksuhaldur seisukohale, et Floberg oli vagunite tehingust kasu saaja nii müüjana kui

ka sisuliselt seotusest tulenevalt ostja kaudu. Asjaolu, et Floberg finantseeris vagunite müügist

saadud rahaga Agrata poolt samade vagunite ostu, kinnitab, et tegelikult sõltus Agrata täielikult

Flobergist ning sisuliselt taasomandas Floberg raha laenamise teel varem müüdud vagunid, milles

kohus nõustub vastustajaga. Peale Flobergilt saadud laenurahaga tehtud sissemaksete sooritamist

sõltusid edasised Agrata liisingumaksed AVRT renditasudest, need sai Agrata ainult AVRT-lt.

Samas AVRT, teostades ülekandeid, ei märkinud selgitustesse, milliseid konkreetseid arveid ta

tasub. Esialgne renditulu ei katnud Agrata liisingumaksete kohustusi, mistõttu liising muutis

liisingugraafikuid. Kohus nõustub maksuhalduriga, et olukorras, kus Agrata oleks olnud iseseisev, ei

ole eluliselt usutav, et äriühing oleks aktsepteerinud ilma uut rentnikku otsimata olukorda, kus

temale tasutavad rendimaksed ei kata tasumisele kuuluvaid liisingumakseid.

Maksuhaldur kontrolli käigus on tuvastanud, et Floberg sai 350 tsisternvaguniga teostatud tehingust

selge maksueelise ning riigile on Flobergi tegevuse tulemusel tekkinud kahju, mida vastustaja

väljendab järgmises skeemis:

Esimene etapp - kaebaja müüs 300 ja AVR 50 vagunit Unilizingsile, kes need Agratale edasi liisis.

350 vaguni liisimisel tasus Unilizings peale Agratalt esimese sissemakse saamist riigile kogu tehingu

käibemaksu ja Agrata arvas kogu tehingult sisendkäibemaksu maha.

Teine etapp- peale liisingulepingute sõlmimist hakkas Agarata vaguneid AVR-ile edasi rentima.

AVR lõpetas ilma igasuguste põhjendusteta Agratale vagunite eest rendimaksete tasumise, mistõttu

ei olnud viimasel võimalust enam juunis 2006 Unilizingsile liisingumakseid tasuda. Eeltoodust

tulenevalt lõpetas Unilizings liisingulepingud ja müüs vagunid kaebajale tagasi (kusjuures kaebaja ei

ostnud tagasi mitte ainult enda müüdud 300 vagunit, vaid ka AVR-i müüdud 50 vagunit). Siinkohal

on oluline rõhutada, et tulenevalt faktist, et liisinguandja näol oli tegemist Läti äriühinguga, erines

liisingumaksete käibemaksuarvestus Eesti praktikast. Kui Eestis oli tavapärane, et koos esimese

sissemaksega tasuti ära kogu liisingvara käibemaks, siis Unilizings arvestas käibemaksu suurust

proportsionaalselt iga osamakse suurusega. See lõi aga omakorda olukorra, kus liisingulepingute

lõpetamise hetkel oli küll riik kogu käibemaksu saanud ja Agrata selle sisendkäibemaksuna maha

arvanud, kuid reaalselt ei olnud Agrata kogu käibemaksusummat veel Unilizingsile tasunud – seega

tõi AVR-i algatusel rendimaksete lõpetamine endaga kaasa kohese liisingulepingute lõpetamise,

mille tulemusel Agrata sai selge maksueelise.

