2-08-52859/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-08-52859 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2011 Tallinnas Tsiviilasi Swedbank Liising AS hagi R Ri vastu kahju hüvitamiseks Tsiviilasja hind 3834,70 eurot (60 000 krooni) Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 06.05.2010 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), esindaja Anett Suuder Kostja R R (IK xxxxxxxx, elukoht xxxxx xxx xxx, xxxxx xxxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat Alan Biin RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 06.05.2010 otsus tsiviilasjas nr. 2-08-52859 tühistada ja teha uus otsus hagi rahuldamiseks.

Välja mõista R Rilt (i.k. xxxxxxxxxxxxxxx) 3834,70 eurot Swedbank Liising AS (reg.kood xxxxxxxxxx) kasuks.

Jätta poolte mentluskulud antud asjas R Ri kanda.

Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2(6) Menetlusosaline võib asja läbi vaadanud esimese astme kohtule esitada avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul menetluskulude jaotust ette nägeva kohtulahendi jõustumisest arvates.

Asjaolud

Swedbank Liising AS esitas 06.08.2008 Harju Maakohtule hagi R Ri vastu 60 000 krooni (3834,70 euro) väljamõistmiseks.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13.06.2003 müügilepingu nr 0060051L-OM sõiduauto MB C180 tehasetähisega WDB2020181F329171 ostmiseks. Hageja tasus kostjale auto eest müügihinna 60 000 krooni ja kostja kohustus müügilepingu järgi sõiduki omandiõiguse hagejale üle andma. Samal päeval sõlmis hageja järelmaksuga müügilepingu M Nga. 12.07.2003 toimus liiklusõnnetus. Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS hüvitas hagejale liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju ning sõiduauto läks kindlustusfirma omandisse, kes võõrandas sõiduki AMJ Autoäri OÜ vahendusel 18.08.2003 N Kile, kes omakorda võõrandas selle 03.03.2004 S File. Kriminaalasja 03231600116 menetluse käigus võeti sõiduauto S Filt ära ning selle suhtes viidi läbi liiklustrassoloogiline ekspertiis. Ekspertiisi käigus tuvastati, et sõiduauto keretähis on tehaseväliselt muudetud ning originaaltähiseks on WDB2020181F739747, sõiduk oli täielikult üle värvitud siniseks. Sõiduauto tagastati 09.03.2006 tegelikule omanikule. S F esitas kahjuhüvitamise nõude Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-ile, kes omakorda nõudis kahju hüvitamist hagejalt. Hageja hüvitas kahju 60 000 krooni. Hageja saatis kostjale kahju hüvitamise nõude 10.08.2006.

Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostjal puudus teave, et auto oli varastatud ja tehasetähis oli muudetud, viimast ei suutnud tuvastada ka ARK mitmekordse kontrolli käigus. Kostja nõustub, et sõiduauto läks esialgse omaniku valdusest välja omaniku tahte vastaselt ning seetõttu heauskset omandamist ei toimunud. Omanikul oli võimalus sõiduauto igakordselt valdajalt välja nõuda. Samuti ei vaidle kostja vastu kahju suurusele. Kostja täitis müügilepinguga võetud kohustuse ja andis sõiduauto üle. Kostja poolt sõiduauto omandi üleandmise kohustuse rikkumine oli vabandatav, sest kostja rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Sõiduauto igakordsel võõrandamisel kontrollis sõiduautot ja selle vastavust registreerimisdokumentidele autoregistrikeskus ega tuvastanud tehasetähise muutmise asjaolu. Kostjal kui eriteadmisi mitteomaval isikul oli võimatu kindlaks teha auto ja autodokumentide võltsitust ning ta ei pidanud seda lepingu sõlmimisel ette nägema.

Kostja tugines ka nõude aegumisele.