Kolmas etapp- tulenevalt kaebaja tagasiostukohustusest (kaebaja andis Unilizingile garantii, et ostab

Agrataga sõlmitud liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral vagunid tagasi) müüs Unilizings

vagunid kaebajale tagasi. Vagunite kaebajale tagasi müügil tasus Unilizings riigile kogu

müügitehingu käibe ja kaebaja arvas selle samas suuruses enda sisendkäibemaksuna maha. Seega

tekkis situatsioon, kus Unilizings ei olnud Agratalt saanud tehingult arvestatud käibemaksu kogu

ulatuses, kuid samas oli Unilizings tehingult arvestatud käibemaksu riigile juba täies osas tasunud ja

pidi nüüd riigile kaebajaga sõlmitud vagunite tagasiostu tehingu jääkväärtuselt uuesti käibemaksu

tasuma, mis oleks kaasa toonud Unilizingsi topeltmaksustamise. Vaieldamatult on maksuhalduri

ülesandeks topeltmaksustamise vältimine. Eelnevast tulenevalt aktsepteeriski maksuhaldur

Unilizingsi poolt 20.06.2006 Agratale väljastatud kreeditarveid (SIA Unilizings 18.06.2007

kontrollakt nr 12-3/389). Kreeditarvete väljastamisel tekkis Unilizingsil võimalus Agrataga sõlmitud

liisingulepingu alusel riigile tasutud, kuid Agratalt veel kätte saamata käibemaksusumma riigilt

tagasisaamiseks – sellega vältis maksuhaldur Unilizingsi topeltmaksustamist (kahju tekkimise

moment on 20.06.2006 kreeditarvete aktsepteerimine ja selles sisalduvas ulatuses käibemaksu

summa

Unilizingsile

tagastamine).

Seega

tekkis

Agratal

kohustus

kreeditarveid

oma

käibemaksuarvestuses

kajastada

ja

riigilt

tagasi

saadud,

kuid

Unilizingsile

tasumata,

käibemaksusumma tasuda.

21.04.2005 esitas Agrata vastustajale tagastusnõude summas 25 000 000 krooni seoses 300

tsisternvaguni soetamisega 2005. aasta veebruaris, nimetatud summa tagastati maksuhalduri poolt

Agratale 20.05.2005. Agrata juhatuse liikme Viktor Sitini maksuhaldurile antud selgituste kohaselt

otsustas Agratale tagastatud raha (25 000 000 krooni) edaspidise liikumise vastavalt juhtkonna

korraldusele AS Onako Eesti Grupp pearaamatupidaja V. A. Maksuhaldurile antud seletuses V. A. ei

nõustu V. Sitini väitega, tema teadmisel rahade liikumise protsessiga oli seotud Agrata, kes kandis

raha üle AVRT-le ja Marine Tankerile. V. A. oletas, et kuna V. Sitin oli Agrata juhatuse liige, siis

tõenäoliselt tema võis otsustada raha liikumise Agratast AVRT-le ja Marine Tankerile. Perioodil

märts 2005-märts 2006 Agratale raamatupidamisteenust osutanud Jelena Ivanova arvas

maksuhaldurile selgitusi andes, et V. Sitin tegi Agrata arvelduskontolt makseid ning et riigi poolt

tagastatud 25 miljoni krooni liikumise, sh ülekanded, teostas V. Sitin, seda järeldas J. I. samuti

sellest, et V. Sitin oli Agrata juhatuse liige. Nii V. A, kui J. I, tegid oma järeldused selle pinnalt, et

V. Sitin oli Agrata juhatuse liige. Maksuhaldurile antud seletuses väitis V.D., et temal ei olnud

Agrata arvelduskontole juurdepääsu ning et tema ei olnud teadlik, kuhu nimetatud 25 miljonit krooni

edasi kanti. Kohtu jaoks selline väide isiku poolt, kes oli Agrata tegelik omanik ning finantseeris ja

juhtis kogu Agrata tegevust, ei ole usutav. Kohtul puudub alus kahelda V. Sitini vande all antud

ütluste tõesuses, samuti maksuhaldurile antud suulistes selgitustes, mille õigsust V. Sitin kinnitas

kohtus. Onako grupis oli V.D. n-ö võtmeisik (otsustaja), kellel oli ülevaade sellesse gruppi kuuluvate

äriühingute tegevusest ja tehingutest, mida võib järeldada kohtule esitatud tõendite põhjal. Kohtul ei

õnnestunud V.D.it üle kuulata (kaebaja pool oli tema ülekuulamise vastu, leides, et selleks puudub

vajadus, vastustaja seevastu oli poolt), kuna V.D. elab välismaal ning vastustaja leidis, et tema

kohtusse kutsumine oleks liiga kulukas. Mõlemad pooled loobusid V.D.i kohtus ülekuulamisest.

Kohus leidis, et kuna vastustaja on V.D.it maksumenetluses küsitlenud, siis piisab tema

maksuhaldurile antud selgitustest, mis on ka nõuetekohaselt protokollitud.

Kohus märgib, et kuigi ülaltoodud skeemist nähtuvalt tekkis maksueelis Agratal, otsustas

maksuhaldur siiski maksustada Flobergi. Vastustaja asus seisukohale, et Flobergi maksustamine,

lisaks kõikidele teistele faktilistele asjaoludele kogumis tuginedes, on põhjendatud, kuna Agratale

tagastatud käibemaks liikus koheselt kas otse või läbi Flobergiga seotud äriühingute Flobergile.

Maksuhalduri poolt 20.05.2005 Agratale tagastatud käibemaksust (25 000 000 krooni) kandis

Agrata enamuse rahast edasi omavahel seotud äriühingutele, so UVZ&AVR-le, AVRT-le ja Marine

Tankerile selgitustega “Laenu tagastamine”. AVRT-le ülekannet tehes oli selgituseks märgitud

“Käibemaksu ja laenu tagastus”. Kohtu arvates maksuhaldur on põhjendatult asunud seisukohale, et

tegelikuks maksueelise saajaks ja kogu tehinguteahela kontrollijaks oli Floberg, kes lisaks tehingute

finantseerimisele ka suure osa Agratale tagastatud sisendkäibemaksust endale sai.

Vastustaja on faktilistele asjaoludele tuginedes leidnud, et Agrata kaasati 350 tsisternvaguniga

seotud tehingutesse maksueelise saamise eesmärgil ja tegeliku tuvastatud majandusliku sisu kohaselt

viidatud äriühing nimetatud tehingutes tegelikult ei osalenud. Maksuhaldur hindas Riigikohtu

praktikale tuginedes tehingud ümber vastavalt nende tegelikule majanduslikule sisule ning tuvastas,

et kaebaja müüs 300 vagunit Unilizings´le, kes liisis need vagunid Flobergile tagasi ja andis seejärel

AVRT-le rendile. 50 tsisternvaguni puhul müüs AVRT vagunid Unilizings´i finantseerimisel

tegelikult Flobergile, kes neid vaguneid AVRT-le edasi rentima hakkas. Maksuhaldur asus

seisukohale, et sisuliselt tekitas Floberg endale käibevahendeid, lahendati väidetav situatsioon, kus

AVRT ei saanud ise vaguneid liisingusse võtta ja säilis tavapärane olukord, kus vagunid olid ARVT

allrentnike käes Kashastanis ja Venemaal. Maksuhaldur tuvastas kontrolli käigus, et Floberg maksis

ise endalt ostetud vagunite soetamise kinni ning riigi poolt Agratale tagastatud sisendkäibemaks

liikus suures osas Flobergile. Maksuhaldur rõhutab, et peale rendimaksete lõpetamist ja Agrata

pankrotistumist rakendus ka reaalselt vastustaja poolt välja toodud skeem, kus Floberg peale

vagunite Unilizings´lt tagasi ostmist need uuesti liisinguandjale maha müüs ja ise endale tagasi liisis,

andes seejuures vagunid rendile AVRT-le. Maksuhaldur märkis lisaks, et kuigi Maksukorralduse

seaduse (MKS) § 84 kohaldamise koosseis on täielikult täidetud, soovib vastustaja veel lisada, et

kõnealuses kaasuses esinevad ka kõik maksupettuse toimepanemisele viitavad tunnused.