Maakohtu otsus

Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Vaidlust ei ole selle üle, et pooltevahelise 13.06.2003 müügilepingu esemeks olnud sõiduk Mercedez-Benz C180 oli varastatud, mistõttu selle omandiõigus, vaatamata poolte kokkuleppele, et sõiduki omandiõigus läheb üle lepingu jõustumisest, kostjalt hagejale koos auto valdusega üle ei läinud. Sellega seoses ei saanud ka hageja sõiduki võõrandamisel anda omandiõigust üle järgmisele omandajale Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-ile ning pidi viimase nõudmisel tagastama kindlustushüvitise. Seega ei ole sisulist vaidlust, et kostja on lepingut rikkunud ning hagejal on kostjapoolse rikkumise

3(6) tagajärjel tekkinud kahju. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja on kohustatud kahju hagejale hüvitama.

VÕS § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks omandiõiguse ülemineku ostjale. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja omandiõigust üle ei andnud ja seega on müügileping tema poolt täitmata. Kostja leiab, et lepingu täitmist takistas kostjast sõltumatu asjaolu, mistõttu on kostja rikkumine VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav.

Kohtupraktikas loetakse vääramatuks jõuks erakordset ja nende asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda, s.t isik (võlgnik) ei saa seda asjaolu mõjutada. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei olene sellest, kas kahju põhjustaja teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte (RK lahendid 3-2-1-111-03, 3-2-1-111-05). Seega võlgnik peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei saanud lepingu täitmist takistavat asjaolu lepingu sõlmimisel ette näha, selle mõju lepingu täitmisele vältida ega asjaolu või selle mõju ületada. Seda, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, tuleb otsustada objektiivsete kriteeriumide järgi. Asjaolu tekkepõhjuse objektiivsus tähendab, et võlgnik ei ole seda oma tegevuse või tegevusetusega ise põhjustanud.

AÕS § 95 lg 3 esimene lause välistab heauskse omandamise, kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Vaidlust ei ole, et sõiduki dokumendid olid riiklikus liiklusregistris nõuetekohaselt vormistatud, seejuures omanikuvahetust registreeriti korduvalt nii enne kui peale sõiduki kostja poolt omandamist. Kuni 31.07.2005 kehtinud Vabariigi Valitsuse 30.10.2001 määruse nr 329 „Riikliku liiklusregistri asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 8 kohaselt liiklusregister on informatiivne ja õigust ei loo. Samas on registri pidamise eesmärk just arvestuse pidamine sõidukite ja juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle (§ 2). Muude andmete hulgas kantakse viidatud määruse § 6 kohaselt registrisse sõiduki ID- kood ja tehasetähis (VIN-kood). On mõistlik eeldada, et just liiklusregister on koht, kus peaksid ilmnema sõiduki tehasetähise võimalikud võltsingud. Isikul, kes ei tea AÕS § 95 lg 3 esimeses lauses nimetatud asjaolude esinemisest, on õigus eeldada, et riikliku registri pidaja on registrile esitatud dokumentide ja andmete õigsust kontrollinud või nende õigsuses veendunud.

Hageja ja kostja vahel oli sõiduki omandi üleandmise kokkulepe ning kokkulepitud korras oli kostja sõiduki valduse hagejale üle andnud. Asjaolu, et tegelikult omandiõigust kostjal ei tekkinud ja seetõttu kostja ei saanud omandiõigust ka hagejale üle anda, ilmnes alles kolm aastat pärast pooltevahelise tehingu toimumist. Nii kostja kui hageja faktiliselt valdasid, kasutasid ja käsutasid sõidukit ning näiliselt oli neil täielik võim asja üle.

Omandiõigus, mille puudumise tõttu kostja osutus lepingut rikkunuks, on formaaljuriidiline abstraktsioon. Vallasasja valdaja omandiõigust eeldatakse. Omandiõiguse olemasolus ei pidanud tekkima kahtlust, kui valdajal on olemas ka registrisse kandmisele kuuluva vara tema nimele registreerimise dokumendid. Kostjal ei oleks olnud võimalik omandiõiguse puudumist faktiliselt tuvastada ega ette näha olukorras, kus kostjal oli sõiduki valdus ja registritunnistus ning riiklik register ei olnud sõiduki esmasel registreerimisel ja omanikuvahetuse korduval vormistamisel tuvastanud sõiduki tehasetähise ja dokumentide võltsitust.