Käesoleva maksuasja materjali hulgas olevast 18.06.2007 kontrollaktist nr 12-3/389 nähtub, et

Unilizings´l oli õigus Agratale kreeditarved esitada ning viimasel oli kohustus neid oma

käibemaksuarvestuses kajastada, millega kohus nõustub. Nimetatud kontrollaktis on välja toodud

vaidlusaslust asja puudutav kirjavahetus, sh Rahandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti

maksude osakonna seisukoht. Maksuhaldur on vaidlusalust teemat kokkuvõtvalt käsitlenud ka

Flobergile adresseeritud 29.08.2008 kirjas nr 12-8/26615-1, millele on vastustaja poolt

kohtumenetluse käigus korduvalt viidatud. Kohtumenetluses on vastustaja selgitanud, et

maksuhaldur on lähtunud esialgset hinnangut andes põhimõttest, et käibemaksuarvestuse

korrigeerimise eelduseks võib lugeda seda, et maksukohustuslasest ostja on kogu käibemaksusumma

müüjale tasunud ja peale kapitalirendi lepingu lõppemist on müüja käibemaksusumma ostjale

tagastanud. Maksuhalduri seisukoht lähtus eeldusest, et liisinguvõtja (Agrata) on liisinguandjale

(Unilizings) tasunud esimese sissemaksega kogu liisingvara käibemaksu. Antud juhul Unilizings

esitas Agratale arve kogu liisingobjekti maksumuse kohta. Vastavalt Käibemaksuseadusele (KMS)

arvestas ja tasus Unilizings käibemaksu liisinguobjekti üleandmisel ning Agrata arvas koheselt maha

kogu tehingult arvestatud sisendkäibemaksu, kusjuures Agrata ei tasunud kogu arvel kajastatud

summat kohe, vaid alustas maksmist osade kaupa, selles vaidlust ei ole. Maksuhaldur kontrolli

käigus tuvastas, et Agrata ei tasunud Unilizingsile koheselt kogu käibemaksu, mistõttu ei pidanud

Unilizings kreeditarve väljastamisel tagastama Agratale käibemaksu ega korrigeerima selle summa

ulatuses oma käibemaksuarvestust. Maksuhaldur on jõudnud kohtu arvates õigele järeldusele, et

olukorras, kus Agrata ei tasunud esimese maksega kogu liisingvara käibemaksu, vaid üksnes osa

sellest

ja

kreeditarvete

esitamise

õiguse

piiramine

oleks

kaasa

toonud

Unilizings´i

topeltmaksustamise, oli Unilizings´i tegevus kreeditarvete väljastamisel õiguspärane.

Vastustaja kinnitas kohtule, et ei ole seadnud kahtluse alla kogu Agrata tegevuse, vaid üksnes selle

iseseisvust 350 tsisternvaguniga tehtud tehingute tegemise osas, mistõttu ei ole maksuotsus vastuolus

ka Marine Tanker revisjoni käigus tuvastatuga.

Järgmisena tehingud äriühingutega Mäenurga Talu; Valge Hobu Trahter; Ontika Mõis; Toila

Sanatoorium; Raadne puhkekeskus ja Vaikla puhkekeskus:

Selles osas kaebaja argumendid erisoodustusena käitlevate maksude ja ettevõtlusega mitteseotud

kulude tasumisele kuuluva tulumaksu kohta ei ole sisulised ning piirduvad vaid aegumise väitega.

Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul on maksuhalduri poolt välja toodud tegude näol

tegemist selliste tegudega, mille tõendatuse korral on tahtlus pigem tõenäoline kui kaheldav. Kui

maksuõigusrikkumine

on

loetud

maksuhalduri

poolt

tõendatuks,

tuleb

ennekõike

maksukohustuslasel tõendada, et ta ei soovinud maksuseadusi rikkuda ega olnud teo

õigusvastasusest teadlik. Tahtlus võib olla nii otsene kui kaudne. Maksuhaldur leiab, et viimase

puhul on piisav, kui maksuõigusrikkumisena käsitletavat tegu toime pannes oli maksukohustuslane

teadlik teo õigusvastasusest või pidi olema sellest teadlik. Kaebuse esitaja aegumise kohaldamise

motiivist tulenevalt maksuotsuse vastavatele punktidele sisulisi vastuväiteid ei esita. Kohus nõustub

vastustaja argumentidega, mis on põhjalikult lahti kirjutatud maksuotsuses, neid üle kordamata.