4(6) Sellistel asjaoludel kostjalt ei saanud mõistlikult oodata, et ta lepingu sõlmimisel näeks ette asjaolu, et sõiduki omandiõigust tal varguse tõttu tekkinud ei ole, omandit ta üle anda ei saa ning seetõttu ta rikub lepingut ja põhjustab hagejale kahju. Formaaljuriidiliselt omandiõiguse olemasolu või puudumine on objektiivsed asjaolud, mida kostja ei saanud mõjutada. Samuti ei ole sellist lepingu täitmise takistust kostjal objektiivsetel põhjustel võimalik ületada, sest mistahes kostja jõupingutustest hoolimata ei oleks tal võimalik hagejale üle anda lepinguesemeks olnud sõiduki omandiõigust. Eeltoodu alusel ei täitnud kostja müügilepingust tulenevat omandi üleandmise kohustust vääramatu jõu tõttu ning tema lepingurikkumine on vabandatav.

Kuna kostja lepingurikkumine on vabandatav, siis tulenevalt VÕS § 193 lg-st 1 kostja kohustuse rikkumise eest ei vastuta. VÕS § 115 lg 1 kohaselt ei saa võlausaldaja võlgnikult kahju hüvitamist nõuda, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta.

Apellatsioonkaebus

Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 ning jõudnud ebaõigesti seisukohale, et kostja ei vastuta müügilepingu rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise eest.

Nagu kohus välja tõi, on liiklusregistri pidamise eesmärgiks kuni 31.07.2005 kehtinud VV 30.10.2001 määruse nr 329 § 2 kohaselt sõidukite ja juhtimisõigust tõendavate dokumentide üle arvestuse pidamine. Samuti on registril informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (§ 8). Võttes arvesse eeltoodut ning asjaolu, et määrus ei näe ette registripidajale kohustust kontrollida talle esitatavate alusdokumentide tõesust ega võimalikku võltsitust, veelgi enam, sõiduki keretähist, ei ole võimalik asuda seisukohale, et isikul on liiklusregistri kannetele tuginedes õigus eeldada sõiduki tehasetähise kui ka tehnilise passis olevate andmete õigsust. Vastasel juhul oleks liiklusregistri kannetele omistatud sarnane tähendus nagu kinnistusregistris kinnisasjade kohta tehtud kannetele: isik saab eeldada kannete õigsust ega vastuta hiljem tagajärgede eest, mis tekivad, kui kanne ebaõigeks osutub (olukorda, kus kinnisasi omandatakse isiku poolt heauskselt registri andmetele tuginedes). On selge, et sellist tähendust liiklusregistri kannetele määruse §-de 2 ning 8 kohaselt omistada siiski ei saa.

Tulenevalt eelnevast pole õige kohtu seisukoht, et kuivõrd kostjal oli olemas müügilepingu objektiks olnud sõiduauto valdus ning samuti oli see tema nimele liiklusregistris kantud, ei oleks pidanud tal tekkima kahtlust omandiõiguse olemasolu puudumises. Vastavalt VÕS §

103 lg-le 2 on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mida mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kuigi otsusest jääb ebaselgeks, mida kohus peab täpsemalt asjaoluks, mis kostja mõjusfääri ei kuulunud (kas see, et sõiduauto oli varastatud või asjaolu, et vastustaja ei saanud liiklusregistrile tuginedes eeldada endal omandiõiguse puudumist), sai kostjalt objektiivselt oodata, et ta müüb endale kuuluvat sõiduautot ning on eelnevalt teinud enda poolt kõik oleneva omandiõiguse olemasolu kontrollimiseks (s.h ka muud tegevused peale vara võõrandajalt registritunnistuse ja sõiduauto valduse ülevõtmise). Samuti pidi kostja sellise asjaoluga, et tal ei pruugi olla

5(6) vallasomandi omandiõigust, müügilepingu sõlmimisel arvestama. On ju vallasasjade võõrandamine võimalik ka üksnes suulise lepingu ning valduse üleandmise teel ja seejuures ilma igasuguse juriidilise kontrollita (nii nagu seda teeb notar kinnisasjade võõrandamistehingute puhul). Seega võttes arvesse vallasasjade võõrandamise lihtsust, peab iga mõistlik isik vallasasja võõrandamisel kui ostmisel arvestama, et hilisemalt võib selguda kolmanda isiku õigus müügitehingu objektiks oleva vallasasja suhtes.