Järgnevalt maaklertehing Floberg Trans ja Essinge Förvalting AG (edaspidi Essinge) vahel:

Maksuhaldur on antud küsimuses põhjendatult tuginenud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi asjas

nr 3-3-1-59-05 p.-le 9. Nimetatud otsuses sedastab Riigikohus, et tehingutele hinnangu andmisel ei

tule lähtuda pelgalt tehingu dokumentaalsest vormist, vaid välja tuleb selgitada selle tegelik

majanduslik sisu. Maksuhaldur on nimetatud põhimõttele tuginedes tuvastanud, et arvetel kajastatud

maaklertehingut ei toimunud, mistõttu ei ole nimetatud ettekäändel tehtud väljamaksed ettevõtlusega

seotud ning kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Tehingu toimumise seavad kahtluse alla mitmed

vastuolud, millele maksuhaldur on osundanud maksuotsuses: maaklerlepingus oli tasumise

tähtpäevaks märgitud 15.01.2005, kuid vastavasisuline arve esitati alles 27.04.2005, seega esitati

arve lepingus märgitud tasumise tähtpäevast tunduvalt hiljem. Samuti vajab äramärkimist, et osa

vaguneid, mille eest tasuti maaklerlepingu alusel, olid juba enne maaklerlepingu sõlmimist Eestisse

toimetatud, seega maksuhalduri arvates tekkis eluliselt ebausutav situatsioon, kus kaebaja sõnul ilma

maaklertehingu sõlmimiseta välistatud tehing oli enne maaklertehingu sõlmimist juba osaliselt

realiseerunud. Samuti tehinguga seotud isikud, sh kaebaja, selle üksikasju ja tegelikku vajadust ning

eesmärki maksuhaldurile selgitada ei osanud. Äriühing UBT, kelle kaudu vagunid Eestisse jõudsid,

oli kaebaja enamusaktsionär (51% osalus). Maksuhalduri hinnangul, millega nõustub ka kohus,

eluliselt ei ole usutav, et ettevõte peab iseenda omanduses olevale äriühingule vagunite müümiseks

maaklerteenust kasutama ja seeläbi lisakulutusi tegema. Lisaks eeltoodule UBT ei olnud kodulehel

olevatest andmetest nähtuvalt maaklertehingu sõlmimise perioodil Essinget äriühingu ametlike

maaklerite seas. Kuna Essingele tasuti kaebaja poolt lepingus mitteettenähtud tähtaegadel, vaid peale

riigi poolt Agratale sisendkäibemaksu tagastamist ja selle Flobergini jõudmist, järeldab

maksuhaldur, et nimetatud tehing tegelikult aset ei leidnud ja see oli sõlmitud äriühingust rahaliste

vahendite maksuvabalt välja viimise eesmärgil ning selline tegevus saab olla üksnes tahtlik. Kohus

nõustub vastustaja põhjendustega.

Edasi kontrollimenetluse (revisjoni) läbiviimisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamise nõue:

PMTK 09.08.2006 korraldusega alustati 09.08.2006 OÜ Floberg Trans käibemaksu arvestamise ja

deklareerimise õigsuse kontrolli perioodi juuni 2006 osas. Kontrolli käigus selgunud asjaoludest

tulenevalt maksuhaldur otsustas laiendada kontrolli perioodi ning lisada kontrollitavate maksude

hulka ka tulu-ja sotsiaalmaks, samuti töötuskindlustusmakse ja kogumispensionide makse.

Maksuhaldur põhjendab üksikjuhtumi kontrolli asemel 11.01.2007 revisjoni alustamist sellega, et

kontrolli perioodi pikenemisega ja kontrollitavate maksude lisamisega ilmnesid kontrollil revisjoni

tunnused. Revisjoni pikendati kokku 5-l korral korralduste alusel, milles põhjendati revisjoni tähtaja

pikendamise vajadust. Vastustaja väidab, et on revisjoni läbiviimisel oluliseks pidanud

uurimisprintsiibi järgimist. Kohus nõustub vastustajaga, et haldusorgan kogub haldusmenetluses

tähtsust omavate asjaolude kohta teavet selles ulatuses, mida ta arvab tähtsust omavat haldusasja

lahendamisel. Sama põhimõte kehtib ka maksumenetluses. MKS § 11 lg 1 sätestab, et maksuhaldur

maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki

asjas tähendust omavaid asjaolusid, sh nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid

asjaolusid. Sama sätte lõike 2 kohaselt otsustab maksuhaldur maksude tasumise õigsuse

kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja

otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate

asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud tõendite ja taotlustega. Käesoleval

juhul revisjoni pikkuseks kujunes 2 aastat 1 kuu (09.08.2006 alustatud kontrollist alates 2 aastat 6

kuud). Kohus leiab, et menetletav maksuasi on eriti mahukas ja keerukas ning selle menetlus võib

kesta oodatust tunduvalt kauem. Maksuhaldur on revisjoni läbiviimisel lähtunud uurimisprintsiibist,

selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud, kogunud ja uurinud tõendeid, sh küsitlenud

asjakohaseid isikuid, koostanud mahuka ja põhjaliku revisjoniakti ja maksuotsuse. Maksuhaldur on

küll kulutanud mõnevõrra rohkem aega, arvestades seejuures maksuhalduri piiratud ressurssi, kuid

kohtu arvates ei anna see alust väita, et tegemist oleks põhjendamatu venitamise või viivitamisega

mahuka revisjoni läbiviimisel. Maksuhaldur on teostanud erinevaid menetlustoiminguid ning

töötanud läbi suurel hulgal materjale, on teinud rida päringuid erinevatele asutustele, on küsitlenud

mitmeid asjaga seotud isikuid, sh kaebuse esitajat, ning lisaks 350 tsisternvaguniga seotud

tehingutele uurinud ka muid tehinguid jne. Seega leiab kohus, et vastustaja ei ole kontrollimenetluse

(revisjoni) läbiviimisega tahtlikult viivitanud/venitanud ning ei ole kontrollimenetluse (revisjoni)

läbiviimisel õigusvastaselt tegutsenud.

Lõpetuseks PMTK intressinõude vaidlustamine:

MKS § 115 lg 1 kohaselt on maksumaksja kohustatud arvestama ja tasuma intressi tähtpäevaks

tasumata maksusummalt. Sama sätte lg 3 kohaselt esitab maksuhaldur intressinõude juhul, kui

maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt MKS § 115 lg 1 ja 2 sätestatule. MKS § 115 lg 3

kohaselt näidatakse intressinõudes viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv

intressisumma ja tasumise tähtaeg. Kohus nõustub vastustajaga, et iseenesest asjaolu, kui intressivõla

kujunemine jääb maksukohustuslase jaoks arusaamatuks, ei anna alust intressinõude tühistamiseks.

Kaebaja peab tõendama, et intressi arvestus on ebaõige.

Intressinõudest nähtub järgnev:

- intressimäär 0,06% tasumata maksusummalt (MKS § 115 lg 1 ja MKS § 117 lg 1);

- intressisumma (16 094 535 krooni);

- tasumise tähtaeg (10 päeva intressinõude saamise päevast arvates);

Intressinõudele lisatud tasumisele kuuluva intressivõla kujunemisest tuleneb intressi arvestamise

metoodika (tähtpäevaks tasumata maksusumma korrutatuna viivitatud päevade arvuga ning

korrutatuna intressimääraga). Vaidlustatud intressinõudele on lisatud intressiarvestuse kaart, mille

alusel on jälgitav tasumisele kuuluva intressivõla kujunemine ja intressiarvestus maksuliikide järgi.

Intressinõudest nähtub nõude alus, so kas tegemist on deklaratsioonist (TSD/KMD) tuleneva

intressivõlaga või maksuotsusega (MO) korrigeeritud vastava deklaratsiooni alusel kujunenud

intressivõlaga. MKS § 119 lg 2 järgi ei arvestata intressi tähtpäevaks tasumata maksusummalt või

selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse,

maksuseaduse või tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga.