Hageja ei nõua kostjalt tagasi müügilepingu alusel talle makstud kogu sõiduauto müügihinda, vaid vähem kui poolt sellest. Hageja nõuab kostjalt tagasi vaid selle osa, milles ta ise otsest kahju sai. Oleks ebaõige leida, et hageja, kes andis kostjale müügilepingu sõlmimisel üle 140 000 krooni (8947,63 eurot), ei saa selle eest kostjalt vastu mitte midagi (on ju müügilepingu põhiliseks kohustuseks asja omandamine). Selline olukord aga tekiks, kui kohus jätab kahjunõude rahuldamata. Kuivõrd müügilepingu sõlmimisel ei esinenud vääramatud jõudu ning kostjapoolne müügilepingu rikkumine ei ole vabandatav, tuleb kostjal hagejale eelkõige VÕS § 115 lg 1 ning § 127 lg 1 alusel hüvitada rikkumisega tekkinud vaidlusalune kahju..

Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada.

Vaidlust ei ole selles, et kostja müüs ja andis ostjale valduse üle varastatud autole, ning see on valdajalt ära võetud ja omanikule tagastatud. Seega on kostja hagejaga sõlmitud müügilepingut rikkunud, kuna ei andnud omandit müügilepingu esemele hagejale üle. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja kandis seoses sellega, et tegemist oli varastatud ja omanikule hilisemalt tagastatud autoga, varalist kahju 60 000 kr. näol.

Maakohtu seisukoht, mille kohaselt väidetav kostja teadmatus sellest, et ta annab hagejale üle varastatud auto, kujutab endast vääramatut jõudu, mistõttu tema lepingurikkumine on VÕS § 103 lg. 1 ja 2 kohaselt vabandatav ja ta vabaneb kahju hüvitamise kohustusest, on ekslik.

Teadmatus kujutab endast subjektiivset asjaolu. Selleks, et asjaolu, mis takistab kohustuse täimist, saaks käsitada vääramatu jõuna, peab ta olema isikust sõltumatult tekkiv erakordne ja objektiivselt vältimatu sündmus, mida isik ei võinud ette näha ja ega mõjutada. Auto VIN koodi ja autodokumentide võltsimine ning varastatud auto müümine selliseks sündmuseks ei ole. Maakohus on ka ise leidnud, et mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei olene sellest, kas kahju põhjustaja teadmatus oli tingitud tema hooletusest või mitte.

Õige on kaebuse väide, et kostjalt sai objektiivselt oodata, et ta müüb endale kuuluvat autot ja et ta on eelnevalt teinud enda poolt kõik temast oleneva omandiõiguse olemasolu kontrollimiseks. Võttes arvesse vallasasjade võõrandamise lihtsust, peab iga mõistlik isik vallasasja võõrandamisel arvestama, et hilisemalt võib selguda kolmanda isiku õigus müügitehingu objektiks oleva vallasasja suhtes. Seda eeldust ei kummuta asjaolu, et VIN- koodi ja autodokumentide võltsitust ei avastanud ka autoregister, kelle andmed on üksnes

6(6) informatiivse tähendusega.

Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Sama seaduse § 147 lg. 1 ja 2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures nõue muutub sissenõutavaks hetkes, mil õigustatu isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja kandis varalist kahju tingituna kostja lepingurikkumisest 13.08.2007, mil ta rahuldas Seesam Kindlustuse tagasinõude. Hagi kahju hüvitamises esitati 06.08.2008. Seega ei ole hageja nõue aegunud.

Kolleegium märgib, et kahju kandmisel on kostjal endal õigus esitada kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kellelt tema varastatud sõiduki ostis.

Ülaltoodust lähtudes tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse, rahuldab uue otsusega VÕS §-de 115 lg. 1 ja 3 alusel hagi ja jätab poolte asjas kantud menetluskulud kostja kanda.

Tiit Kollom Reet Allikvere Imbi Sidok