Maksuhaldur arvestanud vastava perioodi seisuga kaebajal olnud enammakse summalt intressi.

Intressinõudes on esitatud kõik MKS § 115 lg 3 nõutud andmed. MKS § 119 lg 2 kohaselt intressi ei

arvestata tähtpäevaks tasumata käesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel

maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. Summeeritud intressiarvestus tuleneb

seadusest. Intressiarvestus on esitatud kooskõlas MKS § 119 lg 2 tuleneva summeeritud intressi

arvestamise põhimõttega.

Intressiarvestus on esitatud kooskõlas MKS § 115 lg 3 ja MKS § 119 lg 2 nõuetega.

MKS § 118 lg 1 kohaselt on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta, arvates maksusumma

täieliku tasumise päevast või isikule alusetult tagastatud summa täieliku tasumise või

tasaarvestamise päevast. Seega tuleb intressi aegumise arvestamisel lähtuda hetkest, mil

maksusumma on täielikult tasutud. Kaebaja sai haldusasjas nr 3-09-709 vaidluse esemeks oleva

maksuotsuse kätte 03.03.2009. Viidatud maksuotsusest tuleneva maksusumma tasus kaebaja

10.04.2009. Vastustaja märgib, et liidetud haldusasjas nr 3-09-709 on vastustaja põhjalikult

selgitatud, milles seisneb maksuotsusega määratud maksusummade tahtlik tasumata jätmine.

Vastustaja leiab, ja sellega nõustub ka kohus, et põhimaksuvõla vaidluses kinnitust leidnud tahtluse

motivatsioon ei pea sisalduma kõrvalnõuet käsitlevas intressinõudes. Vastustaja arvates on ebaõige

pidada intressinõuet aegunuks. Vastustaja ei nõustu kaebaja vastuvõtuviivituse väidetega ja leiab, et

kaebaja paralleeli toomine MKS § 119 lg 2 VÕS § 119 lg 1 vahel on asjatundmatu. Vastusaja on

selgitanud, kuidas MKS § 119 lg 1 rakendub ning kuidas maksuhaldur viidatud sätet vastavalt selle

mõttele antud juhul kohaldas. Kaebaja on kaebuses tähelepanu juhtinud sellele, et intressikohustus

on aktsessoorne, st eeldab kehtiva põhivõla olemasolu. Vastustaja nõustub, et intressikohustus on

põhimaksuvõla suhtes kõrvalkohustus, selle üle vaidlust ei ole. Seejuures on aga kaebaja jätnud

tähelepanuta, et maksukohustuslane peab ise lisaks raamatupidamisarvestusele pidama täiendavat

arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta (MKS § 57). Maksuhaldur

on revisjoni kestusega seonduvat põhjalikult käsitlenud oma vastuses maksuotsusele esitatud

kaebusele. Revisjoni läbiviimisel jälgiti kõiki seadusest tulenevaid nõudeid ning selle 2 aasta ja 1

kuu pikkune kestus oli põhjendatud, millega nõustus ka kohus. MKS § 119 lg 1 annab alused

juhtudeks, kui intressi arvestamine peatub. Viidatud sätte punkti 5 kohaselt peatub intressiarvestus

juhul, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksusumma. Seega on seadusandja

leidnud, et intressisumma on ebamõistlikult suur juhul, kui ta ületab intressinõude arvestamise

aluseks oleva maksusumma. Antud juhul sellist olukorda ei esine- maksuotsuse kohaselt on

tasumisele kuuluv maksusumma kokku 23 218 758 krooni ning määratud ja tasumisele kuuluv

intress kokku 16 094 535 krooni.

MKS § 115 lg 3 kohaselt kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud

päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Tähtaeg ei või olla

lühem kui 10 päeva. Intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid.

Vaidlusalusele intressinõudele lisatud intressiarvestuse kaardil on kajastatud nii nõude liik,

maksustamisperiood, viivitatud päevade arv, intressimäär kui ka tasumisele kuuluv intressisumma.

Samuti on korrektselt välja toodud intressivähendused- intressivähendus (miinusega read) tähendab

seda, kui intressi arvestamise perioodis eksisteerib arvestussüsteemis ettemaks, siis kasutatakse

ettemaks nõuete intresside kompenseerimiseks- intressivähenduse võrra väheneb maksukohustuslase

tasumisele kuuluv intressisumma maksuhalduri ees. 28 500 000 krooni on maksuotsusest nähtuvalt

maksukohustuslasele alusetult tagastatud summa (20.05.2005 tagastatud summa 25 000 000 krooni

ja 15.09.2005 tagastatud summa 3 500 000 krooni), millelt on kohustus arvestada ja tasuda intressi

(MKS § 115 lg 2). Maksuhaldur selgitas, et fakt, et maksuotsusega määratud ja tasumisele kuuluv

maksusumma erineb käibemaksu osas intressinõude aluseks olevast maksusummast, tuleneb

asjaolust, et Agrata vagunite ostu-müügi ega renditehingus ei osalenud ning tehingute

ümberhindamine tõi endaga kaasa erinevad loogilised ja selleks vajalikud, kõikide tehingutes

osalenud isikute vahelisi tasumisi arvestavad, ümberarvutused. Vastustaja selgitas samuti, et

maksukohustuslasel tekib MKS § 115 lg 1 tulenevalt kohustus arvestada ja tasuda tähtpäevaks

tasumata maksusummalt intressi. Maksuotsusest nähtuvalt tuvastas maksuhaldur, et Agarata 350

vaguniga seotud tehingutes ei osalenud, mistõttu tagastati talle 28 500 000 krooni rohkem, kui oleks

tulnud tagastada. MKS § 115 lg 2 kohaselt tuleb aga arvutada intressi summalt, mis on

maksukohustuslasele tema taotluse alusel tagastatud, kuid osutub suuremaks kui oleks tulnud

tagastada. Arvestades, et Agratat kontrollis kaebaja koos ühte gruppi kuuluvate äriühingutega ning

kogu tagastusnõue liikus kaebaja käsutusse, siis luges maksuhaldur MKS § 84 alusel summa

tagastatuks kaebajale. Eelnevast tulenevalt tagastatigi alusetu enammakse, millelt tuleb tasuda

intressi, kaebajale. Samas ei lähtunud maksuhaldur maksuotsusega määratud summa (20 376 169)

arvutamisel üksnes tagastusnõude suurusest, vaid tegi topeltmaksustamise vältimise eesmärgil kõik

tehingute ümberhindamisest tulenevad mahaarvamised.

Vagunite tehingult tasumisele kuuluv summa koosnes:

- OÜ-le Floberg Trans alusetult tagastatud enammaksutud käibemaksust summas 28 500 000 krooni;

- Maksuotsuse lisas 2 toodud käibemaksu enammaksust summas 5 511 995 krooni;

- OÜ Floberg Trans poolt tasutud käibemaksust summas 2 611 936 krooni.

Kohtu arvates intressi arvestati maksuhalduri poolt MKS § 115 lg 2 nõuetega vastavuses.

Intressinõudest nähtuvalt on ülaltoodud arvutuskäiguga selle koostamisel arvestatud.

Kohus nõustub vastustaja intressinõude põhjendustega ning sellele lisada midagi ei soovi.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt peab oma sisult olema motiveeritud ning

kontrollitav. Kohus leiab, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane, selles on üksikasjalikult

kirjeldatud faktilisi asjaolusid, sh tsiteeritud asjakohaste isikute maksuhaldurile antud ütlusi, samuti

lahti kirjutatud õiguslikud alused, maksuhalduri hinnangud ning järeldused. Maksuhaldur on läbi

teinud põhjaliku töö kontrolli (revisjoni) läbiviimisel ning läbi töötanud suure hulga materjali, sh

küsitlenud paljusid asjaga seotud isikuid jms. Kohus leiab, et kaevatava maksuotsuse tühistamiseks

alust ei ole. Samale seisukohale asub kohus ka intressinõude osas, mida kohus samuti ei tühista.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad

poolte endi kanda.

Elle Kask

Kohtunik